neljapäev, 18. juuli 2019

Suurpere retk imelisel Saaremaal

Viie lapsega möödub suvi niigi kiiresti, kuid peale selle on meil pidevalt igasuguseid tegevusi ka, nii et... vahva on mõelda, et oleme aja hästi ära kasutanud (jah, said õigesti aru, et ma jätsin siinkohal ütlemata, et: "Kuhu see aeg küll kaob?").

Kui tantsupidu oli perekondlikult vaadatud ja laulupeol mul koos naiskooriga lauldud, ootas meid ees suurpere retk Saaremaale. See tähendab siis, et minu ja mu õe pere ning meie Ameerikas elavad sugulased. Ehk et meid oli palju.

Meil ei õnnestu enam väga tihti kogu perekonda pildile saada. Sellepärast on keset merd asuv praam hea, et seal pole kellelgi kuhugi mujale vaja ära joosta ja saime ühe klõpsu ikka tehtud:

Silmad kinni-lahti? Aah, see oleks juba liigne tähenärimine. Kõik on pildil. See loeb.

Tegelikult oleme lastega paar aastat tagasi Saaremaal käinud. Enamus neist olid aga siis nii väikesed, et väga midagi ei mäleta. Seekordne retk oli ikka hoopis midagi muud, sest lapsed märkasid ja oskasid hinnata hoopis rohkemat.

Nagu osalejate kirjeldusest võib arvata, siis esmatähtis polnudki ka kõiki Saaremaa vaatamisväärsusi näha, vaid siiski teha seda ühise ajaveetmise kõrvale.

Käisime ära Kaali kraatri ääres. Mõnus oli, et selles oli nii palju vett, et jäi nagu järvekese mulje... peaaegu, aga samas oli seda piisavalt vähe, et lapsed said ringe ja ringe ümber vee joosta. See tähendas küll mõne aja pärast esimesi kukkumisi libedal pinnasel ja musti püksipõlvi, aga... ma pole ema, kes ennast sellistest väikestest asjadest häirida laseks. Sellepärast peavadki lastel varuriided alati autos kaasas olema. Igavesti äge tunne oli aga näha, et kogu kraatri ümbrus oli ainult meid täis. Kuna meie reisiseltskond oli 10 täiskasvanut ja 7 last, siis polnud väga keeruline ühtegi kohta täielikult asustada.


Ööbisime Johan SPAs. See on pisike armas hotell keset Kuressaare linna. Meie sviit oli ülimalt mõnus ja hea õhkkonnaga. Kõik oli olemas. Tuppa toodi lisaks lisavoodi ning beebivoodi ja nii mahtusime kõik ilusti ära ka. Lasterikka perega hotellides käies on ju alati see küsimus, et kuidas tuppa mahtuda. Tavaliselt ei mahugi ja tuleb mitu tuba võtta. Sinna aga mahtusime. Laste mure, et kas meil ikka telekas toas on, oli loomulikult ka asjatu, sest ikka oli. Ainult, et lastel polnud aega seda vaadata, sest me olime pidevalt lennus. Johan SPAs on, nagu nimigi ütleb, olemas SPA. Meie jõudsime sellest basseinidesse ning nende juures olevatesse saunadesse. Lastele meeldis väga õuebassein, kus siis mina koos nendega pidin käima. Lapsed küll küsisid korduvalt veekeskuse järele, aga kui said aru, et see pole see hotell, siis nautisid olemasolevaid basseine täie mõnuga.

Hommikusöök oli väga hea. Kuigi söögisaal oli väike, siis ära mahtusid ikkagi kõik. Kogu aeg koristati kiiresti kõik ära. Ruum oli ilus ja hubane. Toiduvalik samuti väga hea ja rikkalik. Johan SPA miinuseks on parkimine. Teisel õhtul leidsime küll juba hotelli ümbruses parkimiskohad, aga esimesel parkisime kõik meie seltskonna 4 autot kusagile ümbruskonna tänavatele. Samas jällegi oli hotellist hea kõikjale jalutada. 

Kui järgmisel päeval hotellist välja saime, suundusime esmalt Panga pangale. Ameerika eestlastele tuli selgitada, mis vahe on pangal ja pangal ning et meil pole plaanis mingeid finantstegevusi teha, vaid ikka loodusesse läheme.

Ameerika eestlaste jaoks oli üllatus, et sellises kohas ühtegi piiret ees ei olnud. USAs oleks see mõeldamatu. No ja eks me ka hoidsime enamasti ikka lastel käest kinni või... endal peast, sest kõik tahtsid ju ikka võimalikult kaugele näha. Panga pank on tõesti võimas ja imeilus koht:


Ja et reisikilomeetrid ikka täis tuleks, oli järgmiseks peatuspaigaks Sõrve säär. Õnneks ärkas beebi autos üles, nii et tuletorni mina ei roninud. Hmm, kõrgused pole päris minu teema. Aga Sõrve sääre tippu jalutasime küll kõik koos. Positiivne avastus oli, et sääre tippu sai lapsevankriga sõita. Loomulikult polnud see sama, kui mööda asfalti kihutada, aga vähemalt ei pidanud beebit terve tee süles vedama.

Mõnus maailma otsal seismise tunne on seal küll:

Kuressaare lossita ei saanud me muidugi ka. Lastele meeldis küll kõige rohkem vibulaskmine lossi värava esisel platsil, mida Kuressaare Keskaja Elamuskeskuse inimesed korraldasid. Saime ka reklaamlehe Keskaja Elamuskeskuse kohta, kuid kahjuks me sinna ei jõudnud. Nii palju, kui nende kohta uurida jõudsin, tundub aga väga põnev ning kindlasti tahaks lastega seal ära käia.

