reede, 31. detsember 2021

2021.a lõppemas ja ikka veel elus? Väike kokkuvõte, et kuidas siis nii.

Mõne aastaga on nii, et ei jõua ära oodata, et see lõppeks. 2021.a on minu jaoks kindlasti selline pöördeline aasta, mille lõppemine oleks hea ... eeldusel, et järgmine tuleb teistsugune. 

Õppetunde oli palju. Nende läbimine on aga siis mõttekas, kui ikka midagi õpid ka. Nii ongi siin väike ülevaade teemadest, millega sel aastal hakkama sain või mis on käimas.  

Kuna elus on oluline terviklikkus, mitte edu ja ebaedu vaid ühes valdkonnas, siis olen ka siin oma tegemised erinevateks teemadeks jaganud.

 

Kuidas möödus minu 2021.aasta?

Raha

💰 avasin augustis Tulevas 3.pensionisamba. Viimase lükke selleks andis Taavi Pertmani raamat "Alustava investori käsiraamat", mille lugemise ajal selle sammu kohe ära tegin. Nüüd olen järjepidevalt sinna raha lisanud.

💰 augustis alustasin ka aktsiatesse inveseerimist. Siiani on enamik mu valikuid hästi läinud ning on vaid 2 aktsiat, mis suht järjepidevalt miinuses istuvad. Oma esimesed dividendid sain juba ka. Küll väikesed, aga see oli ikka megaäge tunne, kui pangakontol uhkeldas sõna "Dividendi". Investeerimissoovitusi kindlasti ei jaga, kuid ise vaikselt proovin ja õpin. 

💰 kirjutasin ja avaldasin lühikese käsiraamatu 


 "30 sammu laenuvaba eluni". Idee ise tuli nii enda kui mitmete minuga neil teemadel oma kogemusi jaganud inimeste mõtetest. Käsikirja lugesid läbi ning kiitsid heaks mitmed selle ala spetsialistid, nii et see andis julgustust juurde. Rahast rääkimine on alati riskantne, sest väga paljud tunnevad ennast kohe puudutatuna ning tahavad tõestada, et sa pole väärt, et neil teemadel sõna võtta. Käsikirja enne avaldamist erinevate nö proovilugejate peal katsetades nägin aga, kui vajalik selline teos on, nii et loodan väga, et see jõuab õigete inimesteni. 


Töö

📚 Heli Kirjastus OÜ kaudu avaldasin sel aastal 9 uut raamatut ning töövihiku "30 sammu laenuvaba eluni". Samuti sai alguse uute toodete sari "Kingitus raamatusõbrale", millest jõudsid kirjastuse kodulehele müüki esimesed padjad.

💬 Lugedes Rikkaks OÜ alt said valmis esimesed online-koolitused, mida saab näha ja osta Eduakadeemia lehelt.

📚 Heli Kirjastus OÜ käive ja varad on suurimad, kui kunagi varem. Ehk et kokkuvõttes oli parim aasta, mis mul kirjastuses kunagi on olnud. Esimest korda sain Kulkast toetust ka raamatu kirjastamiseks, mis oli samuti väga positiivne uus kogemus ning andis teadmise, et ju on midagi õigesti tehtud. 

🎶 MTÜ Põhja-Pärnumaa Hääl kaudu sain paar korda proovida kontserdikorraldust ning Pärnu-Jaagupi kirikusse paaril korral muusikuid kutsuda. Neid kontserte toetas samuti suures osas Kultuurkapital. Nii et see oli ka projektikirjutamise mõttes hea kogemus. 


Eraelu

⟺ lahutamisega oleme hetkel pigem lõhkumise faasis. Ehk selles, kus alustuseks tuleb kõik lahti võtta ja saada üksikud jupid, selleks, et teada, kuidas uus toimiv kooslus kokku panna. Kui jupid on eraldatud, puhtaks pühitud, siis saab uut kooslust koostama hakata. 

💪 tervis on nüüd igal juhul parem, sest isegi kui sitt on laiali ja seda keerutatakse ikka veel, siis ei ole enam midagi peidus, ega vaikselt pinna all hõõgumas. Stressirohked olukorrad pole kadunud, aga see on midagi muud. Ja kõige lihtsam ongi näha jah tervise järgi. Oktoobris sai küll koroonat põetud, aga seegi läks üsna kiirelt ja valutult. Ja tänu põdemisele sai lõpuks taas üle hulga aja näiteks ujulasse ja teatrisse minna. 

👥 erinevate "üllatuste" käigus sai sõprus- ja tutvusringkond ilusti revideeritud. Eks alati on öeldud, et kriisides selgub, kes inimene tegelikult on. Nende avastuste ja märkamiste eest olen väga tänulik, sest mõnedki muudatused tuli mul endal teha, mõned tehti minu eest. Mõte ja tulemus aga on sama. Kõige olulisem õppetund sõprade ja tuttavate teemal on aga see, et suhelda tuleb inimestega, kes toetavad sinu saamist paremaks. Kes tahavad, et oleksid halb või muutuksid halvemaks, et nad ise paremad välja näeks või et nad ise pingutama ei pea, nende jaoks ... on kusagil mõni teine sõpruskond. 


Looming

📚 kirjutasin ja avaldasin 5 raamatut, mille seas on 3 romantilis lühiromaani, noorteraamat "Uus tüdruk" (koos Lille Roometsaga) ning lühike käsiraamat "30 sammu laenuvaba eluni".

📚 kirjutasin valmis suurema osa uue lasteraamatu "Kust tulevad pahad poisid?" käsikirjast, mis on juba proovilugeja käes

📚 suurem osa noorteraamatu "Mälestusteta suvi" 2.osast on samuti valmis. Uus aasta algab selle lõpetamisega ning seejärel juba proovilugejale.

📚 mõtteid järgmisteks lugudeks on hiiglama palju ja loovus on hetkel küll väga lennukas.


Isiklik areng

📚 sel aastal mõistsin veelgi rohkem, et oluline on see, mis on mu sees, mitte ümber. Nii sai täidetud isiklik väljakutse lugeda aasta jooksul 100 raamatut. Sellest on ülevaade siin: Heli lugemisaasta 2021

💃mitu tervise(või pigem terviklikkuse)alast väljakutset sai samuti läbitud. Nendest tulid kaasa mitmed head harjumused, mis ehk püsivad. 

 

***

Nii et hoolimata pidevast ebakindlusest väljapoolt tulevate ... ootamatuste suhtes, läks ilmselt suht hästi. Kindel on aga, et eks siit saab vaid paremaks minna. Isegi kui veel tuleb mingid hullud orud ja mäed läbi käia, siis on see ikkagi teekond selguse suhtes.

