teisipäev, 10. september 2019

Kuidas fotograafi juures tuli välja, et ma olen pere ainuke valge (pruun!) vares

Kui oled kolm kuud koos 5 lapsega maal suvitanud (ja töötanud!), siis tuleb kooliaasta algus isegi parima planeerimise korral šokina. Sellepärast sain ma ikka ühe päris suure prohmakaga hakkama- augustikuu lõpus broneerisin meile perekondliku pildistamise aja... esimese koolinädala lõpuks... kell 18 reede õhtul!!!

Aa... eee... muidugi, kui sa ei tea, millised on 5 last koolinädala lõpuks, siis sa teed selliseid asju.

Aga mina ju tean, sest ma elan koos oma lastega... aastaid juba... olen kursis nende võimete ja stressitaluvusega... Ja ikkagi ma broneerisin sellise aja! No mul oli lihtsalt vaja uusi fotosid raamatu "Kuidas uus beebi majja tuli" jaoks. Seda raamatut saab varsti Hooandjast tellida, sest seal läheb trükkimiseks raha kogumine lahti. Ikka selleks, et kõik soovijad saaksid lugeda, kuidas vanemaid lapsi uue beebi tulekuks ette valmistada.

Nii me siis kihutasime perekondlikult läbi esimese koolinädala. Hmm, meil kõigil läheb harjumiseks veel aega. No paljud tunnid jms oli veel alles lahtine ka, nii et jätkame harjumisega.

Reede õhtule läksin vastu ikka päris suure värinaga. Rääkimata sellest, et aega broneerides ei teanud ma midagi tantsutrennidest, aga poistel lõppes reedel tantsutrenn kell 16 ning Marial algas siis ja lõppes 17.30. Ehk siis juba see oli ilge logistika, et kuidas kõik kõikjale jõuaksid.

Selle, et mul on vaja ilusaks saada, avastasin ka neljapäeval. Nii sain seekord aja Ana Ferrumi juurde. Uue inimese juurde meiki ja soengut tegema minna on alati väike värin sees, sest kunagi ei tea, mis on tema nägemus. Tuttavad ja turvalised jumestajad teavad juba, mida minuga teha ja mina tean, mida neilt oodata. Õnneks aga sain Anaga väga hea kogemuse osaliseks. Jäin väga rahule nii jumestuse kui soenguga.

Maailma parima uudise sain temalt ka- mul on pea täis lühikesi juukseid. Eesti keeles tähendab see siis seda, et peale sünnitust aasta aega tagasi arvasin tõesti, et jään kiilakakas, sest iga kammimisega tuli peotäis juukseid ära. Nii ma siis lasingi juuksed lühikeseks lõigata. Aga tundub, et mu juuksed hakkasid mu järgi igatsema ning kasvavad nüüd tagasi. Äge! 

Fotograaf Triin Künnapase juurde vajusime taaskord sisse 100 kotiga.

,,Me hakkame nüüd riietuma!" teatasin uksest sisse astudes. Tegelikult pidid riidesse panema need, kes trennist tulid. Kes valmis oli, sai juba pildistama minna. Tõsine konveier läks lahti. Selle tunni aja sees igav meil ei hakanud.

Perepildi tegemiseks puges fotograaf muudkui kaugemale... ja kaugemale... õnneks päris stuudiost välja minema ei pidanud ja mahtusime ikka pildile. Pere on meil siis selline:
No ja täitsa ausalt-ausalt ei olnud mul õrna aimugi, et ma meie pere ainus valge (pruun!) vares olen. Et nad kõik mu ümber nii blondid on... Üle kümne aasta juba koos oma lastega elanud ja alles nüüd siis avastan.

Praegu on meil käes vaid mõned pildid. Need, mida oli raamatu jaoks vaja. Eile jõudsid minuni lõpuks karupoeg Lukase lugemispäevikud ja lähipäevil jõuab müstiline lasteraamat "Kolme pärna saladus". Nii ongi ju õige aeg uue raamatu materjalidega rabeleda.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et saime hakkama! Nüüd on meil päriselt pere praeguse seisu pilt ka olemas. Maria lõpupeol küll tehti ka meist pilt, aga kuna need tulid ainult paberil, siis seda nagu polekski olemas....

Suur tänu Triinule meiega veedetud sportliku tunni eest! :) 

Ja nüüd leia perepildilt üks asi, mis küll pidi olema lastest eraldi tehtud piltidel, aga ei peaks olema perepildil!



***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 7a, 5a ja 1 a).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

reede, 23. august 2019

Filmisoovitus- Kurjad linnud naerutavad kõiki!

