kolmapäev, 18. jaanuar 2017

Maria tööpäev Banaanikalaga

Joosepi tööpäev koos emaga polnud kõige lõbusam (kui hilisemad mammutid välja arvata), nagu võid lugeda siit: Lapsed emaga tööle kaasa? Või mitte? Tegelikult ta jäi reisipäevadega rahule, aga see nö töine osa oli tema jaoks igav.

Marial läks hulga paremini. Tema käis minuga pühapäeval kaasas Järva- ja Viljandimaal. Minu ja Maria tööks oli seal vaadata lasteetendust.

Olgu, nii lihtne see ka polnud. Tegelikult algas üritus sellega, et mina rääkisin oma raamatutest, meie elust, oma poliitikas osalemisest ja muudest plaanidest. Ain Ostra kirjutatud kokkuvõtet päevast saad lugeda siit: Lasteetendus Türil ja Ramsil!

Mul puudus igasugune eelinfo enne etendust. Türi rahvamajja sisse astudes lugesin kuulutuselt, et loo pealkiri on "Muinasjutt kuldsest kalakesest".

Etenduse algul astus sisse  uneleva olemisega vanaaegses kleidis haldjalik naine, kes näis kuidagi eksinud. Peatus korra. Ikka veel näis eksinud. Ja siis istus klaveri taha. Siis hakkas ilus! Etteruttavalt võin öelda, et etendus oli tempokas ja haarav, aga muusika oli siiski erakordne osa sellest. Korduvalt unustasin ennast klaverit kuulama ning oleks tahtnud püsti tõusta ja paluda, et pianist Ulla Mölder loo lõpuni mängiks. Aga no mõnel teisel ajal mõnes teises kohas ilmselt.

Siis ruttas sisse soliidselt (vanaaegselt) riietatud mees, kes... näis samuti eksinud. Istus maha ja... hakkas meiega rääkima. Algul ei julgenud keegi teregi vastu öelda, sest teatris ju ei räägita. Tuli välja, et selles teatris räägitakse küll. Etenduse jooksul anti korduvalt lastele (ja emadele... ja isadele... ja vanaemadele... ja ... vanaisasid ei olnud) sõna. Näitleja Allan Kress reageeris kiirelt ja andekalt laste ootamatutele vastustele ning kontrollimatutele kommentaaridele. Lapsed ju ikka pahvatavad mõnikord välja just selle, mida näevad või mis pähe tuleb. Allan Kress ei sattunud kordagi segadusse, ega jätnud kedagi tähelepanuta. Eks see on ka väiksemaarvulise publiku eelis. Oleks saal puupüsti täis, siis ei jõuaks kõigile reageerida.

 Ma tean, et mu 4-aastane Maria suudab teatris hästi käituda. Sellegi poolest on laps aus ja kui talle ei meeldi, siis sa saad seda teada. See etendus Mariale meeldis. Me vaatasime seda ühe päeva jooksul kaks korda ja ta istus ka teise korra lummatult. Eks kaasa aitas ka see, et ta sai etenduse käigus ühe ülesande... ning teisel korral ta oskas seda juba oodata ja kergitas käe kõrgele taevasse, kui jälle oli see koht, et oli ühe lapse abi vaja. See aktiivne osalemine jäi talle ka kõige eredamalt meelde.

Samuti meeldis Mariale muusika. Pärast teise etenduse lõppemist oli võimatu teda klaveri tagant ära saada, sest ta tahtis samamoodi mängida. Meie pianist Ulla Mölderiga rääkisime samal ajal muusikaõpingutest ja pilliharjutamisest. Sain uusi nippe, kuidas Mathiast muusikakooliga aidata.

Enamus meist on kindlasti kuldkalakese lugu kuulnud. Kohvrisse mahtuvas teatris, milles mängis üks näitleja, oli kogu lugu aga nii hästi lahendatud, et kaks korda järjest vaadata oli põnev ning ma ei kahtleks, kui saaks veel vaatama minna.

Minu jaoks oli põnev jälgida, kuidas teisel järjestikul etendusel olid mõlemad esinejad sama tasemel kui esimesel. Tean omast käest, et mitu esinemist päevas on ikka keeruline. Teisel korral hakkad juba mõtlema, et: "Kas seda ütlesin sel või eelmisel kohtumisel?"

Näitleja Allan Kress teatas pärast, et nad käivad ka kodudes laste sünnipäevadel ja väiksemates kohtades esinemas. See pani mõtted tööle. Päeva jooksul kahetsesingi kõige rohkem seda, et kõiki teisi oma lapsi kaasa ei võtnud. Neile oleks lugu samuti väga meeldinud. Ainult seda ma ei tea, et kui nad koju esinema tulevad, kuidas siis klaveriga saab? No meil on kodus akordion olemas :)

Seda ja teisi etendusi tegeva organisatsiooni nimi on Banaanikala Projektiteater. Nimi ise on juba nii naljakas, et Maria korrutas seda tükk aega. Nii nad siis näitleja Allan Kressiga rääkisid kahekesi etenduse ajal: "On ju naljakas nimi?"- "Jah, on küll!". Facebookist leiad nad siit: Banaanikala Projektiteater.

Meie Mariaga saime väga toreda teatrielamuse (korduvalt!) ning ma loodan väga, et minu... ja kõik ülejäänud lapsed ka seda etendust näevad. Õigemini- osaleda saavad! Sest just see ongi ilmselt oluline osa, et lapsed saavad osaleda ning lapsi ei kardeta! Lihtsam on suruda lapsed vaikselt toolidele, kui neilt aktiivsust oodata. Seega tunnustan veelkord näiteja julgust lapsi kaasata.

Pärast esimest etendust võttis Maria aga sisse sellise poosi.

"Nii pole veel keegi meie etendust vaadanud," nentis näitleja Allan Kress.

Nüüd siis on! :)



*****
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!

esmaspäev, 16. jaanuar 2017

Lapsed emaga tööle kaasa? Või mitte?

Viimase nädala jooksul õnnestus mul tööalaselt pea 1000 kilomeetrit läbi sõita. No ja kui mõelda, et mu töökoht on kodus, siis on seda ikka üsna palju. Seda, et mis on töö ja mida ma tööks nimetan, ei hakka ma siin uuesti läbi rääkima. Natuke kirjutasin sel teemal hiljuti Pere ja Kodu blogis: Selle asemel, et enda elu parandada, kritiseeritakse teisi.  Ja tõug on ikka Berni alpi karjakoer, mitte lambakoer. Eks ole!

Ma olen püüdnud väljasõidu-töödele lapsi kaasa võtta alati kui see on võimalik. Ma püüan üldse lastega koos veeta nii palju aega, kui võimalik. Nad on väikesed nii lühikest aega. Samas kõikjale ei saa ma neid kaasa võtta.

Kõige rohkem on minuga kaasas käinud Mathias. Esiteks seepärast, et kui ta oli üksik laps, siis oli loomulik, et ikka ema võtab lapse tööle kaasa. Kui ta sai suuremaks, siis oli tema kõige rahmeldisem, nii et ilma temata oli lihtsam kodus väikseid vaadata. Samas on ta vanima lapsena olnud kõige mõistlikum, nii et temaga on välitöödel kõige lihtsam hakkama saada.

Joosep on siiani kõige vähem saanud kaasas käia, sest ta ei viitsi kusagil nii kaua istuda. No ja seekord oli ta hirmus vaimustunud, kui teatasin, et Tartus toimuvale erakonna juhatuse koosolekule tuleb just tema kaasa. Me keegi ei teadnud muidugi siis, et koosolek kestab kokku 4 tundi. Muuseas otsustasime näiteks sellist asja, et juba järgmisel üldkoosolekul võtab Vabaerakond kasutusele elektroonilise hääletamise.

Jah, poole koosoleku peal oli Joosepil juba kõrini. Siis läks ta koosolekuruumist välja ja mängis trepil. Pärast teised, kes väljas käisid ütlesid, et Joosep oli iga mööduja käest küsinud, et kas koosolek on juba läbi. Kuna kohtumine oli Tartu Ülikooli kohvikus, siis ilmselt liikus seal ka mitte meie koosoleku inimesi...

Pool tundi enne koosoleku lõppu tundsin rõõmu, et mina olen ka nüüd nutiinimene ja andsin Joosepile kätte oma telefoni, millest ta multikaid vaatas. Loomulikult olid meil kaasas ka raamatud, värviraamat ja pliiatsid ning üks uus mänguasi. Nii et Lapse Koosolekupaketi täisvarustus.

Aga tegelikult saime ikka enne ja pärast koosolekut pojakesega mõnustalt koos aega veeta. Terve autosõidu aja jutustasime. Jalutasime mitmes kohas ringi. Käisime Jääaja keskuses. Minu jaoks oli see meeldiv võimalus enda peaaegu 6-aastast pojakest rohkem tundma õppida.

Ma veedan tõesti palju aega lastega koos, kuid täiesti uskumatu, milline teine külg lapsest avaneb, kui sa temaga hoopis teises keskkonnas ja teistes tegemistes vaid kahekesi oled. Me oleme ka kahekesi tihti koos, see pole see, et meil poleks üldse eraldiolemise aega, aga teise Eestimaa otsa reisimine oli ikka kuidagi teistsugune.

Reisi teine päev nägi meil välja selline:


"Emme, tee pilti, kuidas ma leian mammutite jäljed! Siin on mammutid käinud!"

Lõpuks ka mõni omasuurune :)
Mariaga veedetud tööpäevast kirjutan aga juba järgmises postituses. Hoiatan, see sisaldab Banaanikala!

Kas sinul on võimalik lapsi tööle kaasa võtta? Kas seda peaks üldse tegema? Või kuidas kompenseerid lastele selle aja, mil oled tööl ja nad sind ei näe?

*****
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!




neljapäev, 12. jaanuar 2017

Enda eluga ei taha midagi teha?

Eile avaldati Pere ja Kodu lehel mõned päevad tagasi avaldatud tekst. Pealkirjaks sai: Selle asemel, et enda elu parandada, kritiseeritakse teisi (Pere ja Kodu 10.01.2017)- loe siit!


Teemaks ikka see üks ja sama mõte, millest ma pidevalt kirjutan: ela ise oma elu, las teised saavad enda omaga ise hakkama! 

Mind tohutult hämmastavad inimesed, kellel on aega teiste tegemistel pingsalt silma peal hoida. Mul pole kogu enda elulugugi meeles, aga mõnel on aega kõigi teiste elulood (ja eriti möödalaskmised.... NENDE arvates möödalaskmised) meelde jätta. Hurraaa ja juhuu neile inimestele! Väga hea mälu ning ajaplaneerimisega olete, kui selleks kõigeks mahti on!