Selle aasta jooksul õppisin kõige rohkem seda, et mul pole mitte midagi. Isegi lapsi mitte. Õigemini seda, et lapsed pole minu omad, olen alati rääkinud. Olen alati kindel olnud, et nad on siia ilma tulnud selleks, et saaksin neilt midagi õppida ja neile anda edasi seda, mida oskan. Aga oma tee valivad nad ise. Samuti ka selle, kui kauaks nad minu lähedusse jäävad. 

Sel aastal aga õppisin lahti laskma ka kõigest muust. Ei ole mõtet töötada mingi maja või muu asja nimel, kui tegelikult võib elukorralduse muutuse järel see kõik olematuks muutuda. Või tähtsusetuks. 

Nii saigi veel selgemaks, et olulisem on see, mis on su sisemuses ja mida keegi ära võtta ei saa. Külluslikult elamise teooriad ütlevad ka kõik, et oluline pole see, kui palju sul on raha, vaid see, kui kiiresti oled pärast kaotust võimeline uuesti raha tekitama, su võimekus raha teha.  

Kõigest kõige olulisem on aga aega veeta inimestega, kes soovivad, et oleksid parem! 

Peeglisse vaatan ülirahuliku südamega ja järgmiseks aastaks on eesmärk tegutseda nii, et endal oleks rahu südames ja mu tegevus ka ülejäänud maailmas aitaks levitada rahu, mitte sõda.

 

***

Foto autor Triin Künnapas 
Mina olen Heli Künnapas (39), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (13a, 10a, 9a, 7a ja 3 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
 
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Eriline tähelepanu on noorteraamatutel ning ajaviitekirjandusel. Suviti korraldan lastelaagreid. 
 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

kolmapäev, 22. detsember 2021

Kas surm on parim jõulutunde tekitaja?

No millest sa ikka siin enne jõule kirjutad ja mõtiskled, kui ... surmast. Teatavasti on ju surm elukaare normaalne osa. Iga elukaare. 

Täna seisime ühe võõra naisega Pärnu jõe ääres ja vaatasime, kuidas päästjad otsisid jõe peal võimalikku uppunut. Algul oli küll kõigil kiire, aga üsna varsti võeti väga rahulikult. Olid küll kingad ja jääauguni viivad jälged, aga ... asja uuritakse. 

Selle naisterahvaga aga hakkasime rääkima. Kokku kestis vestlus vist 5-10 minutit. 

Üsna kiiresti jõudsime jutuga selleni, et olime mõlemad hiljuti ühe väga ootamatu ja kurva surma tunnistajaks. Üldse mitte lähedalt, aga nii, et mõlemat puudutas see väga. Milline on võimalus, et sa kohtad suvalisel ajal suvalises kohas (kus sa ei peaks olema!) inimest, keda on hiljuti mõjutanud sama võõraste inimestega toimunud sündmus, millest te kumbki peaaegu et ei peakski teadma? 

Ja teisalt- kogu elu ongi sõnumite kokkukogumine ja mõistmine, et millest sa peaksid mingi järelduse tegema. 

Järgmiseks tuli üsna kiiresti välja, et meil mõlemal on surmasuust läbi käinud laps ja et sellised lapsed on imelised haldjad. Lihtsalt see, kuidas nad teistega käituvad, neisse suhtuvad, oma tegemisi teevad ...

(Kui tihti sa oma parima sõbraga tunde vesteldes selliste sügavate teemadeni jõuad, nagu me võõra inimesega mõne minutiga???)

Päästjad panid oma asjad kokku, võõras naine läks oma abikaasaga ära ja mina seisin nagu lollakas, sest mulle sadas ülihelikiirusel kaela palju-palju mõistmisi. 

Minu FB sõprade ringi kuuluvate ning minuga päriselt suhtlevate inimeste ringile pole ilmselt saladus, et viimane aasta on päris keeruline olnud. Lihtsalt sellepärast, et ma püüan jõuda selleni, et saaksin olla see, kes ma peaksin olema. Aga see tuleb välja võidelda. 

Seal jõe ääres seistes ja pärast nähtule ning võõra naisega peetud vestlusele mõeldes sain aru, kuidas tegelikult on mul kõik korras. 

Jah, mulle on nüüdseks selgeks tehtud, et kui tahan, et mu lapsed saaksid võimetekohaselt muusikat õppida ja kui tahan Tallinnasse kolida, siis pean seda tegema vaid läbi kohtu. Teised inimesed loodavad, et neil lapsed tahaksid muusikat õppida, teised kulutavad raha sellele, et lastele muusikaõpinguteks pillid või mõneks muuks hobiks vahendid osta, aga mina hakkan siis advokaatidele maksma, et võidelda välja õigus, et lapsed võiksid üldse katsetama minna, kas nad saaksid hakkama.... Ning jah, see on ikka laste enda soov ka (mitte siis kohtuskäimine, vaid muusikaõpingud). 

Alles hiljuti mõtlesin ise ka, et äkki polegi kogu seda võitlemist vaja. Kui kõik on nii keeruline, siis äkki tulekski lihtsalt pildilt maha astuda....

Kui sein on püsti ees, siis on ju alati kaks varianti:

1) see on vale tee. Tuleb ümber pöörata ja teist teed minna!

2) see on õige tee, aga sul on vaja tõestada, kas tahad eesmärki saavutada piisavalt ja oled valmis selle nimel töötama ja vaeva nägema. 

Täna Pärnust oma praeguse elukoha poole sõites mõtlesin, et pekki küll- kas selleks sain ma surmalt oma lapse tagasi, et ta nüüd jääks oma võimalustest ilma ja jätaks oma oskused, teadmised, anded kasutamata, sest mina olen kohtus saamatu ja ei saa selleks raha kokku vms? 

Terve oma elu lapsevanemana olen lähtunud sellest, et kuulan ja vaatan oma lapsi, et mõista, millist teed neile avada. Ma ei saa kellegi eest midagi teha, vaid saan võimalusi pakkuda. 

See on sama, nagu viimase aasta jooksul olen näinud, et psühholoog, sotsiaaltöötaja, lastekaitse jt ei saa midagi lahendada. Igaüks saab midagi teha oma valdkonnas, aga inimelud on nii suur tervik, mida ei saa vaid pisikeste juppide kaupa ravida. Ja seda tervikut saab lahendada vaid inimene  ise. Kui inimene ise ei tee, siis lahendust ei tule. Õigemini- tuleb lahendus, mida inimene ise teeb! 

Ja nii ma rõõmustangi enne neid jõule, et järgmisel aastal saab siis laste hariduselu eest kohtus võidelda, sest MUL ON ELUSAD LAPSED, kelle eest advokaatidele jms maksta. 

Mul on siiani pisarad silmas iga kord, kui mõtlen või räägin tütre võitlusest, mis ta ikkagi meie juurde jättis. 

