Õppetund, mille sain 9 aastat hiljem lastega taas Powerpark lõbustuspargis olles

See nädal on siis selline, mil lõppude-lõppude-lõpuks jõudsin lastega taas Powerpark lõbustusparki. Viimati käisime siin 9 aastat tagasi ning sellest ajast alates on minu jaoks mingiks seletamatuks sooviks olnud, et ma tahan, et lapsed ka suuremana siia jõuaksid ning sellest kõigest teadlikumalt osa saaksid. 

Meie eelmisest retkest saad lugeda siit: Lõbus päev Powerpark lõbustuspargis. 

Jah, seekord oli palju asju teisiti. Esiteks see, et ma võimaldasin selle reisi meile lastega täitsa üksi, viisin selle ellu täitsa ise ning kõige väiksem laps oli seekord sama suur kui eelmisel korral oli kõige suurem. 

See tähendas, et lõbustuspargis veetsime selle retke jooksul tegelikult kaks päeva, sest ühest jäi lihtsalt väheks. 

Olen hulle kasvatanud?

Tänane päev oli siis selline, et pidin endalt korduvalt küsima - kes need lapsed selliseks kasvatas? No mu suuremad hullud lasid kõige hullemad atraktsioonid läbi nii, et pärast ainult naersid. Ühel hetkel leidsin ennast ühe sellise hullumeelse asja ehk Pitts Special´i järjekorras seismas, ümber mu vanemad pojad, kes mõlemad julgustasid, et saan hakkama ja julgen ja ...

Ei, ma ei julgenud, ma ei uskunud, et saan hakkama ning polnud mitte mingil juhul valmis selle peale minema ja ... ikkagi istusin mõne hetke pärast ühe soomlasest naise kõrval, kellega järjekorras tuttavaks saime ja kes sõitudel käis üksinda ... mu pojad turvameestena mõlemal pool meie kõrval. Mitte, et sellest mingit muud kasu oleks, kui et nad ütlesid, et keskel pidi vähem hirmus olema. 

Ok, ma teadsin, et järgmise asjana sõidutatakse meid 90-kraadise nurga all kõrgele-kõrgele, aga ... see, millise vabalangemisena allatulek ning kogu edasine keerlev sõit kulgeb, polnud mul õrna aimugi. Sellest varem alt vaadates aru ei saannud. 

Ja ... kui äge-tore-vahva see oli! Niii hirmus! Nii äge!

Kinni hoidis mind ainult see pulk, mis keha ette käib ja kogu ülakeha lihtsalt lendas muudkui seljatoe vastast lahti ja ... see oli nii hirmus ja tekitas elevust ja ... Tegelikult polnud sõidu ajal üldse aega mõelda. Emotsioonid olid aga laes. 

Hirm tekitab hirmusoovi?

Kas mul on midagi viga, kui selle hirmsa kogemuse järel ennast kohe seal kõrval järgmise sama hirmsa atraktsiooni ehk Junkeri järjekorras leidsin? No selle, mis on veel hirmsam? 

Fakt on see, et selle võõra soomlanna ning oma poegadega me ühe hirmsa sõidu lõpetamise järel kohe järgmise järjekorras olime. Ma küll püüdsin korraks kõrvale hiilida, aga ... väiksest kutsest piisas, et järgnesin teistele.  

Uuel sõidul seda kinnitusasja kinni pannes küsisin lapselt, et mida ma jalgadega peaks tegema ja kus neid hoidma. 

"Mina hoian maas," vastas pisipoeg. Ee ... minu jalgadest oli maa mõnekümne sentimeetri kaugusel. Minu jalad rippusid õhus. Tänasin last viisakalt hea nõuande eest ning ... siis läks sõit käima ja polnud üldse vahet, kus ma kavatsesin oma jalgu hoida, sest need lihtsalt kõlkusid seal ... nagu kogu mu ülejäänud ülakeha ka ... ja see oli niiiiii hirmus ... ja niiii vabastav!

Suurim õppetund

Ma arvasin tänase päeva algul, et olin hirmus julge, sest alustasin selle torniga, mis viib sind hirmus kõrgele ning siis langetab äkitselt alla. See oli minu jaoks juba kogu mu julguse piiride ületamine, mille üle hirmus õnnelik olin. 

Neid teist kahte hullumeelset asja ma ei planeerinudki. Lisaks läksime ühe lapsega veel Ameerika mägedele (neil on küll seal tegelikult mingi teine nimetus). See oli ka seal kuidagi eriti kiire, pikk ja äkiline. Ehk nauditav. 

Pärast kõiki neid hirmsaid sõite sain kinnitust õppetunnile: hirmsate asjade puhul tuleb ennast viia piirini, kus sul enam tagasiteed ei ole ning ... edasine kulgeb juba ise! 