Täna hommikul olin alles väga skeptiline. Meil oli plaan minna kõik koos vaatama filmi "Kiired ja vihased", aga kuna üks teine hommikune tegemine jooksis sisse, siis ajaliselt sobis hoopis "Angry birds". See tähendab, et perekondlik kiirelt vihastamine peab toimuma ilmselt järgmisel nädalal.

Proovisime midagi ekstreemset ikka ka- parkisime parkimismajja! No pole seda lihtsalt siiani proovinud. Sõitsime kohe kõige kõrgemale. Kõigil oli muidugi paha olla pärast. Aga (trellitatud) vaade oli päris hea. Negatiivne üllatus oli, et parkimismajast ei saanudki otse Pärnu Keskusesse, vaid tuli sõita alla, parkimismajast väljuda ja siis sõita uuesti üles kinno. Nii harjunud, et keskuste külge ehitatud parkimismajadest saab ikka otse keskusesse. 

"Angry birds" lühimultikat on loomulikult mulle tuttavad. Lastele on need aastaid meeldinud. Pikka filmi näinud ei ole. Sellest ka skeptiline hoiak. Aga no kuna koolivaheaeg kihutab vahva kooliaja poole, siis tahaks veel nii palju asju ära teha, kui vähegi võimalik. Sellepärast saigi veidi lohutusvariandina "Angry birds" valitud.

Tegelikult oli aga nii, et me muudkui itsitasime... või naersime kõvasti. Me abikaasaga isegi veidi rohkem, aga lapsed ikka ka.

Jah, lugu oli must-valge ja veel võimendatult lame, nagu "Angry birds"´i võimuvõitlused on. Aga lihtsalt nii palju mõnusaid naljakaid juhtumeid oli selles, et võis mõnusalt nautida. Nii et meie näitel sobis see film nii 5-aastasele kui ka... vanematele. Johanna oli samal ajal maal vanaema ja vanaisa juures, nii et ma ei tea, mida tema sellest filmist oleks arvanud.

Isegi 3D ei seganud nautimist. Tegelikult oli isegi täitsa hea vaadata. Paar aastat tagasi oli 3D film selline, mida mina näiteks üldse ei saanud vaadata. Kuna vähemalt kolmel meist on üks silm tunduvalt nõrgem kui teine, siis on 3D´d raske vaadata. Ilmselt võrdsemate silmadega inimeste jaoks on see mõnusam. Aga jah- kuna meil seekord valida ei olnud, siis pidime 3D filmi võtma ning see toimis.

Perekondlikult on aga jah "Kiired ja vihased" järgmine, mida tahame näha. Õigemini- lapsed on need, kes hakkasid rääkima, et tahaks minna. Mina olen ikka veel kurb, et see mees... noh, see ilusm ees, ära suri! Aga ilmselt olen nõus ka teiste tegelastega seda filmi vaatama. Kurvastades. Tean, et see film on alla 12-aastastele mittesoovitav, aga meie omad tahavad kõik näha.

Mina käisin eelmisel nädalal nautimas filmi "Guernsey Kirjandus- ja Kartulikoorepiruka Selts" ja see oli tõsiselt mõnus elamus. Arvamust selle kohta loe mu lugemisblogist, sest lugesin ka raamatut, mille põhjal see film on tehtud.

Ilmselt minu järgmine üksinda filmielamus saab olema "Tantsulahing". See tundub ka huvitav! 

No ja New Yorgile mõeldes ei saa muidugi mööda filmist "Tundekeeled. Vabatants". See tundub kohustusliku repertuaarina!!! Väga ahvatlev!

Muidugi tahaks ära näha filmi "Tõde ja õigus", mis eelmisel korral nägemata jäi. 2.septembril tuleb see küll korraks Pärnusse tagasi, aga ma ei kujuta ette, millise valemiga me sellele seansile jõuaksime...

Nii et täna saime perekondlikult väga positiivse kinokogemuse ja päris mitu filmi on nüüd jälle plaanis!

Milline on sinu viimase aja parim filmielamus? Halvim? 


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 7a, 5a ja 1 a).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

kolmapäev, 14. august 2019

Kuidas uus beebi majja tuli ja vanad fotod

Tihti küsitakse minu käest  nõu, et kuidas uus beebi eelmiste lastega ära harjutada. Või siis õigemini vastupidi- kuidas vanematele lastele järgmine laps "söödavaks" teha. Nii sündiski raamat "Kuidas uus beebi majja tuli". Raamatu kujundus saab lähipäevil valmis ja siis oskan sellest ka rohkem rääkida. See on kirjatähtedega raamat, sest kuna mõte on rääkida rõõmudest ja muredest, mida uus beebi kaasa toob, siis peaksid lapsed seda nagunii koos vanematega lugema.

Raamat "Kuidas uus beebi majja tuli" on sarjast "Maalaste lood", mille esimene raamat oli "Laste ilus elu maal".

