esmaspäev, 12. november 2018

5 võimalust, kuidas teenida raha internetis (2.osa)

Veidi rohkem kui 2 aastat tagasi kirjutasin, mida ma tookord internetis raha teenimise kohta teadsin. Vaata minu tookordset postitust siit: Kuidas teenida raha internetis ja saada rikkaks? Võin ette ära öelda, et rikkaks saamisega pole sellel postitusel tegelikult mingit seost.

Teatavasti alustasin ma pärast seda ka projekti Kuidas ma 100 raamatu lugemisega rikkaks saan? Selle kohta saad lugeda postituse pealkirjale klikates. Seal on ka kirjas, miks just sellise väljakutse endale esitasin ja mida see täpsemalt tähendab. Kuna veidi rohkem kui aasta jooksul on loetud 14 raamatut, siis sajani on veel minna ja seega rikas ka veel pole.

Internetis raha teenimine ja kodused töötamise võimalused on aga minu jaoks ikka huvitav teema. Nii olen edasi uurinud, et mida sel teemal soovitatakse ja mis on minu jaoks võimalik. Mõned asjad ka ise läbi katsetanud.

5 võimalust, kuidas internetis raha teenida

1) küsitluste täitmine- selleks on erinevaid võimalusi nii Eesti kui välismaa lehtedel. Mina registreerisin ennast Moborg lehele ning aasta aega tagasi. Selle aja jooksul täitsin 6 küsitlust ja kutsusin ühe sõbra, kes täitis ka vähemalt 3 küsitlust. Kokku teenisin sellega 5€, mille olen paypal konto kaudu reaalselt ka kätte saanud. Summa pole suur, aga kui niisama kusagil aega veedad või teleka ees istud, siis pole ju probleem samal ajal küsitlustele vastata.
Selle variandi miinus on, et vähemalt sellel lehel on küsitlusi suht harva, nii et väga palju rohkem ma neid selle aja jooksul poleks saanudki teha. Ilmselt umbes pooled võimalused jätsin selle aja jooksul kasutamata, kuid metsikult neid sellel lehel jah polnudki.

2) oma vanade asjade müümine- erinevad lehed toovad alati ka selle võimaluse välja. Kuna asju koguneb meil kõigil märkamatult, siis tegelikult on see väga hea soovitus. Mitte selles mõttes, et tuleks oma vana kola kellelegi pähe määrida, vaid selles, et aegajalt tuleks ennast ümbritsevad asjad kriitiliselt üle vaadata. Mida enam vaja pole, neile asjadele tasub uus võimalus anda. Mina näiteks käisin selle mõtte tõttu oma raamaturiiulid üle ja panin paljud neist müüki. Suur osa on nüüdseks juba ka uued omanikud leidnud.

Minu müüdavad kasutatud raamatud leiad siit: Heli asjad otsivad uut kodu!   

Peale raamatute on seal ka pulmakleit ja peegelplaadid. Nii et tegelikult panen sinna kõike, mis uut kodu vajab.


3) toimetamine, illustreerimine, kujundamine- tekstide toimetamine, illustratsioonide joonistamine ning erinevad kujundustööd on kindlasti need, mida saab kodust teha. Kui eelmised kaks nimekirjas toodud võimalust on kõigile kättesaadavad, siis siinsed nõuavad rohkem teadmisi ja oskusi. Ise ma neid ei tee, seega minu jaoks on need teenused, mida ma ise ostan teistelt, kes kodus töötavad. Kel aga on eeldusi ja oskusi mõneks neist töödest, siis kindlasti tasub oma oskused välja pakkuda. Facebookis on olemas ka mitmeid temaatilisi gruppe, kuhu sama ala tegijad on kogunenud ning kus ka töökuulutused liiguvad.

4) edasimüümine- üheks võimaliseks on vahendamine ehk teiste loodud kauba edasimüümine. Ingliskeelsetes soovitustes räägitakse amazoni vahendusprogrammist, milles sa soovitad kaupu, mida ise pole tootnud ning saad edasimüügist mingi osa. Tunnistan, ma pole sellest programmist veel väga aru saanud. Nii palju aga küll, et Eestis see ilmselt väga ei toimi. Edasimüümisega on kindlasti see, et inimene peaks tegelema kaubaga, mida ta suudav usaldusväärselt tutvustada ning mis on temaga seotud.

Minu loodud Heli Kirjastusel on mitmeid edasimüüjaid, kes kas füüsiliselt või internetis müüvadki minu kirjastatud raamatuid. Näiteks on tulemas jõululaadad. Nii on mitmetes kohtades minu kirjastuse raamatutega laatadel väljas edasimüüjad. Kuna siin artiklis räägin internetis tehtavatest töödest, siis Heli Kirjastusel on ka interneti- edasimüüjad. Need on inimesed, kes leiavad mu raamatutele ostjaid, edastavad mulle info ning mina edastan raamatud ja neile vahendustasu. Kui oled huvitatud võimalusest minu kirjastuse raamatuid edasi müüa, siis anna oma soovist teada ja räägin täpsemalt. Kirjuta siia: helikunnapas@gmail.com

5) oma toodete müümine- uskumatu, kui palju on valmis inimesed maksma asjade eest, mida paljud meist ka oma lõbuks teevad. Asi on selles, et meil on kõigil erinevad oskused ja eeldused. Nii tundubki aegajalt, et pole mõtet oma toodetut müüa, sest kõik saavad ise seda teha. Tegelikult olen õppinud, et asi on hoopis õigete klientideni jõudmises. Ehk et kõigele on ostja olemas. Küsimus on- kus on minu toodetest huvitatud, kes tahaks ja suudaks mulle selle eest maksta?

Näiteks mina tellisin taas käsitöö-karpe, sest neid on vaja ühe minu uue toote jaoks. Nimelt hakkavad järjest ilmuma tooted minu uuest sarjast, mille eesmärk on aidata inimesel ennast ja oma võimalusi paremini tundma õppida ning oma pereelu paremini korraldada. Sarja nimi ongi "Minu ilus elu". Selle üheks osaks on näiteks "Minu ilusa pereelu planeerimise märkmik" (ei, see ei vaja karpe!!!). Kirjutan neist ilusa elu toodetest juba varsti lähemalt.
Jutu mõte on aga see, et kui sa oma andeid ja oskusi välja ei reklaami, siis keegi ei oska tellida.

***
Eelmisel aastal tegin facebooki grupi Ettevõlikud lapsevanemad. Nagu nimigi ütleb, siis see leht koondab lapsevanemaid, kes tegelevad ettevõtlusega. See on üks koht, kust saada mõtteid, millise ettevõtlusega näiteks laste kõrvalt tegeleda või enda tehtut reklaamida.

Eestis lisaraha teenimiseks on üks valik ka siin: 11 huvitavat viisi, kuidas Eestis lisaraha teenida. Miks on oluline, et Eestis? Sest nagu näiteks selle edasimüümise teema juures kirjutasin, siis ingliskeelsetes lisaraha teenimise kirjeldamistes räägitakse sellest võimalusest palju, kuid Eestis see ei toimi nii. Siin on aga kirjas võimalused, mida just Eestis saab kasutada.

Kuna ma töötan suure osa oma ajast kodus, siis on kõik sellised võimalused minu jaoks väga põnevad. Katsetan järjest endale sobivaid. Nii et praegugi on mitu erinevat kodus töötamise võimalust käsil. Katsetan ära ja varsti räägin ka teile, mis töötas ja mis mitte.

Raha teemal kirjutan veel nendes postitustes:
31.august 2017 Kõik müügiks või mida sina oma kasutatud asjadega teed?
4.september 2017 Järjekordne imeline tööpäev! Loe, kuidas sina ka endale sellise saad!


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Pildistas Jaanus Ojangu
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (9a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

neljapäev, 8. november 2018

Beebiga olen igas valdkonnas produktiivsem

Enamuse sellest aastast olin ma rase. Kogu selle aja mõtlesin, et pean kõik oma tööd ja tegemised ära tegema, sest kui beebi sünnib, ei jõua ma enam midagi. See tähendas pidevat stressi, sest ülikuum suvi ja rasedus ei sobinud kuidagi kokku ja miski ei edenenud. Kevadel polnud võimalik ilma süüdistada, aga siis ka ikkagi asjad ei edenenud.

Tänaseks päevaks ongi seis selline, et Johanna esimese 2,5 elukuu jooksul olen ma trüki saatnud 5 raamatut, millest 3 on minu enda kirjutatud. Nii- uhked numbrid reas. Nüüd hakkame tähtsust vähendama. Ehk et üks neist oli tegelikult kordustrükk, mille puhul oli vaid kirjastamisega seonduv korda saada (tekst üle vaadata, tagakaane tekst, kõik materjalid saata jne), teine oli kinkeraamat, millel tuli fotod leida ja tekstile toimetaja ning kujundaja. Kolmanda raamatu aga kirjutasin ka päriselt pärast Johanna sündi.

Nimelt on nüüd trükikojas kaua lubatud ja paljude poolt kaua oodatud sarja ,,Mõni õhtu romantikat" järgmine raamat. Seekordse osa pealkirjaks on ,,Helisevad ööd saarel". Esimesed mõtted sellest raamatust said kirjan veebruaris ning sellest ajast alates lubasin kõigile, et tuleb uus romantika raamat... aga nüüd on see PÄRISELT ka tulemas.

Raamatutega on tihti see, et ma suudan nüüdseks küll igal ajal kirjutada, aga sellegi poolest mõnikord mõni käsikiri lihtsalt ei edene. Ja alles pärast saan aru, et polnud selle raamatu kirjutamiseks õige aeg. Tavaliselt tähendab see, et mul on päris elus veel mõni inimene kohtamata, mõni vestlus pidamata, mõni kogemus saamata. Kui kirjutamine ei edene, siis on kõige õigem soovitus, et mine ela tavalist elu! Ja kui seda elu elad, siis õige raamatu jaoks tuleb õigel hetkel kindlasti mingi mõte.

