reede, 18. jaanuar 2019

Kas oskad nimetada ühe omaduse, milline peaks Riigikogu liige olema?

Ilmselt teame kõik, milline ei tohi riigikogulane olla. Kui hallil päeval seda küsida, siis vastavad mõne inimese arvates neile tunnustele ilmselt kõik praegused riigikogulased... ja endised... ja tulevased... 

Kõik teavad ka, et ükskõik, kes Riigikokku saab, muutub selliseks, millist inimest me ei soovi näha. Et kui enne oli tore-vahva-asjalik inimene, siis riigikogus muutus selliseks, nagu "kõik need teised!"

Need punktid on meil seega selged ja edasist arutamist ei vaja.

Aga edasi?

Fakt on see, et Riigikogus on alati keegi... vähemalt kuni senise riigikorra säilimiseni... ja ma ei näe, et see peaks lähi- või isegi kaugemas tulevikus muutuma. Kas lepime sellega, et Riigikogus on alati inimesed, kes sinna ei kõlba?

Teen ettepaneku: mõtiskleme kõik koos, milline inimene sobiks Riigikogusse? Millised omadused-oskused-teadmised, peaksid olema Riigikogu liikmel (seega ilmselt ka sinna kandideerijal)?

Kõik, kes on kunagi mingitel valimistel osalenud, teavad, et kui muidu võetakse sind inimesena, spetsialistina mingil alal jne, siis valimiste väljakuulutamise hetkel saab sinust "kandidaat". Siis arvatakse, et sa teed ja ütled kõike sellepärast, et oled "kandidaat".

Ühelt poolt on see arusaadav- kampaaniat tegev inimene ilmselt käitubki teisiti.
Teisalt- kui sa ei soovi saada valituks, siis ilmselt poleks ka mõtet oma aega ja energiat kandideerimisele kulutada. Kui sa juba kandideerid, siis ilmselt on sul mingid mõtted, mida soovid valituks saamise korral teha... ja mille elluviimiseks on vaja saada valituks.

Nii jõuamegi lubadusteni- neid oleme viimasel ajal kuulnud tohutult. No ja eks meie Vabaerakonna ridades oleme neid ka andnud. Kuigi oleme enda mõtetele ikka tulud ka juurde lisanud, sest nii see eelarves käib- kusagilt tuleb ja kuhugi läheb.

Reaalsus on see, et lubadustega näitame seda, mida Eesti elus oluliseks peame. Nagu ka kõik teised erakonnad. Aga kui lubadusi annab erakond, kelle enda eelarve on sügavas miinuses... pikema aja jooksul, siis kuidas saaksime nende kätte kogu riigi eelarve usaldada?

Või lubadused, millest vaid väikese osa kokkuliitmisel saame aru, et meie pisike riik ei suuda neid kunagi täide viia? Või erakond, kellel on olnud pikalt aega koalitsioonis oma plaane ellu viia, kuid nüüd leiavad, et viimaste mõne aasta jooksul pole neil vabad käed olnud ja seega pole saanud mitte-mitte-midagi teha?

Nii tundubki hea valik vaid mõni uustulija, sest nemad pole veel midagi teinud... aga hirmutav peaks olema see, et kui me neist midagi ei tea, siis ilmselt on kõik halb ja omavaheline paikaloksumine ka veel tegemata.

Täna käisime Pärnumaa Vabaerakonna kandidaatidega plakateid varjutamas. Meie sõnum on lihtne: vali inimene, mitte plakat. Olen nii palju kuulnud, et miks meie plakateid väljas ei ole ja millal need tulevad... aga pigem võiks küsida- kuidas saab ülikalleid plakateid endale lubada erakond, kelle eelarve on sügavas miinuses? Ja veelgi enam- kas meie kõigi raha eest ülalpeetavad erakonnad peaksid oma vaateid tutvustama ikka ülikallite suurte näopiltide kaudu?Veelgi olulisem- milliseid vaateid me neist plakatitest teada saame?