"Laste ilus elu maal" rääkis sellest, mida lapsed maal teha saavad ja kus mängida.

Uue raamatu "Kuidas uus beebi majja tuli" illustratsioonideks on samuti päriselu fotod. Neid otsides sattusin aga 2011.a fotodele sellest ajast, kui me alles küülikufarmi alustasime. Ajast, mil küülikutel oli meie majas parem elu kui meil endil. Tänaseks oleme väääääga palju ehitanud-korrastanud-jne, nii et meil on siin juba täitsa mõnus elada. Oma majas jätkub muidugi tööd igavesti, nii et igav pole jätkuvalt. Praegu aga tundub, et kõik ongi alati selline olnud. Sellepärast ongi hea, kui aegajalt on vaja vanades fotodes sorida.

Aga no... mõned asjad olid ka varem paremad. Ehk et me olime ikka kunagi nooremad ja... nooremad :)


Siin siis aga väike pildivalik sellest, kuidas me 2011.a küülikufarmiga alustasime. Kuna me vahepeal küülikupidamise lõpetasime, siis olin need fotod kusagile mitme saladuskihi alla arvutis ära peitnud. Ise ka ei tea, et miks. Ilmselt oli minu jaoks küülikukasvatuse lõpetamine ikkagi valuline, sest need loomakesed on mulle alati väga meeldinud. Tänasel päeval on meil aga taas ka küülikud, nii et võib rõõmsalt meenutada aega, kui nendega alustasime.

Juba algusaegadel olid prantsuse pässid meie lemmikud. Nii on ka tänasel päeval- sest nüüd kasvatamegi ainult seda tõugu küülikuid. Prantsuse pässid on lastele lemmikuteks parim valik, sest nad on rahulikud ja mõnusalt nunnutatavad. Nagu selleltki vanalt pildilt on näha:

Armas lugeja- soovin sulle rõõmu lastest ja loomadest ning oskust seda iga päev märgata! Vanu pilte on mõnus vaadata küll, aga minu jaoks on kõige mõnusam teadmine, et olen igal päeval kohal olnud. Elanud selles päevas. Isegi kui nüüd tundub, et vanasti oli miski parem, siis täna tean, et ka sel hetkel ma märkasin seda. Ja kui ka miski oli halvasti, siis... on hästi, et see on möödas. Liigume edasi. Kõik head mälestused kaasa. Halbadest õppetunnid kaasa, et tulevikus halvade kogemustega üha osavamalt hakkama saaks.

 ***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 7a, 5a ja peaaegu 1 a).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

esmaspäev, 12. august 2019

Mis on esimene asi, mida isa koos lastega maale kolides peaks tegema?

KOOS ISAGA EHITATAKSE ONN JA MADIS TULEB KÜLLA

„Sellest tuleb üks vägev onn,“ ütles isa ja hakkas naeltega järjekordset lauda paika lööma. Sten hoidis kõvasti laua teisest otsast kinni ning hoidis samal ajal tasakaalu, et puu otsast alla ei kukuks. Ta oli nii uhke ja õnnelik. Uhke selle üle, et mitte ühelgi tema sõpradest ei olnud sellist onni. Õnnelik, sest isa veetis täna koos temaga nii palju aega. 

 Siiani elas Sten linnas. Paar päeva tagasi lõppes kool ning 
seejärel koliti kogu perega maale Pärna tallu. Päriseks. Mitu 
päeva sõideti linna ja maa vahet, et kõik vajalikud asjad ära 
tuua. 
Eile jäädi esimest korda ööseks majja. Täna algas aga kogu 
pere jaoks esimene päev nende maamajas. Kaheteistaastasel 
Stenil on veel kümneaastane vend Egert ning kolmeaastane õde 
Johanna. Ema ja isa loomulikult ka. 
Kui vanemad maale kolimisest rääkisid, siis olid nii Sten kui 
Egert algul väga mures. Ja kui kohale jõudes selgus, et siin pole 
üldse interneti levi, hakkasid poisid kogu ettevõtmises väga 
kahtlema. 
,,Teate poisid, nüüd teemegi nii, et panete telefonid hoopis ära 
ja hakkame maaelu võlusid nautima,” ütles isa Stenile ja 
Egertile interneti puudumise kurva uudise peale. Poisid arvasid, 
et isa on hulluks läinud. Siis aga rääkis isa mõttest, et võiks 
poistele õue onni ehitada. Sten ja Egert ei saanud veel päris 
hästi aru, mida isa sellega mõtles, aga see kõlas juba päris 
põnevalt. 
Hommik algaski sellega, et isa ja poisid otsisid üheskoos onni 
jaoks tükk aega sobivat kohta. Lõpuks näitas isa maja 
lõunapoolses otsas aia taga kasvava suure pärnapuu poole, mis 
oli üsna tüve algusest kolmeks lõhenenud. 

