neljapäev, 23. veebruar 2017

Pole olemas halba ilma, ega liiga väikest põhjust rõõmustamiseks

Lapsed on maailma parimad õpetajad.

Eile saatsin teele peaaegu viimased pakid "Toto tembutab jälle" ning minu enda "Mu koju tood sa" raamatutega. Seega käisin ka Pärnus, et osa raamatuid otse Margiti jaotuspukti viia (jaaa, mulle tõesti tundub vahel, et Margiti kodus on raamatute jaotuspunkt!) ning osa toppida pakiautomaati, mida siin ei ole. Ära sai tehtud ka esimene Soome paki saatmine! Need pakid pole veel koha, nii et ma ei hõiska, et kas sain hakkama, aga automaati sisse ma need pakid igatahes sain.

Tuiskas ja tormas juba enne linna minekut. Kuna mu uus vana auto pole kõige paremate rehvidega, siis mõtlesin hästi ruttu ära käia. Jaa, ma sain uued rehvid, aga need sobivad mu vanale vanale autole Sharanile. Tal läheb aga veel veidi aega, enne kui saan esiklaasi vahetatud, nii et nii kaua sõidan oma uue vana autoga, mille vanemad mulle 35.sünnipäevaks (mis tuleb mõne nädala pärast) kinkisid.

Köhatõbine kodune Mathias oli muidugi kaasas. Sõitsime küll sups linna ja ajasime kõik asjad kiiresti ära. Kahe mehega läheb ikka kiiremini. Pakkida aitas ta mul päeval ka. Meil ei ole nii, et laps on kodus haige. Kui on kodus, siis tuleb kohe leivaraha teenima hakata:




Hmm, huvitav, kas ma peaksin siia naerunägusid ka toppima või saate aru, et tegelikult laps ikka terve päev rakendatud ei olnud. Tegelikult tahtis ta veel ja veel. Eks nad on mul siin suht taibud ja saavad aru, et siin majas me sööme raamatuid... ja joome... ja kanname... ehk et kõike ostame raamatute raha eest. Nii et lapsed aitavad väga hea meelega kõigis töödes, mis on seotud raamatutega.

Paar nädalat tagasi toodi meile kastitäis jäätis.
"Raamatud," oli Christian karjunud, kui kasti esimest korda nägi.
"Kohe näha, mille sees teil lapsed siin majas elavad," naeris Kati pärast.

Tahtsin jõuda selleni, et meie olime kiired, aga no lumi oli eile veel kiirem. Selleks ajaks, kui hakkasime linnast tagasi sõitma, oli kogu tee jube. Õnneks keeras Sauga ringil meile ette teetööde masin, mis teed soolatas. Nii me siis tiksusime sellest auväärses kauguses umbes 60ga kodu poole.

Väiksemad võtsime ka lasteaiast peale. Kodus maandudes oli rõõm suur. Minul õnnelikult lõppenud sõidu üle. Lastel tuuletuisutormilume üle.

Millisel hetkel kaob meil ära võime tunda rõõmu väikestest asjadest? Näiteks sellest, et saab sebra ära peita või avastad ingli, kes just nüüd on siin käinud:

Videolt pole väga hästi näha, aga ausalt tuiskas ja tormas, nii et kogu aeg olid lund kõik kohad täis. Aga laste jaoks oli see puhas rõõm.



Ootamatu lumi tähendab tavaliselt seda, et keegi pole selleks valmis. Lumelabidad on ammu kusagile ära pandud. Ma mäletan, et paar päeva tagasi liigutasin ühte neist. Aga kus... ja kuhu.... Kaebasin lastele oma muret.

"Emme, mina tean, kus üks labidas on!" teatas Joosep rõõmsalt ja jooksis tuppa. See otsimise suund ise juba tekitas kahtlusi. Aga no kui pojake sealt naasis, siis... nägi lugu välja nii:


Nägid, kuidas Troy Christianiga koos kelgutamas käib?

Ja täpselt nii me siin siis tegutseme! Rõõmustame väikeste asjade üle, sest nii jäädaksegi ellu. Ja palju väikseid rõõme annabki kokku suure. Füüsika! Või loogika! No igatahes- nii on!




*****
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!


pühapäev, 19. veebruar 2017

Millised on minu blogi 10 kõige loetumat postitust?

Täna jäi ette  Printsessi postitus "Millised on minu blogi 10 kõige loetumat postitust" . Selles kutsus ta ka teisi blogijaid oma statistikat vaatama. Huvitav mõte. Nii võtsin ka enda lehe statistika lahti.

Üllatusena ei tulnud see, et populaarsete seas olid paljud pulmapostitused. Eks nägin ju juba nende kirjutamise ajal, kui palju lugejaid oli. Samas olid ka mõned üllatused. Sealhulgas näiteks esikoht. Seda ma ei oodanud.

Pooleteise aasta jooksul on inimesed mu blogis kõige rohkem lugenud selliseid postitusi:


10. Meie küll rohkem kunagi ei abiellu - nagu ütlesin, pulmapostitusi on esikümnes palju. Mäletan hästi oma selleaegseid tundeid. Kõiki probleeme, mis tuli lahendada ja mis oleks võinud olemata olla. Mõnigi kord olen oma postitustesse peitnud varjatud sõnumeid vaid mõnele inimesele. Mõnikord on neid hiljem häiriv lugeda ja püüan neid vältida, kuid mõnigi kord on neist kasu ka olnud.

Selle postituse pealkirjaga olen aga jätkuvalt nõus ja usun, et mina küll enam kunagi ei abiellu.


9. Heli ja Herlendi ilupildid - piltpostitust on raske kommenteerida, aga tore, kui nii paljudele ilupildid meeldisid. Püsivingurid, kellele pulmade juures mitte miski ei meeldinud, ei meeldinud muidugi ka ilupildid, aga õnneks see mind kuidagi ei puuduta.

Pulmapiltidega seoses on mul kahju, et nii vähe on pilte koos lastega.

