Mida raamatu "Langenud müürid" esitlusel rääkisin, mis rääkimata jäi ning kes sai fännipildi?

Minu tutikas raamat "Langenud müürid" ongi nüüd Tallinnas esitletud! 

Mul on aga päriselt tunne, et kõik asjad jäid raamatuesitlusel rääkimata. Räägitud sai muidugi palju, aga mul tuli pärast nii palju häid mõtteid, mida oleks tahtnud veel öelda ... no nagu ikka sellistel puhkudel. 

Alustades sellest, et miks ma seekord oma raamatut Apollo Plaza Apollo raamatupoes esitlesin. Nimelt käisime märtsis ühe lapsega seal kinos ja otsustasin selle uue raamatupoe ka üle vaadata. Kohe, kui seda lavanurka seal nägin teadsin, et tahan seal istuda ja ... parim võimalus seda teha on ikkagi raamatuesitlusel. 

Kogu esitlus sai ka linti võetud, nii et näed seda täies pikkuses siin: "Langenud müürid" raamatuesitlus. 

Kellega rääkida?

Raamatuesitluse suur küsimus on alati, et kes võiks minuga vestlema tulla. Seekord taipasin äkitselt, et Helen Roots intervjueerib ju pidevalt inimesi. Miks mitte ka mind? Nimelt oleme Äripäevas mõnda aega lauanaabrid olnud. Enne ja pärast seda on Helen aga toimetanud suure osa minu raamatutest. 

"Langenud müürid" on samuti tema toimetatud. Seega oli hirmus ka, sest ma ei teadnud, kui keerulisi küsimusi ta minu käest küsib. Äkki ma ei teagi vastuseid ... 

Ühe teemaga jõudsimegi kardetud kohta. Nimelt küsis Helen üksikisadest kirjutamise kohta. Ma siis vastasin juba, et pole seda teinud, aga ... siis tuli meelde, et Helen ju toimetab juba mu järgmist raamatut "Suvepäevad Naantalis", milles üheks tegelaseks on just ka üksikisa. 

Pildistama tuli jällegi Pille Väljataga. Ta on ka varem mu raamatuesitlustest 1000 emotsiooni pilte teinud ja neid on alati pärast hea vaadata. 

Kuhu mu tähelepanu läks? 

Vastustele mõtlemise asemel haaras suure osa mu tähelepanust tegelikult mu 7-aastane tütar. Nimelt ei tulnud tema esitlusele üldse minu pärast. Ütles selle kohe otse välja. 

Johanna nimelt teadis, et tulevad ka "Parem kui 99" mängust tuttavad Karenn ja Marten. No ja kuna Johanna on neid mitu pühapäeva järjest telekast vaadanud ja ta teab, et nad on minuga toredad, siis Johanna oli täiesti kindel, et nad on nii ägedad ja tema lemmikud saates osalejad ja nad on telekast ja ... 

Enne esitluse algust ei jõudnud ma neid omavahel tutvustada. Ei olnud probleem! Johanna hiilis ja hiilis ja ... siis tegi ennast ise tuttavaks ... ja hakkas rääkima ... ja rääkima ... ja ... Ma ei teagi, mida veel. Pärast sain teada, et pool perelugu sai räägitud. Ilmselt sama palju, kui mina samal ajal laval rääkisin. 

Nii ma siis mõtlesingi terve raamatuesitluse, et kas öelda lavalt: "Johanna, mine kohe meestest eemale!" ... või oleks see veider ... eriti kui pärast videost vaadata ...

Aga no mehed said oma esimese fännipildi saates "Parem kui 99" osalemise järel (minul paluti viisakalt pildilt lahkuda ... Johanna poolt). 

20 minutit iga lapsega ei ole tund

Õde Eve tõi kohe pärast esitluse lõppu ilusti välja, et kuigi ma ütlesin, et kui ma iga lapsega räägin päevas 20 minutit, siis see on kokku tund aega, et ... tegelikult see nii ei ole. No ... ma pidin nõus olema. Aga ma ise ei pannud üldse tähelegi, et jutu käigus nii ütlesin. 

Ehk et kui te nüüd ka kuulate, et ma siin nii ütlen, siis tegelikult ma tean küll, et minuteid ja sente arvutatakse erinevalt.

Kust tulid "Langenud müürid"? 

Iga raamatu puhul tahetakse muidugi teada ka seda, et kust see raamat tuli ja kui palju selles on mind ennast. 

Lühidalt öeldes on nii, et eks seda raamatut oli mulle endale vaja. Nagu kõiki mu raamatuid. See aga ei tähenda, et see oleks elust maha kirjutatud. 

Raamatus "Langenud müürid" sain läbi mängida suhte võimalikkuse vältiva kiindumusstiili puhul. See on teema, millega paljud meist kokku puutuvad ja mida minu eluski on korduvalt olnud, aga mida ma varem sõnastada ei osanud. 

Kiindumussuhete teooria on mind oma mineviku mõistmisel palju aidanud. Seda, et inimesed jagunevad äreva, vältiva või turvalise kiindumusstiili vahel. Ennast ja ka teist mõistes on hulga lihtsam paljusid asju lahendada ning mõista, mis on muudetav ja mis mitte. Mida saab inimene ise muuta ja ... millest tuleb eemale astuda. 