„Sinna me teie onni ehitamegi!“ ütles isa. „Ideaalne koht!“
Poisid vaatasid umbusklikult pärnapuud, sest puualune oli 
uppunud kõrgesse rohtu, mis ulatus poistele rinnuni. Sinna ei 
saanud ju midagi ehitada. Poiste murelikke nägusid nähes aga 
näitas isa käega kõrgemale:
„Sinna üles puu otsa ehitame teie onni! Kui midagi teha, siis 
ikka korralikult! Sellest tuleb parim onn siinkandis!“
Poisid ei suutnud oma õnne uskuda. Linnas ei olnud isal kunagi 
nende jaoks aega ja nüüd hakkas ta koos Steni ja Egertiga puu 
otsa onni ehitama. Selliseid onne olid poisid vaid 
arvutimängudes näinud, aga mitte kunagi päriselt. 

„Ärge muretsega, küll me koos hakkama saame,“ julgustas isa 
poisse. Poisid olid väga õhinas ning koos asuti kiirelt töö kallale. 
Selgus, et isa ei valetanud ilmnes, et tal on varjatud anded 
onnide ehitamise alal. Enne ehitamist aga selgus veelgi ägedam 
asi isa oskas niita vikatiga, mille kusagilt kuuri alt leidis. Nii 
sai puudealune puhtaks ja oli üldse võimalik ehitustööga alustada. 
Kui keegi Steni või Egerti käest küsis, mis tööd nende isa teeb, 
siis teadsid poisid vastust isa töötab pangas, tema töö on 
arvutis istuda ja koosolekutel käia! Sellisena nad isa tavaliselt 
nägid. Seepärast polnud kummalgi poisil õrna aimugi, et isa 
võiks nii suurepärane onniehitaja olla. 
Töö kulges vaikuses. Õigemini toksimise ja saagimise häälte 
saatel. Aeg-ajalt kostus isa hüüe „Haamrit!“ või jällegi „Sae 
sealt lühemaks!“ ning sellele järgnes jälle tükk aega töiseid hääli,
mil igaüks oma töölõigu kallal nokitses. Saagimise tunnid olid 
esimesed, millega onniehitus algas. Algul tundus võimatu 
käsisaega vastupunnivast lauajupist tükk kätte saada. Mõne aja 
pärast aga tuli see mõlemal poisil ilusti välja.  
Ema tuli juba kolmandat korda isa, Steni ja Egertit sööma 
kutsuma. Ta huikas mitu korda puu all, enne kui töömehed üldse 
kuulsid.

„Ei saa,“ kõlas järjekordselt peaaegu ühehäälselt.

,,Toit jahtub juba ära,” nurises ema. 

„No me lõpetame veel selle seina ära ja siis tuleme,“ lubas isa 
leplikult. Tegelikult oli ta juba varem lubanud, et lõpetame ära 
põranda... ja esimese seina... ja teise seina... aga iga kord mõeldi 
üheskoos, et tehakse veel üks asi... ja nii tuligi ema jälle tagasi. 

„Ma lihtsalt ei taha, et te näljanõrkuse tõttu sealt ülevalt alla 
kukuksite,“ vastas ema murelikult. 

„Ei kuku. Meil pole selle jaoks aega,“ teatas Egert elutargalt ja ulatas 
isale haamri. 


„Siis on hästi,“ noogutas ema muiates ja läks maja poole tagasi. 

***
Nii algab minu lasteraamat "Kolme pärna saladus". Juba 
mõne nädala pärast on see poodides saadaval.
Praegu on võimalik raamatut ette tellida hinnaga 10€. Oma 
soovist kirjuta mulle palun FBs või helikunnapas@gmail.com.
See on müstiline teos, milles perega maale kolinud laste 
tegemised ristuvad üle saja aasta tagasi toimunud sündmustega. 
Teoses on must-valged pildid, mille joonistas Kairi Laur. 
Raamatu "Kolme pärna saladus" toimetas Maris Põkka. 


 ***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 7a, 5a ja peaaegu 1 a).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

teisipäev, 6. august 2019

Supernaise salajased oskused

,,Ma ei ole nõid. Olen taimetark,” naeratab vana naine sõbralikult, kui tema elutoa laua äärde istun.

Eelmisel nädalal diagnoosi kuulmisele järgnenud jalutuskäigult tagasi jõudes hakkasin kohe internetist lisainfot otsima. Mõne hetke pärast jõudsingi mitme arutelu ning artiklini, milles kiideti, kuidas Helme on inimestel vähist terveneda aidanud. Panin kõik oma tutvused mängu, et võimalikult kiiresti naise juurde aeg saada. See polnud sugugi lihtne. Naise esimesed sõnad tekitavad minus pettumust. Kas ma olen tõesti valesse kohta sattunud? Valele kaardile panustanud?