Mõtlen siis selliseid hirmsaid asju, mida sa tegelikult teha tahaksid või peaksid. Praegu ma ei kujuta ette, kui oleksin ennast selle vabana kulgemise kogemusest ilma jätnud, mida need õhusõidud pakkusid. Isegi praegu sellele mõeldes aktiveeruvad mu kehas need mõnusad surinad, mis sõidu ajal ja selle järel olid. Samas ma tõesti isegi veel järjekorras seistes ei uskunud, et ma need sõidud kaasa teen. 

Lõbustuspark on ikka tõeliselt hea koht, kus saada mõnus tunne sellest, et teed midagi hirmsat, selle asemel, et selliseid emotsioone mujalt otsida. Ilmselgelt on lõbustusparkidel tulevikuski meie peres oluline koht. Eriti, kui elame nüüd elu, kus ise otsustame, mida oma ellu vajame. 

Ükskord oli nii:

Seekord oli nii:

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 13a, 11a, 10a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Reisivaba kuritige Heli

Ma pole viimase nädala jooksul suutnud otsustada, kas ma olen kurb, tige, õnnetu, pettunud, lihtsalt ennast haletsev või veel midagi muud.

Täna jõudsin “Anna Karenina” lugemisega umbes 300ndale leheküljele, kus Dolly avastab linnast maale kolides oma kuute last vaadates, et need on hästi kasvatatud ning hoolimata igapäevasest sagimisest pakuvad juba vastu palju rõõmu. Ta mõtisklused on sarnased sellele, mida ise umbes pool aastat tagasi mingil enesehaletsuse hetkel endale märkmikusse meeldetuletuseks üles kirjutasin: praegu olen nagu emapart pisikeste prääksuvate pardipoegadega, aga umbes 10 aasta pärast... Naeratamise koht!

Umbes pärast meie pisipoja Christiani aastaseks saamist olen ikka aegajalt avastanud ennast mõttelt, et meie lapsed on juba inimesed. Rääkimata praegusest ajast, kui ka Christian käib aegajalt lasteaias. Neil on kõigil mingi osa päevast, mis on nende eraldiseisev elu, millest mina midagi ei tea ja mida mina ei korralda, ega kontrolli. Omavahelistes vestlustes on nad asjalikud ja omade mõtetega. Teineteisest hoolivad ja näitavad seda tihti välja. Rääkimata sellest, kui palju kallistusi ja “sa oled niiii armas!” ma isegi saan. See kõik on nagu auhind nende viimaste 8 aasta eest, mil on tulnud igal ajahetkel arvestada, et me pole “tavaline pere”, vaid oleme lastega pere. Imelikud, noh! Ei allu tavareeglitele ja ei oma inimvabadusi.

Aga loomulikult, just siis, kui ma hakkan tundma, et lastega on kõik võimalik ja me ei jäägi enam laste pärast “tavaliste inimeste” elust väga kõrvale... juhtub see, et “kogemata” saad lataka vastu vahtimist.

Kuu aega tagasi tuli otsustada, kas lähme sel nädalavahetusel kaugele-kaugele sünnipäevale või mitte. Kohad tuli kinni panna ja nii palju olenes meie vastusest. Jah, meil polnud lapsehoidjat võtta nendeks päevadeks, aga ütlesime, et läheme. Kuu aega lapsehoidmise planeerimist, kuu aega enda riietele jms mõtlemist, kuu aega teadmist, et sellest tuleb teistsuguse vaheldusega nädalavahetus... Ja siis muudeti peo kuupäeva ühe päeva võrra. Kuna tegemist on üllatuspeoga ja sünnipäevalapsele ei saadud vaba päeva.

Jaa, ma saan mõistusega aru, et mitte keegi pole süüdi, sest mitte keegi ei tea mitte midagi ja mitte keegi ei vastuta mitte kellegi, ega millegi eest... Jah, enda süü, et õigel ajal ei teadnud, et tegelikult pole mitte miski kindel (kaasa arvatud see, et nädal enne reisi polnud teada, kes ja kas üldse lähevad ja mitu kohta kusagil on).

Tean, et sellest on mõttetu rääkida, sest “tavalised inimesed” ei saagi aru, mida tähendab vaba nädalavahetuse korraldamine nelja lapse kõrvalt. Eriti, kuna ma käin ju kogu aeg igal pool. Jah, sest need üritused ja käimised on kõik hästi korraldatud. Üksi käingi! Mul on kalendermärkmik, kus on asjad kirjas ja kui need on kirjas, siis need ka toimuvad. Ju ma olen tõesti teistsuguse eluga harjunud.

Ühe päeva võrra muutunud sünnipäev tähendab aga, et esiteks tuli juurde terve lapsehoidmist vajav päev, sest ükski päev ei lange enam lasteaia päevale. Ühel päeval lapsehoidjaks korraldatud ema peaks mitmete inimestega töögraafikut uuesti läbirääkima ja korraldama (p.s. see pole võimalik!). Seega tuleks 3 päevaks lapsehoidja leida või palgata. Minu trennid tuleks uuesti ümber korraldada. Jälle mitme inimesega läbirääkimised. Igatahes väga palju segadust.