Kogu raamatuesitlus on järelvaadatav! 

Ma võiksin nüüd kogu raamatuesitluse ümber kirjutada, aga ... sa võid ka ise siit vaadata: 

Raamatuid on mul kodus veel vaid mõned pakid, nii et kui tahad pühendusega raamatut, siis ole kiire ning telli siit: "Langenud müürid". 

Kui raamat loetud, siis palun jaga oma arvamust ikka ka oma sotsiaalmeedias (tägi mind ka), Goodreadsis, FB Lugemise väljakutse grupis ja niisama sõbraga. Olen sulle juba ette selle eest hirmus tänulik! 

No ja ... eks mina kirjutan nüüd ikka uusi raamatuid ... mida mul endal vaja on ... ning loodetavasti ka teistel. Siiani on see nii toiminud! 

***

Mina olen Heli Künnapas (44), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (17a, 15a, 13a, 11a ja 7a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 40 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

"Meie Erika" on kaasahaarav, kuid tasakaalukas

Täna oli mul imeline võimalus osaleda Erika Salumäe eluloofilmi "Meie Erika" esilinastusel. 

Kuna kutse oli kahele, siis seekord sai kaasa tulla Maria. 

Kui alustada kokkuvõttest, siis see oli lihtsalt nii ilus film. Minu jaoks oli see väga tasakaalukas. Jah, ma ei saa öelda, et kas kõik faktid olid õiged ja kui palju oli kunstilist liialdust, aga vaatajana tundsin, et kõike oli piisavalt. 

Loomulikult oli lõpus tunne, et lugu sai liiga ruttu otsa, sest Erika lugu läks ju edasi ... ja ikka veel pikalt. Samas saan aru, et kui lõpp poleks olnud selle koha peal, siis oleksime veel 3 tundi kinos istunud. 

Suureks plussiks oli minu jaoks ka ajastutruudus. Mu 13-aastane küsis kõrvalt korduvalt, et kas ühte või teist asja mäletan ja ... ma siis pidin ütlema, et: "Sel ajal ma polnud veel sündinudki!", kuid samas oli ikka ka paljut, mille kohta sain öelda, et mäletan ja nii oligi. Seega noorematele on see kindlasti ka ajaloolise ajastu mõttes väärtuslik film.

Miks mind kutsuti?

Erikaga seob meid see, et tema lasteraamatud "Triinu lood" on avaldatud just minu Heli Kirjastuse kaudu. Päris mitmed aastad tagasi ehk 2018.a detsembris käisime neid koos mitmes kohas esitlemas. 

Maria oli tol ajal ka kohal, nii et ... ringiga tagasi. 

Praegusel ajal on Erika Salumäe lasteraamatud "Triinu lood" 1.osa ja "Triinu lood" 2.osa saadaval vaid mu kirjastuse kodulehel siin: Erika lasteraamatud. Teistest poodidest neid enam ei leia. 

Triinu lugude tegevus toimub umbes Erika lapsepõlve ajal, kuid ta on öelnud, et need ei ole tema elust maha kirjutatud. Männipuud ja lastekodu on sealgi olemas, kuid lisaks ikka paljugi muud. 

Eks ta nii ju on, et kellegi kohta millegi teadasaamiseks tasub uurida erinevatest allikatest ja lõpuks, ükskõik kui "meie" keegi on, siis igaüks on esmalt ikka enda oma ning päriselt jagamisele ei kuulu.  

Samuti on ju nii, et kui vaatame-kuulame kellegi lugu, siis samal ajal on see lugu igaühest meist. Sellega seostuvad meie enda lood ning mälestused. See, kuidas mingi lugu meid tundma paneb, on lõpuks seotud sellega, mida muud meil veel sellega seostub. 

Veelkord suur tänu esilinastuse kutse eest, sest see oli tõesti mõnus elamus! Kõigil teistel soovitan aga soojalt filmi kindlasti vaatama minna. 

 ***

Mina olen Heli Künnapas (43), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (17a, 15a, 13a, 11a ja 7a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 40 raamatut. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid. 

Üks foto päevas - Kollane tapeet

Mul olid Eesti Draamateatri etenduse "Kollane tapeet" piletid oktoobrikuuks. Siis aga läksime ootamatult lastega hoopis Hispaaniasse trompetit õppima ja ma ei saanud minna. Õnneks jäi üks näitleja haigeks, nii et saime asenduspiletid veebruarikuusse. 

Mulle sobis väga hästi. 

"Kollane tapeet" oli väga valus ja hirmutav tükk. Minu jaoks jäi kõlama mõte, et kuidas on nii, et kui inimene ütleb ka, et tal on midagi viga, siis selle asemel, et teda aidata, püüame (enda mugavusest? Enda päästmiseks?) seda ignoreerida ning ... inimene jääb abita ... õigel hetkel ... isegi liiga hilja ja ... see mõjutab lõpuks väga paljusid. 