Vaatan Helme toas rippuvaid kuivatatud taimi. Kui ta kavatsed mulle kalli hinna eest müüa neist taimedest kokkukeeratud mingit väidetavat imerohtu, siis lahkun sekundiga. Ohkan nukralt raviva taimejoogi pakkumise ootuses.

,,Jah, ma olen selgeltnägija,” jätkab naine. ,,Seda aga seetõttu, et inimesed käituvad enamasti samade mustrite järgi. Me ei anna endale aru, kui ettearvatavad me oleme. Kui sa üldisest rattast välja astud ja toimuvat kõrvalt vaatama hakkad, siis näed, mis tegelikult toimub. Siis mõistad, kui vähe inimesed oma käitumisest endale aru annavad ning seda kontrollivad.”

Nihelen veidi ebalevalt. Meie kohtumine ei liigu ikka veel selles suunas, kuhu minu arvates peaks liikuma. Kerin peas läbi juba järgmisi variante, kelle poole veel oma murega pöörduda võiksin.

,,Ma ei pea su olukorra kohta midagi küsima. Võin kohe öelda, et su mees ei hinda sind, ega aita ühise elu korraldamises. Vead üksi mitme inimese koormat. Teenindad oma elus paljusid teisi inimesi, kuid enda jaoks aega ning energiat enam ei jää. Teed palju, kuid tegelikult pole oma kohta elus siiani leidnud.”

Mõtlen sarkastiliselt, et see oli küll klassikaline diagnoos tänapäeva Eesti naiste kohta.

,,Mille järgi te seda ütlete?” panen vanaproua proovile.

,,Sul on päris mitu ülekilo, mida ei peaks olema,” alustab Helme. Ootamatu kriitika peale kihvatab minus miski.

,,Teen palju tööd ja pole ammu trenni jõudnud,” hakkan ennast kaitsma. Vanaproua tõstab vaigistavalt käe.

,,Mina ei ole piitspeenikeste modellide austaja. Ütlen vaid, et välimus peegeldab sisemust. Ennast lohakile jätnud inimesel pole oma elus kõik korras. Ülekilod pole vaid moeasi, vaid see näitab sisemist segadust, tasakaalutut elu. See on üks esmane näitaja, et sead oma elus teised esmakohale. See on suur viga. Kui sa ennast hooletusse jätad, pole sul varsti teistele enam midagi anda. Tead küll ütlust, et tühi kott püsti ei seisa. Sina oledki see kott. Ennast pead kõigepealt täitma.”

,,Mul on kuus last. Loomulikult ma muretsen nende eest esmajärjekorras. Lapsevanemana ma vastutan nende eest,” õigustan ennast. Helme jutus on mõte sees, aga ikkagi haavab, kui keegi võõras mind niiviisi kritiseerima hakkab, ise tausta teadmata.

,,Ja sa oled ilmselt selle kilbi taha aastaid põgenenud.”

,,Ma ei saa aru,” tunnistan.

,,Hea on enese hooletusse jätmist põhjendada lastega. Tänasel päeval pead sa aga tunnistama, et just laste pärast pead enda eest hoolitsema. Kas pole sa mitte minu juures just seetõttu, et laste tõttu tahad edasi elada?”

Noogutan vaikides. Täpselt seeõttu ma ju kiiret vastuvõttu palusin - et mul on kuus last, kelle nimel on vaja kiiresti elumuutvaid nõuandeid.

,,Naissuguorganite haigused on otsene viide sellele, kuidas sa ennast naisena tunned. Sa tulid minu juurde emakakaelavähi eelse seisundiga. Ilmselt oled aastaid endasse peitnud pettumust sellepärast, et mees sind ei hoia, ega armasta nii, nagu sinul vaja oleks. Loomulikult elate koos edasi, sest teil on kuus last, kellel on isa vaja, aga sina naisena ei tunne, et oled hoitud. Pigem on mees kui lisalaps perekonnas. Elad selle kõik üle, sest aegajalt on ta lastele hea isa.”

Pisarad kipuvad silmisse. Pilgutan kiiremini, et takistada neil ojadena voolamist.

