Reede, 31. juuli 2015

Igaühel oma kell

Nagu öeldud, käisime eile lastega taaskord Vaskkikello...kohas (ma ei teagi, mis asi see oli- tee ääres üks koht, kuhu on kogutud kellad erinevatest kirikutest).


Mulle nii meeldib siin lihtsalt sõita...sõita... Tuleb meelde USAs aastaid tagasi veedetud aeg. Seal sai ka samuti lihtalt autoga kusagile poole teele asutud.... ja tükk aega ei pidanud valima, et kuhu poole keerata tahad. Riigipiiri ja merd ka ette ei tulnud. Siin ka.

Lastel oli meeles, et pool aastat tagasi käisime samas kohas. Siis oli aga lund palju ja kõikjale ligi ei pääsenud. Kuna Christian oli ainuke, kes lõpuks tee peal magama jäi, siis tema kellade juurde ei pääsenudki. Usun, et ta ei nuta ka selle pärast. Teistele aga leidsime igaühele oma kella ka:


No olgu- Mathias pole küll Michael...aga peaaegu.

Nii, nagu mitme muu asja puhul, paneb ka selle kellade koha puhul imestama, et see asub mittekusagil. Siin ei ole eriti suuremaid linnu, vaid pidevalt väikesed asulad. Igas on kindlasti kirik, mille torn juba kõrgelt paistab. Ja siis on sellised asjad, nagu Powerpark lõbustuspark ja Vaskkikello jne, mis asuvad lihtsalt kusagil tee ääres... ja kõik käivad seal.

Teiseks panevad mõtlema siinsed teed. Pisikeses Eestis räägime sellest, kuidas koduõued on vaja maha nudida, et saaks Via Baltica laia tee rajada...ja karjamaad on vaja pooleks saagida, et saaks Rail Baltica kaudu kiired rongid meist veel kiiremini mööda sõitma panna... Siin on teed aga enamuses sellised, nagu meie Tallin-Pärnu. Pidevalt on tee ääres parklad. Suurema maantee puhul on aegajalt lisanduvad möödasõidu rajad, kuid enamus aega on seegi kaherealine.

Ja sellepärast ei ole võimalik suure tee äärde Eestis teha kergliiklusteed, sest äkki 40 aasta pärast on meil seal Via Baltica...

Mulle ikka tundub, et kõiki sellised asju ei saa taandada rahale... Selliste teemade puhul on asi ikka prioriteetides ja mõtlemises!!!

Undseti radadel

Eile sõitsime lastega umbes 85 kilomeetri kaugusele Vaskkellade juurde. Ikka üksi, sest keegi (Herlend) peab ju tööd ka tegema.

See on üks asi, miks meil seekord on siin hulga mõnusam, kuna mul pole probleem lastega üksi ka rohkem kui paarikümne kilomeetri kaugusele sõita- ilma GPSi ja Herlendita. Olgu ette öeldud, et tagasi jõudsime ka eksimata. Tee peal suutsime isegi teha sissepõike paari asulasse, et sealsed kirikud üle vaadata.

Tunnen jätkuvalt, et kuigi enamuse aega siin rändame ringi autoga, oleme siiski looduses rohkem, kui tavaliselt oma maakodus elamise ajal. Kindlasti on oma osa sellel, et iga päev saame uusi kogemusi, näeme uusi kohti. Ükspäev näiteks käisime 85 km kaugusel Kalajokis Läänemerd vaatamas (pildistaja Herlendi selja taga):


Praeguse puhkuse ajal leppisin endaga juba enne kokku, et siin ma pea jõudma kirjutada. Lugemisest olen aga möödunud nädalaga lõpetanud "Kristiina Lauritsatütar" 2.osa ning praeguseks on läbitud üle 300 lehekülje kirjanik Sigrid Undseti eluloost. Paarsada on veel jäänud.

Kordan veel- ma saan aru, miks ma siiani ei jõudnud "Kristiina Lauritsatütart" lugeda, kuigi Kati ja teised soovitasid seda juba ammu. Polnud veel minu aeg selleks. Rääkimata Sigrid Undseti enda eluloost. Praegu on väga õige aeg. Loen ja loen teda... ja tunnen ennast nii normaalse inimesena. Jah, võib-olla ma tahan sarnasusi leida...aga igatahes olen suutnud enda jaoks sõnastada ja selgitada paljusid oma mõtteid, mis siiani olid kusagil olemas, aga ilma kindlate piirjoonteta.

Nii ma naudin siin loodust ja äraolemist...ja saan aru, et aegajalt peab ära käima. Eriti kui oled loominguline inimene. Ja nii lähevadki mõtted lendu.


Mu 18 poolikut teost on minuga kogu aeg kaasas ja iga uus kogemus võib suvalist teost nendest edasi viia. Minu jaoks on viimastel päevadel ilmunud lahendused mitme mu raamatu sõlmküsimustes. Kuidas mõtted tulevad? Ikka autoga mööda sirget teed sõites, laste kummalistele küsimustele vastates, tee ääres huvitavaid kive ja puid nähes, võõras kirikus seistes, veevoolus ulpivat laste visatud puuoksa jälgides...