Tean, miks paljud inimesed abi ei küsi - sest kui sa küsid ja jääd abita, siis see on valusam kui see, et sa pole küsinud ja sind ei aidata ...  

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (16a, 14a, 12a, 10a ja 6a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Üks foto päevas - Joosep 14!

Täna on päev, mil mu laste vanused on 16, 14, 12, 10 ja 6. 

Sest Joosepil on sünnipäev. 

Ma olen 14 aastat vähemalt kahe lapse ema olnud.

Jah, tundub küll, nagu eile ... ja samal ajal on mõõtmatult palju mälestusi neisse aastatesse mahtunud.

Ma ei tea, millise lapsega ma olen kõige rohkem õppinud, aga ... Joosepiga ei ole ma vähe õppinud ...

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (16a, 14a, 12a, 10a ja 6a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Miks Terminaatori lauludest inspireeritud raamat jälle otsas on?

Novembris lugejateni jõudnud ansambel Terminaatori lauludest inspireeritud romantiline lühiromaan "Sõbrad nii ei tee" on kirjastuse laost jälle otsas. Õigemini 3 raamatut on veel, aga noh ... rohkem pole. 

"Sõbrad nii ei tee" on raamat, mille lugu on selline: 

"Helena ja Joonas olid gümnaasiumi ajal aastaid sõbrad olnud ning neid ühendas armastus Terminaatori laulude vastu. Laulude saatel kulges nende sõprus läbi rõõmu ja kurbuse.

Ühel hetkel aga Joonas lahkus. Helena jaoks jättis see aastakümneteks hinge augu, mida ei lappinud teised suhted ega muud tegemised.

2022. aastal tähistas Terminaator oma 35. sünnipäeva suure kontserdiga. Samal ajal pidas Helena 40. sünnipäeva. Tahtmatult viib see sündmus naise taas minevikuradadele. Kas see retk saab olema rõõmus või kurb? Kuidas minevik mõjutab olevikku? Kas Helenal õnnestub Joonasega toimunu kõrvale heita? Kas seda on vajagi?"

Raamatutega on siis selline lugu, et sel nädalal jõudis meieni lisatellimus, kuid see läks suures joones otse Rahva Raamatusse. Seal tuleb juba eeloleval neljapäeval, 19.jaanuaril kell 17.30 raamatuesitlus, kus minuga räägib Mirjam Kaun. 

Temaga koos tegime ka mu viimase noorteka "Mälestusteta suvi" 2.osa esitluse, mida saad vaadata siit: 

Mul oli nii tore ning Mirjami küsimused olid ägedad, nii et sellest ka mõte paluda, et ta seekord samuti mind küsitlema tuleks. Raamatuesitlus toimub taaskord Viru Keskuse Rahva Raamatu poes, sest seal on kuidagi nii armas ja hubane. 

Tule ka meid kuulama ja pane ennast kirja ürituse lehel siin: "Sõbrad nii ei tee" raamatuesitlus.

Mul endal on võimalik sama roll võtta peaaegu nädal aega hiljem 25.jaanuaril, sest siis asun ise Ene Sepa raamatu "Sügis, hobused ja vabadus" esitluse küsitleja toolile. Selle ürituse info on siin: Ene Sepa raamatuesitlus. 

"Sõbrad nii ei tee" teekond on aga olnud minu jaoks ülimeeldiv. Ma pole ammu nii palju tagasisidet oma raamatule saanud. Lugejad on kirjutanud:

"Raamat viis mind mõnusalt rändama Termikaga seotud mälestustesse. Iga peatükiga hakkasid lood endal ka peas jooksma. Kuulasingi lugemise kõrvale ka lugusid ja väga mõnusa emotsiooni andis." 

"Ma pole ammu ühtegi raamatut läbi lugenud, aga selle lugesin mõne tunniga. Nii kaasahaarav oli." 

"Ma nutsin ja naersin. Raamatus toimuv lugu oli hea, aga iga peatükiga tulid endale ka meelde Termikaga seotud mälestused. Elasin täiesti enda kunagisi emotsioone uuesti läbi." 

"See on uskumatu - ma pole kunagi mõelnud, et Termika laulud sellise mõnusa terviku kokku annavad. Termika lood justkui räägiksidki ju päriselt sellest Helena ja Joonase loost, millest raamatus kirjutati. Nii põnev avastus." 

... jaaaaa niiiii edasi!

Aitäh kõigile, kes olete mulle kirjutanud, sest selline tagasiside on julgustav. Need ongi emotsioonid, mille pealt jällegi uued ja emotsionaalsed lood sünnivad.

Kellel veel raamatut pole, siis nüüd saad selle Rahva Raamatu või Apollo poodidest või võid ka e-raamatuna lugeda. Muidugi on teretulnud ka kõik laenutused raamatukogust, aga palun mine selleks ikka raamatukogust läbi, mitte ära laena raamatut sõbralt. Nii jääb sellest ka maha märk, mida järgmisel aastal laenutushüvitise tasumisel arvestatakse ning mille eest mina siis taas uusi raamatuid kirjutan. 

Mina koos Mirjamiga ootan teid väga raamatuesitlusel juba 19.jaanuaril kell 17.30. 

***

Mina olen Heli Künnapas (40), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (14a, 11a, 10a, 8a ja 4 a).  

 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid. 

"Nõidkapteni needus"- etendus, mis sobib nii 2- kui 12-aastasele

See on ikka ülimalt lahe, kui ühest noorteraamatust etendus saab. Ma siin muudkui unistan, et äkki ... kunagi... ühel päeval ... juhtub see mõne minu raamatuga ka. Reeli Reinausi raamatust "Nõidkapteni needus" aga sel aastal just näidend tehti ja täna käisime lastega seda Pootsi veinimõisas vaatamas. 

Reeli Reinaus on vaieldamatult autor, kelle teoseid mu lapsed on kõige rohkem lugenud ja nautinud. Ta tõesti teab, kuidas kirjutada põnevaid lugusid, mis just ka poistele lugemise põnevaks teevad. Nii olid lapsed vaimustunud, kui Pärnus Rüütli tänaval ühel päeval etenduse reklaamplakatid nägime. Kohe oli selge, et seda me nägema peame.  

Minu ja Reeli Reinausi intervjuud Eesti Noortekirjanduse Ühingu lehel saad vaadata siit: Reeli Reinaus!

Naljakalt kujunes välja, et meil oli täna korduva  Maria päev. Nimelt hommikul laulsime oma Mariale palju õnne sünnipäevaks, sest 9 aastat tagasi ta meie juurde tuli. Siis sõitsime Pootsi veinimõisa minnes mööda Maria talust. Seejärel ilmus etenduse käigus lavale Maria. Peale etendust saime veel Maria isaga pilti ka teha. Rääkimata Juss Haasmast, kes andis aastaid tagasi inspiratsiooni mu raamatuks "Ütlemata sõnad", mille peategelane on Maria (Jussist kirjutan postituse lõpus veel!). 

Eks etenduse eel oli veidi ärevus sees, et kuidas mu 2-aastane (olgu, tegelikult paari nädala pärast on ta juba 3-aastane!) vastu peab. Oli jur kirjas, et etendus on soovitav alates 7-aastastest. Mingil hetkel ta küll sahmerdas, aga tegelikult võib öelda, et Johannale täitsa meeldis. Paugutav torm oli üks koht, mille ajal ta mu külje alla ronis. Muidu aga ei muusika, ega hääled tema jaoks liiga kõvad kindlasti polnud. Päris väikestele aga see etendus ilmselt jah pole. Teise vaatuse ajal oli aga pisikesega ka lihtsam.  

Peale väikese Johanna teistega mingit muret polnud, sest kõigile meeldis väga. Kogu aeg. Vahepeal olid küll pikemad jutustamise osad ning siis tundus, et 7-aastane hakkab veidi rahutuks muutuma, kuid neid kohti oli vähe. Pigem pidin neid vahepeal vaigistama, et nad vaimustunult kaasa ei elaks, sest laste jaoks oli nii põnev, kui keegi jälle vette visati, taaskord võitlemiseks jne. 

Suuremad lapsed jälgisid mõlemat "Nõidkapteni needuse" vaatust ühtmoodi huvitatult, kuid ka 7-aastase puhul nägin, et 2.vaatus meeldis rohkem. Minu enda jaoks oli kogu lugu mõnus. Igal juhul on see õigustatult kogu pere etendus ja igav ei hakka kellelgi.

Üldiselt meenutas lugu Eestimaa Kariibimere piraate. Needus, konkureerivad piraadid, kadunud sugulased, surnust ülestõusnud, karm omakohus laeval, mõõgavõitlused ja paljugi muud põnevat. 

Mina lootsin rohkem laule kuulda. Need mõned, mis olid, võeti publiku poolt väga hästi vastu. Samuti jäid lapsed ka laule veelgi suurema tähelepanuga kuulama. Kui näitlejate seas on nii head lauljad, siis seda oleks kindlasti võinud paremini ära kasutada ja neile rohkem laulmise võimalusi anda. 

Pootsi veinimõisas pole ma enne käinud. Tiigile ehitatud laev-lava on väga vahva ehitis. Laste jaoks oli muidugi väga keeruline sellest eemal püsida. Nad oleksid hea meelega kogu laeva ise ka läbi uurinud. Tõesti vahva ehitis. 

Tribüün oli väga mõnusalt ehitatud, nii et kõik nägid ilusti lavale. Keegi ette ei jäänud.

Peale etendust algas osa "vaatame, kas saame mõne näitlejaga pilti ka". Muidugi oli laste esmane valik kaptenid. Mina muidugi ootasin, et keegi korraldaks nii, et me pilti saaks. Ausalt - ma võin ise esineda nii paljude ees kui vaja, aga ... kui on vaja küsida pitli "kuulsus ja mina", siis minu poolest jääksid kõik pildid tegemata. Ma ei julge lihtsalt küsida... 

No näiteks kui Joosep läks Mikk Saare käest küsima, et kas pilti saaks teha, siis läks mööda ka Juss Haasma, kelle käest mina sama ei julgenud küsida. Seda, miks ta minu loomingu (noorteka "Ütlemata sõnad") jaoks oluline on, kirjutan fännipostituses : Mis värk mul selle Juss Haasmaga on?   

Miks need "mina ja kuulsus" pildid üldse olulised on? Ee ... ma ei teagi. Aga minu jaoks näitab see kuidagi, et artisti tehtu puudutas. Artistiga pilt on kuidagi tõelisem mälestus. Joosep selgitas pärast, et tema tahtis kapteniga pilti sellepärast, et tema arvates näitels Mikk Saar väga hästi. 

Aga kui keegi teab paremini, miks inimesed "mina ja kuulsus" pilte teevad, siis anna aga julgelt teada. 

Kokkuvõtlikult olgu siis veel öeldud, et mulle ja lastele "Nõidkapteni needus" väga meeldis. Raamat on meil raamatukogust juba võetud, nii et nüüd läheb rabelemiseks, kes enne lugema jõuab.   

Kellel veel suvel aega, siis Pootsi venimõisa tiigilaval/-laeval saab "Nõidkapteni needust" augustis veel korduvalt näha. Piletilevi lehelt saab pileteid osta siit: Nõidkapteni needus. Rohkem infot ja videoid leiad ka Pootsi veinimõisa FB lehelt. 

Jaga soovitusi, millist laste- või noorteetendust sel suvel veel nägema peaks? 

 

***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (39), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 9a, 7a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 20 raamatu (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

 

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Eriline tähelepanu on noorteraamatutel ning ajaviitekirjandusel. Suviti korraldan lastelaagreid. 

 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

Kas ja millisele tööle tasub lapsed kaasa võtta?

Eelmisel nädalavahetusel oli siis mõtlemise koht - kas peaks lapsed tööle kaasa võtma? Kui, siis kui kauaks? Mida tegema? 

Ja kui lapsed on koos emaga töö juures kaasas, siis kas lapsed on ise ka tööl? Või on nad kaasas? 

Nimelt toimus siis Pärnu raamatulaat, mida koos õde Kariniga korraldasime. Mu enda kirjastuse laud oli ka ikka väljas. Ühel hetkel oli meil isegi mitu lauda, sest ühe kirjastuse esindaja näiteks tuli hiljem kohale. Sel ajal kasutasime siis seda ka. 

Suuremad lapsed olid mul laadal kaasas. Algul oli mõte, et saavad näiteks uste juures flaiereid jagada. Nad olid aga kohe algul abiks, et raamatud ilusti laudadele välja laotada ning kõik paika panna. Siis hakkasid jupi kaupa müüma ja ... nii läkski. 

Tulemus oli see, et trükisooja ,,Karupoeg Lukase täheraamatut" müüsid nad koos Kariniga maha nii palju, et raamatupoodidele ei jätkundki nii palju, kui nad tellisid. Tellisin küll algul ka väikese tiraaži, sest ei saanud selle ala praegu palju raha seisma panna. Nüüd on aga vaja juba uued raamatud tellida, sest soovijaid jätkub. Nii saabki seda raamatut kirjastuse kodulehelt ka praegu tellida, kuid välja saadame detsembrikuu 3.nädalal, kui uued raamatud trükikojast jõuavad. 

Tähevihikud kahjuks laada ajaks kohale ei jõudnud. Need tulevad esmaspäeval. Jällegi miski, mille järgi tundsin puudust enda laste tõttu. Tähevihikud on trükitähtede kirjutamiseks. Nende koostamisel sain suure üllatuse osaliseks - tähti õpetataksegi mitut moodi tegema. Ehk et mis järjekorras pead tähe erinevaid osi tegema. Tähevihikut koostades sain aru, et äkki olen asjatult aastaid oma lastega mõne tähe pärast kakelnud. Äkki neid ongi koolis teisiti õpetatud? 

Igatahes olid need laadapäevad minu jaoks laste seisukohalt väga põnevad. Nägin, mida mu lapsed oskavad ning kuidas sellises olukorras käituvad. 

Hästi armas oli mitme teise kirjastaja käest kiidusõnu kuulda. Nii sellele, kuidas lapsed vastu peavad, kui ka sellele, milliseid motiveerimise viise ma lastega kasutasin. No näiteks, et vahepeal olidki neil jäätise pausid. Korda mööda andsid teineteisele puhkust jne. 

Mina sain raamatulaadal kogemuse, et jõukohastele töödele võiks lapsi kaasa võtta. Loomulikult tuleb kogu aeg jälgida, et kas lapsed jõuavad ning saavad hakkama. Samuti tööd tehes on lapsed palka väärt, nii et meil käis arveldamine igal õhtul. 

Kirjaniku ja kirjastajana ei ole mul igapäevaselt väga palju ülesandeid, mida lastega jagada. Seda enam püüan alati neile tööd pakkuda, kui mul selleks võimalus on. Olen näinud, et see paneb ka lastel endal mõtte tööle ning nad aretavad alati edasi ideid, et mida nad veel võiks teha. Nii saan mina omakorda neilt inspiratsiooni. 