Laste jaoks üks ülivahva avastus oli veel Kuressaare kesklinna mänguväljak. Lapsevanemate jaoks on see ka mõnus koht, kuna aed on ümber ja nii ei pea pidevalt lapsi üle lugema.  Märkasime mänguväljakut söögikohtadesse minnes ja tulles. Õnneks või kahjuks õhtusöögilt tulles oli koht kinni, sest aed on avatud 9-21. Aga järgmisel päeval me enam mööda hiilida ei saanud. Ja lastel oli seal tõesti huvitav. Kõige ägedam oli mingi kollimäng, mis rääkis lastega... ja käskis neil ära joosta. No ringi nad igatahes hakkasid jooksma mingil hetkel. Kuressaare kesklinna mänguväljak on ka ilmselt koht, kuhu veel tagasi läheme, sest lapsed räägivad sellest siiani.

Keskväljak ise pakkus muidugi lastele parima meelelahutuse:

Õnneks või kahjuks olid ilmad suht jahedad, nii et tegelikult käis jooksmas vaid üks laps, kellega hetkeks lihtsalt teistest eraldi jalutasime. Aga tal oli ikka niiiii lõbus.

Päevad möödusid kiiresti. Vahva oli näha, et võrreldes varasemate mitmepäevaste matkamistega on lapsed ikka nii palju suuremad juba, et nendega on suht lihtne. Jah, loomulikult peame veel erinevaid matkamise osi (näiteks oma koti kiire pakkimine, oma asjade eest reisi jooksul vastutamine jne) harjutama, aga eks see vilumus tuleb siis, kui tihemini niiviisi ringi käia.

Seekordne retk läks aga hästi, nii et see lisab kindlasti julgust lastega veelgi rohkem ringi käia.


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, peaaegu 7a, 5a ja 11-kuune).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

laupäev, 6. juuli 2019

Pidu hakkab

Täna pikalt ei kirjuta. Sest pidu hakkab.

Tantsijad küll saavad juba koju minna, aga meie laulupeoga alles alustame.

Eile saime üldkoori proovis ikka korralikult vihma. Aga laulud tulid hästi välja. Usun, et tuleb ilus.

Rongkäigu algus oli selline:
Mõni kilomeeter marssimist ja tervitasimegi lauluväljakul ootajaid.

Meie Jakobi naiskooriga tegime Laulutaadi juures pilti ka:
Praeguseks on selge, et lauljaid-tantsijaid on lauluväljak täis, aga üksi pole keegi ja ülejäänud pool Eestimaad mahub siia ka.

Pidu hakkab!

Laulame koos!

pühapäev, 30. juuni 2019

Kas vihmaga peaks laulu- ja tantsupidu pidama?


Tantsijad juba liigutavad ennast suure peo suunas. Lauljatel on veidi enam aega. Fakt on aga, et järgmise nädala lõpuks suurem osa Eestimaast pidutseb, sest meil on taas laulu-ja tantsupidu. Naiskooriga algavad meil näiteks proovid reede hommikul kell 8. Sest naised on... vara üleval.

Lastega läheme neljapäeval vaatama tantsupeo peaproovi. Laulupeole nad kahjuks ilmselt ei jõua, sest kuna mina olen laulmisega seotud, siis abikaasat üksi viie lapsega sinna massi ei lase (mitte, et ta ise ka nii väga üldse tahaks seda).

Ilmateadet vaadates aga tundub, et tuleb taaskord rääkida temal, et kas vihmaga peaks pidu pidama? Laulupeoga tegelikult vist väga küsimust ei ole. Minu teada pole see kunagi ära jäänud. Tantsupidu aga küll. Eelmisel noorte peol käisime meie lastega taaskord peaproovi vaatamas. Meie nägime toredat pidu. Aga esimene kontsert jäeti vihma tõttu ära. Mõnigi arvas, et see oli mõistlik. Paljud olid vihased.

Selle teema peale pani mind maikuu lõpus mõtlema Pärnumaa koolieelikute mängupidu. Eelmistel kordadel on see olnud laulupidu, seekord aga mängupidu. Seal osalevad siis lasteaeda lõpetavad rühmad. Mina käisin seekord siis Mariaga. Nagu ikka selliste ürituste puhul, olid hommiku poole proovid. Vahelduva eduga muudkui sadas. Vahepeal aga oli ikka pausi ka. Siis aga hakkas pidu. Ja see nägi välja selline, nagu selles videos:

Terve pidu. Kogu kontsert.

Esimese allaandmisena tegime selle, et enamusel lastel polnud rongkäigus rahvariideid. Mina panin ka Mariale rahvariide seeliku pükste ja muude riiete peale. Ei mingit jopede äravõtmist. Seljas olid vihmakeebid. Vaatajad seisid kõik vihmavarjudega püsti. Ehk siis ka need, kes mõtlesid istuda, seda teha ei saanud, sest vihmavarjudega inimesed ronisid nii lava ette kui said (siin tuleb muidugi teemaks vihmavarju kasutamise kultuur ühisüritustel!). Esinemiste vahepeal soojendasime lapsi. Õpetajate tants jäeti vahepealt ära, et kava oleks lühem. Ja lõpuks ühistantsu enamusi lapsi ei saadetud.

Milline oli siis minu 6-aastase tütre mõte või emotsioon pärast sellist üritust?
,,Aga miks meie lõputantsu ei tantsinud? Me ju ka õppisime seda?"

Jaa, ma tean, et lapsel oli ka külm ja märg... ja vihma muudkui kallas... aga tema jaoks oli olulisem see, et ta õppis koos teiste lastega vähemalt pool aastat kõiki laule ja tantse. Lõpuks oli käes aeg, et neid esitada.

Loomulikult oli sellisel ühepäevasel üritusel, kus olid ka vanemad kaasas, lihtsam märgade riietega askeldada. Päris laulu- ja tantsupeol on need mõned vaesed õpetajad ja rühmade saatjad üksinda kogu rühma läbimärgade riietega, mida on järgmisel päeval kohe vaja. Teadupärast rahvariided ju ei kuiva ka väga kiiresti. Olen ise põlvini vihmas rahvariietega mööda Tallinna tänavaid marssinud ja tean seda väga hästi. Rääkimata sellest, kui raskeks rahvariided pärast lähevad.

