laupäev, 15. juuni 2019

Päästa (maa)raamatukogu seda külastades!

Eelmisel nädalal läks üllatuslikult kiirelt käima aktsioon ,,Päästa (maa)raamatukogu seda külastades!" Algselt sai tehtud FB üritus, mida on praeguseks näinud üle 15000 inimese ning ennast osalema märkinud üle 400. Kuna FB ürituse saab aga teha maksimaalselt kaheks nädalaks ja minu käest paluti korduvalt selle pikendamist, siis tänaseks on loodud FB grupp: Päästa (maa)raamatukogu seda külastades! Siia saavad liituda kõik, kes soovivad raamatukogude säilimisele kaasa aidata.

Mõte selliseks üleskutseks tekkis juba väga ammu. Viimase piisa karikasse andis aga üks järjekordne FB arutlus, kus kurdeti, et ühe pisikese maaraamatukogu avatud olemise aegu vähendatakse veelgi ning üks teine tahetakse sulgeda. Loomulikult oli üks esimesi väiteid, et: ,,Maalt on kõik juba ära viidud. Kui raamatukogud ka lähevad, siis pole meil enam midagi!"

Kui aga küsida nende samade inimeste käest, et millal viimati raamatukogus käisid, siis on tavaliselt pikk vaikus.

Mina olen alati raamatukogude püsiklient olnud. Jah, kirjastajana toetan raamatute ostmist, sest muidu pole võimalik uusi ja paremaid kirjastada, aga samas on raamatud ka raamatukogudesse ostetud. Ja kõik raamatud ei peagi kodus olemas olema.

Käin palju erinevates raamatukogudes lugejatega kohtumas, nii et mu sõnad ei põhine ühel kogemusel, vaid tõesti Eestimaa erinevatest nurkadest saadud mõtetel. Raamatukogud jäävad lugejatest üha tühjemaks (just maapiirkondades. Linna omad ilmselt mitte!). Vanemad lugejad surevad ära. Nooremad ei jõua raamatukogudesse või... neid polegi mõnes maapiirkonnas.

Olen ka istunud volikogu laual taga, kui on arutatud erinevate kohalike raamatukogude saatust. Esimene küsimus on ikka: mitu külastajat käib? Mitu laenutust tehakse? Ja arutlejad ise enamuses raamatukogu klientide hulka ei kuulunud...

Kui midagi sulgema hakatakse, siis hakkavad aktivistid hädaldama või allkirju koguma. Aktsiooni ,,Päästa (maa)raamatukogu seda külastades!" mõte on käituda õiget pidi: raamatukogu ja raamatute jaoks ei ole oluline, kui palju korjatakse allkirju inimeste poolt, kes ise raamatukogusse ei jõua. Raamatute jaoks pole tähtis, et igas külas oleks ruum, kus raamatud omaette seista ning tolmu koguda saaksid. Isegi raamatukoguhoidjate jaoks pole ilmselt oluline, et nad üksi koos raamatutega tühjas ruumis olla saaksid.

Raamatukogud vajavad külastajaid. Raamatud vajavad lugejaid.

Õigemini: meil on vaja seda, mida raamatutest saame. Raamatud on ohtlikud. Vanemad ja targemad teavad seda minust paremini. Milleks muidu on erinevatel aegadel ja erinevates kohtades mõningate (või kõigi!) raamatute kättesaadavust piiratud. Ikka neis leiduvate teadmiste ja silmaringi avardava mõju pärast. Lugemine paneb su aju tööle, nii et kui ka otseseid uusi teadmisi ei õpi, arendad mõtlemisvõimet.

Olen korduvalt öelnud, et poliitikute jaoks on lugemishuvita rahvas kindlasti tänuväärne klientuur. Need on mõtlemisvõimeta suunatavad inimesed, kellele võib mingi vale kätte anda ja neid siis lambakarjana soovitud suunas lükata ja tõmmata.

Mina arvan, et see on ohtlik. Just mõtlemisvõime puudumise tõttu saavadki esile kerkida äärmuslikud jõud, kelle toetajad toimivad ülesässitamise meetodil- ehk et neile söödetakse kätte vaenlane, kelle suhtes muudkui viha õhutatakse... kuni see lahvatab.

Kõlab hirmutavalt... aga just sellisena näen mina seda, kui lõppeb raamatukogude kasutamine ja seetõttu ka olemasolu.

Teisalt on hea ja mugav vinguda, et poliitikud lõpetavad elu maal. Tegelikult lõpetame ise elu maal. Jah, poliitikud teevad otsuseid, mis teevad maal elamise keerulisemaks ja kallimaks. Aga see, kas me reaalselt elame maal või mitte, on ikka iga inimese enda otsus. Elu maal lõpetavad inimesed, kes enam ei ela maal. 

Kui usud, et lugemine ja raamatud ja raamatukogud on olulised, siis mine oma kohalikku raamatukokku. Võta kohe mitu raamatut. Tohib küll! Loe need läbi. Või vähemalt sirvi. Leia meeldivaid kohti. Ja siis vii raamatud tagasi ja võta järgmised.

Kui sa pole raamatukogus ammu käinud, siis FBs on ülilahe grupp Lugemise väljakutse. Siin tutvustavad inimesed loetud raamatuid ja igaüks leiab endale sobiliku teose. Mina näiteks kirjutan praegu uut noorteromaani ja tahtsin seetõttu lugeda suure hulga teiste noorteromaane. Endal mõtteid polnud. Küsisin grupist abi ja jõudsin väga mõnusate uute raamatuteni, millest ma varem kuulnud polnud. No näiteks ,,Mina sinu kõrval ja maailm meie vahel", millest ka oma lugemisblogis kirjutasin.

Aitäh, et nii kaugele lugesid! 

Aitäh, et lugemisest ja raamatutest hoolid. 

Aitäh, et lähed raamatukokku ja laenutad põnevat lugemist. Kui sina täna raamatukogu ei vaja, siis mõtle, et äkki aitab sinu külastus raamatukogu säilitada su laste, naabri või mõne teise inimese jaoks, kes seda tõesti vajab. 

Tule ja liitu ka FB grupiga ,,Päästa (maa)raamatukogu seda külastades!" ja üheskoos hoiame lugemisvõimaluse kõigile kättesaadava!  


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 18 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

kolmapäev, 12. juuni 2019

Mida ma teeks, kui müüksin 2000 raamatut?

Viimasel ajal on erineva nurga alt arutletud teemadel, et ühelt poolt on Eestis raamatud liiga kallid ja inimesed ei jõua neid osta. Teisalt kardetakse, et väärtkirjanduse maht väheneb, sest selle Eesti keeles avaldamine on kallis... ja kuna raamatud on niigi kallid, siis inimesed ei jõua neid osta.