Samamoodi olen väga teadlik, et iga kord liiklusesse sukeldudes võib midagi juhtuda. Paljudega juhtubki. Eriti lumisel ja jäisel ajal. Ja see ei ole mingi ärasõnamine, vaid ma tõesti olen lihtsalt tänulik iga kord, kui turvaliselt kohale jõuan. 

Maja... koduõu ... kõik need on ülimalt ohtlikud kohad, kus alati võib midagi juhtuda. 

Ja lennukid ... no need lendavad ka ju jätkuvalt meist aegajalt üle. Kes teab, millal mõni meie majale maanduda otsustab ...

Ehk et kõik on võimalik. Aga nii kaua, kuni see pole juhtunud, siis seda ... pole juhtunud. Ja siis ongi hästi. 

See ei ole mingi lollakas püüdlus kõiges head näha. Aga see on tänulikkuse meeldetuletus. Pole ju vaja iga kord surmaga ninapidi kokku juhtuda, et märkamist õppida. Minu jaoks on alati olnud vastikud need vihavaenlastega või perekondlike tülide lõpetamine kellegi matustel. No päriselt- kas tõesti on vaja, et keegi ära sureks, et sa märkaks seda, mis päriselt oluline on. 

Ja ometigi ... täna sain oma märkamise jõe ääres, kus ... ma ei teagi, kas keegi jäi päriselt oma elust ilma, aga kindlasti sain ma osaliseks ootamatule vestlusele, mis aitas taas üle saada mingist allaandmisest, kuhu ise vajumas olin. Ei, see ei teinud mind võitlushimulisemaks. Vastupidi- tänulikumaks. Isegi kui kõik meie ümber võib ohtlik olla, kui kõik võib meilt ära võtta, siis on asju, mida ei saa. Ja kui ise kinni hoida ja arendada seda, mida sinult ära võtta ei saa, siis tulebki rahu. 

Sisemine rahu. 

Ja seejärel ka väline rahu. 

Kas see mitte polegi jõulutunne- rahu sinu sees ja ümber? Aeg, mil loobud kõigest, mida saab rünnata, lihtsalt sellepärast, et rünnakutest vabaneda ja jõuda rahuni, et saaks uuesti oma reaalsust looma hakata. 

Soovin sulle rahulikke jõule! Päriselt! Sellist rahu, mida iseenda sees tunned ja ka väljapoole saad anda. 

Soovin sulle kogemusi ja sisemist rikkust, mida keegi rünnata, ega sinult ära võtta ei saa! 

Ilusat olemist!   

***

Foto autor Triin Künnapas 
Mina olen Heli Künnapas (39), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (13a, 10a, 9a, 7a ja 3 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
 
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Eriline tähelepanu on noorteraamatutel ning ajaviitekirjandusel. Suviti korraldan lastelaagreid. 
 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com


 



kolmapäev, 1. detsember 2021

Kas kirjutamine on päriselt töö ja kuidas saaksid otsustada, kellele kirjanikupalka määrata?

Sel nädalal selgusid järjekordsed kirjanikupalga saajad. Olgu siis kohe öeldud, et mina olin nende 43 seas, kes seda seekord saama ei hakka. Saatsin seekord ka ilusti oma tulevikuplaanid ning info seniste tööde kohta teele. Aga mul tuleb jätkuvalt loota sellele, et minu raamatuid ostetakse ja loetakse. 

Mainisin oma avalduses ning ütlen ka siin, et ülihea meel on selle üle, et seekord on kirjanikupalga saajate seas ka üks noortekirjanik Reeli Reinaus (minupoolne sildistamine!). Noortekirjandus on kindlasti teema, mis on kirjanikupalga saajate seas väga alaväärtustatud. 

Eks Eesti Noortekirjanduse Ühingu lõime koos teiste noortekirjanduse huvilistega ka eelmisel aastal seepärast, et noortekirjandusele üldse rohkem tähelepanu tõmmata. Fakt on ju see, et kui noortekirjandust ja noortekirjanikke ei ole, siis ei kasva lugejaid ka sellele "päris kirjandusele". 

Kirjanikupalga teema on aga mõningates ringkondades taas tõstatanud teema, et kas kirjutamine on ikka päriselt töö ja kas selle eest peaks maksma. Kas kirjanik peaks suutma ennast raamatute müügist ära elatada? Või on see selline kunst, mille säilimiseks peaksime kogukondlikult peale maksma?

Minu esimene raamat ilmus umbes 11 aastat tagasi. Selle aja jooksul olen korduvalt kuulnud: 

- mis tööd sa teed? Kirjutad... ahah, aga mis TÖÖD sa teed? 

- mille eest sa raha saad, et kirjutada? 

- sul nii veab, et saad päevad läbi kodus olla

- kuule, ma tulen 5 minuti pärast läbi, sest sa nagunii oled kodus

- mis sul viga lapsega päeval arsti juures käia, sa ju nagunii kodus

- hästi elame - hommikul näohoolduses või massaažis käia, saaks ma ka endale seda lubada 

- kunstnikuhing, sa ju ei tea, mis raha on ja kust see tuleb

- kes sind üleval peab? 

- miks sul rohkem raha ei ole ja sa rohkemate asjade eest ei maksa? 

- miks sa lastele ei osta .... (seda.. seda... seda ...)

- miks sa endale ei osta ... (seda... seda ... seda)

- millal sa mingi päris töö selgeks õpid? 

- ... jne. 

Olen loobunud selgitamast, et ma olen lõpetanud gümnaasiumi kiiruskirjaga, kõrghariduse saanud Sisekaitseakadeemiast, magistrikraadi EELK Usuteaduse Instituudist ning mul on karusloomakasvatuse kutsetunnistus. Lisaks muusikakooliharidus akordioni erialal, lisapillideks klaver, viiul ja kitarr. 

Esimest last oodates töötasin personalijuhina erasektoris, enne seda Siseministeeriumis. 

Nii et kirjutamine ei ole päris selline töö, millele oleksin kukkunud, sest muud teha ei oska või taha või saa. Pigem on kõik eelnev andnud ideid, kogemusi ja indu kirjutada raamatuid, mida ka loetaks. 

Eelnevate kogemuste tõttu olen julgenud endale valida töökoha, mille jaoks teen tööd kodus või mõnes teises valitud kohas endale sobilikul ajal. Tänu varasematele kogemustele julgesin endale luua Heli Kirjastus OÜ.

Samas kui on suvevaheaeg 5 lapsega ... või sellele järgnevad kooliaasta alguse 3 kuud, millest 2 kuud on 1-5 last haiged, siis ... no see läheb maha töötamiseks võimalikest tundidest. Kui siis kuulen vingumist, et miks pärast 3+3 kuud lastega julgen mõned nädalad töötada, siis ... ei oskagi kommenteerida. 

Selge on see, et on inimesi, kes ei pea kirjutamist tööks. Samas on igaüks meist kogenud, kuidas mõni raamat võib muuta su päeva või isegi elu. Aga neid teoseid kirjutavadki need samad kirjanikud, kes tunduvad päevad läbi niisama lebotavat ning rahalaeva ootavat. 

Ma olen 5 lapse kasvatamisel võtnud oma esmaseks ülesandeks alati, et veedan lastega võimalikult palju aega koos. Neid huviringidesse-kooli-lasteaeda sõidutades räägin nendega autos, käime koos jalutamas jms. Tean, et ma ei suuda neile rahaliselt pakkuda kõike, mida saaksid üksikud lapsed või sellised, kelle ema töötaks vaid raha pärast. Jah, ma usun praegu ikka veel seda, et suudan kirjutamise ja kirjastamisega ennast ja lapsi üleval pidada nii, et ei pea mõnda teist töökohta võtma lihtsalt seepärast, et seal makstakse palju raha. Kindlasti on võimalik, et kusagilt tuleb mõne ülihea töökoha pakkumine, aga hetkel tunnen, et minus on veel nii palju lugusid, mida ei ole jõudnud kirja panna, sest lihtsalt elu rahab ka elamist. 

Kirjanikupalga avaldusse panin kirja need pikemad teosed, mida oleksin saanud siis kirjutada, kui ei peaks igapäevaselt mõtlema, et rahavoog pidevalt olemas oleks, sest igapäevased arved vajavad maksmist (hmm, ma ei hakka siin tõusvast elektrihinnast ja kütusest jms luksusest hetkel rääkima...). Enamik neist on noorteraamatud, mis omakorda juba niigi on mittekasumlik äri, sest noorteraamatuid ostetakse enamasti vähema kui näiteks eneseabiteoseid või romantikat.  

Mulle väga meeldis üks mõte, mille üks raamatusõber kirjanikupalga teemal ütles. Nimelt et väga tore on, et raamatukogust raamatuid laenutatakse. Aga kui me soovime, et kirjanikud uusi raamatuid kirjutaks, siis oma lemmikkirjaniku raamatud võiks ikka koju osta ja nii palju sellesse panustada. See pole heategevus, vaid panustamine sellesse, et sulle meeldib, kuidas see autor kirjutab ja tema saab edasi kirjutada, kui tema eelmisi teoseid ostetakse. Nii lihtne süsteem ongi! 

Kokkuvõtlikult võibki öelda, et alati on ja jääb olema inimesi, kelle arvates kirjutamine ei ole töö ning  paberiga võiks midagi targemat teha, kui neid raamatutele kulutada. 

Samal ajal on hulk inimesi, kes istuvad ja ootavad, millal kirjaniku uus raamat välja tuleb. Ma näiteks vastan iga päev üha suuremale hulgale küsijatele, kes soovivad teada, kus on noorteraamatu "Mälestusteta suvi" 2.osa, mida juba ammu lubasin. Nüüd tahan järgmise aasta alguseks ikka valmis saada. Aga see ongi see sama süsteem- autori ühtesid teoseid ostes aitad kaasa sellele, et järgmised sünnivad. 

Nii on minu üleskutse sel aastal, et kingi raamatuid! Osta oma lemmikautori teos ning kingi see kas iseendale, sõbrale või kasvõi mõnele raamatukogule või haiglale vms. Seda muidugi juhul, kui arvad, et lugemine on oluline osa meie kultuurist ning et see võiks jätkuda. 

Just nii saame igaüks ise otsustada, kes on selle aasta kirjanikupalka väärivad kirjanikud. 

Just nii saame ise otsustada ja suunata, millisele kirjanikule palka maksame ja kes uusi teoseid kirjutab!  

***

Foto autor Triin Künnapas 
Mina olen Heli Künnapas (39), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 9a, 7a ja 3 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 20 raamatu (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
 
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Eriline tähelepanu on noorteraamatutel ning ajaviitekirjandusel. Suviti korraldan lastelaagreid. 
 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com


 






reede, 19. november 2021

Detsembris ilmuv "30 sammu laenuvaba eluni" annab laenukeerisest väljumiseks lihtsad ja konkreetsed sammud

Rahast ei räägita ...

Laenudest ei räägita ...

Võlg on võõra oma ... 

No ja kõik need teised targad mõtted, mis on kaasa toonud selle, et eestlastena ei oska, ega julge me omavahel rahast rääkida. Õnneks on see muutumas. Paljud inimesed on üha hoogsamalt rahatarkust jagamas, et muutuks meid pikalt saatnud ebaedukad uskumused rahast. 

Miks on senised eestlaslikud rahamõtted ebaedukad olnud? 

Sest kõik need vanasõnad ja "tarkused" jätavad meid üksi ning ei aita edasiliikumisel. Olen nüüdseks päris pika aja jooksul raha kohta üha enam uurinud ja ennast harinud. Seega läbi kogenud ka need korrad, kui ümbritsevate inimeste poolt öeldakse, et "mida sa endast mõtled, et sellistel teemadel räägid? Mis sul viga on, et sa rohkem raha soovid? Sa ei oska üldse elada, sest oled laenu võtnud... " jne. 

Kuna suhteln üha rohkem ja rohkem inimestega, kellel on sarnased huvid, siis tean, et ma pole ainus, kellele rahast rääkides selliseid asju öeldakse ning pidurdada püütakse. 

Fakt on aga see, et raha on meil kõigil vaja. Ükskõik, millises mahus, aga sellega tuleb kõigil tegeleda. 

Miks mind rahaga seotud teemad huvitavad? 

Kõige olulisem on muidugi see, et kui mul endal hästi läheb, siis suudan maailmale anda rohkem, kui siis, kui mul endal halvasti läheb. Ja nii ongi. 

Tean, et minu raamatuid loevad ja neist ammutavad enda eluks mõtteid ja inspiratsiooni väga paljud inimesed. Aga neid raamatuid ei oleks, kui mul endal elektrit poleks või külmkapis tühjus valitseks. 

Ehk et kõige olulisem põhjus minu jaoks rahatarkuse omandamiseks on see, et mida rohkem ise raha teemal tean ja mida targemalt käitun, seda rohkem suudan ise maailmale tagasi anda seda, mida minul on anda. 

Kust tulid "30 sammu laenuvaba eluni"? 

Elust endast.  Pole saladus, et eriti koroonaaeg on paljude inimeste jaoks laenude või pigem laenuprobleemide teema tõstatanud. Investeerimisega seotud inimestega suheldes on üha rohkem kuulda, et laenude tagastamine on muutunud keerulisemaks. Samas, ega see praegune aeg ülieriline selles mõttes ei ole. Laenukeerisesse võib jääda igal ajal. 

