Teisipäev, 31. juuli 2018

Kas võib õnne soovida või oled täie tervise juures?

Olen iga kord segaduses, kui telefonikõne algab lausega:

,,Kas sa oled ikka veel täie tervise juures või võib sulle juba õnne soovida?"

No et ühelt poolt nagu võiks ju õnne soovida, sest ma olen ikka veel täie tervise juures ja tavaliselt inimesi õnnitletakse selle puhul, et nad on täie tervise juures. Aga ei, kõhubeebil on ikka veel aega ja soovi omas maailmas elada ning läheb aega, enne kui ta meiega siinpoolsuses ühineb.

Tõestuseks tegime lastega sellest mõned kinnituspildid ka:



***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 7a , peaaegu 6a ja 4a). Meie pere pesamunaga loodame kohtuda juba selle aasta augustis! 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 15 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Laupäev, 28. juuli 2018

Folkisime sajaga ehk kuidas mitme lapsega festivalipäeval ellu jääda!

Ojaaa... seekord mõtlesin ikka sada korda, kas Viljandi folgile minna. Üritus ise on aastaid olnud mu suve lahutamatu osa. Aga korraks tundus lihtsam loobuda, selle asemel, et sellise kuumusega lõpurasedana mitme lapsega Viljandisse sõita. Õnneks ma alla ei andnud. Pealegi oli meie vanim laps Mathias Suure-Jaanis puhkpillilaagris ja seega koos abikaasaga vaja vaid kolme lapsega hakkama saada.

Kuidas üritust nautisime, näed näiteks siit:



Viljandi Folk on minu jaoks mõnusalt lastesõbralik üritus. Esiteks juba seetõttu, et kuni 12-aastased lapsed said tasuta sisse. Nii tuligi meil osta vaid kaks täiskasvanud päevapiletit. Kuna tegime seda viimasel päeval, siis läks see kokku ka 90€, aga varem me lihtsalt ei julgenud ära osta. Ei teadnud ju, kas ja millal jõuame minna.

Teiseks said lapsed mõnusalt möllata lastealal. See nägi küll vahepeal välja nii:

Aga lapsed ise olid rahul ja meie saime muusikat nautida. Eks laste ronimisega ongi alati see, et tuleb sekkuda nii vähe kui võimalik, kuid alati siis, kui on vajalik. Katsu sa aga aru saada... Seekord igatahes sekkumist ilmselgelt vaja ei olnud, sest Christian jalutas tükk aega mööda seda aeda edasi-tagasi.

Hästi vahva oli kohtuda Krista Sildojaga, kelle käe all olen isegi veidi folkmuusikat õppinud ning kelle korraldatud pillilaagrites käinud. Nendes samades, kus enamus Curly Stringsi liikmeidki käisid. Näitasin enda viiulitirtsu Maria ka ette. Oma õpetajatega kohtudes on alati kummaline tunne, et ongi ring täis ja juba on minu lapsed samal õpilase kohal, kus ma alles ise olin... Aga tegelikult pole see ju asendamine, vaid lihtsalt lisandumine. Äkki saan juba varsti koos enda lastega muusikat teha...? Eks näis. 
 
Muusikaelamustest jäid kõige rohkem meelde Svjata Vatra ning Curly Strings. Viimase ajal küll tuli abikaasal võtta ette tee kiirabipunkti, sest Christiani pähe hakkas ronima puuk ja mina ei lubanud seda niisama seal platsi peal ilma desifitseerimata ära võtta.

Svjata Vatra kontserdi järel tegime aga fännipildi ikka ka:
Kuna see polnud meie pere esimene Svjata Vatra kontsert, siis folgipäeva valikul saigi just nende kontsert otsustavaks. Ehk et kuna osalesime vaid ühel päeval, siis valisime nende kontserti toimumise päeva. See oli õigustatud valik. Tõesti- kõik nautisime!

Jätkuvalt on ikka nii mõnus näha, et üritused, mis vahepeal väikeste laste tõttu meie pere jaoks ära jäid, on taas päevakavas tagasi! Lihtsalt seetõttu, et meie lapsed on juba nii suured, et nendega koos saab juba hiiglama palju asju teha.

Kuidas aga mitme lapsega festivalipäeval ellu jääda? Arvestama peab sellega, et:

- lastega koos on üritus teine! Jah, sa ei saa ise ainult muusikat nautida nii, nagu teeks üksinda, aga lisarõõmu pakub jagamisrõõm ja teadmine, et ka lapsed saavad elamusest osa ning õpivad iga kontsertiga muusikat rohkem nautima.

- piisavalt juua ja süüa! Eriti palaval päeval peab veepudel kogu aeg kõrval olema. Süüa tuleb lastele anda enne kui nad ülinäljaseks ja seetõttu ka loiuks-kurjaks-uimaseks-vms-muutuvad. Samuti juua pidevalt, mitte alles siis, kui lapsel tuleb meelde küsida.  

- laste võimetel on piirid! Nad ei peagi suutma vastu pidada sama pikka festivalipäeva kui täiskasvanud. Ja see ei tähenda, et neile ei meeldiks. Lihtsalt tuleb kohale minna kõige huvitavamateks kontsertideks, mitte kõiki kohti läbi käia ja siis üllatuda, miks laps viimasel öisel kontsertil enam koostööd teha ei taha!

- teadlik ürituste valik! Päeva algul võivad lapsed ka rahulikumatel kontsertidel vastu pidada, kuid pika päeva lõpus pole ilmselt mõistlik mitme lapsega mõnele rahulikule kirikukontsertile minna.

- ole kõigeks valmis! Lastega koos üritustele minnes ei tea kunagi, mis kell on kojusõit ja kuidas nad täpselt toimuvale reageerivad. Kõige stressivabam on olla siis, kui arvestad ette, et sa ei tea, kui kaua üritusel olla saad. Kui ikka kohapeal tuleb välja, et festivalipäeval on kaks kontserti laste jaoks piir, siis nii ongi. Kui endale enne eesmärgiks seada, et lapsed peavad vastu pidama kella 12 kuni 24ni, siis on see mõttetu lisastressi tekitamine. Ja kui tahad ise nii kaua kohapeal olla, siis tuleks lihtsalt valmis olla varuvariandiks (näiteks, et üks lapsevanematest läheb lastega varem koju või mänguväljakule vms).

Sellised väiksed kogemusekesed aitasid meil igatahes taaskord Viljandis sajaga folkida ja seda koos kolme lapsega!
***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 7a , peaaegu 6a ja 4a). Meie pere pesamunaga loodame kohtuda juba selle aasta augustis! 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 15 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Reede, 20. juuli 2018

Kas me oleme 5.beebi sündimiseks valmis?

Väga hea küsimus- kas me oleme 5.beebi sündimiseks valmis?

- Ei, haiglakott ei ole pakitud. Ma ei tea isegi seda, millise raamatu haiglasse lugemiseks kaasa võtan.
- Jah, beebiriided on pestud ja... ootavad kappi, kuhu neid paigutada. Tänase seisuga on tunda, et kapp hakkab ka valmima.  Beebi kojutoomise komplekti tellisin taas Ti-Ti Õmblusest, sest mulle lihtsalt nii meeldivad nende beebiriided. Tegelikult polnud mul mingit lisakomplekti üldse vaja, aga Maria beebiriietest pole enam midagi järgi. Seega sai see komplekt tellitud lihtsalt sellepärast, et... oleks armas!
- Turvahäll on ootel.

Lastega teeme beebi-treeningut. Ehk et vaatame nende enda beebiaegseid pilte ja videoid. Eriti just Christiani (4a) pärast, sest ega tema ei tea ju beebidest väga midagi. Kuigi ega ka teised meie pere lapsed on eelmiste beebide lisandumise ajal olnud suht väikesed, nii et mida nemadki nii väga mäletavad.


Eile pikalt videoid vaadates sain jälle aru, kui oluline on lapsi pidevalt jäädvustada. Ja seejärel ka jäädvustusi säilitada. Laste avastamisrõõm enda pilte ja videoid vaadates on hindamatu. 

Juunikuu algul panin enda jaoks paika suure plaani, et suvekuudel kirjutan valmis umbes 5 raamatut, mille avaldamisega siis pärast beebi sündi tegelen. Kirjastamise töid saan laste kõrvalt teha, kuid kirjutamiseks on veidi rohkem ning pikema perioodi jooksul rahu ja vaikust vaja. Seda plaani tehes unustasin ühe väikese pisiasja- juulikuus on ka lasteaias puhkus, nii et peale kahe puhkava koolilapse on mul ka kaks puhkavat lasteaialast.