Kirjanikuna on minu jaoks valimised alati head, sest saan palju pastakaid. Ausalt- pastakas on minu jaoks arvuti kõrval üks olulisemaid töövahendeid ning ALATI on mul kõik pastakad puudu.

Aga kui nüüd tõsisemalt rääkida, siis tegelikult võin ma endale pastakaid ise ka osta... praegu Pärnu tänavatel laiuvate näopiltide raha eest võib päris mitu kirjanikku endale päris mitu pastakat osta...

Aga nii kaua, kuni tänavatel laiuvad plakatid toovad kaasa positiivseid valimistulemusi, nii kaua neid ka tehakse. Kuni valijad näitavad, et suured näopildid aitavad valijal endale sobiva kandidaadi leida, nii kaua teretavad ka järgmistel valimistel tuttavad ja veidi tundmatumad näod meid meie enda raha eest igal postil ja plangul.

Kogu selle arutlusega jõudsingi algusse tagasi: palun jaga minuga oma mõtteid, milline peaks olema riigikogulane? Mille järgi peaksid valijad oma valiku tegema? Kui tähtsad on lubadused? Kui olulised senised teod? Ja kuidas need kõik peaks valijani tooma? Ja kuidas võiks neid mitte valijani tuua (ehk et mida sa kandideerijatelt ei soovi)?

Minu kandideerimine jätkub homme Tallinnas loomevabaduse debatil. 

Arukaid otsuseid!

Suur tänu juba ette kõigile, kes raatsivad oma mõtteid jagada, sest mind tõsiselt huvitavad vastused neile eeltoodud küsimustele! 

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!  

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (10a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 




neljapäev, 17. jaanuar 2019

Mis sai Erika Salumäe teisest lasteraamatust? + LOOSIMINE

Margit Peterson, Erika Salumäe ja mina
Eelmisel aastal tõi Pärnu kirjanik Margit Peterson mulle ülivahva uudise- olümpiavõitja Erika Salumäe kirjutab lasteraamatut ning Margit soovitas minu Heli Kirjastust seda kirjastama. Mäletan seda sisemist värinat, kui Erikale esimest korda helistasin... ja see oli asjatu- järgnevad pikad telefonikõned on kõik olnud ülimalt soojad ja südamlikud. Koostöö algusest kirjutasin veidi siin: Päikseline koostöö Erika Salumäega kannab vilju

Sügisel jõudsimegi nii kaugele, et Erika Salumäe esimene lasteraamat "Triinu lood" 1.osa jõudis raamatulettidele. See oli planeeritud Erika olümpiavõidu 30.aastapäevaks. Kahjuks ei õnnestunud planeeritud ajal raamatuesitlusi teha, sest Erikal polnud võimalik Eestisse lennata.

Are Altraja, Erika Salumäe, Urmas Sõõrumaa
Ära ei jäänud aga midagi. Nii maanduski Erika jõuluootuses Tallinnas detsembrikuu algul. Esitlused toimusid Rakveres, Pärnus ja Tallinnas. Veidi kirjutasin neist selles postituses: Kuidas ma õppisin detsembris rahulikult kiirustama?

Kuni Rakvere kohtumiseni olime omavahel vaid telefonis suhelnud. Seda kummalisem oli, et Rakveres esimest korda kallistades oli tunne, nagu oleksime juba ammu tuttavad. Mõne inimesega lihtsalt on nii, et ta on kohe väga oma.

Rein Kilk, Erika Salumäe ja mina
Rakvere ja Tallinna esitlust aitas korraldada Sportland Are Altraja eestvedamisel. Nii oli meil uhke valge vaip ja imelised kuusepuud, mille all istuda. Lisaks sellele toodi Sportlandist kohale olümpiavõidu jalgratas, mille juures kõik soovijad said koos Erikaga pilti teha. Tavaliselt seisab see ratas Ülemiste Keskuse Sportlandi poes, kus seda siis niisama näha saab.