Erinevaid lugusid kuulates ning rahatarkust juurde õppides aga hakkasidki need sammud mu peas ilmet võtma. Arutasin neid päris mitme rahatarga inimesega ning sain heakskiidu, et neist mõtetest võiks ka laiemalt abi olla. Nii nad kirja saidki.

Need on kirjutatud lihtsalt ja lühidalt, alustades kõige olulisemast ning lõpetades nö boonusega, mida võib teha või ka mitte. 

Raamat "30 sammu laenuvaba eluni" jõuab poelettidele detsembrikuu algul. Just praegu on aga kuni 30.novembrini võimalik seda odavamalt ette tellida kirjastuse kodulehelt SIIT

Kuigi selle postituse pealkirjas luban lihtsaid samme, siis see ei tähenda, et lihtsalt raamatu lugemine kellegi jaoks kohe kõik lahendaks. Raamatus kirjutatu on kõik teostatav, aga seda tuleb teha. See ei juhtu niisama. Miski ei juhtu kiiresti. Aga tulemuste saamiseks tuleb ise tegutseda ja praktiseerida. 

Kuidas teadmisi praktikasse rakendada? 

Raamatuga koos valmib ka töövihik, kuhu saab kõik oma elu ja raha puudutava kohe kirja panna, nii et loetu kohe ka praktikasse rahenduks. Kohene tegutsemine on rahaasjade korrastamisel üks olulisem märksõna. Töövihiku abil on seda hea teha. Töövihik tuleb ettetellimisele järgmisel nädalal.  

Raamat "30 sammu laenuvaba eluni" on hea ja neutraalne jõulukingitus, mille võid julgelt kinkida igaühele, kellele soovid rohkem rahatarkust. Sellest raamatust ei saa abi vaid need, kellel on laenudega hulle probleeme, vaid ka need, kes tahavad selliseid olukordi vältida. 

Praegu tellides jõuab raamat ilusti õigeks ajaks kuuse alla. Pole mõtet ju taas jõulude ajal raisata raha vaid selleks, et sümboolselt mingi kingitus tehtud saaks, vaid kingitusest võiks ju kasu ka olla. Rahatarkus on üks parim asi, mida kinkida, sest selle väärtus on hindamatu. 

Milline oli viimane asi, mida sa tegid, et ennast raha teemal targemaks teha? Lugesid mõnda raamatut? Õppisid mõnda finantsteemalist äppi kasutama? Kuulasid podcasti? Jaga ka teistega, sest äkki just keegi saab sinu mõttest innustust.

***

Foto autor Triin Künnapas 
Mina olen Heli Künnapas (39), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 9a, 7a ja 3 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 20 raamatu (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
 
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Eriline tähelepanu on noorteraamatutel ning ajaviitekirjandusel. Suviti korraldan lastelaagreid. 
 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com


 



laupäev, 30. oktoober 2021

Mille järgi ma kirjastamiseks uusi noorteraamatuid valin ning kas see tasub rahaliselt ära?

FB andis mulle eile teada, et möödus 2 aastat Heli Kirjastuse esimese tõlgitud noorteraamatu "Südame õige kuju" ilmumisest. Täitsa kogemata juhtus nii, et täpselt samal päeval jõudis poodidesse sama autori uus noorteraamat "Tähtedest võlutud". Viimast raamatut pole ma ise veel käes hoidnud, sest Apollo ja Rahva Raamatu eksemplarid läksid poodidesse otse trükikojast, aga mina saan enda osa kätte esmaspäeval. 

 

Uue raamatu ilmumise eel on jällegi korduvalt küsitud, et mille järgi ma kirjastamiseks noorteraamatuid valin? 

Lihtne vastus: kirjastan seda, mida ise lugeda tahaksin. 

Teatavasti mujal maailmas esindavad autoreid enamasti agentuurid või vähemalt agendid. Meil on nii, et iga autor koputab ise kirjastuse uksele, kuid välismaalimas see pole väga tavaline. 

Kirjastajana on mul koostöö mitmete selliste agentuuridega. Olen neile öelnud, et kirjastan nooreraamatuid, romantikat ning fantaasiateoseid. Agentuurid valivad raamatud, mida nad soovivad esindada ning seejärel saadavad mulle pakkumised (no peale minu muidugi ka paljudele teistele Eesti ja palllljude muude riikide kirjastustele). 

Pakkumises on enamasti raamatu kaanepilt, varasemad (kiitvad!) arvustused ning lühikokkuvõte. Selle järgi tuleb mul esmane otsus teha, et kas see teos võiks põnev olla. Mina jooksen esmajärjekorras ka Goodreadsi ning loen sealt lugejate mõtteid juurde. 

Kui tundub huvitav, siis palun endale käsikirja saata. Seejärel algab tõsisem mõtlemiskoht - käsikirja lugedes tulebki aru saada, kas see lugu meelib mulle, kas võiks teistele lugejatele meeldida ja kas suudan sellele leida piisavalt ostjaid, et ka rahaliselt raamatu kirjastamine ära tasuks. 

Kui see otsus on tehtud, siis tuleb agentuurile makstava autoritasu ning planeeritava tiraaži pakkumine teha. Mõnikord soovivad mitmed Eesti kirjastused sama raamatut avaldada. Siis käib võidu pakkumine. Olen mõnel korral sellisel osalenud, kuid arvata võib, et suuremate kirjastuste vastu ma ei saa ning olen loobunud. Samas aga olen saanud kõik ülejäänud teosed, mida olen soovinud. 

Ühelt poolt võib imestada, et kuidas suuremad kirjastused neid varem ära ei napsanud ... ja samas on ju teada, et raamatuid on niiiii palju, et ükski eestlane ei loe läbi kõiki eestikeelsena ilmuvaid teoseid. Seega ilmselt pole ülimalt palju vaja ka kirjastada. Raamatud pole ju niisama nurgas seismiseks mõeldud. 

 

Kas võõrkeelsete raamatute kirjastamine tasub rahaliselt ära? 

See ongi ilmselt järgmine küsimus. 

Iga raamatu puhul on teada, kui palju selle tootmiseks raha kulub. Teada pole aga see, kas ja kui kiiresti raamatut nii palju ostetakse, et see ka ära tasuks. 

Raha on raamatute puhul teema, millele ei saa nagu esmaselt keskenduda. Samas aga pole ju võimalik järgmisi raamatuid välja anda, kui eelmiste alla pandud raha alles koos raamatutega laos istub. Seega eelmiste raamatute müük on siiski oluline, et saaks uusi raamatuid kirjastada. Nii ei saa raha teemast ka mööda. 

