pühapäev, 18. veebruar 2018

Mis toimus veebruari vaikuse varjus?

Veebruaris olen siin täitsa vait olnud.

Selle vaikuse varjus on mu käesolev aasta kulgenud tarkusetera järgi, et lugemata kirjutada ei saa. Täna lõpetasin selle aasta kümnenda raamatu lugemise. Hetkel on käsil Victoria Aveyardi raamatute "Punane kuninganna" ja "Klaasmõõk" järg "Kuninga kong".

Kui mõelda, et eelmisel aastal lugesin kokku 34 raamatut (vaata siit: Heli lugemisaasta 2017), siis on tempo ilmselgelt tõusnud. Aga võin juba ette lubada, et nii see ei jää, sest kui ise kirjutama hakkan, siis lugemine väheneb.

Paar nädalat tagasi hakkasin ise ka ühte uut noorteraamatut kirjutama. Selleks on päris palju mõtteid, aga kui samal ajal ise aktiivselt loen, siis hetkel edasi kirjutada ei saa. Kuna eelmise aasta kasutasin sarja "Mõni õhtu romantikat" kirjutamisele, siis kuulsin korduvalt küsimust, et millal taas noortele kirjutan. Nüüd tuligi hea mõte ja varsti lõpetan selle ka ära. Kuna romantika sarjas kirjutavad sel aastal ka teised autorid, siis on minul taas võimalust ka muid ideid ellu viia.

Pikemat aega on ühe triloogia plaan. Suuremad skeemid on ammu paberil. Kuna praegu loetav "Punase kuninganna" sari on sarnane noorteraamatutele "Lahkulööja", "Näljamängud" ja "Labürindijooksja", mis kõik minu triloogia plaani mõjutasid, siis praegu saan lugedes samuti muudkui oma triloogia jaoks uusi ideid. Seega olen ennast jälle nurka mänginud- tahaks noorteraamatu ära kirjutada, kuid triloogia sõidab nii hooga sisse, et kõik muu kipub kõrvale jääma.

Märtsikuus on taas ilmumas mitu minu kirjastatud raamatut. Kui hakkan triloogiat kirjutama, siis jääb ka kirjastamisse ilmselt veidi pikem auk.

Kõige värskem avaldatud raamat on kuu lõpus 89-aastaseks saava Aino Mettase raamat "Kuhu kadusid külad ja mehed?". Tellida saab seda ikka Heli Kirjastuse kodulehelt.


Järgmisel nädalal jõuab lugejateni romantika sarja esimene raamat, mis on kirjutatud teise autori poolt. See on Meelike E.- Villupi esimene avaldatud raamat. Romantiline reisilugu. Pealkirjaks "Hurmava Horvaatia embuses".



Teine märtsikuusse mahtuv raamat on minu enda artiklike kogu, milles on mõtisklused elust, rahast, lastest, maailmas toimuvast üldisemalt... ehk kõigest kõigest. Need lood on enamasti ilmunud mõnes mu blogis või ajalehes-ajakirjas. Ilmselt saab raamat valmis minu sünnipäeva paiku. Endale tasub ikka kingitusi ju teha :)

Lõppude lõpuks on ilmet võtmas ka noorteraamatute sari. Selle avaraamatuks on minu enda esmateose "Lõpupidu" kordustrükk, mida on minult nii palju kordi küsitud. Kujundaja tegeleb kaanepildiga. Toimetajal juba töö tehtud. Nii et kõik, kes seda on oodanud, võite järjekorda võtta.

Nii et kuigi bloginud väga palju ei ole, siis olen viimasel ajal siiski päris asjalik olnud. Kui lisada veel see, et nii ma ise kui lapsed oleme viimastel kuudel jõudnud päris palju haiged olla, siis on ju päris hästi läinud. Arsti lohutus oli, et mingi viirus, mida praegu jagatakse, kestabki umbes kuu aega... hmm, see mul päevaplaanides kirjas polnud, aga saame hakkama. 

Seega veebruari vaikuse varjus toimub paljugi vahvat.

***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, peaaegu 7a, 5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 14 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com 



kolmapäev, 31. jaanuar 2018

Mälestusteta hommik

Nojah.... ikka veel läheb mul oma elu uuesti sisseseadmisega aega, nii et postitada väga midagi ei jõua. Nii et veelkord mõned read raamatust "Ütlemata sõnad". Seekord mälestusteta hommikust.

