10 aastat minemisi ja tulemisi ehk kolimise aastapäev

Täna on taas meenutamise koht. Seekord täitus 10 aastat päevast, mil kolisime kahe väikese lapsega majja, kus polnud vett ning ... põhimõtteliselt ka mitte midagi muud. 

Ühelt poolt on see aeg imekiiresti möödunud. Samas aga on neisse aastatesse mahtunud väga palju minemisi ja tulemisi. 

See on olnud hea põhjus vähemalt kord aastas üks postitus kirjutada... ja mõnel aastal olen seda võimalust isegi kasutanud.  

Eelmistest aastatest olen kirjutanud sellised meenutused: 

15.mai 2020 9 aastat elu oma kodus

15.mai  2016 5 aastat elu omas kodus

Sel aastal on pildid aga sellised: 

Selles "lillepotis" oli 5 võõrasema. Täna hommikul oli veel kolm neist elusad. Minu koerabeebi elab oma esimest kevadet, nii et lilled on talle täitsa uus teema. Johanna (peaaegu 3a) on nüüd ka koerabeebiga mingi hingesuguluse leidnud ja täna ma enam polnudki kindel, kumb need lilled tegelikult välja kaevas.

Koeri ja beebisid on tulnud ... koeri ka läinud ... Läbi aastate on koerte pärast lilli ja puid läinud... samuti jalanõusid, auto käru konkse jms. Need mõned lilled pole hetkel tõesti suurimad kaotused, mis koerabeebide kaudu on tulnud. Ei taha küll ära sõnuda, kuid tundub, et seekord see koostöö meil  täitsa toimib ning need mõned lilled ... noh ... jätkan istutamist ja... tagasi istutamist. 

Lapsed on ka vahepeal suureks kasvanud ning otsustasid iseseisva elu peale minna. Selleks ehitasid nad maja otsa endale oma kodu. Eks ühel päeval on ju kõigil aeg minna ... kuigi mõnikord nad räägivad, et ei koli kunagi minema... teine kord aga lubavad varsti osta matkaauto ning maailma rändama minna...

Nii väikseid lapsi nagu Mathias ja Joosep olid siia majja kolides, meil enam polegi. Ühelt poolt on kahju, aga teisalt on ikka hea elada küll, kui kõigil juba mõistus peas... mitte, et see alati küll elu lihtsamaks teeks.

Aastate jooksul on siia istutatud nii lilli kui puid. Kasvavad. Ja samas on ikka metsikult pikk aeg, enne kui sa oma tegemiste tulemusi näed. Mõtlemiskoht on see, et kas mingi lill või puu on sellest väärtuslikum, kuna olen selle ise mulda pannud? Või ei tohiks sellesse kinni jääda? 

Samas oleme ise suure koguse puid maha võtnud... mille ilmselt keegi on kunagi istutanud. Palju lilli on ehituse tõttu või muudel põhjustel surma saanud. Neid, mille eest ka keegi kunagi hoolitses....

Minu kastaniistandus on armas ja kurvastav. Korjasin need kastanimunad Pärnu-Jaagupi muusikakooli nurgal olnud kastani alt. Ikka siis, kui lapsi tundidest ootasin. Tegin seda ju aastate jooksul ikka vääääga väga palju tunde. Tahtsin endale ka ühe musikaalse kastani kasvatada. Ma ei teadnud, et kõik need paarkümmend kastanit kasvama lähevad. Sel aastal tuleb kindlasti nad nüüd laiali istutada. Tuleks ...

Muusikakooliga on aga lugu nüüd nii, nagu on.... minejaid on seal ikka mitmeid...  ja muusikakooli nurgal olnud kastan on ka tänaseks päevaks maha võetud. Nii et ei teagi, kas need minu kastaniistanduse kastanid üldse ongi veel muusikapuud ja tore side, nagu ma tahtsin...

Parim päev igal kevadel on see, kui saab muru niitma hakata... või noh, sel aastal algas see kohe silo tegemisega. Aga olid need alles mõnusad 10 000 sammu. 

Kõige ilusamad nartsissid elavad meil kuuseheki taga. Ehk aiast väljas. Need on sinna ise tekkinud. Ilmselt on aeda koristades koos prügiga mõned lillesibulad ära visatud ja nii nad endale uue elupaiga on leidnud. Aias ümberistutatud nartsissid pole siiani mul nii hästi õitsema hakanud. 

Ja siis tulebki mõelda, et kas on üldse kõike vaja juhtida, korraldada ja "õigesti teha"? Mõnikord on metsik isekulgemine hoopis paremini toimiv.

Aastate jooksul olen püüdnud aeda kujundada. See on üks lilledest, mille olen kellegi teise aiast saanud. Sellised kingitused teevad alati südame soojaks ning lillede rändamine on kuidagi siduv. Ja samas lahutav. Isegi juuri pidi maa sees olevad lilled ei jää igaveseks ühte kohta pidama. Samas võib ühes kohas kasvanud lille jätkuda oma ilu levitama kõikjale, kui seda õigesti jagada.

Taas üks pikaajaline projekt- jasmiin, mille taustal iga lasteaia lõpetajaga pilti oleme teinud. Christianiga, kes sel aastal lõpetas, aga mitte. Tema pidu oli kuu aega varem kui tavaliselt. Nüsisin selle põõsa paar aastat tagasi väiksemaks. Eelmisel aastal oli see alles väga kole. Nüüd hakkab ilusaks minema. 

Mõnikord ongi nii, et selleks, et toimuks areng ilusama poole, tuleb kõigepealt taim väikseks ja koledaks nüsida, et ta saaks uusi võrseid ajama hakata. Pikemas perspektiivis on see ilus, aga oska vaid oodata ja näha seda, mis seal VÕIKS olla. 

Kasvuhoones on ka juba elu. Mitte küll päris selline, mis seal olema peaks... aga tegelen. Sel aastal on plaanis ikka hakkama saada. Kunagi olin ma väga kasvuhoone vastane. Siis aga lapsed kasvasid ja tuli tuhin ikka kasvuhoonetamist proovida. Paar aastat läks väga hästi. Siis Johanna ootamise suvel oli kogu suve pilt selline, nagu praegu. Eelmisel suvel sain korda poole kasvuhoonest. Seekord on plaanis kõik korda teha. 

Kasvõi juba sellepärast, et lapsed tahavad üha rohkem ise proovida ja teha. Mingi maaelu kogemuse võiksid nad ju ikka lõpuks saada...

Ja siis seisavad siin puud, mis pole küll ülimalt vanad, aga vaatavad itsitades seda minemist ja tulemist pealt ja mõtlevad, et tehti siin enne meid ja tehakse ka pärast meid ... ja see, mida täna teeme, on tegelikult suures osas 47 aasta pärast unustatud... või äkki isegi juba 25... või 6... 

Sest nii lihtsalt on ...

Siit õuest olen aga saanud mitmedki raamatute ideed. Kõige otsesemalt müstilise lasteraamatu "Kolme pärna saladus" mõtte ja ka kaanepildi.  Raamatut "Kolme pärna saladus" kirjutada aitas näiteks torm, mis murdis õunapuult suure oksa. Loomulikult aitas see lahendada ühe olukorra raamatus, mida ma ise välja mõelda ei suutnud. Nii ongi ring täis - raamatud aitavad mul siin elada, siinne elu annab materjali raamatuteks. 

Ja nii see elamine ja õppimine käibki. Minemiste ja tulemiste tähe all.  Suurim oskus on igal hetkel mõista, mida endaga kaasas pead kandma ning mida mitte.  

Jätkame õppimist! 

***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (39), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

 

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com