Reede, 22. veebruar 2019

Millise intervjuu ma Pärnus Riigikogu ees andsin?

Mõtlesin, et ma ei räägi praegu enam väga palju valimistest. Läks aga nii, et täna jäin Pärnus ühele püstolreporterile vahele ning pidin terve rea intervjuusid andma. Nendest sai mitu eraldi lühisaadet, mida avaldame järjest järgnevatel päevadel.

Esimene professionaalne ülekuulamine sai selline:



Juba homme tule ja vaata, millele ma veel pidin vastama.

UUENDATUD:
Maria küsis minu käest veel ka selliseid küsimusi:






Neljapäev, 21. veebruar 2019

Millised on positiivsed asjad ühekäelise beebi juures ja milline on mu suurim viga?

Sellest, miks mu 6-kuune beebi praegu ühekäeline on, kirjutasin siin: Miks mu beebi kolmeks nädalaks ühekäeline on?  Ühelt poolt on need päevad suht kiiresti läinud. Johanna on õnnelik ja suht rahulik, nii et ilmselt tal valus pole. Kuna ta ei tohi käe peal eriti ukerdada, siis hoiame teda palju süles ja turvahällis, kus ta ei saa kõhuli keerata. See talle ei meeldi. Selle peale vingub.

Nii olingi sel nädalal mitu päeva emapuhkusel. Jaa, kasutan meelega seda vastuolulist sõna, kus emana kodus olemine ja "puhkus" on ühte lausesse pandud. Minu jaoks tähendasidki need emapuhkuse päevad, et mul polnud väga vaja kusagile minna, kuid beebi ei lasknud mul ka kodus midagi teha. Enamused päevadest panin teda magama või söötsin ja nii kui üks neist tehtud sai, oli juba ringiga uuesti vaja teisega pihta hakata. Tean, et elu beebiga seda tähendabki, aga mina olen praeguseks oma viienda lapse puhul teistsuguse eluga harjunud. Olen harjunud eluga, kus ta on minu loomulik osa ja teeme asju koos.

Võtsin aga rahulikult- mõned kirjastamisega seotud asjad tuli ära teha, kuid suuremad kirjutamised ja kirjastamised ootavad praegu valimiste lõppu.

Mina ka ootan. Ükskõik, mis see tulemus on, siis ikkagi võiks see juba käes olla.

Praegu mängibki minu vastu mu suurim viga. Nimelt on mul elus kõige raskem sellepärast, et tean, et kõik on võimalik. Ja mitte lihtsalt tean, vaid tegutsen selleks, et see nii oleks.

Miks see mu suurim viga on? Sest enamasti on kõrvalistel isikutel mind raske mõista, sest piltlikult laip on juba maas, aga mina ikka veel teen kunstlikku hingamist, sest tean, et kõik on võimalik. Teen nii, sest tean, et tihtilugu visatakse "laibad" liiga kiiresti kõrvale ning neist võib veel väga asjalikku asja saada.

Sitast saia tegemine on minu jaoks saanud nagu isiklikuks väljakutseks. Pidevaks.

Praegu on iga päev minu suurim küsimus, et kas ma peaksin seoses valimistega veel midagi tegema. Ühelt poolt tean, et kõik, kellele ma meeldin, hääletavad minu poolt juba praegu. Need, kellele ma ei meeldi, ei hakka minu poolt kunagi hääletama. Seega nende inimeste mõttes võiksin ilmselt ammu rahulikult järgmise romaani kirjutamisega jätkata.

Aga siis on veel need, kes ei tea mind piisavalt palju, et teada, et nad tahaksid mulle oma hääle anda... ja kui ma mõtlen, et äkki seisan (jälle!!!) valimistulemuste ees ja näen, et see üks hääl, üks inimene, kes ei saanud minuga tuttavaks, on puudu, siis tahaksin tagant järgi, et oleksin veel kusagile välja läinud, veel mõne mind tutvustava postkaardi jaganud... Ja see kõik on ainult minu suurima vea pärast- sest ma usun, et kõik on võimalik!

Ma ei sure, kui ma seekord Riigikogusse ei saa. Aga samas olen selleks juba nii palju vaeva näinud, et mul oleks midagi pakkuda. Olen nii palju inimestelt kuulnud, et mul on midagi pakkuda. Ja nii jääbki üle mõelda, mis on veel need targad asjad, mida teha, et hiljem ei peaks ühe hääle pärast nukrutsema. Kõik on võimalik!

Nii on võimalik igast olukorrast midagi head leida. Näiteks enne tänastele kohtumistele-debattidele sõitmist avastasin, et ühekäelise beebi juures on midagi head ka- nimelt sain rahulikult oma hommikukohvi juua nii, et beebi ei krabanudki tassi käest. Sest tal on see käsi lihtsalt kinni. Aga hetk peale selle foto tegemist võttis mu marakratt oma jalad appi, nii et kõik oli taas loogiline- ema koos beebiga kohvi ei joo!