,,Ära muretse, see ei ole sinu süü. Vähemalt mitte täielikult. Usun, et oled sellist käitumist näinud oma kodus, sõprade, sugulaste ja kõigi ümbritsevate inimeste juures. Sellist enesepettust on meie ümber nii palju, et pigem tunduvad imelikuna paarid, kes päriselt õnnelikult koos elavad. Nende puhul küsitakse, et mis teil viga on, et nii pikalt teineteist talute ja seejuures veel naeratate. Inimesed kritiseerivad seda, mis neile endale võõras on. ”

Häbenen oma esialgseid kahtlustusi. Praegu on Helme lugenud üles kõik mõtted, mida ise aastakümnete jooksul olen mõelnud. Kristeri käitumist olen aastaid kannatanud just seetõttu, kuna nii paljudes ümbritsevates peredes näen sama. Näha on, et inimesed ei sobi omavahel kokku, kuid laste või majalaenu või mõne muu imeliku põhjuse tõttu elatakse edasi. Teineteisest täitsa erinevaid teid pidi, aga elatakse.

Teine variant on inimesed, kes lähevad lahku. Kogu aeg. Kõigist. Ehk et igaks jõuluks on uus kaaslane ning tihti igaks suveks uus laps. Ega sellised kiirpaaritujad õnnelikmad ei ole. Nii tundubki õnnetu pikaajaline pereelu kuidagi stabiilsema variandina.

,,Minu õpetussõnad sulle on, et pead ennast üles leidma. Endaga uuesti sõbraks saama. Oma elu tasakaalukaks muutma. Ennast kehtestama - nii tööl kui eraelus. See ei ole kiire ja lihtne tee. Esimene samm on aga mõistmine, et midagi on valesti. Kui sa suudad oma probleemi sõnadesse panna, siis on võimalik seda ka lahendada.”

Iga vanaproua sõna rebib minus midagi lahti. Haav haava järel käriseb mu sisemus avatuks. Kõik uksed, mida olen endas aastaid sulgenud, pahvatavad nüüd järjesti lahti.

,,Ma olin siiani kindel, et olen supernaine. Mulle ei meeldinud, kui teised seda ütlesid, kuid tegelikult olen ise aastaid arvanud, et kõigega hakkamasaamise eest olen auga seda tiitlit väärt.”
 
,,Supernaine ei pea kõigega hakkama saama. Supernaine peab suutma valida, millega peab hakkama saama. Mõne asjaga ei pea üldse leppima, ega tegelema. Mõni asi pole üldse nii oluline, kui algul tundub. Supernaiseks teeb oskus määrata õigesti asjade tähtsus. Kui tähtsus on õigesti määratud ja kuulad oma sisemist häält, siis suudad enda elu tasakaalukaks muuta. Rohkem saladusi ellujäämisel polegi!”


See on peatükk minu romantilisest lühiromaanist ,,Mina, supernaine, jään ellu!". Kui tahad pikemalt lugeda, siis saad raamatu endale soetada Heli Kirjastuse e-poest siit või lähimast raamatukogust. 

Mõnusat lugemist mahedatel suveõhtutel!  


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, peaaegu 7a, 5a ja 11-kuune).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

neljapäev, 1. august 2019

5 raamatut, mida sel suvel veel lugeda, et juba sügisel edukam olla

Suvi on sel aastal olnud nauditav- palju mõnusaid päevi ujumiseks, sama palju aga mõnusalt toas või õues raamatute lugemiseks. Kuigi kalendrist vastu vaatav 1.august ausalt öeldes ehmatas mind veidi, siis ikkagi on ju suur osa suvest veel alles. Nii pole üldse hilja, et lugeda raamatuid, mille abil juba sügiseks oma elu veelgi paremaks, külluslikumaks ja edukamaks saad muuta.

Enne nimekirja juurde asumist tuletan meelde, et iga raamat mõjutab elu nii palju, kui sa ise sinna panustad. Ehk et lihtsalt lugemine ei muuda sinu elus midagi, vaid see, kui raamatus olevaid ülesandeid kaasa teed, toodud näidete põhjal enda elule mõtled jne.

Enda elu saad ikka muuta vaid ise. Samuti enda edukust saad takistada ka ikka ainult sina ainuisikuliselt.

Minu lugemissoovitused enda eluga edasiliikumiseks on aga sellised:

1. Michael Heppell "Võrratu elu"- autor jagab elu erinevateks sektoriteks ning need siis omakorda veel erinevateks sektoriteks. Igasuguse edu valem on alati väiksemaks jagamine ehk et sa ei võta liiga suurt tükki korraga ette, sest nii tundub iga ülesanne võimatu. Selline elu erinevade osade jagamine on aga väga äratav ja teeb oma probleemide lahendamise kindlasti lihtsaks.

Minu jaoks oli just "Võrratu elu" raamat, mis avas silmad ning mille lugemise järel teadvustasin, et ma saan ja oskan küll oma elu paremaks teha. Räägin sellest raamatust ka siin videos:

2. Chin-Ning Chu "Tee vähem, saavuta rohkem"- teose õhtuke välimus on petlik- tegelikult on selles peidus palju asjalikke sõnumeid. Ja seda väga lihtsalt ning arusaadavalt kirjutatult. Kõige olulisem mõte minu jaoks oli rahulikult elamine. Ehk et kõik muu toimib ka siis, kui elu on rahulik.

Ja nii ju ongi- kui saad oma elust välja mured ja probleemid, mis kõik meeled hõlmavad, siis on meeled vabad, et lahendada neid muresid ja probleeme, mis muidu su elu mõjutaksid.

3. T. Harv Eker "Miljonäri mõtteviisi saladused"- rahast rääkimine on see, mis mõned inimesed ligi tõmbab, teised eemale. Fakt on aga see, et meil kõigil on mingis koguses raha elamiseks vaja ning et selle olemasolu teeb ka heade asjade tegemise lihtsamaks.

"Miljonäri mõtteviisi saladused" toob esile eduka elamise olulisimad punktid: tuleb enda elu eest ise vastutus võtta ning tuleb pidevalt õppida. Need on minu jaoks kõige olulisemad punktid, kuid loomulikult kirjutab ta sellest kõigest pikemalt. Minu elujärge igatahes selle raamatu lugemine parandas kindlasti.

Siin on ka video, kus Ekeri raamatust räägin:

4. Paul McKenna "Ma teen su rikkaks"- veel üks minu lemmik. Veelgi ambitsioonikama pealkirjaga kui paljud teised raha- ning enesearenguraamatud. Aga sisu on seda väärt. McKenna on motiveeriv ja halastamatu. Ta keskendub mõtlemise muutmisele. Samas on raamatus palju ülesandeid, nii et sa pead aktiivselt kaasa mõtlema, mitte ei saa lugedes looderdada.

McKenna kirjutamisstiil on haarav. Lugemine läheb kiiresti, kuigi tekst nõuab palju järelemõtlemist. Olulisemad õppetunnid on, et sa saad selle, millele keskendud. Nii et kogu aeg halvale keskendudes see lõpuks tulebki, kuid vastupidiselt on edu saavutatav. Teine ülioluline mõte oli, et rikkus ei ole vaid raha. Selle hulka kuulub kõik, mis annab meile hea enesetunde ning rahuliku meele. Tõsiselt nauditav lugemiskogemus.

5. Earl Nightingale "Hoiak" - väljast väike, aga seest suur. See on kokkuvõtlik teos, mille mittelugemiseks ei saa kellelegi vabandust olla. Kiirlugemise võib teha ka mõne õhtuga. Samas kui süveneda, siis võtab see pikalt aega, sest iga lõik tahab mõtlemist ning oma elu suhtes järelduste tegemist. Tõsiselt motiveeriv raamat, mis peaks igaühe diivanist välja ajama.

***
Kõiki minu loetud ja soovitatud raamatuid näed minu lugemisblogis: Mida Heli luges

Sellised on 5 raamatut, mis on reaalne sel suvel veel läbi lugeda. Tahan näha inimest, kes need läbi loeb ja siis üldse oma eluga kuidagi edukamaks ei saa. See lihtsalt pole võimalik!

Raamatute järjekord selles nimekirjas ei ole üldse oluline, sest kõik on erinevad. Lugemise puhul on aga alati tähtis ka see, milleks lugeja on valmis. Sa ei saa ühestki raamatust seda, milleks sa veel valmis pole.

Seepärast tasub raamatute juurde ikka ja alati tulla avatud meelega, et ise neist rohkem leida ja avastada.

Mõnusat suve jätku ja head avastamistrõõmu nende raamatute lehekülgedelt! 


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, peaaegu 7a, 5a ja 11-kuune).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

kolmapäev, 31. juuli 2019

Ootamatud uudised


,,Lugu on nüüd selline, et teil on emakakaelavähi eelne seisund,” teatab günekoloog uudise, mis tegelikult ei ütle mulle veel täpselt midagi. Kuna lauses on sõna ,,vähk”, siis tunnen vastikut värinat üle kere.

,,Ja see tähendab?” küsin ettevaatlikult.

,,See tähendab, et hetkel ei tee me midagi, aga kui te oma elustiili ja ümbritsevat keskkonda ei muuda, siis järgmisel korral on ilmselt diagnoos teine,” selgitab günekoloog lahkelt.

,,Ja see teine diagnoos oleks siis ...” neelatan ebalevalt.

,,Emakakaelavähk,” lõpetab günekoloog lause sama tuimal ilmel, kui ta siiani ka kõike muud on teinud. Tunnen, et mul pole toimuvast õrna aimugi. Arst näitab paberitel analüüside tulemusi, tutvustab numbreid ja selgitab nende tähendust. Iga hetkega tunnen üha rohkem ennast mingi asjana. Objektina, millel ilmnes viga. Tahan kabinetist kiiresti lahkuda.

