laupäev, 28. märts 2020

Distantsõppe suurim küsimus: mis vanuses peaks lastele facebooki konto tegema?

Teine nädal distantsõppimist on möödas ning see sujus eelmisest ikka hulga paremini. Jah, ikka on meil mingid sabad, aga seda seetõttu, et mu lapsed õpivad ikka veel ka asju ette. Lisaks hakkasid sel nädalal hoogsalt veel rohkemad pillitunnid ning samuti tantsutunnid.

Ajagraafiku paikapanek  käib täie hooga. Kui eelmisel nädalal harjusin ära, et tegime omas tempos ja kulgesime, kuidas jõudsime, siis nüüd tuli taas rohkem kella vaadata. Allakukkunud kalendri panin ka taas köögis seinale tagasi, kuna muutus oluliseks teada, mis nädalapäev on.

Rohkem oli ka zoomi tunde õpetajatega.

See tähendab, et veelgi rohkem tuli mõelda, et kes millist IT-vahendit kasutab ja millises ruumis seda teha saab. Kõige keerulisem oli klaveritundidega, sest klaver asub meil köögis, mis tähendab, et pisikest putukat (Johannat!) polnud väga lihtne kuhugi eemaldada. Eriti kuna mina ise oleks võinud pigem läheduses olla, et kuulata, mis toimub, et oskaks pärast harjutamise paremini last toetada. Aga saime hakkama.

Üks suur pluss on jätkuvalt, et lapsed käivad iga päev lõunasel ajal mitu tundi õues mängimas. Jah, see võtab õppimise aega vähemaks, kuid kõige muu mõttes on ainult kasuks. Samuti oleme püüdnud üle päeva mere ääres käia, sest see on praegusel ajal ikka väga oluline.

Kogu selle ajajaotuse suurima küsimusena koorus aga välja probleem- millal peaks lastele oma facebooki kontod tegema?

Siiani on minu kindel seisukoht olnud, et kui lastel pole facebooki millegi asjaliku jaoks vaja, siis neile kontosid ei tee. Lastega on mul kokkulepe, et kui saavad õigekirja täitsa selgeks, siis võivad teha. Siiani see toimib. Minu kasuks.

Olen aastaid laagrites lapsi õpetanud ja seetõttu on paljud neist ka hiljem mu FB sõbraks tulnud. See tähendab, et laste tegemisi FBs olen aastate jooksul pärist palju näinud... ja see on ka põhjus, miks nii kindlalt tahan, et mu lastel veel kontosid ei oleks.

Isegi täiskasvanutel on tihti keeruline mõista, et kõik, mida nad FBs teevad, jätab jälje. Sa ei tea kunagi, mis ja kust välja tuleb.

Viimane nädal möödus aga nii, et logisime jälle muudkui kodus telefonides ja arvutis sisse-välja, vastavalt sellele, millist ülekannet või ühendust kellelgi oli vaja. Ja kõik käis läbi minu kontode ehk mind oli kõikjale vaja. Ma ei lase lapsi ju ka enda kontode kallale.

Nii oleks mõnes mõttes lihtsam, kui õpetajad saaks FBs otse lapsega suhelda või talle kirjutada. Nagu e-mailiga tehakse.

Kuidas teil on laste suhtlemine lahendatud- millisest vanusest (või üldse?) on lapsel facebooki kontot vaja? Tavaolukorras. Aga praegusel ajal? Kas on suurenenud vajadus, et lapsel võiks konto olemas olla? 

Jagage kogemusi. Aitäh!

***
Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (11a, 9a, 7a, 5a ja 1,5 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

neljapäev, 19. märts 2020

Mis mul ,,Õhtu!" saates 5-lapselise distantsõppe teemal rääkimata jäi?

Paar päeva tagasi kutsuti mind Kanal 2 ,,Õhtu!" saatesse, et räägiksin, kuidas kulgeb koduõpe/distantsõpe 5 lapsega. Ikka olin nõus. Kuigi ette oli teada, et paljudele mu sõnum ei meeldi, sest tundub, et kõigil on nii hullult keeruline.

