Kes ja miks peaks päästma eesti kirjanduse?

Paberraamatute ning üldisemalt eesti kirjanduse tulevik on teema, millest on palju kirjutatud ning kirjutatakse kuni ... ma nüüd ei teagi, kas päästmiseni või hääbumiseni. Keegi ei tea. 

Tänane emakeelepäev on hea aeg, et taas küsida, et kes ja miks peaks päästma eesti kirjanduse? 

Minu esimene raamat ilmus 13 aastat tagasi veebruarikuu algul. Selleks oli noorteraamat "Lõpupidu". Tänaseks päevaks olen 34 avaldatud raamatu autor. Samuti olen sellest aastast Eesti Kirjanike Liidu liige. Mitu aastat tagasi lõime koos teiste autoritega Eesti Noortekirjanduse Ühingu. Jah, ma olen väga huvitatud, et eesti kirjandus säiliks ning enda arust panustan sellesse järjepidevalt. Selle lõiguga olen loodetavasti ka oma järgmistele sõnadele õiguspärasuse andnud. 

Samal ajal ajab mind alati urisema see, kui avaldatakse järjekordne teavitus sellest, et eesti kirjanduse väljavaated on kurvad ning see on hääbumas. 

Eesti kirjanduse üle kurvastamise asemel tunnen, et võiksime üheskoos rohkem mõelda, mida saaks teha, et seda päästa. 

Mina omalt poolt teen eesti kirjanduse päästmiseks selliseid asju: 

- käin koolides, lasteaedades ja raamatukogudes lugejatega kohtumas - olgu, mõnikord on need lihtsalt inimesed (eriti koolides), kes on sunniviisiliselt mind kuulama saadetud ... ja vahel on nad tulnud küll vahatahtlikult, aga seetõttu, et siis saab mõnest keerulisest tunnist ära, aga ... enamasti tullakse kuulama ikkagi vabatahtlikult. 

Ühel hiljuti koolis toimunud kohtumisel suutsin lastes raamatuhuvi tekitada lihtsalt olemasoluga. Nimelt kohtusin pärast suuremate klasside lastega kohtumist koridoris algklasside lastega, kellele siis öeldi, et ma olen kirjanik ja ... lastel oli nii hea meel "päris kirjanikuga" kohtuda, et nad jooksid kohe kooli raamatukogusse mu raamatuid otsima. Nii armas kogemus! 

See, et pärast kohtumist mitmedki osalejad raamatukogust kohe mu teoseid kaasa haaravad, on aga tavapärane. Ja kui nad loevad minu raamatuid, siis on selge, et igal juhul loevad nad edaspidi ka rohkem teiste autorite raamatuid. 

- räägin teemast "kooli kohustuslik kirjandus" - eesti kirjanduse päästmise teemaga on minu arust täiesti vastuolus range kohustusliku kirjanduse nimekiri, mille järel tehakse lastele valikvastustega test. Kui testis vastuseid ei tea, siis poleks sa nagu raamatut lugenudki. See on kõige suurem kuritegu, mida minu arust saab lugemise ja kirjanduse suhtes teha. Aga see käib jätkuvalt nii. 

See on minu igapäevane võitlus, et ma õpetan aastaid oma lapsi lugema ning siis saavad nad kohustusliku kirjanduse vastamisel halbu hindeid, sest ei mäleta, mida tegelane kusagilt kivi pealt leidis või mis värvi taskurätik tal käes oli. 

Sellele järgnebki laenutatud raamatute edetabel, mille järel rõõmsalt arvutletakse tipus olevate raamatute kui noorte lemmikraamatute üle, selle asemel, et tunnistada, et need on õpetajate valikud koolis. Kui noored neid nimekirju vaatavad, ei saa nad ühtegi lugemissoovitust noorelt-noorele. Aga seda teeme meie - täiskasvanud, kes saame kujundada keskkonda, mis ka noored lugemise juurde tooks ja jätaks. 

Kõige hullem asi, mida öelda, on halvustamine, et noored loevad inglise keeles ning välisautorite teoseid. Halvustada loetut, selle asemel, et rõõmustada lugevate laste üle, on suurim kuritegu ka eesti kirjanduse suhtes. 

Lugemine on lugemine! 

- lõin FB grupp "Päästa (maa)raamatukogu seda külastades" - raamatukogude sulgemise teema on ikka aegajalt õhus. Või õigem oleks öelda, et kusagil on mõne raamatukogu kohta selline jutt ikka üleval. Kusagil mõned sulgetaksegi. Enamasti põhjuseks ikka nii lugejate kui laenutuste vähenemine. Siis tuleb inimestel meelde, et pole ammu oma kohalikus raamatukogus käinud. Mina sooviks, et me järjepidevalt meeles peaks, et laenutuste arv on raamatukogudes alati oluline ning seega kui soovid raamatukogude olulisust märkida, siis tasub neid külastada juba siis, kui pole veel juttu, et su kohalik raamatukogu varsti kinni pannakse. 

See on muidugi ka teema, mida käsitlen oma järgmises romantilises lühiromaanis "Raamatukogu viimased päevad". Praeguse seisuga ilmub see aprillis ning raamatut saab soodsamalt ette tellida SIIT. 

- osalen aktiivselt FB "Lugemise väljakutse" grupi tegevuses - Tiina Liinak´u loodud grupp on ülihea näide sellest, kuidas lugemise üle rõõmustada ja seda levitada. See on grupp, kus kuuleb vingumist "oli sul nüüd vaja sellest raamatust rääkida. Nüüd mul jälle uus teos lugemisnimekirjas juures". Ehk siis vingumine grupis toob tegelikult lugejaid juurde. 

Väljakutsed on hea viis teha rohkem seda, mida sa niigi teha tahaksid. Nii olen minagi aastaid sealsetes väljakutsetes osalenud, kuigi positiivselt lõpetanud pole vist ühtegi. See ei tähenda, et ma poleks piisavalt raamatuid lugenud, vaid et pole lugenud kõiki, mida väljakutse raames tuleks lugeda.  Väljakutsete mõte minu jaoks on see, et kui nii jõuab mu lugemislauale mitmeid raamatuid, mida muidu ehk ei loeks. Iga uus kogemus aga avardab taas piire. Turvalises alas püsides ei pruugigi teada saada, et sellest väljapool on veel midagi toredat. 

Minu loetud raamatutest leiad kokkuvõtted siit: Heli lugemisblogi. 

Raamatuarvustustele lisaks räägitakse grupis ka niisama raamatujuttu ja need arutelud on alati samuti põnevad. Kokkuvõtlikult on aga selge, et "Lugemise väljakutse" grupp on paljudele raamatutele ja seega ka kirjandusele üldisemalt tähelepanu juurde toonud. 

