Kas ma peaksin minema poliitikasse või õpetajaks? Kus saab meie lapsi tegelikult aidata?

Sel nädalal on minu tööplaani üks olulisemaid küsimusi jällegi olnud, et kas ja kuidas mahuvad ATHkad ning teised neuroerinevad lapsed Eesti haridussüsteemi. Teema, millega olen nüüdseks tegelenud 11 aastat ... ja kui lasteaed ka haridussüsteemi osaks arvestada, siis veel mitu aastat rohkem. Ja seda kõike ikka omast kogemusest. 

Kõigile, kes kohe otse mu laste kallale soovivad minna, ütlen igaks juhuks, et mitte ühelgi mu lapsel pole mingit diagnoosi ... mul endal ka mitte, aga ... mõnelgi oleks ilmselt vaja ning see teeks elu lihtsamaks. 

Päris uskumatu, aga tänasel päeval elame jätkuvalt ühiskonnas, kus on levinud lihtsustatud arusaam, et kui laps reageerib mürale, ärevusele või stiimulite üleküllusele, siis "lapsevanem pole teda piisavalt hästi kasvatanud" ja "lapsevanem peaks lapsega kodus sellest lihtsalt rohkem rääkima" ja "lapse peaks lihtsalt PAREMINI KÄITUMA HAKKAMA". 

Täna peab ikka rääkima, et ATH ja teised neuroerinevused ei ole koduse kasvatuse viga - see on närvisüsteemi eripära. Kui me taandame süsteemse kriisi hariduses vanemate "kasvatamatuseks", siis sulgeme silmad reaalsuse ees: nii on meie klassid täis "halbu lapsi", õpetajad põlevad klassi ees läbi ning koolijuhid ei saa süsteemsemalt probleemi lahendamisega tegeleda, sest tuleb hoida iga inimest, kes on klassi ette astumise nõusoleku andnud. 

Kõik peavad ühte klassi mahtuma

Tänasel päeval on koolides olukord siis selline, et kõik lapsed peavad ühte klassiruumi mahtuma. Me ei räägi vaid sellest, et ühes klassis on lapsed, kelle mõtlemine, taju ja käitumine erinevad (neuroerinevad), vaid näiteks ka välismaalased, kes eesti keelestki aru ei saa. Ja õpetajate kohus on neid kõiki korraga õpetada. Ja hakkama saada. 

Samal ajal on koolijuhtide küsimus, et kuidas õpetajate kohad täita. Isegi niisama. Lisaks aga siis klassi ees, kus on koos erinevate vajadustega lapsed, kelle eripärad siis omakorda veel teineteist trigerdavad. Ehk et kui üks laps klassis "laine" vallandab, siis avab see mitme lapse omapärase (ja enamasti siis häiriva!) käitumise voolu. 

Ma saan sellest kõigest aru. Ma olen alati teadnud, mis on minu laste roll sellistes kooslustes. Ja ma saadan oma lapsi kooli julgustavalt ja toetavalt ... ja suure murega südames. Mõne puhul rohkem, mõne puhul vähem. 

Igaks juhuks kinnitan, et haridusel on meie peres väga suur roll ning pean seda väga oluliseks. Tean, et mõnegi õpetaja arvates ma olen kooli vastane, aga ... tegelikult olen ma lihtsalt väga haritud inimeseks saamise ning isikliku kasvamise poolt. 

Kas peaksin õpetajaks hakkama? 

Tegelikult ei flirdi ma õpetajaks hakkamise mõttega niisama. Paarkümmend aastat tagasi olen aasta aega gümnaasiumis õpetanud. Samuti käin ju järjepidevalt koolides õpilastele esinemas. Seega ma tean, mis tunne on klassi ees seista. 

Samas ei ole mul tegelikult pedagoogilist haridust. See on see, mille ise olen oma mõtetes oma teele seinaks ette pannud. Mulle tundub, et ma ei jaga kogu sellest paberimajandusest ja muudest nõudmistest, mis õpetajale väljapool klassiruumi on. Aga noh, ma pole nö "põllul" olnud, seega ... ma ei tea, kas need on päris takistused või vaid mingi uskumus, mille enda pähe olen kusagilt jupikeste kaupa korjanud. 

Mul on väga targad lapsed. Neil pole õppimisega tegelikult probleemi. Samas olen aga aastate jooksul pidanud pidama hirrrrmus palju motiveerivaid kõnesid sellest, miks mõnda ülesannet tuleb teha. Lisaks kõik need enesehinnangu tõstmise kõned, kui neile tundub, et maailm ja nõudmised jms neid vastu maad suruvad. 

Sest ... noor ongi raske olla, aga ... eriti ATHkate ja muude taoliste erisuste puhul on su väljakutsed tavalistes piirides hakkama saada veelgi suuremad. 

Lisaks on minu jaoks läbi aastate peas kummitanud lause, mida õpetati meile umbes 20 aastat tagasi õpetajakoolituse raames: "Me kasvatame praeguseid lapsi tulevaseks eluks mineviku reeglite järgi elada oskavate inimeste kaudu!" 

Ning lisaks mõte, et meie poisse (tulevasi isasid, abikaasasid jne) vormib keskealistest naistest koosnev süsteem. 

Need on kõik mõtted, mida veeretan, kui mõtlen, et võiksin mõnda aega koolis õpetada ... aga samas on minu jaoks päriselt nii elevust tekitav see tunne, kui olen jälle ühe tunni noorte ees seisnud ja nad päriselt küsivad ja räägivad ja ... No see on lihtsalt kuidagi eriline tunne. 

Miks minust õpetajana ei piisaks? 

Ma usun, et õpetajana oleks minu tugevus see, et olen niiiii palju aastaid mitut väga erinevat teistmoodi mõtleva ja toimiva ajuga last kasvatanud, et suudaksin ehk rohkemaid lapsi toetada. 

Samas aga ... ma oleksin ju selles samas süsteemis, milles praegu oma lastega keerlen. 

Tänasel päeval on nii, et koolis ei saa õpetajad lastega tunnis hakkama. Lahenduseks on, et saadame Rajaleidjasse. Lapsevanem käib Rajaleidjas ära. Tehakse testid. Esitatakse koolile ettepanekud, kuidas lapsega toimida ning hinnang, et laps on võimeline tavaklassis õppima, aga ... õpetajal on klassis veel 23 last ning EI, tal ei ole aega, et ühe lapsega rohkem tegeleda. Selleks on tugispetsialistid. Kui lapsele individuaalsemat tähelepanu tahta, oleks vaja tugiisikut, aga ... selleks oleks vaja raha, mida koolil ei ole ning ... selleks oleks vaja eripärasemat käitumist, mitte sellist, mis lubaks tavaklassis õppida ... 

Oeh ... 

Seega põleksin koolis ilmselt kiiresti läbi, sest tegelikult on vead suuremas süsteemis, mitte vaid ühes klassiruumis. 

Kas peaksin poliitikasse minema? 

Äkki oleks hoopis poliitika see koht, kus saaks lapsi paremini aidata? Tegelikult proovisin seda, kui minu lapsed väikesed olid. Siis oligi minu suurim argument poliitikas osalemiseks, et ma tahan enda laste jaoks maailma paremaks teha ning seega samal ajal ka teiste jaoks. Ma ei jõudnud. 

Tänasel päeval räägime, et koolijuhil on käed seotud, sest ... raha ei ole. See tähendab, et koolides ei ole piisavalt tugiteenuseid osutavaid spetsialiste. Pole ka õpetajaid. Ja need õpetajad, kes on, vajaksid püsimajäämiseks rohkem abi tugispetsialistidelt ... keda ei ole, sest pole raha.

Õpetajana klassi ees, ega isegi koolijuhina ei saaks muuta seda, kas koolil on Rajaleidja soovituste elluviimiseks raha. 

Õpetajana ei saaks muuta seda, et kaasava hariduse sildi alla lükatakse lihtsalt koormus koolide kaela, kuid suurenenud kohustustega rahasid kaasa ei saadeta. 

