Ma pole laisk, vaid ... läbipõlenud!

Mõned päevad tagasi oli siis nii, et öösel kell 5:02 kirjutasin oma päevikusse: "Ma pole laisk, vaid läbipõlenud!" - lause, mida ma enda kohta mitte kunagi varem pole kasutanud. 

Tänasel päeval saan muidugi aru, et tegelikult olen mõned korrad selle varemgi läbi teinud. Praegusest hullemini. Aga siis polnud mul oskust seda märgata, ega jõudu ning teadmist, et sellega tegeleda. 

Märgid olid pikalt olemas

Ei, sellisesse seisundisse ei jõuta üleöö. Ma olen palju oma teekonda jaganud ning on teada, et viimased aastad olen väga palju enda tervendamise ning paremasse kohta liigutamisega tegelenud. Sellegi poolest olen nüüd viimased päevad avastanud veelgi rohkem enda kohta just läbipõlemise võtmes, sest olen tagant järgi mõistnud märke, mis juba varem viitas, et ma sellesse kohta jõuan. 

Üks viimaseid asju oli näiteks, et maksin autoremondi arvet tasudes 100€ rohkem ning mul polnud üldse õrna aimu ka. No sest ... ma lihtsalt tegin ühel hetkel neid makseid ... 

Või see, et suutsin lõpuks 1.klassi minevale lapsele koolivormi tellida ... kuu aega pärast tähtaega ... aga no ma ei suutnud seda kirja lihtsalt varem lahtigi teha, kui alles nüüd. 

6-aastane aitas diagnoosi panna

Olgu, tegelikult polnud mu 6-aastasel kindlasti plaanis mulle selgeks teha, et mul midagi viga on, aga ... just tema sõnad olid viimased, mis kummitama jäid ning läbipõlemise mõisteni tõid. Nimelt mitu õhtut järjest käisime jalutamas ja ta hakkas mulle tühja koha pealt rääkima:

"Emme, tead, sul on ka vaja, et keegi sinu eest hoolitseks!" 

Ee ... no ma siis mõtlesin kohe vastuseid, et kuidas ma ju saan hakkama  ja ... me saame hakkama ja ... järgmisel õhtul rääkis ta sama juttu ning teadis ka detailselt, et kes ja kuidas seda tegema peaks, sest ta on näinud, millal ja kuidas ma õnnelik ja rahulik jms olen. 

Jõudsin ka selle probleemi endale tõstatada, et miks mu 6-aastane on võtnud peres täiskasvanu rolli ja arvab, et peab mulle ütlema, mida mul vaja on, aga ... siis öösel ... veel mitte magades ... kell 5:02 saingi aru, et kui ma luban need sõnad endani jõuda ja julgen tunnistada, siis ... ma olen ikka hirmus väsinud. Ammu juba. Pikemat aega juba.  

Diagnoos aitas

No ja siis ma läksin juba guugeldama, et mis asi see läbipõlemine ikkagi on, sest no mul pole seda ju olnud ja ... jõudsin koheselt Vaimse Tervise Keskuse lehele, kus kirjeldatule lihtsalt kaasa noogutasin. 

Ma päriselt ei püüa endale mingit viga külge otsida, aga ... no see hetk, kus ma tunnistasin, et see, mis minuga vääääga mitmete kuude jooksul on toimunud, on tõeline pikaajaline mitmekülgne kurnatus ... ma olen seda ju korduvalt ka mitmetes vestlustes ise sõnastanud ... lihtsalt ma ei mõelnud, et sellise pikaajalise kurnatuse tulemus ongi läbipõlemine. 

Hetkel, kui ma enda jaoks selle sõnastasin, sain aga endale häid asju tegema hakata ja nii on päriselt juba esimeste päevadega olemine hulga parem. 

Muidugi sellele enda pandud diagnoosile eelnes see, et tol ööl tõusin ma voodist üles (veel polnud magama jäänud) umbes kell 4:30 ja hakkasin üles kirjutama asju, millega ma augustis ja sealt edasi järgmisel kooliaastal peaks tegelema, aga mida ma kardan ja ... seda sai kokku 4 lehekülge (nt suurima lapse toetamine 9.klassis, noorima lapse harjutamine 1.klassi, lastele minimaalse elatise taotlemise kohtuasi riigikohtuni välja, nii et mu vastas on ilmselt hästimakstud advokaat vms ... jne) ja ... samal ajal sain aru, et ei ole tulnud veel seda hetke, kus ma tunneks, et olen korrakski puhata saanud ... 

Teekond algab

Päriselt on muidugi aga nii, et teekond alles algab. Kui ma nüüd tagant järgi mõtlen, kui pika aja jooksul siia jõudnud olen, siis tervenemiseks läheb muidugi aega.

Ma hakkasin mõnda aega tagasi järjest juba eemale astuma kohtadest, kus ma tundsin, et päriselt ma enam ei saa hakkama ning jõud ja mõistus ja energia ei käi olukorrast üle, sest ... ju ma olin valel ajal vales kohas, aga ... nüüd saan aru, et see oli lihtsalt mu keha ja vaimu enesekaitserefleks, mida ma ei osanud sõnastada. Ma lihtsalt tundsin, et see, mida ma annan, polnud vajalik, aga ... samal ajal ei saanud ma sama panust mujal kasutada. 

Tean, et läheb aega, sest no eelmist õppeaastat ma päriselt ei mäletagi. See stressitase ja ärevus, mis kogu aeg üleval oli, lihtsalt ... elas oma elu. Ma ootasin suvevaheaega päriselt sellepärast, et saaks hoogsalt töötama hakata. Ja siis tuli avarii ... ja ma olin umbes 3 nädalat suht töövõimetu. See tähendas, et ma kogusin päev otsa jõudu, et mõne sõna kaupa mingi vajalik e-mail vm vastus ära kirjutada, et asjad päriselt seisma ei jääks. Ehk et pinge oli veelgi suurem, sest kadunud oli viimanegi osake, mis kõike toimimas pidi hoidma - minu keha! 

Ja sel ajal ... hoolitsesin ma jah enda eest ikka ise ... sest ma polnud siiski piisavalt katki, et keegi teine seda tegema peaks ...

Kas see polegi uus algus?

Pärast raamatu "Uus algus" ilmumist on minu käest küsitud, et kas mu elus on siis päriselt praegusel ajal uus algus ja ... tänasel päeval võin öelda, et see on jätkuvalt nii. Juba see, et ma elus esimest korda võin tunnistada, et ma enam ei jõua ja PÄRISELT pean puhkama ning aja maha võtma ning oma eluvalikud üle vaatama ... mul pole elus varem olnud sellist kohta, kus ma suudaksin nii öelda. 

Mul on täna päriselt olemas tööriistad, mida enda peal kasutada. Paljud neist on just need samad, mida raamatus "Uus algus" jagan. See ei tähenda, et ma poleks neid kasutanud. Ikka olen. Lihtsalt asjad ja olud muutuvad ja nii tuleb ka tervendamise strateegiat muuta. 

Vaikuse aeg ...

Minu üheks muudatuseks peab olema sotsiaalmeedias vähem aktiivne olemine. Seega mõneks ajaks olen veidi vaiksem. 

