laupäev, 12. märts 2016

Heli 34 ehk Chicago Kuuse talus

Ja see juhtus- üle väga mitme aasta pidasime minu sünnipäeva!

Jah, mulle meeldib väga oma sünnipäeva tähistada. Veel rohkem meeldib mulle, kui olen sõpradel meeles nii, et ma ei pea ise midagi erilist korraldama. Viimased aastad on elu aga alati olnud selline, et ma pole isegi suurtest pidustustest puudust tundnud. Olen läinud seda teed, et suurim sünnipäevakingitus endale on see, et ma ei pea enda sünnipäeval kokkama-koristama ja selle kõige pärast närvitsema. Peale selle korraldame siin aasta jooksul vähemalt neli üritust nagunii- meie kõigi laste sünnipäevi, millest mõned on väikese pulma suurused, nagu on öeldud. Seda siis, kui oleme vaid lähima sugulaste-sõprade ringi külla kutsunud.

Sel aastal aga oli täitsa teine tunne. Suuresti on selles süüdi viimaste aastate edukad Uulu laagrid, mille tulemusena oleme viimasel ajal teinud sama pundiga mitu edukat sõpruskohtumist meie juures. Nii tuli ka otsus, et pean seekord sünnipäeva.

Pidasime Veronikaga juba veebruaris mitu töökoosolekut, mille käigus sai plaan üha kindlamaks ja kindlamaks.
"Teeme stiilika!" avastasime ühel hetkel. Ise olime niii vaimustunud...ja samas jäime ise ka kohe hätta. Nii- mis stiilis? Peale paljusid variante ja pikka otsimist sai stiiliks Chicago 1930ndad... millest lõpuks kasvas välja ka Suure Gatsaby-aegne glamuursem 1920ndad. Ma ise muidugi pidasin silmas ka Chicago muusikali (filmi, mida ma ise Chicagos olles nägin).

Kui teised hakkasid stiilinäiteid küsima, siis teatasime, et põhiline on, et naised olid ilusad. Veronikaga ja Herlendiga stiili valides oligi minu kindel nõue, et mina pean saama ilus olla. Tulemus oli siis selline:


Ilu-ilu eest olen väga tänulik Pärnu-Jaagupi juuksurile Anu Tuurile ning jumestaja Maria Indermittele. Mõlema juurde läksin jutuga, et stiil on selline, aga ma ei tea, milline ma peaks olema ja tee mind ilusaks. Tegidki! Eriline tunnustus Mariale, kes mu palavikulise ja haiguselise näo suutis suht ära peita.

Üks kindel sünnipäeva-eelne otsus oli, et seekord ei saa miski mu pidu ära rikkuda- vahet pole, kes ja kas tulevad kohale või mis tujus jne, et mina oma pidu ei lase ära rikkuda. Agaaaaaa.... siiski-siiski- üks asi, mida ma üldse ei saanud mõjutada, oli mu enda tervis! Nädala algul hakkas trennis jama pihta ja hakkasime arstiga otsima, et mis mul viga on. Neljapäevaks oli asi juba päris hull. Reedel käisin juuksuri ja jumestaja vahepeal arsti juures, kes kirjutas antibiootikumid välja. Ta küll vaatas mu ravimite kasutamise ajalugu ja arvas, et need rohud tapavad mu- nimelt oli rohtude kasutamise ajaloo asemel puhas valge leht.

Veronika õhutamisel tegin enne külaliste saabumist tutvust Coldrexiga ning nii tuli täitsa inimese tunne peale. No ja kui sõbrad (üks ilusam kui teine!) sisse voorima hakkasid, siis enam haigusele väga ei mõelnud ka.

Jumestaja juurest koju jõudes avastasin, et mu sünnipäeva hea-haldjas-Veronika ja Herlend olid majaga teinud fantastilist tööd ning ma sain tõesti lihtsalt sünnipäevalaps olla. Kõik kangad, mis ma varem ostsin, olid üles pandud, mööbel liigutatud, minu Chicago piltide näitus elutoa seinale laotud jne.

Ja siis hakkas pihta- külalised hakkasid tulema. Kui esimene karedahäälne maffialine "Tere!" üle köögi kõlas, siis seisin koolutava Veronika juures WCs ja teatasin, et "Mina ei julge välja minna! Ma olen liiga ilus!" Siis jõudis äkki kohale, kui teistsugune ma sel päeval välja näen. Aga kui mind WCst põhimõtteliselt välja lükati, siis oli juba kõik hästi, sest tuli välja, et minu hirmud olid alusetud ja külalised nägid välja sama ilusalt teistsugused:


Ja siis tuligi pidu, mida ma ootasin! Kõik oli täpselt nii hästi, kui pidi! Kuigi pooled kutsutud kohale ei jõudnud, siis jõudsid ikkagi kohale kõik, kes pidid! Ja kõik oli lihtsalt väga hästi.

