reede, 27. november 2020

Kas ja millisele tööle tasub lapsed kaasa võtta?

Eelmisel nädalavahetusel oli siis mõtlemise koht - kas peaks lapsed tööle kaasa võtma? Kui, siis kui kauaks? Mida tegema? 

Ja kui lapsed on koos emaga töö juures kaasas, siis kas lapsed on ise ka tööl? Või on nad kaasas? 

Nimelt toimus siis Pärnu raamatulaat, mida koos õde Kariniga korraldasime. Mu enda kirjastuse laud oli ka ikka väljas. Ühel hetkel oli meil isegi mitu lauda, sest ühe kirjastuse esindaja näiteks tuli hiljem kohale. Sel ajal kasutasime siis seda ka. 

Suuremad lapsed olid mul laadal kaasas. Algul oli mõte, et saavad näiteks uste juures flaiereid jagada. Nad olid aga kohe algul abiks, et raamatud ilusti laudadele välja laotada ning kõik paika panna. Siis hakkasid jupi kaupa müüma ja ... nii läkski. 

Tulemus oli see, et trükisooja ,,Karupoeg Lukase täheraamatut" müüsid nad koos Kariniga maha nii palju, et raamatupoodidele ei jätkundki nii palju, kui nad tellisid. Tellisin küll algul ka väikese tiraaži, sest ei saanud selle ala praegu palju raha seisma panna. Nüüd on aga vaja juba uued raamatud tellida, sest soovijaid jätkub. Nii saabki seda raamatut kirjastuse kodulehelt ka praegu tellida, kuid välja saadame detsembrikuu 3.nädalal, kui uued raamatud trükikojast jõuavad. 

Tähevihikud kahjuks laada ajaks kohale ei jõudnud. Need tulevad esmaspäeval. Jällegi miski, mille järgi tundsin puudust enda laste tõttu. Tähevihikud on trükitähtede kirjutamiseks. Nende koostamisel sain suure üllatuse osaliseks - tähti õpetataksegi mitut moodi tegema. Ehk et mis järjekorras pead tähe erinevaid osi tegema. Tähevihikut koostades sain aru, et äkki olen asjatult aastaid oma lastega mõne tähe pärast kakelnud. Äkki neid ongi koolis teisiti õpetatud? 

Igatahes olid need laadapäevad minu jaoks laste seisukohalt väga põnevad. Nägin, mida mu lapsed oskavad ning kuidas sellises olukorras käituvad. 

Hästi armas oli mitme teise kirjastaja käest kiidusõnu kuulda. Nii sellele, kuidas lapsed vastu peavad, kui ka sellele, milliseid motiveerimise viise ma lastega kasutasin. No näiteks, et vahepeal olidki neil jäätise pausid. Korda mööda andsid teineteisele puhkust jne. 

Mina sain raamatulaadal kogemuse, et jõukohastele töödele võiks lapsi kaasa võtta. Loomulikult tuleb kogu aeg jälgida, et kas lapsed jõuavad ning saavad hakkama. Samuti tööd tehes on lapsed palka väärt, nii et meil käis arveldamine igal õhtul. 

Kirjaniku ja kirjastajana ei ole mul igapäevaselt väga palju ülesandeid, mida lastega jagada. Seda enam püüan alati neile tööd pakkuda, kui mul selleks võimalus on. Olen näinud, et see paneb ka lastel endal mõtte tööle ning nad aretavad alati edasi ideid, et mida nad veel võiks teha. Nii saan mina omakorda neilt inspiratsiooni. 

Millised on sinu kogemused laste tööle kaasavõtmisega? 

***
Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (11a, 9a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

reede, 20. november 2020

Kuidas me sel nädalavahetusel aitame Pärnus kõigil jõulumöllu hajutada?

Aastaid olen käinud Heli Kirjastuse raamatutega laatadel erinevates Eestimaa kohtades. Iga kord varahommikul kaugustesse startides mõtlesin, et miks ei võiks Pärnus sellist üritust olla. 

Siis tuli mõte, et aga teeme ära. 

No ja siis tuli hirm, et äkki ikka ei saa hakkama ja ei oska ja ei julge... 

Selle suve lõpus aga tundus, et ajad lähevad rahulikumaks. Kirjastustel aga olnud keerulised ajad, sest viiruse tõttu inimesteni jõudmine raskendatud. Samuti paljud ei julge raamatuid osta, sest sissetulekud vähenenud ning esmalt tasutakse arved jms. 

See kõik oli ideaalne aeg välja kuulutada Pärnu raamatulaat Kaubamajakas. Ehk koht, kust kirjastused saavad otse pakkuda raamatuid heade hindadega (sest ei lisandu igasugu vahendustasusid) ning inimesed väiksemate kuludega soetada raamatud nii endale kui jõulukingitusteks. 

Ja siis tuli ikka viiruse aeg hoogsamalt tagasi. Mitme päeva jooksul käis pendeldamine ja mõtlemine, et kas ikka toimub või mitte. Lõpuks sai koos Kaubamajaka esindajaga tehtud otsus, et teeme ära. 

Kas see on riskimine? Müüjatele on kõigile esitatud maski kandmise nõue. Mitme kirjastuse esindajad ütlesid ka ära, et nad seoses viirusega ikkagi ei tule. 

Samas - raamatud on see, mis aitab keerulistel aegadel inimestel mõistuse juurde jääda ning leida vaheldust. Nii on raamatute kättesaadavus väga oluline. Alati saab internetist ka osta, aga iga raamatusõber teab, et raamatute lehitsemisele pole vastast. Enne ostu lihtsalt peab seda tegema, et mõista, kas see on õige raamat. 

Hajutamise mõttes aga ei ole veel päris hull jõuluostlemiste aeg. Tänu raamatulaadale saab seda perioodi samuti lihtsamaks teha, kui juba praegu mõnigi jõuluost ära teha. Siis pole vaja detsembrikuus kusagil trügida.  


Ma ei tea veel, milliseid raamatuid kõik teised kirjastused kaasa võtavad. Ise aga tean, et täna peaks kulleriga kohale jõudma täitsa trükisoe ,,Karupoeg Lukase täheraamat", mis on trükitähtedega lugu väikelastele. Nii saab raamatulaadalt seda raamatut osta ettetellimise soodushinnaga. 

Minu käest on ka korduvalt küsitud, et kuidas saada ,,Karupoeg Lukase lugemispäevikuid" nii, et postitama ei peaks. Lihtsalt pakiautomaati saates on saatmiskulu suurem, kui lugemispäeviku hind. Nii ongi homme ja ülehomme ka neid otse raamatulaadalt võimalik osta. 

Raamatulaadal toimuvad ka raamatuesitlused:

11:00 tutvustab venekeelset kirjastust Aleksandra kirjastus

14:00 räägin mina sarjast ,,Mõni õhtu romantikat"

15:00 esitleb Lea Jaanimaa oma teoseid

16:00 räägib Toomas Jürgenstein enda raamatu(te)st

Loodan väga, et kõik, kes on läheduses, raamatulaadalt läbi tulevad ning endale sobiliku teose leiavad. 

Täna hakkame laudu paika panema. Homme hommikul jõuavad kirjastused kohale. Kell 10:00 on laat kõigile avatud. 

Kõigi osalevate kirjastuste infot ning pakkumisi saad vaadata Pärnu raamatulaada FB lehelt siit. 

Ise pean täna veel Heli Kirjastuse raamatud kaasa pakkima. Saadavale tulevad ka mõned sarja ,,Mõni õhtu romantikat" komplektid, milles on kõik osad olemas. Need tuleb ka ilusaks pakiks kokku siduda. Mu enda väikesed päkapikud on ilmselt kõiges osalised. Ehk et jälle võtan lapsed ka tööle kaasa.  

Kui sa osaleda ei saa, siis jälgi kindlasti Heli Kirjastuse FB lehte, sest teeme sealt homme mitmeid live- ülekandeid. 

Nii et pöidlad pihku, et Pärnu raamatulaat õnnestub turvaliselt läbi viia, nii et paljud raamatusõbrad saaksid heade raamatute võrra õnnelikumaks ning negatiivseid tagajärgi ei oleks. 

Kas see võiks olla uue traditsiooni algus?

***
Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (11a, 9a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

neljapäev, 19. november 2020

Kes ja kuidas meil seekord kulda ... hõbedat (?) munesid?

Olen varemgi kirjutanud, et eks see lastekasvatus üks hanede kasvatamine on. Lootuses, et kunagi munema hakkavad. Möödunud nädalavahetusel võisingi kergendusega hingata- munevad!!! 

Nimelt toimus trompetikonkurss ,,Trompetitalendid Tallinn 2020", mis kevadel ära jäi. Meie peresse tuli sealt kaks 2.kohta: Joosep sai selle noorimas vanusegrupis ja Mathias teises vanusegrupis (tuletan igaks juhuks meelde, et hoolimata pikkusest, on mul poistel ikkagi vanusevahe 2 aastat ja 2 kuud, nii et mõlemad olid täitsa õiges vanusegrupis). Pildil on minu poisid siis lastest äärmised- Mathias vasakul ning Joosep paremal:

Esimese ja teise vanusegrupi osalejad koos žüriiga.

Minu jaoks pole kohad, tunnistused, diplomid, medalid jne kunagi lastekasvatuse eesmärk olnud. Ja ... ikkagi olin pühapäeva õhtul selle kõige üle hirrrrrmus õnnelik! Sellised nähtavad tunnustused on ikkagi mingi märk, et lastekasvatuses on miskit õigesti läinud. Pikema aja jooksul. Sest sellised tulemused ei tule nii, et eile otsustan ja täna oskan. See on aastatepikkune töö. Mitme inimese poolt. Ka nende poolt, kes otseselt pillimängust midagi ei tea. Terviklik kooslus: kodu-kool-muusikakool ja kõik, mis selle vahele ja ümber jääb.

Selline pikk teekond tähendab, et väga kerge on mitte kohale jõuda, enne lõppu ära väsida. Eriti kui silmist kaob siht, et mille poole siis liigutakse. 

Oleks konkurss kevadel ikkagi toimunud, siis oleks ma juba kevadel hulluks läinud. Tookord nägin, kuidas Mathias lihtsalt ei suutnud ennast kokku võtta ja mina omakorda teda toetada. Iga harjutamine oli selline tsirkus, et harjutamiseni väga ei jõudnudki. Ja mitmed seda olukorda tekitanud teemad oli hoopis kusagil mujal. Nii tuligi temaga tegeleda mitmete kaasnevate teemade ja probleemidega, kuid nüüd on pilk lapse silmis hoopis teine. Sügisest vahetas Mathias ka muusikakooli ning on nüüd Tallinna Muusikakooli õpilane.

Joosepi osalemisest poleks kevadel ilmselt üldse veel juttu olnud, kuna tema õpib trompetit üldse lisapillina. Suvised laagrid ja tihe sügisene harjutamine aga on talle andnud kiire arengu, nii et Joosepil polnud mingi probleem oma lood ilusti ära mängida.   

Mängides nägid mu poisid välja siis sellised: 

Joosep (klaveril Annely Ojasaar)

Mathias (klaveril Piret Randal)

Nagu kõik teised üritused praegusel ajal, nii jälgisime ka sellega kogu aeg, et kas ikka toimub või mitte. Suur-suur tänu Aavo Otsale ja teistele korraldajatele, kes olid kõik ilusti ja hajutatult korraldanud. Majas käisime kõik ringi maskidega, aknad avatud jne. Ehk kõik toimis. Põhiline- lapsed mängisid väga ilusti ja päev oli täis mõnusat muusikat.

Gigamegatänulik olen oma poiste trompetiõpetajatele Neeme Otsale (Tallinna Muusikakool) ja Kaido Kivile (Pärnu-Jaagupi Muusikakool). Samuti klaverisaatjatele Piret Randalile ning Annely Ojasaarele. Just viimased on need, kes tegelikult peavad alati kõigeks valmis olema, kui trompetipoiss otsustab loos mingeid ,,uuendusi" teha. 

Selle ühe päevaga sai minu jaoks aga taaskord veelgi selgemaks, kuidas oluline on tervik. Et kõik koosluses toimiks. Ei piisa, et üks osa on väga hea või toimib väga hästi. Mitmed osad koos annavad tulemuse. Ja nagu öeldud- pikema perioodi jooksul, mitte kohe. 

Nii ongi nüüd taaskord võimalik teha järeldusi, õppida õppetunde, hetkeks hingata ja puhata ning ... ikka edasi liikuda. Aegajalt on sellised hetkeseisu mõõtmised head, sest panevad maha mingi punkti, et mis seisus täna oleme. Nii on lihtsam ka tulevikku planeerida. 

Veelkord suur tänu kõigile, kes tegid meie poiste jaoks selle ürituse ja need saavutused võimalikuks. 

Pillimäng kõlab meil jätkuvalt!


***
Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (11a, 9a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

esmaspäev, 2. november 2020

Milline on lihtsaim viis mõista, millest sul elus puudust on?

Eile oli mul väga kiire päev. 

Ilmselt kõige kiirem päev, mis mul kunagi on olnud. No suurem osa ajast 100-160 km/h. 

Ehk siis lõppude lõppude lõpuks jõudsin Audru ringrajale. Sõitma. Päriselt. Seal toimus TLK Racing Cup. 

Mitu aastat on juttu olnud sellest, et ma võiks kunagi sõita. Vähemalt iga kord, kui ma taustajõuna mingit rahvarallit vaatamas käin. Umbes kuu aega tagasi jõudsin lõpuks Libatse rahvasprindi rajale. See oli nii äge. Ja siis üks Libatses sõitnutest kutsuski, et võiksime ka ringrajale tulla. See oli pigem treeninguks mõeldud rajapäev, kus vahepeal ka aega võeti. Herlend võttis kohe mõttest kinni ja hakkas autot ehitama. 

Nii me siis eile õigel ajal ja õiges kohas olimegi. Ikka selleks, et kiirustama hakata. Rajal.

Päeva jooksul tegin toimunust mõned live ülekanded. Neid saad näha siit:

Mis tunne oli enne esimest sõitu? 

Kuidas läks driftimine esimeses ajavõtuga sõidus? 

Kui palju ma teisel ajavõtuga sõidul muru peal sõitsin? 

Mis juhtus viimasel ringil?

Pole vist vaja lisadagi, et päeva lõpuks oli enesetunne gigamegahea. 

Milline on siis kõige lihtsam viis mõista, millest sul elus puudust on? 

Õige vastus- katsetamise teel.

Sa ei tea, millest sa puudust tunned, kui sa seda pole proovinud, ega tunda saanud. Võid ju unistada, aga unistus ja mõistmine, millest sa unistad, on erinevad asjad. Nii tulebki proovida ja katsetada, et teada, mis sulle meeldib ja sobib. Eile ma seda kindlasti tegin.

Eile õppisin rajal endal kohta päris mitmeid asju. Näiteks seda, et umbes kiirusel 120 km/h teelt välja sõites töötab mu mõistus edasi ja vaatan, kuidas tagasi rajale saada. Usun, et mõned aastad tagasi see poleks nii olnud. Jah, tegu oli turvalise rajaga, aga ... me kõik kirjutasime enne rajale minekut alla pika tekstiga paberile, kus kõigi õnnetuste ning ka enda surma eest vastutame ise. 

Võistlejate koosolek oli ürituse algul umbes selline, et: ,,Te kõik olete vanad kalad ja teate, kuidas asjad käivad..." Siis ma olin küll korra vait ja mõtlesin, et kas peaks ütlema, et püüan teist korda elus gaasipedaali rohkem põhja vajutada? Ja et eelmine kord oli hoopis käänulisel külavaheteel, kus väga kiirust arendada ei saanudki? Õnneks läks see tardumus üle ning pärast koosolekut sain korraldajalt vastused kõigile küsimustele. Kaasa arvatud näiteks see, et kust ma üldse rajale saan. 

Minu suurim paanika oli kogu aeg, et ma teistele ette ei jääks... nii ma siis korduvalt hiilisingi mööda raja äärt, et teisi mööda lasta, aga siis oli hea jällegi neile sappa võtta ja vaadata, millise trajektooriga teised sõidavad. Vähemalt nii kaua, kuni nad jälle eest ära kadusid.

Enne eilset ma ei teadnud, kuidas mulle selline adrenaliin sobib. Jah, ma olin seal kõige aeglasem kõigist sõitjatest. Kui minu parim ringi aeg oli 1.54, siis parimatel meestel oli see 1.32. Mehed ja naised sõitsid kõik koos (tähendab - kõik need 3 naist, kes osalesid, sõitsid koos kõigi meestega). Rajale läksid selle järgi, millise autoga sõitsid. Minu puhul siis tagaveoliste klass. Nii et sellepärast siis ka ajavõrdlus parima mehega.

Ajast olulisem oli aga see, mida kõike ma proovida sain. No näiteks mingil hetkel hakkasin muudkui igas kurvis driftima. Mõtlesin (meelitasin ennast!), et olen rehvid juba siledaks sõitnud. Pärast tuli välja, et kõigest kuumaks ja rehvirõhk oli suur ning tegi rehvid ümmarguseks. 

Enne viimast treeningut saime vahva üllatuse osaliseks, kui meile pakuti sõitmiseks päris õigeid rajarehve. No selliseid, millega saab ka kiirust arendada ja rajal püsida. See oli muidugi jälle täitsa uus olukord ja tuli harjuda autoga, mis tegi jälle kõike teisiti, kui ma eelmiste sõitude ajal selgeks olin saanud. Aga see oli nii äge ja andis hoopis teise maitse kiirusest. 

Kõige jubedamad olid minu jaoks 3 hetke:

1) kui ma stardijärgses kurvis keset teed tiiru peale tegin ja nägin, et samal ajal päris mitu autot kohe mu selja tagant tulevad

2) uute rehvidega 120 km/h teelt pauguga välja sõita, nii et ma ei saanud aru, mis autost sai. Pärast sain teada, et velje sõitsin vigaseks... muud ei midagi.

3) kui minu ees kurvis mingi auto lappama läks, kui tema kõrval oli veel mitu autot, nii et ma ei teadnud,  kust ja kuidas peaksin mööduma. 

Aga need kõik lahenesid. 

Kõige suurem pettumus oli minu jaoks viimane ring. Ehk see, kus sul oli aega üks ring, et enda parim aeg sõita. Olin selleks ajaks võistlusrehvidega juba sõbraks saanud ja kõik toimis. Kurvid tulid ilusad, sirged olid kiired ja siis... eelviimases kurvis sõitsin lihtsalt teelt välja. Lisaks oli seal kraav, mis oli ikka väga lähedal. Ronisin küll kiirelt rajale tagasi, aga see koht jäi küll sees kripeldama. 

Või siis hoopis motiveerima, et järgmisel korral saab paremini... ?  

Järgmisel korral ...

Nii et mina olen jällegi sammukese lähemal sellega, et teada, mida ma oma elus teha tahan ja kelleks saada ning milline inimene olla. Ei, see ei tähenda, et ma nüüd ralliga tegelema hakkaks. Vaid seda, et kõik uus, mida teeme, avab meis midagi uut ja näitab uusi võimalusi. See rajapäev oli minu jaoks kindlasti piiride avardamine. Mida rohkem gaas põhja läks, seda rohkem mõistsin, kui paljut ma endast igapäevaselt ei kasuta. Aga peaks. Tahaks. 

Õhtu lõpuks Herlend kinnitas, et minu probleemid olid seotud pigem autoga. Ehk et piirid ei tulnud ette mitte minul, vaid pigem autol. Herlend ise sõitis parima aja 1.46, mis on 8 sekundit minust kiirem. Ja ausalt, ta on varem sõitnud. 

Tänaseks on tunne, nagu oleks eile terve päeva kusagil metsas roomanud või 3000 kilomeetrit jooksnud. Või noh, midagi taolist. Väga mõnus kogu keha trenn oli see küll ka.

Suur-suur tänu peamehhaanik Herlendile, kes ikka uuesti ja uuesti on selle ja teiste autodega mitte millestki midagi teinud. Ja seekord sai kinnitust, et järelkasv on meil ka olemas. Sõitude keskel ei lasknud Herlend poistel rehve vahetada, kuid pärast viimast sõitu said Joosep ja Christian ka näidata, mida on päeva (ja eelneva elu) jooksul õppinud.

Peale kõige muu oli mul hea tunne teada, et minu eest hoolitseti. Ma ei pidanud ise muud tegema, kui rajal sõites mõnulema. Jah, ma oskan ise ka autol rehve vahetada. Iga autojuht peaks seda oskama. Aga ma ei pidanud seda tegema. Tundub, et üha enam saan vaikselt maitsta selle vilju, et mul kodus hunnik mehi kasvab... või?

Aitäh Libatse Romuracing tiimile, kelle soojas toas kõik need mehaaanilised imeteod on aset leidnud. 

Aitäh Anne-Mai, et mind kutsusid, sest mul polnud sellest üritusest tõesti õrna aimugi. 

Suur tänu ka kõigile korraldajatele. Mul pole küll mingi sellise üritusega võrrelda, aga minu jaoks oli korralduslikult ka kõik vahva. 

Oeh... ilmselgelt olen ma nüüd nakatunud. Täiesti kiiruse pisikuga pihta saanud. 

Ja uute asjade katsetamist jätkan samuti, sest tean, et ma ei pea ilma jääma sellest, mida pole olnud, lihtsalt sellepärast, et pole varem oma eluteel seda proovida ja katsetada saanud. 

Huvitav, kas mulle antaks õppimise eesmärgil kasutada mingi hea auto ja rada, kui selgitaksin, et ma tahan kogu selle kogemuse ka raamatusse kirjutada, aga mul on selleks veel rohkem kiirusekogemust vaja?  


***
Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (11a, 9a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com