Ülimalt armas oli kohale ilmuda nii, et kõik oli korraldatud. Olles aastaid töötanud Heli Kirjastuses, kus ma peaaegu kõiki asju ise ja üksinda teen, oli koos suure ettevõtte esindajatega esitluse planeerimine hoopis uudne kogemus. Jah, varasematel töökohtadel (nt personalijuhina) olen loomulikult suuremaid üritusi korraldanud, kuid raamatuesitlusi nii suurejooneliselt veel mitte.

Kõigil esitlustel lubasime, et varsti-varsti tuleb ka teine raamat. Mis sellest siis sai? 

Nagu lubatud- Erika Salumäe lasteraamat "Triinu lood" 2.osa oli juba eelmise aasta lõpus lettidel. Seda saad osta ka Heli Kirjastuse e-poest ja loomulikult Rahva Raamatu ja Apollo raamatupoodidest.

Suur-suur tänu Erika sõpradele-toetajatele, kes aitasid kaasa Triinu lugude ilmumisele ning sellele, et kõik need vahvad raamatuesitlused teoks said.

Erika ja mina
Urmas Sõõrumaa, Helina Eha ja Rein Kilk rääkisid Tallinna esitlusel ka ise, miks nad nii selles kui Erika teistes tegemistes ikka hea meelega kaasa löövad. Kuuldu põhjal võib kokkuvõtlikult öelda, et Erika ise teeb kõike nii hingega ja pühendunult, et see paistab kõigile välja. Esmalt mõtleb ta, kuidas teistele anda. Seetõttu ongi teised valmis osalema Erika projektides.

Pühendumisest ning järjepidevusest saab lugeda Triinu lugude mõlemast raamatust.

Aitäh, armas Erika, nende lugude eest! 

Loodetavasti saame varsti lugejaid üheskoos juba uute lugudega rõõmustada!

Praegu aga tahaksime üheskoos Erika ja tema toetajatega rõõmustada kolme raamatusõpra. Selleks loosime 1.veebruaril välja 3 komplekti, millest igaühes on Triinu lugude mõlemad raamatud. Eriliselt väärtuslikuks teeb auhinna see, et raamatu 1.osa on Erika autogrammiga.

Loosimises osalemiseks:
1) kirjuta palun siia postituse alla, mis sinul Erika Salumäega esmalt seostub- milline märksõna või mälestus esimesena meelde tuleb;
2) jaga seda postitust avalikult oma FB lehel!

Juba 1.veebruaril loosime välja 3 õnnelikku, kes igaüks saavad auhinnaks 2 raamatut!

Kui sa loosimises osaleda ei soovi, siis olen tänulik, kui ikkagi seda postitust jagad, et hea uudis Erika uuest lasteraamatust jõuaks kõigini, kes seda raamatut võiks lugeda soovida. 

Tänu Erika lasteraamatu kirjastamisele avastasin ka endas taaskord lastekirjaniku. Nii olengi lõpetamas kahte enda lasteraamatut. Neist ühe illustratsioonide autoriks on Jana Valge, kes ka mõlemad Triinu lugude raamatud illustreeris. Nii võib öelda, et tänu Triinule sünnivad ka minu järgmised lasteraamatud.

Elus nii käibki- iga kogemus on vajalik selleks, et järgmiste etappide juurde edasi liikuda! Igast kogemusest tuleb kaasa võtta see, mis aitab sul paremaks, targemaks ja eneseteadlikumaks kasvada.

Mõnusaid kohtumisi teile kõigile Triinuga! Loodetavasti leiate neist lugudest igaüks endale selliseid mõtteid, mis aitavad isegi paremaks kasvada. Mina küll leidsin.

Head lugemist!

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!  

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (10a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

teisipäev, 15. jaanuar 2019

Milline on Riigikogusse kandideerija argipäev? Vol 1

Ilmselt pole enam kellelegi saladus, et juba mõnekümne päeva pärast saavad kõik pärnumaalased soovi korral mulle oma hääle anda. Nimelt kandideerin eesootavatel valimistel. Kevadel kirjutasin, mis juhtus, et otsustasin kindlasti, et kandideerin Riigikogusse. Seda loe siit: Poliitikasse, sest rohkem neljalapselisi emadepäevi ei tule! 

