laupäev, 18. mai 2019

Lillelapsed vajavad uusi/vanu oskusi

 Kas sinu lapsed oskavad võililledest pärga teha? Rumal küsimus. Kõik, oskavad, eks ole? 


Aga ma siis täna sain aru, et tegelikult ikka kõik ei oska. Täna siis õpetasin enda omadele. Ei saa öelda, et lõbus oleks olnud, sest... see polegi nii lihtne. Nii avastasingi, et mõnikord tunduvad asjad nii iseenesest mõistetavad. Meie õppisime sellised asjad sõprade käest selgeks. Isegi meie, kes me elasime maal ja igapäevasteks sõpradeks vaid mõned vähesed lapsed. 


Pean endale ikka meelde tuletama, et tänapäeval peab lastele kõiki neid vanu (appi!! See polnud ju nii ammu...) asju õpetama. 


Eelmisel nädalal lasteaeda lõpetavate lastega ekskursioonil käies saime täiskasvanutega aru, et lastele võiks näiteks keksu õpetada. Sest nad ei oska. Hmm, ise ka enam ei oska, aga armas internet avitab.


See oligi kogu tänane sõnum- lillelastele tuleb uusi/vanu asju õpetada! 



***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 18 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

pühapäev, 5. mai 2019

5 lihtsat nippi lapsevanematele, kuidas viimane kooli- ja lasteaiakuu edukalt üle elada

Ei väsi kordamast- kuhu see ülejäänud kooli-lasteaia-aasta kadus???

Aga no fakt on see, et lasteaia lõpukleiti läheb vaja vähem kui kuu aja pärast ning sügisest ongi meil pooleks aastaks ainult üks lasteaialaps. Viimased u 6,5 aastat on meil alati 2-4 lasteaialast olnud. See aga tähendab, et viimane kuu on ilmselt eriti intensiivne.

Millised on minu jaoks nipid, mis aitavad sellistel kiirematel aegadel hakkama saada?

1. Nimekirjad
Minu suur lemmik- eelmisel õhtul teen nimekirja järgmise päeva tähtsamatest töödest. Pidevalt on olemas lähima nädala, kuu jne ülesanded. Kappide ees seistes kodus teen nimekirja poest vajaminevatest asjadest (mitte ei lao poes kõike korvi, sest ei mäleta, kas kodus oli...). Nimekiri asjadest, mida tuleb teha või tuua, kui lähen linna. Arvete nimekiri- juures märked sellest, mis makstud või mis maksmata.

Nimekirja tegemisel on hea asi see, et siis ei pea su aju enam meeles pidama asja, mille üles kirjutasid. See muidugi eeldab, et õige nimekiri hiljem õiges kohas ka kaasas on. Ehk et linna minnes peab linna tegemiste nimekiri kaasas olema, sest muidu pole sel mõtet. 

2. Raamat kõikjale kaasa
Ojaaa, lapsevanemaks olemine tähendab, et on perioode, kui lugemisvaraks on ainult laste õhtujutud. Isegi kirjaniku jaoks. Tunned, kuidas aju vaikselt iga päevaga kärbub... Nii on hea harjumus kõikjal raamatut kaasas tassida. Lapse tunni lõppemist oodates jõuan ehk vaid mõne lehekülje lugeda, aga see on parem kui FBst või instagrammist läbi hüpata.

Usun jätkuvalt, et lugemine on kõige odavam viis oma aju töös hoida ning oma silmaringi avardada. Vabandus, et "mul on lapsed ja sellepärast ei saa lugeda" ei ole minu jaoks küll mõjuv põhjus endalt lugemisrõõm varastada. Kuigi ka minu lugemisblogist Heli lugemisvara on näha, et ma pole just alati kõige aktiivsem lugeja, tuletangi endale aegajalt meelde, et vabandus "mul pole aega!" ei ole mingi vabandus. Aega on! Küsimus on selles, kuidas otsustan seda kasutada.

Iga loetud raamat annab midagi juurde. Isegi sellised, mis mulle ei meeldi. See tähendab, et oskan oma elus jällegi teadlikumaid ning paremaid otsuseid teha. 

3. Lapsed (kodu)tööle
Mul on lapsed pikalt olnud väikesed... ja neid on olnud mitu korraga. Ehk siis saavutus on olnud see, kui nad minu töötegemist ei sega. Nüüd aga näen, et üha rohkem suudavad nad kõik midagi teha. Koduste ülesannete jagamine on ühest küljest oluline, et lapsed mõistaksid, kust tulevad puhtad nõud ja puhtad põrandad ja puhtad pesud jms. Teisalt aga jääb ju lapsevanematel kohe rohkem aega, et lastega ka muid toredaid asju teha.

Olen tihti see inimene, kes teeb asjad ise ära, sest ei viitsi õpetada ning mõnigi kord ise paremini üle teha. Üha rohkem aga annan lastele koduseid ülesandeid üle, kuna nad on tegelikult ammu selleks valmis. See on nii võimas tunne. Olen ju alati teadnud, et need mõned aastad, mis lapsed on väikesed ja vajavad ekstra palju hoolitsemist, saavad kiirelt läbi. Nüüd ongi nii, et meie viies beebi on kasvatatud juba nii mitme inimese poolt ja temaga tehtavad ülesanded on nii mitme pereliikme vahel jagatud, et esimeste laste kasvamisega ei saa seda üldse võrreldagi. Nii lihtne on lihtsalt! Ja seega on kõigil ka rõõmu rohkem.

