teisipäev, 1. märts 2016

Loe noortekat "Ütlemata sõnad" (1.osa) ja algas ettetellimine

Nonii- siin ta nüüd on- minu järgmise noorteka "Ütlemata sõnad" esikaas on valminud. See näeb välja täpselt nii ilus:


Alanud on noorteka "Ütlemata sõnad" eelmüük. Eelmüüki läheb 100 raamatut hinnaga 10 €/tk (poes hakkab maksma u 16-19€). Ütlen kohe, et kuigi noorteromaan, siis lugemiseks sobib kõigile. Tegemist on kindlasti minu kõige parema raamatuga. Saab nutta ja saab naerda. Palju segaseid tundeid ja ütlemata sõnu. Armastust ja selle puudumist... või liiga palju armastust. Tegemist pole mingi imala roosa looga, vaid elulise jutustusega reaalsete inimeste elust (vampiire ja muid ebareaalseid tegelasi ei ole). Kokku saab teost olema umbes 300 lehekülge, nii et lugemist rohkem kui mitmeks tunniks.

Need, kes on selle raamatu käsikirja lugenud, on taaskord öelnud, et tegemist ei ole klassikalise noorteromaaniga. Teemad eneseotsimisest kuni armastuseni on klassikalised, aga samas pole ikka teada, mis saab, kuidas lugu edasi läheb ja laheneb.

Ettetellimiseks saada mulle kiri aadressil helikunnapas@gmail.com ja lisa oma aadress või millisesse pakiautomaati raamatut soovid. Siis kirjutan täpsemalt kuhu raha saab kanda. "Ütlemata sõnad" läheb trükki märtsikuu keskel, nii et poodidesse ja postkastidesse jõuab märtsikuu lõpus-aprilli algul.

Ja nüüd- "Ütlemata sõnade" esmaesitlus. Lugu algab nii:

1.
„Adelina! Adelina!“ kõlavad üle koridori poisi hüüded.
“Jäta mind rahule,” nähvab tüdruk tagasi vaatamata üle õla ja kõnnib seljale langevate tumedate juuste lehvides kooli välisuksest välja. Joel jõuab ukseni siis, kui see tüdruku järel sulgub. Poiss jääb hetkeks ukse taha seisma ja tundub segaduses olevat. Ta tõmbab nõutult käega läbi oma lühikeste heledate veidi lokkis juuste ja saadab hetke pilguga eemalduvat Adelinat. Tüdruk ei vaata kordagi tagasi ja nii pöörab ka Joel otsa ringi ning läheb hoogsal sammul riietehoidu viivast trepist alla.
„Uskumatu, kuidas nad ikka viitsivad?“ vangutab Katrin mu kõrval hoogsalt pead, nii et tema leekivalt punased pikad juuksed lainetavad õlgadel ja seljal kui tigedad tulevihud.

Istume kooli peauksest üles viiva trepi kõige kõrgemal astmel. Aastate jooksul oleme selgeks saanud, et see on vahetunni veetmiseks parim koht- peatrepil istudes nägime kõike koolis toimuvat, kuid samal ajal ei jäänud kellelegi ette. Vähemalt mitte nii kaua, kuni mõni õpetaja jälle tuli ja ütles, et peatrepp tuleb vabaks teha, sest sealt ei pääse enam läbi. Hetkel aga on trepp täiesti õpilaste valduses ja nii saimegi koos Katrini ja teiste pealtvaatajatega osaks Joeli ja Adelina järjekordsele stseenile. Keegi polnud muidugi üllatunud, sest kord nädalas tegid nad ikka teistele tasuta teatrit.

„Nad on teineteist väärt,” vastan ja tõmban käega üle püksisääre, et sealt mõned vaevunähtavad ebemed maha pühkida.
Joel ei vaadanud peale Adelinale järgi jooksmist kordagi üles, kuigi ta pidi teadma, et trepp ja teise korruse koridor on rahvast täis ja kõik saavad sellest osa. Kas teda enam ei huvitagi või tõmbavad nad endale meelega tähelepanu? Ma pole sellisest käitumisest kunagi aru saanud. Tean, et mina sureks, kui peaks sellise avaliku tähelepanu alla sattuma.

„Ega neile kummalegi poleks tõesti siin paremat kaaslast,“ noogutab Katrin nõustuvalt kaasa ja lükkab oma pika kaela õieli, justkui võiks riietehoidu viiva trepi peal veel tagaräägitavat Joeli näha. Poiss on aga ammu silmapiirilt kadunud. Pettunult ohkab ta korra ja sirutab oma saledad pikad jalad minu omade kõrval välja. Katrin on minust poole pea jagu pikem, nii on ka ta jalad pikemad. Mõnusamaks olemiseks tahaks ta oma jalad minu omadest ühe astmevahe võrrra allapoole lükata, kuid see trepiaste on juba hõivatud. Nii jääbki ta kuidagi naljakalt kõverdatud jalgadega välisuksest välja vaatama, leegitsevpunane tukk sügavalt silmile langemas.

“Arvad?”
“Loomulikult. No vaata neid. Eriti Joeli- kui hästi ta laulab ja kitarri mängib... Ja need põselohud... Ma ei tea ühtegi tüdrukut meie koolis, kes temasse armunud poleks.”

“Tõsiselt?” pööritan sõbranna poole silmi ja kortsutan uskumatult kulmu. “No praegu siis leidsid ühe. Mina küll ei tea ühtegi põhjust, miks ma peaks õhkama mingi kuti järgi lihtsalt sellepärast, et ta laulda ja kitarri mängida oskab. Veel vähem sellepärast, et ta põsed tõmbavad naeratades rohkem kokku, kui teistel.”

“Mis asja?” kingib Katrini kingib mulle kummalise silmipööritava altkulmu pilgu, nagu oleksin just öelnud midagi väga tobedat.
“Mis need põselohud siis muud on, kui et põsed tõmbavad imelikult rohkem auku, kui teistel. Ma nägin ükskord mingit filmi, kus tegelane pidi oma põselohkudega naisi murdma. Nii hoidis näitleja endal vägisi suuri põselohke. Selleks pidi ta rääkides kogu aeg põsed imelikult sisse tõmbama. Huh, see oli väääga veider vaatepilt.”

“Ise sa oled veider!” pahvatab Katrin naerma, nii et ta punased juuksed rappuvad kaasa. “Sellepärast ongi armas, kui poisil on endal põselohud, nii et ta ei pea kogu aeg midagi sisse tõmbama,” seletab ta vaikselt. “No ja Joelil on päris... Päris... Täitsa päris põselohud.”

“Tead, ma ei usu ise ka, et ma sinuga siin mingi poisi põselohkude üle arutlen. Juba see on väga veider,” raputan pead ja vaatan hetke teisi trepil istuvaid koolikaaslasi. Otse meie ees on mingi põhikooli klassi tüdrukud, kes istuvad peadpidi telefonis ja itsitavad aegajalt. Neist vasakul istuvad kolm kümnenda b klassi poissi ja nende ees seisab neljas, kes kõva häälega selgitab mingit rulatriki tehnikat. Allpool on veel mitu punti nii meie enda kui paralleelklassidest.

Äkitselt torkab Katrin mind sõrmega ribidesse ja näitab salaja välisukse poole- Joel ja veel paar poissi on joped selga pannud ja lähevad uksest välja. Nende eemalduvaid selgi vaadates jõuab mulle kohale:
“Ei või olla,” pahvatan. “Sina ka? Tegelikult?” Katrini põsed muutuvad punaseks, nii et järelikult on mul õigus. “Kuidas ma sellest siiani ei teadnud?” ahastan teatraalselt.

“Maria, tasa!” käsutab ta ehmunult ringi vaadates, nagu oleks mõni riiklik saladus välja tulnud. Vaatan samuti ringi- põhikooli tüdrukud itsitavad jätkuvalt telefonis nähtu üle, rulapoisid on samuti omas maailmas ning tundub, et minu suur avastus ei huvita ka kedagi teist trepilviibijatest. “Noh...jah...” sosistab Katrin mulle kõrva, ise häbelikult silmi pika leegitseva tuka alla peites.

“Mina igatahes Joeli kummardajate hulka ei kuulu,” kinnitan enesekindlalt naeratades. Katrini jaoks ütlen sedagi vist liiga valjult, sest ta vaatab jätkuvalt ettevaatlikult ringi, justkui kontrollides, kas keegi meid kuuleb. “Teineteise väärimisega mõtlesin mina pigem seda, et mitte keegi teine peale nende ei suuda nii palju kakelda ja siis ikka veel koos olla.”

Joeli ja Adelina tülid on tavaliselt kõigile teada, sest nad ei vali absoluutselt, kus või millal kakelda. Seega on nad kooli kõige tuntum tülitsev paar. Ma pole siiani kunagi aru saanud, mille pärast nad vaidlevad, sest olen osa saanud vaid sellistest sõnavahetustest, kus kinnitatakse teineteisele, et “Sina oled nõme!”- “Sina oled veel nõmedam!” ja seda mitmes eri versioonis. Ehk mitte mingit mõistlikku juttu probleemist, mille pärast vaielda. Samas on nad juba aastaid koos... ja nagu näha, siis niipea see veel ei muutu. Äkki nad karjuvad ennast teiste ees tühjaks ja siis arutavad oma päris probleeme siiski kusagil rahus ja vaikuses omavahel? See aga pole enam tõesti minu asi. Kuna nad mõlemad käivad kaheteistkümnendas ja sel aastal lõpetavad kooli, siis lõppevad need etendused kevadel nagunii.

“Nad ei saa ju lahku minna, sest kedagi paremat neile pole. Homseks hommikuks on leppinud, usud?” naeratab Katrin kavalalt ja keerutab sõrme otsas üht leekivpunast juuksesalku.

“Kas sa kardad või loodad, et see nii on?” müksan sõbrannat norivalt küünarnukiga.
“Ah, ära hakka pihta. Nagu minul või kellel iganes lootustki oleks... Ma toetun oma eelnevatele vaatlustulemustele.”
“Ei ole võimalik, sa oled neid juba pikemat aega jälginud?” ei usu ma taaskord oma kõrvu.

“Kuule, see ei ole väga raske, kui nad kogu info igast oma liigutusest kõigile kättesaadavaks teevad. See, mis ka koolis jääb nägemata, pannakse mõne hetke pärast facebooki üles ja sealt saab ikka lugeda,” vehib Katrin oma telefoniga mu nina all.
Raputan vaid naeratades pead. Kuna mul pole vastupidist infot, ega mingeid isiklikke vaatlustulemusi, siis pole ka põhjust vastu vaielda.



Edasi loe noorteromaani "Ütlemata sõnad" siit: 2.osa!