Undseti ajast on suurim erinevus vist see, et Eestis ei ole võimalik kirjutada aastas üks raamat, mis peaaegu läheb peale ja siis aasta aega sellest ära elada. Mis nii oleks viga kirjanik olla... Meie oleme õnnelikud, kui 1000-raamatune tiraaž on läbimüüdud.

Neljapäev, 30. juuli 2015

Mitu meest on vaja...?

... selleks, et naisterahva juuste eest hoolitseda?

Maria kolmanda sünnipäeva eel jõudsime lõpuks selleni, et ostsime talle juukseharja ja patsikummid. Siiani pole seda vaja läinud, sest oleme juuste eest hoolitsenud juuksuris... mõned korrad aasta jooksul. Poistega käib see siiani nii.

Poisid võtsid kohe ette suure ülesande: patsid Mariale.
"Jooooosep, tule kohe ruttu siia- hoia neid juukseid!" käsutas Mathias peale mõningast pusimist.


Kui lõpuks 2 patsikummi juustesse kinni saadi, teatas Mathias: "Maria, nüüd sa oled dinosaurus!" Üks patsikumm lisati kuklasse veel: "Maria, nüüd sa oled printsess!"

Nii et kes pole aru saanud, mis on dinosauruse ja printsessi vahe, siis see on vaid üks pats!!!


Maria sünnipäev on nüüd üldse igapäevane jututeema. Ise püüame pingeliselt kalendrist kuupäevi vaadata, et jälle päevad segi ei läheks, nagu enne Joosepi sünnipäeva veebruaris. Siis avastasime eelmisel õhtul, et kell on 23 ja kooki kusagilt enam ei saa. Kummalgi Herlendiga polnud meeles, et mis nädalapäev on. Ega minu jaoks siin polegi väga vahet, mis päev on.

Poisid arutavad aga ka kogu aeg, et mida nad Mariale sünnipäevaks kingivad:
"Mina kingin Pikne....roosa...puldiga...roosa puldiga, sest siis on ju tüdrukute oma," teatas Joosep.
"Mina kingin türannosauruse...roosa," kiitis Mathias takka.

Nii meie printsess kasvab :)

Kolmapäev, 29. juuli 2015

Mis jääb alles?

Sirvisin oma poolikute raamatute materjale, et teha nimekiri teostest, mida lähiajal tahan väga kirjutada, sest mul on nende jaoks suured ideed ja palju mõtteid olemas. Sain 18 pealkirja! Nende seas noortekaid, romaane, lasteraamatuid, novellikogu, teleseriaal...
Ja siis jäi ette üksik lugu, mille olin oma poolikute teoste kausta salvestanud. Olen selle kirjutanud 17.märtsil 2010 ehk ajal, kui hakkas aasta mööduma esimese vähki surnud vanaema matmisest ning teise lahkumiseni oli jäänud umbes 6 kuud. Siis ma veel ei teadnud, et kaks ei jää ilma kolmandata ning läheb ka tädi. Kolm suurt naist minu elus.

Sellest ajendatuna olengi arvatavasti kirjutanud mõtiskluse, mida on endalgi kasulik meelde tuletada:


Mis jääb alles? (17.märts 2010)


Me sureme.
Ühel päeval sureme me kõik. Sündides hakkame liikuma surma poole.
Aga sellest ei räägita. Sellest ei sobi rääkida, sest see on halvaks endeks.
Mis? Et kui räägid surmast, siis võid surra? Ja muidu ei sure?

Ühel päeval sureme me kõik. Aga mis jääb alles?
Enamus meist kas väldib surma teemat või on selle pärast paanikas. Püütakse „elu eest“ rohkem teha-jõuda-omandada, et surma hetkeks oleks ikka rohkem-rohkem-rohkem. Ikka selleks, et SEE ju jääbki alles.

Me õpime elu jooksul palju. Aga enamus õpitavast on surnute teene. Meie ajaloo, kirjanduse, kunsti ja kõigi muude ainete õpikud on täis surnud inimesi ja nende tarkusi. Tarkusi? Kui nad nii targad olid, siis miks nad surnud on? Ja kui nad ikkagi polnud nii väga targad, siis miks me nende mõtteid õpime? Selleks, et ka ühel päeval nende kombel surra?