Muruniitmine jääb ilmselt ikka minu eralõbuks, sest seda ei taha ma kellegagi jagada... aga puude ladumises olen juba veidi järgi andnud ja luban lapsi oma mängumaale. Rääkimata nõudepesust ja pesu väljaviimisest. Unistuste päev on minu jaoks see, kui lapsed kolmekäigulisi õhtusööke hakkavad valmistama... või noh- mingitki sööki tegema. Õnneks saame praegu abikaasaga seda kohustust jagada ja munade praadimise ning muude taoliste toitudega saavad vanemad lapsed ka juba hakkama.

4. Sotsiaalmeedia teavitused maha
Võtan maha kõik teavitused, mis annavad teada uuest teatest, kirjast, muudatusest vms facebookis, instagramis jms. Vaatan neid lehti teadlikult siis, kui ise otsustan, et selleks on aeg. See tähendab, et ei pendelda nii palju erinevate tegemiste vahel ja nii saab kõik hulga kiiremini ja paremini tehtud. Ei pea lapsega rääkimise või mingi teksti lugemise vahel vaatama, mida keegi on postitanud.

Vestluste vahel on minu arvates üldse ülimalt ebaviisakas oma telefonis iga tinina peale reageerida. Aga kui vestluspartner peab seepeale oma teksti mitu korda kordama, siis on see veel eriti ebaviisakas ning võtab mõlema aega. Kui vestluspartner on laps, siis näitab see pealegi, et lapsevanemale on mingi tinin lapse sõnadest olulisem. Nii aitabki sotsiaalmeedia teavituste mahavõtmine aega säästa ning keskenduda käsilolevale tegevusele ning kui on sotsiaalmeedia aeg, siis... keskenduda sotsiaalmeediale.

5. Ennetamine
Eelnevalt tasub valmis olla ja valmistuda kõigeks, mille vajadus on teada. Ehk et kui on teada, et tulevad kevadkontserdid, esinemised, lõpupeod jms, siis näiteks viisakad riided võib ju juba nüüd korralikult üle vaadata ja kappi valmis sättida. Eks need võiks tegelikult kogu aeg valmis olla, aga minul küll juhtub aegajalt nii, et näiteks poiste särkidega tundub, et neid on aega küll triikida... ja siis ongi järgmine esinemine juba järgmisel päeval. Maikuu algul särkide, viigipükste ja muu taolisega tegelemine aitab kindlasti maikuu lõpus närvilisi hetki vähendada.

Sellised ongi väiksed nipid, mida mina kasutan, et väliselt segapudruna tunduv elu tegelikult päris sujuvalt ja ilusti jookseks.

Millised on sinu nipid, kuidas kiire maikuuga paremini hakkama saada ning elusalt koolivaheaega välja jõuda?


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 18 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

reede, 3. mai 2019

Las lapsed sõdivad!

Nüüd on siis selge, et kodurahuks pole vaja muud kui mõned mõõgad, kirves ja kiivrid. Rõngassärgid tuleksid ilmselt ka kasuks. Kõlab nagu tavaline päev 5-lapselises peres? 

Tegelikult oli tegemist täitsa erilise päevaga. Nimelt toimus paar päeva tagasi Pärnu-Jaagupis traditsiooniline jüriööjooks. Nii kaua kui mäletan, olen sellel alati osalenud- nii jooksja, vaataja kui nüüd ka kõrvaljooksjana. Laste arvu kahanedes on üritus aastatega muidugi kordades väiksemaks muutunud, kuid mõte on sama.

Jüriööjooks on Pärnu-Jaagupis nii oluline sündmus, et isegi mu esimese noorteromaani "Lõpupidu" olulised sündmused toimusid just jüriööjooksu päeval/õhtul.

Jooksu teemal jätkates- sellest õhtust tuli meie koju üks imesuur naeratus. Nimelt õnnestus Christianil ennast 4-aastaste jooksus esimesele kohale kihutada. No ja seda naeratust ja õnne... Enne jooksu nägi poiss välja nii: 

Ehk siis polnud väga üllatus kui pärast jooksu nägi ta välja nii:


Klassidevahelisi jookse oli aga tegelikult päris kurb vaadata, sest... klasse polnud. Ehk et klassides pole nii palju õpilasi, et iga klass saaks võistkonna välja panna. Pärnu-Jaagupi koolis küll, aga tavaliselt võisteldakse ka naaberkoolide lastega ja... neid lihtsalt pole nii palju, et 8-liikmelised võistkonnad kokku panna.

Laste jaoks kõige põnevam osa aga saabus pärast jookse. Nimelt jõudsid siis kohale Mõõgavõitlusseltsi esindajad, kes tutvustasid lahingvarustust ning näitasid muinasaegset võitluskunsti. Veel põnevam osa saabus aga siis, kui lapsed ise kõike proovida ja katsetada said.

Üldiselt lapsed omavahel võidelda ei tohtinud, aga mõned mõõkade ristamised ikka tehti.

Lahing oli laste jaoks ka ülipõnev. Erinevad võitluspaarid demonstreerisid oma relvi ja oskusi. Äge oli näha, kuidas lapsed tõesti hoidsidki staadioni äärele, ega kippunud võitluse keskele. Ju siis päris-päris võitlus oli ikka nii hirmutav ja... päris! 

Kodu poole minnes kostus mitmehäälne: "Ma tahan, et nad mu sünnipäevale ka tulevad!" Hmm, siiani oleme küll batuudiga hakkama saanud, aga nüüd on siis nii, et koduõuel peab olema sõda...

Kusjuures nende FB lehe järgi tundub, et tegelikult käiaksegi ka niiviisi kodustel sünnipäevadel. Eks näis- kui lähiajal see tuhin üle ei lähe, siis saabki mõnel meie laste sünnipäeval sõda. 

Enne seda õhtut polnud ma aga Mõõgavõitlusseltsist midagi kuulnud, nii et minu jaoks oli see samuti mõnus avastus ja täitsa uudne kogemus.

Kel nüüd Mõõgavõitlusseltsi vastu huvi tekkis, siis nende facebooki leht asub siin: Mõõgavõitlusselts













***



Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 18 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

laupäev, 27. aprill 2019

Kevadvaheajal testisime valmisolekut suvevaheajaks

Ei jõua nagu kohale, et koolivaheaeg hakkab lõppema. Ilmad on olnud sellised, et tundub, nagu suvine koolivaheaeg oleks käes. Kõige keerulisem oli päev, kui kaks väiksemat pidid minema lasteaeda, et ma saaks hambaarsti juurde minna. See tähendas hommikusi pisaraid ja kurvastamist lasteaias, kuna lapsed ei saanud kohe üldse aru, miks nemad peavad minema kui suuremad jäävad koju. Aga no järgmisel nädalal lähevad jälle kõik hommikuti kodust välja. Peale minu ja beebi Johanna.

Millised tegevused siis koolivaheaega mahtusid?

Palju-palju saime lihtsalt koos lastega kodus olla. Ärkasid kõik ikka tavapärasel ajal, kuid see oli teistmoodi, kui ei pidanud kuhugi minema.

Suurematel poistel toimusid ikka korvpalli trennid, kuid ülejäänud tunnid-ringid-trennid olid nädalaks pausil. Minu jaoks oli see järelikult samuti täielik puhus, sest ei pidanud pidevalt kella vaatama. Jah, laste kasvades pean lihtsalt mõtlema välja paremaid viise, kuidas ka nooremad lapsed saaksid osa sellistest võimalustest, nagu vanemad. Kui vahepeal tundub, et ma mõne asjaga hakkama ei saa, siis järelikult on asjad halvasti korraldatud- tuleb õppetund õppida ja edaspidi paremini planeerida. Õnneks või kahjuks juhtub lastega see, et nad saavad muudkui suuremaks, seega ka iseseisvamakas. Nii saavad suuremad üha rohkemate asjadega ise hakkama.

Vaheaega mahtusid ka mõned sõpruskohtumised (=kohtumised sõpradega), mõnus matk Valgerannas, grillimised koduõues, puudevedu ja -ladumine jne. Tallinnas toimunud sõpruskohtumiselt koju sõites tuli mõte lapsed ajaloolistele radadele viia. Pirita metsa! No neile radadele, kus Sisekaitseakadeemias õppides ikka jooksmas sai käidud. Ja Sisekaitseakadeemia aia taga käisime ka ära. Lapsed siis uurisid, et kas tulevikus hakkavad nemad ka seal ülikoolis käima. Kinnitasin, et nemad võivad tulevikus õppida kus- ja midaiganes tahavad.

Päevad nägid aga välja sellised, et lapsed ärkasid vara, võtsid beebi Johanna ka kööki ning vaatasid koos telekat. Nii sain mina veidi kauem magada. Siis läksid nad õue ja... vahepeal käisid süüa küsimas (sellist, mida saaks õue kaasa võtta) ja siis oligi õhtu käes. 

Pidevalt oli tunne, et suvevaheaeg on käes. Minu jaoks oli mõnus test, et kas suvevaheajal saan töötamise ning lastekasvatuse ühendamisega hakkama. Selle nädala jooksul nägin, millistel teemadel pean oma ajajuhtimist parandama, et suvel lapsed saaksid ilusti kõik kodus olla ja et see meid samal ajal pankrotti ei ajaks (ehk et ma ikka tööl ka selle kõrvalt jõuaks mingil määral käia). Teisalt tundub, et koduste laste kõrvalt on mul tegelikult ilmselt lihtsam töötada kui trennides-ringides-koolis-lasteaias käivate laste kõrvalt...

Mõned nädalad veel ja siis saamegi juba teada, kuidas see suvevaheajatamine meile sobib.


***



Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 18 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com


reede, 26. aprill 2019

Kuidas sina toetad oma lapsi teel unistuste täitumise poole?

Inimesed töötavad alati paremini kui neid suunab sisemine põlemine, mitte väline sund. Laste puhul töötab see samuti nii.

Kindlasti on olemas ka neid lapsevanemaid, kes lasevad lastel lihtsalt olla, et nad seeläbi leiaksid selle, mis neid huvitab. Nii ju veedavad ka mitmed täiskasvanud oma aega lihtsalt olles... kuni inspiratsioon peale tuleb.

Kunagi olin mina ka selline kirjanik, kes ootas inspiratsiooni... ja siis pani enne kirjutamist küünlad põlema... ja sorteeris laualt kõik paberid ära... ja tõstis töötoas kõik müümata raamatute kastid ümber... no et energiat ja õhku liigutada...

Küünlad põlevad mul oma toas kirjutades siiani, aga kirjutama olen õppinud nüüd alati kui on aega, mitte vaid mingi kujutletava inspiratsiooni saabudes. See tähendab, et inspiratsioon külastab mind ka tihemini. Näiteks täna hambaarsti toolis istudes mõtlesin lõplikult välja romantiliste lühiromaanide sarja "Mõni õhtu romantikat" uue raamatu süžee. Esimesel vabal hetkel läheb see paberile.

Mina niisama ei oota. Olen kindel, et lapsevanema roll on ka oma lapsi motiveerida, inspireerida ja neile võimalusi pakkuda. Viie lapse vanemana on mul olnud aastaid võimalik seda praktiseerida.

Täna on see päev, kui poodidesse jõudis minu lasteraamat "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks". Nagu pealkiri ütleb, on tegu algul võimatuna näiva eesmärgi poole püüdlemisega. Selle raamatu kirjutasin just sellepärast, et lapsi julgustada ja motiveerida.

Oma laste pealt nägin, et ühtmoodi huvitatult kuulas seda 4-aastane, samas aga ka 10-aastane. Kirjatähtedega raamat sobib seega lasteaialastele ettelugemiseks, algklasside (ja ehk ka vanemad) lapsed saavad seda aga ise lugeda.

Kõvade kaantega raamat on lapsesõbralik. Minu lapsed leidsid sellest raamatust palju julgustavaid lauseid, mida ma neile aastate jooksul olen rääkinud. Nad kuulasid põnevusega ning kiitsid, et pidi hea raamat olema. Aga noh... mu lapsed arvavad ka, et ma olen väga hea kokk, sest ma pidin väga hästi küpsisetorti küpsetama...

Jana Valge joonistas taaskord imeilusad pildid. Seekordne oli väga äge koostöö- nimelt saatsin talle esimesed peatükid, et ta mulle ühe karupoja teeks. Ja tegi. Ja see karupoeg oli nii õige, et sellele järgnesid kohe teised tegelased ka. Lastele meeldivad need pildid väga. Ja see on ülimalt oluline. Minu jaoks on veel tähtis, et lasteraamatus oleks loomad realistlikud. Roosasid lehmi ja lillasid kaelkirjakuid ei taha (selles raamatus küll pole ei lehmi, ega kaelkirjakuid).  

Tegelikult on sellist raamatut vaja ka paljudele täiskasvanutele. Üheks teemaks on, et miks hakkavad kõrvalseisjad ühe inimese (raamatus küll karupoja) unistust halvustama. Kas me mitte täiskasvanutena ei tee seda lausa iga päev? 

Kes on need inimesed, kes teiste unistusi maha tambivad? Miks nad seda teevad?

Armsa ja elurõõmsa lasteraamatu "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks" saad osta Heli Kirjastuse kodulehelt siit!

Nägin, kuidas see raamat minu lapsi julgustas. Kuigi oleme neid samu teemasid aastate jooksul korduvalt rääkinud, siis pärast selle raamatu kuulamist jäid neile julgustavad laused veel paremini meelde, juhtumid raamatus tekitasid seoseid nende enda eludega ning seega pakkusid lahendusi elus ettetulevate küsimuste lahendamiseks. Minu arvates hea kirjandus just seda peakski tegema.

Proovi, kas sinu lapse puhul töötab mu raamat samamoodi!

Kõik kommentaarid unistuste täitmise viiside ja oma laste toetamise kohta on oodatud kommentaridesse!

Imeilusat kevadet ja vahvat unistuste täitmist ja täitumist! 

***



Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 18 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

kolmapäev, 24. aprill 2019

Mis su lapsed koduõues teevad?

Pole eriti suur saladus, et varsti on koolivaheaeg. Suvine. Pikk. Mõnus aeg nii lastele kui vanematele. Eks ole? Kõik puhkavad... või siis- mõned vahepeal ikka töötavad ka.

Meil on traditsioon, et see laps, kes on lasteaia lõpetanud, tema ka järgneval suvel enam lasteaias ei käi. See tähendab, et mul on sel suvel kodus vähemalt 2 koolilast, üks sügisel kooliteed alustav ning beebi. No ja juulis on nagunii lasteaed kinni ja siis on kõik kodus.

Mul on lapsed aegajalt nii lasteaias kui koolist kodus, et saaksid puhata. Kuna töötan kodus, siis tähendab see aga, et samaaegselt on lapsed kohe mu töö juures. Ühelt poolt tähendab see, et saan lastega koos veeta rohkem aega kui keskmine lapsevanem. Teiselt poolt aga, et teen vähem tööd kui täiskohaga töötav töötaja.

