Eelmise nädala Super-Ema-Hetk ja millised kolimisega seotud hirmud koheselt täide ei läinud?

Pool septembrit on tehtud. Järelikult projektist #1kooliaastaTallinnas on teha jäänud veel ... mõned ... kuud. Tehtav! Eks? 

Esimesed poolteist nädalat on olnud paikaloksutamise aeg. Tunniplaanid said tegelikult suht kiiresti korda. Mina vähemalt ei näe, et kusagil mingit logistamist veel oleks. Viimane, mis sai lastel kirja, oli üldklaver. Ühel lapsel on see tund reede pärastlõunal. Rääkisin tundi kokku leppides õpetajaga ka, et no laps ilmselt väsinud selleks ajaks ... siis aga tuli meelde, et eelmisel aastal samal ajal hakkasime Pärnu-Jaagupist alles Tallinna poole sõitma ning siis olid tal Tallinnas veel 3 tundi. See aeg tundub nii kaugel. Tahan selle aga meeles hoida, sest siis on hea teada, kui palju meie võimalused edasi arenenud on. 

Tänaseks on meil kõigil olemas ka kurikuulsad rohelised kaardikesed, millega kas või kogu linna tasuta läbi võime tuuritada. Laste unistus on sõita rongiga. Väiksematega sõitsime suuri oodates eile trammiga edasi tagasi. Eks ühel päeval lähme kõik koos rongiga niisama sõitma. Loodetavasti on rongidega sama lihtne tagasi tulla, nagu oli trammiga. Kui me kusagil tee ääres hiljem hääletame, siis teate, et ei leidnud tagasitee rongipeatust üles. 

Testitud sai ka, et kui lihtne on Tallinnas 4-aastasele lasteaiakohta saada. Tuli küsida. Oligi olemas. Johanna on uuest lasteaiast vaimustuses. Eks näis, kui kauaks seda jätkub. Lasteaia direktor hakkas rääkima, et peaksin lapsega lasteaiast positiivselt rääkima jne. Rahustasin ta maha, et Johanna on 5.laps, mis tähendab, et ma pole enam see vanem, kes lasteaias ka kõik ohukohad üles otsiks, vaid usaldan, et ilmselt ikka tegutsevad sealsed inimesed tõesti minu ja teiste laste heaks ning et lasteaeda on meil suhtumine hea. 

Jätkuvalt on kõige positiivsem üllatus meie koer Tinky. Tänaval käimist ikka peame veel harjutama, aga sellega saame ka hakkama. Ülejäänu osas on ta aga tõesti hästi hakkama saanud. Mängib õues meie enda ja naabrite lastega. Ei haugu kõigi möödujate peale. Kui ära oleme, ootab ilusti rahulikult toas. Ehmatab vaid ilgelt suurte paukude peale (millegi pärast ühel päeval, kui õues lugesin, siis käis mingi ilge pauk. Ümbritsevad majad on kõik alles!). Eks näis, kas see nii jätkub, aga esialgu igatahes tundub, et minu suurimad temaga seotud hirmud teoks ei saanud.  

Eelmise nädala Super-Ema-Hetk oli see, kui tegin lastele ahjus friikartuleid ja sügavkülmasaiakesi. Siiani lihtsalt pole ma lastega koos kunagi elanud kohas, kus oleks ahi, millega neid teha. Lapsed olid väga õnnelikud. Mulle meeldib samuti rohkem võimalusi omada. Kooliaegne toitlustuse teema on ka sobilik, sest jah, võingi õhtuti lihtsamalt hakkama saada, sest tean, et lapsed saavad päeval koolis korralikku ja tervislikku toitu. Kuigi eks eriti pärast Wildfit 90 läbimist meie enda külmkapp ka väga ebatervislik ei ole. 

Veel on tööd vaja teha õpikute ja töövihikute paberdamise ja kiletamisega. Eelmisel nädalal oli sellest täielik paus. Aur läks mujale. Aga ... väga ei anna vist enam venitada. Esimesel nädalal tegin mingi osa ära ja selle peal ma siis eelmise nädala sõitsin, kuid pole vist eriti õiglane, et lapsed peavad koolis pidevalt õpetajatele selgitama, et nende emal on suuremaid muresid ja olulisemaid töid kui mingid paberid ja kiled. Seega selle nädala plaani võiks need ka ikka mahtuda.

Jätkame matka! #1kooliaastaTallinnas 2.nädala lõpp paistab! 

***

Mina olen Heli Künnapas (40), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (13a, 11a, 10a, 8a ja 4 a).  

 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi
enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Selles grupis on ka info minu läbiviidavate koolituste kohta. Enesearenguga seotud teemadel olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Kas õppe-eesmärgil loomade vangistamine on õige?

Vähem provotseerivas vormis kõlaks pealkiri nii: käisime loomaaias. 