,,Kas teil on veel küsimusi?” annab arst võimaluse kõik oma kahtlused välja paisata, kuid tunnen, et tahan lihtsalt kiiresti sellest kabinetist väga kaugele saada. Kinnitan, et mulle on kõik selge. Surun värisevate kätega arsti antud paberid käekotti ja jätan viisakalt hüvasti.

,,Ma ei jõua täna kahjuks tööle tagasi,” helistan sekretärile, kui mu hääl enam väga ei värise. See on vist teine kord elus, kui tööle sellise kõne teen. Eelmisel korral läksin otse koosolekult last sünnitama. Oleks seekordne põhjus sama rõõmustav. Ohkan pinnapealselt.

Sügisene rand on tühi. Jalutan mööda mere äärt ööklubi juurest Mai piirkonna poole. Septembrikuine mere õhk on juba jahe. Kontoritööks ideaalne kostüüm pole kindlasti mitte mere ääres jalutamiseks mõeldud. Mu mõtted on aga nii teisel lainel, et ebasobiv riietus ei tulegi peaaegu meelde.

Kõige hirmsamad on alati olukorrad, mida me ei mõista! Tean seda. Olen korduvalt kogenud, et kõige hullem on aeg, kui sa ootad, et midagi hirmsat juhtuks. Näiteks aeg, kui ootasin oma vähki põdeva vanaema surma. Ja vähki põdeva ema surma. Kui see oli toimunud, siis tuli kurvastusega hakkama saada. Edasi elada. Siis ei olnudki enam nii hirmus. Ootamise aeg aga ajas hulluks. Nii ka kõigi eksamite ja keeruliste tööülesannetega. Eelnev ootamine tähendas magamata öid ja värisevaid käsi. Kui aga eksam või muu keeruline olukord käes oli, siis tuli lihtsalt keskenduda ja hakkama saada. Siis polnud kartmiseks enam ruumi.

Praegu on minu jaoks ootamise ja kartmise aeg. Mul pole õrna aimugi, mida see diagnoos tähendab. Tean vaid, et selles on sees sõna ,,vähk”. Jah, maailmas on palju inimesi, kes vähist on paranenud. Samas on palju noori ja aktiivseid inimesi, kelle see haigus on ootamatult röövinud.

Minu puhul tähendaks see, et mu kuus last jääksid ilma keskusest, kes kõike käimas hoiab. Ilmapuust, mille ümber kõik keerleb. See ma ju nende jaoks olen.

Ilmselt olen ise sama kogenud. Praegu mõistan, et minu kuus last on minu jaoks ilmselt vajalikud just seetõttu, et minu vanaema ja ema surid paariaastase vahega vähki enne kui ma ülikooligi läksin. Ilmselt just seetõttu lepin Kristeri hoolimatusega, sest ta on mul vähemalt mingil tasandil olemas ja see pakub mingit kindlust minu aastakümneid tagasi ebakindlaks muutunud maailmas.

Krister ei tahtnud üle kolme lapse, sest kartis, et me ei saa rahaliselt hakkama. Mina kartsin saada vaid kolm last, sest kartsin, et ei saa emotsionaalselt siin maailmas hakkama ilma tugipunktideta ning lõin neid ise. Nii on minu ja Kristeri hirmud ja vajadused erinevad ja ebakõlad on ette sisse kirjutatud.

Alles praegu oma diagnoosile mõeldes suudan analüüsida seda, mis minuga juhtus paarkümmend aastat tagasi, kui vanaema ja ema järjest lahkusid. Isa sattus sellest depressiooni, nii et põhimõtteliselt jõi ennast surnuks. Sellest on mul tänaseks päevaks täielik vastumeelsus alkoholi suhtes. See jällegi toob kaasa vaidlusi Kristeriga, kes töölt saabudes teleka ees hea meelega õlut limpsiks. See pidavat lõõgastuda aitama. Mina tean, et see aitab lihtsalt veel rohem reaalsest elust eemalduda. Isa ärajoonud nägu on mul liiga selgelt silme ees.

Olen kõik selle endasse peitnud. Mööda mere äärt jalutades pahvatavad minus järjest üles hirmud ja kahtlused, mida aastate jooksul olen tundnud. Mul polnud nende olemasolust õrna aimugi.

Tean vaid, et ma ei saa surra. Arst ütles, et praegu pole ma veel reaalselt haige ja saan midagi oma elus muuta. Pean vaid välja uurima, mida see tähendab.

See on peatükk minu romantilisest lühiromaanist ,,Mina, supernaine, jään ellu!". Kui tahad pikemalt lugeda, siis saad raamatu endale soetada Heli Kirjastuse e-poest siit või lähimast raamatukogust. 

Mõnusat lugemist mahedatel suveõhtutel!  


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, peaaegu 7a, 5a ja 11-kuune).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com