esmaspäev, 18. jaanuar 2021

Miks ma tahtsin, et mul koroona oleks?

Tervisest ei räägita. See on isiklik. Eks ole? 

Aga mitte tänasel päeval. Mitte praegustes oludes. Praegu tekitab kahtlustusi pigem see, kui sa ei taha oma tervisest rääkida. Nii et ma siis räägin, miks ma tahtsin, et mul koroona oleks. 

Esimestel koolipäevadel pidi üks mu lastest tegema mõttekaardi selle kohta, mida ta koolivaheajal tegi. Ta siis seisis nõutult mu kõrval ja ütles, et me ei teinud ju midagi, sest mina olin haige. Natuke mõtlemist ja saime küll mõttekaardi täidetud, sest tegelikult olin ma haige vaid koolivaheaja viimase nädala. 

5.jaanuaril ühelt kohtumiselt koju jõudes tegin ära oma lõunauinaku. Ärgates istusin teleka ette. No imelik tunne oli. Mõne aja pärast oli palavik 38. Järgmisel päeval sama lugu ja siis sain juba saatekirja koroonatesti tegema. Kuigi tundus ju niigi nii ilmselge, sest mitu päeva järjest kõrge palavik. Testi päeval oli see juba 39 ning sellest järgmisel 40. Aegajalt veidi langes, aga kui jälle tõusis, siis ikka nii, et ma silmnähtavalt värisesin. Tegelikult oli see täitsa jube kogemus. Kuigi sellist kiiret palavikutõusu olen ühe korra varem ka kogenud- see oli pärast seda, kui Johanna sünnitamise järel haiglast välja saime ja kuigi meid oli siis juba 2 nädalat ravitud, siis ma ikka kohe uuesti haigeks jäin. 

Üllatuste üllatus oli, kui koroonatesti tulemus oli negatiivne. 

Jah, ma teadsin, et mul oli neil päevil eriti hästi arenenud lõhnataju, mis pidavat koroonaga just kaduma. Mul tähendas see seda, et süda oli kogu aeg paha kõigist lõhnadest, mida tundsin. 

Tänapäeval tähendab negatiivne koroonatesti tulemus seda, et siis jõuad lõpuks perearsti juurde ja läheb uurimiseks, et mis toimub. Vereproovid tegid selle kohe selgeks, et haige ma olen (mitte, et neljas päeva ülikõrget palavikku sama poleks näidanud). 

Perearsti ühe õega oligi jutuks, et enamik inimesi põeb koroona läbi kergemalt kui see, mis minuga sel ajal toimus. Juba siis saingi aru, et ilmselt oleksin kergemalt pääsenud, kui mul oleks koroona olnud (kuigi, ega seda ei tea). 

Antibiootikumidega jalutasin sealt minema, aga... pühapäeval lõpetasin ikkagi EMOs. 

See oli üks igavesti meeldiv EMO kogemus. Mul oli nii tore õde ja arst oli ka asjalik. Uuringud tehti kõik kiiresti. Esimest korda sain näiteks kompuuteruuringu kogemuse. Tulemuste ootamise vahepeal sain muudkui tilguti all magada ja täitsa hea oli olla. Rahvast väga polnud, nii et enamik aega oli rahu ja vaikus ka. 

Arst ütles üsna kiiresti, et näha on jah, et koroona see ei ole. Uuringud tegid siis selgeks mulle ebameeldiva tõe, et tegu on ühe varasema tervisehädaga, mis tõi kaasa põletikku ühes siseorganis. Probleem ise oli lahenenud, nii et tegelikult tulingi sealt koju samamoodi haige edasi olema. 

Kõrge palavik 38-40 oli lõpuks kokku 9-10 päeva. Ausalt, see oli täitsa müstiline kogemus, sest kuigi ma oma arust olin kogu aeg täie mõistuse juures, siis tegelikult on mul täielik auk nende päevade kohal. Nägin tohutult palju unenägusid. Suuri ja laiu unenägusid. Selliseid, kus paljud inimesed minuga rääkisid asju, mis meil on pooleli. 

Kõige keerulisem oli, kui see kiire värisemisega palavik oli mitu korda öösiti. Siis tuli kuidagi palavikurohuni jõua, nii et enne ümber ei kuku. Aga tagant järgi mõeldes oli see täitsa naljakas. Siis ei olnud naljakas.  

Jah, ma ei lubanud eelmisel ja ka sel nädalal laste sõpru külla koroona pärast. Aga mitte sellepärast, et minul see oleks, vaid et seda ei toodaks. 

Ei, mu lapsed ei pea teistest rohkem maski kandma koroona jagamise pärast. Ja kui keegi tahab neile selliseid märkusi teha, siis võib minu käest otse küsida ja ma ütlen, et see polnud koroona. Laste jaoks on sellised märkused väga häirivad, kui neid hakatakse koroona levitamises kahtlustama, kuigi pole alust. 

Negatiivse koroonatesti tulemuse sain juba koolivaheaja lõpus ja seejärel teavitasin ka mõningaid laste õpetajaid. Mõne päeva pärast veel mõnda. Mõtlesin küll, et kas ma peaks kohe kõigile teavitama, et pole koroonas ja lihtsalt vastikult haige ... aga samas tundus see veider. Tänasel päeval on kõigil nii palju uudiseid sellest, et kes on haigega kohtunud või arvab, et hakkab haigeks jääma ... keegi ei jõua kogu seda infot hallata. Ja kuna hullema aja olime nagunii vaid perega kodus, siis nagu ei hakanud laiemalt inimesi informeerima. Tänaseks päevaks aga saan aru, et muud varianti ei ole, sest lapsed on päris mitme kummalise kommentaariga koolist koju tulnud. 

Teisalt saan aru, et praegused ajad ongi sellised. Ma ise eelistan ka pigem ettevaatlik olla, mitte pärast tagajärgi lahendada. Aga tõesti - kui on hirm ja kahtlus, siis palun küsige otse. Ma oma arust räägin üsna avatult kõigest ja kõigiga, kellega vaja. 

Kas mul on koroona? Eelmise reede seisuga ei olnud. Seda, kas täna on, ma ju ei tea. Praegusel ajal võime kõik igal ajal selle saada. Mul käivad suuremad lapsed koolis. Ise olen paar korda poes käinud. Väiksemad käivad lasteaias. Käisin täna perearsti juures. Raamatukogust tõin uued raamatud ja lugesin neid ka juba. Isegi maski kandes mõistan, et kõikjalt sealt võime koroona saada .... aga praegu see ei olnud see. 