8. Kuidas saavad lapsevanemad tööl käia? - ilmselt puudutab see teema kõiki lapsevanemaid. Tööaegade jagamine, haiged lapsed ning laste kõrvalt töötamine on küsimused, mis tuleb lahendada kõigil, kes on vähemalt ühe lapse saanud. Rääkimata siis veel neljast. Lastekasvatuse ja töötamise ühendamine on minu jaoks läbi aastate olnud oluline teema. On jätkuvalt, sest mul on ikka veel  neli last ja nii ka paljudel järgmistel aastatel. Laste ajagraafikud lähevad iga aastaga tihedamaks ning kulud suuremaks, nii et sel teemal saan mõelda ja kirjutada kindlasti ka tulevikus.

7. Kodutunde kirjastamise tüli - hmm... eee... omapärane kogemus minu tööelus. Väärtuslik õppetund, milleta ma poleks täna see, kes ma olen. Kuigi ma  olen läbi aegade näinud erinevaid inimesi ja saanud igasuguseid erinevaid kogemusi, siis see oli jälle üks... põnev kogemus. Näide sellest, kuidas ühel pool ekraani on üks ja teisel pool teine reaalsus. Ja et kui asi tundub mäda, siis see seda ka on.

Teema arengut kõrvalt jälgides võib öelda, et ma pääsesin sellest teemast õigel ajal välja. Mäletan, kuidas nendel kuudel olin kui halvatud ja ei suutnud mingeid muid töid teha. Peale selle pidin kogu aeg valmis olema, et mida mõni jälle välja mõtleb... huh, kui see lõppes, hakkasid ilmuma mu enda uued raamatud. Vot, see fakt ise näitab, et kui teed õigeid asju koos õigete inimestega, siis saavad õiged asjad teoks. Võimalikult kiirelt tuleb aga ära tunda inimesed, kes sinust kõik välja pigistavad ja seejärel minema viskavad ning uue sidruni juurde lendlevad.



6. Heli ja Herlendi pulmad Reporteris - tantsisime telekas! Ok, õigemini oma pulmas, aga telekasse võeti ka. Reporteris nimetati seda küll kentsakaks pulmatantsuks ... Kas sulle tundub samamoodi?

5. Õudustenädala positiivsem jätkumine- tutvume Soome haiglaga - ausalt, ma arvasin, et see on mu blogi kõige vaadatum postitus. Mäletan, kui selle kirjutasin. Olin mitu päeva Soomes tütrekese pärast mures olnud. Püüdsin samal ajal aru saada, kas ja kuidas saaksime koju... siis jõudis ta hoopis haiglasse, kus tuli välja, et tütrekese elu on ohus... Mäletan seda hetke vist igavesti, kuidas haiglasse sõitsime... kuidas ta mu süles niutsus vaid vaikselt.... Kui sel nädalal vaatasin, kuidas ta peaga vastu tuletõrje torni sõitis, siis tuli kõik meelde... Ma tean, mida sellised õnnetused tähendavad ja olen lubanud, et minu lapsed ei pea olema need, kes tuletavad meelde olulisi asju ja inimesi neile, kes ei oska, ega soovigi hoolida. Nii et pean ise meeles, et oskaks vähemalt ise olulisi inimesi oluliseks pidada.

Kokkuvõtlikult õnnelikult lõppenud meeldetuletus elu haprusest!

4. Pulmakellad helisevad - üllatus-üllatus- teade abiellumisest oli populaarne postitus! Sel hetkel tundus pulmade korraldamine täiesti meeletu mõte. Polnud selleks ju mingeid rahalisi, ega ajalisi võimalusi. Järgmisest postitusest on aga näha, et kui hästi tahta, on kõik võimalik. Tuleb vaid vähendada oma aega ja energiat, mida püsivinguritele pühendada ja nii jääbki aega reaalse elu korraldamisele.

3. 16.07.16 sai meist ametlikult perekond Künnapas-Kruusmann -  kõige lühem populaarne postitus! Kirjas siis ka see, et pärast abiellumist jäi minu nimeks ikka Künnapas. Just seetõttu, et ma oma avaliku elu ja kirjaniku-kirjastaja-poliitiku ettevõtmistega kellegi teise nime kuidagi ei puudutaks. Hilisem praktika on näidanud, et oli ainuõige valik. Ning ei, abiellumise ainuke mõte ei ole nime vahetada, nagu mõnigi on küsinud, et milleks siis abielluda.

2. Suur pulmaloos: võida pea 400€ eest kingitusi - kuna pulmaloos toimus nii pika perioodi jooksul, siis pole ime, et see oli üks populaarsemaid.  Võitja loosisin aasta lõpus välja. Õppisin sellest aga nii palju, et edaspidi korraldan pigem rohkem väikeseid loosimisi, kui ühe pika. Nii saavad rohkemad inimesed kiiremini kingitusi.


1. Aita Joosepi koer jõuluks koju - üllatus-üllatus! Ausalt! Jah, ma teadsin, et väga paljud inimesed jagasid seda postitust. Samuti tean, et väga paljud tellisid minu käest raamatut. Vahva Troy (Pajumäe Tuutu) on meie peres nüüd mitu kuud tugiisikuks olnud ja töötab sellena väga hästi. Troy ostmine oli meie pere viimaste aastate üks parimaid otsuseid, seega oli väga rõõmustav seda ka siinse tabeli esiotsas näha.

Tänan kõiki, kes siin lugemas käivad! Viimasel ajal olen ise jälle pigem raamatute kirjutamisega tegelenud, kuid eks püüan ka blogis rohkem olemas olnud. Eks mõne aja pärast on põnev uuesti vaadata, kas populaarsete postituste statistika muutub või mitte. 

Blogivabal ajal aga kuuleb meist ikka FB lehel Minu ilus elu maal. 

Blogijad, kes te samuti oma kümnest postitusest kirjutate, jagage julgelt siin kommentaarides oma postitusi!

reede, 17. veebruar 2017

Õnnetused õpetavad, kus mu elu keskpunkt asub

Nüüd ma siis kirjutan... kolmapäevast! Nüüd ma suudan.