Iseenesest on see ülimalt tore, sest mulle meeldib koos lastega asju teha. Aga praegu ma püüan siis nende kõrvalt hoopis rohkem tööd ära teha, et oleks hiljem koos kõigi viiega lihtsam. Abikaasaga tegeleme ikka sellega, et tööaegu jagada. Harjumatu kuumus ei ole aga samuti meie parim sõber,  ega aita plaanidele kaasa.

Kuumus küsimuse lahendab meie peres aga bassein, mille sain osta autorihüvitiste eest. Veelkord suuuuur tänu kõigile, kes eelmisel aastal minu raamatuid ka raamatukogudest laenutasid ja lugesid. Tänu teile on meie lastel võimalik kuumaga koduõue basseinis möllata.

Kuna ma kirjutamiseks väga pole aega leidnud, siis võtsin taas ette ka lugemise. Muidu oli plaan suvi lugemisvabalt veeta ka vaid kirjutamisele keskenduda. Nüüd aga neelan taas hooga oma väljakutse "Kuidas ma 100 raamatu lugemisega külluseni jõuan" raamatuid. 14 raamatut on praegu loetud ja mõtteid enda elu ja tegemiste korraldamiseks olen neist ikka päris palju saanud.

Mu kirjakastis istub päris mitu käsikirja, mille autorid ootavad otsust, kas saan nende raamatuid kirjastada. Äge käsilolev projekt on Erika Salumäe lasteraamatu avaldamine... kuid sellest täpsemalt juba lähiajal. 

Nii et ega ma otseselt beebi ootamisega küll ei tegele. Selles mõttes, et käed süles diivanil lösutades. Ikka aktiivne elu käib. Isegi laste uneaega oleme vabamaks lasknud, nii et nüüd juhtub mõnikord sedagi, et lapsed jõuavad alles kell 23 voodisse ning vaikus saabub majja alles 24 paiku. Aga no tavaliselt ikka 23ks oleme püüdnud vaikuse majja saada. Muidu ma laste uneaegadega mängimist ei soosi, aga praegu on lihtsalt nii mõnus õhtuti koos õues olla. Ja see tähendab, et hommikul saame tihti isegi 9ni magada.

Õhtusöögid oleme ka enamasti nüüd õue kolinud. Selleks ajaks on temperatuur mõnus. Kuna meil on nii tuuline alati, siis sääsed-parmud ka väga ei sega. Nii saame mõnusalt väli-õhtusööke nautida.

Christian (4a) käis täna juba beebiga rääkimas, et: "Tule juba välja!" Teised lapsed teevad ka ikka igal õhtul kõhule kalli (ehk siis kõhubeebile), aga ootavad kuidagi rahulikumalt. Või pigem teadlikumalt. Just Christiani puhul näen jah, et ta nagu väga ootab ja samas on ta kõige rohkem segaduses, sest ei saa aru, mis toimuma hakkab. Aga loomulikult ootame me kõik beebit. Samas meie abikaasaga oleme õppinud, et enne beebi sündi ei tea sa tegelikult kunagi, kuidas kõik kulgema hakkab, sest see oleneb väga lapsest. Minu senine kogemus on, et lapsed on väga raseduse nägu. Ehk et raseduse ajal kogetu mõjutab lapse närvisüsteemi väga palju. Seda arvestades võiks üks ülimalt rahulik laps tulla.

Eks varsti saame teada!

***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 7a , peaaegu 6a ja 4a). Meie pere pesamunaga loodame kohtuda juba selle aasta augustis! 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 15 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Reede, 6. juuli 2018

Piilu kirjaniku rahakotti ehk minu 9585 tänu!

Kirjutamisega on see tore asi, et kuigi uut raamatut kirjutades ei mõtle ma otseselt sellele, mida lugeja TAHAB lugeda, vaid panen kirja loo, mis tahab minust välja saada, siis lugejad on ikka olulised. Ei ole mõtet kirjutada, kui keegi ei loe.

Juunikuu lõpus oli minu jaoks suur rõõmupäev- ilmusid eelmise aasta raamatute laenutuste numbrid ning pangakontole laekusid laenutushüvitiste summad! Kogu tabelit kõigist laenutustest ja summadest saad näha siit: Autorihüvitusfond, 2017a laenutushüvitised.

Minu rõõmuhõisked tõi kaasa aga see artikkel: Laenutushüvitiste edetabelis troonib taas Erik Tohvri. Nimelt on siin kirjas, et ma olen kõigi laenutushüvitist saanud autorite seas 9.kohal!!! Päriselt!!! Jaaa, ma ootasin head tulemust, sest eelmisel aastal kostus ühest ja teisest raamatukogust, et mu raamatud on pidevalt väljas ja neil on järjekord. Hüvitisi jagati 1417 autori ning autoriõigusi omava isiku vahel! Nii et... hurrraaaaaa!!!! Jaa, olen küll siiani õnnelik selle tulemuse üle. Ja ülimalt tänulik kõigile, kes minu raamatuid laenutasid ja ka lugesid.

Laenutuste tabelis on sees ka välismaised autorid. Koos nendega tuleb selline rivi, kus olen laenutuste poolest 16.autor. Nagu siit tabelist näed, siis ülimalt auväärsete autorite rivis.

Arvestades mu eelmise aasta töötempot, on see kõik ka mõistetav. Nimelt kirjutasin peaaegu üle kuu ühe raamatu sarjast ,,Mõni õhtu romantikat". Need on elulised romantilised lühiromaanid, millest paljud inimesed ennast ära tundsid. Samuti ilmus mu esimene lasteraamat ,,Laste ilus elu maal".  Noorteraamatud "Lõpupidu" ja "Ütlemata sõnad" on aastaid olnud paljudes koolides soovitusliku kirjanduse nimekirjas ning noorte seas populaarsed.

Nagu siit artiklist näha, tõi see kõik mulle eelmise aasta eest kaasa 1295,82€ suuruse hüvitise (maksud küll läksid sellest maha).

Jah, samal ajal tuleb tunnistada, et raamatute müük läheb ajaga üha vaevalisemaks. Rahva Raamatu poolt eelmisel aastal tehtud muudatused annavad ilmselt tunda. Nimelt hakkas Rahva Raamat ise kirjastama ning nagu mujaltki kuulda, on see teiste kirjastuste poolt avaldatud raamatute silmapaistmist keerulisemaks teinud.

Samuti vähenevad pidevalt raamatukogude summad, mille eest uusi raamatuid saab osta. See on kurb. Inimesed ise ei jõua (ega peagi) koju kõiki raamatuid ostma. Aga kui raamatukoguhoidjad kinnitavad, et peavad väga väikeste summadega hakkama saama ning vääääga valima, mida osta... siis see on kurb! Nujah, eks lugevad ja isemõtlevad inimesed on igal ajastul ohtlikud olnud, seega... eks ikka tõmbame muudkui raamatute kättesaadavuse pealt kokku!

Ja nii püsivad raamatumüügi edetabelite tipus tihti raamatud, millel on küll tohutu reklaami eelarve, kuid mis ostetakse koju riiulile seisma, sest lugeda pole midagi.

Jätkuvalt naeratan siin nüüd suurest tänutundest nende inimeste ees, kes minu raamatuid on ostnud, laenutanud ja lugenud. Eks see seis raamatuturul ka aja jooksul selgineb.

Minu enda kirjutamise prioriteedid on aga noorteraamatu,,Lõpupidu" kordustrükk, järgmine raamat sarjast ,,Mõni õhtu romantikat", lasteraamatud ,,Kolme pärna saladused" ning ,,Maalapsed ja loomad", uus noorteraamat (tööpealkirjaga) ,,Mälestusteta suvi". Eriti positiivne plaan on, et ma kirjutan need kõik valmis enne beebi sündi augustikuu keskpaigas... Kõigi raamatute avaldamiseks on loomulikult olemas positiivne otsus Heli Kirjastuselt.

Veelkord suuuur tänu kõigile minu raamatusõpradele ning palju-palju loetud lehekülgi ka edaspidiseks! Alati ootan arvamusi minu raamatutest ka oma loomingu lehele FBs: Heli Künnapase looming. 

Imelist päeva jätku!


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 7a , 5,5a ja 4a). Meie pere pesamunaga loodame kohtuda juba selle aasta augustis! 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 15 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Teisipäev, 3. juuli 2018

Kas ma suudan 4,5 lapse kasvatamisele kulutada 2000 eurot kuus?

Viimastel päevadel olen aktiivselt osalenud aruteludes, mis on alguse saanud minister Reinsalu juhitava justiitsministeeriumi plaanist elatise määramise korda uuendada.

Paar päeva tagasi ilmus Pärnu Postimehes mu arvamus: Arvete maksmine vastavalt võimalustele. Enne seda avaldatud pressiteates olid mõned mõtted sellest samuti juba sees:  Kirjastajast nelja lapse ema: Reinsalu plaan on üksikvanema suhtes selgelt pahatahtlik ja küüniline. Arutelud on aga oodatust hoogsamalt käima läinud ja nii selgitangi mõne sõnaga veel oma mõtteid.

Ütlen kohe ära, et kasvatan oma 4,5 last koos abikaasaga ning ei ole kunagi aktiivselt elatisraha saamise eest võidelnud. Ühes vestluses heideti ette, et mul puudub isiklik kogemus. Samas tean, et ühelgi mehel ei ole sünnitamise kogemust, kuid ikka julgevad rääkida, et Eestimaal võiks olla rohkem lapsi. Ehk et inimese (ja eriti poliitikas osaleva inimesena) peab sul olema piisavalt empaatia- ja üldistamisvõimet, et suudaks kaasa rääkida ka teemadel, milles endal kogemust ei ole. Rääkimata sellest, et minu seisukohad ei räägigi elatisraha eest võitlemist, vaid põhimõttest.

Alustuseks põhiline: mind ajab kogu selle eelnõu juures sisisema justiitsministeeriumi poolt välja toodud põhjendus: 
"Perekonnaseaduses sätestatud miinimumelatis on elatise maksjale sageli liiga suur. See võtab kohustatud isikult huvi elatist maksta ja võib tekitada talle rahalisi kohustusi, mida ta ei suuda täita." (tsitaat pärit siit- Eesmärgid)
Elatise mõte minu silmis on see, et jagada lastekasvatusega seotud (rahalisi)kohustusi. Seega peaks kogu arutelu algama lapse vajadustest. Ma ei mõtle, et keegi hindaks iga last. Aga põhjendus, et elatist maksev isik on kinnipidamisasutuses ning seetõttu ei suuda maksta... vabandage väga- kuidas laps selles süüdi on? Või üksi jäänud lapsevanem, kes peab ikkagi kõigi ülejäänud kohustustega hakkama saama?

Jah, usun, et elatisraha süsteemi tuleks korrastada.

Olen nõus, et summad tuleks üle vaadata...  aga seda kõike lastekasvatuse seisukohalt lähtuvalt.

Olen teadlik igasugustest juhtumitest, kus üks osapool "lüpsab" teiselt raha, kuid lapsega kohtuda ei luba. Samuti kui naine saab nö salaja lapsi erinevate meestega ja pärast hakkab raha nõudma. Jaa, igasuguseid inimesi on. Samuti on selliseid, kes joovad maha kogu lasteraha ning vanemahüvitise... aga me ei räägi ju seetõttu, et lasteraha ning vanemahüvitis on pahad.

Nii ka elatise määramise puhul ei saa kõigile lastele määrata miinimumi sellepärast, et kusagil on pahatahtlikud inimesed, kes nö teenivad laste arvelt ja kiusavad teist lapsevanemat. 

Nüüd siis summadest: meie pere on valinud maal elamise. See tähendab, et transpordile läheb tõesti palju raha. Nii kütusele, kui auto(de) korrashoiule. Jah, võiksime kolida tasuta ühistranspordiga piirkonda, kuid usun, et nii mu enda kui laste vaimse tervise huvides ei ole see mõistlik. Samas kunagi ei tea, kui olud muutuvad, ehk muutuvad ka vajadused.

Lapsed osalevad aktiivselt huvihariduses ja käivad lasteaias ja koolis (igaüks siis vastavalt vanusele).

Meie piirkonnas on huviringid ja lasteaiatasud mõistliku hinnaga... aga kohalik valikuvõimalus linnast kindlasti väiksem. Nii sõidutamegi vanemaid lapsi mitu korda näiteks linna tantsutrenni. Jaa, kindlasti võiks teha teisi valikuid, aga laste areng on kahjuks või õnneks midagi, mida ei saa mõnekümne aasta pärast tagantjärgi teha, vaid sellega tuleb lapsepõlves tegeleda.

Mingi perioodi käis vanim poiss tantsutrennis ka bussiga, kuid siis muudeti trenni aega ja busside ajad sellega enam kokku ei läinud. Nii et autotakso jätkas.

Meie lastel pole uhkeid tehnikavidinaid, ega kappide viisi riideid, mida nad kord elus selga panevad. On olemas kõik vajalik, aga ei midagi üleliigset.

Maal elamine on mõnes mõttes kindlasti odavam (me ei maksa haldusteenust selle eest, et keegi teeks ära ülimõnusa lumelükkamise töö või niidaks meie eest muru... mida sel aastal kahjuks küll ei saagi väga niita). Suuremad toidupoe ostud püüame aga teha linnas ning ühildada selle laste trenni viimisega. Samuti on elektriarved ning kulud küttele maal ikkagi teised, kui linnas ühiskatlast tuleva puhul.

Praeguse teema aruteludes on rõhutatud, et kui eraldi elav lapsevanem peab maksma lapsele iga kuu 250€, siis peaks lapsega koos elav lapsevanem tegema sama. Nõus! Ehk siis kokku oleks see 500€ lapse kohta. Minu laste puhul siis kahe vanema peale kokku 2000€.

Kas see on mõistlik summa?
Ei, meil ei kulu lastele iga kuu kindlasti sellist summat. Ei, me ei teeni iga kuu sellist summat. Samas näiteks on normaalne, et transpordile läheb umbes 400€ kuu jooksul. Loomulikult saaks ka teisiti, kuid sellised on valikud, mille puhul usun, et neid on laste arenguks vaja.

Lastekasvatuses on palju asju, mida saab teha tasuta. Näiteks käisime hiljuti lastega Taevaskojas matkamas. Selline ühine aeg on minu jaoks lastekasvatuses vältimatu. Nii oligi reisi suurim kulu ilmselt transpordikulu.

Kindlasti võiks vältida paljusid lastega seotud kulusid. Kui kogu elatise süsteem läheb nö tõenduspõhiseks, siis hakkavad ilmselt aset leidma suured vaidlused iga huviringi ja muu lapsele ostetu teemal. Jah, lapsi ei pea üldse arendama. Võivad ju kodus üksi kasvada. Aga kas me tahame hiljem riiki, mis põhineb nendel lastel, keda niiviisi on kasvatatud? Elus kehtib üks reegel- saad seda, mille eest maksad! Ehk et kui laste arendamisele tähelepanu ei pööra, siis ei tule ka tulemust. Panustades aga täisväärtuslike kodanike kasvatamisele, tuleb lastele ka kulutada.

Lahendus? Lasterikaste perede toetamise teemal olen korduvalt rääkinud sellest, et toetama peaks rohkem neid, kes panustavad ka ise. Ehk et ilmselt see 250+250€ pole tõesti iga lapse kasvatamiseks igakuiselt vajalik. Aga samas aktiivsemalt spordi, muusika või muu huvitegevusega tegelevale lapsele võib seda isegi väheks jääda. Tean, et huvitegevuse toetamiseks on kohalikele omavalitsustele määratud nüüd rohkem rahasid, aga... enamus lapsevanemaid on ilmselt liiga rikkad, et sellest kuidagi osa saada või on omavalitsused ikka veel liitumisega nii ametis, et huvihariduse toetamise süsteemi pole korda saadud.

Nii et enne kui hakkame rääkima sellest, mida kohustustest ja vastutusest loobuda soovivad lapsevanemad suudavad maksta, peaksime arutlema, millised on lastekasvatuses vajalikud kulutused ja määrad ning millega peaks juba last saades arvestama. Lapsele tehtavad kulud ei saa üllatusena tulla alles siis, kui lahutatakse. Lapsega seotud kulud tekivad seoses lapse sünniga.


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 7a , 5,5a ja 4a). Meie pere pesamunaga loodame kohtuda juba selle aasta augustis! 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 15 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com