Mu enda lootus on, et kui ma ka peaks nüüd uuesti haigeks jääma, siis võiks olla nii kaua aega, et mul jälle kusagilt verd võtta saaks. Poleks ju palju palutud. Seekord saadi EMOs kusjuures juba kolmandast kohast veri kätte ja polnudki ülipalju vaja surkida. Ja ma sain seekord südamekujulise verevalumi. Seda pole ka enne juhtunud. Tavaliselt on need lihtsalt koledad lärakad. 

Kusjuures hästi läks see, et tänu minu haigusele pääsesid lapsed otsesest kontaktist inimesega, kes oli haige ja kellel oli otsene koroonakontakt. Nii et see läks ka hästi. 

Loodetavasti rahustab see selgitus inimesi, kes mu lastega kohtuvad ja vähemalt lastele enam kommentaare, ega küsimusi ei esitata. 

Rohkelt tervist ikka kõigile!

 


 ***

Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 9a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

pühapäev, 17. jaanuar 2021

Mul on uus beebi!

Viiekuune on ju täitsa beebi alles, nii et jutt täitsa õige - mul on uus beebi! Ja see on nii äge! 

Pole temast siiani sotsiaalmeediastaari teinud. Selleks on mitmed erinevad põhjused. Aga kindlasti mitte see, et ta üliarmas poleks. Sest ta on. 

Saage tuttavaks- Tinky (pildil ikka see must siis): 

Tegelikult kolis ta meie juurde juba oktoobrikuus. Eelnes pikk mõtlemine. Nimelt jäi meie eelmine koer haigeks ja suri eelmise aasta algul. See oli kurb ... ja samas oli kuidagi abitu ja saamatu tunne. Nii polnudki tükk aega julgust uut koera võtta. Samas maal ilma koerata ma elada ei taha. See on kuidagi nii vale. 

Samuti on minu jaoks vale lastega pere ilma koerata (kui selleks on võimalus). Olen ise üles kasvanud nii, et majas on alati koer. Tegelikult oli enamiku mu lapsepõlvest meil üks koer, kelle surma järel olin ikka väga kurb. Aga no tema oli lahkudes tõesti väga vana. Mu lapsepõlvekoer kasvas kuidagi koos minu ja õdedega ning oli väga loomulik osa meie kooslusest. 

Koer on kohustus. 

Koer on vastutus. 

Aga veelgi rohkem on koer ikkagi hunnik rõõmu ja armastust. 

Loomulikult võtab kutsikal aega, enne kui lõppeb tuppa hädade tegemine ja näksimine ja igasugused muud kutsikaga kaasnevad "hädad". Jah, Tinky on lisalaps majas, kellega on palju tegemist ja õpetamist. Aga ikkagi on kuidagi terviklikum tunne, kui ta lihtsalt olemas on. Ja kui veel tuleb ja su kõrvale maha potsatab ja pea sülle torkab, siis on kohe täitsa korras. 

Täna tuli välja, et peale kõige muu on meie Tinky muusikakoer. Joosep harjutas köögis trompetit. Tavaliselt mängivad poisid neis tubades, kuhu Tinky ei või minna (ta käib vaid köögis). Kogu harjutamise aja keerles koer ümber poisi. Ta istus kord ühes, kord teises kohas, lakkus Joosepi jalgu (seda teeb ta muidu ka kogu aeg), samuti noodipulti. Igatahes oli igast otsast muusikast väga huvitatud. 

Olen alati arvanud, et eriti trompet on koertele liiga vali, sest koerad ju kuulevad meist veelgi paremini. Aga Tinky tõesti istus nii lähedal kui vähegi sai. See oli üks igavesti vahva vaatepilt. 

Ilmselgelt tuleb minu praeguseks viiekuusest beebist siin varsti jälle juttu!

 ***

Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 9a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

reede, 15. jaanuar 2021

Kuus aastat Heli Kirjastust - tehtud!

Täpselt nii ongi, et täna võib tähistada Heli Kirjastuse 6.sünnipäeva. 

Ametlikult muutsin firma nime küll ära märtsikuus ja firma ise oli mul päris mitu aastat varem olemas. Algselt tegelesin firma kaudu küülikukasvatusega. Nii et sellepärast ongi siiani segadus, et millal seda õiget sünnipäeva siis tähistama peaks. 

15.jaanuar on aga kuupäev, kui ilmus Heli Kirjastuse esimene raamat: ,,Minu ilus elu maal". See on üks väheseid minu tõsielulisi raamatuid. Ojaaa, tänasel päeval teeks palju asju selle juures teisiti ... ja samas on see oma aja nägu ning selle hetke üllitis. Pani märgi maha sellesse hetke, milles oli kirjutatud. 

Koos Ene Sepaga raamatuid esitlemas
Koos Ene Sepaga raamatuid esitlemas (2017a)

Esimese raamatu kõige olulisem roll oli aga selles, et sain selgeks, et kirjastamine on võimalik. Tehtav. Ja nii läkski edasi. Alustuseks tulid enda järgmised noorteraamatud ,,Tähtajaline elu" ja ,,Ütlemata sõnad". Siis aga vaikselt ka mitme teise autori teosed. 

Keskmiselt olen aastas kirjastanud 10-15 teost. Ehk sellises suht rahulikus tempos. Kui aga mõelda, et paljud neist on minu enda kirjutatud, siis on tegevust ikka jätkunud. 

Ettevõtte keskmine eluiga pidavat olema viis ja pool aastat. See tähendab, et selle piiri olen nüüd napilt ületanud (või noh- tegelikult saab firma juba 10-aastaseks, nii et üldiselt ettevõtluses olen ilusti kauem püsinud). 

Eelmine aasta oli keeruline. Kuna töötan enamik aega üksinda ja tellin teenused sisse, siis tegelen kõigega. Ja kui mina ei tegele, siis ei tegele sellega keegi. See tähendab, et märtsikuine 5 lapse koju jäämine mõjutas töötamist ikka väga. Mittetöötamise poole. Samasugune paus juhtub iga kord, kui mul on muid kohustusi või tervisega probleeme. Ühemehe(naise)firmas tähendab see kohe tööauku ... nagu hiljutine ,,tervisepuhkus" näitas. 

Aga miks olen sellise töö valinud? 

Esiteks muidugi, kuna jätkuvalt tunnen, et kirjutamine on see, mida ise kõige rohkem teha tahan. See on minu kirg ja seda voolab minust ikka veel välja. Tunnen ennast füüsiliselt kehvasti, kui pikalt pole midagi kirjutada õnnestunud. Seega on väga loogiline ise oma raamatuid välja anda. 

Teiseks tööaeg - ma saan ise valida, millal ja kus töötan. Jah, on inimesi, kes tahaks väga minuga 9-17ni rääkida vms, aga on perioode, kus ma neil kellaaegadel polegi kättesaadav ja töötan hoopis teistel kellaaegadel. Sest nii mulle sobib. Kuna enamik kirjastamise tööst saan ikkagi kirjavahetustega suheldes ära teha, siis pole see mingi küsimus. 

