Kas sa tead, mitu päeva on hetkeni, mil hinded välja pannakse?
Aga viimase koolipäevani?
No mina küll tean. Loen päevi. Peaaegu minuteid.
Sõltuv ja sõltumatu
Vahepeal mõtlen, et me ei jõua selleni mitte kunagi ... siis jälle otsustan, et jääme ikka kõik ellu ja teeme kõik ära ... Kõige keerulisem kooliasjade juures on aga see, et ma ei saa neid ise teha. Nii, kui "üks on loll ja teine on laisk" kätte jõuab, siis ongi käed püsti, sest minust ei sõltu mitte midagi.
Pean veel harjutama oskust, et kuidas enda mõtted ja tunded ka vabaks saada, kui pean rahulikult kõrvalt vaatama, kuidas mõni oma potentsiaali raiskab, sest ... tal on vaja ise läbi käia need kohad, kus tuleb ärkamine ja märkamine ning motiveeritud teekond jätkub.
Jah, ma tean, et ise valisin 5 last ... ise valisin sellised lapsed ... ise valisin koos lastega neile tee ... ise valisin, et ei anna alla ... jne.
Sellegi poolest on praegu täiesti koolilõpu ärevus maad võtmas, sest ... ikkagi on veel lastel nii palju teha. Ja mul endal samal ajal vaja hoopis teises suunas joosta.
Tegelikult on ülipalju asju laualt maas. Eksamitest ja arvestustest on lastel jäänud kamba peale vaid üks eriala eksam ning üks üldklaveri ettemäng. Suuremad värisemised seega möödas. Kuigi ... pillimängus on hinded olnud väga head siis ... see ei välista ikkagi väristamist ka järgmisel korral.
Saage hakkama!
Kooli osas olen sel aastal korduvalt võtnud seisukoha, et "vaadake ise, mis teist saab, sest endale õpite". Kohati ka toimib. Siis aga oleme jälle mõnega ilged augud läbi käinud. Samal ajal, kui ühega auke läbi koperdad, siis kukuvad auku need, kes seal enne polnud. Üks ema, noh. Kõikjale ei jätku.
Vahel pean õpetajatega igasugu järeltööde ja vastamiste jms osas kirjavahetust rohkem kui raamatuid kirjutan.
Jällegi - võiks öelda, et "tehke ise, pole minu asi". Siis aga tean jälle, et mu lapsed on päriselt jätkuvalt keerulisemas perekondlikus olukorras, kui keskmised lapsed on ning mina olen meist ainus täiskasvanu, seega mina saan olukorda paremini korraldada, juhtida ning meie kõigiga arvestada, kui lapsed oma olemasolevate oskuste ja võimete juures seda saaksid ja peaksid.
Loovus ja logelemine
Loen praegu Jaan Aru raamatut "Loovusest ja logelemisest". Läbi veel pole, aga juba praegu olen vaimustunud. Kõige rohkem ongi praeguses hetkes ilmselt kõnetanud mõtted selles osas, et meil on palju asju, mida teha tahame, aga kas see meile ka hea on. Näiteks lapsed saaksid oma heaolutunde kätte ka heroiinist, aga kas see on päriselt valikus?
Ehk et kindlasti teeksid lapsed parema meelega muid asju, kui koolitöid ja õppimist ja harjutamist, aga ... kas need valikud oleksid pikemas perspektiivis targad? Ja kas saab valida millegi vahel, kui sa nö teises servas pole käinud ja ei teagi, mis seal teisel poolel on, mis on võimalik saavutada, kui sa kõik vajaliku ära teed?
Jaan Aru raamatus on oluline mõte selles osas, et näiteks nutiseade annab inimesele küll kiire rahulolu ja rõõmutunde, aga ta ei õpi oma aju kasutama. Seega nr 1 on õppida aju kasutama ja seejärel lisada sinna see, mis nutiseadmel head on anda. Lastega kooliteed planeerides see mõte tõesti julgustab.
Tulevik on ... tulemas!
Ühel hetkel .... ühel päeval, kui me oleme selle kõik-kõik-kõik läbi teinud, siis on mu lapsed julgemad, tugevamad ja osavamad, kui kõik need, kellel selliseid kogemusi ei ole. Aga praegu ... oleme teel!
Hetkel viib tee ikkagi teise Tallinnas veedetud kooliaasta lõpetamise poole. Lootust on! Tegeleme.
Nipp on selles, et keskenduda sellele, mida hetkel vaja on, inimestele, kes hetkel aitavad edasi, mitte tagasi viia ning valedesse kohtadesse-inimestele-sündmustele-sõnadele energiat mitte kulutada. Ellujäämisrežiim või miskit.
Kuulge, paar aastat tagasi julgesin vaid unistada, et tänasel päeval selles kohas olen.
Suvekuude plaan on mul igatahes A3 paberile valmis joonistatud. Motiveeriv.
Nüüd tuleb aga selleni jõuda ...
***
Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 13a, 11a, 9a ja 5 a).
Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.
Pool septembrit on tehtud. Järelikult projektist #1kooliaastaTallinnas on teha jäänud veel ... mõned ... kuud. Tehtav! Eks?