- rõõmustan inimeste üle, kes loevad 400 raamatut aastas - aasta algul toodi ka meedias välja inimesi, kes eelmisel aastal palju lugesid. No ja mis läks lahti? Intervjuu inimesega, kes luges aasta jooksul 400 raamatut, sai vihaseid kommentaare  teemadel, et see pole võimalik ja nii ei saa lugemiselamust jne.  

Minu Goodreadsi sõbralistis on inimeste lugemise aastaeesmärgid keskmiselt 50-150 raamatut aastas. See tähendab, et palju on ka neist all- või ülevalpool, kuid enamik seal keskel. Seepärast oli minu jaoks suur üllatus lugeda, et keskmine eestlane loeb 10 raamatut aastas. Veelgi kurvem aga näha, et on inimesi, kes hakkavad halvustama seda, kui keegi loeb 400 raamatut aastas. Mul on päriselt hea meel, kui keegi nii palju teoseid läbi paitab - nii silmade kui südamega. 

- pean lugemisblogi - nagu juba eelpool kirjutasin, siis mõtted ja arvamused minu loetud raamatutest on näha lugemisblogis Mida Heli luges. Olen seda pidanud umbes 18 aastat ehk ajast, mil ise koolis õpetajana töötasin. Tol ajal andsin õpilastele lugemiseks raamatuid ja siis tundsin, et peaksin nagu kuidagi näitama või tõestama, et ka ise raamatuid loen. See oli tunne, mille pealt mu lugemisblogi alguse sai. 

Praeguseks on see aga minu jaoks oluline viis, kuidas mõtted lugemisest ja raamatutest laiemalt teele saata. Iga blogija või muul viisil raamatutest kirjutaja ju seda teebki - levitab raamatut. See ei tähenda, et kõigist raamatutest peaks kõigil sama arvamus olema, aga see, et raamatutest räägitakse, viib nad ikkagi lähemale inimestele, kelle jaoks just selle raamatuni jõudmine on eluliselt oluline. 

Raamatuid ilmub päris palju ja seega on raske valida. Nii võivad head teosed peitu jääda, kuna ei saa kõlapinda. Seda olulisem, et igaüks ütleks, mis just sulle meeldis ning jagaks mõtteid loetust. Pole vaja karta, et "minu loetu pole piisavalt sügav või keeruline tekst". Lugejaid on erinevaid, seega kui sina oma head kogemust ei levita, jääb kellelegi elumuutev lugemiselamus saamata. 

Tagasi algusse: kes ja miks peaks päästma eesti kirjanduse? 

Vastus: eesti kirjanduse päästame kõik meie, kes me loeme ja kirjutame ning sellest räägime. Iga kord, kui jagad kaasahaaravat arvustust loetud raamatust, ongi see eesti kirjanduse päästmine. Iga kord, kui märgid Goodreadsis, et oled raamatut lugenud ning lisad kasvõi mõne lausega, mida sellest arvad, siis päästadki eesti kirjandust. 

Eesti kirjandust päästab selle üle rõõmustamine.  

Samuti ei peagi ju kõik teosed ja kõik kirjanikud igale ajale sobima. Kui kirjutad teoseid, mis praeguse aja lugejaid ei kõneta ning eelmist põlvkonda, kes seda mõistaks, ei ole, siis ongi loomuliku, et su lugejate arv langeb. 

Nii soovin kõigile toredat emakeelepäeva! Tee täna emakeelele kingitus sellega, et loed mõnda ilusat emakeelset raamat!  

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 13a, 11a, 9a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Mis on minu kui kirjanik Heli Künnapase sõnum tänasel eesti kirjanduse päeval?

Mul on ülimalt hea meel, et meil on nüüd olemas eesti kirjanduse päev. Tähistatakse ju igasuguseid ... no tõesti IGAsuguseid päevi, aga meie kirjandus polnudki nagu siiani lippude lehvitamist väärt. Nüüd siis on. Rohkem kui 30 avaldatud raamatu autorina ning loomulikult lugeja ning lihtsalt inimesena on mul selle üle ülimalt hea meel. 

30.01.2023 Tallinna Keskraamtukogus (foto Kaire Kannistu)

Minul oli täna imeline võimalus esimest eesti kirjanduse päeva tähistada Eesti Keskraamatukogus, kus esinesin kahele seitsmendike klassile. See oli tõsiselt mõnus kohtumine, kus kindlasti leidus ka neid, kes haigutasid, aga tavapärasest rohkem oli noori, kes kaasa mõtlesid, küsisid ning pärast ka lugemissoovitusi küsima tulid. 

Kohtumise käigus rääkisin niigi mitmetest eesti autorite nooteraamatutest, mida peale enda omade samuti lugeda soovitan, aga see oli nii vahva, kuidas tuldi pärast veel täpsemalt juurde küsima. 

Mis on aga minu kui kirjaniku sõnumid ja mõtted, mida tunnen, et tänasel eesti kirjanduse päeval võiks levitada?

25.01.2023 raamatuesitlusel (foto Pille Väljataga)

• Meie eestikeelne lugejaskond on väike. Seega teadlik eesti kirjanduse säilitamine ja päästmine on oluline. Tänasel noortega kohtumisel sain taaskord kinnitust, et juba7.klassis peame kirjanikena konkureerima kogu maailma autoritega, sest noored loevad rahulikult ka inglise keeles. Seega pole eesti kirjandus (eriti noorteirjandus!) valdkond, kus saaks lootma jääda, et vaid ostja rahakott paneb asjad paika ning suunab turgu.  

• Pole olemas mitte lugevaid inimesi. On inimesed, kes pole jõudnud oma õige raamatuni. Taaskord mõte, mis eriti noortega kohtudes saab alati kinnitust. Tänagi kuulsin lugusid, kuidas noorest, kes polnud aastaid lugeja, sai ühe hea raamatu leidmise järel aktiivne raamatusõber. Ja millised maailmad raamatute kaudu avanevad ... Milleks inimesed neist ilma jätta? 

• Jagamine on hoolimine! Loetud raamatutest muljeid jagades teed järgmise inimese jaoks lihtsamaks selle, et ta oma õige raamatuni jõuaks. Raamatumuljete jagamine ei pea raamatule alati uusi lugejaid tooma. Mõnikord ongi vaja mõnda inimest hoopis hoiatada, nii et ta mõnest raamatust mööda läheks. Iga raamatu ja autori jaoks on aga oluline, et temast räägitakse. Nii et kui loed head raamatut, siis jaga muljeid. See ei tähenda, et kõigil teistel peaks sinuga samad emotsioonid tekkima, aga see annab ka järgmistele inimestele valiku ostustada, kas talle võiks see raamat meeldida. 

