laupäev, 5. märts 2016

Nädal blogimaailmas ehk et mida Heli blogidest luges?

Tunnistan, ma ei jõua väga palju blogisid lugema. Kui mõnest blogist on väga tihedalt minu omasse käima hakatud, siis käin vaatamas, millest seal kirjutatakse. Sel nädalal jäid aga mitmed huvitavad teemad ette. Oleks kohe tahtnud mitmel teemal sõna võtta, aga... Siis mõtlesingi hoopis teha väikese ülevaate sellest, millest teised on juba kirjutanud ja mina ei pea enam kirjutama.

Eveliis- Diip kunstiinimene kirjutas, et "Millest blogida ja millest mitte, et ennast ilusama, targema ja paremana näidata"
Oi, kui tuttav teema on see, et kõrvaltvaatajad tulevad ette kirjutama, millest peaks kirjutama ja millise mulje endast jätma. Eriti naljakas on, kui seda teevad inimesed, kes mu postituste sisu ei loegi, vaid ainult pealkirju.

Mina olen ikka aegajalt kirjutanud ka teistest oma tegemistest ja külgedest, kuid eks see, kes pidevalt ei loe, ei tea ikka. Nii olen mina võtnud seisukoha, et ma ikka ise tean kõige paremini, millest siin kirjutada tahan.

Teiseks meeldis mulle väga Eveliisi jutt, kuidas meil on inimesi, kes räägivad, et teevad palju ja on neid, kes TEEVADKI palju. Eveliisi näide sõbrannast, kes nelja lapse kõrvalt käib tööl-trennis-jne, kuid kellel ikka on esimesena aega tulla teatrisse-spaasse-külla-jne. "Töö on vahend elamiseks. Mitte elu pole töötamiseks."- oi, kuidas mulle see mõte meeldib!

A mida Henry teeb? kirjutas "Kelle jalas on meie kodus püksid ja mis on õnneliku abielu saladus" sellest, kuidas sõbrad kutsusid teda õhtul välja ja mis sellest edasi sai.

Juba algus oli kibedat äratundmist pakkuv: "Tavaliselt mind ei kutsuta. Meid on Esileediga sotsiaalelu elavate inimeste nimekirjast rasvase pliiatsiga maha tõmmatud ning ma kuulen ikka, et sõbrad käisid ühes või teises kohas." (Henry) Ma tahtsin siia veel mõne parema lõigu kopeerida, aga avastasin, et siis peaks terve loo ümber tõstma. Nii et lugege Henry blogist.

Kirjutasin just eelmises postituses (Reisivaba kuritige Heli), kuidas ma olen tige, sest ma jäin üksinda maha pikalt planeeritud perereisist, sest selle eesmärgiks olev sünnipäev muudeti lihtsalt päeva võrra ära ja nelja lapse emana ei ole mul võimalik kõike kiirelt ümber organiseerida ja lastele hoidjat leida, kuna lapsed sinna oodatud ei ole. Seda enam puudutas mind Henry postitus, sest minu üheks suureks tigetsemise põhjuseks oli, et Herlend ei öelnud mulle kordagi, et ta tahaks siis üksi oma perega minna ja et kas ma hoiaks lapsi. Kõik on ju läbiräägitav, kui omavahel rääkida.

Meil on oma suhtes läinud palju auru sellele, et pereellu sisse harjuda. Kasuks pole tulnud see, et pikalt oli Herlend oma sõprade seas ainus, kellel oli laps... ja siiani on ta ainus, kellel on 3 last... ainus, kellel on 4 last... See tähendab, et viimased 7 aastat on ta olnud sõpradest teises olukorras. Imelik, noh! Nii ongi paljud pereprobleemid tulnud sellest, et sõbrad ei suuda Herlendit mõista, tema neid... aga kaela saan selle mõistmatuse mina, sest keegi ei oska oma tundeid sõnastada, ega nende tegelikku põhjust näha. "Positiivne" on, et ega see erinemine ei muutu lähiajal, sest siis, kui meie lapsed on suured ja me võiks aktiivsemad olla, hakkavad ülejäänud lapsi saama ja... ikka elame eri ajastutes. Minul on oma sõpradega selles mõttes lihtsam, et me oleme rohkem ühes ajastus.

Teiseks pole ma siiani väga kokku puutunud inimestega, kelle väljaelamise viis on alkohol. Jah, alkohol on mulle tuttav. Eriti meeldib mulle, et siis saan teistelt inimestelt teada selle, mida kainelt ei saa. Nii et aegajalt kasutan seda võimalust ära. Ma olen väga-väga nõus Henry arvamusega, et laste juurde ei saa joogiselt minna. Mõeldamatu on, et lapsed igal õhtul kodus alkoholi kasutamist näeksid. See ju tekitab neis arusaama, et see on normaalne eluviis ja et nii peabki. Kodust ju kõik algab. Eks meiegi oleme tulnud oma kodudest ja viime edasi seda, mida seal nägime. Mina ei taha, et minu lapsed alkoholi normaalseks ja tavaliseks peaks.

Samuti peojärgne päev- minu jaoks on mõeldamatu, et ei suudeta hommikul koos lastega ärgata. No olgu- nädalavahetusel laseme tihti enda omadel tunnikese telekat vaadata ja ise magame. Sest nad on nii suured juba ja ärkavad lihtsalt ka laupäeval (eriti laupäval!!!) kell 6.35. Meil keegi kohe süüa ei taha, seega magame ise edasi. Aga see, et pohmakaga lõunani magada? Minu jaoks on see perelt, oma lastelt varastatud aeg. Minu jaoks kehtib siiani ülikooliaegne reegel- ole kas või öö otsa üleval, pidutse vms, aga hommikul tuleb lubatud ajal platsis (ehk tol ajal loengus!) olla!

Henryle võin lohutuseks öelda, et isegi neli last on võimalik hoiule anda. Meil mõlemad vanaemad hoiavad aegajalt nelja, kellest vanim on 7 ja noorim 1,5-aastane. See juhtub umbes siis, kui noorim laps saab aastaseks. See on küll asi, mida olen mitme lapsega õppinud- kui esimesega tundus, et beebi aeg ei saa kunagi läbi ja mu elu on kümneks aastaks seisma pandud, siis järgmistega teadsin, et aasta on see piir- siis saavad neist inimesed!

Kätlini blogis oli nostalgiline lugemine "Uus lasteaed, uued mured"
Teemaks esimese lapse lasteaeda harjutamine. Tegelikult polegi ainult nostalgiline, sest me ju harjutame praegu Christianit (1a 7k) samamoodi lasteaeda. Samas oli minu jaoks elus kõige suurem segadus teise lapse sünnile eelnev aeg. Esimese lapse ootuses ei tea üldse, mida oodata, kuid see puudutab vaid enda ja mehe elu. Aga teise lapse sündides ongi lisaks see mure, et kas vanema lapsega ikka tehakse kõik õigesti, kas ta saab tähelepanu... jne.

Ja mõne aja pärast selgub, et mõttetu muretsemine! Kõik laheneb. Meie pere näiteks kolmas ja neljas laps lisandusid väga märkamatult, sest nad saabusid laste järgi korraldatud süsteemi, mitte me ei hakanud nende saabudes elu kuidagi väga ümber korraldama. Teise lapse sündides läks ka kõik kuidagi väga sujuvalt. Põhiline oli, et rääkisime Mathiasele, et uus tita on tema jaoks, mitte see pole emme-issi uus laps.

Lasteaiaga on aga meil töötanud see, et pigem ikka venitan veidi rohkem lahkumisega. Samas mitte lõputult. Kindlasti ei tohi ära põgeneda, vaid laps peab nägema, et ma ära lähen. Ei ole nii, et kasvataja viib ta teise tuppa ja siis hiilin minema. Nii ongi laps ebakindel ja ei tea kunagi, millal ma ära hiilin. Ta võib olla kurb ja nutta, aga peab nägema, et ma lehvitan ja lähen ära.

Loomulikult ei tea mitterääkiva lapse puhul, mis teda häirib, aga põhiline ongi, et ta saaks kätte selle arusaama, et emme-issi lähevad ära, aga tulevad alati tagasi! No ja see tekib jah regulaarsusega, sellega kui ta näeb korduvalt, et see nii toimib.

Mina ise olen lapsi väga ebastabiilselt lasteaeda viinud. Kuna olen viimased 8 aastat peaaegu kodune olnud, siis olen saanud korraldada, et lapsed käivad lasteaias, kui minul on mingi kodust äraolemise päev (mida juhtub koduse ema kohta ikka väga sageli). Viimasel ajal on nad nüüd käinud lasteaias peaaegu kogu aja, kui on terved, sest koduse töötu emana pean ma vahepeal ikka tööd ka tegema. Laste kõrvalt on seda kahjuks võimatu teha.

Nii et enda ebaregulaarselt lasteaias käinud laste kõrvalt usun tegelikult sellesse, et kui nad seal tihemini käiksid, siis harjuks paremini. Samas on siis veel olulisem pärast lasteaiapäeva laps maha rahustada, pinged maha võtta. Meil käib see näiteks nii:

Selle mängu nimi on "Surnud issi!" See käib nii, et issi on "surnud", lapsed togivad-nügivad teda ja mingil hetkel ta ärkab üles ja hakkab neid kõdistama. Selline voodis lebotamine on aga läbi aastate olnud üks laste pingete mahavõtmise koht- teleka ja muude häirijate vaba koosolemine. Isegi kui nad seal lihtsalt ronivad mööda meid, siis see ongi nende jaoks oluline- loomulik kontakt ja tähelepanu rahulikus keskkonnas!


Margit Petersoni lehelt lugesin aga lugu "Naiskirjanikud omakeskis"

Nii sain rohkem infot noore Karina kohta, kes on saanud kaante vahele loo "Võidetud tüdruk". Ilmselt jõuab see varsti ka minu lugemislauale.