Lastega on meil kokkulepe, mis praegust koolivaheaega arvestades väga hästi töötab- mingi aja teen mina tööd (kirjutan ja kirjastan) ja nemad saavad ise hakkama ja mingi aja tegutseme koos.

Suvine vaheaeg on aga pikk. Nii et kohe tuleb küsimus- mida lapsed koduõues teevad? 

Ojaa, meil on suur õu ning lapsed ennast igavusse ei jäta. See aga tähendab, et aegajalt leiavad nad endale tegevusi, mida meie ei soovi, et nad teeksid. Laste puhul kehtib teatavasti põhimõte, et selle asemel, et lõputult öelda, mida ei tohi, ütle parem, mida tohib.

Seega on nüüd päevakorral lastele sobiliku õue sisustamine. Nii küsingi soovitusi- kui olete koduõuele mänguväljakuid-ronimiskohti-jms tekitanud, siis kas olete ise teinud? Või tellinud? Kui tellinud, siis kust? Ise tehes- kas ja kust olete sobivaid materjale ostnud? 

Ehk et kõik-kõik soovitused lastele sobiliku õueala kujundamiseks on oodatud.

Meie lastele on tehtud puuonn ja mängumaja, kiik ning liivakast. Nüüd olemas ka batuut. Kõik ülejäänud mõtted on aga väga teretulnud.

Iseehitamiseks vajalike materjalide vahendajana jäi netist silma Naeruvabrik. Millised on kogemused nendega?

Olen väga seda meelt, et lapsed ei tee enamasti pahandust, vaid otsivad endale tegevust. Igas vanuses. Kui on võimalik nende tähelepanu ja jõud õigesti suunata, siis toob see kaasa positiivseid tulemusi. Mõtlen just võimaluste loomist, mitte ise kõige ärategemist. See on lastekasvatuses olnud üks mu põhimõte ning ilmselgelt siiani töötab.

Lastele sobiliku õueala loomine on järgmine samm võimaluste loomisest.

Tänan ette kõiki, kes raatsivad soovitusi jagada! 

***



Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 18 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

esmaspäev, 22. aprill 2019

Kas "Pärast" on parem raamatu või filmina?

Hmm, ma pidin tükk aega mõtlema, kuidas seda pealkirja ilusti sõnastada nii, et ei peaks teose "Pärast" pealkirja väänama.

Kuna eile oli selline tore päev, et lapsed käisid hommikul Rannametsa luitejooksul jooksmas (jaaaa, mul on ka plaan, et kunagi-kunagi jooksen ka mina taas!... hetkel aga jooksutan oma pisikesi jooksuhuvilisi), pärast seda oli aga ühel lapsel Pärnus ühe sõbra ning teisel teise sõbra sünnipäev. Logistika ei toiminud mitte kuidagi- mõlemat last korraga oli liiga vara linna võtta, mitu korda sõita aga mõttetu. Nii saime ühe lapse teiste peolistega linna saata ja teise lapse teistega koju saata. See tähendab, et mina läksin enne ühte pidu linna ja tulin tagasi teise peo lõpus. See andis võimaluse üle hulga aja minna kinno vaatama midagi muud kui multikaid.

Eelmisel nädalal avastasin ootamatult, et filmiks oli saanud "Pärast"- noorteromaan, mida juba mitu aastat tagasi lugesin ja vaimustusin. Minu lugemisblogist saad lugeda siit, mida sellest raamatust arvasin. Veelgi põhjalikuma raamatututvustuse on kirjutanud Devy Einer.

Teadsin kohe, et pean seda filmi nägema. Kino kodulehelt filmi "Pärast" infot vaadates hirmutas, et seansse oli vähe ja väga imelikel aegadel. Ehk siis esimesest hetkest alates on see film kuidagi vaikselt vastu võetud. Seda kiirem oli seda vaatama minna, enne kui see kinodest ära läheb.

Hästi lühidalt kokku võttes- raamat "Pärast" meeldis mulle väga, film "Pärast" meeldis kuni lõpuni. Täpselt nii oligi! Film oli hea. Raamatuga suht kattuv. Ja siis sai otsa. Sel hetkel, kui minu jaoks pidi emotsioonide karusell lõpuks lahti minema. Ehk kõige pinevamal hetkel, kui mõtlesin, et nö eelmäng on lõpuks läbi, pandi saalis ülimalt äkitselt tuled põlema. Esimesel hetkel mõtlesin, et see on mingi viga ja film läheb edasi... aga ei läinud.

Nii jäid minu jaoks filmist välja suured tunnete edasi-tagasi pendeldamised. Raamatu lugemisel on muidugi ka see eelis, et eks neid tundeid saad ise põhjalikumalt läbi tunnetada ja võib-olla ka ise juurde mõelda. Filmis jäi tundeid minu jaoks väheks.

Näitlejad olid head. Mängisid hästi ja sobisid ka oma rollidesse hästi.

Kuigi film on alla 16-aastastele keelatud ja raamat kubiseb seksistseenidest, siis filmis midagi noortele keelatut minu arust küll ei olnud.

