Teisipäev, 23. veebruar 2021

Kas poistele peaks eraldi raamatuid kirjutama?

Olen alati uskunud, et kõik inimesed on lugejad ehk et kõigile annab lugemine midagi ja haarab endasse. Aga selle avastamiseks peab inimene leidma enda jaoks õige raamatu. Selle, mis tõesti kõnetab ning midagi annab. Kui juba rohkem lugeda, siis ei peagi iga raamat nii hinge minema, aga õige raamatu leidmine on ülimalt oluline, kui inimene vähe loeb. Rohkem lugev inimene teab, et kui kõik ei meeldi, siis kusagil on ka pärlid olemas, ega jäta lugemist mõne kehva teose tõttu.

Paar aastat tagasi jagasin soovituse "5 raamatut, mis panevad algklasside poisid lugema". Kas sellest võib järeldada, et poistele ja tüdrukutele sobivad erinevad raamatud? Hmm, rikun nüüd kohe selle eelarvamuse, sest selle nimekirja 4. ja 5.raamat olid minu lapsepõlve suured lemmikud. Ülimalt äge oli näha, et ka mu lastele need raamatud meeldivad.

Poiste ja tüdrukute raamatud on teema, millel võib pikalt arutleda, kuid selge on, et eks lihtsalt lapsed (õigemini igas vanuses lugejad) on erinevad. Pigem oleneb loetuga samastumine ju sellest, kuidas on ise elatud, millised on kogemused ning ka senised lugemiselamused. 

Elu- ja lugemiskogemus on see, mis määrab, kui palju inimene loetust näiteks aru saab. Mõnegi jaoks võib raamat tunduda halb lihtsalt seetõttu, et ta enda mõistmise tase, sõnavara jms pole nii arenenud, et sellest loost aru saada. 

Raamatuid kirjutades mõtlen ma ikkagi sellele, et kellele kirjutan. Ja eriti just sellele, et tegelikult on raskem panna raamatutesse teemasid, mis poisse huvitavad. 

Ei ole vaid nii, et võitlemine ja sõdimine jms on poiste teemad. Mu enda poisid loevad väga erinevaid raamatuid. Mõnigi kord imestan, et kuidas nad just sellise valiku tegid. Mu laste raamatuarvustusi saab kuulata youtubest siit: Laste raamatuarvustused. Need videod on tehtud just selleks, et lapsed, kes muidu ehk ei oskaks mõnda raamatut valida, saaksid julgustust juurde just teise lapse raamatusoovitusest.

Näiteks lasteraamatu "Kolme pärna saladus" kirjutasin ma just enda poistele mõeldes. Alustasin seda küll, kui nad olid suht väikesed. Raamatu peategelased on aga 10-12-aastased poisid. Raamatu "Kolme pärna saladus" algust saad lugeda siit: "Mis on esimene asi, mida isa koos lastega maale kolides peaks tegema?"  Illustratsioonid sellele raamatule joonistas Kairi Laur. 

Seda raamatut kirjutades mõtlesin, et oleks põnevust. Müstilised teemasid lisasid isegi mõne mu enda jaoks veidi hirmsa koha. Tempo aeglustamiseks aga olid maatööde ja tegemistega seotud osad. Mingit erilist nunnutamist väga ei olnud. Kuigi üks loomade teema ... No sest poistele meeldivad ju ka ikkagi loomad. 

Kuna mu enda tütar aga luges raamatut "Kolme pärna saladus" sama suure huviga, kui poisid, siis vaatasingi, et see on ilmselt siiski kõigile mõeldud lugu. 

Või näiteks Lille Roometsa raamat "Minu elulugu. Jens Kuusk, 8-aastane". Selle loo algul on isegi öeldud, et tüdrukud ei või seda lugeda ... kuni lõpuks tuleb välja, et võivad ikka küll. Peategelasteks on samuti poisid, kes satuvad igasugustesse põnevatesse olukordadesse, mille üle vanemad eriti õnnelikud ei ole. Minu 8-aastane tütar aga itsitas küll seda raamatut lugedes. No ja ma ise ikka ka. 

Tegelikult ei saa tüdrukute ja poiste raamatut jagada ka selle järgi, millistesse sündmustesse tõenäolisemalt satutakse. No ei ole ju nii, et seikluslikud erinevate gruppide võitlused on vaid poiste teema. Lähiajal on mul endalgi plaanis kirjutada lasteraamat, kus erinevad tüdrukute grupid omavahel mõõtu võtavad ning metsades, kivihunnikutes jms seiklevad. Jah, see on raamat, mille inspiratsiooni olen saanud enda lapsepõlvest. 