Klassi ees seistes ei saaks mõjutada seda, et kohalikel omavalitsustel oleks rohkem raha ning võimekust, et lõpule viia hanked ning sõlmida lepingud, et vajadusel oleks kättesaadav psühholoogi ning psühhiaatri teenus. Viimane on näiteks eelduseks ka ATH diagnoosi saamiseks, ainult et psühhiaatri juurde saamine ise on omaette lapsevanemluse olümpiaspordi ala. 

Tänasel päeval poliitikasse astudes teaksin laste kasvatamisega seotud probleemidest kindlati varasemast rohkem. 

Suletud ring, milles kaotavad lapsed

Jah, võimalused ise "põllule" minna on praegu minu laual olemas. Näen probleemi. Olen seda ... neid aastaid  kogenud. Olen selles lootusetuse rattas oma lastega aastaid keerelnud, väsinud, kukkunud, uuesti püsti tõusnud ning tantsu jätkanud. 

Aga see on ikka väsitav ... 

Kõige hirmutavam on see, et iga päevaga kasvab mu ümber inimeste ring, kellel on samad mured ja probleemid, aga ... lahendusi ei nähta. Jah, meil on ajutised parendamised, aga suures plaanis on mured ju lahendamata. 

Kui klassiruumi jõuab laps, kes on ärev ning tunneb, et peab ennast tõestama, siis see on juba mingi pikaaegse jada tulemus. 

Kuni me jätkame lahendamist nii, et uurime suurtel koosolekutel, kes ikka mida esimesena ütles ja milline laps keda esimesena segas, siis ... see raiskab kõigi aega ning võtab veelgi ressurssi vähemaks suures plaanis kogu süsteemi parandamisele kuluda võivast energiast. 

Kurvastavalt paljude lapsevanemate argipäev on täna ringmäng:

- märkused, sest laps segab tundi

- kooli soovitus minna Rajaleidjasse

- Rajaleidja soovitused õpetajatele lapsega tunnis tegutsemiseks - koolist vastus, et õpetajad teevad juba niigi kõik endast olenev ning tugiteenuste inimesed on maksimaalselt hõivatud

- Rajaleidja soovitused närvisüsteemi toimimise eripärade osas psühhiaatri juurde minna - saatekirja saamine eeldab aga perearsti poolt e-konsultatsiooni, kui põhjendused pole piisavad (Rajaleidja suunavast kokkuvõttest ja kooli soovitustest EI piisa), aega ei anta ning küsitakse veel mingeid eelnevaid täiendavaid tegevusi ja uuringuid ... ja ma ei teagi, mida veel.

- psühhiaatri juurde saamiseks soovitatakse Rajaleidjast suunamist küsida laste heaolu spetsialistilt - kui saad mõne kuu jooksul lõpuks vastuse, siis tuleb välja, et eelmise hanke alusel linnale teenuse osutamine on aegunud ning uue hanke järgi pole lepingud veel alla kirjutatud, aga ... linna poolt psühhiaatritele pakutavad summad on nii väikesed, nii et psühhiaatri juurde juba ammu enam laste heaolu spetsialist kaudu ei saa. 

- psühhiaatri juurde saamisest oleme rääkinud ka hooldusõiguse kohtuasjas ning kohtunik ise ütles ka, et ainult enesetapust rääkimine samuti psühhiaatri juurde ei vii ning isegi enesetapukatsetega ei pruugi kiirelt aega saada, kuid see oleks juba realistlikum võimalus. 

Nagu ... päriselt????? 

Kellele meil neid lapsi vaja on ehk ... kuidas lapsi parimini aidata?

Ma olen väga tihti pidanud kinnitama, et ma pole oma lapsi mitte kellegi teise jaoks siia ilma sünnitanud. 

Samas kordan veel, et minu lapsed (ja ka kõik nende klassikaaslased ja teised praegu meie haridussüsteemis ja muudes süsteemides keerlevad lapsed) on ühel päeval kellegi (äkki sinu lapse) abikaasad, mõne (äkki sinu lapse)lapse vanemad, tulevased töötajad. Nemad on inimesed, kellele jätame selle riigi ja maailma laiemalt, mida praegu hoiame ja ehitame. 

Meie põlvkond on see, kes tegeleb vanade mustrite lõhkumisega, sest enne meid mineviku haavade tervendamisest väga ei räägitud. 

Enne meid polnud ka ATHd olemas. Eks ole. 

Mina olin umbes 40aastane, kui psühholoog esimest korda mulle mainis, et mul on ju ilmselt endal ka ATH. Ee ... see oli nii elumuutev hetk, sest äkitselt sain oma lastest aru. Ja samal hetkel sain aru, miks teised inimesed mu laste ümber nendega kohati käituda ei suutnud, kuigi minu arust olid nad ju nii juhitavad. 

Psühholoog sildistas mind "toimivaks ATHkaks", mis tähendab, et ma olen enda jaoks alati toimivad süsteemid välja mõeldnud ning ka oma lastele järjest õpetanud ja ... nii ma ei saanudki pikalt aru, et mu lastel midagi viga oleks, sest ... kõik ju toimis. Lihtsalt tuli õigeid võtteid kasutada. 

Seda kurvem on mul aga tänasel päeval ikka istuda koosolekutel, kus püüan arutada, kuidas me saaksime suuremas plaanis süsteemi muuta ja vastuseks on: "Aga kui ÜKS LAPS oleks NORMAALNE, siis oleksid kõik teised probleemid klassis ka lahendatud!"

Oeh ... ma tahaks selle peale pead vastu lauda taguda ... 

Nii ongi minu nõutu küsimus, et aga kuidas ja kust otsast neil lapsi (ja sellega õpetajaid ja lapsevanemaid ja ... no süsteemi üldisemalt) aidata ning korrastada? 

Ühelt poolt on probleemiks, et nende erinevate lastega ei saa hakkama noored õpetajad, kel kogemust veel vähe. Samas aga on minu jaoks veelgi hirmsamad nö vanema põlvkonna need esindajad, kelle jaoks ATHd pole olemas ja kes jätkavad liinil, et "laps peab olema normaalne ja kui ta vaid tahaks, saaks ta seda koheselt teha!". Lisame siia veel olukorra, kus kooli jõudvad tugiteenuste osutajad (psühholoog, sotsiaalpedagoog, HEVKO jt) on noored inimesed, keda vanemal õpetajal pole vaja kuulata, sest ... nemad on juba 700 aastat seda tööd teinud ja teavad ise paremini ... 

Kas minust sõltub miski? 

Ma ikka kuulen aegajalt "toetavaid" küsimusi ja etteheiteid, et: "Miks sul see laste koolitee toetamine nii palju aega võtab? Nad peaksid ise rohkem asju tegema? Sa ei peaks emana laste kooliasjades nii palju osalema?"

Ma olen väsinud selgitamast, et kõigi laste jaoks ei ole lihtsad asjad lihtsad. Samal ajal on minu laste jaoks ülimalt lihtsad nii paljud asjad, millega paljud lapsed, ega isegi täiskasvanud hakkama ei saa. 

ATH osas käisin alles hiljuti seminaril, kus räägiti täiskavanud ATHkate jaoks töökoha kohandamisest. Kõige olulisem mõte minu jaoks oli sealt, et "kui sa tunnet ühte ATHkat, siis sa tunned ÜHTE ATHkat!" Ehk et kui ma tean, et meil on peres mitmeid ATH sümptomaatikaga inimesi, siis mitte ükski neid pole samasugune. Kõik on täitsa erinevate tugevuste ja nõrkustega. 

Emana teeb see asja veelgi ... lõbusamaks ... eks?

See on aga suur põhjus, miks ma päriselt ei ole viimastel aastatel väga paljudes asjades osalenud. Eriti, kuna kolimise ja muude elukorralduse muutustega seoses on meie eludes olnud palju ebastabiilsust, mis aga omakorda süvendab igasugu sümptomeid veelgi. 