Järgmistel nädalatel annan veidi rohkem siin aru, et mida see otsus igapäevaselt tähendab.

Kellelegi pole saladus, et selle aasta algus on Vabaerakonnale olnud sisemise eneseotsingu ja paikaloksumise aasta. See peaks kõigi jaoks julgustav olema, sest nagu näha uute tulijate pealt, siis lastehaigused tuleb kõigil nagunii läbi elada. Meil on see nüüd tehtud ning enesetunne selgem ja terviklikum.

Vabaerakonnal pole pikki aastaid töötavat masinavärki, mis valimistest valimisteni meie inimestele kampaaniat teeks. Kui aegajalt seda halvustatakse, siis igale Eesti inimesele peaks see tegelikult julgustav olema, et Vabaerakonna puhul ei tule toita suurt hulka kaadritaguseid, kes meie eest töö ära teeks. Nii lihtsalt on!

Samuti ei tule tänavatele meie suuri näopilte. Lastega linna trenni sõites oli ühel päeval äkitselt kogu linn inimeste nägusid täis. Minu 10-aastane uuris: "Kus sinu nägu on? Te olete teistest maha jäänud!" Selgitasin siis, et poliitikas osalemiseks ei pea suure pildiga tänaval olema, vaid olulisem on, et su mõtted inimesteni jõuaksid. Loodan, et ma lapsele väga idealistlikku pilti poliitikast ei maali. 

Pildistas Urmas Kesa
Pärast sügisest üldkoosolekut sain endale austava võimaluse kirja panna meie perepoliitika ideed. Nagu arvata võib, on minu jaoks ülimalt oluline lasterikaste perede hakkamasaamine. Mitte lihtsalt, et raha rohkem jagataks, vaid võimalusi. Et riiklikult toetataks hakkamasaamist. Näiteks riikliku garantii loomine, et lasterikkad pered saaksid pere suurenemisel võimaluse suurema elukoha või auto ostmiseks. Tavaolukorras väheneb kodulaenu või autoliisingu saamise võimalus iga lapse sünniga ja samas see on just olukord, kus suuremat kodu või autot on just vaja. Garantii ei tähenda seega raha jagamist, vaid võimalust ise osta. Vabaerakonna perede ja hoolivuse teemaga seotud  mõtteid saad lugeda siit: hoolivuspoliitika.

Usun, et nende valimiste põhiline teema peabki olema, et kuidas keskmine eestlane hakkama saab! Ehk et kuidas inimeste igapäevastelu lihtsamaks muuta. Kõik ilusad ja kõrged mõtted ja väärtused jäävad inimestele kaugeks, kui enamus energiat läheb igapäevaseks hakkamasaamiseks. Mitmed suuremad erakonnad lubavad erinevaid toetusi jms tõsta, aga see raha tuleb ju ka kusagilt ning ilmselt tõuseksid teiselt poolt hinnad... ja igapäevaselt inimesed ikka paremini elama ei hakkaks.
Pildistas Kati Kongo

Vabaerakonna tugevus on ka meie regionaalpoliitika. Igapäevaselt maapiirkonnas elades tean ja näen, et maaelu on luksus ning püsib, kuni siinsetel elanikel on soovi seda luksust kinni maksta. Tegelikult on mitmeid võimalusi, mida teha, enne kui viimane pankrotis "maakas" tule kustutab ja ka linna kolib. Vaata siit, mida Kaul Nurm räägib sellest, kuidas säilitada ka elu väljapool Tallinnat

Argipäevad (või nädalad) näevad selle kõige tulemusena välja nii, et igal esmaspäeval on meil erakonna juhatuse koosolek. See tähendab, et sõidame beebi Johannaga sinna, kus koosolek toimub. Enamasti erakonna kontoris Tallinnas.