Nii soovingi, et igaüks jõuaks õige raamatuni. Lapsevanemana tean, et minu ülesanne on oma lapsi nii palju tundma õppida, et oskaksin aidata neil leida loo, mis huvitab ja köidab. See tähendab, et ka ise tutvun lastekirjandusega nii palju, et oskaks soovitada. 

Mõnusat ja lugemisrohket koolivaheaega!

 ***

Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
 
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

Reede, 19. veebruar 2021

Mida ma 3 koolilapse kõrvalt valitsuse uutest piirangutest arvan?

Oeh, see on selline teema, et ega ei julgegi sõna võtta. Kõigil on oma arvamus ja rahvas on nii närvis, et mingit teinteise arvamuse aktsepteerimist enam praeguseks ei ole. Aga ma riskin. 

Keegi meist poleks aasta aega tagasi uskunud, et nii kaua eriolukorraga tegeleme ... ja et enamik meist selle lõpuks ikka ka veel elus on. Kõigil küll pole nii hästi läinud. Mõistan ka seda. 

Aga no uutele piirangutele otsa vaadates on jälle tunne, et kas need on ikka läbi mõeldud? 

Lihtsalt pidevalt tundub, et me ühelt poolt ilgelt üritame ja piirame oma elu. Kõigil närvid sellest püsti. Kõik kannatame üheskoos ebamugavusi. Ja siis samal ajal toimuvad või tehakse asju, mis kõigile senistele pingutustele vee peale tõmbavad. 

No alustades sellest, et me paneme koolid kinni, saadame lapsed distantsõppele, aga samal ajal need samad inimesed saavad kõik toidupoes kokku. 

Mäletan eriolukorra algusest juhtumit, kui me lastega rannas jalutasime. Peale meie oli rannas veel üks inimene. Teineteisest möödudes hoidsime vist kümnemeetrist vahemaad. Ja pärast läksin poest läbi. Jätsin lapsed kuulekalt autosse. No ja rahvas lihtsalt ronis seljas. Ei olnud võimalik ka poolemeetrist vahemaad hoida. Tänasel päeval on lugu täpselt samasugune.

Uutest piirangutest: jätame koju alates 5.klassi lapsed. Aga kui palju on neid peresid, kus on vaid üks vanemate klasside laps? Ja kui palju neid, kus on ka nooremaid. Ehk et minu jaoks tähendab see, et 5.klassi laps jääb koju, väiksemad koolilapsed on aga ikkagi koolis, lasteaialapsed lasteaias ... ja kokku saavad õhtul samas kodus, kus on ka see koju jäänud 5.klassi laps. Kõik pisikud ja viirused jms, mida jagati koolis-lasteaias, jagatakse kodus ka ikkagi ära. Saan aru, et vanemate klasside lapsed ei käi oma kodudes ja ei too võimalikku haigust kooli, et kontaktide arv on väiksem aga ... pärast toidupoes ikkagi jälle kohtutakse. 

Või siis maski kandmine - kõigile kohustuslik - ja siis poes pingi peal üks onuke sööb mingit toitu, mask ilusti lõuale tõmmatud... Kõik jalutavad rahulikult mööda ja tema ennast ka kelleski-millestki häirida ei lase.

Või veel "parem" suhtumine - inimesed, kes perekondlikult saavad kinnituse, et on koroona positiivsed ja lähevad üheskoos veel toidupoodi, sest peavad ju nüüd isolatsiooni jääma ja varusid on vaja täiendada... Ja ka need, kes teavad, midagi nagu teha ei saa ...

Viimane aasta on minu töötulemusi tugevalt mõjutanud, kuna töötan niigi suurema osa ajast kodus. Distantsõppel lapsed ei toeta seda väga. 

Ma toetan kõiki meetmeid, mis aitavad viirust vähendada. Aga samas olen kogu aeg kahtleval seisukohal, et kas koolihariduse arvelt on ikka kõige õigem piire tõmmata? Eriti kuna kõike lihtsalt ei saa distantsilt õpetada. Näiteks pillimängu. Jällegi näide, et viimased nädalad on meil jäänud ära kõik kontakttunnid pilliõpetajatega, kes töötavad mitmes koolis. Aga no toidupoes kohtume nendega ju ikkagi. Eriti väiksemate laste puhul on järjepidevus nii oluline. Jah, toetan väga seda, et kõik terved püsiksid, aga ma pole kindel, et laste pillitundide jms sellise hariduse kahjustamine viiruse peatamiseks kõige õigem viis on. Kindlasti kahjustab see aga laste tulevikku.

Sama lugu on spordiga. Lapsed on distantsõppe ajal niigi palju arvutis ja pärast trenni ka minna ei saa, aga samal ajal võivad mingid inimesed 200-kesi meelelahutust nautida?

Saan aru nö kollete sulgemisest. Et kui klassis või koolis on avastatud nakatunud, siis saadetakse koju. Aga profülaktika mõttes jällegi kõigile lajatada tundub ebaõiglane. Eriti kuna näha on, et senised meetmed ei ole mingit lõplikku tulemust toonud. Nii jõuame olukorda, kus meetmed ise kahjustavad inimesi rohkem kui viirus. 

Peale selle on juhised väga segased- sisetingimustes võib kokku viibida maksimaalselt 200 inimest, aga ... huvihariduses rühmaviisiline tegevus lubatud ei ole? See tähendab, et kui klassis on kuni 200 õpilast, siis võiks nagu kohtuda? Või tõesti öeldakse jälle, et 10 õpilasega ühist tundi ei või teha? Aga meelelahutusest võib kuni 200 inimest osa võtta? Või mida?

Meelelahutuskohtades on 50-protsendilise täituvuse nõue, aga teatris vaheajal koogisabas või hiljem garderoobi järjekorras võivad kõik koos seista? 

Ausalt, mul pole mitte midagi toimivate meetmete vastu. Aga närvi ajab see silmakirjalikkus, mis tuleb meil kõigil oma närvide ja rahaga kinni maksta. Just see pidev valmisolek, et mida piiratakse, kuigi selleks hetkel põhjust polegi. Ennetamine on hea, aga praeguseks on see olukord meid kõiki nii pikalt mõjutanud, et pigem peaks mõtlema, et piirangud piiraksid nii vähe kui võimalik, et toimiks kõik see, mis vähegi võimalik.

Kinnitan- see on mu isiklik 5-lapseline arvamus, mis ei lähtu ühestki uurimusest, vaid minu (enda arvates) loogilisest talupojamõtlemisest! 

 ***

Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
 
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

Neljapäev, 18. veebruar 2021

Üks naine ja külmuvad torud - kas see on õige valik?

 Täna nautisin järjekordselt sellist vaatepilti: 

Lihtsalt imeline! Talvel ei märkagi seda, et päike ei tõuse, enne kui jälle mõnda päikesetõusu jälgima satud. No ja minul on viimastel nädalatel päris mitmeid jälgida õnnestunud. Päike lihtsalt tõuseb nüüd täpselt sel ajal, kui ma laste kooli-lasteaeda sõidutamiselt tagasi jõuan. Või nüüd isegi juba siis, kui alles lähen. 

Nii ma siis leiangi iga päev ikka hetke, et seda hetke nautida. 

Talvine päikesetõus aga tähendab, et on külm. See tähendab, et kõik tahab külmuda. Viimased nädalad ongi põhiline mõtlemisteema, et kas auto läheb käima ning kas vett hommikul ikka kraanist tuleb. Ja kui ühega midagi juhtub, siis kuidas seda lahendada ja kellele ma helistan. Ja kui kõik toimib, siis on see suur töövõit. 

Eile otsustasingi, et kui tänase öö ka hakkama saan, siis olen enda üle uhke. Saan ühe linnukese hakkamasaamise kohta taas kirja panna. Ei tea, kas peaks ... aga no edukas tunne on ikkagi.Tegelikult rõõmustasin juba eelmise nädala lõppedes. Aga siis ilmus tänaseks ööks ilmateatesse -28 kraadi ja ma hakkasin jälle muretsema.

Pole saladus, et eks olen mõnikord varemgi siin talvel niiviisi üksi mõtlema ja muretsema pidanud. Nüüd aga on ka otsustamise koht, et kas tahan siin nii edasi elada või mitte. Et kuidas asju jagada ja kuidas jätkata. 