Tänasel päeval olen jõudnud olukorda, kus tunnen, et mul on kogemusi, mida kasutada. Enda laste jaoks saan ma igapäevaselt jätkuvalt teha seda, mida saan, kuid suuremas osas süsteemi korrastamisest nemad ilmselt enam väga midagi ei võidaks. 

Pahade laste vanemad vaikivad

Ma olen elu aeg "pahade laste" vanem olnud. Vähemalt mõne inimese arvates. 

Ma olen väga palju vaikinud, sest kui julgen rääkida, vastatakse: "Aga vaata, mida sinu üks või teine laps tegi või ütles!"

Ja nii ma olen vaikinud. 

Samal ajal on minu lapsed teinud nii palju ägedaid asju, olnud erinevates valdkondades edukad ning toetanud ja mõistnud paljusid inimesi, keda teised mõista ei suuda. 

Nii pole minu vaikimisest kasu saanud ei süsteem üldisemalt ega mina ise ega minu lapsed. Samuti mitte teised pered, keda sellised teemad puudutavad. Ja neid on palju! 

Inimesed (eriti lapsed!), kelle närvisüsteem erinevalt toimib, ei ole ise ka õnnelikud maailmas, mis on kujundatud hoopis teiste reeglite järgi kui neile sobiks. 

Ma pole kunagi oma lastele öelnud, et maailm peaks sinu järgi kohanduma. Ma olen alati selgitanud, et tuleb õppida, kuidas selles maailmas hakkama saada ning neile erinevaid võtteid õpetanud. 

Aga see EI tähenda, et võiksime tänasel päeval jätkuvalt "pahadeks lasteks" sildistada neid, keda meie praegune süsteem lihtsalt ringiratast keerutab ja keda me üheskoos aidata ei suuda. 

Tänasel päeval ja tänaste teadmiste juures ei saa olla meie lahendus ühele lapsele korrutada: "Sa pead paremini käituma!" 

Ma ei tea, kas see on see koht, kus on kohane öelda, et mul on maailma kõige ägedamad lapsed, kellel on kõigil erinevad tugevused ja erisused. Võimalik, et mõni lugeja ei saanud tekstis sellest aru ja seega igaks juhuks ütlen selle siin ära. 

Minu mõtlemiskoht on aga täna küll: kas laste jaoks oleks kasu sellest, kui astuksin klassi ette või poliitikasse? Jah, minu jaoks on alati küll variandiks ka minu raamatud, mille abil saan paljudest teemadest rääkida. Millises kohas aga saaks sinu arust rohkem laste heaks ära teha - kas õpetajana või poliitikuna? 

Jaga kommentaarides ka kogemusi, kuidas teie koolis erinevalt toimivate lastega seotud süsteem on lahendatud ja millised on probleemid. 

***

Mina olen Heli Künnapas (44), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (17a, 15a, 14a, 12a ja 8a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 40 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Üks põhiharitud laps ja tüli lilledega - tehtud!

Mul on nüüd üks põhiharitud laps! 

Ja mul on esimene gümnaasiumisse minev laps ehk et tal on olemas ka gümnaasiumikoht! 

Ja see kõik on niiiiii palju rohkem kui alles mõned kuud tagasi loota oleksin osanud! 

See on olnud teekond, millel on olnud nii palju siksakitamist ja pöördeid ja ... ma ei teagi, mida veel. 

Mu lapsed on kõik targad. Selles pole kunagi küsimus olnud, aga ... mu laste ümber on alati nii palju muud olnud, mis mõjutab ka koolielu, seega tulemustes pole ma tõesti kunagi kindel saanud olla. 

Pole eriline saladus, et alles 9 kuud tagasi ütles see sama laps, et ilmselt ta 9.klassi lõpetada ei suuda. Isegi pool aastat tagasi oli tal sama tunne. Ilmselt mõnelgi õpetajal samuti. 

Ja siis ta võttis ennast kokku. Siis mõtlesime koos välja, mida veel vaja on. Panustasime mõlemad oma võimete piirides. 

Ja ... ta tegi selle ära! 

Eelmise aasta lõpus kirjutasin endale selleks kalendriaastaks 3 suurimat eesmärki. Neist esimesed olid:

1) Mathias lõpetab põhikooli

2) Mathias saab sisse gümnaasiumisse

Ja ... need 2 on nüüd täidetud! 

Mõnigi võib öelda, et lapse haridus ja kooliskäimine jms ei ole kuidagi vanema teema. Taaskord ütlen - seda saavad öelda inimesed, kelle lapsed on elanud sellistes ebakindlates oludes, nagu minu lapsed on elanud. Et kui saad täpselt aru, mille muuga nad kooli jms kõrvalt on pidanud hakkama saama, siis ole nii kena ja tule mulle ütlema, kui palju ma peaksin lapse haridusse panustama ja kui paljuga peaks ta ise hakkama saama. 

Jah, ilmselt saame vaid me ise siin täpselt aru, kui suur saavutus see on ning mõnelegi võib tunduda, et rõõmustan liiga palju selle üle, aga ma ise tean, mis kõik selle taga on, et me tänasel päeval kõik koos siin võiks seista, nii et ... ma olen niiiiii õnnelik! 

Oluline on ka see, et sellistest suurtest verstapostidest on nüüd natukeseks ajaks rahu majas. See annab ka mulle rohkem hingamisruumi. 

Ma olen nii tänulik kõigile inimestele, kes on sel teel Mathiasele toeks olnud. 

Ma olen tänulik ka neile, kes ei takistanud. Ehk et kui ei tahtnud-suutnud-osanud aidata, siis vähemalt ei takistanud. Seegi on vahel suureks abiks. 

Tean, et see tundub aastate pärast nii väike samm ja et see on alles teekonna algus, aga ... see on ülimalt suur samm, mis üldse lubab sellel teekonnal jätkuda. 

Tüli lilledega

Aktuse ajal ja järel oli vahepeal küll tunne, et kui Mathias oleks teanud, kui suur töö see lõpetamine on, siis ta poleks seda üldse teinud. Tema suurim tüli oli lilledega. 

"Eeemps, neid on nii palju!"

"Eeemps, need lilled kukuvad!"

"Eeemps, mul on käsi väsinud!"

"Eeemps - sina võta need lilled!"

Ühel hetkel pärast õnnitlemist tuli Mathias mulle koridoris ilma lilledeta vastu. Küsisin, et kus lilled on. Ta näitas ühe klassi poole: "Sinna panin!" 

Kui ta kuulis, et aktus ja õnnitlemine oli vaid üks osa ning nüüd tuleb KOOS lilledega pildistama hakata ... klassiga ... sugulastega ... üksinda ... jne, siis ... no ilmselt kahetses ta sel hetkel mitu-mitu korda, et üldse lõpetanud oli. 

Meie minu õdedega siis vaid itsitasime, et näha on, et laps pole varem kooli lõpetanud. 

Siis sain küll ka aru, et mu lapsed polegi väga ka teiste lõpetamistel käinud ... See on see, kui üks põlvkond on ees oma tiiru ära teinud ja nüüd hakkab järgmise põlvkonna kord, sest nüüd hakkab neid kooliringe ja muid ringe järjest täis saama juba järgmisel põlvkonna. 

Seega - palju õnne, armas Mathias! 

Suur töö on tehtud, aga ... no see on kindlasti veelgi suurema töö ja pikema teekonna algus! 

P.s. igaks juhuks ütlen, et kõik lilled jõudsid õnnelikult koju ja vaasidesse (purkidesse jms)!  

***

Mina olen Heli Künnapas (44), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (17a, 15a, 13a, 11a ja 7a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 40 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Kellele kohtuotsusega seekord raha jagati?

Kui sa ei viitsi rohkem lugeda, siis kiire kokkuvõte sellest postitusest on selline:

1) raha jagati lastele

2) 5 lapse kasvatamine ongi kulutas ja sinna päriselt lähebki raha (isegi, kui emal pole kunstküüsi ja -ripsmeid)

Ehk siis 10 päeva tagasi jõudis meieni elatise kohtuotsus. Järjekordne. Eks neid ole meil juba omajagu. 