Sel nädalavahetusel kohtusime kahepäevasel esinduskogul Padise lähedal. Seal käis viimane töö nimekirjaga. Lähipäevil antakse Vabaerakonna nimekiri üle ning seejärel saab sellest rohkem kirjutada. Samuti ootab ees Pärnumaal nimekirja lõplik järjestamine.

Ühel eilsel kohtumisel tuli jutuks, et kes ma siis nüüd olen. Jätkuvalt elan sellest, kui inimesed ostavad minu enda kirjutatud ja mu kirjastuses kirjastatud raamatuid. Samas olen poliitik, kes ühelt poolt peaks oma mõtteid tutvustama, kuid teisalt ei tohiks nagu kusagile ilmuda, sest... on poliitik. Nii ongi käes keeruline aeg, kui üdiläbinisti-poliitikud teavad, et on poliitikud, aga need, kes päris elu kõrvalt poliitikas osalevad, ei saa nagu aru, kes nad siis on. See vist ongi igapäevaselt üks suuremaid ülesandeid- saada iga päevaga üha pädevamaks poliitikuks, ise negatiivses mõttes põliseks-poliitikuks muutumata! ;)

Püüan nüüd järgmistel päevadel samuti siin aru anda, kuidas see eesmärk mul õnnestub!

Tegemistest poliitmaastikul kirjutan veel siin: 

1.jaanuar 2019 Rohkem tavaelu kogemust Riigikokku! 

19.november 2018 Miks sai mu beebi tänu perepoliitikale 3-kuuseks hotellis?

14.mai 2018 Poliitikasse, sest rohkem neljalapselisi emadepäevi ei tule!


***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (10a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

teisipäev, 8. jaanuar 2019

Milline on üks ülimalt lihtne moodus, kuidas oma päev otsekohe õnnelikumaks muuta?


Õnnetult elamine on väga lihtne. Isegi, kui kõik on hästi ja oled õnnelik, siis juhtub mingi ettearvamatu asi ja olekski nagu kogu õnne käega pühitud. See võib olla mõni ootamatu uudis, kaaslase halb tuju, negatiivne tagasiside su tööle vms. Tuttav olukord kõigile, eks ole?

Kuidas aga kõigest sõltumata siiski otsekohe õnnelikumaks muutuda?

Ülimalt lihtne nipp: ela sellist elu, nagu tahad! Ole alustuseks õnnelik kõige üle, mis sul on. Seejärel vaata üle, mis sind võiks kurvastada ja muuda kõike, mida saad. Kui sind kurvastavad pesemata nõud, siis lihtsalt pese need ära, kui tegemata tööülesanne, siis lihtsalt tee see ära jne.

Meie elule annab tooni see, millele tähelepanu pöörame. Kui muidu on kõik hästi, aga juhtub üks väike negatiivne asi ning sellele ülimalt palju tähelepanu pööratakse, siis oleks kogu päev nagu raisku läinud. Samas ülejäänud asjad on ju korras. Inimese enda valik oli negatiivne tähtsamaks muuta.

Iga päev on meist igaühe valik, millele sel päeval tähelepanu pöörata. Loomulikult ei lähe alati kõik meie soovi järgi. Aga mõnikord pole see, mida endale soovisime, ka meile üldse kasulik.

Enda soovide järgi elamist takistab teinekord näiteks mõtlemine, et: kui ma seda teen, siis olen teistest rohkem teinud ja ma ei saa selle eest väärilist tasu, see pole võrdne ja õiglane!

Jaa, võid ootama jääda, et maailm on õiglane ja suudame koostööpartneritega kõike võrdselt jagada. Aga kui sinu mõtetest, ootustest ja plaanidest aru ei saada, kas nii kaua elad õnnetult oludes, mida sa pole valinud ja mille muutmine on sinu võimuses? Võib ka nii.