Nii jõuamegi vana tõeni- kui sa oled tige, õnnetu, pettunud vms, siis ei ole asi teistes inimestes, vaid sinu ootustest! Kui kuu aega midagi lolli peaga ootad ja ise kõike üle ei kontrolli, siis...

Õppetund õpitud!

Ja kui ühest ja samast üritusest-reisist jääd kaheksa aasta jooksul juba mitmendat korda järjest maha, no siis sellest võiks ju lõpuks ikka õppida. Küll mu kleit ja seni kasutamata kontsakingad ka kasutust leiavad. Reisikohver samuti! Varsti! Ja juuksuriskäik polnud ka asjatu ja ei lähe kuidagi raisku.

Kurvaks teeb veel teadmine, kui palju kraaklemist ja teineteise peal sõtkumist niigi selle ürituse pärast oli. Ikka, et kõik saaks ühtemoodi aru... Mida ei juhtunud lõpuni välja. Minu jaoks on reegel, et iga vaidlemise ja teistele halvasti ütlemise (kui see peaks millegi pärast juhtuma ja tõesti ei osata normaalse inimese kombel probleemidest rääkida!) tulemus peab olema vähemalt mingi lahendatud probleem. Aga kui inimesed kuu aja jooksul tujutsevad, õiendavad, räägivad, räägivad mööda, räägivad uuesti mööda, solvuvad, lahmivad ja selle tulemuseks on... eeee ... mitte midagi, siis see on inimeste ja aja raiskamine. Ma pole kunagi aru saanud inimestel, kellel on võimalik raisata inimsuhteid ja aega!!!

Nüüd ma saan aru, miks arvati, et ma olen hull, kui suvel üksi nelja lapsega edasi-tagasi Soome vahet ja Soomes ringi reisisin. Äkki polegi üksi viie inimese reisi korraldamine ja kõige eest vastutamine nii väike asi?

Tegelikult on ju tõesti ikka minu enda asi korraldada oma elu kui nelja lapse ema! Elada seda oma pere võimalustest ja meie pere liikmete huvidest lähtuvalt. Hea on tõdeda- mina olen endale oma elustiili valinud ja olen selles õnnelik! Solvumis- ja pettumisralli tulemuseks on meeldetuletus, et tuleb oma ootusi paremini kontrollida ja ajaloost õppida!

P.s. Praegu tuleb tegeleda ajaloost õppinud lastega, kes on õppinud, et kui issi läheb Soome, siis see on pikakas ajaks. Nii ongi mul siin nüüd mitu pisikest, kes ei saa üldse aru, et “paariks ööks” on lühem aeg, kui issi varasemad lahkumised (seitsmeks nädalaks). Selle paanika positiivne külg on see, et vähemalt on meie lapsed võimelised ajaloost õppima.

Raamatutega haiglaarvete vastu

Olen viimastel päevadel teinud rohkem reklaami oma raamatutele, mis kodus kontoritoas seisavad ja jäin vahele :) Nii armas!

See tähendab, et sain järjekordse abipakkumise ja küsimise, et kuidas me hakkama saame. Emotsionaalsest osast olen kirjutanud Maria haigusloo postituste all (Maria haiguslugu Soome haiglas 1.osa, 2.osa, 3.osa), aga küsimus oli ka rahalise kohta.

Rohkem kui kolme lapse vanemad saavad aru, kui ütlen, et nelja lapse emana mõtlen väga hoolega, enne kui abi küsin. Pole vaja "tarkade klubi" arvamust avaldama, et "oli siis vaja lapsega välismaale minna "(kuigi ta sai bakteri Eestis olles) ja kindlasti jõuaks keegi arvamuseni, et "neli on ikka nii palju lapsi ja kas nii palju on vaja.." Vot ja kõik sellised aastate jooksul kuuldud "toetavad kommentaarid" panevadki üritama, et ikka ise-ise hakkama saada!

Nüüd aga on selge, et tänu Maria veremürgituse ulatusele läheb haiglas aega vähemalt 2 nädalat. Vähemalt pea 500-eurone haiglaarve (veel ei tea, kui kaua nad seal kokku on!) on üks asi, lisaks Herlendi sealne toit, rääkimata tema 2 nädala puudujäävast töötasust.

Nii ütlengi ausalt, et praegu müüdud raamatute tulu läheb kõik nende kulude katmiseks. Ei küsi kellegi käest mingit muud toetust, ega almust, aga kui on võimalik, siis palun jagada infot, et minu käest on otse võimalik osta nelja minu raamatut:

- romaan "Homme on ka päev" 5€

- reaaleluline teos meie pere maaelust "Minu ilus elu maal" 12€

- noorteraamat "Tristan" 12€

- noorteraamat "Tähtajaline elu" 12€

Ostes kõik 4 raamatut on komplekti hinnaks 35€. Hinnad sisaldavad postikulu!

Soovist palun anna teada e-maili teel helikunnapas@gmail.com. Pühendus ja autogramm läheb ka sisse, nii et palun kirjuta ka kellele pühendus kirjutada!

Kõik, kes soovivad aidata, palun seda postitust jagada, nii et raamatud ja info huvilisteni jõuaksid!