Nii jääbki küsimus- kui ikka vett taevast peo ajal jälle kallab, siis milline peaks olema otsus- kas pidu peaks iga ilmaga toimuma? Või kuidas oleks tark käituda? Märjad rahvariided ja ligane tantsuplats ei ole toredad. Samas laulmata laulud ja tantsimata tantsud jäävad nii lastele kui täiskasvanutele kauaks hinge...

Mida sina arvad?



***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, peaaegu 7a, 5a ja 10-kuune). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

reede, 28. juuni 2019

Miks mu töötoa seinal on pornostaaride pildid?

Abikaasa vaatas ühel õhtul mu töötoa uksest sisse. Rääkis miskit. Hakkas juba lahkuma, kui tegi äkitselt uuesti ukse täitsa lahti ja küsis:
,,Miks sul ... (mingi nimi!) pilt seinal on?"
Kehitasin õlgu. Ei tunne sellist inimest. Abikaasa näitas siis, millist pilti mõtleb.

,,Need on mu järgmise raamatu tegelased," selgitasin.
,,Sa ikka tead, et need on pornostaarid?" selgitas abikaasa vastu.
,,Minu jaoks ei ole," vaidlesin vastu. Selgitasin, milline roll mu uues raamatus nendel tüdrukutel on. Nende vahel olev vanamees raamatus ei ole.
,,Ahah. Võib ainult arvata, millist raamatut sa kirjutad..." vajus abikaasa vaikselt ukse vahelt minema.
,,Noorteraamatut kirjutan," vastasin. Ise väga õnnelik, sest mulle nii väga meeldib mu uus raamat.

Sellise kahekõne põhjuseks on kirjutamisvõte, mida olen nüüd mõne raamatuga kasutanud. Just pikematega. Minu töötoa seinal on suur graafik, millal umbes ajaliselt midagi juhtub. Mul on tegelaste pildid, koos nimede ning tegelase põhilise infoga. No ja kuna mu raamatute tegelased pole praegu veel väga kuulsaks saanud, siis hetkel kasutan fotosid kuulsustest, kes "Kroonika" kaante vahelt on mulle kätte jäänud.

Kuidas saavad tegelased näo? 
Aegajalt ostan "Kroonika" ajakirju. Sirvin läbi. Mõnda artiklit ikka loen ka. Ja siis töötan need läbi. See tähendab, et rebin pilte välja. Just rebin, mitte ei lõika. Mõned pildid on tulevaste raamatute tegelaste jaoks. Mõned on vision boardi jaoks (ehk plakat sellest, mida aasta jooksul plaanin saavutada... või 5 või 10a). Selle kõige jaoks on eraldi kaust, kuhu neid pilte kogun.

Eee... ma ei tea tegelikult, kui tervislik on siin avalikult kuulutada, et ma rebin inimeste pilte välja, kogun neid, annan neile uue identiteedi... kasutan isiklikes huvides... hiljem mulle makstakse selle eest...

No aga fakt on see, et olen seda juba aastaid teinud.

Noorteromaan "Ütlemata sõnad" oli esimene, mille puhul sellist meetodit kasutasin. Kirjanikuna on minu jaoks lihtne niiviisi meeles pidada, kellel on tumedad juuksed, kellel punased, kellel poisipea, kellel tedretäpid...

Pornostaare aga mu teostes ikka veel ei ole... vist... Vähemalt uues noorteromaanis "Mälestusteta suvi" küll mitte.

Olen selle kirjutamisega nüüd veidi pausi pidanud. Maikuus sai enamus teosest valmis, aga nüüd istun jällegi lõpetamise kallal. Appi, kui keeruline see on. See-eest olen juunis praeguseks läbi lugenud 10 raamatut. Minu arvamusi neist saate vaadata mu lugemisblogist Mida Heli luges. Täna läks "Mälestusteta suvi" aga proovilugejatele, nii et... varsti-varsti on lootust teilgi seda lugeda... ja minul seinad pornostaaridest puhastada!


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, peaaegu 7a, 5a ja 10-kuune). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

kolmapäev, 26. juuni 2019

Mis Viljandis on ja meil õnneks ei ole? Minu õnneks.

Täna käisime lastega Mustlas küülikud toomas. Vaata siit, mida me avastasime, mis Viljandis on ja mida meil õnneks ei ole.... vähemalt minu õnneks, sest muidu ma peaksin tõesti esmaabi kursustele minema (kuigi ma olen seal korduvalt käinud...):


Tegelikult on äge näha, kuidas lapsed vajavad lihtsalt võimalust ning seejärel lihtsalt kasutavad seda. Kuna päris palju veetsime aega autos, siis on arusaadav, miks lastel nii palju energiat oli. Kuigi see parkuurimise koht oli nii lahe, et nad oleksid ilmselt ka puruväsinuna seal mitu tundi rabelenud.

Kuna meil olid aga beebi ja küülik autos, siis kahjuks väga pikalt Viljandis aega veeta ei saanud.

Aga järgmisel korral teame, kuhu minna!

Kodus pole me igasuguste ronimiskohtade ehitamisega ikka väga kaugemale jõudnud. Suvi lippab ikka nii kiiresti. Aga plaanis on, sest lastel on tõesti vaja kohta, kus oma energia mõistlikult maha rahmeldada.

Praeguseks niitsime põllule ringi... las jooksevad seal... või lihtsalt ümber maja. Hmm, ja kusjuures nad teevadki seda.

***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, peaaegu 7a, 5a ja 10-kuune). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

teisipäev, 25. juuni 2019

Romuring Libatse moodi viib mind varsti hauda

Nüüd on siis selge, et pole üldse kindel, kas mulle meeldib, et Libatses niiiii ülimega ägedat romuringi korraldatakse, nagu taas oli.

