Honda viskas mind saatest "Parem kui 99" välja ja saatis EMOsse

Nüüd siis said kõik soovijad vastuse küsimusele, mida minu käest juba mitu kuud olete küsinud: "Mis mu number on?" 

Loomulikult ei tahtnud keegi teada mu telefoninumbrit, sest see on guugeldades kõigile kättesaadav (aga kuna ma võõrastele numbritele ei vasta, siis tegelikult pole mõtet mulle helistada). Teada taheti ikka seda, mitmenda koha sain mängus "Parem kui 99". 

Kuidas mul läks varasemalt mängus "Parem kui 99", seda saad lugeda siit: 

• Kuidas läks mu esimene kuu mängus "Parem kui 99"? 
• Aprill mängus "Parem kui 99" sai samuti tehtud ja ... mina ikka mängus! 

Eelmisel pühapäeval sai aga selgeks, et minu number on 32. 

Jõuülesanded on mu lemmikud

Saate algul praalisin uuest ülesandest kuuldes rõõmsalt, et jõuülesanded on mu lemmikud. 

No kui oleksime näiteks pidanud telliskive sirgetel kätel hoidma, nagu ühe esimestes saadetes olnud ülesande puhul arvasin, siis viimaseks ma kindlasti poleks jäänud. Tookord pidime küll telliskivi peal hoopis vaid seisma. 

Ütlesin küll saates kohe ka seda, et ilmselt olen tugev olukorras naine vs naine, aga päris suurte meeste vastu ma ikka ei saa. 

Ja ... nii läkski. 

Lükka Hondat!

Meie järgmiseks ülesandeks sai siis lükata Honda CRV-d stuudio ühest otsast teise. Loogika oli lihtne - kaks autot, kaks võistkonda, kumma auto esimesena finišijoone ületab, see on võitnud. Järgmised jagatakse pooleks ja kõik jätkub, kuni on üks kaotaja.  

Meeskonnad moodustati nii võrdselt kui sellistes tingimustes on võimalik. Naised lugesid kaheks ja mehed lugesid ennast kaheks. Nii oli meeskondades vähemalt võrdselt mehi ja naisi.  

Mis mulle saatuslikuks sai?

Mõne lükkamise järel läks nii, et jäime 2:2. 

Selle lükkamise ajal sain mina "väikese vigastuse". 

Ma ei saanud algul ise kohe arugi, mis juhtus, sest midagi sellist pole minuga kunagi juhtunud. Järsku tegi säärelihas tohutult tugevad tuks-tuks ja nagu tõmbas kokku või ... jah, ma ei saanud arugi. Esimesel hetkel ei saanud ma isegi aru, kas peaksin autot edasi lükkama või kohe katkestama. Ma püüdsin kiirelt otsustada, kas mul on päriselt midagi viga või mitte.

No me igatahes kaotasime selle eelviimase lükkamise ja mina istusin maha. Kui ma ennast ei liigutanud, siis polnudki väga valus. Liigutades aga ... no ... püüdsin mitte liigutada. 

Üsna kiiresti sai aga selgeks, et tegelikult on mul ikka väga valus ... aga ma jätkuvalt ei saanud aru, et mis toimub. 

Hakkas siis ootamine ja minu sisemised läbirääkimised, et mis minust saab. Korraldajad küsisid ka, et mis ma edasi teen. Ma ei teadnud, sest ma ju jätkuvalt ei teadnud, mis mul viga on ja kuidas seda ravitakse ja kui tõsine see on. 

Mõne aja pärast aga lasin oma lihase elastiksidemega kokku tõmmata. Leppisime kokku, et seome hästi kõvasti, aga pärast võtame kohe ära, sest ... noh ... muidu veri ei saa liikuda .. et vaid ajutine lappimine. 

Kõndimine oli vaevaline, aga ... mida mul enam kaotada oli? Nii et kui juba liikusin, siis ütleksin, et jah, ma mängin edasi. 

Karenni viimased juhised

Olgem ausad - ma vaatasin neid telekast!

Mul oli valus ... ma püüdsin ennast igast otsast koos hoida ... ma oleks tahtnud nutta ja maha istuda ja üldse aru saada, et mis minuga toimub ... aga ... ma seisin hoopis auto taga ja valmistusin lükkama ... üksinda ... autot ... mehe vastu ... sest ma ise tahtsin. 

Seega ilmselt ma kuulsin ta sõnu ka kohapeal, aga kogu mu aju oli selle täitsa ära unustanud, et Karenn minuga seal lõpus rääkis ja mulle soovitusi jagas ... Praegu tagant järgi videost vaadates näen ka, et ma näen suht hullumeelne välja. Ja seda ägedam on, et olukorra lootutust arvestades võttis Karenn selle hetke, et ... püüda mulle selgeks teha, et tegelikult on kõik veel võimalik ... Ma küll siiani ei tea, kas ta tegelikult ise seda üldse uskus ...  

Nii et isegi kui ma aktiivselt seda kohta ei mäletanud, siis tegelikult tundsin seda toetust täiel määra. See tingimusteta ja küsimata toetuse jagamise kogemus oli minu jaoks kõige suurem kingitus, mille sealt saatest tegelikult sain. 

Ja kõigi ülejäänud osalejate oma ka. Sellest hetkest, kui ma ennast peale vigastust püsti ajasin, kuni stuudiost väljumiseni kuulsin korduvat aplausi, aga ka korduvaid vaikseid hetki, mis ühes või teises kohas näitasid toetust. Ja see luges. 

Ebaõiglane ülesanne? 

Jah, võib öelda, et lõpuks oli olukord ebavõrdne, aga ... no nii oli see ju selles mängus paljude ülesannetega. Kõigi lahkujate jaoks sai miski lõpuks saatuslikuks ning ... teised lihtsalt ei jäänud viimaseks. Mõnegi lahkuja puhul polnud tähtis, mida ta oskas või suutis, vaid lihtsalt ... teised olid paremad, kiiremad ... või ... ebaõnn. 

Kindlasti oli mul eeliseid mitmeski ülesandes. Näiteks olen käinud muusikakoolis ning oskasin seetõttu takte lugeda. Samuti olen koolis heegeldamist õppinud. Neid näited võiks veel tuua. 

Samas arvan, et sinna jäi ka naisi, kes üksinda seda autot üldse väga kaugele poleks liigutanud, nii et ... ebavõrdsus oli miski, millega sinna saatesse minnes ise ju nõustusimegi. 

EMOst diagnoos käes

Õhtul veetsin mõned tunnid siis ikkagi EMOs. Kabinetti sisenedes oli vestlus selline:

Arst: mis juhtus?

Mina: lükkasin autot.

Arst: ???

Mina: üksinda.

Arst: ???

Mina: saates. 

No diagnoosiks tuli igatahes säärelihase rebestus. Käsiti kargud otsida. Esimesed päevad voodirežiim. Külmakotid ja valuvaigistid. Taastumine minimaalselt 5 nädalat ... mul oli kahe nädala pärast vaja Jõhvi lugejatega kohtuma sõita ...