Just praegu on käimas "Nukitsa" konkurss, kus kõik kuni 16-aastased noored saavad oma lemmikraamatu ning kaunima kaanekujunduse poolt hääletada. Minu palju positiivset tagasisidet saanud noorteromaan "Ütlemata sõnad" on samuti kandidaatide sekka valitud ja mul on selle üle ülihea meel. Kui sulle see raamat samuti meeldib, siis palun tule ja anna oma hääl siin: 
(otsi noorteraamatute alapealkirja alt!)

Aitäh-aitäh-aitäh, kes hääletavad... või sõbral-lapsel-tuttaval seda teha soovitavad :) 

Joel räägib aga raamatus niiviisi:

Oigan, kui pead liigutan. Ma ei mäleta, millal mul viimati hommikul ärgates nii sitt olla oli. Püüan silmad lahti saada. Ere päike pimestab ja ma ei näe algul midagi. Siis hakkavad kujutised veidi selgemaks saama. Püüan pead mitte väga liigutada.
Kus ma olen? Tõstan ettevaatlikult veidi pead. Ma olen täiesti võõras toas. Põrand on täis riideid. Mina olen teki all... alasti. Pagan! Mis toimub? Miks ma midagi ei mäleta? Mäletan. Ühte asja ma mäletan  lahkuvat Mariat. Kui mina olin rääkinud, kuidas Adelina mu endast välja viis, läks Maria minu juurest lihtsalt minema. Jättis mu üksi.
Ukse taga kostuvad sammud. Panen silmad ruttu kinni ja teesklen magamist. Ta astub sisse. Piilun laugude vahelt ettevaatlikult. Keset tuba seisab seljaga minu poole saunalinasse mässitud tüdruk ja raputab oma lühikesi märgi tumedaid juukseid. Ju tuli duši alt. Nujah  ilmselge, sest põrandal on nii minu kui ka mingi tüdruku riided. Poisipea järgi saan kiirelt aru, et Maria see ei ole. See on hoopis... Triin!
Surun silmad kõvasti kinni ja teen, et seda pole olemas. Pööran pea seina poole ning teesklen magamist edasi.
“Kas sa ärkasid?” küsib Triin ja puudutab mind õlast. Ma ei tee välja. Raisk! See ei ole võimalik. Tunnen, kuidas kuum soolane pisar mööda mu põske padjale langeb. Raisk! Sellest ma enam välja ei keeruta. Raisk!

Kui ma uuesti silmad avan, on tuba hämar. Teises toa nurgas põleb mingi väike lamp. Voodis on kitsas. Triin on tagasi voodisse tulnud ning minu kõrval magama jäänud. Ronin kiiresti välja ja hakkan ennast riidesse panema.
“Juba lähed,” ehmatab mind tüdruku hääl. Kohmetun. Ma pole harjunud võõraste juures niisama alasti keset tuba seisma. “Ära muretse, ma olen seda kõike juba näinud,” tuletab Triin mulle karmi tõe meelde.
“Vist jah,” pomisen. Panen edasi riidesse.
“Ära muretse, ma ei räägi sellest kellelegi. Aga tea, et sa võid igal ajal tagasi tulla, kui soovid,” naeratab Triin mulle meelalt.
“Anna andeks, aga ma arvan, et mis iganes juhtus, see ei pidanud päris nii minema,” püüan olukorda kuidagi siluda.
“Aa, sa mõtled Mariat? Tema jah kindlasti sellest vaimustuses pole. Aga kui sa arvad, et temaga kunagi midagi tõsisemat aretada võiksid, siis unista edasi. Sa ei sobi talle mitte kunagi. Sa ei suuda kunagi tema standarditele vastata.”
Tõmban särgi veidi liiga äkilise liigutusega selga ja astu sõnagi lausumata uksest välja. Miks ma Triinu peale tige olen? Tegelikult on tal ju õigus.

Minu raamatu "Ütlemata sõnad" poolt saad hääle anda siin: NUKITSA KONKURSS!

Kui sul raamatut veel pole, siis "Ütlemata sõnad" saad osta Heli Kirjastuse e-poest siit! 