Arvata võib aga, et siin blogis ilmselt hakkan rohkem kirjutama ning oma samme jagama. Lihtsalt sellepärast, et siin saan pikalt välja öelda selle, mida tahan ning ... ei jää teiste asju scrollima ... liiga kauaks. 

Jah, mu sotsiaalmeedia sein on toetav ning vaatan neid videoid just seepärast, et mul on vaja kuulda sõnumeid, mida seal jagatakse, aga ... no mul on nüüd ka neist rohkem vaikust vaja. Blogi kaudu jagamine on seega emotsionaalselt rahulikum. 

Samuti tean, et on nii palju teisigi, keda sellised teemad puudutavad ning ... jagamine on hoolimine, eks? Sellepärast kavatsen siin kohati ikkagi jagada seda, kuidas nüüd edasi läheb.  

Mul pole plaanis üksi olla, ega kogu suhtlusest tagasi tõmmata, aga ... ma pean lihtsalt päriselt tunnistama, et mul on vaja kontrollida kurnatust, stressi, ärevust, täitmata ootusi jms emotsioone ja kogemusi oma elus, sest ... minu eest on ka vaja hoolitseda (ja ma tunnen päriselt kogu kehaga, kui seda ütlen)! 

Selle asemel, et seda küsida või oodata, ma TEEN seda ... NÜÜD! 

***

Mina olen Heli Künnapas (43), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (16a, 14a, 12a, 11a ja 6a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Pauguga lõppenud pidu SKAs ja mida ma autoavarii ja oma tervise kohta õppisin?

Mul on siin käimas järgmine õppetund, millest olen mõne inimesega rääkinud ja nad on ka öelnud, et "seda ma ei teadnudki". Seega äkki on siin veel keegi, kes ei teadnud, mis autoavarii järel võib juhtuda, seega jagan oma õppetunde. 

Mälestusi täis on atmosfäär ...

No eelmisel nädalal oli siis selline vahva õhtu, et pidasime Sisekaitseakadeemia ühikates viimast pidu. Need lähevad lammutamisele. 

Oi, kui veider oli tagasi olla. Aeg oleks nagu seisma jäänud. Ma lõpetasin Sisekaitseakadeemia 2004.aastal ning ... oleksingi nagu seal tagasi olnud. Ja mitmed inimesed olid ka täitsa endised. Me keegi poleks nagu ära käinudki ... kuigi nüüd arutasime laste ja aastakümnete pikkuste karjääride ja muu taolise teemal. 

No mina muudkui kuulsin korduvalt, et: "Sinu käest ei pea küsima, mida sa teed. Me kõik teame!" Hmm ... ütleme nii, et see oli minu jaoks teistpidi veider, sest mul ilmus 2013.aastal raamat "Homme on ka päev", kus on täpselt sama olukord, kus naine läheb kooli kokkutulekule ja ainult nii talle muudkui öeldakse. Ehk et ... see oli jälle see koht, kus tundsin, et olen raamatusse kirjutanud hetke, millesse ise pärast satun.  

SKAs meie ühikas käies sain igas koridoris laulda, et "mälestusi täis on atmosfäär ...". See kõlas seal nii hästi. Ja on mälestusi on seal ka ikka omajagu. 

Kogu aeg oleks tahtnud öelda, et "selliseid pidusid peaksime tihemini korraldama", kuid siis jõudis kohale, et meid kutsuti kokku, sest see on viimane kord ... 

Igatahes üritus oli megatore ja öösel lahkusin sealt väga ülevate emotsioonidega, kuni ...

Pauguga lõppenud pidu

Ehk siis ... koju ma lähiajal ei jõudnud. Pirita teelt Narva maanteele sõites ei saanud ma vihmas ja tuules ja oma ülevates emotsioonides aru, et mul ei ole peatee ja sõitsin teisele autole ette. No ja tema sõitis mulle otsa. 

Sel hetkel tundus, et minuga on kõik ok. 

Treiler tõi auto koju. 

Mehhaanik lubas järgmisel päeval, et otsib autole tükid ja et peaks asja saama. 

No ja ... oligi nagu kõik. 

Minu ainsaks mõtlemiskohaks jäi, et ma olen päriselt hea autojuht. Mul on 25 aastat load olnud ja olen erinevates riikides aktiivselt kogu aeg sõitnud. Et ... kuidas ... miks ... Aga noh - on, nagu on! Olulisim oli, et ise olen terve. 

Kas ise olen terve?

Aga ... sel nädalavahetusel sain siis teada, et trauma järel (mida autoavariis osalemine on) võivad vigastused välja lüüa 1-2 nädala jooksul. No mina olin nii õnnelik, et 2-3 päeva õnnetusest oli möödas ja mul midagi hullu ei olnud, et ju siis on kõik korras. 

Reedel aga hakkas õlg, kael, ülaselg jms valutama. 

No ja siis ... ma olin nii tark, et ma läksin sooja vanni. No et ... see ju lõõgastab lihaseid. Seejärel läks ülikiiresti veelgi hullemaks. 

Õppetund nr 1 (pärast EMOS sain teada):

trauma järel ei tohi 1-2 nädalat minna sooja vanni ega sauna. Eriti mitte siis, kui sul juba kusagilt valutab! 

Teadmiseks võetud. Järgmise autoõnnetuse järel vanni ei lähe.  

EMO arst kinnitas, et sellised valud on pärast õnnetust väga tavalised. Ma küll ütlesin, et ma pole varem sellises õnnetuses osalenud, seega mulle pole tavaline. 

Sain siis valuvaigisteid, mis arsti sõnul ... "veel ei ole narkootikumid" ja ... ei, need ei võtnud valu järgmise u 30 tunni jooksul ära ... aga vähendasid. Sest ei pidavat olema midagi, millega selliseid valusid vähendada ... või noh, morfiin oleks olnud. 

Rohtude kohta ütles üks EMO õdedest, et autoga ei tohiks pärast nende võtmist sõitma minna. Ma siis kinnitasin, et auto sõitsin nädal varem katki, nii et sellepärast seal olingi, seega seda ei pea kartma, et rohtude kasutamise järel veel sõidaksin. 

Õppetund nr 2:

trauma järel ei tasu katsetada, kas päästikud vigastuse vallandavad.  

Ok, ma ei teinud seda meelega, aga see, et ma avarii järel lõpetasin ühe oma raamatu käsikirja, hakkasin kirjutama järgmist, lugesin mitu raamatut ja blogisin sellest, kirjutasin niisama blogipostitusi, tegin 4 õhtul Äripäevale õhtust börsijälgimist (ehk kirjutasin börsi teemal artikleid), aitasid kõik kaasa sellele, et laupäeva varahommikul, pärast börsiõhtu lõpetamist, leidsin ennast lõpuks EMOst. 

No ja see, et ma töötan arvutiga voodis ... see pole vist ka ilma traumata kõige õigem tööasend ...

Õppetund nr 3:

kui haavatav meie peresüsteem on. 

Suuremad lapsed olid need, kes mul EMOsse minna käskisid. See hirm nende silmis oli hirmutav. 

Järgmisel päeval ei läinud väiksem sünnipäevale (kuhu ma läbi valu ta kohale viisin), sest ta lihtsalt ei julgenud mind järelvalveta jätta. Ja ta on seltskondlik laps. Päriselt. Tegelikult ei ole tal enamasti mingi probleem kus iganes mängida kellega iganes. Ja see oli päriselt paljude sõpradega sünnipäev. 