Reaalsuses läks tegelikult küll nii, et esimesed päevad veetsin küll pikali, kuid järgmistel hakkasin vaikselt liikuma. Karke ei vajanud. Tempo oli küll aeglane, aga olin elus. Mõned päevad saatsin lapsi trenni Boltiga, aga umbes nädala pärast juba sõitsin autoga. See oli vähem valus kui kõndida. 

No ja kui tahate ühe korra arvata, et mis autoga ma EMOst koju sõitsin, siis ... võin vihjeks öelda, et selles on sees ka lühend CRV. 

Kui mõnigi ütles väljakukkumise järel, et ühte või teist asja nüüd vihkab (no seda, mis ta mängust välja viis), siis ... mina võtan küll kõik Hinda CRVd hea meelega vastu. Mul pole siiani nende vastu mitte midagi ... no ... lihtsalt ütlen ... 

Kas olen ikka pikali?

Korduvalt saan praegu küsimusi, et kuidas ma ikka kõndida saan ja mis seis on. Need saated on lindistatud veebruaris, nii et tegelikult olen juba mitu kuud taastuda saanud. Jah, ikka on miski valesti või tervenemas, aga põhimõtteliselt on hästi. 

Ilmselt kõige keerulisem oligi tol ajal, et ma pidin kohati oma seisundit selgitama, sest see mõjutas mitmeid asju, mida pidin tegema, aga ... no ma ei saanud. See oli ju suur saladus, et mida me seal saates tegime. 

Minu saladus ja saatus on aga nüüd siis ka selles osas avalikud. 

Mida sellest saatest endaga kaasa võtsin? 

Nagu saatejuht Säm minu lahkumise tekstis luges, et "kindlasti said ka mõnusalt ainest oma järgmisteks kirjatükkideks", siis täpselt nii see ongi. 

Ühte suurt kogemust kasutasin juba romantilises lühiromaanis "Suvepäevad Naantalis" , mis juba mõne nädala pärast ilmub ja mida saab praegu ette tellida (sest jah, ma olen pärast mängu lõppemist juba kirjutanud ja kirjastanud raamatu). Ei, selles pole mitte mingit romantika kogemust, sest sellega me seal mängus ei tegelenud. See on mustrite muutmise kogemus. See, kuidas mitmete minevikusündmuste ülekirjutamiseks piisab ühest tugevast uuest kogemusest, mis näitab, et tegelikult saab teisiti ka.  

Nagu ütlesin oma lahkumissõnades, siis mul on käimas mitme võistlusmomente sisaldava raamatu kirjutamine ning nende teoste jaoks sain saatest ülimalt vajaliku kogemuse. Üks asi on ise välja mõelda, et kuidas võiks olla. Hoopis teine asi on seista, kuulda sireeni, hüpata tundmatut ülesannet täitma, konkureerida, seista viimaste seas, olla närvis ja rahulik samal ajal, väsida, ennast kokku võtta ... ja kõik need paljud muud asjad, mis sellises olukorras läbi tuleb teha. See kogemus tegi minust kindlasti parema kirjaniku.

Kõige olulisem on inimesed

Ükskõik, kuidas meie teed edasi lähevad ja kuidas ja kui palju suhtleme, siis ma tean, et neil päevadel sain pidada väga ägedaid ja sisukaid vestlusi ning tutvuda nii ägedate inimestega. See oli osa, milleks ma valmis ei olnud.  

Mul on päriselt meeles see emotsioon, mida tundsin pärast seda, kui Karenn minuga esimese inimesena seal esimesed sõnad rääkis. Mõtlesin: "Oot, me oleme täiesti võõrad inimesed! Kas me päriselt nüüd räägime teineteisega?" 

Siis ma veel ei teadnud, et jah, nii see käibki ja nii edasi lähebki. Paljude inimestega (ma pole küll kindel, kas kõigi sajaga üldse mõne sõna vahetasin, aga arvan, et enamikuga sai mingil määral kindlasti suheldud). 

Mõne aja pärast oli meil punt, kus olid peale minu ja Karenni veel Marten, Kent, Kaljo, Egerd ja Rauno. No nemad ka seisid koos. Mina lihtsalt käisin nende juures. Lahkudes pidid kõik nende vahelt läbi käima. Mina ka. Minu jaoks oli väga ... turvaline ... või ma ei oskagi kirjeldada ... igati hea tunne nö oma pundi vahelt saatest lahkuda.   

Aga teises kohas ringis hoidsid koos minuga hinge kinni veel Elina, Silver, Andres, Maiken ja teised. Mõned neist lahkusid enne mind ... mõned jäid sisse. 

Kui ma lõpuks olin oma viimased sõnad ka kaamerasse ära öelnud ja assistent, kes mind välja pidi saatma, kallistama tuli, hakkasin lihtsalt nutma. No ja kuna ma pikalt üldse koju ei saanud, sest ei suutnud välja mõelda, kuhu ma auto panen ja ... no mis mu´st saab, siis ... nutsin selle aja koridoris edasi. Ma olin lihtsalt niiiiii väsinud ja muidugi jala pärast mures ja mul oli valus ja ... lõpuks võisin siis ennast enam MITTE kokku võtta. See oli nii hea tunne.  No ja ... siis ma sain veel pool müslibatooni ka ... siis teadsin, et jään täitsa ellu. 

*** 

Ehk siis ... ma olen väga rahul, et mingil suvalisel öösel saate "Parem kui 99" reklaam mulle ette jäi, et ma kohe öösel ennast tutvustava video ära tegin ja saatsin ning et osalema pääsesin. See oli tõesti üks ülimalt lahe kogemus. 

Aga no saated pole veel läbi! Tee võitjani kestab veel mitu nädalat, nii et pühapäeviti kell 19:25 ikka TV3s. 

Ja mina ... panen kindlasti ühel hetkel saadud kogemuse mingis vormis mingisse raamatusse. See on see, mida ma teen ja kes ma olen. 

p.s. kõik fotod on kuvatõmmised TV3 17.mai 2026 saatest "Parem kui 99"! 

 ***

Mina olen Heli Künnapas (44), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (17a, 15a, 13a, 11a ja 7a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 40 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Aprill mängus "Parem kui 99" sai samuti tehtud ja ... mina ikka veel mängus!

Juba 2 kuud on saanud siin teie meelt lahutatud ning endale ja teistele närvikõdi pakutud. No ikka väljakukkumise äärel olles. Korduvalt. 

Märtsikuust saad lugeda siit: Kuidas läks mu esimene kuu mängus "Parem kui 99"?

Peaaegu 40 läinud

Aprilli alguseks olid peaaegu 40 osalejat juba koju läinud. See käis kuidagi märkamatult, sest lahkumised käisid ju ikka üks korraga. Ja seda pole ju palju. Aga kui mõtled, palju kokku on läinud, siis see number tundub juba suur.

Ringis seistes oli ruumi üha rohkem ... Samas hakkasin märkama inimesi, kes seni olid ehk märkamatuks jäänud. Samas on see ka normaalne, sest kui paned ikka 100 võõrast inimest ühte ruumi, siis päriselt ka ei jõua kõigiga kohe tuttavaks saada. 

Korduvalt peaaegu viimane

No mina suutsin muidugi taas korduvalt peaaegu viimane olla. 

Näiteks läks mul hiiglama kaua aega, et münt hoiupõrsast kätte saada. 

Kui saatejuht Säm esimestes saadetes oli muudkui mu vastaste poolt, siis nüüd ta rõõmustas ikka minu üle ka, sest ... no ma tema sõnul ju nii palju seal viimaste seas olnud, et loodetavasti hakkab mul paremini ka minema. 

Kommide kaalumise osas ma ei saanudki teada, kui ääre peal ma olin, aga ... välja läks see, kellega koos me peotäisi panime. Nimelt pidime tunde järgi kotti panema 1 kg komme. Ma panin temast igaks juhuks natuke rohkem. Ehk et ... väga õige see mu tulemus olla ei saanud. 

Kommid saime koju kaasa, aga ... neid ma enam ei näinud. Lapsed tegid puhta töö. Nii et liiga palju neid komme seal jah olla ei saanud. 

Kõige legendaarsem oli ilmselt aga jalgpall ehk palli tühja väravasse löömine. Ma proovisin igasugu nippe, mida kõik mulle targalt õpetasid (ma ise küsisin), aga ... lõpuks olime siis kolmekesi viimaste seas ja ... umbes siis sain ma aru, et mina löön küll mööda, aga ... Karenn lööb mööda samasse kohta, kuhu mina enne kogemata lõin ... mitu korda järjest ... 

Jah, ma oleksin ilmselt rohkem närvis olnud, kui oleksin seal üksi või kellegi teisega kahekesi olnud, aga ... Karenni strateegia, et: "Tuli üks inimene mängus hoida!" töötas väga hästi. No ja ma sain läbi. Ja kui mina sain palli sisse, siis oskas Karenn ka nagu imeväel täitsa keskele lüüa. 

Päkapikutamist ma oskan

Keerulised polnud ülesanded, mis vajasid varasemalt kodus harjutatud oskusi. No näiteks pimedas toas asju lõhkumata liikumist harjutavad kõik lapsevanemad ju igal aastal kogu detsembrikuu ... no päkapikke abistades. 

Bändiliikmete arvu arvates teadsin, et Trad Attackis on 3 liiget ning see mind ka mängus edasi aitas. 

Ma ei saa öelda, et matemaatika tekstülesanne oleks liiga lihtne olnud, aga ... samas polnud ka üleliia keeruline. Pigem oli tähelepanu küsimus. 

Ma arvutasin jah algul midagi valesti, aga ... no tehtud sain. 

Lõpuks oli see, et ma ei saanud aru, miks mu kood ei toimi, kuigi mulle öeldi, et on õige vastus, aga ... tuli välja, et ma sain küll õige vastuse, aga kui jõudsin aiani, mille küljes meie lukud kinni olid, siis selleks ajaks unustasin koodi ära ... kolmekohalise ... vähem kui 2 meetri jooksul ... Ütleme nii, et kohati tegid mängupinge ja väsimus ikka oma töö!

Ikka mängus!

Kokkuvõtlikult võiks öelda, et no ma olen ikka mängus! Ise ka ei usu, aga ... nii on! 

Raske uskuda, et nii palju erinevaid mänge on läbi tehtud. Ühelt poolt on jätkuvalt väga lõbus, aga samas on see ikkagi võistlus. Kui sireen käib, siis on pinge peal ja ... pingutadki! Vahet pole, kui lihtne või naljakas või veider see ülesanne tundub. 

Äge kogemus on olnud aga mõista, et kui palju asju on võimalik ja samas ... kui keerulised võivad lihtsad asjad olla, kui aeg jookseb ning kõrval on mitukümmend inimest, kes ka viimaseks jääda ei taha. 

Samal ajal on läbisaamine teiste saates osalejatega väga hea, nii et kogu aeg toetatakse teineteist. Ei ole mingit kaigaste kodaratesse loopimist! Igati vahva kogemus! 

Võistleme pühapäeviti TV3 eetris edasi! 

***

Mina olen Heli Künnapas (44), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (17a, 15a, 13a, 11a ja 7a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 40 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Kuidas läks mu esimene kuu mängus "Parem kui 99"?

No nüüdseks pole enam mingi saladus, et ma osalen mängus "Parem kui 99". Seda näeb pühapäeviti kell 19:25 "ikka Kolmes" (ehk siis TV3s). 

Esimene mäng oli eetris 1.märtsil, seega põhimõtteliselt on juba kuu aega seda telekarjääri peetud. 

Mis on "Parem kui 99"?

See on rahvusvahelisel formaadil põhinev mäng, kus alustavad 100 mängijat. Täidetakse igasuguseid ... nagu IGASUGUSEID ülesandeid. Igast mängust läheb välja viimane. Ehk et sa ei pea mängu võitma, ega üldse mitte hea olema, aga viimaseks ei tohi jääda.

Paljudes mängudes oli see, et sa ei pidanud isegi mitte normaalsel tasemel hakkama saama, aga keegi lihtsalt ebaõnnestus ja ... nii saidki edasi. 

Milles ma viimaseks jäin ... peaaegu?

No maitia ... ma hakkasin nagu esimesest saatest alates viimane olema. Siiani näen TV3 reklaamides kohta, kus ma 2.mängus ei jää viimaseks ... napilt. Ehk et pidime plekkpurgi 45-kraadise nurga all servale seisma saama. Et nagu ... mida??? Mu näol oli juba seal tuhat küsimärki. Et ... kuidas?

Jah, Silver selgitas mulle enne ülesannet seal ära, et milles asja mõte on. No, et sa pead osa vedelikku välja võtma ja seda peab seal piisavalt olema ja pead muudkui katsetama ja ... No ma tegingi siis nii, aga äkitselt oli kogu ruum rahvast tühi ja kõik olid lõpetanud ja ekraanide alla läinud ... no sinna, kuhu saavad need, kes on edasi saanud ... ja minul ikka ei midagi ... Minul ja ühel inimesel veel ... kaks viimast ...

Siis sain aru, et pean hakkama vedelikku hoopis tagasi kallama. Et mul on juba liiga vähe. Siis hüüdis keegi, et: "Lase tal paika veereda!" Seda ei hüütud mulle, aga ... mina lasin enda oma paika veereda ja ... see jäi!

Oi, ma pole elu sees vist nii õnnelik olnud! Ma ei tea, kas ma ka ühegi järgmise edasisaamise üle nii õnnelik olin ... Sel hetkel oli lihtsalt võimalus, et olen 2.inimene, kes mängust koju läheb ... Aga ei läinud! 