,,Helisevad ööd saarel" oli kindlasti selline raamat, mis seisis ja seisis ning siis elu andis jälle lahenduse. Ei, see ei tähenda, et ma enda elu paneks raamatusse, vaid seda, et ma näen või kuulen midagi, mis minu tegelastega kokku sobib. Midagi sellist, mille peale ma ise poleks tulnud, et ka nii võib elada.

Elamisest sai alguse ka mu kinkeraamat. Ma pole ise seda veel katsuda saanud, aga Rahva Raamatu ja Apollo poodides on juba olemas. Selles kinkeraamatus on mõtisklused sõbrale. Sellised lühikesed mõtted, mida suvalisel hetkel võid endale meelde tuletada. Ilus armas raamatuke jõulukingituseks. Kaanepilt sai valitud veidi riukalikum ühest erilisest sõprusest.

Ja loomulikult eelmises kolkaküla koolist rääkivas postituses mainitud minu esimese noorteromaani ,,Lõpupidu" kordustrükk. Samuti pole veel käes hoidnud, aga tean, et see tuleb imeilus raamat. Apollo internetipoes on aga juba olemas. ,,Lõpupidu" on läbi aegade olnud mu ainuke raamat, mille kaanepilt oli minu jaoks... küsitav. See oli ka ainus, mille valmimisel mul mingit sõnaõigust ei olnud. Nüüd sai see viga parandatud ja sain kaanepildi, mida lihtalt armastan.

Kõiki neid kolme raamatut saad minu käest otse osta ka. Ostusoovist kirjuta helikunnapas@gmail.com. 

Aktiivne sügis pole lõppenud. Riigikogu valmisteks valmistumise kõrvalt mõtlen ma, et kirjutan veel vähemalt ühe romaani valmis ja kaks lasteraamatut ootavad ka. Jaaa, isegi kui ma kasutaks oma blogis naerunägusid, siis ma ikkagi ei paneks seda eelmise lause kõrvale.

Kuidas see kõik on võimalik? Sest mul on imeline beebi! Praegu vähemalt küll. Või noh- eks ta imeliseks jääb ka siis, kui oma magamis- ja käitumisharjumusi muudab, kuid praegu on Johanna harjumused vägagi töötamist soosivad. Olen jätkuvalt kindel, et lapsed teavad, milliste vanemate juurde tulevad. Minu beebi teab, et ainult emaks olemine pole kunagi minu eesmärk olnud. Ta teab, et minu lapsed kasvavad elamise keskel ja et lapsed kaasatakse ellu, mitte elu ei jää laste pärast seisma, ega elamata. Ja kuna beebi on rahulik, siis järelikult teen ma õigeid asju, sest just beebi ju tunnetab ema olemust kõige paremini ning tema käitumisest on seda kõige paremini näha. Suuremad lapsed on juba laiemas energiaringis ning nende käitumine peegeldab seda, mis toimub kõigis nende suhtlus- ja tegevuskohtades.

Töötulemuste saavutamist soosib muidugi ka see, et ma teen asju, mis mulle meeldivad ja on olulised. Nii jõuab ka rohkem. Nii ei loegi ma oma tegemisi tööks... või vastupidi- nimetan tööks kõiki tegemisi, kuid töö mõiste on minu jaoks kõik see, kuhu sa panustad oma oskusi, andeid, energiat.

Kindlasti jõuaksin ilma lasteta mingeid asju rohkem teha, kuid rohkem olen kindel selles, et ma saan praegused tegemised tehtud tänu lastele. Mul on motivatsiooni, mul on inspiratsiooni, mul on vajadust oma tegemisi paremini planeerida.

TÄIENDAN: aijaaa... selle postituse kirjutamise ajal rõõmustades unustasin, et ühel hommikul jõudsid sel nädalal lapsed kooli-lasteaeda kell 9, sest ma lihtsalt olin 5 päeva enne seda tööpäevad lõpetanud kell 2.30 öösel ning ärganud ikka 7.30 ning ühel hommikul siis enam ei ärganud ja magasime kõik koos sisse! 

Kõige olulisem- ma olen niiii tänulik kõige ja kõigi üle, mis mu elus on! Nii lihtne see ongi!

Imelist päeva ja tule varsti jälle mu blogisse! Vahepeal aga loe uusi raamatuid!




***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (9a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

laupäev, 27. oktoober 2018

Probleemid kolkakoolis taas avalikkuse ees

Novembrikuu algul jõuavad avalikkuse ette taaskord ühes väikeses kolkakoolis toimuvad sündmused. Seda minu noorteromaani "Lõpupidu" kaudu. Esmakordselt ilmus see raamat 2011.aastal ning müüdi üsna kiiresti läbi. Noorteromaanide konkursil sai see teos äramärgitute hulka. 2012.a aga võitis Järje Hoidja auhinna Tallinna Keskraamatukogus.

"Lõpupidu" ja "Ütlemata sõnad" on minu teostest need, mis minu arvates on saanud kõige rohkem positiivset tagasisidet. Just selles mõttes, et need on lugejatele kõige rohkem andnud selliseid mõtteid, mida ka enda elus edasi mõelda. Nii oli juba ammu plaan, et "Lõpupidu" tuleks ka enda kirjastuses avaldada. Nüüd see tulebki. Imelise kaanekujunduse tegi taaskord Liis Karu.

"Lõpupidu" sisu on selline:
Viimase gümnaasiumiaasta esimesel septembril läheb Raili kooli teadmisega, et Oodvere-suguses kolkakülas nagunii midagi ei juhtu ning see aasta tuleb lihtsalt üle elada. Ootamatult lisavad kohalikku ellu aga vürtsi uued abituriendid – pilkupüüdev Marcus ning veidi eraklik Roomet. Seni koolile ja korvpallitrennile keskendunud Raili kogeb nüüd pimestavad armumist ja õnne, kuid ka pettumust ja kurbust. Ühe aasta jooksul õpib ta nii enda kui teiste inimeste kohta rohkem kui varem ning peab tegema suuremaid elulisi otsuseid, kui vaid see, kuidas peale lõpupidu jätkata.
Heli Künnapas on Pärnumaalt pärit kirjanik, kellel tänaseks päevaks on ilmunud üle kümne raamatu. ,,Lõpupidu” oli tema esimene avaldatud raamat, mis leidis äramärkimist noorsooromaani konkursil ja sai ,,Järjehoidja” auhinna. Künnapase teostes on alati olulisel kohal suhted, inimloomuse keerdkäigud ning elu põhiküsimused. Nii ka noorteromaanis ,,Lõpupidu”. 

"Noorteraamatud" on sari, mille järgmiseks raamatuks on "Medaljon", mille autoriks on Ene Sepp. See on samuti populaarse raamatu kordustrükk.

Järgmised on aga juba värskemad teosed noortele. 1.novembril algab NaNoWriMo ehk kuu, mil kirjutamisest huvitatud üle maailma püüavad ühe kuuga romaani valmis kirjutada. See tähendab, et eesmärk on kuu jooksul kirjutada 50 000 sõna ehk päevas 1667 sõna.

Mina registreerisin seekord ennast just järgmise noorteromaaniga, mille tööpealkiri on "Mälestusteta suvi". Aasta algul kirjutasin sellest 13 lehekülge valmis ja ise olen väga vaimustunud. Aga peangi ju olema, sest kunagi pole mõtet kirjutada teksti, mis mulle endale ei meeldi.

Praegu saab "Lõpupidu" ette tellida hinnaga 10€. Selleks tuleb soovist kirjutada mulle helikunnapas@gmail.com. Aga alati võib ka kirjastuse kodulehelt tellida. Seda saab teha siin: https://www.helikirjastus.ee/toode/lopupidu/

Viimastel nädalatel on kirjutamine olnud mu põhiline tegevus. Nüüd püüan ka kirjastamisega rohkem järjele saada. Kindel on aga see, et aasta viimased kuud on taaskord väga sõnaderohked.

***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (9a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 15 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

teisipäev, 2. oktoober 2018

Kas pillimäng sai mind rööprähklejaks teha?

Tegelikult mulle üldse ei meeldi see rööprähklemise sõna. Püüan küll eesti keelt au sees hoida, aga see sõna pole minu jaoks väga eestipärane.

Eile tähistasime kõik teatavasti muusikapäeva. Üliuhke oli istuda saalis ja kahe oma lapse esinemist vaadata. Ei, kumbki neist ei mänginud mingit maailmatasemel pillilugu. Jah, mõlemaga oli häda, et nad ise kogu kontserti rahulikult istuks ja teisi ka kuulaks. Õpime ja harjutame veel.

Aga teadmine, et mu lapsed on järjepidevalt mitu aastat millegagi (pillimänguga!) tegelenud ja saavad üha järgmisi ja järgmisi esinemiskogemusi, mõistavad, milline töö esinemisele eelneb- see on elukogemus, mida ei saa millegagi asendada, ega ka hiljem järgi teha.

Mathias ja Maria pidid muidugi pillimänguga esinemise tõttu mõlemad loobuma eilsest tantsutrennist. See on jällegi teine valikute teema, et kas tegeled vaid ühe alaga ja oled alati kohal või jagad ennast nooremas eas, et saaks hiljem spetsialiseeruda? Meie peres on hetkel valitud jagamine.

Täna vaatasime koos beebiga veidi telekat ja sealt tuli muusikapäeva aktus. Üks pianist ütles, et just klaverimäng aitab parimalt erinevad tajud korraga tööle panna. Sel hetkel mõistsin- ilmselt on akordionimäng minu jaoks olnud just see, mis on õpetanud mitut asja korraga tegema. Akordioni puhul mängid ju vasaku käega ühte, paremaga teist, samal ajal tõmbad lõõtsa õigesti, toksid jalaga takti kaasa ning vaatad nooti. Iga tegevus võib minna erinevas rütmis.

Hakkasin mõttes võrdlema, et millise pilli mängimine on kõige keerulisem ja milline võiks kõige rohkem siis erinevaid tajusid arendada. Jäin hätta, sest tegelikult lihtsat pilli ju ei olegi. Igaühel on oma spetsiifika. Klaveril on samuti eraldisesvalt tegutsevad käed ning silmad samal ajal hoopis noodis ning jalg pedaalil. Keelpillide puhul pead õige noodi kellelt üles otsima. Puhkpillide loogikast ma üldse ei räägi- olen nüüd Mathiase kõrvalt veidi õppinud ja minu vana pea neid kombinatsioone küll enam meelde ei jäta. Ehk et seal pead veel kombineerima, kuidas mingi noot kätte saada. Jah, ma tean, et seal on mingi süsteem, aga ikkagi. Selle kompenseerimiseks on teine käsi vähemalt suht vaba. Lisandub aga hingamine ja keel ja huuled, mis peavad õigesti töötama.

Selline mõttemäng andis veelkord julgustust, et oma laste muusikaõpinguid pean igati toetama. Kui neist ei saa ka elukutselisi muusikuid (mida ma pole ju ka kunagi ette planeerinud... minust ka ei saanud), siis täiendavaid oskusi annavad praegused õpingud neile igal juhul. Kui erinevaid tajusid lapsest saati arendada, siis on täiskasvanuna igal juhul võimalusi rohkem.

Tohutult tänuväärne ettevõtmine on projekt "Igal lapsel oma pill".  Laste toetamisest ja laste väärtustamisest rääkides peaks esmatähtis olema just selliste laste toetamine, kes ise midagi teevad. Olen selle poolt,et ei tuleks lihtsalt lasterahasid tõsta, vaid ka riiklikult peaks olema järjepidevalt projektid selle toetamiseks, et vanemate rahakoti tõttu ei jääks lastel võimetekohane huviharidus saamata.

Meie pere näiteks Mathias ja Maria on pillid praegu muusikakoolist laenuks saanud. Joosepil aga klaverit siiani pole. Esimesel aastal ei näinud veel vajadust selle soetamiseks, sest polnud ju teada, kas ta ikka jätkab. Nüüd on poisi vaimustus jätkuv ning üha kasvav, nii et koju pilli soetamine reaalselt vajalik. Tegelikult on meil ka üks kokkulepe olemas ühelt sõbralt klaveri saamiseks, kuid selle transport on hetkel probleem.

Eilsel kontsertil istudes tuli järjest meelde, mis tunne see oli kuude viisi esinemiseks harjutada ja lugu pähe õppida... enne esinemist muudkui higistavaid käsi pühkida ja peas kogunevat pinget ära hingata... teadmine, et sa ei või liiga rahulik olla, sest muidu pole lavale jõudes esinemiseks valmis, aga ei saa ka liiga närvis olla, sest muidu pole lavale jõudes esinemiseks valmis... Ning tunne, kui oled oma loo ära mänginud, hakkama saanud! Võrratu!

Loodan, et kõigil lastel, kes soovivad, on võimalik pilli õppida. Projekt "Igal lapsel oma pill" peaks olema järjepidevalt toetatud. Nii koolidesse, lasteaedadesse, kui aga ka kodudesse pillide soetamiseks. See on üks koht, kuhu pandud raha pole kunagi raisatud! 

Siit saad vaadata, kuhu sel aastal projekti "Igal lapsel oma pill" rahade eest uued muusikavahendid soetati. 

***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (9a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 15 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

pühapäev, 30. september 2018

Millise sõnumiga lähen täna Vabaerakonna üldkoosolekule?

Vabaerakond teeb täna ajalugu- esimest korda Eesti poliitika ajaloos kutsuti erakorraline üldkoosolek kokku 10% erakonna liikmete häältega. Protsent oli tegelikult isegi suurem.

Mina kandideerin juhatusse. Kirjaniku, kirjastaja, endise personalijuhi ja muude kogemustega usun, et mul on, mida pakkuda. Nii on mul võimalik mõne minuti jooksul selgitada, mida pean oluliseks. Milline on siis see sõnumi, mida täna väljendan?

Minu jaoks on viimased 1,5 kuud olnud väga õpetlikud ja erilised. Selle aja jooksul nägin, kui palju energiat meie erakonnas peidus on. Kohtasin paljusid uusi inimesi, kellest igaühel on midagi Eesti ühiskonna tervendamiseks pakkuda. Samuti nägin vanade kaasteeliste nägusid erinevates olukordades. Paljudega neist oleme kõrvuti käinud pea neli aastat. Täpselt nii kaua, kui olen Vabaerakonnas olnud.

Samas nägin pikaajaliste kaasteeliste seas ka neid, kelle puhul mulle ei meeldinud, kuidas kriisiolukorras käituti. Kõik need süüdistused, mis muudatuste soovijate vastu tulid... Eks igaüks vastutab lõpuks oma sõnade eest kusagil mujal. Edasi liikumiseks on aga hea teada, kuidas üks või teine inimene käitub siis, kui laev kõige rahulikumates vetes ei seila.

Vabaerakonna esimehena toetan Kaul Nurme. Tema on inimene, kellega jätkamine hetkel Vabaerakonna jaoks kõige parem oleks.