Ühelt poolt on armas näha, et lapsed mõistavad, kui palju sellest, kuidas me elame ja mida teeme, tugineb sellel, et kas ja kui kaua mina hakkama saan. Samas ei mõista ma aga igapäevaselt, kui palju lapsed minu olukorda tegelikult jälgivad. 

Kõik need koristamata toad ja tegemata asjad ja harjutamata pillid jms on hea "võimalus" pidevaks tülitsemiseks ning tundeks, et "mu sõna ja panus ei loe siin midagi". Ja siis tulevadki need teistsugused olukorrad, kus ma näen, et tegelikult mõistavad mu lapsed liigagi hästi, kui palju asju minul tugineb, mis omakorda on nende jaoks pinge, millega nad ei oska, ega peagi hakkama saama. 

Eks see on ka minu ülesanne püüda meie süsteemi veidi vähem haavatavaks teha, kuid see on võtnud pärist mitmed aastad aega, et üles ehitada praegune turvaline olukord, kus vähemalt väljapoolt meid väga haavata ei saa ja kus tugineme suuresti vaid oma pereliikmetel. Lihtsalt ... siit tuleb nüüd turvalisuse ja haavatavuse osas järgmisele tasemele liikuda ja neid savijalgu toestama hakata. 

*** 

Nüüd on aga ootusärevus, et mida neil valusvaigistitel ja rohtudel mõne päeva jooksul õnnestub ära teha, sest neljapäeval peaksin ma rahvamuusikapeo proovis olema ... akordioniga seisma ... ja mängima ... sama reedesel rahvamuusikapeo esinemisel ... ja siis laupäeval rongkäik ... kesklinnast lauluväljakule ... 

Ehk see, milleks poolteist aastat sai tööd tehtud ...

EMOs saad sa registratuuris endale numbri. Minu oma oli 007. Ja kui minu kord oli ning sisse läksin, siis küsiti: "Kas sina oled 007?" Ma siis väga uhkelt kinnitasin, et olen jah. Ma päris kindel pole, mida see 007 filmis tegi, aga no ma tundsin ennast natuke nagu superkangelasena küll, kui mind nii kutsuti. 

Ja kui eilse päeva suutsin voodis veeta, siis tundsin ennast ka kangelasena, sest tegin seda puhkamise asja, mida arst käskis. Isegi lapsed ütlesid, et see on kooliaasta jooksul panustatu eest puhkus, kuna siis ma ei saanud nii palju magada ... 

Sellised olid siis aga seekordsed õppetunnid ja ehk on sul ka edaspidi neist kasu (kuigi ... kuna tegu on trauma teemadega, siis parem oleks, kui sul poleks neid vaja). 

***

Mina olen Heli Künnapas (43), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (16a, 14a, 12a, 11a ja 6a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Kuidas Wildfit 90 abil saatsin oma kehakaalust minema soovimatut 14 kg ja kuidas täna saad sama teha?

Veel tänase päeva jooksul on kõigil soovijatel võimalik Crystal Ra Laksmi-Dittoni juhendatud Wildfit 90 terviseprogrammiga liituda. Järgmise grupiga alustab ta 2023.a jaanuaris. Terve suve jooksul on minu käest selle kohta nii palju küsitud, et räägin siis veidi ka enda kogemusest. 

Kõik hakkas pihta siis, kui suvisemad riided ajakohaseks said. Ehk soojemate ilmade saabudes. Siis hakkasin järjepidevalt saama küsimusi, et kuhu ma oma 14 ... 15 ... 16 kg pannud olen. Lihtne vastus- saatsin terviseprogrammi Wildfit 90 abil minema. Praegu tundub, et jäädavalt. See käis 3 kuu jooksul. Tänaseks on programmi lõpetamisest möödas 5 kuud ning ükski programmi jooksul ära saadetud kilo tagasi pole tulnud. 

Olen terve suve mõelnud oma kogemust jagada, sest teadsin, et Crystal alles sügisel uue grupiga alustab, aga täna on siis käes see päev, kus ongi viimane päev tema uue grupiga liituda. 

 Mida tähendab Wildfit 90? 

Põhimõtteliselt on Wildfit 90 puhul tegemist hooajalise toitumisega. Õpitakse selgeks, milliseid toiduaineid mingil perioodil kasutada. See ei tähenda, et peaks kogu suve ja kogu kevade jne ühtmoodi toituma, vaid et hakkad enda elus neid perioode tegema. Mõne päeva või nädala kaupa. 

Toiduainetest olulisem on aga mõtlemine. Kohe programmi algul räägitakse sellest, miks me toitumisel teeme selliseid valikuid, nagu teeme. Kust need soovid ja tahtmised tulenevad. See oli minu jaoks ülioluline osa programmist. Pidin ikka päris sügavad muutused läbi tegema. 

Ülimalt oluline koht oli näiteks seoses kirjutamisega. Kõik ju teavad, et šokolaad aitab mõelda. Seega kõik kirjanikud söövad kirjutades šokolaadi (no need, kes selle asemel alkoholi ei tarbi). Seega kirjutades häid tulemusi soovides peab alati sööma šokolaadi. Ja ... nii need kilod tulevad. Mõnigi kord sai šokolaad küll söödud, aga ühtegi sõna kirja ei saanud. Seega tuli järgmisel päeval uuest otsast alustada. Ikka šokolaadiga. 

Wildfit 90 läbimise ajal kirjutasin oma noorteraamatu "Mälestusteta suvi" 2.osa ja kuig lugu ise on väga emotsionaalne ning selle käigus pidin tumedatel radadel käima, siis šokolaadi ja kirjutamise lahutamine oli omaette katsumus selle raamatu kirjutamise ajal. Tagasisidet arvstades tundub aga, et mu esimene šokolaadivaba raamat on päris hästi välja tulnud. 

Kuidas programm toimub? 

Meil olid mitu korda nädalas online kohtumised coach Crystal Ra´ga ning saime videod programmi loojalt Eric Edmeadeselt. Need tuli siis ise enne eestikeelseid kohtumisi läbi vaadata. Samuti jagati nii inglise- kui eestikeelseid materjale. 

Lisaks oli suhtlemine kinnises FB grupis, kus sai mõtteid vahetada nii teiste grupikaaslastega, kuid kõigile muredele sai kiired vastused ka Crystal Ra´lt. 

Kuidas oli tegutseda koos Crystal Ra´ga?

Ma olen koostööd teinud erinevate coach´ide ja juhendajatega, kuid Crystal Ra´ga on seni koostöö kõige pikemalt pidama jäänud. Tema tugevus on, et ta lisab kõigele ka nö vaimse poole ja arvestab inimest kui tervikut. Mõnegi juhendajaga olen kogenud, et ta peab enda teemat ülioluliseks ning unustab ära, et inimese elus on ka teised valdkonnad. Crystal Ra aga võtab inimest tervikuna ning ei lase muredel ühes valdkonnas varjutada hakkamasaamist teises. See tähendab, et kui söömise ja tervisega on takistused ees hoopis mingi teise valdkonna probleemide pärast, siis aitab Crystal ka need üle vaadata ning lahustada. 

