neljapäev, 7. detsember 2023

Milliseid raamatuid müüdi novembris kõige rohkem?

Raamatupoodidest on andmed taas saabunud ning aeg aru anda, et milliseid Heli Kirjastuse raamatuid eelmisel kuul kõige rohkem müüdi. 

Edetabel koosneb Rahva Raamatus ja Apollos ning Heli Kirjastuse kodulehel uue omaniku leidnud teostest. 

Milliseid raamatuid müüdi novembris kõige rohkem? 

1. "See ei ole sina!" (Heli Künnapas)- taaskord on nii, et kõige uuemat raamatut müüakse ikka kõige rohkem. "See ei ole sina!" ilmus novembri algul. Tänaseks päevaks on 1.tiraaž kirjastuse laost otsas ning Rahva Raamatus on veel need raamatud, mis on poodides. Apollos on aga saadaval ning raamatukogudesse jõuab ka järjest. 

Lisatrükk peaks kohale jõudma mõne nädala jooksul, nii et siis on taas saadaval. E-raamatuna aga on ka loomulikult täitsa olemas siin: e-raamat "See ei ole sina!" 

Postimehe Raamatute lehel on teose kohta kirjutatud selline artikkel: Heli Künnapas näitab uues raamatus, et vägivaldsest suhtest on võimalik lahkuda

Minu enda arvamus raamatu kohta on siin: Mida Heli luges.  

2. "Sanditon" (Kate Riordan) - see raamat põhineb Jane Austeni lõpetamata romaanil ning käsitleb tegevust, mis toimus samanimelise telesarja 1.hooajal. Raamatu leiad ka Rahva Raamatust ja  Apollo internetipoes

3. "Karupoeg Lukase lugemispäevik" (Heli Künnapas) - üllatuslikult tuli kolmandale kohale lugemispäevik. Võiks arvata, et kõik on oma lugemispäevikud kooliaasta algul ära ostnud. Loomulikult on mul aga hea meel, kui neid aastaringselt ostetakse. 

Nende lugemispäevikutega on nii armas asi olnud, et juba mitmendat sügist järjest võtavad mõned inimesed ühendust ja tellivad lugemispäevikud mõnele kogu klassile. Nad on öelnud, et neile nii meeldivad need ning soovivad järjest neid lugemispäevikuid kasutada. 

Lugemispäeviku piltide autor on Jana Valge, kes on üldse kogu karupoeg Lukase raamatute tegelased joonistanud. Täheraamat on ka praegu otsas, aga ilmselt varsti tellin neid juurde. Samuti keerleb peas idee järgmise Lukase raamatu jaoks.  

4. "Unistuste täitmise märkmik" (Heli Künnapas) - see on juba loogilisem, sest aasta lõpuni on jäänud vähe aega ning paljud inimesed tegelevad unistamise ja planeerimisega mingites pöördepunktides. Olgu need siis elus või aastas. Nii ongi aastavahetuse lähenemine ilmselt mõnegi inimese oma tulevikule mõtlema pannud. 

Unistuste täitmise märkmik on muidugi selline asi, mida saab kasutada aastaringselt. Tegelikult see ongi soovitav. Ilmselt saab seda tegelikult kasutada aastakümneid, kuna sellesse lähevad kirja 50 suurt unistust, mille täitmist siis neil lehekülgedel saab jälgida. Piisavalt suurte unistuste puhul läheb täitmisele ka aega, nii et see märkmik leiab seega pikemalt kasutust. 

5. "Sõbrad nii ei tee" (Heli Künnapas) - see raamat on praeguseks lettidel olnud veidi üle aasta aja ning mul on nii hea meel näha, et lugejad jätkuvalt tee selleni leiavad. Selle raamatu kohta olen nii palju head tagasisidet saanud, sest selles pidavat mu tegelaste lugu ja Terminaatori laulud imeliselt segunenud olema. 

Korduvalt olen kuulnud, et inimesed pole enne minu raamatu lugemist tähele pannud, et Terminaatori laulud moodustavad sellise mõnusa terviku ja räägivad nii ilusti mõnusat armastuslugu. No minu raamatust on see siis nüüd üles leitud. Minu jaoks on Terminaatori laulud alati olnud need, mis lihtsalt moodustavad ühe mõnusa suure terviku. 

See on üks neist raamatutest, mida on lugenud paljud, kes on mulle öelnud, et nad pole ammu raamatuid lugenud, aga kuna neile meeldib Terminaatori muusika, siis tahtsid seda raamatut lugeda. Sellistelt inimestelt on kohe eriti hea meel olnud positiivset tagasisidet saada. 

6. "30 sammu laenuvaba eluni" (Heli Künnapas) - need raamat ja töövihik on samuti viimasel ajal taas aktiivsemalt leidnud tee lugejateni. Selle raamatu käsikirja vaatasid üle mitmed Naisinvestorite Klubi liikmed, kes kiitsid heaks, et minu jagatud sammud aitavad teel laenudest välja ning samas ka sealt edasi. 

Nii pole tegemist vaid laenude teemaga, vaid oluliste rahatarkuse alustega, mis aitavad edasi liikuda. Töövihik toetab ilusti raamatust loetut, nii et kõige kasulikum on kasutada mõlemat korraga. 

Eeldan, et inimesed on selle raamatuni samuti rohkem jõudma hakanud sellepärast, et uue aasta algul antakse lubadusi oma elus kõik korda teha. Samuti on see imeline jõulukingitus, sest annab päriselt uusi teadmisi ning motivatsiooni oma elus õpitud rahatarkust kasutada. 

***

Tuletan meelde, et käimas on viimane kuu, mille käigus saad otsustada, kes ja kui palju järgmisel aastal lanutushüvitist saab. See sõltub siis sellest, kui palju raamatuid on raamatukogust laenutatud. Nii et kirjaniku toetamiseks on hea viis ka raamatukogust teoseid laenutada.

Jätkuvalt suured tänud kõigile, kes Heli Kirjastuse raamatuid ostavad või raamatukogudest laenutavad. Just nii saame ikka jätkuvalt uusi ja häid raamatuid teieni tuua. 

Mõnusaid lugemiselamusi! 



***

Mina olen Heli Künnapas (41), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 12a, 11a, 9a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
 
Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 
 
Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  
 
Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  
 
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

neljapäev, 16. november 2023

Lihtsaim viis, kuidas mitte kunagi avaldatud ja tunnustatud kirjanikuks saada

Kuna ma siin mitu nädalat nüüd aktiivselt oma järgmist raamatut olen kirjutanud, siis ikka jagan hea meelega nippe, kuidas ... mitte kunagi kirjanikuna edukaks saada. No, et millised on võtted, mida mina selleks kasutan. 

Tegelikult ühest nipist piisab, kuidas mitte kunagi ühtegi raamatut valmis saada. Selleks on: 

ära usu endasse! 

See töötab paljudes teistes valdkondades ka. Sellele võiks lisada muidugi, et:

ära kuula oma sisehäält!

Kui sellest jääb väheks, siis paneme veel juurde: 

ära tee seda, mis sulle meeldib! 

Minu viimane kogemus selle teemaga on siis praegu käimasolev rahvusvaheline kirjutamise kuu ehk NaNoWriMo. See on aeg, mil kirjutamishuvilised üle maailma ühe kuu jooksul igaüks püüavad oma romaani valmis kirjutada.

Kui alustada lõpust, siis mul läheb hästi ja väga lõbus on (jaaa, ma kirjutan kõige karmimat teost, mida kunagi olen kirjutanud ... lõbus ... eee ... ok... )

Kuidas ma oma parima raamatu oleks kirjutamata jätnud? 

Seekordseks NanoWriMo kirjutamiskuuks valisin lõpuks oma tulevase teose Küllusemängud. Ma usun ise ette, et sellest saab parim lugu, mida ma siiani kirjutanud olen (ja ma olen päriselt mitme oma praeguse teosega ka ikka täitsa rahul). 

Oktoobri lõpus oli mul novembrikuuks aga hoopis teine lugu üles antud. Mõtlesin ühte uut lasteraamatut kirjutama hakata. Küllusemängud aga on mul plaanis olnud 2015.aastast. Sellest ajast alates olen seda maailma loonud ja mõtteid kogunud, aga kirjutamiseks arvasin, et pole ikka veel valmis. 

Nii jõuamegi esimese nipini: ära usu endasse! 

Mulle tundus, et Küllusemängud on nii suur lugu, et ma ei saa sellega hakkama. Mulle meeldis see lugu nii väga, et ma kartsin, et rikun selle ära. Saladuskatte all võin öelda, et ma hakkan teose 1.kihti varsti lõpetama, aga ... ma pole kirjutanud enamusi asju, millest see raamat pidi rääkima, seega need lähevad 2. või 3.kihti, nii et ... jah, ongi suur lugu. Jah, ma ei tea siiani, kas ma saan sellega hakkama, aga ... ma kirjutan seda. 

Ära kuula oma sisehäält toimis minu puhul ka hea takistajana. Ma olen aastaid erinevate targemate inimestega tulevikuplaane arutades kinnitanud, et ma tean, et Küllusemängud saab minu edukaimaks teoseks. Isegi edukamaks kui "Mälestusteta suvi". Olen seda enda sees ammu teadnud, aga ... ikkagi edasi lükanud. 

Ja kui sa ei taha kirjanikkuna avaldatud, ega tunnustatud kirjanikuks saada, siis on kõige olulisem, et ära tee seda, mis sulle meeldib. Punnitatult kirjutatud teosed on ikka hea viis, kuidas ennast ja lugejat igavlema panna. Kui aga kirjutad midagi, mis sulle endale meeldib, siis voolab tekst hoopis teisiti. Jah, siis on see oht, et kui ise väga naudid, siis kaob ära see tunnetus, et kas see meeldib vaid mulle endale või võiks lugejale ka meeldida, aga ... minu jaoks on kõige tähtsam ikkagi lugu ja mu tegelased. Nii et jätkuvalt on mulle oluline kirjutada teoseid, mida ise lugeda tahaksin. 

Äkki te ei saagi seda lugeda

No nagu ilmselt iga raamatu kirjutamise puhul, siis mõtlen ka selle puhul, et ... äkki te tegelikult ikkagi ei saa seda lugeda, sest ... see on midagi hoopis teistsugust, kui ma olen varem kirjutanud ja millega mu lugejad on harjunud. Vähemalt üks stseen on selline, mille puhul ma pole kindel, kas lugejad mulle selle teema andeks annavad, aga ... proovisin ilma selleta ning ei saa. See on tegelaste arengus oluline. Tean, suhtlesin nendega! 

Ussil läheb hästi

Oo, see on ilusaim uss, mida ma kõigi oma NaNoWriMo kirjutamiskuude käigus olen näinud. Jah, praegu on uss eesmärgist veidi all, aga graafikul on näha 2 päeva, mil ilmus mu uus raamat "See ei ole sina!" ning ma selle pakkimise ja saatmisega tegelesin. Samuti 2 päeva, mil ma Äripäeva õhtuseid börsiuudiseid tegin. Nendel päevadel enda kirjutamine lonkas. 

Samas aga on vähemalt üks 4000 sõnaga päev ja enamik 2000 sõnaga. See on väga hästi. 

Kõige olulisem aga, et ma tõesti naudin selle loo kirjutamist, sest see on nii kaua minus olnud. Tunnen iga hetkega, kuidas mingi ruum mu sees vabaneb, kui midagi jälle kirja saan. 

Mu suurim hirm on, et mul on praegu tekstis niiiii palju lünki asjadest, mida ma ei tea, et kui ma need kõik ka ära seletan ja lahti kirjutan, siis tuleb kokku vist 1000 lehekülge raamatut. Tegelikult ongi see lugu triloogiana mõeldud, aga no ... praegu tundub, et esimene osa tuleb 1000 lehekülge ... 

Küllusemängud vajab kindlasti sellist avaldamise meeskonda, nagu on suurtel ja tähtsatel välismaistel teostel. See tähendab siis hunnikut proovilugejaid, kes norivad välja kõik kohad, kus ma midagi valesti teen. Minu staarproovilugejad saavad kindlasti esimesed olla, kuid seejärel pean seekord eellugejate ringi kindlasti laiendama. Aga noh, sinna on veel aega. 

Väldin oma õpetust

Nii et, kuigi ma tean väga hästi, mida teha, et mitte avaldatud ja tunnustatud kirjanikuks saada, siis ise otsustasin hetkel tänu mitmete toredate inimeste lükkamisele ja julgustamisele seda teed vältida. 

Mina kirjutan lugu, mis mulle väga meeldib, usun lõppude lõpuks, et saan sellega hakkama ja kuulan oma sisehäält nii loo enda, kui selle kirjutamise mõttes. 

Nüüd aga püüan mitte mõelda sellele, et mu lastel on järgmisel nädalal trimestri lõpp ja erialade arvestused ja detsembri alguses erinevad kontserdid, milleks vaja harjutada ... 

Praegu tunnen küll eriti tugevalt, et mul tuleb enda ja laste vahel valima hakata ... õigemini lastel tuleb ise teha nüüd lõpuks seda, mida neile siiani õpetanud olen ja ise õppima hakata. Uju või upu! ... No me veidi töötame veel selle teemaga ... 

Kui nüüd nendest soovitustest jäi väheks, oled otsustanud avaldamata kirjanikuks ikkagi mitte saada/jääda ja tahaksid teada ka nippe, mille abil ennast kirjutamisega rajal hoida, siis võid siin postituse all teada anda ja siis võin järgmises postituses ka neid jagada. 

***

Mina olen Heli Künnapas (41), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (14a, 12a, 11a, 9a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
 
Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 
 
Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  
 
Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  
 
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

pühapäev, 12. november 2023

50 päeva järgmise aastani - mida sa nendega peale hakkad?

Tänane avastus oli siis see, et järgmise aastani on 50 päeva. Täpselt. 

See on 50 korda, mil sulle hommikul 24 tundi kontole kantakse. See on 1440 minutit päevas ehk sel aastal veel 72 000 minutit!!!

See on 50 uut algust. See on 50 võimalust endale päeva lõpuks kiitvalt (mõtteliselt?) turjale patsutada. 

Samas on see võimalus 50 päeva niisama oodata, et 1.jaanuaril kõike alustada ... 

Millise tee sina valid? 

Fakt on see, et suured asjad juhtuvad planeerides. Ehk siis neid asju juhtutatakse (luuakse ise juhused). See on aktiivne tegevus, mitte passiivne ootamine. 

Oluline on ka uskumine - ehk et kui usud, et suuri asju saab alustada näiteks aasta algul või (ümmargusel) sünnipäeval vms märgilisel päeval, siis on raske muul ajal muutusi ette võtta. Või siis ka olemasolevatele teemadele hoogu anda. 

Kui aga usud, et suured asjad võivad alata igal hetkel, siis ... täna on sinu võimalus! Minu ka. 

Alles mõned nädalad tagasi kirjutasin, kuidas ma "Rahareede" kuulamise pärast plaanidest loobusin ja andsin alla mitmes endale seatud eesmärgis. Täna aga küsin endalt, et ...

Mida mina järgmise 50 päeva jooksul ära teen? 

  • praegu on üks olulisemaid asju muidugi NaNoWriMo ehk kuu aega kestev kirjutamismaraton, mille jooksul tahan valmis saada uue noorteraamatu "Küllusemängud" käsikirja. Seda raamatut olen planeerinud 2015.aastast alates, seega on praegu iga kirjutatud lehekülg tohutu vabanemine. See on aga midagi väga teistsugust sellest, mida olen siiani kirjutanud, nii et ... eks näis, mida arvate, kui mu lookese enda kätte saate.  

  • "See ei ole sina!" esimese tiraaži püüan ka läbi müüa juba selle aasta jooksul. See on siis raamat, mille tõttu sai minust 34 avaldatud raamatu autor. Siiani on teos ikka ülihästi vastu võetud ja see on lihtsalt imeline tunne. Kõik need kirjad, mida iga päev saan ... Te olete ikka armsad. Mul oli natuke ärevus ka seda raamatut välja anda, kuid praegu näen iga hetkega, et raamatut "See ei ole sina!" oli väga vaja.  
  • kindlasti on plaanis kuulata veel palju head muusikat, käia laste kontsertidel, käia teiste laste kontsertidel (no kõik on ju kellegi lapsed) ja ... ise ka taaskord üha rohkem muusikat teha. Akordion ja klaver on siin vaikselt jupi kaupa juba menüüs, aga ... äkki-äkki saan varsti veel ühe vana sõbraga taastutvust teha. Viimasel ajal on energia läinud sellele, et olen nagu vaid pillilaste ema olnud, kuid muusika on ülimõnus ikka ka siis, kui ise seda teed. Ma pole kunagi mingil üliheal tasemel midagi mänginud, aga natuke ikka. Ja see on võimalik taastada. Tegelen.  

  • kindlasti on plaanis veel mitmeid häid raamatuid lugeda. Kuigi loobusin plaanist sel aastal 75 raamatut läbi lugeda, siis 53 on praeguseks loetud ja see pole ka halb. Kindlasti tuleb aga juurde. Minu loetud raamatuid ja kokkuvõtteid näed siit: Mida Heli luges

  • kindlasti on plaanis mitmed tegevused Heli Kirjastuse arendamiseks. Viimased aastad on töiselt veidi augus olnud, sest energia on eraelule läinud, kuid nüüdseks on see ilusti muutumas. Kirjastus vajab aga veidi poputamist ning sellega on plaanis kindlasti nüüd tegeleda. 

  • veelgi rohkem on plaanis ka enda vaimsele ja füüsilisele tervisele tähelepanu pöörata. Olen viimasel ajal väga vajalikke samme neil teemadel ette võtnud. Mõnigi vajas lihtsalt eelnevalt arusaama, et mul on neid vaja. Seega ma ei saanud neid samme teha enne, kui jõudsin arusaamiseni, et neid on vaja.  

  • sel aastal on mul ees veel 8 lastevaba päeva, mil lapsed on isa juures. Kindlasti tuleb välja mõelda, kuidas need kasulikult ära sisustada nii, et iga päeva õhtul võiks tehtuga rahul olla.  

  • "Näljamängude" uus film mahub ka kindlasti plaanidesse. Sellest raamatust "Laululindude ja madude ballaad", mille järgi film tehtud on, ma eriti vaimustunud polnud, aga kinos juba treilerit nähes teadsin, et film mulle meeldib. Kino osas muidugi ootan muudkui, et minu kirjastatud "Idee sinust" film ka kinodesse jõuaks, aga ma praegu veel ei tea, et millal see juhtub.
  • kuna ma jätkuvalt püüan ühel hetkel Eesti laenutatuimaks kirjanikuks saada, siis tegelen ka sellega, et lugejad raamatukogudes rohkem mu raamatuteni jõuaks ja neid laenutaks. Veel 50 päeva on ka seda aega, mil lähevad kirja laenutused, mida arvestatakse järgmisel aastal avaldatavas laenutuste edetabelis (sul on võimalik sellele kaasa aidata, kui ka enda raamatukogust minu raamatuid laenutad! Aitäh!).   

Tegelikult mul on ikka mitmeid eesmärke veel, aga mitmed neist hõlmavad teisi inimesi või eraelulist infot, seega nendest ei räägi. 

Igatahes - 50 päeva on PALJU aega raisata! Seega kindlasti mitte pole mul plaanis oodata, et asjadega alustada 1.jaanuaril 

Samas on 50 päeva PALJU aega, millega midagi veel korda saata. 

Jaga minuga kommentaarides, mida sina kavatsed teha 50 päevaga ehk 72 000 minutiga, mis sulle sel aastal veel ajakontole kantakse?

***

Mina olen Heli Künnapas (41), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (14a, 12a, 11a, 9a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
 
Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 
 
Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  
 
Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  
 
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

pühapäev, 29. oktoober 2023

Millest ma Õhtulehe esikaanel rääkisin?

Kui su blogist on saanud lahutusblogi, siis mis on sellest järgmine samm? Loomulikult meedias lahutusest rääkida. 

Ok, tegelikult on ilmselt asjade loomulik käik, et mind lihtsalt kutsuti rääkima, kuna mu sõnavõtud on silma jäänud. 

Nii juhtuski see, et võid mind leida eilse Õhtulehe esikaanel. See oli tegelikult ka minu enda jaoks väike (suur!!!) üllatus, et just esikaanele maandusin. Loomulikult teadsin, et selle intervjuu päris mitu nädalat tagasi andsin, aga et see laupäevase esikaane osaliseks saab, ei osanud arvata. 

Millest ma Õhtulehes rääkisin? 

Kohe algul oli meil ajakirjanikuga kokkulepe, et see on MINU LUGU. Ma ei lähe ajakirjandusse musta pesu pesema. Peale selle on terapeut mulle ilusti selgeks teinud, et vahet pole, mida mina ütlen, teisele poolele see midagu selgeks ei tee. Seega pole ka millegi selgitamiseks mõtet selliseid asju rääkida. 

Oluline rõhk artiklis on edasiliikumisel. Kuna olen oma kogemusi jaganud, siis on minuni järjest jõudnud palju naisi, kes on kas samas olukorras, kus mina aastaid tagasi või veelgi kaugemal. Küsitakse nõu. Küsitakse julgustust. Seda ma artiklis jagasingi. Rääkisin oma kogemustest ja milliseid samme olen ette võtnud, et tänasesse päeva jõuda. 

Kas lahutamine on lihtsam valik? 

Mõnigi kord arvatakse, et lahutamine on lihtsam kui kooselu. Ütleme siis nii, et mõnelgi juhul on lahutamine ainus valik, aga inimesed lähevad lihtsamat teed ja elavad hoopis kooselu edasi. Kuna aga meie ümber on jätkuvalt inimesi, kes toetavad mõtet, et pigem tuleb suhte nimel tööd teha, siis siit tulevadki katkised inimesed, kes ise ei julge õigel ajal lahku minna ning seeläbi muudavad ka oma laste elu keerulisemaks. Järgmine põlvkond katkisi inimesi. 

Ei, ma ei ütle, et kõik peaksid nüüd lahutama. See pole minu sõnum. Mõte on aga, et ei peaks jätma lahutamata, kui kõik saavad aru, et see on tegelikult õige valik. 

Minu püüe on jagada reaalseid teemasid ja olukordi, mis ette tulevad. See ei tähenda, et saaks alati kõigeks valmis olla, aga mõnikord on kellegi teise kogemust jälgides lihtsam oma teel mingeid kitsaskohti ületada. 

Artiklit saad lugeda siit: Kirjanik Heli Künnapas lahkuminekust: "Kui tunned, et asjad on valesti, siis need ongi valesti!"

Tänan kõiki, kes on selle artikli peale mulle armsaid soove ja mõtteid saatnud. Soovi korral võid ka siia postituse alla kirjutada, milliseid mõtteid artikkel tekitas. 

Loodan väga, et kellelgi on mu kogemustest kasu (tegelikult tean, et juba praegu on olnud, seega ... tegelikult on juba hästi).   

P.s. juba 7.novembril ilmub minu lühiromaan, milles samuti teemaks keeruline lahutamine. Selle saad tellida siit: "See ei ole sina!" 

***

Mina olen Heli Künnapas (41), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (14a, 12a, 11a, 9a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
 
Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 
 
Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  
 
Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  
 
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

laupäev, 28. oktoober 2023

Miks keerulistele aegadele keskenduv "Rahareede" mind oma plaanidest loobuma pani?

Koolivaheaeg on lõppemas. Seitse päeva tagasi tegin endale ilusti plaani. Lapsed olid pool koolivaheaega vanavanemate juures ning teise poole isa juures, nii et MA TEGIN ENDALE PLAANI! Mul oli 8 päeva aega üksinda tööd teha!!!

Täna on mul hea meel, et Katri Teller ja Kristjan Liivamägi sel reedel just sellise "Rahareede" episoodi avaldasid ja mind päästsid.  

Vaimne tervise on oluline! 

See väide kõlab iseenesest mõistetavalt, aga kui paljud meist tegelikult teadlikult igapäevaselt sellele mõtlevad? Seekordses "Rahareedes" räägitakse teemal "Ka rikkad nutavad" ehk et vaimse tervise teemad ei puuduta vaid neid, kellel midagi ei ole (vähemalt nende enda arvates!), vaid ka neid, kellel kõrvaltvaataja arvates kõik olemas on. 

Mina olen vaimse tervise teemadele aastaid palju tähelepanu pööranud, aga nüüd lõpuks regulaarselt terapeudi juures käies saan alles aru, kui palju susservusserit mu endagi elus on. Ja ma päriselt olen pikalt ja põhjalikult endaga pidevalt tegelenud. 

Tundsin ennast väga ära Katri kirjeldustest, kuidas keerulistel aegadel lihtsalt sa ei suudagi olulisi asju ära teha. Lihtsalt pole energiat, ega motivatsiooni. Seejärel kõik põleb ja ... asjad lähevad vaid hullemaks. 

Kristjani räägitud lugu pereisa Toomasest oli väga tuttav. No niisama igaks juhuks tuletan meelde, et ma saadan hommikuti üksinda kodust välja 5 last ... ja seda ilma igasuguse tugivõrgustikuta. Lause "Ja see oli alles päeva esimene pool," pani väääääga muigama ja kurvastama samal ajal. 

Planeerimist saab ümber planeerida

Ma olen pikalt imetlenud Kristjani süsteemsust ja planeerimist ja arvestamist. No et kõige kohta tundub olevat statistika, reeglid ja võimekus seda kontrollida. Planeerimisest oli ka seekordses "Rahareedes" korduvalt juttu.  

Ülimalt tänulik olen aga, et räägiti ka ümberplaneerimisest. Ehk et kui on keerulised ajad, siis ongi ok plaanid ümber teha, päevakava lihtsamaks muuta, keskenduda vaid olulisele. 

Veelgi olulisem mõte saatest oli aga see, et  vägagi ok on mõnikord mitte midagi teha. 

3-kuune koolivaheaeg

Tagasi tulles lõppeva koolivaheaja juurde, siis ... ma avastasin mõned päevad tagasi, et mul oli nädalane tööplaan ilmselt kolmeks kuuks. No kui mõelda, et seal oli kirjas Lõuna-Eestis toimunud lugejatega kohtumine, mis võttis juba umbes päeva, kolm õhtust börsijälgimist Äripäeva lehel, ühe raamatu lõpukirjutamine, ühe lühiromaani nullist valmis kirjutamine (võtab umbes 3 täispikka tööpäeva), 5 raamatu lugemine ...

Minu jaoks on lihtsalt 8 päeva üksinda niiiii suur vabadus, et ma tõesti olen vaba aja suhtes ilmselt reaalset tunnetust veidi kaotamas. Tundus, et see kõik on teostatav, aga kui hakata tunde kokku lööma, siis oli plaan ilmselt nagu kolmeks kuuks. 

Mõned päevad tagasi hakkasin aga mõistma, mida ma päriselt suudan. 

Õigemini- mida ma HETKEL suudan. 

Seega andiski "Rahareede" mulle julguse tunnistada, et ma võin oma plaanid rahulikult ümber teha, eriti ... kui need olidki ebarealistlikud. 

Sa pole laisk, vaid ellujääja

Väga julgustav oli, kuidas Katri korduvalt tunnistas, et mingite asjade tegemiseks pole olnud energiat, kui on rasked ajad. 

Minu jaoks oli alles mõned nädalad tagasi see murdepunkt, kus terapeudi juures sai selgeks, et ma pole viimased aastad olnud laisk, vaid ellujääja. Nimelt olen viimased 2 aastat aktiivselt tegelenud keerulisest suhtest väljumisega ning sellega, et ennast ja oma 5 last kogu endisest elust ja elukohast välja tõsta ning Tallinnasse kolida. 

Tundsin korduvalt, et MIKS ma ei jõua selle kõrvalt maksimaalselt töötada, sest kogu see muudatus ju vajas just hoopis pidevalt kasvavas koguses raha. Mõned nädalad tagasi ütles siis terapeut, et mu aeg ja energia on jäänud ellujäämisele. Sellele, et igapäevased asjad minu ja 5 lapse jaoks toimiksid. See on palju energiat. See on palju vaimujõudu. Ei saagi endalt oodata, et samal ajal veel ülimalt loominguline või muud moodi produktiivne oleks. 

Alles hiljuti jäi kusagil sotsiaalmeedias ette umbes selline lause, et: "Sa pole laisk, vaid su energia läks ellujäämiseks vajalikele tegevustele." See oli väga lohutav mõte, mida Katri oma jagamistega toetas. 

Aastaplaanid läksid vähendamisele

Tänu "Rahareede" seekordsele episoodile sain julgust oma aastaplaane ümber teha. 

Jah, tänu regulaarsele teraapiale olen ma nüüd hulga paremas kohas, kui varem (teraapiasse pöördumise julgustamine oli ka seekordses saates oluline osa!). See aga ei tähenda, et peaksin täitmatuid plaane täitma. 

Näiteks otsustasin täna, et muudan oma plaani lugeda sel aastal 75 raamatut. Praegu on sellest loetud 50 raamatut, seega 25 tuleks nagu veel lugeda. Kõrvaltvaatajale tundub ehk mõttetu teema, aga minu jaoks on kuidagi oluline, et endale seatud numbri täis saaksin. Numbri, mille ise endale lihtsalt seadsin. Teades, et siiani olen lugemisaasta jooksul keskmiselt lugenud 20-40, maksimaalselt 100 raamatut...  Mõtlen, et kirjaniku ja kirjastajana on lugemine ju osa mu tööst. Samas tean, et olen selleks võimeline, aga ...

Samas tunnistan endale nüüd, et see peaks tulema siis millegi muu arvelt, sest mul lihtsalt ei ole praegu kõigeks vajalikku vaimujõudu ja ajumahtu. Novembris on algamas rahvusvaheline romaanikirjutamise kuu NaNWriMo ja ma tõesti tahan seal osaleda ning novembrikuu jooksul romaani valmis kirjutada. 

Peale selle loobusin mõttest, et sel koolivaheajal peaksin ühe lühiromaani valmis kirjutama. Samuti väga raske otsus. Tervelt 2 päeva on ju veel jäänud vaheaega ja ma suudaksin, aga ... Kui mõelda, et sel aastal olen üldse vaid ühe raamatu valmis kirjutanud, milleks on novembris ilmuv "See ei ole sina!", siis ...  

Loobumine on ellujäämine!

Mulle meeldis, kuidas Katri ja Kristjan soovitasid, et selle asemel, et ise keerulised ajad veelgi keerulisemaks teha, endaga lahkem olla. Jah, tuntud soovitus, aga kas me suudame igapäevaselt seda täita? 