Näiteks internetikuulsuse pahupoolest rääkiva humoorika noorteraamatu "See ei ole #armastuslugu" ühe raamatu tootmise hind on peaaegu 6 korda kallim kui Eesti Noortekirjanduse Ühingu liikmete poolt kirjutatava sarja "Viivuranna gümnaasium" esimese raamatu "Uus tüdruk" lettidele toomine. Nimelt lisanduvad ju tõlketeoste puhul tõlkimise ja autoriõiguste summad. Honorarid on tegelikult eestikeelsete teoste autoritel sama suured, seega suurim vahe tuleb jah tõlkimise summast. No ja nende kahe võrreldud teose puhul on lehekülgede arv väga erinev, seega trükkimise kulud on "See ei ole #armastuslugu" puhul muidugi suuremad.  

Kui rääkida lettidele jõudnud uuest Jenn Bennetti raamatust "Tähtedest võlutud" ning võrrelda tema enda eelmise raamatuga "Südame õige kuju", siis nendegi puhul on viimati ilmunu kulud hulga suuremad. Poes on raamatute hind aga sama. Selle põhjuseks on, et raamatu avaldamist toetas Eesti Kultuurkapital. Usun, et sellise tunnustuse teenis Jenn Bennetti uus raamat ära seetõttu, et "Südame õige kuju" sai 2020a. tiitli "Hea noorteraamat". 

Jenn Bennetti teostes on tundeid, tegelemist erinevate ümbritsevast keskkonnast tulenevate probleemidega, tegelastel on samas aga enamasti ka hobid või midagi, millega nad tegelevad. "Tähtedest võlutud" viib meid näiteks hoopis matkama. 

Isegi, kui ma pole matkamise fänn, siis sellised teistmoodi kogemuste jagamised viivad ikkagi alati mõttele, et võiks ka proovida. See ongi Bennetti teoste erilisus, et näidatakse inimesi, kes julgevad teha midagi tavapärasest erinevat. Kui mõnedki teemad tema raamatutes on tavapärased, siis need on peidetud eripärasuse kastmesse. 

Bennett ei ole kirjutades kindlasti nunna mänginud. Ei, tema raamatud pole täis seksikaid stseene, aga samas ei karda ta nimetada asju nende õigete nimedega. 

Nii et esitatud kahe küsimuse väga lihtsad vastused ongi, et mina valin Heli Kirjastus noorteraamatuid selle järgi, et kas need lood mulle endale meeldivad. Rahaline tasuvus ning järgmiste raamatute ilmumine sõltub aga sellest, kas leidub veel inimesi, kellele need samad raamatud meeldiksid piisavalt, et neid osta või raamatukogudest laenutada.

Kui soovid teada, millised noorteraamatud on Heli Kirjastuses ilmumas või ilmunud, siis vaata neid siit: Noorteraamat.

 

***

Foto autor Triin Künnapas 
Mina olen Heli Künnapas (39), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 9a, 7a ja 3 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 20 raamatu (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
 
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Eriline tähelepanu on noorteraamatutel ning ajaviitekirjandusel. Suviti korraldan lastelaagreid. 
 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com


 







pühapäev, 24. oktoober 2021

Kuidas ja miks ma sundlugemisest loobusin?

Täna on siis see päev, kus ma selle aasta sundlugemisest loobusin. 

Pean vist kohe selgitama, et tegemist on ikka iroonilise mõttega. Sundlugemise osa. Nimelt leidub aegajalt inimesi, kes ütlevad, et kõik, kes me FB Lugemise väljakutse grupis oma lugemismuljeid jagame ning aastas mitmeid ... (sadu?) raamatuid loeme, teeme seda kohustuslikult ja ennast sundides. Isegi piinates.

Olen päris mitu aastat FB Lugemise väljakutse grupis osalenud ning püüdnud lugemise väljakutset täita. See tähendab siis, et eelmise aasta lõpus pakutakse välja teemad, millest 53 kõige populaarsemat ongi grupi järgmise aasta lugemise väljakutse. Ja siis tuleb leida raamatud, mida neisse teemadesse lugeda. 

Goodreads ja mu lugemisblogi Mida Heli luges ütlevad, et tänaseks päevaks olen sel aastal lõpuni lugenud 73 raamatut. Hetkel on lugemisel 3 teost. Kohe lisanduvad veel kaks, sest mu kirjastusel tuleb välja kaks raamatut (noorteraamatud "Tähtedest võlutud" ja "Viivuranna Online"), mis on kindlasti plaanis kohe läbi lugeda (osaliselt on see mul muidugi juba tehtud).

Kuigi lugemise väljakutses tuleb lugeda vaid 53 teost, siis nipp ongi selles, et need peavad vastama õigetele teemadele. Kuna mitmed minu loetud raamatud nö õigele teemale ei vasta, siis väljakutses need arvesse ei lähe. 

Täna sirvisin aga väljakutse tabelit ja panin kirja, milliseid raamatuid veel mingitesse teemadesse lugeda tahan. Siis vaatasin kalendrit. Aasta lõpuni on veidi üle kahe kuu. Väljakutse raamatutest on mul veel lugemata 16. See tähendab umbes 8 raamatut kuu jooksul.

Aaaaga .... algab ju november. See tähendab kõigile kirjutamishvilistele, et algab NaNoWriMo ehk rahvusvaheline romaanikirjutamise kuu. Kirjanik Tuuli Tolmov räägib sellest lähemalt 1.novembril, mil toimub tasuta online koolitus "Kirjanikuks 30 päevaga?" (liitumiseks kliki sellele lingile). See on siis kuu, mille jooksul inimesed üle maailma ühe kuuga ühe romaani valmis kirjutavad. Igaüks kirjutab enda raamatut, aga ühises keskkonnas jagatakse kogemusi, antakse endale ja teistele aru oma edusammudest ja ... no igatahes üks järjekordne väljakutse. 

Kuna viimasel ajal mul jälle mõtte lendab, siis on kindlasti plaanis sel aastal NaNoWriMo väljakutses osaleda ja noorteromaan "Mälestusteta suvi" 2.osa lõpuks valmis kirjutada. Eeldusel, et taas lastel mingit koduõpet või haiguste perioodi ei tule...  

Just seepärast tuligi täna teha otsus, et kas jätkan nüüd kirjutamise või lugemisega. 

Peale kõige muu alustasin nüüd uut toodete sarja: Kingitus raamatusõbrale. Valmis sai esimene vahva padi, mida näed ning saad tellida siit: padi "Raamatuid ei ole kunagi liiga palju"

FB Lugemise väljakutse grupp on minu jaoks väga motiveeriv olnud. Esiteks olen sealt väga palju raamatusoovitusi saanud. Veelgi olulisem aga, et minu enda aasta jooksul loetud raamatute arv on kasvanud just tänu sellele grupile. Kui algul rääkisin sundlugemisest, siis ilmselgelt oli see jah iroonia inimeste suhtes, kes raamatute lugemist arvustavad. 

Jah, tänu sellele grupile loen aegajalt raamatuid, mida ehk niisama kätte ei võtaks, kuid tahan need läbida, et mingi teema kirja saada. Mõnigi kord aga on see just olnud mõnus avastus, kus olen hea raamatu või uue huvitava autoriga tuttavaks saanud. See minu jaoks sellise väljakutse mõte ongi. Kirjanikuna saan erinevate teoste lugemisest loomulikult kasu ka oma tööks, sest mõnikord õpin ka seda, kuidas ma ise ei tahaks kirjutada. Selliseid kogemusi ei saa, kui loed vaid teoseid, mis endale väga meeldivad või millest teadlik oled. 

Loomulikult jätkan ka sel aastal lugemist, kuid lugemise väljakutset enam täita ei ürita. Kuigi see oli esimene kord, kus mul oleks tegelikult reaalne võimalus see väljakutse ära teha. Hetkel aga sai tehtud otsus, et kirjutamine on hetkel olulisem ja ... nii lihtsalt on. 

Jätkuvalt olen Tiinale FB Lugemise väljakutse grupi loomise eest väga tänulik ja soovin, et ta ikka sama ägedalt seda edasi veaks. Tuhandetel lugejatel on seal väga tore! 

***

Foto autor Triin Künnapas 
Mina olen Heli Künnapas (39), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 9a, 7a ja 3 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 20 raamatu (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
 
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Eriline tähelepanu on noorteraamatutel ning ajaviitekirjandusel. Suviti korraldan lastelaagreid. 
 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com


 






reede, 22. oktoober 2021

Kas ja kuidas teie lapsed halloween´i jooksevad?

Käes on taas vahva aeg, kus lapsed tahavad tohutult joosta. Nimelt manguvad mu lapsed iga oktoobrikuu lõpu lähenedes, et nad tahaksid halloween´i jooksma minna. Et kõik sõbrad jooksevad. 

Olen ise aasta Ameerikas elanud ja seega näinud, kui suur asi on seal halloween. Tean, et inglise keele tunnis lapsed kindlasti koolis räägivad sellest. Samas olen ise väga palju kordi nii marti kui katri jooksmas käinud (kas öeldakse nii?). Sedagi õpitakse koolis erinevates tundides.

Madri- ja kadripäeval on selge, et õpid mingi kava selgeks, lähed ja põhimõtteliselt esined ja siis sulle antakse selle eest midagi. Hea oleks loomulikult ka teada, et kust need tähtpäevad alguse said. Kuigi tänapäeval ilmselt keegi ei kurvasta, kui sa viljaõnne soovimise koos terade tuppa loopimisega vahele jätad.

Halloween aga ... lihtsalt käid ukselt uksele ja küsid kommi? Või misasja? 

Olen ka lastega korra marti jooksmas käinud. Õppisimegi kava selgeks. Mul oli isegi akordion tookord kaasas ja mängisin midagi (ma ei mäleta, kas lapsed tantsisid selle järgi või laulsid. Midagi igatahes tegid!). 

Kui ma lastelt küsin, et mida nende sõbrad on teinud, kes halloween´i jooksevad, siis ongi vastus, et "komm või pomm!". 

Kas ma olen vanamoodne ja ei saa asjadest aru? Või on seda natuke vähe, et sellise asjaga kellegi teise koju külla minna ja loota, et sulle midagi antakse? Ja mis selle tähendus üldse on?

Mida sinu lapsed jooksevad? Või milliseid külalisi nende tähtpäevade  (halloween, madripäev, kadripäev) ajal enda koju ootad? 

Iseenesest on ju jube tore, et lapsed püüavad traditsioone järgida ja midagi sellist toredat teha. Mäletan isegi, et tegelikult oli alati tohutu elevus sees, kui sai kavasid õppida ja hiljem ukselt uksele käia. Kuna elasin maal, siis tähendas see iga ilmaga kõige pealt küla keskusesse marssimist ja siis esinemist. 

Tohutult tahaks aidata kaasa, et lapsed saaksid erinevaid kogemusi, aga no selle teemaga on enda sees segadus, nii et  ei oska lastele vastata, ega ka otsustada, et mis siis õige on. Eriti kui tuleb lause, et: "Aga kõik teised teevad...". 

Jaga palun enda kogemusi igasugu jooksmistega ning mõtteid, et mida need tänapäeva lapsed võiks siis joosta ja miks.

 

***

Foto autor Triin Künnapas 
Mina olen Heli Künnapas (39), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 9a, 7a ja 3 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 20 raamatu (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
 
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Eriline tähelepanu on noorteraamatutel ning ajaviitekirjandusel. Suviti korraldan lastelaagreid. 
 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com


 

kolmapäev, 20. oktoober 2021

Kuidas ma 5 lapsega koroonas olin?

Kuna reeglite ja uskumuste kohta liigub väga erinevaid versioone, siis mõtlesingi jagada, et mida mina teada sain. Mitmedki inimesed on paanikas või niisama uudishimust minu poole pöördunud ja neid asju küsinud. 

Samal ajal olid ka teised poisid haiged, aga neil oli lihtsam. Lõpuks tuligi välja, et nooremad poisid koroonas ei olnud. See tähendas, et lõppkokkuvõttes pidime kauem kodus istuma, sest ootasime, kas nad jäävad. Oleks nad positiivsed olnud, siis oleks eneseisolatsioon varem lõppenud. 

                                         

Tegelikult aga saime oktoobrikuu algul selle hoopis kohalikust koolist. Vanima lapse klass läks ka distantsõppele, kuna neil klassis piisavalt positiivseid. 

Mul on siis nüüd ka kogemus käes. Viimaste aastate jooksul sain ikka päris mitu korda erinevate haiguste ajal testida. Siiani aga õnneks koroonat polnud. Arvasin, et eks pidevalt Tallinna vahet sõites lõpuks ikka ära tuleb.  

Vanima poisi haigestudes oli kohe selge, et see haigus on kuidagi teistmoodi. Ta pole mul niiviisi varem haige olnud. Mitu päeva järjest oli umbes 38 palavik ja hull köha. Laps muudkui magas. Kuna kõige väiksem ja ma ise ka kohe otsa samamoodi haigeks jäime, siis tunduski kahtlane. 

Meie pere koroonakogemusega õppisin, et hetkel kehtivad sellised reeglid: 

- teisi nakatatakse kaks päeva ENNE esimeste haigustunnuste ilmnemist.

- eneseisolatsiooni peab jääma kümneks päevaks alates esimeste haigustunnuste ilmnemisest.