Nagu viimastel aastatel traditsiooniks saanud, saatsime seegi kord lastega Herlendi teele:


Heli Kirjastuse (märkamatute!!!) kirjadega Passat läks võistlustulle juba teist aastat järjest ja... ilmselt läheb ka kolmandat. Esimene sõit lõppes küll esimese ringi järel... aga no eks ilmselt seetõttu oligi rohkem autot ja juhti, et järgmistel sõitudel... tegutseda.

Neljanda grupi, milles Herlend sõitis, 2.sõitu vaatasime mäe pealt. Nagu pärast teada sain, siis kõige põnevamasse tagumisse nurka me siiski ei osanud minna, kuid ega meil selles kohas ka igav ei olnud. Siit näed, millised slaalomi sõitmised ja muidu vingerdamised mäe taga ära tehti:

 ... ja siit ka:


Sõit oli selline, et vahepeal võeti isegi mõneminutiline reklaamipaus, et üks auto keset sõitu ära teisaldada:


Finaalis oli "laval" umbes 50 autot, nii et ilmselgelt kõigile ruumi ei olnud ja tuli oma koha eest võidelda. Siit näed osakest sellest, mida see kaasa tõi (2.finaali video):



Kõik on onju väga tore, aga... vähe sellest, et abikaasa viimase nädala enne romukat enda ja teiste autosid tegi, siis... kolmehäälne poistekoor teatas, et nii kui neil jalad hakkavad pedaalideni ulatuma, siis nemad lähevad ka sõitma!!!

Vaatan siis mitmendad päeva oigavat abikaasat ja mõtlen, et... ma ei kujuta ette, kui neid siin neli oleks... Ja terve aeg kõigile korraga pöialt ja kõiki muid kohti hoida... See ajaks hauda...

Aga no sellele on väga lihtne lahendus- järgmiseks aastaks pidavat abikaasa hoopis mulle auto tegema!

Hea, kui sul lapsed on nii lühikesed, et korralikult veel pedaalideni ei ulatu!!!

Suured tänud kõigile korraldatajele! Vaataja seisukohast oli küll üritus väga hästi korraldatud. Sõitjate seisukohast ei oska (veel!) kommenteerida! Loodetavasti järgmisel aastal taas!


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, peaaegu 7a, 5a ja 10-kuune). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

teisipäev, 18. juuni 2019

Inimkatsete meistriklass ehk kümme kuud viielapselist elu

Kuigi mu neljas laps ei kuulanud 5 aastat tagasi sõna ja otsustas ikkagi jaanilaupäeval sündida, siis otsustasime sel aastal ta sünnipäeva korraldada nädal aega varem. Tavaliselt on lihtsalt jaanipäevaks kõigil teised plaanid.

Sünnipäevad on head. Siis on põhjust kogu õue ära niita ja trimmerdada... või vähemalt see osa, mida kahekesi tehes poole päevaga jõuab.

Lilled saavad samuti üle loetud:
Asi pole selles, nagu peaks kellegi teise pärast kodu eest hoolitsema, lihtsalt kui on palju igasuguseid tegemisi, siis tuleb prioriteedid paika seada. See tähendab, et alati kõike ei jõua. Kui on kodus mingi üritus tulemas, siis ongi prioriteediks ka igasugune korrastamine, mida muul ajal ehk saab edasi lükata.

Teine oluline koduste tähtpäevade võlu minu jaoks on see, et nendega hoitakse inimsuhteid. Ei ole tähtis, kas on lapse või täiskasvanu sünnipäev, kooli või lasteaia lõpetamine või muu üritus- oluline, et see annab põhjuse kohtumiseks. Mulle pole kunagi meeldinud suguvõsad, kus kohtutakse ainult matustel. Minu arust on mõistetamatu, miks üldse siis matustelegi minna, kui sul pole aastas mõni kord aega, et mõned tunnid perekondlikul üritusel veeta. Aga see on minu isiklik tunnetus ja seda annan edasi ainult enda lastele... eeskuju teel. Nii ongi meie peres kõik tähtpäevad olulised. Nii nagu minu kodus alati on olnud.

Samase nädalavahetusse langes ka viienda lapse kümnekuuseks saamine. See on siis meie peres juba 54.minisünnipäev (ehk alla aastase lapse igakuine sünnipäev). Seekord olime mugavad ja tähistasime seda päev varem. Sellega täitus minu jaoks kümme kuud viie lapse emana. Taaskord pean tõdema, et viienda lapse kasvatamine on olnud kõige lihtsam. Tema ümber on nii palju hoolimist ja armastust, sest vennad ja õde pigem kaklevad sellepärast, kes saab pisikest õde hoida, mitte sellepärast, kes peab teda hoidma.

Lastekasvatusega on aga üks kehv lugu- seda, kas sa said hakkama või mitte, näed alles aastate pärast... ja siis on hilja muudatusi teha... ja õpitud tarkust pole ka kellelegi edasi anda, sest mitte keegi ei taha kuulata keskealiste halamist, kes enda arvates on enda lastekasvatuses tehtud vigadest õppinud ja tahaks seda tarkust nüüd kuulutada.

Nii et kümme kuud on viielapselisena siin inimkatseid tehtud. Jätkame samas vaimus! Eks näis, mis sellest kõigest välja tuleb. Siiani nagu ise ei oska kurta.

***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, peaaegu 5a ja 10-kuune). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 18 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com


laupäev, 15. juuni 2019

Päästa (maa)raamatukogu seda külastades!