Aga võid ka muuta ümbritseva selliseks, nagu sulle sobib ning seda nautida. Selle asemel, et võrdsust oodata, naudi hoopis, et sina saad valida sellises keskkonnas, oludes jms, mille sina valisid.

Tööl on tavaline, et jäetakse asjad tegemata, sest need on kellegi teise ülesanne ja mina ei saa piisavalt palka... Jällegi- enamusele tuttav teema! Siingi läbiproovitud soovitus- tee hoopis rohkem! Edukad inimesed teevad alati rohkem kui neilt oodatakse. See teebki nad edukaks. Järgmisele tasemele jõuad siis, kui eelmise normi ületad. Kui keegi saab rohkem palka, siis ole ise ka selle vääriline, et rohkem teenida. Kui selles kohas ei saa, siis loo endale mujal sobilikud võimalused. Kui sa iseendaga hästi läbi saad, siis ei vingu enam keegi, kui küsid oma töö eest väärilist palka.

Nii et kõik algab ikka iseendast ja mõtlemisest! 

Inimestevahelised probleemid algavad tihti sellest, et me ootame teiselt seda, mida ta ei suuda anda. Veel hullem- ootame teistelt seda, mida me ise ei soovi anda. Tegelikult algab kõik andmisest. Saad seda, mida annad. Enamus meist aga ootab esmalt, et saaks ning alles seejärel on nõus vastu andma. 

Jah, selle teksti kirjutamiseni jõudsin seetõttu, et viimasel ajal pean jälle isegi neil teemadel palju mõtisklema. Nüüd on kõik jälle selgem! Olen endale viimastel päevadel saanud-võtnud mitu ülesannet, mis tundusid pikalt kellegi teise teemad... aga kinnitan, et täna olen õnnelikum kui paar päeva tagasi!

Imelist päeva ja tarku otsuseid sullegi! 


***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (10a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

reede, 4. jaanuar 2019

Just see (pere)film päästab Eesti rahvastiku ning metsad väljasuremisest!

Täna tähistasime lastega koolivaheaja lõppu ja käisime Pärnus Apollo kinos. Tahtsime juba eelmisel nädalal seda filmi vaatama minna, kuid pidevalt oli enamus saali välja müüdud. Täna aga tuli hommikul mõte, head kohad olid vabad, vanaema oli nõus pisibeebi mõneks tunniks enda juurde võtma ja nii me suuremate lastega läksimegi. Tänane valik oli "Eia jõulud Tondikakul".

Ma ei ole väga palju Eesti filme näinud, seega olin pigem äraootav. Eriti kuna tegemist oli jõulufilmiga, siis võis arvata, et sisu võib olla pigem kommertslik. Eks seal olid kõik kohustuslikud osad olemas, aga kordagi ei tekkinud tunnet, et mind tahetakse odavalt ära osta.

Need võrratud loodusvaated... imeline! Uskumatu, et see on meie oma Eestimaa. Kui eelmisel nädalal imetlesime võõramaist loodust animafilmis "Valgekihv", siis Eia-filmi vaated ei jäänud sellele sugugi alla.

Film algas tegelikult olukordadega, mis peaks kõigile vaatajatele selgeks tegema, et parim kingitus, mida vanemad lapsele anda saavad, on õde või vend. Peale selle filmi algust ei taha ma mitte kunagi kuulda, et 4 või 5 last perekonnas on liiga palju. Julgen välja öelda, et peres võiks olla minimaalselt 2 last või üldse mitte, sest üksikute laste elu on enamasti ikka kuidagi tasakaalust väljas. Ja kui arvatakse, et lasterikkas peres ei ole lapsevanemal lapse jaoks aega, siis Eia lugu on ju maha kirjutatud meie oma inimeste pealt- kahe töötava vanemaga ei pruugi hoopis ühelapselises peres olla lapse jaoks aega, kuna seal ununeb ära, et laps on olemas. Lasterohkemas peres on lapsed elu osa ning ei saa seetõttu märkamata jääda. Minu arvamust kinnitab otsus, mille Eia filmi lõpus koera kohta teeb.

