Tänane päev algas hääletult. Kuna see on hommikuti suht tavaline, siis väga tähelepanu ei pööranud ja kihutasin linna trenni. Personaaltreener Bryan vaatas mulle korra otsa, küsis moe pärast tavapärase "kuidas sul läheb?" ja lõpetas trenni ära. Ma ise arvasin siis veel, et mul on kõigest natuke nohu ja veidi kurk valus, aga tema teadis rohkem.
Olen õppinud, et oma keha teemal ei tasu mul treeneriga vaielda. Tema teab paremini, kuidas miski mu kehas midagi mõjutab, kuidas kõik toimib ja mis millelegi kuidagi reageerib. Tema on seda õppinud ja pikalt praktiseerinud. Mina mitte. Kuigi täna rääkisime ka seda, et tegelikult minu keha toimib täpselt nii, nagu peab. Et saab olla ülekaaluline ja samas tervislik. Minu ülearused kilod on tulnud raseduste ja koduse närvilise eluga, mitte ebatervislikust elust (no ok, veidi ikka šokolaadist ka... aga see on lihtsalt eelnimetatud põhjuste tagajärg).
Trenniga tean ise, et ma olen praegu ikka muudkui suuremaks läinud. Jope hakkab õlgadest kitsaks jääma jne. Loogiline põhjendus on see, et siiani oleme viimased kuud teinud trenni, kuid toitumise kontroll läheb lahti alles järgmisel nädalal. Nii et kõik toimub samm-sammu haaval ja kõik on (Bryani) kontrolli all.
Jope on aga see, millega paar päeva tagasi mu haigeolemine algas. Nimelt pärast viimast trenni viisin sünnipäeva jaoks paar pilti fotopoodi. Välja tulles tõmbasin kerge liigutusega hõlmad kokku ja... pidin valu kätte seal trepil surema. Kaelast ja õlgadest käis siuke valu läbi ja pärast ei saanud tükk aega kaela liigutada. Aga see läks paremaks varsti. No aga praeguseks olen... eee... tõbine.
Jah, personaaltreeneri roll on mulle ka arsti eest olla (vähemalt mind arsti juurde käsutada), sest iga väiksem haiguse alge segab treenimist. Trenn käib kogu aeg võimete tipul ja nii on vaja, et kogu keha toimiks. Natukenegi haige olles treenimine muudab haiguse hullemaks. Nii on nüüdseks siis jälle trenniga paus nii kaua, kuni lõplikult terveks saan.
Pärast treenimise alustamist on minust saanud perearsti püsiklient... samas ütles ka arst, et siiani olen viimased 7 aastat kogu aeg laste muredega käinud ja isegi kui ta mõnikord kuuleb, et ma ise ka haige olen, siis tavaliselt pole meil aega ja võimalust sellega (minuga) tegeleda.
Ja isegi Herlend meelitas mind täna ja teatas, et ma olen näost paistes! Üks suurim kompliment viimasel ajal. Enamasti ta ju ei märka isegi seda, kui ma poolenisti surema hakkan. Võib-olla on tõesti sellest raske aru saada, kui ma igasuguses seisundis liigun siiski... Ma ei suuda asju tegemata jätta, kui need on lubatud ja kui ma ju suudan. Kui ma seisan püsti ja liigun, siis järelikult ma ju suudan. No ja siis on arusaadav, et Herlendil on aegajalt raske aru saada, kui haige ma tegelikult olen.
No näiteks täna õhtul sõitsin ka uuesti Pärnusse, sest meil oli lasterikaste perede liidus emmede tugigrupp. Seekord rääkisime koostööst lasteaiaga. Väga mõnus on alati selliseid teemasid arutada nende inimeste ringis, kes on samas seisus. Näiteks rääkisime sellest, et lasterikkas peres on suht mõeldamatu toiduga pirtsutamine, et ema teeks igale lapsele tema soovi järgi süüa. Kui toit on tehtud, siis süüakse. Kui ei meeldi, tuleb järgmist toidukorda oodata. Kuna Mathias ei saanud kuidagi pärast muusikakooli koju, siis võtsin ta teel Pärnusse kaasa. Sain pojakese üle uhke olla. Pidas ilusti vastu ja tegi koos meiega vihapusa looma. Ta oli ise niii uhke selle üle.
Tegelikult olen aga hirrrmus rõõmsalt elevil, sest üle väga mitme aasta hakkan sünnipäeva pidama. Pärast ärajäänud trenni käisin Pärnu Abakhanis asju ostmas. Kui Veronika sulgede järgi läks, siis juba küsiti, et kas mingi pidu on tulemas. Nii et kui keegi veel sulgi või boad otsima läheb, siis olge valmis aru andma.
Ma olen viimased aastad läinud seda teed, et vaadanud, kes viitsivad kohale tulla. Minu jaoks on ülimalt kummaline endale pidu teha ja öelda konkreetsetele inimesele, et nii, sina nüüd tule mulle külla. Jah, ma võin korraldada suuri rahvakohtumisi, koosolekuid, koolitusi, suvepäevi jms, aga... enda sünnipäeva ei oska. Pulmi ausalt öeldes ka mitte.
Veronika on see "paharet", kes viimasel ajal elab mul seljas ja käsutab, et ma pean muude tööde vahel enda üritusele ka mõtlema. Täna siis istusime ja mõtlesime koos. Jälle! Järjekordne edukas töökoosolek. Mul on ülimalt hea meel kõigi üle, kes kohale tulevad, aga ma püüan meeles pidada põhilist- mul peab sel õhtul tore olema ja ma tõesti ei saa vastutada iga külalise tuju ja enesetunde eest. Lihtne on ennast selliste ürituste puhul lolliks mõelda, aga püüan mitte.
Sünnipäevaga on siis see teema, et nagu ütlesin, pole aastaid pidanud. Seekord aga läksime kohe stiilipeo teemale. Kuigi olen aastaid üritanud kõiki asju koos lastega teha, siis seekord sai otsustatud, et ilma lasteta õhtune üritus. Teemaks sai Chicago 1920-1930ndatel. Ega me keegi täpselt ei teadnud, mida me teeme, aga seda vabam ongi- keegi ei saa millegagi mööda panna, sest keegi ei tea, kuidas peaks olema.
Sünnipäeva kutsele läks selline pilt:
Õde Karin küll õiendas, et see on pigem wild west, aga... see on tehtud umbes 2003a New Jerseys (USAs), nii et ma ei mäletagi, mis stiilis see olema pidi. Ja kuna ma 1920-1930ndatel Chicagos ennast pildistada ei lasknud, siis tuleb selle pildiga leppida.
Vot selline siis oligi mu 33.eluaasta 365.päev!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar