neljapäev, 3. märts 2016

Loe edasi noorteromaani "Ütlemata sõnad" (2.osa)

Märtsikuu lõpus-aprilli algul ilmuvat noorteromaani saad praegu 10 € eest ette tellida. 1.osa raamatust saad lugeda siit.

2.osa noorteromaanist "Ütlemata sõnad":

Kell heliseb. Üksteise järel tõusevad trepi vallutanud õpilased püsti ja liiguvad sagides paljudes erinevates suundades. Suundume Katriniga teisele korrusele viiva trepi poole. Trügin rahvamassis sõbrannale järgi, vaatan vastutulevaid ning mu kõrval kõndivaid nägusid ning pean tunnistama, et Katrinil on õigus- Joel ja Adelina on tõesti teineteist väärt. Pole kahtlust, et Adelina on kooli kõige ilusam tüdruk. Vähemalt nii palju, kui mina sellest ilu teemast üldse tean. Slaavi verega on ta kaasa saanud veidi tõmmuma naha ning tumedad pikad juuksed, mida on lihtne kadestada. Tegelikult on mul endal peaaegu sama tumedad üle õlgade ulatuvad juuksed, aga mina näen nendega välja tavaline. Adelina võlu pole kindlasti vaid juustest tulenev. Temas on see... midagi.... Mingi särtsakus, mis koondab inimesed tema ümber. Tundub, et kõik soovivad mingil põhjusel tema sõbrad olla. Adelina ümber tiirleb pidevalt nii tüdrukutest kui poistest koosnev seltskond. Neli-viis tüdrukut on tema mingi põhiline kamp, kelleta Adelinat enamasti ei näe. Nemad on kaasõpilaste seas saanud hüüdnime Adelina tibid. Alati on kaugelt kuulda, kui Adelina oma saatjatega kusagilt läheneb, sest neid saadab valjuhäälne jutuvada ja naer.

Oma hüüdnime Drama Queen on ta muidugi auga välja teeninud, sest Joeliga esitatavad iganädalased etendused on vaid üks osa tema viisist massidele oma olemasolu meelde tuletada.

“Mis sa käisid hommikul vanaema riidekapis vargil vää?” on vaid üks hävitavatest lausetest, mille ta koos oma tibide kambaga mööda koolimaja koridori käies võib täiesti suvaliselt kellelegi visata. Olen seda korduvalt näinud. Adelina sõjakusest on liikumas palju kuulujutte. Räägitakse, et kes iganes Adelinale ette jääb, sellega lahendatakse probleemid ikka nii avalikult, kui vähegi võimalik. Kui Adelina ka mõnikord hiljem teada saab, et ründas vale inimest, see teda enam ei puuduta. Olen isegi näinud, kuidas ta koolimajas keset koridori mõne tüdruku peale karjub. Jah, särtsu ja keevalisust sellel tüdrukul jätkub! Sellest kõigest piisab, et Adelinast piisavalt eemale hoida. Ilmselt alateadlik hirm Adelina ees on minu jaoks üks kindel põhjus, miks ma Joeli kui kaasõpilase peale pole eriti mõelnud ja tean teda vaid laval nähtu järgi.

Enda esitlemisega ei jää Joel oma armastatud tüdrukule alla. Tal küll tõesti ka on, mida näidata, sest nii hästi laulda ja kitarri mängida ei oska koolis keegi teine. Mõned aastad tagasi pani ta sõpradega kokku koolibändi “Leeguan”, mille solist on siiani. Joel pole oma oskuste eksponeerimisega ka kitsi ning esineb peaaegu igal kooli üritusel, kas siis bändiga või üksi oma kitarriga. Teadsin juba varem, et paljud tüdrukud vaatasid teda unistaval pilgul, kuid mitte seda, et ka Katrin nende imetlejate hordi kuulub. Joelile läheneda ei julgenud keegi. Sõnadest “drama queen tuleb”, piisas, et Joeli ümbruses õhk puhtaks saaks.
Ma ei kujuta ette, mis saaks, kui need kaks peaks ikkagi kunagi lahku minema. Sellest tuleb vist kogu kooli puudutav sõda... Õnneks või kahjuks see tegelikult mind ei puuduta, sest mina olen kõige tavalisem kuueteistaastane tüdruk, kes ajab taga keskmise gümnasisti unistust tulevasest kõrgharidusest ja heapalgalisest töökohast. Adelina ja Joel on täiesti teine klass. Nemad paistavad mõlemad massist välja ja on kuidagi erilised. Seetõttu on nende ümber ka pidevalt rahvast.

Kõik see, mida mina kunagi nautida ei suudaks. Mulle piisab Katrinist. Meie ümber ei kiha inimestest. Eriti mitte nüüd, kui kümnendas klassis on vaid mõned õpilased meie eelmisest klassist. Näiteks Maris ja Eleriin. Paljud läksid Pärnu teistesse koolidesse või hoopis Tallinnasse. Meile aga tuli juurde uusi õpilasi igasugustest maakoolidest. Kuigi oleme juba üle kuu aja koos koolis käinud, siis enamust ma neist ikka ei tunne. Ja vahet polegi, sest ega meid ei seo miski muu peale selle, et käime ühes klassis.

Katrinit pean oma parimaks sõbrannaks. See tähendab, et koolimajas ma mingite suurte nähtavate rahvamassidega koos ringi ei liigu. Nii ongi mul rohkem aega jälgida, mis kooli peal toimub. Kuulda ja näha seda, mida koolikaaslased avalikult näitavad.
Ei, see ei tähenda, et ma oleks otsinud koolikaaslaste kohta soppa või nina kõigi asjadesse pistnud. See tähendab, et olen tihtilugu vaikselt ja jälgin, mis toimub, sest mul lihtsalt pole midagi paremat teha sel ajal.