Mis jääb alles?
Kui sa oled elu jooksul suutnud mõnel alal midagi ära teha, siis on lootust saada surnute autahvlile (tavaliselt nimetatakse seda mälestusseinaks). Suur lootus on ka jõuda kooliõpikutesse, et mitmed järgmised põlved õpiksid sinu elu- ja tegevuslugu ning et sind seataks neile eesmärgiks.
Aga kui sa pole tulevane surnute autahvli või kooliõpiku kandidaat? Kes sa siis oled? Lihtsalt üks hauaplats surnuaias? Kohustus oma lastele, lastelastele ja nende järglastele, sest nad peavad su hauale lilli tooma, jõululaupäeval mööda Eestimaa surnuaedasid ringi sõitma, et kõigile lähedastele küünlad viia ning suvel peavad su hauale Jaapani-aialikke triipe tõmbama. Kõik ikka selleks, et sa rahul ja rahulik oleksid ning ei tuleks neid siia ilma kummitama. Su järglased on sinu mälestuse „austamisega“ seotud seetõttu, et vältida sinu tagasitulemist. Nagu märgiks, et sa olid juba siin, aitab küll, nüüd on meie kord!
Ja ometigi deklareerime me kõik, et elame oma laste ja lastelaste jaoks. Rabeleme tööl-kodus-puhkehetkel oma järglaste heaolu pärast. Ikka selleks, et neil oleks kergem ja parem kui meil omal ajal oli.

Seega kas siis kõigel sellel pole mõtet? Et kui need, kelle pärast me rabeleme, ei vajagi meie suuri ohverdusi? Kas on mõistlikum kõigest loobuda, elu nautida, loobuda kõigist kohustustest ja sidemetest juba siin ilmas elamise ajal, mitte oma surma oodata. Peale surma jääme ju nagu nii kõigest ilma.
Või olekski mõistlikum rabeleda ning tohutult pingutada, et see elu otsa saaks, et ununeks ära selle kõige üle arutlemine, et oleks kogu aeg midagi teha ja aeg läheks kiireminie. See aeg, mis on ainus asi, mida meile siinses elus on antud.

Jah, aeg on ainus, mida me kord tahame tagasi pöörata, kord sellest üle liikuda, kord tahame seda juurde, kord ootame, et see kiiremini mööduks.

Seega lõppkokkuvõttes on aeg ainus asi, mis meil siin elus on! Ja aeg on see, mida keegi meist ei korja... ja kui korjaks, siis aega me ei saa koguda.
Mis siis jääb alles?

Alles jääb aeg. Aeg, mille oled tegevustele, inimestele, kohtadele osutanud siis, kui sul see aeg oli. Sinu otsused, oma aja kasutamise kohta. See, kus sa oled olnud, mitte see, kuhu oleksid tahtnud minna või mida oleksid tahtnud teha.

Teisipäev, 28. juuli 2015

Avaldan arvamust Arvamusfestivalil

Leidsin sellise artikli: Vaata, kes võtavad osa Arvamusfestivalist. Enda nime leidsin ka.

Jah, see pole mulle üllatus, et ma seal olen, aga ma ei teanud, et selline nimekiri kusagil on. Nimelt on mind kutsutud kaasa rääkima maaelu teemal. Seda siis tänu raamatule "Minu ilus elu maal" ja meie pere kogemustele. Ametiks on küll kirja saanud talupidaja, kuid eks tegelikult pean ennast hetkel rohkem kirjanikuks. Aga lambad meil ju on, talu ka, nii et ega see talupidajagi väga vale ju pole.

Minu jaoks on see esimene kord sellest üritusest osa võtta, kuigi ka eelmisel aastal kibelesin sinna väga. Kahjuks ei jõudnud.

Eks paanika on veidi ka, et kas ikka suudan mainekale üritusele vääriliselt esineda... aga no nüüd enam taganemisteed ei ole. Tuleb lavale minnes rääkida nii, nagu ikka olulistel hetkedel- ausalt ja otse südamest!

4 last, 13 tundi ja 670 kilomeetrit

Nädal aega tagasi algas meie reis, mis sisaldas nelja last, kestis 13 tundi ja moodustus 670st kilomeetrist. Kodust reisisime siis Soome, Sievisse. Hommikul kella 9 paiku hakkasime liikuma ning juba kell 22 õhtul olime kohal.

Seekord oli reisida veidi raskem, kui veebruaris siin käies. Esiteks seetõttu, et sõitsime otse kohale. Eelmisel korral ööbisime poolel teel, Herlend tuli meile sinna vastu ja siis võttis enamus lapsi teisel päeval enda autosse. Teiseks on Christian ka praeguseks inimene, mitte enam beebi, kes vaid sööb ja magab. Nii oli seekord üks pisikene inimene juures, kelle heaoluga tuli arvestada.

Oma üliedukast Helsingist väljasõitmisest ma juba kirjutasin. Orienteerumises võin ennast juba profiliigasse kuuluvaks nimetada ;)

Seekord ei hirmutanud mõte laevas mitmendale korrusele parkimisest, sest enam polnud libedaid teid karta. Eelmisel korral hirmutas Herlend mu loomulikult eelnevalt teisele korrusele sõitmise osas ära, kuigi siis polnud samuti midagi hullu.

Laevas oli algul elu ilus. Lastenurk oli küll pisike, kuid lastele seal tegevust jätkus. Christian oli eriti vaimustunud suurtest akendest. Istus akna peal ja kilkas naerda, ise samal ajal akent tagudes.