Esimesed poolteist nädalat on olnud paikaloksutamise aeg. Tunniplaanid said tegelikult suht kiiresti korda. Mina vähemalt ei näe, et kusagil mingit logistamist veel oleks. Viimane, mis sai lastel kirja, oli üldklaver. Ühel lapsel on see tund reede pärastlõunal. Rääkisin tundi kokku leppides õpetajaga ka, et no laps ilmselt väsinud selleks ajaks ... siis aga tuli meelde, et eelmisel aastal samal ajal hakkasime Pärnu-Jaagupist alles Tallinna poole sõitma ning siis olid tal Tallinnas veel 3 tundi. See aeg tundub nii kaugel. Tahan selle aga meeles hoida, sest siis on hea teada, kui palju meie võimalused edasi arenenud on. Tänaseks on meil kõigil olemas ka kurikuulsad rohelised kaardikesed, millega kas või kogu linna tasuta läbi võime tuuritada. Laste unistus on sõita rongiga. Väiksematega sõitsime suuri oodates eile trammiga edasi tagasi. Eks ühel päeval lähme kõik koos rongiga niisama sõitma. Loodetavasti on rongidega sama lihtne tagasi tulla, nagu oli trammiga. Kui me kusagil tee ääres hiljem hääletame, siis teate, et ei leidnud tagasitee rongipeatust üles.
Testitud sai ka, et kui lihtne on Tallinnas 4-aastasele lasteaiakohta saada. Tuli küsida. Oligi olemas. Johanna on uuest lasteaiast vaimustuses. Eks näis, kui kauaks seda jätkub. Lasteaia direktor hakkas rääkima, et peaksin lapsega lasteaiast positiivselt rääkima jne. Rahustasin ta maha, et Johanna on 5.laps, mis tähendab, et ma pole enam see vanem, kes lasteaias ka kõik ohukohad üles otsiks, vaid usaldan, et ilmselt ikka tegutsevad sealsed inimesed tõesti minu ja teiste laste heaks ning et lasteaeda on meil suhtumine hea. Jätkuvalt on kõige positiivsem üllatus meie koer Tinky. Tänaval käimist ikka peame veel harjutama, aga sellega saame ka hakkama. Ülejäänu osas on ta aga tõesti hästi hakkama saanud. Mängib õues meie enda ja naabrite lastega. Ei haugu kõigi möödujate peale. Kui ära oleme, ootab ilusti rahulikult toas. Ehmatab vaid ilgelt suurte paukude peale (millegi pärast ühel päeval, kui õues lugesin, siis käis mingi ilge pauk. Ümbritsevad majad on kõik alles!). Eks näis, kas see nii jätkub, aga esialgu igatahes tundub, et minu suurimad temaga seotud hirmud teoks ei saanud.
Eelmise nädala Super-Ema-Hetk oli see, kui tegin lastele ahjus friikartuleid ja sügavkülmasaiakesi. Siiani lihtsalt pole ma lastega koos kunagi elanud kohas, kus oleks ahi, millega neid teha. Lapsed olid väga õnnelikud. Mulle meeldib samuti rohkem võimalusi omada. Kooliaegne toitlustuse teema on ka sobilik, sest jah, võingi õhtuti lihtsamalt hakkama saada, sest tean, et lapsed saavad päeval koolis korralikku ja tervislikku toitu. Kuigi eks eriti pärast Wildfit 90 läbimist meie enda külmkapp ka väga ebatervislik ei ole.
Veel on tööd vaja teha õpikute ja töövihikute paberdamise ja kiletamisega. Eelmisel nädalal oli sellest täielik paus. Aur läks mujale. Aga ... väga ei anna vist enam venitada. Esimesel nädalal tegin mingi osa ära ja selle peal ma siis eelmise nädala sõitsin, kuid pole vist eriti õiglane, et lapsed peavad koolis pidevalt õpetajatele selgitama, et nende emal on suuremaid muresid ja olulisemaid töid kui mingid paberid ja kiled. Seega selle nädala plaani võiks need ka ikka mahtuda.
Mina olen Heli Künnapas (40),
hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja
koolitajast ema viiele lapsele (13a, 11a, 10a, 8a ja 4 a).
Minu
"sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele,
lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad
kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla
ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu-
ja ajajuhtimise teemal. Selles grupis on ka info minu läbiviidavate
koolituste kohta. Enesearenguga seotud teemadel olen välja andnud ka
mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.
Suurematel lastel hakkab koolipäev 15 minuti pärast, aga mul juba tööasjad lahti ja täitsa arvuti taga. Lapsed koolis. Ja ma ei käinud kusagil.
See on niiiiii äge!!!!
Täna hommikul siis taas boltisime. Eile ka. Üks retk läks mulle maksma 4.30€. Selle raha eest sain auto kasutamise, kütuse, parkimise, endale tööaja ning lastele turvalise koolitee. Ei ole palju.
Lähiajal ikka plaanis lapsed bussiliiklusega tuttavaks teha, aga praegused vabad hetked on läinud kohtu elatisevaidluse materjalide kirjutamisele, nii et oma elu vahepeal elamata. Aga no nüüd saab see ka korda. Praegu on minu jaoks ilgelt suur töövõit juba see, kui lapsed saavad ilma minuta kooli, vahet pole, mis see maksab. Ja nagu välja tõin, siis ise sõites ei tuleks mitte kuidagi odavam. Eriti kuna ma sõidaksin ju tagasi ka, kuid Bolti auto seda ei tee.
Kepslen siin nüüd töövõidu üle rõõmustamise pärast.
Kelle mure siis on, et mu lapsed kooli saaksid? No ma ei tea, minu mure see enam pole. Võimalusi on palju, nii et tuleb lihtsalt valida, mitte muretseda. Ja isegi kui mind kodus poleks, saaksid nad kooli. Kas te saate sellest aru!!!???!!!
Ilmselt need, kel alati need võimalused olemas olnud, et saa üldse aru, millest ma siin täna räägin. Aga seda ülisuurt kergendust mõistavad need, kelle lapsed sõltuvad sellest, kas:
- sul on auto olemas
- sul on auto korras
- autosse kütus ostetud
- kõik pereliikmed üheks ajaks valmis saadud (üks venitab, teised hilinevad)
- tee talvel valla poolt puhtaks lükatud
- enda osa teest talvel puhtaks roogitud
- sul pole tööd, ega ühtegi tööüritust samal ajal, kui pead lapsi kooli viima
- sa oled ise terve ja sõitmisvõimeline
- ... jne
Kui üks neist punktidest lonkab, on kohe probleem ja lapsed ei jõua või jõuavad valeks ajaks kooli.