***




Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!  

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com


Kolmapäev, 20. veebruar 2019

Millised on 5 vale arusaama kodus töötamise kohta?

Teatavasti ei läinud ma peale esimese vanempuhkuse lõppu tagasi personali- ja kommunikatsioonijuhi kohale, millel enne laste sündi töötasin. See tähendab, et mitmete inimeste arvates olen nüüdseks veidi üle 10 aasta kodune olnud.

Tegelikult olen sel ajal kirjutanud ja avaldanud 16 oma raamatut, omandanud magistrikraadi, saanud kutsehariduse (ja kutsetunnistuse), osalenud lasterikaste perede liidu töös, kuulunud kohaliku omavalitsuse volikokku, tegutsenud Vabaerakonna juhatuses, kirjutanud artikleid erinevatesse väljaannetesse jne. Põhiline on ilmselt aga olnud see, et hakkasin väikeettevõtjaks ehk asutasin Heli Kirjastuse. See tähendab, et nende aastate jooksul olen vääääga palju kokku puutunud suhtumisega, et: "Sa oled ju kodune, mis sul viga....!"

Nendest suhtumistest nüüd kirjutangi. Siin on põhilised valearusaamad, millele mina nende 10 aasta jooksul olen pidanud vastama seoses sellega, et mul on kodune töökoht:

1. "Miks sa ei tee 3 korda päevas süüa ja kuidas sul on mustade pesude korvis riideid- ise oled päev läbi kodus?"
Jah, tihtilugu pesen enne tööpäeva nõusid või viskan pausi ajal mustad pesud masinasse. Söögitegemine pole aga midagi, mille saab kiirelt põhitöö kõrvalt ära teha. Kui ma otsustan süüa teha, siis tuleb see tööaja arvelt. Jah, kodus töötades on teekond töökohast toidutegemise kohani lühem, aga nii nagu kodust väljas ei saa töö ajal süüa teha, ei saa seda ka kodus töötades.

2. "Ma tulen korraks läbi, sest sa oled nagunii kodus..."- ja solvumine eitava vastuse korral
Lähimad sõbrad-tuttavad teavad, et olen pidevalt kodus. Samas teavad enamus neist ka seda, et see ei pruugi tähendada, et ma neid alati vastu võtan. Nendega seda probleemi pole. Seda teemat tõstatades kardan alati, et varsti ei julgegi keegi mu juurde tulla... aga küsimus on küsimises. Ehk et kui tahad tulla ja helistad ning küsid, siis ma ju oskan kohe öelda, kas saan külalisi vastu võtta või mitte. Nii et küsimine, kas võib tööajal tulla, on ok. Aga see, kui küsitakse ja ma ütlen, et täna ei sobi, sest ma pean tõesti mingi töö ära lõpetama ning siis solvutakse, see pole ok.

Mulle väga meeldivad need mu sõbrad-tuttavad, kes saavad aru, et "ei"-seekord ei tähenda, et järgmisel korral ei peaks küsima.

Näiteks ka laste külalised- mulle väga meeldivad lapsevanemad, kellele saan otse öelda, et tänasel õhtul-nädalavahetusel-vms pean töötama, kuid järgmisel korral võivad lapsed meile küll tulla. Mu lastele väga meeldib kui neil sõbrad külas käivad, nii et see on lubatud alati... kui mul aega on. Seega olengi tänulik kõigile lapsevanematele, kellega saan ausalt sellest rääkida. Ja kui ma ka väga väikese etteteatamisega luban külalisi, siis järelikult siis sobis.

Seega küsimus pole selles, millal ja kui palju külla tulla, vaid selles, et kui ma ütlen, et täna ei sobi, siis keegi ei solvuks selle peale ja sellega arvestataks.

3. "Mina ei suudaks nii ebastabiilse sissetulekuga elada..."
Kus see sissetulek stabiilsem on? Koduse töökoha puhul on ebastabiilne seepärast, et tööaeg on ebastabiilne. Kuid nagu töökoha puhul ikka- kui ei tööta, siis sissetulekut pole.

Samal ajal tähendab see, et kui soovid rohkem teenida, tuleb rohkem tööd teha. See on see, miks mulle ei sobiks töökoht, kus su tööalasest pingutamisest midagi ei sõltu. Jah, see töötasu ei pea olema alati rahaline, kuid minu jaoks on oluline seos (erinevas vormis) töötasu ja pingutuse vahel.

Mingis mõttes on töötasu ka see, et ma ei pea hommikul tund aega ennast valmis sättima, et tööle minna, vaid saan sinna minna paari sammuga. Jah, kui on kodust väljas üritused, siis on teine lugu, kuid iga päev neid pole. Minu jaoks on ülimalt oluline võimalus pikemate tekstide kirjutamise ajal jalad lauale panna ning arvutitoolis mõnusalt lebotada.

4. "Sa saad töö ajal käia (lastega) arsti juures, koosolekul, kohtumisel..."
Jah, saan küll. Tööaja kellaajal. Aga mitte töö ajal.

Nagu kõigil teistel, ei ole ka minu jaoks tööaeg see, kui istun lastega arstikabineti ukse taga või toidupoe järjekorras.

Lastega trenni sõitmine on minu jaoks lastekasvatuse aeg. Jah, seda saan teha tänu kodusele töökohale. Aga see pole töötamise aeg. See on minu valik, et klassikalisel tööajal pühendan aega lastekasvatusele, kuid... järelikult pean klassikalisel lastekasvatuse ajal hiljem tööle rohkem aega pühendama (nt mõnel õhtul või nädalavahetusel).

See on ajakasutuse ja prioriteetide küsimus, mitte see, et mina saaksin tööajal kõiki muid asju teha. Tööaeg on ikka aeg, millal teen tööd ning kui teen midagi muud, siis pole see minu jaoks samuti tööaeg. Nii et kodus töötamise puhul on tööaeg jagunenud päeva ning nädala peale laiali ebastabiilsemalt, kuid vastavalt sellele, kuidas ise valin.

Erinev küsimus on see, et kui mina näiteks kohtun inimestega või juhtub midagi, mida saan hiljem mõnes oma raamatus või artiklis ära kasutada, siis on eelnev siiski mingis mõttes tööaeg. Näiteks ootan põnevusega võimalust riigikogus töötada, sest sealt saaks lisaks kõigele muule ilmselt väga põnevaid uusi raamatuid.

Ja lõppude lõpuks on kõigil võimalik töö ajal mitte tööd teha ning käia arsti juures, kohtumistel jms. Lihtsalt pärast ei saa palka. Mul on sama- võin kõike teha, aga kui pärast seda tööd millalgi ära ei tee, siis pole ka sissetulekut. Lihtne. 

5. "Mis sul viga haige laps iga väiksemagi põhjusega koolist-lasteaiast koju jätta..."
Eee... kes sul keelab haige lapsega tööle minna?
Jah, loomulikult jätan haige lapse koju... aga siis on ta mu töö juures. Ja ilmselt tead sa ise ka, mis tunne on koos lapsega töötada...

Väikeettevõtjana oled teadlik igast oma ajakasutusest. Sa võid lihtsamini valiku teha töö ajal midagi muud, aga samas tead, et see tegevus pole töö ning tööalaselt kasu ei too. Kui kellegi teise jaoks töötades on lihtne mõelda, et "kasutan tööaega oma asjade ajamiseks", siis iseenda tööandjana seda vajadust pole- sa võid töö ajast teha kõike, mida vaja, aga... see pole siis enam tööaeg ning tuleb hiljem kusagilt tasa teha või leppida selle võrra väiksema sissetulekuga.

Lootes, et rohkem lastega peresid kolib maale, on normaalne, et kaugtöö ning väikeettevõtluse võimalusi peab parandama. Igal ametikohal seda teha ei saa, aga samas kui töö ei eelda kontoris või spetsiaalsel töökohal olemist, siis tasub mõelda kodusele töökohale. Samas pole kodus töötamine lihtsalt lõbutsemine, vaid peab ennast ja oma aega veelgi paremini juhtima ja kontrollima. Aga see kõik on õpitav. Mina õpin ka pidevalt. Ning kui olukord muutub, tuleb muudkui ümber õppida. Nagu näiteks praegu koos pisikese 6-kuuse haavatud sõduriga.

Lõpuks ennetan ka toredaid õpetlikke lauseid sellest, et "kui sul on lapsed, siis pead nendega olema, mitte töö peale mõtlema!" Olgu siis selge, et kahjuks või õnneks vajavad ka minu lapsed peale tähelepanu veel süüa, riideid, peavarju, liikumiseks autot koos kütusega (ning koos autojuhiga) jne, nii et pole mõtet mulle seda laulu laulda, et ma töötama ei peaks.

Korduvalt on minu käest küsitud, et kirjutaksin raamatu pereelu planeerimisest ja laste kõrvalt kodus töötamisest. Nüüd võin kinnitada, et koostamisel on pereelu märkmik ning ilmselt ka pikem juhis selle kasutamiseks. Ikka selleks, et ka teised saaksid kasutada nippe, mida mina oma töö- ja pereelu kokkuliitmiseks kasutan.



***




Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!  

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com



Pühapäev, 17. veebruar 2019

Miks mu beebi kolmeks nädalaks ühekäeline on?

Superema annab aru: mul on ka nüüd ühekäeline beebi. Kohe täitsa kolmeks nädalaks.

Alles kirjutasin, kuidas Johanna päeval tolmuimejat mängis. Sama päeva õhtul aga polnud meil üldse nii lõbus. Tolmuimemisele eelnenud öösel juhtus nimelt lõpuks see, mida ma niiiii kaua olin kartnud- beebi kukkus öösel voodist alla.

Kõigi seniste beebidega oleme maganud maas madratsil. Saanud selle eest korduvalt siunata, aga see oli lihtsalt beebidega kõige turvalisem. Nüüd on meil aga lõppude lõpuks mõnda aega olnud voodi. Kahjuks on see selline, mille madratsit ei saa eraldi maha panna. Siiani polnud ka väga muret, sest beebi ei ukerdanud veel eriti kuhugi. Kõigi mõnikord, kui ta öösiti sõi, siis jäi päris voodi äärele, aga pärast söömist tõstsin alati teisele poole tagasi. Ja vähemalt poole igast ööst magab ta niigi enda voodis. Mõnikord ka terve öö.

Abikaasa on nädalakese haige olnud, nii et oma köhimise-nohisemise ja muude hädadega on ta teleka ette diivanile kupatatud. Seega saime Johannaga kahekesi voodis laiutada. Öösel sõigi ta niipidi, et jäi voodi välisküljele (teine külg on seina vastas). Aga kuna olime voodis vaid kahekesi, oli ta ikkagi päris voodi keskel.
Ja siis äkki kuulsingi seda- sellist röökimist, mida see beebi pole kunagi teinud. Loomulikult sain kohe aru, mis juhtus. Ehmatus oli hirrrmus suur. Beebi rahunes aga üsna kiiresti, nii et võis arvata, et midagi hullu ei juhtunud. Loomulikult jälgisin järgmise päeva oksendamise ohtu, mida selliste kukkumiste korral peab vaatama. Midagi erilist aga ei juhtunud, nii et paanikat polnud.

Mul on maalapsed. See tähendab palju ronimist ja kõikjal ukerdamist. Seega ka tihtilugu kukkumist. Kiirabis oleme ka ikka aegajalt käinud. Kõige hullemad asjad on aga juhtunud ikka vanemate silme all ja nii, et näed, et õnnetus hakkab juhtuma, aga sa lihtsalt ei saa, ega jõua midagi teha. Nii olengi kõigi nende kukkumiste jms kaudu õppinud veel vähem laste pärast paanitsema.

Teisalt loomulikult olen õppinud ka seda, et kui mõnikord võõrad inimesed kõrvalt ütlevad, et ära muretse ja ära valva, siis mina ikka valvan, sest ma tean, et lapsed on kõigeks võimelised.  Olen õppinud küll nö salaja valvama, et lapsed ei teagi, et neil silma peal hoian, aga... kõik on võimalik.

Kindlasti on praegugi mõnigi inimene, kes tahaks hurjutama hakata, aga... teate, oma elu elades tulebki kogemus, et kõik on võimalik ja kunagi ei saa kõigeks valmis olla. Jah, ilmselt on tulumaksutagastuse laekumise järel esimene ost uus madrats, et saaksin taas beebiga põrandal magada, sest nii on lihtsalt turvalisem.

Et midagi on valesti, saime aru kukkumise päeva õhtul. Johanna hakkas lihtsalt suvalisel hetkel röökima. Kusjuures panin talle veel pikkade käistega lukuta pusa selga nii, et ei saanud aru, et midagi käega oleks. Siis aga märkasime, et ta vabatahtlikult ühte kätt ei liiguta. Kui seda ise liigutada püüdsime, siis hakkas röökima.

Järgmisel hommikul sõitsingi Pärnu haiglasse. Saime üsna kiiresti jutule ja kõik meiega tegelenud inimesed olid väga sõbralikud.

Beebi jaoks oli kõige valusam röntgen, sest seal taheti kätt ühte ja teist pidi näha. Pildi pealt oli ilusti näha, et õlavarreluus on mõra sees. Kõik oli paigas, lihtsalt mõra. Kohe tehti mulle selgeks, et beebid kasvavad õnneks üsna kiiresti kokku ja midagi paigast ära ka pole. Nii jäigi ülesandeks lihtsalt käsi fikseerida. Kolmeks nädalaks.

Õnneks tehti esmane fikseerimine kohe haiglas ära, nii et kodus sellega enam pusserama ei pidanud hakkama. Johanna on praegu hädas, sest ei saa aru, kuidas asju ühe käega kätte saada, aga samas ei lase ta ennast kuidagi üldse häirida.

Pärast haiglast naasmist pole ta enam röökinud, nii et ilmselt on sellest fikseerimisest tõesti kasu.

Tänast 6-kuuseks saamist tähistab Johanna siis ühekäelisena. Ja seda kuni minu sünnipäevani, sest just 10.märts saab olema ta esimene fikseerimisvaba päev. Hmm, hästi sihitud! Pidu peo otsa! 

Ehk siis palju õnne, minu armas beebi, 6.kuuseks saamise puhul ning et oleme taas ühe kogemuse võrra targemad ning oskame olemasolevat veelgi paremini hinnata! Selliste hoiatavate juhtumite puhul tean alati, et kui see paneb mind ja veel mõndagi inimest, kes sellest kuuleb, veelgi tähelepanelikumalt käituma, siis ilmselt jääb tulevikus ära mõni suurem õnnetus, mis muidu oleks võinud juhtuda. Suurim õnnetus, mis võib juhtuda, on see, et sa ei oska hinnata tänast päeva ja inimesi enda kõrval ning arvad, et nad jäävad igavesti alles. Teades, et kõik võib hetkega muutuda, oskad olemasolevat hinnata.

Kui sul nüüd tekkib korraks pähe mõte, et sul on elus midagi puudu, siis püüa korraks mõelda, mis sul olemas on?
Kui kõik, mis ja kes sul praegu on, kaoks, kas siis mõtleksid tänasele päevale tagasi kui parimale ajale oma elus? 

Mina tean juba pikka aega, et mu elus on käimas parim periood, mis võimalik ning kui midagi on puudu, siis teen selle nimel tööd, et seda lisada. Aga põhilised asjad on paigas ja nii on raske kurta. Jah, mu ümber on käimas paljugi sellist, mida ma ei mõista ja mis võiks olemata olla, aga jällegi- muudan neid, mida saan ja ignoreerin seda, mida ei saa muuta. Just seda püüan ka oma lastele õpetada.


***




Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!  

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com



Laupäev, 16. veebruar 2019

Kuidas ma tahtsin beebit, aga sain tolmuimeja

Igaüks teab, et koristamine on oluline. Aegajalt peab ka süvapesu tegema. Tuleb välja, et mul on selline masin nüüd kodus olemas. Siiani mõtlesin, et on ikka beebi, aga tuleb välja, et hoopis tolmuimeja: 



***


Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!  

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Reede, 15. veebruar 2019

Miks tuleb meeste marss? Et märgata Eesti meeste muresid!

Meeste marss toimub laupäeval, 16.veebruaril kell 12!!!

Alles hiljuti küttis palju kirgi naiste marss. Mõnegi arvates polnud selliseks ürituseks põhjust. Mina usun, et oli küll. Meie kõigi hea enesetunde õnneks me ei tea, mis paljudes kodudes toimub ja millised perevägivalla juhtumid avalikkuse ette ei jõua.

Teadmatuses võime pea mõnusalt liiva alla pista ja nautida pettekujutelma, et selliseid juhtumeid pole. Samuti on enamikul juhtudel raske tõestada tööalast tagakiusamist – nii on naiste õiguste eest marssimine ning probleemile tähelepanu tõmbamine igati õigustatud. 

Mis probleemid on Eesti meestel?
Vabaerakond on aga tuntud selle poolest, et ei viitsi teistega kõrvuti kõvasti „kaagutada“, vaid hüppab kohe probleemi keskmesse. Perevägivalla ning tööalase diskrimineerimise puhul jõuame tahes või tahtmata meeste küsimuseni. Miks sellised juhtumid aset leiavad? Iga probleemi lahendamine algab põhjuse selgitamisest.

Lastelegi õpetame maast madalast: kui sind kiusatakse, siis on see kahepoolne – esiteks on su enda enesehinnanguga midagi valesti, et lased ennast kiusata, kuid olulisem on kiusaja isik – temal on mingi probleem, mida ta ise lahendada ei oska ja elab seetõttu teiste peal välja. 

Olen aastaid töötanud suurfirma personalijuhina, tegelenud ettevõtluse ning poliitikaga. Naisena. Kõige krooniks veel aastate jooksul veel elanud ebatraditsiooniliselt lasterikast pereelu, olles abikaasa ning praeguseks viie lapse ema. Selle aja jooksul olen saanud palju erinevaid kogemusi. Ei saa öelda, et mind oleks konkreetselt naiseks või emaks olemise pärast tagakiusatud, kuid kindlasti on üritatud ja korduvalt. Kõige hullemad näited on praeguse riigikogusse kandideerimise kampaania ajast.

Võrdsed võimalused ei tähenda sooneutraalsust
Kindlasti ei toeta ma sooneutraalsust ega lõputut võrdsust. Mulle väga meeldib, kui avatakse uksi, kingitakse lilli jne. Toetan aga võrdseid võimalusi, kus igaüks teeb seda, mida oskab, suudab, soovib, et poleks asju, mida naise või mehena valida ei võiks. 

Kõigile neile juhtumitele mõeldes jõuan aga küsimuseni, et miks? Kuidas tuleb üks mees selle peale, et ühel või teisel moel tõestama hakata, et ta on mõnest naisest üle? Lihtne vastus: tal on endal mingi probleem, mis on mingilt maalt lahendamata jäänud. 

Eriti viimasel ajal olen mitme mehe käest kuulnud äratundmist, mil nad ise tunnistavad, et oleks pidanud varasematel aastatel oma tervise eest paremini hoolitsema. Olgu siis vaimse või füüsilise. Olgem ausad- ilmselt ühte ilma teiseta ei saa. Meie praegused mehed-isad-vanaisad tulevad ajast, mil mehed ei nutnud. Olid vait ja teenisid... kuni surid! 

Tänasel päeval on meeste roll mammutikütina muutunud. Kadunud on senised ainult meestele kuulunud ülesanded, aga midagi muud pole asemele tulnud. Nii ongi paljudel meestel segadus, et kes või mis nad peaksid siin olema. „Lahendus” viib alkoholi ja muude sõltuvusteni. Ja sealt läheb ring juba sujuvalt edasi. 

Selle ringiga on aga seotud meie teine suur mure – pole lapsi, rahvastik väheneb. Samal ajal näitavad uuringud, et Eesti naised sooviksid rohkem lapsi, kui nad reaalselt saavad. Naised õpivad pähe lause, et „naine võib saada nii palju lapsi, kui suudab üksi üles kasvatada”. Olen selliseid lugusid korduvalt kuulnud, aga igaüks mõtleb, et on üksi.

Meeste marsil ei süüdistata kedagi
Tegelikult on aga mure suurem ja puudutab paljusid. Just see ongi põhjus, miks Vabaerakonna liikmed otsustasid korraldada „Meeste marsi”. See on meeste olukorrale tähelepanu pööramine ning seeläbi ka naiste probleemide lahendamine. See ei ole kellegi halvustamine, vaid sammuke tervema ühiskonna poole. Sellise, kus tegeldakse probleemide, mitte tagajärgedega. Sellise, kus inimene võib oma probleemi tunnistada, abi küsida ning ei pea seda koduseinte vahele peitma. Peitmise tulemusega peame lõpuks kõik nagunii tegelema, sest eks politsei, vangivalvurid, sotsiaaltöötajad, võlanõustajad ja teised spetsialistid saavad tööd just tänu probleemide peitmisele ning kuhjumisele.

Vabaerakond ei lahenda kõigi perede probleeme. Me ütleme, et probleem on olemas ja palun räägime sellest. Pole vaja halvustama hakata, vaid mõtleme koos, kuidas meie perekonnad saaksid meeste vaimse ja füüsilise tervise parandamise tulemusel tervemaks ja tugevamaks. 

Kui arvad, et sellele teemale on oluline tähelepanu pöörata, siis jaga ,,Meeste marsi" infot ka sõbraga ning tulge kohale laupäeval, 16.veebruaril kell 12. Täpsema info on siin: ,,Meeste marss".


***


Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!  

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (10a, peaaegu 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Teisipäev, 12. veebruar 2019

Vaata siit, kuidas ma lasterikkuse teemaga telekasse sattusin

Nüüd on siis kättesaadav video, mille valmimisest rääkisin mõne sõnaga postituses: Kui ilusaks ma pidin saama, et telekasse mahtuda? ( RK2019 vol 2)

See klipp pidavat ka telekas jooksma, kuid ise ma näinud pole.

Ma tänan kõiki, kes on märganud ja kellele loeb, et lasterikkuse teemat esile toon. Jah, lasterikkal perel on rohkem kohustusi. Jah, lasterikastest peredest tuleb suur osa Eesti tulevasest elanikkonnast. Jah, need tänased lapsed maksavad kinni meie kõigi pensioni.

Ühelt poolt on õige, et ei saa punnitades laste arvu suuremaks suruda. See, et meie rahvas välja sureb, ei ole ju ühegi pere jaoks sünnitamise argument. Aga see, et kõik pered suudaksid üles kasvatada nii palju lapsi, kui nad soovivad, on küll mõte, mille täitumiseks saame midagi teha.

Vaata siit, milline on üks Vabaerakonna eesmärk lasterikaste perede toetamisel:



Kui soovid selle idee täitumist, siis palun jaga mu videot ning valimistel olen tänulik iga hääle eest, mis tuleb nii mulle kui Vabaerakonnale üle Eesti. Valimised võidab see, kes saab rohkem hääli, mitte see, kellel on parem meediatöö.

Imelist päeva jätku! 