Kolmandaks töökoht - võin töötada seal, kus on mu telefon ja arvuti. Kiiremad ja lühemad vajalikud teemad saan ära vastata poejärjekorras, last tunnist või trennist oodates vms. 

Neljandaks töö ja hobi ühildamine - no ma saan näiteks lugemise eest palka. Saan lugeda käsikirju, mida veel Eestis avaldatud pole. Esiteks on üldse mõnus uusi raamatuid lugeda. Ja pealegi on kirjaniku jaoks töötamise oluline osa lugeda, nii et lugemise loen rahulikult oma tööaja hulka. Ükskõik, mida ma loen. 

Viiendaks võimalus kultuurielu mõjutada - nagu eelmises punktis kirjutasin, saan lugeda käsikirju, mida pole avaldatud. Seda nii kohalike kui välismaiste autorite puhul. Saan teha otsuseid, milliseid raamatuid avaldada ja seega laiemalt kättesaadavaks teha. Tegelikult on see väga vastutusrikas ülesanne. Sest kui annad jama välja, teed head reklaami ja inimene, kes loeb 2 raamatut aastas, loeb ühena sinu avaldatud jama, siis on see kurb. Ja samas kui suudad leida raamatu, mis on ülimalt hea ja toetab paljude elusid, siis on see ju nii oluline samm nende inimeste jaoks, keda raamat mõjutas ja kes ilma selle raamatuta oleks hädas olnud. Kuna võõrkeelsete teoste avaldamisega on ots ilusti nüüd lahti tehtud, siis see läheb ka ainult edasi ja vahvaid leide tuleb veel. 

Miks ei peaks kirjastamisega jätkama?

Ainuke mõte, miks mõnikord tuleb palgatööle minemise mõte, on ebastabiilsus. Näiteks kui novembrikuus olid müüginumbrid mõlemas poeketis ilusad, siis detsembrikuus müüsid Apollos Heli Kirjastuse raamatud jätkuvalt hästi, kuid Rahva Raamatus oli samasugune müük, nagu suvepoolsetel kuudel, kui inimestel hakkavad juba raamatukauged mõtted pähe tulema. 

Ja kui samal ajal on mitmed uued lepingud tehtud, siis võtab korraks jälle natuke kõhedaks. Sest üksi tehes tuleb ka kõigi miinuste ja valeotsuste eest üksi otsustada. 

Järgmised 6 aastat ... ?

Tundub, et jätkuvad samamoodi. Õigemini - kiirenevas tempos. Mu vahvad 5 last kasvavad suuremaks ja ma väga loodan, et saan nende kõrvalt rohkem tööd teha. Samal ajal oskusi ja teadmisi on ka nagu juurde tulnud ja neist võiks kasu olla. 

Olen väga tänulik kõigile inimestele, kes on Heli Kirjastuse raamatuid ostnud või raamatukogudest laenutanud. See ongi see, kuidas nii minu kui ka teised kirjastused saavad tegutseda. Enda jaoks võiksin käsikirju ka arvutist lugeda, kuid raamatuks saavad need ikka tänu lugejatele ja raamatuostjatele. 

Jätkuvaid imelisi lugemiselamusi! 

 

 

 ***

Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (11a, 9a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

neljapäev, 14. jaanuar 2021

5 noorteraamatut, mida 2021.aastal kindlasti lugeda tasub

Noorteraamatud ei ole enam ammu vaid numbrilistel noorte teema. Või kas üldse kunagi ongi olnud? Tänapäeval pakub igatahes hea noorteraamat avastamisrõõmu ning kaasamõtlemise võimalust mitmes erinevas vanuses lugejale. See tähendab, et meid ümbritseva maailma kujundamisel on noorteraamatutel tegelikult ülioluline roll. 

Samas ütleb statistika, et näiteks eestikeelseid noorteraamatuid ilmub aasta-aastalt üha vähem. Heli Kirjastuse kogemuse põhjal ütlen, et noorteraamatuid on suht kallis toota (need on enamasti ilusamad ja seega kallimad kui keskmised nö täiskasvanute raamatud). Samas sihtgrupp ehk noored neid ise ei osta ehk ei too tootmisraha tagasi. Enamik siiski laenutab raamatuid. 

Just hiljuti oli raamatulaadal otsene kogemus, kus üks noor tüdruk tuli ja ütles, et ta on minu raamatute fänn ja kindlasti tahab täna ühe osta ja läheb küsib vaid ema käest enda raha ... aga nägin kaugelt nende suhtlust ja ... tagasi ta ei tulnud. Mul polnud kurb selle müümata raamatu pärast, vaid sellepärast, et nägin, et tüdruk tahtis minuga kohtumist veel kasutada ja rääkida. Saamata raamatuostuloa pärast ei julgenud ta aga ka rohkem rääkima tulla.

Seda ägedam on aga, et ikkagi nii palju häid noorteraamatuid ilmub. 

Minu suht hiljutine avastus on, millist mega head tööd noorteraamatute tutvustamisel teeb Tallinna Keskraamatukogu noorteka lehel Mirjam Kaun. Näiteks siin on video, kus ta tutvustab eelmisel aastal ilmunud noorteraamatuid. Ja kuigi noorteka tegevus on neil Tallinna Keskraamatukogus ilmselt tavalisel ajal ka füüsiliselt olemas, siis äge on, et neist videodest saavad osa ükskõik, millises Eestimaa otsas viibivad inimesed. Äge!!!

Mina jõudsin eelmisel aastal lugeda 81 raamatut ning ei täitnud seega oma lugemiseesmärki. Selleks aastaks aga seadsin eesmärgiks lugeda 120 raamatut. Ja kirjutada... no päris mitu-mitu raamatut rohkem. 

5 noorteraamatut, mida ma julgelt kõigile soovitan, on aga sellised:

1. Südame õige kuju - Jenn Bennett

See on nii särisev lugu igast otsast. Kui ma kirjutaks ülihea noorteraamatu, siis tahaksin just sellise kirjutada. Ühelt poolt on selles klassikaline armulugu, kuidas täiesti erinevad noored täitsa ebaloogilises kohas kohtuvad ning loomulikult kohe armuvad ... kuigi kohe kokku ei saa. Ja siis kui lõpuks tundeid tunnistavad, siis hakkavad teised kokkusaamisi takistama. No klassika. 

Aga lisaks sellele on raamatus "Südame õige kuju" veel kaks üliolulist teemat: hobid ja vaimne tervis. Teose peategelased tegelevad mõlemad joonistamisega- üks organite joonistamisega paberile teine sõnade joonistamisega tänavale. Ja kõigel sellele on põhjus. 