Siis läks keerulisemaks. Lastenurgas oli lapsi palju, seega mänguasjade pärast jagelemist. Palav. Nii et lõpuks trügisid lapsed sealt kogu aeg välja. Nii suundusime välja. Ma polnud küll kindel, kas suudan tagada, et ükski mu lastest hooga üle ääre vett nautima ei jookse... aga läks rahulikumalt, kui kartsin. Eelseisvale reisile mõeldes lasin neil veidi edasi-tagasi ka joosta ning energiat kulutada. Merd suutsid nad nautida vaid mõned hetked (aga need olid minu jaoks väga ilusad hetked, sest nägid välja nii):


Laevas sees hakkas jälle pihta see, kuidas kõigil on palav ja paha ja midagi ei taha. Ringi uidates jõudsime kogemata kohta, kus mängis bänd. Lastel lõid silmad särama. Istusime siis maha. Mõne hetke pärast palusid lapsed korda-mööda ja korraga, et tahavad tantsima minna. Lasin. Läksid kõik neljakesi. Ja see oli väga vahva. Bändimehed naeratasid neile pidevalt ja tundus, et teistelgi vaatajatel kurvemaks küll laste tantsust ei läinud.


Aegajalt leidub inimesi, kes mu lastekasvatuse meetodeid tahavad kommenteerida ja laita. Kui ma aga 2,5 tundi hiljem lapsi taas laevas autosse toppisin, olin rahul, rahulik ja uhke. Jah, nad ei lahkunud tantsuplatsilt esimese, vaid teise ütlemise peale. Aga ma sõitsin laste uneajal (ehk üliväsinud lastega) üksi terve laevareisi ära, nii et kõik toimis. Ju siis lastekasvatuses on ikka midagi õigesti ka läinud :)

Ülejäänud tee oli selles mõttes rahulikum, et lapsed kusagile neljas eri suunas joosta ei saanud. Seda rohkem oli neil aga võimalik teineteist ja mind häirida. Tegime mitu peatus. Esimese ajal kõik väiksemad magasid ja lahendatavaks probleemiks kohv minule. Mathias tuli kaasa, sest tema juba teab:
"Emme, kui sa väsinud oled, siis peame kinni ja ostame sulle kohvi!"
Hmm, ma kas olen pidevalt väsinud või sõidame palju ringi, nii et lapsele on selline tarkus selgeks saanud?

13 tunni pärast oli 670 kilomeetrit läbitud. Tänaseks ehk nädal hiljem näitab spidomeeter 1500, nii et järelikult on siin veel "mõned sajad" peale sõidetud.

Pühapäev, 26. juuli 2015

Meigikoolitatud lapsed pakuvad üllatusi

Mul on nii hea meel, et mu ümber on inimesi, kes õpetavad mu lastele asju, mida mina pole neile õpetada jõudnud...või ei plaanigi :)

Mihkli laada ajal olin mina kinni-kinni-kinni ja nii läksid lapsed koos mu õdede ja vanematega ära. Nii, nagu ma ei näinud neid enamus aega laadal, ega teadnud, mida nad tegid, nii vaatasin pärast piltidelt, mida nad ka Ertsmal tegid. Maria ja Joosep näiteks omandasid tädi Karini juhendamisel suurepärased meikimise oskused. Neile anti kätte mõnus komplekt lauvärvide, põsepuna, huuleläigete ja muude vahenditega.

Karin ütles, et ega nad küll väga juhendamist ei vajanudki. Oskasid ise päris hästi joonistada. Seda ma usun. Olen oma seinteltki enne näinud. Nii nad siis olidki ise ilutegijad:




Aga ega häid oskusi ei saa raisku lasta. Esimesel hommikul Soomes ärgates ei suutnud ma kohe kuidagi üles saada. Pikk reis...ja Uulu laager...ja sellele eelnenud raamatu kirjutamine... ehk peaaegu 2 kuud magamatust... Nii siis tegutsesidki lapsed veidi aega omapäi. Juhendasin neid veel, et kust kotist saab pliiatseid ja vildikaid, et nad ennast joonistamisega lõbustada saaksid. Seda nad tegid. Tädi Karini juhendamine kõik edukalt meeles, nii et tehti teineteisele meiki:

Joosep pole õnnetu mitte joonistuste pärast, vaid sellepärast, et: "Nii kaua peab poseerima... ma ei jõua enam!"


Kuna kodused vahendid (seep, fairy jms) ei aidanud, siis ega ma kade polnud- viisin kohe esimesel hommikul lapsed Herlendile töö juurde. Herlendil ja ta töökaaslastel oli lõbus küll. Hakkasime seal siis vahendeid katsetama. Alustasime pidurite puhastusvahendiga, millega mehed ise töökojas oma käsi puhastavad. Ei miskit. Järgmiseks aknaklaasi puhastusvahend. See toimis. Lastekaitse jaoks olgu märgitud, et silma me seda neile ikka ei ajanud.

Ülejäänud päevad on nad vildikaid sihtotstarbelisemalt kasutanud. Aga kui mina endale nägu olen mõnikord veidi pähe teinud, siis on järjekord ukse taga: "Mina tahan kaaaaaa!"

Märgates olulist...iga päev...