Aitäh kõigile, kes on siiani kaasa elanud ja toetanud heade soovidega ning ka neile, kes seda veel teevad! Oleme teile kogu perega väga tänulikud!

Samal teemal:
11.08.2015 Maria haiguslugu Soome haiglas 2.osa
14.08.2015 Maria haiguslugu Soome haiglas 3.osa
16.08.2015 Ma ei ole inimene... Liivi ütles!
18.08.2015 Maria haiguslugu Soomes 4.osa
19.08.2015 See on ebareaalne
20.08.2015 Maria haiguslugu Soomes lõppeb- 5.osa
22.08.2015 Maria kodus
 
Kui tahad edaspidi ka kohe meie tegemistest kuulda, siis liitu Minu ilus elu maal leheküljega facebookis. Selleks kliki siin!

Maria haiguslugu Soome haiglas- 3.osa

Üleeilseks oli Maria juurde võtnud 5 kg. Kindlasti mitte söömisest. Talle pumbati soolalahust ja ma-ei-tea-mida-kõike-veel lihtsalt nii palju sisse. Aga kõike arstide kontrolli all ja täpselt mõõdetud kogustes. Mitte selleks, et talle eluohtlikku seisukorda tekitada, vaid vastupidi- et see mööduks. Eilseks oli suurem osa sellest juba kadunud ja laps nägi lapse moodi välja.

Issi Herlendil käsiti lapsele meeldivaid asju poest tuua. Peaasi, et laps sööb. Ükskõik, mida. Herlend käiski shoppamas:

Ja üldse on kord praegu selline, et Maria ütleb, mida ta sööb ja seda tuuakse.

Eilse päeva edusammud olid, et Maria kõnnib!!! Tegi küll oma 5 pingutatud sammu, aga siiski-siiski... Üldse pidavat kõik asjad käima nii, et "Mina ise!" Näha on, et ei suuda ja jõua veel, aga "Ise!"- huvitav, kust see laps sellist käitumist on õppinud ;)

Suur pluss oli veel see, et pooletunnise skype vestluse käigus oli MAria nõus isegi paaril korral mulle otsa vaatama ning lõpuks isegi rääkis paar lauset. Arusaadavalt on ta väga solvunud, et mind seal ei ole. Veel suurem pluss oli, et õhtul helistas ta mulle ise ja teatas, et "Emme, ma olen nüüd terve!" (tõlkes- "Ma saan nüüd koju tulla, sest te ütlesite, et ma pean haiglas olema, kuni terveks saan!")

Haigus ise tuvastati ka ära- stafülokokist põhjustatud veremürgitus! Ehk siis stafülokokk poleks hull olnud- see pidavat (nagu paljud muud asjad) meil kõigis olemas olema. Hulluks tegi asja, et see sattus vereringesse ja nii pumbati ilusti mööda keha laiali.

Seega tehti ka ultraheli südamele ja kopsudele. Õnneks kõik korras! Ultraheli ruum on lastele muidugi eraldi- lõbusad pildid seintel ja mänguasjad nurgas.

Haiglas viibimise ajast on jutt peale veremürgituse tuvastamist kahest nädalast. Arve seega pea 500€+ Herlendi söök. Soome KELA maksab Herlendi eest küll majutuse, kuid toit tuleb ise osta. Ja siiski-siiski pole numbrid veel tuhandetes :)

Eks meile kõigile on kogu see lugu jälle hea meeldetuletus, et tore, et me kõik teineteisel iga päev olemas ja teineteisel nii lähedal oleme!!!

Samal teemal:
11.08.2015 Maria haiguslugu Soome haiglas 2.osa
14.08.2015 raamatutega haigla arvete vastu
16.08.2015 Ma ei ole inimene... Liivi ütles!
18.08.2015 Maria haiguslugu Soomes 4.osa
19.08.2015 See on ebareaalne
20.08.2015 Maria haiguslugu Soomes lõppeb- 5.osa
22.08.2015 Maria kodus
 
Kui tahad edaspidi ka kohe meie tegemistest kuulda, siis liitu Minu ilus elu maal leheküljega facebookis. Selleks kliki siin!

Maria haiguslugu Soome haiglas- 2.osa

Täna on järjest häid ja peaaegu häid uudiseid.

Peaaegu hea uudis on see, et vähemalt homme saab Maria koos issiga tavapalatisse minna. Nimelt oli eile jutt, et ehk saab juba täna intensiivist välja, kuid mingi näit ei paranenud nii kiiresti, kui loodeti ja nii saabki alles homme.

Hea uudis on mitu lusikatäit jogurtit, mis Maria sisse ajas ning issiga võitlus maasikate pärast. Nimelt lubas Maria issil küll oma maasikaid võtta...aga Maria arvates võttis issi siis kohe kõige suurema (hmm, tal võis ka õigus olla...) See oli peale neljapäeva õhtut esimene kord, kui ta sõi.

