neljapäev, 14. november 2019

Kas koolikiusamine on olemas ka enne kui keegi maha lastakse?

Koolikiusamisest räägitakse alati, kui keegi on kusagil maha lastud. Koolikiusamisest räägitakse, kui keegi on palju raha panustanud mõnda kampaaniasse. Koolikiusamisest räägivad need lapsevanemad, kes sellega konkreetsel hetkel tegelevad...

Aga kõige rohkem koolikiusamist toimub nii, et:
  • kiusajad ei mõistagi, et kiusatavale liiga teevad (eriti siis just vaimse vägivalla puhul),
  • vanematele ei räägita, sest vanemad ei saa lapse arvates midagi teha, 
  • õpetajatele ei räägita, sest kui õpetajad kiusajat karistavad, siis läheb kiusamine hullemaks, aga seda tehakse hoolikamalt valitud kohtades ja viisil,
  • ... jne. 
See on tundlik teema.

On eeldusi, et millised lapsed võivad saada kiusajateks, millised kiusatavateks. 

Tihti on lihtne märksõna: erinemine. Ja siis me räägime erisuste aktsepteerimisest laiades piirides. Tegelikult aga ei suuda me ühte koolimajja kiusamisevabalt mahutada veidigi erinevaid õpilasi.

Kas peaksime muutma nende käitumist, kes lahendavad asju vägivallaga? Olgu see siis füüsiline või vaimne? Või muudame nende mõtlemist, kes usuvad, et kõik tuleb lahendada sõnadega?

Mare Leino raamat "Kui koolis on halb" oli minu jaoks hea ja samas valus raamat. Sarnaselt jätkates ilmselt ei hakka kunagi kõigil koolis hea olema. Aga me ei kuule suurest osast sellistest lastest (ja ka õpetajatest!) ülaltoodud põhjustel.

Kõige hullem on veel see, kui koolis on mitmed õpetajad ise samamoodi kiusatavad (töökiusatavad koolis!). Kuidas saavad sellised töökiusatavad õpetajad koolikiusatavaid lapsi aidata?

Kurb on see, et sellisest jutust tunnevad ennast ära ilmselt paljud õpilased, õpetajad ja koolid üldisemalt. Sellepärast palun, et räägime täna edulugudest:
  • lapsevanemad- rääkige, kuidas olete oma nii kiusatavaid kui ka kiusavaid lapsi aidanud?
  • õpetajad- rääkige, kuidas olete selliseid lapsi aidanud? Või kuidas ise hakkama saanud olukorras, kus mõned õpetajad tunnevad ennast koolis halvasti (töökiusatuna!)?
  • koolijuhid- rääkige, kuidas vajalik abi õigesse kohta jõuaks?
  • spetsialistid- rääkige nippidest, kuidas selliseid olukordi lahendada enne, kui mõni laps taaskord "õigel hetkel" saab kätte püssi, noa või muud taolist ja siis jälle kogu Eestimaa avastab, et peaks sellest teemast rääkima. 
Ainult et siis on taaskord ühe pere jaoks liiga hilja... 

***
Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 7a, 5a ja 1 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot

laupäev, 9. november 2019

Milline sõltuvus meie 1-aastasel beebil on?

Iga lapsevanema unistus on, et ei peaks lastele kunagi hammaste pesemist meelde tuletama. See hoiaks nädalas kokku nii mõnisada... mõnelgi juhul mõnituhat sõna.

Kes oleks aga teadnud, et vastupidine versioon on sama hull. Me nägime selle nüüd ära.

Nimelt on meil kodus 1a 2k vanune Johanna, kes ei suuda hambaharjast mitte kuidagi loobuda. Tal on täielik hambaharja sõltuvus.

Hammastepesu kestab seega iga kord väga pikalt.

Videot sellest näed siit:

Ausalt, ma ei julgenud filmida seda, kui Johannalt päriselt hambaharja ära võtsin ja enam tagasi ei andnud.

Huh, nad on ikka nii armsad. Tore, kui sõltuvused ja kisad tulevad ka positiivsetest asjadest.
 


***
Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 7a, 5a ja 1 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspo

reede, 8. november 2019

Kuidas meie nutivaba pere Future LIVE! virutaalmaailma tõttu auto ära kaotas

Võtame nüüd alustuseks sammu tagasi- päris nutivaba meie perekond ikka pole. Minul ja abikaasal on telefonid täitsa olemas ja kasutuses. Kahel vanemal lapsel on ka telefonid, aga ega nad neid väga kasutada ei saa. Usun, et pole vaja.

Kõigest sellest hoolimata juhtus eelmisel koolivaheajal nii, et kaotasime Future LIVE! virutaalmaailmas ära kogu pere ja auto ka. Tegelikult oli see täiesti hämmastav, nii et tahtsin sellest juba ammu kirjutada, aga... no vähemalt nüüdki jõudsin selleni.

Alustasime koolivaheaega siis sellega, et abikaasa ja neli vanemat last läksid Coca-Cola Plazasse ,,Playmobile" multikat vaatama. Beebi-Johanna jäi autosse magama, kuni mina Rahva Raamatu laos ,,Karupoeg Lukase lugemispäevikuid" kleepisin. Nimelt juhtus nii, et esimene tiraaž tuli meil välja nii, et triipkood ununes tagakaanele panemata. Jälle üks õppetund. Asi, mida mul kirjastajana siiani pole ,,õnnestunud" teha. Apollo küll sai ka triipkoodita müüa, kuid Rahva Raamat ei võtnud lugemispäevikuid enne müüki kui triipkoodid peale kleepisin. Nüüd on poodides ilusti olemas nii Rahva Raamatus kui Apollos.

Järgmiseks sihtkohaks oli T1 vaateratas Skywheel of Tallinn. Meil oli kevadest pilet olemas ning see hakkas aeguma. Nii panimegi kõik Tallinna-tegemised ühele päevale.

Vaateratas oli... jube... ilus! No mulle, kes ma kõrgust kardan, oli esimene pool ringi hirmutav. Ja kuna üks mu lastest hoidis ka kramplikult käepidemest kinni, siis tundus kõik veelgi hirmsam. Siis aga jõudsime kõige kõrgemasse punkti ja läks see hirmus kuidagi mööda. Seejärel sain vaadet nautima hakata.

Kuigi ilm oli vihmane, nägime kaugele. Kolm ringi sai aga kiiresti täis.

Seejärel tuli otsustada, kuidas edasi. Vaaterattale jõudmiseks tuleb mööda minna suurest Skypargist. Oo, meie lapsed oleksid sinna ilmselt elama jäänud. Kuna oli koolivaheaeg, siis oli seal ilmselt busside kaupa suuremaid koolilapsi, nii et minu süda poleks ilmselt sellele vastu pidanud, kui kõik mu mudilased seal suuremate laste keskel hüpleksid.

Minu eelnev kodutöö aga ütles, et 2.korrusel on hulga märkamatum koht- Future LIVE! näitus. Vedasin kogu pere poolvägisi hüppepargist eemale. Kodutöö ütles, et Future LIVE! näituse piletid lähevad meie perele maksma veidi üle 50€. Kohale jõudes aga ilutses silt, et sel päeval on perepilet 20€. Seejärel enam mõtlemist ei olnud ning asi oli otsustatud. Teised olid küll veel skeptilised, sest vastuvõtulaua ning garderoobi järgi polnud aru saada, mis koht see on. Mina aga juba teadsin.

Kui näituse töötaja meid esimeste kardinate vahelt läbi juhatas, siis tundus see nagu astumine muinasjutu maailma. Olime kõik esimesest hetkest alates lummatud. Töötaja tutvustas, kuidas miski töötab ning mida peab iga seina vms asja juures tegema. Pidin korduvalt lastele ütlema, et nad ikka kuulaks, sest nad oleks kohe esimesse kohta seisma jäänud ja kohe tegutsema hakanud.

Lõpuks oli ring peal ning kõik võisid tegutsema minna. See tähendas, et äkitselt oli kogu pere laiali. Kõik olid kogu aeg täitsa kadunud. Isegi 1-aastane Johanna. Kuna ruumid on üsna pimedad ning pidevalt mängib vali muusika ja erinevad hääled, siis kartsin, et Johannale see kõik ei sobi. Tegelikult oli vastupidi- ta tahtis kogu aeg kõikjal ringi joosta, kõike katsuda, muudkui naeris ja tegutses. Mitmel korral oli nii, et pisike putukas kadus ära, sest ta lihtsalt kihutas nii kiiresti ringi, et ühel hetkel oli olemas ja järgmisel kusagil varjudes peidus.

Suuremad lapsed tegutsesid ka kõik omaette. Kui kodulehelt lugedes mõtlesin, et 15 eksponaati on kuidagi vähe, siis tegelikult jätkus tegevust kõigile mitmeks tunniks. Lõpuks lahkusime sellepärast, et lihtsalt kõik olid nii väsinud.

Abikaasa istus enamus aega virtuaalmängude ruumis. Tema oma maskiga mängis ja teised said arvutist jälgida, mida temagi nägi. Tegelikult meeldis see mäng lastele ka. See maskiga mängimine oli ainus koht, kus pidi järjekorras ootama. Lapsed enamasti seda teha ei viitsinud ja tegutsesid kõigi muude eksponaatidega.

Lõpuks ära tulles leidsid lapsed, et nad pole ühte või teist eksponaati üldse kasutanud. Nii nägin, et minu hirm oli asjatu ning tegemist oli seal rohkem kui oleks ettenähtud ajaga teha jõudnud.

Viie lapse emana otsin võimalusel ikka kohti, kuhu saab minna koos kogu perega. Kümneaastane vanusevahe esimese ja viienda lapse vahel tähendab aga seda, et ühiseid tegemisi on suht raske leida. T1 kaubamaja Future LIVE! näitus oli kindlasti üks koht, kus leidus tegevust erinevas vanuses pereliikmetele. Meie läheks küll kõik hea meelega millalgi taas sinna tagasi.

T1 kaubamaja kasutamine algas meil aga veidi stressirohkelt. No see on, kui nii harva käid linnas, et ei oska mugavusi kasutada. Probleem oli siis selles, et me kaotasime oma auto ära.

Nimelt me siis parkisime parkimismajja. Sealt kaubamajja minnes oli ees automaat ja juures kiri: "Otsi siit oma autot!" No me siis otsisime. See tähendas, et oli sadade lehekülgede kaupa pilte parkimismajja pargitud autodest. Meie oma mitte kusagil. Torisesime küll, et võiks olla normaalne parkimissüsteem, nagu kõikjal mujal. Otsisime ja torisesime.

Ühel hetkel saime aru, et... siin saab autot otsida siis, kui sa enam ei mäleta, kuhu selle parkisid. Parkimismajas parkimine aga oligi tasuta.

No hästi palju arenenud inimestena me siis naersime korraks enda üle ja läksime nautima vaateratast ning virtuaalnäitust. Kuna meie auto parkis sellest targast automaadist vaatamise kaugusel, siis autode otsimise masinale me rohkem aega ei kulutanud.


***
Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 7a, 5a ja 1 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspo

neljapäev, 7. november 2019

Kuidas ma aastaid "Tähtajalise elu" sõpradele valetanud olen

Sel nädalal sain aru, et olen aastaid rääkinud ühte ja suurt valet, mis nüüd tuleb lõpuks ära klaarida. Või õigemini- kui sa ise usud, et see on tõde, kas see siis on üldse vale? Kuigi Sisekaitseakadeemias õppides oli üks meie esimesi õppetunde, et seaduse mittetundmine ei vabasta selle täitmisest.

November tähendab paljudele kirjutavatele inimestele, et osaletakse NaNoWriMo ehk rahvusvahelise romaani kirjutamise kuu üritusel. See tähendab, et novembrikuu jooksul püütakse valmis kirjutada üks romaan. Peale pikka mõtlemist panin ennast ka kirja.

Miks kahtlesin? Olen varemgi kirjutanud, et kirjastuse töös on november sama, mis rehvihooaeg autoremondi töökojas (loe siit: "Rehvihooaeg Heli Kirjastuses"). Ehk siis kõige kiirem aeg.

Viimastel nädalatel on mul endal välja tulnud romantiline lühiromaan "Valss Pärnu rannaliival" ja lasteraamat "Kuidas uus beebi majja tuli." Romantika raamat on veelgi tundelisem kui kõik eelmised. Margit Peterson kirjutas oma blogis, et see on haarav, romantiline ning tema arvates selle sarja parim raamat. Aitäh, Margit, nende heade sõnade eest! Mulle endale ka see lugu väga meeldib.

Lasteraamat "Kuidas uus beebi majja tuleb" on samuti siiani saanud kiidusõnu, sest saatel on hea lapsega koos uue beebi saabumiseks valmistuda. Aga loomulikult võivad seda toredat lugu uuest beebist lugeda ka kõik teised.

Sel aastal on mul seega ilmunud kolm lasteraamatut: septembrikuus umbes 8-12-aastastele mõeldud müstiline "Kolme pärna saladus" ja maikuus lasteaeda lõpetavatele ning algklasside lastele mõeldud "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks". Karupojal on tänaseks olemas ka lugemispäevik ning valmis on inglisekeelse raamatu kujundus. Lähinädalatel saab see e-raamatuna kättesaadavaks.

Teiste autorite raamatutest ilmus viimati romantiline reisikirjeldus "Como järve ääres", mille autor on Regina Jaakson. Ta on Pärnu Tre Raadio saatejuht, nii et kui viimati seal jutustamas käisin, siis just Reginaga koos saates olimegi. Siit saad kuulata, kuidas 7.07.2017 kulges minu ja Regina suvehommik Tre Raadio ja millised lood ma saatesse valisin.

Koerapoiss Toto lugude uus raamat on samuti kujundamisel, nii et novembrikuu lõpuks on ka seda oodata.

Koolitaja Kristo Krumm pani kokku Henn Kasemägi mälestused ja sai sellest raamatu "Meenutusi ja mälestusi kalaretkelt- ühe põlise õngemehe päevikud."   Siiani olen saanud tagasisidet, et see on hea kingitus just kõigile meestele. Isadepäeva ning jõulude eel on hea seda meeles pidada. Aga lugeda võivad loomulikult kõik.

Ja kuna kõik need asjad on tehtud või tegemisel, siis loomulikult on minul aeg uut raamatut kirjutama hakata. Jah, noortekas "Mälestusteta suvi" on põhimõtteliselt valmis. Tegemata on viimane ümberkirjutamine... aga uus lugu lihtsalt surus peale.

Kuna lähiajal on plaanis ka üks pikem reis koos kogu perega ette võtta, siis tegelikult on praegu plaanis ka veel mõned kohtumised raamatukogudes ja koolides, enne kui Eestist lahkume.

Kõige selle valguses ma siis hakkasingi novembris uut romaani kirjutama. Selle mõte on peas keereldud päris mitu aastat. Õigemini- algul oli see mitu erinevat mõtet. Eelmisel aastal millalgi sain äkitselt aru, et need mitu lugu on tegelikult üks raamat. Te ei kujuta ette seda emotsiooni, kui sihitult peas keerelnud tegelased äkitselt üheks tervikuks said... kirjeldamatu elamus!

Veidi hiljem sain aru, et see lugu on mõtteline järg minu noorteromaanidele "Tähtajaline elu" 1.osa ja "Tähtajaline elu" 2.osa (kui sul need veel lugemata on, siis vajuta raamatu pealkirjale ning jõuad kirjastuse kodulehele, kust saad need endale väga hea hinnaga osta). Nii lugesingi enne kirjutama asumist oma eelmised raamatud läbi. Ja mida ma avastasin? Tuli välja, et olen kõik need aastad kõigile valetanud.

Ausalt öeldes ei tea ma ise ka, miks olen need raamatud noorteromaanideks sildistanud. No kui noorteks lugeda kuni 26-aastaseid, siis tegelikult on raamistamine õige. Aga kui enamasti noorteromaanid on sellised, mida loetakse gümnaasiumis, siis... millegi pärast arvan nüüd, et need teemad ja juhtumid kõnetavad vanemaid lugejaid hulga rohkem.

See tähendab, et tänases postituses ütlen viimast korda "Tähtajaline elu" raamatute kohta, et need on noorteromaanid. See 20-aastane tüdruk, kes selles raamatus USAsse läheb ning seal hakkama peab saama, tuleb ju ka ülikoolist. Seega on gümnaasiumiaeg selja taga.

Kirjutatav raamat, millega praegu tegelen, sai tööpealkirjaks "Öölaps". Selle tegevus algab umbes 4-5 aastat pärast "Tähtajaline elu" 2.osa lõppu. Nii on tegemist noorteraamatust veelgi kaugemale triiviva ajaga.

Nii vabandan kõigi ees, kelle olen "Tähtajaline elu" raamatutest eemale suunanud, kuna mõni ehk arvas, et on selle lugemiseks liiga vana. Ise praegu lugedes sain igatahes aru, et ilmselt mõistsin täiskasvanuna seda raamatut hoopis teisigi kui noored teksid.

Aga kuidas sulle tundub? Kellele "Tähtajaline elu" paremini sobib?



***
Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 7a, 5a ja 1 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspo

kolmapäev, 23. oktoober 2019

Keelatud armukolmnurk Pärnu rannaliival

Mul on nii gigamega hea meel, et romantiliste lühiromaanide sarjal on nii palju fänne. Kui algul mõtlesin, et kirjutan ühe aasta seda sarja, siis nüüd on kolm aastat kohe täis. Peale minu on nüüdseks ka Meelike selles sarjas kirjutanud.

Juba järgmisel nädalal jõuab poodidesse minu poolt kirjutatud järgmine raamat selles sarjas. Pealkirjaks ,,Valss Pärnu rannaliival". Hmm, romantikat seekordses teoses jätkub.

Sisu kohta saad pikemalt lugeda siit: ,,Valss Pärnu rannaliival".  Ettetellimine on ka väga hoogsalt käima läinud. Sel nädalal tellides on raamatu hind 8€ ja see sisaldab postikulu.

Kes veel ei ole otsustanud, et kas seda raamatut tasub lugeda, siis veidi rohkem saad sisu kohta aimu esimesest peatükist.

Head lugemist!


VALSS PÄRNU RANNALIIVAL
Heli Künnapas 
  1. Anna andeks!
,,Isa ei luba meil enam kohtuda! Birgit, anna mulle andeks!”
    Kõik? Kogu sõnum.
    Loen üha uuesti ja uuesti seda teksti. Kõik mu sisemuses kisub kokku. Ma ei saagi aru, kas silmisse tükkivaid pisaraid tekitab viha või kurbus. Mis sajandil me elame? See ei saa nii lõppeda. Ma ei ole selleks valmis.



