neljapäev, 14. märts 2019

Lihtne viis, kuidas olla hea ema

Beebi Johanna (6-kuune) tegi mulle ilusti selgeks nipi, kuidas olla hea ema. Teoreetiliselt oled emaksolemisega hakkama saanud siis, kui laps on rahulik, hoitud ja õnnelik.

Minu oma on küll. Tõestust vaata siit:



Järelikult heaks emaks olemise lihtne nipp on see, et lased lapsel ise ennast hoida.

teisipäev, 12. märts 2019

Kõige erilisemad sünnipäevakingitused

Sünnipäevad on minu jaoks alati olulised olnud. Tunnistan, et FBs ma eriline sünnipäevaõnnitluste kirjutaja ei ole. Nii tulebki meelde õnnitleda neid, kelle sünnipäevi peast tean. Iga päev FBs sünnipäevalaste infot ma ei jälgi.

Aga ise olen küll õnnitluste üle õnnelik. Nii tänan kõiki, kes mind viimastel päevadel on õnnitlenud ja tunnistan, et olengi nüüd 37-aastane.

Sel aastal otsustasin endaga eriti armas olla ning ei hakanud korraldama suurt pidu, mille eel ja järel oleks mida pidanud mitu päeva kokkama ja koristama. Nii tulid külla kõik need, kes ise tahtsid. Perekonnaga aga oli veel nii armas variant, et tegime vanemate juures sünnipäeva õhtusöögi, nii et... ma läksin vaid oma sünnipäevale kohale. Mmm, maailma parim variant sünnipäeva pidada. Aitäh, väga vahva oli!!!

Sellega aga kogu lugu ei lõppenud: täpselt minu sünnipäeva päeval, 10.märtsil oli Viljandis konkursi "Parim noor instrumentalist 2019" trompetite kategooria eelvoor. Oeh, ma kadestan oma laste rahulikku meelt enne esinemisi... ja siis püüan ise sama rahulik püsida... ja samas hoida meeleolu, mis esinemiseks vajalikku pinget langeda ei lase.

Joosep tuli ka seekord kaasa. Lubas, et istub vaikselt ja ma ei pea kordagi keelama... eee.... no tegelikult oli päris tubli. Usun ikka, et eks lastel vastupidavus ja oskus kontsertidel ja teatris jms hakkama saada tulebki vaid neis kohtades käies. Loomulikult oleks mul üksi lihtsam olnud, aga kuidas muidu mu lapsed sellises kohas käitumist õpiks?

Mathias jäi saali ukse taha esinemist ootama, kuid meie Joosepiga olime publiku seas. Joosep ütles, et
tahab kuulata, kuidas trompetit mängivad, sest tahab ise ka seda tulevikus lisapillina õppima hakata. Millegi pärast arvan, et ta tahaks lihtsalt sama hästi mängida, kui vanem vend, aga mitte nii palju õppida... Pealegi naudib ta praegu jätkuvalt oma põhipilli klaveri õppimist.

14 osaleja seast mängis Mathias 12ndana. Väikeste vanuserühmas olid lood küll lühikesed, kuid ikkagi tundus, et terve igavik tuli Mathiase esinemist oodata. Kui ta lõpuks lavale astus, siis mu muutumatu vererõhk tõusis vist küll lakke. Ja ikka olin rahulik. Noot noodi haaval sain rahulikumalt hingata, kui Mathias ühest ja teisest kohast mööda sai, mis mõnikord probleeme on tekitanud. Pilte tegin temast päeva algul lavaproovi ajal, kuid esinemise ajal tegin viimaste nootide ajal ühe kiire klõpsu. Siis juba julgesin. Ja hingasin.

Oeh, oleks ma teadnud, et esineva lapse vanem nii keeruline on olla... siis oleks ise mingi esinemisega jätkanud...  Iga kord oleks nagu esimene kord...

Selle konkursi puhul meeldis mulle väga, et lapsed pidid vaid pool tundi oma tulemusi ootama.

Ja siis see tuli:
,, Palju õnne sünnipäevaks, Heli! Mathias sai 3.koha!"

