teisipäev, 15. mai 2018

Hakka päevikut pidama ja saad elu selgeks!

Viimastel päevadel olen jällegi hakanud oma mõtteid üles kirjutama. Päevikusse! Tunnistan, vanamoodsat paberil kaustikut ma enam ei tunne. Juba ammustel aegadel käis mu mõte nii palju kiiremini kui käsi jõudis kirjutada, nii et see ajas mind ennast ka närvi. Kui üks lause sai kirjutatud, siis oli kolm järgmist juba unustatud. Ojaaa, mäluga on mul alati suuri probleeme olnud- nagu avatud uste päev- tulevad ja lähevad! Ainult kõige olulisem jääb pidama! Nii ongi päevik samuti juba ammu arvutis.

Esimesed algelised päeviku pidamise katsetused tegin juba umbes 5.klassis. Ehk siis midagi olen aegajalt üles kirjutanud umbes 24 aasta jooksul (appi, kui hirmus number!!!).


Kirjanikuna on see minu jaoks väga oluline materjal. Kuigi suurem osa minu raamatutest ei käistle otseselt minu elu, siis enamus kirjeldatud emotsioone olen ikka läbi elanud. See tähendab, et kui mingit väga emotsionaalset kohta raamatus kirjutan, siis on mul enda mälestustes ja päevikutes tihtilugu olemas koht, kust eelnevalt lugeda juhtumitest, mis minus taas vajaliku emotsiooni esile kutsuvad.

Lugejad on kinnitanud, et minu raamatuid lugedes tunnetavad nad emotsioone. See ongi minu trikk- kui kirjutan, siis tunnen seda, mida kirjutan. Ehk siis eelnevalt tekitan endale emotsiooni, mida kirjutada.

Ning kui ise oma raamatuid üle loen, siis tunnen taas seda emotsiooni. Ei, see pole alati lihtne... aga nii on.

Kõik, kes on päevikut pidanud teavad, et enamasti tuleb mõtete ülesmärkimine meelde rasketel aegadel. Kirjutamine aitab mõtted selgeks mõelda. Paberil-arvutis oma mõtteid üle lugedes saad neist hoopis paremini aru, kui peas edasi-tagasi veeretades. Nii usun, et minul on rasketest aegadest tihti aidanud üle saada just kirjutamine.

Leidub inimesi, kes arvavad, et olen oma elu suuresti raamatutesse pannud. Seda on alati nii naljakas kuulda, sest ma tahan näha seda inimest, kes tunneb mu elu nii hästi, et öelda, et see on raamatus? Üks hästi vahva sõber ütles mulle just mõnda aega tagasi, et mida rohkem ma avalikult kirjutan, seda vähem ta mu reaalsest elust teab. Kuni kohtumiseni. Ja nii ongi- ma ei tea inimest, kes saaks pärast mu raamatu lugemist öelda, kui palju selles oli minu reaalset elu ja kui palju mitte. Aga seda naljakam on jätkuvalt, et leidub kommenteerijaid, kes seda teha suudavad... enda arvates.

Tänase päeva päevikupidamise soovitus on aga see:
hakka kirjutama headest asjadest! 

Seda, et ma mõtteid üles kirjutada soovitan, saite ehk juba eelpool kirjutatust aru. Ja see ei tähenda avaliku blogi pidamist. See ei ole ikka päris kõige väljaütlemise koht. Päeviku all mõtlen kirjutist, mida piirideta endale kirjutada saad.

Klassikalise muredest kirjutamise asemel aga õppisin mina suht hiljuti headest asjadest kirjutama. Sellest, mis mulle rõõmu teeb, mille üle õnnelik olen, mis hästi läks. Ennast kiitma edusammude eest.

Küsimus ei ole selles, et ennast peaks kiitma, sest teised ei märka häid asju ja kordaminekuid. Asi on selles, et meie väärtused on erinevad. Näiteks kui mõned aastad ühe kooli lõpetasin, siis ütles üks inimene, et: "Sulle pole õnne vaja soovida, sest sinu puhul ei nõudnud see mingit pingutust!" Või kui saan mõne uue raamatu valmis, siis lugemist mittesoosivad inimesed "tunnustavad": "Noh, sinu jaoks polnud see midagi!"

Ja kui sellised märkused on ka mõnikord mõeldud kiitusena inimese üldise hakkamasaamise kohta, siis pigem töötavad need solvanguna.

Mida ma nende näidetega öelda tahan ongi, et ise ennast kiita on oluline, sest sa kiidad ennast asjade eest, mis on olulised! Tood endas esile need küljed ja teod, mille jaoks oled vaeva näinud. Ja samas kui võõraste eest oma nõrkusi varjame, siis enda puhul on oluline nõrkustest teadlik olla ja neid ka arendada. Nii saad ennast kiita nõrkuste tugevdamise eest kartmata, et keegi järgmisel hetkel su nõrkust sinu vastu kasutab.

Tänasel päeval kirjutasin mina oma päevikusse igatahes hunniku helgeid mõtteid, sest eelmise nädala lõpus tuli välja mu uus raamat, tänases hommikujaheduses niitsin kiiresti oma töötoa akna alt muru ja nüüd on nii ilus, eile öösel tegin ära hunniku sigimis-sagimis-töid, mis lubavad nüüd suuremate kirjutiste kallale asuda.

Nii et elu on ilus! Ja kui pidevalt paberil enda peale mõelda, siis see püsibki ilus!

***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 7a , 5a ja 3,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 15 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

esmaspäev, 14. mai 2018

Poliitikasse, sest rohkem neljalapselisi emadepäevi ei tule!

Ongi nii, et rohkem neljalapselisi emadepäevi mul ei tule. Tehtud! Ja abikaasa ei saa enam kunagi neljalapselist isadepäeva, sest enne seda lubati meile ikka beebit.

Pühapäevasele emadepäevale läksin tegelikult vastu väga segaste tunnetega. Laupäeval toimus Tallinnas Vabaerakonna üldkogu, mille tulemused olid ühelt poolt etteaimatavad, kuid teisalt... segadusseajavad. Umbes kuu aega tagasi valiti mind Vabaerakonna Pärnumaa piirkonna juhiks, nii et Riigikogu valimisteks valmistumine on järgmiste kuude põhiline teema.

Miks ma räägin poliitikast seoses emadepäevaga? Sest minu põhjus poliitikas osalemiseks on siin:
Pildistas Triin Künnapas- fotograaf Pärnus

Aasta aega tagasi võtsin poliitikast pausi, sest tundsin, et muude teemadega on vahepeal vaja rohkem tegeleda. Kaasa arvatud perega. Samas sain selle aja jooksul aru, et kui ma soovin lastesõbalikumaid otsuseid ning rohkem mõistmist, siis pean selleks ise midagi (rohkemat!) tegema.

Jah, suure tõenäosusega ma kandideerin taaskord Pärnumaal Vabaerakonna nimekirjas Riigikogu valimistel. Juba eelmisel korral küsiti, et miks ja kuidas laste kõrvalt...? Küsin vastu- kes siis veel? Kes peab lastega perede eest rääkima, kui mitte lapsevanemad? Mitte sellised, kes kord kuus last näevad, vaid need, kes reaalselt teavad, mida tähendab elu koos lastega.

Kui räägitakse lastega peredest (eriti lasterikastest), siis on põhiline küsimus (ja poliitikute poolt lubadus), kuidas rohkem raha kätte jagada.

Nagu ütlesin, on lapsed ehk meie kõigi tulevik minu jaoks suurim põhjus poliitikas osalemiseks. See, et neil oleks koht, kus elada, et meil oleks keegi, kes mõnelegi meist tulevikus pensioni maksaks... ja et siin ja praegu oleks tore neid lapsi kasvatada. Aga samas ei ole ma mingite saritoetuste pooldaja. Kui räägime lastesõbralikust riigist, siis see peab tähendama, et pered, kes on otsustanud lapsi kasvatada ei satuks automaatselt vaesuse riskigruppi. Just sellised pered, kes tõesti lapsi harivad ja neile kogemusi pakuvad, nii et neist kasvaksid haritud ja mõistlikud inimesed.

Väga olulised on minu jaoks väikeettevõtlusega seotud teemad, sest tihti on just (linnast väljas elavad) lapsevanemad väikeettevõtjad... kelle jaoks praegu asju muudkui keerulisemaks ja kallimaks tehakse. Nii et ühelt poolt on ettevõtjaks olemine vajalik, et lastekasvatus ja tööelu ilusti kokku sobiks ja teisalt läheb see riiklikult üha keerulisemaks.

Need palju kirutud lapsevabrikud, kus lapsest hoolitakse vaid vanemahüvitise saamise perioodil, on teine teema ja teistpidi mure. Aga neid on vähe. Enamus lasterikkaid peresid on väga toredad ja aktiivsed ning hoolivad nii teineteisest, kui ümbritsevast. Mõned tõrvatilgad lasterikaste meepotis on aga maitse külge jätnud ja nii peavadki paljud lasterikkad ennast pidevalt kaitsma, nagu oleks lapsed saadud riigile või kogemata.

Ja siis loedki enne valimisi kusagilt plakatilt, et näe, meie tegime lastega perede heaks kõik, mis võimalik, sest saate ju rohkem raha kätte... aga see, et samal ajal kütus ja kõik muud kaubad on hulga kallimaks läinud, igakuiselt kütuseaktsiisina väljakäidud raha ei jõua teede parandamisse ja muud sellised vahvad elukorraldused ei leia kusagil märkimist. Sellepärast tulebki ka lastega perede teemale läheneda sisukamalt, kui lihtsalt: "Anname teile rohkem raha kätte (ja samal ajal võtame teise käega selle ikka kohe tagasi!)"

Perepoliitikas kipub olema seisukoht, et lasteraha ja tasuta koolilõuna on põhilised lapsi puudutavad teemad. Tegelikult aga puudutavad lastega peresid KÕIK eluvaldkonnad, seda lihtsalt suurema arvu pereliikmete kaudu, kui keskmist perekonda. Ehk et kui räägin laste tuleviku tõttu poliitikas osalemisest, siis see ei tähenda üksikuid teemasid, vaid tervikliku koosluse mõistmist. 

Enne Vabaerakonna üldkogu oli meediaski palju küsimusi ja mõttevahetusi teemal, et mis Vabaerakonnast saab ja kas ja miks ja kuidas... Mõnigi liige on tänaseks meie ridadest lahkunud... mitmetel kahetised mõtted...

Mulle tõesti ei meeldinud see sopaloopimine, mis toimus. Veelgi enam aga need mürgitamised, mida tihtilugu keegi ei näinud. Mitmegi inimese puhul nägin hoopis teist külge ning see märk jääb külge. Aga mina olen Vabaerakonnas edasi ning kui midagi ülierilist ei juhtu, siis kandideerin Riigikogu valimistel just selles nimekirjas Pärnumaal. Ühegi teise olemasoleva erakonna ridades tegutsemine minu jaoks mõeldav ei ole. Toetan mõtet, et Vabaerakond ei saa muutuda teiste suurte erakondade sarnaseks. Me ei saa tekitada elupõliseid töökohti, ega skeemitada inimestega seetõttu, kellel on soojemat kohta vaja. Meil pole vaja leere, ega nugadega vehkimist, et mingile otsusele ikka õige inimese nimi külge jääks...

Teisalt ei ole see ühe, ega kahe jne inimese kooslus. Igaüks saab anda oma osa. Kui aegajalt naerdakse Vabaerakonna nimes sõna VABA üle, siis minu jaoks tähendab see vaba vabadust anda edast parim, vabadust leida koososa ja teha koostööd, kuid samas erineda... Ja mina kavatsen oma vabadust kasutada!!! 

Ma ei ole elupõline poliitika. Jah, Riigikokku kandideerin kindla sooviga sinna saada, mitte ei tee niisama nalja. Aga kui ma ei saa, et juhtu midagi. Ma teen oma praegust tööd ja elan elu edasi. Ja kui ma sinna saan, siis teen seal tööd nii hästi kui oskan. Ning kui aeg läbi saab, elan ikkagi edasi, mitte ei hakka ennast lolliks rabelema, et kogu eluks ühele kohale jääda.

Suurim probleem meie poliitikas ongi see, et ühed ja samad inimesed on kohale jäänud liiga kauaks. Ministrid, kes on skandaalidega lahkunud, hoiavad mõne aasta eemale ning on taas valimisnimekirjade eesotsas... ja nad valitakse tagasi. Ja siis tulevadki otsused, mille puhul suurem osa inimesi vangutab pead, et kuidas ja kelle jaoks sellised otsused on tehtud.

Vabaerakonna seniste ideede vaibumise suurim põhjus on see, et püüti uute reeglitega siseneda keskkonda, mis on nii ülereguleeritud (nii kirjutatud kui kirjutamata reeglitega). Ehk et kui ei mängi nii, nagu vanad kalad, siis mängida ei saagi. Olen näinud meie seniste Riigikogu liikmete katseid sellest seinast läbi murda... ja samas tunnetan ka väsimust. Nüüd on võimalus, kas leppida selle seisva õhuga Eesti poliitmaastikul või jätkuvalt püüda asju teisiti teha???

Riigikogus peaks olema inimesed, kellel on ka muu elu- ja töökogemus. Tunnistan, mina ei oska plakateid kleepida, millega enamus poliitbroilereid alustab. Ma ei tunne trikke, millega endale aastakümneteks mingit sooja kohta skeemitada. Ja ma ei tahagi tunda. Ma ei mäleta, mida üks või teine poliitik 30 aastat tagasi ütles, et seda talle siiani nina peale hõõruda... olevikugagi tegemist.

Teisalt saan aru, et kogemus ja teadmised on ka olulised, nii et seda mõtet, et täidame kõik Riigikogu liikmete ja teised taolised ametikohad inimestega tänavalt, ma ka ei poolda. See oleks teine äärmus. Vett tuleb liigutada, aga kui liiga äkiliselt keerutama hakkad, siis tuleb selles torm. Seda ka pole vaja.

Nii et minu viimane neljalapseline emadepäev möödus tulevikule mõeldes, otsuseid kaaludes... ning otsustades.  Niisama kaasa rääkida ja kisa tõsta saab igal positsioonil... aga lõpuks on Riigikogus inimesed, kes teevad riiklikud otsused... nii minu kui mu laste ja kõigi teiste ümbritsevate üle... Paljusid neist otsustajatest ei näe suures saalis isegi mitte riiklikult olulise küsimuse arutamisel... Mina tunnen, et tahan kaasa rääkida!

Kui sul tekkis nüüd mõte ja tahad seda minuga jagada, siis kirjuta helikunnapas@gmail.com . Tänased mõtted said kirja kui emadepäeva mõtted... aga tegelikult on mul emadepäev iga päev! Kõik need kallistavad käed on mu ümber iga päev, mitte vaid emadepäeval! Ja nii ei motiveeri mind vaid mingi tähtpäev, vaid igapäevane elu.

Hmm, tekst sai nüüd pikk... aga see teema ajab mind alati väga emotsionaalseks...

Aitäh, et lugesid!

Kasuta oma vabadust olla parim, kes sa võid olla! Mina kasutan! 

Imelist päeva jätku!


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 7a , 5a ja 3,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 15 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

kolmapäev, 2. mai 2018

Kohe-kohe ilmub ,,Minu ilus elu lapsevanemana"

Maikuu on juba käes, aga mina pole sel aastal veel ühtegi raamatut valmis kirjutanud. Poolikuid faile ja hirmus palju mõtteid on küll. Lugejaid, kes muudkui uurivad, et millal järgmine raamat tuleb, on samuti palju. Nagu tänasest Pärnu Postimehest lugeda saad, siis suuresti on mitte kirjutamise põhjuseks olnud pikk haiguste laine, mis on aasta esimestel kuudel pidevalt ühe või mitu last koju jätnud.

Pärnu Postimehe artikkel on siis siin: ,,Heli Künnapas kirjutab lühiromaani valmis kõigest paari päevaga".

Vahepeal sai teoks aga üks teine mõte- artiklite kogumik! Selle pealkirjaks sai peale pikka mõtlemist ning FB sõpradelt arvamuse küsimist ,,Minu ilus elu lapsevanemana". Jah, see on mõtteline järg raamatutele ,,Minu ilus elu maal" ning ,,Laste ilus elu maal". Tegelikult aga siiski eraldiseisev teos, milles on rõhk minu mõtisklustel erinevatel teemadel. Lõpus on ka artiklid, mida teiste inimeste lugudest olen ajalehtedele-ajakirjadele kirjutanud. Lugemismõnu ning kaasamõtlemise kohti peaks jätkuma.

Vahva kaane on seekord kujundanud Kairi Kongi:

,,Elu on kõige ebareaalsem asi siin elus! Ja kui sinuga kõrvuti elavad veel mitu väikest elu, siis on see suurim kingitus. Elus on kurbust ja rõõmu, naeru ja pisaraid. Isegi kui elu pole alati lihtne, on see ikkagi ilus!
Sellesse raamatusse said kirja paljud minu mõtisklused erinevatel teemadel. Kokkuvõtlikult on läbivaks teemaks elu koos väikeste lastega. Me ei oma inimesi enda kõrval, vaid me oleme kõrvuti selleks, et teineteiselt õppida. Just nende kaante vahelt saad teada, mida mina viimastel aastatel olen õppinud!”

Kui soovid raamatut soodsamalt ette tellida, siis kirjuta mulle siia: helikunnapas@gmail.com. 

***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 7a , 5a ja 3,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 14 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

teisipäev, 1. mai 2018

Mida tuleb teha siis, kui sa ilumajandusest mitte midagi ei tea, aga tahad ilus olla?

Täna räägin ja näitan teile tõesti ilu. Jah, ilusast elust räägin pidevalt. Ikka sellest, et ilu tuleneb vaatajast. Sellest, kas inimene oskab ümbritsevat näha ning hinnata. Pidevalt provotseeritakse mind küsimusega, et kas mu valitud elu ja tee on ikka ilusad. Vastan korduvalt: on! See ei tähenda, et alati oleks lihtne, aga ilu ja lihtne ei ole samatähenduslikud sõnad. Vähemalt siiani ei olnud! Seega saab ilus olla ka nii, et samal ajal lihtne ei olegi. Oleneb vaatajast!

Sel nädalavahetusel jõudsime aga lõpuks ammu planeeritud kogemuseni, mis oli tõesti ilus! Siiani on ilus vaadata! Ehk siis teoks sai ammu planeeritud perekondlik fotosessioon. Viimane pereretk fotograafi juurde oli siis, kui Maria oli umbes aastane, seega... umbes täpselt 4,5 aastat tagasi. Hmm, selle aja jooksul on mõndagi juhtunud.

Nüüd sai see kõik pildile. Meie ajagraafikut arvestades oli suht viimane aeg saada ilus perepilt meie veel 6-liikmelisest perekonnast:
Pildistas Triin Künnapas (fotograaf Pärnus)
Tegelikult oli meil aeg kinni juba aprillikuu algul, aga siis läks hoopis nii, et pildistamise asemel osalesin mina armsa erakonnakaaslase Andres Ammase matustel... mis oli minu jaoks omaette oluline sündmus, sest aitas suuresti kaasa sellele, et otsustasin taas aktiivsemalt poliitikas osalema hakata. 

Seekord aga midagi sellist ei juhtunud. Minu päev algas hommikul Maria Indermitte Make-Up Stuudios. Maria juures olen varem korduvalt käinud, seega stuudio valikus küsimust ei olnud. Kuna aprillikuu algul avas Maria päris oma stuudio (Rüütli tn 51), siis selles kohas olin küll esimest korda. Pärnus käib purskaevu ümber hetkel küll suur remont, nii et liivast teed mööda polnud kontstel kõige mugavam kohale komberdada. Kui väljak aga taas ilusaks saab, siis avaneb Rüütli tn 51 3.korrusel asuvast stuudiost imeilus vaade. Ruumid ise on mõnusalt valged ja helged. Uksest sisse astudes oli kohe hea ja hubane tunne.

Nagu ütlesin, Maria juures olin varem käinud. Broneerima hakates aga tema juurde sel hommikul aega polnud. Seega sai minu valikuks Käti. Kusjuures mulle tohutult meeldib nende broneerimise süsteem, kus saad ise igal ajal kõik vajalikud toimingud ära teha. Broneeri kasvõi öösel! Sama on broneeringu tühistamisega, kui seda peaks mingil põhjusel vaja minema. Näiteks nagu meie esimese pildistamise ajaga juhtus.

Nii oli Kätiga kohtumist oodates väike sabin sees, et kas suudan talle selgeks teha, mida ma tahan ja samas ootusärevus, et mida ta minuga teha oskab. Olgem ausad- ma olen ju see klient, kes istub tooli ja ütleb, et: "Tee mind ilusaks!", sest ma lihtsalt ise ei jaga kogu sellest ilu teemast eriti midagi. Õnneks olen alati sattunud professionaalide juurde, kes teavad minu eest, mis mulle sobib. Maria on minu jaoks alati jumestuse ja meigi suhtes turvaline valik, sest oskab mulle sobivaid kooslusi tekitada!

Hirmud olid liigsed. Kätiga sujus meil esimesest hetkest, nii et võisin toolis istudes korduvalt mõnuga ohata, sest nii hea ja lõõgastunud tunne oli. Ja lahkudes nägin välja täpselt nii:
Pildistas Triin Künnapas (fotograaf Pärnus)
Kes veel aru ei saanud, siis jäin Käti töö ja kogu selle tulemuseni jõudmise protsessiga väga rahule.

Nii et Maria Indermitte Make-Up Stuudio on Pärnus minu esmane valik alati. Nende kodulehe leiad siit ja facebooki lehe siit.

Hetkel, kui ma Kätile ütlesin, et: "Huvitav, keegi polegi mulle kodust veel helistanud..." helises mu telefon. Christianile jäetud püksid läksid talle jalga küll, aga neil pole lukku ees. Jaaa, nüüd tuli meelde küll, et juba lasteaia pildistamisel oli sama jama. Kuna hommikul lahkusin nii vara, siis Christian alles magas ja ma ei saanud ise talle pükse proovida. Herlend avastas, et talle valmis pandud särk pole üldse tema mõõtu (hmm, mitu meest mul siis majas on, et meeste särke on mitmes mõõdus???). Seda, et Marial pole sukkpükse, teadsin varem ka. Ülejäänud poisid ei suutnud endale ühevärvilisi sokke kokku komplekteerida.

Õnneks olin selle kõigega arvestanud ja enne fotograafi juurde minekut oli täpselt tunnike aega shoppamiseks. Kõik vajalikud asjad sain kiirelt kätte. Olin õnnelik, et parkimise eest nii vähe maksma pidi... ainult et õhtul linnas jalutades tuli meelde, et tegelikult ma ei lõpetanudki päeval parkimist ära, vaid lihtsalt sõitsin lühikese parkimisaja üle rõõmustades parklast minema...

Fotograaf Triin Künnapase juurde jõudsin just tänu Maria Indermitte soovitustele. Ei, me ei ole sugulased, nii et pole mõtet küsidagi! Mul oli juba eelmise aasta lõpus plaan üksinda üks mõnus fotosessioon teha, kuid tookord see kahjuks vaid mõtteks jäigi.

Soovitused lugesin enne kodus korduvalt läbi ja fotograaf Triin Künnapase Lille tn 4 fotostuudios olime täitsa õigeaegselt kohal. Õigesse ruumi jõudmiseks tuli minna 2.korrusele ning veel omakorda läbi mitme koridori käia ja... ojaaa, terve maja teadis, et me seal liigume! Värinad eesootava võimatu missiooni ees suurenesid iga hetkega!

Fotostuudiosse astudes ei olnud põhjust rahulikumaks muutuda. Panin oma hiljutised shoppamise kotid ning varakult kodust kaasa võetud varuriided ja varuvaruriided põrandale ning siis hakkasin püüdma õigeid lapsi, kellele õigeid riideid veel lisada või vahetada. Usun, et nägin fotograaf Triinu silmis soovi aknast põgeneda... aga ta ei teinud seda. Selle asemel rääkis lastele üle fotostuudios liikumise reeglid, mida me siis muidugi korduvalt kordasime. Eriti Christianile (3,5a), kes leidis palju.. palju huvitavaid asju igast nurgast.

Ja siis hakkas fotograaf Triin imet tegema! Alustasime perepildist... mis eelnevalt minu jaoks tundus kõige võimatum ülesanne olevat! Sujuvalt olime kõik ilusti paika sätitud, vajadusel ümbersätitud. Minu pinge lahtus iga hetkega, sest fotograaf Triin oli lihtsalt nii lihtne ja vaba ning pidas laste igasugusele veiderdamisele väga rahulikult vastu. Perepilt tehtud, langes suur koorem õlgadelt! Ma ise poleks selle peale tulnud, et perepildist alustada, kuid tagant järgi mõeldes oli see kõige mõistlikum, sest lapsed olid siis kõige vähem väsinud.

Seejärel hakkasime igasuguseid muid kooslusi kombineerima. Mulle tundus vahepeal, et ei tule ühtegi pilti, kus kõik lapsed vaataks kaamerasse ning samal ajal hoiaks keele ka suus (eriti Christian). Aga siiski-siiski:
Pildistas Triin Künnapas (fotograaf Pärnus)

Fotograaf Triin Künnapase lastesõbralikkust näitab ka see, et Maria, kes pidevalt kõiki ja kõike võõrastab, tahtis kogu fotosessiooni vahepeal üle võtta. Nimelt avastas neiuke muudkui põnevaid kohti või erinevaid viise, kuidas temast peaks pilti tegema. Kui kõik pildid kätte saame, siis ilmselt pooled pildid on seal ainult Mariast. Laps tunnetab, kas ta tahab koostööd teha või mitte. Ja kui meie Maria niiviisi koostööd tegi, siis järelikult tundis ta ennast turvaliselt.

Kui me poistega enam mässata ei viitsinud ja Maria oli nõus korraks kaamera eest lahkuma, oli minu kord, et saada mõned fotod, mida tulevikus raamatute kaantel või artiklite juures kasutada. Mina jäin pildile siis nii:


Mõlemad fotod pildistas Triin Künnapas (fotograaf Pärnus)
Maria eeskujul võtsin sisse koha diivanil. Fotograaf Triin küsis, et kas ma soovin ikka kõhupilte ka. No et kõik ju tavaliselt soovivad. Teatasin, et pole vaja. Kaebasin ära, et mu enda abikaasa ütles millalgi, et mul pole nagu selline päris raseda kõht, vaid... lihtsalt kõht. Nii et ei mingeid pilte sellest! Lubasin, et küll toome beebi hiljem pildistamisele... (hmm, nüüd ma mõtlen hetke 5 lapsega fotosessioonile ja... humorist olen küll mõnikord!).

Nüüd ma siis istun siin ja vaatan, et on ikka ilus küll! Jah, ma hindan loomulikku ilu jms, aga... ilus on ikka vaadata, kui professionaalid on oma tööd hästi teinud ja välja tuleb selline vahva tulemus.

Suur-suur tänu veelkord Käti ja Maria Maria Indermitte Make-Up Stuudiost ning fotograaf Triin Künnapas- tänu teile on meil imelised fotomälestused meie veel 6-liikmelisest perekonnast! Järgmiste kohtumisteni!

P.s. see ei ole kinnimakstud reklaam! Kõigi teenuste eest tasusime ning siinne kiidulaul on tõestu aus hinnang toredate inimeste tööle! 

***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 7a , 5a ja 3,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 14 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

pühapäev, 15. aprill 2018

Kirjanik Heli läheb laia maailma


Kui oled ise korraga kirjanik ja kirjastaja, siis on fakt see, et keegi teine sinu käekäigu eest ei muretse. Ise muretsed enda ja ka teiste enda poolt avaldatud kirjanike eest.

See tähendab, et laia maailma ka keegi teine mu teoseid ei saada. Ikka ise.

Pikalt on küpsenud plaan, et mõnigi mu teos võiks võõrkeelsena saadaval olla. Pikalt tundus kõik nii keeruline ja kuidagi utoopiline. Nüüd on aga selgeks saanunud, et just mu romantilised lühiromaanid on need, mis võiksid ka võõrkeelseid lugejaid huvitada. Siinkohal suur tänu kõigile, kes mulle sellekohast tagasisidet ning soovitusi on andnud.

Esimeseks linnukeseks saigi valitud sarja "Mõni õhtu romantikat" kolmas raamat "Saatmata kirjad".

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis tõlkijad on omapoolse töö juba teinud ning see julge samm on astutud. Nüüd ainult edasi.

Seega on aga tänasest käimas romantika sarja suur soodusmüük. Nädala jooksul ostetud romantiliste lühiromaanide raha läheb just selleks, et "Saatmata kirjad" ja ka minu järgmised raamatud juba varsti inglise keeles samuti saadaval oleksid.

Tulemas on emadepäev, koolide lõpupeod jne. See on soodne võimalus teha kellelegi romantiline ning lõõgastav kingitus. Kuidas ma seda tean? Sest lugejad annavad muudkui tagasisidet.

Saladustest rääkides, siis ... kuigi ma arvasin, et nüüd hakkavad teised autorid sarjas rohkem kirjutama, siis hetkel olen ka ise sellesse sarja järgmist raamatut kirjutamas. Sai lubatud, et uuel hooajal on tegemised rohkem reisiteemalised. Nii reisib minu raamatu peategelane ilmselt Saaremaale. Ojaa... ühe tavalise maismaalase jaoks on see päris korralik reis! Aga no pikemalt saate lugeda raamatust juba mõne kuu pärast.

Nii kaua aga saad ise tellida ja ka sõbrale soovitada romantika sarja seniseid raamatuid. Praegu saad 2,5 raamatu hinna eest 7 raamatut! Kas saab veel paremaks minna??? Tellimiseks kirjuta kirjastuse aadressile: info@helikirjastus.ee 

Imelist kevade jätku!


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 7a , 5a ja 3,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 14 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

kolmapäev, 4. aprill 2018

Maksuamet- kui palju ma kirjaniku ja kirjastajana peaksin teenima?

Riigikogu valimistel on viimastel kordadel ikka üleval bürokraatia vähendamine, ametnikeriigi lõpetamine. Tundub aga, et umbes aasta pärast toimuvad valimised on liiga kaugel, et esile kerkivad sellised uudised, et "Maksuamet võttis palga asemel dividende maksvad ühemehefirmad sihikule". Keegi on kusagil laua taga istudes avastanud, et kusagil on mingid ühemehefirmad, mis ikkagi liiga vähe makse maksavad...

Esmane mõte on, et meie armsatel ametnikel on tegevust vähe. Hiljuti läbisurutud haldusreformi üheks lubaduseks oli ju samuti, et vähendatakse ametnike arvu, kuid reaalsus on, et enamus on saanud lihtsalt teise ametinimetuse... ja allesjäänud veel palka juurdegi. Hurraa ametnikeriigi lõpetamisele!

Teine mõte seda uudist lugedes on aga arusaam, et nii senise kui endiste valitsuste tehtud maksusüsteemi muudatused annavad nüüd lõpuks tunda ning kiirelt tuleb lisanduvat maksuraha leida. Ettevõtjad on ju need, kes raha teevad, seega ilmselgelt on see esimene koht, kust küsima minna. Suurtel firmadel on suuremad süsteemid, kuidas maksudest eemale põigelda. Ühemehefirmas teeb üks inimene aga ilmselt üksinda kõike, nii et kui ta toodab ja reklaamib ja kauba kohale toimetab, siis loodetavasti pole tal jõudu samal aja ülipädev jurist olla. Vot- tema võtamegi ja teda hirmutame!


Heli Kirjastus OÜ on üks sellistest ühemehefirmadest, mida ma ainsa naisena juhin ning milles tööd teen. Loomulikult tellin sisse mitmeid teenuseid ning kõike ise ei tee. Viimasel ajal olen endale palka maksnud. Seega ma tean, kui keeruline on väikses firmas endale mõistlikku palka maksta... ehk siis maksta kõik palgaga kaasnevad maksud, mida on peaaaegu sama palju, kui ise palka kätte saad.

Aastaid aga töötasin oma firmas tasuta. Nimelt algas see firma küülikufarmi pidamisega. Reaalsus oli, et väikeste laste kõrvalt firma alustamine lihtsalt võtab aega ning pikalt ei ole võimalik endale palka maksta. Enda firmas olen töötanud ka vastsündinu kõrval ehk lapsehoolduspuhkuse ajal... järjekordne probleem? Tõmmake nüüd liistule ka kõik lapsevanemad, kes imiku kõrvalt töötada julgevad. See on ju ka halb, eks ole! Selle asemel, et soodustada, et lapsevanemad tööturult kõrvale ei jää, saab siit ju ka hoopis koorida!!!

Teine reaalsus on, et väikeste laste kõrvalt maal elades ei ole võimalik kusagil linnas kellast kellani sitsimas käia. See ongi põhjus, miks küülikukasvatus küll lõppes, kuid ettevõtlusega jätkasin ning enda raamatute avaldamisest kujunes välja väike kirjastus, mis tänaseks avaldab ka mitmete teiste autorite teoseid. Avaldatud raamatutega saad tutvuda Heli Kirjastuse kodulehel.

Usun, et praeguse nõiajahi alla sattunud ühemehefirmade puhul on palju selliseid, mille on loonud lapsevanemad, kes lastekasvatuse huvides on palgatöö vahetanud ettevõtluse vastu. Jaa, see meie teine suur eesmärk- rohkem lapsi peredesse! Aga see rohkem lapsi tähendab ka rohkem ajaplaneerimist, sest kõik lapsed tahavad kooli-lasteaeda-huviringidesse, õhtul abi õppimisel või pillide harjutamisel, haiguste korral põetamist ja vabu päevi kodus jne. Eraettevõtjana on lastekasvatust kindlasti mugavam ajakavasse mahutada, kui kellast kellani kellegi teise heaks töötades.

Maksuameti esindaja sõnul peaks iga isik saama turutingimustel töötasu. Nii ongi minu küsimus- kui palju peaksin mina kirjaniku ja kirjastajana palka saama? Kas see summa eeldab, et igale Eesti inimesele tuleb limiit, kui palju peaks ta kuu jooksul raamatuid ostma? Mit korda raamatukogus käima? Või ei eelda minu palganumber seda, et mu kirjastus suudaks kuu jooksul mingi koguse raamatuid ära müüa?

Mitu raamatut Maksuameti töötajad peavad igakuiselt ostma ja lugema? 

Kas sellesse plaani on arvestatud, et kõik kirjanikud on samal ajal Riigikogu liikmed ning saavad maksurahast palka? No et siis saaks seejärel enda palgast oma raamatuid osta, enda kirjastusele sissetulekut tekitada ja sellest siis endale õiglast palka ja seega ka õiglaselt makse maksta?

Või hakkame kõik võrdselt Kultuurkapitalist raha saama? No ikka vastavalt oma vajadustele? Seda raha, mida eestlased on kokku joonud ja suitsetanud ja hasartmängudega mänginud? Lõppeb süsteem, kus ühed ja samad saavad pidevalt ja teised jäävad pidevalt ilma ning peavad kõik kulud ise tasuda suutma? 

Kas kirjaniku ja kirjastaja õiglase palga arvestamisel tähendab 4 väikest last seda, et ma peaksin rohkem palka teenima, sest kõigi laste kulud vajavad katmist ja oleks õiglane, et ma lapsevanemana rohkem teenin? Või pigem tähendab, et 4 lapsega kirjanik ja kirjastaja võib vähem teenida, sest pooled tööpäevad lähevad laste kooli-lasteaeda-huviringidesse sõidutamisele, õhtustele õppimistele ning ühistele pilliharjutamistele?