Terviseprogrammi Wildfit 90 üheks suureks edu võtmeks on stressi vähendamine. Mina läbisin seda programmi käesoleva aasta jaanuar-märts, mis oli teatavasti minu elus ülimalt pingeline periood. Arvasin juba enne alustamist, et ei saa hakkama. Tegelikult aga toetas Crystal mind õigetel hetkedel ning lasi omaette pusida samuti õigetel hetkedel. Nagu näha, siis kokkuvõttes toimis see edukalt. Kui aastaid oli mu eesmärgiks saada lahti vähemalt 5 kg oma kogunenud lisakilodest, siis 3 kuu jooksul lahustasin 14 kg ning nagu öeldud, see on praegu nii ka jäänud. 

Olen elu jooksul paljusid erinevaid dieete ning kaalualandamise vahendeid proovinud, kuid Wildfit 90 on siiani ainus, mida julgen rahulikult soovitada. 

Kui palju peab ise panustama? 

No fakt on see, et ise teed kõik. Sina valid, kui palju juhendamist kuulad, kui palju ise oma elust püüad aru saada, millised toidud oma ellu valid jne. Coach saab anda tööriistad, aga ise ikka teed tööd.   

Kellele see on mõeldud?

Olen küll suuresti praegu siin kaalule keskendunud, sest see on minu teema, kuid tegelikult sobib Wildfit 90 ka neile, kes soovivad tegeleda tervisega üldisemalt, mitte vaid kaaluga. Progammi käigus toimub kogu keha terviklik puhastumine, mis parandab erinevaid terviseprobleeme. Minu jaoks lihtsalt on kaal olnud läbi aastate kõige olulisem, seepärast tõin selle välja. Pärast programmi läbimist ei ole mind aga kimbutanud ka mingid muud tervisehädad, kuigi vahepeal olin ikka täitsa siruli erinevate teemadega. 

Kuidas Wildfit 90 erinev erinevatest dieetidest? 

See on elustiil. Sa õpid uued võtted, mida pingutamata ning vaevlemata edaspidigi oma elus rakendada. Need sobivad kogu perele, nii et ei pea üksinda söögilauas teiste peale vestistama, vaid saab koos teisiti toituda. Ja kui mõned päevad ... või isegi nädalad ennast unustad, siis pole keeruline nö reele tagasi saada. 

Toite pole vaja kaaluda. Valikuid on palju.  

Kuidas osaleda?

Crystal Ra alustab uue grupiga juba täna, nii et registreeruda ja rohkem infot saad siit postitusest: Wildfit 90 alustab 12.09. Osalemissoovi või küsimustega kirjuta otse wildfitcrystalra@gmail.com. Kui on osalemiskogemuse kohta küsimusi, millele mina oskaks vastata, siis võid minu käest ka küsida. Jagan hea meelega!

Pikemalt saad programmi kohta lugeda Crystal Ra lehelt siit: Wildfit 90. 

Rohkem infot ka ürituse lehel siin: Wildfit 90 septembrikuu grupp. 

*** 

Wildfit 90 on olnud üks pöördelisemaid programme minu elus, mis tõesti aitas oma kehaga uuele tasandile jõuda. 

Kõik komplimendid minu välimuse kohta on olnud vaid üks osa programmi-järgsest mõnulemisest. Olulisem on aga see, kuidas ise ennast oma elus tunnen.

Oleme Crystal Ra´ga aastaid koostööd teinud, seega ta põhimõtteliselt sikutas mind pardale, kuigi ma arvasin, et ei saa, jõua, suuda veel. Tegelikult aga tuli välja, et sain hakkama. Käisin tõesti programmi raames läbi päris keerulised teed, kuid Crystal hoidis kätt kogu aeg pulsil ning juhendas mind läbi väga keerulistest kohtades. Tõeline süvapuhastus igal tasandil. 

Ei, see ei tähenda, et kui programmi läbid, on kogu elu korraga korras. See aga tähendab, et saad 3 kuuga käia läbi tee, mida muidu võiks läbida paljude aastate ning erinevate programmide jooksul. 

Minul pole vaja, et keegi programmis osaleks. Jagan oma kogemusi selleks, et minu jaoks oli selle programmiga liitumine väga oluline muutus eluteel ja nägin, kui kiiresti saab elus edasi liikuda. Mida rohkem on minu ümber inimesi, kes enda eluga hakkama saavad, seda lihtsam on ka minu elu. Eks probleeme ja kiuslikkust tekitavad ju maailma inimesed, kes enda, oma keha, elu ja tervisega hakkama ei saa. 

Nii et kui teema vähegi kõnetab, võta kohe täna ühendust Crystal Ra´ga (wildfitcrystalra@gmail.com ) ja astu juba täna pardale! 

***

Mina olen Heli Künnapas (40), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (13a, 11a, 10a, 8a ja 4 a).  

 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi
enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Selles grupis on ka info minu läbiviidavate koolituste kohta. Enesearenguga seotud teemadel olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Kuidas ma 5 lapsega koroonas olin?

Kuna reeglite ja uskumuste kohta liigub väga erinevaid versioone, siis mõtlesingi jagada, et mida mina teada sain. Mitmedki inimesed on paanikas või niisama uudishimust minu poole pöördunud ja neid asju küsinud. 

Samal ajal olid ka teised poisid haiged, aga neil oli lihtsam. Lõpuks tuligi välja, et nooremad poisid koroonas ei olnud. See tähendas, et lõppkokkuvõttes pidime kauem kodus istuma, sest ootasime, kas nad jäävad. Oleks nad positiivsed olnud, siis oleks eneseisolatsioon varem lõppenud. 

                                         

Tegelikult aga saime oktoobrikuu algul selle hoopis kohalikust koolist. Vanima lapse klass läks ka distantsõppele, kuna neil klassis piisavalt positiivseid. 

Mul on siis nüüd ka kogemus käes. Viimaste aastate jooksul sain ikka päris mitu korda erinevate haiguste ajal testida. Siiani aga õnneks koroonat polnud. Arvasin, et eks pidevalt Tallinna vahet sõites lõpuks ikka ära tuleb.  

Vanima poisi haigestudes oli kohe selge, et see haigus on kuidagi teistmoodi. Ta pole mul niiviisi varem haige olnud. Mitu päeva järjest oli umbes 38 palavik ja hull köha. Laps muudkui magas. Kuna kõige väiksem ja ma ise ka kohe otsa samamoodi haigeks jäime, siis tunduski kahtlane. 

Meie pere koroonakogemusega õppisin, et hetkel kehtivad sellised reeglid: 

- teisi nakatatakse kaks päeva ENNE esimeste haigustunnuste ilmnemist.

- eneseisolatsiooni peab jääma kümneks päevaks alates esimeste haigustunnuste ilmnemisest.

- lähikontaktsed jäävad koju pärast pereliikme positiivse testi tulemuse teadasaamist. Senikaua kõik, kes on terved, liiguvad ringi. 

- testi saatekirjaga saad automaatselt digiregistratuurist aja panna endale. Lastele sealt ei saa. Nendele aja panemiseks peab helistama laborisse või ootama, et nad ise helistaksid. Seega kui tahad enda ja laste aegu koos panna, siis tuleb seda teha telefonis. 