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, peaaegu 7a, 5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 14 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com  

reede, 26. jaanuar 2018

Nukits ja ütlemata sõnad ehk mis juhtus koolipeol?

Asi on selline, et nüüd saad siit lugeda, mis juhtus Joeli ja Maria vahel koolipeol ning kuidas mõjus Mariale esimene laul, mis talle kirjutati. 
Jah, tegemist on minu noorteromaaniga "Ütlemata sõnad". 
Just praegu on käimas "Nukitsa" konkurss, kus kõik kuni 16-aastased noored saavad oma lemmikraamatu ning kaunima kaanekujunduse poolt hääletada. Minu palju positiivset tagasisidet saanud noorteromaan "Ütlemata sõnad" on samuti kandidaatide sekka valitud ja mul on selle üle ülihea meel. Kui sulle see raamat samuti meeldib, siis palun tule ja anna oma hääl siin: 
(otsi noorteraamatute alapealkirja alt!)

Aitäh-aitäh-aitäh, kes hääletavad... või sõbral-lapsel-tuttaval seda teha soovitavad :) 

Ja loe nüüd, mis seal koolipeol siis juhtus: 


Bändi järgmised mängukorrad tantsin tüdrukutega lava ees edasi. Mu pilk on aga naelutatud Joelile, nagu tema oma minule. Nii ongi tunne nagu veedaksin peo vaid temaga kahekesi. Lõpuks on kauaoodatud hetk käes ja Joel teatab:
“Käes on aeg teha viimane lugu. Ärge unustage  pillimehed on ka inimesed ja tahavad pidutsema hakata! See lugu on aga inimesele, kes on minu elus viimasel ajal teinud rohkem, kui ta ise arvatagi oskab.” Tunnen Katrini müksavat küünarnukki jälle oma ribides, kuid minu silmad on laval. Mis on see lubatud üllatuslik lõpulugu?
Kitarril kõlavad esimesed käigud. Minu jaoks on see võõras lugu. Tunnen, kuidas ootusärevusest tõmbub kõhus miski krampi ja justkui sipelgad jooksevad mööda keha. Tundmatule sissejuhatusele liitub Joeli mahe hääl:

“...kadedalt kuu saadab vaid mõne kiire,
et helgiks me jalge all must rannaliiv.
Kõigest enam tahaks suruda huuled su suule,
kui käest kinni hoides mu kõrval sa käid...”

Kohe esimestest sõnadest tunnen ära luuletuse, mille Joeli märkmikust leidsin. Ta tegi sellele viisi ja harjutas seda minu eest salaja? Ta esitab enda kirjutatud laulu? Poisi silmad on äraolevalt vidukil ja ta ei vaata mulle otsa, vaid laseb pilgul mööda lava äärt ekselda. Mu kõrval ja selja taga on paarikesed teineteist leidnud ja kõiguvad unelevalt muusika taktis.

“Ütlemata sõnad
Lugemata kirjaread
Võiksid kokku siduda teed
Kui laseks kumbki meist
Oma õnnel ise risti-põiki seisame ees,
Pisar silmis ja valu südames...”