Siis on veel raamatukogud. Tunnistan, et ka mina arvestan tootmiskulude tasateenimisel suuresti raamatukogude ostudega. Ehk siis arvestan nende seniseid oste ning loodan, et ka uut raamatut samamoodi ostetakse. Aga see on ikkagi suht ennustamatu. Eriti oludes, kus raamatukogudele uute teavikute ostmiseks eraldatud summad on aastaid jäänud samaks või isegi vähenenud. Käin päris palju raamatukogudes ringi ning ei ole väga kuulnud, et kellelgi oleks summasid tõstetud.

Kolmandaks on veel suured raamatupoed, kes on hakanud üha hoogsamalt kirjastama, mis tähendab, et väiksed kirjastused on suurtes raamatupoodides nüüd veelgi nähtamatumad.

Raamatute tiraažid Eestis on väikesed. Sellest ka kõrge hind. Samas võib alati trükkida rohkem. See muudab ühe raamatu hinna madalamaks, aga kui see lattu seisma jääb, siis on see otseselt kirjastuse kulu. Näiteks 1000 eksemplari ühest raamatust müüa on ikka juba päris hea. Just normaalhinnaga.

Ja kui oleks teada, et mõne kuuga müüakse 1000 eksemplari, siis võiks ju hind olla kohe madalam, nii et kõik 1000 soovijat saaksid raamatu hea hinnaga, mitte vaid need, kes on pool aastat oodanud ning siis raamatu soodushinnaga ostavad. Aga samas, kui need 250 esimest ostjat ongi ainsad, kes raamatu ostavad ja neile panna kohe soodsam hind, siis... on kirjastus varsti pankrotis. 

Ühelt poolt tekitab see tunde, et kui kirjutamine ja kirjastamine on ebastabiilne ning vähenevate käivetega valdkond, siis äkki... peaks tegema midagi muud?

Seejärel tuleb aga meelde, et olen proovinud mitte kirjutada. Ei tule välja. Raamatukogudes, koolides, lasteaedades lugejatega kohtumas käies kuulen vaid, et neile mu raamatud meeldivad ja soovitakse üha uusi. Uus lasteraamat "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks" on nii soojalt vastu võetud, et lausa uskumatu. Või tegelikult- seda oli nii mõnus kirjutada, et tegelikult pole ka väga uskumatu. Lihtsalt hea meel on, et lastele ja lapsevanematele ja õpetajatele on see raamat kiirelt hinge pugenud.

Väikese kirjastuse esindajana tähendab see mulle järelikult hoopis seda, et tuleb leida uusi turundamise viise. Lugemise väljakutse grupis avaldati arvamust, et asi pole selles, et peaks kõikjale suuremaid reklaame ostma, vaid küsimus on sisukas reklaamis.

Reklaam pole kunagi mu tugev külg olnud. Eriti enda raamatute reklaamimine. Võttis ikka pikalt aega, enne kui julgesin oma raamatuid tutvustama hakata. Nüüd aga saan aru, et võid kirjutada nii häid raamatuid kui tahes, aga kui keegi neist midagi ei tea, siis ei saa neid ka lugeda. See tähendab, et mitmelgi inimesel jääb lugemata teos, mis oleks ehk tema ellu toonud sõnumi või muutuse, mida tal oli vaja. Selleks ju raamatud kirjutatud ongi- et anda lugejale midagi sellist, mida tal sel hetkel veel ei ole. Tekitada seoseid, avardada mõtlemist, näidata teisi võimalusi.

Sel suvel otsustasin eesmärkides konkreetsemaks minna. Nii panin endale kirja, et:

Heli Kirjastuse suvine eesmärk on aga müüa 2000 raamatut kuu jooksul!

Müüa sellise hinnaga, et kõik raamatusõbrad saaksid endale soovitud raamatud soetada. Jagasin enda jaoks täna paberil ära, millised raamatud lähevad müüki hinnaga 2€, 5€, 10€ ja 12€. Ehk et enamus raamatuid on selliste hindadega.

Eesmärgi täitmiseks osalen erinevatel laatadel ning koostöös keskraamatukogudega toimuvad Heli Kirjastuse soodusmüügid mitme keskraamatukogu juures. Üritused on näha Heli Kirjastuse FB lehel. Jätkuvalt toimib Heli Kirjastuse e-pood. Soodushinnaga raamatute lehekülgel näitab küll vaid kuute esimest, seega tasub lihtsalt kogu raamatuvalik läbi sirvida ning seal on näha, millised iga raamatu hinnad on.

Laatadel lasen kindlasti ka lastel müüa. Pidevalt on küsimus, et mis tööd lapsed saaksid teha? Kuidas oma raha teenida? Meie peres on välja kujunenud, et just raamatute müümine on töö, mida lapsed saavad ka teha. Jah, igaüks küll vastavalt oma võimetele. Eelmistel aastatel oleme teinud näiteks nii, et neil on laadaplatsil ringi käes kaasas vaid ühte sorti raamat ja see maksab 10€. Siis on lapsel hea arvutada ja pole segadust. Suuremad aga saavad nüüd juba ka keerulisemate tehetega hakkama. Nii on laatadel raamatute müümine ka laste jaoks hea töökogemus. Näevad, kust raha tuleb. Aegajalt ikka naljatan, et me sööme raamatuid... aga tegelikult nii see ongi.

Mida ma teeksin, kui suvekuudel õnnestub müüa 2000 raamatut kuu jooksul?

Esiteks võtaksin aega, et kirjutada lõpuni pikemad romaanid, mis mul pooleli on. Näiteks emotsioonidest ning elu keerdkäikudest tulvil noorteromaan "Mälestusteta suvi". Just noorteromaan on see, mida minu käest on kõige rohkem küsitud, sest "Ütlemata sõnad" ning "Lõpupidu" ja "Tähtajaline elu" on lugejatele meeldinud. Esimesed kaks neist on ka paljudes koolides soovitusliku kirjanduse nimekirjas. ,,Mälestusteta suvi" (minu kirjutamisel olev noortekas) on raamat, mille kohta ma olen nii palju unenägusid näinud, kui mitte kunagi varem ühegi oma raamatu kohta. Ehk et nii kui kirjutamisel kinni jooksen, siis järgmisel öösel näen unes midagi seoses selle raamatu tegelastega, mis aitab edasi kirjutada.

Lõpuni kirjutaksin ka romaani "Portselanist tüdruk" ehk teose, mille iga peatüki teema ja peakiri on tulnud ühest ansambel Terminaator laulust.

Kirjutamist ootab ka järgmine karupoeg Lukase lugu ning sarja "Mõni õhtu romantikat" järgmine raamat. Kõik need on teosed, millest suur osa on tegelikult juba arvutis olemas, aga lõpetamiseks oleks vaja rahulikku kirjutamise aega.

Järgmiseks läheksin kogu perega reisile. Uued kohad ja kogemused on eriti kirjanikuna väga olulised. Tegelikult aga igale inimesele. Seitsmeliikmelise perega reisimine aga eeldab... et ma müün 2000 raamatut kuu jooksul :)

Järgmisteks plaanideks on kindlasti õuealale lastele sobilike mänguvahendite soetamine. Et neil oleks rohkem legaalseid ronimis-turnimis-jms kohti.

