Viimastel päevadel on üks vägivaldse lahutuse teema avalikult väga palju tähelepanu saanud. Paljud on sõna võtnud. Mõnda asja olen lugenud. Mõnegagi nõus. Mõnegagi mitte. Nii mõtlesin ise pikalt, et kas rääkida või mitte ...
Samas olen aga ise ju ka varem korrutanud: vägivald paljuneb vaikuses.
Olen meie keerulise lahutamise lugu korduvalt siin kommenteerinud ja mõnigi on mulle öelnud, et ei peaks seda tegema, sest see kahjustab lapsi. Samas on väga paljud jagamiste eest tänanud, sest see on mitmelgi inimesel aidanud enda elus asju paremaks saada või neid avaramalt näha.
Nii küsingi täna: millised on lased on õhupalle väärt?
Me räägime täna sellest, et üks laps on lahutuse keskelt turvakodusse sattunud. Ma ei kommenteeri seda, kas see on õige või vale, vaid küsin hoopis - kas sa tead, kui paljud lapsed on veel sellise kakluste vahel? Aga ... kus on nende õhupallid?
Kui enda lahutamise teemat jagama hakkasin, siis hakkasid inimesed üha rohkem mulle ka enda lugusid jagama. Ma näen praegu väga lähedalt kõrvalt mitut lugu, mis konkureerivad avalikkuse ette kistud looga. Jah, neis on ehk vähem raha mängus, aga ... lapsed saavad haiget samamoodi.
Mida saab teha?
Ühelt poolt tahaksin kõigile soovitada, et asju tasub ajada juriidiliselt korrektselt. Tasub kohtust läbi käia ja suhtluskorrad, elatis jms kohtus paika panna. Teiselt poolt tean, et sul on kohtus vaid teatud aeg, et oma seisukohad selgeks teha ning tulemused on ettearvamatud. Eriti kui oled see pool, kellel pole suurt raha taga, et oma laste eest võidelda.
Mul on näiteks mitu kohtuotsust laste suhtluskorra osas ning elatis käis samuti kolme aasta jooksul läbi mitu kohtuastet. Peale selle tegeles hunnik inimesi sellega, et kumb meist peaks kord kuus 30€ rohkem maksma, et lapsed ikka isa juures käia saaksid.
Tulemuseks on aga, et ... viimased 1,5 kuud kasvatan taas lapsi täiesti üksinda, sest kui isal tuli ära maksta tagant järgi määratud elatis, siis ta keeldus lapsi seejärel enda juurde võtmast. Jõuluvaheajal pidid nädalaks saama. Seda tagant järgi tasutavat elatist vähendati teises kohtuastmes niigi tuhandete eurode võrra, kuna isa pole väidetavalt võimeline rohkem maksma (ja mitte keegi ei arutanud seda, kas mina olen võimeline maksma isa minimaalsest osast need puuduvad tuhanded ning enda minimaalse osa ning ... minimaalsest rohkem minevad kulud ka).
Sel nädalal ilmus mu pangakontole mingi kummaline 84€. See pidavat olema septembrikuus ära jäänud kahe nädalavahetuse eest, mil ta lapsi enda juurde ei võtnud, sest tal pole enam raha, kuna maksis tagant järgi elatise ära. Juristiga koostöös oli laste isa summa välja arvutanud.
Ehk siis laste ülalpidamine oleks mõlemal nädalavahetusel maksnud 42€ ja ... isal pole seda raha.
Kes on süüdi, et lapsed isaga ei kohtu?
Jah, ma saan aru, et praegu avalikkuse ees rulluv lugu on hoopis selline, kus lapsed isa juurde minna ei taha, aga ... minu puhul lapsed tahaksid, kuid ... isa ei võta neid sinna. See tähendab, et mina ja lapsed arutame psühholoogi juures, et mida praegune olukord meiega teeb. Oleks, et lapsi lihtsalt ei võeta, aga jätkuvalt käib ju kampaania: "Mina tahaksin küll, aga näed sa, mida teie ema teeb ..."
See viis olukorrani, kus käisin paaripäevasel reisil ning vähemalt kahe lapse jaoks oli pinge sellest nii suur, et tuli tõsisemate olukordadega tegeleda. Ebakindlus, mida ühe lapsevanema suvaline avaldumine on tekitanud, on lihtsalt nii suur.
Sellises olukorras ei ole aga vahet, et on olemas kõik kohtuotsused ... korduvad kohtuotsused, mille järgi isa peaks lastega kohtuma. Jah, ma tean, et mitmed kohtunikud on öelnud, et kui üks lapsevanem pole nõus, siis ei saa teda lapsega kohtuma sundida.
Seda enam on minu jaoks kummaline kuulata praegust juhtumit, mille puhul lapsele öeldakse, et tema peab lapsevanemaga kohtuma, kui tegelikult lapsevanemale kohtuotsus kohustuslik ei ole. Kuidas on selline asi võimalik?
Kellele peaks õhupalle viima?
Nii olemegi olukorras, kus ühe süsteemi sees saavad lapsed erinevalt haiget.
Saan aru, et õhupallidega soovitakse ühele lapsele näidata, et ema armastab teda, aga ... kas te saate aru, et see laps usub seda ju nagunii. Meil on lihtsalt veel üks laps, kes ei saa olla vanemaga, kellega tahaks koos olla. Minu jaoks on need õhupallid vales kohas.
Minna armastust näitama inimesele, kes seda usub ja midagi teha ei saa, on minu jaoks veelgi suurem vägivald. Aga ilmselt ei julge keegi välja astuda seal, kus seda vaja oleks - inimese juures, kes lapse sellisesse olukorda on liigutanud.
Vana tõdemus on see, et psühholoogi juurde ei lähe inimesed, kes seda kõige rohkem vajavad, kuid sinna jõuavad need, keda ta on haavanud, kuna ise pole psühholoogi juurde läinud. Nii on ka praegune avalik aktsioon minu jaoks täiesti vales kohas, sest haavab veelgi rohkem inimesi, kes midagi teha ei saa.
Mida päriselt teha saaks?
Ma ei räägi nüüd ainult praegustest juhtumitest, vaid üldisemalt. Nimelt on kõik sellised juhtumid minu jaoks otseselt vaimse tervise ja põlvkondi läbivate mustrite teema. Kuni me igaüks ei tegele enda taagaga, seni jäävad need asjad korduma.
Sina ja mina saame täna teha sammu, et psühholoogi juures käimine oleks normaalne.
Riiklikult saame püüda vaimse tervise parandamiseks mõeldud võimalusi kättesaadavamaks teha.
Jah, mina ja lapsed oleme meie peres need, kes regulaarselt psühholoogide käest tuge saavad. Ja jäämegi saama, kuni selleks vajadust on.
Samal ajal on näiteks lapsed kolmandat aastat siin koolis ja neil on koolis ... neljas psühholoog. No millisest regulaarsusest ja turvatundest ja usaldusest me saame rääkida? Ma küll sain kohe esimesel koolipäeval uuel koolipsühholoogil hõlmast kinni, 2.septembril juba käisin meie lugu tutvustamas ning seejärel kohtus ta lastega, aga ... olen korduvalt pidanud neid uuesti teele aitama, et nii lapsed kui psühholoog teaks, millest rääkida tuleb, mitte ei nendiks, et kõik on korras.
Samal ajal aga kuulen ikka veel, et mõnigi inimene ei taha psühholoogi juurde minna, sest "sellest pole kasu", "ma pole ju hull" jne.
Ausalt - ma usun, et me ei ajaks praegu kambakesi õhupallideks raha kokku, kui mõni inimene oleks õigel ajal psühholoogi juurde jõudnud. Ja see ei tähenda ainult vägivallatsejaid ja ründajaid, vaid ka ohvreid. See on üks oluline asi, mida enda teraapia käigus olen õppinud - ohvrid on seda seepärast, et me LASEME endaga nii teha. Sellel on samuti põhjus.
Jah, üks põhjus on see, et me teame, et lahkumine on vahel keerulisem ja karmim kui paigale jääda ning tuttavat õudust kannatada, aga ... see tähendabki, et vanu mustreid lõhkudes õpime uusi käitumisviise ka ise.
Tänasel päeval tahangi öelda, et teiste tülisse on alati riskantne sekkuda, kuid samal ajal tuleb kindlasti vägivallast rääkida, et seda lõpetada. Ma kardan lihtsalt petlikku olukorda, kus ühe lapse olukorra muutmisel tundub, et oleme midagi suurt ära teinud ajal, kui salakavalamal ja hullemal viisil on hädas nii palju rohkemad.
Kutsun üles märkama ja silmi avama! Kuulama, mida sulle päriselt öeldakse. Mitte hukka mõistma lapsi ja nende vanemaid, kes äkki saavad hakkama palju rohkemaga, kui avalikkusele välja paistab.
***
Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 13a, 12a, 10a ja 6 a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
Meie pere naised. Jah, kook ja lilled on olemas, aga just sellisel päeval tean, et sellest olulisem on eriti tütardele näidata seda, mis ei ole ok.
Praegusel ajal on jätkuvalt eriti naisena oluline mõista ja tunnistada, kuidas ma ei peaks elama, mida ei peaks taluma. 
"Heli, sa suutsid lahkuda suhtest, mis lõhkus sind ennas ja lapsi. See ongi juba oluline samm mustri muutmisel ja et lapsed saaks teistsugust 
kogeda."