Veidi rohkem kui 1,5 aastat tagasi tehtud kohtuotsuse kohta saad lugeda siit: elatise kohtuotsus. 

Üldisemalt leiad lahutamisega seotud postitused siit: lahutamine. 

Kuidas meil kohtus läks? 

Minu suurim hirm seekord oli, et mitmed lapsed tahtsid istungile kaasa tulla. Kuna tegemist oli avaliku istungiga, siis ... kuigi see mulle ei meeldinud, siis lasin neil kaasa tulla. Kohtunik aga saatis lapsed kohe välja, sest ... kuigi igasugused muud inimesed oleksid võinud seal olla, siis lapsed, kelle üle asju otsustatakse, osaleda ei võinud. See oli minu jaoks tegelikult ikka suur kergendus. Neil poleks olnud vaja kuulda asju, millest räägitakse. 

Lisaks laste isale oli mul seekord vastas tema advokaat. Mina esindan ennast jätkuvalt ise. Sisekaitseakadeemias õpitud aastatest on midagi ikka kasu ka. Kuna ilmselt seekord veetakse mind Riigikohtuni välja, siis enda jaoks olen teinud otsuse, et ilmselt Riigikohtu jaoks hakkan endale ka esindajat otsima. Ringkonnakohtusse aga lähen ikkagi veel ise. 

Mis sai oluliseks?

Istung kestis 1,5 tundi, kuid ega tegelikult väga midagi suurt ei juhtunud. 

Olulisimad küsimused olid, et kui palju lapsed on isa juures olnud. Tegelikult sel teemal ka suureks vaidluseks ei läinud, sest ... no polnud midagi vaielda. Nad pole seal suhtluskorrale vastavalt olnud ja sellekohased kirjavahetused on olemas. 

Kõik asjad tegi lihtsamaks, et meil on omavahelised vestlused kõik kirjalikult olemas. Nimelt käskis ühe esimese kohtuasja kohtunik meil ainult kirjalikult suhelda (ilmselgete järjepidevate jätkuvate lahkhelide tõttu). 

Ma teadsin, et mõni kohtusekretär on mu peale hirmus pahane, aga no kui mult seekord täiendavaid tõendeid küsiti, siis jah, saatsin neile hunniku vestlusi. See jättis ära väga palju "sina ütlesid-mina ütlesin" vaidlusi. Ja see ei ole halb. Päriselt - kirjalikud tõendid teevad asjad lihtsamaks!!! Nii et kel sama teekond käsil, siis - suhelge kirjalikult! 

5 lapse kasvatamine ongi kulukas

Kõige rohkem arutasime ilmselt taas ikkagi seda, et ... kust siis raha tuleb? 

5 lapse minimaalne riiklik elatis juhul, kui lapsed on teise poolega keskmiselt alla 7 ööpäeva kuu jooksul on 1243,53€. See on suur summa. Ja see ... kulubki lastele! 

Elatise vaidlustest rääkides on tihti üks põhiline asi, mida öeldakse, et ema nõuab nii suurt elatise summat, et endale kunstküüsi ja -ripsmeid panna. Mainisin selle ka kohtus ära, et mul on küüned ja ripsmed kõik vaid enda omad. Teise poole advokaat arvas, et polnud asjakohane märkus, aga no ... mitu korda te olete kuulnud, et emad just selleks raha nõuavad??? Ma küll olen. 

Ei, minimaalse elatise arvutuses pole lastega reisimine, matemaatika eratunnid, kõrgendatud tervisekulud, laagrid, meistrikursused, klassireisid, teatrid-kontserdid ... Need kõik on minu erakulu ja isiklik valik ning nende osas ma ei ole küsinud, ega hakka ka küsima täiendavat elatist. Minimaalse summa sisse võiksid aga aasta lõikes mahtuda laste elamiskulud, riided, koolitarbed jms igapäevased kulud. 

Ning jah, tean, et mina omalt poolt pean ka minimaalse elatise arvestuses sama palju juurde panema, kuigi teisel poolel on kuu jooksul 27-31 lastevaba tööpäeva ja minul on ... 0-4 lastevaba tööpäeva kuu jooksul. 

Kohus otsib asitõendeid

Nagu öeldud, siis oluline teema on, et kust tuleb raha. No et see 1243,53€ on päris suur summa ja kui sul mitte midagi ei ole, siis ... kust see tuleb? 

Seekord nägin ära selle, et kohus saab ise uurida, millal on mingid varad kellegi teise nimele kirjutatud. Kui algul püüdis teine pool väita, et olen tema varalise seisu osas valetanud, siis kohus käis ise registrid läbi ja kinnitas seda, mida mina eelnevalt väitsin. 

Seda on meile ka varasemates kohtuasjades öeldud, et kui igakuistest sissetulekutest laste ülalpidamiseks ei piisa, siis tuleb oma vara müüa ning selle arvelt laste vajadused katta. Laste vajaduste täitmine on nr 1. 

Jätkuvalt ei räägi me neis kohtuasjades muidugi sellest, et kui palju emale enda jaoks raha kätte jääb. Kuigi seekord vähemalt kohtunik ei keskendunud liiga palju ka sellele, kui palju teisele poolele raha kätte jääb. 

Kordus ikka fakt, et lapsevanemate kohustus on oma laste eest vastutada ning nad üles kasvatada.

Tere tulemast Chigagosse! 

Kohtuotsus oli kokkuvõtlikult: rahuldada hagi täiel määral!!!!

Ja ... minu jaoks oli rahu maa peal. Ma lugesin kohtuotsust siis, kui tulime ühe lapsega kinost. Seisin WC ukse taga. Laps tuli WCst ja leidis mu ... täiesti pisarates. Tal oli algul päris paanika, sest ei saanud aru, mis juhtus. Ma ei suutnud algul selgitada ka. Aga no see oli lihtsalt selline pingelangus. Ma olen seda otsust päriselt aastaid ... nagu aaaaaaaastaid oodanud. 

Ausalt - minu eesmärk pole võidelda ja ma ei viitsi, aga ... ma arvan, et oleks õiglane, kui pärast kõiki neid aastaid 5 lapse minimaalne ülalpidamine ei oleks ainult minu mure. Ma tahan, et mu lastel oleks ema, kes hingab, naeratab ja omab ka veidike vaba aega lastega. Minimaalses määras elatise saamine suurendaks seda võimalust küll. 

Selle asemel aga ... läks pärast kohtuotsust muidugi lahti ... no igasugu põnevad asjad hakkasid juhtuma. Sellised, mille põhjal ma ennustan, et ... varsti lähevad hoopis mõned eelmised teemad taas kohtusse (nt haridus ja elukoht jms), aga ... no tegelikult on mul ikkagi sees rahu. Olen lastega nüüd päris mitu aastat Tallinnas elanud. Olen ennast endistest hirmudest ja ohtudest nii palju välja kerinud, et ... ma jään ellu! 

Ja ... mu ümber on taas tekkimas inimesed, keda ei saa mõjutada, ega minult mingite valede ja rünnakutega ära võtta ... see suurendab ellujäämise võimalusi veelgi! 

Praegu olen oma eluga kohas, et kui isegi midagi peaks muutuma, siis ei kuku kõik muud asjad korraga kokku. Mõned aastad tagasi oli nii, et kui üks väike asi kukkus, siis kukkus (või oleks kukkunud!) ka kogu ülejäänud kaardimajake. Nüüd on mul kaardimaja vundament kinni kleebitud ja ... on hästi. Või noh ... paremini. 

Miks naised ei lahuta?

Kogu selle teema peale aga võin taas kinnitada, et ma saan aru, miks (eriti just) naised ei lahuta. See ongi keeruline. Eriti kui sa juba varasemast teadsid, kui keeruline saab lahkuminek olema. See ongi keeruline, et valida kas õudne lõpp või lõputu õudus ... eriti kui sa tegelikult ei tea, et kas see valitud õudne lõpp on lõpp või ... lihtsalt omamoodi järgmine lõputu õudus ...