Vana talumaja taastamise-ehitamise-renoveerimise peale kuluks ka kindlasti arvestatav osa. Kui saame katuse vahetatud, siis saab 2.korruse toad välja ehitada... ja rõõmustada, et lisandub veel sadakond ruutmeetrit koristatavat pinda.

Sellised plaanid siis! Raamatud, mis aitavad sul elu paremini mõista, leia raamatupoest, Heli Kirjastuse e-poest või mõnelt laadalt!

Lugemisrohket suve! 



***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 18 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

esmaspäev, 10. juuni 2019

Kas ma olen rase ja millal tuleb järgmine beebi?

Mida muud ikka viie lapse emalt küsida, kui seda, et kas ma olen rase ja millal tuleb järgmine beebi?

Nädalavahetusel toimus mitu üritust. Nii tahtsingi kirjutada järgmise postituse hoopis sellest, kuidas Pärnu-Jaagupis toimunud Halinga puhkpillifestivali raames tegi mu pisipojast esmasündinu debüüdi orkestri ees trompetiga soolot mängides. Tahtsin kirjutada sellest, kuidas ma olen ülimega tänulik kõigile, kes ta selleni aitasid ja kuidas ma olen hirmus õnnelik selle kõige üle. Video sellest on näha siin:


Peale selle oleksin tahtnud kirjutada sellest, kuidas algatasin kampaania "Päästa (maa)raamatukogu seda külastades!". Selle kohta saad infot ürituse FB lehelt

Või sellest, et tänaseks päevaks on mu kolmel vanimal lapsel kolme peale kokku lõpetatud 4 aastat Pärnu-Jaagupi Põhikooli ja 7 aastat Pärnu-Jaagupi Muusikakooli. 

Aga sellest kõigest ma ei kirjuta. See pole minu juurde toonud inimesi, keda ammu pole näinud. Aga mu kõht küll. Nii mõistangi, et pean siin veidi kõhu ja beebi ja raseduse ja muu sellise kohta aru andma.

Minu jaoks on kõik tervisega seonduv väga isiklik, nii et see on põhjus, miks tervisega seotud postitusi siit blogist väga ei leia. Ega ka minuga vesteldes tavaliselt tervise teemalisi jutte ei kuule. No ja eks rasedus on ju ka osa tervisest, sest kindlasti see naise tervist mõjutab. Minu jaoks on alati olnud vastukarva inimesed, kes oma tervise kõigi ette laiali laotavad. See on tunne, nagu nad sunniksid teiselt nõusolekut küsimata teda oma mustas pesus tuhnima. Tavaliselt ma põgenen selliste inimeste ja vestluste juurest. Loomulikult tahad teada, mis su lähedasemate inimeste elus toimub, aga veidigi kaugemad... no on asju, mida minu arvates kõigile ei räägita.

Ehk siis kes on sama meelt, siis nüüd on aeg see postitus kinni panna!

Keda aga see raseduse ja kõhu teema ikka huvitab, siis...

Loomulikult, kuna mu viies laps saab nädala pärast 10-kuuseks, siis on ju väga loogiline, et mu kõht ja kaalutõus on seotud järgmise lapsega.

Pisikese Johanna sündides olin pärast sünnitust samas kaalus, mis raseduse algul. Ehk et sünnitustuppa jäi kõik, mis 9 kuu jooksul oli kogunenud. Minu jaoks oli kõige müstilisem, et kuidas reied ja kõik muud sellised kohad said ühe sünnituse jooksul kokku tõmmata. Pärast mulle siis selgitati, et see oli vesi! Ehk et vee lahkumine kehast. No kõigest muust, mis 4,8-kilose lapsega koos kehast lahkus pole vajagi rääkida. Õhtulehe artiklist on ju ka seda näha: Õnne! Vabaerakondlane Heli Künnapas sai viienda lapse.  Või ka Kroonika artiklis: Palju õnne! Vabaerakonna revolutsionäär Heli Künnapas tõi ilmale oma viienda lapse.

Rõõmu jätkus umbes detsembrikuuni. Siis tihenesid Riigikogusse kandideerimisega seotud üritused, samuti on kirjastamises november ja detsember kõige kiiremad kuud. Rääkimata lastega seotud jõuluüritustest, esinemist, neile eelnenud proovidest jms. Uue aasta algul lõppes Johanna imetamine. Ja nüüd tuleb kõige suurem tervisevingumine: jaanuari lõpust alates on mind kimbutanud valud kätes, õlgades, kaelas... no selline reisiv valu. Ma ei oska täpsemalt seda kirjeldada, sest keegi mulle siiani diagnoosi pole pannud. See teema on nii kaugele jõudnud, et nüüd on olemas saatekiri ja juba juulikuuks sain ajad füsioterapeudi juurde ning septembriks taastusraviarstile. Ma siin küll mõtlen, et huvitav, kas see tähendab, et ma pean selle ajani ka haige olema...

Ehk siis see tähendas, et kui ka elutempo läks aeglasemaks, siis peale jalutamise muud sporti mu ellu ka ei jäänud. Kevade poole jõudsin lõpuks selleni, et sain taas puid laduda... ja ainult kaks päeva pärast seda valutasin käsi ja kaela. Isegi muru olen sel aastal päris mitu korda niitnud murutraktoriga... ja see on minu puhul juba tõsine pühaduse teotus. Ausalt- mulle niiii meeldib muru niita päris masinaga!

Mul on väga hea massöör, kelle juures regulaarselt käin. Usun, et just tema tegevus on mind aidanud nii palju, et tegelikult enamus inimesi ei teagi, millega olen pool aastat tegelenud. Kusjuures kõige hullemad olid need korrad, kui valu oli sellises piirkonnas, mis segas autos käigu vahetamist. Tagant järgi on küll naljakas mõelda, kuidas läbi pisarate sai käiku vahetatud... aga siis polnud naljakas. Eriti kuna autos veedan ikka väga suure osa oma töönädalast.

Olen alati olnud igasuguste valuvaigistite vastane. Üldse igasuguste ravimite. Sest mul pole neid lihtsalt vaja olnud. Aga no tänu sellele mis-iganes-haigusele jõudsin isegi päris kangete valuvaigistiteni... mis ei töötanud eriti. See aitas mul aga öösiti magada. Muidu istusin lihtsalt üleval ja püüdsin käele leida asendit, milles ta ei valutaks. Nii et viimase peaaegu 10 kuu jooksul olen beebi pärast olnud üleval vähem öid kui oma valutavate käte pärast.

Ma ei püüa siin välja vabandada seda, miks ma ei käi 3 korda nädalas jõusaalis ja veel paar korda jooksmas või ujumas... See selgitus oli lihtsalt kõigile huvilistele, kes tahavad mulle homsest soovitama hakata, et ma võiks käia 3 korda nädalas jõusaalis ja veel paar korda jooksmas või ujumas. Ausalt- mulle endale ka meeldiks see ja... plaanis on ka.

