Neljapäev, 30. juuni 2016

Juhime Vabaerakonda

Valmistun siin hooga pulmadeks. Näiteks täna hakkasin 16 paiku Tallinna poole sõitma, et kl 18.30-22 välja näha nii murelik:
(pildistas Tiia Välk)

See Heli on siis Eesti Vabaerakonna juhatuse liige juhatuse selle koosseisu 2.koosolekul. Tegelikult polnud kohtumine sugugi nii murelik, kuid juulikuise puhkuse väljateenimiseks olid arutelud intensiivsed ja tempokad.

Homme hommikul kihutame perekondlikult linna, et Uulu laagri jaoks uus veepump ja muud vajalikud asjad osta. Seejärel paneme selle Uulus paika ja äkki jõuame ühe pulmaasja ka korda ajada.

Siis ruttu koju ning Herlend kihutab Hard Rock laagrisse. Meie lastega hakkame kvaliteetaega nautima ja koos pulmi ning laagrit edasi korraldama.

Meie ilus elu maal!

Kolmapäev, 29. juuni 2016

Meie pere hülged, tööjaotus ja Heli hirmsad hirmud

Ma kirjutaks täna ka hea meelega pulmadest, aga tegelikult me teeme muid asju ka. Pulmade kohta kirjutas veidi Margit oma postituses Heliline hommik pulmakutsega. Ehk siis tegeleme kutsete jagamisega. Loomulikult on aga ikkagi praegusel ajal ajakasutuse olulisemad teemad järgmisel nädalal algav LASTELAAGER ja sellele järgnevad PULMAD. Kui need läbi saavad, siis hakkavad valmima järgmised raamatud ning esmatähtsaks saab valimisteks valimistumine.

Selle suve suvistel päevadel saime aga jälile ühele mõnusale ujumiskohale. Meie lastele väga meeldib vesi. Umbes aasta aega tagasi perekondlikult Soomes veedetud aja enamus postitusi on näiteks seotud veega:
Ütle meri, mu meri
Kalajoki Jukupark- käisime veemõnusid nautimas
Elu nagu muiste- mees tuli merelt
Issiga tööl ehk teeme jälle karjääri

Talvel käisin ujulas mina üksi. Ujumas käimine on üks asi, mida ainult kahe täiskasvanuga ning nelja ujuda mitteoskava lapsega on raske teha. Eriti kui mina tahan tõesti ujuda, siis peaks Herlend ülejäänud neljaga üksi hakkama saama. Või siis peaksin mina ujumisest loobuma ja peaksime kõik madalas vees sulberdama. Nii et kuna mina olen peres see, kellel on vaja trenni teha, siis polegi teised väga ujuma jõudnud.

Suvega on aga teine lugu. Kui lastega üksi rannas käin, siis eelistame Valgeranna tagumist osa, kus lapsed saavad rahulikult sulberdada. No see tähendab siis muidugi jälle, et mina samal ajal ujuda ei saa.

Nüüd aga leidsime ühe karjääri, kus on mõnus madalam osa lastele ning sügavam täiskasvanutele (jaa, ma usun, et karjääri kaevates tegijad täpselt sellele mõtlesidki- vahemärkus mõistmatutele: see oli irooniline lause, millele mõtlemise ajal ma ise irooniliselt naeratan!). See tähendab, et ükspäev käisime 2 korda ujumas ning järgmisel päeval ka veel. Siis aga jäin ma ise angiinilaadsesse asja, nii et nüüd on paar veevaba päeva olnud.

Ujumiskordadel said aga kinnitust paar vana tõde: meil on peres mõned hülged ja mõned mitte. Nii on tööd jaotatud: hülged on vees...

... mittehülged valvasid kaldalt...

Kuna esimesel korral tõstsime Christiani vette, siis järgmisel korral hoidis ta karjudes veest eemale. Herlend oli õnnelik, et see on vähemalt tema laps. Nii nad siis kahekesi vaatasid ja jalutasid Barbiga, kes samuti ei arvanud veest midagi. Tööjaotus toimis- mina sain omaette ujuda ja Herlend hoidis ülejäänutel silma peal.

Ühel hetkel pidi Herlend aga pettuma- Christian siiski pole ka temaverd laps:

Pojake ronis samm sammu haaval vette ja oli väga rahul. Muidugi ühel korral, kui ta ise kaldale jalutas ja koperdades vee alla kukkus, siis sai talle selleks korraks siiski küllalt ja seejärel ta rohkem vette ei tulnud.

Mina aga nautlesin sügavamas osas. Sain jälle teada, et mu tulevane ekselukaaslane ei tunne mind ikka üldse. Herlendi jaoks oli tõsine üllatus, et ma tohutult kardan sügavat vett. No sellist, nagu siin on:

Kui ma esimesi kordi karjäärides ujumas käima hakkasin, siis oli kaasas väga hästi ujuvaid inimesi. Nii ujus alati keegi kusagile kaugemale ette ja peatus mingi künka juures, kus sai jalad maha panna ning mina siis ujusin selleni. Jah, ma suudan 45 minutit järjest vees mingis tempos hulpida, aga mul tekkib paanika, kui ma mõtlen, et mul pole pinda jalge all. Käed-jalad hakkavad värisema, rinnus pitsitab ja nagu õhk saab otsa.

Teine asi on sellega, kui mul ujudes mingid asjad (näiteks vetikad, kalad vms) vastu käsi-jalgu lähevad. Ma lihtsalt ei kannata seda. Jah, ma olen palju meres ujunud, aga siis ma laveeringi nende asjade vahel, mitte ei naudi ujumist.

Ma usun, et see kõik on seotud sellega, et ma lihtsalt kardan väga kõrgust. Inga Raitar on korduvalt seda teemat lahanud (tal on kogu aeg mingid maailma piiril kõlkumise pildid üleval ja seal all tuleb jutuks) ning seletanud, et kõrgusekartus on seotud keskkõrva süsteemi mingi asjaga. No igatahes millegagi, mis mõnel on üht- ja teisel teistmoodi. Nii et ma üldse ei arva, et ma peaks selle hirmuga võitlema.

Ujumisel on mul aga viisid, kuidas ennast petta. Üks asi muidugi see, et karjääris hakkan kaldast kord korralt kaugemale ujuma. Teiseks pean kogu aeg vaatama kaldal mingit punkti, milleni ujun. Samuti ei tohi kordagi mõelda, et mul pole põhja jalge all, vaid tuleb kõiki muid mõtteid mõelda.

Nii et enesepettusega ujumist nautima! Mõnna!

Esmaspäev, 27. juuni 2016

Ilus-armsat maalähedast pulma ei tule (pulmakorraldus #7)

Ma olen alati kadestanud must-valget elu elavaid inimesi, kellel on vaid kaks valikut: must või valge, jah või ei. Minu elus on alati palju värve olnud ja seega ka palju mõtlemist enne iga otsust. Ma olen alati teadnud, et kõik on võimalik ja kunagi ei ole vaid kaks valikut, vaid hulga rohkem. Iseasi, kas see, mida soovid, on seda väärt. Nii et valimiste puhul on kõige olulisem oma tahtmisest ja vajadustest aru saada ja alles siis valima hakata.

Taas on tegemist pulmapostitusega. Järelikult ei saa keegi selles kahelda, et ma tõesti juba mitmendat päeva suht ainult pulmade lainel elan.

Pulmade korraldamisega on nüüd asi selline, et ilusat armsat maalähedast pulma ei tule. See sai selgeks eelmisel nädalal. Kõik on sellepärast, et Herlend pole nõus mulle üheks õhtuks paarisaja ruutmeetrist varjualust ja põrandat ehitama. Kaeban-kaeban-kaeban!

Telkide otsingud ja ettekujutamised, kuidas telk õuel välja näeb, lõppesid sellega, et meie üritus kolis ikkagi hoopis sisetingimustesse. Telk õues Eestimaa suves on liigne närvipinge. Jah, see oleks olnud ilus ja armas ja omapärane ja meiepärane... aga lepime seekord siis varuvariandiga. Seega kolib pulmapidu Märjamaa rahvamajja.

Pärast laulatust kirikus tuleme küll kodust läbi ja siin joome šampust ja istutame puu ja ma ei tea, mida veel. Seejärel sõidame edasi Märjamaale. Huvitav, kui tark oleks pulmarongi marsruut avalikustada? Ise olen küll tee ääres seisnud, et aasta ainuke kohalik pulmarong ära näha. Äkki võiks meiegi pulmarongi vastu huvi olla?

Korraldamise edusammud on veel, et täna kohtume õhtujuhiga, enamus külalisi on nimekirjas roheliseks või punaseks saanud, Herlend läheb koos venna Rasmusega ükspäev riideid ostma (nad kumbki veel ei tea sellest, aga see on maailma kõige targem variant), pulmaleht ootab Dianale kuulutusi ja mina tegin pool ööd kutsete vahelehti.