Refrääni kuuldes kangestun. Neid sõnu Joeli kaustikus ei olnud. Tunnen ennast täiesti alasti seal lava ees. Võõrkeha kõigi nende armastajate seas. Ja mida Joel mulle selle lauluga öelda tahab? Kas seda laulu on võimalik valesti mõista? Õigesti mõista? Kas ma tahan jälle kuulda seda, mida ta tegelikult ei mõtle? Pööran kiiresti ringi, raputan Katrini küsivale pilgule vastuseks pead, justkui öeldes, et kõik on korras ning kihutan saalist välja.
“...oma õnnel ise risti-põiki seisame ees...” jälitavad koridoriski mind Joeli sõnad. Ruttan garderoobi, võtan oma jope ning lähen tagauksest välja.
“Noh, pidu juba läbi?” peatab mind tuttav hääl. Neemo ja veel kaks poissi suitsetavad ukse ees. Olen neid kahte küll koolis näinud, kuid praegu ei tea isegi seda, mis klassis nad käivad. Neemo vaatab mulle küsivalt otsa ja ootab vastust.
“Ee... Ei ole, ma...” jään kokutama.
“Aa, sa tahtsid salaja nurga taha suitsetama tulla. Poleks arvanudki, et me juba ees ootame,” lahvatab poiss naerma. Neemo ja Simon on Joeli sõpradest viimasel ajal meiega kõige rohkem koos olnud. Kui algul tundus tumedapäine minuga ühepikkune Neemo lärmakas ja riiakas, siis viimase aja tihedama suhtlemise käigus olen aru saanud, et tegelikult on ta väga sõbralik ja hooliv. Keset pidu koolimaja ukse taga tundub ta päris kodusena. Nii naerangi endalegi üllatuseks koos poistega enda üle.
“No jah, selline plaan oli ja teie rikkusite kõik ära,” viskan vastu. Poisid lasevad samas vaimus edasi, vaimukusi lendab ühelt ja teiselt poolt. Ja mina vastan. Lähen nendega kaasa. Paar kuud tagasi nägin sellistest olukordadest õudusunenägusid, kuid praegu tunnen ennast turvaliselt. Hulga turvalisemalt kui koolisaalis, kus Joel varjatud armastusest ja ütlemata sõnadest laulab.
Rahvast hakkab ühe tihemini uksest sisse-välja voorima. Järelikult on bänd lõpetanud ja algab disko. Praegu aga tundub, nagu see üldse ei puudutakski mind enam. Mitmed liituvad meiega ning rahvas muudkui koguneb meie ümber. Vaatan, kuidas poisid viski- ja Coca-Cola pudelitel ringi käia lasevad. Iga ringiga raputan viisakalt pead. Õnneks nad ei suru peale. Kuulan nende jutte kõigest ja mitte millestki ning vahepeal lõõbin kaasa.
Äkitselt võtab keegi mu ümbert kinni. Joel tõmbab mind jälle õrnalt enda jope hõlmade vahele... nagu varem. Nii nagu laagris... nagu enne siin samas ukse taga seistes... Ainult, et nüüd on kõik teisiti. Üldse mitte nagu varem. Panen oma käe tema omale, mis mind hoiab, kuid rohkem ei tee kuidagi tema tulekust välja, nagu oleks Joel kogu aeg seal seisnud. Kõik mu sees suriseb ja keeb. Tunnen, et mul hakkab varsti sellest pingest paha.
“Kuulge, külm hakkab,” teatab Neemo mõne aja pärast ning üksmeelselt liigub lõbusalt lobisev punt koolimajja tagasi. Joel hoiab mind tagasi. Ta laseb mind enda hõlmade vahelt välja, võtab käest kinni ning liigume koos koolimaja nurga poole. Tahaksin temast kaugele-kaugele joosta... kuid samal ajal tunduvad mu jalad nii rasked, et keeruline on isegi poisil kannul püsida. Tahaks seista ja lihtsalt vaikselt maa alla vajuda. Ma ei julge kuulda, mis ta öelda kavatseb.
Koolimaja pimeda nurga taha jõudes tunnen, et peaksin nagu midagi selgitama. Et miks ma jooksin ära keset lugu, mis oleks pidanud mind väga liigutama, mille järel oleksin pidanud... Mida? Mida peaks tegema sõber, kellele lauldakse, et „...kõigest enam tahaks suruda huuled su suule... oma õnnel ise risti-põiki seisame ees, pisar silmis ja valu südames...”?


Minu raamatu "Ütlemata sõnad" poolt saad hääle anda siin: NUKITSA KONKURSS!

Kui sul raamatut veel pole, siis "Ütlemata sõnad" saad osta Heli Kirjastuse e-poest siit! 

***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 6,5a, 5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 14 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com  

esmaspäev, 22. jaanuar 2018

Mis sinu sees peidus on?

Veel üks minu mõtisklus, mis on eelnevalt avaldatud Pere ja Kodu blogis 7.oktoobril 2015, aga milles kirjutatuga ma ikka nõus olen.
_______________________________________



Mis sinu sees peidus on?

Blogija Pille kirjutas sel nädalal nii vahvalt hinnangutevabast elust. Mina olen üks nendest, kellel läks päris kaua aega, enne kui sain aru, et kõik see, mida me teistes näeme ja tähele paneme tuleneb sellest, mida ise tähtsaks peame. Esmalt jääb silma see, milles endal king pigistab.