Ilmselt olen vastuse küsimusele ära rääkinud- uut beebit meie peresse tulemas ei ole! Minu jaoks on ülimalt oluline, et nii ma ise kui kõik mu lapsed kasutaksid oma oskusi, andeid ja võimeid ära täiel määral. See tähendab, et sellega tuleb teadlikult tegeleda, et sa ei raiskaks kõike seda, mis sulle siia ellu on kaasa antud. Ja kõigile meist on midagi antud, lihtsalt suurem osa inimesi raiskab oma võimeid neid isegi teadvustamata.

Tänasel päeval on mul kodus kahe koolilapse tunnistused, millest mõlemal on mitmes kohas kirjas, et suudad rohkemat, sul on võimeid rohkemaks, aga sa ei kasuta neid täiel määral. Lisaks ei läinud mu 6-aastane Grillfesti lavale tantsima, sest mind polnud ennast kohal, et teda julgustada ja seal oli tema jaoks nii hirmus ja palju inimesi. See tähendab minu jaoks, et mul on laste suunamisel ja toetamisel veel palju tööd teha. Samuti on mul endal kirjutamata väääga palju raamatuid, mida lugejad ammu ootavad. Näiteks on minu käest hiiglama kaua küsitud uut noorteromaani. Nüüd ma siis kirjutan seda. Ühel nädalal kirjutasin 70 arvuti lehekülge (raamatus on seda veel rohkem). Alles hiljuti tuli välja mu esimene päris laste juturaamat "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks", mis sai paberile väga kiiresti. Ehk siis lõpuks olen taas rajal ja annan endast välja seda, mis on minus olemas.

Esimesed reaalsemad sammud on astutud ka koolituste korraldamise teemal. Enesearengu teema on mind aastakümneid saatnud ja mingis vormis olen seda pidevalt ka õpetanud. Aga koolituste pakkumistele olen siiani ei öelnud. Samuti kirjutamisest rääkivate koolituste puhul. Aga nüüd on see kõik tulemas.

Kokkuvõtlikult: nüüd on aeg teha nii, et ma kasutaksin maksimaalselt enda oskusi ja võimeid ning suunaksin ja toetaksin kõiki viite last, et nad sama suudaksid teha. Kuna see on hetkel minu võimete piir, siis ei, ma pole rase ning järgmist beebit ei tule. Lihtsalt kõigi eelkirjeldatud põhjuste tõttu olen oma kehaga tegelemisega hetkel veidi hädas.

Ja kogu selle postituse mõte on tõesti see, et ma ei peaks kõigile ühekaupa selgitama, et kas ma olen rase! (kusjuures ma olen tänulik neile, kes otse küsisid, mitte ei sosista selja taga).

Oma kõhust ma rohkem ei kirjuta! Kõigist muudest teemadest aga juba lähipäevil pikemalt.

Imelist imelise suveõhtu jätku! 

***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 18 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

laupäev, 8. juuni 2019

Miks ma kandideerin Vabaerakonna (naisest) esimeheks?

Alustuseks peame ilmselt ära klaarima selle esimehe ja esinaise teema. Keeleabi ütleb, et kuni tegu pole naisorganisatsiooniga, nii kaua on tegu ikka esimehega. Nagu näiteks mehest medõed on ikka medõed, mitte medvennad.

Homme, 9.juunil valivad vabaerakondlased endale uut juhatust ja esimeest. Muudame ka põhikirja. Loodan, et läheb läbi see variant, et valitakse juhatus, kes siis enda seast valib esimehe. Minu arvates tagab see, et juhatus töötab ja vastutab üheskoos. Ei ole nii, et ühest pajast tuleb esimees, aga juhatuse liikmed võivad tulla hoopis teisest pajast ja sellised, kes seda esimeest ei soovinud.

Kuna aga praegu pole kindel, kumb põhikirja variant kehtima jääb, siis tuli esitada avaldus nii juhatuse kui esimehe kohale. Juhul siis, kui oled mõlemaks valmis.

Jah, ma mõtlesin vääääga pikalt, et kas ma teen selle avalduse ja kas ma olen valmis. Aus ülestunnistus on, et ei, ma ei ole valmis. Aga samas nägin, et ka ükski meie eelmistest juhtidest ei olnud selleks valmis. Kas üldse on ükski juht valmis enne, kui ta hakkab reaalselt konkreetses olukorras ja konkreetsete inimestega koostööd tegema? Pigem on oluline kiire reageerimine, oskus mitut asja korraga hallata ning suure pildi nägemine ja eesmärgi poole liikumine. Neid kõiki ma oskan. Olen oma erinevates eluvaldkondades tõestanud.

Olen korduvalt öelnud- mina ei näe praegusel Eesti poliitmaastikul kohta, kus minusugused tasakaaluka ja eluterve poliitika pooldajad saaksid koguneda. Seega oli laual võimalus poliitikast välja astuda... või asuda Vabaerakonda uuendama. Jah, uuenduskuur on vajalik, sest näha on, et senised viisid ei tööta. Laps areneb ja muutub kasvades. Seda peab tegema ka erakond.

Tegin oma kandideerimise otsuse viimasel hetkel. See ei tähenda, et see oleks läbimõtlemata. Vastupidi- olen selle mõttega mänginud ikka vääääga pikalt. Olen korduvalt püüdnud aidata Vabaerakonna nõrkusi vähendada ja neid tugevusteks muuta... aga inimesed, kellele panin ootused ja lootused nendeks muutusteks, et suutnud seda teha. Ja kas peakski? Kui mina oma nägemusi selgitan, siis kuidas saab teine aru? Ja millised on tema oskused-võimed nende elluviimiseks? Ja motivatsioon?

Nii tunnengi praegu, et olen olnud Vabaerakonnas, mida on suunanud mitmed erinevad inimesed. Minu jaoks see pole töötanud. Meie tulemusi vaadates pole see töötanud ja Eesti ühiskonna ja valija jaoks.

Edastasin erakonnakaaslastele mõned mõtted, milline peaks min nägemuses olema minu Vabaerakond.

 
Minu Vabaerakond:

- on inimeselt inimesele- organisatsioon pole esmatähtis, vaid see koosneb inimestest. Me ei tegutse organisatsiooni huvides, vaid meil on erakond, et me inimestena saaks oma poliitilisi plaane ja nägemusi ellu viia. 

- hindab inimesi- nii liikmeid, valijaid, kui ka ülejäänuid, keda meie poliitika puudutab. Hindamine on ka see, kui öeldakse välja, millist teed liigume, mitte et kõigil on võimalus kaasa rääkida... aga lõpuks kõik vaid räägivadki ja 2 inimest teeb otsuseid.

- teeb, mida jutlustab! Ehk et sõnad ja teod peavad kokku minema. Endale vastutöötamine, kuna pinna all toimub midagi muud, veab kiirelt kraavi. 

- tegeleb Eesti inimesi puudutavate teemadega- lahendused küsimustele, mis enamusi igapäevaselt ei puuduta, ei ole suur panustamist väärt.