Lapsed ei jõudnud ka kodus teleka ees ära ahastada, et: "Emps, sa oleksid peaaegu esimesena välja langenud!"

Aga no sel hetkel sai selgeks, et mul pole õrna aimugi, kui pikk mu karjäär selles saates on, sest mu eelnevatest oskustest, teadmistest ja kogemustest liiga palju ei sõltu. 

Kas me räägime teineteisega?

Minu jaoks algasid üllatused mängus siis, kui esimese päeva hommikul järjekorras registreerumist ootasime. Järjekord ulatus koridori ühest otsast teise ... pika ... väga pika koridori. No ja seisin mina siis järjekorda ja ... minu selja taha seisnud mees ütles midagi sellist, et: "Noh, vaatame, mis siin siis saama hakkab!"

Ma oskan pikalt ja palju rääkida, kui ma esinen. Aga ... ma seisin seal ja mõtlesin, et oot, me oleme võõrad inimesed - kas me päriselt räägime teineteisega! Ja järgmiseks, et ma tahaks ka väga temaga edasi suhelda, aga ... ma ei oska midagi öelda. 

No aga tuli välja jah, et see on selline koht, kus me räägimegi võõraste inimestega, läheme kiirelt isiklikuks, oleme ausad, otsekohesed, saame kiiresti palju teada, küsime otsekoheseid ja päriselt olulisi küsimusi ja ... Noh, et teeme sõpruse kiirpsurdi - nagu tuleks kogu suhtlus ära teha mõne päeva jooksul, sest keegi ei tea, kas ja mis saab edasi. 

Ehk et ilmselt käitusime lindistuspäevadel kõik veidi teisiti kui tavapäraselt. See aitas väga kiirest paljude inimeste kohta palju teada saada, enda kohta palju õppida, saada toredaid kogemusi ning emotsioone ja ... see oli niiiiiii põnev! Ja tore! Ja südantsoojendav! 

Nimesiltideni jõudes sain selgeks, et minuga esimesena rääkinud mehe nimi on Karenn ja ... varsti sai selgeks, et ta pole viimane inimene, kellega ma seal palju-palju räägin ja koostööd teen jms.

Konkurentideta võistlus

Iga ülesanne algas prääksuva heliga. Nii, kui see käis, olime konkurendid, kuid ... tegelikult polnud kordagi tunnet, et omavahel võitleme, vaid ... pigem oli see nagu suvelaager, kus said uusi sõpru-tuttavaid ja oli tore ... kuigi ... eks pisaraid tuli ka ...

Ma ei tea, kuidas meie punt tekkis, aga ... mingil hetkel oli see olemas. Ma ei mäleta mitte ühtegi teist tutvumist peale Karenniga tutvumise, sest see kulges kuidagi sujuvalt. 

Mingi aja jooksul sai aga selgeks, et ringi eri osades on tekkinud pundid inimestest, kes teineteist rohkem toetavad ja pöialt hoiavad.

Kui ring jäi lahkujate võrra väiksemaks, saime kokku järgmiste inimestega, saime veel rohkemate olemasolust teada ja toetasime vahel ka järgmisi. 

No minu ekraanipisarad tulid eelmise pühapäeva ehk 29.märtsi saates, sest ... Marten läks välja. Meie pundist (ok, pundist ta välja ei läinud, aga meie omadest läks ta saatest välja. Pundis on ikka edasi.). 

Talle õpetasin ühel hetkel heegeldamist, tantsisime rumbat (jah, ma ei tea siiani, miks meie kaamerapoolsed käed on valesti, sest mina ju oleks pidanud seda teadma ... aga lõbus oli ikkagi) ja ... no nagu läbi pisarate seletasin, siis "mängude vahel me tegime pidevalt koos strateegiaid" (ja siis ma jagasin sotsiaalmeedias meie ühist vestlust sellest, kuidas laulude valimisel me tegime "lamba meetodit" ehk läksime kõigi teiste järgi, sest me ei teadnud ühtegi laulu ... vot, sellised strateegiad!).

Korduvalt viimane ... peaaegu!

See plekkpurk olnud üldse mu viimane tähetund. Ma olen siiani viimaste seas olnud ... korduvalt. 

Kõige pingevabam ja samas pingelisem neist oli minu jaoks ilmselt kivi-paber-käärid, kus olin viimase 5 seas. No ... seal ma teadsin reaalselt, et ma lihtsalt ei saa mitte midagi ise teha, et edasi saada. Ühelt poolt oli see täitsa jõuetu tunne ja samal ajal vaba - et tuleb, mis tuleb! 

No ja eks see selle mängu võlu oligi - kõigil oli mingites mängudes eeliseid ja mingites nõrkusi.

Viimaste seas seisin püsti ka nööri mõõtmise ülesandes, sest noh ... ma panin väääääga kõvasti mööda. 

Aga keegi ütles enne, et käe pikkus sõrmedest õlani on 1 meeter ... no nii ma mõõtsingi ... pärast tuli välja, et see on nii pikkadel meestel ja mina, kes ma olen 1,72 m pikk, oleks pigem võinud enda pikkuse järgi mõõta. 

Ma proovisin kusjuures seda ka, aga see enda pikkusega võrdlemine tuli nii erinev võrreldes selle numbriga, mis esialgu sain, seega ... ma ei uskunud seda. 

Noh, olgem ausad - see pingeline võistlusmoment teeb su ajuga midagi (ja siis ma ütlesin saatesse kandideerides, et mul on 5 last ja muud tegemised, mille tõttu igapäevane kiirreageeerimine ja kriisiolukordadega tegelemine on minu elu loomulik osa ...).  

Karjuda ma oskan

Kindlasti tundsin ennast turvaliselt karjumise ülesandes. Ma küll ei teadnud, et detsibellide mõõtmises annab kõrgem hääl tugevamaid tulemusi. Aga noh, mul tuli üle 120 ära ka nii, et väga kõrgeks ei läinud. Ma ei tea siiani, kas see oli kõige parem, aga üks parimate tulemuste seas kindlasti. 

Kartsin, et saatesse pannakse põhjenduseks sisse, et noh ... mul on 5 last ... aga tegelikult pandi ikka see, et ma olen aastaid laulukoorides laulnud ja õppinud oma häält kasutama. Lisaks olen ju ka koolis õpetajana töötanud ning käin järjepidevalt koolides õpilastega kohtumas ning neile oma raamatutest ja endast ja elust jms rääkimas. Ehk et ma kasutan oma häält töövahendina kogu aeg. 

Mul tuli meelde, kuidas mõnda aega tagasi pärast öist mitmetunnist Terminaatori kontserti küsitu mu käest hommikul, et kas ma kaasa ei laulnudki, sest kuidas mul hääl alles on. No ja mina siis tunnistasin, et röökisin ikka kõik need tunnid kaasa. Lihtsalt ... röökides ei tohi häälele haiget teha. Lihtne. 