No olgu- selle Heli õnnitlemise unustas žürii küll ära, kuid Mathias ja 3.koht kuulutati küll välja.

Naeratus nii Mathias kui minu näol oleks võinud vist pool maailma ära valgustada. See tähendab tema jaoks finaali pääsemist. Kuigi finaalist olulisem oli minu arvates Mathiase jaoks see koht. Ta sai midagi!!! Nii õnnelikuna pole ma teda vist kunagi näinud. Pärast üritust saalist väljudes lubas ta kõva häälega, et nüüd hakkavad igapäevased harjutamised veel pikemad olema. Ühe teise kooli õpetaja kuulis ja ütles kohe, et loodetavasti seisab see lubadus pärast ka meeles. Kuna ma eile olin kogu päeva kodust ära, siis tegelikult ma ei teagi, kuidas esimene konkursile järgnenud päev möödus.

Olen seda varemgi kirjutanud, et ma pole kunagi õpetanud lapsi kohti taga ajama, vaid õppima-treenima, et olla endast parem.

Aga eks koht konkursil on siiski mingi mõõdik või tasu tehtud töö eest.

Ja kuna ma tean, kui palju olen võidelnud ja rabelenud, et lapsed saaksid huvihariduses osaleda, siis sellised päevad on veel eriti olulised.

Lisaks loomulikult fakt, et ta ei sa koolis muusikatunnis hakkama ning tegelen kolmandat aastat iganädalaselt selle probleemiga. Mind on alati kurvastanud, kuidas me ikka veel koolis halli massina keskmist inimest koolitame, aga... no see on nii suur süsteem, et hiljutine vestlus ühe koolipsühholoogiga kinnitas, et ega meil muud teha pole, kui püüame lapsed sinna ühele keskmisele tasemele välja upitada.

Segase jutu lõpetuseks oli mul igatahes ülimalt hea meel, et Mathiasel on oskus enda keha ja mõtteid nii palju kontrollida, et leida endale viis esinemispinge maandamiseks. Eks näis, mis saab edasi, kuid seekord läks hästi.

Sellist kingitust pole mulle keegi veel varem teinud.

Eile öösel pikalt koolitus- ja koosolekupäevalt Tallinnast koju jõudes ootas mind ees vanemate ja
õdede poolt veelgi üllatuslikum kingitus: e-luger. Olen ammu mõelnud, et peaks selle endale muretsema, aga pole nagu prioriteet olnud. Praegu aga avastan üha rohkem e-raamatute maailma, nii et see oli lihtsalt niiii õige kingitus nii õigel ajal.

Kuna ma praegu panen kokku e-raamatut edukate inimeste harjumustest ja jätkan ikka oma projekti "Kuidas ma 100 raamatu lugemisega külluseni jõuan", siis on see kingitus praegu otsene töövahend, mis läheb kohe hoogsalt kasutusse... nii kui saan täpselt selgeks, kuidas see töötab.

Minu kirjastuse raamatud on ammu e-raamatutena olemas, kuid ise ma pole e-raamatuid kunagi lugenud. Lihtsalt pole võimalust olnud. Niisama õhtuti loen ilmselt ikka paberraamatuid, aga e-luger on oluline just siis, kui oled kodust eemal või kui vajad raamatut, mille järgi raamatukogusse minna ei saa. Igatahes- mu maailm on taaskord avaram ja avatum. Nii vahva! 



***




Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

neljapäev, 7. märts 2019

Kuidas ma oma esimese audioraamatu tegemisega hakkama sain?

Aastaid on mulle tehtud ettepanek, et mu raamatud võiks olla kättesaadavad ka audioraamatutena ning mõnigi neist võiks ka teleekraanidele jõuda. Sarja "Mõni õhtu romantikat" telesarjaks saamiseks on tänaseks olemas eelleping, kuid sellest kirjutan mõne aja pärast pikemalt.

Eile öösel sain aga hakkama uue asjaga: peaaegu audioraamatuga.

Ja seda seepärast, et ma pole suutnud välja uurida, kuidas teha päris audioraamatuid...