• Osta ja laenuta eesti kirjandust! Tean, et raamatud on kallid. Samas, nagu mainisin, ilma teadliku toetamiseta me seda laeva vee peal ei hoia. Meist paljude jaoks poleks see probleem, sest rahvusvaheliste teoste kättesaadavus ei jätaks inimesi lugemiselamusteta. Aga kas see on see, kuidas oma keelt ja kultuuri hoiaksime? Raamatukogust laenutamine ei maksa midagi (kui raamatud õigel ajal tagasi viid ning viiviseid maksma ei pea!), seega sellisel viisil saab igaüks toetada.
  

Ütlen veelkord, et mul on tänase päeva üle ülimalt hea meel. Samuti on alati hea meel kuulda lugejatelt, mida minu teosed neile on andnud. Samas on hea ka kuulda, kui mõne lugeja jaoks on hoopis kellegi teise teosed need, mis aitavad enda elus selgust saada. Raamatud on lihtsalt kõige kiirem viis seigelda, rännata, vajalikke teemasid selgeks saada, oma mõtetes selgust luua. Nii jätkan mina kindlasti seda eesti kirjanduse edasiviimises osalemist nii kirjaniku kui kirjastajana ja loodan, et ka sina oled jätkuvalt selles osaline. Kui palju ja millisel viisil, eks see on juba su enda valik. 

Mõnusat pidupäeva ning leia endale siis täna lugemiseks üks vahva eesti kirjaniku teos.

***

Mina olen Heli Künnapas (40), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (14a, 11a, 10a, 8a ja 4 a).  

 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

 

Isiklik väljakutse #6 - kuidas Heli teenib 30 000€ : mis mu väärtus on?

Jätkub isiklik väljakutse, mille eesmärk on lisateenistuse ning põhisissetuleku suurendamise kaudu TEENIDA sügiseks 30 000€. Linnaeluks. Selleks, mis linnas nii head on, kirjutasin postituses: Miks tahab maakas linnas elada? Linna - ja maaelu plussid lasterikka pere jaoks. 

Täna pole otseselt juttu konkreetsetest sammudest, vaid sellest, mis mõjutab otseselt seda, kui palju oleme võimelised raha teenima. Ehk minu väärtus! Seda siis esiteks selles mõttes, et mida ma rahaliselt väärt olen ja teiseks, et kuidas ma ise tunnen, et milline mu väärtus on. 

Miks minu jaoks see küsimus üldse kerkis? 

1) olen nüüd kasutanud programmi MyFinancier (kirjutan sellest varsti pikemalt). See on hea programm, mille kaudu ühest kohast korraga näha, mis kõigil mu pangakontodel toimub (ühes kohas korraga). Samuti saab sinna lisada info kõigi oma varade ja kohustuste kohta. Kõige väärtuslikum info minu jaoks oli leht: NETOVÄÄRTUS. Just sealt nägingi ilusti must-valgelt, et mis minu netoväärtus hetkel on (p.s. kui tahaksid ka seda programmi katsetada, siis vaata lehelt SOODUSKOODID, et kuidas saaksid seda soodsamalt teha). 

2) MTÜ Naisinvestorite Klubi FB lehel küsis Kristi Saare minu väljakutsest rääkiva postituse all, et miks ma ütlen, et KOGUN selle raha, mitte et ma TEENIN vajaliku summa. 

No ja nii see probleem üles kerkiski ja pidin teemale sügavuti mõtlema hakkama. See on hea näide, et mingil teemal järgmisele tasemele liikumiseks pole vaja mitmetunnist mentordamist, vaid aitab ühest õigest küsimusest, mis paneb asjad liikuma.  

Minu seekordne mõtisklus on üleval siin: 

Sel nädalal tuligi mul vaadata sügavuti enda uskumustesse, et mida ma enda ja oma võimete kohta usun. Teiseks aga ka kontrollida, millist sõnavara enda ja oma võimete kohta kasutan. 

Olen viimaste 5-6 aastaga teinud väga suure töö sel teemal, et mida ma usun raha ning enda võimete kohta. Ilmselt on aga praegu kätte jõudmas uus tasand, millele jõudmiseks tuleb veel mingid vanad mustrid läbi käia ja neist läbi murda. 

Miks ma siis kasutasin sõna KOGUMA, mitte TEENIMA?

1) pärast personalijuhi ametikohalt lapsehoolduspuhkusele jäämist olen pidanud enamus aega kõigi oma tegemiste suhtes alati ennast kaitsma ja selgitama, et ma tõesti teenin raha! Teen seda, mis mulle meeldib - kirjutan, räägin jms ning saan selle eest raha. Tean, et paljude jaoks on see normaalne, aga samas on mu ümber ilmselt olnud piidavalt inimesi, kelle arvates see pole normaalne olnud. Sellest ongi ilmselt tekkinud see alateadlik hirm otse välja öelda, et ma teen tööd, mida oskan ja saan selle eest tasu, sest on inimesi, kelle jaoks see on piisavalt väärtuslik, et selle eest maksata. 

Peale selle olen suure osa oma tegemistest ja töödest teinud laste kõrvalt. Tihti kuulen, et kuidas laste kõrvalt on võimalik asju teha. Jah, kõike ei saagi. Aga samas on tekkinud seega ka tunne, et kui mul niiviisi tulevad tööd välja, siis ilmselt pole need piisavalt keerulised ja olulised. 

2) 5 lähima inimese rahauskumused - vana tõde, et meie uskumusi mõjutavad inimesed, kes on meie läheduses. Need ei pea ilmselt isegi olema positiivsed inimesed, aga need, kellega on tihedam suhtlus. Taaskord jõuame tagasi selleni, et ringkonnad, kus olen liikunud, ilmselt koosnevad inimestest, kes ei väärtusta seda, mida ma teen.

3) KOGUMINE on turvalisem sõna kui TEENIMINE- koguda suudavad kõik. See on selline, mis on kõigile võimalik. See ongi kuidagi ebakindel sõna. Teenima ongi julge ja enesekindel sõna. Selle väljaütlemine nõuab, et ma ise usuksin, et ma olen võimeline teenima mõne kuuga 30 000€. Täna ma olen kindel, et olen selleks võimeline. Samal ajal olen näinud, kui kiiresti kõik võib muutuda ...raamatumüük langeda jne. Ju see kõik on tekitanud ikkagi ebakindluse. Täna aga ütlen välja, et mu väljakutse on TEENIDA 30 000€.