Millised on sinu kogemused laste tööle kaasavõtmisega? 

***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (11a, 9a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

Kes ja kuidas meil seekord kulda ... hõbedat (?) munesid?

Olen varemgi kirjutanud, et eks see lastekasvatus üks hanede kasvatamine on. Lootuses, et kunagi munema hakkavad. Möödunud nädalavahetusel võisingi kergendusega hingata- munevad!!! 

Nimelt toimus trompetikonkurss ,,Trompetitalendid Tallinn 2020", mis kevadel ära jäi. Meie peresse tuli sealt kaks 2.kohta: Joosep sai selle noorimas vanusegrupis ja Mathias teises vanusegrupis (tuletan igaks juhuks meelde, et hoolimata pikkusest, on mul poistel ikkagi vanusevahe 2 aastat ja 2 kuud, nii et mõlemad olid täitsa õiges vanusegrupis). Pildil on minu poisid siis lastest äärmised- Mathias vasakul ning Joosep paremal:

Esimese ja teise vanusegrupi osalejad koos žüriiga.

Minu jaoks pole kohad, tunnistused, diplomid, medalid jne kunagi lastekasvatuse eesmärk olnud. Ja ... ikkagi olin pühapäeva õhtul selle kõige üle hirrrrrmus õnnelik! Sellised nähtavad tunnustused on ikkagi mingi märk, et lastekasvatuses on miskit õigesti läinud. Pikema aja jooksul. Sest sellised tulemused ei tule nii, et eile otsustan ja täna oskan. See on aastatepikkune töö. Mitme inimese poolt. Ka nende poolt, kes otseselt pillimängust midagi ei tea. Terviklik kooslus: kodu-kool-muusikakool ja kõik, mis selle vahele ja ümber jääb.

Selline pikk teekond tähendab, et väga kerge on mitte kohale jõuda, enne lõppu ära väsida. Eriti kui silmist kaob siht, et mille poole siis liigutakse. 

Oleks konkurss kevadel ikkagi toimunud, siis oleks ma juba kevadel hulluks läinud. Tookord nägin, kuidas Mathias lihtsalt ei suutnud ennast kokku võtta ja mina omakorda teda toetada. Iga harjutamine oli selline tsirkus, et harjutamiseni väga ei jõudnudki. Ja mitmed seda olukorda tekitanud teemad oli hoopis kusagil mujal. Nii tuligi temaga tegeleda mitmete kaasnevate teemade ja probleemidega, kuid nüüd on pilk lapse silmis hoopis teine. Sügisest vahetas Mathias ka muusikakooli ning on nüüd Tallinna Muusikakooli õpilane.

Joosepi osalemisest poleks kevadel ilmselt üldse veel juttu olnud, kuna tema õpib trompetit üldse lisapillina. Suvised laagrid ja tihe sügisene harjutamine aga on talle andnud kiire arengu, nii et Joosepil polnud mingi probleem oma lood ilusti ära mängida.   

Mängides nägid mu poisid välja siis sellised: 

Joosep (klaveril Annely Ojasaar)

Mathias (klaveril Piret Randal)

Nagu kõik teised üritused praegusel ajal, nii jälgisime ka sellega kogu aeg, et kas ikka toimub või mitte. Suur-suur tänu Aavo Otsale ja teistele korraldajatele, kes olid kõik ilusti ja hajutatult korraldanud. Majas käisime kõik ringi maskidega, aknad avatud jne. Ehk kõik toimis. Põhiline- lapsed mängisid väga ilusti ja päev oli täis mõnusat muusikat.

Gigamegatänulik olen oma poiste trompetiõpetajatele Neeme Otsale (Tallinna Muusikakool) ja Kaido Kivile (Pärnu-Jaagupi Muusikakool). Samuti klaverisaatjatele Piret Randalile ning Annely Ojasaarele. Just viimased on need, kes tegelikult peavad alati kõigeks valmis olema, kui trompetipoiss otsustab loos mingeid ,,uuendusi" teha. 

Selle ühe päevaga sai minu jaoks aga taaskord veelgi selgemaks, kuidas oluline on tervik. Et kõik koosluses toimiks. Ei piisa, et üks osa on väga hea või toimib väga hästi. Mitmed osad koos annavad tulemuse. Ja nagu öeldud- pikema perioodi jooksul, mitte kohe. 

Nii ongi nüüd taaskord võimalik teha järeldusi, õppida õppetunde, hetkeks hingata ja puhata ning ... ikka edasi liikuda. Aegajalt on sellised hetkeseisu mõõtmised head, sest panevad maha mingi punkti, et mis seisus täna oleme. Nii on lihtsam ka tulevikku planeerida. 

Veelkord suur tänu kõigile, kes tegid meie poiste jaoks selle ürituse ja need saavutused võimalikuks. 

Pillimäng kõlab meil jätkuvalt!

***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (11a, 9a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

Kas vabariigi aastapäev on tähtpäev, milleks perel peaks oma traditsioonid olema?

Perekondlikud traditsioonid on erinevad. Alustades sellest, et mõnel perel pole traditsioone mitte millegi jaoks, samas kui teistel on need kõike jaoks. 