Eelmisel nädalal läks üllatuslikult kiirelt käima aktsioon ,,Päästa (maa)raamatukogu seda külastades!" Algselt sai tehtud FB üritus, mida on praeguseks näinud üle 15000 inimese ning ennast osalema märkinud üle 400. Kuna FB ürituse saab aga teha maksimaalselt kaheks nädalaks ja minu käest paluti korduvalt selle pikendamist, siis tänaseks on loodud FB grupp: Päästa (maa)raamatukogu seda külastades! Siia saavad liituda kõik, kes soovivad raamatukogude säilimisele kaasa aidata.

Mõte selliseks üleskutseks tekkis juba väga ammu. Viimase piisa karikasse andis aga üks järjekordne FB arutlus, kus kurdeti, et ühe pisikese maaraamatukogu avatud olemise aegu vähendatakse veelgi ning üks teine tahetakse sulgeda. Loomulikult oli üks esimesi väiteid, et: ,,Maalt on kõik juba ära viidud. Kui raamatukogud ka lähevad, siis pole meil enam midagi!"

Kui aga küsida nende samade inimeste käest, et millal viimati raamatukogus käisid, siis on tavaliselt pikk vaikus.

Mina olen alati raamatukogude püsiklient olnud. Jah, kirjastajana toetan raamatute ostmist, sest muidu pole võimalik uusi ja paremaid kirjastada, aga samas on raamatud ka raamatukogudesse ostetud. Ja kõik raamatud ei peagi kodus olemas olema.

Käin palju erinevates raamatukogudes lugejatega kohtumas, nii et mu sõnad ei põhine ühel kogemusel, vaid tõesti Eestimaa erinevatest nurkadest saadud mõtetel. Raamatukogud jäävad lugejatest üha tühjemaks (just maapiirkondades. Linna omad ilmselt mitte!). Vanemad lugejad surevad ära. Nooremad ei jõua raamatukogudesse või... neid polegi mõnes maapiirkonnas.

Olen ka istunud volikogu laual taga, kui on arutatud erinevate kohalike raamatukogude saatust. Esimene küsimus on ikka: mitu külastajat käib? Mitu laenutust tehakse? Ja arutlejad ise enamuses raamatukogu klientide hulka ei kuulunud...

Kui midagi sulgema hakatakse, siis hakkavad aktivistid hädaldama või allkirju koguma. Aktsiooni ,,Päästa (maa)raamatukogu seda külastades!" mõte on käituda õiget pidi: raamatukogu ja raamatute jaoks ei ole oluline, kui palju korjatakse allkirju inimeste poolt, kes ise raamatukogusse ei jõua. Raamatute jaoks pole tähtis, et igas külas oleks ruum, kus raamatud omaette seista ning tolmu koguda saaksid. Isegi raamatukoguhoidjate jaoks pole ilmselt oluline, et nad üksi koos raamatutega tühjas ruumis olla saaksid.

Raamatukogud vajavad külastajaid. Raamatud vajavad lugejaid.

Õigemini: meil on vaja seda, mida raamatutest saame. Raamatud on ohtlikud. Vanemad ja targemad teavad seda minust paremini. Milleks muidu on erinevatel aegadel ja erinevates kohtades mõningate (või kõigi!) raamatute kättesaadavust piiratud. Ikka neis leiduvate teadmiste ja silmaringi avardava mõju pärast. Lugemine paneb su aju tööle, nii et kui ka otseseid uusi teadmisi ei õpi, arendad mõtlemisvõimet.

Olen korduvalt öelnud, et poliitikute jaoks on lugemishuvita rahvas kindlasti tänuväärne klientuur. Need on mõtlemisvõimeta suunatavad inimesed, kellele võib mingi vale kätte anda ja neid siis lambakarjana soovitud suunas lükata ja tõmmata.

Mina arvan, et see on ohtlik. Just mõtlemisvõime puudumise tõttu saavadki esile kerkida äärmuslikud jõud, kelle toetajad toimivad ülesässitamise meetodil- ehk et neile söödetakse kätte vaenlane, kelle suhtes muudkui viha õhutatakse... kuni see lahvatab.

Kõlab hirmutavalt... aga just sellisena näen mina seda, kui lõppeb raamatukogude kasutamine ja seetõttu ka olemasolu.

Teisalt on hea ja mugav vinguda, et poliitikud lõpetavad elu maal. Tegelikult lõpetame ise elu maal. Jah, poliitikud teevad otsuseid, mis teevad maal elamise keerulisemaks ja kallimaks. Aga see, kas me reaalselt elame maal või mitte, on ikka iga inimese enda otsus. Elu maal lõpetavad inimesed, kes enam ei ela maal. 

Kui usud, et lugemine ja raamatud ja raamatukogud on olulised, siis mine oma kohalikku raamatukokku. Võta kohe mitu raamatut. Tohib küll! Loe need läbi. Või vähemalt sirvi. Leia meeldivaid kohti. Ja siis vii raamatud tagasi ja võta järgmised.

Kui sa pole raamatukogus ammu käinud, siis FBs on ülilahe grupp Lugemise väljakutse. Siin tutvustavad inimesed loetud raamatuid ja igaüks leiab endale sobiliku teose. Mina näiteks kirjutan praegu uut noorteromaani ja tahtsin seetõttu lugeda suure hulga teiste noorteromaane. Endal mõtteid polnud. Küsisin grupist abi ja jõudsin väga mõnusate uute raamatuteni, millest ma varem kuulnud polnud. No näiteks ,,Mina sinu kõrval ja maailm meie vahel", millest ka oma lugemisblogis kirjutasin.

Aitäh, et nii kaugele lugesid! 

Aitäh, et lugemisest ja raamatutest hoolid. 

Aitäh, et lähed raamatukokku ja laenutad põnevat lugemist. Kui sina täna raamatukogu ei vaja, siis mõtle, et äkki aitab sinu külastus raamatukogu säilitada su laste, naabri või mõne teise inimese jaoks, kes seda tõesti vajab. 

Tule ja liitu ka FB grupiga ,,Päästa (maa)raamatukogu seda külastades!" ja üheskoos hoiame lugemisvõimaluse kõigile kättesaadava!  