Ei, mitte midagi pole halvasti. Nüüd on kõik hästi. Vot nii hästi, et ema pani oma lapse kodus tööle:






Isegi sõjahaavad ta näos ei tundu enam eriti hullud. Ja polnudki. Kiirabi kleepis lapse liimiga kinni ja elu läks edasi.

Kolmapäeval oli meil vaba õhtu, kus andsin järele laste pikaajalisele soovile- lähme kooli mäe peale kelgutama. Minu kooliajaga võrreldes on mägi hulga lühemaks jäänud. Joosep avastas kohe, et mõistlik on hoopis teiselt poolt mööda künkad-mättad teed alla lasta.

Mathias ja Maria lasid esimeselt küljelt. Ronisin minagi mäe otsa ja jälgisin, et nad tuletõrje tornist piisavalt kaugelt alla laseks. Nii tegi ka Maria. Poole mäe peal, aga Maria kelk keeras ennast ning tüdruk kihutas (venna eeskujul pea ees) tuletõrje torni poole.

Jah, ma tean, et pea ees pole kõige ohutum sõita, aga eks mu tähelepanu oli samal ajal hõivatud ka Christiani mäest üles sikutamisega. Allalaskmise mõttes aga oli Maria valitud algne tee kõige ohutum. Vähemalt tundus nii, sest tuletõrje tornist veel kaugem rada oleks tähendanud sõitu maja seinani. Mõni hetk varem Joosep just lasi sealt ja sõitis pea seinani välja. Maria aga on ju veel kergem.

Ja nii ma vaatasin mäe otsas seistes nagu aegluubis, kuidas Maria majale lähenes... ja ma ei saanud midagi teha. Peale kokkupõrget saatsin Christiani vaikselt mäest alla. Nägin, et Maria liigutas ja mõne aja pärast hakkas ka nutma. Tõusis püsti. Siis ohkasin juba kergendatult ning jõudsin temani.

Mathias on viimastel nädalatel vapralt vastutavat rolli endale võtma hakanud. Loogiline asjade käik. Seega reastas tema väiksemad poisid enda järgi, kuni mina Mariaga spordikeskusest esmase jääkoti kätte sain.

Kiirabis avastasin, et ma töötan kriisiolukorras hästi. Lapsed rahulikult autosse saadud, ID kaart organiseeritult kaasas, Maria vahva kiirabi töötaja poolt kokkukleebitud... ja siis läks mul silme eest kirjuks. Hetkel, kui Mariale tema kokkukleebitud haava peeglist näidati, võisin mina lõpuks kokku vajuda.

Kui minust taas inimene sai, tõin oma kullakoorma koju. Maria sai ühe vaba päeva lasteaiast, aga kuna need lapsed elavad vaid raamatutest, siis on temagi täna uuesti lasteaias.  Eile aga aitas mul raamatuäris kaasa lüüa ehk  pakkis "Toto tembutab jälle" raamatuid, et need ettetellijatele ära saata.

Koertega jalutada aitas samuti:


Alles täna julgesin juhtunule uuesti mõelda.

"Emme, eks ole ju hirmus, et Mariaga selline asi juhtus? Emme, eks ole juh kahju, et me sinna kelgutama läksime?" ja muud taolised kommentaarid kõlasid mõlemal eelmisel õhtul mu poiste suust. Püüan praegu iga hinna eest hoida olukorda, kus lapsed ei võta liiga palju vastutust. See on lapsevanemate osa. See ongi põhjus, miks ma enne tänast ei julgenud juhtunust mõelda, ega suutnud sellest rääkida.

Aga kui ma praegu seda pilti enda silme eest läbi lasen, siis tuleb esimese asjana meelde... kuidas alles 1,5 aastat tagasi sõitsime sama lapsega haigla poole nii, et ma ei teadnud, mis temast saab. Sellist šokiseisundit olen läbi elanud ainult seoses oma lastega. See juba on minu jaoks märk, kus mu elu keskpunkt asub.

Ma õpin iga päev oma lastelt ja püüan kogu aeg aru saada, mida igaüks neist mulle annab.

Lapsevanemana on minu esmane ülesanne aidata lapsel arendada tema tugevaid külgi ja aidata tal luua õnnelik lapsepõli. See tähendab huviringe, turvalist kodu, sünnipäevade ja muude traditsioonide tähistamist, kohtumisi armsate inimestega, stabiilsust jne.

Olen aastate jooksul palju püüdnud aidata mu lapsi ümbritsevatel inimestel mõista, kuidas nende sõnad ja käitumised (ka kohalolu või mitteolemine) lapsi mõjutavad. Aga see ei ole enam minu asi! Selline killustumine võtab minult jõu oma lastele keskenduda. Mina saan lastekasvatuses arendada ühte inimest- iseennast!

2.. 5... 10 aasta pärast on näha, kas valisin õige tee. Samuti näevad kõik teised, et kas nad on mu lastega õigesti käitunud. Saad seda, mida annad! Mina saan vastutada selle eest, mida ma ise oma lastele annan. Samas ei saa me anda midagi, mida meil pole, mida meile endale antud pole! Aga kõike on võimalik õppida. Kui vaid tahaks.   

Õnnetused ja luhtumised on õppimiseks! Minu jaoks on järjekordne õppetund õpitud. Tehtud! Loodan, et õppisin õige õppetunni.

On asju, mida ei saa tagasi keerata või hiljem järgi teha. Laste kasvatamine (või mittekasvatamine) on üks neist! Lapsele öeldud sõnad ja teod ei kao.

Kas ma valisin sellise elu?
Ei, mu lapsed valisid mind ja minu ülesanne on aru saada, mis on esmatähtis, mis tuleb kohe ära teha, millele võib hiljem keskenduda. Lapsed näitavad meile kätte meie enda nõrgad ja tugevad küljed. Kui võitlemise asemel neile keskenduda, muutub iga muutusega maailm paremaks kohaks.

Kunagi õppisin ühest raamatust, et iga põlvkond saab olla vaid veidike eelmisest põlvkonnast parem. Laste kaudu õppimine on üks võimalus minevikku parandada. Minul on neli suurepärast teejuhti ilusama elu poole!

Õpppetund õpitud- ilusamast elust veel ilusama poole!

Aitäh, mu kullakallid!


*****
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!



laupäev, 11. veebruar 2017

Everlin Event kullakaevajad tõestasid, et ma elan koos koletisega

Ma kahtlustasin seda juba ammu. Mõnda aega arvasin, et elan koos ahviga. Enne, kui sellest kirjutada jõudsin, sai aga selgeks, et elan hoopis koos koletisega. Selleks oli vaid vaja, et Evelin ja Kerlin (Everlin Event OÜ) tuleksid Joosepi sünnipäevale lastega tegelema.


Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et 6 aastat tagasi sündis mu teine pojake Joosep. See tähendab seda, et kuus aastat on põhjust sel päeval rõõmustada. Nii ka seekord. Kuna meil on suur kodu, siis mängutoad jäävad laste sünnipäevadel meist toitmata. Ühtpidi on see mugav- meie ja kõik külalised ei pea linna sõitma, mina ei pea nagu lollakas lapsi ja toite kusagile 2. korrusele tassima ning pärast koju, sünnipäev saab kesta kuni viimsete lahkunuteni (seekord siis järgmise päevani).


Aga on ka negatiivne osa- kui väiksemad lapsed möllavad niisama ringi, siis kuuesed ennast mitu tundi kodus väga lihtsalt ei lõbusta. Siis on variant ise neile mänge mõelda... või tellida appi mõned vahvad tegelased. Mina tellisin nad Everlin Event OÜst, sest Eveliniga oleme ennegi korduvalt koostööd teinud. Evelin Sulg on teinud enamuse mu raamatute tagakaane fotod. Enne pildistamist alati ka meigi ja soengu. Tulemused on olnud  näiteks selised:


Joosepi sünnipäev algas mitmete külaliste saabumisega. Seejärel jõudsid Evelin ja Kerlin, kaasas mitmed kastid. Minus tärkas hirm- kas nad tulid siia elama? Välja nägi küll nii. Näitasin neile kätte hetkel tühja lastetoa, kus nad ennast lahti pakkisid. Varsti laiutasid toas ... igasugused värvid ja vidinad. Hmm, ilmselt siiski ei koli sisse, sest neist jääb elamiseks väheks.


Mõne aja pärast küsisin nad minu käest naela ... kartuleid... eee... Ikka andsin! Mida iganes, peaasi, et lapsed õnnelikud oleksid!

Ja olidki! Ehk siis pärast seda, kui Evelin ja Kerlin ennast lahti pakkisid, me lapsi peaaegu ei kuulnudki. Ok, süüa ja juua ikka andsime neile vahepeal ka.


Mõne aja pärast aga jäime lastest üldse ilma, sest teisest toast hakkasid väljuma ... koletised ... liblikad ... zombied ... ja igasugused muud elukad. Välja nägid nad nii:


Ja siis tuli minu isiklik tõehetk- ma elan koos koletisega! Sellisega:

Aga no kuna ta on niiiii armas, siis ma lepin sellega. 


Rahaliselt oli Everlin Event OÜ tegelaste tellimine minu jaoks sama kallis, kui oleks olnud mängutoa rentimine. Ainult 101 korda mugavam. Eks hind oleneb sellest, kui kaugel sünnipäevapidu Tallinnast on ning mida soovitakse tellida.

Kui sul on aga plaanis laste sünnipäev või mõni suurem pidu (juubel, pulmad vms), kus lastele on tegevust vaja, siis võta Everlin Event OÜga ühendust. FBs leiad nad siit: Everlin Event ja kirjutada võid aadressil  info@everlin.ee. Evelini ja Kerlini pakutavate teenuste kohta saad täpsemalt lugeda siit: Everlin Event teenused!


"Emme, aitäh, et sa need kullakaevajad tädid mulle sünnipäevale kutsusid," tänas Joosep pärast seda, kui oli endale terve kaelatäie "pärlitest" kaelakeesid meisterdanud. 



Hoiatus- teenus on sõltuvust tekitav!!!
"Kas need tädid tulevad täna jälle?" küsisis sünnipäevalaps Joosep järgmisel päeval! 

Aitäh-aitäh-aitäh kõigile, kelle jaoks Joosep ja tema sünnipäev olid piisavalt olulised, et sellest osa võtta! 



*****
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!

teisipäev, 7. veebruar 2017

Mitu raha paneb naise sünnitama ja kuidas peaks ilusti surema?

Esmaspäeval lähen taas Tallinna TVsse. Seekord teemaks, et kas suurenenud lastetoetused aitavad kaasa, et peredesse sünniks rohkem lapsi. (Saade on eetris esmaspäeva, 13.veebruari õhtul) Täna jäi veel ette artikkel Soomlaste ettepanekud: kuidas panna naised sünnitama?  Noh, läks juba neid teemasid lugedes hari punaseks ja tahaks muudkui arvamust avaldama hakata? Kommentaarides on kõik arvamused teretulnud.

See on muidugi vahva küsimus. Võib vaielda ja vinguda, et meil on võrdõiguslikkus, aga eks sünnitamine on ja ilmselt ka jääb ikka naiste teemaks. Seega isegi kui see küsimuse püstitus ajab kohe karvad kogu kehal turri, siis ega SEDA küsimust ei saagi teisiti küsida. Sünnitavad vaid naised. Kui eesmärk on SÜNNITAMINE kui tegevus, siis tuleb jah nii küsida.

Aga kas eesmärk ei peaks olema täisväärtuslike inimeste kasvatamine? Seega oleks küsimus hoopis teine: kuidas toetada perekondi suurema hulga täisväärtuslike INIMESTE kasvatamisel? Või on veel mõni õigem küsimus?