Hea uudis on, et Maria otsustas täna, et tema läheb nüüd õue mängima. Tema enda jaoks polnud sugugi hea uudis avastus, et ta ei suuda käia, nii et ei saagi õue minna. Neiuke oli tige küll. Praegu on ta nõrk kõigist neist viimastest päevadest. Peale selle pumbatakse talle soolalahust nii palju sisse, et see ajab ta paiste. Lihtsalt soola sisaldus oli olnud nii ohtlikult madal, et seda tuleb tõsta. Aga kõik on kontrolli all- koguseid mõõdetakse väga täpselt.

Hea uudis oli, et ta oli lõpuks valmis minuga telefonis rääkima. Ta ütles küll vaid, et tahab koju, aga siiani ei suutnud-tahtnud niigi palju rääkida.

Hea uudis on, et Maria vennad hoolivad temast niiiii palju. Peale kõige muu korjasid nad kõik Maria mänguasjad kokku ja panid need tema voodisse. "Siis on Marial hea võtta, kui ta koju tuleb," põhjendasid poisid.

Peaaegu hea uudis on, et bakteri kohta suudeti välja uurida, et meie ülejäänud pole nakkavad. Sellegi poolest ei tea nad siiani, kes-mis-kust bakteriga on tegu ja kuidas ja miks ta meie Maria sisse sattus. Nii et uuritakse edasi.

Hea uudis on, et Maria saab nüüd eestikeelseid multikaid vaadata (nt Lammas Shaun, Väikse muti lood jne.. kes ei tea, siis tegelikult neis ei räägitagi). Nimelt viis üks Herlendi sõber meie saadetud asjad Oulu. Muid isiklikke asju Mariale veel ligi ei lasta, aga DVD plaadid desinfitseeriti piiritusega ära ja nii saab ta nüüd koduseid tuttavaid multikaid vaadata. Ma saatsin talle ka tema pehme hobuse, aga seda nad ei saa desinfitseerida. Oleks pidanud hoopis saatma umbes poolemeetrise hüppamishobuse, sest see on kummist ja seda oleks küll puhastada saanud :) Nii et nõuded ja tingimused on seal igatahes ranged.

Hea on, et Maria viitsib issiga juba vaielda ("ma ju ütlesin, et ma ei taha rohkem juua-tekki...vms).

Keelekümbluse eestvedajad oleme ka. Nimelt õpivad Oulu haigla töötajad nüüd eesti keelt. Kui esimesel ööl aeti Herlend iga Maria sõna tõlkimiseks üles, siis nüüd on juua-tekki-... jms olulisemad sõnad mitmel töötajal selged. Suuri küsimärke tekitas neile üks Maria keeldumine. "Ma saan aru küll, et ta ei taha midagi, aga mis see tuutu, tuutu on?," küsis üks hooldaja Herlendi käest.
Tuli välja, et Maria ei tahtnud tuttu minna.

Samal teemal:
11.08.2015 Maria haiguslugu Soome haiglas 2.osa
14.08.2015 Maria haiguslugu Soome haiglas 3.osa
14.08.2015 raamatutega haigla arvete vastu
16.08.2015 Ma ei ole inimene... Liivi ütles!
18.08.2015 Maria haiguslugu Soomes 4.osa
19.08.2015 See on ebareaalne
20.08.2015 Maria haiguslugu Soomes lõppeb- 5.osa
22.08.2015 Maria kodus
 
Kui tahad edaspidi ka kohe meie tegemistest kuulda, siis liitu Minu ilus elu maal leheküljega facebookis. Selleks kliki siin!

Kalajoki kirikus

Kõigist teeliste kirikutest, kuhu me siinsete nädalate jooksul jõudsime, jättis sügavaima mulje Kalajoki kirik. Läksime sealt läbi enne mereranda minekut. Väiksemad magasi autos ja me Mathiasega tegime aega parajaks.

Kirikus oli vahva proua, kes inglise keeles tegi meile väga põhjaliku ekskursiooni. Tundub, et ta oli organist, sest vahepeal, kui ise ringi vaatasime, mängis ta meile ka suurepärast orelimuusikat.

Kui enamus siinseid kirikuid on suht sarnase ehitusega puukirikud, siis Kalajoki oma on kivist. Ehituselt on ta põhimõtteliselt sama, kui Göteborgi kirik...Eks see on üks oluline põhjus, miks see kirik mulle nii sügava mulje jättis.

Proua pakkus ise Mathiasele, et ta võib orelil mängida. Lapse uudishimu ja julgus olid tema arust väga head, sest sellised iseloomujooned aitavad elus hästi edasi.

Loomulikult meeldib selle kiriku juures mulle väga lastenurk, kus lapsed saavad teenistuse ajal rahulikult mängida ja samal ajal kuulevad kõlaritest ka jumalateenistus.

Juba esimesel pühapäeval Sievi kirikus nägin kommet, mis Kalajokis on sama- armulaua jaoks on neil pisikesed topsikesed, millest igaühele isiklikult veini jagatakse. Ma pole seda enne kusagil näinud, kui nüüd siin Soome kirikutes.