- lähikontaktsed jäävad koju pärast pereliikme positiivse testi tulemuse teadasaamist. Senikaua kõik, kes on terved, liiguvad ringi. 

- testi saatekirjaga saad automaatselt digiregistratuurist aja panna endale. Lastele sealt ei saa. Nendele aja panemiseks peab helistama laborisse või ootama, et nad ise helistaksid. Seega kui tahad enda ja laste aegu koos panna, siis tuleb seda teha telefonis. 

-  kui keegi on negatiivne, siis istuvad kõik kodus, kuni viimase haigestunu haigustunnuste avaldumisest on möödas 10 päeva.

- Terviseamet mõtleb kodus istumise all oma krundi territooriumit. 

- peale positiivset testi helistab paari päeva jooksul sulle labori automaatvastaja. Tema pole Terviseamet. Siis peab rahulikult edasi ootama ja siis helistab Terviseameti inspektor, kes paneb kirja kõik, kes ja kus käisid ja ütleb, millal võib kodust lahkuda jne.

Minu jaoks oli kõige jaburam mõte, et kui üks on kodus haige, aga pole positiivset tulemust saanud, siis terved pereliikmed võivad edasi liikuda. Aga kui nad alles hakkavad haigeks jääma, siis on see ju nende jaoks just teiste nakatamise aeg... 

Kuna mul poisil läks nädal aega haigestumisest kuni positiivse tulemuseni, siis selleks ajaks sai ta juba terveks (kusjuures tegi päev enne linnas testimist ka koduse kiirtesti ja see oli negatiivne! Selleks ajaks oli 6 päeva haige olnud!). Ja siis pidi koju jääma. Ja teised ka. Aga saatekirja ja testimise vahel käis tüdruk näiteks koolis, oli terve, kuid hiljem jäi ka haigeks. See oli ju tema jaoks jällegi aeg, mil levitas haigust. Aga oli lubatud koolis käia, sest oli ise terve. 

Samas väiksem poiss sai terveks ja läks kooli, kuid pidi jääma koju, kui tuli suurema venna positiivne test, kuigi selleks ajaks oli meil kõigil nakatamise aeg juba möödas. Nii istus ta tervena veel nädala kodus, kuigi oli just nohust terveks saanud. 

Oeh, segane värk ... 

Või näiteks see oma krundi nõue. Tunnistan, meie käisime küll rannas jalutamas ka. Panin lapsed kodu õues autosse (või noh, nad läksid ise..). Kedagi ei näinud. Sõitsime randa. Kedagi ei näinud. Jalutasime rannas. Kedagi ei näinud (välja arvatud surnud hülgeid...). Läksime autosse. Kedagi ei näinud...

Saan sellest mitte liikmise mõttest aru, kui sul pole võimalik kodust väljumiseks näiteks ühist koridori vältida vms. Aga me ei kohta niigi inimesi. Seega inimesi vältides me kindlasti neid ei kohta (ma pean viimasel ajal kogu aeg jälgima, kes jälle siit blogist minu süüdistamiseks midagi leida püüab ... no aga ikkagi ütlen välja, kuidas oli). 

Ma saan aru, et on vaja viiruse levikut takistada, aga jätkuvalt kahtlen meetodites. Kuna meil oli kõige keerulisem osa haigusest köha, siis mere ääres on just mõnusam hingata. Lisaks aitab selline filtreerimine mõistuse juures olla ja seega ka tervenemisele kaasa. 

Nii et meil on siis kaks nö plahvatusohtlikku tegelast, sest kui need, kes polnud koroonas, jääävad, siis me istume jälle kodus. Samas olen selle õppeaasta 7 koolinädalast 3-4 haigete lastega kodus olnud, seega tuleb see meil juba päris hästi välja... või mitte ...

Koroona teemal olen aga nõus nendega, kes ütlevad, et ei piisa vaid vaktsineerimata inimeste testimisest ja piiramisest. Pole ju saladus, et vaktsineeritud jäävad haigeks ja levitavad haigust. Seega mõelda, et kui inimene on vaktsineeritud, siis sellest piisab, pole õige. 

Ja lõppkokkuvõttes on siiski kõigi haiguste vastu võitlemisel oluline, et mõistuse juures püsiksime ja igal võimalikul moel enda eest hoolitseks. Paanikas ja hirmul inimene on kerge saaks kõigile viirustele ja ka niisama mõtlemisest tulenevatele haigustele. See on minu jaoks jätkuvalt hulga keerulisem osa, kui mingid viirused üldse ongi. 

Hetkel võib öelda, et meil läks koroona lihtsalt. Keeruline osa oli taas kodus õppida. Oleks nagu eelmises kevades tagasi olnud ... Kuna koju jäädes olid lapsed juba ka terved, siis polnud põhjendust, et haiguse tõttu ei saa õppida. Samas on tunda, et selline kiire koduõppele jäämine käib väga sujuvalt. Kõigil on viimaste aastate jooksul süsteemid ikka nii selgeks saanud. 

Positiivne oli, et ühele lapsele saime taas koolist arvuti laenata, mis tegi distantsõppe lihtsamaks.  

Samuti läksid mõned pillitunnid kohe online, sest seegi rütm oli kusagil sees olemas ja sai lihtsalt tunnid ära teha. Koroona aja algul oligi kõige hullem üles leida, kus mingi tund toimub ja millist programmi ja paroole jms on vaja. Need asjad on tõesti aga praeguseks nii sees, et ootamatult koju jäädes see vähemalt stressi ei lisa. 

Kõige raskem asi nendel nädalatel oli, et meil läks kraani äravoolutoru katki (vett hakkas tilkuma!) ja isegi parima tahtmise juures ei saanud abi otsida. Tänaseks on aga seegi probleem lahendaja leidnud, nii et elu taas ilus. 

Loetud sain ka päris mitu raamatut, mis jäid tükiks ajaks sisse kraapima. Näiteks "Kaarnapoisid" ja selle järg "Unenäovargad". Ise tööd väga ei suutnud teha. Selleks keskendumisvõimet polnud.

Loomulikult ei soovita ma koroonat kellelegi, aga samas, kui me nüüd köhast ka lõplikult lahti saaks, meil ilmselt läks hästi. 

Vabandan kõigi ees, kes Heli Kirjastuse pakke ootasid. Tellimusi hakkas neil nädalatel ootamatult palju tulema. Nüüd aga lähevad needki lõpuks teele. Koroona ajal ei saatnud ühtegi. 

Olgem terved!

 

***

Foto autor Triin Künnapas 
Mina olen Heli Künnapas (39), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 9a, 7a ja 3 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 20 raamatu (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
 
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Eriline tähelepanu on noorteraamatutel ning ajaviitekirjandusel. Suviti korraldan lastelaagreid. 
 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com