    Esimese oktoobri kohta on meretuul üllatavalt jahe. Seisan Pärnu rannas ööklubi seenekujulisel väliterassil ja vaatan merd. Tige tuul loobib mere vahutavaid lained rannale. Vesi on kogu liivase rannaala üle ujutanud. Pühapäeva öösel pole siin kedagi peale minu. Pikad tumedad juuksesalgud hiilivad jope kapuutsi alt välja ning lendlevad mu silme ees.
    Siin tuleb Meelise lahkumine alati meelde. See teeb alati haiget. Ja sellepärast ma ikka uuesti ja uuesti siia tagasi tulengi. Tahan tunda. Ei, ma pole mingi masohhist, ega enesetapule kalduv. Kui oleksin, siis jalutanuks ma möllavasse merre juba ammu, mõnel neist sadadest eelmistest kordadest, mil siin samamoodi seisnud olen. Meelise lahkumise meenutamine tuletab meelde, et ma olen ikka veel elus.
    Sellest on juba üheksa aastat möödas, aga ikka näen Meelise vales suunas vaatavat pilku. Poisi isa viis ta kaitseväkke astujate kogunemispunkti, kust kõik tulevased ajateenijad koos edasi viidi. Ta ei teadnud, et ma samal ajal Pärnus olen. Mul polnud samuti aimu, millal ta läheb. Teadsin vaid seda saatuslikku kuupäeva – 1. oktoober.
    Teadsime ju selle pooleteise kuu jooksul, et see kuupäev lahutab meid. Aga sellele eelnevaks polnud me ikkagi valmis. Miski ei läinud meie plaanide järgi. Meie suhtes… või suhtlemises polnud midagi plaanipärast, aga lõpp oli tavapärasest plaanipäratusest veelgi ootamatum. Ja valusam.
    ,,Isa ei luba meil enam kohtuda! Birgit, anna mulle andeks!” – viimased sõnad, mis temalt sain. Ja seda ka sõnumina. Mul ei õnnestunud enam kordagi temaga rääkida. Meelise isa ei lubanud!
    Pisarad jooksevad taas mööda põski alla. Oleksin nagu mingil kordusmatusel. Sellisel, kus ühte surnut ikka uuesti ja uuesti maetakse ning see ei lähe sugugi kergemaks. Lükkan silme ette tikkuvad juuksesalgud kõrva taha, kuid kiuslik tuulehoog toob need sealt kohe uuesti tagasi. Lepin näo ees lipendavate juustega ning sulgen silmad. Nii tundub möirgava mere kohin veelgi kurjakuulutavam. Iga vastu ranna betoontõket laksuga lõhkilendava laine hääl annaks mulle justkui energiat. Mälestused taganevad ning minusse koguneb jõud edasi elada. Naeratan. Tean, et seda energiat jätkub küll lühikeseks ajaks ja siis pean taas tagasi tulema.
Elu lihtsalt toob mu teele järjest olukordi, millega lepin. Lihtsam on silme ees lendlevate juuste eest silmad kinni panna, kui raevutseva meretuulega võidelda. Elus on asju, mille vastu ei saa.
Meelis ei saanud oma isa Riivo vastu. Aga kas ta üldse üritas? Olgu, kaitseväes ei saanud ta esimestel kuudel minuga ühendust võtta, aga sellest on ka nüüd umbes üheksa aastat möödas. Ja kas tõesti oli vajalik mind Facebookis ära blokkida. Jah, ma tean. Kontrollisin.
Kuidas saab üks mees sellistele tunnetele nii lihtsalt käega lüüa, kui isa ei luba suhet jätkata? See, et ma paar aastat vanem olen, ei saanud mind Meelise jaoks sobimatuks kaaslaseks teha. Kuigi meil polnud üheskoos ka väga palju aega ja võimalusi, et uurida, kui sobilikud teineteise jaoks oleksime olnud. Palju energiat läks just sellele, et Meelise isa Riivo ja teiste eest meie suhet varjata.
Hoolimata kogu ettevaatlikkusest jäime aga lõpuks ikkagi vahele. Keegi rääkis Riivole. Kuidas ta julges võtta endale õiguse meid niiviisi lahku ajada? Ma ei anna Riivole seda kunagi andeks. Tal polnud selleks mingisugust õigust.
Või oleksin ise samamoodi käitunud, kui minu poeg oleks armunud mu ülemuse abikaasasse?




****

Kui soovid raamatut ,,Valss Pärnu rannaliival" tellida sel nädalal hinnaga 8€, siis palun kirjuta mulle FBs või helikunnapas@gmail.com .

***
Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 7a, 5a ja 1 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

kolmapäev, 16. oktoober 2019

Kas Pärnu-Jaagupi Muusikakool on päästetud?

Pärnu-Jaagupi muusikakoolis on viimastel nädalatel segased päevad. Ootamatult võttis Põhja-Pärnumaa vallavolikogu vastu otsuse, et muusikakooli ruume on vaja vallavalitsuse ametnikele ja muusikaõpe peab kolima põhikooli. Ruumi aga pole seal praegustegi õpilaste jaoks piisavalt.

Pärnu Postimees avaldas eelmisel nädalal paar artiklit vallavalitsuse seisukohtadega, kuid minu eelmisel nädalal kirjutatud artikkel pole siiani leheveergudele mahtunud. Kuna täna on taas vallavolikogu istung, siis panen teksti siia. Nimelt liiguvad "linna peal" kuulujutud, et mõned inimesed ei saa ikka aru, et mille vastu muusikakooli õpetajad ja lapsevanemad sõdivad. Ehk aitab see kirjutis seisukohti veidi selgitada.

***
Pärnu-Jaagupi Muusikakool ei koli
Heli Künnapas, lapsevanem

Kolmapäeval (9.10.2019) kohtusid Pärnu-Jaagupis muusikakooli õpetajad ja lapsevanemad valla esindajatega ja jõudsid mõistmisele, et muusikakooli kolimine pole vajalik, ega otstarbekas. Kohal olid nii vallavanem Jane Mets, kui abivallavanem Tarvi Tasane ning volikogu esimees Ülle Vapper. Kohtumise algatajaks olid muusikakooli õpetajad ja lapsevanemad, kuna eelmisel nädalal avastasime kogemata volikogu viimase istungi videolindistust kuulates, et Pärnu-Jaagupi Muusikakooli kolimine on arengukavasse lisatud. Protokollis pole selle kohta sõnagi. Põhjenduseks oli, et see on arengukava osa, nii et ei peagi eraldi protokollis olema. 