Kokkuvõtlikult tulen tagasi netoväärtuse juurde. Netoväärtuse hindamisel pole oluline, et oleks ainult plussid. Netoväärtuse hindamisel pannakse plussid ja miinused kokku ning oluline on tulemus. Seega on ka minu puhul tähtis, et suudaksin negatiivse kõrvale jätta ning positiivsele keskenduda. 

Sõnavarale mõtlemine on ülimalt oluline. 

Tuleb mõelda, mida enda kohta räägin ja ütlen. 

Minu järgmised sammud: 

1) elu esimeses mastermind grupis osalemine koos teiste naisinvestoritega

2) jätkan rahatarkuse podcastide kuulamisega

3) loen taaskord tempokamalt rahatarkuse raamatuid. Nendest kirjutan kokkuvõtteid siia: Kuidas ma 100 raamatu lugemisega külluseni jõuan.   

4) leian ostjad viimastele ukrainakeelsetele lasteraamatutele "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks". 

5) saadan koolidele-raamatukogudele info, et aprillis ja mais saab mind veel kohtuma kutsuda. 

6) jätkan FB marketplace´s asjade müümist ning kuulutuste uuendamist. 

Sellised mõtted ja sammud seekord. Praegu tuleb uusi mõtteid kuidagi iga päev. Ilmselt on õige, et kui hakkad teemaga rohkem tegelema ja aktiivselt panustad, siis hakkavad asjad liikuma.   

Samal teemal:

19.01.2022 #1 Kuidas Heli kogub 30 000€, et 5 lapsega Tallinnasse kolida?

25.01.2022 #2 Teadmised ja oskused

1.02.2022 #3 Põhisissetuleku suurendamine

16.02.2022 #4 Müü asju!

24.03.2022 #5 Ole kättesaadav!  

7.04.2022 Miks tahab maakas linnas elada? Linna- ja maaelu plussid lasterikka pere jaoks

10.04.2022 Heli müüb asju - mida saad praegu Heli käest osta?

11.04.2022 #6 Mis on mu väärtus? 

***

 

Mina olen Heli Künnapas (40), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (13a, 11a, 9a, 7a ja 3 a).  

 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi
enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu matrjalid. 

 

Mida mu laps koolivaheajal kirjanikuna töötamise kohta õppis?

Koolivaheaeg on 5-lapselises peres üks ütlemata tore aeg, sest siis... saab segamatult tööd teha. 

Kevadest alates olid need kõige tihedamad lugejatega kohtumiste päevad. Kolme päeva jooksul sõitsin läbi peaaegu 1000 kilomeetrit ning toimus 8 kohtumist. Kaks päeva veetsin Põlva-, Jõgeva- ja Võrumaal ning seejärel Harjumaal Lool. 

Algselt mõtlesin rahulikult üksinda matkamist nautida. Kuna sel aastal aga üks mu lastest käib Tallinnas muusikakoolis, siis temaga saame mitu korda nädalas pikalt koos aega veeta. Nii kargaski ühel hetkel pähe, et seekord on Maria kord koos emaga tööle kaasa tulla. 

Lisaks oli Marial vaja koolivaheajal läbi lugeda raamat, mida kohalikus raamatukogus pole, sest kogu klass loeb seda korraga. Lapsel oli juba paanika, sest keegi sõpradest oli öelnud, et koolivaheaja alguseks peaks juba pool raamatust läbi olema ja ülejäänud jõuab siis koolivaheajal lugeda. Nii tuligi mõte, et kuna ma töötan need päevad raamatukogudes, siis võiks ju Maria samal ajal lugeda. 

See mõte toimis- Maria luges raamatut kahel kohtumisel. Esimese päeva õhtuks oli tal ,,Tont ja Facebook" loetud. Hea asi selle juures oli, et kui laps enne ei uskunud, et ei ole paanikat, et ta alles koolivaheajal seda lugema hakkab, sest ma usun, et jõuab loetud, siis esimese matkamispäeva õhtuks ta uskus, et suudan ta lugemisvõimet temast õigemini hinnata. Koolitöö sai ema töö juures tehtud. 

Tegime kohtumiste järel ka mitmed live-videod, mida saad näha Heli Kirjastuse lehelt: 

1. Käisime Orava raamatukogus

2. Värskast saime kirjaniku medali 

3. Ärkasime Võrus ja asusime taas teele

4. Nautisime imelist vaadet Tsolgo raamatukogu ees 

5. Ekslesime ja maiustasime Pajusi raamatukogus Pisisaarel 

6. Lõpetasime õhtu Põltsamaal 

Algul tundus endalegi veidi hirmutav, et kas suudan kõigi kohtumiste jooksul elus ja energiline olla. Eriti kuna üks kohtumine oli ka lasteaias, mis on alati päris korralik väljakutse. Täiskasvanud suudavad viisakad olla ka siis, kui neil on igav. Lapsed sahkerdavad tihti ka siis, kui neil tegelikult on hästi tore olla.

Tegelikult oli nii, nagu alati- kohtumised lugejatega annavad nii palju energiat tagasi, et iga kohtumine on suur rõõm. Lasteaias oli veel eriti vahva ja põnev, sest lastel on ju kõigele hoopis uudsed lahendused.

Põlva- , Jõgeva- ja Võrumaa tuuri kõige ägedam kogemus oli minu jaoks näha, kuidas Maria mu tööd ja tegemisi tundma õppis. Oma arust olen lapsi oma tegemistesse alati kaasanud nii palju kui võimalik. Aga no igapäevane kirjaniku ja ka kirjastaja töö väga põneb polegi. Võin ju öelda, et istu 3 tundi mu kõrval ja vaata, kuidas ma arvutis kirjutan, aga... ilmselt pole lapse jaoks just parim pakkumine. 

Esimese päeva õhtuks õhkas aga Maria, et mul on ikka igavesti äge töö. Meid võeti kõikjal armsalt vastu. Ta sai käia raamatukogudes ruumides, kuhu lugejad tavaliselt ei saa. Kui algul Maria ei saanud aru, et kuidas tema siis võib, siis selgitati ilusti, et Maria ja mina oleme kutsutud külalised ja sellepärast võime. Söödeti-joodeti meid kõikjal. Osteti väga palju raamatuid, mida Maria hea meelega müüs. Kõikjalt lahkusime kingitustega. Nii et see kõik kokku andis lapsele üsna hea pildi sellest, millega ma juba aastaid tegelenud olen ja kust lastele leib lauale tuleb. 

