kolmapäev, 4. august 2021

Suunamudimise august: jaluta mõtete mõtlemise jalutuskäike!

Ilmselt pole kellegi jaoks saladus, et jalutamine on hea viis mõtted selgeks mõelda. Samas on erinev tulemus sellel, kui jalutad lihtsalt sportimiseks või mõtete selgeks mõtlemiseks. Sammude-jalutamine võib käia kõikjal. Mõtete mõtlemise jalutamiseks tasub valida rahulikum koht. 

Minu suurimad lemmikud on mererand, vaikne külatee või metsarada. Ajaks on minu jaoks sobilik aeg õhtu, mil teised kõik juba magavad. Hommikuinimeste jaoks sobiks ilmselt ka hommik ... aga seda ma ei tea, sest nende hulka ma ei kuulu.

Mõtete mõtlemise jalutuskäigule mina lapsi, ega enamasti ka koera koera kaasa ei võta. See on vaid iseenda ja ümbritseva kuulamise aeg. 

Mõtete mõtlemise jalutuskäigule tasub kaasa võtta paber ja pliiats. Kui head mõtted hakkavad voolama, siis tundub, et koju jõudes on aega need kõik kirja panna. Fakt on see, et kui maandud igapäevasesse keskkonda, siis tulevad peale igapäevasemad mõtted ning looval jalutuskäigul leitud uued ideed kaovad. Ma ei soovita sul seda katsetama hakata, sest nii kaotad hulga häid mõtteid, mille eest juba jalutanud oled. Lihtsam on paber ja pliiats taskusse pista, mitte samade mõtete eest uuesti jalutama hakata. 

Rääkimata sellest, et samu häid mõtteid sa ilmselt tagasi ei saa, sest kui sina neid kohe esimesel korral ära ei napsanud, siis nad lähevad kellegi teise juurde, kes need kohe ellu rakendab. 

Nii et võta nüüd ette üks mõnus rahulik jalutuskäik ja pane samal ajal kirja kõik head mõtted, mis tulevad. Pärast on aega neid sorteerida või mõelda, mida ja kus kasutad. 

 p.s. sammulugeja jäta ikka käele ja nii saad samal ajal ka sammud käis. Uskumatult stressivabalt.

***

Suunamudimise august on mu isiklik väljakutse, mille raames mõtisklen iga päev ühel enesearenguga seotud teemal. Jagan neid mõtteid oma FB grupis Lugedes rikkaks (ense- ja ajajuhtimine). Eesmärk on augustikuu lõpuks selgemaks saada, et kas olen oma eluga õigel teel ning vajadusel liikumissuunda veidi mudida. 

Eelmised postitused sel teemal leiad siit: 

2.08 - Kuidas ja kuhu sa augustiks koos minuga oma elu saad pöörata? 

3.08 - Suunamudimise august: kelleks sa jaguned?  

 

***

Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (39), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 9a, 7a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 20 raamatu (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
 
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Eriline tähelepanu on noorteraamatutel ning ajaviitekirjandusel. Suviti korraldan lastelaagreid. 
 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com


teisipäev, 3. august 2021

"Nõidkapteni needus"- etendus, mis sobib nii 2- kui 12-aastasele

See on ikka ülimalt lahe, kui ühest noorteraamatust etendus saab. Ma siin muudkui unistan, et äkki ... kunagi... ühel päeval ... juhtub see mõne minu raamatuga ka. Reeli Reinausi raamatust "Nõidkapteni needus" aga sel aastal just näidend tehti ja täna käisime lastega seda Pootsi veinimõisas vaatamas. 

Reeli Reinaus on vaieldamatult autor, kelle teoseid mu lapsed on kõige rohkem lugenud ja nautinud. Ta tõesti teab, kuidas kirjutada põnevaid lugusid, mis just ka poistele lugemise põnevaks teevad. Nii olid lapsed vaimustunud, kui Pärnus Rüütli tänaval ühel päeval etenduse reklaamplakatid nägime. Kohe oli selge, et seda me nägema peame.  

Minu ja Reeli Reinausi intervjuud Eesti Noortekirjanduse Ühingu lehel saad vaadata siit: Reeli Reinaus!

Naljakalt kujunes välja, et meil oli täna korduva  Maria päev. Nimelt hommikul laulsime oma Mariale palju õnne sünnipäevaks, sest 9 aastat tagasi ta meie juurde tuli. Siis sõitsime Pootsi veinimõisa minnes mööda Maria talust. Seejärel ilmus etenduse käigus lavale Maria. Peale etendust saime veel Maria isaga pilti ka teha. Rääkimata Juss Haasmast, kes andis aastaid tagasi inspiratsiooni mu raamatuks "Ütlemata sõnad", mille peategelane on Maria (Jussist kirjutan postituse lõpus veel!). 

Eks etenduse eel oli veidi ärevus sees, et kuidas mu 2-aastane (olgu, tegelikult paari nädala pärast on ta juba 3-aastane!) vastu peab. Oli jur kirjas, et etendus on soovitav alates 7-aastastest. Mingil hetkel ta küll sahmerdas, aga tegelikult võib öelda, et Johannale täitsa meeldis. Paugutav torm oli üks koht, mille ajal ta mu külje alla ronis. Muidu aga ei muusika, ega hääled tema jaoks liiga kõvad kindlasti polnud. Päris väikestele aga see etendus ilmselt jah pole. Teise vaatuse ajal oli aga pisikesega ka lihtsam.  

Peale väikese Johanna teistega mingit muret polnud, sest kõigile meeldis väga. Kogu aeg. Vahepeal olid küll pikemad jutustamise osad ning siis tundus, et 7-aastane hakkab veidi rahutuks muutuma, kuid neid kohti oli vähe. Pigem pidin neid vahepeal vaigistama, et nad vaimustunult kaasa ei elaks, sest laste jaoks oli nii põnev, kui keegi jälle vette visati, taaskord võitlemiseks jne. 