19.märts 2020 ,,Õhtu!" saated näed siit: VAATA SAADET!

Ma olen ikka pikalt lootnud, et mind sinna saatesse kutsutakse. No et ma räägiks oma raamatutest ja kirjutamisest. Mu uuest noorteraamatust rääkisime küll ka, kuid Heli kui kirjaniku saade tuleb ilmselt mõnel järgmisel korral.

Stuudios käis küll püüdlik teineteisest eemalehoidmine, aga muidu oli õhkkond väga mõnus. Tõsiselt toetav ja kodune esimesest hetkest, mil uksest sisse astusin. Väga mugav oli saatejuhtidega Pireti ja Jüriga vestelda. Lihtne oli unustada, et tegelikult päris mitu inimest vaatab veel. No mõned... vist...

Aeg läks aga ülimalt ruttu. Nii oligi tunne, et tegelikult ei saanud ma üldse räägitud kõike, mida tahtsin. Eks see ole selliste saadete puhul ka arusaadav. Samas ei saanud ju räägitud ka midagi üleliigset.

Koju jõudes aga rääkisin ära ka need mõtted, mida enne mõlgutasin, kuid mis saatesse ei jõudnud. Nii et sellest, kuidas koduõpe on meie elu muutnud ning millised on meeleolud 1.nädala järel, saad kuulda siit:

Kas need tunded ja mõtted nii jätkuvad, sellest kirjutan juba lähipäevil.


***
Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (11a, 9a, 7a, 5a ja 1,5 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

kolmapäev, 18. märts 2020

Kas distantsõppe 3.päev lõpuks oleme otsaga hullumajas või hakkavad asjad paremaks minema?

Harjutamine teeb meistriks!

Täpselt nii võiks täna hõisata. Enamus töid saime peaaegu ettenähtud kellaajaks tehtud. Arvuti ja tahvli vahel saime tööajad ilusti jagatud. Kuna igas seadmes on nüüd kasutatud 100 inimese e-maile ning e-kooli, siis käib üks pidev sisse-välja logimine, et õiget infot näha.

Üks viielapselise koduõppe eripära on ka see, et õppimistingimused muutuvad seoses pisema magamisgraafikuga. Nimelt kui alustad tööd pisikese uneajal, kuid ta poole pealt ärkab, siis võib ühel hetkel õppetöö näha välja selline:


Millised olid tänase päeva plussid ja miinused? 

- segadus, et kuidas midagi esitada. Nii mitut asja tuli teha mitu korda. Kui tööülesande kõrval polnud kohe kirjas, et kuidas tuleb esitada, tegi laps töö kodulehel ära. Pärast selle lõpetamist tuli välja, et õpetaja sealt seda tegelikult ei näe ja tuleb hoopis teha pilt ekraanist ja saata. Teeme homme uuesti.

- segadus erinevate programmidega. Ühes klassis on meil kasutusel 101 erinevat programmi, mida kasutama õpime. See tähendab, et ühte teksti lindistasime mitu korda, sest tegime seda algul tahvlis, aga sealt ei saanud jagada. Nii tuli lindistada uuesti, et saaks edastada.

- segased tööjuhised- ühel lapsel oli e-koolis sada rida, sest oli kirjas ülesanne, mida teha ja siis, et järgmises ülesandes on link, mille juures teine ülesanne... no et mingi ülesande duubeldamine. Nii ma siis katsetasin korduvalt oma lugemisoskust, et aru saada, et kas ma nüüd pean lingi ise kusagilt leidma või see ongi see, või on järgmine see.... Aga vist saime lõpuks hakkama.

- kooli poolt (või on see kõikjal?) seatud ajalimiit, et kl 16ks peavad olema tööd esitatud, on mõistetamatu. Minu lapsed üksi kogu selles rägastikus hakkama ei saaks. Seega kui mõni vanem püüab ikka tööl käia, siis kuidas nemad tehtud saavad?

+ töödega olime tänases päevas juba enamvähem ajas. Kokkuvõttes läks päev ikka küll pikaks, aga seda pigem seetõttu, et tuli asju mitu korda teha.

+ lapsed saavad rohkem tähelepanu ja kuna nende tööd vaadatakse nüüd ühekaupa läbi, saavad selgeks asjad, millega varem on looderdada saanud. Näiteks õpib üks lastest nüüd õigesti tehteid lahendama. 

+ rohkem vabadust oma aja planeerimisel. Mulle meeldib see, et saame nüüd lastega pikemaid õhtujutte lugeda, sest pole nii, et peab õigeks ajaks magama jõudma, sest hommikul on kindlasti õigel ajal vaja üles tõusta. Samuti saavad lapsed valgel ajal rohkem õues olla. Täna näiteks ühildasid nad loodusõpetuse, tööõpetuse ja kehalise kasvatuse tunni õuesõppega. See nägi välja nii:
Tulemuseks ehitati lastest paremal paistvast asjast mingi kindluse moodi asi. Pisike preili Rohetäpp vaatas kõike aknast pealt.


+kinnitust sai, et pilliõpe läbi skype ja FB messingeri toimib ilusti.

+ jätkuvalt on õpetajate poolt palju tagasisidet ja tähelepanu. See on väga vahva. Samas tundub, et õpetajatel on samuti praegu tööd ikka rohkem.
 

Kuidas mul isiklikult läheb? 

Eile öösel käisin korraks tööl ja maksin firma arveid.

Veidi ärevalt käin muudkui vaatamas, kui palju on e-raamatuid ostetud või kui palju on Heli Kirjastuse kodulehel paberraamatute tellimusi, sest raamatupoed on ju kinni. Samuti vähendati raamatupoodides uute raamatute tellimusi. See teeb veidi ärevaks küll. Samas, et vastu tulla kõigile, kes praegu kodus vahvat lugemisvara vajavad, on meil järgmiseks nädalaks tasuta transport:

Samas eelmisel nädalal olin nende 1700 seas, kes jooksis viimase võimaluse peale Pärnu Keskraamatukogusse... aga naiivsus hakkab kaduma- loevad ilmselt praegu need, kes ei koduõpeta.  Või noh- lapsed on küll tegelikult ka lugenud rohkem kui tavaliselt. Samuti lastele õhtujutuks loetavaid raamatuid läheb praegu rohkem, sest igaõhtune lugemise aeg on pikem.

Kuna haigla taastusravi protseduurid on kinni, siis teen hetkel enda peal inimkatseid, et kui palju võib võtta valuvaigisteid nii, et valu väheneks, aga... No et voodist välja saaks. Ehk et isiklikult olen olukorras, kus eriolukorra tõttu on takistatud teenused, mida oleks mul vaja, et mu käsi ja kael koostööd teeks... aga samas pean oma kehalt ja vaimult nõudma mitmekordset pingutust, et kõiki aineid kõigile lastele õpetada ja samal ajal tuulerõugekat põetada... Nii palju kui olen uurinud, siis ei osatagi mulle mitte midagi hetkel muud soovitada, kui valuvaigisteid (isegi, kui need ei toimi...). Nõme on haige olla, kui sa pole seda elu jooksul väga praktiseerinud ja ei oska. 

Ehk et 3.päeva lõpuks on tunne päris hea.

Ja hetkel on tunne, et homme õhtul olen selle sõnumiga ka TVs. Kutsuti rääkima. Kui kõik toimib, siis homme TVs kohtume.

Homsele lähme vastu väga optimistlikult.

Täna sai üles ka video Joosepi viimasest loetud raamatust. Kuidagi ajakohane... või mis?




***
Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (11a, 9a, 7a, 5a ja 1,5 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

teisipäev, 17. märts 2020

Kuidas algas 5-lapseline kodune distantsõpe?