Vallavanem Jane Mets tunnistas kohtumise algul ka ise, et kommunikatsioon selles küsimuses on olnud kehv. Nii pole tegelikult küsimuse arutamisse kaasatud muusikakooli õpetajaid, ega teisi eksperte. Rääkimata hoolekogust ja lapsevanematest. Koostööd tehti küll direktoriga. Muusikakooli kolimisest olevat juttu olnud arengukava avalikul arutamisel, kuid protokollidest seda välja ei loe. Vallavanem selgitas, et volikogus küll arutati teemat juba kevadest alates, kuid küsimus oli infopunktide all, mitte eelnõuna ja sellepärast polnud võimalik seda lugeda ei päevakorrast, ega protokollidest. 

Kohtumisel esitati muusikakooli õppealajuhataja Elena Mägi ning lapsevanem Heli Künnapase eestvedamisel põhjuseid, miks muusikakooli kolimine B-korpusesse teeb asjasse puutuvate inimeste elu keeruliseks. 

Oluline probleem on, et Pärnu-Jaagupi Põhikoolis on juba praegu kõik ruumid kasutuses. Lähiaastatel on lisandumas veel üks topel 1.klass, mis peaks kõiki rõõmustama. Õpilaste vähenemise väide on väga küsitav. Eriti kui arvestada, et lasteaed on lapsi puupüsti täis. 

Muusikakooli õpilased kasutavad väga palju saali. See on oluline esinemisteks, arvestusteks, konkurssideks jms harjutamiseks. Seda nii klaveriõpilaste, kui ka klaverisaadet vajavate pillide õpilaste puhul. Isegi kui põhikooli saal ei ole praegu üliaktiivses kasutuses, siis muudaks muusikakooli õpilaste lisandumine graafiku liiga pingeliseks ning kahjustaks õppetööd. Rääkimata ebamugavast olukorrast, kus pilliklassid on ülemisel korrusel ning igaks prooviks tuleks alumise korruse saali kolida. Mida vähem on lastel pillidega kolimist, seda tervislikum see on pillipargile.
Pärnu Postimehe artiklis arvas Ülle Vapper, et külma ja vihmaga on õpilastel mugavam samas majas olevasse kooli minna. Reaalsus on see, et laste koolipäevad on pikad, nii et teise majja muusikakooli minek aitab neil saada selle vajaliku sõõmu värsket õhku. Solfedžo õpetaja Helle Ottender tõi välja, et lapsed on ka ise öeldnud, et keskkonna vahetamine on vajalik ning lapsed tulevad pärast koolipäeva hea meelga teistsuguse õhkkonnaga muusikakooli. 
 
Pikalt peatuti tualeti kasutamise küsimusel. Täpsemini siis probleemil, et koolimajas on tualetid maja teoses otas. Nii peaksid planeeritavatest muusikakooli ruumidest lapsed maja teise otsa jalutama. Esiteks tähendab see, et kogu maja peab valgustatud olema kuni kella 20ni välja, sest mitmel päeval lõppevad just sel ajal eriala tunnid. Õhtuste eelkooliealiste laste ringide puhul peaks õpetaja ühe lapse tualetisoovi pärast kogu tunni peatama ning kõigi lastega koos maja teose otsa jalutama, sest üksi lapsi nii kaugele saata ei saaks. Abivallavanem Tarvi Tasane pakkus välja, et ehk on võimalik lähemale tualett ehitada. See aga tekitab taas küsimuse, et kui juttu on kokkuhoidmisest, kas sellise lisakulutuse tekkides on kolimine mõistlik? 

Tualetti kasutavate laste valvamiseks majavalvuri tööaja pikendamine lisaks jällegi tööjõukulusid.
Tõime ka välja, et pole loogiline, et pärast haldusreformi vähenenud ametike arvuga halduskeskus vajab sama palju tööruumi, nagu 65 muusikakooli õpilast, umbes 20 eelkooliealiste laste ringi õpilast ning nende õpetajad ja lapsevanemad. Kuigi vallavanem rõhutas korduvalt, et kooli B-korpuses pidavat ruutmeetreid rohkem olema, siis selgitasime, et pole oluline vaid ainult ruutmeetrite arv, vaid ka see, kuidas ruumid asetsevad. 

Muusikakooli praeguse asukoha kasuks räägib ka raamatukogu. Nimelt saavad lapsed praegu oma tundi oodates raamatukogus kas raamatuid lugeda, arvutit kasutada või hoopis järgmiseks päevaks õppida. 

Kuigi vallavanem lubas, et B-korpusesse kolides tuleks vahetada ka aknad, siis suureks probleemiks toodi välja staadionilt kostev müra. Muusikaõpe treenib suurel määral ka kuulmist, mis tähendab, et staadionil akna all toimuvad trennid ei ole selleks hea taust. 

Pooleteisetunnise kohtumise lõpetuseks kinnitasin, et praegu olemasoleva info põhjal ei saa muusikakooli õpetajatel ja õpilastel planeeritavates ruumides olema parem, kui praegustes. Vallavanem kinnitas, et seal ei hakka ka olema halvem, kuna on planeeritud erinevad ümberehitused. Samas kinnitas ta kohe, et tegelikult ei ole ekspertide hinnapakkumisi, ega ka ümberehituseks vajalikke summasid eelarves. Elena Mägi tõi välja, et see tähendab, et me ei saa seega kindlad olla, et kui ka ümberkolimine teoks saab, et siis tegelikult lubatud tingimused ümberehituste käigus läbi viiakse. 

Seejärel tegin ettepaneku, et muusikakooli kolimise teema praegu peatatakse. Vallavanem Jane Mets kinnitas, et jah, selle kokkuleppe saab teha, sest tegelikult polegi ju midagi alustatud ja seega polegi midagi peatada. Ta selgitas, et arengukava on see, mida planeeritakse kuni aastani 2030, kuid seda saab ellu viia, kui on vastu võetud eelarve investeeringute kava. Seejärel kinnitas vallavanem, et praegu on projekteerijale antud lähteülesanne teha ehitusprojekt, mille tegemine pidavat aega võtma umbes kuu. Nii jõudsime siis lõpuks tagasi sinna, et tegelikult tööd muusikakooli kolimise teemal ikkagi juba käivad. 

Korduvalt tõstatasin küsimuse, et millest kõik algab? Ehk et kuna küsimus on halduskeskuse töötajate kolimisest, siis pole ju küsimus vaid selles, kas muusikakool mahub koolimajja. Esimene küsimus peaks olema, et millised on veel alternatiivsed ruumid halduskeskuse jaoks. Väidetavalt olid valla esindajad kevadel erinevad võimalused läbi käinud. Koosoleku käigus tuli välja, et on veel võimalusi. Näiteks maja, kus asuvad praegu muusikakool ja raamatukogu, teine tiib, milles on hetkel ühel korrusel muuseumi ning teises noortekeskuse kasutuses olevad ruumid. 

Muusikakooli hoolekogu esinaine Regyta Eriste tõi välja, et on välja antud väga hea juhis „Muutuv kool”, mis annab head juhised protsessi rakendamiseks. Üks oluline punkt on kõigi osapoolte kaasamine. Ta tegi ettepaneku, et mis iganes muudatustega edasi liigutakse, edaspidi kaasataks osapooli koheselt. 

Muusikakooli õpetajad ja lapsevanemad jäävad oma seisukoha juurde, et muusikakooli vajab küll hädasti mõningat täiendamist, sest näiteks suvel ja kevadel on praegustes ruumides liiga palav, kuid kui oleks olnud raha kogu muusikakoolile sobilike ruumide korrastamiseks, siis loodetavasti leitakse võimalus hoopis olemasolevate ruumide parendamiseks. 

Tekkinud probleem ilmestab ilusti praegu olukorda, mille põhjuseks on ka liiga suured vallad, kuna ilmselgelt ei ole volikogu laua ääres kätt tõstnud inimestel õrna aimugi kohalikest oludest ning neid ei tuldud ka uurima. Üks usaldas teist, teine kolmandat, kuid inimesed, keda teema otseselt puudutab, kuulati ära hetk peale viimast minutit. Seekord aga läks õnneks ja halb otsus suudeti ära hoida! 

Suur tänu kõigile, kes Pärnu-Jaagupi muusikahariduse heakäigu eest seisid ja ka valla esindajatele, kes olukorda mõistsid!


****
Loodan väga, et nüüd on teema veidi selgem ja need, kellel on rahva poolt antud võim otsustada, kasutavad seda ka kohalike inimeste (eriti laste!!!) huvides! 

Tänan tähelepanu eest! 

***
Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 7a, 5a ja 1 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

pühapäev, 13. oktoober 2019

Mis jama mul selle laste õppimise ja õpetamisega on?

Kordan ennast, aga seekord on kooliaasta ikka väga vaevaliselt alanud. Oluline ajakulu on olnud sellele, et nüüd tuleb lahendada mitmeid probleeme, mis on mujal pikema aja jooksul koguneda lastud. Viimastel nädalatel tahaks korduvalt kasutada klassikaks saanud sõnu: "Ma ei peaks olema siin...", aga kuni mulle abitult otsa vaadatakse, pole mujale ka minna.

Lastega hakkasin nüüd siis tegema süsteemi, et pole päris koduõppel, aga püüan ühe päeva nädalas või vähemalt üle nädala igale lapsele koduseks õppimiseks võimaldada. See tähendab muidugi, et sel päeval on ka minu tööpäev häiritud, sest olen õpetaja, aga no... ega söögiraha teenimine ongi ületähtsustatud. Peaasi, et lastel koolitükid selged on. Õigemini küll- neil päevadel tegelen sellega, et lastel uudishimu ja õppimisrõõm kuhugi ei kaoks.

Täna võtsime salaja ette koduõppe päeva. Ehk et tegime retke loodusesse, mida lapsed kindlasti koduõppena ei võtnudki. Viimasel ajal pole me loodusesse väga jõudnud, sest kooliaasta alguse tegemised on nii palju aega võtnud, et kui on vaba hetk, siis lapsed puhkavad kodus ja mina saan neil vabadel hetkedel siis vahepeal veidi tööl käia. Paar nädalat tagasi õnnestus ühel pisikesel üldnarkoosiga operatsioonil ka käia, nii et peale seda polnud metsades ja põldudel tatsamine kõige tervislikum. Vist... ega ma tegelikult siiani ei tea, mida ma teha tohin või ei tohi... aga niite enam sees pole, järelikult olen nüüd taas tavaline inimene.


Tänane koduõppe valik oli Kiigesaare, kus oleme tegelikult ka varem korduvalt käinud. Loodusõpetusest sain teada, et mõnigi mu laps ei suuda lehtede järgi mõnda puud ära tunda, aga... lugemisega on kõik korras. Nimelt leidis Joosep ühel hetkel, et mitmelgi puul oli juures silt, et mis puu see on. Mina juba rõõmustasin, et laps on äkitselt puuteadlikumaks saanud, aga... tuli välja, et hoopis luges. No aga seegi ju oluline oskus. Ise ju korrutan muudkui, et lugedes saab rikkaks.

Loodus uuritud ja vestlused peetud läksid lapsed kehalise kasvatuse tundi. Mina aga mõnulesin voolava vee juures. Enne kinnitasin abikaasale, et mulle on ikkagi vaja maja mere ääres. Vähemalt kirjutamiseks. No nagu kirjutamistalu või midagi sellist. Abikaasa nägu arvestades pean selle maja endale ise ostma, kui esimese miljoneid koopiaid müüva bestselleriga hakkama saan. 

Et mõnus loodus kehast ka hiljem ei kaoks, lindistasin vett. Ei mäleta, millal viimati Kiigesaarel käies vesi niiviisi voolas. Täna igatahes voolas. Kui sa tahad ka veidi rahustavat loodust oma praegusesse hetke, siis vaata ja kuula siit:

Vee ääres oli väga rahulik. Kehalise kasvatuse tunnis aga tegid mu lapsed samal ajal midagi, mida pole lapsevanemana vist väga tervislik pealt vaadata. Võiks äkki muretsema hakata. See nägi välja nii:


Kui sa videot lõpuni ei viitsinud vaadata, siis ütlen ette, et korduvalt lasti sealt alla neljakesi koos.

Abikaasa kinnitas, et see trosskiik (või kuidas seda nimetada?) katki ei lähe (ikka ju teiste vara pärast muretsed esimesena). Selle pärast ei pea muretsema.

Aga lapsed... Nuvot- nii ma oma lapsi kasvatangi- õpivad tegutsemise, katsumise, proovimise, mõnikord ka ebaõnnestumise teel. Järgmisel korral on targemad. Ja õppimise ajal ei mõistagi, et õpivad. Ja lastel oli väga lõbus.

Jaa, kui keegi oleks vahepeal maha kukkunud, siis oleks haiget saanud... aga tulime koju ja Christian sai sõrme veriseks hoopis magamistoas kapi uksega (ojaa, pole vaja küsida, et kuidas see juhtus, sest mul pole õrna aimugi, sest ta ei teinudki seal peaaegu midagi). Minu jaoks taaskord tõestus, et lastega juhtuvad suurimad õnnetused tavaliselt tavalistest lihtsates olukordades ja vanemate silma all.

Lapsed ei õpi ainult raamatust, ega loengutest, vaid peavadki mõned õppetunnid ise kätte saama. Samuti arenemiseks on vaja teha seda, mida sa ei oska. Ületada oma piire ning teha asju, mida kardad. Loomulikult on eriti laste puhul oluline jälgita, et nad mõistaksid julguse ja hulljulguse piiri.

Võimalik, et mõne aja pärast on meil plaanis lapsi pikemalt koduõppel hoida, nii et selleks ajaks tuleb vaikselt endale ka süsteemi sisse seada ja mõelda, kuidas päevaplaan võiks toimida. Ega igapäevane töötamise vajadus ju ei kao ka kuhugi.

See on ikka nii äge, kui sul on kodus nii palju õpetajaid, kellega koos iga päeva selle ägeda elu ja elamise kohta midagi uut õppida!



***
Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 7a, 5a ja 1 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

kolmapäev, 25. september 2019

Mida ma tean uue beebi tulekust ja kuidas lapsi selleks ette valmistan?

Teatavasti olen neli korda tegelenud sellega, kuidas uue beebi tulemisel vanemaid lapsi ette valmistada. Loomulikult on minu käest väga palju kordi soovitusi küsitud.

Tegelikult ei saa kunagi valmis olla selleks, kuidas vanemad lapsed uue beebi vastu võtavad. Samas on aga päris mitmeid teemasid, millest lastega võib ja saab enne uue beebi saabumist rääkida. Just sellepärast püüdsin oma mõtted ja kogemused kinni ja panin kokku üheks pisikeseks lasteraamatuks.  Selliseks, mida lapsevanemad koos vanema lapsega lugeda saavad. Illustratsioonideks on fotod lastest. Päris lastest.

Just praegu on võimalik see raamat Hooandja lehelt endale tellida. Selleks mine palun siia leheküljele "Kuidas uus beebi majja tuli", millel minu raamatu trükkimiseks raha kogutakse. See tähendab, et iga tellija saab endale kingituse, mille on siin leheküljel valinud.

Kui aga peaks juhtuma, et ei tule piisav arv huvilisi kokku, siis saadetakse kõigile seni tellinutele nende raha lihtsalt tagasi. Kuna minult on neid küsimusi aga nii palju küsitud, siis väga loodan, et kõik huvilised endale siit raamatu ikka ära tellivad, et saaks hiljem koos lapsega lugeda.

Kui usud, et sellist raamatut on vaja, siis telli kohe raamat enda, aga jaga infot ka sõbrada. Seda postitust võid julgelt kõikjal jagada. Olen jagamise eest väga tänulik. 

Vaata palun videot ning täpsemat infot siit:

Kuidas uus beebi majja tuli!


Seda Triin Künnapas´e tehtud pilti näed selles raamatus ka:




Aitäh, et selle raamatu sünnile kaasa aitad!

***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 7a, 5a ja 1 a).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

teisipäev, 10. september 2019

Kuidas fotograafi juures tuli välja, et ma olen pere ainuke valge (pruun!) vares

Kui oled kolm kuud koos 5 lapsega maal suvitanud (ja töötanud!), siis tuleb kooliaasta algus isegi parima planeerimise korral šokina. Sellepärast sain ma ikka ühe päris suure prohmakaga hakkama- augustikuu lõpus broneerisin meile perekondliku pildistamise aja... esimese koolinädala lõpuks... kell 18 reede õhtul!!!

Aa... eee... muidugi, kui sa ei tea, millised on 5 last koolinädala lõpuks, siis sa teed selliseid asju.

Aga mina ju tean, sest ma elan koos oma lastega... aastaid juba... olen kursis nende võimete ja stressitaluvusega... Ja ikkagi ma broneerisin sellise aja! No mul oli lihtsalt vaja uusi fotosid raamatu "Kuidas uus beebi majja tuli" jaoks. Seda raamatut saab varsti Hooandjast tellida, sest seal läheb trükkimiseks raha kogumine lahti. Ikka selleks, et kõik soovijad saaksid lugeda, kuidas vanemaid lapsi uue beebi tulekuks ette valmistada.

Nii me siis kihutasime perekondlikult läbi esimese koolinädala. Hmm, meil kõigil läheb harjumiseks veel aega. No paljud tunnid jms oli veel alles lahtine ka, nii et jätkame harjumisega.

Reede õhtule läksin vastu ikka päris suure värinaga. Rääkimata sellest, et aega broneerides ei teanud ma midagi tantsutrennidest, aga poistel lõppes reedel tantsutrenn kell 16 ning Marial algas siis ja lõppes 17.30. Ehk siis juba see oli ilge logistika, et kuidas kõik kõikjale jõuaksid.

Selle, et mul on vaja ilusaks saada, avastasin ka neljapäeval. Nii sain seekord aja Ana Ferrumi juurde. Uue inimese juurde meiki ja soengut tegema minna on alati väike värin sees, sest kunagi ei tea, mis on tema nägemus. Tuttavad ja turvalised jumestajad teavad juba, mida minuga teha ja mina tean, mida neilt oodata. Õnneks aga sain Anaga väga hea kogemuse osaliseks. Jäin väga rahule nii jumestuse kui soenguga.