Selgemalt rääkides: audioraamatute tegemise kohta pole ma jah täpsemat infot, ega ühtegi tegijat suutnud leida. Nii tuli mõte teha nö kodukootud variant. See tähendab, et ma lugesin ise teksti sisse ning panin youtube videona üles. Praegu on kättesaadaval mu realistliku romantilise lühiromaani "Naine, kes ei nuta, saab rikkaks" 1.peatükk. Vaatan, kuidas sellel läheb ja kui on huvi, siis nii ka jätkan.

Ise olen enda üle ülimalt uhke, sest eile ei osanud ma sedagi. Teatavasti ei ole ma väga suur it-guru. See tähendab, et ma ei teadnud, et näiteks youtube ülespandud videole ei saa ma seal mingit tausta lisada, vaid seda tuleb eelnevalt teha video toimetamise programmis. Ja siis mul ju polnud mingit sellist programmi. Siis ma pidin välja uurima, millist mul vaja on ning selle endale tõmbama (ojaaa, isegi mingi programmi tõmbamine ei kuulu väga minu pädevusse, sest ma ei saa aru, milline on turvaline variant jne).

Tulemus on aga näha siin. Loomulikult saab paremini. Ise aga võrdlen sellega, et eile polnud sedagi ning eile hommikul polnud mul oskusi, et sedagi teha. Tänaseks on.

Kas sinu arvates on selline "audioraamat" kasutuskõlblik ja oleks mõtet edasi teha? 

Ise olen hakanud näiteks autos palju youtube videosid kuulama. Just selliseid tekstiga, mitte vaid laule. Eks see minu elustiili muutus aitas kaasa, et tänaseks sellisele mõttele tulin.

Minu esimest "audioraamatukest" näed ja kuuled siin:


Kas jätkan? Tahad teada, mis järgmises peatükis juhtuma hakkab?

***




Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

kolmapäev, 6. märts 2019

Beebi annab käske

Eile õhtul tegi beebi-Johanna (6k.) selgeks, et mähet tal enam ei vahetata.

Vaata siit, kuidas beebi seda väljendas:




***




Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

teisipäev, 5. märts 2019

Kas oskad lugeda laulu "Segased lood"?

Palju õnne, kui suutsid selle postituse pealkirja enda jaoks ära tõlkida.

Päris mitu aastat tagasi hakkasin kirjutama lühijuttude kogumikku, kus iga loo aluseks on mõni populaarne laul. Sarjas "Mõni õhtu romantikat" kirjutasin ka raamatu "Mu koju tood sa", mille üks teemadest sai samuti alguse samanimelisest laulust "Mu koju tood sa", aga ülejäänud lugu pole otseselt seotud.

Lühijuttude kogumikus aga on lood nii otseselt laulust lähtuvad, et võiks tekkida tunne, et sa oled laulu sees ja loed seda laulu. Vähemalt kirjutades oli mul just täpselt selline tunne. Praegu on päris mitu lugu valmis, kuid nimekiri nendest, millest veel kirjutada sooviks, on pikem. Ilmselt aga on see üks mu järgmistest teostest, mille tahaks ära lõpetada.

Kas sina tunned siit ära Karl-Erik Taukari "Segased lood"?

SEGASED LOOD

Kõnnin eemale. Kiiremini. Kaugemale. Kuulen, kuidas prügikast saab mehe käest käe või jalaga obaduse. Selja taha ma ei vaata, sest nii muutuksin ilmselt kivikujuks. Just nagu selles vanas muinasjutus. Liigun edasi. 


Soolased pisarad langevad mööda mu põski. Sisemuses olen siiski endaga rahul. Ma suutsin lahkuda. Olen väsinud, et meie vahel on pidev sõda. Ma olen justkui ida ja tema lääs, ma tuli, ta jää. Teineteiseta me elada ei suuda, kuid kokku saaksime justkui vaid sõdimiseks. Minu tuli kõrvetab teda, tema jää paneb mind külmetama.