Kuna nagunii lastega muudkui Tallinna vahet sõidan, siis pakkusin lastele välja, et seekord pärast osade laste laupäevaseid tunde lähme loomaaeda. Mõte tuli eelmisel õhtul, kui minipisiga džungliloomade raamatut vaatasime. Joonistatud pildid. Nii tahtsingi talle päris loomi näidata. Loomaaias on tema ka korduvalt käinud, aga praeguseks 3-aastane eelmistest aastatest väga midagi ei mäleta. 

Hommikul silmi avades pakkusingi lastele selle mõtte välja. Kõigile meeldis. 

Siis ronisin voodist välja ja vaatasin aknast õue. Vihma sadas. 

Ahah ... see polnud mu plaanis. 

Kogu Tallinna tee sadas. Aga no mõtlesin, et lubatud ju sai ... kuigi guugeldasin ikka varuvariante ka. 

Läks aga nii, et kui lõpuks loomaaega jõudsime, oli ilm täitsa ilus. Mõned lapsed kiskusid vahepeal isegi joped seljast ära. Mina mitte. 

Alustasime seekord miniloomaaia pool olevast väravast. Nii said lapsed alustuseks kohe nunnutamisega pihta hakata ja silmad särasid. Seega oli selge, et see oli hea otsus. 

Järgmised tunnid kulgesidki vahvate kohtumiste tähe all. 

Minu jaoks oli vahepeal segane, et kuidas peaks uuendatud loomaaias oma liikumise trajektoori kujundama, et kõik loomad ära näha. Meil jäi kindlasti mingi osa vaatamata. Ilmselt oleks saanud endale kaardi võtta, aga ... hmm ... milleks. Orienteerusime teeviitade järgi. Need on küll toimivad. 

Aga varem oli jah kuidagi lihtsam võtta see ring, ära käia ja siis teadsid, et miskit vahele ei jää. Nüüd on erinevate loomade alad nii suured, et ei saa vahepeal arugi, kas peaks mingis suunas minema või mitte. Ja samas on vanad puurid, kus käid terve rea läbi ja lõpuks leiad vaid lõbutseva paari, kellest mees on vanasse karude puuri roninud ja naine teda siis pildistab. 

Loomade elutingimuste parandamine on muidugi olnud silmnähtav. Jalutasime ka nende aedade vahel, kus varem kõik kitselised ja sead jms loomad olid. Ei kujuta küll enam ette, et nad kõik neis pisikestes puurikestes oleks.  

Seekord nägime korraks ka jääkaru, keda eelmisel korral õues polnud.  

Vahva oli näha, et kuigi suuremad lapsed ju mäletavad ka eelmisi loomaaiakülastusi, siis elevust jätkus lõpuni. 

 

Nii jääbki küsimus - kas õppe-eesmärgil loomade vangistamine on õige?

Kindlasti on see hea teema, mille mõnes järgmises raamatus mõnele oma tegelasele võiksin anda. Mul pole kindlat seisukohta. Ühelt poolt on muidugi kurb vaadata loomi, kes üksinda puuris päeva lõppemist ootavad. Või järgmist toidukorda. 

Samas on nende elu kindlasti turvalisem kui metsikus looduses elavatel liigikaaslastel. 

Minu laste jaoks oli see retk kindlasti hariv ning õpetas pigem loomi austama ja mõistma. Seega loomaaias elavate loomade vangistus täitis vähemalt minu laste puhul küll õppe-eesmärki. 

Jah, see on küsimus, mille vastus oleneb, millisest vaatenurgast vaatad. 

Ise võtsin seisukoha, et kui loomad juba niigi seal on, siis pigem panustan piletirahaga nende heaolusse ning viin lapsed loomi vaatama.  

***

 

Mina olen Heli Künnapas (40), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (13a, 11a, 9a, 7a ja 3 a).  

 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi
enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu matrjalid. 

 

Kes ja kuidas aitas mul täna ühe hiiglama suure unistuse täita?

Täna on siis see päev, mil sai täidetud üks ülimalt suur unistus. Olen seda nii kaua endaga kaasas kandnud, aga kõik need aastad oli vähemalt üks suur vabandus/põhjendus/põhjus, miks ma seda täita ei saanud.  

Täna aga said kõik vabandused otsa ja jäi üle vaid ... unistus täita.

Täna oli siis päev, mil ma Hasoriga imelise päikeseloojangu poole koppasin ...

Ooook, tegelikult oli see päev, mil me Hasoriga vaikselt mööda maneeži jalutasime ja veidi ka traavisime, aga ... no ega sellest filmilikust kappamisest ka palju puudu ei jäänud ... vist ... 

Minu suur unistus on siis aastaid olnud, et tahaks hobustega ratsutada! Jah, ma olen 5.klassis aastakese kord nädalas ratsutamas käinud. Rohkem kui 20 aastat tagasi USAs olles sain ka tunnikese hobuse seljas veeta. Ja see on kõik. Ülejäänud aja olen sellest lihtsalt unistanud. 

Suurim vabandus/põhjendus, miks see minu jaoks on unistuseks jäänud on olnud mu kehakaal. Teadsin alati, et minu-suurused hobuse selga ei sobi. Ilmselt on see ka õige, sest mõned aastad tagasi näitas kaal vahepeal ka 120 kg. Mingil hetkel sain umbes 8 kg maha stressi vähendamisega. Siis aga oli kõik. Sinna see kaal seisma jäi. Ega stressi ka siis vähemaks ei saanud. 

Jaanuaris aga alustas terviseprogrammi Wildfit 90 järjekordne grupp, millest juhendaja Crystal Ra Laksmi-Ditton lihtsalt ei lasknud mul maha jääda. Aitäh-aitäh-aitäh, Crystal Ra, et mind sellele laevale kaasa võtsid. Ausalt, vana kallast pole juba ammu enam näha ja see on nii äge. Juba 4.aprillil alustab Crystal Ra uue grupiga. Kui tahad selle kohta rohkem lugeda, siis vaata siit: Wildfit 90 aprillis.

Oo, see karussell, mis nende 2,5 kuu jooksul on läbi käidud, on ikka olnud sügavaimatest orgudest kõrgeimate mägedeni. See on olnud imeline eneseavastamise teekond. Wildfit 90 programmi läbimine on omaette unistuste täitmise teema. Ilmselt just tänu sellele programmile suutsin lõpuni kirjutada oma noorteraamatu "Mälestusteta suvi" 2.osa, mida paljud minu käest 2 aasta jooksul korduvalt on küsinud ja mis lugejateni jõuab aprillikuus. Praegu saab seda soodushinnaga tellida kirjastuse kodulehelt. 

Wildfit 90 käigus olen siis jaanuari algusest tänaseni minema saatnud 12 kg varasematel aastatel kogutust, mida mu keha enam ei vajanud. 

Sügisel, kui lapsed Juurimaa tallis ratsutamas käima hakkasid, siis lubasin, et kui kaalun 100 kg, siis hakkan ka ratsutama. 

Sel nädalal jõudis see kaalunumber kätte. No aga ... vabandusi leidus ikka veel ... 

Täna jäi üks poistest haigeks. Nii et üks suurem hobune meie trennis vabanes.

Nii ma siis julgesingi treener Siirile pakkuda, et ... ma ratsutaks ise. Miski minus ootas ikka veel, et tuleb näiteks negatiivne vastus... no et mu vabandused saaksid jätkuda ...

Kussssa sellega. 

No nii ei olnud enam ühtegi takistust. 

Kui olime hobusega maneežil valmis ja lapsed juba ratsutasid, oli veel viimane kõhklus, et ma ju ei saa hobuse selga, sest ta on nii suur ja kõrge ja ... 

"Nüüd!" oli treeneri selge käsk ja ... 

Appi, kui kõrge ja ebakindel seal üleval kõik oli. Ja niiiii äge!!!! Ma tegin seda! Ma päriselt istusin hobuse seljas. 

Tuli meelde tuletada kõik, mida ma sügisest saadik laste kõrvalt näinud ja kuulnud olen ja mida neile ise korrutanud. 

Oo, see oli niiiiii äge! Esiteks teadmine, et ma teen midagi hirrrmus hirmsat. Teiseks teadmine, et tegin ära midagi, mida olin nii kaua oodanud ja mille täitumine tundus nii ebareaalne. 

No igatahes kõik oli äge. Ja hirmus. Hirrrmsalt äge.

Kui siis poole trenni pealt traavima ka saime, siis oli veelgi ägedam tunne (ei tasu vist mainida, et algul oli kasu Joosepist ja Mariast, kes ees traavisid ja kelle järel ma siis oma hobuse "käima" sain ...). 

Tean, et mõnegi jaoks ei ole see mingi eriline saavutus. Minu jaoks aga on mitme ebareaalsena tundunud võimaluse täitumine. Ja seda tänu ... iseendale!!! Jah, kõigi eelduste täitumiseks oli vaja teisi inimesi minu ümber. Aga kui mina oleks teinud teised valikud ja otsused, siis ma poleks kunagi jõudnud terviseprogrammiga Wildfit 90  sellisesse kohta, kus täna olen. Kui ma ise poleks treenerile hullumeelset ideed välja käinud, siis ma poleks sinna hobuse selga jõudnud. Ja no kõik need teised eeldused, mis nendeni üldse viisid ... 

See ei ole uhkustamise jutt. See on teadvustamine, et minust sõltub nii palju. Kui oleksin väikesed sammud tegemata jätnud, oleks suured tulemused tulemata jäänud. Ükskõik, mis edasi saab, see ei muuda seda, mis minu jaoks täna juhtus. 