Selle raamatu lugemine läheb ülikiiresti. Samal ajal tahaks nautida ja et see raamat kunagi läbi ei saaks. Õnneks on sama autor veel mitu raamatut kirjutanud, nii et on lootust veel naudelda. 

2. Üks väike sulg- Lille Roomets 

Tegelikult on see teine raamat samade tegelastega, kuid täiesti eraldiseisvalt loetav. Mulle nii meeldib, kuidas Lille kirjutab. Peatükid on lühikesed ja tõesti, midagi üleliigset ei ole. Samas on öeldud kõik, mida vaja. Aga seda siis heietamata. Lugejat pole ülekoormatud, aga õhku ei jää ka vastuseta küsimusi. 

Rasked sündmused üle elanud Kerttily saadetakse vanavanemate juurde puhkama. Tegelikult aga saavad hoo sisse hoopis teistsugused sündmused, nii et puhkus see küll pole. Hoolimata keerulisest minevikust, on peategelane Kerttily mõnusalt iseseisev. Depressioon ja ilmselt ka leinamine on teemad, mis tema käitumist mõjutavad. Kriitilises olukorras on ta 16-aastasele vastavalt eksinud... ja samas oskab ka tegutseda. Ehk et väga eluline. 

Sündmused kiskusid siin ka kriminaalseks. Aga sedagi kuidagi loomulikult muude tegemiste sees, nii et eraldiseisvalt krimilugu see kindlasti ei ole. Samuti ühelt poolt kiire lugemine, kuid kindlasti mõtlemapanev ja sisutihe.

3. Kolm sammu sinuni- Rachael Lippincott 

Peategelastel on mõlemal kopsudega seotud haigus, mille tõttu nad peavad teineteisest vähemalt 2 meetri kaugusel püsima. Oi, kuidas mulle üldse ei meeldi tegelt haiguste teemadel lugeda. Tunnen seda kuidagi läbi kogu keha ja lihtsalt ei taha. Aga see raamat oli kohe algusest peale kuidagi teistmoodi. Kaasahaarav. Elurõõmus. Jah, teos, mis räägib mingist hullust haigusest, on elurõõmus. 

See pole tähtis raamat sellepärast, et ,,kui näed, kui raske teistel on, tundub endal lihtsam". See lugu on nii südamlikult kirjutatud. Naispeategelane on kõiki reegleid järgiv, meespeategelane vastupidi on protestimeelne. Kõik, mille see kaasa toob ja kui paljut muudab ... see on kuidagi nii lummav. No ja pisaradada saab selle raamatu lugemise ajal ikka ka. Nii et tõesti soovitan.

4. Paberist printsess- Erin Watt


 Ülimõnus slow burn romance. Ikka päris-päris slow,,Paberist printsess" on Tuhkatriinu-loo mingi versioon. Ootamatult kiiresti rikkaks saamine. Loos on hästi palju klišeesid ja kiiresti toimuvaid sündmusi ja kokkusattumusi, mis viivad loo kiirelt edasi, kuid mille kohta mõnes kohtas tekkib küsimus, et kui reaalne see on... ja siis tuleb välja lülitada see reaalsuse otsing ja nautida.

Selle raamatu 2. ja 3.osa mulle nii väga enam ei meeldinudki. Seal olid teistmoodi tegevusliinid. See Ella ja Reedi suhte arenemine oli minu jaoks just teema, mis köitis. Samade tegelastega on veel ka 4. ja 5.raamat, milles on peategelasteks perekonnast teised vennad. 

Seda raamatut soovitan julgelt kõigile muinasjutuliste armastuslugude nautijatele. Minu jaoks ülioluline on ikka see, et naispeategelane oleks tugev ja enda eest seisaks ning Ella seda kindlasti teeb.  

5. Mälestusteta suvi, 1.osa - Heli Künnapas 

Viimane, aga mitte ... Hmm, kas ma saan enda raamatut soovitada? Ojaaa - saan küll. Selle raamatuga nägib palju rohkem vaeva, kui eelmistega. Lille Roomets tegi proovilugejana nii super tööd, et tulemus sai täpselt nii hea, kui sai. Kusjuures naljakas oligi, et selle raamatu kirjutamise ajal usaldasin Lille kommentaare täielikult, kuigi polnud veel ühtegi tema enda raamatut lugenud. Aga on nagu eespool kirjutasin tuli välja, et mulle väga meeldib ka see, kuidas Lille ise kirjutab. 

Nagu teiste raamatute puhul tahan lugeda, siis meeldib mulle ka ise lugeda tugevatest naispeategelastest. Nii ka selles raamatus on. Vähemalt ta ise avab nii. Aga teise keskkonda sattudes, tuleb ennast tihti uuesti avastama hakata. Kui Brenda sai keskkonna kaitsmisega linnas hästi hakkama, siis suveks maale vanaema juurde saadetuna võtab tal aega, et ennast ja oma koht leida. Naabripoiss Richard aitab. Kuigi noorte omavahelised pidevad vastuolud annavad selgelt märku, et ... sealt lendab sädemeid. 

Oo, mulle nii meeldis Richardist kirjutada. Ja tagasisidest olen lugenud, et teistele meeldis ka lugeda. Praegu kirjutan ise "Mälestusteta suvi" 2.osa ja loodan, et see saab sama hea. Aga eks viimane aasta pole kirjatöödele väga soosivalt mõjunud, nii et läheb planeeritust kauem. Selliste pikemate teostega on ka see, et kirjaniku ja kirjastajana ellujäämiseks lihtsalt on vaja vahepeal ka muid tekste kirjutada ja nii kannatavadki esmalt sellised raamatud, mis endale ka väga meeldivad. Selliseid ei taha niisama kiirelt valmis kirjutada, vaid nautida. Aga mida rohkem inimesi 1.osa loeb, seda rohkem on sellest abi 2.osa valmimisele. 

***

Loodan väga, et igaüks leiab siit endale mõne toreda raamatu. Kui arvamus raamatust pole sama, mis oli minul, siis olen kindel, et emotsioone tekitavad kõik need raamatud. Kui mitte samu, mis minul, siis mingeid teistsuguseid. Külmaks küll ei tohiks kedagi jätta. 

Mõnusaid lugemiselamusi ja tõelisi naudinguid! 


 ***

Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (11a, 9a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

reede, 27. november 2020

Kas ja millisele tööle tasub lapsed kaasa võtta?

Eelmisel nädalavahetusel oli siis mõtlemise koht - kas peaks lapsed tööle kaasa võtma? Kui, siis kui kauaks? Mida tegema? 

Ja kui lapsed on koos emaga töö juures kaasas, siis kas lapsed on ise ka tööl? Või on nad kaasas? 

Nimelt toimus siis Pärnu raamatulaat, mida koos õde Kariniga korraldasime. Mu enda kirjastuse laud oli ka ikka väljas. Ühel hetkel oli meil isegi mitu lauda, sest ühe kirjastuse esindaja näiteks tuli hiljem kohale. Sel ajal kasutasime siis seda ka. 

Suuremad lapsed olid mul laadal kaasas. Algul oli mõte, et saavad näiteks uste juures flaiereid jagada. Nad olid aga kohe algul abiks, et raamatud ilusti laudadele välja laotada ning kõik paika panna. Siis hakkasid jupi kaupa müüma ja ... nii läkski. 

Tulemus oli see, et trükisooja ,,Karupoeg Lukase täheraamatut" müüsid nad koos Kariniga maha nii palju, et raamatupoodidele ei jätkundki nii palju, kui nad tellisid. Tellisin küll algul ka väikese tiraaži, sest ei saanud selle ala praegu palju raha seisma panna. Nüüd on aga vaja juba uued raamatud tellida, sest soovijaid jätkub. Nii saabki seda raamatut kirjastuse kodulehelt ka praegu tellida, kuid välja saadame detsembrikuu 3.nädalal, kui uued raamatud trükikojast jõuavad. 

Tähevihikud kahjuks laada ajaks kohale ei jõudnud. Need tulevad esmaspäeval. Jällegi miski, mille järgi tundsin puudust enda laste tõttu. Tähevihikud on trükitähtede kirjutamiseks. Nende koostamisel sain suure üllatuse osaliseks - tähti õpetataksegi mitut moodi tegema. Ehk et mis järjekorras pead tähe erinevaid osi tegema. Tähevihikut koostades sain aru, et äkki olen asjatult aastaid oma lastega mõne tähe pärast kakelnud. Äkki neid ongi koolis teisiti õpetatud? 

Igatahes olid need laadapäevad minu jaoks laste seisukohalt väga põnevad. Nägin, mida mu lapsed oskavad ning kuidas sellises olukorras käituvad. 

Hästi armas oli mitme teise kirjastaja käest kiidusõnu kuulda. Nii sellele, kuidas lapsed vastu peavad, kui ka sellele, milliseid motiveerimise viise ma lastega kasutasin. No näiteks, et vahepeal olidki neil jäätise pausid. Korda mööda andsid teineteisele puhkust jne. 

Mina sain raamatulaadal kogemuse, et jõukohastele töödele võiks lapsi kaasa võtta. Loomulikult tuleb kogu aeg jälgida, et kas lapsed jõuavad ning saavad hakkama. Samuti tööd tehes on lapsed palka väärt, nii et meil käis arveldamine igal õhtul. 

Kirjaniku ja kirjastajana ei ole mul igapäevaselt väga palju ülesandeid, mida lastega jagada. Seda enam püüan alati neile tööd pakkuda, kui mul selleks võimalus on. Olen näinud, et see paneb ka lastel endal mõtte tööle ning nad aretavad alati edasi ideid, et mida nad veel võiks teha. Nii saan mina omakorda neilt inspiratsiooni. 

Millised on sinu kogemused laste tööle kaasavõtmisega? 

***
Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (11a, 9a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

reede, 20. november 2020

Kuidas me sel nädalavahetusel aitame Pärnus kõigil jõulumöllu hajutada?

Aastaid olen käinud Heli Kirjastuse raamatutega laatadel erinevates Eestimaa kohtades. Iga kord varahommikul kaugustesse startides mõtlesin, et miks ei võiks Pärnus sellist üritust olla. 

Siis tuli mõte, et aga teeme ära. 

No ja siis tuli hirm, et äkki ikka ei saa hakkama ja ei oska ja ei julge... 

Selle suve lõpus aga tundus, et ajad lähevad rahulikumaks. Kirjastustel aga olnud keerulised ajad, sest viiruse tõttu inimesteni jõudmine raskendatud. Samuti paljud ei julge raamatuid osta, sest sissetulekud vähenenud ning esmalt tasutakse arved jms. 

See kõik oli ideaalne aeg välja kuulutada Pärnu raamatulaat Kaubamajakas. Ehk koht, kust kirjastused saavad otse pakkuda raamatuid heade hindadega (sest ei lisandu igasugu vahendustasusid) ning inimesed väiksemate kuludega soetada raamatud nii endale kui jõulukingitusteks. 

Ja siis tuli ikka viiruse aeg hoogsamalt tagasi. Mitme päeva jooksul käis pendeldamine ja mõtlemine, et kas ikka toimub või mitte. Lõpuks sai koos Kaubamajaka esindajaga tehtud otsus, et teeme ära. 

Kas see on riskimine? Müüjatele on kõigile esitatud maski kandmise nõue. Mitme kirjastuse esindajad ütlesid ka ära, et nad seoses viirusega ikkagi ei tule. 

Samas - raamatud on see, mis aitab keerulistel aegadel inimestel mõistuse juurde jääda ning leida vaheldust. Nii on raamatute kättesaadavus väga oluline. Alati saab internetist ka osta, aga iga raamatusõber teab, et raamatute lehitsemisele pole vastast. Enne ostu lihtsalt peab seda tegema, et mõista, kas see on õige raamat. 

Hajutamise mõttes aga ei ole veel päris hull jõuluostlemiste aeg. Tänu raamatulaadale saab seda perioodi samuti lihtsamaks teha, kui juba praegu mõnigi jõuluost ära teha. Siis pole vaja detsembrikuus kusagil trügida.  


Ma ei tea veel, milliseid raamatuid kõik teised kirjastused kaasa võtavad. Ise aga tean, et täna peaks kulleriga kohale jõudma täitsa trükisoe ,,Karupoeg Lukase täheraamat", mis on trükitähtedega lugu väikelastele. Nii saab raamatulaadalt seda raamatut osta ettetellimise soodushinnaga. 

Minu käest on ka korduvalt küsitud, et kuidas saada ,,Karupoeg Lukase lugemispäevikuid" nii, et postitama ei peaks. Lihtsalt pakiautomaati saates on saatmiskulu suurem, kui lugemispäeviku hind. Nii ongi homme ja ülehomme ka neid otse raamatulaadalt võimalik osta. 

Raamatulaadal toimuvad ka raamatuesitlused:

11:00 tutvustab venekeelset kirjastust Aleksandra kirjastus

14:00 räägin mina sarjast ,,Mõni õhtu romantikat"

15:00 esitleb Lea Jaanimaa oma teoseid

16:00 räägib Toomas Jürgenstein enda raamatu(te)st

Loodan väga, et kõik, kes on läheduses, raamatulaadalt läbi tulevad ning endale sobiliku teose leiavad. 

Täna hakkame laudu paika panema. Homme hommikul jõuavad kirjastused kohale. Kell 10:00 on laat kõigile avatud. 

Kõigi osalevate kirjastuste infot ning pakkumisi saad vaadata Pärnu raamatulaada FB lehelt siit. 

Ise pean täna veel Heli Kirjastuse raamatud kaasa pakkima. Saadavale tulevad ka mõned sarja ,,Mõni õhtu romantikat" komplektid, milles on kõik osad olemas. Need tuleb ka ilusaks pakiks kokku siduda. Mu enda väikesed päkapikud on ilmselt kõiges osalised. Ehk et jälle võtan lapsed ka tööle kaasa.  

Kui sa osaleda ei saa, siis jälgi kindlasti Heli Kirjastuse FB lehte, sest teeme sealt homme mitmeid live- ülekandeid. 

Nii et pöidlad pihku, et Pärnu raamatulaat õnnestub turvaliselt läbi viia, nii et paljud raamatusõbrad saaksid heade raamatute võrra õnnelikumaks ning negatiivseid tagajärgi ei oleks. 

Kas see võiks olla uue traditsiooni algus?

***
Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (11a, 9a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

neljapäev, 19. november 2020

Kes ja kuidas meil seekord kulda ... hõbedat (?) munesid?

Olen varemgi kirjutanud, et eks see lastekasvatus üks hanede kasvatamine on. Lootuses, et kunagi munema hakkavad. Möödunud nädalavahetusel võisingi kergendusega hingata- munevad!!! 

Nimelt toimus trompetikonkurss ,,Trompetitalendid Tallinn 2020", mis kevadel ära jäi. Meie peresse tuli sealt kaks 2.kohta: Joosep sai selle noorimas vanusegrupis ja Mathias teises vanusegrupis (tuletan igaks juhuks meelde, et hoolimata pikkusest, on mul poistel ikkagi vanusevahe 2 aastat ja 2 kuud, nii et mõlemad olid täitsa õiges vanusegrupis). Pildil on minu poisid siis lastest äärmised- Mathias vasakul ning Joosep paremal:

Esimese ja teise vanusegrupi osalejad koos žüriiga.

Minu jaoks pole kohad, tunnistused, diplomid, medalid jne kunagi lastekasvatuse eesmärk olnud. Ja ... ikkagi olin pühapäeva õhtul selle kõige üle hirrrrrmus õnnelik! Sellised nähtavad tunnustused on ikkagi mingi märk, et lastekasvatuses on miskit õigesti läinud. Pikema aja jooksul. Sest sellised tulemused ei tule nii, et eile otsustan ja täna oskan. See on aastatepikkune töö. Mitme inimese poolt. Ka nende poolt, kes otseselt pillimängust midagi ei tea. Terviklik kooslus: kodu-kool-muusikakool ja kõik, mis selle vahele ja ümber jääb.

Selline pikk teekond tähendab, et väga kerge on mitte kohale jõuda, enne lõppu ära väsida. Eriti kui silmist kaob siht, et mille poole siis liigutakse. 

Oleks konkurss kevadel ikkagi toimunud, siis oleks ma juba kevadel hulluks läinud. Tookord nägin, kuidas Mathias lihtsalt ei suutnud ennast kokku võtta ja mina omakorda teda toetada. Iga harjutamine oli selline tsirkus, et harjutamiseni väga ei jõudnudki. Ja mitmed seda olukorda tekitanud teemad oli hoopis kusagil mujal. Nii tuligi temaga tegeleda mitmete kaasnevate teemade ja probleemidega, kuid nüüd on pilk lapse silmis hoopis teine. Sügisest vahetas Mathias ka muusikakooli ning on nüüd Tallinna Muusikakooli õpilane.

Joosepi osalemisest poleks kevadel ilmselt üldse veel juttu olnud, kuna tema õpib trompetit üldse lisapillina. Suvised laagrid ja tihe sügisene harjutamine aga on talle andnud kiire arengu, nii et Joosepil polnud mingi probleem oma lood ilusti ära mängida.   

Mängides nägid mu poisid välja siis sellised: 

Joosep (klaveril Annely Ojasaar)

Mathias (klaveril Piret Randal)

Nagu kõik teised üritused praegusel ajal, nii jälgisime ka sellega kogu aeg, et kas ikka toimub või mitte. Suur-suur tänu Aavo Otsale ja teistele korraldajatele, kes olid kõik ilusti ja hajutatult korraldanud. Majas käisime kõik ringi maskidega, aknad avatud jne. Ehk kõik toimis. Põhiline- lapsed mängisid väga ilusti ja päev oli täis mõnusat muusikat.

Gigamegatänulik olen oma poiste trompetiõpetajatele Neeme Otsale (Tallinna Muusikakool) ja Kaido Kivile (Pärnu-Jaagupi Muusikakool). Samuti klaverisaatjatele Piret Randalile ning Annely Ojasaarele. Just viimased on need, kes tegelikult peavad alati kõigeks valmis olema, kui trompetipoiss otsustab loos mingeid ,,uuendusi" teha. 

Selle ühe päevaga sai minu jaoks aga taaskord veelgi selgemaks, kuidas oluline on tervik. Et kõik koosluses toimiks. Ei piisa, et üks osa on väga hea või toimib väga hästi. Mitmed osad koos annavad tulemuse. Ja nagu öeldud- pikema perioodi jooksul, mitte kohe. 

Nii ongi nüüd taaskord võimalik teha järeldusi, õppida õppetunde, hetkeks hingata ja puhata ning ... ikka edasi liikuda. Aegajalt on sellised hetkeseisu mõõtmised head, sest panevad maha mingi punkti, et mis seisus täna oleme. Nii on lihtsam ka tulevikku planeerida. 

Veelkord suur tänu kõigile, kes tegid meie poiste jaoks selle ürituse ja need saavutused võimalikuks. 

Pillimäng kõlab meil jätkuvalt!


***
Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (11a, 9a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

esmaspäev, 2. november 2020

Milline on lihtsaim viis mõista, millest sul elus puudust on?

Eile oli mul väga kiire päev. 

Ilmselt kõige kiirem päev, mis mul kunagi on olnud. No suurem osa ajast 100-160 km/h. 

Ehk siis lõppude lõppude lõpuks jõudsin Audru ringrajale. Sõitma. Päriselt. Seal toimus TLK Racing Cup. 

Mitu aastat on juttu olnud sellest, et ma võiks kunagi sõita. Vähemalt iga kord, kui ma taustajõuna mingit rahvarallit vaatamas käin. Umbes kuu aega tagasi jõudsin lõpuks Libatse rahvasprindi rajale. See oli nii äge. Ja siis üks Libatses sõitnutest kutsuski, et võiksime ka ringrajale tulla. See oli pigem treeninguks mõeldud rajapäev, kus vahepeal ka aega võeti. Herlend võttis kohe mõttest kinni ja hakkas autot ehitama. 