Maailma parima uudise sain temalt ka- mul on pea täis lühikesi juukseid. Eesti keeles tähendab see siis seda, et peale sünnitust aasta aega tagasi arvasin tõesti, et jään kiilakakas, sest iga kammimisega tuli peotäis juukseid ära. Nii ma siis lasingi juuksed lühikeseks lõigata. Aga tundub, et mu juuksed hakkasid mu järgi igatsema ning kasvavad nüüd tagasi. Äge! 

Fotograaf Triin Künnapase juurde vajusime taaskord sisse 100 kotiga.

,,Me hakkame nüüd riietuma!" teatasin uksest sisse astudes. Tegelikult pidid riidesse panema need, kes trennist tulid. Kes valmis oli, sai juba pildistama minna. Tõsine konveier läks lahti. Selle tunni aja sees igav meil ei hakanud.

Perepildi tegemiseks puges fotograaf muudkui kaugemale... ja kaugemale... õnneks päris stuudiost välja minema ei pidanud ja mahtusime ikka pildile. Pere on meil siis selline:
No ja täitsa ausalt-ausalt ei olnud mul õrna aimugi, et ma meie pere ainus valge (pruun!) vares olen. Et nad kõik mu ümber nii blondid on... Üle kümne aasta juba koos oma lastega elanud ja alles nüüd siis avastan.

Praegu on meil käes vaid mõned pildid. Need, mida oli raamatu jaoks vaja. Eile jõudsid minuni lõpuks karupoeg Lukase lugemispäevikud ja lähipäevil jõuab müstiline lasteraamat "Kolme pärna saladus". Nii ongi ju õige aeg uue raamatu materjalidega rabeleda.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et saime hakkama! Nüüd on meil päriselt pere praeguse seisu pilt ka olemas. Maria lõpupeol küll tehti ka meist pilt, aga kuna need tulid ainult paberil, siis seda nagu polekski olemas....

Suur tänu Triinule meiega veedetud sportliku tunni eest! :) 

Ja nüüd leia perepildilt üks asi, mis küll pidi olema lastest eraldi tehtud piltidel, aga ei peaks olema perepildil!



***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 7a, 5a ja 1 a).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

reede, 23. august 2019

Filmisoovitus- Kurjad linnud naerutavad kõiki!

Täna hommikul olin alles väga skeptiline. Meil oli plaan minna kõik koos vaatama filmi "Kiired ja vihased", aga kuna üks teine hommikune tegemine jooksis sisse, siis ajaliselt sobis hoopis "Angry birds". See tähendab, et perekondlik kiirelt vihastamine peab toimuma ilmselt järgmisel nädalal.

Proovisime midagi ekstreemset ikka ka- parkisime parkimismajja! No pole seda lihtsalt siiani proovinud. Sõitsime kohe kõige kõrgemale. Kõigil oli muidugi paha olla pärast. Aga (trellitatud) vaade oli päris hea. Negatiivne üllatus oli, et parkimismajast ei saanudki otse Pärnu Keskusesse, vaid tuli sõita alla, parkimismajast väljuda ja siis sõita uuesti üles kinno. Nii harjunud, et keskuste külge ehitatud parkimismajadest saab ikka otse keskusesse. 

"Angry birds" lühimultikat on loomulikult mulle tuttavad. Lastele on need aastaid meeldinud. Pikka filmi näinud ei ole. Sellest ka skeptiline hoiak. Aga no kuna koolivaheaeg kihutab vahva kooliaja poole, siis tahaks veel nii palju asju ära teha, kui vähegi võimalik. Sellepärast saigi veidi lohutusvariandina "Angry birds" valitud.

Tegelikult oli aga nii, et me muudkui itsitasime... või naersime kõvasti. Me abikaasaga isegi veidi rohkem, aga lapsed ikka ka.

Jah, lugu oli must-valge ja veel võimendatult lame, nagu "Angry birds"´i võimuvõitlused on. Aga lihtsalt nii palju mõnusaid naljakaid juhtumeid oli selles, et võis mõnusalt nautida. Nii et meie näitel sobis see film nii 5-aastasele kui ka... vanematele. Johanna oli samal ajal maal vanaema ja vanaisa juures, nii et ma ei tea, mida tema sellest filmist oleks arvanud.

Isegi 3D ei seganud nautimist. Tegelikult oli isegi täitsa hea vaadata. Paar aastat tagasi oli 3D film selline, mida mina näiteks üldse ei saanud vaadata. Kuna vähemalt kolmel meist on üks silm tunduvalt nõrgem kui teine, siis on 3D´d raske vaadata. Ilmselt võrdsemate silmadega inimeste jaoks on see mõnusam. Aga jah- kuna meil seekord valida ei olnud, siis pidime 3D filmi võtma ning see toimis.

Perekondlikult on aga jah "Kiired ja vihased" järgmine, mida tahame näha. Õigemini- lapsed on need, kes hakkasid rääkima, et tahaks minna. Mina olen ikka veel kurb, et see mees... noh, see ilusm ees, ära suri! Aga ilmselt olen nõus ka teiste tegelastega seda filmi vaatama. Kurvastades. Tean, et see film on alla 12-aastastele mittesoovitav, aga meie omad tahavad kõik näha.

Mina käisin eelmisel nädalal nautimas filmi "Guernsey Kirjandus- ja Kartulikoorepiruka Selts" ja see oli tõsiselt mõnus elamus. Arvamust selle kohta loe mu lugemisblogist, sest lugesin ka raamatut, mille põhjal see film on tehtud.

Ilmselt minu järgmine üksinda filmielamus saab olema "Tantsulahing". See tundub ka huvitav! 

No ja New Yorgile mõeldes ei saa muidugi mööda filmist "Tundekeeled. Vabatants". See tundub kohustusliku repertuaarina!!! Väga ahvatlev!

Muidugi tahaks ära näha filmi "Tõde ja õigus", mis eelmisel korral nägemata jäi. 2.septembril tuleb see küll korraks Pärnusse tagasi, aga ma ei kujuta ette, millise valemiga me sellele seansile jõuaksime...

Nii et täna saime perekondlikult väga positiivse kinokogemuse ja päris mitu filmi on nüüd jälle plaanis!

Milline on sinu viimase aja parim filmielamus? Halvim? 


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 7a, 5a ja 1 a).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com