Praeguseks on teine distantsõppepäev ametlikult lõppenud. Meie väljakutse on siis kolm koolilast (1.,2. ja 4.klass), üks lasteaialaps, kes oli alles tuulerõugetes ja on seega praeguseks umbes 3 nädalat kodus olnud ja 1a7k vanune, kes on teist päeva tuulerõugetes ja sellega väga hädas.

Lisaks veel pisike lõbus asi, et mu enda käsi ei lase mul taas väga elada, nii et pühapäeval sain kl 16 lõpuks voodist välja (et minna nõelravisse). Nõelravi oli see, mis mind taas veidigi liikuma aitas. See oli täitsa uskumatu kogemus minu jaoks. Täna sain lõpuks üle hulga aja haiglasse elektriravisse... aga olin viimane klient ning nüüdseks on see ka kinni. Rääkimata sellest, et reedel toimuma pidavat füsioterapeudi aega olen oodanud üle kuu aja... Tänase päeva staar on aga pipraplaaster. Kuna ükski tavaline valuvaigisti mulle nende valudega ei mõju, siis olen igasugu muid asju katsetanud, kuid pipraplaastrini jõudsin alles sel nädalal. Hetkel elan ja olen isegi arvutis!

Need pisikesed lisandid lihvivad meie ühise tööaja üsna õhukeseks.

Paari päeva jooksul on saanud selgeks, et mingis osas saab takistuseks ka see, et meil on kõigi peale kasutamiseks minu tööarvuti, üks tahvel ning kahel vanemal lapsel ka nutitelefonid. Lihtsalt siiani pole lastel nutivahendeid väga vaja läinud ja niisama mängimiseks pole me neid kokku ostnud.

Sellegi poolest on meil ilmselt läinud päris hästi.

Meie pere on ilmselt veidi teistsuguses olukorras, kuna valmistusime koduõppeks juba mõnda aega. Esiteks see, et ühe lapsega oli eelmise aasta lõpus tunne, et enam kooliga koos hakkama ei saa ja peame ta koju jätma... Spetsialistid küll soovitasid siiski koolis jätkata. Kõigi kolmega aga hakkasime täiendavalt koduõpet tegema juba märtsikuu algul, et enne USAsse minekut saaks õpitud kõik selle, mida teised aprillis õppima hakkavad. Nüüd siis õpime seda, mida teisedki ning lisaks USA ajaks vajalikku... jah, me ikka veel ei tea, kas meid üle lastakse, kuid hetkel on meie lennu aeg täpselt piirangutest väljas... loeme päevi...

Viimased 2 päeva olen niisiis olnud kõigest eesti keele, matemaatika, inglise keele ja loodusõpetuse õpetaja.

Homme lisanduvad pilliõpped (klaver, viiul, trompet) ja tantsutrennid.

Mis meie jaoks praeguses distantsõppes toimib? 
- õpetajad on väga abivalmid ja pidevalt olemas. Ma pole oma laste õpetajatega vist paari päeva jooksul kunagi nii palju suhelnud, kui nüüd. Osa suhtlemist on teinud ka lapsed ise.
- opiq ja ekool on väga head keskkonnad, milles on suht loogiline liigelda.
- päeva parem jagamine- näiteks saavad lapsed nüüd rahulikult päevasel ajal hulga rohkem õues olla. Eile oli vihmane, nii et ühiselt jõudsime õue alles õhtul, kuid  täna juba varem. Õues käivad lapsed vabatahtlikult vähemalt 2 korda päevas.
- võimalus lapsi rohkem tööle panna- no näiteks saavad nüüd lapsed rohkem matetalgutel ülesandeid teha. Kuna seda saab teha kl 14ni, siis on teada, et seejärel tuleb muud ülesanded hiljem ära teha. Aga vähemalt on nüüd võimalik ka matetalgutel rohkem osaleda.

Mis on hetkel keeruline?
- esimesel päeval oli segadus, et kõigile kõik kontod ära teha. Tavaliselt vaatame õppimisi minu või abikaasa ekoolist või laste päevikust. Nüüd oli vaja teha kõigile ekoolid nii kooli kui muusikakooli. Samuti tuli välja selgitada, mis on laste kooli e-maili aadressi paroolid. Ehk esmane paroolide ja kontode kogumine võttis aega.
- järge pidada, kellel mis on tehtud ja mis veel teha. Eriti kui laps teeb osa ülesandest, aga sellel on mitu osa.
- järge pidada, kuidas midagi peab esitama. Mõne ülesande puhul tuleb teha pilt ja saata. Mõned lähevad otse. Mõned suuliselt. Mõne puhul on oluline, et saata lapse e-maililt. Teised võib enda omalt saata. 
- aega planeerida! Töötamisest ma hetkel ei unista. Kui kõik õppimisega seotud asjad on tehtud, siis tahaks olla pere väiksematega. Tean, et tuleb lihtsalt õppimisega rütm sisse saada, kuid praegu on see segane olnud.
- ajagraafik paika panna- kui sügisel kestab meil umbes 2 nädalat see aeg, mil kogu tundide-trennide-ringide ajagraafik paika loksub... siis nüüd käivad taaskord läbirääkimised, et millal miski toimub, millal õppimine, millal pillitunnid, millal tants jms.
- videote ja skype tundide jaoks keskkonna loomine- praegu märkan, kui helikindlusetu meie maja on (hmm, arvestades, et helikindlus on mõne arvates soovitus, siis muidugi pole hullu). Nii tulebki iga kord mõelda, et kuidas ja kuhu teised rakendada, et ühe lapsega saaks video või skype tunni ära teha.

Aga nagu ütlesin- üldiselt on täitsa tore ja eks iga päevaga saame osavamaks.

Hetkel oleme siin kõige rohkem rahul selle üle, kuidas õpetajatele loetud raamatuid vastame. Nimelt tegime lastega videod, mis jäävad avalikult hiljem ka kõigile kättesaadavaks. Joosep peab lisaks raamatud ka lugemispäevikusse kandma. Need pildistame ja saadame õpetajale. Marial videost piisas.

Meie esimesed raamatuarvustused olid sellised:
- Maria 1.klass

-Joosep 2.klass

Videod laste loetud raamatutest olid mul ammu plaanis. Sellise ettevõtmise üks mõte on ka teistes lastes lugemishuvi äratada. Täna panen mõned videod veel üles ja ausalt öeldes tekkis endal küll huvi mitme raamatu vastu, mida mu lapsed tutvustava, kuid mida ise pole veel lugenud. Laste raamatuarvustused on koht, kuhu edaspidigi meie laste ülevaateid lisan.

Nii et kohanemine võtab jah aega, aga minu jaoks on see kõik tegelikult põnev. Koduõppe teemat olen viimase õppeaasta jooksul nii palju keerutanud, et nüüd on siis kohustuslik-vabatahtlik võimalus see läbi proovida. Ainult et lihtsamas vormis, sest kõik on abivalmid ja samas olukorras.

Jätkame matka!

Millised on teie pere nipid, kuidas praeguste nädalatega paremini hakkama saada?


***
Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (11a, 9a, 7a, 5a ja 1,5 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

esmaspäev, 9. märts 2020

Minu ilus 5-lapseline elu Ameerikas- mida selleks tuli teha?

Pildistas Triin Künnapas
Ja ongi nii- varsti saan täpselt nii kirjutada. Eeldusel, et lennukid kuu aja pärast ikka sõidavad...

Nimelt on täitumas plaan, mida juba tükk aega oleme nokitsenud. Mõte, mis algas täiesti hoopis teistsugustest sündmustest. Tulemus on aga see, et umbes kuu aja pärast oleme teel USAsse. Kogu perega. Kõigi 5 lapsega.

Jaaa, enamus neist pole kunagi lennukiga lennanud ja see, kes on, ei mäleta sellest midagi. See on üligigamega äge plaan ja samas... hirmutav ikka ka. Nii hakkangi siin blogis ka kirjutama, et kuidas meil kogu projekt õnnestub.


Mida oleme praeguseks teinud? 

1) Passid- juba eelmisel sügisel tegime kogu perele passid ära. See oli päris naljakas, sest nüüd on MTA büroodes fotode tegemiseks masinad, mis sinuga räägivad. Christian (5a) oli kõige rohkem hädas, sest masin ütles: ,,Astu vasakule, astu paremale, tõuse kõrgemale, ära liiguta, astu paremale, astu vasakule...." Me siis läbi kardina vaikselt vaatasime ja see oli ikka niiiii naljakas, kui poiss püüdis masina käsklustega hakkama saada. Lõpuks saime siis aru, et ta on liiga lühike ja lihtsalt seistes ei saagi seda pilti tehtud. Panime põlvili toolile ja sai pildi tehtud.
Pildistas Triin Künnapas

Beebi Johanna, kes sel ajal oli veidi üle 1 a vana, oli teine, kellega oli keeruline. Üks vahva ametnik tuli aga juurde ning klõbistas küüntega kaamera juures, nii et beebi vaatas otse. Kuigi masin arvas, et pilt ei sobi, siis ametnik arvas, et sobib küll ja saime tehtud.

Peale minu said kõik endale nii passi kui ID-kaardi. Minu ID-kaart veel kehtib. Riigilõiv dokumentide eest olid 195€.

2) Koduõppe avaldus- laste koduõppele jätmiseks tuleb teha avaldus eelmise poolaasta lõpus ehk meie puhul 20.detsembriks. Mul on suur plaan, et teeme lastega enne reisi kõik asjad ära, mis vaja. See tähendab, et kõik see, mida teised lapsed aprillikuu keskpaigast kuni juunini teevad, on meil järgmiste nädalatega tehtud. Lisaks tavapärasele koormusele. Lisaks sellele, et ma ka oma tööd püüan kiirelt valmis saada enne lahkumist. Praegu edeneb see plaan hästi.

Vähemalt üks õpetaja küll ütles, et tal on veidi segadus, mis meiega tegema peaks, sest siiani pole siit nii lapsi läinud. Enamasti, kes on koduõppel, see on pikemalt koduõppel, kuid käib koolis vastamas. Meil aga ajutine. Samas on FBs olemas koduõppe grupp ja selle järgi saan aru, et tegelikult on üle Eestimaa ikka päris palju lapsi pidevalt koduõppel ja päris paljud neist just reisimise pärast.

Pildistas Triin Künnapas
Kuna meil on nii lühike reis, siis ei plaani õpetajatele jooksvalt vastata, ega seal väga palju õppida. Või noh- seal on plaan õppida, aga neid asju, mida siin ei saa. Silmaringi avardada. Perega koos olla.

Hariduse teemal tean, et mõningaid hiljutisi probleeme aitab see reis lahendada. Eile sai aga selgeks, et mõningaid teemasid saab just enne reisi lahendada. Nii et tunne on hetkel laste hariduse suhtes väga hea. Vahepeal oli täitsa lootusetu tunne, kuid nüüd jälle täitsa lootusrikas.


3) ESTA avaldus- kuna läheme 90-päevase ESTA reisiloaga, siis tuli see avaldus teha. See oli päris tüütu täitmine, sest kõigi reisijate kohta tuli sama info kirjutada. Peale selle on meil aadressis ja minu perekonnanimes täppidega tähti, nii et tegelikult nägi sisestatud info suht veider välja.

ESTA avaldused maksavad 14 USD inimese kohta, nii et meie perel läks see kokku 98 USD.

4) Lennupiletid- see on müstika, kui erinevate hindadega on piletid. Uurisin läbi päris palju erinevaid lehekülgi. Siiani pole mul olnud väga ise põhjust pileteid osta. Enamasti olen käinud reisidel, kus keegi teine on kõik ühiselt ära tellinud.

Parima pakkumise leidsin tickets.ee lehelt. Isegi reisifirma enda lehel ei pakkunud sellest paremat pakkumist. See oli minu jaoks üllatus. Praegu näitab lehel, et piletid on tasutud ja väljastatud, nii et ma väga loodan, et meil on siis piletid olemas.

Tänu abivalmile informaatorile sai välja selgitatud ka see, et trompet mahub käsipagasisse. Nii saavad poisid kahepeale ilmselt ühe trompeti kaasa. Eks näis, kas õnnestub sel teemal seal kuidagi targemaks saada. 

5) Kodu väljaüürimine- kuna meie oleme 3 kuud ära, on see hea võimalus mõne teise jaoks 3 kuud maal elada. Mõtlesime pikalt, et kas oleme selliseks variandiks ise valmis, aga see tundus kõige mõistlikum, kuidas kodu ikkagi hoitud oleks.


Millega veel tegelen? 
Pildistas Triin Künnapas
1) Lasteaia avaldus- praegu pole ma veel lasteaiast vastust saanud, et millise avalduse pean tegema, kui lapsed järgmistel kuudel ei tule. Kui see aga selgeks saab, siis tuleb lasteaiast lastele puhkus vormistada.

2)  Reisikindlustus- hetkel võtsin pakkumise ja kogu pere peale näitab hektel 870€. Seda siis iizi.ee lehel. Autokindlustusega on tavaliselt kindlustuse enda kodulehel odavam olnud, kuid reisikindlustuse puhul parima pakkuja BTA lehel minnes ootas mind taas ees hoopis kallim kindlustuspakkumine. Nii et seda alles uurin veel. Kui mõelda, et nüüdseks on mu enda käsi rohkem kui aasta aega haige olnud ja lastel on soodumus õnnetusi teha kõige ebasobivamas kohas ja ebasobivamal ajal, siis reisikindlustus on vajalik.

Kõik soovitused reisikindlustuse kohta on oodatud. 

3) Uute raamatute avaldamine- mu kirjastuse lehelt Heli Kirjastus on näha, et päris mitmed uued raamatud on juba tulemas. Mitmed on aga veel töös. Tahaks enne reisi nii palju tehtud saada kui võimalik, aga no mis teha, kui aasta aja jooksul enamus aega töövõimetu oled (ilmselt vingun selle üle mõnes teises postituses... kui ma ükskord otsustan, et tervise teema on väärt vingumist).

Neil hetkedel, kui mul mitte midagi teha ei ole, uurin Tripadvisor lehelt kohti, mida võiks USAs külastada ja mida teha.

Kas me oleme põnevil?

Ojaaa....

Kas on kindel, et me USAsse saame? 

Usa puhul pole see ilmselt kunagi kindel enne, kui tõesti jala teisel pool tolli maha paned. Aga teeme ära kogu eeltöö, mis meie saame teha, et kõik õnnestuks.

Kas on aega millegi pärast muretseda? 

Oo, ei. Piisavalt palju on enne seda veel teha. 

Ja mulle väga meeldib, et sõbrad on selle uudise levides hakanud külla jõudma. Ausalt, meil on ilmselt plaanis ka üks ühine sünnipäevapidu enne maha pidada... aga pole suutnud veel ühtegi vaba nädalavahetuse päeva leida....  Aga plaan on!

Lähiajal on igatahes suur võimalus, et siit lehelt leiad rohkem infot perega USAs reisimise kohta ning videod leiad meie youtube kanalilt siit: Heli youtube. Tule juba praegu julgelt lehe jälgijaks, siis saad edaspidi teavituse, kui midagi lisame. 



***
Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (11a, 9a, 7a, 5a ja 1,5 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com