esmaspäev, 22. juuni 2020

Milleni on viinud see, et minusse ei usutud?

See, mida ma teen, pidavat võimas olema. Ehk et 5 last ja 20+ raamatut. Kust ma seda tean? Podcastist kuulasin.

Aprillikuu keskel küsis Crystal Ra Laksmi-Ditton, et kas tahaksin oma tegemistest rääkida podcastis. See oli aeg, mil eriolukorrast tingitud koduõpe oli viimsegi mõtlemisvõime ära söönud. Õigemini- tegelikult olime selleks ajaks juba loobunud üritamisest ja täitsime julmalt miinimumprogrammi, et ikka ülejäänud elamisega ka hakkama saada.

Nii ootasin ise ka, et millest ma üldse suudan rääkida podcastis, mis läheb üles muuseas ambitsioonika nimega lehele ,,Hakkame tegutsema!". See, et on palju kordi, kui minusse pole usutud, oli üks teema, mis jutuks tuli. Ütlen kohe ette ära, et mulle on see hoopis positiivselt mõjunud. Näidanud, et kui teised sind maha teevad, siis enamasti mitte sellepärast, mida sina oled teinud, vaid sellepärast, mis neis endis toimub.

Meie vestluse sisukord on selline:
01:55 Tutvumislugu Crystal Ra-ga
02:45 Külluse Seikluskoolitus Unistuste Ellu seikluse kogemus
02:58 Üllatus et rahast on okei rääkida ja raha küsida
03:18 Enda sügavam tundmaõppimine, suhete ja lastega suhtlemise inventuur
03:58 Heli kui ideede elluviija
04:55 Sisetunde kuulamise tähtsus
05:48 Ideed otsivad omale kodu 06:09 Lastele eeskujuks olemine
07:45 Lapse koomiksi loomine
08:17 Heegelnõela lugu
08:38 Laste ja ideede teema
09:18 Kuidas lapsi lugema inspireerida?
09:58 Lapsed sotsiaalmeedias
10:20 Kaamera ees esinemise kogemused
10:44 Kuidas lapsed saavad arvamuskriitikuna teisi inspireerida?
11:37 Kuidas kirjanikuks sünnitakse?
12:30 Takistuste ületamine
12:30 Kuidas sündis raamat “Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks”?
13:58 Ühe ukse sulgumine avab teise
15:54 Crystal Ra Lõuna-Aafrika kogemus
17:54 1000-eurose koeraostu lugu
18:22 Akordioni õppetunnid
20:51 Heli raamatute ühendavad teemad
21:38 Inimesed, inimsuhted ja inimolemuse uurimine
23:00 Maaelu tähtsus
24:00 Maal elava inimese ressursirikkus
25:20 Sinilille juhtum
25:42 Koduõppe kogemused viie lapsega
27:42 Logistika ülesanne
29:06 Kodu orkester
30:09 Laste huvide kultiveerimine
30:46 Töö tegemise õpetus lastele
32:00 Lastele turundusõppe tunnid
32:57 Küsi oma lastelt võtmeküsimus!
33:46 Laste tegelusvihiku loomine
34:36 Ajakasutuse trikid
37:54 Heli “lugedes rikkaks” väljakutse
39:39 Julgust rahast rääkida ja mõtelda
40:32 Mis asi on Holistiline Küllus?
41:53 Oma talendi kasutamise kohustus
42:00 Oma unistuste elu elamise valem
44:00 Põhiväärtuste ülevaatus
44:22 Romantiliste jutustuste väljakutse tulemused edetabelites
45:39 Tee suuga suur linn ja käega kirjuta raamatuid!
46:42 Avaliku väljakutse katsumus
47:20 Nipid sahtlisse kirjutajatele
50:00 Teistmoodi poliitika läbi kirjanikuks olemise
52:54 Mis salaroll on veel kirjanikel?
53:53 Kuidas luua õnnelikku riiki?
55:50 Üks võtmeküsimus endale!
57.40 Olla sillaehitaja
58:09 Mis juhtub kui sa põhjalikult endaga tegeled?
59:15 Miks on raamatud meie parimad mentorid?


Meie vestlust kõigil neil teemadel saad kuulata siin: Heli Künnapas- 5 lapse ema ja 20 raamatut kirjutanud naisterahvas! 

Kui arvad, et see vestlus on inspireeriv ning võiks kellelegi abiks olla, siis aitäh jagamise eest!  

Tänu Crystal Ra soovitusele teen nüüd juunikuu lõpuni iga päev Heli Kirjastuse FB lehel ühe live kohtumise, mille mõnda osa on ikka juba tuhandeid kordi vaadatud. Neil kohtumistel olen rääkinud näiteks sellest, et kas noorteraamatutes peaks rääkima seksist ning kuidas on elada koos kirjanikust emaga. Nagu podcastiski räägime, on laste kaamera ette surumine tulevikus neile vaid kasuks. Viimases videos on siis just lapsed need, kes kaasa räägivad.

Minu enda jaoks pani see podcast ning sellele järgnev paljugi liikuma. Sellepärast julgengi soovitada. 

Soovin kõigile targalt kasutatud jaaniaega! 

 
***
Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (11a, 9a, 7a, peaaegu 6a ja peaaegu 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

esmaspäev, 8. juuni 2020

Kust ma seda kulda sain ja kuidas läheb eriolukorrast taastumine?

Praegu on taas pohmakas. Ikka suurem kohe. Arvasin, et eriolukorras saime distantsõppega suht normaalselt hakkama,  aga nädalavahetusel tunnistusi lugedes oli ikka kirjas, et ühel lapsel hilinesid pidevalt tööd ja teine ei andnud piisavalt tagasisidet ja...

... ja see kõik ei loe enam midagi...

Oo, see on nii hea tunne. Nii hea, et ei saagi kohe praegu aru, kuidas ennast tunnen.

Nii ma siis eile jalutasin mööda õuet ringi ja vaatasin, et kust ma seda kulda nii palju sain. Jaa, ma tean, kust lapsed tulevad, aga et just sellised lapsed minu juurde tulid. No ja  üle mitme kuu tunnen, et mu armastavasse pilku ei hiili muret ühegi tegemata töö või saatmata vastuse pärast. E-kooli ikooni olen mõned korrad ikka telefoni ekraanil vaadanud, aga olen suutnud sellest viisakalt mööda vaadata.

Tunnistused said ka loetud. Kuna mul käib nüüd tüdruk ka koolis, siis tuli ära ka kiituskiri õppetöö eest.

Kas seda saavad ainult tüdrukud? Ei.
Kindlasti mitte. Aga usun, et poisse on vaja enamasti kuidagi teisiti õpetada. Ja saladus pole see, et meie keskmises koolis on poistel kindlasti raskem nõuetele vastata kui tüdrukutel. Ja nii tulebki kodus rohkem tööd teha, et poiste enesehinnang ja töötahe säiliksid, hoolimata sellest, millise hinnangu nad koolis saavad.

Ühe pere laste puhul on keeruline see, et igaühel ju oma õpetajad, kes hindavad eri kriteeriumite järgi. Mis tähendab, et laps, kes pidi kodus kõige rohkem vaeva nägema, sai kõige halvema tunnistuse. See, kes peaaegu üldse ei õppinud, aga peaagu parima. Õnneks aga andsid lapsed tunnistused kõik hunnikus kõik minu kätte ja ütlesid, et võid hoiule panna. Nad teavad, et mul on selline kaust, mille vahel kõik tunnistused ja diplomid on, et kui kunagi kusagil peaks vaja minema.

Nii et sellest peresisesest võrdlesmisest pääsesime. Püüan lihtsalt lastele õpetada, et hinne tähendab seda, kuidas sa sel hetkel esitatud kriteeriumite järgi selle ülesande suutsid ära teha. See ei ole sina! No ja võrdlemist püüame üldse teha nii vähe kui võimalik.

Tunnengi nüüd, et saan taas mõelda, kuidas ja kuhu lapsed peaksid arenema, mis nende mõtlemist ja kogemusi arendab. Kindlasti tuleb taas meil seinale ühine lugemisuss või mingi muu viis loetud raamatutest ülevaate andmiseks. Lõpuks mahuvad ajaplaani taas rohkemad loodusretked. Lapsed saavad rohkem osaleda aiatöödes ja loomade eest hoolitsemises.

Igast otsast on meil suvi!

Kui eelmistel aastatel on tundunud, et kevadkontserdid, konkursid, arvestused jms on pingelised, siis ausalt- see kevad oli selle kõige kõrval hullumaja. Ilmselt minu jaoks oli kõige raskem see, et tundsin unistamisi, hilinemisi jms enda tegemata tööna ka. Ma olen suht hea ajajuht (ehk suudan oma töid planeerida ja ennast juhtida!), kuid mul oli keeruline kõiges järge hoida. Kuidas peaksid seda oskama lapsed, kes pole üle 20 aasta ajajuhtimist õppinud ja harjutanud? Eks ma järjest õpetasin ja õpetan ka edaspidi lastele oskusi, mis endalgi on, aga märtsikuuks me polnud veel valmis, et kodu see laviin hooga vastu võtta.

Kordan, et mu lastel on väga palju toetavaid õpetajaid. On ka mittemõistlikke, kuid... eks siis peab nii olema.

Tean, et mu sõnad kõlavad mõnelegi hariduse suhtes hoolimatult, kuid kes mind vähegi teavad, mõistavad, et tegelikult on hoopis vastupidi. Ma tõesti hoolin sellest, et lapsed saaksid nooremas eas kaasa teadmised, millega elus hakkama saada. Minu jaoks ei ole oluline, et see kasvamise protsess ilus välja näeks, vaid tulemus.

Lähinädalatel saab selgemaks, kuidas mitmegi mu lapse õppetöö sügisest jätkub. Praegu aga me sellele ei mõtle, vaid... hingame rahulikult sisse ja välja. Lootust on, et nüüd kirjutan ka siin blogis rohkem, sest ilmselt on varsti, millest kirjutada.

Mathias aga näitab siin, milline näeb välja metsik igavus, kui sa oma aja ja puuhalgude ja haamriga kohte mitttttte midagi ette ei oska võtta:

Mõnusat suve meile kõigile!

***
Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (11a, 9a, 7a, 5a ja 1,5 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

pühapäev, 31. mai 2020

Miks meil kodus isegi leiba enam ei ole ja kuhu enamus perest õhtuti kaob?

Nii ongi- leiba ei ole. Pidevalt.

Lubasin ühele lapsele, et päeva jooksul kokku 3 viilu võtad. Võttiski. Aga siis tuli teine laps. Ka võttis. Ütlesin küll, et neil hakkavad kõhud valutama. Mõne aja pärast leidsin vaid pooltühja leivapaki kilekoti... keegi oli veel 3 viilu võtnud.

Ja kui oli aeg magama minna, siis olid kõik kadunud ka. Otsisin mööda õuet. Leivakott oli nüüdseks täitsa tühi. Ilmselt oli keegi veel 3 viilu leiba võtnud.

Lõpuks piilusin kuuri nurga taha ja kõik oli selge:


Seal siis oligi mu perekond ja leib ka.

Eelmisel nädalal täienes meie suvepere veel mõne liikme võrra. Kaks jäärapoissi tulid meile muru niitma. Mõtlesime abikaasaga, et kuidas endise lambaaia niitmist suvel korraldada. Mulle küll väga meeldib muruniidukiga iga päev ümber maja jalutada, aga sellel põllul on päris paks rohi. Meie päevinäinud muruniiduk ei taha sellega väga hakkama saada. Ja siis läheb mul ka niitmise isu ära, sest pidevalt masina käimatõmbamine kõnnitud samme juurde ei too (kuigi ühe käe lihastele on see päris hea trenn).

Kaks lammast olid aga väga hea meelega nõus meie juurde suvitama tulema ja nii sai mure murtud.

Hetkel on lambapidamise tulemus see, et üks lastest arvab, et tahab meile hunniku alpakasid võtta ning teised planeerivad suuremat lambakarja...

Ma jätkuvalt planeerin laste sügisest haridusteed, nii et lammastega tegeleme praeguse plaani järgi ikka vaid suvel ja sügisel lähevad nad oma koju tagasi.

Aga enne seda peame veetma leivavaba suve.

***
Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (11a, 9a, 7a, 5a ja 1,5 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

kolmapäev, 27. mai 2020

Noorteraamatute 2.koht tuligi ära minu raamatule ,,Mälestusteta suvi"

Umbes poolteist nädalat tagasi ilmus mu uus noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" 1.osa. See on olnud väga pingeline aeg, kuna olen pidevalt jälginud, milline on raamatu tagasiside. Põhiline osa sellest loost sai kirja eelmise aasta maikuus umbes 2-3 nädala jooksul. Kirjutasin seda lugu aga 2 aasta jooksul.

See tähendab, et olin looga ikka väga seotud. Kui romantilise lühiromaani kirjutamiseks läheb mõni päev, siis mitu aastat on selle kõrval ikka kõvasti rohkem süvenemist teosesse ning tegelastesse. Seega oli värin enne avaldamist ka suurem.

Siis aga hakkasid tulema positiivsed arvamused. ,,Mälestusteta suvi" 1.osa pole enamustesse raamatukogudesse veel jõudnud, nii et loodetavasti on arvamusi veel tulemas. Senised arvustajad on aga välja toonud just need teemad ja tunded, mida püüdsin lugejateni tuua. See on imeline tunne lugeda, et lugeja luges su loost välja selle, mida sinna kirjutasid.

Rõõmsat ootusärevust lisas see, et Rahva Raamat tellis kohe algul suurema koguse raamatuid, kui viimasel ajal ühegi minu kirjutatud ja kirjastatud raamatu puhul. Apollo seevastu on juba esialgsele kogusele kaks korda lisa tellinud. Tuletan meelde- umbes 1,5 nädala jooksul!!!

Tundub, et võin julgelt öelda- kui tahad minu noorteraamatut ,,Mälestusteta suvi" 1.osa, siis kiirusta poodi või telli e-poest. Laos mõned kastid veel on, aga sellises tempos pole veel ühtki minu kirjutatud, ega kirjastatud raamatut müüdud.

Selle loomulikuks jätkuks oli gigamegameeldiv avastus Rahva Raamatu lehel. Nimelt eelmise (ehk esimese müügi-) nädala noorteraamatute edetabelis on ,,Mälestusteta suvi" 1.osa 2.kohal:

Seda veel ühe minu viimase aja slow burn romance lemmik noorteraamatu ,,Paberist printsess" kõrval. Hõiskasin ja hüppasin küll koos lastega nii toas kui õues.

Päriselt ei ole mul sõnu, et kirjeldada, kui tänulik olen kõigile, kes mu raamatu on poest kaasa haaranud. Veel tänulikum olen kõigile, kes selle kohta oma arvamuse on kirjutanud või raamatukogusse raamatu tellida palunud. Aitäh-aitäh-aitäh! Nii armas on kõiki neid asju kuulda.

Üleeile õhtul sai raamatu 2.osa kirjutamine hoo sisse. Praegu läheb veidi jõudu ja tähelepanu veel laste kooliaasta lõpetamisele, kuid lootust on, et see hakkab otsa saama. Siis hakkangi taas tööl käima ja ,,Mälestusteta suvi" 2.osa kirjutamine on hetkel kindlasi üks prioriteet. Eriti kuna ma tean nüüd päris täpselt, mis seal saama hakkab.

Veelkord tänan kõiki, kes on selle raamatu juba avastanud. Mida rohkem teid on, seda rohkem on mul motivatsiooni ja võimalusi 2.osaga jätkata. Autogrammiga raamatuid saab ikka otse minu käest ka jätkuvalt osta. Selleks kirjuta oma soovist helikunnapas@gmail.com või FBs.

Mõnusat #suvelugemist!

***
Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (11a, 9a, 7a, 5a ja 1,5 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

teisipäev, 26. mai 2020

Meil on beebid ja kuidas mu lapsed vastutamist õpivad

Sellest on pärist mitu aastat möödas, kui meil viimati beebid olid. Vähemalt sellised. Aga nüüd on nad jälle siin.

Kolm pisikest. Ja nunnut.

Umbes aasta aega tagasi tulid meie koju taaskord küülikud. Kolm prantsuse pässi lastele lemmikuteks. No ja mulle ikka ka. Prantsuse pässid just sellepärast, et see on nunnutamiseks parim tõug, kuid söömiseks mitte. Nii oli üsna selge, milline on meie loomapidamise suunitlus ja me ei saa poolel teel ümber mõelda.

Küülikutega tegime lõpu umbes 6 aastat tagasi, kui hakkas sündima meie neljas laps. Siis oli selge, et nii palju igapäevast käsitööd nõudvat tööd meie ajagraafikusse enam ei mahu. Valikute küsimus.

Ühelt poolt oli see tol ajal õige otsus. Teisalt jäi sisse väike ebakindlus enda suhtes, et kas ma siis tõesti ei saanudki hakkama? ,,Õnneks" leidusid meie kõrval ka mõned inimesed, kes halvustasid kogu meie loomapidamist esimesest hetkest alates, et ,,miks on seda vaja?" ning ,,ise nii noored inimesed, aga panete ennast loomadega kodu külge kinni." Selline ,,tugi" on nüüdseks lõppenud.

Loomadega on keeruline. Loomad on vastutus. Ja nii jääb. Samas ei tea me keegi, mis elu toob ning mõnikord tuleb tõesti olukordi ümber mängida. Aga vastutades annad sa igas olukorras parima, et su lemmikutel hea oleks.

Eelmise aasta jaanipäeva järel oli äkitselt selge, kus minu loomapidamise süda asub. Selleks on kindlasti küülikukasvatus. Lastele meeldivad ilmselt kõik loomad. Äkitselt taipasin ka, et kuigi olen alati arvanud, et mu lapsed on kasvanud koos loomadega, siis tegelikult kasvasid nad koos loomadega kogu selle aja, kui olid ise väikesed. Hiljem aga olid kodus vaid koer ja kassid. Needki enamasti õues.

Seekord tulid küülikud kokkuleppega, et need on laste omad. Kolm suuremat said endale oma loomad, kelle eest hoolitseda.

Terve aasta rippus aga õhus Ameerikasse minek. Nii seisis ka meie küülikukasvatus. Ei mingit vähendamist, aga mitte ka suurendamist.

Kui mõned kuud tagasi kõik uksed sulgusid, siis oli selge, et saame oma küülikutest veel mõnda aega rõõmu tunda. Selle teadmise tulemusena sündisidki üle mitme-mitme aasta meie talus 4.mail taas küülikupojad. Kolm pisikest prantsuse pässi. Kui hästi läheb, siis varsti on oodata veel ühte pesakonda. On võimalus, et mõne aja pärast mõni tuleb ehk ka müüki. Praegu küll veel nii ei paista... :)

Uuesti ärkas sellega ellu ka meie facebooki leht Kuuse talu küülikud. Kui tunned meie loomakeste vastu huvi, siis just sealt näed edaspidi pilte ja võimalik, et tulevikus ka infot uut kodu otsivate küülikupoegade kohta.

Nii et meil on igatahes taas maaelu koos beebidega. 

Küülikutega on kaasnenud ka vastutuse õpetamine. Jah, on olnud talviseid õhtuid, kui lapsed kell 20 koju tulles ei ole enam küülikuid söötma läinud ning mina või abikaasa oleme seda teinud. Jah, 25-kilosed toidukotid toon poest ära mina. Aga üldiselt on see peaaegu aastane vastutuse õpetamise projekt väga hästi toiminud. Lapsed on omavahel hästi jaganud, et kes ja millal küülikuid toidab. Samas loomulikult on olnud ka ,,mina alles tegin!" vestlusi. Aga needki on arendavad ja õpetavad nii läbirääkimist kui oma seisukohtade kaitsmist.

Tänu vastutusele oma küüliku eest on laste sõnavara kindlasti täienenud ning vastutusega seotud teemad on saanud nö sisu taha. Üks asi on tegemata jätta mingi koolitöö vms, mille tagajärg pole tappeb. Teine asi on teada, et kui sina ei viitsi pingutada, siis kellegi teise elu on sellepärast ohus.

Kuna selle suve veedame siis ilmselt ikkagi Eestis, saame lähikuudel veel palju beebirõõmu nautida ning jätkuvalt vastutamist õppida/õpetada. Mõnus!  


***
Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (11a, 9a, 7a, 5a ja 1,5 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

teisipäev, 19. mai 2020

Kuidas me koolitööde tegemise asemel lastest hanesid püüdsime kasvatada?

Põhimõtteliselt lõppes meie lastel eelmise nädalaga tavaline õppimine ja nüüd hakkas projektiõpe. See on ka igas klassis täitsa erinev, nii et püüame nüüd sellega üheskoos järjele saada.

Eelmise nädala lõpuks aga jõudis kogu olukord selleni, et kirjutasin facebooki sellise emotsionaalse postituse: 

,,Minu jaoks on täielik müstika, et me oleme 100 aastat distantsõppel olnud... nüüd lisaks veel koduõpe ühe lapsega... ja ikka leidub mõni õpetaja, kes arvab, et kui lapsel on mingi kodutöö tegemata, siis ta nagu meelega ei teeks seda. Pärisel!!!!
Me oleme viimaste kuudega kogu oma elu siin ümber korraldanud, et kõik saaksid õppida, oleme õppinud õppimist, lisaks püüame abikaasaga tööl käia, sest viimased kuud on näiteks toiduraha eelarve mitme-mitme-kordistunud (ühel nädalal oli siiski ka koolist/vallast toidupakk!!!), toetame täies mahus jätkuvalt Eesti Energia töötajate palku jms. Kedagi ei huvita, et me töötamise asemel 267% oma ajast koduõpime!!!
Peale selle EI SAA lapsed kogu päeva õppida. Kui näiteks suurematel on klaveritund, siis PEAVAD kõik ülejäänud õues vms olema, sest muidu ei kuule klaveriõpilased õpetajat ja ennast. Kui toimuvad pärastlõunased viiuli või trompetite tunnid, siis ei saa ma samal ajal tööl olla, sest töötuba ja arvuti on hõivatud. Kui pesamuna magab lõunaund, siis ei saa keegi pilli harjutada, ega mingeid kuulamist, koputamist, tantsimist nõudvaid ülesandeid teha.
Ma saan aru, et kõik need ülesanded on olulised, et mu lapsed targaks saaksid, aga no pekki- kõigil on praegu keeruline ja tulla oma suhtumist jagama, et miks just TEMA asjad pole esimesena tehtud...
Kindlasti pean ka vabandama selle pärast, et ühel päeval õpetasin oma lapsi heegeldama... sest nad tahtsid.... teisel päeval ostsin neile aastase 10monkey pileti, nii et ühe terve päeva ning osaliselt järgnevatel päevadel tegid nad matemaatika ülesandeid... enne kriisi tõin suure hunniku raamatuid raamatukogus, samuti korrastasime 4-realise lasteraamatute riiuli ning nad on suure osa ajast ka lugemisele ,,raisanud"... Kui ühel lapsel on muusikas videole kaasa plaksutamine, siis oleme seda teinud kõik koos... aga sel ajal on teistel lastel jälle mingi enda asi tegemata jäänud, sest teeb teise lapse kodutööd kaasa... Ühel on õues vaja kodutööks matkata, kõik lähevad kaasa... jälle mingi aeg päevast raisatud.... Minul on vaja rannas enesetäitmise jalutuskäik teha, kõik tulevad kaasa... jälle mitu tundi läinud...
Ja nii saavadki lapsed kogemuse sellest, kuidas nad päev otsa midagi asjalikku teevad, aga koolis ikka hakkama ei saa.... Ja siis kuulen spetsialistidelt, et püüa oma lapsed koolist läbi vedada ja seejärel saad neid arendada ja neil lasta areneda... Aga enne seda sureme ilmselt kõik närvivapustusse, püüdes nõuetele vastata!
Ühelt poolt olen ma praeguse aja uute võimalustega niiii rahul, aga teisalt aegajalt (NAGU PRAEGU!!!) viskab ikka ära küll, et isegi perekondlikult tegutsedes pole võimalik, et lapsed koolisüsteemi mahuks ning et see samal ajal nende loovust, enesekindlust, enesehinnangut, õppimisoskust, empaatiavõimet jms edasi arendaks.
Ma tänan kõiki õpetajaid, kes praegustele uutele tingimustele hästi vastu peavad ja on toetavad. Palun ärge siis saage pihta nende sõnadega, mis olid mõeldud mittemõistlikele ebapädevatele ülbitsejatele. Mõnikord lihtsalt vähemus paneb haukuma. Aitäh!
Jätkame päeva, mil ma ei tööta, sest lubasin lastele, et aitan neil täna koolitööde tegemisel toetada, poest süüa tuua, 3 lapse muusikatundide ajal teisi eemal ja tegevuses hoida, vajalikke materjale printida, eilsest kella 2ni töötamisest mitte väsinud olla....
Ahjaaa- mul ilmus täna uus noorteromaan ,,Mälestusteta suvi"!!!! Ilmselt sõidan Tallinnasse sellel järgi!!! Sest ma niiii ootasin seda raamatut!!!!"
 
Selgituseks kinnitan, et enamus mu laste õpetajaid on mõistvad ning toetavad. Sellegi poolest oli päris mitu juhtumit nende kuude jooksul, kus viis, kuidas mõned õpetaja tegemata töid meenutasid, ei kannata mingit kriitikat. 
 
Ja meil on siin kamba peale veel mitmeid tegemata töid, sest me kasvatasime kodutööde tegemise asemel hanesid. 
 
Mis see tähendab? 
 
Teate lugu hanest, kes munes kuldmune? Kas rikkam on see, kelle hani muneb iga päev ühe muna või see, kes kiiresti hane lahti võtab, et kõik munad korraga kätte saada? 
 
Jah, mõnel mu lapsel kestis õppepäev VÄGA mitmel päeval hommikul 9st õhtul 21ni. Ja ära sai selle aja jooksul tehtud... mitte midagi. 
 
Kui mu eesmärk oleks olnud kohene rikastumine (selleks hetkeks!), oleksin võinud lapsel kogu aeg kõrval istuda ja täpselt näidata, mida ja kuidas teha. Mina aga selgitasin ja jätsin lapse tegema. Olin kõrval toas ja ütlesin, et küsimuste korral võib alati minu poole pöörduda. Mõne aja pärast kontrollisin. Ikka polnud midagi tehtud. Või oli tehtud midagi muud, mis lapsele meeldis. 
 
Proovisin erinevaid selgitusi, miks seda ainet tuleb õppida. Milleks seda tulevikus on vaja. Kõigest sai aru. Aga kui oli vaja koolitöö ära teha, siis tuli protest ja ,,Ma ei oska!" 
 
Ühel hetkel sain aru, et peame probleemis veelgi sügavamale kaevuma. Küsimus oli: ,,Kuidas sul koolis selles tunnis läheb? Kuidas sulle selles tunnis meeldib?" See oli koht, kust tuli vaikse uurimise käigus jõuda tõelise põhjuseni, miks ta kodus äkitselt ühte ainet ei oska. 
 
Mul käivad lapsed 1., 2. ja 4.klassis, nii et võiks mõelda, et nad kõik juba oskavad õppida. Tegelikult vähemalt kahel neist pole viimase aasta jooksul kodus väga palju õppida olnud, nii et neid ma õppimas  ei näe. Ühel neist oli igal õhtul nii palju õppimist, et oli vaja lihtsalt kiiresti kõik ära teha, mitte erilist tööeetikat sisse harjutada. 
 
Seega ongi olnud praegune aeg ideaalne selleks, et õppida õppimist. Samuti töö- ja puhkeaja vaheldumist. Oleme õppinud seda, kuidas lõõgastuda. Regulaarsed retked randa ning loodusesse on ideaalne koht, kus õppida hingamist ja oma unistusi ning uskumusi lahti ja selgeks rääkida.
 
Üks lastest hakkas pidama isiklikku joonispäevikut, milles räägib humoorikalt oma igapäevastest tegemistest. Kuigi see oli mõeldud talle endale, siis mingil hetkel hakkas laps igapäevaselt mulle näitama, mida sinna kirjutab. Nii saan tema tunnetest ja mõtetest hulga paremini aru. Selline päevik  sai inspiratsiooni loomulikult raamatust ,,Ühe äpardi päevik", mille erinevaid osi kolm suuremat last kõik siin korda mööda loevad.  

Siin videos räägib Maria, kuidas talle üks neis päevikutest meeldis:
 
Laste raamatuarvustustega youtube kanal on üks nendest muudatustest, mille eest ma pean tänama eriolukorda. 
 
Lapsed said igaüks endale ka tänulikkuse päeviku, et sinna kirjutada, mille eest tänulikud on. Kuna see oli samuti lisandunud ajakulu, mis tegelikult tõi hulga rohkem tagasi, siis panime selle idee ka töösse. Kui praegu on ka minu laste tänulikkuse päevik lihtsalt tavaline kaustik, siis juba varsti saab osta Heli Kirjastuse kaudu ilmunud trükitud tänulikkuse päevikut. See on lihtsalt tõsiselt hea töövahend, kuidas märgata, mis sul elus päriselt olemas on.
 