Ma pole uurinud, kas metsade päästmise teema sattus filmi sellepärast, et me reaalselt viimasel ajal kõik selle pärast muretseme, et Eestimaal liiga palju metsi langetatakse ning seega kogu sealset kooslust ohustatakse või oli see mõte juba varasemalt olemas. Suures plaanis harvesteride tööd jälgida oli aga veelgi ehmatavam, kui teoorias nende laastamistööst teada. Seega mis iganes oli filmitegijate plaan, siis minu puhul muutis see küll mind pigem puukallistajaks. Kui talvel olen koos meestega metsas käinud, siis olen niigi see, kes traktori teele jäänud pisikesi kuusepuid üles aitab ja kõik suuremad oksad lõkke asemel koju püüab tassida. Samas mulle ikka meeldib lõkketuli kodus ahjus või kaminas. Kasutamine ja kuritarvitamine- need on kaks mõistet, millel meie metsadest rääkides tuleb vahet teha. Talupojatarkusest tulenev mõistlik kasutamine vastavalt vajadusele, mitte inimliku ahnuse järgimine.

Kõige rõõmsam osa oli aga samal ajal minu jaoks kõige kurvem- need täiuslikud jõulud! Kas leidub inimest, kes ei igatseks jõule, mida peetakse koos pere ja sõpradega ühise laua taga, vanad vimmad klaaritud ja unustatud, kamin mõnusalt praksumas, toidud päeva jooksul ühiselt valmis tehtud, loomulikult selle kõige taustaks piisavas koguses lund ja külmakraade õues... no ikka nii, et oleks täiuslik. Jõulud, mil kingitused pole olulised, sest kõik tunneksid, et just selline koosolemine ongi kingitus iseenesest. Selline lapsepõlve mälestustes eksisteeriv mälestus jõuludest...

Näitlejad sobisid minu arust ka igaüks oma rolli väga hästi. Vanameistrid Rekkor ja Oja kommentaare vist ei vajagi. Tuntud headuses. Võigemast on minu jaoks alati kuidagi seebisem tegelane olnud, kuid seekordses tõredama tegelase rollis oli ta samuti väga usutav. Pohla oli samuti usutav baleriin küll.

Vennad Piusid on mulle aga alati meeldinud. Ma ei kujuta ette, kes oleks võinud olla teised näitlejad, kes oleks suutnud samal ajal tögamise ja hoolimise nii hästi välja mängida. Piuside vahel aga oli tuntav see mõnus vendlus, kus teineteisele uue vembu ootuses selga ei julgeta pöörata, kuid samas teise muret samuti kohe märgatakse ja õigel ajal õlast müksatakse.

Liis Lemsalu suhtes olin samuti äraootav. Aga ta meeldis mulle. Väga. Mul on kodus üks peaaegu 8-aastane, kes Lemsalu laule väga fännab ja oli filmi lõpus üllatunud, kui sai teada, et see näitleja oligi üks tema lemmiklaulja.

Eiat mänginud tüdruk sai samuti väga hästi hakkama. Polnud ju ta rolliks vaid pähe õpitud teksti õigesti esitada, vaid päris tihti tuli tal sõnatult edasi anda veel rohkem emotsioone kui sõnadega. Eriti just seoses loodusega. Väga nauditav.

Nii olekski pool aega tahtnud nutta ja naerda korraga, sest lihtsalt nii ilus oli. Usun tõesti, et kui me kõik nüüd selle filmi ära vaatame, siis muutub Eestimaa paremaks ja ilusamaks. Pahad tulevad heade poole üle ja polegi midagi kellegi kurja käe eest vaja päästa.

Pole ju väga naiivne soov, et me kõik võiks tunda ühtsust ja hoolimist, mida suurde perekonda kuulumine annab ning kus on paigas väärtused, mida oluliseks peetakse? Samuti et me ei unustaks, mis on meie koht looduses ning kellel ikka keda vaja on. See on ju teostatav. Eks?