- tegeleb ka ebapopulaarsete küsimustega- jah, kõike ei saa teha vastavalt sellele, kas meedia huvitub. Aga probleemiga tegelemine algab ikka küsimusest, kas on soov/vajadus probleemi lahendada või teeme seda, sest meil on lahendus. Ei pea tegelema iga küsimusega lihtsalt sellepärast, et me teame lahendust. Tuleb tegeleda VAJALIKUGA.

- ei ole kõigile! Võime meeldida kõigile, tegeleda kõigega, aga see tähendabki hambutust. Mõnikord tuleb astuda mõned sammud tagasi, lasta mõnel teemal või inimesel minna, et saaks edasi liikuda. Eriti kui on näha, et valijad ja meie liikmed on andnud hinnangu, et miski ei toimi.

- tegutseb usust lähtuvalt! Tehakse asju, millesse usutakse, mitte neid, mille eest meedias loodetavasti mõni punkt tuleks. Kui tuleb ka punkt, on ka hästi.

- kasutab meediat oma eesmärkide täitmiseks. Enne peab olema eesmärk ja siis alles hakatakse selle poole liikuma. Mitte ei otsita, millega saaks silma paista.

- on poolt! Minu Vabaerakond on selle poolt, et enam ükski naine ei peaks kannatama koduvägivalla all, ükski laps ei oleks nälgas, ükski ettevõtlik inimene ei peaks kannatama ükskõiksete ning ignorantsete ametnike omavoli tõttu jne. Poolt olemine tähendab tegutsemist kellegi-millegi kaitseks, mitte pidevat negatiivset haukumist kellegi-millegi vastu.

- on professionaalne! See, et kõik oskavad kõike, üks inimene räägib kaasa igal teemal, igas toimkonnas, ei ole normaalne. Iga inimene on professionaal mõnel alal. Kui ei ole, tuleb targematelt abi küsida. Kasvamise käigus on lubatud vigu teha, aga oma nõrkuste tunnetamine ja parandamine algab igaühest.

- ei raiska aega. Jällegi- kõik algab eesmärgist. Kui on eesmärgiks lihtsalt kohvi juua, siis seda ka tehakse. Aga kui on eesmärk teemat arutada, siis tehakse seda.

-liigub koos edasi! Kui ka kõik pole kõiges nõus, kuid enamus on otsuse teinud, siis pärast enam mõõkadega ei vehita. Ei sõjatandril, ega ka mitte laual all. Selline salajane pussitamine ei jää kunagi saladuseks. Isegi kui viisakad inimesed seda välja ei ütle. Kes ühist mängu mängida ei taha, läheb mängust välja, mitte ei riku vingumisega ka kõigi teiste töötahet. 

- ei kannata muidusööjaid! Kui oleme öelnud, et tegutseme koos, siis igaüks mõistab enda vastutust, ega oota, et keegi kusagil midagi ära teeks. Kui on tegemata, siis on esimene mõte, et millise panuse ma ise andsin?

Ma ei saa ise homme üldkoosolekul osaleda. Pärnu-Jaagupis on täpselt samal ajal laulu- ja tantsupeo tule toomine. Mina laual seal koos laulukooriga, mille proovidest ma Riigikogu valimiste ajal muudkui puudusin, sest pidasime koosolekuid. Mu laps mängib seal trompetit. See on oluline päev ja sündmus Eesti kultuuriloos. Ja ma võtan sellest osa. Selle ürituse info on siin:


Sellegi poolest võtan ka erakonna esimeheks kandideerimist täie tõsidusega. Pigem ongi see minu valik teha seda, mida jutlustan. Kultuur on oluline ja see kandub edasi ainult siis, kui me ise inimestena sellest osa võtame.

Homme valin ma Eesti kultuuri edasiviimise ise osalemise teel. Ja see on see, mida ma ka erakonna esimehena toetaksin- sõnade ja tegude kokkulangevust! Kui igaüks paigutub kohta, milles ta on kõige õigemal kohal ja kui aidatakse arendada seda, mille olulisusest räägitakse, siis muudamegi üheskoos Eestimaa paremaks.

Ma ei ole kellegi käe all poliitikuks õppinud. Ma usun ikka veel, et poliitikud on olemas selleks, et meie kõigi elukorralduse suhtes tarku otsuseid teha. 

Keegi ei tee meie eest!
Ise peame tegema!
See kehtib nii riigis, erakonnas, perekonnas, isiklikus elus... Kõiges!


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 18 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

esmaspäev, 3. juuni 2019

Kas mul on pohmakas või puhkus?

Täna hommikul käisime kolme väiksema lapsega Pärnu Kaubamajakas minu raamatute roll-up reklaami paigaldamas. Pärast seda jalutasime veidi ringi ja ühe kohtumise käigus küsiti:
,,Noh, puhkad, jah?"

Oi, kuu aega tagasi polnud ma ise ka ilmselt kindel, et kõik ilusti elusalt ja sirgelt tänasesse päeva jõuame, aga... siin me oleme. Tõesti tegus on see viimane maikuu olnud. Eriti viimane nädal. Seega oli see küsimus täiesti põhjendatud, kuna juba enne oli teada, et kui lõppevad kõik maikuu üritused, siis algab rahulikum periood.

Tegelikult aga ei tunne ma hetkel üldse ennast puhkuse lainel. No esiteks juba sellepärast, et tegelikult ma ikka ju töötan täiskohaga... lihtsalt kodus... laste kõrvalt... kellest praegu alates sellest nädalast on ainult kolm kodus ja alles järgmisest nädalast kõik viis... Teiseks aga sellepärast, et ega ma pole päriselt veel maikuust välja saanud. Ausalt, nagu täitsa pohmakas alles.

Ei jõua veel kohale, et kleiti-kingi-lilli-kingitusi-jms pole vaja otsida, sest Maria lasteaia lõpupidu on juba peetud. Ja pillilugu ei pea ka harjutama, sest me juba esinesime ära. Mul on siiani ülimalt hea meel, et mind mängima kutsuti. Jaa, mängida oli umbes viie noodi lugu... ja mu käed värisesid terve loo... aga nii äge oli teist korda elus koos oma lapsega lava jagada...

Jah, Maria mängis seegi kord lahtisi keeli... ei mingit suurt ja keerulist meloodiat, aga no kuueaastase kohta pole paha. Kogu selle ühise esinemise juures on minu jaoks oluline teadmine, et enne laste sündi teadsin, et ühel päeval saan taas rohkem muusikaga tegeleda, kui ise endale kaasmuusikud kasvatan... ja nüüd näen, et see toimib. Ehk et nüüd olen mina see, kes peab enda ja oma oskuste lihvimisega rohkem vaeva nägema.

Pohmakale vihjab ka see, et ma ikka veel mõtlen, et peaks vist valgeid tenniseid otsima minema. Aga siis tuleb meelde, et Marial on ka võimlemispeol juba käidud. Minu jaoks esmakordne kogemus, sest võimlema pole mu lapsed veel sattunud. Väga äge oli! Ja mul oli niiii hea meel Mariat ja tema rühma vaadata, sest õpetaja Elo on neile kava ikka väga hästi selgeks õpetanud.