Minu tänane päev algas Sievi kirikus jumalateenistusega. Jah, üksi lastega kodus olles on kirikus käimine üks asi, millest olen suuresti loobunud. Olen läbi aegade püüdnud lastega korduvalt kirikus käia ja erinevatel pühadel läheme ikka koos. Aga kui keegi kavatseb mulle veel öelda, et peaksin suutma lastega koos igal pühapäeval kirikusse jõuda, siis... proovige ise!

Lastega kirikus käia on minu jaoks oluline. Aga siis on see veidi teistmoodi. Siis kulub palju aega laste vaigistamisel ja sellele, et nemad saaksid jumalateenistusest osa. Täna sain üle hulga aja kirikus olla üksinda. See on hoopis teine kogemus.

Oma suurepärase soomekeele oskusega (10-25 sõna!) jäid minu jaoks jutlusest kõlama sõnad, mis panid mõtlema uuesti alustamisele. Sellele, kuidas täna alustame uut nädalat uuena. Kuidas iga uut päeva alustame uuena. Tänulikuna selle üle, mis meil täna olemas on. Tänulikuna inimeste üle, kes täna meie ümber olemas on.

Ikka jätkuvalt õpin ise ka seda kunsti, kuidas märgata seda, kes ja mis on olemas. Jah, ka mina ei suuda alati näha asju enne, kui need kadunud on.

Meie seekordne Soome äratulek polnud eriti pikalt planeeritud, ega kõvasti väljakuulutatud. Üheks põhjuseks oli ka see, et ma tõesti tahtsin näha, kui palju meil siis reaalselt igapäevaseid inimkontakte on. Ehk et kui mind ja lapsi enam omas kodus pole, kui kaua läheb aega, et keegi selle avastab, ilma et ma sellest facebookis või blogis kirjutaks.

Testi tulemuseks on teadmine, et läheks küll tükk aega, enne kui meie puudumine välja tuleb...

Ja seda enam saan aru, et mis seal vahet on, kus maailma otsas me oleme...

Kati viimases artiklist minust rääkisime ka hirmudest. Talvel hobustega juhtunu oli üks olulisemaid märke minu jaoks, et üksi lastega olles oleme haavatavad. Just info liikumise mõttes. Sest kui midagi juhtub, ei saa keegi sellest teada, enne...kui ma sellest facebookis või blogis kirjutan või kui tõesti mõni avastab, et olen siin liiga kaua vait olnud.

Täna kirikus istudes mõtlesin muidugi ka sellele, et meie kodukirikus Pärnu-Jaagupis peetakse täna koguduse aastapäeva. Ma oleks pidanud seal koos laulukooriga laulma. Need on ka kaks asja, millest olen meie pere Soome-elu pärast loobunud: koguduse aastapäeval osalemine meie praeguse siinviibimise pärast ning laulukooris laulmine Herlendi äraolemise pärast.

Viimase aasta jooksul olen päris palju lastehoiuks abi küsinud, sest olen käinud raamatukogudes esinemas, kandideerisin Riigikogu valimistel ning muud tegemised. Nii ei olnud enam mõeldav, et igal esmaspäeval keegi mitu tundi minu juures oleks. Laste laulukoori võtmine oleks veel mõeldamatum (nähtud-tehtud!).

Ja ometi olen laulukooris käinud selle loomisest alates, kui meid oli alles 6 lauljat (nüüdseks umbes 18). Olen olemas olnud lõpurasedana ning kõigi oma väikeste tittedega (neile on alati väga meeldinud- keeruliseks läheb alles siis, kui lapsi on kooriproovis mitu korraga). Kui Herlend on Eestis tagasi, siis saab laulmisest jälle minu elu loomulik osa.

Selle aasta jooksul on kõik esinemised olnud väga keerulised, jooksu pealt tehtud...ise samal ajal mõeldes, kas lastele selleks korraks leitud hoidjaga läheb neil hästi või mitte... Aga nii ei saa laulda! Veel hullem on olla seetõttu, kuna tean, et tahan väga laulda ja ei taha proovi ega esinema minna nii, et ma ei tea, mida ma seal teen...

Meil läheb oma pere märkamisega siin juba päris hästi. Reisipalavik ja uues kohas kohanemine hakkavad mööda minema ja nii suudame iga päeva üha enam ja enam nautida. Minu jaoks tähendab see muuhulgas, et jõuan ka raamatut lugeda. Sigrid Undseti elulugu ikka. Ja Herlendi jaoks tähendab see Soome avastamist, sest ma jõuan ka netis istuda ja uurida meie lähedal üha uusi kohti, kuhu koos perega minna.

Eks järge mööda annan neist ka siin aru!

Me siin nüüd läheme oma perekonda märkama!

Laupäev, 25. juuli 2015

Lõbus päev Powerpark lõbustuspargis

Tänane retk viis meid Powerpark lõbustusparki.


Nimelt tuli ükspäev välja, et meist 1,5-tunni autosõidu kaugusel on selline vahva suur lõbustuspark. Selle teadmise võrra saime targemaks seetõttu, et mina ostsin ükspäev mingi siinse "Kroonika"-laadse ajakirja ja lugesin selle otsast lõpuni läbi. See läks kiiresti, sest lugesin kõik tuttavad soomekeelsed sõnad ära ja see ei võta kaua aega. Tuletan meelde, et ma ei räägi sõnagi soome keelt.