Meie peres on traditsioonide tasakaalustamine ja ühisosa leidmine käinud juba aastaid. Tänaseks oleme aastate jooksul jõudnud olukorda, kus on selge, mida teineteiselt oodata ning milline on meie traditsioonide ühisosa. Nii oleme mõlemad midagi teineteiselt üle võtnud ning samas kindlasti millestki ka loobunud. 

Kas vabariigi aastapäev on aga üks tähtpäevadest, mille jaoks peaks perel oma traditsioon olema? 

Esimene küsimus peaks tegelikult olema, et milleks meile üldse traditsioonid. Minu jaoks on traditsioonid sellised, millega kinnistatakse mingit olukorda või infot, jagatakse oma kogemust. Näiteks sünnipäeva, lasteaia või koolide lõpetamisi jms tähistades ei tähenda ju, et kui ühist koosistumist poleks, et siis jääks vananemata või kool/lasteaed lõpetamata. Aga see on sugulaste-sõprade-tuttavate jaoks võimalus kohtuda ning jagada ühe inimese vahvat päeva, samal ajal saades kinnitust, et ollakse teineteise jaoks olemas. 

See tähendab, et sellised kohtumised ei saa kohustuslikud olla. Pole vaja kellegi tähtsal päeval kohale tulla, sest keegi käskis. Siis on tõesti parem tulemata jääda. 

Eks inimeste vajadus teiste inimeste ja koosluste järgi on ka erinev. Mul on aastaid võtnud aega, et mõista, et kõik ei vajagi turvalist inimeste ja sündmuste ringi enda ümber. Ilmselt mõeldakse selliste kinnitavate traditsioonide loomisele rohkem ka siis, kui peres on lapsed. Täiskasvanu võib ju sünnipäeva, jõule, vabariigi aastapäeva jms pidada nii, et mingeid väliseid märke sellest polegi. Laste jaoks on rohkem kinnitust vaja. 

Meie peres on nüüdseks kindlalt välja kujunenud, et vabariigi aastapäev on üks neist päevades, mil on kindlasti teatud traditsioonid. Kodus kaetud laud on pidulikum, nüüd teeme ka üheskoos süüa. Olenevalt aastast, püüame ka mingi ürituse väljapool kodu ära näha. Telekast on hea parraadi vaadata, kuid meie lapsed on alles nii väikesed, et nad tahavad ikka ise ronida. 

Tänasel päeval läks meil väga hästi, sest Vana-Vigala rahvamaja juures oli Kaitseliidu perepäev. Laste poolest oleksime võinud sinna vist jäädagi. Neil oli tõesti lõbus. 

,,Detsembrikuumus" ja ,,Nimed marmortahvlil" olid meie menüüs ka tänu lastele, kes tahtsid filme vaadata. Uuesti. Sest varemgi on vaadatud. Nad pole keegi koolis ajalugu õppinud, nii et sõjatehnika ning filmide juures peame kogu aeg möödunud sündmusi meenutama. 

Kui minu põlvkonnale rääkis vanaema seda, kuidas sõjaajal elati ja mis tunne see oli, siis tänased lapsed saavadki kogu kogemuse läbi mitme vahendaja. Ehk et see tundub väga ebareaalne. Samuti on Eesti ju kogu aeg olemas ja pole neile midagi küsitavat. 

Mul on lastel väljapool kodu üha rohkem probleeme seepärast, et nad julgevad otse küsida, mida soovivad ning arvamust avaldada ja kaasa mõelda. Vaikivad massid on meil ju ikka rohkem hinnatud olnud. Tegelikult aga usun, et kui igaüks meist rohkem ja aktiivsemalt kaasa mõtleks ning ei laseks endaga oma tahte vastaselt käituda, siis oleks meie Eesti kõigi jaoks parem paik. 

See, mida tänase Eesti kohta vingudes öeldakse, ongi enamasti meie enda vaikimise tulemus. Ei julgeta arvamust avaldada, sest: ,,Ah, mis see minu arvamus loeb!" või ,,Üksi ei saa ju midagi ära teha!" ja siis kraaksutakse omaette õllelauas, et riik ei meeldi. 

Nii palju kui see minust sõltub, jätkan lastele ja lastega traditsioonide loomist. Ikka sellepärast, et oluline meelest ei läheks. Samuti jätkan oma arvamuse avaldamise oskuse arendamist ja julgustamist. Ikka nii, et endal hea oleks, aga ka teisele liiga ei teeks. Kõige olulisem aga- kui mõistad, et midagi tuleb parandada ja sul on selleks oskused ja võimalused, siis ilmselt oledki just sina sinna kohta pandud selleks, et see vajalik muudatus ära teha.

Vabariigi aastapäeva tähistatakse meie majas edaspidi ka alati. Ei ole täitsa kindel, millised osad peavad tähistamises täpselt olema, aga oluline on, et seda teeme.

Millist mõtteviisi ja olulisi tähtpäevi ning suhtumisi sina oma (perekonna) traditsioonidega kinnistad?