Aga nüüd võin ma olla autota, kütuseta, töötav, tööüritusel, soovi korral isegi haige, lund mitte rookida jnejnejne. Võimalusi on küllaga. Sellest kõigest hoolimata oleks aga ikka keegi, kes mu lapsed kooli aitaks - bussijuht, Bolti autojuht ... Nad saaksid kooli!!!!
Peale selle on boltimine näiteks ülihea võimalus vanade tuttavatega kohtuda. Nagu eile. Lastel oli jutustamist kogu koolitee.
See ... on ... äge!!!
Väljakutse "Esimene kooliaasta Tallinnas" jätkub!
***
Mina olen Heli Künnapas (40),
hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja
koolitajast ema viiele lapsele (13a, 11a, 10a, 8a ja 4 a).
Minu
"sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele,
lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad
kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla
ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu-
ja ajajuhtimise teemal. Selles grupis on ka info minu läbiviidavate
koolituste kohta. Enesearenguga seotud teemadel olen välja andnud ka
mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.
Pean selle kooliaasta alguse vingumise siin nüüd ära tegema. Ehk et ägedalt-uudselt-põnevalt alanud esimene koolinädal lõppes sellega, et mul oli laual 4 hiiglaslikuna tunduvat hunnikut õpikute ja töövihikutega. Hirrrrrmus ....
Mu tunded pole muutunud. Vahet pole, mis koolis lapsed käivad.
Need esimesed ägedad 10-15 õpikut on mul tänaseks paberdatud. Eile õhtul oli eriti meeldiv kogemus, sest kuulasin taustaks Kinnisvarajuttude osa, kus Kristi Saare ja Saara Arulaane oma 10 korteri kogemusi jagasid. Ülipõnev ja mõnus kuulamine.
Meie enda üürikinnisvara kogemus jätkub aga üürnikena. Tänaseks oleme kõik koos ilusti ennast sisse seadmas. Tinky (meie koer!) ka. Lapsed naudivad praegu ülimat maaelu, sest sõbrad käivad õhtuti ukse taga õue mängima kutsumas ning puude otsas saab jälgida oravaid.
Mõlemas koolis on käimas aga tunniplaanide korrastamine. Hakkab juba looma, aga veidi ikka veel minna. Eile ehk esimesel täispikal päris koolispäeval tulid lapsed koolist tagasi väga õnnelikuna.
Praegu on veel sõitmist palju, sest bussisõiduõiguse teemat pole ma endale veel selgeks teinud. See on üks järgmine teema, mis tuleb lahendada.
Oma eilse tööpäeva (ehk töötamiseks saadud mõned tunnid) veetsin kohtule elatise vaidluse vastust koostades. Täna lõpetasin. Lisad juurde ja siis saab selle teele saata.
Minu tööandja otsingule on ka mitmeid vastuseid tulnud, nii et päris mitmed uued projektid terendavad ees.
Põhiline aeg läheb aga praegu jah kõige paikasaamisele.
Üle hulga aja on tõesti tunne, et hetkel on hästi ... jah, on palju-palju-palju asju, mida ma ei tea, kuidas lahendada, aga ma tean, et tahaks lihtsalt kõik need takistused ületada ja seda teed edasi minna. Sest praegu on hästi.
***
Mina olen Heli Künnapas (40),
hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja
koolitajast ema viiele lapsele (13a, 11a, 10a, 8a ja 4 a).
Minu
"sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele,
lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad
kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla
ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu-
ja ajajuhtimise teemal. Selles grupis on ka info minu läbiviidavate
koolituste kohta. Enesearenguga seotud teemadel olen välja andnud ka
mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.
Kuidas seda siis nüüd ilusti öelda ...? Peale selle, et - TEHTUD! Nagu päriselt! Päriselt-päriselt!
Täna algas meie pere jaoks uus isiklik väljakutse - "Esimene kooliaasta Tallinnas" (#1kooliaastatallinnas).
Arvasin eelnevalt, et sellest tuleb väga emotsionaalne päev, sest põhimõtteliselt 2 aastat tööd selle nimel, et see tohutu elumuutus õnnestuks ja tegelikult on ju muutused ikka veel käimas ... Aga tegelikult oli väga sagimisterohkem päev.
Eelmisel päeval lugesin läbi hunniku e-kirju ja kodulehti, et kirja saada, kus ja mis kellast kõik lapsed nii 1. kui 2.septembril olema peavad.
Kõigi laste koolides käisime augusti algul ka ekskursioonil, nii et päris võõras kõik polnud. Väikest seiklemist oli aga õigel päeval mõlemas koolis. Õnneks oli kõik lahendatav.
Kellaaegade ja kohtade jälgimisele läks aga nii palju energiat, et suurem osa päevast väga emotsioonitseda ei jõudnudki. Isegi mitte MUBA ukse taga.
Pisar tuli silma lõpuks MUBA aktusel, kui selleks ajaks olid kõik lapsed jõudnud õigesse kohta, oma uute õpetajate ning kaasõpilaste juurde ning mina pidin lihtsalt rahulikult koos ülejäänud tuhande inimesega aktust jälgima. See oli koht, kus aeg läks maha ja oli selge, et SIIN ME NÜÜD OLEME!
Omapärane oli, et mõlemas koolis mängiti aktusel lugu "Trumpet Voluntary", mis oli Mathiase jaoks esimene, millega Kadrioru Lossis esines. Nii et selline soe taaskohtumine. Äge oli vaadata, kuidas Ch oma aktusel selle loo alates kohe rõõmsalt naeratades mind üles otsis. Näite sellest, kuidas üks lugu võib võõras seltskonnas ja kohas kodusetunde tekitada, sest su kodus on see venna esituses varem korduvalt kõlanud.
Minu jaoks oli kõige olulisem, et kõik lapsed tulid olid juba aktuse alguseks leidnud kellegi, kellega koos rääkida, kuigi oma klassis ühelgi neist eelnevalt tuttavaid ees ei olnud.
Mina võisin samuti õhtuks laste moodi hõidata, et "ma leidsin nii palju uusi sõpru!" (see tähendab tõlkes, et rääkisin paljude uute inimestega). Minu ja laste jaoks on ju kõik uued - nii teised lapsed, õpetajad kui lapsevanemad. Teiste jaoks on uued vaid ruumid. Nii tulidki väga mitmed lapsevanemad rääkima ja see oli nii äge-tore-vahva.
Päeva lõpuks oli lihtsalt tohutult soe ja vastu võetud tunne.
Igast otsast on üleni tunne, et see on nüüd tehtud! Jaa, hiiglama palju tööd on veel teha. Õigemini - laste jaoks töö nüüd alles algabki. Aga see ongi see, et nüüd on töötamiseks võimalus.
Siiani oli elu õhus! Teadmatuses. Kevadel ei saanud lastele teha lahkumispidusid, ega ole üldse mingit hüvastijätmist olnud ei varasemate kaasõpilaste, ega õpetajatega, sest polnud teada, kas saame minna.
Tänaselgi päeval on võimalik, et tuleb kohtuotsus, mis ... ma ei tea - pöörab kõik tagasi? Või ... kuhu?
Minu ülesanne on lastest need kohtuvõitlused eemal hoida, nii et nad saaks õppetööle keskenduda. See on ka ju väljakutse niisamagi, rääkimata siis sellistes ärevates eluoludes.
Nii et jah, ma mõistan, kui suur töö nüüd pihta hakkab, aga samas ma tean, mis ja kui paljude inimeste poolt on ära tehtud selleks, et me tänasel päeval saaks alustada oma uut väljakutset - Esimene kooliaasta Tallinnas!
Aitäääääh kõigile, kes olete erineval moel panustanud sellesse, et me täna lastega siin seista saaks. Nii sellesse, et me eelmise tee käidud saaks, kui sellesse, et uus tee avatud oleks. Võimalik, et nii mina kui lapsed pole kõigile õigel hetkel tänusõnu edasi öelnud, aga eks endalgi on alles sussavussa selle kõige sees elada. Käime samm sammu haaval ning tegeleme sellega, mida hetkel vaja, sest kõike korraga lihtsalt ei jõua.
Imeline on aga teada, et nüüd on mingi selgus olemas ja mingid asjad paigas! Nüüd tuleb vaid edasi liikuda.
***
Mina olen Heli Künnapas (40),
hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja
koolitajast ema viiele lapsele (13a, 11a, 10a, 8a ja 4 a).
Minu
"sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele,
lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad
kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla
ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu-
ja ajajuhtimise teemal. Selles grupis on ka info minu läbiviidavate
koolituste kohta. Enesearenguga seotud teemadel olen välja andnud ka
mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.
Tänu oma väljakutsele, mille raames plaanin sügiseks 30 000 eurot teenida, olen üha rohkem ja rohkem kuulnud küsimust, et miks tahan lastega linna kolida. Kas ma ikka tean, mida teen? Miks loobun kõigest heast ja ennast ning lapsi hullumeelsesse linna surun? jne
Ma ei hakka kommenteerima, et küsijad on enamasti need, kes ise igapäevaselt linnaelu mõnusid naudivad või siis väikeste laste vajadustega tegelema ei pea.
Mina olen ise kogu oma lapsepõlve maal elanud. Ülikoolis käisin Tallinnas. Sisekaitseakadeemia on küll nii eraldatud alal, et ma ei teagi, kas seal elamine käis üldse linnaelu alla. Ameerikas elasin nende mõistes väikestes linnades ... mis tegelikult olid suuremad kui Pärnu. Aga mõlemas elukohas oli eramaja, nii et ikkagi pigem maaelu lähedane kogemus. Siseministeeriumis töötamise ajal elasin taas Tallinnas. Seejärel personalijuhina töötamise aja elasin Pärnus korteris. Praegune maakoht on siis üks pikemaid kohti, kus olen peatunud.
Loomulikult on jätkuvalt selge see, et hooldusõigust meil kuidagi jagatud ei ole, nii et ei, mul pole hetkel üldse mingit ainuõigust lastega kolida. Saan sellest ideaalselt aru. Samas tean ka, mis on teine variant... Seega mina teen ikkagi plaane selle järgi, mida enda ning laste suhtes parimaks variandiks pean ning millesse olen valmis panustama.
Seega, millised on 5 lapse emana minu jaoks maa- ja linnaelu plussid?
MAAELU
+ ruum - pole mingi saladus, et olen läbi ja lõhki loominguline inimene ja vajan ruumi. Ma ei kannata, kui inimesed pikalt minu tänaval käivad. No selles mõttes, et mina jalutan tänaval ja iga päev on seal veel inimesi. Tahaks ju rahus ja vaikuses jalutada. Mulle meeldib, kui köök on 56r2 ja ei pea mööbli otsa koperdama. Või üldse, et rahulikult ka kodus olles saaks 10 000 sammu täis. Koroonaaegsel koduõppel oli normaalne, et mul oli poole päevaga sammude arv täis, sest lapsed eri maja nurkades vajasid pidevalt abi ja ... nii ma siis jalutasingi.
+ odavam elamispind - siinkohal räägime siiski vaid eluruumide ostmisest, mitte ülalpidamiskuludest.
+ võimalus endale toitu kasvatada. No vanade talumajadega on küll see trend, et neid müüakse ilma maata, sest maa ja mets on eraldi rahaks tehtud. Seega hullemat majapidamist tavaliselt maamajaga tänapäeval ei kaasne. Samas oma perele piisav aiamaa on ikka olemas.
+ oma õu - olen alati nautinud seda, et näiteks 1,5-aastase võisin rahulikult õue mängima saata. Aknast muidugi tuli jälgida, et mida teeb ... no ja oleneb ilmast ka. Mõne ilmaga ei saada ikka 10-aastast ka välja mängima. Aga minipisidega polnud vaja, et ma alati liivakasti äärel istuks või kiige kõrval seisaks, sest lapsed said ise õues mängitud. Lihtsalt pidin kogu aeg kuulmise kaugusel olema.
+ pillimänguvõimalused - räägime siis harjutamisest. Kõige olulisem uudis sel teemal on, et meil ei ole trummikomplekti!!! Aga ... meil on peres kokku 2 akordionit, 2 trompetit, viiul, klarnet ja klaver, mida kõiki mängitakse. Harjutamise aeg ei pea isegi mitte öösel olema, aga ma pole siiani aru saanud, et kuidas üldse korteris see võimalik on...
Lood on näiteks sellised:
+ rahu ja vaikus - no taas see teema, et ma väga ei kannata, kui inimesed minu tänava käivad. Pärnus elamise ajast on meeles, kuidas kell 6 hommikul hakati naabermaja ees muru niitma. Aga no see oli otse meie maja akna all. Mul oli veel tund aega võimalik magada ja ajas ikka närvi küll. Maal ei niida keegi akna all muru enne, kui ma ise seda ei tee. Ja mina pigem niidan öösel kell 23 ... ja siis ka keegi midagi ei ütle.
+ võimalus loomi pidada - tahtsin alati, et mu lapsed koos loomadega üles kasvaks. See on ikka nii eriline tunne. Samas jäi mu loomapidamine aega, mida lapsed nüüd vaid piltidelt meenutavad, sest tol ajal olid nad nii väikesed. Laste ja muude tööde tõttu rohkem ringi liikudes polnud aga võimalik ennast enam loomade ajagraafiku järgi nii kõvasti kinni siduda. Nüüd on meie kaaslaseks vaid üks labrador. Ma tean, et pean temaga linnas jalutamist proovimas käima ... aga lükkan seda muudkui edasi. Ilmselt tundub mulle hirmus. Maal elades pole tal vaja autode ja suure hulga võõraste inimestega pidevalt suhelda.
LINNAELU
+ autovaba jalutamisteekond- saad jalutama minna nii, et autoga selleks kuhugi sõitma ei pea. Ja tänavad valgustatakse sinu jaoks ära. Olenevalt elukohast võid saada isegi puude vahel jalutada ja sealt on eelnevalt kõik karud ja metssead jms ära aetud.
+ lapsed saavad ise kooli minna!!! Ja sealt koju tulla. Ma ei pea iga kord kõrval olema. Ma ei pea iga kord autoga sõitma. Ma ei pea isegi selleks kodus olema. See on ilmselt hetkel kõige olulisem asi, milleks selline elumuutus ette tasub võtta. No ma tõesti unistan sellest hetkest, et 13-aastane saabki ise koolist koju. Ma ei kujuta hetkel veel ette, kui suur vabadus see võiks minu jaoks olla. Ja lapse enda jaoks ka. Või kui isegi 11-aastane seda saaks ... No see oleks juba topeltvabadus. Hetkel unistus.
+ võimalus ise inimestega (sõpradega) kohtuda - ikka jõuame liikumisvabaduseni. Ise, ega ka lapsed ei pea pikalt autos istuma, et sõprade juurde sõita (rääkides samas linnas elavatest inimestest).
+ ühe paki piima ostmiseks ei pea autoga mitu eurot raha maha sõitma, vaid võid poodi jalutada - no eks see oleneb muidugi ka elukohast, kuid suuremas osas on siiski linnas võimalik poodi jalutada. Jaa, alati on võimalus nii hästi planeerida, et pole vaja ühte pakki piima osta, aga teinekord juhtub nii, et oled nii halb planeerija ja ei tea, mida 5 last just sel päeval süüa eelistavad. Ei, ma ei sõida igapäevaselt paki piima pärast kuhugi, aga kui rääkida plussidest, siis teadmine, et saaks piimapaki kätte ilma täiendava kütusekuluta, on suur pluss.
+ huvihariduse kättesaadavus - see on vist teema, mida ma siinkohal ei viitsigi eraldu lahti harutama hakata. Nagunii keegi saab valesti aru või solvub. Saan rääkida sellest, et näen, mida Tallinnas muusikakoolis käimine on teinud ühe lapse pillimänguoskusega ... ja samuti järgmiste kahe omaga. Suur pluss on juba see sama liikumisvabadus - lapsed saaksid huviringidesse minna ise, nii et ma ei pea neid kõikjale sõidutama. See tähendab, et kui ühe lapsega olen kodust 30 km kaugusel huviringis, siis ei saa samal ajal teist viia 15 km kaugusele jne. Laste huvides aga praegu jah seda teemad pikemalt ei kommenteeri. Liigitame hetkel selle teema liikumisvabaduse alla.
+ elekter - linnas saab elektri kiiremini tagasi. Või õigemini- see ei lähegi iga suurema tuulega ära. Elades maal, on suur tõenäosus, et mõned korrad kuus istud elektrivabalt ... tunde ... päevi. Elektriarvel see väga ei kajastu. Talvel kaasnevad sellega aja külmunud veetorud, külmad toad ja muud taolised mõnud. Aga elektrifirma tähelepanu all oled siis, kui elektriarve maksmata jätad, mitte siis, kui elektriliini lõpus mõned päevad elektrita elad. Elekter on ära ju ikka siis, kui midagi juhtub ja siis alustatakse parandamistega sealt, kus on rohkem tarbijaid. Reaalsus.
+ asfaltee - sopasel ajal (mida on suurem osa meie aastast) on võimalik autosse jõuda nii, et sopp ei tulegi üle tossude või saabaste ääre!!!
+vesi ei külmu talve ära - oo, see on vist parim asi, mida ma korteris elamise talvelt ootan, et ei peaks muret tundma, kas vesi külmub või mitte. Oma tunnetest seoses veetorudega kirjutasin eelmisel aastal siin: Üks naine ja külmuvad torud.
+ odavamad elektri- ja küttearved - seda ilmselt küll mitte täiesti elektriküttega korteris, vaid mingi parema variandiga lahendatud elukohas. Maamajas on elektriarved korralikud ja lisandub küttepuude hind ... mille hind ka ikka tõuseb.
+ väiksemad kulud autole ja kütusele - see on ilmselt suurim punkt, mille pealt mina linna kolides võidan. Isegi, kui lapsed peaks taksotades kuhugi liikuma, siis ilmselt tuleks see odavam kui minu tööaeg+auto+kütus, mis praegu kulub. Jah, ma tean, et saaks ka teisi valikuid teha ja lastel kogu aeg kodus lasta olla, aga no ma tõesti ei poolda teleka ja telefonidega lastehoidu, vaid usun, et lapsevanema kohustus on laste soodumused üles leida ning tagada viisid nende arendamiseks.
+ anonüümsus - lapsed poleks enam "kellegi lapsed", õpetajad poleks enam samad, kes on nende vanemaid õpetanud (see pole alati halb, kuid kindlasti on olukordi, mis oleks võinud olemata olla), lapsi ei puudutaks vanemate otsused oma õiguste eest seista tasandil, mis toob kaasa väiklaste oma elus pettunud inimeste meelepaha. No väikeses kohas elanud ja kasvanud inimesed teavad, mida siinkohal mõtlen. Anonüümsus aitab aegajalt arengule tohutult kaasa ning avardab piire ja võimalusi.
+ aktiivsem kultuurielu - iga kord, kui mu enda lapski esineb, tuleb põhimõtteliselt terve päev vabaks võtta, et saaks Tallinnasse kontsertile sõita. Seal elades võiks aga kasvõi isegi teisi esinejaid kuulamas käia, sest üks etendus või kontsert ei võtaks kogu päeva.
+ odavam toit - no toidupoes käime suuremaid oste tegemas praegugi linnas. Kohalikust poest saavad ostetud põhilised asjad või siis, kui linna pole asja.
****
Eelnevast on ilmselt selgelt aru saada, et olen läbi ja lõhki maainimene. Sellegi poolest tunnen praegu, et selles eluetapis oleks linnas lihtsam ja odavam elada. Õigemini ideaalis - talvel linnas, suvel maal.
Minu senine maaelu fännamine pole kunagi vale olnud. Ma ei teadnud kunagi, kes mu lastest saavad, millised on tulevikus nende vajadused. Nii polnud võimalik varem praeguseks hetkeks lõplikult ette valmistada. Nüüd on see käes ja järelikult tuleb lihtsalt praegusest eluetapist tulenevalt uusi otsuseid teha. Muudatused toovad kaasa muudatusi.
Usun, et on tarkus tunnistada, et mu elukorraldus ei saa praegu olla sama kui siis, kui mul oli 4 lasteaialast (jaa, mul on 4 last korraga lasteaias käinud). Praeguseks on 4 koolilast ja 1 lasteaialaps.
Jah, ees on veel tee, kus ma pean tõestama, et see kõik lastele hea oleks. Pean näitama, kuidas laste elu paremaks läheks ja miks pole mõistlik samamoodi jätkata jne. Aga no kui peab, siis peab ...
Rääkimata sellest, et ma ei tea, milline on Tallinna üüriturg sügiseks ... lasteaiakohtade võimalus ... sest lihtsalt olud maailmas muutusid vahepeal.
Alati on võimalik, et ma polegi kõige targem. Et mul polegi õigus.
Tahan aga alati olla inimene, kes saab öelda, et ma usun seda, mida räägin ja et ma töötasin selle nimel, et ellu tuua see, millesse ma usun (projekt: Peegliga sõbraks!).
Sellised on minu kogemused maa- ja linnaelu plusside suhtes. Kogemused põhinevad isiklikul praktikal, seega tean, et sul võivad teistsugused kogemused olla. Samas olen õnnelik, kui see mõnelegi inimesele annab selgust, mida üks või teine variant tähendab.
Mina olen Heli Künnapas (40),
hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja
koolitajast ema viiele lapsele (13a, 11a, 9a, 7a ja 3 a).
Minu
"sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele,
lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad
kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla
ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu matrjalid.
Elu on selline, millisena seda näeme ja millisel toonil ise olukordade poole pöördume.
Igal sügisel tundub, et lapsevanemad jagunevad kaheks:
1) need, kelle arvates õpikute ja töövihikute kiledesse ja paberisse mässimine on suurim orjatöö
2) need, kes naudivad iga hetke sellest, kuni kõik töövihikud ja õpikud ilusti ümbristesse saavad
Võib- olla on mingi kolmas liik lapsevanemaid veel, aga need on need, kellega mina enamasti kokku olen puutunud.
Lükkasin seda küll viimse hetkeni edasi, aga lõpuks tuli ka mul kolme suurema koolilapsega koolist õpikud ära tuua. Esmaklaslane saab enda asjad 1.septembril või pärast seda.
Suuremate laste noosiks sai 34 ühikut õpikuid ja töövihikuid, mis kõik tahavad endale midagi ümber.
Tunnistan ausalt, et juba mõned aastad tagasi sai minust lapsevanem, kelle arvates suurem osa kiletamisest ja paberdamisest on pigem sügisene orjus. No esimesed 10-15 õpikut ja töövihikut on tegelikult lõbus. See on tõesti mõnus kooli alguse tunne, värske kooliaasta rõõm. Ise sirvin ka alati mõnuga uusi õpikuid ja vaatan, millega laps eesootaval aastat tutvuma hakkab.
Ma pole kunagi aega võtnud, et kui kaua ühe õpikuga aega läheb, aga tean, et viimased aastad olen sellele paberdamisele kulutanud ikka väääääga mitmeid õhtuid ja öid. Sel aastal peaks huvi pärast aega võtma, et kui palju aega kokku läheb. Arvestades ka seda, et viimase viie pakkimisaastaga peaks ma juba üsna vilunud tegija olema selles vallas.
Eelmisel aastal otsustasin, et jätan töövihikud kiletamata, kuna nagunii need on lapse käes vaid pool aastat ja nii kaua võiks ju ometigi vastu pidada. Ütlesin selle lapsevanemate koosolekul ka välja, kui õpetaja oli öelnud, et nädala jooksul võiks kiletatud olla. Vastuseks oli segaduses vaikus ja vastus, et eks õpetaja arvestab, et minu lastel on töövihikud kiletamata, aga teistel olgu nädala lõpuks tehtud. No järgmisel poolaastal ma siis ikkagi kiletasin, et mu lapsed teiste moodi oleks, sest norm on kiletamine.
Kirjastajana mõistan, et õpikukirjastajad hoiavad kulud madalal ja teevadki pehmekaanelisi õpikuid, mis lähevad kiiresti hiirekõrvuliseks ja polegi tegelikult mõeldud aktiivseks igapäevaseks kasutamiseks. Mõnigi on öelnud, et nüüd on ju olemas e-õpikud ja pole paberõpikuid vaja koju tassida. Mina aga eelistan kindlasti, et lapsed igasugu e-d võimalikult vähe tarbiksid ja õpivad ikka paberõpikutest.
Samal ajal maksime täna kinni ühe õpiku, mis lapsel kadus. Tavaline pehmekaaneline nässakas läks meile maksma 14.50€. Korduvkasutatava raamatu kohta on seda ikka päris palju.
Nii mõtlengi igal sügisel, et kas kooliõpikud ja töövihikud ei peaks olema paremast materjalist, nii et tõesti kogu õppeaasta vastu peaksid? Õpikud siis ikka kohe mitu õppeaastat. Teisalt tean, et teemaks on laste koolikoti raskus ning see jällegi muutub kõvakaaneliste õpikutega raskemaks.
Töövihikute puhul ma tõesti ei mõista, miks me kõik neid kiletama või kalleid kaasi ümber peame ostma?
Kirjastajana mõtlen taaskord töövihiku eeldatava tootmishinna peale ning kui mina ostan sinna peaaegu sama kallid kaaned ümber, siis paneb nagu mõtlema. Tean, et kilekaaned võiksid kesta mitu aastat ja nii võiks saada kulusid jagada. Teoorias.
Kui igal aastal lapsevanemad kulutavad suure hulga raha paberitele ja kiledele, siis kas poleks mõistlikum lisada sama raha õpiku tootmisele ja teha kvaliteetsem õpik? No ja siis näiteks vajadusel veel kiletada õpik, nagu tehakse raamatukogus raamatutega. Ühekordne tegu ja poleks igal aastal vaja mõelda, et kuidas kõigi õpilaste kõik raamatud kaaned ümber saaks.
Õpikute puhul ilmselt ei uuene sisu ju nii kiiresti, et peaks iga paari aasta tagant uued õpikud tegema. Samas aga see ilmselt just ongi nende pehmekaaneliste õpikute eluiga.
Loomulikult panen kõigile raamatutele paberid ümber. Eriti kuna mõnigi on mõnus kapsas ja lapse jaoks on õppimine mõnusam, kui nässakas õpik mõneks ajaks ilusa paberiga ihalduväärsemaks õnnestub muuta.
Lapsevanemana tundub see aga hariduse varjatud tasustamine. Üks asi on raha, mis ümbrispaberitele ja kiledele kulub, aga suurem on aeg, mis sellele läheb. Nagu ütlesin- mõned õpikud/töövihikud annavad ehk mõnusa koolielu alguse tunde, aga ülejäänud...
Kindlati ei tee ma aga ettepanekut, et õpikute tootmine peaks palju kallim olema, sest siis kuulen kindlasti kohe kommentaari, et jällegi jääb lastel mõni huviring ära, sest õpetajale tasumise eest suunati raha hoopis õpikutesse ...
Milline võiks olla hea lahendus?
Jaga palun ka oma kogemusi, et mida õpikute kilede ja paberitega mässamine sinu jaoks tähendab? Kas seda saaks ja peaks kuidagi paremini korraldama? Või annabki hea koolitunde?
Kui ma järgmised nädalad kadunud olen, siis ... 34 ühikut kooliõpikuid ja töövihikuid ... ja tuleb juurde, kui ka esmaklaslane kooli läheb.
Aga no täna on see õhtu, kus ma naudin seda. Homme ... hmm ...
Mõnusat kooliaasta algust!
***
Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (39),
hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja
koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 9a, 7a ja 3 a).
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!
Minu
"sulest" on praeguseks ilmunud üle 20 raamatu (sealhulgas menukas
noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss
Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel"jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust,
mis avaldab mu enda ja nüüd ka teiste kirjanike raamatuid. Eriline
tähelepanu on noorteraamatutel ning ajaviitekirjandusel. Suviti
korraldan lastelaagreid.
Peaaegu 5 aastat olen olnud koolilaste vanem. Algul siis ühe ja praeguseks kolme. Järgmisel aastal juba nelja koolilapse vanem.
Selle aja jooksul on peetud palju arenguvestlusi. Nii koolis kui enne seda ka lasteaias. Lisaks erinevad nõustamisvestlused.
Enamasti on need toimunud lapsevanema(te) ja õpetajate vahel. Mõnikord ka koos lapsega, kuid seda vähem.
Sel aastal sain aga täitsa teistmoodi arenguvestluse kogemuse oma 2.klassis käiva tütre Mariaga. Nimelt oli õpetaja Abigail otsustanud kasutada Sisekaemuse kaarte.
Enne seda arenguvestlust polnud ma sellistest kaartidest kuulnud. Jah, tean, et on erinevaid kaarte olemas, kuid ei teadnud, et neid saaks niiviisi arenguvestluses kasutada.
Klassi astudes laudadel kaarte nähes see pigem isegi hirmutas natuke. Esiteks ei meeldi mulle arenguvestlused, kus lapsed täidavad küll ülesandeid, kuid tegelikult ma ei saa õpetajaga lapse arengust rääkida ning ei mõista seda. Tundus, et seekord läheb samamoodi.
Tegelikult oli hoopis vastupidi.
Õpetaja Abigail andis lapsele valge paberi, millele laps valis erinevatele küsimustele vastates loomi. Huvitav oli jälgida, keda ja kus ta pildid kujutas. Maria vastas küll kõik need ära, kuid vastas pigem tegude, mitte sõnadega.
Siis tulidki mängu Sisekaemuse kaardid. Järgmistele küsimustele enda ja ümbritsevate inimeste kohta pidi Maria vastama nii, et valis sobivaid Sisekaemuse kaarte. Kui eelnevate teemade puhul oli raske lapselt mõnda sõnagi kätte saada, siis nüüd hakas jutt jooksma. Marial oli lihtne valida kaarte, mis kirjeldaks inimesi, kellest ta tahtis rääkida. Samuti oli tal lihtne lahti selgitada, miks just sellise kaardi valis ja mida sellel näeb.
Õpetaja ei jätnud ka mind lapsevanemana lihtsalt pealt vaatama. Nii sain ka mina valida kaarte ning rääkida, miks just need valisin. Tundsin tõsist hasarti kasvamas, sest kaartide abil oli nii lihtne rääkida, mida öelda tahtsin. Seda nägin siis nii enda kui lapse pealt.
Sisekaemuse kaardid ei andnud mulle ja Mariale ette juttu, mida peaksin rääkima. Need aitasid üles leida sõnad, mida öelda tahaksime. Panid mõtte tööle ja ka julgustasid. Tegelikult teadsime ju mõlemad, mida öelda tahaks, aga just kaartidel olevad pildid julgustasid, et need mõtted on väljaütlemist väärt ja õige suund.
Kui tavapäraselt on arenguvestlustel oluline roll lapse hinnetel ehk akadeemilisel hakkamasaamisel, siis Sisekaemuse kaartide kasutamine aitas väga lihtsate küsimustega ka sotsiaalset osa puudutada. Kiiresti sai selgeks, et kuidas laps ennast klassis ja koolikeskkonnas tunneb, kes on ta sõbrad ning kellega on probleeme. Samuti, et kuidas ta ennast kodu ja pere suhtes tunneb. Kindlasti ei andnud sel vestlusel koostatud pilt kõiki vastuseid, aga selle info, et kas ja kus on probleemid ning kui kiiresti peaks neid lahendama, sai sealt küll kätte.
Kui arenguvestluse algus oli konarlik ning Maria väga rääkida ei julgenud/tahtnud, siis lõpuks pidin ta uksest välja tirima, sest ikka oli vaja veel mõni kaart valida ja jutt läks muudkui ühelt teemalt järgmisele.
Ja ... mul endal oli sama lõbus.
Valisime kaarte ka teineteise iseloomustamiseks. Igaüks valis ka enda kohta. Hämmastav, kui lihtne oli kaartidel nähtu abil sõnadesse panna asju, mida enda ja teiste kohta arvan, kuid ei oleks osanud välja öelda. Samas ei rääkinud me ju seda, mis oli kaartidel, vaid nähtu aitas lihtsalt endast välja tuua ja öelda need sõnad, mida nagunii oleks tahtnud. Ehk et kui öeldakse, et "see on mul keele peal, aga välja ei saa öelda", siis need kaardid aitavadki anda selle lükke, et saaks välja öelda selle, mida nagunii tahaks.
Sisekaemuse kaartide kasutamine oli minu jaoks uudne ning väga meeldiv kogemus. Selle ühe vestlusega sain lapse, enda, tema õpetaja ning erinevate arengute kohta teada rohkem, kui mitme eelmise arenguvestluse jooksul.
Kõige olulisem on, et sain teada infot, mis on oluline. Jah, kirjutamine, arvutamine, lugemine jms on ülimalt olulised. Aga edaspidises elus on veelgi olulisem see, kuidas inimene tunneb ennast, tunnetab ümbritsevat ning oskab ennast ümbritsevasse paigutada. Sisekaemuse kaartide kasutamine aitas meid kindlasti sammukese edasi, et mõista, kus oleme ning kuidas edasi võiks liikuda.
Igal juhul julgen soovitada nii lapsevanematele kui õpetajatele Sisekaemuse kaartide kasutamise kohta rohkem uurida ning neid erinevates olukordades kasutada. Ise teen seda samuti, sest see oli tõesti äratav ning edasiviiv kogemus.
Aitäh, õpetaja Abigail, et meile sellise vahva kogemuse andsid ning uue maailma avasid!
***
Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (39),
hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 8a, 6a ja 2 a).
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!
Minu
"sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas
noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss
Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel"jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust,
mis avaldab mu enda ja nüüd ka teiste kirjanike raamatuid. Suviti
korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com