Nagu ma aga ütlesin- film mulle meeldis. Lihtsalt raamat meeldis veel rohkem ja film lõppes minu jaoks liiga vara ära. Nii väga lõpetamata tunnet ei mäleta ma ammu ühestki filmist, ega raamatust. Saalis kõlas minu ümbert ka teisi pettunud hääli, kes ei mõistnud, et kuidas nii äkitselt kõik otsa sai.

Oma suure pettumuse elasin välja nii, et koju jõudes haarasin riiulist "Pärast" raamatu ja hakkasin sirvima... märkamatult juba lugesin... ja kui öösel kell 4 raamatu kinni panin, olin märkamatult 400 lehekülge läbi lugenud. Kuna eestikeelsena on ilmunud vaid 1.osa, siis jätkasin hommikul 2.osa "After we collided" lugemist telefonis. Hmm, ja tegelikult tegelen ma praegu hoopis Ene Sepa noorteka "Medaljon" kordustrüki toimetamisega, et see juba maikuus ilusti lugejateni jõuaks... Ilmselt täna siis enamus aega ei tegelenud.

Anna Todd on kusagil intervjuus öelnud, et hakkas raamatut "Pärast" kirjutama sellepärast, et ei leidnud noortekaid, mis talle meeldiksid. Minu noortekad on samuti samast põhjusest alguse saanud. Eelmisel aastal hakkasin kirjutama järjekordset tunnetemöllust haaratud noortekat "Mälestusteta suvi". Filmi "Pärast" ja selle raamatu ülelugemise mõju on see, et kui Ene "Medaljon" on toimetatud ja edasi saadetud, siis järgmisena hakkan hoopis oma noortekat edasi kirjutama. Just sellepärast, et kirjutada noortekas, mida ise lugeda tahaksin ja milles on parandatud see, mida ma teiste noortekatest ei leia. Nii et "Pärast" autorile Anna Toddile olen kindlasti tänulik tunnete ja kirjutamismotivatsiooni elustamise eest. 

Filmi "Pärast" soovitan aga vaadata küll, kuid raamat tasub kodus käepärast hoida, et pärast filmi saaks kohe edasi lugeda.


***



Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 18 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

reede, 29. märts 2019

Paku meile klaverit!

Otsime klaverit! Täitsa tõsiselt!

Meie teine laps Joosep hakkas 1,5 aastat tagasi klaverit õppima. Kuna ta siis käis alles lasteaias, siis võtsime rahulikult aega, et vaatame, kui kauaks tal seda indu ja tahtmist jätkub ja kas üldse midagi välja tuleb. Nii ei tormanud esimese asjana klaverit ostma.

Nüüd tuleb välja, et tuleb välja!

Meil oli üks diil klaveriga, aga see jäi algul transpordi taha ja siis üldse ära.

Nii et nüüd on väga oodatud kõik pakkumised klaverile.

Soovime sellist, mis ikka oleks täitsa töökorras, kuna läheb lapsele õpinguteks. Muusikakoolis käivad meil teisedki lapsed. Nende pillid (trompet ja viiul) vajavad klaverit pigem saateks. Aga näiteks solfedžo õppimiseks on ikkagi klaverit vaja.

Nii et mänguasju palun mitte pakkuda, kuid kõik päris pillid on oodatud!

Kui on valida, siis päris 5.korruselt ka pilli tuua ei tahaks. Piirkondadest on eelistatuimad Pärnumaa ja Raplamaa.

Aga esmatähtis on jah, et oleks ikka korras pill, mis ilusti hääles seisab, klahvid jm terve.

Pakkumised (info pilli seisukorra kohta, hinnasoov, asukoht jms) palun saata mulle FBs või helikunnapas@gmail.com. 

Kui sul endal pole klaverit pakkuda, siis palun jaga seda kuulutust, et muusikahuvilised ja pill ilusti kokku saaksid! 

Aitäh!

Imelist päeva jätku!


***



Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

neljapäev, 28. märts 2019

Miks ma rikaste harjumuste tõttu trompetipäevade galakontsertile jõudsin?

Kõige lihtsam on alati loobumine.

Loobumine on isegi lihtsam, kui pidev kiunumine-vingumine-halvustamine-sapistamine (=kõigi ja kõige pihta sapi loopimine). Need tegevused nõuavad ju mingit tegevust. Isegi kui see on läbimõtlematu "lõugade lõksutamine", siis selleks peab ikkagi midagi tegema. Loobumiseks mitte.

Eile lõuna paiku leidsingi ennast loobumise äärel. Teadsin küll, et õhtul on Rahvusvaheliste Trompetipäevade Galakontsert Estonia Kontserdisaalis. Aga no Tallinnasse sõitmine... ja hiline tagasijõudmine... ja kodus ju ka nii palju teha.... lapsed olid kõik eile terve päeva kodus (osad veidi tõbised), nii et vaba aega tahaks... Kuna Mathias (10a) sai piletid trompetikonkursil osalemise eest, siis piletite eest ka makstud polnud ja isiklikku kulu otseselt polnud...

Mathiase esinemisest on üks video siin ka:

Hmm, nagu näha, ma polnud isegi vabaduste leidmisega väga leidlik.

Ja siis saabus ärkamine: eile läks trükki minu uus raamat "Rikaste inimeste 30 harjumust". Üks neist on, et rikkad-edukad-külluslikud inimesed proovivad uusi asju, sest kunagi ei tea, milline uus taipamine mõnest uuest kogemusest tuleb. Teiseks pöördus ümber mõte piletite osas- mu poeg õppis mitu kuud ja osales edukalt trompetikonkursil, kust sai piletid. Nii et need on väärtuslikumad, kui enda raha eest ostetud.

Joosep (8a) teatas kindlalt, et tema tuleb ka. Nii oli veidi sees värin, et kuidas nad mõlemad selle pika kontserdi vastu peavad. Eriti kuna Joosep õpib hoopis klaverit ja äkki pole tal piisavalt huvitav?

Uute asjade proovimisest ilmus romantiliste lühiromaanide sarjas alles Meelike E.-Villupi raamat "24 päeva uue ja parema eluni". See püsis mul ka eile otsust tehes meeles.

Kui tundub, et mõtisklused osalemise üle võtsid tohutult kaua aega, siis tegelikult oli see vaid kiire mõttevahetus iseendaga. Selline, milliseid enamus meist iga päev peab. Ja selle tulemusena on meie seas inimesi, kes vinguvad, et midagi ei tehta ja ei toimu... samas aga on ülitoredaid üritusi, kus on vähe inimesi, sest lihtsalt ei viitsita ennast kodust välja ajada... Valikute küsimus!

Minu valik aga õigustas ennast igati. Esimese osa lõpus mõlemal mu poisil silmad särasid. Mul ka. Tund aega päris-päris kontserti (ehk et mitte vaid lastele mõeldud tilulilu-lugusid) ja lastele meeldis. Minust rääkimata. Olen viimased 2,5 aastat Mathiase kõrvalt puhkpillimuusikat tundma õppinud. Siiani on see maailm minust kuidagi täitsa mööda läinud. Nüüd aga vaimustun iga hetkega üha rohkem. Ja ma pole ainus.

Joosep on mul lõoke. See tähendab, et kontserdi teise osa ajal algas tal uneaeg. Tema tahab õhtul kell 21 magada, sest hommikul on ta üleval enne päikest ja kukke ja kõiki muid hommikukuulutajaid. Nii nägin, et ta hakkas 2.osa keskel endale kuidagi kohta otsima ja nihelema.

"Emme, laes on ühes kohas 46 lampi," teatas ta äkitselt. Tuli ära! See hirmutav märkus, millest "mul-on-niiii-igav" on tavaliselt vaid sekundite kaugusel. Aga ei- sinna see jäigi! Joosep vaatas edasi.

Varsti aga ilmusid taas lavale orkestrilised koosseisud ning need panid laste silmad veel eriti särama.

Eilsel laiskusehetkel esitasin endale ühe väite:
"Sa tead, et kui ei lähe, hakkad pärast seda kahetsema!"

Hetk hiljem teadsin ise ka, et see on vale. Me ei kahetse asju ja kogemusi, millest ilma jääme, sest me ei tea, mida oleksime võinud saada. Ma poleks elu sees uskunud, millise emotsioonide pahvaku kontserdilt kaasa saan.

Eilsele õhtule mõeldes jookseb siiani mõnus energia surin mööda keha üles-alla. Mul ei ole väga millegagi võrrelda, sest minu puhkpilliteadmised lõppevad kohalike puhkpillifestivalide ning 9-10-aastaste trompetikonkursi repertuaaridega. Ühtteist oleme koos lapsega youtubest ka juurde vaadanud. Ise galakontserdil kohal olla on aga midagi muud.

Fantastiline muusika oli üks asi. Täiendav põhjus rõõmustamiseks aga see, et ma olen endale kasvatanud kaaslased, kellega sellisel kontserdil käia. Pea 10 aastat on minu jaoks sellised uksed suletud olnud, sest esiteks väikeste lastega sinna ei lähe ning teiseks polnud väga kellegagi minna. Võidurõõmus tunne oli lugu loo järel näha, et mu lapsed saavad sellises kohas hakkama. Rääkimata sellest, et nad tõesti nautisid.

Siinkohal ongi minu jaoks igivana küsimus: kuidas harjutada lapsi sellistes kohtades käituma, kui kartes nende mittevastupidamist, lapsi enamasti kaasa ei võeta? 

Tean ise ka, et sa ei saa last esimest korda klassikalise muusika kontserdile, ooperisse, balletti vms viia 15-aastaselt ja siis mõelda, et ta oskab seda nautida. Samas varem viies, kui lapsel pole kogemust, võib ta igavlema hakata ja kaaskülastajaid häirima hakata, mis on ju lubamatu.

Nii et jagage kogemus: kuidas oma lapsi klassikalise muusika, ooperi, balleti ja muude taoliste kohtadega harjutate? Meil on ilmselt balletietendus siis üks järgmisi külaskäike, sest Joosep küsib seda minu käest juba väga mitmendat korda. Eile "Estoniast" väljudes küsis muidugi jälle.

Ma nüüd naudin edasi oma eilset energialaksu ja pühapäeval juba Mathiasega "Trompetialendid 2019" konkursile.

Sellest postitusest võib jääda mulje, et pidin endaga eile palju võitlema. Kirjutatu mõte on aga see, et me võitleme endaga iga päev. Teeme erinevaid otsuseid. Ka loobumine on ju otsus. Selle jutuga näitasin, mida mina võitsin ühest järjekordsest mitte loobumisest. Kindlasti ei saa kõigele jah öelda. Viimastel aastatel olen just rohkem õppinud ei ütlema. Rohkem valima. Ütlema ei sellele, mis mind ei toida, et jääks rohkem aega ja energiat sellele, mis mu ellu positiivseid muuatusi toob. 

Ma tänan väga kõiki esinejaid ja korraldajaid selle imelise galakontserdi eest!!!
 
***




Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

reede, 22. märts 2019

Miks on vaja, et osa inimesi oleksid vaesed ja lollid?

Eile käisime koos beebi-Johannaga Märjamaal lugejatega kohtumas. Seekord olid kuulajateks 8.klasside õpilased.

Kirjanikuna tutvustasin ikka alustuseks enda raamatuid. Kuigi ma pean iga kord pikalt mõtlema, millest oma esimestes raamatutes rääkisin. Lihtsalt nii palju uusi on peale tulnud. No mingit osa mu raamatutest saad nüüd kuulata ka youtube´st: Tähtajaline elu ja Naine, kes ei nuta, saab rikkaks. Ise saan ka kuulata ja meelde tuletada.

Kuulajatest keegi polnud veel ühtegi mu raamatut lugenud. Eks ma rääkisin ka sellest, et lugeda tasub. Mitte vaid minu, vaid teiste autorite teoseid ka.

Eile aga jõudsin endale ootamatult selleni, et pidasin lastele hoopis loengut sellest, kuidas rikkaks ja edukaks saada. Oma mõju oli kindlasti sellel, et eelmisel päeval lõpetasin oma järgmise raamatu käsikirja ülevaatamise. See on lühike käsiraamat pealkirjaga "Rikaste inimeste 30 harjumust". Nii oligi kogu see edukaks saamise teema minus nii värske, et lapsed said päris palju sellekohast infot.  Hea oli näha, et see pani mõnelgi silma särama!

Rikaste inimeste 30 harjumuse seas on kindlasti lugemine. See on tegevus, mis mahutatakse oma igasse päeva. Rikkad ja edukad loevad enamuses muidugi erialast ja jõukusega seotud materjale. Ehk selliseid, mis annaksid uusi mõtteid omas valdkonnas.

Teisalt- lugemine ei anna sulle kellegi teise mõtteid, vaid uued ideed ja lähenemised aitavad sinus endas senist infot liigutada või kuidagi teisiti nö kokku panna. Piltlikult- su peas on olemasolevad mõtted ja info kui seisev vesi. Raamatust loetud uus mõte aga hakkab seda vett segama, nii et tekivad hoopis uued kooslused.

Lugemine üksi ei tee rikkaks. Tuleb ka muid tegevusi juurde teha. Aga lugemiseta on raske oma elujärge parandada. Küsimus pole vaid raha hulga kasvamises. Sinu ilusa elu osa on ka erinevad suhted, tervis, sisemine rahulolu jms. Kõigi nende valdkondadega tuleb tegeleda.

Sel nädalal alustasin ka külluslikust elust rääkivate raamatute tutvustamist youtube´s. Esimeses videos räägingi loetud raamatus nimega "Võrratu elu". See raamat andis minu jaoks selge pildi sellest, et küllusliku elu jaoks on vaja, et väga mitmed valdkonnad meie elus oleksid korras. Vaata seda videot siit:


Nii mina kui ilmselt paljud õpetajad kuulevad pidevalt, et lugemine ei saa kohustuslik olla. Olen sellega nõus. Selgitasin eile ka õpilastele, et miks nõustun.

Nimelt on meil riigis lolle ja vaeseid inimesi ka vaja. Seda halli massi, kellele poliitikud saaksid valetada ja nii mõne hirmutamise või rumala lubadusega massiliselt hääli korjata. Ettevõtetele on kasulikud lollid ja vaesed, kes lasevad ennast reklaamist mõjutada ning hetkelise heaolu nimel tuleviku arvelt kulutavad... ning seejärel pankadele ka veel kasumit toovad. Kogu see tööstus, mis väidab, et: "Kõigil teistel on! Sul on ka vaja, sest sa oled viimane inimene maa peal, kellel seda imelist toodet veel pole!" vajab neid samu lolle ja vaeseid inimesi. Jah, just vaesed ostavad selliseid "luksuslikke pakkumisi", mis "kõigil on" rohkem kui rikkad, sest vaesed tahavad ennast korraks hästi tunda oma igapäevases stressirohkes elus või soovivad naabritele oma staatust näidata. Rikastel seda vajadust pole.

Kogu maailm oleks muidugi ilusam, kui inimesed teadlikult suhtuks endasse, oma elusse, ümbritsevatesse inimestesse ja ümbritsevasse maailma. Sellel teel on raamatud suurteks abilisteks. Aga õige on, et lugemine pole kunagi kohustuslik! Samuti ka mitte teadlik, õnnelik, tark ja rikas olemine. Igaühe valik on, kas kasutada raamatute abi külluslikuma elu poole või täiendada vaeste ning lollide rida!

***




Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com