Meie mõlema jaoks on oluline suur teema: elu võimalikkus väljapool Tallinnat! Teiseks on oluline majanduse kasv kõikjal Eestis. Ei ole loogiline, et suur osa eestlastest käib täiskohaga tööl, kuid elab siiski vaesuses. Tööandjad otsivad töötajaid, inimesed on tööta, kuid kaks otsa kusagil kokku ei saa, sest vahepeal on kõrged tööjõumaksud ja muud ebasoodsad tingimused. Elektrihind tõuseb, kuid inimeste enda mure on, kuidas pikad elektrikatkestused üle elada

Kõigi eeltoodud teemade taustal on minu jaoks eriti oluline lastega perede hakkamasaamine. Eriti lasterikaste perede. Aga just selliste, kus inimesed ikka ise ka panustavad. Lennukilt raha külvamist ma ei toeta. Ehk siis tuleks toetada seda, kui perekonnas tegeletakse sellega, et lastest saaksid täisväärtuslikud ühiskonna liikmed. Sellised, kes ei oota muudkui abi, vaid osalevad ise aktiivselt. Oluline osa näiteks on huviringide võimaldamine vastavalt laste võimetele, mitte lapsevanema rahakotile. Meie väikses riigis ei saa avastamata ja kasutamata jääda ükski anne lihtsalt seetõttu, et peres on palju lapsi ning seetõttu kahe vanema palk suurema hulga inimeste peale jaguneb.

Jah, seda kõike on liiga palju, et täna paari minutiga ära rääkida.
Jah, seda on liiga vähe, et selliste mõtetega Riigikogu valimistele minna.

Täna muidugi selgub, kas mingeid Riigikogu valimisi minu jaoks üldse tuleb...

Loodan lihtsalt väga, et igasugused sahkerdamised ja mängud jäävad tänasest päevast eemale. Oleme pooleteise kuu jooksul saanud põhjaliku õppetunni ka neil teemadel. Mitte vaid erakonna seest, vaid ka nende pahatahtlike väliste jõudude poolt, kes kardavad Vabaerakonna tõusu.

Kurb uudis neile- kui need sahkerdused meist nüüd mööda lähevad, siis on Vabaerakonnas olemas sisemine jõud ning koostöövõime ka uute tulijatega, et koos saada 15 mandaati järgmistel Riigikogu valimistel! Kui täna hääletatakse muudatuste poolt, siis saab Vabaerakonnast järgmises Riigikogu koosseisus arvestatav jõud.

Imelist päeva meile kõigile täna!



***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (9a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 15 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

laupäev, 15. september 2018

Välgutüdruk taas vallaline

 Välgutüdrukul läks eelmisel aastal väga hästi. Loeti ja osteti väga ilusti. Jutt käib siis minu raamatust ,,Kes kardab välgutüdrukut?"

Nüüd sai üles ka Heli Kirjastuse augustikuu populaarseimate raamatute edetabel. Romantiliste lühiromaanide sarja ,,Mõni õhtu romantikat" raamatud on sealgi taas olemas. See tähendab, et mina hakkasin nüüd tõesti-tõesti sarja uut raamatut kirjutama.

Nii kaua aga saad välgutüdrukust lugeda näiteks siin:

1. Taas vallaline

Kas pole müstiline, et abielus inimesed igatsevad aega, kui sai vabalt üksi valida, kuhu ja millal lähed, kellega kohtud, mida teed... samas kui vallalised igatsevad vaid seda, et keegi sind kodus ootaks ja elu oleks stabiilne?
Ei, müstiline on liiga suurejooneline sõna selle kohta. Pigem on see haige. Inimeste haige komme alati tahta seda, mida neil pole. Ikka igatseda rongi, mis on juba läinud või pole veel tulnud.
Ampsan järjekordse suutäie tankla ülisuurest tortillast ning heidan pilgu aknast välja. Esmalt näen aknaklaasil vaid enda peegeldust- nukrad silmad ning hobusesabasse seotud tumedad juuksed. Mõne aja pärast seletab silm, kuidas esimesed õhulised lumehelbed liuglevad novembrikuises jahedas õhus. Esimene lumi, mis ei tule iial tagasi... aga kas peakski?
Nagu armastusega. Me jääme tihti seda esimest igatsema, nagu see oleks pidagi helget ja puhast. Tegelikult on see värske, noor ja tahumatu. Selline, mille käigus teineteisele veel eriti palju haiget tehakse. Mina küll oma esimest armastust taga ei igatse. Ega teist. Ega kolmandat. Sellele nimekirjale mõeldes hakkan hoopis kahtlema, kas üldse tean, mis armastus on...
Õnneks on kõigi nende õnnetute suhete jooksul mu kõrval olnud Eleri, kellega oleme sõbrannad juba põhikoolist alates. Küll olen Eleri õla najal nutnud, koos temaga ennast taas õnnelikuks joonud, korduvalt suhete teemal nõu küsinud ning vajadusel on just tema mõnele mulle haiget teinud mehele vastu lõugu andnud.  
,,Ta ei ole sind väärt,” kõlas diagnoos, mida Eleri on vist kõigi mu meeste kohta kasutada saanud. Seda lauset olen sõbranna käest korduvalt kuulnud.
Eile lõplikult lahutusele alla kirjutades vaatasin eksabikaasaks muutuvat Kardot ja küsisin endalt samuti: kas ma üldse tean, mis on armastus? Kui ma paar aastat tagasi sellise mehega abiellusin, kas olen üldse midagi armastusest kuulnud? Tol ajal oli Kardo muidugi ka tuntud laulja ja kitarrist, aga nüüd... Alkohol ja kuulsuse kadumine on oma töö teinud.
Kuna mul on selja taga selline nimekiri õnnetuid armastusi ning nüüd olen kahekümne kuue aastaselt lahutatud, siis ilmselt õnneliku suhte valemit minu käest küsida ei tasu.
Löön taaskord vihaselt oma hambad tortillasse. Pühin salvrätikuga kollasele lauale tilkunud kastme piisakesed. Uhke Audi sõidab tankuri juurde. Autost vajuvad välja pikad sääred, millele järgneb valge karusnahast poolmantliga kõva meigiga noor naine. Huvitav, kas tema on oma armastuse leidnud? Või kust tema Audi siis tuli? Tunnen hetkeks veidi häbi oma üleolevate mõtete üle... aga tegelikult on see ju täiesti mõistetav küsimus- mina töötasin viis aastat Ministeeriumi kantseleis, majas, millest paljud suured riigisaladused läbi käisid. Sellist autot poleks mina endale aga kunagi lubada saanud.
Leidsin ennast tihti mõttelt, et kui mu töö on tõesti nii oluline nagu räägitakse, siis miks ma seda palgapäeval ei tunne? Või noh, palgapäeval ehk veel tundsin, aga nädala aja pärast küll enam mitte. Siis oli suurem osa rahast kulutatud ning kuu lõpuni käis üks igavene sentide veeretamine.
Kuna olen kasvanud ainult koos emaga, siis rahamured on mulle kogu elu tuttavad olnud. Eriti, kuna ema polnud mul just parim rahaplaneerija. Ta töötas küll mitmel töökohal, et jõuaks meie elamise ning minu haridustee eest maksta. Ema kinnitas alati, et tahab mulle paremat elu, kui tal endal on olnud. Nii ma tundsingi tegelikult süümepiinu iga kord, kui ema käest järjekordse kulutuse jaoks raha küsisin. Igapäevane toit, elamiskulud ja riided maksid niigi palju.
Ministeeriumisse tööle minnes olin ülimalt rahul, et kogu see haridusele panustamine tasub ära. Ema kuulutas samuti kõigile uhkelt, kui olulises kohas ma nüüd töötan. Palganumbritest aga pole meil kunagi räägitud. Nii jäi selle jutu lõpuks alati mainimata, et Ministeeriumis lihtsalt tavalise ametnikuna töötades elamisväärset palka ei saanud.
Kardo headel päevadel jäi koos elades suur osa meie elamiskulusid tema kanda, nii et ma võisin endale sellist näruse palgaga töökohta lubada. Siis aga sai alkohol talle üha paremaks sõbraks. Suhted bändikaaslastega läksid halvemaks. Lõpuks polnud tal enam üldse tööd. Eleri soovitas juba varem, et peaksin suhted Kardoga lõpetama, aga mina ikka ootasin ja lootsin...  

*** 

Romantiline lühiromaan ,,Kes kardab välgutüdrukut?" kuulub sarja ,,Mõni õhtu romantikat". Kõiki sarja raamatuid saad osta otse Heli Kirjastuse kodulehelt.

Aitäh, et loed!

***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (9a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 15 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

reede, 14. september 2018

Kuidas on möödunud 4 nädalat 5 lapse emana?

Ongi nii, et mu tutika beebi Johanna saabumisest on möödas juba neli nädalat. Oli ammu teada, et see beebi on teistmoodi ja mõjutab kõike, mis meie elus toimub. Nii on ka olnud.

Suuremad lapsed on jätkuvalt väga vaimustunud. Ime, et beebi veel katki musitatud ja kallistatud pole. Nüüd on suuremad ka üle saanud šokist, et beebi ei hakkagi nendega kohe mängima ja ringi jooksma. Kõige suuremad lapsed mõistsid seda muidugi varem ka, kuid näiteks neljane Christian oli küll pikalt segaduses. Samal ajal on ta aga pisikest õde kogu aeg fännanud.

Esimestel kohtumistel haiglas nägid nad Johannat mõnetunnisena. Siis polnud ta veel inimese värvigi laste arvates. No ja selleks ei osanud ma neid enne ka ette valmistada, et selgitada, kuidas beebi alles hakkab aja jooksul inimese värvi minema. 

Pean ruttu ära hõiskama, et Johanna-suguseid beebisid võiks kohe mitu olla. Ruttu pean seda ütlema seepärast, et ega ma ei tea, millal see muutub. Aga praegu on väga hästi. Nimelt läheb ta enamusel õhtutest ööunne umbes 21-22, aga hiljemalt südaööl. Magamise pealt sööb 1-2 korda öö jooksul (olenevalt siis, mis kellast magama läks) ja hommikul ärkab 9-10 paiku. Nutuhood on ikka ka, kuid need on ilusti päevasele ajale ajastatud.

Neljasel Christianil oli küll kõige rohkem segadust sellega, et miks beebi pole inimese moodi, aga samas on ta nii uhke tema üle. Samas läks aega (ja aegajalt on siiani tagasilöögid), et Christianit veenda, et mina enam ära ei lähe. Tema jaoks oli suurim segadus hoopis see, et mina nii kaua haiglas ära olin. Tükk aega läks, kuni ta uuesti rõõmsalt lasteaeda läks ja uskus, et ma pärast ka järgi tulen või kodus olemas olen.

Minu jaoks oli see pigem üllatus, sest sellist klassikalist uue beebi
kadestamist pole minu mäletamist mööda meil kunagi olnud. Aga mina olen enda arust suht tihti ära käinud ja ringi liikunud ning ei uskunud, et lapsele võiks see nii väga mõjuda, et ma mitu päeva ära olen. Samas pole ma tõesti nädalat kunagi oma lastest eemal olnud. Hmm, tõesti! Ma polegi sellele mõelnud, et tegelikult on 2 ööd pikim aeg, mis ma olen lastest eemal olnud. Seega on Christiani ehmatus arusaadav. Aga ega ma ju selleks neid lapsi saanud, et neist pidevalt eemal olla.  

Pool meie tutika beebi elueast oleme tegelenud ka uue kooliaasta alustamisega. Joosep on nüüd uhke koolilaps ja tundub, et väga ilusti sisse elanud. Kuigi ma pole veel aru saanud, kumb on Joosepi kooliskäimise üle uhkem, kas Joosep ise või vanem vend Mathias, kellel on nüüd oma pereliige koolis. Tema enda sõnad.

Kooliasjade ostmine jäi viimasele minutile, kuna augustikuus oli üks meist lõpurase... ja ülejäänud augusti haiglas sünnitamas või vastsündinuga kodus haige. Aga noh- 2.septembril läks suuremaks shoppamiseks ning seejärel sõitsin veel mitmel päeval linna vahet. Iga päev sain natuke asju ostetud. Ma pole kunagi viitsinud kaua poes riideid ja jalanõusid otsida. Teha seda koos igavlevate väiksemate lastega, pidevalt näljase beebi ning tüdinenud koolilastega... Jah, järgmistel aastatel luban tublim olla ning terve suve shoperdada!

Kiletamine ja paberite ümberpanemine on ka veel käimas. Suuremad hunnikud tegin esimestel öödel ära. Suurim rõõmustamise põhjus oli neil öödel, et mul käib praegu alles 2 last koolis. Järgmisel aastal juba kolm. Oh, neid kilesid ja pabereid siis...

Aga tegelikult on kooliaasta algus tore. Lihtsalt läheb aega, kuni saame rütmi sisse ning kõik toimima. Nagu eelmisest postitusest lugeda saad, siis praegu tegelen ka hoogsalt taas auto otsimise teemaga ning see võtab ka aega ning teeb elu ebakindlamaks. Samuti on Vabaerakonnas olnud segased ajad ning seega Riigikogu valimisteks valmistumine suht keeruline. Nüüd on aga selge, et 30.septembril toimub erakonna liikmete poolt kokkukutsutud erakorraline üldkoosolek ja seejärel saame ehk taas ühtsel edasi liikuda. Erika Salumäe lasteraamat ilmub ka järgmise nädala algul. Nii et kõik augustikuus sünnitamise eel ning ajal aetud asjad hakkavad korda ning joonele saama.

Järjest saan illustreerijatelt ägedaid pilte minu kahele lasteraamatule: "Kolme pärna saladus" ja "Kaurpoeg Lukas tahab saada viiuldajaks". Mõlema raamatu illustreerijad teevad nii head tööd ning tunnetavad hästi seda lugu, mille mina olen kirjutanud. Seega, nagu lubasin, et kui minu lapsed on piisavalt suured, siis hakkan ka rohkem lasteraamatuid kirjutama, siis nii ka on. Mu enda lapsed on mõlemat lugu kuulnud ja heaks kiitnud.

Kui tundub, et maailmas on midagi segamini, siis vaatan oma kuldset beebit või meeskonnaks sirgunud nelja kaasteelist ja tean taaskord, et minu kodu on seal, kus on mu perekond.

Kuidas ma saaksin millegi üle õnnetu olla, kui mul on olemas nii palju, millest paljud inimesed muudkui unistavad? Mäletan aega, kui unistasin aastaid vaid ühest lapsest... Tean seda tunnet. Enam ei ole mul vaja unistada- mul on 5 last, kellega koos siinse maailmaga harjuda ning kellega koos seda iga päev üha paremaks muuta. Oskus on hoida olemasolevat siis, kui see olemas on, mitte kogu aeg igatseda seda, mida sul ei ole.

Imelist päeva jätku! 

***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (9a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 15 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com