Samal teemal kirjutan siin:  

15.01.2019 Milline on Riigikogusse kandideerija argipäev? Vol 1

1.05.2018 Mida tuleb teha siis, kui sa ilumajandusest mitte midagi ei tea, aga tahad ilus olla?

***


Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!  

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (10a, peaaegu 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Esmaspäev, 11. veebruar 2019

Kuidas on telefonita elust hullem see, et pead uue valima ja ei tea, kuidas arveid maksta?

Tänasel päeval ei kujuta ilmselt enam keegi ette elu ilma nuti-tutifonita. Kaks aastat ja kaks kuud tagasi arvasin, et olin viimane inimene, kes nutistus. No mu vana Nokia pidas nii hästi vastu, et lihtsalt polnud põhjust uut telefoni osta. 

Lõpuks aga jõudsin minagi otsusele, et on vaja nutitelefoni. Arvata võib, et seejärel ma enam ei teadnud, kuidas varem hakkama sain. Mõnelegi võib selline jutt imelik tunduda, aga ma olen kindlasti üks nendest, kes ei viitsi niisama tehnika kõiki uusi variante uurida- kui senine töötab, siis ma tõesti ei kuluta oma aega, et tehnikaimede järgi joosta.

Suurim pluss nutitelefoniga oli  minu jaoks see, et sain endale juurde palju tööaega. Jah, enamusi oma töödest ma ei saa teha telefonis.  Piisavat hulka aga saan. Kuna liigun palju ringi nii töö kui ka lastega seotud ettevõtmiste tõttu, siis olen arvutist palju eemal. Praegune arvuti on mul ka jätkuvalt selline, millel aku ei tööta, nii et kaasas seda kanda ei saa. Telefoni abil sain aga ligipääsu e-mailidele jms. Pikemaid kirju ma jätkuvalt telefonist toksida ei viitsi. Samuti mitte blogpostitusi, rääkimata artiklitest või raamatute käsikirjadest. Kui aga on vaja e-maili teel midagi lühidalt vastata, kooskõlastada, kohtumisi vms kokku leppida, siis neid sain nüüd teha. Rääkimata pildistamisest ja videote tegemisest, milleks polnud enam lisaaparaati vaja.

Nii et nutielu muutis mu elu kindlasti lihtsamaks.

Jah, aegajalt leidsin ka ennast niisama FBs või instagrammis lehitsemas... aga usun, et mul on see osa ikka täitsa kontrolli all.

Viimasel ajal hakkasin autosõite ja muid vabu hetki sisustama youtubest leitud küllusliku elu videodega. Näiteks sellistel kanalitel: Gillian Perkins, ProjectLifeMastery jne. Need aitavad kaasa mu projektile "Kuidas ma 100 raamatu lugemisega külluseni jõuan?" Minu auto pole veel nii tark, et saaksin neid läbi autoraadio kuulata, nii kuulasingi sõiu ajal otse telefonist.

Aga selline ilus elu sai eelmisel nädalal läbi. Nimelt alustuseks hakkas mu telefon pilti taskusse viskama paar tundi pärast laadimist. Seejärel ei tundnud ära sisselogimise mustrit. Eile aga avastasin, et telefoni tagumine plaat hakkab eralduma... sest aku on paisunud.

Mulle ei meeldi sellised asjad. Sest mulle ei meeldi tehnikaga tegeleda. Nii, nagu auto on töövahend, mitte mingi nunnutamise või eputamise vahend, on ka telefon, arvuti ja muud taolised asjad minu jaoks töövahendid- need peavad olema tööks vajalikud ja korras, aga mitte mingid eputamisväärsed.

Suurim probleem on minu jaoks see, et ma pean uusi valima. Kuna ma teemast midagi ei tea, siis olengi hädas. Olen kindel, et kui ma võtaksin poest suvalise telefoni, mis mu baasvajadusi rahuldaks, siis ega ma ei vinguks, sest ma ei saaks kunagi teada, et on ka paremaid variante.  Aga samas, kui ma juba valimise vajaduse ees seisan, siis võiksin leida variandid, mis täidaksid ka neid vajadusi, mida ma äkki praegu ei näegi.

Arvuti kohta eelpool korra vingusin. Sellega on sama lugu- ma pole jõudnud nii kaugele, et hakkaks kõigi variantide vahel uut valima. Mu viimased kaks arvutit on olnud Dell´id, sest ma mäletan kusagilt ammusest ajast, et Dell on hea. Kas see aga ka tänasel päeval nii on, seda ma ei tea.

Järgmine küsimus on see, et kas telefon ja number tasuks üle viia firma konto alla. Kuna olen ühemehefirma naisomanik, siis loomulikult on mu era- ja tööelu seotud ning eraarvete maksmiseks kasutatav töötasu tuleb ikkagi firma arvelt. Nii ma ei teagi, kuidas on targem arveid maksta- kas erakliendina või firma alt? Töökuludeks kuluvad need enamasti nagunii.