Tuuritamise kolmandal päeval oli aeg suunduda Harjumaale Loole. Sinna tuli kaasa Johanna. Kui ma muidu olen oma väikeste lastega alati kõikjal käinud, siis Johanna on olnud see õnnelik ja õnnetu, kelle jaoks on alati keegi kodus olemas, kes teda valvata saab. No ja nii teda väga palju kaasa ei võetagi. Seda enam oli vahva seekord ka koos temaga tegutseda: 

Nii nägingi sel koolivaheajal, et mu lapsed on nii suured, et neid veelgi rohkem oma tegemistesse pühendada. 

Novembris korraldab Heli Kirjastus Pärnus raamatulaata. See on kindlasti koht, kus oma lastele juba erinevaid ülesandeid olen planeerinud.  

Samuti tuli välja, et kirjanikuna töötamine polegi nii üksildane amet. Nii et oleme perekondlikult järgmisteks kohtumiste kutseteks avatud (kuigi esimesed juba tulidki selle tuuri ajal). 

Imelist päeva jätku kõigile! 

 

***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (11a, 9a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

Miks on vaja, et osa inimesi oleksid vaesed ja lollid?

Eile käisime koos beebi-Johannaga Märjamaal lugejatega kohtumas. Seekord olid kuulajateks 8.klasside õpilased.

Kirjanikuna tutvustasin ikka alustuseks enda raamatuid. Kuigi ma pean iga kord pikalt mõtlema, millest oma esimestes raamatutes rääkisin. Lihtsalt nii palju uusi on peale tulnud. No mingit osa mu raamatutest saad nüüd kuulata ka youtube´st: Tähtajaline elu ja Naine, kes ei nuta, saab rikkaks. Ise saan ka kuulata ja meelde tuletada.

Kuulajatest keegi polnud veel ühtegi mu raamatut lugenud. Eks ma rääkisin ka sellest, et lugeda tasub. Mitte vaid minu, vaid teiste autorite teoseid ka.

Eile aga jõudsin endale ootamatult selleni, et pidasin lastele hoopis loengut sellest, kuidas rikkaks ja edukaks saada. Oma mõju oli kindlasti sellel, et eelmisel päeval lõpetasin oma järgmise raamatu käsikirja ülevaatamise. See on lühike käsiraamat pealkirjaga "Rikaste inimeste 30 harjumust". Nii oligi kogu see edukaks saamise teema minus nii värske, et lapsed said päris palju sellekohast infot.  Hea oli näha, et see pani mõnelgi silma särama!

Rikaste inimeste 30 harjumuse seas on kindlasti lugemine. See on tegevus, mis mahutatakse oma igasse päeva. Rikkad ja edukad loevad enamuses muidugi erialast ja jõukusega seotud materjale. Ehk selliseid, mis annaksid uusi mõtteid omas valdkonnas.

Teisalt- lugemine ei anna sulle kellegi teise mõtteid, vaid uued ideed ja lähenemised aitavad sinus endas senist infot liigutada või kuidagi teisiti nö kokku panna. Piltlikult- su peas on olemasolevad mõtted ja info kui seisev vesi. Raamatust loetud uus mõte aga hakkab seda vett segama, nii et tekivad hoopis uued kooslused.

Lugemine üksi ei tee rikkaks. Tuleb ka muid tegevusi juurde teha. Aga lugemiseta on raske oma elujärge parandada. Küsimus pole vaid raha hulga kasvamises. Sinu ilusa elu osa on ka erinevad suhted, tervis, sisemine rahulolu jms. Kõigi nende valdkondadega tuleb tegeleda.

Sel nädalal alustasin ka külluslikust elust rääkivate raamatute tutvustamist youtube´s. Esimeses videos räägingi loetud raamatus nimega "Võrratu elu". See raamat andis minu jaoks selge pildi sellest, et küllusliku elu jaoks on vaja, et väga mitmed valdkonnad meie elus oleksid korras. Vaata seda videot siit:

Nii mina kui ilmselt paljud õpetajad kuulevad pidevalt, et lugemine ei saa kohustuslik olla. Olen sellega nõus. Selgitasin eile ka õpilastele, et miks nõustun.

Nimelt on meil riigis lolle ja vaeseid inimesi ka vaja. Seda halli massi, kellele poliitikud saaksid valetada ja nii mõne hirmutamise või rumala lubadusega massiliselt hääli korjata. Ettevõtetele on kasulikud lollid ja vaesed, kes lasevad ennast reklaamist mõjutada ning hetkelise heaolu nimel tuleviku arvelt kulutavad... ning seejärel pankadele ka veel kasumit toovad. Kogu see tööstus, mis väidab, et: "Kõigil teistel on! Sul on ka vaja, sest sa oled viimane inimene maa peal, kellel seda imelist toodet veel pole!" vajab neid samu lolle ja vaeseid inimesi. Jah, just vaesed ostavad selliseid "luksuslikke pakkumisi", mis "kõigil on" rohkem kui rikkad, sest vaesed tahavad ennast korraks hästi tunda oma igapäevases stressirohkes elus või soovivad naabritele oma staatust näidata. Rikastel seda vajadust pole.

Kogu maailm oleks muidugi ilusam, kui inimesed teadlikult suhtuks endasse, oma elusse, ümbritsevatesse inimestesse ja ümbritsevasse maailma. Sellel teel on raamatud suurteks abilisteks. Aga õige on, et lugemine pole kunagi kohustuslik! Samuti ka mitte teadlik, õnnelik, tark ja rikas olemine. Igaühe valik on, kas kasutada raamatute abi külluslikuma elu poole või täiendada vaeste ning lollide rida!

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase. 

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

Mis sai Erika Salumäe teisest lasteraamatust? + LOOSIMINE

Margit Peterson, Erika Salumäe ja mina

Eelmisel aastal tõi Pärnu kirjanik Margit Peterson mulle ülivahva uudise- olümpiavõitja Erika Salumäe kirjutab lasteraamatut ning Margit soovitas minu Heli Kirjastust seda kirjastama. Mäletan seda sisemist värinat, kui Erikale esimest korda helistasin... ja see oli asjatu- järgnevad pikad telefonikõned on kõik olnud ülimalt soojad ja südamlikud. Koostöö algusest kirjutasin veidi siin: Päikseline koostöö Erika Salumäega kannab vilju

Sügisel jõudsimegi nii kaugele, et Erika Salumäe esimene lasteraamat "Triinu lood" 1.osa jõudis raamatulettidele. See oli planeeritud Erika olümpiavõidu 30.aastapäevaks. Kahjuks ei õnnestunud planeeritud ajal raamatuesitlusi teha, sest Erikal polnud võimalik Eestisse lennata.