Tean, et mu kiire lahkumine jätab mulje, justkui ma poleks teda armastanud. Aga mis see pidev sõdimine rohkem armastuse moodi on? Äkki on just lahkumine see, mis näitab, kui palju ma teda armastan, sest säästan teda edasisest sõdimisest?

Ta ei tule mulle järgi. Ta ei saa. Nii võiks keegi neist kohtumistest teada saada. Pigem annab ta prügikastile järgmise hoobi, mis mehe keeles näitab, et selles lõputus kaoses on üks hing, mis jääb mind igavesti igatsema - tema oma!

Kõike seda tean ka tagasi vaatamata. Oleme sama teed nii mitmeid kordi läbi teinud, et miski pole uus. Vahel tundub veider, et saame teineteise mõtetest aru, seejärel oleks taas justkui tundmatule maale sattunud. Me vahel ja mõlemal pool on pidevalt segased lood.

Minu relvaks on sõnad, hästi valitud laused. Prügikastid ja seinad jäävad minust peksmata. Inimeste hinged aga saavad puudutatud.

,,Me ei saa kõiki reegleid rikkuda. See puudutab nii paljusid inimesi,” teatas mees täna kohtudes oma pead nukralt mu õlale toetades.

,,Parem variant on see, et liigume samades ruumides, oleme kõrvuti ning igatseme teineteist?” küsisin nõudlikult.
,,Valu on võimalik peita. Ma tean. Olen seda oma elu jooksul nii palju kordi teinud,” muigas mees nukralt.

,,Tean. Sellepärast sa oledki minu juures,” vangutasin kurvalt pead.

,,Mille pärast?” ei saanud mees aru.

,,Sest sa peidad ennast valu eest ja toidad sellega igatsust. Oled kõik eneses külmutanud. Sa ei saa kunagi rahu, enne kui oma valule otsa ei vaata.”

,,Sinuga rääkimine on valus. Iga kord. Alati ootan, millal järgmist korda oma sõnadega ründad. Aga ma teen seda ikka.”

,,See on valus, sest sa peidad ennast ka armastuse eest,” ei jätnud ma tõde enda teada.

,,Aga ma ei või sind armastada.” Mehe silmis oli seletamatu nukrus.

,,Miks mitte?” nõudsin.

,,Tead isegi. Sa ei ole mulle lubatud maa.”

,,Armastada võib paljusid. Armastus ei ole igavene. Armastades anname inimesele midagi, mida tal sel hetkel on elus vaja. Nii et kui on vaja, siis tuleb armastada,” selgitasin õhinal.

,,Palun ära kiusa mind,” anus mees.

,,Ei kiusagi. Nii see lihtsalt käib- kui on vaja, siis armastad inimest. Sest nii kaua, kuni sa oma tundeid peidad, toidadki igatsust ja peidad ennast valu eest. Järjekordne rahutu hing ilmas.”

,,Ma ei saa sinna midagi teha. Ja paljud teised elavad ka nii,” õigustas mees ennast.

,,Ja nii nad välja surevadki - õnnetult!”


,,Õnn ongi ülehinnatud. Õnne kõigile ei jätkugi.”

,,See oli küll nüüd kõige kurvem ja masendavam mõte maailmas, mida ma kuulnud olen.”

,,Vaata kasvõi meid - kõik, mida me teeme, teeb õnnetuks meid ennast ja ka inimesi meie ümber.”

,,Kõik?” küsisin muiates ning leidsin oma kätega tee mehe särgi alla, samal ajal teda huultele suudeldes. Mehe keha oleks seda justkui oodanud. Ta klammerdus minu külge ning hetkeks oli tunne, et tal oli plaan mind õhtupimeduses ära süüa. “Kõik?” kordasin oma küsimust, kui hetkeks mehest veidi eemale tõmbusin.

,,Jah, kõik!” vastas ta nukralt. ,,Iga kord sind suudeldes tean, et ilmselt on see viimane kord. Tean, et ma ei saa sind alati kui tahan. Tean, et ma ei saa kunagi sind päriselt endale.”

,,Mitte keegi ei saa kedagi kunagi päriselt endale,” lohutasin. ,,Mingit omamist ei ole.”