Nädalavahetusel käisin läbi Elisa ja Telia esindustest ning nende kaudu ühtegi head pakkumist ei saanud. Samuti sain teada, et ärikliendina on alati pakkumised kallimad. Millegi pärast mõtlesin ma siiani vastupidi. Vähemalt raamatute puhul on küll nii, et raamatupoodidesse ja raamatukogudesse lähevad raamatud enamasti soodsama hinnaga kui eraklientidele. Täna püüan veel Tele2 poodi jõuda, kus mul on hetkel ärikliendina internet arvutile (ehk kodune wifi). Kuna mul telefoni ei ole ja mobiili-ID-ga seega kuhugi sisse logida ei saa, siis e-poest ma järelikult ka asju ei osta ja pean ise kohale minema.

Telefoni puhul on minu jaoks oluline nii e-mailide jms lugemise mugavus, kui nüüdseks ka pildistamise ja videote tegemise kvaliteet.

Milline on sinu soovitus, millise pakkuja käest võiks osta telefoni ja millist paketti valida? Kas mõistlikum on seda teha era- või ärikliendina? Ja soovitusi arvutiostuks?

Huh, saaks oma tehnopargi uuendatud, siis saaks mõnda aega jälle rahulik olla ja keskenduda tegemistele, mis on mulle tõesti olulised ja milles ma hea olen ning ei peaks muretsema töövahendite pärast.



***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!  

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (10a, peaaegu 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Pühapäev, 3. veebruar 2019

Mitu kommi on pakis? Ettepanek kommitehastele.

Kas oled kunagi mõelnud, mitu kommi on pakis?

Kas see on üldse oluline?

Kui su lapsel on homme sünnipäeva ja tavaks on koolis kommi jagada ja sa tead, mitu last klassis on, siis on ülimalt tähtis, mitu kommi on pakis.

Nii ma siis käisin täna poes, lapse poolt antud täpsed juhised ees, et millist kommi ta soovib. Lahtiste kommidega on lihtne. Soovitud "Kirju koera" kommid olid aga ainult pakis. Püüdsin küll läbi kirju paki neid kirjusid koeri kokku lugeda, aga tundus, et poolenisti õhku täis pakk plahvatab pigem kohe ise, nii et ma ei julgenud rohkem muljuda.

Läksin siis ühe töötaja juurde ja palusin ilusti, et kas võiksime paki lahti teha ja vaadata, mitu kommi seal pakis on. Lubasin muidugi paki pärast ilusti ära osta. Kohe toodi välja käärid ning saingi kommid üle lugeda.Tuli välja, et neid oli 12, seega mul oli vaja kokku osta kaks pakki komme.

Pärnu-Jaagupis teavad kõik, et mul on kodus mitu last. Nii kerkiski üles küsimus, et kas ma pean kodus nii täpselt komme jagama? Selgitasin siis, et täpne kogus on vajalik kooli jaoks ja kodus meil nii rangeid reegleid pole. Koju me lihtsalt komme ei osta.

Daimi kommid sain teisest poest. Samamoodi palusin paki lahti lõigata, sest võimatu oli läbi paki kogusest aru saada. Daimi pakis on 31 kommi, kui kellelgi on vaja teada.

Siit tulebki minu ettepanek kommide tootjatele: pange paki peale kirja, mitu kommi umbeski seal sees on! Jah, väikeses kohalikus maapoes võin paluda, et pakk lahti lõigataks. Aga suuremas kohas see mul ilmselt läbi poleks läinud. Kohalikus poes teatakse, et kui ma lahtise paki eest ei maksaks, siis nad võiksid kogu ülejäänud elu mulle ka piima, leiba ja muud vajalikku müümast keelduda. Vähe sellest- ilmselt küsiksid nad ka mu abikaasa ja vanemate ja laste käest maksmata paki eest raha nii kaua, kuni võlg on tasutud. Selle viimase väite mõte oli see, et kohalikus poes oli võimalik mu veider soov täita seetõttu, et kõik tunnevad kõiki.

Maapoed ja kohaliku elu ülistasime ära, kuid selle pisikese lookese lõpus jääb ettepanek samaks: ma võiks saada kommipaki pealt ise lugeda, mitu kommi seal on, mitte ei peaks kääre ja pakendi lõhkumise luba otsima!

P.s. homme täitub siis 8 aastat kahe lapse emana! Ojaa... need põselohud toovad veel... üllatusi järgmistel aastatel kaasa... (viisakas viis öelda, et ilmselt pole ma veel näinud kõike, milleks see poiss võimeline on :D ). 



***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!  

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (10a, peaaegu 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com