Ja lõuna lähenedes ei peagi ma kella vaatama hakkama, et lastega ühte või teise trenni või ringi sõitma hakata... sest kõik on läbi! Tantsutrennidest tunnistused käes, jalg- ning korvpallis kommid söödud. Homme ja ülehomme tulevad ka muusikakooli tunnistused. 

Kogu selles kiirusest väljaastumise raames pean aga meeles pidama, et mu kaks koolilast käivad ikka selle nädala veel koolis ja peavad sinna õigeks ajaks ja õigete asjadega jõudma.

Nii ongi praegune olukord nagu mingi üleminekufaas- puhkan jooksvalt, nii et üldiselt mingit pikka puhkust mul pole, kuid aega võtan aegajalt teadlikult maha, samas püüan selle pohmaka käigus meenutada, et mingid asjas lähevad edasi.

Kuna mu käed taas üle hulga aja ka minuga koostööd teevad, siis käisin täna õhtul näiteks puid ladumas. See hunnik on meil juba pikalt õues seisnud, aga no... mul lihtsalt polnud käsi, millega seda siiani laduda. Kuna nüüd tean, et juba septembrikuuks sain taastusraviarstile numbri, siis võin kätega ka rohkem töid teha!!!

(olgu, olgu- tegelikult on mul ülihea masseerija, kes paar korda kuus mulle nii haiget teeb... et pärast on hirmus hea olla.... no ikka õigete punktide vajutamise teel... nii et mul on lootust ikka suvel ka kätega töötada... seal hulgas ka uusi raamatuid kirjutada...)


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 18 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

laupäev, 25. mai 2019

Kuidas raamatute kirjutamine mu lapse õunata jättis ja mind taas "superemaks" tegi?

Pean siin taas veidi oma "superema võimeid" tunnistama, aga räägin ausalt ära ka, et miks.

Kui põhjustest pihta hakata, siis kõik asjad on juhtunud sellepärast, et ma olen viimase nädalaga kirjutanud pool noorteromaani "Mälestusteta suvi". Ehk arvutis 50 lehekülge. See on raamatus umbes 100 lehekülge. Leidub palju inimesi, kes isegi ei lugenud viimase nädala jooksul nii palju raamatut. Eelmisel aastal kirjutasin juba umbes 20 lehekülge, seega praegu on arvutis üle 70 lehekülje teksti.

Plaanis on järgmise nädala jooksul see noorteromaan lõpetada. Siis hakkan ka proovilugejaid otsima. Sellised, kes tekstist viitsiks läbi närida ja kõik nõrgad kohad kätte näitaks.

Ja luban, et raamatukirjutamisest räägin ja kirjutan tulevikus. Täitsa on plaanis sel teemal koolitusi ka tegema hakata. Lihtsalt nii palju on küsitud ja huvi tuntud. Olen siiani muudkui öelnud, et ma pole valmis ja pole nagu ise ju prof, aga... seda, mida ma tean, saan ju ikka rääkida.

Mille "andekaga" ma aga tänu sellele töötempole olen hakkama saanud? 

- ei jõudnud Joosepi klaveri poolaasta ettemängule. Jah, käisin viimasel nädalal temaga korduvalt muusikakoolis harjutamas. Aga ettemängu eel mõtlesin, et kirjutan ühe lehekülje veel... ja nii jõudsin 10 minutit hiljem, kui Joosep oli juba mänginud. Muidugi tuletas ta täna seda mulle uuesti meelde...

- Maria ettemängust ei teadnud üldse midagi. Loomulikult ma tean, et kevadel mängivad nad kõik ette ehk teevad poolaasta arvestuse, aga... ma vaatasin lõpuks Maria muusikakooli päevikusse. Õnneks lugesin siis, et arvestusel sai hinde kätte ja et rohkem sel aastal tundi tulema ei pea. Huh, vähemalt pääsen sellest, et teisipäeval oleks mulle helistatud, et tundi pole, vii laps ära.

- Joosepile ei andnud ekskursioonile õuna kaasa. Jah, ma lugesin küll e-koolist, aga et see oligi SEE päev, tuli meelde, kui Joosep koju tuli ja süüa tahtis, sest... tal polnud õuna kaasas. Õnneks olid nad seal saia teinud jms, et ei, nälga laps ikka ei jäänud (lastekaitsjatele igaks juhuks lisasin selle info).

- vastamata on huuuunnik kirju ja telefonikõnesid, sest lihtsalt ma ei saa keset teises maailmas elamist mingi muu asjaga tegeleda. Näiteks tuletas laps meelde, et telefonile tuli teade, et telefoniarve on maksmata... sest arvete maksmisega pole keegi ka sel nädalal tegelenud.

- saatsin ühele raamatukogule 19 raamatu asemel 18. No see võib olla ka seotud mu matemaatilise võimekusega, mitte raamatute kirjutamisega.

- loomulikult ei lisandunud ühtegi loetud raamatut mu blogisse Mida Heli luges, ega uusi videoid sarja Lugedes rikkaks

Õnnede õnneks ootab meid järgmisel nädalal ees: 2 tantsukooli kevadkontserti, üks kooli kevadkontsert, lühike esinemine lasteaias (koos oma lapsega!!!), Maria lasteaia lõpupidu, koera juuksur/arstivisiit, massaaž, juuksur, lapse võimlemispidu...

Ja alles järgmisel nädalal on 8.juunil Heli Kirjastuse raamatumüük Raplas ning Mathiase esinemine 9.juuni puhkpillifestivalil. Nii hea on last kodus harjutama motiveerida, kui ütled, et ERR pidi üritust filmima tulema.


Noorteromaani kirjutamise ajal pean veel välja mõtlema, milline saab olema minu poliitiline tulevik ehk kas ja millistele kohtadele Vabaerakonna üldkogul kandideerida ning mis on minu konkreetne nägemus erakonna tulevikust. Selge on see, et kui jätkata, siis nii, et miski minust ka sõltuks. Aga kas saan seda teha vaid erakonda kuuludes? Eriti arvestades praegusi olusi... No sellele ma siin mõtlengi.

Selle nädala saavutusteks oli, et lõpuks saabus mu esimene roll-up reklaam. Lihtsalt sellepärast, et kui keegi nendest raamatutest ei tea, et tea nad ka, et võiks neid osta ja lugeda. Samuti jõudsin 3 korda õuet niita. Jaaa, ma tean, et soovitatakse vähem niita, aga ausalt- ma olen sõltuvuses. Kui vähegi on võimalust, siis niidan. Lillepeenrad ja aiamaa on sel aastal küll veidi vaeslapse osas, sest... ma kirjutan siin raamatut. Aga varsti tegelen nendega ka. Kuna olen viimase pool aastat oma käega siin väga hädas olnud, siis niitmas käisin juba sellepärast, et kirjutamiste vahel käsi uuesti toimima saada. Aga käe teemal on mul mõne aja pärast plaanis teha mu elu esimene tervise postitus. Vist. 

