Kuidas me koolitööde tegemise asemel lastest hanesid püüdsime kasvatada?

Põhimõtteliselt lõppes meie lastel eelmise nädalaga tavaline õppimine ja nüüd hakkas projektiõpe. See on ka igas klassis täitsa erinev, nii et püüame nüüd sellega üheskoos järjele saada.

Eelmise nädala lõpuks aga jõudis kogu olukord selleni, et kirjutasin facebooki sellise emotsionaalse postituse: 

,,Minu jaoks on täielik müstika, et me oleme 100 aastat distantsõppel olnud... nüüd lisaks veel koduõpe ühe lapsega... ja ikka leidub mõni õpetaja, kes arvab, et kui lapsel on mingi kodutöö tegemata, siis ta nagu meelega ei teeks seda. Pärisel!!!!

Me oleme viimaste kuudega kogu oma elu siin ümber korraldanud, et kõik saaksid õppida, oleme õppinud õppimist, lisaks püüame abikaasaga tööl käia, sest viimased kuud on näiteks toiduraha eelarve mitme-mitme-kordistunud (ühel nädalal oli siiski ka koolist/vallast toidupakk!!!), toetame täies mahus jätkuvalt Eesti Energia töötajate palku jms. Kedagi ei huvita, et me töötamise asemel 267% oma ajast koduõpime!!!

Peale selle EI SAA lapsed kogu päeva õppida. Kui näiteks suurematel on klaveritund, siis PEAVAD kõik ülejäänud õues vms olema, sest muidu ei kuule klaveriõpilased õpetajat ja ennast. Kui toimuvad pärastlõunased viiuli või trompetite tunnid, siis ei saa ma samal ajal tööl olla, sest töötuba ja arvuti on hõivatud. Kui pesamuna magab lõunaund, siis ei saa keegi pilli harjutada, ega mingeid kuulamist, koputamist, tantsimist nõudvaid ülesandeid teha.

Ma saan aru, et kõik need ülesanded on olulised, et mu lapsed targaks saaksid, aga no pekki- kõigil on praegu keeruline ja tulla oma suhtumist jagama, et miks just TEMA asjad pole esimesena tehtud...

Kindlasti pean ka vabandama selle pärast, et ühel päeval õpetasin oma lapsi heegeldama... sest nad tahtsid.... teisel päeval ostsin neile aastase 10monkey pileti, nii et ühe terve päeva ning osaliselt järgnevatel päevadel tegid nad matemaatika ülesandeid... enne kriisi tõin suure hunniku raamatuid raamatukogus, samuti korrastasime 4-realise lasteraamatute riiuli ning nad on suure osa ajast ka lugemisele ,,raisanud"... Kui ühel lapsel on muusikas videole kaasa plaksutamine, siis oleme seda teinud kõik koos... aga sel ajal on teistel lastel jälle mingi enda asi tegemata jäänud, sest teeb teise lapse kodutööd kaasa... Ühel on õues vaja kodutööks matkata, kõik lähevad kaasa... jälle mingi aeg päevast raisatud.... Minul on vaja rannas enesetäitmise jalutuskäik teha, kõik tulevad kaasa... jälle mitu tundi läinud...

Ja nii saavadki lapsed kogemuse sellest, kuidas nad päev otsa midagi asjalikku teevad, aga koolis ikka hakkama ei saa.... Ja siis kuulen spetsialistidelt, et püüa oma lapsed koolist läbi vedada ja seejärel saad neid arendada ja neil lasta areneda... Aga enne seda sureme ilmselt kõik närvivapustusse, püüdes nõuetele vastata!

Ühelt poolt olen ma praeguse aja uute võimalustega niiii rahul, aga teisalt aegajalt (NAGU PRAEGU!!!) viskab ikka ära küll, et isegi perekondlikult tegutsedes pole võimalik, et lapsed koolisüsteemi mahuks ning et see samal ajal nende loovust, enesekindlust, enesehinnangut, õppimisoskust, empaatiavõimet jms edasi arendaks.

Ma tänan kõiki õpetajaid, kes praegustele uutele tingimustele hästi vastu peavad ja on toetavad. Palun ärge siis saage pihta nende sõnadega, mis olid mõeldud mittemõistlikele ebapädevatele ülbitsejatele. Mõnikord lihtsalt vähemus paneb haukuma. Aitäh!

Jätkame päeva, mil ma ei tööta, sest lubasin lastele, et aitan neil täna koolitööde tegemisel toetada, poest süüa tuua, 3 lapse muusikatundide ajal teisi eemal ja tegevuses hoida, vajalikke materjale printida, eilsest kella 2ni töötamisest mitte väsinud olla....

Ahjaaa- mul ilmus täna uus noorteromaan ,,Mälestusteta suvi"!!!! Ilmselt sõidan Tallinnasse sellel järgi!!! Sest ma niiii ootasin seda raamatut!!!!"

 

Selgituseks kinnitan, et enamus mu laste õpetajaid on mõistvad ning toetavad. Sellegi poolest oli päris mitu juhtumit nende kuude jooksul, kus viis, kuidas mõned õpetaja tegemata töid meenutasid, ei kannata mingit kriitikat. 

 

Ja meil on siin kamba peale veel mitmeid tegemata töid, sest me kasvatasime kodutööde tegemise asemel hanesid. 

 

Mis see tähendab? 

 

Teate lugu hanest, kes munes kuldmune? Kas rikkam on see, kelle hani muneb iga päev ühe muna või see, kes kiiresti hane lahti võtab, et kõik munad korraga kätte saada? 

 

Jah, mõnel mu lapsel kestis õppepäev VÄGA mitmel päeval hommikul 9st õhtul 21ni. Ja ära sai selle aja jooksul tehtud... mitte midagi. 

 

Kui mu eesmärk oleks olnud kohene rikastumine (selleks hetkeks!), oleksin võinud lapsel kogu aeg kõrval istuda ja täpselt näidata, mida ja kuidas teha. Mina aga selgitasin ja jätsin lapse tegema. Olin kõrval toas ja ütlesin, et küsimuste korral võib alati minu poole pöörduda. Mõne aja pärast kontrollisin. Ikka polnud midagi tehtud. Või oli tehtud midagi muud, mis lapsele meeldis. 

 

Proovisin erinevaid selgitusi, miks seda ainet tuleb õppida. Milleks seda tulevikus on vaja. Kõigest sai aru. Aga kui oli vaja koolitöö ära teha, siis tuli protest ja ,,Ma ei oska!" 

 

Ühel hetkel sain aru, et peame probleemis veelgi sügavamale kaevuma. Küsimus oli: ,,Kuidas sul koolis selles tunnis läheb? Kuidas sulle selles tunnis meeldib?" See oli koht, kust tuli vaikse uurimise käigus jõuda tõelise põhjuseni, miks ta kodus äkitselt ühte ainet ei oska. 

 

Mul käivad lapsed 1., 2. ja 4.klassis, nii et võiks mõelda, et nad kõik juba oskavad õppida. Tegelikult vähemalt kahel neist pole viimase aasta jooksul kodus väga palju õppida olnud, nii et neid ma õppimas  ei näe. Ühel neist oli igal õhtul nii palju õppimist, et oli vaja lihtsalt kiiresti kõik ära teha, mitte erilist tööeetikat sisse harjutada. 

 

Seega ongi olnud praegune aeg ideaalne selleks, et õppida õppimist. Samuti töö- ja puhkeaja vaheldumist. Oleme õppinud seda, kuidas lõõgastuda. Regulaarsed retked randa ning loodusesse on ideaalne koht, kus õppida hingamist ja oma unistusi ning uskumusi lahti ja selgeks rääkida.

 

Üks lastest hakkas pidama isiklikku joonispäevikut, milles räägib humoorikalt oma igapäevastest tegemistest. Kuigi see oli mõeldud talle endale, siis mingil hetkel hakkas laps igapäevaselt mulle näitama, mida sinna kirjutab. Nii saan tema tunnetest ja mõtetest hulga paremini aru. Selline päevik  sai inspiratsiooni loomulikult raamatust ,,Ühe äpardi päevik", mille erinevaid osi kolm suuremat last kõik siin korda mööda loevad.  