Lastest ja rahast olen korra juba kirjutanud siin: Meil on liiga palju lapsi. Jään selles artiklis kirjutatud seisukohtade juurde:
"Kui me ei soovi ega suuda panustada lastesõbraliku ühiskonna loomisesse, siis on ju pigem tervitatav, kui naised ei sünnita lapsi, kes endaga vaid lahendamist vajavaid probleeme kaasa toovad. Soovides rahvastikku rohkemate laste sündimise abil kasvatada, peame aga tegema otsuseid, mis muudavad elu lastesõbralikumaks ja pakuvad lapsevanematele kindlustunnet ka muul moel kui vaid 18 sissemaksega pangakontole."
Detsembrikuus avaldasin raamatu "Jõuluks koju" (sarja "Mõni õhtu romantikat" 1.raamat), mille peategelane Anne-Mari lahkus teda petnud mehe juurest koos lastega ning loobus ka kogu mehe rahalisest abist. Ikka selleks, et mehega katkestada kõik rahalised ja emotsionaalsed sidemed. Sellise asjade käigu kohta sain väga palju kriitikat, et kuidas ma lasin raamatu tegelasel lastega niiviisi käituda. Rohkem oli kriitikat selle kohta, et miks naine loobus mehe rahast, kui selle kohta, et miks mees naisest ja lastest ei hoolinud.

Soomlaste ettepanekud: kuidas panna naised sünnitama keskenduvad samuti sellele, kuidas lapsed siia ilma saavad. Aga mis edasi? Kuidas need lapsed elavad?

Kuidas teha nii, et neil lastel ka hea oleks? Ja täiskasvanutel?

Probleemi on võimalik lahendada, kui seda on võimalik sõnastada. Kas meie probleem on vähe inimesi või see, millised inimesed on ja kuidas elavad? Mäletan, kuidas suht hiljuti löödi verbaalselt taas risti üks naine, kes ütles välja, et ta ei soovi lapsi. Põhjenduseks tõi oma pere ajaloo ning selle, et ei soovi edasi kanda teatud asju, mis ta perekonnas läbi aegade on olnud. Kas mõistlik on selle naise otsus või kõigi nende kritiseerijate hinnang, kuidas ikka peab riigi peale mõtlema?

Paari nädala pärast ilmub mu uus raamat "Mu koju tood sa" (sarja "Mõni õhtu romantikat" 2.raamat), mille üks teema on koduvägivald, mida keegi ei mõista ja need kes näevad, ei oska midagi teha. Kui palju on meie ümber emotsionaalselt haigeid inimesi, keda keegi meist ei oska aidata? Igapäevaselt tänaval me ei näe selliseid asju.

Enne jõule teatasid kaks kirikuõpetajat ühe mu postituse all, et näe, suitsiidikuu algas. Algul ei saanud ma sellest aru. Nad selgitasid: enne jõule ja jaanipäeva on kõige rohkem suitsiide ja igasuguseid koduvägivalla juhtumeid. Nii et rõõmsad pühad on paljudele peredele kõige õudsam aeg aastas. Kindlasti on selles oluline roll alkoholil, mis igapäevaseid muresid võimendab.

Minu arvates on seega sünnituste hulgast olulisem küsimus meie inimeste vaimne tervis. See, kui õnnelikud meie inimesed oskavad olla. Ja see on seotud adekvaatse enesetunnetuse ja empaatiavõimega. Kas rahalise sünnituste arvu kasvatamise asemel saaksime hoopis suurendada õnnelikult elatud aastate arvu?

Näiteks minu vanim laps on nüüd 8-aastane. Tema elust umbes 4 aasta jooksul on meie lähisugulaste seas alati olnud keegi, kes on vähki suremas või seda raskekujuliselt põdemas. Lähisugulaste alla loen inimesed, kes käivad laste kõigil sünnipäevadel.... või vähemalt peaks käima... aga aegajalt jonnimise mõttes ka ei käi. Kui ma oleks oma elu iga kord seisma jätnud, kui keegi lähiringist vähki jääb, siis oleks mu vanima lapse pool elust seisnud, Joosepi elust 2/3, Maria terve elu ning... Christian pole veel nii kaua elanudki, kui palju meie lähisugulased vähki suremas on olnud.

Nii palju kui ma praegu tean, siis enam ei ole vähihaigete perekondade tasuta nõustamist. Parandage mind, kui ma eksin. See probleem tabab ootamatult inimesi, kes pole selleks valmis. Nad pole emotsionaalselt tugevad, et sellise teemaga hakkama saada. Ennast kaotuseks ette valmistada, tegemata asju teha ning samas ka tulevikuks ette valmistada. Ma olen nüüdseks pea 20 aastat teadlikult enesearenguga tegelenud, kuid siiamaani isegi võõrastel matustel käies nutan alati lohutamatult, sest mulle tulevad jätkuvalt meelde kõik minu enda kaotatud kallid. Nii et kuigi ma pean ennast emotsionaalselt suht stabiilseks inimeseks, võtan lähedaste leinamine aastaid aega.

Ja kui sul on kodus väikesed lapsed, pead samal ajal nende lapsepõlve ikka edasi kujundama.  Ei saa öelda, et oota, kuni haige inimene kas terveks saab või sureb. Lapse jaoks on see tema ainus lapsepõlv. Nagu ütlesin- kui 8-aastase lapse elust pool aega on keegi suremas olnud, siis iga kord elu seisma pannes oleks laps lapsepõlveta varsti pensioniealine.

Tegelen praegu Halinga valda perekeskuse loomisega. Üks suur motivatsioon ongi toetada lapsevanemaid nende tähtsas rollis. Sünnitada võib igaüks. Emaks ja isaks võib saada ka kogemata. Aga selleks, et ema ja isana oma rolli edukalt täita ning terviklikke lapsi kasvatada, peab inimene ise õnnelik ja eluterve mõtlemisega olema. See ei tule niisama! Seda peab õppima. Iseennast peab teadlikult harima nii enda emotsioonide kontrollimise, konfliktide lahendamise, läbirääkimise, kui lastekasvatuse erinevate osade kohta.

Mis Sina arvad- kui mitu raha peab naisele andma, et ta sünnitaks? Kas tähtis on sünnituste arv või see, mis neist lastest edasi saab? Kas peretoetuste jms rahaliste toetuste suurendamine on oluline? Millist abi oleks riigi poolt vaja, et perekonnad ennast turvalisemalt tunneksid? 

Vot sellised suht lootusetud mõtted said täna kirja...


*****
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!


reede, 27. jaanuar 2017

Kõik algas sõbrapäeval... "Mu koju tood sa"

Tahad teada, mida ma viimasel ajal teinud olen? Sõbrapäevaks valmistusin. Ei, selles pole midagi romantilist. Välja arvatud see, et tegemist on sarja "Mõni õhtu romantikat" järgmise raamatuga.

Tegevuskohtadeks ikka Pärnu-Jaagupi ja Pärnu. Laiendatult ka Libatse.

Peategelaseks Katrin, kes valitsuse vahetuse tõttu jääb ilma haridusministri töökohast. Tema uueks väljakutseks saab ajalooõpetaja töökoht Pärnu-Jaagupis. Mis seal juhtuma hakkab, kus on kogu loos romantika ning milliste reaaleluliste karmide teemadega tuleb Katrinil tegeleda, seda saad juba varsti lugeda raamatust.



Piilumiseks aga loo esimene peatükk:


1. See ei ole minu uue aasta algus
“Pauh ... pa-pauh ... tra-ta-ta-ta-taa,” vaatan raha taevasse lendamas. “Tšaahh ... ” järgneb uus sädemesadu. Järgmised eurod. Kuidas teisiti ilutulestikku kirjeldada?

Rahvas ahhetab ja ohhetab. Kuulen seda isegi läbi kinnise akna. Vaatan toimuvat ükskõikselt pealt. Ei, see pole mingi ülbus, nagu mulle ei meeldiks kohalike ilutulestik. Mulle pole lihtsalt kunagi meeldinud kohustuslikud asjad. Täna on aastavahetus ja kõik peavad südaööl vallamaja ette kogunema, et vaadata vägevat ilutulestikku. Pilku üle platsi lastes tundub küll, et kogu Pärnu-Jaagupi on kohal. 

Mul pole aga mingit tahtmist kogu sellest trallist osa võtta. Vallamaja kõrval elades pole muidugi varianti ja saan sunniviisiliselt ilutulestikust ning sellele järgnevatest omavahelistest “head uut aastat!” soovidest osa. Kuulen ja näen neid, aga ei tunne sellegi poolest midagi.

Minu jaoks on uus aasta juba alanud. See algas Pärnu-Jaagupisse kolimisega. Ei, pigem algas see valitsuse vahetusega novembrikuu lõpus. See tähendas minu jaoks haridusministri kohast ilmajäämist. Kogu oma senisest elust ilmajäämist. Olime viimastel valimistel oma edus nii kindlad, et ma kandideerisin nimekirja tagumises otsas. Nii jäin riigikogust välja, kuid nagu ette kokku lepitud, anti mulle kohe ministri ametikoht. Valitsuse vahetumist meie tolleaegsetes plaanides polnud.

Novembrikuu lõpus oleksin võinud niisama rahulikult istuma ning elu nautima jääda. Aga ma ei oska. Olen harjunud rabelema. Kiiremini ja kõrgemale pürgimist alustasin umbes viiendas klassis. Sealt edasi on tempo ja panused ainult kasvanud. Ootamatult sülle sadanud vabaduse nautimise asemel lõin “Õpetajate lehe” lahti ja kohe jäi silma, et Pärnu-Jaagupi Põhikooli otsitakse ajalooõpetajat. Kandideerisin ja mind valitigi välja.

Tööintervjuul küsiti küll kohe, et mis saab siis, kui pooleteise aasta pärast toimuvatel valimistel valituks osutun. Vastasin otsekoheselt, et sel juhul valin taaskord töö riigikogus või valitsuses. Nägin, et koolidirektorile see ei meeldinud, aga ta oli vist nii hädas, et andis mulle ikka võimaluse.

Olen talle väga tänulik. Kindlasti oleksin küll leidnud ka mingi muu töö, kuid see andis mulle põhjuse tagasi kodukohta kolida. Olen aastaid ... aastakümneid Pärnu-Jaagupist ära olnud. Mu vanemad kolisid ka ammu Tallinnasse, et minul, õel ning õelastel lähemal olla. Eks nad lootsid ja uskusid, et varsti on ka meil Hannoga lapsed … aga nii ei läinud. Hoopis lahku läksime!

Tundub, et Hannoga suutsime peaaegu kümme aastat koos olla just seepärast, et meil mõlemal oli väga kiire. Meil polnud aega mõttetute asjade pärast kiskuda või teineteise kallal maailma parandada. Kord nädalas käisime alati õhtust söömas ning nädalavahetustel püüdsime koos teleka ees mõnuledes vähemalt ühte filmi vaadata. Need olid meie rutiinid. Kinnitasime endale, et sellised ühised tegemised on vajalikud suhte hoidmiseks. Tegelikult aitasid need suhtes rutiini tekkimisele kiiremini kaasa.

Ei, ma ei tea tegelikult, millal meie vahelt viimnegi armastus ja usaldus kadus. Tagant järgi mõeldes saan aru, et tegelikult elasin ma Hannoga koos olles alati üksi. Ma ei lasknud teda endale kunagi lõplikult ligi. Polnud nagu vajagi.

Seltskonna-ajakirjandus sahistas ammu Hanno lembusest nooremate tüdrukute vastu. Ma ei tunne ennast kolmekümne viie aastasena väga vanana, aga need tüdrukud olid ikka tõesti noored. Tean, et ajakirja on vaja kuidagi müüa ja Hanno rahustas mind alati maha. Sel sügisel aga seisis ta äkitselt mu ees ja ütles, et nüüd on kõik ja tema on leidnud oma tõelise armastuse.   

See oli šokk! Teadsin, et meie vahel pole kõrvetavaid tundeid. Aga ma uskusin, et armastust polegi olemas. Inimesed valivad kaaslase ja on temaga koos, sest mõlemad on nii otsustanud. Uskusin, et kõik lihtsalt mängivad armastuse olemasolu. Teesklevad. Siis aga seisis Hanno minu ees ja ütles, et minuga ei tule midagi välja, aga mingi noore tibiga tuleb … et ta armastab!

Kuuajase vahega kaotasin elukaaslase ja töökoha. See oligi minu uus algus. Kalendris kokkulepitud aeg ilutulestiku paugutamiseks ja raha taevasse laskmiseks mind ei puuduta. Mina alustasin juba varem. Hannoga ühiselt üüritud korterist lahkumine polnud keeruline. Pigem oligi Pärnu-Jaagupisse suundumise üheks põhjuseks soov Tallinnast ja kõigest Hannoga seonduvast võimalikult kaugele saada. Seltskonna-ajakirjandus on küll meie suhte lahkamise nüüd lõpetanud, kuid valitsuse vahetusega seoses hakati jälle ka muud vana soppa üles kergitama.

Nädala pärast lõpeb lõputuna tunduv koolivaheaeg ja siis hakkan lastele ajalugu õpetama. Esimest korda saan ülikoolis õpitud eriala ning õpetajakoolitusel omandatud teadmisi rakendada. Ikka selleks, et enda isikliku ajaloo käest pääseda. Usun, et õnnestub. Mul on alati õnnestunud kõik, mida teen. Just sellepärast, et ma ei kummarda kinnisilmi teiste tehtud reegleid. Ma teen neid ise.

Ilutulestik lõpeb.

“Head uut aastat mulle,” mõtlen ja liigun aknast eemale. 

*****
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!

kolmapäev, 18. jaanuar 2017

Maria tööpäev Banaanikalaga

Joosepi tööpäev koos emaga polnud kõige lõbusam (kui hilisemad mammutid välja arvata), nagu võid lugeda siit: Lapsed emaga tööle kaasa? Või mitte? Tegelikult ta jäi reisipäevadega rahule, aga see nö töine osa oli tema jaoks igav.

Marial läks hulga paremini. Tema käis minuga pühapäeval kaasas Järva- ja Viljandimaal. Minu ja Maria tööks oli seal vaadata lasteetendust.

Olgu, nii lihtne see ka polnud. Tegelikult algas üritus sellega, et mina rääkisin oma raamatutest, meie elust, oma poliitikas osalemisest ja muudest plaanidest. Ain Ostra kirjutatud kokkuvõtet päevast saad lugeda siit: Lasteetendus Türil ja Ramsil!

Mul puudus igasugune eelinfo enne etendust. Türi rahvamajja sisse astudes lugesin kuulutuselt, et loo pealkiri on "Muinasjutt kuldsest kalakesest".

Etenduse algul astus sisse  uneleva olemisega vanaaegses kleidis haldjalik naine, kes näis kuidagi eksinud. Peatus korra. Ikka veel näis eksinud. Ja siis istus klaveri taha. Siis hakkas ilus! Etteruttavalt võin öelda, et etendus oli tempokas ja haarav, aga muusika oli siiski erakordne osa sellest. Korduvalt unustasin ennast klaverit kuulama ning oleks tahtnud püsti tõusta ja paluda, et pianist Ulla Mölder loo lõpuni mängiks. Aga no mõnel teisel ajal mõnes teises kohas ilmselt.

Siis ruttas sisse soliidselt (vanaaegselt) riietatud mees, kes... näis samuti eksinud. Istus maha ja... hakkas meiega rääkima. Algul ei julgenud keegi teregi vastu öelda, sest teatris ju ei räägita. Tuli välja, et selles teatris räägitakse küll. Etenduse jooksul anti korduvalt lastele (ja emadele... ja isadele... ja vanaemadele... ja ... vanaisasid ei olnud) sõna. Näitleja Allan Kress reageeris kiirelt ja andekalt laste ootamatutele vastustele ning kontrollimatutele kommentaaridele. Lapsed ju ikka pahvatavad mõnikord välja just selle, mida näevad või mis pähe tuleb. Allan Kress ei sattunud kordagi segadusse, ega jätnud kedagi tähelepanuta. Eks see on ka väiksemaarvulise publiku eelis. Oleks saal puupüsti täis, siis ei jõuaks kõigile reageerida.

 Ma tean, et mu 4-aastane Maria suudab teatris hästi käituda. Sellegi poolest on laps aus ja kui talle ei meeldi, siis sa saad seda teada. See etendus Mariale meeldis. Me vaatasime seda ühe päeva jooksul kaks korda ja ta istus ka teise korra lummatult. Eks kaasa aitas ka see, et ta sai etenduse käigus ühe ülesande... ning teisel korral ta oskas seda juba oodata ja kergitas käe kõrgele taevasse, kui jälle oli see koht, et oli ühe lapse abi vaja. See aktiivne osalemine jäi talle ka kõige eredamalt meelde.

Samuti meeldis Mariale muusika. Pärast teise etenduse lõppemist oli võimatu teda klaveri tagant ära saada, sest ta tahtis samamoodi mängida. Meie pianist Ulla Mölderiga rääkisime samal ajal muusikaõpingutest ja pilliharjutamisest. Sain uusi nippe, kuidas Mathiast muusikakooliga aidata.

Enamus meist on kindlasti kuldkalakese lugu kuulnud. Kohvrisse mahtuvas teatris, milles mängis üks näitleja, oli kogu lugu aga nii hästi lahendatud, et kaks korda järjest vaadata oli põnev ning ma ei kahtleks, kui saaks veel vaatama minna.