Mul oli väga kahju vaadata neid, kes päriselt karjusid kõri peal nii, et pärast päriselt oligi kurk valus ... aga noh, eks seal oli teisigi ülesandeid, mille puhul võisid viga saada, kui sa ise õigeid võtteid ei kasutanud ... ja eks see on igas valdkonnas nii. Jällegi - mõnel on eeliseid ühes, mõnel teises valdkonnas! 

Täiesti turvaliselt tundsin ennast näiteks ka heegeldamise, igasuguse tasakaalustamise, paberi rebimise jms ülesannete puhul. Käed mul eriti ei värise ning kõik sõrmed töötavad. Ja see ise juba on sellises mängus ka eelis. Päriselt! 

Kiirem tagasiside?

Hmm, sain praegu aru, et oleks pidanud iga saate järel oma mõtted kirja panema. No neid ikka on ... 

Edaspidi teen nii ... kui suudan veel mõnes saates püsida. 

Praegu aga läheb mäng edasi ja järgmisel pühapäeval olen taas olemas! 

***

Jaga kommentaarides, kas oled mõnda "Parem kui 99" saadet vaadanud? Mis mõtted ja muljed on? 

Kas tahaksid ja julgeksid ise sellises saates osaleda? 

***

Mina olen Heli Künnapas (44), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (17a, 15a, 13a, 11a ja 7a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 40 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

5 pimedat ja kõrget põhjust, miks täna enda üle hirmus uhke olen

Tänane päev algas küll enne kella kuute, sest üks laps läks sõpradega Soome, nii et tuli ta varakult sadamasse viia. Sellegi poolest on aga praegu sees nii mõnus ja armas ja kerge tunne, kui pole vist väga ammu olnud. Uhkus. Rahulolu. No kõik need head tunded, kui oled ennast mitu korda ületanud. 

See just oligi see, mida eile tegin - ületasin ennast 5 korda. 

Põgenemine vabastab

Eile reisisin lapse klassiga Pärnusse (nojah, pole ju ammu käinud). Mul oli plaan bussis lastevalves kaasas olla. No ja põgenemistuppa jõudes hakkas pihta, kui lapse õpetaja teatas, et:

"Sa ju tuled ka kaasa (ütlemata jäi, et kaasa sinna pimedasse hirmsasse tuppa, kus on jube muusika, milles leidub vihjeid mõrvadele ja ebanormaalsetele juhtumitele ja ... )!"

Ei, see polnud üldse sundimine. Aga no ... see oli selline suunamine, mille puhul sa tegid näo, et vabatahtlikult teed asja, mida poleks mittekunagielusees mõelnud, et teed ja arvad ise ka, et teedki seda omast soovist. 

Igatahes enne, kui arugi sain, olin koos 4 inimesega kusagil toas, kus ... tuli ise aru saada, et mis nüüd edasi saab. 

Ja see oli äge! Ja me saime hakkama. Ja see tekitas hasarti. Ja see pani kasutama aju neid kohti, mida vist ammu pole vaja läinud. 

Oi, ma olin lõpuks ikka nii uhke enda üle ja väga tänulik, et mind vabatahtlikult (sunniviisiliselt?!? suunavalt?!?) põgenemistuppa kaasa võeti. 

Üks uus asi jälle proovitud. 

Valgeranna Seikluspark

No ja siis ma läksin klassiga edasi kaasa- Valgeranna Seiklusparki. 

Asi läks veel hullemaks: nüüd ütles õpetaja oma selle "Sa ju tuled ka kaasa!" juba nii, nagu ta teaks, et mul tegelikult pole võimalik sellisest pakkumisest loobuda. Enne, kui arugi sain, olid mul igatahes ka rakmed seljas. 

Püüdsin instruktorilt küll veel pääseteed leida ja küsisin, et äkki neil on mingi kaalupiirang ja ma ei tohi neil radadel ronida. Tuli välja, et on küll - 4 tonni! Nojah ... hingasin välja ja suundusin koos teistega õpperajale. Hingamata. Või noh - instruktorilt küsisin samal ajal tuhandeid küsimusi. Kõigi eest. Kõik asjad küsisin ära, mida teistel ei tulnud meelde küsida. 

Mul oli päriselt tegelikult meeles, et ma kardan kõrgust. 

No ja õpperada oli ju ... kõrgel. Instruktor näitas ette ja lapsed kõik vupsasid rajalt läbi ja ... no ma olin viimane, aga ... ikkagi ei pääsenud kuhugi (tegelikult äkki oleks ikka saanud ära joosta, aga tundub, et selleks hetkeks hakkasin veidi uskuma sellesse, et ma õpperaja suudan isegi läbida ja põnev oli ka). 

Instruktori valvsa pilgu all läbisin õpperaja ja ... sain loa päris radadele minna. 

Ma polnud üldse kindel, et ma õnnelik olen .... 

Tegutsemine tapab hirmu

Ma ei saa öelda, et "enne, kui ma arugi sain, olin raja lõpus ..." Oo, ma sain igast hetkest aru, et kus ma olin. kõige rohkem aga esimesest hetkest, kui trepist üles ja esimesele platvormise sain. See oli jube!

Aga - tegelikult polnud seal nii jube, kui näiteks mingi suvalise torni tippu ronida, sest kogu aeg pidi mõtlema ja planeerima, et mida teha, kuhu oma konksud riputada jne. Nii et tundub, et tegutsemine päriselt tapab hirmu. Pole aega karta, kui kogu aeg tegutsed. 

Ei, tegelikult oli ikka aega karta ka. 

Minu kõige rohkem kasutatud väljend oli eile "ailbi okei ... ailbi okei ..." Seda ma siis muudkui üksinda omaette seal korrutasin. 

Korduvalt seisin uue rajalõigu ees ja hüüatasin: "Päriselt!!!" See tundus lihtsalt täiesti läbimatu ja hirmus! Vahel kostus kusagilt puude vahelt vastu: "Päriselt! Päriselt!" Vahel seisin seal vaikides üksi, ahastasin ja ... liikusin edasi. 

Ja ... see oli niiiiii lõbus!!! Ja väsitav. Ma kindlasti mitte ei teadnud, et mul olid olemas kõik need lihased, mida eile kasutasin, aga ... ma olin nii uhke, kui esimese päris raja trossisõidu ära tegin! Nii äge!!!

Ja siis ma läksin veel 2.rajale ... ja 3.rajale ... 

5 võitu

Tahaks öelda, et 3.raja järel andsin alla, aga ... koos õpperajaga oli see 4 rada rohkem kui mul sel päeval (või selles elus!) üldse plaanis oli. 

Ma tegin midagi uut! 

Ma tegin midagi, mis tundus alati, et "teised, võimekamad, julgemad jne inimesed teevad seda". 

Ma tegin seda spontaanselt ehk et hommikulgi polnud mul õrna aimugi, et see on mu saatus selleks päevaks. 

Ma kartsin kogu aja, kui seda tegin, aga tegin ikkagi. 

Ma ei jõudnud seda teha, aga tegin ikkagi. 

Huuh, jaa, ma olen ülimalt uhke, et ootamatu (keeldumist mittevõimaldavalt) kutse järel sain sellised kogemused, nagu põgenemistuba ning 4 seiklusrada ehk 5 pimedat ja kõrget põhjust, miks enda üle uhke olla. 

Nii see piiride avardamine ja enda võimekuse suurendamine käibki - tehes asju, mida arvame, et ei suuda, aga tegelikult suudame küll! 

(lisada võiks muidugi ka selle, et ma vaatasin oma last 6.rajal jalad õhus kõlkumas ja mul polnud üldse paanikat, ega hirmu tema pärast. Täitsa rahulikult vaatasin!)

Mida uut sina lähiajal kavatsed proovida või milliseid kogemusi saada? 

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 13a, 11a, 9a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Üle paarikümne aasta taas pillimänguga laval

Ma siis tegelen siin jätkuvalt sellega, et elust välja visata kõik see/need, kes/mis seal olema ei peaks ja vastu võtta kõik, mis/kes mu elus olema peaks ja seal olla tahaks. 

Muusikal on minu jaoks alati oluline roll olnud. 

Samas on mu ümber alati olnud neid, kes on minust paremad, seega ... ma olen enamasti mõelnud, et minust on muusikaks vähe. Vahel tuleb aga meelde, et on neid inimesi, kes ei oskagi noodikirja lugeda ning ei suuda ühestki pillist välja saada viisi, mida kuulevad või noodist loevad. No pidavat jah selliseid ka olema. 

Ja siis saan aru, et on tore küll ennast muudkui maha teha, aga ... mul on ikkagi lastemuusikakool läbi käidud ja päriselt mingid teadmised ja kogemused muusikas olemas. 

Täna oli aga lõpuks siis see päev, kus üle ma-ei-tea-mitme-aasta istusin koos teistega laval ja mängisin pilli. Julgen arvata, et päriselt on umbes paarkümmend aastat möödas, kui viimati sellises olukorras olin. 

Tegemist oli Vanalinnapäevade raames korraldatud Juunijämmiga, mida juhendas Krista Sildoja. Tema on ka üks esimesi, kelle juures ma rahvamuusikaga kokku puutusin, sest käisime koos õdedega tema rahvamuusikalaagris. Oh, see oli õudne, sest klassikalise muusikakoolilapsena tahtsin ma nooti. Kõige kohta. Ja rahvamuusikud ei tahtnud nooti anda, vaid tahtsid, et sa oma aju ja kõrvu kasutaksid. 

Ok, tegelikult on mul neist rahvamuusikalaagritest ikkagi ülihead mälestused ning palju asju, mida meenutada. Peast ja kellegi teise järgi mängimine oli lihtsalt minu jaoks keeruline. Ma lihtsalt polnud seda teinud. 

See on minu jaoks siiani väljakutse ... ja seda ägedam tänane kogemus taas oli, kuna igast otsast tuli muuta seda, mida enda kohta usun ning kasutada sõrmedes, ajus ja kogu ülejäänud kehas kohti, mida ma tavapäraselt ei kasuta. 

Pidevalt räägin lastele, et muusikaõpingud on kasulikud juba seetõttu, et nad arendavad teie ajus kohti, mida muud tavaõpingud ei arenda. Aga no peaks seda siis ka ise meeles ... 

Ehk siis - ma püüan nüüd järjest uskuda seda, et ma päriselt ka ise võin taas veidi muusikat teha. Midagigi. See on ikka niiiiiiii gigamega hea tunne! 

Vaatan veel, mis mu elust tuleb välja visata, aga muusikat tuleb igal juhul sellesse rohkem sisse visata. 

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 13a, 11a, 9a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Sünniuudised- isiklikust valust ja võlust sündis podcast "Minu ilus elu"!

Täna on see päev, kui saan endale õnne soovida, sest olen siia ilma midagi uut sünnitanud - podcasti "Minu ilus elu". Selle 1.saada on nüüd saadaval siin: "Minu ilus elu". 

Selles podcastis räägin, milliste sammude abil mina hetkel oma elu ilusamaks teen ja jagan soovitusi, kuidas ka sina enda eluga sama saad teha. 

Ma pole siia blogisse eelmise aasta kokkuvõtet ning uue aasta lubadusi andma jõudnud, sest kogu aur ongi enda elu uuendamisele läinud. Sel aastal on energia kuidagi nii laes kogu aeg ja mõtted ning teod muudkui liiguvad. 

Miks ma ei peaks oma kogemusi jagama? 

See podcast on üks neist mõtetest, mis tuli 1.jaanuaril, kui oma ideid paberile panin. Kohe panin ka paika, et just neljapäeviti hakkab see sinuni jõudma. Tänaseks on esimene saade tehtud ning lubadus täidetud. Ise olen ülielevil ning energia taas täiesti laes. 

Räägin ka podcastis, et tegelikult on hunnik põhjuseid, miks ma mitte midagi sellist tegema ei peaks. 

Ja ma ikkagi tegin. 

Ja see ongi see, kuidas ma elus püsin ja edasi liigun - on asju, mida mitmedki inimesed ja põhjused takistavad, aga ma ikkagi teen neid. Ma pole ainus. Paljud inimesed peale minu teevad samuti. Tahan loota, et sellised inimesed leiavadki ka tee minu podcastini ning saavad sealt ideid, julgustust, motivatsiooni ja kõike muud, mida vaja on. 

Eesmärgid ja energia

1.saates räägin sellest, millega ise praegu tegelen ehk eesmärkide seadmine ning enda energiataseme tõstmine. 

Mõlemad töötavad praegu väga hästi. 

Eesmärke olen järjepidevalt seadnud juba aastakümneid. Sel aastal aga võtan sel teemal uue suuna. 

Energiataseme tõstmiseks olen samuti korduvatel koolitustel, seminaridel ja raamatute kaudu nippe õppinud, aga nii lihtne on seda unustada. Eriti siis, kui enda elu hall-must tundub, siis on keeruline energiale mõelda ja sellega tegelema hakata. 

Räägin podcastis ka lihtsatest viisidest, kuidas hall-mustadel-perioodidel esimesed sammud ära teha, et sealt juba suuremate sammudega edasi liikuda. 

Töötan väljakutsetel

Selle podcasti sündimise üheks põhjuseks oli taipamine, et ma töötan väljakutsetel. Eriti kui selle eesmärgi enda jaoks ise täpselt sõnastan. Nüüd on minu isiklikuks väljakutseks teha üks saade igal nädalal. Pole tähtis, kui pikk. Oluline on, et jagaksin samme ilusa elu loomiseks. 

Tegelen sellega ise ju järjepidevalt aastakümneid. Seega ei tohiks olla keeruline kord nädalas sellest rääkida. 

Vähemalt hetkel arvan nii ... 

Samas olen korduvalt näinud, kui palju energiat mulle endale sellised jagamised annavad. Üks oluline asi on see, kui teie oma tagasisidet saadate ja näen, kui paljusid inimesi minu jagamised positiivselt puudutavad. Samal ajal on aga mu enda jaoks oluline mingid teemad kõvasti välja rääkida, endale ise teraapiat teha. No ja seda ma siin teie peal siis nüüd teengi- käin avalikult terapeudi ja enesearengutreeneri juures. Teie ees. 

Loodan, et saad sellest kasu! 

Jaga julgelt siin postituse või YT video all, kas mõni mu mõte kõnetas sind ning kas saad seda ka enda elus kasutada!  

Kohtumiseni neljapäeviti! 

Podcasti "Minu ilus elu" 1.saade on siin: "Minu ilus elu"!

***

Mina olen Heli Künnapas (41), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 12a, 11a, 9a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Kust tuli raha? Kuhu kulus aeg? Ehk Heli 2022.a kokkuvõte

Jälle ongi käes aeg oma tegemised kokku võtta. Ikka selleks, et teaks, kust oled tulnud ja seega saaks paremini planeerida, et kuhu ja kuidas minna. Sel aastal on mul 2023.a planeeritud paremini kui kunagi varem. Ja ma olen muidu ka suur plaanide tegija olnud. Lihtsalt tunnen ennast nüüd lõpuks omas nahas nii hästi ja turvaliselt, et julgen tõesti suuremalt unistada ja planeerida. Ning seda tõesti oludes, kus tõesti on veel palju lahtisi ja keerulisi asju. Järgmisest aastast kirjutan aga lähipäevil. 

Millised olid aga minu 2022.a olulisemad sündmused ja tegemised? 

KÕIGE SUUREM SAAVUTUS

Pole kahtlustki, et selleks on üksinda 5 lapsega Tallinnasse kolimine. Jah, tegelen jätkuvalt sellega, et selle projekti finantsilisel poolel numbrid kokku jookseksid. Nii rahaliselt kui ajaliselt on mul praegu üksinda ilmselt 85-90% vastutust 5 lapse eest. Aga need on vaid numbrid ... Selleks, et see kõik saaks juhtuda, tuli teha niiiii palju asju ning ületada nii palju teemasid ja küsimusi, et ... no see oli suur asi. 

Tagasi vaadates tean, et unistuse lastega Tallinnasse kolimisest suutsin sõnastada juba mitu aastat tagasi, kuid siis ei julgenud seda veel väga kõvasti välja öelda, ega uskuda, et see päriselt teoks saab. No alustades unistusest, et Pärnu-Jaagupist tulnud kolm last kõik korraga MUBAsse sisse saaksid ...

Nüüd oleme siin. Nüüd oleneb hakkamasaamine vaid enda töökusest ja tegutsemisest. Aga meil on reaalselt miski, mille nimel tegutseda. See pole enam tühipaljas unistus, vaid olemasoleva täiendamine ja jätkamine. 

Varem kirjutasin sellest siin: Tehtud- lapsed Tallinnas koolis! 

Me seame ennast siis nüüd Tallinnas sisse. Kohtunik lubas! 

KÕIGE PAREM TERVISETEGU

Enda tervise heaks tegin kõige rohkem Wildfit 90 programmi raames. Saatsin oma teed 14 kg, mis praegu pole tagasi tulnud. Mingi aeg oli läinud veelgi rohkem, kuid need kilod kõiguvad edasi-tagasi, seega hetkel püsivalt neid arvestada ei saa. 

Toitumine oli vaid üks osa programmist, mida õppisin. Mõtlemisviisi muutus nii enda kui toidu osas oli see, mis toimis. 

Varem kirjutasin sellest siin: Wildfit 90. 

KÕIGE AVALIKUM AKTSIOON

Sel aastal oli avalikult lahatavaks teemaks autoritele makstav laenutushüvitis. Õigemini makstakse samast fondist raha ka kirjastustele, kuid see, mille eest meie Kultuuriministeeriumis ja meedias rääkisime, on autoritele tuleb osa. Raamatute laenutamine on ülimalt oluline ning selle maht üha kasvab. Seega on oluline, et autorid saaksid selle eest väärikat tasu, mis on seaduses ka kirjas. Aasta lõpus tuli välja ka uudis, et samad ametnikud, kes võitlesid meile vastu ning soovisid autoritelt summasid hoopis kirjastustele suunata, saavad veel mitmeid tuhandeid preemiaid ... Aga sellele ma hetkel ei mõtle. Laenutushüvitise teema läheb järgmisel aastal edasi, kuid sel aastal tähistasime fondi 400 000€ võrra suurenemist. 

Varem kirjutasin sellest siin: 

Mis põhjusel ma 1712€ laenutushüvitise pärast kurvastada julgen?

Kirjanikud küsisid Kultuuriministeeriumis tasuta raamatulaenutuste jätkumist

Millise Kultuuriministeeriumist saadud plaaniga oma kirjastuse nüüd haljale oksale aitan? 

KÕIGE OLULISEM ERAELULINE MUUDATUS

Loomulikult on selleks lahutamine. Mõned päevad jäid puudu, et lahutamise kohtuotsus ja esimene avalik lahutuse mainimine oleksid saabunud samal kuupäeval, lihtsalt 2-aastase vahega. Täpselt 2 aastat läks jah aega, kuni kohus lõpuks selle otsuse ära tegi. 

Reaalne lahuselu algas muidugi pikka aega tagasi, kuid lahutamise kohtuotsus andis lõpuks ka juriidiliselt õiguse ja võimaluse oma eluga omas tempos ja värvides edasi tegutseda. Alustades sellest, et ei pea iga aktsia ostmise ajal mõtlema, et kas seda tuleb nüüd ühel hetkel jagama hakata kui jälle ma mingil muul hetkel nö nõudeid ei täida. Lahutamine on mingil hetkel parim lahendus ja ma julgustan seda kasutama kui on vaja. Samas saan ideaalselt aru inimestest, kes püsivad mittetoimivas suhtes, sest kardavad seda, mis lahutamisega kaasneb. Jah, lahutamine (eriti 5 lapsega) ongi kallis ja emotsionaalselt kurnav. Mittetoimivas abielus jätkamine on tegelikult aga sama hull. Pikemas perspektiivis vähemalt tead, et kui lahutamisele kuluvad aastad läbi saavad, on olemas lootus ja võimalused. 

Varem kirjutasin sellest siin: 5 soovitust inimesele, kes arvab, et on liiga vaene, et lahutada

KÕIGE SUUREM LOOMINGULINE ÕNNESTUMINE

Mul ilmus sel aastal kaks raamatut: noorteraamatu "Mälestusteta suvi" 2.osa ning Terminaatori laulusõnadest inspireeritud romantiline lühiromaan "Sõbrad nii ei tee". Lugejad on mõlemad teised heaks kiitnud ning ausalt öeldes olen ise ka mõlemaga väga rahul. Loomulikult saaks alati midagi paremaks teha, kuid samas tuleb mingil hetkel lood enda käest ikkagi lendu lasta. 