Aga enda elu on ikka korras, sel ajal, kui teiste eludega tegelete?

Eile käisin üle hulga aja jõusaalis. Mõtlesin, et seekord ei tee sellest enam avalikku aktsiooni ja ei luba kellelegi... aga no igatahes olen endaga taas rahul. Pikk tee on sportimises minna, aga oktoobri lõpus alanud hullumaja on möödas ja nüüd tuleb rohkem ka enda vajadustega tegeleda. Ega keegi teine seda minu eest teha ei saa.

Eile öösel sai valmis ka pool sarja "Mõni õhtu romantikat" uuest raamatust. Korraks tekkis juba paanika, et algne mõte oli olemas, aga see ei jooksnud kusagile. Eile käisin raamatukogus. Kuna mul on enda pere tõttu vaja ennast harida poiste ning meeste kasvatamise osas, siis tõin hunniku selleteemalisi raamatuid.

Esimesena jäi kätte Hartley-Brewer´i "100 nippi rõõmsameelse ja enesekindla lapse kasvatamiseks. Poiste eneseväärikus". Oi, kui mõnus oli kohe esimestest lehekülgedest alates näha, et raamat toetab mu seni õpitut ning seda, mida oma poiste peal niigi praktiseerin. Siia maailma pole vaja rohkem mitte ühtegi madala enesehinnangu ning emotsionaalse kirjaoskuseta poissi, nii et minu töö on aidata lastel sisemiselt tugevaks saada, et nad suudaks ja oskaks ennast ning teisi armastada. Ja sellel ju kogu maailm põhinebki. 

Täna täitsin ka Mathiase kohta koolist saadetud küsitluslehe. Selles taheti teada, et kuidas hindan lapse hakkamasaamist koolis ning mida teen, et last õppetöös aidata?

Minu suureks kurvastuseks muutub Mathias koolis iga päev kurvemaks, sest ta olevat ainus, kellel pole telefoni. Millal see juhtus, et esimese klassi laps on sellise asja pärast kurb? Teisalt- peaksin olema õnnelik, et minu lapse suurim mure on VAID selline ja tegelikult on kõik ülejäänud korras.

Mida sina arvad, kas õpilastel peaks koolis nutitelefonide kasutamise võimalus olema? Või on normaalne, et päeva algul antakse telefonid ära ja tundide lõppedes saadakse tagasi, nagu paljudes koolides praeguseks juba on?

neljapäev, 29. detsember 2016

Meie tita on kodus!!!

Tõesti-tõesti see juhtus ja meie tita on nüüd kodus!

Kindlasti mäletate, et enne jõule algatasin kampaania Aita Joosepi koer jõuluks koju! 
Sellega andsin teada, et esimeste veidi üle 200 raamatu ostmise raha läheb kutsikakese eest tasumiseks. Raamatuid saab muidugi ikka veel osta. Neid hetkel veel jätkub, aga lähevad nagu soojad saiad... no sellised tervislikud saiad.

Paar päeva tagasi aga jõudis meie tita koju ja pilt oli selline:

 




Jaaaa.... ma ostsin kutsika lastele... aga tegelikult on küll nii, et ma olen oma sõber-koera oodanud 15 aastat ja nüüd lõpuks on tunne, et tema ongi see: 

Igatahes praegu läheb meil hästi. Kuna ma tean, et meil on kutsika teemal nii kaasaelajaid ja toetajaid, kui ka kritiseerijaid ja kiibitsejaid, siis hoian teid kõiki edaspidigi pidevalt meie ilusa kutsikase eluga kursis!

Täna tahtsin vaid öelda, et tita on kodus!

*****

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!

kolmapäev, 28. detsember 2016

Minu ilusa elu jõulud pildis

Christian omas elemendis


 Sellest olen juba kirjutanud, et jõulude eelne aeg oli seekord taas väga kiire. Kui sul on neli last, siis on see täiesti arusaadav. Neli pidu lasteaias on aastaid meie reaalsus olnud. Seekord aga käis meie värske koolilaps Mathias päris palju esinemas ja see täiendas päevakava nii proovide kui esinemistega. Minu jaoks oli see muidugi väga armas ja kodune tunne, sest kooliajal andsid jõulude lähenemisest teada just kõiksugused proovid ja esinemised. Nüüd siis pojake sama ree peal ja tundub, et talle väga meeldib. Jätkuvalt ei sunni me teda siin millekski.

Nüüd aga väike piltülevaade jõuludele eelnenud pidudest.

Alustasime Christiani lasteaia jõulupeoga. Sel päeval oli ka Mathiase trenn Pärnus. Kuna vaatasin ise lapsi, siis panin Christiani autos magama, kuna ajaliselt polnud mõeldav, et panen ühe lapse kodus magama ja samal ajal sõidan teisega Pärnusse trenni. Mitme lapsega majandades peab pidevalt logistika ülesandeid lahendama.

Seekord aga läks nii, et Christian magas autos pikalt. Enne pidu andsin ülejäänud lapsed koos autoga lasteaia väravas Herlendile, ise tõstsin poolmagava Christiani lasteaeda. Juba riidesse pannes sai aga selgeks, et Christianil on tõusnud kõrge palavik. Pool rühma oli ammu haige, seega polnud see üllatus. Pidu kulges nii, et Christian oli enamus ajast mu süles. Pildistamise ajaks aga oli omas elemendis. Talle nii meeldib, kui selfie tegemise ajal näeb ennast telefoni ekraanilt. Loomulikult on siis kohe vaja keelt näitada ja muid lollusi sellele telefonipoisile teha.