Nii me siis eile õigel ajal ja õiges kohas olimegi. Ikka selleks, et kiirustama hakata. Rajal.

Päeva jooksul tegin toimunust mõned live ülekanded. Neid saad näha siit:

Mis tunne oli enne esimest sõitu? 

Kuidas läks driftimine esimeses ajavõtuga sõidus? 

Kui palju ma teisel ajavõtuga sõidul muru peal sõitsin? 

Mis juhtus viimasel ringil?

Pole vist vaja lisadagi, et päeva lõpuks oli enesetunne gigamegahea. 

Milline on siis kõige lihtsam viis mõista, millest sul elus puudust on? 

Õige vastus- katsetamise teel.

Sa ei tea, millest sa puudust tunned, kui sa seda pole proovinud, ega tunda saanud. Võid ju unistada, aga unistus ja mõistmine, millest sa unistad, on erinevad asjad. Nii tulebki proovida ja katsetada, et teada, mis sulle meeldib ja sobib. Eile ma seda kindlasti tegin.

Eile õppisin rajal endal kohta päris mitmeid asju. Näiteks seda, et umbes kiirusel 120 km/h teelt välja sõites töötab mu mõistus edasi ja vaatan, kuidas tagasi rajale saada. Usun, et mõned aastad tagasi see poleks nii olnud. Jah, tegu oli turvalise rajaga, aga ... me kõik kirjutasime enne rajale minekut alla pika tekstiga paberile, kus kõigi õnnetuste ning ka enda surma eest vastutame ise. 

Võistlejate koosolek oli ürituse algul umbes selline, et: ,,Te kõik olete vanad kalad ja teate, kuidas asjad käivad..." Siis ma olin küll korra vait ja mõtlesin, et kas peaks ütlema, et püüan teist korda elus gaasipedaali rohkem põhja vajutada? Ja et eelmine kord oli hoopis käänulisel külavaheteel, kus väga kiirust arendada ei saanudki? Õnneks läks see tardumus üle ning pärast koosolekut sain korraldajalt vastused kõigile küsimustele. Kaasa arvatud näiteks see, et kust ma üldse rajale saan. 

Minu suurim paanika oli kogu aeg, et ma teistele ette ei jääks... nii ma siis korduvalt hiilisingi mööda raja äärt, et teisi mööda lasta, aga siis oli hea jällegi neile sappa võtta ja vaadata, millise trajektooriga teised sõidavad. Vähemalt nii kaua, kuni nad jälle eest ära kadusid.

Enne eilset ma ei teadnud, kuidas mulle selline adrenaliin sobib. Jah, ma olin seal kõige aeglasem kõigist sõitjatest. Kui minu parim ringi aeg oli 1.54, siis parimatel meestel oli see 1.32. Mehed ja naised sõitsid kõik koos (tähendab - kõik need 3 naist, kes osalesid, sõitsid koos kõigi meestega). Rajale läksid selle järgi, millise autoga sõitsid. Minu puhul siis tagaveoliste klass. Nii et sellepärast siis ka ajavõrdlus parima mehega.

Ajast olulisem oli aga see, mida kõike ma proovida sain. No näiteks mingil hetkel hakkasin muudkui igas kurvis driftima. Mõtlesin (meelitasin ennast!), et olen rehvid juba siledaks sõitnud. Pärast tuli välja, et kõigest kuumaks ja rehvirõhk oli suur ning tegi rehvid ümmarguseks. 

Enne viimast treeningut saime vahva üllatuse osaliseks, kui meile pakuti sõitmiseks päris õigeid rajarehve. No selliseid, millega saab ka kiirust arendada ja rajal püsida. See oli muidugi jälle täitsa uus olukord ja tuli harjuda autoga, mis tegi jälle kõike teisiti, kui ma eelmiste sõitude ajal selgeks olin saanud. Aga see oli nii äge ja andis hoopis teise maitse kiirusest. 

Kõige jubedamad olid minu jaoks 3 hetke:

1) kui ma stardijärgses kurvis keset teed tiiru peale tegin ja nägin, et samal ajal päris mitu autot kohe mu selja tagant tulevad

2) uute rehvidega 120 km/h teelt pauguga välja sõita, nii et ma ei saanud aru, mis autost sai. Pärast sain teada, et velje sõitsin vigaseks... muud ei midagi.

3) kui minu ees kurvis mingi auto lappama läks, kui tema kõrval oli veel mitu autot, nii et ma ei teadnud,  kust ja kuidas peaksin mööduma. 

Aga need kõik lahenesid. 

Kõige suurem pettumus oli minu jaoks viimane ring. Ehk see, kus sul oli aega üks ring, et enda parim aeg sõita. Olin selleks ajaks võistlusrehvidega juba sõbraks saanud ja kõik toimis. Kurvid tulid ilusad, sirged olid kiired ja siis... eelviimases kurvis sõitsin lihtsalt teelt välja. Lisaks oli seal kraav, mis oli ikka väga lähedal. Ronisin küll kiirelt rajale tagasi, aga see koht jäi küll sees kripeldama. 

Või siis hoopis motiveerima, et järgmisel korral saab paremini... ?  

Järgmisel korral ...

Nii et mina olen jällegi sammukese lähemal sellega, et teada, mida ma oma elus teha tahan ja kelleks saada ning milline inimene olla. Ei, see ei tähenda, et ma nüüd ralliga tegelema hakkaks. Vaid seda, et kõik uus, mida teeme, avab meis midagi uut ja näitab uusi võimalusi. See rajapäev oli minu jaoks kindlasti piiride avardamine. Mida rohkem gaas põhja läks, seda rohkem mõistsin, kui paljut ma endast igapäevaselt ei kasuta. Aga peaks. Tahaks. 

Õhtu lõpuks Herlend kinnitas, et minu probleemid olid seotud pigem autoga. Ehk et piirid ei tulnud ette mitte minul, vaid pigem autol. Herlend ise sõitis parima aja 1.46, mis on 8 sekundit minust kiirem. Ja ausalt, ta on varem sõitnud. 

Tänaseks on tunne, nagu oleks eile terve päeva kusagil metsas roomanud või 3000 kilomeetrit jooksnud. Või noh, midagi taolist. Väga mõnus kogu keha trenn oli see küll ka.

Suur-suur tänu peamehhaanik Herlendile, kes ikka uuesti ja uuesti on selle ja teiste autodega mitte millestki midagi teinud. Ja seekord sai kinnitust, et järelkasv on meil ka olemas. Sõitude keskel ei lasknud Herlend poistel rehve vahetada, kuid pärast viimast sõitu said Joosep ja Christian ka näidata, mida on päeva (ja eelneva elu) jooksul õppinud.

Peale kõige muu oli mul hea tunne teada, et minu eest hoolitseti. Ma ei pidanud ise muud tegema, kui rajal sõites mõnulema. Jah, ma oskan ise ka autol rehve vahetada. Iga autojuht peaks seda oskama. Aga ma ei pidanud seda tegema. Tundub, et üha enam saan vaikselt maitsta selle vilju, et mul kodus hunnik mehi kasvab... või?

Aitäh Libatse Romuracing tiimile, kelle soojas toas kõik need mehaaanilised imeteod on aset leidnud. 

Aitäh Anne-Mai, et mind kutsusid, sest mul polnud sellest üritusest tõesti õrna aimugi. 

Suur tänu ka kõigile korraldajatele. Mul pole küll mingi sellise üritusega võrrelda, aga minu jaoks oli korralduslikult ka kõik vahva. 

Oeh... ilmselgelt olen ma nüüd nakatunud. Täiesti kiiruse pisikuga pihta saanud. 

Ja uute asjade katsetamist jätkan samuti, sest tean, et ma ei pea ilma jääma sellest, mida pole olnud, lihtsalt sellepärast, et pole varem oma eluteel seda proovida ja katsetada saanud. 

Huvitav, kas mulle antaks õppimise eesmärgil kasutada mingi hea auto ja rada, kui selgitaksin, et ma tahan kogu selle kogemuse ka raamatusse kirjutada, aga mul on selleks veel rohkem kiirusekogemust vaja?  


***
Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (11a, 9a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

reede, 23. oktoober 2020

Mida mu laps koolivaheajal kirjanikuna töötamise kohta õppis?

Koolivaheaeg on 5-lapselises peres üks ütlemata tore aeg, sest siis... saab segamatult tööd teha. 

Kevadest alates olid need kõige tihedamad lugejatega kohtumiste päevad. Kolme päeva jooksul sõitsin läbi peaaegu 1000 kilomeetrit ning toimus 8 kohtumist. Kaks päeva veetsin Põlva-, Jõgeva- ja Võrumaal ning seejärel Harjumaal Lool. 

Algselt mõtlesin rahulikult üksinda matkamist nautida. Kuna sel aastal aga üks mu lastest käib Tallinnas muusikakoolis, siis temaga saame mitu korda nädalas pikalt koos aega veeta. Nii kargaski ühel hetkel pähe, et seekord on Maria kord koos emaga tööle kaasa tulla. 

Lisaks oli Marial vaja koolivaheajal läbi lugeda raamat, mida kohalikus raamatukogus pole, sest kogu klass loeb seda korraga. Lapsel oli juba paanika, sest keegi sõpradest oli öelnud, et koolivaheaja alguseks peaks juba pool raamatust läbi olema ja ülejäänud jõuab siis koolivaheajal lugeda. Nii tuligi mõte, et kuna ma töötan need päevad raamatukogudes, siis võiks ju Maria samal ajal lugeda. 

See mõte toimis- Maria luges raamatut kahel kohtumisel. Esimese päeva õhtuks oli tal ,,Tont ja Facebook" loetud. Hea asi selle juures oli, et kui laps enne ei uskunud, et ei ole paanikat, et ta alles koolivaheajal seda lugema hakkab, sest ma usun, et jõuab loetud, siis esimese matkamispäeva õhtuks ta uskus, et suudan ta lugemisvõimet temast õigemini hinnata. Koolitöö sai ema töö juures tehtud. 

Tegime kohtumiste järel ka mitmed live-videod, mida saad näha Heli Kirjastuse lehelt: 

1. Käisime Orava raamatukogus

2. Värskast saime kirjaniku medali 

3. Ärkasime Võrus ja asusime taas teele

4. Nautisime imelist vaadet Tsolgo raamatukogu ees 

5. Ekslesime ja maiustasime Pajusi raamatukogus Pisisaarel 

6. Lõpetasime õhtu Põltsamaal 

Algul tundus endalegi veidi hirmutav, et kas suudan kõigi kohtumiste jooksul elus ja energiline olla. Eriti kuna üks kohtumine oli ka lasteaias, mis on alati päris korralik väljakutse. Täiskasvanud suudavad viisakad olla ka siis, kui neil on igav. Lapsed sahkerdavad tihti ka siis, kui neil tegelikult on hästi tore olla.

Tegelikult oli nii, nagu alati- kohtumised lugejatega annavad nii palju energiat tagasi, et iga kohtumine on suur rõõm. Lasteaias oli veel eriti vahva ja põnev, sest lastel on ju kõigele hoopis uudsed lahendused.

Põlva- , Jõgeva- ja Võrumaa tuuri kõige ägedam kogemus oli minu jaoks näha, kuidas Maria mu tööd ja tegemisi tundma õppis. Oma arust olen lapsi oma tegemistesse alati kaasanud nii palju kui võimalik. Aga no igapäevane kirjaniku ja ka kirjastaja töö väga põneb polegi. Võin ju öelda, et istu 3 tundi mu kõrval ja vaata, kuidas ma arvutis kirjutan, aga... ilmselt pole lapse jaoks just parim pakkumine. 

Esimese päeva õhtuks õhkas aga Maria, et mul on ikka igavesti äge töö. Meid võeti kõikjal armsalt vastu. Ta sai käia raamatukogudes ruumides, kuhu lugejad tavaliselt ei saa. Kui algul Maria ei saanud aru, et kuidas tema siis võib, siis selgitati ilusti, et Maria ja mina oleme kutsutud külalised ja sellepärast võime. Söödeti-joodeti meid kõikjal. Osteti väga palju raamatuid, mida Maria hea meelega müüs. Kõikjalt lahkusime kingitustega. Nii et see kõik kokku andis lapsele üsna hea pildi sellest, millega ma juba aastaid tegelenud olen ja kust lastele leib lauale tuleb. 

Tuuritamise kolmandal päeval oli aeg suunduda Harjumaale Loole. Sinna tuli kaasa Johanna. Kui ma muidu olen oma väikeste lastega alati kõikjal käinud, siis Johanna on olnud see õnnelik ja õnnetu, kelle jaoks on alati keegi kodus olemas, kes teda valvata saab. No ja nii teda väga palju kaasa ei võetagi. Seda enam oli vahva seekord ka koos temaga tegutseda: 

Nii nägingi sel koolivaheajal, et mu lapsed on nii suured, et neid veelgi rohkem oma tegemistesse pühendada. 

Novembris korraldab Heli Kirjastus Pärnus raamatulaata. See on kindlasti koht, kus oma lastele juba erinevaid ülesandeid olen planeerinud.  

Samuti tuli välja, et kirjanikuna töötamine polegi nii üksildane amet. Nii et oleme perekondlikult järgmisteks kohtumiste kutseteks avatud (kuigi esimesed juba tulidki selle tuuri ajal). 

Imelist päeva jätku kõigile! 

 

***
Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (11a, 9a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com