Paanika oli mul mõlema teose avaldamise eel. "Mälestusteta suvi" 1.osa fännide ootused olid kõrged. Nad ootasid 2.osa umbes 2 aastat ning kogu selle aja vastasin lugejate jäelepärimistele uue osa kohta rohkem kui päriselt raamatut kirjutasin. Raamatus "Sõbrad nii ei tee" mängisin aga oma aastakümnete pikkuse fännamise objekti Terminaatori loomingug. See iseeenesest oli ühelt poolt nauditav, aga teiselt poolt pingeline, sest polnud teada, kuidas originaali autoritele see sobib. Hetk, kui sain Jaagup Kreemilt kirja, et talle sobib, kui tema loomingust inspiratsiooni saan ning et võin raamatu sellisena avaldada, oli vist üks selle aasta lärmakaim hetke meie majas (see tähendab siis rõõmuhüüdeid!). Seejärel tuli aga paanika, et kas Termika fännid on sama helded, kui Jaagup. Igaühel ju nende lauludega omad mälestused. Tuli välja, et olid küll. Ma pole ühegi oma raamatuga nii palju positiivset tagasisidet saanud. Üliäge tunne. 

Varem kirjutasin sellest siin: 

Kõige hirmsam asi, mis kirjanikku 32.raamatu ilmumise ajal võib tabada

Räägime lähisuhtevägivallast. Kuidas sina seda lõpetada saad? 

Terminaaotori laulud inspireerisid armastusromaani kirjutama 

KÕIGE PAREM LUGEMISELAMUS

Sel aastal sai lõpuni loetud 42 raamatut. Algne eesmärk oli 56, aga muutsin selle väiksemaks, sest muu elu lihtsalt ... segas. 

Enesearenguteostest kõnetas mind väga "Täielik elumuutus" ja "Aatomharjumused". Finantsteemadel on mõnusalt kokkuvõtlik "Kuidas alustada investeerimisega" ning  "Aktsiatega rikkaks saamise õpik". Noorteraamatutest meeldis kõige rohkem "Täna.Õhtul.Homme". Lasteraamatuid lugesin sel aastal vähe ning erilisi pärle kätte ei sattunud. 

KÕIGE SUUREM SISSETULEK

Pealkirja juurde tagasi tulles räägime ikka sellest ka, et kust tuli raha. My Financier programmi järgi vaadates olen aasta jooksul kõige rohkem tulu saanud ettevõtlusest. Selle alla käib siis nii raamatute ja muude Heli Kirjastuse toodete müük, kui ka koolituste eest saadud tasu. 

Kõige rohkem tõusidki sissetulekute osas koolituste, aga ka artiklite kirjutamise eest saadud summad. Sel aastal tegin artiklitega koostööd Nipiraamatu, Nelli Teataja ning Lemmikuga. 

Järgmisel aastal on üheks ülesandeks jätkuvalt leida veel mõned täiendavad sissetulekute allikad. Praeguseks on mul kirjas 10 erinevat kohta, kust suht regulaarselt sissetulekuid laekub. Kuna nüüd oleme lastega aga siinsesse ellu  sisse elanud, siis saan veelgi suurema osa oma nädalast töötamisele kasutada. 

Varem kirjutasin sel teemal siin:

 Kuidas Heli teenib 30000€, et 5 lapsega Tallinnasse kolida?

Miks ma ikka veel kohe üldse-üldse investeerima ei peaks? 

Mida ma Õhtulehe podcastis Börsisupp enda kui 5 lapse üksikema majandusliku tegevuse kohta rääkisin?

Heli Künnapas otsib 20 tunniks nädalas tööandjat

KÕIGE OLULISEM TÄIDETUD UNISTUS

Ratsutamine on hirmus. Ratsutamine on ohtlik. Ratsutamine on kättesaamatu ... ehk et kõik väikesed tüdrukud tahavad saada indiaanlasteks ning metsikute hobustega mööda preeriat kapata. Eks ole? Mina küll tahtsin (pean selle meenutuse mõne oma järgmise lasteraamatu jaoks kindlasti salvestama). 

Varem kirjutasin sellest siin: Kes ja kuidas aitas mul täna ühe hiiglama suure unistuse täita? 

KÕIGE EDASIVIIVAM TEGU

Üheks oluliseks liigutuseks oli muidugi see, et lõpus julgesin rohkem koolitama hakata. Viimase lükke selleks sain Kristi Saare konsultatsioonilt. Kristi juurde ajabroneerimine ning see kohtumine ise oli ka muidugi täiesti elumuutev hetk. Koolitustelt saadud positiivne tagasiside loomulikult lükkas veelgi edasi ning aitas erinevaid programme kokku panna. 

Tean juba ette, et järgmisele aastale mõjub ülimalt positiivselt see, et mul on tänaseks kirjas 10 suurt eesmärki ning viisid nende täitmiseks. Olen neile mõelnud mitu kuud ning erinevas versioonis kirjagi pannud. Nüüdseks aga on täitsa selge plaan kirjas ning tuleb lihtsalt jätkuvalt tegutseda. 

Varem kirjutasin sellest siin: 

Miks ma juulis ühiskirjutamise pärast vara ärkama pean? 

Otsi endale inimesest nõustaja

KÕIGE SUUREM MUUSIKAELAMUS

Kindlasti ansambel Terminaatori 35.sünnipäeva kontsert, mis mind ka raamatu "Sõbrad nii ei tee" kirjutamisel inspireeris. 

***

2022.a oli selline, kus kõik oli võimalik ja samas väike virvendus oleks võinud kogu laeva põhja kiskuda. Pidev balansseerimine. Samas ka paljud võidud. Ja ikka päris suured. Palju selgust ja lahtilaskmist. Selle kõige tulemuseks on väga lootusrikas ja kerge pilk tuleviku poole. 

Võimalus tegutseda on üks olulisemaid, sest siis sõltub kõik sinust endast. Olen korduvalt kogenud, et mõnikord tuleb üks uks sulgeda, enne kui saad avada uue. Tihti on see hirmutav ja keeruline, aga samas ei saa asjad edasi minna, kui hirmunult avatud uksel kõlgud. 

Minul tuli sel aastal väga palju usaldada ning veeldi rohkem tundmatusse hüpata. Usun, et kokkuvõttes tuli see päris hästi välja. Siin ma ju olen ning lootusrikkalt neid ridasid kirjutan. 

Aitäh kõigile, kes olete minuga koos seda teed käinud ning ühel või teisel moel nende mu õnnestumistega seotud olnud. 

Imelist aastalõppu!

 

***

Mina olen Heli Künnapas (40), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (14a, 11a, 10a, 8a ja 4 a).  

 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.