Hiljuti lugesin intervjuud ühe psühholoogiga, kus ta ütles, et kuigi ta asju teab, ei aita see tal siiski iseennast korras hoida, enda emotsionaalseid Ameerika mägesid vältida. Nii on ka minu teadmistega- isegi kui tean, et inimeste märkused ja kommentaarid tulenevad neist endist, siis ikkagi lähevad hinge.

Minu viimaste nädalate lugemine on Tommy Hellsteni “Jõehobu töökohal”. Olen ka varem ühte Hellsteni raamatut lugenud ja see andis väga palju edasiviivaid mõtteid oma elu korraldamiseks. “Jõehobu töökohal” räägib erinevatest inimtüüpidest töökohal. Ehk sellest, kuidas me kõik tuleme lapsepõlvest.

Me ei anna endale aru, millised läbirääkimata mured või probleemid lapsepõlvest meie käitumist ja elu tänapäeval suunavad. Mida valusama kogemusega oli tegemist, seda rohkem inimene seda enda sisse peidab. Ja nii tundubki, et kõik teised ümberringi on süüdi. Inimesed, kes iseendaga hakkama saavad, ei süüdista teisi. Eriti mitte enda tunnetes. 


Ka suhtes võttis mul tükk aega, enne kui sain aru, et see, kuidas mees käitub, ei ole enamasti seotud minuga, vaid sellega, mis tema enda elus on lahendamata. See arusaamine oli värskendav. Esiteks ei võtnud ma siis enam kõiki tema ülekeemisi isiklikult. Teiseks aga oskasin teistpidi toetada ja olemas olla ning sellega probleemide lahendamisele kaasa aidata. See töötab! Aga see ei tähenda, et ükski ülekeemine minu jaoks lihtsam oleks, kuid nüüd oskan ennast säästa ja ise emotsionaalselt kergemalt pääseda.

Hellsten rõhutab, et olulisim on vastutuse võtmine. Vastutus enda elu ja tunnete eest. Tihtilugu on maailma rahu ja näljahädaga lihtsam tegeleda kui iseomaenda isikliku elu ja valuga. Kui aga kõik inimesed oleks endaga rahul, leidnud sisemise tasakaalu, siis laheneks ju ka maailma rahu ja näljahäda küsimus.

Kuidas oma lapsi sellest päästa? Õpetada neid ennast tundma. Lubada neil tundeid väljendada ja aidata mõista, et mida nad tunnevad. Rääkida-rääkida-rääkida, et neil oleks sõnavara enda ja oma tunnete kirjeldamiseks.

Kõike seda teades ei suuda ma aga ikka ise rahulikult ja õnnelikult elada. Ikka mõjutavad mind minust väljast poolt tulnud sõnad ja teod. Tean, et kui miski mind puudutab, siis seepärast, et minus endas on mingi teema või probleem ikka veel läbimõtlemata. Nii et olen tänulik igale inimesele minu elus, sest nad kõik õpetavad mulle midagi minu kohta.

Mida sina täna enda ja endasse peidetud tunnete kohta õppisid? 



***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 6,5a, 5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 14 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com  

pühapäev, 21. jaanuar 2018

Jah, ma ei tee kodus süüa!

Nüüd on siis nii, et eelmisel nädalal sai selgeks, et osad minu blogides avaldatud tekstid ning ajalehtedele-ajakirjadele kirjutatud artiklid saavad ühtseks kogumikuks. Teemadeks mõtisklused elust. Igas mõttes.

Kriteerium oli see, et ma enda kirjutatud tekstiga ka tänasel päeval nõus oleksin. Nii panen siia oma mõtted, mis avaldati esmakordselt Pere ja Kodu blogis 9.detsembril 2015. Ja üllatus-üllatus, ma olen ikka endaga nõus.

Irooniline on muidugi see, et just täna tegin endale ja lastele kohe kaks korda päeva jooksul süüa...
__________________


Paljud korralikud inimesed tahaksid mind vist juba peale pealkirja lugemist risti lüüa. Söömine ja toidu valmistamine on ju nii normaalsed elu osad, et kuidas sa tunnistad, et nendega ei tegele?