Praeguseks pole mul õrna aimugi, et kas lapsed hakkavad seda minimaalset elatist saama. Tean, et mina jätkan enda sissetulekute suurendamist, et saaksin ka ilma igasuguse teise poole panuseta hakkama. Minu kirjutatud ja kirjastatud raamatud on see, millest peavad vajalikud kulud kaetud saama.  

... aga ... minu jaoks oli õigluse mõttes ülimalt oluline, et kohtunik ütleks, et mu lastel on õigus ja et nad on seda summat väärt. 

Mul oli seda kohtuotsust vaja selleks, et ma saaks teistele minu poole pöörduvatele naistele (või ka meestele, neid on ka!) öelda, et: "See on võimalik! Kohtud on õiglased!"  

Nii et ... jätkame matka! Üks samm jälle edasi astutud! 

***

Mina olen Heli Künnapas (43), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (17a, 15a, 13a, 11a ja 7a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 40 raamatut. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid. 

Kiirreageerimistega päev jõulunädalal, mil tegelikult kõik ikka veel toimis

Praegune nädal on ilmselt konkurentsitult minu jaoks juba aaaaaastaid aasta kõige keerulisem nädal. Need viimased koolipäevad enne jõule on kuidagi eriti sellised, et kui muul ajal veel jõuad asjadel silma peal hoida, siis sel nädalal on neid tegemisi ja kõigi teede lahknemisi nii palju, et ... no ühel hetkel lihtsalt pead kuhugi auku kukkuma. Vähemalt tunne on küll nii. 

Tänane päev oli täitsa auväärselt üks tavapärane hullumeelse nädala päev. 

Kõik algab tabelist

Sellistel aasta viimastel või esimestel või muudmoodi erilistel nädalatel on mul laual alati A4-suurusele paberile tehtud tabel, kus on iga lapse kohta kirjas, mis kellaajal ta kus peab olema ning mida tavapärasest erinevat on vaja kaasa võtta. 

Selgi korral kogusime tabelisse kokku info eKoolist, Stuudiumist, õpetajate või kooli e-kirjadest, messingeri vestlustest ja FB gruppidest. 

Ja siis ... püüdsime selle tabeli järgi elada. Eilne päev ehk esmaspäev kulges ilusti, sest siis olid kõigil suht tavapärased tunnid. 

Millises unepuuduses ma seda päeva alustasin? 

No kui küsida nüüd, kas mu tänases päevas oli kolm või rohkem kiirreageerimist, siis ...

Kuna eelmisel õhtul tegin börsiuudiseid ehk tööd, siis magama sain ... öösel. Eile oli meil ettevõtluse mastermaindi naistega järjekordne äge kohtumine ning seekord tuli kuidagi eriti palju juttu sellest, kuidas uni on väga tähtis. Unerežiim ei ole mul viimasel ajal ... aastal ... aastatel eriti kiita olnud. Olen seda seostanud stressi ja muude taoliste teemadega. 

Eilse kohtumise järel sain aga aru, et ma olen ju osaliselt öötööline. Neil õhtutel, mil teen Äripäevale börsiuudiseid, lõpetan südaööks ainult neil päevadel, mil olen hirmus tubli ja varajane olnud. Enamasti lõpetan ikkagi 1-2 paiku. Ja seda ajuga, mis on just kõvasti töötanud ja seega täitsa magamiskõlbmatu. 

Kuna see töölõik on nüüd lõppemas, siis saan mõne nädala pärast oma teooriat katsetada ja näha, kas öötööpäevadeta on lihtsam unerežiim paika saada.  

Hommikused kiirreageerimised

Tavaliselt olen pärast öötööpäevi ikka normaalsel ajal ehk hiljemalt 7:30 üleval, aga seekord võtsin vabamalt, sest kõik tiksusid eri ajal kooli. Ärkasin mõned korrad mõne lapse äratamiseks ja siis voodisse tagasi. 

Esimene kiireageerimine sai alguse enne, kui voodist välja sain - vanim laps helistas, et ... ta esineb. Mõne aja pärast. No et nagu kohe ... ja riideid on vaja. 

Õnneks oligi aeg noorem laps jõulupeoks kooli viia. Saan suurema asjad ka kaasa võtta. 

Teine kiirreageerimine sai alguse avastusest, et tegelikult oleks võinud õhtul ikkagi kontrollida, et kas sukkpüksid, mis on kogu aeg ühes kohas sahtlis olemas olnud, seda ka peohommikul on. Ei olnud. Teel koolide poole siis kiire põige poodi ning sukkpüksid poe parklas jalga (autos ikka). 

Kooli juurde jõudes tuli meelde, et väiksemale jäi päkapikumüts kaasa võtmata. Kodus oli täitsa mitu tükki olemas, aga ... leppisime siis kokku, et see olekski lokid alla vajutanud, nii et polnudki vaja. 

Pool teed mõtlesin, et kas noorim jõulupeol ikka kingituse saab, sest mul polnud õrna aimugi, et ma oleks selleks midagi teinud. Mõne aja pärast hakkas küll kusagilt koitma, et ammu-ammu sügisel korjati mingit raha ... või noh, neid rahasid korjatakse pidevalt millegi jaoks, aga see vist oli sildiga "jõulukingitus". Pärastlõunal sain kergendustundega ohata, et jõuluvana tõi jah neile kõigile ühesugused kingitused.  Huuh, korras. 

Neid loosipakke on ju ka siin lihtsalt mitmel õhtul pakitud, aga ... no see ülekanne oli nii ammune, et ma jah ei mäletanud. 

Korraks tööle

Otse voodist kiirreageerima ja sealt kodu poole tagasi liikudes läksin uuesti poodi. Nägin, et mu päevas ei paista selleks ühtegi teist ajaakent. Kiirelt korvi ja sealt kappidesse ühtteist süüa, mida igaüks saab endale teha või võtta, kui omal ajal koju jõuab. 

Korraks ka tööle ehk voodisse. Arvutiga. Veidi kiiret kirjastuse adminni. Näiteks sai tõlkijale tehtud ülekanne kirjastuse uue raamatu tõlke eest. Loodan, et jaanuaris - veebruaris jõuab see juba lettidele. 

Eile olin hirmus tubli ja iidamast-aadamast tegemata tööde nimekirjast said tehtud mitu ülikeerulist ülesannet: panin kõigile lastele silmaarsti ning hambaarsti ajad. Ausalt, see tundus siiani pikalt ületamatu. No silmaarsti jaoks pean kogu pere päevaks Pärnusse korraldama ning hambaarsti puhul tuli meil valida uus inimene. Mu aju jaoks tundus see pikalt liiga palju tööd. Nüüd on lastel aga kahe nädala pärast ajad kirjas. 

Sellest tuulest lasin täna edasi ning panin üles kuulutuse matemaatika eraõpetaja leidmiseks. Nüüdseks on selge, et põhikooli lõpueksamile me siit muud moodi ei saa ning ... ega ka teistes klassides asi parem ei ole. No kui praegu kuulen, et 9.klassi lapsel on augud sees 6.klassi materjaliga, siis ... tore on seda nüüd teada ... no ja eks ma maksan selle augu ka jälle kinni.  

Seega järgmine päevakorrapunkt oli psühholoog. Ukse taga oodates aga leppisin juba kokku esimesi kohtumisi matemaatika eraõpetajaga, kuna tegin väga lihtsa kriteeriumi järgi kiire valiku.   

Mul pole 5 aasta nägemust

Kõige mõtlemapanev teema minu jaoks tänasel psühholoogiga kohtumisel oli ilmselt see, et ma ei kujuta ette oma elu 5 aasta pärast. Mul pole sellest pilti. Mu vanim laps on siis 22-aastane ning noorim 12-aastane. Alaealisi lapsi on 2. 