Mina tean, et praegusel ajal on minu jaoks  ülimalt oluline enda tassi täis hoida, et suudaks järjepidevalt enda ja 5 lapse vaimse tervise ja igapäevaste tegemistega tegeleda. Kuna ma nüüd teraapias lõpuks avan kooselu aega ning julgen selleaegsesse valusse sukelduda, siis seda enam on energia ja tähelepanu aegajalt kohtades, mis on igapäevastest tegemistest kaugel. 

Tänases Õhtulehes ilmus minuga tehtud intervjuu, milles soovitan samuti, et julgemalt teraapiasse või psühholoogi juurde vms pöörduda. Igatahes - abi küsida! Mul on nii hea meel, et "Rahareede" seekordses episoodis sama mõte kõlama jäi. 

Samuti räägiti sellest, et vaimse tervisega tegelemine ongi ka rahateemadega seotud küsimus. Just seepärast, et kui vaimne tervis pole korras, energia on mujal, siis jäävadki ka rahateemad lahendamata. 

Nii, ma püüan nüüd mitte kogu saadet ette rääkida, sest tegelikult räägiti ka paljust muust. Kuigi soovitan ka teisi "Rahareede" episoode, siis seekordne teema puudutab minnu hinnangul veelgi laiemat hulka inimesi, nii et ülimegaväga soovitan kuulata. 

Aitäh, Katri ja Kristjan, et olulised teemad nii mõnusalt lahti rääkisite ja minugi mõtetes selgust tuua aitasite! 

***

Mina olen Heli Künnapas (41), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (14a, 12a, 11a, 9a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
 
Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 
 
Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  
 
Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  
 
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

kolmapäev, 27. september 2023

Kuidas mu lapsed laval närvi ajada?

Nägin siis lõpuks ka selle ära, et kuidas mu lapsed laval ja enne sinna jõudmist närvi saab ajada. Jah, see on mõne puhul neist midagi erilist. 

Nädalavahetusel toimus taaskor Halinga Puhkpillifestival. Põhimõtteliselt võib öelda, et see on üritust, millelt 6 aastat tagasi meie teekond Tallinnasse ja tõsisema muusika poole algas, sest selle ürituse järel oli esimene kord, kui poiste praegune õpetaja Mathiase eelduste kohta esimesed positiivsed sõnad ütles (hoolimata sellest, et esimest korda laagris ööbinud (=mitte maganud) Mathias kontserdi ajal suure trummi kõrval magas ja õpetaja torkimise peale oma mõned üksikud noodid vahepeal ära mängis ... ja eeldus, et kõva muusikaga saad magada, on ilmselt trompetimängija jaoks tõesti oluline ...). 

Nende aastate (ja eriti viimase aasta jooksul) on mu lapsed esinenud igasugustel lavadel ja igasugustes koosseisudes. Niisama kontsertidel, konkurssidel jne. Olen korduvalt neid lavale minemas näinud. Aga seekord ...

See oli esimene kord nende aastate jooksul, kus kuulsin poistelt, et neil käed ja jalad värisesid. Lood tulid ka muidugi vastavalt välja. Kuigi ikkagi oli ilus kuulata, siis me ise teame, kui ... mitte hästi need tegelikult välja tulid. 

Mis siis teisiti oli? 

Need olid siis kodulava rõõmud. 

Üks lastest ütles, et see koht oli nii suur ja sellepärast ajas närvi. Hmm ... tegemist oli Pärnu-Jaagupi rahvamajaga, kus inimesed istusid peaaegu esinejatega koos.

Pärast lapsega pikemalt rääkides saimegi aru, et asi oligi selles, et muidu esinevad nad enamasti lavadel, kus rahvas on kusagil ... kaugel ... enamasti veel pimedas saalis, nii et sa ei näe neid. Seekord said aga pingutamata inimestele otsa vaadata. Jällegi omaette kogemus. 

Sellest olulisem oli aga, et lapsi olid kuulamas mitmed inimesed, kes nende teekonda pole toetanud. Tuli välja, et lastel on sellest kõigest ikkagi selline pinge ja vajadus tõestada, et valitud tee oli õige, et nad tahtsid seetõttu väga hästi esineda. 

Välja tuli aga see, et üks lastest ütles, et enne esinemist pusserdas nootide noodipuldile panemisega, sest käed lihtsalt värisesid nii kõvasti. Päriselt - ma pole MITTE KUNAGI sellelt lapselt midagi sellist kuulnud. Hoolimata sellest, et mina olen üritanud enne iga esimenist talle rääkida, et "kuule, hakka nüüd natukenegi närvi minema, sest sda lähed lavale! Ära mine nii tuimalt lavale!" Tavaliselt on ta siis minu arust tuimalt lavale läinud ja ... kindla ning ilusa esinemise ära teinud. 

Ja see oli kurb ... sest ma pole aru saanud, et lapsed tahaksid ennast tõestada neile, kes nende teekonda pole toetanud. Loomulikult on ok, et nad tahavad, et need inimesed näeksid, et neil läheb hästi, aga kurb on see, et milline pinge see tegelikult on lapse jaoks, kui ta ootab ja loodab heakskiitu sealt, kus tema  teekonda ja pingutusi halvustatakse või lihtsalt ei märgata, ega väärtustata. 

Eks oleme oma ümber palju kuulnud lugusid inimestest, kes terve elu keskenduvad mõne inimese heakskiidu tagaajamisele ning unustavad ümbert teised inimesed, kes nende tegemisi tunnustavad. Lisaks ka iseenda. 

Seega oli seekordne festival meie pere jaoks murdepunkt. Hea, et selle koha ära nägin. 

Halinga Puhkpillifestival toimus 17.korda ja ma usun, et olen suurel osal neist osalenud. Ka enne puhkpillilaste vanemaks saamist. Mul on ülimalt hea meel, et seda jätkuvalt edasi veetakse ja korraldatakse ning et inimesed Pärnu-Jaagupis ikka järjepidevalt puhkpillimuusika kontsertidele tulevad. 

Loodan, et kohtume taas järgmise aasta festivalil. 

***

Mina olen Heli Künnapas (41), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (14a, 12a, 11a, 9a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
 
Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 
 
Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  
 
Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  
 
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

teisipäev, 26. september 2023

Kuidas kohus seekord meie lapsed siis ära jagas?


