kolmapäev, 17. mai 2017

Armastades on sul kõik olemas

Teate, täna lähen magama enne südaööd... ja üldse ei tunne süümekaid.

Enne seda aga tahtsin jagada hetke emotsiooni: armastav!


Iga hetkega saan üha rohkem aru lausest: kui sa armastad, on sul kõik olemas!

Ülejäänud mõtteid ja toimuvat jagan järgnevatel päevadel, aga üle ääre ajavat armastust ei saanud vaid endale hoida.

Maria ja Joosep läbisid katsed ja saavad sügisest muusikakoolis pilli õppida. Mathiasel on homme muusikakooli 1.aasta eksam trompetiga. Maria oli täna etenduses rebane. Mathiasel on homme viimane trenn enne laupäevast riikliku Kuldse Karika tantsuvõistlust...

Armastav! Ennast ja teisi armastav. Selline tunne ongi hetkel.

esmaspäev, 15. mai 2017

Seiklus minu küllusliku elu poole- 1.kuu

Möödas on esimene kuu Külluse Seikluskoolitusest Crystal Ra Laksmi juhendamisel. Olen siin veidi juba rääkinud, et tegemist pole miljonäriks saamise õpetusega, vaid sellega, et õpitakse ennast tundma ja oma oskusi ja andeid kasutama. Ehk seda, kuidas elada unistuste elu.
Ausalt öeldes saan ma iga päevaga aru, et olen juba aastaid oma unistuste elu elanud... lihtsalt mõningaid teemasid tuleb veel muuta ning mõningate takistustega hakkama saada. Suund on aga õige. Enda kohta aastate jooksul tehtud avastused on juba päris edasiviivad olnud.

Selle kuu jooksul on mu elu muutunud palju harmoonilisemaks ja paremini toimivaks. Paljud uued teadmised toetavad neid mõtteid, mis ma olen varem mujalt kuulnud või isegi ise seniste kogemuste põhjal välja mõelnud. Siiani ei osanud ma neid aga kuidagi ühte patta kokku panna ja nendega lahendada küsimusi ja probleeme, mis mulle haiget tegid ja mu tegutsemist takistasid.

Esimese kuuga sain kohe hirmus rikkaks. Rikkaks mitmete arusaamade võrra. Viimase kuu jooksul kinnitusid minus näiteks sellised arusaamad:

  • Keegi ei saa väljastpoolt hinnata seda, mis mul on ja milline on mu väärtus. Raamatuid mitte lugevad inimesed ei saagi mõista, et olen hea kirjanik, sest nende jaoks pole keegi hea kirjanik. Samas- kui inimesi puudutavate raamatute kirjutamine ongi minu elu ja minu anne siinses maailmas, siis mu teoseid mitte hindavad inimesed ei hakka mitte kunagi ka mind ennast hindama. Vale uks, mille taga kiibitseda!

  • Perekonnas pole tülitsemiseks põhjust. Tüli on ju see, kui teineteist ei kuulata, teineteisele lennatakse peale väljaspoolt kodu korjatud negatiivsete tunnetega, hinnatakse erinevaid asju. Olen õppinud paremini mõistma, millal abikaasa, laste või teiste inimestega suheldes tulenevad nende sõnad minu käitumisest ja väljaütlemistest või millal teevad nad midagi mõne väljastpoolt saadud mõjutuse tõttu. Samuti õpin üha rohkem jälgima enda sõnu ja tegusid- millised on tõesti mu lähedastele suunatud ja millal teen või ütlen midagi, sest mõni kõrvaline inimene või olukord on mind kuidagi tasakaalust välja ajanud.
  • Vihkamine tapab! Seda tean ammu, et vihkamine tekitab vähki. Olen aastaid õppinud negatiivseid inimesi ja olukordi ignoreerima. Praegu olen selle teadmise aga veel selgemaks saanud- kui kusagil on halb, siis tuleb sealt eemale hoida. Kui eemale hoida ei saa, siis negatiivsus endast ikkagi eemale juhtida. Olen sellest ka oma raamatutes kirjutanud- vihkamine on tunne! Kui sa kedagi vihkad, siis on sul tema suhtes tunded, millega tuleb tegeleda. Mõnikord on vihkamise põhjus hoopis see, et tahaks selle inimesega rohkem koos olla. Kui inimene mu ellu mingil põhjusel enam ei mahu, siis järelikult ei saa ka mingeid tundeid olla. Eriti mitte vihkamist.
  • Kui mõni tegemine on raske, uksed sulguvad, siis äkki on aeg ümber pöörata ja teises suunas minna. Mõnikord on ka olukord, kus sa pead lihtsalt veidi rohkem vaeva nägema, kuid enamasti on see ikkagi märk, et tegemist on vale suunaga. Minu jaoks algas selle aasta veebruarist tõeline uste sulgumine. Algul ei saanud ma aru, et mis toimub? Ülimalt avatud uksed olid äkitselt kõik kinni. Aga aegajalt peab üks uks sulguma, enne kui saab avaneda uus. Ja see ongi minu elus toimunud. Kõigest, mis praegu toimub, aga kirjutan pikemalt edaspidi.
  • Luua ei saa, kui muud valdkonnad on paigast ära. Ehk siis näiteks raamatute kirjutamiseks peavad olema suhted korras, rahaline olukord korras jne. Kui pidevalt on mure ellujäämise või suhete pärast, siis on mõte ka kinni. Loominguline tegevus ei ole mehhaaniline töö, mida saab jupi kaupa suvalisel hetkel teha. Jah, ma olen õppinud kirjutama nii, et istun laua taha ja lihtsalt kirjutan. Aga see, kui sul on meeled vabad ja muud mured eelnevalt lahendatud, on hoopis teine tekst, mis siis arvutisse koguneb. Hea näide on näiteks minu viimane raamat "Saatmata kirjad". Samuti noorteromaan "Ütlemata sõnad".
  • Mitmest allikast sissetuleku saamine on hea. Isegi väga hea. Kui siiani olen olnud pajude jaoks imelik, sest klassikalises mõttes töökohta pole mul juba pea 9 aastat olnud, siis nüüd tean, et see ongi normaane ja ilmselt nii jääbki. Samas panin paberile 13 töökohta, millest mulle pidevalt raha sisse tuleb. Jah, mõnest küll vaid mõni euro kuu jooksul, aga samas saan kõiki neid ise oma panustamisega mõjutada ning seega rohkem teenida. Praegu olen aga oma tegemistes veidi halvasti organiseeritud olnud ja seega pole kõiki neid töökohti hästi tajunud, ega ära kasutanud.
  • Laste kasvatamisel on kõige tähtsam õpetada nad oma andeid ja oskusi kasutama ning neid arendama. Rahas ei saa seda mõõta. Aastaid olen mitmete inimestega vaielnud, et kas lapsel on ikka vaja linnas tantsutrennis käia, kui me endale nende aastate jooksul pole uhket voodit ostnud, vaid magame ikka maas madratsil. Minu seisukoht on olnud, et voodit võib igal hetkel osta, lapse huviringi ei saa hiljem tagant järgi teha. Ma pole kunagi oma lapsi huviringidesse surunud. Neil on endal huvi. Järgmine sügis ongi suur väljakutse, et kuidas saavad kõik lapsed käia soovitud huviringides ja minna ikka veel tööle jõuaks. Peale selle tuleb lahendada auto mure, et millega kõik need vajalikud sõidud ära teha. Praeguseks on kõik senised autod rivist väljas... ja soov vanu autosid putitada on suht kadunud. Olen uue ja turvalise valiku otsingutel.  
  • Ma saan muuta vaid iseennast! Kõige suurem arusaamine on siiski olnud, et muutes iseennast, saan ma muuta kogu maailma enda ümber. Aastate jooksul olen nii palju aega kulutanud muretsemise pärast, et kas ja kuidas saan elada inimeste ja olukordade keskel, kuhu ma hästi ei sobi. Nüüd tean, et ei saagi. Aga see, millised on olukorrad või inimesed minu ümber, tuleneb ikka minu enda seest.  Samuti ei pea ma muretsema sellepärast, mida inimesed minu või laste kohta ütlevad, sest see tuleneb nende seest. Ehk et kui keegi mind või lapsi kritiseerib, siis ilmselt on tal enda elus asjad paigast ära ja ta peaks hoopis enda sisse vaatama. Aga see pole minu asi, lihtsalt hoian ennast sellistes kohtades ja selliste inimeste juures, kus on hea. Sest neid kohti ja inimesi on palju.
Tegelikult juhtus selle kuu jooksul igasuguseid väikeseid ägedaid asju. Kõigest ei saa veel kirjutada, aga eks ma annan muudkui siin aru.



Eile oli meie koolitusgrupi uus kahetunnine online kohtumine.  Sellised otseülekanded toimuvad kord kuus. Muul ajal teeme kodutöid ja harime ennast ise või koos koostööpartneriga. Praegu on mul küll pidevalt mõnus surin sees, sest uued võimalused avanevad iga päev. Ja teate- see on ülimalt äge!!!! Ausalt!

Aga sellest siis edaspidi!

Crystal Ra Laksmi alustab uut koolitust, millega on praegu võimalik liituda. Tutvustava kohtumise kohta leiad infot siit: Külluse Seikluskoolituse tutvustav online kohtumine.



***

Tule hääleta Minu ilus elu maal poolt Eesti Blogiauhindade  jagamise eluliste blogide kategoorias! Minu lugemisblogi Mida Heli luges osaleb kultuuriblogide kategooriasArvamusblogide kategoorias võistleb minu blogi helikunnapas.wordpress.com . Iga hääl loeb! Aitäh!


Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (8a, 6a, 4,5a ja 2,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 10 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad"- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).


Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagrit. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

esmaspäev, 8. mai 2017

Mõned nipid, kuidas hoida paarisuhet väikeste laste kõrval

Kas sina tead, kuidas väikeste laste kõrvalt paarisuhet hoida? Me siin oleme nüüd veidi üle 8 aasta seda katsetanud ja õppinud.

Ajakiri "Pere ja Kodu" küsis meie käest, kuidas oleme hakkama saanud. Seda, mida vastasime, saadki lugeda ajakirja psühholoogia erist, mis on nüüd müügil.

Meie aga muudkui õpime ja katsetame edasi. Iga päev. Sest meil on ilus elu maal.


*****

Tule hääleta Minu ilus elu maal poolt Eesti Blogiauhindade  jagamise eluliste blogide kategoorias! Minu lugemisblogi Mida Heli luges osaleb kultuuriblogide kategooriasArvamusblogide kategoorias võistleb minu blogi helikunnapas.wordpress.com . Iga hääl loeb! Aitäh!


Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (8a, 6a, 4,5a ja 2,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 10 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad"- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).


Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagrit. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com 

laupäev, 6. mai 2017

Perebänd tõstab pead

Ma olen alati teadnud, et meil tuleb varsti perebänd. Aga et see nii kähku käib, seda ei osanud ma arvata.

Tänane päev läks nagu ikka vabad päevad... ehk täitsa nii, nagu ma enne üldse ei arvanud.

Sel aastal otsustasime vist esimest korda pärast Teeme ära talgute algust, et meie talgud on seekord Kuuse talus. Herlend aga läks hommikul korraks hoopis mingit traktori asja tegema koos lastega. Meie Veronikaga aga suundusime Märjamaa laadale. Ostsin endale 2 põõsasliilia sibulat.

Olen aastaid endale liiliaid tahtnud, aga nagu kõik muu meie elus on viimastel aastatel olnud pidevas arengus ja muutuses... ehk ebastabiilne, nii ka meie aed. Praegugi on tegelikult suurem osa murust üles kaevatud. See aasta on aga kuidagi stabiliseerumise aasta. Nii ostsingi liiliad.

Tegelikult tahtsin aga näidata hoopis seda, kuidas lapsed ootamatult perebändi moodustasid... täiendustega:

 Kõlas see ettevõtmine nii:

Kõikjale kõlas.

Kõvasti kõlas.

Tänane mõtlemisteema minu jaoks oli: kuidas ikkagi linnas lapsi kasvatatakse? Eriti suvel. Kuhu nemad kogu selle energia panevad, sest vaevalt, et teistel lastel vähem energiat on.


*****

Tule hääleta Minu ilus elu maal poolt Eesti Blogiauhindade  jagamise eluliste blogide kategoorias! Minu lugemisblogi Mida Heli luges osaleb kultuuriblogide kategooriasArvamusblogide kategoorias võistleb minu blogi helikunnapas.wordpress.com . Iga hääl loeb! Aitäh!


Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (8a, 6a, 4,5a ja 2,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 10 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad"- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).


Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagrit. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com 

neljapäev, 4. mai 2017

kolmapäev, 3. mai 2017

Ma ei hoia rohkem oma lapsi! Mitte hetkekski!

Tahtsin juba varem selle välja öelda, aga tänase emotsiooni põhjal on see tunne veel eriti tugev: mina oma lapsi rohkem ei hoia, ega valva!

Olen aastate jooksul seda palju teinud: oodanud meest koju, et mu lastehoiu kord lõppeks; olnud nendega koos ja oodanud, et tuleks magamamineku aeg; oodanud nende uinumist, et tuleks minu aeg; püüdnud neile tegevust leida, et saaks tööd teha jne. Nüüd enam mitte!

Loomulikult ei suuda ma ikka jätkuvalt kõiki töid lastega koos teha (loe, millised olid minu lastega koos töötamise probleemid!), kuid olen õppinud nüüd aega veel paremini planeerima, nii et ma ei pea lastega koos väga tihti töötama. Olen õppinud töid korraldama nii, et mul on võimalik rohkem vaba aega võtta... ehk aega koos perega!

Mul ei ole enam lihtsalt lapsed! Mul on armsad teekaaslased, kellega koos on tore! Mul on perekond, kellega saab teha asju, mis mulle meeldivad ja mida saab nautida. Mul on mõttekaaslased, kes jagavad mu mõtteviise ja suhtumisi.

See on hämmastav tunne.

Asi ei ole selles, et ma olen ise vanemaks ja targemaks saanud... no seda tegelikult ikka ka, kuid eks asi on ka selles, et lapsed on vanemaks saanud... ja nüüd ilmneb neis ka see, kuidas senine kasvatamine/mõjutamine neid on puudutanud.

Mäletan, kuidas esimese lapse esimene aasta oli üks raskemaid aegu minu elus. Palju harjumist ja elu ümberkorraldamist. Herlendi jaoks tõi see kaasa muidugi veel rohkem muutusi. Järgmised lapsed sündisid juba perekonda, kus elurütm oli lastele kohane. Sellegi poolest oli sagimist nendega ikka päris palju. Jah, kui ma oleks tol ajal olnud kogenum, siis oleks ka laste esimesed aastad lihtsamad olnud, aga ... kogemust lapsevanemana ei saa enne, kui oled lapsi kasvatanud. Paratamatus!

Tänaseks olen ise pea nädal aega nohune-köhane olnud. Mathias jäi peale pühapäevast tantsukontserti samamoodi haigeks. Tänaseks jäi ka Christian koju. Kehad uuenevad, mis muud... Loomulikult lubasin siis ka Joosepil ja Marial koju jääda. Kui 3/5 kodustest pereliikmetest on tõbised, siis loomulikult... minnakse matkama!

Olen pikalt planeerinud Kaisma Suurjärve Puhkealaga tutvumist. Õigemini sealse matkarajaga. Juba eile õhtul küpses peas plaan täna rändama minna. Hommikul aknast sissepiiluv päike vaid kinnitas, et plaan on õige. Kui lastele hommikul mõtet mainisin, siis läks hullumaja lahti: kiirelt oli vaja võileivad kaasa teha, Maria pakkis seljakotti mänguasjad (ojaaa, näha on, et käin lastega tihti matkamas!), piknikuks lina ja muu varustus.

Autosõit Kaismale oli nagu klassikaline Ameerika lastefilm:
"Kas me oleme kohal? Aga nüüd? Aga nüüd? Kas me kohal oleme? Oleme kohal ka juba? Aga nüüd?"

Kaisma Suurjärve Puhkealal autost välja tulles oli pilt selline, nagu ... maalapsed oleks loodusesse saanud: vaimustunud lapsed! Kõik tahtsid kiirelt matkama hakata. Palju-palju elevust! Teate kui hea tunne on, kui sinuga on koos nii suur hulk inimesi, kes on vaimustunud sinuga samadest asjadest! Mina ei jõudnud ka retke ära oodata.

Leidsime laudtee otsa kätte ning asusime rajale. Siis sai selgeks selle retke üks mõte: mina mõistsin taas oma hirme. Ehk siis ma kardan sügavat vett ja kõrgust. Neist hirmudest olen kirjutanud ka siin.

Suur osa laudteest kulges mööda järve äärt. Korduvalt olid otse jalgtee ääres ülimalt sügavana tunduvad järvesopid. Ülimalt mõnus otseühendus loodusega... aga minu jaoks hirmus. Eriti kui kaasas on peaaegu 5-aastane, kelle jaoks pole probleem ennast suvalises kohas ümber keerata ja tagurpidi käima hakata (rabas lookleval laudteel!!!) ja peaaegu 3-aastane, kes ei saa aru, miks sa tahad tal kogu aeg käest kinni hoida, kui ta laudteelt veepeegli kohale mõnda põnevat asja vaatama kummardub.

No nii ma siis võitlesin seal oma veehirmuga. Ausalt, ma ei teanud, et see on nii tugev... aga kui mõtlema hakata, siis on see alati nii olnud. Ma ei julge ujuda seal, kus tean, et mu jalad põhja ei ulatu (madalamaks kulgev bassein välja arvatud), eriti mitte meres, kus on vetikad ja muu taoline. Minu jaoks on mõeldamatu mingis rabajärves ujuda, sest ma ei näe, mis vees toimub.... ja kes sealt välja võib tulla. Jaaa, ma tean, et asi on mõtlemises, aga .... mingi teema mul selle sügava veega on. Asi pole ka ainult selles, et ma ei usaldaks oma ujumisoskust. Jah, ma õppisin ujuma umbes 15-aastaselt, sest olen tõesti maalt pärit maismaalaps. Ujulas aga suudan rahulikult üle poole tunni järjest ujuda, seega päris oskusteta ei saa olla.

Tean, et laste ja loomade juures tuleb enda hirmud unustada, ennast tasakaalustada, et mitte enda hirme teisele üle anda. Eriti selgelt öeldi see välja kutsikakoolis, kuid eks ma olen ka lastekasvatuses seda varem kogenud ja lugenud. Seega tegelesin täna suure osa retkest sellega, et oma tumedate sügava(na tunduva)te veekogude hirmuga tegeleda. Korduvalt rahmasin siiski Christiani käest kinni, kui rada taas mõnele veesilmale lähenes.

Ja siis jõudsime raja lõppu ehk vaatetornini. Nagu veehirmust vähe oleks, siis pidin oma vaimustunud laste järel vaatetorni ronima. Jah, ma ronin mõtlemata alati sellistesse kohtadesse ja ... mu jalad värisevad alati. Aga kui pead veel üksi nelja aktiivset nublut jälgima, siis on väga suur õppetund, kuidas enda hirme eemale tõrjuda, et ise ja ka lapsed saaks vaadet nautida ... ja keegi ikkagi alla ei kukuks.


Kui mu sisemised võitlused välja arvata, siis oli tõsiselt fantastiline päev!!! Tegelikult oli see fantastiline isegi koos hirmudega, sest eks nendega tuleb ka tegeleda.

"Emme, see on kõige parem päev maailmas!"
"See on kõige ägedam matk, mis me oleme teinud!"
"Siin on niiii lahe! Tuleme varsti jälle!"
Need on vaid mõned kommentaarid, mida lapsed nende paari tunni jooksul välja kilkasid. Ei mingit vingumist. Isegi peaaegu kolmene Christian jalutas kogu tee vingumata ära... no olgu, tegelikult hakkas ta veidi enne tagasijõudmist sülle küsima ja korra istus maha ka.

Aga no olgem ausad- mitu tundi matkamist paneks mõnegi täiskasvanu hulga varem rajale surema, nii et Christian pidas ikkagi hästi vastu.


Rada alustades imetlesime esimesel kurvil konnakudu. See tundus nii eriline. Nii päris. Täitsa loodus kohe. Siis me veel ei teanud, et kogu ülejäänud retke saame jälgida väga suurt hulka konni. Igas koguses. Igas poosis. Üksinda. Kahekesi. Viiekesi. Ujumas. Vees lebotamas. Samblal lebotamas. Vaikimas. Krooksumas.

Täna sain aru, et maal lapsena nägin küll pidevalt konni. Viimased aastad... aastakümned on aga suht konnavabad olnud. Ma ei teagi, kas neid pole siis enam igal pool? Või ei puutu ma nii palju loodusega kokku? Igatahes olid tänased vaatemängud minu jaoks ka väga erilised. Eks seetõttu võttis ka meie retk kauem aeg, kuna pidevalt peatusime ja nautisime kokkupuudet looduse ehk konnadega.

Nägin, kui eriline see kogemus minu laste jaoks oli. Korraks pahandasin endaga, et miks mu lapsed varem pole sellist kogemust saanud. Siis aga õigustasin ennast, sest paljudel lastel pole üldse sellist matkamise kogemust... ega ka täiskasvanutel.

Olen varemgi öelnud, et minge metsa! Päriselt! Endale pean ka tihemini ütlema.

Aga no ma olen ju see maalaps, kes ei julge üksi metsa minna. Aastaid pole mul olnud kedagi, kellega koos seda teha. Nüüd on meil bernikas Troy, keda metsa kaasa võtta (tänasele rabateele me teda küll kaasa ei võtnud) ja lapsed, kes tänasega tõestasid ennast võrdväärsete matkasellidena.

Hetkel on tunne lihtsalt õnnelik! Nii armas on näha, et lastest on kasvanud tõeliselt armsad mõtte- ja teekaaslased, kellega koos saan teha paljusid asju, millest aastaid puudust olen tundnud. Läbi nende silmade oskan ise ka päris asju paremini hinnata.

Eelmistel päevadel korduvalt streikinud auto viis meid täna probleemideta edasi ja tagasi (probleemid autodega on kirjas siin). See oli ka hea tunne. Ju siis käisime õiges kohas!

Kõige tihemini kõlas täna mu peas kusagilt kuuldud mõte: kui sa armastad, on sul kõik olemas!



*****

Tule hääleta Minu ilus elu maal poolt Eesti Blogiauhindade  jagamise eluliste blogide kategoorias! Minu lugemisblogi Mida Heli luges osaleb kultuuriblogide kategoorias. Arvamusblogide kategoorias võistleb minu blogi helikunnapas.wordpress.com . Iga hääl loeb! Aitäh!


Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (8a, 6a, 4,5a ja 2,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 10 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad"- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).


Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagrit. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com 
  

teisipäev, 2. mai 2017

Saatmata kirjad: mis su inspiratsioon maksab?



1. Mis su inspiratsioon maksab?


,,Ma ei suuda! Ausalt, enam ei suuda!” lükkan arvuti mööda köögilauda endast eemale. Hommikukohvi kõrval telefonist uudiseid keriv Lauri vaatab mind hetkeks muiates altkulmu, kuid siis pöördub tagasi oma pisikese helesinise ekraani poole. ,,Kas sa kuuled mind?” nähvan. ,,Mul on sellest linnast nii kõrini. Ma ei suuda siin tööd teha!”
,,Jah, seda olen enne ka kuulnud,” pomiseb Lauri tujutult ning pühib käega ülikonna pükstelt olematuid ebemeid. Mehe soeng on ülikonnaga vastavalt viimseni sirgeks ja õigeks kammitud. Ükski juuksekarv ei turrita valesti. Minu heledad lokkis juuksed on vastupidiselt praegu täitsa hommikused ja vaatavad igaüks erinevas suunas. ,,Nüüd tuleb jälle jutt sellest, kuidas sinu töö on nii eriline ja inspiratsiooni nõudev ning sa ei saa seda igal ajal ja kõikjal teha. Tule ükskord maa peale – kõik inimesed lähevad hommikul tööle, pingutavad, näevad vaeva ja isegi vastu tahtmist teevad oma töö ära.”
,,Ma teadsin, et sinuga on mõttetu seda teemat arutada,” tõusen järsult püsti, nii et tool peaaegu pikali kukub. Tantsijale omase osava ning kiire käeliigutusega peatan tooli, kuid see seik ajab mind veel rohkem närvi – isegi tool ei või minuga koostööd teha! Marsin demonstratiivselt köögikapini, võtan kolistades seinalt rippumast Florida kirjadega tassi ja kallan endale kuuma kohvi.
Floridas käisime paar aastat tagasi. Mäletan teravalt ülierutavat emotsiooni, kui ookeani kaldal seistes nägin delfiinide parve päikeseloojangus mängimas. Sellised hetked annavad inspiratsiooni järgmisteks tantsukavadeks, aitavad mõista inimesi, kogu ümbritsevat ja suhteid ning seda liigutustesse panna. Mitte aga need hallid kiviseinad ja ahistavad inimmassid, mida Tallinn täis on.   
,,Miia, loomulikult võid sa minuga rääkida, aga saa aru – kui mina ütleks kasvõi kord kuu jooksul, et mul täna inspiratsiooni ei ole ja need ruumid ja inimesed ahistavad mind, siis oleks kogu firma raamatupidamine ummikus.”
,,Ära upita ennast! Sa oled finantsjuht. Raamatupidajad teevad töö ära, sina paned allkirja alla ning võtad kuu lõpus korraliku palga välja,” tulistan Lauri poole tigedalt. Erinevatest maailmajagudest pärit tassid mu ees seinal tunnistavad seda. Vähemalt kord aastas oleme pikemal puhkusereisil käinud ja seda ikka Lauri raha eest. Mina alustasin paar aastat tagasi tantsukooliga ning õpetan seal lapsi. Sellega rikkaks ei saa. Aga see ei olegi minu eesmärk. Mina tahaksin ... maailma muuta? Või? Oeh, ma ei tea ise ka.  
Mis iganes see on, mida ma tahan, siis siin ja praegu seda ei saa. Lükkan jonnakalt näole langeva loki vihase hooga eest ära. Juuksesalk langeb sama jonnakalt kohe tagasi. Juhe on kokku jooksnud. Mõtted ummikus. Minu ees kerib aga telefonis uudiseid abikaasa, kelle jaoks minu inspiratsioonivaegus on vaid järjekordne kapriis.
,,Sul on õigus, täpselt nii ongi – tööd ma tegema ei pea, kuid need samad raamatupidajad kannavad mulle kord kuus palka, et me saaks ühiselt sinu inspiratsiooni otsimas käia. Üle maailma. Kõikjal,” ironiseerib Lauri, ise pilku telefonilt tõstmata.
,,Tore, et minu mured sinu jaoks olulised on,” tõstan juba häält.
,,Jah, on küll, aga anna andeks, ma ei suuda sind mõista!” vaatab Lauri mulle lõpuks otsa. ,,Sa tegeled aastaid eneseleidmisega. Muudkui kuulen, kuidas varsti ... millalgi ... siis teed ühe tantsukava või mingi etenduse ära, mõneks ajaks on vaikus, kuni jõuame jälle selleni, et sina ei tea, kes sa oled ja kuhu kuulud ja kuhu oled teel. Siis töötan mina veidi veel rohkem, et saaksime kusagil ülimalt kauges kohas ära käia. Ikka sellises, kuhu peab terve igaviku lennukiga sõitma, kus kindlasti on täiesti segadusseajav ajavahe ning soovitavalt on ilm kas tapvalt soe või külm. Igatahes kõike muud kui inimlik. Ma raban igapäevaselt tööl nagu loom ja siis pean oma puhkused ülimalt häirivates tingimustes koos sinuga inspiratsiooni otsimas veetma.
Anna andeks, aga ma olen sellest tüdinenud. Kui tantsukooli juhtimine on nii keeruline, siis otsi endale mingi muu amet. Midagi sellist, mis laseks mul puhkuse ajal puhata.
Jah, ma nägin neid aprilli lõpu sooduspakkumisi, mis sa mulle saatsid. Aga ma ei taha puhkuseks kusagile võõrale maale sõita, igasugusteks ootamatusteks valmis olla. Mulle meeldib omas kodus ka. Ausalt, ma võiks oma puhkusel niisama tagaõues grillida. Kutsuks mõned sõbrad külla ja lõõgastuks niisama.”
,,Selles ma ei kahtle. Pingutamine pole kunagi sinu tugevam külg olnud,” nähvan mehele ja astun kiirel sammul ukse poole.
,,Räägib inimene, kes peab kogu aeg kusagil ära olema või ära minema, selleks et veidigi tööd teha ja kes ei suuda oma tööga kogu seda inspiratsiooni tagaajamist kinni maksta? Sa teed minuga vist nalja. Oled sa kunagi mõelnud, mis su ühe tantsukava inspiratsioon maksab?” Viimased sõnad hüüab Lauri mulle järele juba läbi suletud köögiukse, mille enda järel pauguga kinni lõin.
,,Emme, kas te jälle karjute issiga?” ilmub minu juurde Stefan. Pühin kiiresti silmisse tikkunud pisarad ära, naeratan oma elutargale kuuesele ning kinnitan:
,,Me issiga lihtsalt vaidleme veidi selle üle, kuhu järgmisel korral reisile sõita.” Pojake vaatab mind hetkeks korra umbusklikult. Eks ta on sarnaseid vaidlusi varem ka kuulnud, kuid samas on näinud, et need lõpevad alati mõne mõnusa reisiga.
,,Mina ei pea reisile minema, kui see teid issiga karjuma ajab,” kinnitab pojake. Tunnen, et pisarad tungivad uuesti silmisse. Tean, et laps tahab aidata ning tema eesmärk on minu ja Lauri tülisid ära hoida. Praegu aga kõlavad tema sõnad hoopis Lauri seisukohtade toetusena ning jätavad mind veel rohkem üksi.
,,Kas Amanda on valmis?” hoian püüdlikult asjalikku tooni, et oma kurbust ja segadust mitte välja näidata. ,,Pange ennast riidesse ja issi viib teid lasteaeda.” Hetke päras ilmub lastetoast välja enesekindlalt naeratav hästisobivalt riietatud nelja-aastane neiu, kes tahab teada, et mida ma õiendan, ta on juba ammu valmis.
,,Ma armastan sind emme,” teatab Amanda mind kõvasti kallistades.
Suudlen mõlemat last põsele ja lükkan nad õrnalt Lauri järel meie ridaelamu boksi uksest välja. Mehel lasen ennast põsele suudelda. See on minu karistus hommikulauas näidatud üleoleva ja mõistmatu suhtumise eest. Raamatupidajalikult kuiv ja raamistatud elu pole kunagi see, mida ma elama hakkan. Kui Lauri pärast rohkem kui kümme aastat kestnud abielu ei mõista, et minu looming on osa minust, siis ei pea mina talle ka mõistmises vastu tulema. 