 

***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (11a, 9a, 7a, 5a ja 1,5 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

Kas lapsed on vabariigile kingitus või nuhtlus? Ja ma ise?

Vabariigi sünnipäeva paiku räägitakse ikka kingitustest, mida igaüks meist oma riigile teeb. Olen aastaid kinnitanud, et ma olen praeguseks teinud 5 suurt kingitust ehk oma lapsed. Paljud meist väidavad, et teevad oma tegemisi laste nimel... ehitame riiki üles laste nimel... muudame kõike paremaks laste nimel...

Aga kas lapsed on riigile kingitus või hoopis nuhtlus? 

Mõnigi keskkonnakaitse aktivist on välja öelnud, et inimesed on keskkonnale kahjulikud. Seega lasterikkad pered on ühed väga keskkonnavaenulikud üksused. Kui aga võtta nii, et lasterikkas peres jaguneb sama kogus elektrit suurema hulga inimeste peale kui siis, kui samas majas elaks üks või kaks inimest, siis on ju tegu kokkuhoiuga. Ja näiteks autoga sõites on meil autos enamasti rohkem kui üks inimene, nii et taaskord keskkonna mõttes kokkuhoid jne.

Viimased pool aastat on meie kohalikus elus käinud vaidlus muusikakooli kolimise teemal. See on üks koht, kust on välja tulnud, et lastele kulub liiga palju raha. Kui volikogu liikmed ütlevad korduvalt, et haridusele läheb väga suur summa eelarvest... muusikaharidus saab väga palju ja sport vähe... ja muud sellised laused, siis tekkivad kuidagi süümekad, et äkki mu lapsed kulutavadki liiga palju riigi raha...

Ise olen alati seda meelt olnud, et igasuguste ehitamiste ja ,,betooni valamise" asemel tuleb panustada haridusse/haritusse. Mitte vaid kooliharidusse, vaid igakülgsesse pidevasse arengusse. Kindlasti on paljud meie pere soojamaareisid ja muud luksused ära jäänud sellepärast, et sõidan lastega iganädalaselt väga palju trennide-ringide vahet ning ei tööta seega peaaegu ükski nädal 40 tundi. Tean, et on mõningaid asju, mida ei saa hiljem õppima ja arendama hakata. Samuti jätkan pidevalt enda harimist. Jah, selle kõik võiks ära jätta, kogu aeg tööl käia ning töötamisest mõned nädalad aastas kusagil kaugemal puhata. Aga meie valik on teine olnud. Pikemaajaline strateegi. Raske õppustel...

Kui siis selle kõrval kuuled kaeblemist, et valla eelarvest läheb liiga suur summa laste haridusse, siis hakkab kurb küll. Kui laste muusikaharidus tahetakse suruda ebasobivatesse ruumidesse, sest keegi mõtles nii ning teised versioonid ei tule üldse kõne alla, siis ajab see kurjaks.

Naljakas on see, et kui igapäevaselt ei kuulata asjaga kokkupuutuvaid inimesi, et milliseid tingimusi on vaja muusikahariduseks, siis aastapäeva eel on ikka õhus küsimus, et: lapsed, mida olete selgeks õppinud, et vabariigi sünnipäeval kõiki rõõmustada? Õpetajad, mida olete selgeks õpetanud, et vabariigi sünnipäeval kõiki rõõmustada?

Hämmastavad ja kurvastavad laused, mida olen viimase poole aasta jooksul kohaliku hariduselu teemal kuulnud, ei kao. Aga aastapäeva kontsertil oli ülihea tunne vaadata oma kingitust vabariigile. Üks kingitus laulis kooriga, teine tantsis ning kolmas mängis orkestris trompetit. Kõik ühel kontsertil.

Ja need meist, kes ei esinenud, vaatasime. Maria (7a) hinnang üritusele oligi pärast, et kõige rõõmustavam oli, et vanemad ja väike õde ning väike vend esinemist vaatama tulid. 


Tean, et maailm on ülerahvastatud, kuid meie väike Eesti mitte. Seda enam on kurb kuulda, kui laste ning nende võimaluste ja tingimuste arvelt teevad vanasse aega kinni jäänud täiskasvanud oma otsuseid.

Mina olen kõik oma lapsed sünnitanud endale, kuid tean, et seda, mida õpetan neile mina ja kõik õpetajad ja teised mõjutavad inimesed,  jagavad nad kogu maailmale. Inimesed, kelle andeid on arendatud ja toetatud, ei jaga hiljem oma panust ainult sinna, kust on ise saanud. Kui inimese oskusi-teadmisi-andeid on õigel ajal märgatud, annavad nad tagasi kogu maailmale. Valimatult. 

Ma olen väga tänulik kõigile õpetajatele ja õpetavatele inimestele, kes minu ja teiste lastega tegelevad nii, et lapsed tahavad endast rohkem anda ja panustada. Kui me kõik anname seda, mis ümbritsevat paremaks muudab, siis olemegi kõik kingitused nii endale, teistele kui ka vabariigile ja maailmale üldisemalt. 



***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (11a, 9a, 7a, 5a ja 1,5 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com