-  kui keegi on negatiivne, siis istuvad kõik kodus, kuni viimase haigestunu haigustunnuste avaldumisest on möödas 10 päeva.

- Terviseamet mõtleb kodus istumise all oma krundi territooriumit. 

- peale positiivset testi helistab paari päeva jooksul sulle labori automaatvastaja. Tema pole Terviseamet. Siis peab rahulikult edasi ootama ja siis helistab Terviseameti inspektor, kes paneb kirja kõik, kes ja kus käisid ja ütleb, millal võib kodust lahkuda jne.

Minu jaoks oli kõige jaburam mõte, et kui üks on kodus haige, aga pole positiivset tulemust saanud, siis terved pereliikmed võivad edasi liikuda. Aga kui nad alles hakkavad haigeks jääma, siis on see ju nende jaoks just teiste nakatamise aeg... 

Kuna mul poisil läks nädal aega haigestumisest kuni positiivse tulemuseni, siis selleks ajaks sai ta juba terveks (kusjuures tegi päev enne linnas testimist ka koduse kiirtesti ja see oli negatiivne! Selleks ajaks oli 6 päeva haige olnud!). Ja siis pidi koju jääma. Ja teised ka. Aga saatekirja ja testimise vahel käis tüdruk näiteks koolis, oli terve, kuid hiljem jäi ka haigeks. See oli ju tema jaoks jällegi aeg, mil levitas haigust. Aga oli lubatud koolis käia, sest oli ise terve. 

Samas väiksem poiss sai terveks ja läks kooli, kuid pidi jääma koju, kui tuli suurema venna positiivne test, kuigi selleks ajaks oli meil kõigil nakatamise aeg juba möödas. Nii istus ta tervena veel nädala kodus, kuigi oli just nohust terveks saanud. 

Oeh, segane värk ... 

Või näiteks see oma krundi nõue. Tunnistan, meie käisime küll rannas jalutamas ka. Panin lapsed kodu õues autosse (või noh, nad läksid ise..). Kedagi ei näinud. Sõitsime randa. Kedagi ei näinud. Jalutasime rannas. Kedagi ei näinud (välja arvatud surnud hülgeid...). Läksime autosse. Kedagi ei näinud...

Saan sellest mitte liikmise mõttest aru, kui sul pole võimalik kodust väljumiseks näiteks ühist koridori vältida vms. Aga me ei kohta niigi inimesi. Seega inimesi vältides me kindlasti neid ei kohta (ma pean viimasel ajal kogu aeg jälgima, kes jälle siit blogist minu süüdistamiseks midagi leida püüab ... no aga ikkagi ütlen välja, kuidas oli). 

Ma saan aru, et on vaja viiruse levikut takistada, aga jätkuvalt kahtlen meetodites. Kuna meil oli kõige keerulisem osa haigusest köha, siis mere ääres on just mõnusam hingata. Lisaks aitab selline filtreerimine mõistuse juures olla ja seega ka tervenemisele kaasa. 

Nii et meil on siis kaks nö plahvatusohtlikku tegelast, sest kui need, kes polnud koroonas, jääävad, siis me istume jälle kodus. Samas olen selle õppeaasta 7 koolinädalast 3-4 haigete lastega kodus olnud, seega tuleb see meil juba päris hästi välja... või mitte ...

Koroona teemal olen aga nõus nendega, kes ütlevad, et ei piisa vaid vaktsineerimata inimeste testimisest ja piiramisest. Pole ju saladus, et vaktsineeritud jäävad haigeks ja levitavad haigust. Seega mõelda, et kui inimene on vaktsineeritud, siis sellest piisab, pole õige. 

Ja lõppkokkuvõttes on siiski kõigi haiguste vastu võitlemisel oluline, et mõistuse juures püsiksime ja igal võimalikul moel enda eest hoolitseks. Paanikas ja hirmul inimene on kerge saaks kõigile viirustele ja ka niisama mõtlemisest tulenevatele haigustele. See on minu jaoks jätkuvalt hulga keerulisem osa, kui mingid viirused üldse ongi. 

Hetkel võib öelda, et meil läks koroona lihtsalt. Keeruline osa oli taas kodus õppida. Oleks nagu eelmises kevades tagasi olnud ... Kuna koju jäädes olid lapsed juba ka terved, siis polnud põhjendust, et haiguse tõttu ei saa õppida. Samas on tunda, et selline kiire koduõppele jäämine käib väga sujuvalt. Kõigil on viimaste aastate jooksul süsteemid ikka nii selgeks saanud. 

Positiivne oli, et ühele lapsele saime taas koolist arvuti laenata, mis tegi distantsõppe lihtsamaks.  

Samuti läksid mõned pillitunnid kohe online, sest seegi rütm oli kusagil sees olemas ja sai lihtsalt tunnid ära teha. Koroona aja algul oligi kõige hullem üles leida, kus mingi tund toimub ja millist programmi ja paroole jms on vaja. Need asjad on tõesti aga praeguseks nii sees, et ootamatult koju jäädes see vähemalt stressi ei lisa. 

Kõige raskem asi nendel nädalatel oli, et meil läks kraani äravoolutoru katki (vett hakkas tilkuma!) ja isegi parima tahtmise juures ei saanud abi otsida. Tänaseks on aga seegi probleem lahendaja leidnud, nii et elu taas ilus. 

Loetud sain ka päris mitu raamatut, mis jäid tükiks ajaks sisse kraapima. Näiteks "Kaarnapoisid" ja selle järg "Unenäovargad". Ise tööd väga ei suutnud teha. Selleks keskendumisvõimet polnud.

Loomulikult ei soovita ma koroonat kellelegi, aga samas, kui me nüüd köhast ka lõplikult lahti saaks, meil ilmselt läks hästi. 

Vabandan kõigi ees, kes Heli Kirjastuse pakke ootasid. Tellimusi hakkas neil nädalatel ootamatult palju tulema. Nüüd aga lähevad needki lõpuks teele. Koroona ajal ei saatnud ühtegi. 

Olgem terved!

 

***

Foto autor Triin Künnapas 

Mina olen Heli Künnapas (39), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 9a, 7a ja 3 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 20 raamatu (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

 

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Eriline tähelepanu on noorteraamatutel ning ajaviitekirjandusel. Suviti korraldan lastelaagreid. 

 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

 

Mida ma 3 koolilapse kõrvalt valitsuse uutest piirangutest arvan?

Oeh, see on selline teema, et ega ei julgegi sõna võtta. Kõigil on oma arvamus ja rahvas on nii närvis, et mingit teinteise arvamuse aktsepteerimist enam praeguseks ei ole. Aga ma riskin. 

Keegi meist poleks aasta aega tagasi uskunud, et nii kaua eriolukorraga tegeleme ... ja et enamik meist selle lõpuks ikka ka veel elus on. Kõigil küll pole nii hästi läinud. Mõistan ka seda. 

Aga no uutele piirangutele otsa vaadates on jälle tunne, et kas need on ikka läbi mõeldud? 

Lihtsalt pidevalt tundub, et me ühelt poolt ilgelt üritame ja piirame oma elu. Kõigil närvid sellest püsti. Kõik kannatame üheskoos ebamugavusi. Ja siis samal ajal toimuvad või tehakse asju, mis kõigile senistele pingutustele vee peale tõmbavad. 