Mõistsime koos, et üheks põhjuseks on see, et ma ei kujuta ette, millised täiskasvanud mu lastest saavad ja seda hetke, et nad on isetoimivad ja vastutavad, sest ... mu laste eludes on jätkuvalt mitmeid täiskasvanuid, kes ka täiskasvanult ei vastuta enda elu ja tegude eest ning ... kuidas ma tean, kas mu lapsed suudavad teistsuguseks kasvada? 

No ma pean seda 5 aasta plaani siin nüüd tekitama hakkama. 

Üllatused jätkuvad

Johannal ma solfedžosse minna ei lasknud, sest see oleks päeva liiga ära hakkinud ja ta oleks õhtuks väsinud olnud. Christian pidi aga koolist otse minema. Kätte ma teda ei saanud. Sain vaid loota, et tal oli meeles minna akordionisse, siis tund aega oodata, siis minna solfi, siis tund aega oodata, siis minna ansambli proovi ... ja siis minuga kohtuda ja esinema minna. 

Psühholoogi juurest jõudes oli taas tööaeg - valmis tuli teha õhtuse börsijälgimise esimene uudis, mis peab kindlal ajal väljas olema. 

Järgmine kiirreageerimine (kuigi veidi planeeritum) oli töötamise ajal suuremaid lapsi kokku ajada. Õigemini küll oodata, kuni nad ennast kokku ajavad. Artikkel läks üles, lapsed kooli ees koos - tellisin neile Bolti. Neil nimelt toimus homse kontserdi proov kusagil Mustamäel. 

See, kas takso ja lapsed teineteist üles leiavad, on ka alati vahva ja pingetpakkuv mäng. Lisaks ka see, et kui lapsed taksoga võõrasse kohta jõuavad, siis kas see on ikka see koht, kuhu nad pidid minema ja kas leiavad koha, kust sisse saada ja proov toimub jne. Aga ... kõik lahenes ja minult polnudki vaja muud, kui Bolt tellida ning selle eest maksta. 

Samal ajal saime Johannaga riidesse ja 17.10 istusimegi juba autos. Aeg Tallinna muusikakooli poole liikuda ja loota, et ummikud halastavad. Proov pidi algama kell 17.30. Akordioni ja mõne teise osakonna kontsert algad kell 18. 

Järgmise kiirreageerimise käivitas kell 17.15 tulnud kõne. Christian helistas. Oli muusikakoolis. Kõik tunnid õnnestusid. "Jess," oli mu esimene mõte. Suur mure murtud, sest ta mängis ära asjad, mis pidi ja ... no üldse see, et oli õiges kohas. 

"Emps, tead, üks suur mure on," jätkas aga laps. Arvata võis, et ... noh, eks hingasin juba sisse. "Mul on tänaseks loosipakki vaja." Ahah ... ehk siis enne seda kontserti, mis algas kell 18. Kellele? Ei tea. Millises väärtuses? Ei tea. Küsisin siis Johannalt, et kas tal on ka vaja. Tuli välja, et jah. 

No kuna lapsed läksid kella 17.30ks proovi, siis ilmselgelt andis see mulle no peaaegu pool tundi, et ülesanne täita. Sain tehtud.  

Tüdruk-akordionistidel on teised mured

Järgnes ilus kontsert. 

Seda, et Christian ka üksinda esineb, ma muidugi enne ei teadnud. Aga noh, vahva. 

Johanna puhul teadsin. Otsustasin seekord, et riskime - lubasin tal kleidi selga panna. See tähendas, et lugude mängimisest rohkem muretsesin kogu aja sellepärast, et Johannal jääks meelde, et: 

"Kui sa istud, siis tõmbad kleidi jalgevahele, siis vaatad mind ja ma näitan, kas on ok või pead veel tõmbama." No sest akordionistid istuvad harkis jalgadega, sest sa pead jalaga pilli kinni hoidma. Kleidiga on see aga ... väljakutset pakkuv. 

Teiseks oluliseks õppetunniks oli, et kui lähed lahtiste juustega, siis enne mängimist tõmbad juuksed rihma vahelt ära, sest muidu mängimise ajal pill tutistab sind kogu aeg. 

No ja läks minu nunnupall lõpuks lavale ja ... ei vaadanud mulle kordagi otsa, ei sättinud liiga palju kleiti ... aga noh, õnneks vajus ta kleit piisavalt jalgele ja ... ta ei pannud pilli õigesti sülle, nii et kõik oli hästi. 

Akordion on ikka mu esimene armastus ... No nii ilus ja mõnus oli kuulata. 

Ausalt, ühel päeval ma ostan endale uue pilli ja siis ... hakkan ka hästi mängima. 

Suured kodutud

Kontsert oli oodatust pikem, seega jõudsid suuremad lapsed vahepeal proovi lõpetada ja kodutuks jääda. No sellisteks, kes ei tea, kus kodu on. 

Kuna ma kohe ei vastanud, siis suutsid nad aga välja mõelda, kuhu poole kodu jääb ja ... jala koju tulla. Einoh, ma ei saa üldse aru, et miks ma neile seda Bolti üldse tellin, kui ... võiksid kogu aeg kilomeetrite kaupa jala käia ... 

Ehk siis see kiirreageerimine jäi tegemata, sest ... ma ei märganud, et mu abi on vaja ja ... polnudki vaja. 

3 päeva veel 

Koju jõudes oli minul aeg tööle tagasi minna ehk järgmised õhtused börsiuudised vajasid kirjutamist. 

Mõned lapsed proovisid korra küll nalja, et: "Homseks on loosipakki vaja!", aga ... see hääbus kiiresti. Polnud naljakas. 

Selle nädala üks suur salamissioon on küll pidevalt mõista, et kellel ja mis tunnid toimuvad ja mis mitte. Täna saime mitmega selgeks, et see, et sulle antakse teada, mis kellast on päeval mingi üritus, ei näita seda, mis toimub selle ürituse ümber jäävate tundidega - kas need toimuvad või mitte. Ehk et selle saladuse kodeerimisega peame ka veel paar päeva tegelema (reedel enam mitte). 

Õhtu lõpuks oli sees päris korralik rahu, sest ... selle nädala viiest päevast on 2 tehtud ja ... liiga palju hullemaks minna ei saa. Ja mul on ka mitmeid mõtteid, kuidas edaspidi veelgi lihtsam saaks olla. 

Homme aga taas järgmised sammud. Varsti on "rahu maa peal" ja kõik need muud ilusad asjad käes! Täna kõik veel toimis!  

***

Mina olen Heli Künnapas (43), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (17a, 14a, 13a, 11a ja 7a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 40 raamatut. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Kõik on uus ... ehk kuidas me raadios septembrit alustasime!

"Kõik on uus ..." 

See tavapärane septembrikuu lause kehtib meil seekord kohe täie rauaga - nii palju uusi asju! 

Kõige suurem muudatus on ilmselt see, et Johanna on nüüd samuti koolilaps. Mõte, millega on keeruline harjuda, kuid samal ajal on see kuidagi hirmus loomulik. 

Mul on nüüd 5 põhikoolis käivat last. 

Minu jaoks tähendab koolitee harjutamine muidugi hirmus lühikesi tööpäevi ja veelgi rohkem õhtuti töötamist (mida ma tegelikult praegu väga teha ei jõua, sest päevad lastega on ikka pikad). 

1.september ise oli täitsa uus mitmes mõttes. 

Esiteks ei ole me mitte ühtegi septembrikuud alustanud raadios. Johannaga käisime aga Vikerraadios rääkimas, et kuidas ta koolikleit sügeleb ja kuidas ta oskab üksi kodus olla, sest ma ... unustan ta vahel koju. Ee ... nojah, hea, et raadios käisime, siis sain ise ka neid asju meie pereelu kohta teada. Mõned muud saladused rääkis ka Johanna seal välja. 

Meie vestlust kuula siit: Heli Künnapas ja Johanna. Esimese koolipäeva hommik! 

Selleks, et ülejäänud meie kodus toimuvad asjad teada saada, pean ilmselt siis mõne järgmise lapsega raadiosse minema ... või? 