Seal oligi aga artikkel sellest lõbustuspargist. Ma ei saanud muud aru, kui et see asub põhjamaal. Ja kuna minu teada meie asume ka põhjamaal, siis hakkasin arvama, et see võib meie lähedal olla. Herlend lugesin artiklit pikemalt ning kinnitas mu arusaama. Nii saigi otsustatud, et sinna me läheme. Järgmiseks näitas Herlend, kust saab ilmateadet vaadata. Tavaliselt ma sellist asja ei usu ja seda ka vaja ei lähe, sest ilm on ikka selline, nagu ta on, mitte nagu keegi ennustab. Aga praegu oli hea ilm oluline. Ja ilmateade seda tänaseks ka lubas. Seekord läks ilmateade ka täitsa täppi. Võib-olla vaatan edaspidigi nende lehte.

Lõbustuspargile kilomeetrite mõttes lähenedes tõusis meis väike kahtlus- äkki vaatasin ma kohanime valesti... Nimelt polnud läheduses ühtegi suuremat linna...viimane teelõik oli kruusatee (esimene, mida ma Soomes näinud olen)... Kuni äkitselt seisiski meie ees lõbustuspark. Põhimõtteliselt mittekusagil.

Kohalejõudmise rõõm lõppes kiiresti, sest...parkimisautomaat tahtis sularaha. Sellele me polnud mõelnud. Nii läksimegi automaati otsima. Siis mõtlesime juba sellele, et äkki ei saa ka piletite eest kaardiga maksta... ega me ometigi Eestis ei ole ju, et kõik on kaardiseeritud... Lähedal oligi paar suurt marketit (ikka keset põldu...täitsa mittekusagil...) ja seal ka pangaautomaat. Sularaha varud said täiendatud ja lõbustuspäev hakkas pihta.


Ostime kõigile kohe käepaelad. Siis ei pidanud eraldi sissepääsu eest enam maksma ja võis kõigil atraktsioonidel käia. Täiskasvanule maksis selline päevapilet 36€ ning alla 130-sentimeetristele 25€. Ühe kaupa ostes oleks ühe sõidu hind olnud täiskasvanule 7€ ja lapsele 5€. Laste puhul õigustas päevapilet ennast igati. Tegelikult ka Herlendi puhul, sest enamasti käis tema lastega kaasas nendel sõitudel, kuhu lapsed tohtisid minna koos täiskasvanuga. Näiteks veemängudel:


Siin lapsed alles unistavad veesõidust (kuhu oma puuduliku pikkuse tõttu väiksemad küll lõpuks ei saanudki...):


Mina käisin lõpuks vaid ühel sõidul- nn ameerika mägedel. Tegelikult oli seal veel mitu mõnusat kiiret atraktsiooni, aga järjekorrad olid pikad ja ma ei tahtnud Herlendit lastega nii kauaks üksi jätta. Seega minu puhul päevapileti ostmine väga ei õigustanud, aga tehtud sõiduga jäin väga rahule, sest need olid ikka päris-päris mägised mäed:


Ahjaa- lõpuks käisin ikka ühel sõidul veel- ilmarattal. Üks meist pidi jälle maha jääma, sest Christian kaasa ei saanud, sest muidu oleksime talle ka pileti pidanud ostma (vot see oli minu jaoks kummaline osa asja juures. Oleks eeldanud, et kui alla 2-aastane sai alasse tasuta sisse, siis võiks ta ka meiega kaasa sõita...vähemalt nendel sõitudel, kus ta kellegi kohta ära ei võta...näiteks ilmarattal). Herlend läks siis Christianiga auto juurde ja mina lastega sõitma.

Järjekorras hakkasid poisid elavalt seletama oma eelmist kogemust ehk kummituste maja. Mõne aja pärast liitus nende jutuga meie taga seisev umbes 5-aastane soome poiss, kes seletas midagi sama elavalt vastu. Nii nad siis seal vestlesid väga ägedalt ja meie täiskasvanud... lihtsalt naersime. Heatahtlikult ikka. Tõsiselt mõnus oli vaadata, kuidas lapsed ennast keelebarjäärist üldse segada ei lasknud ja nautisid siiralt kogemuste vahetamist.

Kui olime maast paari meetri kõrgusel, siis tuli mul meelde...et mina olen ju meie peres see, kes kõrgust kardab, seega mina kohe mitte ei peaks selles pisikeses kõikuvas torbikus olema, vaid hoopis kindlalt maa peal koos beebiga. Aga nüüd jäi vaid üle lastele enesekindlalt naeratada, et neid julgustada...nagu nad seda vajanud oleks. Tegime 2 ringi ja mina jäin ka ellu.