No alustades sellest, et me paneme koolid kinni, saadame lapsed distantsõppele, aga samal ajal need samad inimesed saavad kõik toidupoes kokku. 

Mäletan eriolukorra algusest juhtumit, kui me lastega rannas jalutasime. Peale meie oli rannas veel üks inimene. Teineteisest möödudes hoidsime vist kümnemeetrist vahemaad. Ja pärast läksin poest läbi. Jätsin lapsed kuulekalt autosse. No ja rahvas lihtsalt ronis seljas. Ei olnud võimalik ka poolemeetrist vahemaad hoida. Tänasel päeval on lugu täpselt samasugune.

Uutest piirangutest: jätame koju alates 5.klassi lapsed. Aga kui palju on neid peresid, kus on vaid üks vanemate klasside laps? Ja kui palju neid, kus on ka nooremaid. Ehk et minu jaoks tähendab see, et 5.klassi laps jääb koju, väiksemad koolilapsed on aga ikkagi koolis, lasteaialapsed lasteaias ... ja kokku saavad õhtul samas kodus, kus on ka see koju jäänud 5.klassi laps. Kõik pisikud ja viirused jms, mida jagati koolis-lasteaias, jagatakse kodus ka ikkagi ära. Saan aru, et vanemate klasside lapsed ei käi oma kodudes ja ei too võimalikku haigust kooli, et kontaktide arv on väiksem aga ... pärast toidupoes ikkagi jälle kohtutakse. 

Või siis maski kandmine - kõigile kohustuslik - ja siis poes pingi peal üks onuke sööb mingit toitu, mask ilusti lõuale tõmmatud... Kõik jalutavad rahulikult mööda ja tema ennast ka kelleski-millestki häirida ei lase.

Või veel "parem" suhtumine - inimesed, kes perekondlikult saavad kinnituse, et on koroona positiivsed ja lähevad üheskoos veel toidupoodi, sest peavad ju nüüd isolatsiooni jääma ja varusid on vaja täiendada... Ja ka need, kes teavad, midagi nagu teha ei saa ...

Viimane aasta on minu töötulemusi tugevalt mõjutanud, kuna töötan niigi suurema osa ajast kodus. Distantsõppel lapsed ei toeta seda väga. 

Ma toetan kõiki meetmeid, mis aitavad viirust vähendada. Aga samas olen kogu aeg kahtleval seisukohal, et kas koolihariduse arvelt on ikka kõige õigem piire tõmmata? Eriti kuna kõike lihtsalt ei saa distantsilt õpetada. Näiteks pillimängu. Jällegi näide, et viimased nädalad on meil jäänud ära kõik kontakttunnid pilliõpetajatega, kes töötavad mitmes koolis. Aga no toidupoes kohtume nendega ju ikkagi. Eriti väiksemate laste puhul on järjepidevus nii oluline. Jah, toetan väga seda, et kõik terved püsiksid, aga ma pole kindel, et laste pillitundide jms sellise hariduse kahjustamine viiruse peatamiseks kõige õigem viis on. Kindlasti kahjustab see aga laste tulevikku.

Sama lugu on spordiga. Lapsed on distantsõppe ajal niigi palju arvutis ja pärast trenni ka minna ei saa, aga samal ajal võivad mingid inimesed 200-kesi meelelahutust nautida?

Saan aru nö kollete sulgemisest. Et kui klassis või koolis on avastatud nakatunud, siis saadetakse koju. Aga profülaktika mõttes jällegi kõigile lajatada tundub ebaõiglane. Eriti kuna näha on, et senised meetmed ei ole mingit lõplikku tulemust toonud. Nii jõuame olukorda, kus meetmed ise kahjustavad inimesi rohkem kui viirus. 

Peale selle on juhised väga segased- sisetingimustes võib kokku viibida maksimaalselt 200 inimest, aga ... huvihariduses rühmaviisiline tegevus lubatud ei ole? See tähendab, et kui klassis on kuni 200 õpilast, siis võiks nagu kohtuda? Või tõesti öeldakse jälle, et 10 õpilasega ühist tundi ei või teha? Aga meelelahutusest võib kuni 200 inimest osa võtta? Või mida?

Meelelahutuskohtades on 50-protsendilise täituvuse nõue, aga teatris vaheajal koogisabas või hiljem garderoobi järjekorras võivad kõik koos seista? 

Ausalt, mul pole mitte midagi toimivate meetmete vastu. Aga närvi ajab see silmakirjalikkus, mis tuleb meil kõigil oma närvide ja rahaga kinni maksta. Just see pidev valmisolek, et mida piiratakse, kuigi selleks hetkel põhjust polegi. Ennetamine on hea, aga praeguseks on see olukord meid kõiki nii pikalt mõjutanud, et pigem peaks mõtlema, et piirangud piiraksid nii vähe kui võimalik, et toimiks kõik see, mis vähegi võimalik.

Kinnitan- see on mu isiklik 5-lapseline arvamus, mis ei lähtu ühestki uurimusest, vaid minu (enda arvates) loogilisest talupojamõtlemisest! 

 ***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

 

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

Miks ma tahtsin, et mul koroona oleks?

Tervisest ei räägita. See on isiklik. Eks ole? 

Aga mitte tänasel päeval. Mitte praegustes oludes. Praegu tekitab kahtlustusi pigem see, kui sa ei taha oma tervisest rääkida. Nii et ma siis räägin, miks ma tahtsin, et mul koroona oleks. 

Esimestel koolipäevadel pidi üks mu lastest tegema mõttekaardi selle kohta, mida ta koolivaheajal tegi. Ta siis seisis nõutult mu kõrval ja ütles, et me ei teinud ju midagi, sest mina olin haige. Natuke mõtlemist ja saime küll mõttekaardi täidetud, sest tegelikult olin ma haige vaid koolivaheaja viimase nädala. 

5.jaanuaril ühelt kohtumiselt koju jõudes tegin ära oma lõunauinaku. Ärgates istusin teleka ette. No imelik tunne oli. Mõne aja pärast oli palavik 38. Järgmisel päeval sama lugu ja siis sain juba saatekirja koroonatesti tegema. Kuigi tundus ju niigi nii ilmselge, sest mitu päeva järjest kõrge palavik. Testi päeval oli see juba 39 ning sellest järgmisel 40. Aegajalt veidi langes, aga kui jälle tõusis, siis ikka nii, et ma silmnähtavalt värisesin. Tegelikult oli see täitsa jube kogemus. Kuigi sellist kiiret palavikutõusu olen ühe korra varem ka kogenud- see oli pärast seda, kui Johanna sünnitamise järel haiglast välja saime ja kuigi meid oli siis juba 2 nädalat ravitud, siis ma ikka kohe uuesti haigeks jäin. 

Üllatuste üllatus oli, kui koroonatesti tulemus oli negatiivne. 

Jah, ma teadsin, et mul oli neil päevil eriti hästi arenenud lõhnataju, mis pidavat koroonaga just kaduma. Mul tähendas see seda, et süda oli kogu aeg paha kõigist lõhnadest, mida tundsin. 

Tänapäeval tähendab negatiivne koroonatesti tulemus seda, et siis jõuad lõpuks perearsti juurde ja läheb uurimiseks, et mis toimub. Vereproovid tegid selle kohe selgeks, et haige ma olen (mitte, et neljas päeva ülikõrget palavikku sama poleks näidanud). 

Perearsti ühe õega oligi jutuks, et enamik inimesi põeb koroona läbi kergemalt kui see, mis minuga sel ajal toimus. Juba siis saingi aru, et ilmselt oleksin kergemalt pääsenud, kui mul oleks koroona olnud (kuigi, ega seda ei tea). 

Antibiootikumidega jalutasin sealt minema, aga... pühapäeval lõpetasin ikkagi EMOs. 

See oli üks igavesti meeldiv EMO kogemus. Mul oli nii tore õde ja arst oli ka asjalik. Uuringud tehti kõik kiiresti. Esimest korda sain näiteks kompuuteruuringu kogemuse. Tulemuste ootamise vahepeal sain muudkui tilguti all magada ja täitsa hea oli olla. Rahvast väga polnud, nii et enamik aega oli rahu ja vaikus ka. 

Arst ütles üsna kiiresti, et näha on jah, et koroona see ei ole. Uuringud tegid siis selgeks mulle ebameeldiva tõe, et tegu on ühe varasema tervisehädaga, mis tõi kaasa põletikku ühes siseorganis. Probleem ise oli lahenenud, nii et tegelikult tulingi sealt koju samamoodi haige edasi olema. 

Kõrge palavik 38-40 oli lõpuks kokku 9-10 päeva. Ausalt, see oli täitsa müstiline kogemus, sest kuigi ma oma arust olin kogu aeg täie mõistuse juures, siis tegelikult on mul täielik auk nende päevade kohal. Nägin tohutult palju unenägusid. Suuri ja laiu unenägusid. Selliseid, kus paljud inimesed minuga rääkisid asju, mis meil on pooleli. 

Kõige keerulisem oli, kui see kiire värisemisega palavik oli mitu korda öösiti. Siis tuli kuidagi palavikurohuni jõua, nii et enne ümber ei kuku. Aga tagant järgi mõeldes oli see täitsa naljakas. Siis ei olnud naljakas.  

Jah, ma ei lubanud eelmisel ja ka sel nädalal laste sõpru külla koroona pärast. Aga mitte sellepärast, et minul see oleks, vaid et seda ei toodaks. 

Ei, mu lapsed ei pea teistest rohkem maski kandma koroona jagamise pärast. Ja kui keegi tahab neile selliseid märkusi teha, siis võib minu käest otse küsida ja ma ütlen, et see polnud koroona. Laste jaoks on sellised märkused väga häirivad, kui neid hakatakse koroona levitamises kahtlustama, kuigi pole alust. 

Negatiivse koroonatesti tulemuse sain juba koolivaheaja lõpus ja seejärel teavitasin ka mõningaid laste õpetajaid. Mõne päeva pärast veel mõnda. Mõtlesin küll, et kas ma peaks kohe kõigile teavitama, et pole koroonas ja lihtsalt vastikult haige ... aga samas tundus see veider. Tänasel päeval on kõigil nii palju uudiseid sellest, et kes on haigega kohtunud või arvab, et hakkab haigeks jääma ... keegi ei jõua kogu seda infot hallata. Ja kuna hullema aja olime nagunii vaid perega kodus, siis nagu ei hakanud laiemalt inimesi informeerima. Tänaseks päevaks aga saan aru, et muud varianti ei ole, sest lapsed on päris mitme kummalise kommentaariga koolist koju tulnud. 

Teisalt saan aru, et praegused ajad ongi sellised. Ma ise eelistan ka pigem ettevaatlik olla, mitte pärast tagajärgi lahendada. Aga tõesti - kui on hirm ja kahtlus, siis palun küsige otse. Ma oma arust räägin üsna avatult kõigest ja kõigiga, kellega vaja. 

Kas mul on koroona? Eelmise reede seisuga ei olnud. Seda, kas täna on, ma ju ei tea. Praegusel ajal võime kõik igal ajal selle saada. Mul käivad suuremad lapsed koolis. Ise olen paar korda poes käinud. Väiksemad käivad lasteaias. Käisin täna perearsti juures. Raamatukogust tõin uued raamatud ja lugesin neid ka juba. Isegi maski kandes mõistan, et kõikjalt sealt võime koroona saada .... aga praegu see ei olnud see. 

Mu enda lootus on, et kui ma ka peaks nüüd uuesti haigeks jääma, siis võiks olla nii kaua aega, et mul jälle kusagilt verd võtta saaks. Poleks ju palju palutud. Seekord saadi EMOs kusjuures juba kolmandast kohast veri kätte ja polnudki ülipalju vaja surkida. Ja ma sain seekord südamekujulise verevalumi. Seda pole ka enne juhtunud. Tavaliselt on need lihtsalt koledad lärakad. 

Kusjuures hästi läks see, et tänu minu haigusele pääsesid lapsed otsesest kontaktist inimesega, kes oli haige ja kellel oli otsene koroonakontakt. Nii et see läks ka hästi. 

Loodetavasti rahustab see selgitus inimesi, kes mu lastega kohtuvad ja vähemalt lastele enam kommentaare, ega küsimusi ei esitata. 

Rohkelt tervist ikka kõigile!

 

 ***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 9a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

Kas ma olen rase ja millal tuleb järgmine beebi?

Mida muud ikka viie lapse emalt küsida, kui seda, et kas ma olen rase ja millal tuleb järgmine beebi?

Nädalavahetusel toimus mitu üritust. Nii tahtsingi kirjutada järgmise postituse hoopis sellest, kuidas Pärnu-Jaagupis toimunud Halinga puhkpillifestivali raames tegi mu pisipojast esmasündinu debüüdi orkestri ees trompetiga soolot mängides. Tahtsin kirjutada sellest, kuidas ma olen ülimega tänulik kõigile, kes ta selleni aitasid ja kuidas ma olen hirmus õnnelik selle kõige üle. Video sellest on näha siin:

Peale selle oleksin tahtnud kirjutada sellest, kuidas algatasin kampaania "Päästa (maa)raamatukogu seda külastades!". Selle kohta saad infot ürituse FB lehelt. 

Või sellest, et tänaseks päevaks on mu kolmel vanimal lapsel kolme peale kokku lõpetatud 4 aastat Pärnu-Jaagupi Põhikooli ja 7 aastat Pärnu-Jaagupi Muusikakooli. 

Aga sellest kõigest ma ei kirjuta. See pole minu juurde toonud inimesi, keda ammu pole näinud. Aga mu kõht küll. Nii mõistangi, et pean siin veidi kõhu ja beebi ja raseduse ja muu sellise kohta aru andma.

Minu jaoks on kõik tervisega seonduv väga isiklik, nii et see on põhjus, miks tervisega seotud postitusi siit blogist väga ei leia. Ega ka minuga vesteldes tavaliselt tervise teemalisi jutte ei kuule. No ja eks rasedus on ju ka osa tervisest, sest kindlasti see naise tervist mõjutab. Minu jaoks on alati olnud vastukarva inimesed, kes oma tervise kõigi ette laiali laotavad. See on tunne, nagu nad sunniksid teiselt nõusolekut küsimata teda oma mustas pesus tuhnima. Tavaliselt ma põgenen selliste inimeste ja vestluste juurest. Loomulikult tahad teada, mis su lähedasemate inimeste elus toimub, aga veidigi kaugemad... no on asju, mida minu arvates kõigile ei räägita.

Ehk siis kes on sama meelt, siis nüüd on aeg see postitus kinni panna!

Keda aga see raseduse ja kõhu teema ikka huvitab, siis...

Loomulikult, kuna mu viies laps saab nädala pärast 10-kuuseks, siis on ju väga loogiline, et mu kõht ja kaalutõus on seotud järgmise lapsega.

Pisikese Johanna sündides olin pärast sünnitust samas kaalus, mis raseduse algul. Ehk et sünnitustuppa jäi kõik, mis 9 kuu jooksul oli kogunenud. Minu jaoks oli kõige müstilisem, et kuidas reied ja kõik muud sellised kohad said ühe sünnituse jooksul kokku tõmmata. Pärast mulle siis selgitati, et see oli vesi! Ehk et vee lahkumine kehast. No kõigest muust, mis 4,8-kilose lapsega koos kehast lahkus pole vajagi rääkida. Õhtulehe artiklist on ju ka seda näha: Õnne! Vabaerakondlane Heli Künnapas sai viienda lapse.  Või ka Kroonika artiklis: Palju õnne! Vabaerakonna revolutsionäär Heli Künnapas tõi ilmale oma viienda lapse.

Rõõmu jätkus umbes detsembrikuuni. Siis tihenesid Riigikogusse kandideerimisega seotud üritused, samuti on kirjastamises november ja detsember kõige kiiremad kuud. Rääkimata lastega seotud jõuluüritustest, esinemist, neile eelnenud proovidest jms. Uue aasta algul lõppes Johanna imetamine. Ja nüüd tuleb kõige suurem tervisevingumine: jaanuari lõpust alates on mind kimbutanud valud kätes, õlgades, kaelas... no selline reisiv valu. Ma ei oska täpsemalt seda kirjeldada, sest keegi mulle siiani diagnoosi pole pannud. See teema on nii kaugele jõudnud, et nüüd on olemas saatekiri ja juba juulikuuks sain ajad füsioterapeudi juurde ning septembriks taastusraviarstile. Ma siin küll mõtlen, et huvitav, kas see tähendab, et ma pean selle ajani ka haige olema...

Ehk siis see tähendas, et kui ka elutempo läks aeglasemaks, siis peale jalutamise muud sporti mu ellu ka ei jäänud. Kevade poole jõudsin lõpuks selleni, et sain taas puid laduda... ja ainult kaks päeva pärast seda valutasin käsi ja kaela. Isegi muru olen sel aastal päris mitu korda niitnud murutraktoriga... ja see on minu puhul juba tõsine pühaduse teotus. Ausalt- mulle niiii meeldib muru niita päris masinaga!

Mul on väga hea massöör, kelle juures regulaarselt käin. Usun, et just tema tegevus on mind aidanud nii palju, et tegelikult enamus inimesi ei teagi, millega olen pool aastat tegelenud. Kusjuures kõige hullemad olid need korrad, kui valu oli sellises piirkonnas, mis segas autos käigu vahetamist. Tagant järgi on küll naljakas mõelda, kuidas läbi pisarate sai käiku vahetatud... aga siis polnud naljakas. Eriti kuna autos veedan ikka väga suure osa oma töönädalast.

Olen alati olnud igasuguste valuvaigistite vastane. Üldse igasuguste ravimite. Sest mul pole neid lihtsalt vaja olnud. Aga no tänu sellele mis-iganes-haigusele jõudsin isegi päris kangete valuvaigistiteni... mis ei töötanud eriti. See aitas mul aga öösiti magada. Muidu istusin lihtsalt üleval ja püüdsin käele leida asendit, milles ta ei valutaks. Nii et viimase peaaegu 10 kuu jooksul olen beebi pärast olnud üleval vähem öid kui oma valutavate käte pärast.

Ma ei püüa siin välja vabandada seda, miks ma ei käi 3 korda nädalas jõusaalis ja veel paar korda jooksmas või ujumas... See selgitus oli lihtsalt kõigile huvilistele, kes tahavad mulle homsest soovitama hakata, et ma võiks käia 3 korda nädalas jõusaalis ja veel paar korda jooksmas või ujumas. Ausalt- mulle endale ka meeldiks see ja... plaanis on ka.

Ilmselt olen vastuse küsimusele ära rääkinud- uut beebit meie peresse tulemas ei ole! Minu jaoks on ülimalt oluline, et nii ma ise kui kõik mu lapsed kasutaksid oma oskusi, andeid ja võimeid ära täiel määral. See tähendab, et sellega tuleb teadlikult tegeleda, et sa ei raiskaks kõike seda, mis sulle siia ellu on kaasa antud. Ja kõigile meist on midagi antud, lihtsalt suurem osa inimesi raiskab oma võimeid neid isegi teadvustamata.

Tänasel päeval on mul kodus kahe koolilapse tunnistused, millest mõlemal on mitmes kohas kirjas, et suudad rohkemat, sul on võimeid rohkemaks, aga sa ei kasuta neid täiel määral. Lisaks ei läinud mu 6-aastane Grillfesti lavale tantsima, sest mind polnud ennast kohal, et teda julgustada ja seal oli tema jaoks nii hirmus ja palju inimesi. See tähendab minu jaoks, et mul on laste suunamisel ja toetamisel veel palju tööd teha. Samuti on mul endal kirjutamata väääga palju raamatuid, mida lugejad ammu ootavad. Näiteks on minu käest hiiglama kaua küsitud uut noorteromaani. Nüüd ma siis kirjutan seda. Ühel nädalal kirjutasin 70 arvuti lehekülge (raamatus on seda veel rohkem). Alles hiljuti tuli välja mu esimene päris laste juturaamat "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks", mis sai paberile väga kiiresti. Ehk siis lõpuks olen taas rajal ja annan endast välja seda, mis on minus olemas.

Esimesed reaalsemad sammud on astutud ka koolituste korraldamise teemal. Enesearengu teema on mind aastakümneid saatnud ja mingis vormis olen seda pidevalt ka õpetanud. Aga koolituste pakkumistele olen siiani ei öelnud. Samuti kirjutamisest rääkivate koolituste puhul. Aga nüüd on see kõik tulemas.

Kokkuvõtlikult: nüüd on aeg teha nii, et ma kasutaksin maksimaalselt enda oskusi ja võimeid ning suunaksin ja toetaksin kõiki viite last, et nad sama suudaksid teha. Kuna see on hetkel minu võimete piir, siis ei, ma pole rase ning järgmist beebit ei tule. Lihtsalt kõigi eelkirjeldatud põhjuste tõttu olen oma kehaga tegelemisega hetkel veidi hädas.

Ja kogu selle postituse mõte on tõesti see, et ma ei peaks kõigile ühekaupa selgitama, et kas ma olen rase! (kusjuures ma olen tänulik neile, kes otse küsisid, mitte ei sosista selja taga).

Oma kõhust ma rohkem ei kirjuta! Kõigist muudest teemadest aga juba lähipäevil pikemalt.

Imelist imelise suveõhtu jätku! 

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase. 

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 18 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com