Joosep läheb muusikakooli eelkooli jõulupeole. Meie perekonna Härra Stiil!

Mina käisin vahepeal Vabaerakonna jõulupeol Pärnu jahtklubis. Tegime üle-eestilise selfie, millel siis esindajad Eestimaa erinevatest piirkondadest.
 
Mathias läheb muusikakooli jõulupeol

Vahepeal üks teatriskäik- "Alice Imedemaal" Pärnu Endlas. See oli samal päeval, kui Mathiase muusikakooli jõulupidu ning sellele järgnes minu ja Herlendi jaoks valla jõulupidu Libatses. Väike Christian jäi seekord vanaema-vanaisa juurde.


Kaspu abistavate käte abil tegime täiendatud perepilti ka- Krissu maha, Kaspu peale :)

Joosepi lasteaia jõulupeol õnnestus ka peaaegu perepilt teha
WAF tantsukooli jõulupidu Endla teatris
 Kuna Mathias pidi tund enne peo algust Endlasse minema, et veel proovi teha, siis jalutasime me väiksematega ringi. Kuulasime, kuidas kiriku tornis kell pikalt helises. Seletasin lastele, et kell sai pool viis. Sellepärast nii pikalt kellamängu mängitigi.

WAFi peol oli vahva jõuluvana.
"Lapsed, kas te teate, mida see tähendab, kui kellad helisevad?" küsis jõuluvana lastelt.
"Jaaaa... ," hõikas Joosep valjult üle saali. "Et kell on pool viis!"
Joosep oleks üldse tahtnud kogu aeg jõuluvanaga rääkida. Ta oli sellest vanast nii vaimustunud. Ma pole teda ammu nii õhinas näinud.
"Emme, miks sa mulle ei öelnud, et tantsukoolis käib jõuluvana? Ma oleks ka siis trennis edasi käinud," sain lõpuks teada, mis mu last motiveerib.
Maria jõulupidu oli meie peres lasteaia pidudest viimane

Mathias koolis
 Kui vana on luuletus "Jõuluvana, kullapai..."?

No Mathias oli igatahes hirmus kindel, et tema esitab lihtsalt selle luuletuse jõuluvanale. Ta küll luges ette paar last, kes samuti seda loevad, aga polnud üldse nõus, et ta võiks hoopis laulda. Kui sama luuletus aga korduvalt kõlas, siis teatas Mathias jõuluvana ette astudes, et tema hoopis laulab.

Jõuluvana oli ka vahva. Ta avastas, et Mathias ei tea püramiididest midagi, seega peaks ema lapse Egiptusesse viima. Hmm, ma küsin järgmisel aastal jõuluvanalt kingituseks mõned lennupiletid ja siis võin ju viia küll! Eks jõuluvana teab, mis tal laos üle on.

teisipäev, 27. detsember 2016

Selgus SUURE PULMALOOSI võitja!

Lõppude-lõppude-lõpuks sai suur pulmaloos läbi!

Augustikuus sai kokku pandud mõnus pakett vahvatest kingitustest, mida ise oma pulmi korraldades oleksin soovinud. Nii algas pea 400-eurose kingitusega pulmaloos!

Kingitusteks on:
- kaks tundi lastega tegelemist Everlin Event OÜ-lt- väärtus 200€ (väljaspool Harjumaad jääb võitja kanda transpordikulu)
- kinkekaart omaraamat.ee lehelt- väärtus 30€ 


- pulmaküünal Võhma küünlatehaselt- väärtus 40€ (koos nime ja kuupäevaga)




- suur fotolõuend mõõdus 105-70cm Minu Print Oü-lt- väärtus 50€

- tordi lõikamise komplekt Pruutpaar OÜ-lt- väärtus 36€



-  külalisteraamat Liis Vildelt ehk käsitöömeistrilt Tasku Draakon väärtus 30€

(külalisteraamat pildil parempoolne. Keskel kingituste karp ning vasakul abielutunnistuse kaaned)





Kes ei võida, kuid sooviks siiski neid imelisi asju endale osta, siis võtke aga julgelt tegijatega ühendust ja küsige pakkumist. Varsti näitan siin ka meie Omaraamat.ee lehelt tellitud pulmaraamatut.


Suure loosimise käigus õppisin seda, et mulle meeldib tihemini oma lehe sõpradele kingitusi jagada. Kuna auhind on suur, siis seadsin ka suure eesmärgi- meie facebooki lehekülje Minu ilus elu maal sõprade arvu suurenemine umbes 300 pealt tuhandeni. Paari kuuga huviliste arv kahekordistus, kuid tuhandeni on veel maad. Sellegi poolest ei tahtnud ma loosimisega rohkem venitada. Paljud uued kingitused ootavad. Nii et edaspidi ilmselt leiate siit tihemini väiksemaid loosimisi, mitte enam nii pikka ja suuremahulist.

Aga lähme nüüd asja juurde: tuli teha karm, aga õiglane valik.

Suure pulmaloosi võitja on ..... (trummipõrin)...

JANE SAARERAND!!!

 

Palju-palju õnne! Kogu see kingivalik on nüüd Sinu!!! 


***
Kui tahad kursis olla ka meie ilusa maaelu ülejäänud vahvate tegemistega, siis tule meie facebooki sõbraks siin: Minu ilus elu maal facebookis!

pühapäev, 25. detsember 2016

Delfi päkapikud käisid meil külas ja lapsed soovisid midagi maailmale

Detsembrikuu keskel käisid meil külas Delfi naisteka päkapikud. Põhjuseks ikka see, et novembri keskpaigast hakkas mul nende lehel ilmuma jõulujutt "Jõuluks koju". See pidavat olema ülimenukas ja suurte lugejanumbritega.

Seda on küll väga vahva kuulda!

Täna pandi siis üles video sellest, kui Delfi naisteka päkapikud meil käisid. Kohtumine oli nii vahva, et me muudkui jutustasime. Pärast hakkasin mõtlema, kas midagi asjalikku ka räägitud sai. Videos said aga suures osas sõna lapsed. Vaata siit, millised on nende jõulusoovid ja mida nad soovivad eestlastele... ja kogu maailmale. Jah, nii suurelennulised mõtted meil siin.

Video on siin:
Delfi päkapikud külas jõulujutu autoril

Pärast päkapikkude lahkumist tegin lastest pilti ka:

Külaskäigu ajal oli jõulujutt alles trükki läinud, kuid nüüdseks peaks see kättesaadav olema igas raamatupoes. Minu enda käest saab ka. Selleks tuleb kirjutada helikunnapas@gmail.com ning oma soovist teada anda. Pärnu-Jaagupis saab raamatut osta ka Rukkilille lillepoest ning raamatukogust.

Taaskord Liis Karu poolt kujundatud raamat näeb välja täpselt nii ilus:

Raamatus on 208 lehekülge, nii et mõnus mõne õhtu lugemine.

Peale selle otsustasin vahepeal, et kui teen reegleid, võin neid ka ümber teha. Seega- pea 400-eurose auhinnaga loosimine toimub juba homme, 26.detsembril!!! Osalejate nimekiri läheb lukku kell 20.00! Seejärel loosime lastega ühe võitja välja! Nii et praegu on veel aega osaleda. Osalemiseks vaata siia: suur pulmaloos! 

Aga muidu on meil hästi. Palju pidusid, kallistusi, häid soove, kingitusi jms on vahetatud. Armas on olla:





teisipäev, 20. detsember 2016

6 olulist märki, et võid jõulude ajal "ideaalse ema" kohale kandideerida!

Täna sai meil peetud viimaste nädalate kuues jõulupidu.



Homme on ees veel kaks ning siis on selleks aastaks kõik. Seejärel tulevad kodused jõulud.

Olgu, ma pean ausalt tunnistama, et kõigil neil pidudel me täiel rinnal ei osalenud. Joosepiga käis muusikakooli eelkooli peol hoopis vanaema. Mathiase viis issi muusikakooli peole ja lõpus läks järgi, et sealt otse perekondlikult "Alice imedemaal" etendusele kihutada.

Üldse oleme selle-aastases jõulurallis palju järeleandmisi teinud. Siiani olen näiteks kindel olnud, et lasteaia jõulupidudel peab kogu pere vaatama, kuidas päevakangelane koos rühmakaaslastega laulab ja tantsib.

Täna just meenutasin üle-eelmist aastat, kui pidin kogu selle jõulumölluga üksi hakkama saama, sest Herlend oli Soomes tööl ja saabus jõululaupäevaks. Just siis, kui olin kindel, et kõigi nelja lapse igale jõulupeole vedamine on õnnestunud, teatas tol ajal 3,5-aastane Joosep keset jõulupidu jõuluvanale, et:
"Jõuluvana, aga minu issi on Soomes!"

Valus! Kõigil teistel saalis oli samuti. Aga tol ajal ei näinud me võimalust, et sellist peremudelit muuta... Nüüd näeme! Ja ehk suudame nii ka jätkata! See tähendab siis, et kõik on pidevalt olemas ja koos.

Koos-koos-koos peaks 8-peoline jõulumöll olema köömes, aga sellegi poolest olen viimaste nädalate jooksul avastanud endast super ema võimed... eee, tähendab "super ema" võimed!

"Super ema" tiitlile võid koos minuga kandideerida siis, kui: 
1. lasteaia ja kooli jõululaadale palutakse tuua isetehtud asju ja küpsetisi ja sina... annad lastele oma raamatuid kaasa! No teoreetiliselt on ju isetehtud! Lased hinna hästi madalaks, et kookidega samas hinnaklassis olla ning tunned, et ehk oled oma rolli mingilgi moel täitnud.

2. viimasel koolinädalal viid lapse korralikul muusikakooli õhtusesse trompeti tundi. Eriti kuna eelmisel nädalal oli laps haige, siis kinnitad, et veel üks nädala pingutada ja siis saad vaheajale. Enne muusikakooli juurest ära sõitmist näed, et kõik tuled klassides on kustunud. Lähed nii igaks juhuks korraks tagasi. Vastu tuleb tunnistuse ja kommikotiga laps, kes teatab, et muusikakoolis ongi juba koolivaheaeg.
"Ahhaaa, " noogutad mõistvalt. "Järelikult neljapäeval ei pea tulema!" rõõmustad enda arust last.
"Täna juba ei pidanud tulema!" tutvustab laps sulle karmi reaalsust.

3. lapsed tahavad piparkooke teha, siis ostad poest glasuuri ja... piparkooke! Ja siis koos glasuurite poest ostetud piparkooke. Ja lapsed on selle üle õnnelikud (huh, kodune kasvatus!)! Kuna igasugune ehitus alles ikka käib, siis pole meie majas jätkuvalt ühtegi ahju, milles piparkooke teha. Nii on sellise asjade kulgemise taga praktilised põhjused. Aga väga pikalt vist sellise "piparkookide tegemise" peal enam liugu lasta ei saa.

4. jõulupeol (selle aasta kuuendal!) tuleb jõuluvana nähes meelde, et lapsega ununes paki lunastamise laulust või luuletusest rääkida! Me oleme pea kuu aega kodus pidevalt Mathiase esinemiste ning teiste laste õpitud jõululaule laulnud. Muidugi ka klassikat. Seega kõigil on laule, mida nad oskavad. Samuti võid igale meie lastest öelda, et: luuletust alga! ja saad piiiiika luuletuse misiganes teemal. See pole võib olla riimis, aga rütm on kindlasti õige. Mõnel korral isegi mõtlesin, et peaks lastega luuletuste õppimise ette võtma, aga.. enne jõudsid jõulud kätte. Siis mõtlesin, et enne jõulupidu lepime vähemalt kokku, et millist laulu meie repertuaarist keegi laulab... aga enne jõudis jõulupidu kätte.

Nii läkski täna 4-aastasele Mariale jõuluvana juurde appi suur vend (teistel käisid enamasti emad). Käskisin Mathiasele öelda, et Maria laulaks koos vennaga kraadiklaasi laulu. Maria aga ei olnud nõus. No nii kutsus jõuluvana mind ka välja.
"Kas teid on veel? Isa ka? Kutsume kohe kogu suguvõsa siia?" arvas jõuluvana.
Aga me saime ikka kolmekesi hakkama. Maria oskas laulu hästi ja polnud probleem.

5. suur laps näeb ühisel raamatukoguretkel paksu teost jõuluaegsest meisterdamisest. Igasugune "teeme ise jõuluasju"!
"Võtame selle raamatu. Siis saame jõuludeks koju igasuguseid asju meisterdada!" arvab Mathias (8a)
"Eee... ei," jääd sina endale kindlaks, sest... äkki peab siis koju igasuguseid asju meisterdama.
No olgu- tegelikult ma lubasin, et võtame selle järgmisel korral, sest tookord me võtsime hunniku jõululugude (õhtujuttudeks!) ja jõululuuletuste (jaa, ma mõtlesin sealt midagi lastele õpetada) raamatuid. Meiserdamise probleem on täpsemalt selles, et esiteks on sellised nokitsemised meie peres ikka keerulised, kui kogu pere on kodus. Üks väike pätu tahab ju sellistes asjades ikka teisi kiusata. Teiseks- kui laps küsib minu abi, siis... ma tõesti pole käsitöö inimene. See nokitsemise pisik on kõikjale mujale laiali jagatud, mitte mulle. Õnneks on mu lapsed sel teemal nii taibud, et ega nad väga tihti mind appi ei küsi, vaid saavad ise hästi hakkama.
Olgu- me läheme ja toome ülehomme selle raamatu ära!

6. sa avastad öösel kell 3 oma kodukontoris tööpäeva lõpetades, et päkapikud polegi poes käinud. Õnneks käis meil eelmisel nädalal külas Delfi Naisteka TV. Kuna nende jaoks olin ma menuka jõulujutu autor, siis loomulikult taheti näha töötuba, kus need lood sünnivad. Seega ma pidin oma tuba koristama. Viimasel ajal on mu kontorituba rohkem ladu kui kontor. Delfi TV jaoks koristades leidsin näiteks nurgast mõne kinkekoti, mis on pärit mingist lugejate kohtumisest. Ühes neist oli avamata Raffaello karp. Nonii- päkapikud ei pidanudki öösel kell 3 tanklasse kommide järgi sõitma ja lapsed said hoopis Raffaellot. Olid väga õnnelikud! Täna saavad ka!

Mõned päevad on veel jõuludeni aega, nii et see nimekiri võib täieneda. Aga kõik, kellel samasugused võimed esinevad, võtke aga uhkelt ritta! ;)

esmaspäev, 19. detsember 2016

"Jõuluks koju" jälgedes ja e-raamatud

Ühel päeval oli nii, et käisime pere väiksematega minu viimati kirjutatud raamatu "Jõuluks koju" jälgedel. Tegelikult küll siis üheskohas, milles raamatu peategelane käib suht teose algul (no kuna see on selline lihtsam ja lühem raamatuke, siis algus on lõpule väga lähedal).

Meie nägime selles kohas välja nii:


Me käisime seal aega parajaks tegemas. Nimelt suur vend Mathias oli sel ajal tantsutrennis ja meil tuli peaaegu tunnike oodata. See on tavaline- nii käib keegi meist kaks korda nädalas Pärnus. Tavaliselt on teine samal ajal ülejäänud lastega kodus. Seekord aga Christian ei maganud. Nii otsustasin ta autos magama panna.

Jah, ma olen üks neist õudsatest lapsevanematest, kes jätab lapse autosse magama ning talvel auto käima, et lapsel külm ei hakkaks ning suvel auto käima, et lapsel palav ei hakkaks. Loomulikult käin teda aegajalt kontrollimas. Sellest, et Magamine on saatanast! Eriti laste oma! kirjutasin varem. Seega seda juttu ei hakka üle kordama.

Krissu jäi lõpuks magama ja nii me Maria ja Joosepiga saime minu leitud salakohas mõnuledes ringi käia. Selle koha avastasin enda jaoks samamoodi siis, kui Mathiast trennist oodates ükskord ringi sõitsin. Äkitselt avanes võimalus merele lähemale keerata ja nii ma seda tegin.