Minu jaoks oli põnev jälgida, kuidas teisel järjestikul etendusel olid mõlemad esinejad sama tasemel kui esimesel. Tean omast käest, et mitu esinemist päevas on ikka keeruline. Teisel korral hakkad juba mõtlema, et: "Kas seda ütlesin sel või eelmisel kohtumisel?"

Näitleja Allan Kress teatas pärast, et nad käivad ka kodudes laste sünnipäevadel ja väiksemates kohtades esinemas. See pani mõtted tööle. Päeva jooksul kahetsesingi kõige rohkem seda, et kõiki teisi oma lapsi kaasa ei võtnud. Neile oleks lugu samuti väga meeldinud. Ainult seda ma ei tea, et kui nad koju esinema tulevad, kuidas siis klaveriga saab? No meil on kodus akordion olemas :)

Seda ja teisi etendusi tegeva organisatsiooni nimi on Banaanikala Projektiteater. Nimi ise on juba nii naljakas, et Maria korrutas seda tükk aega. Nii nad siis näitleja Allan Kressiga rääkisid kahekesi etenduse ajal: "On ju naljakas nimi?"- "Jah, on küll!". Facebookist leiad nad siit: Banaanikala Projektiteater.

Meie Mariaga saime väga toreda teatrielamuse (korduvalt!) ning ma loodan väga, et minu... ja kõik ülejäänud lapsed ka seda etendust näevad. Õigemini- osaleda saavad! Sest just see ongi ilmselt oluline osa, et lapsed saavad osaleda ning lapsi ei kardeta! Lihtsam on suruda lapsed vaikselt toolidele, kui neilt aktiivsust oodata. Seega tunnustan veelkord näiteja julgust lapsi kaasata.

Pärast esimest etendust võttis Maria aga sisse sellise poosi.

"Nii pole veel keegi meie etendust vaadanud," nentis näitleja Allan Kress.

Nüüd siis on! :)



*****
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!

esmaspäev, 16. jaanuar 2017

Lapsed emaga tööle kaasa? Või mitte?

Viimase nädala jooksul õnnestus mul tööalaselt pea 1000 kilomeetrit läbi sõita. No ja kui mõelda, et mu töökoht on kodus, siis on seda ikka üsna palju. Seda, et mis on töö ja mida ma tööks nimetan, ei hakka ma siin uuesti läbi rääkima. Natuke kirjutasin sel teemal hiljuti Pere ja Kodu blogis: Selle asemel, et enda elu parandada, kritiseeritakse teisi.  Ja tõug on ikka Berni alpi karjakoer, mitte lambakoer. Eks ole!

Ma olen püüdnud väljasõidu-töödele lapsi kaasa võtta alati kui see on võimalik. Ma püüan üldse lastega koos veeta nii palju aega, kui võimalik. Nad on väikesed nii lühikest aega. Samas kõikjale ei saa ma neid kaasa võtta.

Kõige rohkem on minuga kaasas käinud Mathias. Esiteks seepärast, et kui ta oli üksik laps, siis oli loomulik, et ikka ema võtab lapse tööle kaasa. Kui ta sai suuremaks, siis oli tema kõige rahmeldisem, nii et ilma temata oli lihtsam kodus väikseid vaadata. Samas on ta vanima lapsena olnud kõige mõistlikum, nii et temaga on välitöödel kõige lihtsam hakkama saada.

Joosep on siiani kõige vähem saanud kaasas käia, sest ta ei viitsi kusagil nii kaua istuda. No ja seekord oli ta hirmus vaimustunud, kui teatasin, et Tartus toimuvale erakonna juhatuse koosolekule tuleb just tema kaasa. Me keegi ei teadnud muidugi siis, et koosolek kestab kokku 4 tundi. Muuseas otsustasime näiteks sellist asja, et juba järgmisel üldkoosolekul võtab Vabaerakond kasutusele elektroonilise hääletamise.

Jah, poole koosoleku peal oli Joosepil juba kõrini. Siis läks ta koosolekuruumist välja ja mängis trepil. Pärast teised, kes väljas käisid ütlesid, et Joosep oli iga mööduja käest küsinud, et kas koosolek on juba läbi. Kuna kohtumine oli Tartu Ülikooli kohvikus, siis ilmselt liikus seal ka mitte meie koosoleku inimesi...

Pool tundi enne koosoleku lõppu tundsin rõõmu, et mina olen ka nüüd nutiinimene ja andsin Joosepile kätte oma telefoni, millest ta multikaid vaatas. Loomulikult olid meil kaasas ka raamatud, värviraamat ja pliiatsid ning üks uus mänguasi. Nii et Lapse Koosolekupaketi täisvarustus.

Aga tegelikult saime ikka enne ja pärast koosolekut pojakesega mõnustalt koos aega veeta. Terve autosõidu aja jutustasime. Jalutasime mitmes kohas ringi. Käisime Jääaja keskuses. Minu jaoks oli see meeldiv võimalus enda peaaegu 6-aastast pojakest rohkem tundma õppida.

Ma veedan tõesti palju aega lastega koos, kuid täiesti uskumatu, milline teine külg lapsest avaneb, kui sa temaga hoopis teises keskkonnas ja teistes tegemistes vaid kahekesi oled. Me oleme ka kahekesi tihti koos, see pole see, et meil poleks üldse eraldiolemise aega, aga teise Eestimaa otsa reisimine oli ikka kuidagi teistsugune.

Reisi teine päev nägi meil välja selline:


"Emme, tee pilti, kuidas ma leian mammutite jäljed! Siin on mammutid käinud!"

Lõpuks ka mõni omasuurune :)
Mariaga veedetud tööpäevast kirjutan aga juba järgmises postituses. Hoiatan, see sisaldab Banaanikala!

Kas sinul on võimalik lapsi tööle kaasa võtta? Kas seda peaks üldse tegema? Või kuidas kompenseerid lastele selle aja, mil oled tööl ja nad sind ei näe?

*****
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!