Meil oli Veronikaga tegelikult päris hulk tegevusi planeeritud. Tehtud sai sellest vaid maffia mäng, mida host´is mu õde Karin. Ta ütles kohe, et tema on seda nii palju mänginud, et muidu tapetakse ta nagunii kohe ära, nii et ta pigem juhib seda. Kuigi palju süütuid linnakodanikke sai surma, siis suutsime maffia siiski peatada.

Kuigi ma ütlesin, et kingitusi ei oota, siis peaaegu keegi ei kuulanud. Üks näide on siin:

Ja siis näiteks selline:

Täpselt nii- nad tegid mulle tantsu! Jah, ma tean, milleks mu dream team võimeline on- kuidas ma muidu suviti Uulu laagreid teha saaks, kui mul neid ei oleks? Oma uulukatega olen viimastel aastatel uskumatuid asju korda saatnud, sest me oleme laagris hullud ja veel hullemad olukorrad kõik üle elanud ja hakkama saanud. Iga laagri lõpus on aga pidu, milles kasvatajate (meie!) esinemised muutuvad üha pikemaks ja keerulisemaks. Nii kahju, et need alati vaid ühekordseteks etteasteteks jäävad. Need vääriksid tõesti suuremaid lavasid. Ausalt!

Nii et ma teadsin küll, et Veronika juhtimisel on kõik esinemised võimalikud. Meil oli tegelikult kahekesi ka üks tantsuke välja mõeldud, muusika selleks kokku miksitud... aga teistega koos harjutamiseks ei jäänud aega... või Veronika tegi nii, et ei oleks aega? Ega teda ei tea ka! Või oli asi selles, et kuna ma oma juuste ja näoga ise hakkama ei saa, siis ma lehvisin ise terve päeva ringi?

Igatahes oli see parim sünnipäeva kingitus, mis mulle on kunagi tehtud, sest keegi viitsis minu pärast palju-palju tunde vaeva näha, et selline isiklik kingitus kokku panna. Väga liigutav!

Ma aiman, et sel aastal tuleb ka suvi teisiti....et me veel tantsime.

Kes siiani aru ei saanud, siis kogu õhtu oli lihtsalt mõnus! Ma olin nii õnnelik, et inimesed olid nii ilusad ja head. Kohal olid kõik, kes tahtsid. Ise tahtsid. Üks põhjus, miks ma pole aastaid sünnipäeva pidanud on, et kutsumine tähendab, nagu valiksin endale sõpru, kes peaksid mind meeles pidama. Ma pole kunagi tahtnud, et mu sõprus peaks kellegi jaoks sunniviisiline või pealesurutud olema. Nii hoiangi tavaliselt pigem eemale. Seda suurem rõõm oli sel õhtul nende üle, kes näitasid, et on kohal omast vabast tahtest ja sõprusest, mitte mingist rumalast kohusetundest või näitamise pärast.

Aitäh-aitäh-aitäh, et olemas olete!!!

Noooo ja siis... umbes kl 5 hakkasime magama minema! Mõni küll vingus, et liiga vara, aga mitmed meist pidid hommikul rooli istuma. Nii me siis hakasime endale magamistuba tegema. See käis nii:

Kell 5.22 olime kõik voodis. Ma tean, sest me korda mööda vaatasime kella. Ja siis... hakkas pihta- selgus, et 11 täiskasvanut ühes toas (ja veel mõned kõrval toas) on keerulisem magama panna, kui neli väikest last:
"Kuuulge, kas te seda anekdooti teate...."
"Ära naera!"
"Ära ise naera!"
"Aaaaga seda anekdooti...."

Ja nii oligi kell vaikselt 6 läbi, kui saabus vaikus.

Aga me oleme harjunud, et kui on laager, siis on laager. See tähendab, et ollakse vahvad ja ei magata! Nii oligi Chicago pidu ettevalmistus suveks. Paar sellist ettevalmistus ööpäeva tuleb veel ja suvel teeme peaproovi!!!

Hommikukohvi ajal saabus veel üks öösel kohale mitte jõudnud külaline ilusa lillekimbuga...

Heh, teate, see üritus aitab veel pikalt naeratada!

Aitäääääh, et olemas olete!