Lühidalt kokkuvõttes olen ülimalt õnnelik, kui sa pärast korduvat helistamist mulle lihtsalt lühikese sõnumi jätad, et mis mure oli. Siis saan sobilikul ajal vastata. Ja ma väga loodan, et lastel ühtegi õuna järgmisel nädalal kuhugi vaja ei ole


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 18 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

teisipäev, 21. mai 2019

Millised võililled võivad lahkuda?


Käisin ühel päeval telefoniga mööda õuet. Sest lihtsalt nii ilus oli. Siiani on. Nuusutasin oma lemmiknartsisse, mis on lihtsalt niiii imeilusad ja lõhnavad nii hästi. No nad on kuidagi teistest nartsissidest erinevamad. Vana talumaja rõõmud. Need nartsissid ei kasva isegi mitte meie aia sees, vaid kuuseheki taga põllul.

Miks jalutasin? Sest olen viimase nädala kirjutanud uut noorteromaani "Mälestusteta suvi". Aju, silmad ja kõik muud kohad kipuvad vahepeal sellest krussi minema. Siis on hea vahepeal lihtsalt vaadata, kuidas lilled kasvavad.

Need nartsissid ja võililled tuletasid mulle meelde, et alati ei pea valima. Elus on ka olukordi, kus on võimalik valida nii ühte kui teist. Ei pea kõigest muust loobuma, et ühte teed minna. On võimalik leida ka tasakaal.

Ja samas tuleb mõnikord just muust loobuda, et see üks tee saaks paremini käidud.  Näiteks praegu noorteromaani kirjutades on paljudki muud tegevused mu elus pausile pandud... sest ma lihtsalt juba ette armastan seda lugu nii väga.

Minu pildi võililledest mõned on oma õitsemise ära õitsenud, nupud kokku pakkinud ning valmis minekut tegema. Seda siis valmis seemnetena. Ehk et lahkuda saab, kui oled valmis.

Selline lühike mõte hakkas selle võilillede ja nartsisside vestluse pildi peale peas keerlema.

Ausalt, mul on mitu pikemat postitust pooleli.. aga praegu kirjutan umbes 10 arvutilehte (ehk raamatus pea 20-30 lehte) raamatut, nii et täna saate lihtsalt seda pilti nautida.

Mulle küll meeldib!


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 18 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

laupäev, 18. mai 2019

Lillelapsed vajavad uusi/vanu oskusi

 Kas sinu lapsed oskavad võililledest pärga teha? Rumal küsimus. Kõik, oskavad, eks ole? 


Aga ma siis täna sain aru, et tegelikult ikka kõik ei oska. Täna siis õpetasin enda omadele. Ei saa öelda, et lõbus oleks olnud, sest... see polegi nii lihtne. Nii avastasingi, et mõnikord tunduvad asjad nii iseenesest mõistetavad. Meie õppisime sellised asjad sõprade käest selgeks. Isegi meie, kes me elasime maal ja igapäevasteks sõpradeks vaid mõned vähesed lapsed. 


Pean endale ikka meelde tuletama, et tänapäeval peab lastele kõiki neid vanu (appi!! See polnud ju nii ammu...) asju õpetama. 


Eelmisel nädalal lasteaeda lõpetavate lastega ekskursioonil käies saime täiskasvanutega aru, et lastele võiks näiteks keksu õpetada. Sest nad ei oska. Hmm, ise ka enam ei oska, aga armas internet avitab.


See oligi kogu tänane sõnum- lillelastele tuleb uusi/vanu asju õpetada! 



***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 18 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

pühapäev, 5. mai 2019

5 lihtsat nippi lapsevanematele, kuidas viimane kooli- ja lasteaiakuu edukalt üle elada

Ei väsi kordamast- kuhu see ülejäänud kooli-lasteaia-aasta kadus???

Aga no fakt on see, et lasteaia lõpukleiti läheb vaja vähem kui kuu aja pärast ning sügisest ongi meil pooleks aastaks ainult üks lasteaialaps. Viimased u 6,5 aastat on meil alati 2-4 lasteaialast olnud. See aga tähendab, et viimane kuu on ilmselt eriti intensiivne.

Millised on minu jaoks nipid, mis aitavad sellistel kiirematel aegadel hakkama saada?

1. Nimekirjad
Minu suur lemmik- eelmisel õhtul teen nimekirja järgmise päeva tähtsamatest töödest. Pidevalt on olemas lähima nädala, kuu jne ülesanded. Kappide ees seistes kodus teen nimekirja poest vajaminevatest asjadest (mitte ei lao poes kõike korvi, sest ei mäleta, kas kodus oli...). Nimekiri asjadest, mida tuleb teha või tuua, kui lähen linna. Arvete nimekiri- juures märked sellest, mis makstud või mis maksmata.

Nimekirja tegemisel on hea asi see, et siis ei pea su aju enam meeles pidama asja, mille üles kirjutasid. See muidugi eeldab, et õige nimekiri hiljem õiges kohas ka kaasas on. Ehk et linna minnes peab linna tegemiste nimekiri kaasas olema, sest muidu pole sel mõtet. 

2. Raamat kõikjale kaasa
Ojaaa, lapsevanemaks olemine tähendab, et on perioode, kui lugemisvaraks on ainult laste õhtujutud. Isegi kirjaniku jaoks. Tunned, kuidas aju vaikselt iga päevaga kärbub... Nii on hea harjumus kõikjal raamatut kaasas tassida. Lapse tunni lõppemist oodates jõuan ehk vaid mõne lehekülje lugeda, aga see on parem kui FBst või instagrammist läbi hüpata.

Usun jätkuvalt, et lugemine on kõige odavam viis oma aju töös hoida ning oma silmaringi avardada. Vabandus, et "mul on lapsed ja sellepärast ei saa lugeda" ei ole minu jaoks küll mõjuv põhjus endalt lugemisrõõm varastada. Kuigi ka minu lugemisblogist Heli lugemisvara on näha, et ma pole just alati kõige aktiivsem lugeja, tuletangi endale aegajalt meelde, et vabandus "mul pole aega!" ei ole mingi vabandus. Aega on! Küsimus on selles, kuidas otsustan seda kasutada.

Iga loetud raamat annab midagi juurde. Isegi sellised, mis mulle ei meeldi. See tähendab, et oskan oma elus jällegi teadlikumaid ning paremaid otsuseid teha. 

3. Lapsed (kodu)tööle
Mul on lapsed pikalt olnud väikesed... ja neid on olnud mitu korraga. Ehk siis saavutus on olnud see, kui nad minu töötegemist ei sega. Nüüd aga näen, et üha rohkem suudavad nad kõik midagi teha. Koduste ülesannete jagamine on ühest küljest oluline, et lapsed mõistaksid, kust tulevad puhtad nõud ja puhtad põrandad ja puhtad pesud jms. Teisalt aga jääb ju lapsevanematel kohe rohkem aega, et lastega ka muid toredaid asju teha.

Olen tihti see inimene, kes teeb asjad ise ära, sest ei viitsi õpetada ning mõnigi kord ise paremini üle teha. Üha rohkem aga annan lastele koduseid ülesandeid üle, kuna nad on tegelikult ammu selleks valmis. See on nii võimas tunne. Olen ju alati teadnud, et need mõned aastad, mis lapsed on väikesed ja vajavad ekstra palju hoolitsemist, saavad kiirelt läbi. Nüüd ongi nii, et meie viies beebi on kasvatatud juba nii mitme inimese poolt ja temaga tehtavad ülesanded on nii mitme pereliikme vahel jagatud, et esimeste laste kasvamisega ei saa seda üldse võrreldagi. Nii lihtne on lihtsalt! Ja seega on kõigil ka rõõmu rohkem.

Muruniitmine jääb ilmselt ikka minu eralõbuks, sest seda ei taha ma kellegagi jagada... aga puude ladumises olen juba veidi järgi andnud ja luban lapsi oma mängumaale. Rääkimata nõudepesust ja pesu väljaviimisest. Unistuste päev on minu jaoks see, kui lapsed kolmekäigulisi õhtusööke hakkavad valmistama... või noh- mingitki sööki tegema. Õnneks saame praegu abikaasaga seda kohustust jagada ja munade praadimise ning muude taoliste toitudega saavad vanemad lapsed ka juba hakkama.

4. Sotsiaalmeedia teavitused maha
Võtan maha kõik teavitused, mis annavad teada uuest teatest, kirjast, muudatusest vms facebookis, instagramis jms. Vaatan neid lehti teadlikult siis, kui ise otsustan, et selleks on aeg. See tähendab, et ei pendelda nii palju erinevate tegemiste vahel ja nii saab kõik hulga kiiremini ja paremini tehtud. Ei pea lapsega rääkimise või mingi teksti lugemise vahel vaatama, mida keegi on postitanud.

Vestluste vahel on minu arvates üldse ülimalt ebaviisakas oma telefonis iga tinina peale reageerida. Aga kui vestluspartner peab seepeale oma teksti mitu korda kordama, siis on see veel eriti ebaviisakas ning võtab mõlema aega. Kui vestluspartner on laps, siis näitab see pealegi, et lapsevanemale on mingi tinin lapse sõnadest olulisem. Nii aitabki sotsiaalmeedia teavituste mahavõtmine aega säästa ning keskenduda käsilolevale tegevusele ning kui on sotsiaalmeedia aeg, siis... keskenduda sotsiaalmeediale.

5. Ennetamine
Eelnevalt tasub valmis olla ja valmistuda kõigeks, mille vajadus on teada. Ehk et kui on teada, et tulevad kevadkontserdid, esinemised, lõpupeod jms, siis näiteks viisakad riided võib ju juba nüüd korralikult üle vaadata ja kappi valmis sättida. Eks need võiks tegelikult kogu aeg valmis olla, aga minul küll juhtub aegajalt nii, et näiteks poiste särkidega tundub, et neid on aega küll triikida... ja siis ongi järgmine esinemine juba järgmisel päeval. Maikuu algul särkide, viigipükste ja muu taolisega tegelemine aitab kindlasti maikuu lõpus närvilisi hetki vähendada.

Sellised ongi väiksed nipid, mida mina kasutan, et väliselt segapudruna tunduv elu tegelikult päris sujuvalt ja ilusti jookseks.

Millised on sinu nipid, kuidas kiire maikuuga paremini hakkama saada ning elusalt koolivaheaega välja jõuda?


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 18 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

reede, 3. mai 2019

Las lapsed sõdivad!

Nüüd on siis selge, et kodurahuks pole vaja muud kui mõned mõõgad, kirves ja kiivrid. Rõngassärgid tuleksid ilmselt ka kasuks. Kõlab nagu tavaline päev 5-lapselises peres? 

Tegelikult oli tegemist täitsa erilise päevaga. Nimelt toimus paar päeva tagasi Pärnu-Jaagupis traditsiooniline jüriööjooks. Nii kaua kui mäletan, olen sellel alati osalenud- nii jooksja, vaataja kui nüüd ka kõrvaljooksjana. Laste arvu kahanedes on üritus aastatega muidugi kordades väiksemaks muutunud, kuid mõte on sama.

Jüriööjooks on Pärnu-Jaagupis nii oluline sündmus, et isegi mu esimese noorteromaani "Lõpupidu" olulised sündmused toimusid just jüriööjooksu päeval/õhtul.

Jooksu teemal jätkates- sellest õhtust tuli meie koju üks imesuur naeratus. Nimelt õnnestus Christianil ennast 4-aastaste jooksus esimesele kohale kihutada. No ja seda naeratust ja õnne... Enne jooksu nägi poiss välja nii: 

Ehk siis polnud väga üllatus kui pärast jooksu nägi ta välja nii:


Klassidevahelisi jookse oli aga tegelikult päris kurb vaadata, sest... klasse polnud. Ehk et klassides pole nii palju õpilasi, et iga klass saaks võistkonna välja panna. Pärnu-Jaagupi koolis küll, aga tavaliselt võisteldakse ka naaberkoolide lastega ja... neid lihtsalt pole nii palju, et 8-liikmelised võistkonnad kokku panna.

Laste jaoks kõige põnevam osa aga saabus pärast jookse. Nimelt jõudsid siis kohale Mõõgavõitlusseltsi esindajad, kes tutvustasid lahingvarustust ning näitasid muinasaegset võitluskunsti. Veel põnevam osa saabus aga siis, kui lapsed ise kõike proovida ja katsetada said.

Üldiselt lapsed omavahel võidelda ei tohtinud, aga mõned mõõkade ristamised ikka tehti.

Lahing oli laste jaoks ka ülipõnev. Erinevad võitluspaarid demonstreerisid oma relvi ja oskusi. Äge oli näha, kuidas lapsed tõesti hoidsidki staadioni äärele, ega kippunud võitluse keskele. Ju siis päris-päris võitlus oli ikka nii hirmutav ja... päris! 

Kodu poole minnes kostus mitmehäälne: "Ma tahan, et nad mu sünnipäevale ka tulevad!" Hmm, siiani oleme küll batuudiga hakkama saanud, aga nüüd on siis nii, et koduõuel peab olema sõda...

Kusjuures nende FB lehe järgi tundub, et tegelikult käiaksegi ka niiviisi kodustel sünnipäevadel. Eks näis- kui lähiajal see tuhin üle ei lähe, siis saabki mõnel meie laste sünnipäeval sõda. 

Enne seda õhtut polnud ma aga Mõõgavõitlusseltsist midagi kuulnud, nii et minu jaoks oli see samuti mõnus avastus ja täitsa uudne kogemus.

Kel nüüd Mõõgavõitlusseltsi vastu huvi tekkis, siis nende facebooki leht asub siin: Mõõgavõitlusselts













***



Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 18 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com