Liis tegi meile imearmsat kutsed ja varsti-varsti jõuavad need ka kutsututeni. Kui Liis on meie pulmadeks kõik asjad ära teinud, siis jagan tema kontakte ka ja teie saate endale ka kõik vajaliku tellida. Aga praegu annan ise oma tellimusi, mille tulemusi saate nautida.

Kuigi enamus on facebooki ja otsesuhtlemise teel juba oma osalemisest või mitteosalemisest teada andnud, siis kutsed tulevad ikka ka:

Nii et edeneme. Nüüd hakkab juba selline mõnus ärevus sisse tulema. Järgmisel nädalal on meil aga lastelaager, mida ma peaks juhtima, kuid mille mõned minust mittesõltuvad asjad alles täna paika said. Loodan, et praegune selgushetk aitab meil ka järgmistel aastatel lihtsamalt edasi minna.

Eile pidasime ka Vabaerakonna Pärnumaa piirkonna koosolekut:
Kuigi ma püüan kuni pulmadeni endale mitte väga palju muid kohustusi võtta, siis sellegi poolest on järgmiseks nädalavahetuseks paar kohtumist kirjas. Ärme unusta, et Herlend on samal ajal Hard Rock laagris ja mina peaks laulukooriga Lätis olema. Poliitmaastikul on teemaks kohalikud valimised. Need toimuvad ju juba 2017a sügisel.

Huh, kuidas mulle meeldib mu elu! Peabki meeldima, sest ise elan selle selliseks!


Pulmadest kirjutan veel siin:
Kui palju sa pulmas sööd?

Pärast kolmandat last ei saa abielluda

Pulmadest juhe täitsa koos

Pulmi pole korraldanud ehk tavapärane elu

Pulmakorralduse muru- ja mudamängud


Mis on pulmas tähtis?

Pulmakellad helisevad

Neljapäev, 23. juuni 2016

Minu kaks aastat armastust

Ongi täis 2 aastat nelja lapse emana, sest meie pesamuna Christian sai 2-aastaseks. Christiani ristiema Regytaga rääkisime, et tulevikus saab tal olema väga raske sõpru sünnipäevale kutsuda, sest kõik on pühade ajal kusagil laiali. Kinnitasin, et minu jaoks on see võõras mure. Kaks aastat tagasi pidasin pojakesega pikki läbirääkimisi, et ta sünniks tähtajal...või järgmisel tähtajal...või järgmisel tähtajal... Ei miskit!

Christiani oodates lõpetasin karusloomakasvatuse eriala Järvamaa Kutsehariduskeskuses. Viimaste eksamite ajal olin kogu aeg valmis haiglasse sõitma (kuigi ma ei tuvastanudki, et milline on Türil olles lähim haigla?). Kõhubeebil oli sellest aga suva. Lõpuaktusele läksin nädalase beebiga.

Täna aga käisid sõbrad-sugulased külas:

Kolmapäev, 22. juuni 2016

Tuli välja, et ma polegi päris lolliks läinud

Teate, kui õnnelikuks teeb teadmine, et sa polegi täitsa lolliks läinud? Mind igatahes teeb väga õnnelikuks. Istun siin praegu ja magamise asemel hoopis naeratan üksi.

Minu eelmise neljapäeva seiklused läksid facebookis täitsa oma elu elama. Pikemalt kirjutasin siin: Aitäh võõras, et mind päästsid! Tänaseks on mu kojujõudmise-postitus kogunud 384 meeldimist ning seda on jagatud 65 korda. Pärnu Postimehest küsiti, et oma järgmise nädala kolumni kirjutaksin samal teemal.

Ilmselgelt on tegemist läbi aegade minu kõige rohkem levitatud postitusega. Ei, asi pole numbrites, vaid selles, mida need numbrid näitavad. Ma ei saa kõiki oma mõtteid siia ära kirjutada, sest siis pole pärast ajalehte midagi panna. Aga mõte on ju selles, et kui eriline on meie jaoks märkamine. Jah, ma olen jätkuvalt kindel, et need paar lauset ja paariminutiline tähelepanu tõid mu koju tagasi, aga ma pole kindel, kas ma ise oleksin teisel pool seistes sama julgenud teha.

Seda fantastilisem oli täna mõista, et ma polegi täitsa lolliks läinud! Kuna see kojusõit on suht segane mu jaoks, siis pidevalt sellele tagasi mõeldes hakkas vahepeal juba tunduma, et äkki ka kõik sel ööl ainult tundus mulle. Näiteks joodikute jaoks on pidev mälumäng tavaline nähtus, mina aga olen harjunud oma elu mäletama ning sellest osa saama. Seda hirmutavam on, kui mingi õhtu on nii segane, et selles kahtled.

Aegajalt ikka kontrollin oma facebooki "teised" kausta ja täna...

...ta on päriselt ka olemas!!!!

Jah, ma lubasin oma võõrale noormehele, et ta jääb võõraks, aga ma ei lubanud, et ma oma rõõmu ei jaga. Sellest ka ei räägi, et tal on pühaku nimi, mida päris tõsiselt ühele oma poegadest mõtlesime ning vaid mõnepäevase erinevusega sünnipäev mu tulevase abikaasa Herlendi omast (ojaaa, ei nuhi, lihtsalt kõikvõimas facebook!)

Kui ma nägin, kuidas mu postitust jagama hakati, siis tegelikult olin kindel, et ühel hetkel peab see temani ka jõudma. Selleks ringiks läks aega 2 päeva. Tõestus, kuidas me kõik oleme kõigiga seotud.

Sain lõpuks võimaluse teda tänada, sest ma pole kindel, kas tol öösel seda ikka tegin. Usun, et siis ma ei saanud veel sugugi aru, mis toimub ja mis on tulemuseks. Siis ma veel ei teadnud, et täna praegu siin saab kõik hästi olema. Mu lapsed magavad koos mu tulevase abikaasaga ja mina istun teleka ees arvutis ja trükin neid ridu. Jah, tavaline asi! Aga ma saan seda teha, sest ma olen siin! Väiksed igapäevased asjad, mida märgata ja mille eest tänulik olla. Asjad, mis muutuvad oluliseks siis, kui neid enam teha ei saa.

Ma usun, et ma oskan väikeste ja nö tavaliste asjade eest olla tänulikum, kui keskmine inimene (jah, ma küll ei tea jätkuvalt, milline see müstiline keskmine inimene küll on?). Sellegi poolest vajan minagi aegajalt meeldetuletust, et kõik pole iseenesestmõistetav. Igapäevane elu ja inimesed meie ümber ei ole iseenesestmõistetavad ning alati ja igavesti siin.

Mu võõra noormehe jaoks oli normaalne, et peab märkama. Aga eks tegelikult kipub olema nii, et ajal ja kohas, kus inimene vajab kõige rohkem, et keegi märkaks, on ta alati üksi. Kõige hullem on muidugi olla üksi ja märkamatu teiste inimeste keskel. Seda võib kutsuda tänapäevase elu kaasnähuks... või siis seda võib muuta.

Rohkem märkamist ja hoolimist tuleb meie ümber siis, kui igaüks meie seast (kasvõi näiteks sina ja teised selle postituse lugejad!) märkaks ja hooliks nüüd kohe nüüd veidi rohkem. Isetult! Mitte selleks, et ennast tähtsaks teha, vaid vaikselt, märkamatult.

Lugejatega kohtudes räägin alati, et raamat on lugeja nägu. Iga lugeja loeb seda oma eelnevaid kogemusi, teadmisi, tundeid jms kasutades. Nii on ka kõige muuga siin elus. Nagu ka selle kogemusega. Kui mõnele võib tunduda, et mis see siis ära ei ole ja miks seda nii tähtsaks teha, siis mina hindan seda iseendast tulenevalt. Tavaliselt olen mina see, kes tuletab teistele meelde, et ärka ja märka! Nüüd aga oli keegi teine õigel ajal ja õiges kohas minu jaoks olemas. Ja ma ei pidanud isegi eelnevalt pikalt paluma.

Ma tänan! Tõesti, ma tänan väga!

Teisipäev, 21. juuni 2016

Kui palju sa pulmas sööd? (pulmakorraldus #6)

Palju õnne mulle- ma olen suutnud juba mitmendat päeva järjest pulmade laiene jääda!

Eile õhtul saime Herlendiga kokku. Jaa, me saame küll kodus kokku, aga niiviisi, et mõlemal on silmad lahti ja ühtegi last ümber pole, mitte väga tihti. Eile saime ja arutasime lõpuks isegi pulmi. Täpsemalt toitlustust. Selle tulemusena saime aru, et oleme mõlemad toitlustuse alal lollid.

Tarkade klubi, aidake välja: kui palju inimesed pulmas söövad?

Praegu on toitlustaja pakkumises seapraad, inimese kohta 200 grammi kartulisalatit, 100 grammi rosoljet ja erinevat külmalaua värki (singirullid, munad jms).

