laupäev, 21. oktoober 2017

Matu räägib oma ilusast elust maal

Matu räägib meie üliägedast lasteraamatust "Laste ilus elu maal". Lapsed tahavad juba uut osa kirjutada, aga enne tahavad eelmised raamatud endale uued kodud leida 


Ostusoovist kirjuta helikunnapas@gmail.com . Aitäh postituse jagamise eest!



***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (8a, 6,5a, 5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 12 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

 Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com  

Minu viimasest menukast romantilisest lühiromaanist, saad lugeda siit: "Naine, kes ei nuta, saab rikkaks". Selle raamatuga algas ka vinjettide kogumise mäng. Selle kohta loe samast postitusest!!!

kolmapäev, 18. oktoober 2017

15 beebit. Pole paha!

Täna tähistan rõõmsalt viieteistkümnenda beebi sündi.

Jah, jutt ikka siis raamatubeebidest. Võrdlus pole sugugi kohatu- kui te saaksite tunda seda ootusärevust ja pinget, kui kuller sõidab õuele, aitad raamatukastid mahalaadida ja siis avad esimese karbi.... mmm ... "Mis nägu ta on? Kuidas ta katsudes tundub? Kas ta on selline, nagu ma ootasin?"- ehk kõik samad küsimused, mis beebiga. Ja siis see eriline pingelangus, kui saad aru, et ta ongi päris... päriselt siin... päriselt olemas! Kogu su mitme kuu töö ja vaev on tasutud! Nüüd tuleb lihtsalt koos edasi elama hakata.

Raamatu ja beebi sünd on tõesti väääga sarnased!

Juubelibeebi autoriks on Harry Raudvere ning teoseks "Hüüdnimi Eestlane".


Beebidest selles raamatus väga palju juttu ei ole, kuid beebitegemisest ehk seksist küll. Muude asjade seas. Teos räägib Toomas Jugapuu seiklustest nõukogude aja lõpu Venemaal ja Eestis.


Kuldne 15 näeb kokku aga selline:
Minu jaoks on suurim küsimus hetkel see, kuidas edasi? Paari päeva pärast on saabumas ka minu enda raamat "Mina, supernaine, jään ellu!" Tänasel päeval käivad aktiivsed läbirääkimised ja töö alustamine 6 raamatu teemal, mis kõik tahavad enne jõule ilmuda.

Pean iga päev tunnistama, et ma ei saa varsti enam kõike üksi teha. Müügi jaoks juba avasin uksed ning huvitatud inimesed said võimaluse mu kirjastuse raamatuid edasi müüma hakata. Ja see on nii äge! Saate aru, kui kaua ma olen tahtnud sellisesse punkti jõuda. Isegi kui ma ei jõua praegu kõigile kohe vastata, kõike kohe ära teha, siis inimesed ootavad, ajavad mind ise taga, mitte ei loobu... ehk siis töö ajab mind taga (koos rahaga).

Paar päeva tagasi mõtlesin ilmselt välja ka koha, kus kaua igatsetud perekeskuse plaani ikka teoks saaksin teha ja kuhu selle luua. Läbirääkimised alles käivad, kuid praegune hetk on kõige lähem perekeskuse loomisele, nii et on põhjust rõõmustada. Peale selle on veel 2 äriplaani peas tuksumas. Ikka sellised, mis maailma paremaks kohaks teevad. Et kui läheb hästi, siis ikka igal teemal korraga. Sobib. Võtan selle vastu.

Ja päike paistab ka täna pilvede vahelt mu peale. Sinu peale ka. Nägid?

Mõnusat päeva!

***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (8a, 6,5a, 5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 12 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

 Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com  

Minu viimasest menukast romantilisest lühiromaanist, saad lugeda siit: "Naine, kes ei nuta, saab rikkaks". Selle raamatuga algas ka vinjettide kogumise mäng. Selle kohta loe samast postitusest!!!

reede, 13. oktoober 2017

Pask-uudiseid paljundada või mitte?

Eile õhtul sattusin kogemata telekast RaudRõivase duetti vaatama. Pidavat olema mingi teema, mida kõik inimesed eile teadsin. Ma siis õhtul kuulsin. Pigem nägin seda äraaetud hobuse nägu oma teleka ekraanil...

Teleka ees olin kõigest seepärast, et ootasin, et lapsed kõrval toas magama jääks ja mina saaks oma tuppa tööd tegema minna. (Tööd tegema=mõnulema oma lemmiktegevustega, mille eest mulle ka makstakse ehk kirjutama ja lugema!) Laste magamise ajal käib meil alati köögis telekas, sest siis on pidevalt mingi vaikne taustamüra ja meie enda liikumine, õue hääled jms ei sega laste uinumist. Ise magama minnes muidugi paneme teleka kinni.

Kuna teleka pult on taaskord katki (seekord lapsed, eelmisel korral koer) ja uue ostmisega pole kiiret, sest vaja seda nagunii väga tihti ei lähe, siis nii ma tarbisin hetkeks seda, mis telekast tuli. Samal ajal uurisin telefonist uue ärivõimaluse kohta, nii et enamus tähelepanu oli ikka mujale koondatud.

Kuuldu pani mind ainult küsima, et kellele sellised pask-uudised? Kelle jaoks on mõnus sellist duetti jälgida, mida RaudRõivas eile pakkus? Kellele selline "meelelahutus" midagi pakub? Ütlesin kohe abikaasale, et täna päevakangelane pisardab telekas, homme astub tagasi ... ja paari aasta pärast riigikogu valimistel teeb supertulemuse, sest valijate jaoks on ta nägu tuttav. Nii, nagu Michael praegu jällegi reklaamide esirinnas laiutab. Abikaasa küsis siis vastu, et mis teema selle Michaeliga oli? Mida oligi vaja tõestada!!!! Temaga oli alles see lugu, et alles tema pisardas ja kuulis Raua suguste nähvitsemist, et "nüüd on sinu poliitiline karjäär lõppenud!"

Rääkimata sellest, et tänane meedia (näiteks pool eilsest RaudRõiva duetist) oli ise mõnda aega tagasi pisardav ja alandlik, sest tema vedas teisi alt ja tema poliitiline karjäär lõppes. Tema pihta loobiti samu sõnu, mida tema eile publiku kaasakiitva (sunnitud?) itsitamise taustal vastasele loopis...

Aga ei! Meie kõik toidame ikka uuesti ja uuesti neid samu veskeid. Vingume, et samad inimesed korraldavad sigadusi ja samas saavad ikka meie kõigi raha ja mida kõike MEIE RAHA eest teevad... ja siis samas toidame meediat, kelle vahendusel need samad näod pakuvad meelelahutust.

"Selline pasaga pihtasaamine on neil palga sees!" põhjendame.

Aga sinul endal? Nii palju, kui sina oma aega ja energiat sellisele pask-uudisele annad, nii palju see kasvab. Sinu aja ja energia arvelt, sest need vähenevad. 

Kui sina oma aega sellisele "intriigile" kulutad, siis jääb sul midagi muud tegemata. Ilmselt midagi meeldivat. Ilmselt midagi, mis pööraks tähelepanu inimestele, kes on päriselt ka sinu elus olemas. Mõtle, kui sa selle võõra ja täiesti kaaaauuuuge teema arutlemise asemel kasutaks sama aja oma lapsega koolipäeva arutlemisele? Või märkaks seisatada ja vaadata, millised massilised linnuparved praegu meist üle lendavad... Või jalutaks parima sõbra või abikaasaga (või kaks ühes) mööda imelist metsarada...


Aeg on raha! Seda teame kõik. Aga sinu aeg ei ole 9-17. Sinu aeg on 24 tundi ööpäevas. Igal hetkel on sinu aeg. Iga sekund on sinu aeg. Iga aeg, mida sa kulutad ühes kohas, mingitele inimestele või sündmustele, jääb kusagilt mujalt puudu.

"Aga mida me teha saame? Meie ümber ongi ainult sellised uudised ja selline elu," küsid.

Küsi endalt, mida sa tahad homses maailmas rohken näha? Millist maailma luua? Iga avatud uudisega aitad sa kaasa homse maailma suunamisele. Iga valikuga, mille teed aja, raha ja inimeste suhtes, lood enda ja ümbritsevat maailma. 

Pealegi- kes teisi sitaga loobib, sellele jääb ka endale sita lõhn külge. Milline on sinu valik täna- mille järgi sa tahad lõhnata?

Imelist päeva sulle!!!


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (8a, 6,5a, 5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 12 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

 Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com  

Minu viimasest menukast romantilisest lühiromaanist, saad lugeda siit: "Naine, kes ei nuta, saab rikkaks". Selle raamatuga algas ka vinjettide kogumise mäng. Selle kohta loe samast postitusest!!!


neljapäev, 12. oktoober 2017

Mina, supernaine, jään ellu!

Võiks ju arvata, et ma enda kohta tahaks nii hõisata... vahel on küll selline tunne, aga ei, kus sa sellega.

Sel nädalal on mul muudkui kirjastamise uudised, sest kaks kauaoodatud beebit on ilmavalgust nägemas. Ühe korraga. Ehk siis Harry Raudvere 660 leheküljeline raamat "Hüüdnimi Eestlane" ja minu enda "Mina, supernaine, jään ellu!". Minu arvamust raamatu "Hüüdnimi Eestlane" kohta loe siit.

Harry raamatut korrigeerisin septembrikuu algul päris tükk aega. Just enne seda lõpetasin oma romantika sarja "Mõni õhtu romantikat" järgmise raamatu "Mina, supernaine, jään ellu!" kirjutamise. Nii nad ongi kuidagi ühte jalga käinud. Harry raamat on kogukam ja kõvakaaneline, nii läks trükkimisega kauem. Minu oma aga seisis ühes ja teises kohas järjekorras, nii et tavalise mõnenädalase valmimisaja asemel oli temalgi seekord vaja hulga pikem tee maha käia.

Harry raamat saabub trükikojast täna!!! Hurrraaaaa!!! Ahjaa, ma pole ise veel näinud, nii et ega ei hõiska veel. Aga tegelikul tahtsin öelda, et veel täna ja homme on võimalik seda raamatut ette tellida:

Minu raamat peaks ilmuma järgmise nädala keskel. Seda saab ka hetkel ette tellida:


Raamatu "Mina, supernaine, jään ellu!" sisu on selline:
Ragne on Pärnu-Jaagupis elav 6 lapse ema, kes töötab Pärnus kvaliteedijuhina. Abielu rekkajuhist abikaasaga ei ole kõige õnnelikum, sest mees ei osale kuidagi pere tegemistes. Perekondlikule õhtusöögile eelistab mees pigem koos sõpradega olemist. Kõik laste ning majapidamisega seonduv on samuti Ragne õlul. Täielik supernaine, nagu kõrvaltvaatajatele tundub.
Ühel päeval saab aga Ragne günekoloogilt ootamatu diagnoosi. Ellujäämise nimel peab naine oma elu ja suhteid korrastama hakkama. Kuidas ta seda teeb, saad lugeda raamatust.
,,Mina, supernaine, jään ellu!" on Heli Künnapase romantiliste lühiromaanide sarja ,,Mõni õhtu romantikat" viies raamat. Kõik sarja teosed on eraldiseisvalt loetavad.
Nagu ütlesin, kirjastusel on praegu uudiseid!

Peale kõige muu on mul nüüd KIRJASTUS!!! Ehk et senise firma nime Kuuse Farm OÜ sain lõpuks muudetud. Nüüd on nimeks HELI KIRJASTUS OÜ. Täpselt nagu päris, eks ole? Sellepärast, et ongi päris!!!

Planeerisin seda nimemuutust nii kaua. Tehtud sain aga mõne päevaga. Ettevõtjaregistris on ikka kõik asjad nii lihtsaks tehtud. Ja kuigi ühe korra pidin ühte paberit ikka täiendama, siis kuna mul on nüüd mobiili ID, sain seda kohe kodus teha.

Kuna kirjastus on nüüd päris-päris, siis hakkan kohe ka tööd pakkuma. See näeb välja nii:


Niiii mõnus tunne! Ise kirjastamise juures on hea, et asjad käivad kiiresti. Seepärast polegi ma harjunud, et läheb nii kaua aega, nagu nüüd viimaste raamatute puhul on läinud. Seda enam on mul aga praegu hea meel, kui need beebikesed on lettidele jõudmas.

Samuti firma nimemuutus ja edasimüüjate süsteemi loomine on kaua mõttes mõlkunud. Nüüd on needki teoks saanud. Esimesed huvitatud on juba edasimüüjatena tegutsema hakanud. Järgmised ikka oodatud.

Beebipostituse juurde ikka lasteuudiseid ka: käima läks ka uue Toto lugude raamatu koostamine. Kristiina kirjutab hooga lugusid, huvilised juba tellivad ja mina olen stardipauguks lähteasendis. Varsti-varsti! Seekord teeme raamatu ilmselt hoopis kirjatähtedega. 

Nüüd aga lähen lasega helikopterdama (trenni-muusikakooli-jne) ja jagan oma häid tundeid ka teistele!

Imelist päeva jätku Sullegi! 




***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (8a, 6,5a, 5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 12 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

 Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com  

Minu viimasest menukast romantilisest lühiromaanist, saad lugeda siit: "Naine, kes ei nuta, saab rikkaks". Selle raamatuga algas ka vinjettide kogumise mäng. Selle kohta loe samast postitusest!!!

esmaspäev, 9. oktoober 2017

Äri- kas laste tõttu või laste pärast?

Eelmisel nädalal esinesin Pärnu ettevõtlusnädala raames vestlusõhtul "Äri- kas laste tõttu või laste pärast?" Rääkisin oma kogemustest nii kirjastaja kui küülikufarmi pidajana. Mina esindasin seda poolt, kes praegu väikeste laste kõrvalt ettevõtlusega tegeleb. Õhtu teised esinejad olid Marika ja Urmas Tõke, kel lapsed juba suureks kasvatatud ning ettevõtluse kogemust peaaegu minu eluaja jagu.

Minu lihtne vastus oli- ma tegelen ettevõtlusega nii laste pärast kui tänu lastele. Vaba töögraafikuga töö on minu jaoks vajalik, et jõuaksin lastele vajadusel helikopterema olla ning neid õigesse kohta sõidutada, õppimisel aidata, koos olla. Samas ei ole võimalik nelja lapsega peret, maamaja ja kogu seda elustiili üleval pidada, kui töötada ainult 40 tundi nädalas. Ettevõtjana on mul suurepärane võimalus nädala töötundide arvu hulga laiemaks venitada.

Ettevõtlusega alustasin tänu lastele, sest just esimese lapsega koju jäädes hakkasin aktiivsemalt kirjutama. Sain ju kõigi nelja lapsega järjest emapalka, mis tõesti aitas kaasa sellele, et julgesin neli last järjest sünnitada. Sel perioodil aga valmis päris mitu minu raamatut, sai alustatud küülikufarmiga ning sellest tulenevalt sündis ka raamat "Minu ilus elu maal", mille tõttu ma kirjastamisega alustasin. "Minu ilus elu maal" e-raamatu saad tellida näiteks siit.

Kirjastuse algul sain veel noorima lapse Christiani eest emapalka, nii et see toetas algul. Pärast selle emapalga lõppemist oli algul suht keeruline, sest samal ajal üksi kirjutada ning kirjastamisest toituda, polnud lihtne. Sel aastal olen aga ise kirjutanud 5 raamatut, millest neli on ilmunud. Samuti mitmed teiste autorite teosed, mida kirjastasin. Viies sel aastal ise kirjutatud raamat ilmub ilmselt selle nädala lõpus.

Välja näeb see nii:
Raamatu "Mina, supernaine, jään ellu!" sisu on selline:
Ragne on Pärnu-Jaagupis elav 6 lapse ema, kes töötab Pärnus kvaliteedijuhina. Abielu rekkajuhist abikaasaga ei ole kõige õnnelikum, sest mees ei osale kuidagi pere tegemistes. Perekondlikule õhtusöögile eelistab mees pigem koos sõpradega olemist. Kõik laste ning majapidamisega seonduv on samuti Ragne õlul. Täielik supernaine, nagu kõrvaltvaatajatele tundub.
Ühel päeval saab aga Ragne günekoloogilt ootamatu diagnoosi. Ellujäämise nimel peab naine oma elu ja suhteid korrastama hakkama. Kuidas ta seda teeb, saad lugeda raamatust.
,,Mina, supernaine, jään ellu!" on Heli Künnapase romantiliste lühiromaanide sarja ,,Mõni õhtu romantikat" viies raamat. Kõik sarja teosed on eraldiseisvalt loetavad.
Minu parimad otsused ettevõtjana on olnud raamatupidamisteenuse igakuine sisseostmine ning mobiili ID. Ausalt! Need kaks asja on muutnud mu elu oluliselt lihtsamaks ning voolavamaks. Samuti on väga toetav facebookis loodud grupp "Ettevõtlikud lapsevanemad", kus on tore oma kogemusi jagada ning näha, et teistel ettevõtjast lapsevanematel on samad mured ja rõõmud.

Tegelikult on mul tohutult tabeleid, tööplaane ja igasugu muid nippe, kuidas ennast järjel hoida ning asjadest ülevaadet omada. Olen ettevõtluse kohta õppinud nii ülikoolis, kui erinevatel koolitustel. Sisekaitseakadeemias õppisin küll halduskorraldust, kuid selle raames oli palju aineid, mis toetavad ka ettevõtjaks olemist. Näiteks aja- ja projektijuhtimine, psühholoogia jne.

Vestlusõhtul "Äri- kas laste tõttu või laste pärast?" oli minu jaoks suurim kompliment, et kui ma rääkisin ära, kuidas tööplaane teen ja neid järgin, siis öeldi, et mina küll klassikaline noor ettevõtja ei ole. See oli nii armas lause. No aga kuna ma näiteks ajajuhtimist ja oma elu korraldamist olen õppinud alates ajast, kui olin 15.aastane, siis järelikult olen nende teemadega tegelenud umbes 20 aastat. Nii et kuigi mu kirjastus pole veel 2-aastane, siis minu ettevõtjalikud teadmised on tõesti vanemad.

Marika ja Urmas Tõke rääkisid raamatutest, mis on neid ettevõtjatena aidanud. Minu jaoks oli paar avastust, mida oma projekti "Kuidas ma 100 raamatu lugemisega külluseni jõuan?" raames kindlasti lugeda plaanin. Samuti olid seal mõned, mis mul juba loetud.

Seega hetkel on selline elustiil minu jaoks parim valik. Viimastel päevadel on lõppemas paari raamatu kirjastamine, väga mitu uut läbirääkimist käsil ning samuti mitme raamatu kirjutamine. Väga põnev! Väga-väga põnev!

Kinnitan, et ma ei tee tööd, vaid tõesti naudin kõike, mida teen! See on ülimegamõnus tunne! 

Suur-suur tänu Siiri Eralale kutse eest sellele vahvale üritusele! Kuigi mina olin üks nendest, kes oma kogemusi jagas, siis tegelikult andis see õhtu hoopis mulle väga-väga palju! Motivatsiooni ettevõtjana jätkata on veel rohkem ning palju häid mõtteid sain endaga ka kaasa! 


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (8a, 6,5a, 5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 12 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

 Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com  

Minu viimasest menukast romantilisest lühiromaanist, saad lugeda siit: "Naine, kes ei nuta, saab rikkaks". Selle raamatuga algas ka vinjettide kogumise mäng. Selle kohta loe samast postitusest!!!

kolmapäev, 27. september 2017

Väekas kohtumine Siimustis

Otsustasin tükk aega tagasi, et nüüd hakkan ka siin blogis operatiivseks ja olen paremini ajakavas ... ja nii ma siis räägin teile täna kohtumisest, millest on möödas alles nädal aega.

Täpselt nädal aega tagasi käisime koos Margit Petersoniga (ja tema pojaga) Siimusti raamatukogus Jõgevamaal ja olime kirjanikud. Praegu saab mõned nädalad veel kirjutada, et mis maakonnas me käisime. Kes pärast valimisi enam teab, kus käidud sai (iroonia-aroonia hetk sai ka tehtud!).

Ajalugu tegin ka: tuli ära minu esimene "Vaata mu sööki!" pilt. Seda seetõttu, et kogemata sattusime Imavere kõrtsi, kust avastasime vähem kui 4€ eest kolmekäigulise lõuna. Olime kõik hirmus vaimustunud. Ja siis see juhtuski- foto "Heli ja söök":




Kui kõik on hästi, siis saab ainult paremaks minna. Nii oligi!

Siimusti raamatukogu uksest sisse astudes saime nii sooja, koduse ja armsa vastuvõtu osaliseks. Raamatukoguhoidja Tiina Mihhailov jagas meile esimesest hetkest alates oma positiivset energiat. Tõsiselt eriline kohtumine. Kohv, võileivad, maiustused- kõik olid ootamas. Meil oli Imavere toit küll alles kõhus, kuid hävitasime Tiina pakutu hea meelega pärast kohtumist.

Sama hästi võtsid meid vastu kõik kuulajad. Mõnus ja soe õhkkond kestis kogu aja. See tähendas, et jõudsime Margitiga oma arutlustes väga vaimsete teemadeni.

Kui kuulajateks on suuremas osas inimesed, kes võiks mulle vanaemaks-vanaisaks olla, siis on mul aegajalt suht imelik neile rääkida asju, mida mina elu ja inimeste kohta olen õppinud. On selline "muna õpetab kana" tunne. Aga nii kui saan tagasisidet oma raamatute ja räägitu kohta ja näen, et see inimestele loeb, siis saan aru, et asi pole vanuses, vaid selles, et millised on kellegi eeldused. Mul on eeldusi mõndadest asjadest teisiti aru saada, neid analüüsida ja edastada ja sellepärast ma kirjanik saangi olla. Ja ma olen tänulik selle ande eest. Ning kui ma sellele mõtlen, siis suudan neid tänuväärseid pilke publiku seas veel rohkem hinnata.

Tiina Mihhailov tegi meist Margitiga esinemise ajal sellise pildi ka:
Kuna teemad läksid vahepeal väga vaimseks, siis pole ime, et Margit nagu mediteeriks siin. Ju ta ammutab seda ülimat positiivset energiat endasse, mida me kõik vastastikku jagasime!

Kuulajate seas oli üks murelik härra, kes tahtis teada, miks minu sarja "Mõni õhtu romantikat" raamatute mehed kõik sead on? Vastasin, et mina pole kunagi öelnud, et mehed on sead. Lihtsalt valed inimesed on omavahel kokku sattunud ja siis suhted ei toimi. See ei tähenda, et üks pool oleks siga, vaid seda, et see kooslus ei toimi ja ei hakkagi kunagi toimima.

Kuna sarja "Mõni õhtu romantikat" üks põhimõte on see, et lood lõppevad hästi, siis peab igas raamatus olema ka nö hea mees ehk siis see, kes ühegi kriteeriumi järgi siga ei ole. Nii et mingil juhul pole minu sõnum, et mehed on sead.

Kuu aega tagasi kirjutasin sellest ka Pere ja Kodu blogis. Artiklit loe siit: "Kirjanik: "Tavapäraseim nutmise põhjus on kooselu inimesega, kes ei toeta  mitte mingil viisil sinu unistusi ja tegemisi."

Tiina oli meie raamatutest ja meist endist teinud vahva väljanäituse. See oli lihtsalt nii armas. Peale selle oli see minu jaoks mõnus äratus: meil on Margitiga nii palju raamatuid juba välja antud! Arvutamise käigus selgus, et mõlemal on praeguseks väljas 12 raamatut. Iga uus raamat tähendab ju seda, et eelmisel on olnud lugejaid ja uue vastu on huvitundjaid. Armsad lugejad- te ei tea, kui eriline see teadmine on, et sinu looming inimesi puudutab.

Suur-suur tänu, armas Tiina, selle imelise kohtumise korraldamise eest. Vastuvõtt oli nii soe ja armas, et ma usun, et kohtume kindlasti veel. Tänan väga ka kõiki teisi kuulajaid, kes meiega mõnusa poolteist tundi veetsid.


Kodu poole sõites nägime Margitiga korraga taevas ägedat roosat inglit. Pidasin auto kohe kinni ja imetlesime vaatepilti. Ju siis oli hoitud ja õnnistatud sõit see meie jaoks.





Suvel oli lugejatega kohtumistest pikk paus. Ei osanud nagu puudust tundagi ... aga pärast Siimusti kohtumist oli sees ikka tõsine energiasööst. Mõnus äratus taaskord! Kirjaniku töö on üksildane, omas nurgakeses. Kui su ümber on veel inimesed, kes su teoseid ei hinda (ei loe!), siis tundub vahest, et midagi on nagu valesti ... Kui aga taas jõuad inimeste juurde, kes teavad, millega tegeled ja kuidas samm sammu haaval endast maailmale midagi annad... huh, see on eriline tunne.


Minu kalendris on kirjas, et:
4.oktoobril kohtun Iisaku õpilastega, Kuremäe ja Iisaku täiskasvanud lugejatega
(6.oktoobril soovitan kell 9.40 Pärnu Tre Raadios päeva muusikapala)
25.oktoobril kohtun lugejatega Habaja ning Ardu raamatukogudes
27.oktoobril olen Saverna raamatukogus
Kõige paremini saad eesootavate kohtumistega kursis olla Heli Künnapase loomingu lehelt facebookis. 

Kohtumistele saab mind üksi või koos mõne teise mu kirjastuse autoriga kutsuda kirjutades helikunnapas@gmail.com.

Veelkord suur-suur tänu Tiinale ning Siimusti rahvale, muidugi Margitile ja Germole mõnusa seltskonna eest ning loodan ülimalt vahvaid kohtumisi ka kõigist planeeritud ja veel tulevatest kohtumistest! 


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (8a, 6,5a, 5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 12 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

 Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com  

Minu viimasest menukast romantilisest lühiromaanist, saad lugeda siit: "Naine, kes ei nuta, saab rikkaks". Selle raamatuga algas ka vinjettide kogumise mäng. Selle kohta loe samast postitusest!!!







kolmapäev, 20. september 2017

Loe siit "Saatmata kirjad" ruttu läbi

Nüüd on sul ilmeline võimalus kiiresti läbi lugeda mu niigi lühike romantiline lühiromaan "Saatmata kirjad". Selleks kirjutasin raamatust välja mõned tsitaadid.

"Saatmata kirjad" on mu romantiliste lühiromaanide sarja "Mõni õhtu romantikat" kolmas raamat. Juba praeguseks on ilmunud ka neljas raamat pealkirjaga "Naine, kes ei nuta, saab rikkaks". Viies raamat ilmub lähinädalatel.

Kiirlugemist alga siit. Aga alati on ka võimalus kogu raamatut lugeda. Otse minu käest tellides on raamatu hind 7€. Soovist kirjuta helikunnapas@gmail.com.

Saadaval ka kõigis Rahva Raamatu ja Apollo poodides. Selle kohta saad infot siit:
"Saatmata kirjad" Rahva Raamatu kodulehel
"Saatmata kirjad" Apollo kodulehel


 Romantilise jutustuse "Saatmata kirjad" peategelane Miia juhib Tallinnas väikest tantsukooli ning kasvatab koos abikaasaga kahte last. Ootamatult saab naine teate, et on oma endise parima sõbra Simoni vanaemalt pärinud Pärnu-Jaagupis pool maja. Viisteist aastat tagasi tekkis noorte vahel ootamatu lõhe ja sellest ajast pole omavahel suheldud. Kuidas ootamatu uudis Miia elu muudab? Milliseid mälestusi ja tundeid äratab vana maja? Kuidas muudavad olevikku kirjad, mis minevikus jäid saatmata, kuid nüüd adressaadini jõuavad?



***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (8a, 6,5a, 5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 12 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad"- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

 Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagrit. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com  

Minu viimasest menukast romantilisest lühiromaanist, saad lugeda siit: "Naine, kes ei nuta, saab rikkaks". Selle raamatuga algas ka vinjettide kogumise mäng. Selle kohta loe samast postitusest!!!

teisipäev, 19. september 2017

Helikopterema Heli harjub koolieluga

Mõni nädal tagasi kirjutasin oma imelistest tööpäevadest, mis lubavad mulle helikopterema elu. Tunnistan, ma ei mäletagi täpselt, kellelt selle väljendi sain, aga viimased nädalad on tõestanud, et mulle selline tiitel sobib.

Kooliaeg on täie rauaga käima läinud. Kõik trennid ja huviringid samuti.

Kooliaasta alguse kingituseks ostsin lastele suure paki raamatuid Egmonti kirjastusest:

Septembrikuu esimestel nädalatel istusin tundide viisi enda excel tabeli taga ja püüdsin aru saada, mis meil laste plaanidesse mahub ja mis mitte. Ning kuidas need mahtuvad asjad kõik omavahel kokku sobivad.

Tulemus on selline, et käesoleva kooliaasta jooksul olen ma käinud 5 klaveri-, 5 viiuli ja 3 trompetitunnis. Lisaks 5 tantsu- ja 6 korvpalli trennis. Olgu-olgu- tegelikult on minu roll ikka olnud lapsed kohale viia, oodata, lapsed koju tuua. Tundi mind ei lasta! Ja tunnid jagunevad kolme lapse peale, mitte üks ei ole nii palju naudelda saanud. Lisaks siis veel ka Mathiase solfedžo tunnid muusikakoolis, aga nendesse ta läheb ise ... kui ära ei unusta ... ehk et minu päevaplaanis on ikkagi need ka.

Iga kord saab kinnitust lause: me ei oska asju nautida, kui need käes on! Ehk et kui koolilapsed saaks aru, kui tore elu neil on. Ma pole küll kunagi ise ka käinud trennides ja ringides, mis mulle ei meeldiks, aga palju-palju olen ise ka vingunud, et ei viitsi õhtuti pilli harjutada või ei viitsi õhtusesse korvpalli trenni minna. Aga kui pingutad ja lähed, siis pärast on niiii hea tunne. Nüüd seal laste tundide ukse taga oodates tahaks ise ka pillitundi või tantsu- või korvpallitrenni minna. Lastel on ikka niii äge elu!!!!! Lastega rääkisime kõik need ringid ja trennid põhjalikult läbi, nii et meie lapsed käivad vaid kohtades, mis neile väga meeldivad. Aga reegel on, et kui juba alustad, siis nii lihtsalt pooleli ei jäta.

Praegu ongi keeruline see, et ma ise ka veel ei suuda iga päeva kohta peast öelda, millal peab kusagil olema. Esimeste nädalate kaod on näiteks üks tantsutrenn ja üks trompeti tund. Tantsutrenni puhul suutsin ma oma vägevasse tabelisse üles kirjutada vale algusaja, sellest tulenevalt vale bussi aja ... ja nii jõudis laps täpselt trenni lõpuks. Aga viga sai parandatud ... nüüd on tulemus aga see, et Mathias jõuab Pärnusse trenni ilusti bussiga, kuid tagasi tulla pole millegagi. Järgmine buss tuleb alles tunni aja pärast. Seega lähen talle pärast trenni järgi ... kuid samal ajal tuleb Maria lasteaiast ära tuua ja muusikakooli viia. Pean veel veidi mõtlema, kuidas see kokkusobimatus lahendada.

Trompeti tunniga oli aga see, et Mathiasel jäi meelde küll esimene osa päevast, kuid ununes, mis tuleb järgmiseks. Ehk et pärast korvpalli tuleks trompetisse minna, see ununes. Nii et jadaühendusega päevade süsteemi me alles õpime ja treenime. Aga eks mõne nädala jooksul saab kõik selgeks.

Mathiase õhtuste tundidega on ka see segadus, et mina olen Joosepiga nüüd samal ajal Pärnus tantsutrennis, kui Mathias muusikakoolis lõpetab. Pean veel veidi mõtlema, kuidas laps õigeks ajaks koju saab.

Ilmselt pole kaugel ka aeg, kui ma hakkan päevast lastejalutamise teenust tellima. Ehk et otsin inimesi, kes päeval lapse lasteaiast muusikakooli või trenni jalutaks. Asi pole selles, et ma ei suudaks oma lapsi kasvatada, vaid pigem selles, et võimalikult vähe ressursse raisata, teha koostööd, õige inimene õiges kohas. Kui mina teen samal ajal oma tööd, siis saan kellelegi teisele samal ajal teist tööd pakkuda. Ringlus! Igaüks panustab vastavalt võimetele.  

Minu jaoks on suurim väljakutse vaadata, et õiged asjad oleks õigel lapsel kaasas. Tean, et nad peavad varsti ise kõige eest vastutama ning õpetan seda kogu aeg. Samas on oluline mõista lapse piire, millistes piirides ta peab asjadega hakkama saama. Pealegi pole sugugi mõistlik näiteks Mariat koos viiuliga lasteaeda saata. Mathiasele pole ma ka trompetit kooli kaasa andnud, eriti kuna samal päeval on nagunii korvpalli trenni asjad vaja kaasa võtta.


Kui palju trenne on lapse jaoks parasjagu? Mina olen lähtunud reeglist, et kui laps läheb tundi hea meelega, siis on piisavalt. Mõnikord on väsimus arusaadav, kuid pidev "miks ma pean sinna minema?" oleks minu jaoks juba kindel negatiivne märk. Ära tulevad nad alati tundidest-trennidest hea tujuga.

Kui aga näed näiteks viiulitirts Mariat ülirõõmsalt muusikakooli jooksmas, siis pole küsimust, et see oli õige valik.

Maria käiks iga päev viiulitunnis. Nii nagu Joosep klaveris. Kui trompeti ja viiuli sai muusikakoolist laenutada, siis klaver on ka üks ost, mis lähiajal tuleks teha. Ilmselt hakkavad ka teised peale Joosepi mingil ajal klaverit õppima, samuti on seda vaja solfedžo tundideks õppimiseks, seega mingit odavat käsna osta pole mõtet. Praeguse seisuga ongi huvi pigem digiklaveri järgi. Eriti kuna seda saab igal ajal harjutada.

Jah, meil on kodus palju ruumi ruutmeetrite poolest, aga maja lahendus on selline, et kui ühes toas mängitakse trompetit, siis teises viiulit harjutada on väga raske. Mu vanemad räägivad alati, et meil õdedega oli vähemalt kombeks alati korraga harjutada. Hmm, mina mängisin akordionit, seega ilmselt oli mul viiuldajast õe ees "väikesed" eelised. Igatahes- klaverite pakkumiste suhtes hoian kõrvad lahti.

Nii näengi, et minu ülesandeks on praegu korraldada oma elu nii, et jõuan laste tulevikku panustada. Mathias käib 2.klassis ja saab suures osas oma asjadega ise hakkama. Sel aastal võttis ta küll endale juurde korvpalli trenni ja tahab ühte kooli huviringi ka veel minna, nii et tegemist on palju. Aga kui ajakavad täitsa selged, siis peavad temal ka asjad ilusti jooksma hakkama, ning minu roll vähenema. Seega selline käekõrval vedamine käib vaid mõned aastad, kuni nad isemajandamist õpivad.

Väiksemate puhul on normaalne, et praegu kuuluvad nemad igati mu päevakavasse. Nimelt ei lubata lasteaia lastel ise muusikakooli minna, seega pean mina neile iga kord järgi minema ja nad tundi saatma. Väikeste tunnid kestavad küll alla poole tunni, nii et pikalt ootamist pole. Pealegi on mul alati raamat kaasas või teen telefonis vajalikke asju. Muusikakooli all raamatukogus saab näiteks ka lehti lugeda.

Selle kõige kõrvalt kirjutasin viimastel nädalatel valmis oma romantika sarja järgmise raamatu. Selle pealkiri on "Mina, supernaine, jään ellu!". Samuti ületoimetasin üle 400 lehekülje raamatut, milles on juttu ühe mehe seiklustest nõukogude aja lõpu Venemaal. Varsti saate seda lugeda. Väljaandjaks Heli Kirjastus.

Kõik helikopteremad  ja -isad: jagage kogemusi! Kuidas teie igapäevase logistika olete korraldanud? Kuidas laste ja enda arengu (trennide, huviringide jms kaudu) võimalikuks teete? Millised on teie pere nipid?

Helikopterema lendab nüüd tööle.

Imelist kooliaasta jätku ka teie kõigi peredesse!

p.s. kui sinu peres ei käi praegu keegi koolis, siis ära unusta ise iga päev midagi uut õppida. Eks ole!

***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (8a, 6,5a, 5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 12 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad"- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

 Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagrit. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com  

Minu viimasest menukast romantilisest lühiromaanist, saad lugeda siit: "Naine, kes ei nuta, saab rikkaks". Selle raamatuga algas ka vinjettide kogumise mäng. Selle kohta loe samast postitusest!!!

esmaspäev, 4. september 2017

Järjekordne imeline tööpäev! Loe, kuidas sa endale ka sellise saad!

Hurraaaa.... suvejärgne esimene päris tööpäev on käes!

Meil oodati kooliaega. Meil oodatakse tööaega. Mina ootan oma tööpäeva algust, sest mulle väga meeldib see, mida ma teen! Samamoodi nautisime kogu suvevaheaega. Suvel lasin lastel olla kodus nii palju kui võimalik. Augusti keskelt hakkasid küll väiksemad mingitel päevadel lasteaias käima. Aga juulikuu oli meil täiesti kodune. Taaskord oli põhjust rõõmustada, et olen loonud endale töökoha ja elustiili, mille kõrvalt on võimalik niiviisi lapsi kasvatada. Või ongi mu elustiil sellepärast selline, et ma kasvatan lapsi? Kindel on see, et mu lastel oli päris suvevaheaeg.

Nad said kaks korda laagris käia (hmm, olgu- laager tuli nende koju!), rannas (ujumas! Päriselt! Korduvalt!), kinos, mänguväljakutel, looduses, loomaaias, sõbradel külas ja palju muudki. Kui ma oleks terve suve pidanud kellast kellani töötama, siis poleks see sellises mahus võimalik olnud. Kui juulikuu oleks aastas mu ainuke puhkuseaeg olnud, siis ma poleks oma aega ilmselt selliselt jaganud, vaid oleks rohkem püüdnud nö enda asju ära teha. Nüüd aga teadsin, et neid nö enda asju teengi nüüd, kui lapsed koolis-lasteaias, sest "oma asjad", mida mulle meedib teha, ongi mu töö.

Lastega leppisime kokku, et vähemalt kord nädalas hakkame ka talveperioodil looduses käima. Lihtsalt sellepärast, et see laeb, annab energiat. Nii et kui tundub, et on eriti kiire ja vaja kõike muud teha, siis just sellepärast tulebki uksest välja astuda ja loodusesse minna, et see aitab ebavajalikud sabinad seest välja ajada. Seejärel on lihtsam ka olulisele keskenduda.

Ma olen tõesti täna õnnelik, sest alustan praegu tööpäeva ja saan segamatult töötada kuni 14.30ni. Seejärel tuleb koolilapsele järgi minna. See tähendab 5 tundi teha ainult seda, mis mulle meeldib. Ülimegaäge!

Tänane päevaplaan on kirjutada edasi romantika sarja järgmist raamatut "Mina, supernaine, jään ellu!" Arvake ise, millest see võiks rääkida. Tööplaan ütleb, et see peab mul valmis olema 6.septembril. Ning 13.septembriks peab olema lõpuni kirjutatud lasteraamat "Kolme pärna saladused", millele Kairi illustratsioone teeb. Need tulevad imelised! Päriselt!

Imelise tööpäeva hommikut alustasin nii, et kohvitasin ja sõin hommikust samal ajal ühte õpetlikku videot kuulates-vaadates, mängisin Troyga (meie bernikas Pajumäe Tuutu) palli, viisin pesud õue kuivama, panin uue masinatäie pesusid pesema, kastsin lilled (jeee.... me oleme taas jõudnud nii kaugele, et mul on kodus lilled ja mitte ükski laps ei lõhu neid ära!!! Ma ütlesin, et mul on suured lapsed!!!), tegin endale kaasa sidrunivee ... ja siis tulingi tööle! Kümme sammu köögist! Väga mugav.

Akna taga on mu armas koduõue, mida kirjutamispausi ajal või siis õhtul koos lastega niitma lähen. Sest see on nii mõnus!

Miks ma seda kõike siin kirjutan? Sest ka sina võid samade emotsioonidega oma tööpäeva alustada, kui teed seda, mis sind õnnelikuks teeb ja mis sul hästi välja tuleb.

5.november 2015 oli see päev, kui ma kirjutasin esimest korda avalikult, et Heli Kirjastus hakkab tööle. Ehk et siis sai selgeks, et kirjutamisest ja kirjastamisest saab minu põhiline töö, mitte ma ei hakka endale otsima "päris tööd", mille kõrvalt vahepeal kirjutamisega tegeleda. Selle aja jooksul olen nüüd kirjutanud ja avaldanud 7 enda raamatut ning kirjastanud 5 teiste autorite raamatut.

Sellest, millise tee ma olen praeguse töökohani jõudmiseks läbi käinud, kirjutan siin: Kuidas ma hakkan rikkaks saama? 

Crystla Ra Laksmi juhendatud Külluse seikluskoolitusel jõudsime ka nüüd oma äri alustamise teemani. Sellel koolitusel enesese tundmaõppimisega tegeledes saan iga päev selgemaks, et olen valinud õige tee. Lihtsalt mõnda asja tegin oma (töö)elus nii, et seda sai parandada. Ja nüüd päev- päeva järel parandangi. Kui sa oled samuti sellest koolitusest huvitatud, siis piilu avalikku FB gruppi: Külluse seikluskoolituse avalik grupp. Koolituse käigus saame ühe korra kuus kokku online koolitusel (ehk siis kodus arvuti ees istudes), Crystal räägib lahti ühe uue teema, loeme sellega haakuvaid raamatuid, saame kodused ülesanded seoses teemaga ning jälgime ja muudame oma käitumisi, mis takistavad küllusliku elu elamist. Nii et kõik on lihtne ja loogiline, tuleb ise oma elus tegutseda.

Iga päevaga veendun üha enam, et kõik on võimalik, kui tahta! Suurim katsumus minu jaoks on see, kuidas negatiivsete inimeste hinnangutest ja "allatõmbamisest" eemale hoida. Ma ei ürita juba ammu inimesi muuta, sest seda saab ainult igaüks ise teha. Minu ülesanne on kontrollida, et inimesed, kes iseendaga tegeleda ei viitsi, vähemalt minu arengut tagasi ei kisuks. Eks alati on lihtsam enda parandamise asemel teiste kallal nokkida ja neid halvustada, et seejärel ise parem paista. Ainuke mure on, et see ei aita kuidagi kogu maailma meie kõigi jaoks paremaks muuta.

Sellepärast ma hakkangi nüüd kirjutama, sest minu lood ja raamatud loodetavasti annavad igale lugejale midagigi positiivset (ja senised tagasisided on just seda kinnitanud!).

Aitäh kõigile, kes te mu raamatuid loete ja sellega minu imelist tööelu toetate! 
Aitäh kõigile, kes te enda eluga tegelete ja seda õnnelikumaks ja positiivsemaks muudate, sest iga õnnelikum inimene muudab ka minu elu õnnelikumaks, sest vähendab mu ümbert kurjust ja negatiivsust!  

See ongi imelise tööpäeva valem: tee seda, mis sulle väga meeldib ja milles sa hea oled, muuda sellega maailma paremaks ning leia viisid, kuidas teised sulle selle eest ka maksaksid! 

Imelist päeva!


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (8a, 6,5a, 5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 12 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad"- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

 Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagrit. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com  

Minu viimasest menukast romantilisest lühiromaanist, saad lugeda siit: "Naine, kes ei nuta, saab rikkaks". Selle raamatuga algas ka vinjettide kogumise mäng. Selle kohta loe samast postitusest!!!



reede, 1. september 2017

Millist panka sina eelistad?

Vastu ootusi ei kirjuta ma täna koolist, vaid hoopis rahast. Täpsemalt- pankadest!

Rohkem hakkasin teemale mõtlema küll seoses kooliga. Nimelt läks mu vanim laps täna 2.klassi. Kuna ma usun, et sel aastal hakkab ta ise vähemalt mingid korrad ilmselt bussiga linnas trennis käima, siis sai talle tellitud pangakaart ja saab lähipäevil ka telefoni.

Kerkis aga küsimus- millise panga kaart lapsele teha? 

Nii vaatasin üle hulga aja ka enda muud teemad pangakontodel üle ja hakkasin ka mõtlema- millise panga kontot ise eelistada?

Lugesin kokku- minu hallata on 10 pangakontot!  Kõlab hullumeelse numbrina, aga lahtiseletatult näeb see välja nii:
* Swedbank erakonto- minu põhiline konto

* Swedbank krediitkaart- enamus aega hetkel kasutuses pole

* Swedbank kõigi laste kontod (ehk kokku siis 4)- need sai mingi aeg igale lapsele tehtud lootuses, et ma hakkan lasteraha iga kuu neile sinna kandma ja koguma. Mingi aeg korjasin ja siis läks see raha ikka kasutusse ... nüüd need kontod lihtsalt seisavad. Nüüd Mathiasele pangakaarti tellides oli muidugi lihtne, sest pangakonto oli tal ammu olemas ja nüüd tellisin sinna kaardi juurde. Ehk siis lapse puhul sai eelistatud praegu panka, kus mul endal on ka kõige aktiivsemalt konto olemas.

* SEB erakonto- see töötas aastaid tagasi kui säästukonto. Kandsin sinna tõesti pidevalt raha ja kogusime sinna. Enamus varem säästetud raha on aga viimaste aastate jooksul maja ehituse ja 4-lapselise perena käiku läinud. Vaikselt olen uuesti sinna kandma hakanud, aga hetkel on seal 50 eurot.
Halva üllatusena SEBi poolt avastasin, et nad võtavad nüüd iga kuu mu käest KONTO hooldustasu 30 senti. See pole suur raha, aga siiani oli see tasuta. Kaarti pole mul sellele kontole tehtud just seetõttu, et see saaks lihtsalt olla seal seisev raha. Praegu aga pole seisev, vaid on vähenev.

* LHV erakonto- see sai mingi aeg teha koos partnerkaardiga, seega on sellel kontol kaardihooldustasu 1€ kuus. Väga aktiivselt seda ei kasuta. Aegajalt lasen mõned raamatumüügi summad sinna kanda neil, kellel on LHV pank.

* Swedbank firma konto- kirjastuse konto (füüsiline keha kirjastusel siis Kuuse Farm OÜ). Aktiivselt kasutusel. Mingit kuutasu ma hetkel küll selle kontolt ei leidnud. Kaarti sellel kontol ei ole.

* MTÜ Perekoolitused- lastelaagrite ja perekeskuse rajamisega seotud MTÜ. Konto aktiivselt kasutuses laagrite korraldamise ajal jne. Kaarti sellel kontol ka ei ole, nii et ühtegi lisatasu ma ei maksa (välja arvatud siis tehtud ülekannete tasu, aga see on teine tasu).

Minu jaoks on kuidagi turvalisem teada, et mul on erinevad kontod. Kuid samas- kas neid peab nii palju olema? Laste- , firma- ja MTÜ kontod muidugi jäävad ikka eraldi. Küsimus on just kõigis minu enda kontodes ja et millises pangas oleks mõistlik neid hoida.

Vaieldamatult on Swedbank´il kõige rohkem pangaautomaate. Vähemalt neis piirkondades, kus mina liigun. Raha väljavõtmine ehk polegi nii oluline, aga minu jaoks on oluline ka sularaha kontole panemise võimalus, mida Pärnus mitmes kohas teha saan.  Maksed teen kõik konto kaudu, aga näiteks kui laatadel või kodust müün raamatuid, siis maksavad inimesed tihti sularahas ning siis ongi vaja see hiljem kontole kanda.

Kindlasti soovin eraldi hoida säästukonto, kuhu tahan koguda mingi perioodi elamiseks vajalikud kulud. Tagala.

Samas võikski kolmas konto olla näiteks reisiraha või mõne muu suurema ettevõtmise jaoks kogumiseks. Samas kui sealt järjest pank raha maha võtab, kas on mõtet seda eraldi hoida?

Kuidas sina oled pangakontode teema lahendanud ja miks just nii? 

Kui tegeled ettevõtlusega, milline on kõige ettevõtte-sõbralikum pank? Miks?

Raha teemal kirjutan veel ka siin: 
Kuidas ma 100 raamatu lugemisega külluseni jõuan?
Kõik müügiks!
Ettevõtlikud lapsevanemad said oma grupi 
Täielik ülevaade: kuidas läks raamatumüük juulikuus?
Täielik ülevaade: kuidas läks raamatumüük juunikuus? 
Kuidas ma hakkan rikkaks saama? 
Kuidas selle elu eest maksta? 
Kõik minu blogi postitused sildiga "raha"

***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (8a, 6,5a, 5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 12 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad"- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

 Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagrit. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com  

Minu viimasest menukast romantilisest lühiromaanist, saad lugeda siit: "Naine, kes ei nuta, saab rikkaks". Selle raamatuga algas ka vinjettide kogumise mäng. Selle kohta loe samast postitusest!!!



neljapäev, 31. august 2017

Kõik müügiks! Või mida sina oma kasutatud asjadega teed?

Kõik on uus, septembrikuus... ja igal aastal on augustikuu lõpus lihtne postituse teemat valida, sest igal aastal saab ühte ja sama kasutada- kõik uueks!

Mina jõudsin viimaste päevade jooksul suurte füüsiliste ümberkorraldusteni. Eks ma jupi kaupa panen oma elus asju paika iga päev, aga nüüd tõstsin lõpuks ka töötoa füüsiliselt ümber. See tähendab, et liigutasin mõne tunni jooksul umbes 60 kasti raamatuid ühtseks seinaks. Siiani olid nad mitmes  eri kohas. Ilmselt saan mõne nädala pärast vähemalt osad neist uuesti ära kolida, sest kui lastetoa remont saab valmis, siis hakkab kaminata kaminatoas osaliselt kirjastuse ladu ning osaliselt Mathiase õppimse tuba olema.

Praegu aga teadsin, et mul on töötoas raske tööd teha. Olen pidevalt ikka raamatukaste ümber paigutanud ja süstematiseerinud. Pidevalt käib ju ka müük ja raamatud lähevad oma uute omanike juurde. Aga sellegi poolest oli mu toas kaste, mis olid seal juba mitu aastat seisnud. Nii saigi ümberkorralduse põhimõtteks, et esimestest saavad viimased ja vastupidi. Ehk et nüüd on raamatukastide seinas kõige all kastid, mis enne olid peal. Jaaa, see ong mu ülim süstematiseerimise valem.

Keskkütte ahju tegin koristamise käigus jooksvalt tuld. Ei, ei saanud ühtegi tünni termomeetri näitu kõrgemaks. Järelikult ikka polnud piisavalt materjali põletada.

Jaaa... mu toas on ikka veel mitu kasti, millele pean julmalt otsa vaatama. No ma ju ikka arvan, et äkki ühel päeval hakkan veel personalitööga tegelema või lähen religiooniõpetuse õpetajaks ja siis on vaja kõiki materjale, mis ma kogunud olen. Ilmselt tuleb aga need asjad siiski ära visata (ja siis nagunii saan ühel või teisel teemal tööpakkumise. Kindlasti!).

Julma pilguga julgesin ringi vaadata oma raamaturiiulis. Nii sündis kaust: MÜÜK: Heli tuulutab kappe ja riiuleid! Selles on siis pildid kõige kohta, mida oma kappidest ja riiulitest leian sellist, mis mind enam ei teeni, kuid kellelegi ehk veel vajalik on. Praegu on seal ainult raamatud, sest ma pole kaugemale oma sorteerimisega jõudnud. Ja juba selle valiku tegemise järel on mõnusam ja kergem tunne.

Praegu on valida veel näiteks sellised raamatud:








Tunnistan, et sellise kasutatud asjade müügiga pole ma siiani väga tegelenud. Nii olid minu jaoks mõnusaks üllatuseks kõik need kirjad, milles pooled mu pakutud raamatud täna juba kas ära osteti või broneeriti. Kasutatud asjad on mõnikord minu juurde jäänud liiga kauaks seetõttu, et mõnda asja päris tasuta ära anda ei tahaks, kuid müügiga ei viitsi tegeleda. Tänane päev oli minu jaoks väga meeldiv kogemus. Nüüd siis tuuseldan järjest ka muud osad oma kodust läbi ja täiendan MÜÜGI albumit jooksvalt. Müüdud asjade pildid võtan järjest maha, nii et täna müüdud raamatuid te sealt juba enam ei leiagi. Albumi jagamise eest juba ette tänud!

Milline on sinu kogemus enda kasutatud asjade müügiga? Kus on seda kõige parem teha? Või viid-annad kõik tasuta ära? Või hoiad alles? Jagage oma kogemusi.

Aitäh!

***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (8a, 6,5a, 5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 12 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad"- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

 Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagrit. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com  

Minu viimasest menukast romantilisest lühiromaanist, saad lugeda siit: "Naine, kes ei nuta, saab rikkaks". Selle raamatuga algas ka vinjettide kogumise mäng. Selle kohta loe samast postitusest!!!