,,Ära kiusa! Sa tead, mida ma mõtlen,” vastas mees nukralt.

,,Tean ja selles asi ongi. Aga sina ei saa siiani aru, mida mina seletan - selleks, et rahu saada, pead valu endast läbi laskma. Korraks võitlemise lõpetama. Olukorrale alla andma. Ennast avama. Endaga aus olema. Ennast kõigist teistest ettepoole seadma.”

,,Seda ei saa ma mitte kunagi teha. Ma pean mõtlema kõigi teiste peale. On nii palju neid, keda mu käitumine võib õnnetuks teha,” pahvatas mees.

,,Nii et pigem oled ise õnnetu, kui teed teised õnnetuks? Kuigi see, et sina oled õnnetu, teeb hoopis teised õnnetuks?”

,,Miks peaks kedagi huvitama, kas mina olen õnnelik või õnnetu?”

,,Miks peaks siis sind huvitama, kas teised on õnnetud või õnnelikud?”

,,Sest mina hoolin neist,” kõlas mehe hääl alistunult.

,,Ja nemad sinust ei hooli?” küsisin provotseerivalt.

,,Mina saan hakkama. Mina olen harjunud õnnetu olema. Mina tean, et mulle pole õnne siin ilmas määratud.”

Vaikisin hetkeks selle hämmastavalt alistunud ja masohhistliku mõtte peale.

,,Ja sa ei saa aru, et sa ise oled see, kes enda õnnel tee peal ees seisab?”  

,,Teadsin, et sa ei saa minust aru ...” vangutas mees pead.

,,Sest sa ei julge tunnistada, et ma hoolin sinust liiga palju, et lasta sul väljamõeldud põhjusel õnnetu olla,” lõpetasin mehe lause.

Vaatan, kuidas mees eemaldub. Ta ei vaata kordagi tagasi. Tean, et ta ei saagi, sest siis ei suudaks ta lahkuda. Muutuks kivikujuks, justkui selles vanas muinasjutus. Ta peab minema, sest armastab mind liiga palju. Ta ei saa mulle otsa vaadata, sest siis ei suudaks ta kunagi lahkuda. Ta valis igatsuse ja valu. Ta valis rahutu elu.

Mehe valik oli, et see segane lugu ei lõppeks. Äkki on tal vaja, et ma teda kogu ülejäänud elu saadaksin. Ta pole valmis oma valuga tegelema ning minust lahti laskma. Ta saab ise ka aru, et kui ta endale lubaks ja mind ära armastaks, siis pärast seda tuleks minust lahti lasta. Ta teab, et siis ei jääks minust midagi talle alles. Praegu mees lahkub ja lõputu kaos jätkub. Tema kadunud hing igatseb mind alati. Igavesti. Ta valis tee, millel jääb minuga alatiseks seotuks. Segased lood toovad ta alati minu juurde tagasi ... ja siis olen mina see, kes lahkub.

Mina lubasin endale armastamist. Tulena lõõmamist. Armastasin teda. Ja armastasin ta ära. Tundsin valu. Piinlesin selle käes. Igatsesin. Käisin läbi puhastustulest ... ja tulin sellest välja puhtama ja selgemana.


***




Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

reede, 1. märts 2019

Kuidas ma oma laste tulistamise tõttu võitjaks tulin?

Normaalne oleks kirjutada koolivaheaja postitus sellest, et viidi lapsed suusareisile (eelmisel aastal koolivaheaja lisandudes ju oli see jutt, et just suusareisideks sai see loodud), mina aga pean tunnistama, et võitsin, sest tulistasin oma lapsi.

Laste eilne päev algas kurva uudisega, sest sõber, kes pidi külla tulema, ei saanud tulla. See tähendas, et esiteks oli mul kodus 3 asemel 5 last, sest väiksed ei läinud ju selles ootuses ka lasteaeda. Pealegi olin oma tööpäeva planeerinud nii, et saan lastega olla. Kõige tipuks neist viiest suuremad olid täitsa pisarateni kurvad, kuna suur plaan sai nii ootamatu lõpu.

