reede, 4. märts 2016

Reisivaba kuritige Heli

Ma pole viimase nädala jooksul suutnud otsustada, kas ma olen kurb, tige, õnnetu, pettunud, lihtsalt ennast haletsev või veel midagi muud.

Täna jõudsin “Anna Karenina” lugemisega umbes 300ndale leheküljele, kus Dolly avastab linnast maale kolides oma kuute last vaadates, et need on hästi kasvatatud ning hoolimata igapäevasest sagimisest pakuvad juba vastu palju rõõmu. Ta mõtisklused on sarnased sellele, mida ise umbes pool aastat tagasi mingil enesehaletsuse hetkel endale märkmikusse meeldetuletuseks üles kirjutasin: praegu olen nagu emapart pisikeste prääksuvate pardipoegadega, aga umbes 10 aasta pärast... Naeratamise koht!

Umbes pärast meie pisipoja Christiani aastaseks saamist olen ikka aegajalt avastanud ennast mõttelt, et meie lapsed on juba inimesed. Rääkimata praegusest ajast, kui ka Christian käib aegajalt lasteaias. Neil on kõigil mingi osa päevast, mis on nende eraldiseisev elu, millest mina midagi ei tea ja mida mina ei korralda, ega kontrolli. Omavahelistes vestlustes on nad asjalikud ja omade mõtetega. Teineteisest hoolivad ja näitavad seda tihti välja. Rääkimata sellest, kui palju kallistusi ja “sa oled niiii armas!” ma isegi saan. See kõik on nagu auhind nende viimaste 8 aasta eest, mil on tulnud igal ajahetkel arvestada, et me pole “tavaline pere”, vaid oleme lastega pere. Imelikud, noh! Ei allu tavareeglitele ja ei oma inimvabadusi.

Aga loomulikult, just siis, kui ma hakkan tundma, et lastega on kõik võimalik ja me ei jäägi enam laste pärast “tavaliste inimeste” elust väga kõrvale... juhtub see, et “kogemata” saad lataka vastu vahtimist.

Kuu aega tagasi tuli otsustada, kas lähme sel nädalavahetusel kaugele-kaugele sünnipäevale või mitte. Kohad tuli kinni panna ja nii palju olenes meie vastusest. Jah, meil polnud lapsehoidjat võtta nendeks päevadeks, aga ütlesime, et läheme. Kuu aega lapsehoidmise planeerimist, kuu aega enda riietele jms mõtlemist, kuu aega teadmist, et sellest tuleb teistsuguse vaheldusega nädalavahetus... Ja siis muudeti peo kuupäeva ühe päeva võrra. Kuna tegemist on üllatuspeoga ja sünnipäevalapsele ei saadud vaba päeva.

Jaa, ma saan mõistusega aru, et mitte keegi pole süüdi, sest mitte keegi ei tea mitte midagi ja mitte keegi ei vastuta mitte kellegi, ega millegi eest... Jah, enda süü, et õigel ajal ei teadnud, et tegelikult pole mitte miski kindel (kaasa arvatud see, et nädal enne reisi polnud teada, kes ja kas üldse lähevad ja mitu kohta kusagil on).

Tean, et sellest on mõttetu rääkida, sest “tavalised inimesed” ei saagi aru, mida tähendab vaba nädalavahetuse korraldamine nelja lapse kõrvalt. Eriti, kuna ma käin ju kogu aeg igal pool. Jah, sest need üritused ja käimised on kõik hästi korraldatud. Üksi käingi! Mul on kalendermärkmik, kus on asjad kirjas ja kui need on kirjas, siis need ka toimuvad. Ju ma olen tõesti teistsuguse eluga harjunud.

Ühe päeva võrra muutunud sünnipäev tähendab aga, et esiteks tuli juurde terve lapsehoidmist vajav päev, sest ükski päev ei lange enam lasteaia päevale. Ühel päeval lapsehoidjaks korraldatud ema peaks mitmete inimestega töögraafikut uuesti läbirääkima ja korraldama (p.s. see pole võimalik!). Seega tuleks 3 päevaks lapsehoidja leida või palgata. Minu trennid tuleks uuesti ümber korraldada. Jälle mitme inimesega läbirääkimised. Igatahes väga palju segadust.

Nii jõuamegi vana tõeni- kui sa oled tige, õnnetu, pettunud vms, siis ei ole asi teistes inimestes, vaid sinu ootustest! Kui kuu aega midagi lolli peaga ootad ja ise kõike üle ei kontrolli, siis...

Õppetund õpitud!

Ja kui ühest ja samast üritusest-reisist jääd kaheksa aasta jooksul juba mitmendat korda järjest maha, no siis sellest võiks ju lõpuks ikka õppida. Küll mu kleit ja seni kasutamata kontsakingad ka kasutust leiavad. Reisikohver samuti! Varsti! Ja juuksuriskäik polnud ka asjatu ja ei lähe kuidagi raisku.

Kurvaks teeb veel teadmine, kui palju kraaklemist ja teineteise peal sõtkumist niigi selle ürituse pärast oli. Ikka, et kõik saaks ühtemoodi aru... Mida ei juhtunud lõpuni välja. Minu jaoks on reegel, et iga vaidlemise ja teistele halvasti ütlemise (kui see peaks millegi pärast juhtuma ja tõesti ei osata normaalse inimese kombel probleemidest rääkida!) tulemus peab olema vähemalt mingi lahendatud probleem. Aga kui inimesed kuu aja jooksul tujutsevad, õiendavad, räägivad, räägivad mööda, räägivad uuesti mööda, solvuvad, lahmivad ja selle tulemuseks on... eeee ... mitte midagi, siis see on inimeste ja aja raiskamine. Ma pole kunagi aru saanud inimestel, kellel on võimalik raisata inimsuhteid ja aega!!!

Nüüd ma saan aru, miks arvati, et ma olen hull, kui suvel üksi nelja lapsega edasi-tagasi Soome vahet ja Soomes ringi reisisin. Äkki polegi üksi viie inimese reisi korraldamine ja kõige eest vastutamine nii väike asi?


Tegelikult on ju tõesti ikka minu enda asi korraldada oma elu kui nelja lapse ema! Elada seda oma pere võimalustest ja meie pere liikmete huvidest lähtuvalt. Hea on tõdeda- mina olen endale oma elustiili valinud ja olen selles õnnelik! Solvumis- ja pettumisralli tulemuseks on meeldetuletus, et tuleb oma ootusi paremini kontrollida ja ajaloost õppida!

P.s. Praegu tuleb tegeleda ajaloost õppinud lastega, kes on õppinud, et kui issi läheb Soome, siis see on pikakas ajaks. Nii ongi mul siin nüüd mitu pisikest, kes ei saa üldse aru, et “paariks ööks” on lühem aeg, kui issi varasemad lahkumised (seitsmeks nädalaks). Selle paanika positiivne külg on see, et vähemalt on meie lapsed võimelised ajaloost õppima.