Suuremad lapsed jälgisid mõlemat "Nõidkapteni needuse" vaatust ühtmoodi huvitatult, kuid ka 7-aastase puhul nägin, et 2.vaatus meeldis rohkem. Minu enda jaoks oli kogu lugu mõnus. Igal juhul on see õigustatult kogu pere etendus ja igav ei hakka kellelgi.

Üldiselt meenutas lugu Eestimaa Kariibimere piraate. Needus, konkureerivad piraadid, kadunud sugulased, surnust ülestõusnud, karm omakohus laeval, mõõgavõitlused ja paljugi muud põnevat. 

Mina lootsin rohkem laule kuulda. Need mõned, mis olid, võeti publiku poolt väga hästi vastu. Samuti jäid lapsed ka laule veelgi suurema tähelepanuga kuulama. Kui näitlejate seas on nii head lauljad, siis seda oleks kindlasti võinud paremini ära kasutada ja neile rohkem laulmise võimalusi anda. 

Pootsi veinimõisas pole ma enne käinud. Tiigile ehitatud laev-lava on väga vahva ehitis. Laste jaoks oli muidugi väga keeruline sellest eemal püsida. Nad oleksid hea meelega kogu laeva ise ka läbi uurinud. Tõesti vahva ehitis. 

Tribüün oli väga mõnusalt ehitatud, nii et kõik nägid ilusti lavale. Keegi ette ei jäänud.

Peale etendust algas osa "vaatame, kas saame mõne näitlejaga pilti ka". Muidugi oli laste esmane valik kaptenid. Mina muidugi ootasin, et keegi korraldaks nii, et me pilti saaks. Ausalt - ma võin ise esineda nii paljude ees kui vaja, aga ... kui on vaja küsida pitli "kuulsus ja mina", siis minu poolest jääksid kõik pildid tegemata. Ma ei julge lihtsalt küsida... 

No näiteks kui Joosep läks Mikk Saare käest küsima, et kas pilti saaks teha, siis läks mööda ka Juss Haasma, kelle käest mina sama ei julgenud küsida. Seda, miks ta minu loomingu (noorteka "Ütlemata sõnad") jaoks oluline on, kirjutan fännipostituses : Mis värk mul selle Juss Haasmaga on?   

Miks need "mina ja kuulsus" pildid üldse olulised on? Ee ... ma ei teagi. Aga minu jaoks näitab see kuidagi, et artisti tehtu puudutas. Artistiga pilt on kuidagi tõelisem mälestus. Joosep selgitas pärast, et tema tahtis kapteniga pilti sellepärast, et tema arvates näitels Mikk Saar väga hästi. 

Aga kui keegi teab paremini, miks inimesed "mina ja kuulsus" pilte teevad, siis anna aga julgelt teada. 

Kokkuvõtlikult olgu siis veel öeldud, et mulle ja lastele "Nõidkapteni needus" väga meeldis. Raamat on meil raamatukogust juba võetud, nii et nüüd läheb rabelemiseks, kes enne lugema jõuab.   

Kellel veel suvel aega, siis Pootsi venimõisa tiigilaval/-laeval saab "Nõidkapteni needust" augustis veel korduvalt näha. Piletilevi lehelt saab pileteid osta siit: Nõidkapteni needus. Rohkem infot ja videoid leiad ka Pootsi veinimõisa FB lehelt

Jaga soovitusi, millist laste- või noorteetendust sel suvel veel nägema peaks? 

 

***

Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (39), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 9a, 7a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 20 raamatu (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
 
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Eriline tähelepanu on noorteraamatutel ning ajaviitekirjandusel. Suviti korraldan lastelaagreid. 
 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com


Suunamudimise august: kelleks sa jaguned?

Ojaa, ma olen vägagi teadlik, et ilmselt pole see keeleliselt absoluutselt õige viis seda küsimust esitada. Aga no mitte kuidagi teisiti ka ei saa. Minu vabandused! 

Hea uudis on, et täna jalutades mõtlesin välja, mis see on, mida ise augustikuu jooksul teha püüan ja millisele retkele teid kaasa kutsun: suunamudimine! Nagu eile kirjutasin, siis ei arva ma midagi mõttest, nagu enda elukorralduse ülevaatamine peaks alati olema uue lehekülje pööramine või uue suuna valimine. Suures plaanis olen ju praeguse teega rahul. Seega see, mida teha on vaja, on lihtsalt suunda mudida.

Nii et tänane küsimus on: kelleks sa jaguned? 

Üheltpoolt oleme kõik tervikud. 

Teisalt jaguneb meie päev paljude rollide ning nendes rollides täidetavate ülesannete vahel. 

Esimene ülesanne ongi seega mõista, et millised on sinu elus kõige olulisemad rollid? Mis on need valdkonnad, mille vahel ennast jagad?

Siinkohal pole vaja ametinimetust leida igale liigutusele, mida oma elus teed. Vastupidi- oluline on üldistada. Leida ühisnimetus. Välja valida kõige olulisemad. 

Täidame kõik oma eludes paljusid rolle, kuid selleks, et suunal püsida, on oluline leida kõige olulisemad ning neile erilist tähelepanu pöörata. 

Mina selgitasin enda põhilisemad rollid välja juba aastaid tagasi. Need on suht muutumatuks jäänud tänase päevani. 

Minu kõige olulisemad rollid on:

- kirjanik

- kirjastaja

- koolitaja

- mina ise (isiklik!)

- pereliige

Selle nimekirja järjekord pole oluline, kuigi kui oma rolle loetlen, olen alati just seda järjekorda kasutanud. Praegu mõistsin, et olen oma rollid lihtsalt tähestikulisse järjekorda seadnud. 

Miks pole järjekord oluline? Kas tõstan sellega töö pereelust kõrgemale? 

Fakt on see, et me kõik jagame oma päeva erinevate rollide vahel. Mõnikord on üks olulisem, teinekord teine. Sellepärast poelgi tähtis, mis järjekorras neid nimetada. Mõistes, et praegu on üks roll olulisem, saan endale armu anda ja ei pea paanitsema, et teises rollis samaaegselt ei suuda endast maksimumi anda. Ja see on ok.