Kõik see on vajalik, et hanesid kasvatada ja nö töökorras hoida.     

Mõnelgi korral juhtus, et lubasingi lapsel koolitöö tegemise asemel raamatut lugeda. Mingil hetkel jõudsime selleni, et lapsed ise ütlesid: ,,Ma loen mingi aja raamatut ja seejärel hakkan õppima!" 

Ehk siis laste mõtlemises ning sõnakasutuses on nende nädalatega toimunud väga suur muutus. Loomulikult oleksin saanud sundida lapsed hommikust alates lihtsalt kooliülesandeid täitma. Aga see oleks lihtsalt toonud kaasa täidetud tabelid, lüngad jms. 

Mina valisin terviklikkusele suunatud tee. Koolitöö on üks väike osa inimese elust. Nii nagu töö on üks osa täiskasvanu elust. 

Ma ei näe mingit põhjust, et praegusel tavaolukorrast erineval ajal peaksime tohutult pingutama, et õppekavas ettenähtu tehtud saaks. Pigem on oluline, et me inimestena hakkama saame. See tähendab ka seda, et kui kolmes erinevas tunnis oli lihavõttepühade ajal vaja näiteks mune joonistada, siis see näitab küsimärke töökorralduses. 

Praeguses olukorras on kergem kohanemisvõimelistel inimestel. Neil, kes mõistavad, et kui olud on muutunud, siis pole mõtet vanu mustreid uutesse oludesse toppida. Tulebki teisiti mõelda. Tulebki kriteeriumeid muuta. See ei tähenda, et latt tuleks allapoole lasta. Seda tuleks lihtsalt nihutada. 

Praegune aeg on meile väga selgelt näidanud, et paljugi, mis siiani tundus ülimalt oluline, seda tegelikult olude muutudes ei ole. Nii tulebki leida see, mida tuleb säilitada ja muuta seda, mida saab muuta. 

Meie koolisüsteemis võiks aga mõelda variandile, kus lapsed õpivadki mõnel päeval kodus. Nii, nagu praegu. Selle vahega, et õpetaja annab eelnevalt koolis ülesanded ning pärast kontrollitakse koolis. Lapsevanemal poleks õpetamise kohustust. Samas saaksid lapsed tavapärasest koolirütmist välja ning omas tempos rohkem tööpäeva planeerida. See aitaks kaasa inimeseks arenemisele. Sellele, et lapsed õpiksid oma päeva planeerima, mitte koolikell poleks see, mis liikumiskiiruse paika paneb. 

Tunnen, et kuigi viimased kuud on olnud väga keerulised, siis on see olnud uute harjumuste õppimise aeg. Nüüd on näha, et võib vaikselt vilju lõikama hakata. 
 
Küsimus on selles, mida me sellest kõigest nüüd õppida suudame (igal tasandil!!!) ja kuidas suudame positiivsed õppetunnid kaasa võtta ning negatiivsed ümber pöörata???
 
Mina soovin küll, et me ei pöörduks lihtsalt eelnenud olukorra juurde tagasi, vaid paneks ilusti munema kõik haned, keda oleme nüüd suutnud kasvatada, nii et kuldmunade hulk oleks suurem. Õpime erikorra õppetunnid ning muudame seda, mida siiani ,,tavaolukorraks" pidasime.
 
Ettepanekuid?

***
Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (11a, 9a, 7a, 5a ja 1,5 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

reede, 15. mai 2020

9 aastat elu oma kodus

Täna, 9 aastat tagasi haarasime korterist oma 5 asja ning kolisime oma koju. Olime selle juba aasta aega tagasi ostnud, aga kuna 2010a kasutasin magistrikraadi saamisele ning Joosepi ootamisele, siis ehitamiseks väga aega ja jõudu ei jäänud. Ega tegelikult ka pärast polnud, sest majja kolisime nii, et siin ikka veel midagi ei olnud. Miljoneid maja renoveerimiseks ka ei olnud. Hakkasime järjest tegema.

Sellest, kuidas siinsest elamisest möödus 5 aastat, kirjutan siin: 5 aastat elu omas kodus.

Oma majja kolides oli Mathias 2,5a ning Joosep 3-kuune:

Tänaseks on neid lillelapsi siin veidi rohkem:
Pilt tehtud samas toas ja samas nurgas.

Mõnikord tundub, et pole maja juures väga midagi teha jõudnud. Selleks tulebki aegajalt vanad pildid üles otsida. Erinevates tubades tehtust kirjutan mõnes järgmises postituses. Maaelu tähendab seda, et nüüd, kui lapsed on suuremad, sõidame suure osa ajast ringi, et nad haridust ja harituks saaks. Nii tundub eriti talvisel ajal, et ega me siin väga aega veeta ei saagi. Piltidelt aga on näha, et isegi sellest hoolimata on olnud muutusi nii maja kui ka õue juures.

Esiuksest välja vaadates oli pilt selline:

 Nüüd aga hoopis selline:





Vaade tagumisele aia nurgale oli selline:
 Tänaseks on aga pilt selline:



Lehtla juurest vaade majale oli selline (õigemini selle pildi tegemise hetkel seal mingit lehtlat polnud):

Nüüd aga hoopis selline:



Hindamatu on aga see, mida samal ajal oleme enda kohta inimestena õppinud ja kuidas arenenud. Neist õppetundidest kirjutan aga järgmistes postitustes.

Enne majja kolimist olin just saanud esimese avaldatud raamatu autoriks. Tänaseks on sellest esimesest noorteraamatust ,,Lõpupidu" ilmunud kordustrükk. Peale selle on siin majas valminud ja siit Heli Kirjastuse kaudu avaldatud 20 minu järgmist teost ning lisaks hulk teiste autorite teoseid.

Päris mitmel talveõhtul läbi pimeda, libeda või lumesaju kodu poole köterdades olen mõelnud, et kas niiviisi ikka jõuame edasi elada või oleks lastega linnas lihtsam. Ja kui, siis millises linnas? Kas töötaks mitmes kodus elamise variant, kui nädala sees oleksime korteris ja nädalavahetuseks maale? Aga kui juba nii elada, siis kas maal tahaksime olla maal või mere ääres? Praegu sõidame lastega mitu korda nädalas mere äärde jalutama, sest see lihtsalt on kõige toimuva filtreerimiseks nii oluline.

Siis aga tuleb üleüldine pikk kodune eriolukord või niisama suvepuhkus ja taas on sees teadmine, et see on kõige õigem koht, kus olla, sest aega ja ruumi meie ümber on just nii palju kui vaja. 

Olen elanud kohtades, kus tuleb päikeseloojangu nautimiseks kohe täitsa-täitsa teise kohta sõita. Seda enam oskan nautida, et praegu saame kodutrepil istudes pidevalt imetleda just selliseid päeva lõppemisi:
Põhiline õppetund, mille olen nende aastate jooksul saanud on see, et tulebki kogu aeg kõik meeled avatud hoida ja jälgida, mis su ellu sobib, mis sind ja su tegemisi toetab ja mis mitte. Tuleb enda ellu juurde tuua seda, mis sind ja su edasiarenemist toetab ning eemaldada seda, mis tagasi hoiab ning rahulikust keskmest välja kisub.

Kõik on valikute küsimus!

Sellised on olnud meie hetked, mille endale siin majas elades oleme valinud. Ja me jätkame igal päeval uute valikute tegemist, sest miski pole seisev. Kõik liigub ja muutub kogu aeg ja ainult me ise vastutame selle eest, milline on homne päev!  

***
Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (11a, 9a, 7a, 5a ja 1,5 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

esmaspäev, 20. aprill 2020

Mis tunne on ikka veel Eestis olla ja kuidas koolivaheaeg meie pere päästis?

Me oleme Eestis.
Kogu perega.
Ikka veel.

Miks see imelik on? Sest 15.aprilliks olid meil ostetud lennupiletid USAsse. Aga siis algas koroonapuhkus...

Meie lastel on praegu ametlikult nüüd koduõpe ehk distantsõpe sai otsa. Eelmisel nädalal jätkasid nad küll koos teiste lastega. Koolivaheajal aga tuleb otsus teha, et kes ja kuidas jätkab. Ühel lapsel on kindlasti mõistlik ülejäänud klassiga jätkata, ühel kindlasti täielikult koduõppel, kuid kolmanda suhtes mõtleme koolivaheajal, et mis edasi saab.

Millest see sõltub? Sellest, et kas laps teeb lihtsalt ülesandeid või õpib. Viimastel nädalatel tekkis üha rohkem ja rohkem tunne, et mõned ülesanded on lastel selleks, et nad lihtsalt teeksid ülesandeid. Samas on kindlasti ka teistsuguseid töid. Saan aru, et kõigi jaoks on praegu õppetöö korraldamine keeruline, aga lapsevanemana pean jälgima seda, et lapsed ellu jääksid ning areneks, mitte lihtsalt ülesandeid ei täidaks.

Nii oligi koolivaheaja alguseks vähemalt ühel lapsel mitu koolitööd tegemata, aga no lihtsalt ei suutnud teda iga päev 9-21 õppima sundida. Eks vaheajal tuleb need asjad järgi teha. Ja täita tabeleid ja anda oma tegevusest aru... ja siis koduõppele jääda. No näiteks on lapsed koroonapuhkuse ajal väljas liikunud ilmselt isegi rohkem kui suvevaheajal, aga paber selle kohta on koostamata ja lapsel C e-koolis olemas.

Me tõesti püüame käia väljas ja jalutamas ja lapsed mängimas nii palju kui võimalik ja nii tõesti ei jõua teha kõike, mida meilt eeldatakse. Valikute küsimus. Kuna viimastel nädalatel olen korduvalt metsas lastele sinilille ja ülast õpetanud (paberil on neil mõlemal loodusõpetus väga hea!) ning nad ikka neid ära ei tunne, siis... olen veendunud, et pean jätkama päriselu õppetundidega.

Ükskord üks õpetaja imestas, et miks ma enda laste puhul ainult parimaid hindeid taga ei aja. Vot täpselt sellepärast, et kui tulevad hinded paberite mittetäitmise või näiteks selle eest, et terve klass tunnis möllab (õpetajat klassis pole) ja ei tee ära iseseisvat tööd, siis... need pole hinded lapse teadmiste ja tegevuse eest. Ma tahan, et mu lapsed oskaks õppida ja vajalikku infot otsida, mitte ei teeks vaid seda, mille eest hea hinne pannakse.

Ilmselt on sellest iroonilisest jutust mõista, et vähemalt ühe lapsega olen distantsõppest lõpuni väsinud. Aitäh koolivaheaja eest. Kuigi hinnete puhul on küll see positiivne asi, et tehtud tööde puhul on nüüd näha, et hinded peegeldavad rohkem laste teadmisi, mitte seda, mis tundides toimub.

Täna, esmaspäeval, olin juba kell 8.30 enda töölaua taga. Oo, milline nauding oli teada, et tunni aja pärast ei tule keegi mu tööarvutisse zoomi tundi. Ei mingit töölaua jagamist kolme klassi eesti keele, matemaatika ja muude õpikutega. Ei mingeid kadunud õpikuid, kuna lapsed töötavad mitmes erinevas kohas. Ei mingit ajakava koostamist... ega ümbertegemist. Õigemini- ajakava on küll, aga minu enda jaoks.

Eile tegin kella 2ni õhtul tööd ja liigutasin edasi mitu projekti, mis on siin vahepeal päris soiku jäänud. Kui kirjastuste jaoks on praegu segane aeg, kuna raamatupoed on kinni ja seega raamatumüük vähenenud, siis mina tegelen praegu hoogsalt välisautorite kokkulepetega. Ehk siis varsti saab Heli Kirjastusest tõlkeraamatuid ka. Ikka noorteraamatud ning romantika.

Kuna laste- ja noorteraamatud on praegu Heli Kirjastuses ülisoodsad, siis on viimastel päevadel suurenenud ka pakkimise ning pakkide saatmise töö. Aga see mulle meeldib. Alati on armas teada, kui raamatud hea kodu leiavad. Ja minu uus noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" on ka varsti-varsti ilmumas.


Ja nii ma saangi sel nädalal rohkem raamatutega tegeleda. Koroonapuhkuse algusest olen küll laste koolitamise kõrvalt läbi lugenud 12 raamatut. Oma lugemisblogis kirjutan ka, mida neist arvasin. Mitmed on lasteraamatud, mille lastele olen toonud ja mida nad ise on ka lugenud.

Kuna pole teada, millal saab USAsse lennata ja millal sealgi jälle vabalt tänavatel liikuda saab, siis pole meil ka peal tempot, et lapsed peaks kooli varem lõpetama. Kuna pidime 15.aprillil lendama, siis algselt oli plaan, et nad teevad kogu kooliaasta enne seda ära. Nii et märtsis oleksid lapsed pidanud koolis koos teistega õppima ja samas aprilli ja mai asju ette õppima. Päris mitmed asjad said ka tehtud. Aga nüüd liigume sujuvamalt.

Peale selle tõime kasvuhoone jaoks turvast, panime pottidesse kurgi- ja tomatiseemned ning mitmete lillede omad ka. Teadsime, et kevadet ja suve algust me siin ei näe, aga nüüd käib kõige ümbermängimine.

Nii on tunded praegu segased. Kui varem oli meil mitme teemaga lastega ja omavahel kokkulepe, et: ,,Pärast USA reisi tegeleme!", siis nüüd tulebki mitmeid otsuseid nüüd teha... aga see on keeruline, sest samas on USA reis ka kogu aeg õhus...

Seega on hetkel Eestis olla kuidagi segane tunne, kuid koolivaheaeg on päästev võimalus mõtted ja plaanid veidi selgemaks saada. 



***
Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (11a, 9a, 7a, 5a ja 1,5 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

kolmapäev, 8. aprill 2020

Kuidas aitab distantsõppele kaasa kindel päevakava?

Mitmel rindel tegutsedes on kindel plaan ning kirjapandud eesmärgid väga olulised. Just see kirjalik teerada aitab kaasa sellele, et kõik, mida planeerid, päriselt ka tehtud saaks.

Olen alati nii arvanud.

Kuni ajani, mil alustasime 5-lapselist kodust distantsõpet.

Nagu ,,Õhtu!" saates rääkisin, siis tegelesime esimese distantsõppe nädala kulgemisega. Vaatasime järjest, mida ja kust on vaja teha ning mis järjekorras oleks mõistlik teha. See pidev kontrollitud ülesannete ülekontrollimine võttis aga palju aega ja energiat. Sellise stiiliga tuli kaasa palju topelt tegemist. Näiteks lugesin pool päeva e-koolist ülesandeid, mis on juba tehtud, et olla kindel, et need on ikka tehtud.

Nii algas 2.nädal sellega, et seinale sai päevakava. Tuli aga välja, et zoomi tunnid ja minu päevakava ei läinud kokku. Kuna lastel olid tunnid erineval ajal, siis poleks olnud kasu ka päevakava muutmisest. Samuti kestis õppimine lastel päris mitmel päeval hommikust õhtuni. See tähendab, et kui oli aeg loodusesse minna, olid mitmel enamus töid alles tegemata.

Kuna selgus, et see ei toimi, siis tegin igale lapsele eraldi päevakava. Mõnel lapsel on kogu nädala õppimine nädala algul e-koolis olemas. Teisel ilmub eelmisel õhtul. Kolmandal aga samal päeval. Nii läks päris palju aega, kuni sain kõigile ükshaaval päevakavad valmis.

Jällegi läks nii, et mõnelgi lapsel kulus õppimisele terve päev, nii et minu planeeritud ajavaru ei töötanud. See tähendab, et 16533.distantsõppe päevaks oleme ringiga tagasi teadmise juures, et igal lapsel on omaette päevakava, mis lähtub konkreetsest päevast ja selle päeva ülesannetest.

Minu jaoks on suurim müstika, et kuidas lapsed koolis sama ajaga jõudsid rohkem ülesandeid tehtud kui kodus sama ajaga? No ei jõua minu lapsed praegu isegi kell 15 muusikakooli. Aga eks veel on ees aega, et harjutada ja selles distantsõppes veelgi paremaks saada.

Mõnel päeval olen teinud reegli, et pärast kella 19 enam ei õpi. Mis tegemata, jääb järgmisteks päevadeks.

Veider on ka see, et näiteks pillide harjutamiseks lastel nagu polegi enam aega. Samas eks väljas saavad rohkem käia. Kehalise kasvatuse õpetajad võiksid tulemuste üle õnnelikud olla... aga no see kehalise paberimajandus on pidevalt täitmata, nii et järgmistel päevadel tuleb rohkem toas olla, et see ka ikka ära teha.

Vaikselt hakkab paika loksuma ka uus zoomi-tundide nädalakava. Praegu on see selline:

Siia lisanduvad veel mõned pillitunnid. Marial on tantsutrennist videod, mida teeb ise omal ajal, nii et neid tunde kellaajaliselt kavas ei ole.

Olen jätkuvalt kindel, et päevakava on oluline, kuid praeguses olukorras on samas ka tähtis olla paindlik ja arvestada võimalusi. See aitab normaalseks jääda ja samas vajaliku tehtud saada.


***
Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (11a, 9a, 7a, 5a ja 1,5 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com