See tuletas meelde, kuidas umbes 12 aastat tagasi New Jearseys lõbustuspargis sõitsin selle atraktsiooniga, millel käisid mitu korda pea alaspidi...ja kuna see oli nii jube, siis ma pidin kohe mitu korda uuesti proovima, kas ma ikka kardan seda piisavalt. Täna jäid ülepeatamised minust tegemata, sest kõigis neis olid pikad järjekorrad, aga selliseid sõite jätkus selles lõbustuspargis ikka mitmeid.

Nii et tõsiselt mõnus avastus meie läheduses. Kõik kuidagi toimis. Teenindajad olid viisakad. Kõik oli olemas. Väga hea kogemus.

Park ise oli aga ilmselgelt mõeldud soomlastele, mitte väga turistidele. Sildid olid kõik vaid soome- ja rootsikeelsed ning teenindajad inglisekeelsest pöördumisest iga kord väga üllatunud. Aga inglise keelega sain seal hakkama küll (mida ei saa siin põhjas just iga koha kohta öelda).

Tunne loodust


Meie avastusretkede üks osa on üllatuslikud avastused looduses. Jah, ma olen kunagi keskkooli ajal Pori kandis käinud mingis looduslaagris, kus me metsas sammalt uurisime. Sellegi poolest jäin hämmastunult teeääri passima, kui jõudsime oma talvise majutuskoha lähedale ja metsaalune oli kõik kive täis.

Talvel sain seda küll aru, et puud on siin kiitsakad ja pisikesed. Alles nüüd aga nägin, et kus need kasvavad. Nii et kivil kasvades on täitsa loogiline, et meie metsadega siinseid puid võrrelda ei saa.


Aga need metsaalused on minu jaoks igatahes tõsiselt hämmastav vaatamisväärsus. Mathias küsis ka, et kes nii palju vaeva on näinud, et need kivid kõik kokku koguda?


Looduse avastamisega on aga see mure, et ma kardan niigi igasugu metsloomi, aga siinsed jutud on mind veel väga ära hirmutanud. No kurjadest jänestest ma üldse ei räägi... Aga meie majutuskoha ümber metsas pidavat karu elama. Herlend on näinud pilti, kus karu on selle maja nurgal, kus me elame. Aga kui omanikule oma hirmudest täna rääkisin, siis näitas ta lahkelt suuri kaari õhus, et kui kaugele tema ja ta pere valdused ulatuvad ja lubas mulle, et metsloomi nendel aladel ei ole. Ta kinnitas, et võin lastega rahulikult mööda teed lähedaloleva kiirevoolulise järveni jalutada ja metsloomi ei näe.

Aga maja nurgal käinud karu on ta vist unustanud...

Geograafia tundidest võiks tuttav olla ka see uudis, et pimedaks siin eriti ei lähegi. Öösel mõned tunnid on pimedam, aga siis läheb jälle valgeks. See ei tähenda, et siin ilus ilm oleks kogu aeg, vaid lihtsalt on...päev. See pidavat tulema sellest, et me oleme ikka nii kaugel põhjas.

Kaardilt aga tean, et päris Põhjamaa hakkab alles umbes 200 kilomeetrit meist kõrgemalt, nii et polegi veel päris põhjas. Minna veel küll.

Tunne kodumaad tuur

Sel nädalal oleme muuseas teinud tuuri "Tunne kodumaad". Ehk vaatame üle kohti, kus jaanuaris-veebruaris käisime. Aga praegu on kõik hoopis teisiti. Tõsine avastamisrõõm.

Üks vahvaim avastus oli järv. Talvel elasime sellest umbes paarisaja meetri kaugusel, aga kuna siis oli kõik paksu lume all, teadsime vaid teoreetiliselt, et seal on järv. Nüüd siis nägime, et see nii ka on.


Lapsed tahtsid loomulikult jälle kohe vette hüpata. Lubasin, et ühel järgmisel korral. Eriti kuna Christian samal ajal parklas autos magas. Nii leppisidki lapsed sõrmega vee katsumisega ning rohukõrrega kalade püüdmisega.

Mõnusaim elamus minu maalastele olid konnakullesed. Meil oli kõigil sel hetkel niiii hea meel, et me üle 5000 elanikuga linna puhkama tulime. Järveelamused läksid kohe nii ekstreemseks, et tahtsin vaatama minna, kas saab ümber järve kõndida. Enne järve tippu jõudmist näitas aga Joosep metsa poole ja ütles, et seal on luukere. Tema edasi ei tule. Vaidlesin pikalt oma Ma-ei-karda-mitte-kunagi-mitte-midagi-Joosepiga, kuid tema pistis hoopis teises suunas jooksu. No ma siis ka väga ei tahtnud enam edasi minna. Järgmisel korral...


Järveäärsel mänguväljakul näitasid lapsed jälle turnimisvahendite sihtotstarbelise kasutamise oskusi. Arvata võib, et sealt, kust Joosep alla hüppab, oleks pidanud hoopis üles ronima.


Tuletan meelde reeglit, et ronida saab sinna, kuhu ulatud. Kuna Joosep turnimispuudele ei ulatunud, leidis ta asendusvariandi. Ronimata meie peres ei jää.