Uus oli ka see, et mitte ükski mu laps pole varem Tallinnas kooliteed alustanud. Kõik teised läksid 1.klassi Pärnu-Jaagupi Põhikoolis. Eks see suure kooli 1.september oli kindlasti rohkem konveier kui väikeses koolis, aga ... no pidulik oli ikka. 

Sellistel päevadel on ilmselt aga kõike olulisem inimesed, kes sinu tähtsat päeva märkavad ja olemas on. Ükskõik, mida ma teen või jõuan, saan alati öelda, et kõigil oma laste olulistel päevadel olen ma alati kohal olnud ning püüdnud neid oskuste ja võimaluste kohaselt eriliseks teha. 

Septembris tuleb "September"

September tähendab seekord minu jaoks ka uue raamatu sündi. Ilmumas on noorteraamatute sarja "Laineharja noorte lood" järgmine osa ning selle pealkiri ongi "September". Ikka seetõttu, et raamatu tegevus toimub septembrikuus. 

Selles sarjas toimub iga osa tegevus ühe kuu jooksul. 

Kui "August" ilmus eelmisel aastal, siis ... edaspidi püüan veidi kiiremas tempos lugudega hakkama saada. 

Ja päriselt - sellest on kasu, kui te küsite, et millal uus osa tuleb! Tänud kõigile, kes  selle raamatu puhul oma huvi üles näitasid ja küsisid. See näitab, et tegelikult ka järge oodatakse. Üksinda kodus arvuti taga tööd tehes on vahel keeruline näha, kuhu mu lood tegelikult jõuavad ja keda puudutavad. Nii ongi selline tagasiside teie postitustes, arvustustes või kirjades oluline. Aitäh! 

"Septembri" ilmumiseni on jäänud umbes paar nädalat aega ja seni saad seda raamatut soodushinnaga ette tellida Heli Kirjastuse kodulehelt siit: "September". 

Hiljem saad samast kohast ikka raamatut tellida. 

"Laineharja noorte lugude" sarja puhul on minu arust raamatute kujundused nii paljuütlevad. See on üliäge, kuidas Koidu V. G. Ferreira on iga raamatu puhul tabanud selle, mis on oluline ja kõik kaanele mahutanud.  

Nii et juba varsti saate sellest mu septembrikuu uuest osast ise ka osa! 

***

Mina olen Heli Künnapas (43), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (16a, 14a, 13a, 11a ja 7a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 35 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Minu laste ajalooline iseoma kontsert

Täna oli ajalooline päev - mu lastel oli esimene nende iseoma kontsert! 

Ehk siis Mathias, Joosep ja Maria sisustasid kolmekesi terve kontserdi Pärnu-Jaagupi kirikus. 

Kui Epp peaaegu pool aastat tagasi tuli jutuga, et koguduse aastapäeva tähistamiseks võiks minu lapsed esinema kutsuda, oli see ehmatav, aga üligigamega äge idee. Sel hetkel ei tundunud veel väga realistlik, aga ... meile kõigile meeldis see mõte väga. 

Täna aga oli nii, et see sai teoks! 

Lapsi saatis ikka imeline klaverisaatja Meeli Ots. Lood õpetasid lastele selgeks õpetajad Neeme Ots ja Vahur Vurm. Suur-suur tänu teile kõigile selle eest! 

Minu jaoks oli see aga märgiline päev, kuna olen lapsi aastaid motiveerinud sellega, et "ühel päeval ... kunagi ... saate õpitut kasutada ja selle eest tasustatud saada." Neid jutte läheb eriti vaja siis, kui laste hinnangul kõik sõbrad teevad mingeid lõbusaid tegevusi, aga neil on vaja järgmisesse õhtusesse proovi või nädalavahetusel toimuvale esinemisele vms minna. Rääkimata sellest, et koolipäevad ise on nende laste jaoks tavapärasest hulga pikemad. 

Täna aga said lapsed ise näha, et nende tööl on päriselt ka tulemus ning et ... ma polegi neile aastaid valetanud. 

Nüüd on aga nii, et iga järgmine kontsert on juba ... järgmine! Need saavad aga tulla, sest esimene oli ära! 

Aitäh kõigile, kes kuulama tulite ning sellega esimese kontserdi toimumise lastele meeldejäävaks kogemuseks tegite! 

***

Mina olen Heli Künnapas (43), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (16a, 14a, 12a, 10a ja 6a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Üks foto päevas - kleit ja kelk

Ühes hiljutises vestluses rääkisime taas sellest, et milline on vahe lapsevanemate vahel, kellest üks osaleb lastekasvatuses vaid nii, kuidas mugav on (ehk isegi mitte nii palju kui on sätestatud kohtuotsuses) ja teine, kes korraldab kogu elu. 

Üks asi on rahaline kulu. Ehk et konkreetne lastele kuluv summa.

Teine teema on teenimata jäänud summad. Ehk et küsimus pole lihtsalt selles, kes mitu päeva koos lastega veedab, vaid lisaks sellele on ju need tuhanded väikesed küsimused, et kas esinemiseks on kleit olemas ja kas esinemine on ikka üldse kalendris kirjas ja kas kelgu jaoks on nöör olemas ja kas oli meeles ikka kelk üldse kaasa võtta ja ... no kõik need tuhanded väikesed asjad, mida ei saa üheski hooldusõiguse- ega elatise kohtuvaidluses ette lugeda, sest ... aega ja huvi pole. Aga elus lapsevanemana on kõik need olulised ning nendeta ei saa. 

See tähendab, et nende tuhandete pisiasjade arvelt jäävad aga aegajalt suured tegemata. Teema, mida on kõrvalseisjale tihti keeruline selgitada. 

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (16a, 14a, 12a, 10a ja 6a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Üks foto päevas - marss trompetini

Viimasel ajal on mu poiste aeg kulunud marssimisele. No et õpivad seda. Õpivad õigesti marssima ning õpivad üheskoos seda tegema. 

Kui lapsed on jälle mitu-mitu tundi teiste noorte kotkaste ja kodutütardega marssimas olnud, siis mõtlen ikka, et kuidas on võimalik, et osad inimesed ei saa noorte inimestega hakkama, teised aga lasevad neil tunde ... kõndida.

Täna aga tuli Joosepil rivist välja hüpata, et kiiresti Parim Noor Instrumentalist eelvoorus osaleda. Tulemuseks 2.koht ning pääs finaali. 

Ja ... lavalt maha tulles kohe noorte kotkaste välivorm uuesti selga ja taas marssima. Sellist korraks lavale jooksmist pole meil siin varem olnud. Seekord aga jooksid lihtsalt ajad niiviisi kokku. 

Transpordiülem olin ikka mina. Taas. 

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (16a, 14a, 12a, 10a ja 6a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Kohtus sai 3 aasta jooksul lõpuks selgeks, et kes peab meie 5 last üleval pidama

3 aastat kestnud elatise kohtuasi on nüüd lõpuks jõudnud järgmise kohtuotsuseni. Nimelt kaebas eksabikaasa 2023.aasta jaanuaris esimese kohtuotsuse edasi. Teise astme kohtumenetlus käis seega 1,5 aastat ning nüüd on lõpuks otsus laual. 

Seega sai selgeks, et kes peab meie 5 last üleval pidama. Mina olen nüüd aga igatahes suure küsimuse ees, et kuidas edasi liikuda. 

5 lapse kasvatamiseks piisab 2010 eurost

Maakohus otsustas jah, et 5 lapse elatiseks tuleb laste isal igakuiselt tasuda 550 eurot. Seega mina pean omalt poolt sama palju juurde panema ning lisandub lasteraha 910 eurot, nii et kokku on 5 lapse kasvatamiseks piisav eelarve 2010 eurot. 

Lisaks siis see, et kuna lapsed on isa juures aasta lõikes keskmiselt kuni 7 ööpäeva kuus (kooli ajal 4 ööpäeva kuus ning pooled koolivaheajad, seega suvel eeldatavasti nädal-nädal), siis see tähendab, et minul on enda osa teenimiseks aasta jooksul kokku keskmiselt 2/3 vähem aega. Hariduse ja elukoha jms osas on mul samuti ainuhooldusõigus, mis tähendab, et nende teemadega teine pool ei tegele (vähemalt mitte toetavas osas). 