See mõistmine, et kõik on võimalik, kui ise panustada ja samm sammult oma unistuste poole liikuda, on ülivõimas tunne, mille pealt on lihtne ka järgimis ja uusi unistusi püüda. Selle kõige eelduseks on muidugi, et julged ja oskad unistada. 

Kas sul on oma unistused kirjas? Kas tead, mille poole liigud ja mille täitmine sind õnnelikuks teeks? 

Mina saan täna igatahes ühe unistuse oma nimekirjast maha tõmmata. Nüüd hakkame siis takistussõidu võistlusteks harjutama (eee... ma loodan, et meie ratsutamise treener seda ei loe... ). 

Lähen nüüd naeratan kusagil mujal edasi ...

***

 

Mina olen Heli Künnapas (40), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (13a, 11a, 9a, 7a ja 3 a).  

 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi
enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu matrjalid. 

 

Millise investeeringu peaks igaüks esimesel võimalusel tegema?

Investeerimine on teema, millega paljudel meist seostuvad esimesena börs, aktsiad ning filmiekraanil hulluseni möllavad telefonide otsas rippuvad mehed, kes üksteise võidu karjudes mingeid pakkumisi teevad. Selles mõttes investor sai minust paar päeva tagasi, kui lugesin läbi Taavi Pertmani "Alustava investori käsiraamatu". 

Kuigi see teos julgustas mind klassikalises mõttes investeerimise poole astuma, siis selle teose veelgi suurem väärtus oli mõistmine, et olen siiani aastakümneid investeerimisega tegelenud ja teen seda praegugi. 

Nii julgen ka sulle soovitada, millised on investeeringud, mis igaüks peaks esimesel võimalusel tegema.

Esmatähtsad investeeringud on: 

1) vaimne tervis - see, et suudad oma tundeid mõista ja kontrollida, suudad säilitada meelerahu ning seda vajadusel tekitada, on oskused, millel tegelikult põhineb kõik muu. Sellest algavad inimsuhted ning hakkamasaamine ühiskonnas jne. Investeering, mida vaimsesse tervisesse peaksid igapäevaselt tegema, on igaühe jaoks erinev. Eks see sõltub ka sellest, kui palju pead/tahad igapäevaselt välja võtta. 

Minu investeeringud sellel teemal on kindlasti pikad jalutuskäigud, lugemine, niisama looduses olemine, mediteerimine, hingamisharjutused jms. Kindlasti aitavad mind vaimselt korras hoida ka need raamatud, mida ise kirjutan ehk võimalus ennast vaimselt väljendada ja luua.

2) füüsiline tervis - kui sul keha ei toimi, on väga raske muid eesmärke täita. Meie füüsiline pool on väga palju seotud vaimsega, nii et kindlasti ei aita, kui ühte investeerid väga palju, kuid teise üldse mitte. Mina ise sain ülimalt õpetliku õppetunni kätte viimast korda sel kevadel, kui olin käe-õla-jne valuga mitu kuud nii haige, et isegi igasugused valuvaigistite kombod ei aidanud. Ja siis sain soovituse, et mõtleksin selgeks, millest mu elus suurimad pinged tulevad ning laseks selle lahti. Paari päevaga oli läinud valu, mis ei lasknud voodistki tõusta. Kindlasti ei aita selline suhtumine füüsiliste vigastuste puhul, kuid minu probleem oli mujal. See aga näitas hästi, et kui keha ei toimi, siis jääb ka kõik muu tegemata. 

Minu investeering sellel teemal on hetkel samuti pikad jalutuskäigud, hea meelega jätkan mingil hetkel jõusaalis käimist, kuid see on praegu soiku jäänud. Selleks leiab ka igaüks kindlasti sobiliku viisi ning kellegi teise teed käia ei tasu. 

3) eneseareng- kõigest, mis sul on, on olulisem see, kes sa oled. Seda ei saa keegi ära võtta. Kui kaotad kõik muu, siis kui oled ennast piisavalt arendanud, siis suudad vajaliku uuesti tagasi teenida.  

Minu peamine investeering sel teemal on sel aastal läib lugeda 120 raamatut (pikemalt kirjutan neist blogis Mida Heli luges), vaadata erinevaid enesearengu videoid, osaleda webinaridel jne. 

 

4) perekond - see pole vaid laste sünnitamine või muu suguvõsaga seonduv tegu, mis sinust endast ei sõltu. Perekond püsib, kui sellesse investeerida. On olemas nö püsimaksed ja vabatahtlikud maksed. Laste puhul on püsimaksed näiteks see, et ostad neile süüa, riideid, võimaldad katuse pea kohale jms. Vabatahtlikud maksed on kõik, mida sa ei pea, aga teed ikkagi. Lihtsalt sellepärast, et see parandab perekonnaliikmete omavahelist sidet, toimimist, annab ühiseid mälestusi.  

See on kindlasti valdkond, kus igaüks peab ise mõistma, kui suur ja milline panus peaks olema. See, mis ühe jaoks on ühendav ning liitev, võib teisele hoopis eemalelükkav olla. Minu jaoks on väga olulised ühised retked. Need ei pea üldse mõnda kaugesse kohta viima, eriti praegusel ajal. Aga liikumine ning teise keskkonda saamine on väga liitev. Perekonna teemal muidugi teeme iga päev korduvalt ja korduvalt otsuseid, et kas ja kui palju panustada.

5) ettevõtlus - olen aastaid tundnud süümekaid, et investeerin küll oma firma arengusse, aga ei suuda aktsiaid osta. Alles nüüd sain selgeks, et see ongi ikkagi ju samasugune investeering. Jah, samamoodi tean, et sellega võib ... midagi juhtuda. Aga iga investeering  on risk. Üldtuntud soovitus on, et mune ühte korvi panna ei tasu. Samas kui sul on nii palju mune, et neid jagubki vaid mõne korvi jaoks, siis neid omakorda poolitama hakates kindlasti ei võida. Seega tasub väiksemate võimaluste korral pigem teha ühte asja korralikumalt. Nii ei tunnegi ma enam süümekaid, kui ettevõtlusse investeerin ja oma kirjastust arendan, vaid mõistan, et see ongi samasugune investeering. 

Sel teemal olen viimase aasta jooksul panustanud võõrkeelse kirjandusele laienemisele. See on olnud kulukas, sest õigused tuleb välja osta tihti üle poole aasta enne raamatu ilmumist. Nüüd aga tundub, et investeering on ennast ära tasunud ja ilmunud on juba päris mitu raamatut, mida ise väga naudin ning ka lugejad kiidavad. Järgmised lepingud on tehtud ja jätkame matka.  

***

Raha pole eraldi välja toodud. Samas kui kõik eelnevad on tehtud, siis ongi üldse võimalik raha teenida. Ja samas on raha vaja, et mitmeid neist investeeringutest teha. Terviklikkus.  

Kõige olulisem on aga mõistmine, et need erinevad valdkonnad on vajalikud ning et neisse panustades panustadki enda terviklikkusesse. Samuti ümbritsevasse, sest inimesed, kellel on endaga kõik korras, ei mürgita ümbrust. Olgu siis sõnade või tegudega. Neid valdkondi ignoreerides on väga raske terviklikkust tagada ja seega ka teistele midagi anda. 

Millised valdkonnad lisaks minu poolt nimetatutele sinu arvates esmast investeeringut vajavad?

*** 

Suunamudimise august on mu isiklik väljakutse, mille raames mõtisklen iga päev ühel enesearenguga seotud teemal. Jagan neid mõtteid oma FB grupis Lugedes rikkaks (enese- ja ajajuhtimine). Eesmärk on augustikuu lõpuks selgemaks saada, et kas olen oma eluga õigel teel ning vajadusel liikumissuunda veidi mudida. 

Eelmised postitused sel teemal leiad siit: 

2.08 - Kuidas ja kuhu sa augustiks koos minuga oma elu saad pöörata? 

3.08 - Suunamudimise august: kelleks sa jaguned?  

6.08 Kahtle jälgedes!  

9.08 Suunamudimise august: loe läbi üks lasteraamat!

13.08 Sul pole kontorolli! Lepi sellega!

***

Foto autor Triin Künnapas 

Mina olen Heli Künnapas (39), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 9a, 7a ja 3 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 20 raamatu (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

 

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Eriline tähelepanu on noorteraamatutel ning ajaviitekirjandusel. Suviti korraldan lastelaagreid. 

 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

Suunamudimise august: kelleks sa jaguned?

Ojaa, ma olen vägagi teadlik, et ilmselt pole see keeleliselt absoluutselt õige viis seda küsimust esitada. Aga no mitte kuidagi teisiti ka ei saa. Minu vabandused! 

Hea uudis on, et täna jalutades mõtlesin välja, mis see on, mida ise augustikuu jooksul teha püüan ja millisele retkele teid kaasa kutsun: suunamudimine! Nagu eile kirjutasin, siis ei arva ma midagi mõttest, nagu enda elukorralduse ülevaatamine peaks alati olema uue lehekülje pööramine või uue suuna valimine. Suures plaanis olen ju praeguse teega rahul. Seega see, mida teha on vaja, on lihtsalt suunda mudida.

Nii et tänane küsimus on: kelleks sa jaguned? 

Üheltpoolt oleme kõik tervikud. 

Teisalt jaguneb meie päev paljude rollide ning nendes rollides täidetavate ülesannete vahel. 

Esimene ülesanne ongi seega mõista, et millised on sinu elus kõige olulisemad rollid? Mis on need valdkonnad, mille vahel ennast jagad?

Siinkohal pole vaja ametinimetust leida igale liigutusele, mida oma elus teed. Vastupidi- oluline on üldistada. Leida ühisnimetus. Välja valida kõige olulisemad. 

Täidame kõik oma eludes paljusid rolle, kuid selleks, et suunal püsida, on oluline leida kõige olulisemad ning neile erilist tähelepanu pöörata. 

Mina selgitasin enda põhilisemad rollid välja juba aastaid tagasi. Need on suht muutumatuks jäänud tänase päevani. 

Minu kõige olulisemad rollid on:

- kirjanik

- kirjastaja

- koolitaja

- mina ise (isiklik!)

- pereliige

Selle nimekirja järjekord pole oluline, kuigi kui oma rolle loetlen, olen alati just seda järjekorda kasutanud. Praegu mõistsin, et olen oma rollid lihtsalt tähestikulisse järjekorda seadnud. 

Miks pole järjekord oluline? Kas tõstan sellega töö pereelust kõrgemale? 

Fakt on see, et me kõik jagame oma päeva erinevate rollide vahel. Mõnikord on üks olulisem, teinekord teine. Sellepärast poelgi tähtis, mis järjekorras neid nimetada. Mõistes, et praegu on üks roll olulisem, saan endale armu anda ja ei pea paanitsema, et teises rollis samaaegselt ei suuda endast maksimumi anda. Ja see on ok.

Kindlasti on rolle, mille ülesandeid saab samaaegselt täita. Näiteks koeraga jalutades läheb mõte lendama ning loovad ideed tulevad nii kirjanik-, kirjastaja- kui ka koolitaja-Heli jaoks. Lastega jalutades on see keerulisem, sest neid jalutuskäike saadavad nii sisutihedad vestlused, et mõtlemiseks eraldi aega ei jää. Samas annavad sellised jalutuskäigud ikkagi tihtilugu kirjanik-Helile uusi ideid.  

Kui uus raamat on valmimas, siis olen kindlasti suuremalt jaolt kirjanik-Heli ja ülejäänud pere peab veidi rohkem ise endaga hakkama saama. 

Regulaarselt tean, et pean leidma ka isiklikku aega. Isegi kui kirjanik-, kirjastaja- või pereliige-Heli peaks midagi muud tegema, siis tean, et ka isiklikule rollile tuleb tähelepanu pöörata. Ja see ei tule millegi muu arvelt. Selles mõttes, et sel hetkel, kui otsustan midagi endale teha, võib tunduda, et mõni teine roll jääb mingist osast mu ajast ilma. Lõpuks aga võivavad kõik, kui suudan kõik rollid tasakaalus hoida.

Nii et oluline pole see, et igal päeval igas rollis võrdselt aega kulutaksin ja panustaksin. Oluline on tasakaal. Mõistmine, et kui mingil perioodil panustan ühes rollis rohkem, siis mingi aja pärast jällegi teises. 

Enda põhiliste rollide mõistmine aitab kaasa lagunemise vältimisele. Meil kõigil on veel palju rolle, mida võiks täita, aga tasakaalu mõttes poleks see mõttekas. Kui ma oma aega planeerin, siis praegu küsin endalt, et millisele rollile täna rohkem tähelepanu pööran. 

Kui minu teele tulevad ette uued teemad, küsimused, võimalused, probleemid, ettepanekud, siis on aeg mõelda, et kas ma ikka pean ja saan seda teed minna? Ehk et ümbritsev võiks meid tükkideks kiskuda tuhandete rollide vahel. Minu igapäevane valik on see, et millistele rollidele aega pühendan ja kas lasen ennast tükkideks kiskuda või keskendun vajalikele suundadele ning annan neis panuse, mis maailma paremaks muudab. 

Millised on umbes 4-5 põhilist rolli, mida sina oma elus täidad või täitma peaks, et tunneksid iga päeva lõpus, et oled seda aega parimalt kasutanud?  

 

***

Suunamudimise august on mu isiklik väljakutse, mille raames mõtisklen iga päev ühel enesearenguga seotud teemal. Jagan neid mõtteid oma FB grupis Lugedes rikkaks (ense- ja ajajuhtimine). Eesmärk on augustikuu lõpuks selgemaks saada, et kas olen oma eluga õigel teel ning vajadusel liikumissuunda veidi mudida. 

Eelmised postitused sel teemal leiad siit: 

2.08 - Kuidas ja kuhu sa augustiks koos minuga oma elu saad pöörata? 

 

***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (39), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 9a, 7a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 20 raamatu (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

 

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Eriline tähelepanu on noorteraamatutel ning ajaviitekirjandusel. Suviti korraldan lastelaagreid. 

 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

Millist autorenti eelistada, kui otsid 7-kohalist liikumisvahendit?

Taas soovituste otsingul. Teemaks ikka auto! 

Nimelt olen siis taas liikumisvahendi otsingul. Praeguseks on selge, et ilmselt on hetkel kõige mõistlikum auto pikaajalise rentimise peale mõelda. Uue auto ostmiseks hetkel võimekust ei ole. Kasutatud auto puhul on töökojast töökotta sõitmine läbi proovitud ja seda ka enam teha ei taha. Maal elades ei ole tore, kui oled äkitselt keset külma talve lastega üksinda kodus vangis, sest autol mingi jupike lõhkeb ja sul pole kellegi poole pöörduda. Nii tundubki auto rentimine hetkel mõistlik mõte.  

Olukorra teeb keeruliseks see, et vaja on 7-kohalist autot, milles on lubatud vedada ka lemmikloomi. Ehk ühte koera. 

Olen igasugused rendifirmade lehed läbi tuuseldanud. Autolevi pakkumised samuti. Viimasel on siis eraisikute pakkumised. Rendifirmade puhul on minu jaoks keeruline läbisõidupiirang. Ma tõesti kasutan autot sõitmiseks, mitte niisama parkimiseks. Eriti suvel ... ja eriti kooliajal ... ja .. ehk igal ajal ...  Autolevi puhul tekitab veidi kahtlust, et kas kõik on ikka nii, nagu lubatud?

Enne lõpliku otsuse tegemist aga tahakski ka teiste kogemusi kuulda, et milliseid pikaajalise autorendi võimalusi olete kasutanud? Keda ja miks peaks eelistama? 

Kuna ma enne ise pikaajalist autorendi võimalust kasutanud ei ole, siis ei tea, et kas äkki jätan midagi vaatamata või kaalumata.

Nii et palun jaga oma kogemust auto pikaajalise rentimise teemal ja aita meil üks mure lahendada. Kirjutada saad mulle FBs või helikunnapas@gmail.com. See annaks kohe hunniku aega, et kõigi teiste tööde ja tegemistega tegeleda ning omakorda teistele kasulik olla. 

Aitäh!!!

 

***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (39), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 8a, 7a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 20 raamatu (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

 

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Eriline tähelepanu on noorteraamatutel ning ajaviitekirjandusel. Suviti korraldan lastelaagreid. 

 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

10 aastat minemisi ja tulemisi ehk kolimise aastapäev

Täna on taas meenutamise koht. Seekord täitus 10 aastat päevast, mil kolisime kahe väikese lapsega majja, kus polnud vett ning ... põhimõtteliselt ka mitte midagi muud. 

Ühelt poolt on see aeg imekiiresti möödunud. Samas aga on neisse aastatesse mahtunud väga palju minemisi ja tulemisi. 

See on olnud hea põhjus vähemalt kord aastas üks postitus kirjutada... ja mõnel aastal olen seda võimalust isegi kasutanud.  

Eelmistest aastatest olen kirjutanud sellised meenutused: 

15.mai 2020 9 aastat elu oma kodus

15.mai  2016 5 aastat elu omas kodus

Sel aastal on pildid aga sellised: 

Selles "lillepotis" oli 5 võõrasema. Täna hommikul oli veel kolm neist elusad. Minu koerabeebi elab oma esimest kevadet, nii et lilled on talle täitsa uus teema. Johanna (peaaegu 3a) on nüüd ka koerabeebiga mingi hingesuguluse leidnud ja täna ma enam polnudki kindel, kumb need lilled tegelikult välja kaevas.

Koeri ja beebisid on tulnud ... koeri ka läinud ... Läbi aastate on koerte pärast lilli ja puid läinud... samuti jalanõusid, auto käru konkse jms. Need mõned lilled pole hetkel tõesti suurimad kaotused, mis koerabeebide kaudu on tulnud. Ei taha küll ära sõnuda, kuid tundub, et seekord see koostöö meil  täitsa toimib ning need mõned lilled ... noh ... jätkan istutamist ja... tagasi istutamist. 

Lapsed on ka vahepeal suureks kasvanud ning otsustasid iseseisva elu peale minna. Selleks ehitasid nad maja otsa endale oma kodu. Eks ühel päeval on ju kõigil aeg minna ... kuigi mõnikord nad räägivad, et ei koli kunagi minema... teine kord aga lubavad varsti osta matkaauto ning maailma rändama minna...

Nii väikseid lapsi nagu Mathias ja Joosep olid siia majja kolides, meil enam polegi. Ühelt poolt on kahju, aga teisalt on ikka hea elada küll, kui kõigil juba mõistus peas... mitte, et see alati küll elu lihtsamaks teeks.

Aastate jooksul on siia istutatud nii lilli kui puid. Kasvavad. Ja samas on ikka metsikult pikk aeg, enne kui sa oma tegemiste tulemusi näed. Mõtlemiskoht on see, et kas mingi lill või puu on sellest väärtuslikum, kuna olen selle ise mulda pannud? Või ei tohiks sellesse kinni jääda? 

Samas oleme ise suure koguse puid maha võtnud... mille ilmselt keegi on kunagi istutanud. Palju lilli on ehituse tõttu või muudel põhjustel surma saanud. Neid, mille eest ka keegi kunagi hoolitses....

Minu kastaniistandus on armas ja kurvastav. Korjasin need kastanimunad Pärnu-Jaagupi muusikakooli nurgal olnud kastani alt. Ikka siis, kui lapsi tundidest ootasin. Tegin seda ju aastate jooksul ikka vääääga väga palju tunde. Tahtsin endale ka ühe musikaalse kastani kasvatada. Ma ei teadnud, et kõik need paarkümmend kastanit kasvama lähevad. Sel aastal tuleb kindlasti nad nüüd laiali istutada. Tuleks ...

Muusikakooliga on aga lugu nüüd nii, nagu on.... minejaid on seal ikka mitmeid...  ja muusikakooli nurgal olnud kastan on ka tänaseks päevaks maha võetud. Nii et ei teagi, kas need minu kastaniistanduse kastanid üldse ongi veel muusikapuud ja tore side, nagu ma tahtsin...

Parim päev igal kevadel on see, kui saab muru niitma hakata... või noh, sel aastal algas see kohe silo tegemisega. Aga olid need alles mõnusad 10 000 sammu. 

Kõige ilusamad nartsissid elavad meil kuuseheki taga. Ehk aiast väljas. Need on sinna ise tekkinud. Ilmselt on aeda koristades koos prügiga mõned lillesibulad ära visatud ja nii nad endale uue elupaiga on leidnud. Aias ümberistutatud nartsissid pole siiani mul nii hästi õitsema hakanud. 

Ja siis tulebki mõelda, et kas on üldse kõike vaja juhtida, korraldada ja "õigesti teha"? Mõnikord on metsik isekulgemine hoopis paremini toimiv.

Aastate jooksul olen püüdnud aeda kujundada. See on üks lilledest, mille olen kellegi teise aiast saanud. Sellised kingitused teevad alati südame soojaks ning lillede rändamine on kuidagi siduv. Ja samas lahutav. Isegi juuri pidi maa sees olevad lilled ei jää igaveseks ühte kohta pidama. Samas võib ühes kohas kasvanud lille jätkuda oma ilu levitama kõikjale, kui seda õigesti jagada.

Taas üks pikaajaline projekt- jasmiin, mille taustal iga lasteaia lõpetajaga pilti oleme teinud. Christianiga, kes sel aastal lõpetas, aga mitte. Tema pidu oli kuu aega varem kui tavaliselt. Nüsisin selle põõsa paar aastat tagasi väiksemaks. Eelmisel aastal oli see alles väga kole. Nüüd hakkab ilusaks minema. 

Mõnikord ongi nii, et selleks, et toimuks areng ilusama poole, tuleb kõigepealt taim väikseks ja koledaks nüsida, et ta saaks uusi võrseid ajama hakata. Pikemas perspektiivis on see ilus, aga oska vaid oodata ja näha seda, mis seal VÕIKS olla. 

Kasvuhoones on ka juba elu. Mitte küll päris selline, mis seal olema peaks... aga tegelen. Sel aastal on plaanis ikka hakkama saada. Kunagi olin ma väga kasvuhoone vastane. Siis aga lapsed kasvasid ja tuli tuhin ikka kasvuhoonetamist proovida. Paar aastat läks väga hästi. Siis Johanna ootamise suvel oli kogu suve pilt selline, nagu praegu. Eelmisel suvel sain korda poole kasvuhoonest. Seekord on plaanis kõik korda teha. 

Kasvõi juba sellepärast, et lapsed tahavad üha rohkem ise proovida ja teha. Mingi maaelu kogemuse võiksid nad ju ikka lõpuks saada...

Ja siis seisavad siin puud, mis pole küll ülimalt vanad, aga vaatavad itsitades seda minemist ja tulemist pealt ja mõtlevad, et tehti siin enne meid ja tehakse ka pärast meid ... ja see, mida täna teeme, on tegelikult suures osas 47 aasta pärast unustatud... või äkki isegi juba 25... või 6... 

Sest nii lihtsalt on ...

Siit õuest olen aga saanud mitmedki raamatute ideed. Kõige otsesemalt müstilise lasteraamatu "Kolme pärna saladus" mõtte ja ka kaanepildi.  Raamatut "Kolme pärna saladus" kirjutada aitas näiteks torm, mis murdis õunapuult suure oksa. Loomulikult aitas see lahendada ühe olukorra raamatus, mida ma ise välja mõelda ei suutnud. Nii ongi ring täis - raamatud aitavad mul siin elada, siinne elu annab materjali raamatuteks. 

Ja nii see elamine ja õppimine käibki. Minemiste ja tulemiste tähe all.  Suurim oskus on igal hetkel mõista, mida endaga kaasas pead kandma ning mida mitte.  

Jätkame õppimist! 

***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (39), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

 

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com