Õudustenädala positiivsem jätkumine- tutvume Soome haiglaga

Me siin püüame omal nahal ikka võimalikult palju läbi elada, et oleks, millest kirjutada... vist...

Igatahes nüüd teeme siis tutvust Soome haiglate- ja ravisüsteemiga. Maria on Oulu haiglas, kuid praeguseks on tal juba parem ja ma arvan, et ta elu pärast keegi ei karda. Herlendi sõnul pidid arstid juba rõõmsamate nägudega olema. Mingil põhjusel küll kuulis ta korduvalt, et Oulu on Soome üks parimaid haiglaid (kui mitte kõige parem...).

Neljapäeva õhtul viisin pesusid kuivama. Tagasi jõudes tuli Mathias (kes pidi magama) teatama, et MAria on kuum. Oligi. Siis tuli välja, et ta oli Herlendile (kes lapsi magama pani) juba enne öelnud, et Maria nutab. Herlend läks vaatama- Maria ei nutnud enam. Siis ütles, et Maria väriseb. Herlend läks vaatama- Maria ei värisenud enam.

Kõik esmavajalik laste esmaabiks on mul loomulikult kaasas. Palavikualandajaga hakkasime pihta. Tundus aga, et see ei aita. Sain terve öö üleval passida. Ma ei mäleta, et ma kunagi ühegi oma haige lapsega oleks nii üleval istunud ja neid valvanud. Juba siis sain aru, et midagi on teisiti.

Päeval arutasime perearstiga. Uskusin, et leidsime päästva idee- vahetada palavikurohtu. Hakkasin Panadoli asemel talle ibumetini sisse söötma. Meega. Esimene kord tundus, et mõjus...aga öö olime jälle üleval- enam ta ei värisenud, nagu esimesel ööl, niutsus vaid vahepeal ning vahepeal magas rahulikult. Kuna siin on ööd suht valged, tuli varakult hakata lapse pealt kärbseid ära ajama. Pimedas seda jama poleks.

Pühapäeva hommikul võtsin suuremad poisid ka kirikusse kaasa. Peale seda aeti Herlend ikka tööle. Pärastlõunal aga helistasin, sest Maria jalad ja käed hakkasid külmaks jasiniseksminema. Herlend kihutas 60 km kauguselt Kokkolast kohale ning sõitsime kõik koos 60 km teisele poole- lähemal esmaabi sarnast asja ei ole.

Seal oli kõigepealt veidi selgitamist, et milline kindlustus lapsele kehtib. Euroopa rahvusvahelise ravikindlustuse kaart oli meil loomulikult tegemata. Täna aga saime selle ka selgeks ja asendussertifikaat saadeti e-maili teel. Raviarvetest räägitakse tänu sellele sadades, mitte tuhandetes eurodes.

Esmaabis tehti kohe selgeks, et palavik on 40,8 ja põletikunäitajad on 275. Minal olin sel ajal sees, kui kanüüli pandi. Väga meeldiv kogemus oli. Tõsiselt. Kuna Marial olid käed-jalad juba paistes, ei suudetud veresooni väga leida. Aga kõik olid sõbralikud ja rahulikud. Kõik need 7-8 inimest, kes ta ümber sagisid. Laps loomulikult nuttis...ja ikka olid kõik rahulikud. olen Eestis mitme oma lapsega kanüüli panemist ning vereproovi võtmist näinud- enamasti ikka jõutakse mulle midagi nähvata ja laps kuuleb ühe korra kindlasti: "Kui sa veel rabeled, ei saa me ju sind ravida!" Ja kui mina tema voodi ääres seal nutsin, ei aetud mind eemale, vaid kui arstil väga ees olin, näidati ilusti, kus pool ma olla saaksin.

Kiirabi viis Maria kohe edasi Oulu haiglasse, kuhu oli esmaabipunktist 100 km. Seal oli algul jutt, et helikopter on kogu aeg valmis (ma ei tea, kuhu nad ta veel oleks viia tahtnud???), aga lõpuks jäi ta ikka sinna. Kaasa läks Herlend, sest mina ei räägi soome keelt ja nemad ei räägi nii palju siin inglise keelt.

Täna kohtus Herlend sotsiaaltöötajaga. Siin pidi see isegi nohu puhul normaalne olema. Mulle aga tuli loomulikult esimesena silme ette seriaal "Pilvede all", kus perel laps lihtsalt käest ära võeti... Tegelikult oli nende vestlus aga väga meeldiv. Sotsiaaltöötaja ütles aga ka, et inglise keeles ta poleks hakkama saanud.

Tänaseks on palavik veidi alla 38. Põletikunäitajad u 150. Maria on veel ööpäevase valve all, aga loodetavasti homseks on nii palju parem, et saab Herlendiga ühte palatisse. Pidi saama 5 erinevat rohtu. Juhtmeid küljes igaks vajalikuks juhuks. Aga arstid pidid juba hulga rõõmsamate nägudega ta ümber käima.