Are Altraja, Erika Salumäe, Urmas Sõõrumaa

Ära ei jäänud aga midagi. Nii maanduski Erika jõuluootuses Tallinnas detsembrikuu algul. Esitlused toimusid Rakveres, Pärnus ja Tallinnas. Veidi kirjutasin neist selles postituses: Kuidas ma õppisin detsembris rahulikult kiirustama?

Kuni Rakvere kohtumiseni olime omavahel vaid telefonis suhelnud. Seda kummalisem oli, et Rakveres esimest korda kallistades oli tunne, nagu oleksime juba ammu tuttavad. Mõne inimesega lihtsalt on nii, et ta on kohe väga oma.

Rein Kilk, Erika Salumäe ja mina

Rakvere ja Tallinna esitlust aitas korraldada Sportland Are Altraja eestvedamisel. Nii oli meil uhke valge vaip ja imelised kuusepuud, mille all istuda. Lisaks sellele toodi Sportlandist kohale olümpiavõidu jalgratas, mille juures kõik soovijad said koos Erikaga pilti teha. Tavaliselt seisab see ratas Ülemiste Keskuse Sportlandi poes, kus seda siis niisama näha saab.

Ülimalt armas oli kohale ilmuda nii, et kõik oli korraldatud. Olles aastaid töötanud Heli Kirjastuses, kus ma peaaegu kõiki asju ise ja üksinda teen, oli koos suure ettevõtte esindajatega esitluse planeerimine hoopis uudne kogemus. Jah, varasematel töökohtadel (nt personalijuhina) olen loomulikult suuremaid üritusi korraldanud, kuid raamatuesitlusi nii suurejooneliselt veel mitte.

Kõigil esitlustel lubasime, et varsti-varsti tuleb ka teine raamat. Mis sellest siis sai? 

Nagu lubatud- Erika Salumäe lasteraamat "Triinu lood" 2.osa oli juba eelmise aasta lõpus lettidel. Seda saad osta ka Heli Kirjastuse e-poest ja loomulikult Rahva Raamatu ja Apollo raamatupoodidest.

Suur-suur tänu Erika sõpradele-toetajatele, kes aitasid kaasa Triinu lugude ilmumisele ning sellele, et kõik need vahvad raamatuesitlused teoks said.

Erika ja mina

Urmas Sõõrumaa, Helina Eha ja Rein Kilk rääkisid Tallinna esitlusel ka ise, miks nad nii selles kui Erika teistes tegemistes ikka hea meelega kaasa löövad. Kuuldu põhjal võib kokkuvõtlikult öelda, et Erika ise teeb kõike nii hingega ja pühendunult, et see paistab kõigile välja. Esmalt mõtleb ta, kuidas teistele anda. Seetõttu ongi teised valmis osalema Erika projektides.

Pühendumisest ning järjepidevusest saab lugeda Triinu lugude mõlemast raamatust.

Aitäh, armas Erika, nende lugude eest! 

Loodetavasti saame varsti lugejaid üheskoos juba uute lugudega rõõmustada!

Praegu aga tahaksime üheskoos Erika ja tema toetajatega rõõmustada kolme raamatusõpra. Selleks loosime 1.veebruaril välja 3 komplekti, millest igaühes on Triinu lugude mõlemad raamatud. Eriliselt väärtuslikuks teeb auhinna see, et raamatu 1.osa on Erika autogrammiga.

Loosimises osalemiseks:
1) kirjuta palun siia postituse alla, mis sinul Erika Salumäega esmalt seostub- milline märksõna või mälestus esimesena meelde tuleb;
2) jaga seda postitust avalikult oma FB lehel!

Juba 1.veebruaril loosime välja 3 õnnelikku, kes igaüks saavad auhinnaks 2 raamatut!

Kui sa loosimises osaleda ei soovi, siis olen tänulik, kui ikkagi seda postitust jagad, et hea uudis Erika uuest lasteraamatust jõuaks kõigini, kes seda raamatut võiks lugeda soovida. 

Tänu Erika lasteraamatu kirjastamisele avastasin ka endas taaskord lastekirjaniku. Nii olengi lõpetamas kahte enda lasteraamatut. Neist ühe illustratsioonide autoriks on Jana Valge, kes ka mõlemad Triinu lugude raamatud illustreeris. Nii võib öelda, et tänu Triinule sünnivad ka minu järgmised lasteraamatud.

Elus nii käibki- iga kogemus on vajalik selleks, et järgmiste etappide juurde edasi liikuda! Igast kogemusest tuleb kaasa võtta see, mis aitab sul paremaks, targemaks ja eneseteadlikumaks kasvada.

Mõnusaid kohtumisi teile kõigile Triinuga! Loodetavasti leiate neist lugudest igaüks endale selliseid mõtteid, mis aitavad isegi paremaks kasvada. Mina küll leidsin.

Head lugemist!

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!  

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (10a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Miks sai mu beebi tänu perepoliitikale 3-kuuseks hotellis?

Johanna sai 3-kuuseks, aga juba jõudis sünnipäeva pidada hotellis. Tavaliselt küll pidavat sellised soovid lastel tulema vanemas eas, aga kuna Johanna valis sündimiseks endale sellise ema, siis temaga käis asi kiiremini. Ehk siis 3-kuuseks sai Johanna Põlva Pesa Hotellis.

Ütlen kohe ära, et Pesa Hotell oli väga mõnus ja hubane ning teenindus ülimeeldiv.

Põlvasse viisid meid aga kaks põhjust: kohtumine lugejatega ning Vabaerakonna esinduskogu.

Vabaerakonnaga võtsime Põlvas vastu meie programmi eesootavateks Riigikogu valimisteks. Teadsin juba ammu, et neil kuupäevadel see üritus toimub. Seda suurem oli ülllatus, kui veidi üle nädala tagasi küsiti Põlvamaal asuvast Tilsi Põhikoolist, et kas ma tuleks sinna lugejatega kohtuma.

Nii kaugetel kohtumistel käies püüan alati saada mitu kohtumist ühele päevale, et sõitmine oleks mõistlikum. Seekord polnud aga muret- ütlesin neile kiirelt, et muidugi tulen, sest pean reede õhtul nagunii Põlvamaal olema.

Koos beebiga olen siiani vaid ühe korra lugejatega kohtumas käinud ja siis oli mul ema igaks juhuks lapsehoidjaks kaasas. Vaja küll ei läinud, aga endal oli hea teada, et kui Johanna peaks sõna võtma, siis ma ei pea kohtumist katkestama.

Pildistas Urmas Kesa

Seekord kedagi kaasas polnud, nii et eks oli veidi värin sees, et kas Johanna vastu peab. Eriti kuna kodust lahkusime kell 12 ja siis jäi ta autos magama. Kohtumine hakkas kell 15. Nii et kohtumise alguseks oli ta juba 3 tundi järjest maganud. Kohtumise lõppedes olin taaskord õnnelik- mu beebi ikka tõesti teab, kelle juurde ta on tulnud. Ehk et Johanna magas ilusti terve kohtumise.

Seejärel suundusime Põlvasse Pesa Hotelli. Hetkeks oli ebameeldiv üllatus, et meie tuba ja kogu tegevus toimub 2.korrusel, aga lifti ei ole. Enne seda olin pool ööd sirgemaks kirjutanud meie sotsiaalprogrammi erinevaid osi, millest üks osa oli, et toetame ligipääsetavuse nõude täitmist- lifte jne. Ja siis olin ise kohe ligipääsetavuse probleemi ees.

Aga õnneks oli minu probleem kiirelt lahendatav. Mitmekesi vedasime käru teisele korrusele ja sellega probleeme rohkem polnud. Kuna esinduskogu programm oli väga intensiivne, siis õue jalutama ja linnaga tutvuma me ei jõudnudki. Nii polnud enne esinduskogu lõppu käruga alla vaja jõuda.

Programmi koostamisel oli minu osaks perepoliitika osa. Nii vahva oli, et ootamatult sai Johanna ka esinduskogul endale lapsehoidja, kellega koosolemine väga hästi välja tuli. Aga üldiselt pidas tütreke ennast väga hästi üleval, nii et vinguda ei saa. Mõned uned magas rahulikult hotellitoas, mõned koosolekuruumis kärus, mõned süles.

Pildistas Urmas Kesa

Esinduskogu lõpus kinnitasime programmi, milles perepoliitika osas sai kirja näiteks, et toetame tasuta kodulähedast lasteaeda (=riiklikult tasustatud, FBs leiad selle kohta infot siin: Tasuta kodulähedane lasteaed), lastele hääleõiguse andmist (mida valimisealiseks saamiseni teostab lapsevanem), lasterikastele peredele kodu ning auto ostmisel riikliku garantii andmist, lapsevanemlike oskuste ning paarisuhete koolituste kättesaadavaks muutmist jne.

Täpsem programm saab avalikuks juba paari nädala jooksul ning siis kõigest ka lähemalt. Mul on aga ülimalt hea meel, et kõik osalenud olid lastega peredele tähelepanu pööramise poolt. Kinnitatud sai ka, et Vabaerakond toetab rahvastiku kasvu läbi sündivuse ning elatustaseme tõstmise, mitte läbi massiimmigratsiooni. Viimaste päevade valguses on see ilmselt oluline tähelepanel.

Kuna sisemine töö programmiga on nüüd põhimõtteliselt lõppenud, saame lõpuks kinnitatud mõtetega aktiivsemalt ka üldsuse ette tulla, et soovijad neid toetada saaks. Põlvast koju jõudes jõudsin juba mõnele kohalikule üritusele, kus kohtusin inimestega, keda pole ammu näinud. Sain kohe oma tegemistele tagasisidet ka.

Pildistas Urmas Kesa

Ma ei tea, miks mind ikka veel üllatab, et mind tundvad inimesed on mu tegemistega kursis. Äkki sellepärast, et mu tegemised nii kirjaniku kui poliitikuna ulatuvad kaugemale, kui mu igapäevane suhtlusringkond. Nii ei saagi ma igapäevaselt oma tegemiste kohta tagasisidet. Aegajalt tundub seetõttu, et mu sõnad ja mõtted ei jõuagi kuhugi. Ümbritsev vaikus jätab sellise mulje. Aga siis tulebki jälle mõni selline kohtumine, nagu nädalavahetusel ja saan aru, et mu sõnad ja teod pole märkamata jäänud. Olen väga tänulik sellise tagasiside eest.

Veel tänulikum olen aga kõigi eest, kes on samuti rongile hüpanud ja aitavad häid mõtteid teoks teha. Suur tänu teile kõigile! Vabaerakonna Riigikogu valimiste nimekirja koostamise ning ürituste korraldamisega tegelen mina Pärnumaal, nii et kui sellised mõtted ja ideed sulle meeldivad, siis saad veel meiega kaasa mõtlema ja tegutsema tulla. Mõtted ja ettepanekud pane mulle teele: helikunnapas@gmail.com .

Imelist päeva!

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Pildistas Jaanus Ojangu

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (9a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Nägin Peetrit ja ikka postitan lund

Ojaa, ma nägin instagramis fotot Peetrist, kelle akna taga sadas samuti lund, aga kes ei pannud pilti sellest üles, sest ta teadis, et sõpradel on ka aknad.

Jah, minu sõpradel on ka aknad, aga äkki pole kõigil vahvaid lapsi, kes lund naudivad. Nii et meie tänane hommikupoolik esimeses lumes:

Ise ladusin taaskord mingi osa puid sisse. Jah, need võiks ammu sees olla, aga kui suurem osa nädalast läheb mul lastega ringisõitmisele (lasteaed-kool-trennid), selle kõrvalt teen oma kirjastuses täiskohaga tööd ja juhin firmat, siis lisategevusteks väga tihti aega ei jää.

Täna aga sain puudeladumise ning laste ja loomadega veedetud aja ühendada.

Praegu on raamatukogude nädal, mis tähendab, et ma lendan muudkui ringi. Eilsetest imelistest kohtumistest kirjutan varsti. Ütlen vaid nii palju, et just sellised kohtumised annavad jõudu ja motivatsiooni edasi tegutseda, näitavad, et olen õigel teel.

Eile andsin taas aru, et kuidas ma kõike jõuan? Lihtne- teen seda, mis paneb silma särama ja panustan oma aega ja energiat inimestesse, kes tahavad minuga koos olla ning kes panevad seega mu silma särama. Ei tohi ennast raisata! Mitte üheski valdkonnas. Nii jõuadki palju ning saad samal ajal õnnelik ka olla.

Katsu sa õnnetu olla, kui sul on kodus selline põhjapõder:

Homme aga liigun taas lõunaosariikidesse ehk kohtumised Kanepis ja Savernas!


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (8a, 6,5a, 5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 12 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com  

Minu viimasest menukast romantilisest lühiromaanist, saad lugeda siit: "Naine, kes ei nuta, saab rikkaks". Selle raamatuga algas ka vinjettide kogumise mäng. Selle kohta loe samast postitusest!!!

Väekas kohtumine Siimustis

Otsustasin tükk aega tagasi, et nüüd hakkan ka siin blogis operatiivseks ja olen paremini ajakavas ... ja nii ma siis räägin teile täna kohtumisest, millest on möödas alles nädal aega.

Täpselt nädal aega tagasi käisime koos Margit Petersoniga (ja tema pojaga) Siimusti raamatukogus Jõgevamaal ja olime kirjanikud. Praegu saab mõned nädalad veel kirjutada, et mis maakonnas me käisime. Kes pärast valimisi enam teab, kus käidud sai (iroonia-aroonia hetk sai ka tehtud!).

Ajalugu tegin ka: tuli ära minu esimene "Vaata mu sööki!" pilt. Seda seetõttu, et kogemata sattusime Imavere kõrtsi, kust avastasime vähem kui 4€ eest kolmekäigulise lõuna. Olime kõik hirmus vaimustunud. Ja siis see juhtuski- foto "Heli ja söök":

Kui kõik on hästi, siis saab ainult paremaks minna. Nii oligi!

Siimusti raamatukogu uksest sisse astudes saime nii sooja, koduse ja armsa vastuvõtu osaliseks. Raamatukoguhoidja Tiina Mihhailov jagas meile esimesest hetkest alates oma positiivset energiat. Tõsiselt eriline kohtumine. Kohv, võileivad, maiustused- kõik olid ootamas. Meil oli Imavere toit küll alles kõhus, kuid hävitasime Tiina pakutu hea meelega pärast kohtumist.

Sama hästi võtsid meid vastu kõik kuulajad. Mõnus ja soe õhkkond kestis kogu aja. See tähendas, et jõudsime Margitiga oma arutlustes väga vaimsete teemadeni.

Kui kuulajateks on suuremas osas inimesed, kes võiks mulle vanaemaks-vanaisaks olla, siis on mul aegajalt suht imelik neile rääkida asju, mida mina elu ja inimeste kohta olen õppinud. On selline "muna õpetab kana" tunne. Aga nii kui saan tagasisidet oma raamatute ja räägitu kohta ja näen, et see inimestele loeb, siis saan aru, et asi pole vanuses, vaid selles, et millised on kellegi eeldused. Mul on eeldusi mõndadest asjadest teisiti aru saada, neid analüüsida ja edastada ja sellepärast ma kirjanik saangi olla. Ja ma olen tänulik selle ande eest. Ning kui ma sellele mõtlen, siis suudan neid tänuväärseid pilke publiku seas veel rohkem hinnata.

Tiina Mihhailov tegi meist Margitiga esinemise ajal sellise pildi ka:

Kuna teemad läksid vahepeal väga vaimseks, siis pole ime, et Margit nagu mediteeriks siin. Ju ta ammutab seda ülimat positiivset energiat endasse, mida me kõik vastastikku jagasime!

Kuulajate seas oli üks murelik härra, kes tahtis teada, miks minu sarja "Mõni õhtu romantikat" raamatute mehed kõik sead on? Vastasin, et mina pole kunagi öelnud, et mehed on sead. Lihtsalt valed inimesed on omavahel kokku sattunud ja siis suhted ei toimi. See ei tähenda, et üks pool oleks siga, vaid seda, et see kooslus ei toimi ja ei hakkagi kunagi toimima.

Kuna sarja "Mõni õhtu romantikat" üks põhimõte on see, et lood lõppevad hästi, siis peab igas raamatus olema ka nö hea mees ehk siis see, kes ühegi kriteeriumi järgi siga ei ole. Nii et mingil juhul pole minu sõnum, et mehed on sead.

Kuu aega tagasi kirjutasin sellest ka Pere ja Kodu blogis. Artiklit loe siit: "Kirjanik: "Tavapäraseim nutmise põhjus on kooselu inimesega, kes ei toeta  mitte mingil viisil sinu unistusi ja tegemisi."

Tiina oli meie raamatutest ja meist endist teinud vahva väljanäituse. See oli lihtsalt nii armas. Peale selle oli see minu jaoks mõnus äratus: meil on Margitiga nii palju raamatuid juba välja antud! Arvutamise käigus selgus, et mõlemal on praeguseks väljas 12 raamatut. Iga uus raamat tähendab ju seda, et eelmisel on olnud lugejaid ja uue vastu on huvitundjaid. Armsad lugejad- te ei tea, kui eriline see teadmine on, et sinu looming inimesi puudutab.

Suur-suur tänu, armas Tiina, selle imelise kohtumise korraldamise eest. Vastuvõtt oli nii soe ja armas, et ma usun, et kohtume kindlasti veel. Tänan väga ka kõiki teisi kuulajaid, kes meiega mõnusa poolteist tundi veetsid.

Kodu poole sõites nägime Margitiga korraga taevas ägedat roosat inglit. Pidasin auto kohe kinni ja imetlesime vaatepilti. Ju siis oli hoitud ja õnnistatud sõit see meie jaoks.

Suvel oli lugejatega kohtumistest pikk paus. Ei osanud nagu puudust tundagi ... aga pärast Siimusti kohtumist oli sees ikka tõsine energiasööst. Mõnus äratus taaskord! Kirjaniku töö on üksildane, omas nurgakeses. Kui su ümber on veel inimesed, kes su teoseid ei hinda (ei loe!), siis tundub vahest, et midagi on nagu valesti ... Kui aga taas jõuad inimeste juurde, kes teavad, millega tegeled ja kuidas samm sammu haaval endast maailmale midagi annad... huh, see on eriline tunne.


Minu kalendris on kirjas, et:
4.oktoobril kohtun Iisaku õpilastega, Kuremäe ja Iisaku täiskasvanud lugejatega
(6.oktoobril soovitan kell 9.40 Pärnu Tre Raadios päeva muusikapala)
25.oktoobril kohtun lugejatega Habaja ning Ardu raamatukogudes
27.oktoobril olen Saverna raamatukogus
Kõige paremini saad eesootavate kohtumistega kursis olla Heli Künnapase loomingu lehelt facebookis. 

Kohtumistele saab mind üksi või koos mõne teise mu kirjastuse autoriga kutsuda kirjutades helikunnapas@gmail.com.

Veelkord suur-suur tänu Tiinale ning Siimusti rahvale, muidugi Margitile ja Germole mõnusa seltskonna eest ning loodan ülimalt vahvaid kohtumisi ka kõigist planeeritud ja veel tulevatest kohtumistest! 


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (8a, 6,5a, 5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 12 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

 Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com  

Minu viimasest menukast romantilisest lühiromaanist, saad lugeda siit: "Naine, kes ei nuta, saab rikkaks". Selle raamatuga algas ka vinjettide kogumise mäng. Selle kohta loe samast postitusest!!!