Laulatus algab kl 16. Eeldan, et lauas oleme umbes kl 18 paiku. Viimaste ürituste käigus olen näinud, et meie sõpruskonnas on palju inimesi, kes suudavad üleval olla vähemalt kl 6ni... või üldse mitte magama minna. Samuti neid, kes leiavad voodi kl 2 paiku, aga kl 6 on uuesti rivis. No ja hommikukohvile jääb kindlasti suur hulk külalisi, sest kõik "kaugelt nurga mehed", kes öösel koju ei sõida, tahavad hommikust ikka süüa.

Need on siis kõik lisatingimused, millega koguste arvutamisel peab arvestama.

Veronikaga arutasime öösel kella 2ni kleite ja vaatasime pilte. Mõtlesime välja, et kui homme pihta hakkan, siis suudan enne pulmi umbes 50 erinevat kleiti proovida. Kuna ma vihkan riiete ostmist ja nende proovimist, siis tavaliselt ühe korraga ma üle 2 eseme proovida ei suuda, sest siis ma juba jooksen riietusruumist välja. Nii et kui ma pulmadeni iga päev käin mõnes salongis ja iga kord proovin kahte kleiti, siis saangi pulmadeks umbes 50 kleiti proovitud.

Kuna ma siiani ootasin, mis mu kehakaalust saab, siis kleidi teemaga üldse ei tegelenud. Nii ei tellinud ma seda kusagilt kaugest netipoest, ega lasknud õmmelda. Pilte loomulikult olen korduvalt sirvinud ning omad eelistused on olemas. Õmblemisega on veel see mure, et kuna mul puudub igasugune kunstitaju, siis ma ei suudaks õmblejale seletada, mida ma täpselt tahan. Või kui mingi detail on valesti, siis ma ei saaks sellest aru, näeks vaid, et mulle "midagi" ei meeldi, aga ei oskaks sõnastada. Nii et ma pole kunstilistel teemadel hea klient.

Veronikaga arutasime ametimärke ka. Neid, mida Liis varsti joonistama hakkab. Ega me tantsulõvi tiitli jagamisest tegelikult kaugemale ei jõudnud. Tegelikult on see nii vägev, kui pead oma inimeste peale mõtlema hakkama selle pilguga, et millised on kellegi eeldused. Kõigil on ju varjatud andeid ja mõnikord võib inimene ootamatu ülesande korral hoopis ootamatuid andeid avaldada. Eks näis, kas suudame oma pulmas külalistelt midagi üllatavat välja meelitada.


Pulmadest kirjutan veel siin:
Pärast kolmandat last ei saa abielluda

Pulmadest juhe täitsa koos

Pulmi pole korraldanud ehk tavapärane elu

Pulmakorralduse muru- ja mudamängud


Mis on pulmas tähtis?

Pulmakellad helisevad

Esmaspäev, 20. juuni 2016

Pärast kolmandat last ei saa abielluda (pulmakorraldus #5)

Ühel pühapäeval koos Herlendiga istusime meid laulatava kirikuõpetaja Tiina Janno juures ja täitsime koos abiellumise avaldust. Avastasime, et riikliku poliitika järgi pärast kolmandat last enam abielluda ei saa. Et kui nii kaua pole abiellunud, siis edaspidi pole ettenähtud. Blanketi järgi vähemalt küll. Meie pere on järelikult määratud igavesse koosellu.

Kes mu naljast või irooniast aru ei saanud, siis lugu selline, et abiellumise blanketil on lihtsalt vaid 3 rida laste jaoks. Me siis mõtlesime Herlendiga, et ei tea, kas peaks mõnest loobuma või kellelegi teisele loovutama ja kui, siis kellest. Otsustasime lõpuks, et käitume hoopis vägivaldselt riikliku blanketi suhtes ja kirjutasime viimase lapse ridade alla. Selle normaalse lapse siis (pildil tõmbab Christian lauahunniku otsas ronides hammastega naelu puu sest välja):


Nagu aru saate, on meil järelikult abiellumise avaldus nüüd täidetud. Seda tuleb teha 30 päeva enne abiellumist. Järelikult on meil paika pandud vastus Kati poolt ajakirja Naised artiklis "Avameelse kirjaniku peig räägib suu puhtaks" õhku visatud küsimus, mis saab pärast abiellumist minu perekonnanimeks ja mis saab Herlendi omaks. Kogu Kati kirjutatud lugu saad lugeda siit: Herlend Heli-mees tädirandub ja naisemehistub

Peale selle on nüüd paigas ka pulmajärgsed varalised suhted. Rahast ju ikka peab rääkima (iroonia!). No meil saab siis olema nii, et abielueelne vara on igaühel enda oma, abielujärgne aga ühine. Tegelikult ma ei tea, et see korraldus meie elus väga midagi muudaks. Ühine kodu on meil ostetud laenuga ning kohe ostes sai kirja, et mõlemale meist kuulub 50 %. Eks ta on pigem selline võrdsustunnet tekitav number, mis tuletab meelde, et mõlemal poolel on võrdselt kohustused. Õigused on teisejärgulised ning alustuseks tuleb ikka oma kohustusi täita.

Rahakotid on meil ka suht ühised olnud peaaegu kogu kooselamise aja. Minu arvates on see lastega peres normaalne. Eriti kuna kooselu jooksul on meil korduvalt vahetunud see, kumb rohkem teenib. Perekonna kulutused on aga ikka samad. Muid suuremaid asju me väga pole ostnudki. Suurimad kuluartiklid on kütus ja toit. Neid jagame ka õiglaselt- igaüks saab enda osa ning hiljem tagastama ei pea. Autod on meil ka alati igaühel enda omad olnud, kuid samas kasutame vastavalt vajadusele. Ütleme nii, et raha teemast olulisem on praegustel aastatel lastekasvatus, sest praegu on aastad, kus lapsed vajavad rohkem meid, varsti aga rohkem meie raha (ehk varalisi võimalusi, mida suudame neile pakkuda).

Viimane pulmakorralduse postitus "Pulmadest juhe täitsa koos" tõi palju tagasisidet nii blogisse, meilile, facebooki kui telefonis. See tähendab, et nüüd on olemas fotograaf, valmivad kutsed ja ametimärgid. Mitmeid soovitusi on õhtujuhi ja bändi kohta.

Viimased kaks teemat on aga need, millel siiski pole otsust teinud. Õhtujuhtidest ootan veel mitme vastust, kuid kohtunud pole veel ühegagi ning keegi pole südant kiiremini põksuma pannud. Bändide kohta sain mitu head soovitust, aga need on kahjuks kinni. Need olid sellised rahvalikumad. Samas on ootel vähemalt üks, kes teeb nii süldimat kui rahvalikumat muusikat. Kui kellelgi on veel häid mõtteid, siis see on ka veel avatud teema.

Liisiga mõtlesime jah nädala jooksul välja, millised kutsed tulevad. Ma pole mingi kunstiinimene, kuid üks mõte oli mul ette jäänud. Selline lihtne ja elegantne. Liis väga lihtsaga ei leppinud ja nüüd tulevad meil ikkagi keerulisemad ja väga ilusad kutsed. Eks varsti näete. Enamus külalistest said juba facebooki vahendusel teada, et on meie tähtsale päevale oodatud, seega võib juhtuda, et mõni saab oma kutse alles pulmas kätte.

Ametimärkide suhtes leidsin ka vahva variandi, mida Liis teostada aitab. Herlendiga peame nüüd külalised üle vaatama ja mõtlema, milliseid ametikohti meil vaja on. Minu, kui endise personalijuhi jaoks peaks see lihtne ülesanne olema.

Otsustatud sai ka, et pulma lilleks saab valge liilia ja värviks purpurpunane. Ei, Herlendile ei tule purpurpunast särki, aga pruutneitsidele ühesuguseid kleite, aga kusagil ikka neid värve kasutada saame.

Suurim otsustamise koht on praegu telk. Erinevate pakkujatega suheldes oleme aru saanud, et meie külaliste arvu jaoks on vaja telki suurusega 10*25 meetrit. Sellise telgi ööpäeva rent on keskmiselt 1500€. Mina olen jätkuvalt kindel, et Herlend (äkki koos sõpradega???) suudaks sellise ehitise ise hulga odavamalt püsti panna. Herlend arvab, et see on palju tööd. Mina usun, et 1500€ teenimiseks peab ka palju tööd tegema. Herlend usub seda. Aga ehitada ikka ei viitsi.

Mul on algusest saati kindel olnud, et ma ei viitsi teha tohutuid ühekordseid asju. Ma ei näe, et peaks kogu elu peapeale pöörame ühepäevaste pulmade pärast. Oleks siis, et külalised jäävad kolmeks nädalaks (no mõne puhul muidugi pole see ka välistatud... kusjuures pulmade puhul on minu jaoks üks oluline osa sellel, et saaks järgmisel hommikul koos ellujäänutega kohvi juua ja muljetada. Ma pole seda kunagi teha saanud!!!)

Sama teema on WCdega- ma usun, et tuleks ehitada paar väli-WC-d. Herlend on sellega täitsa nõus. See plaan on aga koha taga- me pole suutnud otsustada, kuhu. No ja järgmiseks on Herlendi asi otsustada, kas saame sellega koos hakkama või tuleb lisatööjõudu otsida. Ausalt- minu jaoks on abikäte palumine alati hästi suur eneseületamine, sest ma tean, et igaüks peab oma eluga ise hakkama saama. No ja pulm on täitsa meie eraeluline üritus, nii et ma saan aru suhtumisest, et "ise te seda tahtsite, nüüd saage ka hakkama!" Seda enam on nii armas, et nii mitmed inimesed on ennast appi pakkunud. Näiteks ütles armas Diana juba novembrikuus, et tema teeb meile pulmalehe. Ja teebki! Annely aga lubas Kihnu saia tuua. Oi, kui te teaks, kui hea see on!

Nii telgi kui WCde plaan ühilduvad tegelikult ühe mu tulevikumõttega. Nimelt lastelaagrite korraldamine. Olen aastaid juhtinud Uulus toimuvat kristlikku lastelaagrit ning osalenud ka teistes laagrites. Nii tean, et laagrisuvi on laste jaoks asendamatu. Koos meie Riigikogu liikmetega märtsis Paikuse politseikoolis käies kuulsime politseinike kinnitust, et lapsed jõuavad kuritegevuse juurde igavusest, kuna neil pole midagi paremat teha. Seega tahan tulevikus ka meie kodus väiksemaid laagreid korraldama hakata. Pulmadeks territooriumit ette valmistades on hea kohe ka sellele mõelda.

Eee.... peaaegu 4 nädalat veel...

Ja 5 nädala pärast on praegused mured kõik unustatud ja tunduvad mõttetud!

Pulmadest kirjutan veel siin:


Pulmadest juhe täitsa koos

Pulmi pole korraldanud ehk tavapärane elu

Pulmakorralduse muru- ja mudamängud


Mis on pulmas tähtis?

Pulmakellad helisevad


Reede, 17. juuni 2016

Aitäh võõras, et mind päästsid

Eile oli järjekordne üritus uues rollis ehk Vabaerakonna juhatuse liikmena. Pidasime Keila lähedal ühe meie juhatuse liikme Aimari kodus juhatuse ja fraktsiooni ühist poliithooaja lõpetamise piknikku. Uus juhatus sai küll enne lõpupidu koos käia vaid ühe korra, nii et minu jaoks oli veidi tunne, nagu lõpetaks midagi, mida pole veel alustanud. Teisalt olen aga viimase aasta jooksul saanud ka Pärnumaa piirkonna juhina ning esinduskogu liikmena suht korraliku poliitkoormuse ning -kogemuse.

Aimari abikaasa tehtud pildil nägime välja täpselt nii lõbusad ja lõõgastunud:

Eks ürituse üks mõte oligi ka uue juhatuse ning fraktsiooni teineteisele lähenemine. Oleme palju rääkinud sellest, kuidas juhatus ja fraktsioon ei tee piisavalt koostööd. Nüüd on siis meie endi kätes, et see edaspidi veel paremini sujuks.

Minu jaoks oli see taaskord üks mõnus ja mõteterohke istumine. Sain pikad jutud maha räägitud erakonnakaaslastega, kellest mitmega oleme korduvalt kõrvuti koostööd teinud selle aasta jooksul, mis ma erakonnas aktiivsem olen olnud, kuid kellega seni pikemalt vestlema polnud sattunud. Õhtu lõppes nii, et mina ja veel mitu inimest saime alles umbes kella poole ühe paiku aru, et õues on hirmus külm ja kell juba palju. Isegi kui autodeni jõudsime, siis ei tahtnud kalliralli lõppeda ning kodutee alata.

Minu jaoks on praegu suurim küsimus ja probleem selles, et ma pean ära otsustama, mida ma poliitikuna teha tahan, kuhu jõuda, millest olen selle nimel valmis loobuma? Ma tean jätkuvalt, et saan alati kõik, mida piisavalt soovin ja mille nimel piisavalt tööd teen. Küsimus on lihtsalt mõistmises, et MIDA ma siis tahan ja kas see on minu jaoks õige? Kui see saab otsustatud, siis läheb juba lihtsamaks- siis tuleb vaid soovitud suunas liikuma hakata.


Õnnelikult naeratades hakkasin meenutama, kuidas ma sinna sain. Või pigem- kuidas koju tagasi saan. Naeratus aga kadus varsti, hoopis ilge väsimus tuli. Keila lähedalt tanklast ostsin oma ilgelt valutavale kurgule kakaod ja küsisin üle, kas olen ikka õigel teel (gpsi mul ju jätkuvalt pole).

Ja siis hakkas pihta- väsimus tappis! Kell oli umbes 1 ja ma ei suutnud sõita. No hakkasin siis muudkui peatusi tegema. Puhkasin tee ääres pea roolil ja sõitsin edasi. Korduvalt. Korduvalt. Enne Märjamaad sain ühe korra aru, et ma tõesti ärkasin äkitselt ehk et olin suutnud tõesti magama jääda. Nii olingi Märjamaa tanklasse jõudes väga õnnelik. Parkisin ennast ära ja vajutasin pea roolile puhkama.

Ühel hetkel tõstsin millegi pärast pilgu ja mu auto kõrval seisis üks noormees. Suitsetas ja vaatas mind. Läksin uksest välja. Facebooki kirjutasin sellest nii:
"Aitäh, võõras noormees, kes sa kl 2 öösel Märjamaa Statoilis mu juurde tulid ja palusid, et ma sedasi enam edasi ei sõidaks. Kuna mul juba viimased 50 kilomeetrit silmad lahti ei seisnud, siis teadsin seda ise ka. Aga nii raske on tunnistada, et ma ei saa hakkama. Kõigest 20 km oli ju veel.
Ütlesid, et sa ei taha hommikul uudistest lugeda, et Sharaniga õnnetus on juhtunud. Tänu sulle ei peagi! Magasin oma pool tundi ära ja sõitsin koju hoopis teises olekus. Jah, ühetunnine teekond võttis lõpuks aega 2,5 tundi, aga tee lõppes sihtkohas.
Jah, ma tean, milleks ma olen võimeline, aga sa ütlesid õigesti- päevad pole ühesugused! Täna oli see päev, kus ma lihtsalt ei suutnud sõita, aga selle uskumiseks oli vaja, et keegi kõrvalt kinnitaks.
Aitäh! Loodan, et kunagi suudan ka ise kellegi jaoks õigel ajal õiges kohas olla."


Ma teadsin terve tee, et ma olen vaid ühe korra elus autoga sõites sama väsinud olnud. See oli siis, kui olime 4 ööd-päeva Viljandi folgil pidutsenud ning pühapäeva öösel pärast viimase kontserti lõppu (u kl 3-4 paiku) pidin Tallinnasse sõitma, et hommikul tööle minna. Vot siis olin sama väsinud. Ma sain sellest ise ka aru, aga see tundus nii ebaloogiline, et ma kuidagi ei suutnud uskuda, enne kui võhivõõras inimene mulle seda ütles. Eks see, et kogu eelneva õhtu jooksul sain nii palju positiivseid kommentaare ei aidanud ka kaasa, sest see kinnitas mulle veel mu võimekust teatud aladel ning tegi oma saamatuse uskumise võimatumaks.

Täna hommikul sai selgeks, et ilmselt oli mul juba sel ajal palavik, sest tänase päeva olen veetnud voodis magades. Tundub, et auto konditsioneer ja praeguseks kestnud mitu nädalat köha-nohu põdemist on oma jälje jätnud. Nüüdseks jõudis palavik ka kohale.

Minu jaoks oli see müstiline õppetund sellest, et tuleb ennast rohkem usaldada. Ja kui ma iseenda suhtes loll olen, siis tuleb olla piisavalt tark, et väljastpoolt tulevat hoolimist ja kaitset vastu võtta. Ja nii see käibki! Ma tõesti olen väga tänulik, et see võõras noormees ei läinud mööda ja mind reaalsusse tõi. Kinnitas mulle seda, mida ma ju nagunii teadsin, aga mille vastu võitlesin.

Suur-suur tänu!

Neljapäev, 16. juuni 2016

Barbi sai blogi sünnipäeval kodu

Palju-palju õnne minu ilus elu maal!

Jah, täna on see päev, mil täpselt aasta aega tagasi alustasin seda blogi. Esimeses postituses kirjutasin, millest see alguse sai: Teretulemast minu ilusa maaelu blogisse! Selle aasta jooksul olen avaldanud 225 postitust ja lugejad on siin külas käinud veidi üle 86 000 korra. See on keskmiselt peaaegu 7200 külastust kuu jooksul, seega keskmiselt umbes 240 inimest päevas. Ehk siis tegelikult on olnud päevi, kui on 70 külastajat, samas ka päevi, kui on 10 000 külastajat. Kõik oleneb ikka sellest, mida ja kui tihti ma kirjutan.

Tänane päev läks meie jaoks aga nii, et Barbi kolis sisse. Hiljuti ilmus Heli Kirjastuse kaudu avaldatud raamatutest esimene välisautori (ehk mitte mu enda) kirjutatud raamat- Karina-Louisa Puht´i "Võidetud tüdruk".

Kuna Karina sõidab aastaks ära, siis saime autogrammide jagamiseks kokku. Mul on nüüd 2 kasti Karina autogrammidega raamatuid, nii et kõik, kes soovivad, andke teada siin blogis või helikunnapas@gmail.com. Minult ostes hinnaks 8€+ postikulu.

Tunniajase autogrammistamise maratoni käigus tuli jutuks, et Karinal pole koera kuhugi panna. Sinna, kuhu algul pidi andma, ei saanud siiski. Nalja pärast tuli jutuks, et meil ruumi ju küll.

Naljast sai edasi nii, et täna oli Karina Barbiga meie juures. Mina sel hetkel kodus polnud, sest Herlend teab, et ma pakun kõigile kodututele varjupaika. Tuleb ainult küsida. Kui mina aga lõpuks Tallinnast koju jõudsin, oli Barbi ikka kodu saanud. Meie juures.

No ja minul jäi üle vaid temast ja Herlendist pilti teha:

Fredy tegi samal ajal pilti sellest, kuidas mina olen võimeline nutitelefoniga pilti tegema:

Esimene päev kulges meil väga ilusti. Barbi oli väga rahul, et me kõik temaga mängisime ja teda nunnutasime. Eks näis, kuidas esimene öö möödub ja kuidas edaspidi hakkama saame. Usun, et Karina jaoks oli see lahkumine väga raske, kuid usun, et parim, mida me praeguses olukorras teha saame, ongi Barbile head ja armastavat kodu pakkuda. Meie kooselust kuulete kindlasti edaspidi veel.

Seega on selge, et esimese blogiaastaga teemad pole otsa saanud ja ma kirjutan meie ilusast maaelust ikka edasi!

Tule varsti jälle lugema! Tänan ka kõiki kommenteerijaid, kuna igasugune tagasiside on alati motiveeriv. Aitäh!


Kolmapäev, 15. juuni 2016

EBA2016- mina olin ka siin

Pool nädalat on möödas, aga mina pole ikka veel kohustusliku postitusega hakkama saanud:

Annan märku- mina käisin ka blogiauhindade jagamisel. Oma tohututest reklaamkampaaniatest hääletamise ajal kirjutasin siin: Blogijad saavad täna auhindu.

Mul on praegu eluperiood, kus ma mõtlen ühele eesootavale sündmusele korraga. Jah, mul on kõik kalendris kirjas, aga ma ei suuda praegu pikalt mitmesse üritusse süveneda. Nii ma hakkasingi siis reede õhtul alles tõsisemalt blogiauhindade jagamisele mõtlema. Äkitselt sain aru, et see on ikka täitsa suur sündmus. Nii tuli otsus, et jumestust on ikka ka vaja.

Laupäeva hommikul kiire hädakisa Evelinile. Tema on teinud jumestuse-soengu-kaanefoto mu raamatutele "Minu ilus elu maal" ning "Ütlemata sõnad". Seega võib seda juba pikaajaliseks koostööks kutsuda. Tuttavaks saime aga titemammanduse kaudu. Nimelt kogunevad üle Eesti ühel ajal lapsi ootavad naised omavahel suhtlema. Minu jaoks sai see alguse perekubi lehel, kuid nüüdseks on jätkunud facebookis. Eveliniga on meil Mariaga sama vanad lapsed, kelle sünniajaks on siis august 2012.

Evelin oli lahkelt valmis mind enda kodus vastu võtma. Nii olingi ma väga rahul, aga mitte sugugi üllatunud (sest ma olin heas tulemuses kindel), kui varsti nägin välja selline:

Igaks juhuks mainin, et põll on mul ees sellepärast, et kogu see jumestamise sugrimugri mu riietele ei läheks. Oeh, seal toolis istudes imestan ma alati, kuidas on võimalik kogu selles pudipadis orienteeruda. Mulle väga meeldib, kui mind ilusaks tehakse, aga mulle endale pole ilutegemine kunagi meeldinud. Mida aga teeb ülimalt rahulolev maalane mööda Tallinna tänavaid kesklinna poole sõites? Ikka endast pilte:


Ausalt, enamus otsavaatavaid sai ikka foori all tehtud.

Kohale jõudes pargitud auto kõrval selfitamine jätkus:

Kohvikusse Wabadus jõudsin kohale veidi peale algust ja oligi hästi. Nagu teiste blogidest lugesin, seisid nö õigeks ajaks tulnud ukse taga järjekorras. Mina marssisin lihtsalt sisse. Rahvast oli teisel korrusel palju.

Kuigi läksin üksi, siis juba varsti leidus mitmeid tuttavaid, kellega rääkida. Blogijatega on mul väga raske suhelda, sest ma olen nii halb blogide lugeja. Aga ma tean ise, et kui ma olen blogisse midagi juba kirjutanud, siis on väga nõme, kui mu juurde tullakse ja öeldaks: "Jah, ma tean, et sa blogis kirjutasid, aga mina olen nii tähtis, et sa pead mulle isiklikult üle kordama!" Ja nii ma ei tahagi teisi solvata sellega, et ma tegelikult pole jõudnud teiste kirjutatut korralikult läbi lugeda.

Suupistevaagnad liikusid ringi. Blogijad sädistasid omavahel või kaasasolevate inimestega. TV3, Elu24 ja mingid muud kaamerad reporteritega liikusid ringi. Fotoaparaadid klõpsusid. Täitsa nagu päris glamuuriüritus (mitte, et ma ühelgi enne oleks käinud). Üks osaleja ütles mingis intervjuus ka, et oleks nagu moeüritusele sattunud. Mul oli sama tunne. Kuna selline glamuur pole minu teema, siis tundsin ennast korraks ebamugavalt, aga siis tuli meelde, et ma olen enda välimusega sel õhtul ka rahul ning kohtasin ka teisi mitteilublogijaid, kes olid samuti ilusad. Ja tegime seda edasi- olime ilusad!

Jututeemadeks oli minuga rääkima tulnud blogijatel 2 põhilist teemat: 1) pulmad 2)trenn, kaalukaotus, enda ebaõnnestunuks kuulutamine. See oli koht, kus inimesed ilmselt ei saanud ise ka aru, kui väga ma neid sõnu just siis vajasin. Me ei tea oma sõnade väärtust teise inimese jaoks. Mina aga tean, mida ma neilt inimestelt õppisin, kes minuga oma mõtteid jagasid. Aitäh teile!

Eeskava algas mingi lauljaga. Kahjuks oli teda suminas väga halb kuulda. Võis ka olla, et tulemuste ootamise ärevus oli suur ning seetõttu huvi laulja vastu puudus.

Õnneks astus varsti lavale õhtujuht Uku Suviste ning hakkas nimesid ja blogide aadresse ette lugema. Üsna kiiresti oli poliitblogide kord, nii et mina sain kätte oma 3.koha diplomi. Oli küll hea meel! Tõesti!
Foto autoriks Meelis Tomson ning foto pärit Marimelli blogist ("Võitjad poseerimas!")

Elu24 pildistas ka osalejaid. Kuna kohal oli mitusada inimest, siis on täitsa uhke olla mitmel neist 55st fotost, mis nad panid üles siia: Eesti Blogiauhinnad 2016: vaata, kes kohal käisid!

Tulemuste kohta mul kriitikat pole. Kuna enamusi blogidest pole ma lugenud, siis ei oska midagi arvata. Minu jaoks oli ainuke negatiivne asi Padjaklubi Laura blogi sissetoomine. Ma usun, et kui mu blogi saaks vähemalt ühe töötaja (ehk videokaameraga mul järgi käiva inimese... või kasvõi kellegi, kes ettelugemise peale mu teksti kirja paneks) ja lisaks hunnikus telereklaami, siis oleks järgmisel aastal mitmed auhinnad garanteeritud. Nii et otse öeldes on selle nimi ebaaus konkurents. Rääkimata sellest, et väljamõeldud stsenaarium ei ole ju võrreldav tavalistest inimestest blogijatega. Ving sai otsa (ükspäev tegin katse, et kui ving välja lasta, siis muutud väiksemaks!)

Kes veel pole aru saanud, siis ma olen vaikne ja tagasihoidlik inimene. Liis õnneks ei ole! Nii hakkaski ta ühel hetkel mu suhtekorraldajaks. Tulemuseks oli, et äkitselt seisin Uku Suviste kõrval ja rääkisin talle välja tõsiasja, et tema oli üks neist meestest, kellele ma noorteka "Ütlemata sõnad" kirjutamise ajal pidevalt mõtlesin ja kellega tõtt vahtisin. Ausalt, ma tundsin ennast tema kõrval nagu 12-aastane edvistav plikake. Alles käisin riigikogus, kus terve maja on kuulsusi täis, aga Uku kõrval põlv värises ja tundus, et jutt jookseb kokku. Siiski jõudsime kokkuleppele, et saadan talle e-maili ja saan seejärel aadressi, et saata lugemiseks oma raamat, mida ta on enese teadmata kirjutada aidanud.

Uku oli siis jah üks kuulsustest, kelle ma "Ütlemata sõnade" kirjutamise ajal ajakirjast välja rebisin ja oma seinale kleepisin. Nii andsin oma tegelastele näod. Muidu on väga raske meeles pidada, milliste juuste-silmade-kehaehituse-jms "näidustustega" tegelased on.

Tegime Ukuga pilti ka, aga seda pean fotograafi käest veel küsima.

"Wabadusest" jalutasin ära õndsalt naeratades. Esiteks kogu see üritus... sõnatuks võtab, aga mõte on, et motivatsiooni tuli juurde. Blogijaid on nii palju, aga esimesel korral kohe mingi koht saada... No ja see, et kuigi mina teadsin väheseid, siis mind teadsid hulga rohkemad. See ikka on täitsa oma maailm ja minul koos oma blogiga on seal mingi koht täitsa olemas.

Teiseks loomulikult mõte, et äkki lähebki nii hästi, et Uku viitsib raamatust endanäolist tegelast otsida ja minu teost lugeda. Jah, ma olen selle raamatu kohta ainult head tagasisidet saanud, aga iga uus lugeja on väga oodatud. Blogija Maris sai "Ütlemata sõnad" blogiauhindadel jagatud kinkekotist ja kirjutas raamatu kohta siin: Raamat "Ütlemata sõnad"

Ei väsi kordamast, et eelmisel aastal blogiauhindadest tagant järgi kuulmine oli üheks suureks põhjuseks, miks ma siinse blogiga üldse alustasin. Nii olen väga tänulik Mari-Leenule selle ürituse korraldamise eest. Minu jaoks sai igatahes selgemaks, et miks ma siin seda ja teisi postitusi kirjutan. Samuti sai selgemaks vastutus iga sõna eest, sest nägin- inimesed tõesti loevad! Loomulikult avastasin ka hulga uusi blogisid, mida aegajalt jälgida.

Kõik hääletuse tulemused ja igasugused huvitavad blogid on kirjas siin: Eesti Blogiauhindade tulemused.

Teised blogijad on Eesti Blogiauhindade jagamisest kirjutanud siin:
Marimell
Maris ja maailm
Mallukas
Kadi Raam
G2tlin
Diip Kunstiinimene
Merlin Saretko
Ebapärlikarp
Katjonok





Laupäev, 11. juuni 2016

Blogijad saavad täna auhindu

Mul oli pikalt pooleli postitus Eesti Blogiauhindade jagamisest. Tahtsin kirjutada sellest, keda ma loen ja kelle poolt hääletan. Aeg aga läks ikka kiiresti ja hääletamine lõppes enne, kui ma selle postituse jõudsin teha. Nii muutus sellise postituse tegemine mõttetuks.

Ma pole ka eriline IT-geenius, nii et blogiauhindade ürituse logo minu blogisse ei jõudnud ja enda poolt hääletamise heaks ma väga midagi ei teinud. Mõned korrad facebookis jagasin, kuid suuremat kampaaniat ei teinud.

Mu blogid kandideerisid kolmes kategoorias:
1) pere- ja beebiblogid
2) poliitblogid
3) raamatublogid

Pere- ja beebiblogides ma midagi ei looda, sest meil on neil teemadel meedias tuttavad gigant-blogijad olemas. Teistes kahes kategoorias on aga kõik võimalik.

Sellegi poolest ei olegi minu jaoks tänase ürituse puhul kõige olulisem auhindade saamine või mittesaamine. Annan endale aru, et sellised hääletused ei näita tegelikult blogi sisu kvaliteeti, vaid seal mängivad veel väga-väga paljud faktorid (mis ei välista, et võitjad on siiski väga kvaliteetsed). Lihtsalt on hulk nippe, mida saaks teha ja tehaksegi, et oma blogisse rohkem inimesi tuua. Mina olen keskendunud kirjutamisele ja FBs reklaamimisele. Muude nippidega pole olnud aega, ega tahtmist tegeleda.

Siiani teadsin, et tänasele üritusele lähen täitsa üksi. Algul teadsin, et Herlend jääb lastega koju, et ma saaks minna. Tema läks aga hoopis rallit vaatama, nii et ma ei saa öelda lauset, et ta ei tule minuga kaasa selleks, et lastehoiu abil aidata minul osaleda. Selles mõttes aga ei muutu ju midagi, kuna teadsin kogu aeg, et lähen üksi.

Täna aga läks lahti müstiline suhtlemiste ralli, kus sain aru, et tegelikult ma tunnen päris paljusid, kes seal kohal on. Mitmed nende seast tulevad ka üksi, nii et tõotab tulla vahva õhtu. Nüüd hakkabki mängima see tõsiasi, et blogides oleme ju enamus üksi, tihti ei teagi, kellele kirjutame. Sellises kohas, nagu täna, tuleb aga välja, et kes ja kui palju blogisid loeb ja seega meie eludes on osalenud.

Ma olen üle 11 aasta bloginud ja mind ikka veel üllatab, kui võõrad inimesed astuvad juurde ja räägivad minuga mu elust. Mis sellest, et ma aastaid oma elu olen avalikult laiali laotanud. Nii et täna kohtan kindlasti toredaid inimesi, kelle eludes ka ise olen osalenud. Ma küll ei ole väga aktiivne blogide lugeja, kirjutama jõuan rohkem, kuid mitmed toredad inimesed on mulle siiski silma jäänud. Tänase õhtu kohta tean juba, millest mitmed minuga rääkida planeerivad. Eks ikka pulmadest.

Peale mu eilset postitust Pulmadest juhe täitsa koos on täna pulmakorraldus väga aktiivselt käima läinud. Mitmed tuttavad inimesed on meelde tuletanud, et neilt saan ühte või teist teenust tellida ning samuti võõrad. Nii et asjad liiguvad. See oligi eilse postituse mõte- tuletada meelde mulle inimesed minu ümber, kelle olen ära unustanud. Ma tean, et mu ümber on palju toredaid inimesi ja oma pulmapäeval tahan ennast just sellistega ümbritseda.

Kui mitmed blogijad on postituste viisi arutlenud, mida täna selga panna ja kuidas välja näha, siis minul see väga keeruline pole. Ikka läheb käiku klassikaline must kleit, sest mingeid teisi kleite mul pole. Pole plaanis osta ka. Tänaseni olin kindel, et näo ja juustega saan ka ise hakkama. Kuna ma elan päev korraga ja planeerin ühe päeva üritusi sel konkreetsel päeval, siis hakkasin alles täna tänasesse üritusse süvenema. Nii sain aru, et profiliigast peab ikka abi paluma. Kiire hädakisa ja Evelin Sulg oligi valmis mind vastu võtma. Nii saan nüüd enne veidi ilusamaks, kui ise oleks suutnud teha. Ainuke probleem, et kuna mul ikka nutitelefoni ja seega gpsi pole, siis ma ei tea, kas suudan Tallinnas õigesti Evelini juurde jõuda.

Eile öösel istusin kl 4ni arvutis ja otsisin pulmadeks mõtteid. Suur plaan oli täna päeval magada, sest pidime kogu perega kodus olema. Kuna aga ralli tuli vahele, siis lähen varastan vähemalt nüüd tunnikese, enne kui linna poole teele asun.

Nimesilti mul pole. See tuli alles hiljem meelde. Inimesi tunnen ka halvasti ära, nii et kes tahavad, tulge minuga ikka ise julgelt rääkima.

Blogiauhindade jagamine on tinglikult ka selle blogi sünniabiline. Nimelt just eelmise aasta blogiauhindade jagamise kohta kuuldes-lugedes hakkasin oma eelmist blogi kriitiliselt hindama ning sain aru, et see on oma aja ära elanud. Saigi tehtud otsus ja blogi Minu ilus elu maal saab varsti tähistada esimest sünnipäeva.

Kohtumiseni Wabaduses (ma polegi seal käinud pärast seda, kui selle koha (endise nimega) oma romaani "Homme on ka päev" sisse kirjutasin)!

Reede, 10. juuni 2016

Pulmadest juhe täitsa koos (pulmakorraldus #4)

Meie septembris paika pandud pulmade kuupäevani on aega veidi rohkem kui kuu aega, aga ikka pole ma peaaegu midagi korraldanud. Nüüdseks on juhe juba täitsa koos. 8 kuuga tehtud peaaegu mitte midagi.

Ok, valetan- sel nädalal tegin lõpuks facebook´is ürituse, kus suurem osa kutsututest on kirjas ning näevad, et nad saavad varsti kutse. Ainult, et "varsti" jaoks on ammu väga hilja.

Miks ma ei saa praegu pulmi korraldatud:
1) mul on kogu aeg midagi olulisemat teha. Ma mõtlen, et lõpetan ühe projekti...ja veel ühe... ja veel ühe... ja et siis jõuab küll, aga alati tuleb mingi järgmine huvitav projekt peale ja... pulmadeni on nüüdseks aega umbes kuu!!!

2) ma olen varem korduvalt suure osalejate hulgaga üritusi korraldanud... ja ma tean, et olen võimeline neid suht kiiresti tegema (seega probleem on see, et ma tean, et mul ikka veel polegi tegelikult kiire, sest alati on kõik võimalik... enda võimekuse teadmine on aegajalt negatiivne ning toob kaasa ülesannetega venitamise)

3) idealism- ma olen algusest saati teadnud, et hakkasin septembrikuust organiseerima, sest tahame teha väga armsa ürituse! Aaaaga, kuna mul pole siiani õrna aimugi, mida on üheks meie jaoks väga ideaalseks pulmaks vaja, siis ma ei saa seda ilmselt ka korraldada

4) siiani ootasin jaanuaris alanud trenni ja aprillis alanud dieedi tulemusi, et selle järgi otsustada, kas pulmad üldse tulevad või mitte. Kuna sel teemal andsin nüüd alla ja pulmadeks ilusaks enam saada ei looda, siis sai ikka tehtud otsus, et kuigi ma ebaõnnestusin, siis pulmad siiski tulevad. Halb otsus on samuti otsus ning sellest saab kuidagi edasi minna. Kas rõõmsalt, aga vähemalt edasi.

Ja rohkem põhjuseid polegi vaja!

Nende põhjuste tulemus on, et:

1) mul pole õrna aimugi, mille järgi valida head fotograafi? Jah, ma võin kodulehti sirvida ja pilte võrrelda, aga kui mul pole endal mingit kunstisilma, siis ei oska ma ju võrrelda.

2) mul pole õrna aimugi, kuidas valida hea bänd? Mulle õudsalt meeldiks mõnus rahvamuusika, aga me käisime hiljuti Herlendiga Kuursaalis Kihnu Poisse nautlemas ning enamuse õhtust Herlend vingus, kuidas ta ei oska tantsida. Ja ometigi oleks vaja olnud vaid reilender selgeks õppida. Herlendil jäi suu lahti, kui pool saalitäit rahvast lihtsalt "kolme paari" tantsima hakkas ja mina vesistasin tantusplatsi kõrval, sest ma ju siis ka ei saanud seda tantsida. Nii et tegelikult ei saa ma selles küsimuses lähtuda sellest, mis mulle endale meeldiks, sest eeldan, et enamusel külalistel on Herlendiga sarnane tantsukogemus.

3) mul pole õrna aimugi, kuidas hea õhtujuht leida? See, et parimatel on praeguseks ajad kinni, on teine teema. Aga mul pole õrna aimugi, keda ma üldse tahaksin. Need, kes ennast suurelt reklaamivad, pole tavaliselt need, keda võiks tahta. Tahaks, et inimene oleks meiega seotud, kuid samas piisavalt professionaal.

4) mul pole õrna aimugi, milline ilm on ja kui palju peaks mõtlema õuepeo varuvariandile kusagil siseruumides? Kui ilm on selline, nagu viimastel päevadel, siis ei ole ju väga lõbus õues olla. Eriti koos lastega.

5) ma ei tea, kui palju mind pulmapäeval häirib see, et ma ei saa abielluda kodukirikus, sest sinna pole naisvaimulik laulatama lubatud? Ma olen kogu aeg teadnud, et kirik, mille täieõiguslik liige alates 2000.aastast olen ning millega juba enne seda aastaid seotud olin, on see, kus ka kõik meie pere tähtsad sündmused toimuvad. Seekord see nii ei ole. Aga loomulikult olen õnnelik, et laulatust viib läbi õpetaja Tiina Janno, kes on läbi aegade meie perele väga palju soojust kinkinud ja väga armas inimene.

Üldse tahaks, et hästi palju asju oleks jagatud inimeste vahel, kes on meile armsad ja tähtsad. Mul on mingi tõrge selle vastu, et sirvida võõraste inimeste lehti ja õhtujuhtimist-bändi-jms lihtsalt teenusena tellida. Tahan tunda ennast sellel päeval hoitult ja armastatult. See eeldab enda ümber turvalisi ja armsaid inimesi, mitte maksmishetke ootavaid töötegijaid.

Nii et mul on liiga palju sisemisi tõkkeid ja... nii ma ei oskagi mitte midagi otsustada, ega teha.

Igasugused soovitused õhtujuhtide, bändide ja muude teemade suhtes on nüüd väga oodatud.

Ma lähen nüüd otsin mõne klassikalise pulmakutsete tegija, sest kutsed on üks teema, kus ma idealismist ning erilisusest olen loobunud. Kõik erilised mõtted on läbikukkunud, nii et praegu on oluline lihtsalt midagi valmis saada.

Siis mõnulen mõned tunnid ühega raamatutest, mille paar päeva tagasi raamatukogust tõin. Ma võtsin suure hunniku väga häid raamatuid. Täna lõpetasin ühe ja olen väga rahul (see tähendab, et Tähtajaline elu 2.osa kirjutamine on mõneks päevaks peatunud, sest ma loen jälle).

Ja homme viimase nädala jooksul juba neljandat korda Tallinnasse. Seekord toimub Eesti Blogiauhindade jagamine. Auhindade lootused pole kõrged, kuid pidu tuleb kindlasti äge!





Esmaspäev, 6. juuni 2016

Vihmavarjutüdruku seiklused Riigikogu koridorides

Kui Heli Toompeale jõudis, hakkasid jamad pihta.

Plaani järgi olin täna Andres Herkeli töövarjuks. Võtsin ta kodu teeotsast peale, nautisime Tallinna ummikuid (taas meenus, miks ma Tallinnas ei ela ja sinna enam kunagi kolida ei taha!), parkisime mu auto Toompea ette parklasse, lasime turvamehel mind tuvastada ning mu käekotti kiiritada, ronisime mõned trepid kõrgemale, jalutasime mõned koridorivahed ja olimegi Vabaerakonna fraktsiooni ruumides. Ja siis hakkasid probleemid pihta.

"Mis sa siin teed?" kostusid mitmelt poolt küsimused.
"Mind valiti eile juhatusse. Ma mõtlesin, et nüüd saingi töö Riigikogus," selgitasin korduvalt. Kuna mu hääl on laupäevast ikka ära, siis igaühele rääkisin seda niigi eraldi, aga kõigile tuli kaks korda rääkida, sest keegi ei saanud mu´st aru. Õnneks mõni ikka teadis mu tulekust ja isegi nädalaplaanis olin kirjas:

"Miks te nii rõõmsad olete?" tahtis Artur Talvik järgmiseks teada.
"Me tulime koos, ühe autoga," selgitasime koos Andresega.
Tundub, et vastus rahuldas, sest järgmised norimised tulid juba ühe teise auto teemal.

Algas Vabaerakonna fraktsiooni koosolek. Kes ei tea, siis Vabaerakonna fraktsiooni kuuluvad meie erakonnast Riigikogusse saanud inimesed. Nagu öeldud, kuna ma eile juhatusse sain, siis sättisin ennast ka laua äärde. Kuna me tulime erakonna esimehega ühe autoga, siis tundus väga õiglane, et mu koht on tema paremal käel. Nüüd hakkasime kõik tõsisteks ja arutati läbi eesootava nädala põhilised arupärimiste ja eelnõude teemad:

Järgmine päevaplaani osa oli intervjuu Postimehe TV-le. Jalutasime Andresega Toompealt alla Maakri tänavale. Tema muudkui teretas inimesi ja mina tundsin, et mul on vaid vihmavari puudu. No ikka selleks, et õigustada vihmavarjutüdruku rolli. Postimehel oli sünnipäev, nii et tehti videot sellest, kuidas Postimeest tehakse. Nii sai Andres juba grimmitoolis kaamerasse rääkida sellest, mida ta intervjuul rääkida kavatseb. Mina virvendasin ka kaasa. Seda videot näed siit: Päev Postimehega (video, mis algab kl 12:53- päevaintervjuu) Kuna mul vihmavarju polnud, siis hoidsin intervjuu ajal vähemalt Andrese rahakotti ja telefoni.

Pilte tegin ka:

Postimehe TV vaatajate jaoks sai kogu sellest kohtumisest valmis selline video: Päevaintervjuu Andres Herkeliga- IRL ja sotsid on Reformierakonna pantvangis, ega väljenda oma valijate arvamust. Selles videos mind ei ole, sest nagu nägite, tegin ma sel ajal kõrval diivanil kõigest pilti ja püüdsin olla kuss ja mitte köhida.

Ukse taga andis Andres veel telefoni teel intervjuu Kuku raadiole. Kõik tahtsid täna meie eilsest üldkogust rääkida.

Seejärel marssisime läbi linna tagasi Toompeale. Huh, ma mäletan Riigikantseleis praktikal ja tööl oldud ajast, et need trepid on ikka hullud. Isegi mu romaan "Homme on ka päev" algab nende hullude treppidega. Toompeal tuvastasin taas oma isiku ja lasin kiiritada käekoti.

Tagasi pesapuul ehk fraktsiooni toas. Kuna Andresel tuli arvutis töötamise aeg, siis otsustasime mulle mõne erikomisjoni otsida. Artur oli nõus mind kaasa võtma. Enne pidime sööma ka. Artur tunnistas, et ta on ainuke Vabaerakonna liige, kes kasutab auto liisimiseks mõeldud kuluhüvitisi ja seepärast võib ta mulle lõuna välja teha. Lasin ennast rahulikult ära osta. Artur küll arvas, et peaksin võimalust ära kasutama ja rohkem süüa võtma, aga ma mõtlesin, et ma ei pea ju kohe esimesel korral välja näitama, kui äraostetav ma olen.

Kohvikus lõpetas Märt Sults oma lõunasööki. Saime tema käest ületamatuid juhiseid miitingute korraldamiseks. Kuna me ilmselt Märdi tasandile ei küündi, siis me vist järgi ei tee.

Lõunale järgnes suitsupaus. Artur teab, et kui me koos üritustel oleme, siis ma käin tal järgi... suitsunurgas. Nuusutamas, noh. Nii me jõudsimegi kõigi asutuste kõige sotsiaalsemasse kohta (ei, mitte asutuse FB lehele!)- suitsunurka (või suitsurõdule). Tunnistan- mul on USAs elamise ajast nõrkus kirsitubaka lõhnale. No ja see ongi põhjus, miks ma muudkui Arturit suitsunurgas nuusutamas käin.

Tagasiteel saime kokku mingi noore sotsi poisiga (umbes minuvanuse). Mina teda ei tunne ja tema piidles mind ka algul umbusklikult, kuid siis leebus. Kui algul oli jutt, et neil on palju raha ja ei oska seda kuhugile panna, siis jutu käigus tuli välja, et tegelikult nad kõigepealt ikka võtavad uutelt raha vastu ja alles siis jagavad. Noor sots kinnitas, et kilekotides nad raha vastu ei võta, sest see ei ole loodussõbralik. Ainult paberkotis. Ise usun, et tegelikult lihtsalt kannatab paberkott suuremat raskust, seega... ilmselt pole mõtet sotside poole väiksema summaga pöörduda.

Läbijooks pesapuult ja oligi erikomisjoni aeg. Astusime Arturi nimega korruptsioonivastase komisjoni ruumi. Meestest koosnev komisjon istus juba viisakalt sumisedes laua ääres.
"Sealt näed paremini," suunas täitsa tuttava nime ja näoga liige mind enda selja tagant teisele poole toolile istuma.
Artur tutvustas oma turvameest (mind!) komisjoni liikmetele ja töötajatele.
"Alles hommikul olid sa Andres Herkeliga!" pigem teavitas kui küsis üks komisjoni töötajatest.
"Ta avastas, et talle meeldivad vabad mehed rohkem," selgitas erakonnavaba Artur olukorda, kus ma Andrese päeva jooksul Arturi vastu ümber vahetasin.

Komisjon arutas avalike huvide deklaratsioonide esitamist. Mina pean seda ka volikogu liikmena kord aastas esitama. Sain seal laua taga teada, et tegelikult pean vähemalt ühte asja teisiti deklaratsiooni kirjutama. "Huvitavam" fakt oli aga see, et üle 1000 kohustatud inimese pole huvide deklaratsiooni esitanud. Ja kui ma nüüd õigesti aru sain, siis sellest ei juhtu mitte midagi... Miks on meil vaja asja, mille mittetegemisest ei juhtu midagi?

Komisjonist tagasi pesapuu juurde liikudes astus oma toast välja Eiki Nestor. Artur tutvustas talle oma turvameest ja kätlesime Nestoriga. Selgitasin, et tegelikult olen vihmavarjutüdruk, aga toas pole vihmavarjul eriti mõtet ja et tegelikult mul pole ka vihmavarju.

Fraktsiooni toas suunati mind tagasi töövarjutaja Andrese juurde. Läksin ta tuppa ja uurisin, mida ta teeb.
"Kirjutan sulle kirja," vastas Andres.
Ma siis teatasin elutargalt, et pole vaja, ma olen ju siinsamas. Tuli välja, et ta kirjutab kogu uuele juhatusele, nii et jätsin ta seda lõpetama. Rääkisime ülejäänud kohalolijatele hoopis meie juhtumistest erikomisjonis ehk et aruandmisest sel teemal, kellega ma siis lõpuks (ringi) käin. Saime aru, et oleks pidanud viitama peretülile (vihjega hiljutisele Eesti Ekspressi artiklile).

Kuludest tuleb ka aru anda. Fraktsiooni toas söödi ära kauss rediseid, palju kommi, porgandit ja joodi vett-teed-kohvi. Viimast oskavad küll vist vaid Age ja Epp teha. Artur igatahes oskab vaid teemasinat (veekeetja!) käsitleda. Tema poolest oleks ma võinud kohvita jääda. Teised fraktsiooni liikmed polnud väga teadlikumad. Ja siis alahinnatakse koosolekutel kohvikeetja rolli. Heh, ma küll olin üliõnnelik, kui oma kohvi jälle kätte sain.

Sujuvalt oligi käes täiskogu istungi aeg. Minu kaart avas küll mitmeid uksi, kuid mitte suure saali rõdule viivat. Nii pidi Age mind sinna saatma. Teel saali tuli selja tagant Kadri Simson, kes soovis mulle õnne. Jah, olin küll meelitatud, et ta mu seal niiviisi ära tundis ja teadis, et mind eile valiti. Tänasin muidugi viisakalt. Kadri teatas naeratades, et nüüd siis võtsin endale ka selle vastutuse kanda ning et nimi läheb B-kaardile. Ahaaa, sain siis aru, et... jah, see on tõesti midagi suurt, mis eile sai. Ma tõesti olen nüüd erakonna juhatuse liige ning oleneb vaid minust endast, kui maksimaalselt kõiki neid võimalusi ära kasutan ja tulemusteks realiseerin. Kummaline, et see just peale Kadri sõnu kohale jõudis, sest viimaste päevade jooksul polnud ta sugugi esimene (ega ka mitte viimane) õnnitleja.

Eks Kadri sõnad liitusid Andrese mitme kõnega, mida päeva jooksul pealt kuulsin. Ta kiitis korduvalt uut juhatuse koosseisu ning teatas, et me peame nüüd rohkem poliitiliseks muutuma ja rohkem ise sõna võtma hakkama. Suur võimalus ja vastutus. Ahvatlev!

Riigikogu saal täitus ilusti:

Härra peaminister valmistus arupärimistele vastama. Mina tegin nii kaua tema peast pilti:

Siis toimus kohaloleku kontroll ja... saalis hakkas olukord lahenema ning read hõrenema. Jah, ma tean, et saadikud saavad tööd teha oma kabinetis ja seal telekast saalis toimuvat jälgida, aga... no ikkagi... Ma mõtlen, et kas ma ikka ise tahan esineda saalile, kust kõik jalga lasevad? Õnneks kõik ei läinud, nii et Taavi sai arupärimistele ja küsimustele vastata mitu tundi. Esimene punkt näiteks kestis pea 1,5 tundi. Kokku oli 7 päevakorrapunkti.

Vaatasin ja kuulasin ja mõtlesin mina kogu selle loo peale. No ja ma tõesti ei saanud aru, mis on selliste arutlemiste mõte, kus keegi midagi ei otsusta ning lause lõpetamine oleneb sellest, kas jõuad õigel ajal "ma-palun-aega-juurde" karjuda? Aga no ma alles õpin Riigikogu tööd tundma, nii et äkki ma varsti oskan vastata. Paar inimest astus aegajalt saali tagasi nii eksinud näoga, et teema mõistmist neilt küll oodata ei saanud.

Umbes kl 18 paiku astus pulti Ossinovski. Kuulasin teda hoolega. Vähemalt püüdsin kuulata. No mitte midagi ei saanud aru. Ei, ma pole vahepeal lolliks jäänud, et Ossinovski juttu ei mõista. Lihtsalt ei saanud aru. Ta pomises seal all niiviisi, et üles kostis iga kolmas sõna. Siis mulle aitaski. Kuna ma olen terve selle nädalavahetuse ringi jooksnud ja lapsed pole mind peaaegu näinudki, tulin koju ära. Teistel jäi minu lahkudes veel 3 punti arutada.

Pildistamise aeg ka minu nunnu jaoks, sest tema pole enne Toompeal parkida saanudki. Endal nii uhke number, aga Toompeale pole saanud. Nüüd sai:

Selline oligi mu vihmavarjuta päev Riigikogus.