Siin videos räägib Maria, kuidas talle üks neis päevikutest meeldis:

 

Laste raamatuarvustustega youtube kanal on üks nendest muudatustest, mille eest ma pean tänama eriolukorda. 

 

Lapsed said igaüks endale ka tänulikkuse päeviku, et sinna kirjutada, mille eest tänulikud on. Kuna see oli samuti lisandunud ajakulu, mis tegelikult tõi hulga rohkem tagasi, siis panime selle idee ka töösse. Kui praegu on ka minu laste tänulikkuse päevik lihtsalt tavaline kaustik, siis juba varsti saab osta Heli Kirjastuse kaudu ilmunud trükitud tänulikkuse päevikut. See on lihtsalt tõsiselt hea töövahend, kuidas märgata, mis sul elus päriselt olemas on.

 

Kõik see on vajalik, et hanesid kasvatada ja nö töökorras hoida.     

Mõnelgi korral juhtus, et lubasingi lapsel koolitöö tegemise asemel raamatut lugeda. Mingil hetkel jõudsime selleni, et lapsed ise ütlesid: ,,Ma loen mingi aja raamatut ja seejärel hakkan õppima!" 

Ehk siis laste mõtlemises ning sõnakasutuses on nende nädalatega toimunud väga suur muutus. Loomulikult oleksin saanud sundida lapsed hommikust alates lihtsalt kooliülesandeid täitma. Aga see oleks lihtsalt toonud kaasa täidetud tabelid, lüngad jms. 

Mina valisin terviklikkusele suunatud tee. Koolitöö on üks väike osa inimese elust. Nii nagu töö on üks osa täiskasvanu elust. 

Ma ei näe mingit põhjust, et praegusel tavaolukorrast erineval ajal peaksime tohutult pingutama, et õppekavas ettenähtu tehtud saaks. Pigem on oluline, et me inimestena hakkama saame. See tähendab ka seda, et kui kolmes erinevas tunnis oli lihavõttepühade ajal vaja näiteks mune joonistada, siis see näitab küsimärke töökorralduses. 

Praeguses olukorras on kergem kohanemisvõimelistel inimestel. Neil, kes mõistavad, et kui olud on muutunud, siis pole mõtet vanu mustreid uutesse oludesse toppida. Tulebki teisiti mõelda. Tulebki kriteeriumeid muuta. See ei tähenda, et latt tuleks allapoole lasta. Seda tuleks lihtsalt nihutada. 

Praegune aeg on meile väga selgelt näidanud, et paljugi, mis siiani tundus ülimalt oluline, seda tegelikult olude muutudes ei ole. Nii tulebki leida see, mida tuleb säilitada ja muuta seda, mida saab muuta. 

Meie koolisüsteemis võiks aga mõelda variandile, kus lapsed õpivadki mõnel päeval kodus. Nii, nagu praegu. Selle vahega, et õpetaja annab eelnevalt koolis ülesanded ning pärast kontrollitakse koolis. Lapsevanemal poleks õpetamise kohustust. Samas saaksid lapsed tavapärasest koolirütmist välja ning omas tempos rohkem tööpäeva planeerida. See aitaks kaasa inimeseks arenemisele. Sellele, et lapsed õpiksid oma päeva planeerima, mitte koolikell poleks see, mis liikumiskiiruse paika paneb. 

Tunnen, et kuigi viimased kuud on olnud väga keerulised, siis on see olnud uute harjumuste õppimise aeg. Nüüd on näha, et võib vaikselt vilju lõikama hakata. 

 

Küsimus on selles, mida me sellest kõigest nüüd õppida suudame (igal tasandil!!!) ja kuidas suudame positiivsed õppetunnid kaasa võtta ning negatiivsed ümber pöörata???

 

Mina soovin küll, et me ei pöörduks lihtsalt eelnenud olukorra juurde tagasi, vaid paneks ilusti munema kõik haned, keda oleme nüüd suutnud kasvatada, nii et kuldmunade hulk oleks suurem. Õpime erikorra õppetunnid ning muudame seda, mida siiani ,,tavaolukorraks" pidasime.

 

Ettepanekuid?

***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (11a, 9a, 7a, 5a ja 1,5 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com