Ühemehefirma tähendab seda, et:
  • sa töötadki pidevalt... või õigem oleks öelda, et töötad igal võimalikul vabal hektel. Ei ole mingit tööpäeva lõppu, millal koju minna, sest enamasti ühemehefirmatajad ongi kodus (mina vähemalt küll töötan kodus). See tähendab, et kui 4 last on korraga haiged, siis on ka sul kontori asemel laatsaret. 
  • teed ise enamusi vajalikke töid ehk et päeva jooksul läbitavate ametikohtade ulatus on koristajast juristini. 
  • kui firmal läheb kehvemini, siis vastutad selle eest ning leiad kas lisateenimise võimaluse või.. igatahes ei ole kedagi teist, kes vastutaks selle eest, et mingi vajalik kogus palgarahaks olemas on.
  • raha investeerid tegevusse nii palju kui võimalik. Kui keskenduda ainult riigi ülalpidamisse, siis millest tuleb areng? Kas esmane küsimus peaks olema, kuidas riigile võimalikult rohkem makse maksta, või kuidas firma tegevust jätkata ning arendada?
Kui Maksuamet räägib solidaarsusest maksude maksmisel, siis kuidas on lapsevanemate suhtes solidaarne see, et mõni inimene panustab lastekasvatusse rohkem, mõni teine naudib samal ajal muid hüvesid... aga aastakümnete pärast maksavad vallaliste elunautlejate pensioniraha need samad lapsed, kelle üleskasvatamise tõttu valisin mina elustiiliks ühemehefirmatamise? 

Mida me siis nüüd soovime? Et ühed ja samad inimesed teeks firmat, hoiaks selle maksudest riiki üleval ning samal ajal saaks lapsi ja neid kasvataks... et need kasvaks ustavateks töötajateks, kes keskenduvad ainult maksude maksmisele ja hoiavad riiki üleval? Kuidas siin nüüd solidaarsuse ning ülesannete jaotamisega jääb?

Liiga tihti on mul tunne, et need, kes teevad otsuseid ja kontrollivad, elavad teises reaalsuses kui meie, kes me igapäevaselt neis oludes hakkama saame.

Loodetavasti saavad kõik aru, et ma ei räägi maksude mittemaksmisest, vaid sellest, et ühest kohast ei saa lõputult korjata. Dividendid on Eestis samuti maksustatud, nii et ühemehefirmad maksavad makse igal juhul.

Olen ise läbinud vaidluse Töövaidluskomisjonis, kus suur tööandja, kes oligi oma tegevuse petmisele ja vassimisele üles ehitanud, sai õigust. Töötaja sai algul isegi õigust, kuid selle otsuse peale vangutasid Töövaidluskomisjoni inimesed pead, et ega nad otsuse täitmise osas ikka midagi teha ei saa. Või kui töötaja avastab tuludeklaratsiooni täites, et aasta otsa pole firma tema eest makse maksnud.... Kas need pole mitte kohad, millega peaks PÄRISELT tegelema?

Saan aru, et meie praegune pensionisüsteem ja tervishoid vajavad lisarahastamist, aga usun, et ühemehefirmad, mis on tihti just lapsevanemate firmad, ei ole kohad, millelt veel sajandat nahka koorida. Saan aru solidaarsusest ja ka sellest, et mina olen see põlvkond, kes mingit pensioni nagunii ei saa, kuid siiski pole mul protesti praguse süsteemi ülalpidamise suhtes. Küsimus on mõistlikkuses.

Kui pidevalt sõnades räägitakse, et ettevõtlus on oluline ja lastekasvatus samuti, siis on minu küsimus mõlemal teemal- mida on reaalselt riiklikult viimasel ajal tehtud nende tegevuste soodustamiseks? Mida olukorra halvendamiseks? Milline on plusside ja miinuste vahekord?



***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 7a , 5a ja 3,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 14 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 





esmaspäev, 2. aprill 2018

Tantsupoistega on lihtsam kui -tüdrukutega

Selleks kevadeks on siis lastel tehtud nii Koolitants kui Kuldne Karikas. Tantsuvõistlused siis. Kuna sel aastal käib ka Joosep (7a) Pärnus tantsutrennis, siis oli meie pere esindatud mitmehäälselt... või peaks ütlema mitmejalgselt? Eks ole ju jalad tantsu puhul häälest olulisemad.

Kui nüüd kõik ausalt üles tunnistada, siis Kuldsele Karikale jõudis tegelikult ikka ainult Joosep. Vanem vend Mathias (9a) jäi lihtsalt paar päeva enne esinemist lihtsalt haigeks. Haiguste teemast hakkab mul juba suht kõrini saama, sest kui aasta alguses sai üks haiguste ring läbi elatud, siis nüüd on käimas teine. Tänaseks on siruli Christian (3a). Maria (5a) tegi enda ringi ära eelmise nädala algul ning tal on lähipäevil lootust juba lasteaeda saada.

Haigused ei puudutaks mind ehk nii palju, aga kuna kirjaniku ja kirjastajana töötan ma täiskohaga kodus, siis mõjutavad kodused põdejad otseselt minu töökohta ja töötamise võimalusi... Kiuviuksuda tahaks... Selle mitmenädalase laatsaretis elamise leevendamiseks tegime eile ühe väikese loodusretke. Pigem siis pisikese kerge jalutuskäigu looduses. Ei mingit haigete piinamist.

Kui nüüd tagasi tantsimiseni jõuda, siis Kuldse Karika kontserdil istudes mõtlesin, kui lihtne ikka on tantsupoistega: ühiselt osteti särgid, tumedad püksid ja tossud jalga. Valmis! Ja poisid nägid ägedad välja.

Tüdrukud... imelised kostüümid... ilusad soengud... pisikestest alates metsikud meigid... Ei kujuta ettegi, kui kaua enne etteastet ühe pundi esinejate ettevalmistamine aega võtta võis. Tulemused olid väga vahvad, aga korduvalt leidsin ennast mõtlemas, et küll mul on vedanud, et mul on kodus tantsupoisid. Marial on suurema osa tema elust olnud samuti lühikesed juuksed, seega pole soengute tegemine tõesti minu kõige tugevam külg.

Teine meeldetuletus Kuldse Karika Pärnu kontsertilt oli see, et maismaalastena ei saa me tihti oma liikumisvabadusest aru. Nimelt võtsin seekord julguse kokku ja ütlesin Semyle ja ta abikaasa Iirile, et nende tantsukool Semiir on see, mille pärast olen tihti kade Saaremaal elavatele lastele. Tantsukool Semiir on põhjus, mille pärast võiks Saaremaale kolida. Semiiri tulemused ja tegemised on samuti lihtsalt klass omaette...  Ja nii julgen öelda isegi siis, kui ma olen väga rahul selle tööga, mida mu lastega WAF tantsukoolis tehakse.

Kuna olen nüüd aastaid saanud last (sellest aastast siis lapsi) Koolitantsu ja Kuldse Karika võistlustel saata, siis saarlased on ka pidevalt Pärnus kohal olnud. Nii tahtsingi juba ammu Semyle oma arvamust avaldada, aga iga kord, kui teda nägin, siis ei julgenud... Nüüd lihtsalt oli ta jälle seal olemas ja seekord võtsin julguse kokku. Tunnistasin ausalt üles, et aastaid tagasi olin mina üks neist, kes tohutult ansambleid 2XL ja Soul Milita fännas, aga juba siis oli just poiste tantsimine see, mis mind kõige rohkem lummas. Eks muusika ise muidugi ka, sest sellist stiili Eestis ju väga ei viljeletud ning nad olid suht teerajajad.

Vaata näiteks siit, millise debüütsoolosingliga Semy hakkama on saanud:

Ja kui semiirikate tantsu tahad näha, siis seda näed näiteks siit: 


Mis aga pärast kummitama jäi oli Iiri välja öeldud mõte, et Saaremaal tantsimise juures on keeruline see, et tantsuvõistlusele tulles pead näiteks pidevalt arvestama praami aegadega. Kõik koos tullakse kogu päevaks kohale ja lahkutakse alles pärast viimaseid esinemisi.

Meie poiste kava oli seekord õhtusel kontserdil, seega hommikusest ei tea ma midagi. Aga sellele luksusele ei osanud ma mõelda enne, kui saarlaste kogemust kuulsin. Nii et järgmisel korral, kui tahaks vinguda, et mitu korda nädalas 40 km laste tantsutrenni ja 40 km sealt tagasi sõita on palju, siis tuleb mõelda, et aga ühtegi praami ju tee peal ei ole!

Ja siiski ei oleks mul midagi selle vastu, kui keegi Pärnu-Jaagupisse oma tantsukooli filiaali avaks :)

Järgmise sügise küsimus minu jaoks on see, et millise tantsukooli ridadesse oma selleks ajaks 6-aastane neiuke mahutada. Talle meeldib samuti tantsimine väga, kuid siiani ei mahtunud tema sõidutamine esiteks logistikaplaani, aga teiseks ei suutnud ma ka sobivat tantsukooli leida. Tunnistan, ma ei taha saata last sinna, kus pärast kontsertil näen, et lapsed jooksevad lihtsalt mööda lava ringi. Mulle väga meeldiks, kui Maria saaks ka õppida seda, mida poisid WAFis, aga kahjuks õpetavad need treenerid vaid poisse. Ehk nagu öeldi ka Kuldse Karika Pärnu kontsertil: WAFile peaks andma auhinna tantsupoiste kasvatamise eest! 

Taaskord kinnitan, et ma ei usu, et ükski minu lastest hakkab tulevikus väga tõsiselt tantsimisega tegelema. Keegi neist pole 3-4-aastaselt korraliku trenniga alustanud. Aga ma näen, et neile meeldib. Ja see ongi kõige tähtsam. Kindlasti tuleb vanemaks saades neil valida endale ala, millega süvenenumalt tegeleda... ja võib-olla ka mitte, sest on alasid, mis ei välista teineteist. Minu kui lapsevanema kohus on luua võimalusi, laduda alusmüüri, millelt lapsed edaspidi ise saavad edasi kasvada.  


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 7a , 5a ja 3,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 14 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 






teisipäev, 27. märts 2018

Kõik tunnevad kaasa ... ja mis sellest muutub?

Praegu oleks poliitiliselt korrektne öelda, et tunnen kaasa kõigile, kelle lähedased Kemerovo põlengu ohviks langesid ning olen mõtetes nendega...

Ojaa... lugesin mõnda neist uudistest ning sees kiskus krampi. Jube!

Minu jaoks on ülitugevad juba need pered, kus kaotatakse veel sündimata laps...seegi on minu jaoks võõras kogemus... ei suuda arvata, mis tunne on kaotada keegi, kes on aastaid sinu maailmas olnud. Isegi, kui ma tean, et me keegi ei tea, kui kauaks siia maailma jääme ning kusagil pole kirjas, et lapsed peavad peale vanemaid surema, siis mõistmine ei pruugi olukorraga leppimist ikkagi lihtsaks teha. 

Suurele hulgale inimestele on see võimalus nüüd kaastunde- ja haletsuslaine lahti lasta... aga veel suuremale võimalus alustada süüdistamist ning jahtimist. Lugesin mõningaid kommentaare- jaht juba käib!

Kommenteerijatele on esmatähtis muidugi, et miks selline asi juhtus! Süüdlase leidmine! Iga tragöödia puhul on vaja ju patuoinast, kelle kaela kõik oma leina ja vihkamise saaks valada. Mõnegi juhtumi puhul on kergendusohe lausa kuuldav, kui tuleb esimene uudis leitud süüdlasest. Nagu see aitaks kellegi kaotusvalu vähendada... Ja tihtilugu jääb mulje, et süüdlane "leitakse", et teema saaks lõppeda ning viha saaks ühte kanalisse suunata. Just selliste viha, kes tahavad vihata vihkamise pärast ning ei huvitugi, et kas tegelikult ka õige süüdlane leiti...

Järgmine verbaalne eneserahuldamise võimalus on kaevelda teemal, et kes on kellele ja kuidas kaastunnet avaldanud ning kas see on ka õiges kohas ja õiges keeles avaldatud... Jaa, ma saan aru, et tipppoliitikute puhul on sellised avaldused üks töö osa, aga teisalt- mingis maailma osas juhtub ALATI midagi hirmsat. Kas tõesti maksame kellelegi palka pidevate kaastundeavalduste eest või... ?

See ongi, mis mind selliste tragöödiate puhul kõige rohkem ärritab- paljud leiavad sellest võimaluse enda elu asendada! Olles tige nende peale, kelle tõttu selline põleng alguse sai, on põhjust olla kuri ja pahur inimestega, kes esimesena lähedusse satuvad. Mõnegi jaoks on see põhjus avada järjekordne pudel alkoholi, sest maailm on ju nii hukkas! Põhjus seda pudelist parandama hakata.Või lihtsalt oma igapäevased tegemised kõrvale jätta, sest millelgi pole ju mõtet...

Ehk siis kasutatakse teiste inimeste tragöödiat, et enda käitumist mitte kontrollida ning enda eluga mitte tegeleda.

Kaugel võõrastega toimunud tragöödia kaudu unustatakse inimesed, kes on läheduses olemas. Unustatakse hea, mis enda elus on olemas. Unustatakse see, mida igaüks meist suudab-saab-peab siin maailmas korda saatma.

Kindlasti ei ütle ma, et ei peaks kaasa tundma ning et kaugel toimuv meid ei puuduta (kindlasti on muidugi ka neid, kes seda mu jutust välja loevad, aga ütlen ette, et siis ei lugenud te kogu mu siinset teksti läbi!!!).

Minu jutu mõte on, et sellised juhtumid peaksid meist igaühele veel selgemalt näitama, mis meil olemas on, kes meie ümber olemas on, õpetama olemasolevat hoidma ning hindama. Keegi ei tea, kui kaua on olemas inimesed meie ümber! Keegi ei tea, kui kaua on meie kasutuses tingimused ja vahendid, mis täna on olemas.

Lugu loetud? Pane nüüd arvuti ära ja kallista oma kalleid... ja kui homme saad ka veel nendega koos olla, siis on see ju järjekordne õnnelik päev! Sellist uudist lugedes mõtle, millist ajakasutust sel hetkel kahetsed? Mida oleksid tahtnud oma ajaga rohkem teha ning kellega rohkem aega koos veeta? Kuidas tahaksid enda oskusi ja võimeid kasutada?

Sina ei ole selles uudises! Seekord mitte! Nii et tee seda, mida PÄRISELT TAHAD! Jaga enda aega-oskusi-jms neile, kellele tegelikult tahad!

Imelist päeva jätku!


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 7a , 5a ja 3,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 14 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 


neljapäev, 22. märts 2018

Tule piilu Maakodus meie kööki

Kui sa tahad piiluda meie kööki, siis märtsikuu Maakodu on see ajakiri, mis seda teha aitab. Seekord on tegemist köökide eriga, nii et tegelikult on seal teisigi vahvaid kööke.

Meie kodu puhul on enim tähelepanu pööratud abikaasa tehtud tööpinnale-köögikapile. Selle tegemiseks on kasutatud põrandalaudu ja tulemus on tõesti vahva.
Kunagi on plaanis, et meile tuleb kööki ka pliit ning hakkame siin ka rohkem süüa tegema. Siis tuleb seda tööpinda küll mingil määral lõhkuda. Aga no see on tuleviku teema.

Selle Maakodu artikli jaoks on pildid tehtud tegelikult umbes aasta aega tagasi, kui ajakirjanik ja fotograaf meil külas käisid. Kuni veebruarini oli vaikus ja siis saadetigi info, et köökide eri ilmub. Nii et sirelid fotodel ei õitse meil praegu, vaid on pärit eelmisest kevadest.

Viimastel nädalatel on mul peas selgeks saanud plaan, et kui siin edasi elada, siis peab ka õues lillede ala veidi paremini korda saama. Kaovad mitmed puud-põõsad, mida ma aastaid olen hoidnud, kuid mille ümber ma ühtegi mõistlikku lillekooslust ei suutnud "ehitada".

Raamatukogust tõin ka mitu ajakujunduse raamatut. Lapsed muidugi leidsid neist üles mängukohtade joonised. Eks minu enda arvamus on tegelikult sama, et lastega seotud ehitised peavad lastega majas esimesena valmis saama. Kui lastel on õues tegevust, on vanematel lihtsam oma tegemisi teha. Kui lastel mängukohti pole, siis hakkavadki nad endale tegevust otsima... ja tavaliselt selle tulemused vanematele ei meeldi.

Juba paari kuu pärast hakkab meie teine laps lasteaeda lõpetama ja selleks ajaks peab ju õues olema koht, kus ilusaid lasteaia lõpetamise pilte teha. Motivatsioon!

Ma räägin- alati on küsimus motivatsioonis! Aeg, vahendid, ilm jms on vaid ettekäänded. Kui on motivatsioon, siis kõik muu toimib!

Imelist päeva meile!

***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 7a , 5a ja 3,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 14 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

esmaspäev, 12. märts 2018

Kui sa seda ei ütle, siis keegi ei tea ehk kuidas ideaalselt vananeda?

Ma pidin 36-aastaseks saama, et mõista (PÄRISELT mõista!) ühte tähtsat elutõde: kui sa tahad, et su soovid täituksid, siis tuleb need välja öelda! Kõige pealt sõnastada endale ja siis suuta ka teistele mõistetavalt sõnastada.Teoreetiliselt tean seda muidugi ammu ning mingil määral ikka praktiseerin pidevalt.

Seekord aga sünnipäevaga seoses sain aru, et kindlasti on meie seas inimesi, kes loevad teiste mõtteid ja saavad igast väiksest märgist aru, kuidas teisi õnnelikuks teha. Enamus meist ei saa aga aru isegi siis, kui otsesõnu kõik välja öeldakse. Nii et oma soovide ja õnne sõnastamine on esimene samm selleni, et su soovid täituksid ja saaksid õnnelik olla.

Ja kuna ma nüüd seda tean, siis võib öelda, et mul oli ideaalne sünnipäev.


Mõtlesin taaskord pikalt, kas üldse mingit pidu pidada. Minu jaoks on alati olnud vastuoluline mõte sellest, et kui ma tahan kord aastas sõpradega oma uut eluaastat tähistada, siis pean pikalt enne üksi koristama ja kokkama... ja siis pärast äkki keegi ei tule ka.

Ühel hetkel aga mõistsin, et sünnipäev on ju mulle! (üllatus-üllatus!)

Esimese asjana panin endale Maria Indermitte juurde jumestuse ja soengu aja. See oli siis, kui polnud isegi veel mingit peo otsust tehtud. Teine otsus oli, et ostan endale kleidi. Ja alles kolmandana mõtlesin, et pidu koos külalistega tuleb ka. Külaliste kutsumine oli lihtne - inimesed, kellega ka muul ajal kohtun, kui vaid kord aastas!

Seejärel tuletasin abikaasale meelde, et tuleb koos lastega mulle lilli ja kingitust ostma minna. Eelmisel õhtul tegime koos lastega küpsistetordi. Nii olid sünnipäevahommikuks ka kõik vajalikud asjad olemas. Hommikune üleslaulmine on terve elu minu jaoks sünnipäeva üks oluline osa olnud. Traditsioon. Abikaasa on pidanud minu kõrvalt õppima, et ilma selleta ei saa. Seega olen läbi aastate korduvalt terve sünnipäeva päeva õnnetu olnud, sest päev ei alanud õigesti. Aga kelleltki ei saa nõuda seda, mida ta ise oluliseks ei pea. Sel aastal oligi kõik korras, olemas ja täpselt nii, kuidas pidi!

Lastega koos pildistamine on muidu väga tore, aga nagu pildilt näha, siis see tähendab, et kui üks on rõõmus, siis teine toriseb, kolmas on rahulikult, neljas samal ajal liigutab... Udukogudest hoolimata on minu jaoks aga oluline selle pildi emotsioon- armastus! 

Õnneliku sünnipäeva järgmine oluline otsus oli, et kõik asjad peavad eelmisel päeval valmis olema. Salati kokkusegamine ja mõned viimased koristamised jäid küll laupäevaks, kuid enamus tegemisi oli tõesti reedel valmis. Ei mingit rabelemist 3 minutit enne külaliste saabumist.

Pärast hommikust tordisöömist lendasingi mina linna ilusaks saama. Maria juures olen korduvalt käinud, nii et teadsin ette, et jään tulemusega rahule. Kiired klõpsud Pärnu rannas tulid sellised:



Siis hakkasid külalised käima. Ja kõik oli lihtsalt tore! Vahva peo eeldus on veel see, et sul pole konkreetseid ootusi, et kes on inimene või mis on juhtum, mis teeb peo ideaalseks. Pidu ei tee kutsutud või need, kes võiks olla. Varem on korduvalt minu viga olnud, et olen õnnetu mõne inimese pärast, kes ei saa tulla. Aga see on normaalne, et kõik ei saa. Ja peale selle ka kõik ei taha.

Nii teevadki konkreetse päeva või ürituse need inimesed, kes on kohal. Ja ma olen nii tänulik teile kõigile, kes kohale tulite ja olite lihtsalt toredad, armsad ja vahvad sellel päeval. Ei mingit suurt plaani. Lihtsalt olime toredad.
 
Lollina tundsime ennast ka. Nimelt tegi Andreas Jürimäe meile mustkunstniku trikke. Jänest ja tuvi ta lõpuks küll kaabust ikka välja ei tõmmanud (ilmselt oli asi selles, et kaabut polnud!), aga kaardid, nöörid, kellad ja muu taoline läks kõik kaubaks. Veronikaga proovisime ära, et ükskõik, kui lähedale nina toppida, siis mõistmise puhul sellest kasu ei ole. Andrease kohta saad rohkem lugeda tema mustkunstniku lehelt. Sealt saad ta endale ka esinema tellida. Soovitan!

Õhtu lõppes täitsa ootamatult nii, et meil oligi laua ääres kitarr ja laulsime. Lihtsalt kõike seda, mida kamba peale nii ootamatult oskasime. Läbi elu on minu jaoks kõige sügavamad mälestused alati jätnud peod, kus osaleb mõni pillimees, nii et saab hommikuni koos laulda. See on lihtsalt nii teistmoodi.

Seega hetkel ongi emotsioon lihtsalt õnnelik! Ja seda suures osas seetõttu, et julgesin ja oskasin õigel ajal välja öelda, mis mind õnnelikuks teeks ning tunnetasin ka ise, mida on õige oodata! Õiged sõnad ja ootused!

Aitäh-aitäh-aitäh teile kõigele, kes olete mu elus olemas!

Kallistamiseni!


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 7a , 5a ja 3,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 14 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com