Sattusin hiljuti taaskord ühte vestlusse, kus sain vastu päid ja jalgu, et kuidas ma kodus kogu aeg süüa ei tee? Millest me siis elame? Miks oma lapsi nii piiname? Miks enda kehakaalust ei hooli? See, mida ma söögitegemise asemel oma ajaga siis teen, polnud muidugi küsimus. Kahjuks.

Kõige ausam ülestunnistus: söögitegemine pole mulle kunagi meeldinud. See tähendab, et ka mu sellealased oskused on nõrgad. Ja mul pole mingit motivatsiooni neid oskusi suurendada.

Meie peres on hästi olulisel kohal pudrud ja neid keedame muidugi ise. Ei mingeid sügavkülmutatud pitsasid või McDonaldsit, rääkimata igasugustest nö mullijookidest. Kui lapsed on terve päeva lasteaias ( jah, isegi meie suuremad lapsed on viimasel ajal nüüd 4-5 päeva nädalas lasteaias käinud), siis söövadki nad kodus vaid ühe korra- enne magamajäämist. Milline lapsevanem annaks siis lastele seapraadi? Nädalavahetusel oskan teha suppi ja omletti ning aegajalt isegi keedan kartulit (kuigi see mulle endale väga ei maitse). Peale selle on mehel käed otsas ja kui tahab, võib igal ajal midagi kokata.

Minu enda kehakaaluga on ka nii, et ükskõik, kui palju ma oma elus olen kaalunud (enne nelja last siis u 30 kg vähem, kui praegu, ülikooli ajal aga veel vähem), siis toitumisharjumused on ikka samad olnud. Vähemalt söögi tegemise mõttes. Kahjuks või õnneks mõjutab kaalu veel palju muid asju peale selle, mitu tundi ma ise igapäevaselt köögis veedan.

Ja teate- on veel palju asju, mida ma ei oska ja ei suuda. Näiteks ei saa minust kunagi balletitantsijat, ega maratoni jooksjat, kuigi laulan naiskooris, ei suuda ma ooperit laulda, kuigi oskan kõndida, ei suuda ma kunagi köiel kõndida (kasvõi juba seetõttu, et ma kardan kohutavalt kõrgust) jne.

Toit on ellujäämiseks vajalik asi. Sama on vaimutoiduga. Näiteks oleks vaja iga päev leida tunnike rahulikku omaette olemise aega, et mõistus selge püsiks ja tasakaal enda sees korda saada. Seda ma ka ei jõua iga päev teha. Või tuleks näiteks vähemalt paar raamatut kuu jooksul läbi lugeda, et ennast harida. Seda peaaegu suudan. Aga kõik ei tee seda. Rääkimata sellest, et lastele tuleb kindlasti vähemalt kord päevas raamatuid ette lugeda ja nendega õues liikuda, lastega olles ei tohi samal ajal nutiseadmetes istuda, ega ka lapsi teleka või nutika ette unustada.

Mina ei halvusta neid, kes ei suuda pidevalt ennast ja oma lapsi harida ning uusi asju õppida. Ammu on tõestatud, et kõrgemalt haritud naiste (meeste roll pidavat vähem määrama) lapsed saavad elus paremini hakkama ja on elutervemad. Seega peaks emade esmatähtis ülesanne olema ennast harida, et suudaksime laste vajadusi täita- vajadust elust aru saada, ennast tundma õppida ja leida oma koht siin maailmas.

Meil on vaid teatud kogus aega. Kui me teeme ühte asja, siis me samal ajal mõnda teist ei tee. Nii tulebki igapäevaselt teha valikuid, millele oma aega kulutad. Mina olen valinud söögitegemisele seda mitte nii väga kulutada. Kahjuks on hulk inimesi, kes on valinud enda vaimsele toitmisele mitte väga palju aega kulutada. See toob kaasa julguse teiste valikuid kritiseerida ja halvustada. Aga kui me igaüks endaga rohkem vaeva näeks, siis äkki oleks ka kurjust ja inimestevahelist pinget vähem.

Jah, ideaalse koduperenaise tiitlit ei saa ma seega kunagi! Aga kuni ma olen ise ja mul on õnnelikud, terved ja eluterved lapsed, nii kaua usun, et kõik inimesed ei peagi ühtemoodi elama!



***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 6,5a, 5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 14 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com