Nad ei tea veel mis bakteriga on tegu. Kohe kiirabis rääkisime, et päev enne seda käisime mänguväljakul, kus ta paljajalu ringi jooksis ja veel enne seda meres ujumas. Seepärast algul mõtlesimegi, et on külmetus, kuna mänguväljakul tibutas terve päev vihma. Nii et haiguse nime alles uuritakse.

Ise ootasin, et kolmandal päeval peab tal ju ikka parem hakkama ja siis tuleme Eestisse ära. Teadsin, et siin on arsti juurde minek hirmus kallis. Tegelikult aga praeguse seisuga on jutt paarisajast eurost, sest meil on ravikindlustus Eestis ju olemas. Eile kiirabist koju jõudes tellisin loomulikult (lõpuks!) meile ära need kaardid, mis meil siin tegelikult peaks kaasas olema. Edaspidi on olemas. Ja tundub, et tegelikult läks hoopis hästi, et ta siia haiglasse satus, sest see kogus proove ja teste, mis temalt on võetud... ma ei tea, kas ja kui palju neid Eestis oleks tehtud (k.a. proov seljaajust).

Eile öösel läksin juba kl 2 magama ja magasin hommikuni. Viimased 3 ööpäeva on väga rasked olnud, aga hea on teada, et Soome parimad arstid temaga tegelevad.

****
Samal teemal:
11.08.2015 Maria haiguslugu Soome haiglas 2.osa
14.08.2015 Maria haiguslugu Soome haiglas 3.osa
14.08.2015 raamatutega haigla arvete vastu
16.08.2015 Ma ei ole inimene... Liivi ütles!
18.08.2015 Maria haiguslugu Soomes 4.osa
19.08.2015 See on ebareaalne
20.08.2015 Maria haiguslugu Soomes lõppeb- 5.osa
22.08.2015 Maria kodus
 
Kui tahad edaspidi ka kohe meie tegemistest kuulda, siis liitu Minu ilus elu maal leheküljega facebookis. Selleks kliki siin!
 
 

Ütle meri, mu meri...

Pikemat aega oli mul kindel soov, et peame siin ka mere äärde saama. Ja nii me sel nädalal ühel päeval koos lastega sõitsime taas Kalajokisse. See oli juba kolmas kord: esimene kord käisime koleda ilmaga perekondlikult merd otsimas (oma arust leidsime...aga olime täitsa vales kohas), teine kord käisime Jukupark veepargis ja nüüd siis kolmas kord. Ilm oli ilus- 22 kraadi sooja.

Meie lapsed käitusid nagu meie lapsed- nautisid merd!

Jah, need kes sealt kaugelt tulevad, on Mathias ja Joosep. Kuna vesi oli pikalt madal, siis lasin küll neil nii kaugel mängida. Aga loomulikult hoidsin silma kogu aeg peal.

Üllatuslikult said laste lemmikmänguasjadeks...kivid! Ja vee ääres neid jätkus. Nii et lastel oli lõbus. Koos emmega liivalosside ehitamise ajaks panin fotoka juba ära, et käed vabad oleks. Ütleme nii, et üks meist oli sellest liiva kokkukuhjamisest väga vaimustunud...teised (hmm, väiksemad!) läksid varsti vette tagasi.

Mina aga sain järgmise inimesega lobiseda. Jah, see on siin küllalt haruldane, sest siin kandis siiski päris paljud inimesed inglise keelt ei oska. Mina aga olen kõik oma asjad siin siiski inglise keeles ära ajanud. Selles mõttes olen Herlendit pidevalt üllatanud, kui ütlen, et jälle miskit sai ilma tema tõlkeabita tehtud.

Mere ääres aga hakkas üks proua minuga rääkima. Kui tuli välja, et oleme Eestist, hakkas ta mu käest küsima nimesid, et kas ühte või teist eestlast tean. Paar korda vangutasin nukralt pead ja siis tunnistasin talle, et meid, eestlasi on siiski umbes miljon ja me ei tunne kõik teineteist.

Kes ei oleks pidanud võõras suurriigis seda vähemalt ühe korra ütlema?

Kalajoki Jukupark´i riideskäimise osa

Ujumine ujutud ja külmetamine külmetatud, panime riidesse. Jukupark´is on ka veevabu tegemisi päris palju. Või noh- vett oli sealgi, aga lõbutseda sai riietega.

Mänguväljakul mängiti pätte ja politseid. Sellest sain aru, et rootsi poiss karjus nii. Ehk siis Mathias ja üks temast noorem rootslasest poiss jooksid eest ära, Joosep ja Maria ajasid neid taga. Ei mingit suhtlusbarjääri. Hirmus oli vahepeal ainult see, kui Maria valimatult kõikjale poistele järgi jooksis...aga no eks ma hoidsin hinge kinni ja vaatasin... ja kõik läks hästi.

Jaa...jaaa...ma tean... me sööme rämpstoitu!!! Päriselt-päriselt! Igaühele hamburgeri, friikad ja rämpsjoogi saime "kõigest" 34€ eest. Aga no me ei viitsinud alast välja minema hakata. Samas keegi ei kontrollinud toitude kaasavõtmist, nii et oleks võinud vabalt ka ise toidu kaasa võtta.