Saatmata kirjad Rahva Raamatus
Saatmata kirjad Apollos


*****
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (8a, 6a, 4,5a ja 2,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 10 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad"- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagrit. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com 

esmaspäev, 1. mai 2017

Jalutu maainimene ... ehk lõputud jamad autodega

Praegu on täiesti jalutu tunne! Päriselt! Kui sul on kaks autot ja veel üks laenatud auto ... ja kõik korraga on rivist väljas ... hoolimata sellest, et mees kolmepäevase nädalvahetuse on ainult autosid remontinud  (ja ausalt- kuna ta on mehhaanik, siis ta teab, mida teeb!) ... siis on jalutu tunne!

Ja rivist väljas tunne...

Kui sa elad maal, siis ühistransport sind enamasti ei puuduta. Meid vähemalt küll. Nii et olgu ta tasuta või tasuline, mööda läheb meist nagunii. Seega on auto eluks vajalik. Muidu ei saa lapsed kooli, ega lasteaeda. Rääkimata linna tantsutrenni.

Usun, et oled märganud, et ega ma siin blogis väga tihti ei vingu. Selleks on selge põhjus - ma tean, et sind ümbritseb see, mida sa jagad ja sa oled see, millele oma tähelepanu suunad. Ma ei vaata telekast krimisaateid, ega loe uudiseid, milles ülistatakse inimesi, kes ülimalt reegleid rikkudes lõpuks ühiskonna kaitsjad süü alla seavad (no näiteks siis, kui enda ja paljude inimeste eludega mootorrattaga mööda tänavaid kihutavad inimesed oleks nagu õiglasemad kui neid takistavad politseinikud.... milleks sellist asja levitada???).

Autod on aga liiga pika aja jooksul minu suureks mureks olnud ja see hakkab juba närve sööma.

Eelmisel sügisel olin pikalt hädas, sest Sharani esiklaasis oli pragu sees ja ülevaatuselt see nii üle ei läinud. Pragu algas muidugi mingist väikesest kivist, mis teise auto alt esiklaasi lendas. Vahetamine seisis pikalt raha taga, kuna soojendusega esiklaas pole kõige odavam. Peale selle tuli samal ajal ära värvida ja korda teha auto katus, millelt värv oli kobrutama hakanud.

Talvised jamad autoga jõudsid nii kaugele, et minu vanemad ja õed kinkisid mulle 35.sünnipäevaks ühe vana auto, mis mind mingi aeg pidi edasi aitama. Aitas ka. Siiani aitas... kuni nüüd tuli välja, et sellel autol on bensiinipump läbi. Homme saab selle ehk ära tellida ja siis ... tuleb oodata, et Herlend nädala lõpus koju tuleb ja ehk saab selle ära vahetada.