Reede, 24. juuli 2015

Issiga tööl ehk teeme jälle karjääri

Oleme nüüd siis mitmendat päeva lastega Soomes puhkamas. Muuseas jälgime ka, et Herlend ikka korralikult tööd teeks. Seega jälitame aegajalt teda mööda karjääre, kui ta seal tehnikat remondib. Mathias hoiab issil silma kindlalt peal. Teised magavad sel ajal autos:




Järgmises karjääris jäi Herlend üles äärele autot remontima ja meie lõbustasime ennast kättesaadavate vahenditega. Milleks karjääris on siis vesi ja kivid. Läksime jalgupidi vette. Kõik. Ehk siis Christianil lasin ka tulla nii kaugele, kui ta tahtis... ja ega ta kaugele ei tahtnudki- kui lõug hakkas vette minema (roomates), siis kobis välja tagasi.

Herlend küll nägi pärast, et laps on märg, aga kuidas ta nii märjaks sai, vaatas pärast pildi pealt.

Meil kõigil oli igatahes väga lõbus. Herlend küll arvas, et me oleme hülged, aga tema pole meie peres kindlasti see, kelle järgi vee soojust mõõta. Meie lastega eriti veega ei pirtsuta- kui vett näeme, siis jalgupidi peab ikka sisse saama. Kusjuures võõras kohas ujumise koha pealt olen mina jällegi jänes- mulle ei meeldi minna vette, kui ma ei tea, kui palju vetikaid või kalu seal on ja kui kaugel on põhi. Õppisin 15-aastaselt ujuma ja basseinis meeldib mulle rahulikult pikka maad ujuda, aga looduses tahan alati, et mõni parem ujuja enne vees oleks.


Veekogude ja vihma(kogude)ga on meil peres selline reegel, et võib küll sulberdama minna, kui pärast saab kohe sooja ja kuivad riided selga. Seekord loomulikult mul riideid neile kaasas polnud (me ju ometigi ei reisi praegu!), kuid siinne kodu oli 15 minuti kaugusel.

Veest saime välja siis, kui Mathias hüüdis ühe pisikese sõna:
"Uss!!!"
Jah, ma nägin küll enne ise ka seda puupulka seal vees, mis nägi ussi moodi välja ja mille juures Mathias seisis... aga veest lasime jalga ikkagi. Kui loogiliselt mõelda, siis soe ilm...mittetöötav karjäär...ussid tahavad juua...

Pärast Herlendilt küsisin usside kohta ja neid pidi siin jah palju olema. Nastikuid eriti mitte. Aga rästikuid see-eest küll. Ja eriti mürgiseid. Aga need vee ligi ei tule.

Nii et järgmisel korral püsime veel kindlamalt vees (aga no karjääris pidid vee all 5 meetri sügavused kanalid olema... nii et karjäärivees vist ei tasu ikka püsida).

Neljapäev, 23. juuli 2015

Orienteerumise maailmameister...või mitte...

Iga kord (ehk teist korda järjest), kui ma Helsingist autoga välja pean sõitma, siis otsustan, et järgmisel korral prindin endale kaardi ka kaasa. Seekord olid mul küll vähemalt juhised välja prinditud. See aga tähendab, et "ringteelt võta 2.väljasõit...sõida 500 meetrit..." jne. Ja kui sa ei leia sellenimelist tänavat, mis on juhistel ja keerad suvalisse tänavasse, siis pole sul õrna aimugi, kas õige tänav on kõrgemal või madalamal...

Eelmisel korral juhendas Herlend mind telefoni teel, kuidas linnast välja saada. Kuna meie koostöö ei toiminud, siis panin telefoni ära ja hakkasin ise katsetama. Läks väga kiiresti, kui esimene Lahti silt jäi ette ja edasi tuli vaid jälgida teed E75. Seekord ei olnud ühtegi juhistes nimetatud tänavat, Lahti silte samuti mitte ja peale selle sattusin mingisse tunnelisse. Pärast väikest tiiru ning Herlendi järjekordset kõnet: "Kas te olete juba linnast väljas?", sain tema käest teada, et tunnel oli väga õige koht. Lihtsalt eelmisel korral me sealt ei sõitnud.

No ja siis oli jälle kõik lihtne, sest tulid nii Lahtisse suunavad sildid, kui ka tuttavad kohad. Nii et umbes 5 kuud pärast eelmist perereisi oleme jälle Soomes puhkamas (v.a. Herlend, kes naudib siinset töömehe elu).

Meie 5-liikmelise saatjaskonna reis Tallinna sadamast algas aga nii:


Maria päris suurema osa ülejäänud teest (ehk miiitusada kilomeetrit): "Kus noodilaev on? Kas me jõuame juba noodilaeva juurde tagasi?"


Seletasin, et noodilaev läks Eestisse tagasi. Maria oli väga pettunud: "Miks noodilaev ilma meieta tagasi läks?" Püüdsin küll selgitada, et laevad sõidavadki edasi-tagasi, aga neiu on siiani laeva peale solvunud. Meie oleme ju alles siin... ta oleks pidanud ootama...