Selle pöördega leidsingi ka oma raamatu "Jõuluks koju" peategelasele mõtlemiskoha.

Kui nüüd veidi rohkem saladust avaldada, siis näeb see välja nii:

Ilmselgelt on tegu ikka Pärnuga, sest "Jõuluks koju" tegevus lihtsalt toimub Pärnus. Mida mu tegelane seal tegi, loe aga raamatust.

Nädalavahetuse jõulupidude raames sai maha peetud palju toredaid vestlusi. Üks küsimus, mida mu´lt küsiti:
"Miks sa rohkem e-raamatuid ei tee?"
Aus vastus: ma ise pole lugeriga lugemist veel katsetanud ja olen siiani väga "vana raamatu" usku. Ma tahan ennast koos raamatuga mõnusalt diivanile kerida ja mõnuleda.  Mu raamat "Minu ilus elu maal" sai e-raamatuks ja seda ikka ostetakse, aga ma ei saa öelda, et liiga palju. Samas paberraamat läks ju kiiresti.

Raamatuga "Jõuluks koju" sai nüüd teine võimalus ära katsetatud, nii et see on netis täielikult avaldatud. Raamatu soovijaid on aga piisavalt. Seega ehk ei peakski seda digimaailma nii väga kartma?

Kas sina loed pigem paber- või digiraamatut?

Ära unusta, et 5€ maksva raamatu "Jõuluks koju" ostmisega on sul võimalus aidata koju Joosepi koer! Jah, selle sama Joosepi, kes siin piltidel linnuvaaltustorni esitleb.

Täpsemalt loe siit: aita Joosepi koer koju! Kui ise raamatut ei soovi, siis palun jaga meie üleskutset! Aitäh! 



pühapäev, 18. detsember 2016

Jõuluks koju #2- järjejutt Delfi naistekas

Novembrikuu keskpaigas hakkasin Delfi naistekas kirjutama järjejuttu "Jõuluks koju". Avaldan tagant järgi nüüd need osad ka siin. Järgmisi peatükke saad lugeda Delfi naistekast.

Igaks juhuks tuletan meelde, et kõik inimesed ja juhtumid on välja mõeldud. Kui kellelegi ei meeldi see, kuidas tegelased käituvad või mida nad teevad, siis tuleb sellest nendega rääkida. Mina tegelaste tegude eest ei vastuta :) Delfi tegijate sõnul pidi mu järjejutt aga olema väga suurte lugejanumbritega ning väga menukas, seega on ilmselt siiski palju inimesi, keda lugu kõnetab. Suur-suur tänu teile kõigile, kes mu järjejutu edule kaasa olete aidanud!

Juba järgmisel nädalal jõuab järjejutt raamatuna ka poodidesse! Minu käest saab ka! Sarja "Mõni õhtu romantikat" järgmine osa ilmub aga 2017a veebruaris. 

Head lugemist!

Jõuluks koju #2

Nädala pärast kodutuks

“Anne-Mari, ma pean sulle midagi rääkima,” on Ülari sõnad, mis ei lähe mul vist kunagi meelest. See oli Indreku lasteaia lõpupeo päev. Maikuu lõpp oli olnud soe, seega olid lillepeenrad õitemeres. Kõik oli väljas nii ilus. Lihtsalt täiuslik. Nagu ka meie pere — olime rõõmsad, õnnelikud Indreku tähtsa päeva ning koosolemise üle. Poseerisime lasteaia saalis perega fotograafile, nagu ka teiste lasteaia lõpetanute pered. Ma olin nii uhke kõigi oma poiste ja üha kasvava kõhukese üle.
Reklaam

Ma ei tahtnud Indrekult tema pidu röövida, seega ei rääkinud teistele veel beebiootusest. Ainult mina teadsin ja rõõmustasin vaikselt hästi hoitud saladuse üle. Ülarile plaanisin rääkida sel õhtul kodus. Ta oli nüüd peaaegu poolteist kuud järjest ära olnud, sest tahtis Indreku lasteaia lõpetamise ja suve alguse puhul seekord nädala järjest kodus olla. Ma ei aimanud midagi, sest lasteaiast koju tulles tegime ka kodu õues ilusaid pilte ja sõime kartulisalatit ja torti, nagu pidulikel puhkudel ikka.

“Ma ei saa seda enam varjata,” jätkas Ülari, kui poisid juba magama olid läinud ning me olime kahekesi oma suure maja köögis. Lasin laualt kokku korjatud taldrikud vaikselt kraanikaussi langeda ja tardusin. See ei tõotanud midagi head. Toetasin ennast seljaga köögi kapi vastu. Ülari tammus närviliselt mööda tuba ja ei vaadanud mulle otsa. “Mis ma siin keerutan… Mul on väga kahju, aga… te pole juba ammu mu ainus pere.”

Metsik valusööst käis mu kõhust läbi. Vajusin seljaga mööda kappi lohistades põrandale istuma. Vahtisin tuimalt enda ette. Ülari jätkas närvilist ringitammumist ja rääkis edasi:

“Mul on juba aastaid Soomes teine naine olnud. Ka eestlane. Ja…meil on ühine tütar.” Iga Ülari sõna oli kui noahoop mu kehasse. “Tüdruk sai nüüd seitsmeseks. Ta käis küll juba Soomes koolis, aga me tahame ta ikka Eestis kooli panna. Seega… me tuleme nüüd siia elama.”

Vahtisin tuimalt põrandat edasi. Üks pisike torditükk oli mu jala kõrval maas. Kuidas see küll sinna sai? mõtlesin. Miks ma praegu torditükile mõtlen, oli mu järgmine küsimus iseendale. Äkki sellepärast, et mu armastatud elukaaslane just lõhkus mu maailma?

“Kas ma… sain õigest aru…” surusin tuimalt sõnad üle huulte. Ülari ei suutnud vist mu lause lõppu ära oodata ja vastas närviliselt:

“Jah, ma tulen oma teise naisega siia majja elama ja…teie peate uue elukoha leidma.”

Kogu selle vestluse jooksul ei langenud mu silmist ühtegi pisarat. Kas mind olid tuimaks muutnud kõik need üksi elatud kuud ja nädalad, mil Ülari Soomes oli? Või oli kogu see lugu minu jaoks nii uskumatu, et mu sisemus ei saanud aru, et midagi hullu oleks juhtunud? Kui see on võimatu, siis seda ei ole olemas, oleks mu sees mulle miski nagu selgitanud.

“Mu naine ja laps tulevad järgmisel nädalal. Selleks ajaks palun pange oma asjad kokku ja kolige ära.”

Minu mehe naine… ja minu mehe laps… aga kes mina siis olen? Ja minu lapsed? Ma ei saanud ikka veel aru, kust see koogitükk sinna põrandale sai, kui ma oma arust panin ju taldrikud nii ilusti kraanikaussi. Meie suure maja ilusas köögis. Selles, mille eest ma olen aastaid üksi hoolitsenud, sest mees oli kogu aeg Soomes ära.

Kõik need lilled ja põõsad, mis ma olin õue istutanud… Ülari polnud neid ilmselt näinudki, sest Eestis olles käis ta meiega kusagil väljas või oli koos oma sõpradega ära. Tema jaoks ei olnud enamusel asjadest siin majas või õues tähtsust, ega tähendust. Minu ja poiste jaoks oli. See oli aastaid meie kodu, kus meie lapsed sündisid, kõndima õppisid, hiljem õhtuti koos minuga elutoas lauamänge mängisid… kõik need mälestused…

Jah, on õige, et enamus mälestusi on minul koos poistega, mitte Ülaril koos meiega. Tema teenis suurema osa ajast raha. Aga meie olime ju alati olemas! Soe, armas kodu hoolivate inimestega ootas teda alati. Ma saan aru, et üle kolme nädala üks nädalavahetus kohtuda on vähe. Aga sel juhul oleks tulnud midagi öelda. Me oleks ju midagi muud välja mõelnud. Ta oleks võinud Soomest ära tulla ja meie juures olla, mitte…

Mitte endale uut perekonda tekitada.

“Kas sa said aru, mida ma rääkisin?” astus Ülari mulle paar sammu lähemale. Vaatasin üles ja nägin tema silmis hetkeks mingit muret. “Kas said aru, et ma tahan, et te nädala jooksul välja kolite, sest ma hakkan nüüd ise oma majas elama?” Mõistsin, et murelik pilk tähendas, et ta tahtis kindel olla, kas ma ikka sain aru, et pean maja ta teise naise jaoks vabastama. See ei olnud mure minu pärast.

“Oma majas?” küsisin kulme kergitades lihtsalt vastu.

“Anne-Mari, sa saad ju aru küll, et kõik, mis siin on, on minu ostetud. Selle kõik olen ma Soomes töötades välja teeninud.”

“Kõik peale meie?” küsisin salvavalt vastu.

“Ära hakka, palun,” tõstis Ülari tüdinud ilmel käe, justkui mind blokeerides. “Sa tead ise ka, et me pole ammu väga lähedased olnud.”

“Ja see annab õiguse meid nädala pärast kodutuks teha?” tõstsin juba häält. “Aga alles me ju tahtsime tütart saada…” tundsin nüüd, kuidas uuele tärkavale elule mõeldes hakkasid pisarad mu silmist jooksma.

“Tahtsime, aga ei saanud! Ju selleks oli mingi põhjus, miks see nii läks. Ju me siis ikka ei soovinud piisavalt palju. Ma mõtlesin juba ammu, et pean oma kahest perest ühe valima. Eks see oligi ka üks märk minu jaoks, et just meie kooselu on lõppenud,” selgitas Ülari taas närviliselt mööda tuba marssides.

“Aga kolm poega saime. Kas nemad ei loe enam midagi?”

“Poisid on juba suured, saavad aru!”

Ma ei uskunud oma kõrvu. Mu vastas seisis justkui võõras mees. Tundsin, et asun kaitsesse. Uudis beebiootusest, mida tahtsin Ülarile täna teatada, jäi vaid minu teada. Pisarad mu silmis jooksid seetõttu, et Ülari sõnad muutsid mu beebi soovimatuks lapseks, kes sünnib väljaspool perekonda. Kodutult! Mul polnud kusagile minna. Mul olid lapsed, kelle eest pidin hoolitsema ja see oli kõik.

Täpselt selline ongi tunne, kui sa kaotad hetkega kõik, mis sul on!



****
Samal teemal:
13.12.2016 Aita Joosepi koer jõuluks koju!
5.12.2016 Anonüümsed kommentaatorid- kus on teie empaatiavõime? (Pere ja Kodu blogis)
20.11.2016 Miks see mees selline tõbras on?