Mu kõige suurem ja kõige väiksem väsisid vahepeal ära. Tegelikult oli kõigil uneaeg ammu käes, aga möllamise käigus ei saadud sellest aru.

Laste kummikute järgi võib aru saada, et meil oli tõesti külm päev ja mõtlesime sisealale mängima minna. Aga sellest hoolimata oli väga tore ja lõbus päev.

Kalajoki Jukupark- käisime veemõnusid nautimas

Soomemaa avastamine jätkub. Eelmisel laupäeval käisime perekondlikult Kalajoki Jukupark veepargis. Terve nädala jooksul lubas laupäevaks ilusat ilma...kuni umbes neljapäeval hakkas näitama 18-kraadist pilvist päeva. No ja nii oligi.

Herlend jälle mäletas, kuidas tema oli seal käinud. Ta mäletas hiiglaslikku siseala. Mina oma puuduliku soome keelega ei lugenud kodulehelt seda kusagilt välja. Palusin Herlendil ise kodulehte lugeda. Loomulikult polnud tal seda vaja, sest tal olid omad mälestused.

Kohale jõudes ootas meid ees üllatus-üllatus: mingit siseala ei ole. On küll hotelli ujula moodi asi, kus on ka üks toru, aga selle saab lisaraha eest juurde osta. Ilm oli tõesti külm ja ma ei kujutanud ette, kuidas eriti beebiga välialal terve päev ollakse. Nii ostsimegi mõlemad piletid ja võtsin Herlendilt taaskord lubaduse, et järgmisel korral võiks enne veidi rohkem kodutööd teha, mitte mingile lapsepõlvemälestusele tugineda. Ja ennast usun ka järgmisel korral rohkem (millal ma selle lõpuks meelde jätan?)

Alustasime siseujulast. See oli väiksem kui Pärnu Terviseparadiisi veekeskus, aga külma ilma tõttu oli rahvast vähe ja meil oli sealgi täitsa vahva. Need pildid sees on tehtud pärast väljast tagasitulemist, kui kusagilt oli välja ilmunud ka suur hulk teisi inimesi:

Ja loomulikult ei jäänud väliala avastamata. Meie Herlendiga (eriti Herlend!) vette väga ei kippunud, aga lapsed möllasid ennastunustavalt. Nii istuski Herlend Christianiga päikesevõtmise toolil (mitte, et mingit päikest oleks olnud või ka lubanud!), lapsed möllasid ja mina jälitasin neid fotokaga:

Nii et paar tundi külmas vees möllamist, siis panime riidesse...ja suundusime välialale tagasi. Sellest järgmises postituses!

Elu nagu muiste- mees tuli merelt...

Tänase päeva veetsime taas looduses. Puhkus ju ikka. Minu jaoks algas see meie praeguses kodukirikus Sievis. Seejärel aga algas elu nagu muiste- mees tuli merelt ja lapsed võtsid teda vastu:

Ehk siis Herlend tegi teoks unistuse, millest on aastaid rääkinud- läks oma lastega kalale. Ma ei hakka siis täpsemalt seletama, kuidas Maria juba enne paadi vette jõudmist karjus, et tahab maha...ja kuigi ta oli seejärel nõus siiski järvele minema, siis kohe, kui õnged olid vette visatud, hakkas ta tagasi maale nõudma.

Varsti lisandus ka Mathias, sest paat ju kõikus...ja seejärel ka meie hulljulge Joosep. Nii tulidki lapsed maale tagasi ja Herlend läks üksinda meile lõunasööki kalastama (hea, et me enne poe vorstist tühjaks ostsime...).

Laste jaoks hakkas parim osa siis, kui Herlend üksi järvele tagasi sõitis. Kuna Joosep nagunii poolenisti korraks vette suutis kukkuda, siis said kõik ujuma minna. Nagu piltidelt näha, oli õhusoojus umbes 16 kraadi, ilm pilvine, vahelduvalt tibutas... ehk siis lastel oli niiiiii lõbus. Hea, et Herlend paadiga kaugemal oli, sest ta oleks lihtsalt laste vaatamisest siniseks läinud. Hüljes, nagu ta meil peres on (kõigil on nüüd naljakas!). Lapsed aga nautisid:

Sel ajal, kui mees merel ja lapsed ujulas olid, tegi naine tule üles ja pärast said kõik selle ääres kuivada:

Lõkke tegemine pole siin keeruline. Kogu see koht, kus käisime, on kohaliku vallavalitsuse hooldada. Siin on grillimise koht, mingi katusealune ja lõkkekoht. Samuti puukuur kuivade puudega. Loomulikult ka välikäimla, milles on mitu-mitu rulli WC paberit. Ja kõik on ilus ja puhas ja hooldatud. Kõigile kasutamiseks. Igaüks tuleb. Naudib päeva, koristab enda järelt ja läheb....