Kindlasti on rolle, mille ülesandeid saab samaaegselt täita. Näiteks koeraga jalutades läheb mõte lendama ning loovad ideed tulevad nii kirjanik-, kirjastaja- kui ka koolitaja-Heli jaoks. Lastega jalutades on see keerulisem, sest neid jalutuskäike saadavad nii sisutihedad vestlused, et mõtlemiseks eraldi aega ei jää. Samas annavad sellised jalutuskäigud ikkagi tihtilugu kirjanik-Helile uusi ideid.  

Kui uus raamat on valmimas, siis olen kindlasti suuremalt jaolt kirjanik-Heli ja ülejäänud pere peab veidi rohkem ise endaga hakkama saama. 

Regulaarselt tean, et pean leidma ka isiklikku aega. Isegi kui kirjanik-, kirjastaja- või pereliige-Heli peaks midagi muud tegema, siis tean, et ka isiklikule rollile tuleb tähelepanu pöörata. Ja see ei tule millegi muu arvelt. Selles mõttes, et sel hetkel, kui otsustan midagi endale teha, võib tunduda, et mõni teine roll jääb mingist osast mu ajast ilma. Lõpuks aga võivavad kõik, kui suudan kõik rollid tasakaalus hoida.

Nii et oluline pole see, et igal päeval igas rollis võrdselt aega kulutaksin ja panustaksin. Oluline on tasakaal. Mõistmine, et kui mingil perioodil panustan ühes rollis rohkem, siis mingi aja pärast jällegi teises. 

Enda põhiliste rollide mõistmine aitab kaasa lagunemise vältimisele. Meil kõigil on veel palju rolle, mida võiks täita, aga tasakaalu mõttes poleks see mõttekas. Kui ma oma aega planeerin, siis praegu küsin endalt, et millisele rollile täna rohkem tähelepanu pööran. 

Kui minu teele tulevad ette uued teemad, küsimused, võimalused, probleemid, ettepanekud, siis on aeg mõelda, et kas ma ikka pean ja saan seda teed minna? Ehk et ümbritsev võiks meid tükkideks kiskuda tuhandete rollide vahel. Minu igapäevane valik on see, et millistele rollidele aega pühendan ja kas lasen ennast tükkideks kiskuda või keskendun vajalikele suundadele ning annan neis panuse, mis maailma paremaks muudab. 

Millised on umbes 4-5 põhilist rolli, mida sina oma elus täidad või täitma peaks, et tunneksid iga päeva lõpus, et oled seda aega parimalt kasutanud?  

 

***

Suunamudimise august on mu isiklik väljakutse, mille raames mõtisklen iga päev ühel enesearenguga seotud teemal. Jagan neid mõtteid oma FB grupis Lugedes rikkaks (ense- ja ajajuhtimine). Eesmärk on augustikuu lõpuks selgemaks saada, et kas olen oma eluga õigel teel ning vajadusel liikumissuunda veidi mudida. 

Eelmised postitused sel teemal leiad siit: 

2.08 - Kuidas ja kuhu sa augustiks koos minuga oma elu saad pöörata? 

 

***

Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (39), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 9a, 7a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 20 raamatu (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
 
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Eriline tähelepanu on noorteraamatutel ning ajaviitekirjandusel. Suviti korraldan lastelaagreid. 
 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com


esmaspäev, 2. august 2021

Kuidas ja kuhu sa augustis koos minuga oma elu saad pöörata?

Kui sa oled nagu mina, siis on su elus aegajalt segaseid perioode. Selliseid, mille käigus sa enam ise ka aru ei saa, et miks olemas oled ja mida tegema pead. Perioode, mil tundub, et planeerid kõike väga hästi, aga kui aeg on paberilt ellu suunduda, siis mitte miski ei sõltu sinust, vaid elu läheb omasoodu. Perioode, mil lihtsalt asjad ei tule välja ja miski ei edene, ega toimi.



No mul siin on üks selline aeg jälle käsil. Oli! 

Aga nüüd on tunne, et aeg on see aeg lõpetada. Kohe! 

Aeg on taas mõista, mis on see, mida ma päriselt tegema peaksin ja millele oma aega ning energiat kasutama. 

Aeg on eemale astuda kõigest, mis ei toeta mu teed oma eluülesannete täitmise poole. 

Aeg on enda eest paremini hoolitseda ning endale tähelepanu pöörata. 

Aeg on pöörata taas suunas, kuhu peaksin päriselt liikuma.

Miks augustis? 

Inimesed teevad muudatusi oma eludes tavaliselt peale aastavahetust või sünnipäeva. Need on sellised kõige traditsioonilisemad. August on minu jaoks aeg, mil ühelt poolt on suure sügisese koolirütmi vajumiseni veel aega. Samal ajal aga hakkab vaikselt paanika, et ainult august veel ja juba on taas üks suur sigrimigri käes. Seega on august just õige aeg, mil midagi muuta ja samas välja selgitada, mis vajab säilitamist kiirematel aegadel. Enne kooliaasta algust on augusti jooksul ka piisavalt aega, et soovi korral mõni uus harjumus korralikult sisse harjutada.

Kuhu pöörame? 

Tegelikult see elus uuele teele keeramine või uue lehekülje pööramine pole minu arust väga hea väljend. Meie eludes on suur osa asju, inimesi, tegemisi, mis kuhugi ei kao. Ja polegi vaja. Selleks, et oma elu paremini elada, on tihti vaja vaid väikesi muutusi. Nii polegi ka minul plaani kuhugi väga ära pöörata, vaid teha järjestikku mitmeid väikesi muutusi, mis lihtsalt suunda muudavad, nii et ma taas oma elu kasutaks nii, nagu peaks.  

Kuidas pöörame? 

Mina alustasin taas hoogsalt enesearenguraamatute lugemist. Lihtsalt sellepärast, et nendes leiduvad mõtted aitavad mul oma mõtteid selgemaks saada. Ja samal ajal ei karda ma kindlasti, et raamatutest mulle mingid hullud ideed tuleksid. Kõik, mida raamatutest leian, on see, milleks iseenesest juba valmis olen. Raamatutest loetu paneb meie peas liikuma need mõtted, mis seal juba olemas on, aga lihtsalt pole veel välja pääsenud, ega tähelepanu saanud. 

Loetud mõtteid jagan oma FB grupis Lugedes rikkaks. Enda sammudest ja väikestest muudatustest kirjutan augustis igapäevaselt siin blogis, kuid teen ka videoid FB grupis Lugedes rikkaks. Nii et kui tahad mu mõtetest ja elu korrastamisest osa saada, siis liitu julgelt FB grupiga Lugedes rikkaks, sest seal hakkan oma mõtteid igapäevaselt jagama. 

Miks pöörame? 

No tegelikult peaks see olema kõige esimene küsimus. Minu jaoks on oluline, et ma teeksin elus seda, mida teised minu eest teha ei saa. Jah, loomulikult on palju tegevusi, mida ei saa valida ja mida tegelikult võiks ka keegi teine teha, aga olen valinud, et ise teen. Mõtlen aga seda, et on ka asju, mida keegi teine minu eest teha ei saa, kuid mis on vajalikud, et maailmast saaks parem koht. Tegevused, mille järel tunnen, et see on kõige õigem aega ja koht, kus olla. Tahan jõuda selleni, et tunneksin rahulolu iga päeva lõpus, et olen endale antud aja parimalt ära kasutanud ning väärt järgmist päeva. 

Ja selleks pole tõesti suuri muutusi vaja. 

Miks avalikult?

Usun, et oma teadmiste jagamine on ainus õige tee. Olen väga palju kuulnud, et lugejad on minu raamatutest abi saanud. Isegi, kui see pole esmane eesmärk olnud. Samamoodi olen mina vajaliku info leidnud just siis, kui olen seda vajanud. See tähendab, et jagamine on oluline. Ma jagan seda, mida tean ja oskan. Kuna augustikuine pööramine on suht ootamatu plaan, siis jagan seda, mis lihtsalt tuleb. Ei mingit suurt süsteemi või plaani. Aga teades, et kellegi jaoks on mu mõtted abiks, annab ka mulle motivatsiooni igapäevaselt oma teekonda panustada ja kaasa mõelda.  

Eelmise aasta augustis alustasin oma FB lehel igapäevaste mõtiskluste jagamist. See oli minu enda jaoks tohutult motiveeriv, sest pidin iga päev mingi teema enda jaoks selgeks mõtlema. Minu mõtisklustest indu saanud inimeste tagasiside toitis jällegi minu soovi edasi liikuda. Toimiv ringlus. 

Kus saad osaleda?

Kui sa arvad, et võiksid selle augustikuu koos minuga seigelda, siis tule homme jälle mu blogisse lugema ning liitu FB grupiga Lugedes rikkaks, kus saad ka oma tagasisidet jagada.

Keegi tark on kunagi öelnud, et maailma saame paremaks teha ühe inimese kaupa. Ja see üks inimene, kelle kaudu mina maailma paremaks muudan on - mina ise! 

Kas sina oled valmis ühte inimest muutma?

 


***

Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (39), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 8a, 7a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 20 raamatu (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
 
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Eriline tähelepanu on noorteraamatutel ning ajaviitekirjandusel. Suviti korraldan lastelaagreid. 
 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com


pühapäev, 1. august 2021

Millist autorenti eelistada, kui otsid 7-kohalist liikumisvahendit?

Taas soovituste otsingul. Teemaks ikka auto! 

Nimelt olen siis taas liikumisvahendi otsingul. Praeguseks on selge, et ilmselt on hetkel kõige mõistlikum auto pikaajalise rentimise peale mõelda. Uue auto ostmiseks hetkel võimekust ei ole. Kasutatud auto puhul on töökojast töökotta sõitmine läbi proovitud ja seda ka enam teha ei taha. Maal elades ei ole tore, kui oled äkitselt keset külma talve lastega üksinda kodus vangis, sest autol mingi jupike lõhkeb ja sul pole kellegi poole pöörduda. Nii tundubki auto rentimine hetkel mõistlik mõte.  

Olukorra teeb keeruliseks see, et vaja on 7-kohalist autot, milles on lubatud vedada ka lemmikloomi. Ehk ühte koera. 

Olen igasugused rendifirmade lehed läbi tuuseldanud. Autolevi pakkumised samuti. Viimasel on siis eraisikute pakkumised. Rendifirmade puhul on minu jaoks keeruline läbisõidupiirang. Ma tõesti kasutan autot sõitmiseks, mitte niisama parkimiseks. Eriti suvel ... ja eriti kooliajal ... ja .. ehk igal ajal ...  Autolevi puhul tekitab veidi kahtlust, et kas kõik on ikka nii, nagu lubatud?

Enne lõpliku otsuse tegemist aga tahakski ka teiste kogemusi kuulda, et milliseid pikaajalise autorendi võimalusi olete kasutanud? Keda ja miks peaks eelistama? 

Kuna ma enne ise pikaajalist autorendi võimalust kasutanud ei ole, siis ei tea, et kas äkki jätan midagi vaatamata või kaalumata.

Nii et palun jaga oma kogemust auto pikaajalise rentimise teemal ja aita meil üks mure lahendada. Kirjutada saad mulle FBs või helikunnapas@gmail.com. See annaks kohe hunniku aega, et kõigi teiste tööde ja tegemistega tegeleda ning omakorda teistele kasulik olla. 

Aitäh!!!

 

***

Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (39), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 8a, 7a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 20 raamatu (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
 
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Eriline tähelepanu on noorteraamatutel ning ajaviitekirjandusel. Suviti korraldan lastelaagreid. 
 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com


neljapäev, 3. juuni 2021

Üks ülimalt oluline oskus lapsevanemana, mille õppimiseks mul kulus 10 aastat!

Tänaseks päevaks olen 12,5 aastat lapsevanem olnud. Viimased peaaegu 3 aastat sellest viie lapse vanem. See on olnud aeg täis pidevaid õppetunde, äärmusest äärmuseni ulatuvaid emotsioone, tundeid ja kogemusi. 

Ma ei julge öelda, et olen lapsevanemana kõik proovikivid kätte saanud, sest eks lapsed kasvavad ja koos nendega uuenevad võimalused saada ... põnevaid kogemusi. Seda et, teismelise aeg veel tulemas. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada. 

Täna hommikul FBst läbi supsates jäi ühes lapsevanemate grupis ette paar küsimust, mis tuletasid meelde, et tänaseks päevaks on mul olemas üks oskus, mida vajavad kõik lapsevanemad, kuid mille õppimiseks läks mul 10 aastat. Kui oleksin seda osanud esimese lapse sündides, oleks ilmselt paljugi asju teisiti olnud. 

Minu arvates lapsevanemate oskus, millest liiga vähe räägitakse on õigus ja vajadus võtta aega endale ning üksinda puhata!!!

Kõlab lihtsalt? 

Aga katsu sa seda teha, kui elad keerlevpöörlevas elus, kus tegevused ja teiste vajadused kunagi ei lõppe. 

Nii oligi, et alles mõned aastad tagasi õppisin alustuseks seda, et kui endal katus sõitma hakkab, siis rahustab mind ujuma minek (ei, ma pole superujuja, vaid lihtsalt kulgen omaette basseinis edasi-tagasi) või üksinda jalutamine. Seega esimene samm oli, et võtsin need ette siis, kui enam üldse ei jõudnud. 

Kuna see oli nii hea tunne ja nägin, kui palju parem olen pärast sellist ettevõtmist, siis hakkasin nendega regulaarsemalt tegelema.  

Koroona algusaeg oli see, mis kõik jälle segi lõi. Esiteks lendas meile kõigile peale palju uusi kohustusi ning elu muutus igast otsast ebakindlamaks. Siis võtsin tihedalt ette jalutuskäike koos lastega, sest neil oli samuti välja vaja. See tähendas aga, et minu enda rahulik aeg jäi olemata. 

Läks jälle veidi aega, enne kui sain aru, mida endaga teen ja et ma endale puhkust ja oma aega ei luba. 

Olen alati püüdnud elada põhimõtte järgi, et ma ei taha, et mu lapsed mulle kunagi ütleksid, et ma polnud nende lapsepõlves kohal. Jah, ma pole võrdselt pidevalt koos kõigi lastega, sest nad on erinevates eluetappides ja erinevate vajaduste ja elukorraldusega. Aga ikkagi olen suure osa ajast koos lastega. Seega olekski nagu vaheldus see, kui vahetad lapsi, kellega koos olla. Eriti kuna nad kõik tahavad ju üksühele aega ka. 

Minu teine "mure" on, et mul on nii lahe töö, mis on hobi ja töö korraga. Võimalus arvuti taha istuda ja mõni raamat kirjutada, on selline nauding, et ... see nagu lähekski endale võetud ajana kirja. Sama mõnus on teadmine, et Heli Kirjastuse kaudu uute autorite leidmine ja avaldamine annab võimaluse mõjutada paljusid elusid, kui lugejad hiljem neid raamatuid loevad ja naudivad. Seega kirjastamistöö oleks ka nagu vaba aeg. Näiteks eile öösel surfasin kella 1.30ni uutes käsikirjades ja otsisin, mida veel avaldada võiks,. 

Seega on kohustused mu elus sellised, mida ma naudin. Nii ongi lihtne unustada, et tegelikult vajan kõige selle järel aega vaid iseendale. Seda tehtu settimiseks, kui ka uute ideede korjamiseks. Või ka lihtsalt kõigest eemaldumiseks. 

Tegelikult pole asi vaid unustamises, vaid õigustamises! Sellise elu järel on keeruline õigustada seda, et ma vajan aega iseendale. Teen ju nagunii kogu aeg asju, mis toovad naeratuse näole. Mis puhkust veel vaja on?

Varasematel aastatel kui näiteks kas Tallinnas või Türil koolis käisin (magisti- ja kutseõppes), siis tulin alati ööseks koju. Tallinnas õppides oli mul küll vaid üks laps, nii et temaga olime tihti ka koos öösiti linnas ning tundides. Laste (arvu) kasvades aga olid nad kodus ja ... mina ka. Jah, see tähendas päris hullu sõitmis. Iga ilmaga. Vahel nägin neid vaid selleks, et head ööd öelda. Mõnikord jõudsin nii hilja, et sain alles hommikul lapsi tervitada ja siis kohe uuesti teele asuda. Aga teadsin, et neil on mind vaja ja pean olemas olema nii palju kui võimalik. 

Aastatega olen õppinud, et pean ka endale mõtlema. Minu romantiline lühiromaan "Jõulud parima sõbraga" oli üks raamat, millesse mõnedki sarnased mõtisklused peategelase teekonda kirja said. Selle raamatu tagasiside on lihtsalt hämmastav olnud. Nii paljud lugejad on ühendust võtnud ja öelnud, et see raamat aitas endaga paremini sõbraks saada. Ja mul on hea meel. Käidud- nähtud! 

Kokkuvõttes polegi esmatähtis küsimus, et kuidas laste kõrvalt puhkust ja oma aega leida. Number üks on mõismtine, et olen seda väärt. Vajan üksinda olemist. Lapsed ei kaota sellest midagi. Pärast oma aega olen ka parem lapsevanem. Kõik võidavad! 

Täna näiteks lähen ma üksinda klassikalise muusika kontsertile (viiul+klaver) ja ei võta ühtegi last kaasa. Isegi mitte oma pisikest viiuldajat. Jah, neil on ka vaja sellistes kohtades käia, aga seekord on minu aeg. Nii ei võta ma näiteks oma erajalutuskäikudele koera kaasa, sest siis oleks see juba jalutuskäik koeraga ning jällegi hoopis teine asi. 

Puhkus ja oma aja võtmine ei pea tähendama, et üks lapsevanem sõidab nädalateks ära. See võibki olla tunnike jalutamist või muu viis igapäevasest elust eemaldumiseks. Igaüks leiab oma võimlused. Oluline on aga mõista, et see on normaalne ja ma pole halb lapsevanem, kui julgen öelda, et vajan ka aega üksinda olemiseks. Suhtumine, et "üksinda saad siis olla, kui lapsed on 18!" viib mõnedki meist kiiresti haiglavoodisse või ... sealt veelgi kaugemale... 