Ma tean ise ka, et mul on siin juba nagu lahutusblogi, aga no ... ajad on sellised. Lisaks on mu postkast ka nagu lahutusnõustaja postkast, nii et lihtsam on otse siin suuremad teemad lahti kirjutada, kui kõigile ühe kaupa samadel teemadel nõu anda. Küsimused on lihtsalt kõik samad. Mõistetav. Samas ka kurb. 

Lubasin aga siis rääkida, et milline oli meie viimane kohtuotsus. See jõustus nädal aega tagasi, aga ma pole kirjutamiseni veel jõudnud. 

Kõik oli võimalik

Eelmisel nädalal astusin Harju Maakohtusse siis teadmisega, et kõik on võimalik. Olin terve nädala oma lastega täielik nõid olnud ja endaga samuti. 

Suur osa naisi, kes mulle kirjutavad, ütlevad, et püüavad kohtusseminekut vältida. Julgustan neid seda mitte kartma, sest kohtuotsus annab tulemuse, mida kiusliku suhtlemise korral omavahel saavutada ei saa. Samas- nädal aega tagasi sain aru, mida nad mõtlevad. Enne kohtuistungit istusin ühe lastekaitse kõrval ja soigusin, et "ma ei taha siin olla" ja "tahan koju ära minna". Ta arvas, et ma ei saa lahkuda ja mind nagu natuke oleks seal kohtuistungil vaja. Ma siis jäin. Aga see oli kõige vastikum tunne kõigist kohtuistungitest, kus siiani olen käinud (ja praeguseks on neid olnud ikka mitmeid). 

Mis siis seekord teisiti oli? See, et kõik oli võimalik. Laual olid taaskord KÕIK laste hooldamise ja elukorraldusega seotud teemad- koolid, elukoht, asukoht. Ehk et võimalik oli, et kohtust oleksime lahkunud teadmisega, et kõik, mida viimase aasta jooksul oleme üles ehitanud, lammutatakse uuesti laiali. 

Mis oli eelmise kohtuotsusega valesti?

Laste elukoha, hariduse, viibimiskoha ja osaliselt välismaal käimise osas oli meil tehtud kohtuotsus eelmise aasta septembris. Ehk et aasta aega tagasi. Selle järgi oli mul ainuõigus:

- otsustada laste elukoht

- otsustada laste viibimiskoht

- valida lastele kool ja muu haridustee

- lubada lapsed kooliga seotud välismaareisidele

Hoolduskorra osas otsustati, et lapsed peavad olema 2 nädalavahetust ning pooled koolivaheajad isa juures. 

Rahu see kohtuotsus meile ei toonud, sest vaidlusi tekitas laste transportimine- mida ikka tähendab kohtuotsuses see, et "pooled kannavad transpordikulud võrdselt ja kui isal pole transporti, siis ema sõidutab". See oli lause, mille tõttu lapsed suure osa viimasest aastast neid nö kohustuslikke kohtumisi ei saanud. 

Miks uus kohtuasi? 

Uue kohutasja algatasin mina ise. Nimelt andsin märtsis sisse avalduse, et soovin õigust ka lastega välismaale minna. Proovisin kokkulepet saada kohtuväliselt, aga see ei olnud võimalik. Nii oli loomulik käik avaldus kohtule. 

Sellele vastaski isa vastuavaldusega, kus nõudis KÕIGI eelnevate kokkulepete uuesti ülevaatamist ja et lapsed läheksid täiskohaga tema juurde elama. Või siis vähemalt väiksemad. Plaaniks oli, et kui kõik lähevad, siis suuremad saavad Tallinnas koolis edasi elada, aga hakkavad siis õpilaskodus elama. 

Kõige selle taustaks on muidugi elatise kohtuasi, milles tehti otsus jaanuaris ning mille järgi määrati laste isale minimaalne elatis. See oli arvestusega, et lapsed on tema juures kuni 6 ööpäeva kuu jooksul. 

Kohtumistest rääkides oligi põhjenduseks pidevalt, et elatis on määratud KUNI 6 ööpäevaste kohtumiste osas, seega see võib tähendada ka 0 kohtumist kuu jooksul. 

Teoreetiliselt ju õige. 

Ärakuulamisest sai kohtotsus

Eelmisel nädalal algas kohtuistung siis infoga, et tegemist on ärakuulamisega ja pärast räägib kohtunik ka lastega jne. Kohtuistung kestis 2 tundi (esialgses kavas oli kirjas tund aega). Lahkusime aga kohtuotsusega. Kuna me mõlemad loobusime edasikaebamise võimalusest, siis hakkas otsus järgmisest päevast kohe ka kehtima. 

Usun, et üheks oluliseks asjaoluks oli see, et üks lastekaitsetest ütles, et näha on, et neid lapsi on juba nii palju üle kuulatud nende kohtuasjade raames. Lapsed teavad, et "tuleb järgmine tädi, kes tahab meiega koolidest ja elamisest ja emmest ja issist rääkida". Samas on lapsed alati kõigiga hea meelega rääkinud ja kõigi osapoolte arvamustes on ilusti kirjas, et lapsed oskavad oma arvamusi avaldada. See aga ei tähenda muidugi, et see lastele lihtne, ega hea oleks, et nad kõiges selles niiviisi osalema peavad.  

Seepärast oli ülimalt hea, et arutelude käigus kujunes nii, et jõudsime otsuseni ning see lugu pikemaks ei veninud ning lastega rohkem ei räägitud. 

Asi pole ainult lastes. Kui laste uus advokaat mulle kevadel helistas ja ütles, et on laste esindajaks määratud, siis küsisin mina: "Millises kohtuasjas?" Ehk et ka enda jaoks on seda jama päris palju. 

Langenud koorem

Kohtusaalist tõustes ei saanud ma tükk aega aru, et mis siis nüüd täpselt juhtus. Koorem oli langenud. Kerge oli olla. 

Kõige olulisem oli minu jaoks, et kohtunik ütles korduvalt välja mitmed asjad, mida ise tundsin, kuid minu sõnad ei lugenud: 

1) kohtuotsus jms ei saa sundida teist poolt oma ÕIGUSI kasutama - ehk et kui teine pool loobub oma VÕIMALUSEST lastega koos olla, siis ma ei saa seda sundida. Jah, see tähendab mulle lisakoormust nii ajaliselt kui rahaliselt, aga lapsed saavad sellest aru ja sellega kahjustab teine pool ISE enda ja laste suhteid. See pole minu vastutus. 

2) mõnikord tulebki asju veelgi täpsemalt reguleerida, et asjad toimiksid - ma ise kartsin ühte osa, mis nüüd ikkagi selliselt reguleeritud sai. Seisin sellele tükk aega vastu, kuid lõpuks olin nõus ja praegu tunnen, et tegelikult oli see ikkagi hea. Nimelt siis nädalavahetuste täpne jagamine. 

Milline oli viimane otsus? 

Kahetunnise kohtuistungi tulemuseks oli, et suures osas jäi aasta tagasi tehtud otsus kehtima ja ME SAAME LASTEGA SAMASUGUST ELU JÄTKATA! Lapsed saavad edasi käia koolides ja lasteaias, millesse tulemise võitlesime eelmisel aastal samuti välja kohtus. Me võime jätkuvalt elada seal, kus ise otsustan ja mida suudan meile korraldada. 

Lisaks sellele on mul õigus lastega minna välismaale, kui ise tahan. Reisi pikkuseks kuni 3 kuud. Nimelt on plaanis ühel suvel ära teha reis, mis enne koroonat ära jäi ning lastega suveks ikkagi USAsse sugulaste juurde minna. Nüüd on see võimalik. 

Uute asjadena tuli:

- jagasime ära, et millised on nädalavahetused isaga ja millised minuga-  ehk siis ühel paaris ja teisel paaritud nädalavahetused. Kartsin seda osa, sest laste esinemised jms tegemised võivad asjad segi lüüa. Kirja läks, et esinemised jms kooliga seotud teemad ning tervis on põhjus nädalavahetuste muutmiseks ning neist peaksin 2 nädalt ette teatama. Nüüd siis on õpetajatele antud info, et kõigist esinemistest esimesel võimalusel mind teavitada, sest meil võib see suurem korraldamine olla. 

- jagasime ära transpordi tasustamise korra. See oli suurim senine võitlus. Nüüd on kindel, et üks korraldab ja tasub ühe ning teine teise isa juures oldud nädalavahetuse transpordi. Siis ei ole küsimust, kui palju üks sõit maksab, kes peab sõitma jne. Ehk et see on ilmselt suurim võit. Selle punktiga sai muidugi kohe kohtupäeva õhtul selgeks, et kohtuotsusesse tuleb kirja panna ka see, et milline on laste bussipeatus. 

- välismaale mineku õigusega olin lõpuks nõus ka isa suhtes. Temal on vaja 2 nädalat enne reisi mulle teavitada, kuhu läheb ja kus lastega peatub. Algul olin selle vastu, sest lapsed pole ka Eestis temaga nii palju olla saanud kui oli kirjas eelmises kohtuotsuses. Samas sain aga ise ka aru, et tegelikult on ju lastele parem, kui saavad rohkem reisimas käia. 

Kas kohtuskäimine aitas? 

Ilmselt kirjutan mõne aja pärast pikemalt küsimustest, mida te minu käest kõige rohkem küsite. Oluline teema on aga see, et kõik, kes minuga ühendust võtavad, kardavad kohtusse minna. Mina näen praegu, et see on parim otsus olnud. Kohtuotsused võtavad küll aega ja on pingelised. Ning nagu aru saada, siis õiguste osa täitmist keegi siiski kontrollida ei saa, aga ikkagi on see mingi kindlus. 

Jah, hooldusõiguse jms osas saab kohtus üha uuesti ja uuesti käia kuni laste 18-aastaseni saamiseni. Ja seda ei saa kuidagi takistada. 

Oluline on aga kõik asjad ära põhjendada.

Mida rohkem on sul kirjalikke tõendusi (omavahelised kirjavahetused, laste toimiv elukorraldus ja senises koolis hakkamasaamine jms), seda lihtsam on asju ajada. 

Kohtuistungil on oluline ISE kõik tõendid esile tuua ja neist rääkida. Enamikus kohtuasjades ei ole kohtu asi lisamaterjale otsida. Samuti, kui sa arvad, et kohtunik kogu mitmekümneleheküljelist materjali valdab, siis nii see ei ole. Ise pead kas või korduvalt esile tooma kõik asjaolud, mis otsust võiks mõjutada. 

Ole valmis erinevates lahendusteks. Selge on see, et igasugustes vaidlustes ei saa võitjat ja kaotajat olla. Mõlemad pooled nö võidavad ja kaotavad. 

Kõige tähsam on aga TEGELEDA! Laste hooldusõigus ja kogu elukorraldus on teema, mida ei saa edasi lükata ja mis ei lahene, kui peitu poed. Sellega tegelemine võib vastik olla, aga tegelemata jätmine pole ka meeldivam. 

Hooldusõiguse teemadel soovitan mina alustada KOV lastekaitsetöötajast (nüüd: laste heaolu spetsialist!). Jah, neid on erinevaid ning EI, sa ei saa loota, et ka lastekaitsetöötaja laste huvisid esmatähtsaks peab (no näiteks meie puhul ühe lastekaitse soovitus tõsiselt kaaluda, et 3 last võiks elada õpilaskodus, selle asemel, et ühe vanemaga päriselt Tallinnasse kolida). 

Ühtseid lahendusi pole, seega ei saa keegi kellegi pealt otse midagi üle võtta. 

Mina jagan meie loo kohta asju just seepärast, et kaoks HIRM teemaga tegeleda. Mina vajasin paar aastat tagasi just infot, mida polnud. Tundsin ennast samuti hirmul ja ebakindlana. Kõik oli võimalik. Samas täna, rohkem kui 2 aastat pärast lahkukolimist ja 1,5 aastat pärast kohtuasjade alustamist on tunne hea ja turvaline. 

Loodan, et kellelegi on minu kogemustest kasu ning mõne aja pärast vastan ka siin küsimustele, mida minu käest küsite. Võid siia postituse alla ka jätta küsimusi, kui veel midagi teada tahaksid ja siis mõnes järgmises postituses vastan. 


***

Mina olen Heli Künnapas (41), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (14a, 12a, 11a, 9a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
 
Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 
 
Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  
 
Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  
 
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.