Jaaa... olen alati olnud optimist, kuid seetõttu on ka mõnedest möödapanekutest hoolimata minu elu ilusam kui neil, kes ka käesolevat õnne ei oska hinnata. Ikka usun, et kõik on võimalik. Alustades maailma muutmist iseendast.

p.s. aitäh jõuluvanale piletite eest! :)

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (10a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

teisipäev, 1. jaanuar 2019

Rohkem tavaelu kogemust Riigikokku!


Pealkiri tuli seekord valimisloosungi vääriline, aga mis teha, kui selline hüüe sees keerles. 

Lõppenud aasta kinkisid poliitikud meile päris mitmeid kummalisi otsuseid ja väljaütlemisi. Nendest on  aasta lõpus küll naljakas koostada imelike väljaütlemiste edetabeleid, aga tegelikult on kurb. Üha rohkem saab kinnitust, et võimulolevad poliitikud ning tavaelu elavad inimesed on teineteisest valgusaastate kaugusel.

Vabaerakonna esinduskogul pildistas Urmas Kesa
2018.aastat jääb minu jaoks väljendama üha suurem kibestumise ning viha kasvamine. Kõigi poolt kõigi vastu. Vihkame ja võitleme. Ja just millegi vastu, mitte millegi poolt. Valimiste eel on loogiline, et poliitikud püüavad ennast nähtavaks teha, kuid kahju, kui otsused ja väljaütlemised on imelikud lihtsalt seepärast, et silma paista. 

Sel kevadel otsustasin, et kandideerin Vabaerakonna ridades Riigikokku. Kuigi olin aasta igasugusest poliitikast täitsa eemal olnud, siis vabaerakondlase ning riigikogulase Andres Ammase matustel Haapsalu kiriku õuel teadsin, et tuleb tagasi tulla. Need olid ka Andres Ammase viimased sõnad mulle: tule tagasi! 

Viimastel kuudel aktiivsemalt poliitikas osaledes tean, et poliitika vajab rohkem inimesi, kes on hiljuti elanud nö keskmise eestlase elu. Poliitikud, kelle amet ongi olla poliitik ja seda juba aastakümneid, ei taju enam väljakutseid, millega enamus eestlasi igapäevaselt hakkama peavad saama. 

Küsimus pole selles, et kui vähendaksime riigikogulaste palka, hakkaks nad teisiti tööle. Tähtis on kogemus. Ühendus reaalse eluga. Hea töö ees tulebki hästi maksa, aga samas hea palga eest tuleb ka selle vääriliselt tööd teha. 

Tean, et kui mina peaks seekordsetel valimistel osutuma Riigikogusse valituks, jään ikka elama senisesse elukohta, osalen jätkuvalt kohalikus elus. Ja nii peaks see olema suurema hulga riigikogulaste puhul. Riigikogus peaks olema eesti inimeste esindatus, mitte valimiste ajal ei peaks riigikogulased tulema Eestimaa peale lihtsalt hääli koguma. 

Tean, et poliitikas osalemiseks tuleb tunda teatud reegleid. Aga kui otsuseid tehakse vaid õigetest reeglitest lähtuvalt, et õigel ajal ja õigel teemal pildis olla, siis lõppkokkuvõttes kaotab kogu Eestimaa. Lõpliku otsuse Eestimaa järgmise aasta ning neile järgnevate aastate kohta saab aga teha valija. Loodan väga, et Eesti valijad on piisavalt huvitatud Eestimaa elust ning ei hääleta seekord vaid selle järgi, kes tänavatele suurema plakati paneb. Pigem tasub uurida, mida kandidaadid päriselt oskavad ning milliseid väärtusi oma isikliku eluga toetavad. Milline on päris elus see kandidaat, keda sina eesootavatel valimistel toetad, sellest sõltub, mida sul on temalt ja ülejäänud Riigikogu koosseisult oodata. 

Teadlikke otsuseid meile kõigile järgmiseks aastaks!



***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (10a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com