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 18 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

kolmapäev, 12. juuni 2019

Mida ma teeks, kui müüksin 2000 raamatut?

Viimasel ajal on erineva nurga alt arutletud teemadel, et ühelt poolt on Eestis raamatud liiga kallid ja inimesed ei jõua neid osta. Teisalt kardetakse, et väärtkirjanduse maht väheneb, sest selle Eesti keeles avaldamine on kallis... ja kuna raamatud on niigi kallid, siis inimesed ei jõua neid osta.

Siis on veel raamatukogud. Tunnistan, et ka mina arvestan tootmiskulude tasateenimisel suuresti raamatukogude ostudega. Ehk siis arvestan nende seniseid oste ning loodan, et ka uut raamatut samamoodi ostetakse. Aga see on ikkagi suht ennustamatu. Eriti oludes, kus raamatukogudele uute teavikute ostmiseks eraldatud summad on aastaid jäänud samaks või isegi vähenenud. Käin päris palju raamatukogudes ringi ning ei ole väga kuulnud, et kellelgi oleks summasid tõstetud.

Kolmandaks on veel suured raamatupoed, kes on hakanud üha hoogsamalt kirjastama, mis tähendab, et väiksed kirjastused on suurtes raamatupoodides nüüd veelgi nähtamatumad.

Raamatute tiraažid Eestis on väikesed. Sellest ka kõrge hind. Samas võib alati trükkida rohkem. See muudab ühe raamatu hinna madalamaks, aga kui see lattu seisma jääb, siis on see otseselt kirjastuse kulu. Näiteks 1000 eksemplari ühest raamatust müüa on ikka juba päris hea. Just normaalhinnaga.

Ja kui oleks teada, et mõne kuuga müüakse 1000 eksemplari, siis võiks ju hind olla kohe madalam, nii et kõik 1000 soovijat saaksid raamatu hea hinnaga, mitte vaid need, kes on pool aastat oodanud ning siis raamatu soodushinnaga ostavad. Aga samas, kui need 250 esimest ostjat ongi ainsad, kes raamatu ostavad ja neile panna kohe soodsam hind, siis... on kirjastus varsti pankrotis. 

Ühelt poolt tekitab see tunde, et kui kirjutamine ja kirjastamine on ebastabiilne ning vähenevate käivetega valdkond, siis äkki... peaks tegema midagi muud?

Seejärel tuleb aga meelde, et olen proovinud mitte kirjutada. Ei tule välja. Raamatukogudes, koolides, lasteaedades lugejatega kohtumas käies kuulen vaid, et neile mu raamatud meeldivad ja soovitakse üha uusi. Uus lasteraamat "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks" on nii soojalt vastu võetud, et lausa uskumatu. Või tegelikult- seda oli nii mõnus kirjutada, et tegelikult pole ka väga uskumatu. Lihtsalt hea meel on, et lastele ja lapsevanematele ja õpetajatele on see raamat kiirelt hinge pugenud.

Väikese kirjastuse esindajana tähendab see mulle järelikult hoopis seda, et tuleb leida uusi turundamise viise. Lugemise väljakutse grupis avaldati arvamust, et asi pole selles, et peaks kõikjale suuremaid reklaame ostma, vaid küsimus on sisukas reklaamis.

Reklaam pole kunagi mu tugev külg olnud. Eriti enda raamatute reklaamimine. Võttis ikka pikalt aega, enne kui julgesin oma raamatuid tutvustama hakata. Nüüd aga saan aru, et võid kirjutada nii häid raamatuid kui tahes, aga kui keegi neist midagi ei tea, siis ei saa neid ka lugeda. See tähendab, et mitmelgi inimesel jääb lugemata teos, mis oleks ehk tema ellu toonud sõnumi või muutuse, mida tal oli vaja. Selleks ju raamatud kirjutatud ongi- et anda lugejale midagi sellist, mida tal sel hetkel veel ei ole. Tekitada seoseid, avardada mõtlemist, näidata teisi võimalusi.

Sel suvel otsustasin eesmärkides konkreetsemaks minna. Nii panin endale kirja, et:

Heli Kirjastuse suvine eesmärk on aga müüa 2000 raamatut kuu jooksul!

Müüa sellise hinnaga, et kõik raamatusõbrad saaksid endale soovitud raamatud soetada. Jagasin enda jaoks täna paberil ära, millised raamatud lähevad müüki hinnaga 2€, 5€, 10€ ja 12€. Ehk et enamus raamatuid on selliste hindadega.

Eesmärgi täitmiseks osalen erinevatel laatadel ning koostöös keskraamatukogudega toimuvad Heli Kirjastuse soodusmüügid mitme keskraamatukogu juures. Üritused on näha Heli Kirjastuse FB lehel. Jätkuvalt toimib Heli Kirjastuse e-pood. Soodushinnaga raamatute lehekülgel näitab küll vaid kuute esimest, seega tasub lihtsalt kogu raamatuvalik läbi sirvida ning seal on näha, millised iga raamatu hinnad on.

Laatadel lasen kindlasti ka lastel müüa. Pidevalt on küsimus, et mis tööd lapsed saaksid teha? Kuidas oma raha teenida? Meie peres on välja kujunenud, et just raamatute müümine on töö, mida lapsed saavad ka teha. Jah, igaüks küll vastavalt oma võimetele. Eelmistel aastatel oleme teinud näiteks nii, et neil on laadaplatsil ringi käes kaasas vaid ühte sorti raamat ja see maksab 10€. Siis on lapsel hea arvutada ja pole segadust. Suuremad aga saavad nüüd juba ka keerulisemate tehetega hakkama. Nii on laatadel raamatute müümine ka laste jaoks hea töökogemus. Näevad, kust raha tuleb. Aegajalt ikka naljatan, et me sööme raamatuid... aga tegelikult nii see ongi.