Üks argumentidest oligi küll see, et kohtu hinnangul peaks määratud suhtluskorra järgi lapsed teise vanemaga olema keskmiselt 8 ööpäeva kuus. Selline kord pole aastatki kestnud, nii et viimaste aastate keskmine päevade arv on oluliselt väiksem, kuid kohus EELDAB, et nüüd on lapsed teise vanema juures keskmiselt 8 ööpäeva kuus.  

Miks vähendati minimaalset elatist? 

Maakohus mõistis esialgselt välja minimaalse elatise perioodide osas, mil mina kasvatasin lapsi üksinda ning ka sellele järgneva perioodi eest, mil osaliselt lapsed teise vanema juures käisid. Ehk siis tagant järgi perioodi eest mõistetav elatis. 

Ringkonnakohus otsustas aga nüüd, et nende perioodide eest saab ikkagi minimaalset elatist vähendada. Esiteks said lapsed mingil perioodil mingis osas huviharidusetoetust, teiseks maksis eksabikaasa mingi osa elektrist selle perioodi eest ning kolmandaks elasid lapsed majas, mis kuulus 50% ka nende isale. Ehk siis pangalaenule kuluv 128€ jagati kõigi laste vahel ning arvestati elatiseks. 

Seda, et mina olin mitmete kuude kaupa 100% ajast üksinda lastega ning teisel poolel oli 100% aega tööd teha, kohus ei arvestanud - järelikult oleksin sel perioodil pidanud teise poolega võrdselt teenida suutma (ahjaa, kohtule esitatud andmete järgi suutsingi). 

Lisaks ei küsinud ma kohtus elatist vastavalt laste reaalsetele kuludele, vaid riikliku miinimumi just seetõttu, et summad oleksid väiksemad. Eks järgmisel korral tuleb ikkagi reaalsetest kuludest lähtuda. 

Tagant järgi makstavaks summaks määras kohus kokku 9789 eurot. 

Sealt, kus pole, ei saa võtta

Eks lõpuks ütleski kohus seda, millega mind algusest saati on hirmutatud - kui palk on nii väike, siis ei saa kohus ka otsustada, et lapsevanem peaks lastele sellest maksma nii palju, et ise rahast lagedaks jääb. 

Kohus tõi ilusti välja laste isa tegevusvaldkonna keskmise ja mediaanpalga ning leidis, et veidi võiks ju saada rohkem teenida, aga ... et ega väga polegi võimalik rohkem teenida. Punkt. 

JA SELLEPÄRAST vähendati summat, mida lapsed selle perioodi eest peaks saama. Ehk et kui keegi nüüd tahab minu käest mõnda lastega seotud summat küsida, siis on mul ka õigustus - ma ei saagi seda maksta, sest mulle endale peab ka piisavalt raha kätte jääma. Või kehtib see ainult lastest eemal elava vanema osas???

Kohus on küll korduvalt eelnevates kirjades, pakkumistes jms öelnud, et pole põhjust lastele minimaalsest väiksemat summat välja mõista, aga ... lõpuks tuli otsus ikkagi nii, et ühe vanema õigused on teisest suuremad. Mitte laste vajadustes pole küsimus, vaid vanema võimekuses. Võimetuses. 

Isegi käesolevas 16-leheküljelises teoses öeldi, et kuigi ülalnimetatud elatise tasumise järel oleks laste isal nappinud vahendeid iseenda ülalpidamiseks, ei ole põhjust jätta temalt tagasiulatuvalt elatist välja mõistmata, ega vähendada seda suuremas ulatuses, sest talle kuulub kinnisvara, mille arvelt saaks enda ja laste vajadusi katta. 

Kohus tegi mulle komplimendi 

Eks mul jäi selle koha peal lihtsalt üle vaid komplimendi eest tänada. Kohus ei arvutanud kusagil seda, kui suur on minu võimekus teenida, kuid nad otsustasid, et kui isal pole võimalik lastele isegi riiklikku miinimumi maksta ning ei hakkagi võimalik olema, siis ... kusagilt peab see summa ju tulema. 

Eeldan, et ringkonnakohus ei eelda, et lapsed jäävad pärast seda otsust minimaalselt üleval pidamata. 

Kuna nad ühtegi teist laste ülalpidamise allikat ei nimetanud, siis eeldan, et kõik miinimumist puuduvad kulutused ja sellele lisanduvad, on minu rahakoti teema. 

Samuti ei muretsenud kohust mitte kusagil, et kui palju jääb mulle pärast laste kulude katmist raha kätte. Seega on põhjust tõesti tänulik olla, et mu võimekust taaskord kusagil märgatud on. Vaevalt, et kohus teeks otsuse teades, et lapsed jäävadki mõnel päeval nädalas nälginult külmkapi juurde  seisma. 

Mis saab edasi?

Eks nüüd ongi mõtlemiskoht, et kas olla rahul seiukohaga, et see, kes ei suuda enda 5 lapse kasvatuses minimaalselt osaleda, saab sellest loobuda. 

Ja kui mõlemad seda ÕIGUST kasutaksid, siis millistest kohustustest mina võiksin selle idee najal loobuda? Kas keegi oleks õnnetu, kui mina teatakse, et vabandust, aga ma ei suuda siit edasi enam minimaalseid lastega seotud kohustusi täita ning lihtsalt loobun neist?

Kui ma aga arvaksin, et lapsed on siiski minimaalset ülalpidamist väärt (või isegi rohkemat?) või kui ma räägiks juttu, mida lastekaitsed jt muudkui korrutavad, et lapsevanematel on KOHUSTUS oma lapsi üleval pidada, siis ... kas oleks mõtet riigikohtus jätata? Sinna saab kaebuse esitada vaid vandeadvokaat. See tähendaks, et lõpuks tekkiksid ka kulud, mida siiani olen vältinud. 

Või otsustada, et kui juba ringkonnakohus ütleb, et laste isa pole võimeline ka minimaalset riiklikku määra täitma, siis pole mõtet sellesse teemasse rohkem oma aega ja energiat panna ning tulebki lihtsalt ise pigem tööd teha? 

Selle viimase lause puhul tekkib mul sisemine trots, et kuidas ma ütlen teistele, et naised ja mehed on võrdsed ja lapsed pole vaid naise asi, kui ma ise olen ka nõus, et "no kui ta ei saa hakkama, ju ma siis teen ise..." See mõtteviis, mida me naistele (tüdrukutele! oma tütardele!) püüame enam mitte õpetada ja millest püüame lahti saada. Kas ma aitan seda mõtteviisi ise levitada, kui nüüd ütlen, et "no ju siis jääb ja küll ma ikkagi hakkama saan"? 

See on suhtumine lastesse

Tegelikult pole otsustada väga keeruline. Nimelt pole elatis mulle, vaid lastele. See tähendab, et kui seda on vähem, jäävad sellest ilma lapsed, mitte mina. Minu jaoks on lapsed alati olulised olnud ning olen teinud kõik endast sõltuva, et me koos hakkama saaks. See jätkub. 

Kui kellegi eesmärk on tõestada, et ta ei saa hakkama lastele minimaalsete tingimuste täitmisega, siis ... see ei ole tõesti minu koht võidelda. 

Ju seda raha on kellegi teise jaoks rohkem vaja. 

Tegelikult soovitati mulle kohe lahutamist planeerides, et elatisega ei tasu arvestada, vaid tuleb ennast nii üles töötada, et seda poleks vaja. Ilmselt läheb 5 lapse puhul sellega veidi rohkem aega, kui läheks väiksema koguse lastega, aga ... Loodan tõesti, et see raha, mille osas lapsevanem oma laste minimaalsest ülalpidamisest pääsest, kusagil rohkem õnne toob! 

Minu lapsed saavad hakkama! 

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 13a, 11a, 9a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.