Selle sünnipäevaks saadud autoga oli naljakas lugu, et veebruaris avaldati minu esimene lugu Nelli Teatajas, kus kirjutasin üles kellegi teise loo: Abikaasa varastatud jõulud!
Selle tegelase varjunimeks valisin Ave. Kui isa mulle valgest sünnipäeva kingitusest rääkis, siis  auto numbrimärgil AVEt nähes, oli kuidagi väga naljakas tunne. Vahva kokkusattumus! 


Hästi lihtne on öelda, et tuleks uus auto osta. Tunnistan- päris uueks pole esiteks hetkel rahalisi võimalusi. Teiseks aga pole ka soovi - uuemad autod peavad hulga vähem vastu. Oma Sharaniga olen praegu näiteks väga rahul.

Kui meie peresse hakkas sündima kolmas laps, siis oli selge, et mind aastaid teeninud uuelt ostetud Kia Ceed pole enam piisav. Proovisime ja vaatasime väga erinevaid autosid. Valikuks sai Volkswagen Sharan. Nagu näha, siis Sharani uuemad versioonid aga on samuti vähem vastupidavad, kui meie oma, nii et veelkord põhjust enda auto üle õnnelik olla... kuni selle nädalavahetuseni, kui tuli välja, et ... keegi ei tea, mis mu kallil teekaaslasel viga on.



 Oeh, sain nüüd ära vinguda! Mitte, et autod sellest liikuma hakkaks, aga hea on teada, et ma pole oma murega üksi... või kaksi.

Tegelikult olen ma hetkel suht rahulik. Viimastel kuudel olen väga palju tegelenud enda elu kordaseadmisega, püüdega aru saada, mis ja kes mu ellu kuulub ja mis/kes mitte. Väga palju aitas kaasa raamat "Võrratu elu" ning  Crystal Ra Laksmi juhendamisel käimasolev küllusliku elu kursus (jah, küllus ei tähenda miljonites raha, vaid seda, et su elus on kõik asjad tasakaalus... õnnelik elu!).

See pole muidugi mingi esmane kohtumine iseendaga, sest oma elu olen ju alati planeerinud. Nii et mõlemad annavad uusi mõtteid ja suundi juurde eelmiste paarikümne aasta jooksul tehtud enesearendamisele. Aga kui poleks olnud seda viimast lugemiselamust ning käimasolevat kursust Crystal Ra Laksmiga, siis ilmselt võtaksin praegust autode krahhi hulga dramaatilisemalt.

Homme on ka päev.... praegu küll mõtlen nii ... ja ükskord tuleb päeva, kui ma saan rahulikult maal elada nii, et ei pea mõtlema, kas homme kodust välja saan ...

*****
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (8a, 6a, 4,5a ja 2,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 10 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad"- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagrit. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com 

esmaspäev, 24. aprill 2017

Laste välikohvik ja mängrillitud liha

Kortermajas võib närvi ajada küll, kui esimeste ilusamate ilmadega hakkab naaberkorteri rõdult pidevalt grillribi lõhna tulema. Maal on teisiti - õu haiseb grillimise järgi vaid siis, kui ise teed.

Herlend fännab grillimist, nii et meil saab grillahi vatti isegi enne ilusate ilmade algamist. Lapsed aga ei jõua ära oodata aega, kui saaks õues süüa. Tegelikult tean ise ka, et metsa kaasa võetud võileib maitseb paremini, kui kodus laua taga söödu. Seega saan neist aru.

Aprillikuu algul igatahes väljendasid lapsed oma õues söömise soovi nii tugevalt, et kui Herlend hakkas grillima, hakkasid lapsed söögilauda ehitama. Isetehtud välikohvik nägi välja nii:
Ütlen ette ära, et keegi ei kukkunud. Lapsed üldse kukuvad vähem, kui me arvame. Lapsed on osavamad kui me arvame. Ma olen ära õppinud selle, et lapsele ei või igaks juhuks öelda, et "ära kuku!", "ära lase asjadel maha kukkuda!", "ära ... ära ... ära ... !" Kui sa ära- tad, siis lapsega juhtubki see, mida sina juhtuda ei lubanud. Laps hakkab keskenduma sellele, mis sa ütlesid ja siis see juhtubki.

Nii meie lapsed siis oma välisöömaaega nautisidki ja olid sellega väga rahul:

Herlend samal ajal mängrillis (mängis telefonis ja grillis). Mängrillimine tähendab, et me saime veidi ka söeliha, aga ... see pidavatki kasulik olema. Üldiselt on meie peres aga kõik ülimalt rahul töökorraldusega, kus söögitegemine on mehe roll. Ma ei mõtle vaid grillimist, vaid kõike muud ka. Majas on rahu siis, kui tööd saab jaotada nii, et igaüks teeb seda, mis talle meeldib ja mida ta naudib.

Nüüd, kui Herlend mitmeks päevaks järjest tööle läks oli ka laste suurim mure:
"Aga issi, kes meile sel ajal siis sinu salaretsepti järgi süüa teeb?"
 


*****
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!