Mida ma teeksin, kui suvekuudel õnnestub müüa 2000 raamatut kuu jooksul?

Esiteks võtaksin aega, et kirjutada lõpuni pikemad romaanid, mis mul pooleli on. Näiteks emotsioonidest ning elu keerdkäikudest tulvil noorteromaan "Mälestusteta suvi". Just noorteromaan on see, mida minu käest on kõige rohkem küsitud, sest "Ütlemata sõnad" ning "Lõpupidu" ja "Tähtajaline elu" on lugejatele meeldinud. Esimesed kaks neist on ka paljudes koolides soovitusliku kirjanduse nimekirjas. ,,Mälestusteta suvi" (minu kirjutamisel olev noortekas) on raamat, mille kohta ma olen nii palju unenägusid näinud, kui mitte kunagi varem ühegi oma raamatu kohta. Ehk et nii kui kirjutamisel kinni jooksen, siis järgmisel öösel näen unes midagi seoses selle raamatu tegelastega, mis aitab edasi kirjutada.

Lõpuni kirjutaksin ka romaani "Portselanist tüdruk" ehk teose, mille iga peatüki teema ja peakiri on tulnud ühest ansambel Terminaator laulust.

Kirjutamist ootab ka järgmine karupoeg Lukase lugu ning sarja "Mõni õhtu romantikat" järgmine raamat. Kõik need on teosed, millest suur osa on tegelikult juba arvutis olemas, aga lõpetamiseks oleks vaja rahulikku kirjutamise aega.

Järgmiseks läheksin kogu perega reisile. Uued kohad ja kogemused on eriti kirjanikuna väga olulised. Tegelikult aga igale inimesele. Seitsmeliikmelise perega reisimine aga eeldab... et ma müün 2000 raamatut kuu jooksul :)

Järgmisteks plaanideks on kindlasti õuealale lastele sobilike mänguvahendite soetamine. Et neil oleks rohkem legaalseid ronimis-turnimis-jms kohti.

Vana talumaja taastamise-ehitamise-renoveerimise peale kuluks ka kindlasti arvestatav osa. Kui saame katuse vahetatud, siis saab 2.korruse toad välja ehitada... ja rõõmustada, et lisandub veel sadakond ruutmeetrit koristatavat pinda.

Sellised plaanid siis! Raamatud, mis aitavad sul elu paremini mõista, leia raamatupoest, Heli Kirjastuse e-poest või mõnelt laadalt!

Lugemisrohket suve! 



***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 18 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

esmaspäev, 10. juuni 2019

Kas ma olen rase ja millal tuleb järgmine beebi?

Mida muud ikka viie lapse emalt küsida, kui seda, et kas ma olen rase ja millal tuleb järgmine beebi?

Nädalavahetusel toimus mitu üritust. Nii tahtsingi kirjutada järgmise postituse hoopis sellest, kuidas Pärnu-Jaagupis toimunud Halinga puhkpillifestivali raames tegi mu pisipojast esmasündinu debüüdi orkestri ees trompetiga soolot mängides. Tahtsin kirjutada sellest, kuidas ma olen ülimega tänulik kõigile, kes ta selleni aitasid ja kuidas ma olen hirmus õnnelik selle kõige üle. Video sellest on näha siin:


Peale selle oleksin tahtnud kirjutada sellest, kuidas algatasin kampaania "Päästa (maa)raamatukogu seda külastades!". Selle kohta saad infot ürituse FB lehelt

Või sellest, et tänaseks päevaks on mu kolmel vanimal lapsel kolme peale kokku lõpetatud 4 aastat Pärnu-Jaagupi Põhikooli ja 7 aastat Pärnu-Jaagupi Muusikakooli. 

Aga sellest kõigest ma ei kirjuta. See pole minu juurde toonud inimesi, keda ammu pole näinud. Aga mu kõht küll. Nii mõistangi, et pean siin veidi kõhu ja beebi ja raseduse ja muu sellise kohta aru andma.

Minu jaoks on kõik tervisega seonduv väga isiklik, nii et see on põhjus, miks tervisega seotud postitusi siit blogist väga ei leia. Ega ka minuga vesteldes tavaliselt tervise teemalisi jutte ei kuule. No ja eks rasedus on ju ka osa tervisest, sest kindlasti see naise tervist mõjutab. Minu jaoks on alati olnud vastukarva inimesed, kes oma tervise kõigi ette laiali laotavad. See on tunne, nagu nad sunniksid teiselt nõusolekut küsimata teda oma mustas pesus tuhnima. Tavaliselt ma põgenen selliste inimeste ja vestluste juurest. Loomulikult tahad teada, mis su lähedasemate inimeste elus toimub, aga veidigi kaugemad... no on asju, mida minu arvates kõigile ei räägita.

Ehk siis kes on sama meelt, siis nüüd on aeg see postitus kinni panna!

Keda aga see raseduse ja kõhu teema ikka huvitab, siis...

Loomulikult, kuna mu viies laps saab nädala pärast 10-kuuseks, siis on ju väga loogiline, et mu kõht ja kaalutõus on seotud järgmise lapsega.

Pisikese Johanna sündides olin pärast sünnitust samas kaalus, mis raseduse algul. Ehk et sünnitustuppa jäi kõik, mis 9 kuu jooksul oli kogunenud. Minu jaoks oli kõige müstilisem, et kuidas reied ja kõik muud sellised kohad said ühe sünnituse jooksul kokku tõmmata. Pärast mulle siis selgitati, et see oli vesi! Ehk et vee lahkumine kehast. No kõigest muust, mis 4,8-kilose lapsega koos kehast lahkus pole vajagi rääkida. Õhtulehe artiklist on ju ka seda näha: Õnne! Vabaerakondlane Heli Künnapas sai viienda lapse.  Või ka Kroonika artiklis: Palju õnne! Vabaerakonna revolutsionäär Heli Künnapas tõi ilmale oma viienda lapse.