Nii mõtlesingi täna küsida, et naised, kes suurema osa ajast lapsi ise kasvatavad, kas olete valinud majas või korteris elamise? Kes majas, siis kuidas olete lahendanud kõik talvega seonduvad mured (talverõõmud)? Või ongi nii, et pigem oleks targem 5 lapsega elada korteris ning nad vaid nädalavahetuseks majja saata? 

Lisaks pean siis nüüd lõpuks tõestama hakkama, et suudan lapsi kasvatada. See tähendab mõtlemist, et kas mu kirjastusest piisab või mitmel töökohal veel peaks käima hakkama?  Ja kui ma teistel töökohtadel hakkan töötama, mis siis järgmistest raamatutest saab?

Kõigest hoolimata suutsin viimastel päevadel edasi kirjutada ühte uut noortekat, mida kirjutame koos teise kirjanikuga (täpsem info varsti-varsti!). Alles ilmus ju romantiline lühiromaan "Jõulud parima sõbraga" ning lähiajal läheb trükikotta selle sarja uus lugu "Tuhast tõustes". Kaks varianti - kas pingeolukorras töötamine sobib mulle? Või pole lihtsalt pinged veel nii kõrgel, et ma ei suudaks loominguline olla? Eks varsti selgub. 

Viimased nädalad on minu jaoks taas olnud mõistmise koht, kuidas oma edukust hindame olukorrast tulenevalt ikka väga erinevalt. Tänasel päeval olen õnnelik lihtsalt selle üle, et majas on vesi ja auto läks hommikul käima ning mõned raamatute tellimused tulid ka. Nii mõtleme isegi välja, kuidas varsti uued puud tellida, sest talverõõmud kahandasid eelmiste nädalatega varud miinimumini. 

Edukuse mõõdupuu sõltub ilmselgelt sellest, mis on ülesanded, millega pead hakkama saama. 

No ja see, mis ülesanded meil on, oleneb ikka enda valikutest. 

Ainult et, kui sa ei tea, mida valima peaks? Sellega me siin igatahes praegu tegelemegi, et valime, mis ülesandeid keegi täita tahab ja mille järgi tulevikus oma edukust mõõta tahab. Kas ma tahan külmuvate torude pärast muretseda? Või sellepärast, kas lapsed saavad korteris trompetit harjutada ning kuidas klaver ja koer korterisse mahuvad?

Valikud ...

Üks päev jälle edasi liigutud. 

Eks näis, mille järgi homme oma edukust mõõdan. 

Täna aga saab taas mõnusat päikesepaistet nautida! 

Imeline!

 

 ***

Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
 
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

Esmaspäev, 8. veebruar 2021

Kuidas oma elus uut peatükki alustada? 10 soovitust, kuidas see lihtsamaks teha.

Mõnikord lihtsalt on nii, et tuleb uuesti alustada. Või nii vähemalt öeldakse. Tegelikult on meil kõigil üks ja ainus algus. Ütleme siis nii, et mõnikord saab teed pöörata. Teises suunas minna. Vahet pole, kas see on vabatahtlik või sunniviisiline, aga aegajalt me teeme seda kõik. Mina ka. 

Täna jäigi netis suvaliselt kolades ette artikkel, kus anti soovitusi, kuidas oma elus uut peatükki alustada. Kuna viimasel ajal olen endagi elus mitmeid neid praktiseerinud, siis mõtlesin siiagi kirja panna. Kusjuures ise hakkasin lihtsalt proovima seda, mida tundsin, et hetkel vajan. Seega oleks mul ehk veidi lihtsam olnud, kui oleksin seda artiklit varem lugenud.Panen artiklist loetu ning enda kasutatud mõtted kokku. Äkki kellelgi neist kasu. 

Kui pead oma elus uuesti alustama või teel pöörde tegema, siis siin on 10 viisi, mis selle lihtsamaks teevad: 

1. Planeeri esimese kuu ajakasutust ja tule rutiinist välja

Täpselt sama päevakava ja tegemiste järgi jätkates ei tule elu uuendamisest midagi välja. Nii on see lihtsalt sama elu, mõne muudatusega. Mõistlik on kõik plaanid ümber vaadata ning vähemalt mingis osas uued teha. 

2. Muuda enda energeetilist seisundit

Lihtsamalt öeldes - muuda seda, kuidas ennast hetkel tunned ja milline su seisund on. Kõige lihtsam viis on selleks minna jalutama või aktiivsemat sporti tegema. Minu suur lemmik on teleka ees kõva häälega lemmiklauludele kaasa laulda ning tantsida. Hea on sidrunivee joomine. Põhimõtteliselt kõik, mis kehas ja meeles toimuvat liigutab. 

3. Tee midagi erilist

Aegajalt on hea uusi asju proovida, kuid uue tee alustamine on hea aeg teha midagi täitsa teistmoodi ja erilist. Midagi sellist, mida siiani oled edasi lükanud või kartnud. 

4. Avasta, mis SULLE meeldib

Uuele teele asumine on hea aeg taaskord avastada, mida sa tegelikult teha tahad, kui keegi ei keelaks. See on võimalus leida see, mis sind õnnelikuks teeb ning naeratama paneb. Hämmastav on mõelda, kui paljudest väikestest mõnudest oleme valmis kellegi teise pärast loobuma ... rääkimata sellest, et teised inimesed tihti ei ootagi seda, vaid me ise lõpetame endale meeldivate kogemuste pakkumise ära eeldades, et teistele see ei meeldi. 

5. Ole end vastu lahke ka tagasilanguse hetkedel

Iga muutus on raske. Iga muutus toob hõiskavaid rõõmuootusi helge tuleviku pärast ning samal ajal ka segadust, hirmu, möödunud helgete hetkede kaotamise pärast kurvastamist. Mõistes, et iga muutusega on sellised tagasilangused normaalsed, on lihtsam enda eest neil hetkedel hoolitseda või vajadusel ka abi küsida. Kindlasti on teraapiline kirjutamine. See annab endale ka võimaluse hiljem vaadata, kuidas ennast tundsid.

6. Pühendu millelegi suuremale

Endale mõeldes on lihtne kokku joosta. Olgu see hea või halb aeg. Pisikesed asjad hakkavad tunduma ülisuured. Kui aga keskenduda millelegi suuremale, siis saab mõõtkava taas paika. Konnatiigi mõõtkava kaob ära ning suurena tunduvad probleemid jäävad tahaplaanile. 

7. Kirjuta oma lugu ümber

Uued algused on hirmsad, ebaselged, aegajalt kurvad. Samas on see suur ja eriline võimalus vaadata üle kõik see, mida enda kohta usud. See, mida teised arvavad, sõltub nende maailmapildist. Seda otseselt muuta ei saa. Aga tihtilugu võtame enda looks selle, mida teised inimesed meist räägivad. Aeg on eemale joosta kõigist inimestest ja kohtadest, kus räägitakse lugu, mida sa ise enda kohta ei usu ning mida ei kavatse elada. Uus algus on võimalus ise enda kohta lugu kirjutada ning seda elus praktiseerida.

8. Õpi probleeme lahendama

Vanasse olukorda ei pea tagasi pöörduma sellepärast, et uuele teele asudes satud kokku probleemidega. Uus olukord tähendabki uusi probleeme. Liikumine toob alati kaasa selle, et "kõik, mis liigub, see kulub". Nii tuleb õppida, kuidas probleeme lahendada, mitte vältida. Uus olukord toob tihti lauale probleemid, mis on varem lihtsalt lahendamata. Nii on see ka hea võimalus avada paised, mis on pikalt kogunenud, kuid mida on välditud. Jah, seejärel on korraks kõigil vastik ja paha, aga see läheb üle ning siis on ju kõigil hoopis parem ning algab tervenemine.

9. Ela hetkes! 

Uuele teele asudes ei pea, ega saagi teada kõiki vastuseid. Jah, see on hirmus. Elamine üldse ongi hirmus. Õnnelik olemine on ka alati hirmus, sest õnn võib lõppeda. Hulga lihtsam on olla õnnetu, sest selle lõppemist ju ei karda. Aga äkki riskiks? Uues olukorras on aga oluline hakkama saada praeguses hetkes, mitte teada kõike seda, mis tulevikus saama hakkab. 

10. Naerata endale! 

Kõigil inimestel on oma eludega piisavalt tegemist, nii et kipub tõsi olema mõte, et teiste muredega tegelevad vaid need, kes tahavad sellest kahjurõõmu tunda või kuidagi enda kasuks ära kasutada. Nii ongi ka uue tee alustamise oluline osa naeratus. Mitte mingi võltsnaeratus, et kellelegi midagi näidata, vaid selline, mis teeb sinu ENDA enesetunde paremaks sinu enda jaoks. 

 

Need on siis mõned mõtted, mida endale elu pöördepunktis teha, sest ... nii on lihtsalt!

 

 ***

Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
 
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com