Oma aja võtmiseks ei pea ülimalt keerulisi ja valusaid õppetunde läbi tegema. Mina olen osad augud ikka läbi koperdanud, kus kõik karjub, et "Võta endale aega!". Loodan, et õppisin oma kogemustest. Veel rohkem loodan, et kellelegigi on sellest postitusest ja ka raamatust "Jõulud parima sõbraga" kasu teel endani.   

Imelist päeva jätku!

***

Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (39), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
 
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com


kolmapäev, 19. mai 2021

Kuidas Sisekaemuse kaardid mu lapse rääkima panid?

Peaaegu 5 aastat olen olnud koolilaste vanem. Algul siis ühe ja praeguseks kolme. Järgmisel aastal juba nelja koolilapse vanem. 

Selle aja jooksul on peetud palju arenguvestlusi. Nii koolis kui enne seda ka lasteaias. Lisaks erinevad nõustamisvestlused. 

Enamasti on need toimunud lapsevanema(te) ja õpetajate vahel. Mõnikord ka koos lapsega, kuid seda vähem. 

Sel aastal sain aga täitsa teistmoodi arenguvestluse kogemuse oma 2.klassis käiva tütre Mariaga. Nimelt oli õpetaja Abigail otsustanud kasutada Sisekaemuse kaarte. 

Enne seda arenguvestlust polnud ma sellistest kaartidest kuulnud. Jah, tean, et on erinevaid kaarte olemas, kuid ei teadnud, et neid saaks niiviisi arenguvestluses kasutada. 

Klassi astudes laudadel kaarte nähes see pigem isegi hirmutas natuke. Esiteks ei meeldi mulle arenguvestlused, kus lapsed täidavad küll ülesandeid, kuid tegelikult ma ei saa õpetajaga lapse arengust rääkida ning ei mõista seda. Tundus, et seekord läheb samamoodi. 

Tegelikult oli hoopis vastupidi. 

Õpetaja Abigail andis lapsele valge paberi, millele laps valis erinevatele küsimustele vastates loomi. Huvitav oli jälgida, keda ja kus ta pildid kujutas. Maria vastas küll kõik need ära, kuid vastas pigem tegude, mitte sõnadega. 

Siis tulidki mängu Sisekaemuse kaardid. Järgmistele küsimustele enda ja ümbritsevate inimeste kohta pidi Maria vastama nii, et valis sobivaid Sisekaemuse kaarte. Kui eelnevate teemade puhul oli raske lapselt mõnda sõnagi kätte saada, siis nüüd hakas jutt jooksma. Marial oli lihtne valida kaarte, mis kirjeldaks inimesi, kellest ta tahtis rääkida. Samuti oli tal lihtne lahti selgitada, miks just sellise kaardi valis ja mida sellel näeb. 

Õpetaja ei jätnud ka mind lapsevanemana lihtsalt pealt vaatama. Nii sain ka mina valida kaarte ning rääkida, miks just need valisin. Tundsin tõsist hasarti kasvamas, sest kaartide abil oli nii lihtne rääkida, mida öelda tahtsin. Seda nägin siis nii enda kui lapse pealt. 

Sisekaemuse kaardid ei andnud mulle ja Mariale ette juttu, mida peaksin rääkima. Need aitasid üles leida sõnad, mida öelda tahaksime. Panid mõtte tööle ja ka julgustasid. Tegelikult teadsime ju mõlemad, mida öelda tahaks, aga just kaartidel olevad pildid julgustasid, et need mõtted on väljaütlemist väärt ja õige suund. 

Kui tavapäraselt on arenguvestlustel oluline roll lapse hinnetel ehk akadeemilisel hakkamasaamisel, siis Sisekaemuse kaartide kasutamine aitas väga lihtsate küsimustega ka sotsiaalset osa puudutada. Kiiresti sai selgeks, et kuidas laps ennast klassis ja koolikeskkonnas tunneb, kes on ta sõbrad ning kellega on probleeme. Samuti, et kuidas ta ennast kodu ja pere suhtes tunneb. Kindlasti ei andnud sel vestlusel koostatud pilt  kõiki vastuseid, aga selle info, et kas ja kus on probleemid ning kui kiiresti peaks neid lahendama, sai sealt küll kätte. 

Kui arenguvestluse algus oli konarlik ning Maria väga rääkida ei julgenud/tahtnud, siis lõpuks pidin ta uksest välja tirima, sest ikka oli vaja veel mõni kaart valida ja jutt läks muudkui ühelt teemalt järgmisele. 

Ja ... mul endal oli sama lõbus. 

Valisime kaarte ka teineteise iseloomustamiseks. Igaüks valis ka enda kohta. Hämmastav, kui lihtne oli kaartidel nähtu abil sõnadesse panna asju, mida enda ja teiste kohta arvan, kuid ei oleks osanud välja öelda. Samas ei rääkinud me ju seda, mis oli kaartidel, vaid nähtu aitas lihtsalt endast välja tuua ja öelda need sõnad, mida nagunii oleks tahtnud. Ehk et kui öeldakse, et "see on mul keele peal, aga välja ei saa öelda", siis need kaardid aitavadki anda selle lükke, et saaks välja öelda selle, mida nagunii tahaks.

Sisekaemuse kaartide kasutamine oli minu jaoks uudne ning väga meeldiv kogemus. Selle ühe vestlusega sain lapse, enda, tema õpetaja ning erinevate arengute kohta teada rohkem, kui mitme eelmise arenguvestluse jooksul. 

Kõige olulisem on, et sain teada infot, mis on oluline. Jah, kirjutamine, arvutamine, lugemine jms on ülimalt olulised. Aga edaspidises elus on veelgi olulisem see, kuidas inimene tunneb ennast, tunnetab ümbritsevat ning oskab ennast ümbritsevasse paigutada. Sisekaemuse kaartide kasutamine aitas meid kindlasti sammukese edasi, et mõista, kus oleme ning kuidas edasi võiks liikuda.

Igal juhul julgen soovitada nii lapsevanematele kui õpetajatele Sisekaemuse kaartide kasutamise kohta rohkem uurida ning neid erinevates olukordades kasutada. Ise teen seda samuti, sest see oli tõesti äratav ning edasiviiv kogemus.

Aitäh, õpetaja Abigail, et meile sellise vahva kogemuse andsid ning uue maailma avasid! 

***

Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (39), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
 
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com


 


laupäev, 15. mai 2021

10 aastat minemisi ja tulemisi ehk kolimise aastapäev

Täna on taas meenutamise koht. Seekord täitus 10 aastat päevast, mil kolisime kahe väikese lapsega majja, kus polnud vett ning ... põhimõtteliselt ka mitte midagi muud. 

Ühelt poolt on see aeg imekiiresti möödunud. Samas aga on neisse aastatesse mahtunud väga palju minemisi ja tulemisi. 

See on olnud hea põhjus vähemalt kord aastas üks postitus kirjutada... ja mõnel aastal olen seda võimalust isegi kasutanud.  

Eelmistest aastatest olen kirjutanud sellised meenutused: 

15.mai 2020 9 aastat elu oma kodus

15.mai  2016 5 aastat elu omas kodus

Sel aastal on pildid aga sellised: 

Selles "lillepotis" oli 5 võõrasema. Täna hommikul oli veel kolm neist elusad. Minu koerabeebi elab oma esimest kevadet, nii et lilled on talle täitsa uus teema. Johanna (peaaegu 3a) on nüüd ka koerabeebiga mingi hingesuguluse leidnud ja täna ma enam polnudki kindel, kumb need lilled tegelikult välja kaevas.

Koeri ja beebisid on tulnud ... koeri ka läinud ... Läbi aastate on koerte pärast lilli ja puid läinud... samuti jalanõusid, auto käru konkse jms. Need mõned lilled pole hetkel tõesti suurimad kaotused, mis koerabeebide kaudu on tulnud. Ei taha küll ära sõnuda, kuid tundub, et seekord see koostöö meil  täitsa toimib ning need mõned lilled ... noh ... jätkan istutamist ja... tagasi istutamist. 

Lapsed on ka vahepeal suureks kasvanud ning otsustasid iseseisva elu peale minna. Selleks ehitasid nad maja otsa endale oma kodu. Eks ühel päeval on ju kõigil aeg minna ... kuigi mõnikord nad räägivad, et ei koli kunagi minema... teine kord aga lubavad varsti osta matkaauto ning maailma rändama minna...

Nii väikseid lapsi nagu Mathias ja Joosep olid siia majja kolides, meil enam polegi. Ühelt poolt on kahju, aga teisalt on ikka hea elada küll, kui kõigil juba mõistus peas... mitte, et see alati küll elu lihtsamaks teeks.

Aastate jooksul on siia istutatud nii lilli kui puid. Kasvavad. Ja samas on ikka metsikult pikk aeg, enne kui sa oma tegemiste tulemusi näed. Mõtlemiskoht on see, et kas mingi lill või puu on sellest väärtuslikum, kuna olen selle ise mulda pannud? Või ei tohiks sellesse kinni jääda? 

Samas oleme ise suure koguse puid maha võtnud... mille ilmselt keegi on kunagi istutanud. Palju lilli on ehituse tõttu või muudel põhjustel surma saanud. Neid, mille eest ka keegi kunagi hoolitses....

Minu kastaniistandus on armas ja kurvastav. Korjasin need kastanimunad Pärnu-Jaagupi muusikakooli nurgal olnud kastani alt. Ikka siis, kui lapsi tundidest ootasin. Tegin seda ju aastate jooksul ikka vääääga väga palju tunde. Tahtsin endale ka ühe musikaalse kastani kasvatada. Ma ei teadnud, et kõik need paarkümmend kastanit kasvama lähevad. Sel aastal tuleb kindlasti nad nüüd laiali istutada. Tuleks ...

Muusikakooliga on aga lugu nüüd nii, nagu on.... minejaid on seal ikka mitmeid...  ja muusikakooli nurgal olnud kastan on ka tänaseks päevaks maha võetud. Nii et ei teagi, kas need minu kastaniistanduse kastanid üldse ongi veel muusikapuud ja tore side, nagu ma tahtsin...

Parim päev igal kevadel on see, kui saab muru niitma hakata... või noh, sel aastal algas see kohe silo tegemisega. Aga olid need alles mõnusad 10 000 sammu. 

Kõige ilusamad nartsissid elavad meil kuuseheki taga. Ehk aiast väljas. Need on sinna ise tekkinud. Ilmselt on aeda koristades koos prügiga mõned lillesibulad ära visatud ja nii nad endale uue elupaiga on leidnud. Aias ümberistutatud nartsissid pole siiani mul nii hästi õitsema hakanud. 

Ja siis tulebki mõelda, et kas on üldse kõike vaja juhtida, korraldada ja "õigesti teha"? Mõnikord on metsik isekulgemine hoopis paremini toimiv.

Aastate jooksul olen püüdnud aeda kujundada. See on üks lilledest, mille olen kellegi teise aiast saanud. Sellised kingitused teevad alati südame soojaks ning lillede rändamine on kuidagi siduv. Ja samas lahutav. Isegi juuri pidi maa sees olevad lilled ei jää igaveseks ühte kohta pidama. Samas võib ühes kohas kasvanud lille jätkuda oma ilu levitama kõikjale, kui seda õigesti jagada.

Taas üks pikaajaline projekt- jasmiin, mille taustal iga lasteaia lõpetajaga pilti oleme teinud. Christianiga, kes sel aastal lõpetas, aga mitte. Tema pidu oli kuu aega varem kui tavaliselt. Nüsisin selle põõsa paar aastat tagasi väiksemaks. Eelmisel aastal oli see alles väga kole. Nüüd hakkab ilusaks minema. 

Mõnikord ongi nii, et selleks, et toimuks areng ilusama poole, tuleb kõigepealt taim väikseks ja koledaks nüsida, et ta saaks uusi võrseid ajama hakata. Pikemas perspektiivis on see ilus, aga oska vaid oodata ja näha seda, mis seal VÕIKS olla. 


Kasvuhoones on ka juba elu. Mitte küll päris selline, mis seal olema peaks... aga tegelen. Sel aastal on plaanis ikka hakkama saada. Kunagi olin ma väga kasvuhoone vastane. Siis aga lapsed kasvasid ja tuli tuhin ikka kasvuhoonetamist proovida. Paar aastat läks väga hästi. Siis Johanna ootamise suvel oli kogu suve pilt selline, nagu praegu. Eelmisel suvel sain korda poole kasvuhoonest. Seekord on plaanis kõik korda teha. 

Kasvõi juba sellepärast, et lapsed tahavad üha rohkem ise proovida ja teha. Mingi maaelu kogemuse võiksid nad ju ikka lõpuks saada...

Ja siis seisavad siin puud, mis pole küll ülimalt vanad, aga vaatavad itsitades seda minemist ja tulemist pealt ja mõtlevad, et tehti siin enne meid ja tehakse ka pärast meid ... ja see, mida täna teeme, on tegelikult suures osas 47 aasta pärast unustatud... või äkki isegi juba 25... või 6... 

Sest nii lihtsalt on ...

Siit õuest olen aga saanud mitmedki raamatute ideed. Kõige otsesemalt müstilise lasteraamatu "Kolme pärna saladus" mõtte ja ka kaanepildi.  Raamatut "Kolme pärna saladus" kirjutada aitas näiteks torm, mis murdis õunapuult suure oksa. Loomulikult aitas see lahendada ühe olukorra raamatus, mida ma ise välja mõelda ei suutnud. Nii ongi ring täis - raamatud aitavad mul siin elada, siinne elu annab materjali raamatuteks. 

Ja nii see elamine ja õppimine käibki. Minemiste ja tulemiste tähe all.  Suurim oskus on igal hetkel mõista, mida endaga kaasas pead kandma ning mida mitte.  

Jätkame õppimist! 

***

Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (39), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
 
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com


 

esmaspäev, 29. märts 2021

Kuidas ma käsu peale noortekat kirjutasin?

Ongi tehtud - esimene käsu peale noorteka kirjutamine! Sellist kogemust mul enne ei olnud. Arvasin, et ma ei oska, ega saa, aga tuli vist välja küll. 

Mis siis päriselt toimub? 

Olen natuke juba saladuskatet kergitanud, et kirjutasin viimastel kuudel koos ühe teise autoriga uut noorteraamatut. Täna ütlen välja, et salapärane kaasautor on Lille Roomets, kes on ise samuti mitme raamatu autor. Tema aitas ka mu eelmise noorteka "Mälestusteta suvi" 1.osa nii heaks teha, sest oli selle PÕHJALIK proovilugeja (vastan ette küsimusele- 2.osa kirjutan!!! Nüüd jälle! Päriselt! Lähikuudel tahan valmis saada).

Nimelt Eesti Noortekirjanduse Ühingu neti-koosolekul tuli meil mõte, et võiks mingi lühemate raamatutega noortekate sarja valmis teha. Sellise, kus erinevad autorid kirjutavad. No ja nii me Lillega otsast mõtlema ja kirjutama hakkasimegi.

Nii sündis Emely, kes suht vastu enda tahtmist alustas 11.klassi väikeses mereäärses Viivuranna gümnaasimis. Tema saabumine lõi kohaliku elu muidugi kohe sassi. Kohalik drama queen  Lola sai esimesel kohtumisel maitsta, et lihtne see uus õppeaasta ei tule. 

Lugu jutustame läbi nelja peategelase pilkude: Emely, Lola, Rinaldo ning Mario. Seda, kes kellest kirjutas, seda saate hiljem ise arvata. 

Kuidas käsu peale? 

Mega äge kogemus oli minu jaoks see, et koos kirjutades oli ka teisel su tekst kogu aeg ees ning pidevalt saime tagasisidet anda või arutada, et mis toimiks ja mis mitte. Üksinda kirjutades võid vaid loota ja oodata, et inimesed mõne kuu... aasta ... vms pärast ütlevad, mida su teosest arvavad. 

Veel ägedam oli, et Lille tegi kohe algul peatükkide kaupa teeraja, et mis kusagil toimub. Ühel hetkel tundsin, et appi, ma ei oska nii kirjutada. Siis aga sain hoo sisse ja mõistsin, kui mõnus-mugav see oli: käsk on ees ja lihtsalt kirjuta. 

Mõned asjad küll kirjutamise käigus viisid hoopis teist teed, aga siis tegime plaani kiirelt ümber ja liikusime edasi. Lille koostatud teejuhis oli aga nii mõnus ja toetav, et kirjutamine läks hulga kiiremini kui muidu. Nagu ütlesin, see üksinda mõtlemise osa jäi ära, sest kogu aeg oli teada, et isegi kui peaks ühe peatükiga täitsa puusse sõitma, siis teine kohe näeb ja toob rajale tagasi. 

Selline oligi tänane kiire mõte, mida jagada tahtsin, et UUS KÄSIKIRI SAI VALMIS! Ausalt, mul aegajalt ununeb selle üle rõõmustada, sest asun siis ju kohe uue kallale. Täna aga tahtsib võtta selle hetke ja hurriidieraaderaatada! 

Noorte tegemistest Viivurannas saad ilmselt lugeda juba üsna pea, sest proovilugejad hakkasid tööle, toimetaja ning kujundaja alustavad ilmselt järgmisel nädalal. Edaspidi jagame infot ilmselt Eesti Noortekirjanduse Ühingu ja Heli Kirjastuse lehel.

Lihtsalt niisama lõpetuseks mõte, et me oleme Lillega mõlemad ilmselt kunagi fännanud sarja "Beverly Hills 90210". 

Lihtsalt ... 

.. ütlen! 

 


 


 

 ***

Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (39), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
 
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com