Rõõmu jätkus umbes detsembrikuuni. Siis tihenesid Riigikogusse kandideerimisega seotud üritused, samuti on kirjastamises november ja detsember kõige kiiremad kuud. Rääkimata lastega seotud jõuluüritustest, esinemist, neile eelnenud proovidest jms. Uue aasta algul lõppes Johanna imetamine. Ja nüüd tuleb kõige suurem tervisevingumine: jaanuari lõpust alates on mind kimbutanud valud kätes, õlgades, kaelas... no selline reisiv valu. Ma ei oska täpsemalt seda kirjeldada, sest keegi mulle siiani diagnoosi pole pannud. See teema on nii kaugele jõudnud, et nüüd on olemas saatekiri ja juba juulikuuks sain ajad füsioterapeudi juurde ning septembriks taastusraviarstile. Ma siin küll mõtlen, et huvitav, kas see tähendab, et ma pean selle ajani ka haige olema...

Ehk siis see tähendas, et kui ka elutempo läks aeglasemaks, siis peale jalutamise muud sporti mu ellu ka ei jäänud. Kevade poole jõudsin lõpuks selleni, et sain taas puid laduda... ja ainult kaks päeva pärast seda valutasin käsi ja kaela. Isegi muru olen sel aastal päris mitu korda niitnud murutraktoriga... ja see on minu puhul juba tõsine pühaduse teotus. Ausalt- mulle niiii meeldib muru niita päris masinaga!

Mul on väga hea massöör, kelle juures regulaarselt käin. Usun, et just tema tegevus on mind aidanud nii palju, et tegelikult enamus inimesi ei teagi, millega olen pool aastat tegelenud. Kusjuures kõige hullemad olid need korrad, kui valu oli sellises piirkonnas, mis segas autos käigu vahetamist. Tagant järgi on küll naljakas mõelda, kuidas läbi pisarate sai käiku vahetatud... aga siis polnud naljakas. Eriti kuna autos veedan ikka väga suure osa oma töönädalast.

Olen alati olnud igasuguste valuvaigistite vastane. Üldse igasuguste ravimite. Sest mul pole neid lihtsalt vaja olnud. Aga no tänu sellele mis-iganes-haigusele jõudsin isegi päris kangete valuvaigistiteni... mis ei töötanud eriti. See aitas mul aga öösiti magada. Muidu istusin lihtsalt üleval ja püüdsin käele leida asendit, milles ta ei valutaks. Nii et viimase peaaegu 10 kuu jooksul olen beebi pärast olnud üleval vähem öid kui oma valutavate käte pärast.

Ma ei püüa siin välja vabandada seda, miks ma ei käi 3 korda nädalas jõusaalis ja veel paar korda jooksmas või ujumas... See selgitus oli lihtsalt kõigile huvilistele, kes tahavad mulle homsest soovitama hakata, et ma võiks käia 3 korda nädalas jõusaalis ja veel paar korda jooksmas või ujumas. Ausalt- mulle endale ka meeldiks see ja... plaanis on ka.

Ilmselt olen vastuse küsimusele ära rääkinud- uut beebit meie peresse tulemas ei ole! Minu jaoks on ülimalt oluline, et nii ma ise kui kõik mu lapsed kasutaksid oma oskusi, andeid ja võimeid ära täiel määral. See tähendab, et sellega tuleb teadlikult tegeleda, et sa ei raiskaks kõike seda, mis sulle siia ellu on kaasa antud. Ja kõigile meist on midagi antud, lihtsalt suurem osa inimesi raiskab oma võimeid neid isegi teadvustamata.

Tänasel päeval on mul kodus kahe koolilapse tunnistused, millest mõlemal on mitmes kohas kirjas, et suudad rohkemat, sul on võimeid rohkemaks, aga sa ei kasuta neid täiel määral. Lisaks ei läinud mu 6-aastane Grillfesti lavale tantsima, sest mind polnud ennast kohal, et teda julgustada ja seal oli tema jaoks nii hirmus ja palju inimesi. See tähendab minu jaoks, et mul on laste suunamisel ja toetamisel veel palju tööd teha. Samuti on mul endal kirjutamata väääga palju raamatuid, mida lugejad ammu ootavad. Näiteks on minu käest hiiglama kaua küsitud uut noorteromaani. Nüüd ma siis kirjutan seda. Ühel nädalal kirjutasin 70 arvuti lehekülge (raamatus on seda veel rohkem). Alles hiljuti tuli välja mu esimene päris laste juturaamat "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks", mis sai paberile väga kiiresti. Ehk siis lõpuks olen taas rajal ja annan endast välja seda, mis on minus olemas.

Esimesed reaalsemad sammud on astutud ka koolituste korraldamise teemal. Enesearengu teema on mind aastakümneid saatnud ja mingis vormis olen seda pidevalt ka õpetanud. Aga koolituste pakkumistele olen siiani ei öelnud. Samuti kirjutamisest rääkivate koolituste puhul. Aga nüüd on see kõik tulemas.

Kokkuvõtlikult: nüüd on aeg teha nii, et ma kasutaksin maksimaalselt enda oskusi ja võimeid ning suunaksin ja toetaksin kõiki viite last, et nad sama suudaksid teha. Kuna see on hetkel minu võimete piir, siis ei, ma pole rase ning järgmist beebit ei tule. Lihtsalt kõigi eelkirjeldatud põhjuste tõttu olen oma kehaga tegelemisega hetkel veidi hädas.

Ja kogu selle postituse mõte on tõesti see, et ma ei peaks kõigile ühekaupa selgitama, et kas ma olen rase! (kusjuures ma olen tänulik neile, kes otse küsisid, mitte ei sosista selja taga).

Oma kõhust ma rohkem ei kirjuta! Kõigist muudest teemadest aga juba lähipäevil pikemalt.

Imelist imelise suveõhtu jätku! 

***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 18 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com