See tähendas kiiret reageerimist. Kuna suusapuhkustel me veel ei käi, siis suurem osa koolivaheajast on kulunud kodus puhkamisele. Nädala jooksul on plaanis muusikakoolis üks tund trompeti konkursiks ettevalmistumiseks (lisaks muidugi kodune harjutamine!) ning üks korvpalli trenn. Muid kohustusi lastel pole. Minul on valimistega samuti juba rihm lõdvaks lastud- kes mind toetab, on oma hääle juba andnud või teeb seda pühapäeval. Kes ei toeta, seda ma ilmselt tänaval ligihiilimisega ka ei veena (minu enda kogemus ühe kandidaadiga).

Ootasin küll tulumaksutagastuse laekumist, et osa sellest koolivaheaja pidamisele kulutada, aga kuna seda pole siiani juhtunud, siis tuli kättesaadavamate vahenditega hakkama saada.

Lapsed viskasid lihtsalt õhku, et lähme Laserparki. Tüüpiline eestlane- esimene vastus oli "ei".

Siis hakkasin mõtlema, et miks ka mitte.

Pealegi oli meil veel kasutamata üks jõulukingiks saadud Apollo kinkekaart. Kuna Laserpark avati hiljem, siis mahtus filmivaatamine ilusti päevaplaani. Apollo kinkekaartidega on muidugi see kehv asi, et kui internetist ostad kinopiletid ja kogu raha ära ei kasuta, siis see mõni euroke jääb sinna kusagile rippuma ja seda sa enam kasutada ei saa. Tänapäeval ikka enamus kinkekaarte on juba sellised, mille ülejäänud osa saad sa kas hiljem kasutada või tagasi. Nii et selle probleemi võiksid Apollo inimesed mingil hetkel ikka ära muuta.

Enne kino mõtlesime veidi jõe ääres jalutada, aga ilm oli hirmus tuuline, nii et see lõppes kiirelt.

Filmivalikuks sai "Hundid ja lambad 2". Jäime täitsa rahule. Klassikaline world-peace-tüüpi film minu arvates. Täitsa nauditav igatahes.

Seejärel oligi aeg Laserpargi käes. Lapsed küsisid kohe, kas tulen nendega mängima. Jälle vastas tüüpiline eestlane, et "ei". Siis hakkasin jälle mõtlema. Üritan üldse sisse harjutada kommet, et enne iga "ei"-d mõtlen, et miks ka mitte?

Seekord tuli välja, et põhjust pole. Nii jagasimegi juba õhinal, kes ühes meeskonnas on ja mis värvi püssid saame. Suuremad poisid on tantsutrenni laagriga seal varem ka käinud ja teadsid, mis toimub. Meie väiksematega kuulasime hoolega.

Laserpargi kodulehel on vanusepiiranguks küll alates 5.eluaastast, aga meie 4,5-aastane Krissukas sai ilusti hakkama. Aga no talle pole kunagi ronimine ja muu selline aktiivne tegevus võõras olnud. Kuna mängusaalis on mitu treppi, siis pimedas võib-olla tõesti väiksematele lastele see eriti turvaline pole.

Mõni minut pärast mängu algust teadsin, et see oli parim "jah" minu elus. Mul oli niiiii lõbus! Hiilisin mööda nurgataguseid, ajasin oma lapsi taga ja muudkui tulistasin neid. Nemad mind ka. Mängus pead pihta saama teise püssile ja tabamus lülitab püssi mõneks sekundiks välja. See oli üks suur asi, mis mulle meeldis- kui ma "surma" sain, siis sain mõne hetke pärast edasi mängida, mitte ei pidanud igaveseks kuhugi pingile ootama minema. Laste kohta ma ei tea, aga mina küll poleks tahtnud kusagil nurgas "surnud" olla kauem kui need mõned sekundid ja vaadata, kuidas "elusad" edasi mängivad.  Mulle meeldis kogu aeg mängida.

Üllatuslik hetk oli minu jaoks, kui ühe nurga peal sain kokku Krissuga (4,5a), kes oli minu meeskonnas... ja ta hakkas mind tulistama... sest ta polnud enam minu meeskonnas. Krissu oli vahepeal käinud väljas ja püssi ära vahetanud ning kuulus nüüd hoopis mu vastasmeeskonda. 

Laserpargi kodulehelt infot lugedes tundus, et 18-minutiline mäng on hirmus lühike. Tegelikult aga olin esimese mängu lõpuks läbimärg ja väsinud. Ma siis istusin mängunurga põrandal ja puhkasin, kuni lapsed mängunurgas mängisid.

Peale esimest mängu õppisin selgeks, et püss näitab kogu aeg, kui palju sul punkte on ning mitmendal kohal sa mängijate seas oled. Hasart haaras mind pealaest jalatallani. Seekord olid pere väiksemad koos suurima vennaga minu vastas. Nii hakkasin järjest neid tulistama ja nii punkte koguma. Püsisin kogu aeg esimesel kohal. Kuni mängu lõpuni. Suurele pojale sain ka ikka pihta. Ise "surma" ka. Ja niiii lõbus oli.

Ojaa... juba kuulen, kuidas aasta ema tiitel tuleb, sest ma võitsin mängu oma väikseid lapsi tulistades... aga ausalt- oli küll äge!!!

Joosuga olime teises mängus ühes meeskonnas, nii et põgenemise vahele saime mõne selfie ka teha.  

Aastate jooksul on minu jaoks alati olnud suur küsimus, et mida saan koos lastega teha? Mitte see, et viin lapsed kuhugi, kus lapsed teevad midagi. Vaid just koos. Näiteks avastasin mingil hetkel, et mererannas jalutamine on tõsiselt vabastav ühine kogemus. Nii oleme lastega selliseid käike ette võtnud pea iga ilmaga. Siiani aga pole väga palju tegemisi, mida tehes meil kõigil ühtlaselt lõbus oleks. Suuremate lastega koos küll juba saaks rohkem asju teha, kuid vanusevahe väiksematega on ikkagi tuntav.

Kinos on tore koos lastega käia. Aga kui valida oleks, siis ausalt ma vaataks pigem "Tõde ja õigust", kui mõnda multikat. Ja kui ma oma Apollo klubiliikme ajalugu vaatan, siis on seal 6 multika kohta 1 täiskasvanute film, nii et...  Aga mulle meeldib koos lastega multikaid vaadata, sest me teeme seda koos!

Sõdimine Laserpargis oli aga just üks sellistest tegevustest, mis haaras meid kõiki. Jah, 6-kuune Johanna jäi küll maha, kuid kõigi ülejäänud lastega oli ülimalt nauditav üritus.

Lõpetuseks ootan aga väga soovitusi, millistesse kohtadesse võiks veel minna, mis oleks ühtviisi huvitavad ja nauditavad nii lastele (4,5- 10-aastased) kui lapsevanematele? Need kohad ja tegevused võivad olla erinevatel aegadel ja kohtadel tehtavad. Ehk et mitte vaid selleks koolivaheajaks, sest ma tahaks ikka igal ajal ning erinevates kohtades koos lastega tegevusi nautida. 

Tänan juba ette heade mõtete eest!

P.s. nüüd ka uued videod meie youtube kanalil. Tule ja vaata järgi! Kui tahad meie tegemistega kursis olla, siis tule meie kanali jälgijaks. Õpin veel seda värgi, aga varsti juba rohkem videoid!



***




Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

reede, 22. veebruar 2019

Millise intervjuu ma Pärnus Riigikogu ees andsin?

Mõtlesin, et ma ei räägi praegu enam väga palju valimistest. Läks aga nii, et täna jäin Pärnus ühele püstolreporterile vahele ning pidin terve rea intervjuusid andma. Nendest sai mitu eraldi lühisaadet, mida avaldame järjest järgnevatel päevadel.

Esimene professionaalne ülekuulamine sai selline:



Juba homme tule ja vaata, millele ma veel pidin vastama.

UUENDATUD:
Maria küsis minu käest veel ka selliseid küsimusi: