laupäev, 12. detsember 2020

Jah, me lahutame oma abielu!

Pildistas Triin Künnapas
Kinnitan infot, mida Herlend lahkelt facebookis jagas- jah, me lahutame oma abielu! 

Praegu on kõik veel keeruline ning mul pole õrna aimugi, kuidas. Hetkel me ei ole veel mitte mingis läbirääkimiste faasis. Seega jah, kõik on keeruline. 

Miks ma sellest kirjutan? Nagu öeldud, esimene "linnuke" facebookis tuli juba ära. Ja ma ei tea, kuidas edasi. Usun, et  tulemas on veel "põnevaid" postitusi ja "infot". Ei viitsi iga kord selgitada, et "uued uudised" on seotud lahutamise segadustega. Sellepärast selgitangi siin ühe korraga kõik ära. Tundub, et see aeg kestab pikemalt.

Miks? Selleni oleme jõudnud pikema aja jooksul. Ühtegi ootamatut põhjust ei ole. 

Kuidas edasi? Ei tea veel. Ühel hetkel ehk hakkame tsiviliseeritult tuleviku teemal läbirääkimisi pidama. Hetkel korraldan päeva kaupa seda, et lastega kõik tegemised toimiksid, nad jõuaks, kuhu vaja, tunded oleks rahulikud jms. 

Vabandan korraga kõigi õpetajate jt ees, kelleni mu lapsed jõuavad nii, et kõik pole tehtud, pillid harjutatud jms. Usun, et mu lapsed on läbi aastate hakkama saanud asjadega, millega nad ei peaks ... aga see pole veel läbi. Seega jah, ma tean, et nad peavad kõigile standarditele ja nõudmistele vastama ja annan endast parima, et see nii oleks, aga mõnikord kõike ei jõua ... ja mõnikord isegi ei jõua ennast sellepäras halvasti tunda. Vabadust! 

Mida mul vaja on? Olen ülitänulik kõigile, kes on küsinud. Ütlen ausalt, et ma ei jõua-taha-jne kõigile ühekaupa selgitada, kuigi tõesti olen küsimiste ja pakkumiste eest tänulik. Üldiselt on kõik korras ja olemas. Ei saagi aidata. Selliste teemadega tuleb meil ikka ise hakkama saada. Lahendamist vajavaid asju on palju. 

Igal ajal aga jääb kehtima info, et me oma lastega "sööme" raamatuid. Ehk et kui pead jõulude ajal meeles, et parim kingitus on raamat ja äkki leiad midagi Heli Kirjastuse kodulehelt, siis see tulu läheb otse kõigisse meile vajalikesse kohtadesse. 

Ma olen Herlendile tänulik kõigi toredate hetkede eest ja loomulikult meie ühise 5 lapse eest. Ühel päeval ehk suudame korraldada nii, et neid ka enam vähem võrdselt taas kasvatame. See oleks vahva! 

Nüüd on aga mul aeg olla asjalik ja veel mõni oma poolik teos valmis kirjutada või kirjastada järgmisi tõlkeraamatuid. Sest see on lahe-vahva!  Ja tänu sellele postitusele on mul natuke rohkem energiat vaba õigeteks asjadeks. Ehk et ma ei pea mingeid ootamatuid sõnavõte ootama (või noh, neid võib ju ikka tulla, aga... olete hoiatatud!).  :)

Rahulikku jõulude ootamise aega kõigile!

***
Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 9a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 20 raamatu (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
 
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

reede, 27. november 2020

Kas ja millisele tööle tasub lapsed kaasa võtta?

Eelmisel nädalavahetusel oli siis mõtlemise koht - kas peaks lapsed tööle kaasa võtma? Kui, siis kui kauaks? Mida tegema? 

Ja kui lapsed on koos emaga töö juures kaasas, siis kas lapsed on ise ka tööl? Või on nad kaasas? 

Nimelt toimus siis Pärnu raamatulaat, mida koos õde Kariniga korraldasime. Mu enda kirjastuse laud oli ka ikka väljas. Ühel hetkel oli meil isegi mitu lauda, sest ühe kirjastuse esindaja näiteks tuli hiljem kohale. Sel ajal kasutasime siis seda ka. 

Suuremad lapsed olid mul laadal kaasas. Algul oli mõte, et saavad näiteks uste juures flaiereid jagada. Nad olid aga kohe algul abiks, et raamatud ilusti laudadele välja laotada ning kõik paika panna. Siis hakkasid jupi kaupa müüma ja ... nii läkski. 

Tulemus oli see, et trükisooja ,,Karupoeg Lukase täheraamatut" müüsid nad koos Kariniga maha nii palju, et raamatupoodidele ei jätkundki nii palju, kui nad tellisid. Tellisin küll algul ka väikese tiraaži, sest ei saanud selle ala praegu palju raha seisma panna. Nüüd on aga vaja juba uued raamatud tellida, sest soovijaid jätkub. Nii saabki seda raamatut kirjastuse kodulehelt ka praegu tellida, kuid välja saadame detsembrikuu 3.nädalal, kui uued raamatud trükikojast jõuavad. 

Tähevihikud kahjuks laada ajaks kohale ei jõudnud. Need tulevad esmaspäeval. Jällegi miski, mille järgi tundsin puudust enda laste tõttu. Tähevihikud on trükitähtede kirjutamiseks. Nende koostamisel sain suure üllatuse osaliseks - tähti õpetataksegi mitut moodi tegema. Ehk et mis järjekorras pead tähe erinevaid osi tegema. Tähevihikut koostades sain aru, et äkki olen asjatult aastaid oma lastega mõne tähe pärast kakelnud. Äkki neid ongi koolis teisiti õpetatud? 

Igatahes olid need laadapäevad minu jaoks laste seisukohalt väga põnevad. Nägin, mida mu lapsed oskavad ning kuidas sellises olukorras käituvad. 

Hästi armas oli mitme teise kirjastaja käest kiidusõnu kuulda. Nii sellele, kuidas lapsed vastu peavad, kui ka sellele, milliseid motiveerimise viise ma lastega kasutasin. No näiteks, et vahepeal olidki neil jäätise pausid. Korda mööda andsid teineteisele puhkust jne. 

Mina sain raamatulaadal kogemuse, et jõukohastele töödele võiks lapsi kaasa võtta. Loomulikult tuleb kogu aeg jälgida, et kas lapsed jõuavad ning saavad hakkama. Samuti tööd tehes on lapsed palka väärt, nii et meil käis arveldamine igal õhtul. 

Kirjaniku ja kirjastajana ei ole mul igapäevaselt väga palju ülesandeid, mida lastega jagada. Seda enam püüan alati neile tööd pakkuda, kui mul selleks võimalus on. Olen näinud, et see paneb ka lastel endal mõtte tööle ning nad aretavad alati edasi ideid, et mida nad veel võiks teha. Nii saan mina omakorda neilt inspiratsiooni. 

Millised on sinu kogemused laste tööle kaasavõtmisega? 

***
Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (11a, 9a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

reede, 20. november 2020

Kuidas me sel nädalavahetusel aitame Pärnus kõigil jõulumöllu hajutada?

Aastaid olen käinud Heli Kirjastuse raamatutega laatadel erinevates Eestimaa kohtades. Iga kord varahommikul kaugustesse startides mõtlesin, et miks ei võiks Pärnus sellist üritust olla. 

Siis tuli mõte, et aga teeme ära. 

No ja siis tuli hirm, et äkki ikka ei saa hakkama ja ei oska ja ei julge... 

Selle suve lõpus aga tundus, et ajad lähevad rahulikumaks. Kirjastustel aga olnud keerulised ajad, sest viiruse tõttu inimesteni jõudmine raskendatud. Samuti paljud ei julge raamatuid osta, sest sissetulekud vähenenud ning esmalt tasutakse arved jms. 

See kõik oli ideaalne aeg välja kuulutada Pärnu raamatulaat Kaubamajakas. Ehk koht, kust kirjastused saavad otse pakkuda raamatuid heade hindadega (sest ei lisandu igasugu vahendustasusid) ning inimesed väiksemate kuludega soetada raamatud nii endale kui jõulukingitusteks. 

Ja siis tuli ikka viiruse aeg hoogsamalt tagasi. Mitme päeva jooksul käis pendeldamine ja mõtlemine, et kas ikka toimub või mitte. Lõpuks sai koos Kaubamajaka esindajaga tehtud otsus, et teeme ära. 

Kas see on riskimine? Müüjatele on kõigile esitatud maski kandmise nõue. Mitme kirjastuse esindajad ütlesid ka ära, et nad seoses viirusega ikkagi ei tule. 

Samas - raamatud on see, mis aitab keerulistel aegadel inimestel mõistuse juurde jääda ning leida vaheldust. Nii on raamatute kättesaadavus väga oluline. Alati saab internetist ka osta, aga iga raamatusõber teab, et raamatute lehitsemisele pole vastast. Enne ostu lihtsalt peab seda tegema, et mõista, kas see on õige raamat. 

Hajutamise mõttes aga ei ole veel päris hull jõuluostlemiste aeg. Tänu raamatulaadale saab seda perioodi samuti lihtsamaks teha, kui juba praegu mõnigi jõuluost ära teha. Siis pole vaja detsembrikuus kusagil trügida.  


Ma ei tea veel, milliseid raamatuid kõik teised kirjastused kaasa võtavad. Ise aga tean, et täna peaks kulleriga kohale jõudma täitsa trükisoe ,,Karupoeg Lukase täheraamat", mis on trükitähtedega lugu väikelastele. Nii saab raamatulaadalt seda raamatut osta ettetellimise soodushinnaga. 

Minu käest on ka korduvalt küsitud, et kuidas saada ,,Karupoeg Lukase lugemispäevikuid" nii, et postitama ei peaks. Lihtsalt pakiautomaati saates on saatmiskulu suurem, kui lugemispäeviku hind. Nii ongi homme ja ülehomme ka neid otse raamatulaadalt võimalik osta. 

Raamatulaadal toimuvad ka raamatuesitlused:

11:00 tutvustab venekeelset kirjastust Aleksandra kirjastus

14:00 räägin mina sarjast ,,Mõni õhtu romantikat"

15:00 esitleb Lea Jaanimaa oma teoseid

16:00 räägib Toomas Jürgenstein enda raamatu(te)st

Loodan väga, et kõik, kes on läheduses, raamatulaadalt läbi tulevad ning endale sobiliku teose leiavad. 

Täna hakkame laudu paika panema. Homme hommikul jõuavad kirjastused kohale. Kell 10:00 on laat kõigile avatud. 

Kõigi osalevate kirjastuste infot ning pakkumisi saad vaadata Pärnu raamatulaada FB lehelt siit. 

Ise pean täna veel Heli Kirjastuse raamatud kaasa pakkima. Saadavale tulevad ka mõned sarja ,,Mõni õhtu romantikat" komplektid, milles on kõik osad olemas. Need tuleb ka ilusaks pakiks kokku siduda. Mu enda väikesed päkapikud on ilmselt kõiges osalised. Ehk et jälle võtan lapsed ka tööle kaasa.  

Kui sa osaleda ei saa, siis jälgi kindlasti Heli Kirjastuse FB lehte, sest teeme sealt homme mitmeid live- ülekandeid. 

Nii et pöidlad pihku, et Pärnu raamatulaat õnnestub turvaliselt läbi viia, nii et paljud raamatusõbrad saaksid heade raamatute võrra õnnelikumaks ning negatiivseid tagajärgi ei oleks. 

Kas see võiks olla uue traditsiooni algus?

***
Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (11a, 9a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

neljapäev, 19. november 2020

Kes ja kuidas meil seekord kulda ... hõbedat (?) munesid?

Olen varemgi kirjutanud, et eks see lastekasvatus üks hanede kasvatamine on. Lootuses, et kunagi munema hakkavad. Möödunud nädalavahetusel võisingi kergendusega hingata- munevad!!! 

Nimelt toimus trompetikonkurss ,,Trompetitalendid Tallinn 2020", mis kevadel ära jäi. Meie peresse tuli sealt kaks 2.kohta: Joosep sai selle noorimas vanusegrupis ja Mathias teises vanusegrupis (tuletan igaks juhuks meelde, et hoolimata pikkusest, on mul poistel ikkagi vanusevahe 2 aastat ja 2 kuud, nii et mõlemad olid täitsa õiges vanusegrupis). Pildil on minu poisid siis lastest äärmised- Mathias vasakul ning Joosep paremal:

Esimese ja teise vanusegrupi osalejad koos žüriiga.

Minu jaoks pole kohad, tunnistused, diplomid, medalid jne kunagi lastekasvatuse eesmärk olnud. Ja ... ikkagi olin pühapäeva õhtul selle kõige üle hirrrrrmus õnnelik! Sellised nähtavad tunnustused on ikkagi mingi märk, et lastekasvatuses on miskit õigesti läinud. Pikema aja jooksul. Sest sellised tulemused ei tule nii, et eile otsustan ja täna oskan. See on aastatepikkune töö. Mitme inimese poolt. Ka nende poolt, kes otseselt pillimängust midagi ei tea. Terviklik kooslus: kodu-kool-muusikakool ja kõik, mis selle vahele ja ümber jääb.

Selline pikk teekond tähendab, et väga kerge on mitte kohale jõuda, enne lõppu ära väsida. Eriti kui silmist kaob siht, et mille poole siis liigutakse. 

Oleks konkurss kevadel ikkagi toimunud, siis oleks ma juba kevadel hulluks läinud. Tookord nägin, kuidas Mathias lihtsalt ei suutnud ennast kokku võtta ja mina omakorda teda toetada. Iga harjutamine oli selline tsirkus, et harjutamiseni väga ei jõudnudki. Ja mitmed seda olukorda tekitanud teemad oli hoopis kusagil mujal. Nii tuligi temaga tegeleda mitmete kaasnevate teemade ja probleemidega, kuid nüüd on pilk lapse silmis hoopis teine. Sügisest vahetas Mathias ka muusikakooli ning on nüüd Tallinna Muusikakooli õpilane.

Joosepi osalemisest poleks kevadel ilmselt üldse veel juttu olnud, kuna tema õpib trompetit üldse lisapillina. Suvised laagrid ja tihe sügisene harjutamine aga on talle andnud kiire arengu, nii et Joosepil polnud mingi probleem oma lood ilusti ära mängida.   

Mängides nägid mu poisid välja siis sellised: 

Joosep (klaveril Annely Ojasaar)

Mathias (klaveril Piret Randal)

Nagu kõik teised üritused praegusel ajal, nii jälgisime ka sellega kogu aeg, et kas ikka toimub või mitte. Suur-suur tänu Aavo Otsale ja teistele korraldajatele, kes olid kõik ilusti ja hajutatult korraldanud. Majas käisime kõik ringi maskidega, aknad avatud jne. Ehk kõik toimis. Põhiline- lapsed mängisid väga ilusti ja päev oli täis mõnusat muusikat.

Gigamegatänulik olen oma poiste trompetiõpetajatele Neeme Otsale (Tallinna Muusikakool) ja Kaido Kivile (Pärnu-Jaagupi Muusikakool). Samuti klaverisaatjatele Piret Randalile ning Annely Ojasaarele. Just viimased on need, kes tegelikult peavad alati kõigeks valmis olema, kui trompetipoiss otsustab loos mingeid ,,uuendusi" teha. 

Selle ühe päevaga sai minu jaoks aga taaskord veelgi selgemaks, kuidas oluline on tervik. Et kõik koosluses toimiks. Ei piisa, et üks osa on väga hea või toimib väga hästi. Mitmed osad koos annavad tulemuse. Ja nagu öeldud- pikema perioodi jooksul, mitte kohe. 

Nii ongi nüüd taaskord võimalik teha järeldusi, õppida õppetunde, hetkeks hingata ja puhata ning ... ikka edasi liikuda. Aegajalt on sellised hetkeseisu mõõtmised head, sest panevad maha mingi punkti, et mis seisus täna oleme. Nii on lihtsam ka tulevikku planeerida. 

Veelkord suur tänu kõigile, kes tegid meie poiste jaoks selle ürituse ja need saavutused võimalikuks. 

Pillimäng kõlab meil jätkuvalt!


***
Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (11a, 9a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

esmaspäev, 2. november 2020

Milline on lihtsaim viis mõista, millest sul elus puudust on?

Eile oli mul väga kiire päev. 

Ilmselt kõige kiirem päev, mis mul kunagi on olnud. No suurem osa ajast 100-160 km/h. 

Ehk siis lõppude lõppude lõpuks jõudsin Audru ringrajale. Sõitma. Päriselt. Seal toimus TLK Racing Cup. 

Mitu aastat on juttu olnud sellest, et ma võiks kunagi sõita. Vähemalt iga kord, kui ma taustajõuna mingit rahvarallit vaatamas käin. Umbes kuu aega tagasi jõudsin lõpuks Libatse rahvasprindi rajale. See oli nii äge. Ja siis üks Libatses sõitnutest kutsuski, et võiksime ka ringrajale tulla. See oli pigem treeninguks mõeldud rajapäev, kus vahepeal ka aega võeti. Herlend võttis kohe mõttest kinni ja hakkas autot ehitama. 

Nii me siis eile õigel ajal ja õiges kohas olimegi. Ikka selleks, et kiirustama hakata. Rajal.

Päeva jooksul tegin toimunust mõned live ülekanded. Neid saad näha siit:

Mis tunne oli enne esimest sõitu? 

Kuidas läks driftimine esimeses ajavõtuga sõidus? 

Kui palju ma teisel ajavõtuga sõidul muru peal sõitsin? 

Mis juhtus viimasel ringil?

Pole vist vaja lisadagi, et päeva lõpuks oli enesetunne gigamegahea. 

Milline on siis kõige lihtsam viis mõista, millest sul elus puudust on? 

Õige vastus- katsetamise teel.

Sa ei tea, millest sa puudust tunned, kui sa seda pole proovinud, ega tunda saanud. Võid ju unistada, aga unistus ja mõistmine, millest sa unistad, on erinevad asjad. Nii tulebki proovida ja katsetada, et teada, mis sulle meeldib ja sobib. Eile ma seda kindlasti tegin.

Eile õppisin rajal endal kohta päris mitmeid asju. Näiteks seda, et umbes kiirusel 120 km/h teelt välja sõites töötab mu mõistus edasi ja vaatan, kuidas tagasi rajale saada. Usun, et mõned aastad tagasi see poleks nii olnud. Jah, tegu oli turvalise rajaga, aga ... me kõik kirjutasime enne rajale minekut alla pika tekstiga paberile, kus kõigi õnnetuste ning ka enda surma eest vastutame ise. 

Võistlejate koosolek oli ürituse algul umbes selline, et: ,,Te kõik olete vanad kalad ja teate, kuidas asjad käivad..." Siis ma olin küll korra vait ja mõtlesin, et kas peaks ütlema, et püüan teist korda elus gaasipedaali rohkem põhja vajutada? Ja et eelmine kord oli hoopis käänulisel külavaheteel, kus väga kiirust arendada ei saanudki? Õnneks läks see tardumus üle ning pärast koosolekut sain korraldajalt vastused kõigile küsimustele. Kaasa arvatud näiteks see, et kust ma üldse rajale saan. 

Minu suurim paanika oli kogu aeg, et ma teistele ette ei jääks... nii ma siis korduvalt hiilisingi mööda raja äärt, et teisi mööda lasta, aga siis oli hea jällegi neile sappa võtta ja vaadata, millise trajektooriga teised sõidavad. Vähemalt nii kaua, kuni nad jälle eest ära kadusid.

Enne eilset ma ei teadnud, kuidas mulle selline adrenaliin sobib. Jah, ma olin seal kõige aeglasem kõigist sõitjatest. Kui minu parim ringi aeg oli 1.54, siis parimatel meestel oli see 1.32. Mehed ja naised sõitsid kõik koos (tähendab - kõik need 3 naist, kes osalesid, sõitsid koos kõigi meestega). Rajale läksid selle järgi, millise autoga sõitsid. Minu puhul siis tagaveoliste klass. Nii et sellepärast siis ka ajavõrdlus parima mehega.

Ajast olulisem oli aga see, mida kõike ma proovida sain. No näiteks mingil hetkel hakkasin muudkui igas kurvis driftima. Mõtlesin (meelitasin ennast!), et olen rehvid juba siledaks sõitnud. Pärast tuli välja, et kõigest kuumaks ja rehvirõhk oli suur ning tegi rehvid ümmarguseks. 

Enne viimast treeningut saime vahva üllatuse osaliseks, kui meile pakuti sõitmiseks päris õigeid rajarehve. No selliseid, millega saab ka kiirust arendada ja rajal püsida. See oli muidugi jälle täitsa uus olukord ja tuli harjuda autoga, mis tegi jälle kõike teisiti, kui ma eelmiste sõitude ajal selgeks olin saanud. Aga see oli nii äge ja andis hoopis teise maitse kiirusest. 

Kõige jubedamad olid minu jaoks 3 hetke:

1) kui ma stardijärgses kurvis keset teed tiiru peale tegin ja nägin, et samal ajal päris mitu autot kohe mu selja tagant tulevad

2) uute rehvidega 120 km/h teelt pauguga välja sõita, nii et ma ei saanud aru, mis autost sai. Pärast sain teada, et velje sõitsin vigaseks... muud ei midagi.

3) kui minu ees kurvis mingi auto lappama läks, kui tema kõrval oli veel mitu autot, nii et ma ei teadnud,  kust ja kuidas peaksin mööduma. 

Aga need kõik lahenesid. 

Kõige suurem pettumus oli minu jaoks viimane ring. Ehk see, kus sul oli aega üks ring, et enda parim aeg sõita. Olin selleks ajaks võistlusrehvidega juba sõbraks saanud ja kõik toimis. Kurvid tulid ilusad, sirged olid kiired ja siis... eelviimases kurvis sõitsin lihtsalt teelt välja. Lisaks oli seal kraav, mis oli ikka väga lähedal. Ronisin küll kiirelt rajale tagasi, aga see koht jäi küll sees kripeldama. 

Või siis hoopis motiveerima, et järgmisel korral saab paremini... ?  

Järgmisel korral ...

Nii et mina olen jällegi sammukese lähemal sellega, et teada, mida ma oma elus teha tahan ja kelleks saada ning milline inimene olla. Ei, see ei tähenda, et ma nüüd ralliga tegelema hakkaks. Vaid seda, et kõik uus, mida teeme, avab meis midagi uut ja näitab uusi võimalusi. See rajapäev oli minu jaoks kindlasti piiride avardamine. Mida rohkem gaas põhja läks, seda rohkem mõistsin, kui paljut ma endast igapäevaselt ei kasuta. Aga peaks. Tahaks. 

Õhtu lõpuks Herlend kinnitas, et minu probleemid olid seotud pigem autoga. Ehk et piirid ei tulnud ette mitte minul, vaid pigem autol. Herlend ise sõitis parima aja 1.46, mis on 8 sekundit minust kiirem. Ja ausalt, ta on varem sõitnud. 

Tänaseks on tunne, nagu oleks eile terve päeva kusagil metsas roomanud või 3000 kilomeetrit jooksnud. Või noh, midagi taolist. Väga mõnus kogu keha trenn oli see küll ka.

Suur-suur tänu peamehhaanik Herlendile, kes ikka uuesti ja uuesti on selle ja teiste autodega mitte millestki midagi teinud. Ja seekord sai kinnitust, et järelkasv on meil ka olemas. Sõitude keskel ei lasknud Herlend poistel rehve vahetada, kuid pärast viimast sõitu said Joosep ja Christian ka näidata, mida on päeva (ja eelneva elu) jooksul õppinud.

Peale kõige muu oli mul hea tunne teada, et minu eest hoolitseti. Ma ei pidanud ise muud tegema, kui rajal sõites mõnulema. Jah, ma oskan ise ka autol rehve vahetada. Iga autojuht peaks seda oskama. Aga ma ei pidanud seda tegema. Tundub, et üha enam saan vaikselt maitsta selle vilju, et mul kodus hunnik mehi kasvab... või?

Aitäh Libatse Romuracing tiimile, kelle soojas toas kõik need mehaaanilised imeteod on aset leidnud. 

Aitäh Anne-Mai, et mind kutsusid, sest mul polnud sellest üritusest tõesti õrna aimugi. 

Suur tänu ka kõigile korraldajatele. Mul pole küll mingi sellise üritusega võrrelda, aga minu jaoks oli korralduslikult ka kõik vahva. 

Oeh... ilmselgelt olen ma nüüd nakatunud. Täiesti kiiruse pisikuga pihta saanud. 

Ja uute asjade katsetamist jätkan samuti, sest tean, et ma ei pea ilma jääma sellest, mida pole olnud, lihtsalt sellepärast, et pole varem oma eluteel seda proovida ja katsetada saanud. 

Huvitav, kas mulle antaks õppimise eesmärgil kasutada mingi hea auto ja rada, kui selgitaksin, et ma tahan kogu selle kogemuse ka raamatusse kirjutada, aga mul on selleks veel rohkem kiirusekogemust vaja?  


***
Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (11a, 9a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

reede, 23. oktoober 2020

Mida mu laps koolivaheajal kirjanikuna töötamise kohta õppis?

Koolivaheaeg on 5-lapselises peres üks ütlemata tore aeg, sest siis... saab segamatult tööd teha. 

Kevadest alates olid need kõige tihedamad lugejatega kohtumiste päevad. Kolme päeva jooksul sõitsin läbi peaaegu 1000 kilomeetrit ning toimus 8 kohtumist. Kaks päeva veetsin Põlva-, Jõgeva- ja Võrumaal ning seejärel Harjumaal Lool. 

Algselt mõtlesin rahulikult üksinda matkamist nautida. Kuna sel aastal aga üks mu lastest käib Tallinnas muusikakoolis, siis temaga saame mitu korda nädalas pikalt koos aega veeta. Nii kargaski ühel hetkel pähe, et seekord on Maria kord koos emaga tööle kaasa tulla. 

Lisaks oli Marial vaja koolivaheajal läbi lugeda raamat, mida kohalikus raamatukogus pole, sest kogu klass loeb seda korraga. Lapsel oli juba paanika, sest keegi sõpradest oli öelnud, et koolivaheaja alguseks peaks juba pool raamatust läbi olema ja ülejäänud jõuab siis koolivaheajal lugeda. Nii tuligi mõte, et kuna ma töötan need päevad raamatukogudes, siis võiks ju Maria samal ajal lugeda. 

See mõte toimis- Maria luges raamatut kahel kohtumisel. Esimese päeva õhtuks oli tal ,,Tont ja Facebook" loetud. Hea asi selle juures oli, et kui laps enne ei uskunud, et ei ole paanikat, et ta alles koolivaheajal seda lugema hakkab, sest ma usun, et jõuab loetud, siis esimese matkamispäeva õhtuks ta uskus, et suudan ta lugemisvõimet temast õigemini hinnata. Koolitöö sai ema töö juures tehtud. 

Tegime kohtumiste järel ka mitmed live-videod, mida saad näha Heli Kirjastuse lehelt: 

1. Käisime Orava raamatukogus

2. Värskast saime kirjaniku medali 

3. Ärkasime Võrus ja asusime taas teele

4. Nautisime imelist vaadet Tsolgo raamatukogu ees 

5. Ekslesime ja maiustasime Pajusi raamatukogus Pisisaarel 

6. Lõpetasime õhtu Põltsamaal 

Algul tundus endalegi veidi hirmutav, et kas suudan kõigi kohtumiste jooksul elus ja energiline olla. Eriti kuna üks kohtumine oli ka lasteaias, mis on alati päris korralik väljakutse. Täiskasvanud suudavad viisakad olla ka siis, kui neil on igav. Lapsed sahkerdavad tihti ka siis, kui neil tegelikult on hästi tore olla.

Tegelikult oli nii, nagu alati- kohtumised lugejatega annavad nii palju energiat tagasi, et iga kohtumine on suur rõõm. Lasteaias oli veel eriti vahva ja põnev, sest lastel on ju kõigele hoopis uudsed lahendused.

Põlva- , Jõgeva- ja Võrumaa tuuri kõige ägedam kogemus oli minu jaoks näha, kuidas Maria mu tööd ja tegemisi tundma õppis. Oma arust olen lapsi oma tegemistesse alati kaasanud nii palju kui võimalik. Aga no igapäevane kirjaniku ja ka kirjastaja töö väga põneb polegi. Võin ju öelda, et istu 3 tundi mu kõrval ja vaata, kuidas ma arvutis kirjutan, aga... ilmselt pole lapse jaoks just parim pakkumine. 

Esimese päeva õhtuks õhkas aga Maria, et mul on ikka igavesti äge töö. Meid võeti kõikjal armsalt vastu. Ta sai käia raamatukogudes ruumides, kuhu lugejad tavaliselt ei saa. Kui algul Maria ei saanud aru, et kuidas tema siis võib, siis selgitati ilusti, et Maria ja mina oleme kutsutud külalised ja sellepärast võime. Söödeti-joodeti meid kõikjal. Osteti väga palju raamatuid, mida Maria hea meelega müüs. Kõikjalt lahkusime kingitustega. Nii et see kõik kokku andis lapsele üsna hea pildi sellest, millega ma juba aastaid tegelenud olen ja kust lastele leib lauale tuleb. 

Tuuritamise kolmandal päeval oli aeg suunduda Harjumaale Loole. Sinna tuli kaasa Johanna. Kui ma muidu olen oma väikeste lastega alati kõikjal käinud, siis Johanna on olnud see õnnelik ja õnnetu, kelle jaoks on alati keegi kodus olemas, kes teda valvata saab. No ja nii teda väga palju kaasa ei võetagi. Seda enam oli vahva seekord ka koos temaga tegutseda: 

Nii nägingi sel koolivaheajal, et mu lapsed on nii suured, et neid veelgi rohkem oma tegemistesse pühendada. 

Novembris korraldab Heli Kirjastus Pärnus raamatulaata. See on kindlasti koht, kus oma lastele juba erinevaid ülesandeid olen planeerinud.  

Samuti tuli välja, et kirjanikuna töötamine polegi nii üksildane amet. Nii et oleme perekondlikult järgmisteks kohtumiste kutseteks avatud (kuigi esimesed juba tulidki selle tuuri ajal). 

Imelist päeva jätku kõigile! 

 

***
Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (11a, 9a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

kolmapäev, 5. august 2020

Kuidas ma kogemata lastele pornot kirjutasin. Või mitte?

Eelmisel nädalal sain kogemata teada, et ma olin kogemata lastele pornot kirjutanud. Vist?

Juunikuus rääkisin muude teemade seas ka sellest, kas noorteraamatutes peaks seksistseene kirjutama. Seda arutlust näed siit:

Jah, selle video tegemine oli ajendatud mu viimasest noorteraamatust ,,Mälestusteta suvi", kuna selle kirjutamise ajal pidin mõtlema, mis selle seksiga siis teha. Olgem ausad- enamuse suhetest rääkivate raamatute puhul tuleb ühel hetkel see küsimus endale esitada- autorina, et kas ma tahan seksist ka kirjutada ning lugejana, kas ma tahan lugeda raamatut, kus on seksist kirjutatud.

Nagu videoski räägin, siis ma ei poolda tavalisse ilukirjandusse pornograafiliste stseenide kirjutamist. (Enamus meist ilmselt mõistab, et seks ja porno ei ole samatähenduslikud sõnad.) Eriti mitte noorteraamatutesse. No ja nii ma siis ise ka seda ei teegi. Samas, kui suhe areneb, siis ka autorina on minu jaoks ebaloomulik lasta armunutel mitusada lehekülge ainult käest kinni hoida. Elus ju ka nii ei ole.
Mälestusteta suvi, 1.osa

Siis aga jäi mulle täitsa kogemata blogipostituste grupis ette vahva ja huvitav postitus, kust lugesin, et üks lapsevanem on minu raamatust ,,Mälestusteta suvi" täitsa šokeeritud. Nimelt ei pidavat see 10-aastasele sobima. Pikemalt saad lapsevanema arvamust lugeda siit: ,,Kuidas ma oma 10a tütrele ,,veidi" pornograafilise raamatu kätte andsin"


Minu lühike vastus on, et jah, sa pead kõik raamatud läbi lugema, mida oma 10-aastasele lapsele annad, kõik laulud läbi kuulama, mida tal kuulata lased (loomulikult vaatama ka, et milline on laulu video), kõik arvutimängud läbi mängima, mida ta mängida tahab, kõiki multikaid, juutuubereid jms vaatama, mida temagi vaatab. See on tõesti uskumatu, kui palju tänapäeva lasteni (ja ka täiskasvanuteni) jõuab infot, mida ei peaks.

Küsimus pole vaid selles, millist infot nad saavad, vaid selles, kas ja kuidas mõistavad.

Mul on näiteks pidevalt probleem, et lapsed saavad nüüd telekast ka youtube´i vaadata ja ma tahaks kogu aeg selle sisu tsenseerida. No näiteks me mõned kuud tagasi kargasime koos tol ajal 5-aastase lapsega mööda kööki ja laulsime koos kõvasti kaasa suusabaasi laulu. See lihtsalt on nii lahe laul. Aga no ma iga kord peaaegu punastasin või vähemalt mõtlesin, et kas peaksin seda lapsele kuidagi selgitama, kui jälle koos karjusime ,,sinu külm käsi minu pükste sees"... Ja see on vaid üks näide!

Ei hakka siin reklaami tegema, milliste juutuuberite kanalitele ma ennast olen pidanud registreerima, et vaadata nende avaldatud videoid enne, kui lapsed jälle midagi uut ja toredat õpivad. Ja kusjuures- need samad juutuuberid teevad ühes videos tõesti ägedaid asju ja samas kõrval on mõne video keelekasutus ja sisu täielik "ei-ei"!

Sellest, et arvutimängudes toimuvast peaksid lapsevanemad teadma, on samuti palju räägitud.

Ja miks see peaks siis raamatute puhul teisiti olema? Kümneaastase puhul on veel tõesti võimalik aidata kaasa sellele, millisena ta maailma näeb ja hea kirjanduse kättesaamisel on tõesti lapsevanemal ja raamatukoguhoidjal ja õpetajal oma roll. Lapsega koos tuleks tema loetavad raamatud läbi lugeda juba sellepärast, et saaks temaga kaasa rääkida teemadel, mida ta sealt avastas. Seks ei pruugi üldse olla kõige kohutavam või keerulisem teema, mida laps raamatust võib leida. Ning lasteraamatud ei ole ainult helesinised lood pilvedest või roosad jutukesed haldjatest. Valik on suur ja seikluslik (ja seksi välistav!).

Nüüd aga minu noorteromaanist ,,Mälestusteta suvi"- nagu raamatul kirjas, siis see on noorteraamat! Eesti keeles on meil vaid üks mõiste- noorteraamat. Inglisekeelsena jagatakse see veel kaheks- young adult (vanusele 12-18a) ning new adult (18-30a). Nii et misiganes käsitlust kasutada, 10-aastane on noorteraamatuks noor. Ning jah- kindlasti on ka täiskasvanutele kirjutatud raamatuid, mida võivad igas vanuses lugejad nautida. Ja kindlasti on ka raamatuid, mis ei sobi mitte mingis vanuses lugejatele...

Lihtne reegel laste- ja noorteraamatute puhul on ka, et vaadata, mis vanuses on peategelane. Umbes samas vanuses lugejad on tavaliselt sihtgrupp, kellele see võiks kõige paremini sobida (kindlasti on ka erandeid!).  

,,Mälestusteta suvi" peategelane Brenda on 17-aastane, mis näitabki, et umbes see võiks olla ka esimeste lugejate vanus. Eriti Regiina blogipostituses kirjeldatud seksistseenis osalenud on pigem kahekümnesed või veelgi vanemad.  

Blogipostituste grupis oli ka mainitud, et ma ei tundu selline inimene, kes võiks sellistel teemadel midagi teada ja kirjutada... no ma siis igaks juhuks jah mainin, et mul on 5 last, nii et vähemalt 5 seksikogemust on olemas. No et oleks ikka täitsa selge ja kellelgi kahtlust ei tekiks.

Kui nüüd keegi, kes pole mu raamatuid lugenud, hakkab selle postituse põhjal lugemisotsuseid tegema, siis igaks juhuks selgitan, et milliseid raamatuid ma siis kirjutan- kirjutan elust! Elulisi teoseid. Kus inimesed sünnivad, elavad ja surevad. Ja nad teevad seda kõike erinevalt. Need, kes pole nii sündinud, elanud ja surnud, ei mõista teisi. Nii nagu elus, nii ka raamatute lehekülgedel. Nii oli, on ja jääb. Ehk et me loeme raamatut enda elust tulenevalt ja tahaks halvaks kirjanduseks lugeda selle, mis enda elus tundub ebareaalne. Aga kirjanikuna ma (kahjuks?) vaatan paljude inimeste elusid korraga. Nii võin kinnitada, et kõik raamatutes juhtuv ei ole minu elust pärit, vaid ma tõesti jälgin seda, mis minu ümber toimub.

Eilsest hakkas Delfi Naistekas järjejutuna ilmuma minu uus romantiline lühiromaan ,,Ebaõiglane". Lugesin esimest kolme kommentaari- hakkab sama jama pihta :D Inimesed kommenteerivad seda, mida nad tegelastest arvavad, mitte ei mõista, et see on väljamõeldud lugu.  (Jaa, ma olen jälginud oma reeglit, et ma kommentaare ei loe, aga tahtsin esimese 3 puhul näha, et millises suunas seekord kommenteerimiste siht võetakse ja üllatusi ei olnud).

Kokkuvõtlikult usun, et laste loetavaid raamatuid tasub ise alati lugeda. Või lugeda vähemalt seda, mida teised lapsevanemad arvavad. Mina kirjutan oma lugemiskogemused lugemisblogisse Mida Heli luges.

Täitsa lõpetuseks olgu öeldud, et mu lugemiskogemuste hulka kuuluvad ka ,,Viiskümmend halli varjundit" ja ,,Grey". No nüüd on siis teema selge :)

Aitäh Regiina, selle huvitava arvamuse eest! Sain ka oma teosele teise nurga alt mõelda!


***
Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (11a, 9a, 8a, 6a ja peaaegu 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

esmaspäev, 22. juuni 2020

Milleni on viinud see, et minusse ei usutud?

See, mida ma teen, pidavat võimas olema. Ehk et 5 last ja 20+ raamatut. Kust ma seda tean? Podcastist kuulasin.

Aprillikuu keskel küsis Crystal Ra Laksmi-Ditton, et kas tahaksin oma tegemistest rääkida podcastis. See oli aeg, mil eriolukorrast tingitud koduõpe oli viimsegi mõtlemisvõime ära söönud. Õigemini- tegelikult olime selleks ajaks juba loobunud üritamisest ja täitsime julmalt miinimumprogrammi, et ikka ülejäänud elamisega ka hakkama saada.

Nii ootasin ise ka, et millest ma üldse suudan rääkida podcastis, mis läheb üles muuseas ambitsioonika nimega lehele ,,Hakkame tegutsema!". See, et on palju kordi, kui minusse pole usutud, oli üks teema, mis jutuks tuli. Ütlen kohe ette ära, et mulle on see hoopis positiivselt mõjunud. Näidanud, et kui teised sind maha teevad, siis enamasti mitte sellepärast, mida sina oled teinud, vaid sellepärast, mis neis endis toimub.

Meie vestluse sisukord on selline:
01:55 Tutvumislugu Crystal Ra-ga
02:45 Külluse Seikluskoolitus Unistuste Ellu seikluse kogemus
02:58 Üllatus et rahast on okei rääkida ja raha küsida
03:18 Enda sügavam tundmaõppimine, suhete ja lastega suhtlemise inventuur
03:58 Heli kui ideede elluviija
04:55 Sisetunde kuulamise tähtsus
05:48 Ideed otsivad omale kodu 06:09 Lastele eeskujuks olemine
07:45 Lapse koomiksi loomine
08:17 Heegelnõela lugu
08:38 Laste ja ideede teema
09:18 Kuidas lapsi lugema inspireerida?
09:58 Lapsed sotsiaalmeedias
10:20 Kaamera ees esinemise kogemused
10:44 Kuidas lapsed saavad arvamuskriitikuna teisi inspireerida?
11:37 Kuidas kirjanikuks sünnitakse?
12:30 Takistuste ületamine
12:30 Kuidas sündis raamat “Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks”?
13:58 Ühe ukse sulgumine avab teise
15:54 Crystal Ra Lõuna-Aafrika kogemus
17:54 1000-eurose koeraostu lugu
18:22 Akordioni õppetunnid
20:51 Heli raamatute ühendavad teemad
21:38 Inimesed, inimsuhted ja inimolemuse uurimine
23:00 Maaelu tähtsus
24:00 Maal elava inimese ressursirikkus
25:20 Sinilille juhtum
25:42 Koduõppe kogemused viie lapsega
27:42 Logistika ülesanne
29:06 Kodu orkester
30:09 Laste huvide kultiveerimine
30:46 Töö tegemise õpetus lastele
32:00 Lastele turundusõppe tunnid
32:57 Küsi oma lastelt võtmeküsimus!
33:46 Laste tegelusvihiku loomine
34:36 Ajakasutuse trikid
37:54 Heli “lugedes rikkaks” väljakutse
39:39 Julgust rahast rääkida ja mõtelda
40:32 Mis asi on Holistiline Küllus?
41:53 Oma talendi kasutamise kohustus
42:00 Oma unistuste elu elamise valem
44:00 Põhiväärtuste ülevaatus
44:22 Romantiliste jutustuste väljakutse tulemused edetabelites
45:39 Tee suuga suur linn ja käega kirjuta raamatuid!
46:42 Avaliku väljakutse katsumus
47:20 Nipid sahtlisse kirjutajatele
50:00 Teistmoodi poliitika läbi kirjanikuks olemise
52:54 Mis salaroll on veel kirjanikel?
53:53 Kuidas luua õnnelikku riiki?
55:50 Üks võtmeküsimus endale!
57.40 Olla sillaehitaja
58:09 Mis juhtub kui sa põhjalikult endaga tegeled?
59:15 Miks on raamatud meie parimad mentorid?


Meie vestlust kõigil neil teemadel saad kuulata siin: Heli Künnapas- 5 lapse ema ja 20 raamatut kirjutanud naisterahvas! 

Kui arvad, et see vestlus on inspireeriv ning võiks kellelegi abiks olla, siis aitäh jagamise eest!  

Tänu Crystal Ra soovitusele teen nüüd juunikuu lõpuni iga päev Heli Kirjastuse FB lehel ühe live kohtumise, mille mõnda osa on ikka juba tuhandeid kordi vaadatud. Neil kohtumistel olen rääkinud näiteks sellest, et kas noorteraamatutes peaks rääkima seksist ning kuidas on elada koos kirjanikust emaga. Nagu podcastiski räägime, on laste kaamera ette surumine tulevikus neile vaid kasuks. Viimases videos on siis just lapsed need, kes kaasa räägivad.

Minu enda jaoks pani see podcast ning sellele järgnev paljugi liikuma. Sellepärast julgengi soovitada. 

Soovin kõigile targalt kasutatud jaaniaega! 

 
***
Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (11a, 9a, 7a, peaaegu 6a ja peaaegu 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com