Kolmapäev, 20. oktoober 2021

Kuidas ma 5 lapsega koroonas olin?

Kuna reeglite ja uskumuste kohta liigub väga erinevaid versioone, siis mõtlesingi jagada, et mida mina teada sain. Mitmedki inimesed on paanikas või niisama uudishimust minu poole pöördunud ja neid asju küsinud. 

Samal ajal olid ka teised poisid haiged, aga neil oli lihtsam. Lõpuks tuligi välja, et nooremad poisid koroonas ei olnud. See tähendas, et lõppkokkuvõttes pidime kauem kodus istuma, sest ootasime, kas nad jäävad. Oleks nad positiivsed olnud, siis oleks eneseisolatsioon varem lõppenud. 

                                         

Tegelikult aga saime oktoobrikuu algul selle hoopis kohalikust koolist. Vanima lapse klass läks ka distantsõppele, kuna neil klassis piisavalt positiivseid. 

Mul on siis nüüd ka kogemus käes. Viimaste aastate jooksul sain ikka päris mitu korda erinevate haiguste ajal testida. Siiani aga õnneks koroonat polnud. Arvasin, et eks pidevalt Tallinna vahet sõites lõpuks ikka ära tuleb.  

Vanima poisi haigestudes oli kohe selge, et see haigus on kuidagi teistmoodi. Ta pole mul niiviisi varem haige olnud. Mitu päeva järjest oli umbes 38 palavik ja hull köha. Laps muudkui magas. Kuna kõige väiksem ja ma ise ka kohe otsa samamoodi haigeks jäime, siis tunduski kahtlane. 

Meie pere koroonakogemusega õppisin, et hetkel kehtivad sellised reeglid: 

- teisi nakatatakse kaks päeva ENNE esimeste haigustunnuste ilmnemist.

- eneseisolatsiooni peab jääma kümneks päevaks alates esimeste haigustunnuste ilmnemisest.

- lähikontaktsed jäävad koju pärast pereliikme positiivse testi tulemuse teadasaamist. Senikaua kõik, kes on terved, liiguvad ringi. 

- testi saatekirjaga saad automaatselt digiregistratuurist aja panna endale. Lastele sealt ei saa. Nendele aja panemiseks peab helistama laborisse või ootama, et nad ise helistaksid. Seega kui tahad enda ja laste aegu koos panna, siis tuleb seda teha telefonis. 

-  kui keegi on negatiivne, siis istuvad kõik kodus, kuni viimase haigestunu haigustunnuste avaldumisest on möödas 10 päeva.

- Terviseamet mõtleb kodus istumise all oma krundi territooriumit. 

- peale positiivset testi helistab paari päeva jooksul sulle labori automaatvastaja. Tema pole Terviseamet. Siis peab rahulikult edasi ootama ja siis helistab Terviseameti inspektor, kes paneb kirja kõik, kes ja kus käisid ja ütleb, millal võib kodust lahkuda jne.

Minu jaoks oli kõige jaburam mõte, et kui üks on kodus haige, aga pole positiivset tulemust saanud, siis terved pereliikmed võivad edasi liikuda. Aga kui nad alles hakkavad haigeks jääma, siis on see ju nende jaoks just teiste nakatamise aeg... 

Kuna mul poisil läks nädal aega haigestumisest kuni positiivse tulemuseni, siis selleks ajaks sai ta juba terveks (kusjuures tegi päev enne linnas testimist ka koduse kiirtesti ja see oli negatiivne! Selleks ajaks oli 6 päeva haige olnud!). Ja siis pidi koju jääma. Ja teised ka. Aga saatekirja ja testimise vahel käis tüdruk näiteks koolis, oli terve, kuid hiljem jäi ka haigeks. See oli ju tema jaoks jällegi aeg, mil levitas haigust. Aga oli lubatud koolis käia, sest oli ise terve. 

Samas väiksem poiss sai terveks ja läks kooli, kuid pidi jääma koju, kui tuli suurema venna positiivne test, kuigi selleks ajaks oli meil kõigil nakatamise aeg juba möödas. Nii istus ta tervena veel nädala kodus, kuigi oli just nohust terveks saanud. 

Oeh, segane värk ... 

Või näiteks see oma krundi nõue. Tunnistan, meie käisime küll rannas jalutamas ka. Panin lapsed kodu õues autosse (või noh, nad läksid ise..). Kedagi ei näinud. Sõitsime randa. Kedagi ei näinud. Jalutasime rannas. Kedagi ei näinud (välja arvatud surnud hülgeid...). Läksime autosse. Kedagi ei näinud...

Saan sellest mitte liikmise mõttest aru, kui sul pole võimalik kodust väljumiseks näiteks ühist koridori vältida vms. Aga me ei kohta niigi inimesi. Seega inimesi vältides me kindlasti neid ei kohta (ma pean viimasel ajal kogu aeg jälgima, kes jälle siit blogist minu süüdistamiseks midagi leida püüab ... no aga ikkagi ütlen välja, kuidas oli). 

Ma saan aru, et on vaja viiruse levikut takistada, aga jätkuvalt kahtlen meetodites. Kuna meil oli kõige keerulisem osa haigusest köha, siis mere ääres on just mõnusam hingata. Lisaks aitab selline filtreerimine mõistuse juures olla ja seega ka tervenemisele kaasa. 

Nii et meil on siis kaks nö plahvatusohtlikku tegelast, sest kui need, kes polnud koroonas, jääävad, siis me istume jälle kodus. Samas olen selle õppeaasta 7 koolinädalast 3-4 haigete lastega kodus olnud, seega tuleb see meil juba päris hästi välja... või mitte ...

Koroona teemal olen aga nõus nendega, kes ütlevad, et ei piisa vaid vaktsineerimata inimeste testimisest ja piiramisest. Pole ju saladus, et vaktsineeritud jäävad haigeks ja levitavad haigust. Seega mõelda, et kui inimene on vaktsineeritud, siis sellest piisab, pole õige. 

Ja lõppkokkuvõttes on siiski kõigi haiguste vastu võitlemisel oluline, et mõistuse juures püsiksime ja igal võimalikul moel enda eest hoolitseks. Paanikas ja hirmul inimene on kerge saaks kõigile viirustele ja ka niisama mõtlemisest tulenevatele haigustele. See on minu jaoks jätkuvalt hulga keerulisem osa, kui mingid viirused üldse ongi. 

Hetkel võib öelda, et meil läks koroona lihtsalt. Keeruline osa oli taas kodus õppida. Oleks nagu eelmises kevades tagasi olnud ... Kuna koju jäädes olid lapsed juba ka terved, siis polnud põhjendust, et haiguse tõttu ei saa õppida. Samas on tunda, et selline kiire koduõppele jäämine käib väga sujuvalt. Kõigil on viimaste aastate jooksul süsteemid ikka nii selgeks saanud. 

Positiivne oli, et ühele lapsele saime taas koolist arvuti laenata, mis tegi distantsõppe lihtsamaks.  

Samuti läksid mõned pillitunnid kohe online, sest seegi rütm oli kusagil sees olemas ja sai lihtsalt tunnid ära teha. Koroona aja algul oligi kõige hullem üles leida, kus mingi tund toimub ja millist programmi ja paroole jms on vaja. Need asjad on tõesti aga praeguseks nii sees, et ootamatult koju jäädes see vähemalt stressi ei lisa. 

Kõige raskem asi nendel nädalatel oli, et meil läks kraani äravoolutoru katki (vett hakkas tilkuma!) ja isegi parima tahtmise juures ei saanud abi otsida. Tänaseks on aga seegi probleem lahendaja leidnud, nii et elu taas ilus. 

Loetud sain ka päris mitu raamatut, mis jäid tükiks ajaks sisse kraapima. Näiteks "Kaarnapoisid" ja selle järg "Unenäovargad". Ise tööd väga ei suutnud teha. Selleks keskendumisvõimet polnud.

Loomulikult ei soovita ma koroonat kellelegi, aga samas, kui me nüüd köhast ka lõplikult lahti saaks, meil ilmselt läks hästi. 

Vabandan kõigi ees, kes Heli Kirjastuse pakke ootasid. Tellimusi hakkas neil nädalatel ootamatult palju tulema. Nüüd aga lähevad needki lõpuks teele. Koroona ajal ei saatnud ühtegi. 

Olgem terved!

 

***

Foto autor Triin Künnapas 
Mina olen Heli Künnapas (39), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 9a, 7a ja 3 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 20 raamatu (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
 
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Eriline tähelepanu on noorteraamatutel ning ajaviitekirjandusel. Suviti korraldan lastelaagreid. 
 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com


 

1 kommentaar: