Üks põhiharitud laps ja tüli lilledega - tehtud!

Mul on nüüd üks põhiharitud laps! 

Ja mul on esimene gümnaasiumisse minev laps ehk et tal on olemas ka gümnaasiumikoht! 

Ja see kõik on niiiiii palju rohkem kui alles mõned kuud tagasi loota oleksin osanud! 

See on olnud teekond, millel on olnud nii palju siksakitamist ja pöördeid ja ... ma ei teagi, mida veel. 

Mu lapsed on kõik targad. Selles pole kunagi küsimus olnud, aga ... mu laste ümber on alati nii palju muud olnud, mis mõjutab ka koolielu, seega tulemustes pole ma tõesti kunagi kindel saanud olla. 

Pole eriline saladus, et alles 9 kuud tagasi ütles see sama laps, et ilmselt ta 9.klassi lõpetada ei suuda. Isegi pool aastat tagasi oli tal sama tunne. Ilmselt mõnelgi õpetajal samuti. 

Ja siis ta võttis ennast kokku. Siis mõtlesime koos välja, mida veel vaja on. Panustasime mõlemad oma võimete piirides. 

Ja ... ta tegi selle ära! 

Eelmise aasta lõpus kirjutasin endale selleks kalendriaastaks 3 suurimat eesmärki. Neist esimesed olid:

1) Mathias lõpetab põhikooli

2) Mathias saab sisse gümnaasiumisse

Ja ... need 2 on nüüd täidetud! 

Mõnigi võib öelda, et lapse haridus ja kooliskäimine jms ei ole kuidagi vanema teema. Taaskord ütlen - seda saavad öelda inimesed, kelle lapsed on elanud sellistes ebakindlates oludes, nagu minu lapsed on elanud. Et kui saad täpselt aru, mille muuga nad kooli jms kõrvalt on pidanud hakkama saama, siis ole nii kena ja tule mulle ütlema, kui palju ma peaksin lapse haridusse panustama ja kui paljuga peaks ta ise hakkama saama. 

Jah, ilmselt saame vaid me ise siin täpselt aru, kui suur saavutus see on ning mõnelegi võib tunduda, et rõõmustan liiga palju selle üle, aga ma ise tean, mis kõik selle taga on, et me tänasel päeval kõik koos siin võiks seista, nii et ... ma olen niiiiii õnnelik! 

Oluline on ka see, et sellistest suurtest verstapostidest on nüüd natukeseks ajaks rahu majas. See annab ka mulle rohkem hingamisruumi. 

Ma olen nii tänulik kõigile inimestele, kes on sel teel Mathiasele toeks olnud. 

Ma olen tänulik ka neile, kes ei takistanud. Ehk et kui ei tahtnud-suutnud-osanud aidata, siis vähemalt ei takistanud. Seegi on vahel suureks abiks. 

Tean, et see tundub aastate pärast nii väike samm ja et see on alles teekonna algus, aga ... see on ülimalt suur samm, mis üldse lubab sellel teekonnal jätkuda. 

Tüli lilledega

Aktuse ajal ja järel oli vahepeal küll tunne, et kui Mathias oleks teanud, kui suur töö see lõpetamine on, siis ta poleks seda üldse teinud. Tema suurim tüli oli lilledega. 

"Eeemps, neid on nii palju!"

"Eeemps, need lilled kukuvad!"

"Eeemps, mul on käsi väsinud!"

"Eeemps - sina võta need lilled!"

Ühel hetkel pärast õnnitlemist tuli Mathias mulle koridoris ilma lilledeta vastu. Küsisin, et kus lilled on. Ta näitas ühe klassi poole: "Sinna panin!" 

Kui ta kuulis, et aktus ja õnnitlemine oli vaid üks osa ning nüüd tuleb KOOS lilledega pildistama hakata ... klassiga ... sugulastega ... üksinda ... jne, siis ... no ilmselt kahetses ta sel hetkel mitu-mitu korda, et üldse lõpetanud oli. 

Meie minu õdedega siis vaid itsitasime, et näha on, et laps pole varem kooli lõpetanud. 

Siis sain küll ka aru, et mu lapsed polegi väga ka teiste lõpetamistel käinud ... See on see, kui üks põlvkond on ees oma tiiru ära teinud ja nüüd hakkab järgmise põlvkonna kord, sest nüüd hakkab neid kooliringe ja muid ringe järjest täis saama juba järgmisel põlvkonna. 

Seega - palju õnne, armas Mathias! 

Suur töö on tehtud, aga ... no see on kindlasti veelgi suurema töö ja pikema teekonna algus! 

P.s. igaks juhuks ütlen, et kõik lilled jõudsid õnnelikult koju ja vaasidesse (purkidesse jms)!  

***

Mina olen Heli Künnapas (44), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (17a, 15a, 13a, 11a ja 7a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 40 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Kiirreageerimistega päev jõulunädalal, mil tegelikult kõik ikka veel toimis

Praegune nädal on ilmselt konkurentsitult minu jaoks juba aaaaaastaid aasta kõige keerulisem nädal. Need viimased koolipäevad enne jõule on kuidagi eriti sellised, et kui muul ajal veel jõuad asjadel silma peal hoida, siis sel nädalal on neid tegemisi ja kõigi teede lahknemisi nii palju, et ... no ühel hetkel lihtsalt pead kuhugi auku kukkuma. Vähemalt tunne on küll nii. 

Tänane päev oli täitsa auväärselt üks tavapärane hullumeelse nädala päev. 

Kõik algab tabelist

Sellistel aasta viimastel või esimestel või muudmoodi erilistel nädalatel on mul laual alati A4-suurusele paberile tehtud tabel, kus on iga lapse kohta kirjas, mis kellaajal ta kus peab olema ning mida tavapärasest erinevat on vaja kaasa võtta. 

Selgi korral kogusime tabelisse kokku info eKoolist, Stuudiumist, õpetajate või kooli e-kirjadest, messingeri vestlustest ja FB gruppidest. 

Ja siis ... püüdsime selle tabeli järgi elada. Eilne päev ehk esmaspäev kulges ilusti, sest siis olid kõigil suht tavapärased tunnid. 

Millises unepuuduses ma seda päeva alustasin? 

No kui küsida nüüd, kas mu tänases päevas oli kolm või rohkem kiirreageerimist, siis ...

Kuna eelmisel õhtul tegin börsiuudiseid ehk tööd, siis magama sain ... öösel. Eile oli meil ettevõtluse mastermaindi naistega järjekordne äge kohtumine ning seekord tuli kuidagi eriti palju juttu sellest, kuidas uni on väga tähtis. Unerežiim ei ole mul viimasel ajal ... aastal ... aastatel eriti kiita olnud. Olen seda seostanud stressi ja muude taoliste teemadega. 

Eilse kohtumise järel sain aga aru, et ma olen ju osaliselt öötööline. Neil õhtutel, mil teen Äripäevale börsiuudiseid, lõpetan südaööks ainult neil päevadel, mil olen hirmus tubli ja varajane olnud. Enamasti lõpetan ikkagi 1-2 paiku. Ja seda ajuga, mis on just kõvasti töötanud ja seega täitsa magamiskõlbmatu. 

Kuna see töölõik on nüüd lõppemas, siis saan mõne nädala pärast oma teooriat katsetada ja näha, kas öötööpäevadeta on lihtsam unerežiim paika saada.  

Hommikused kiirreageerimised

Tavaliselt olen pärast öötööpäevi ikka normaalsel ajal ehk hiljemalt 7:30 üleval, aga seekord võtsin vabamalt, sest kõik tiksusid eri ajal kooli. Ärkasin mõned korrad mõne lapse äratamiseks ja siis voodisse tagasi. 

Esimene kiireageerimine sai alguse enne, kui voodist välja sain - vanim laps helistas, et ... ta esineb. Mõne aja pärast. No et nagu kohe ... ja riideid on vaja. 

Õnneks oligi aeg noorem laps jõulupeoks kooli viia. Saan suurema asjad ka kaasa võtta. 

Teine kiirreageerimine sai alguse avastusest, et tegelikult oleks võinud õhtul ikkagi kontrollida, et kas sukkpüksid, mis on kogu aeg ühes kohas sahtlis olemas olnud, seda ka peohommikul on. Ei olnud. Teel koolide poole siis kiire põige poodi ning sukkpüksid poe parklas jalga (autos ikka). 

Kooli juurde jõudes tuli meelde, et väiksemale jäi päkapikumüts kaasa võtmata. Kodus oli täitsa mitu tükki olemas, aga ... leppisime siis kokku, et see olekski lokid alla vajutanud, nii et polnudki vaja. 

Pool teed mõtlesin, et kas noorim jõulupeol ikka kingituse saab, sest mul polnud õrna aimugi, et ma oleks selleks midagi teinud. Mõne aja pärast hakkas küll kusagilt koitma, et ammu-ammu sügisel korjati mingit raha ... või noh, neid rahasid korjatakse pidevalt millegi jaoks, aga see vist oli sildiga "jõulukingitus". Pärastlõunal sain kergendustundega ohata, et jõuluvana tõi jah neile kõigile ühesugused kingitused.  Huuh, korras. 

Neid loosipakke on ju ka siin lihtsalt mitmel õhtul pakitud, aga ... no see ülekanne oli nii ammune, et ma jah ei mäletanud. 

Korraks tööle

Otse voodist kiirreageerima ja sealt kodu poole tagasi liikudes läksin uuesti poodi. Nägin, et mu päevas ei paista selleks ühtegi teist ajaakent. Kiirelt korvi ja sealt kappidesse ühtteist süüa, mida igaüks saab endale teha või võtta, kui omal ajal koju jõuab. 

Korraks ka tööle ehk voodisse. Arvutiga. Veidi kiiret kirjastuse adminni. Näiteks sai tõlkijale tehtud ülekanne kirjastuse uue raamatu tõlke eest. Loodan, et jaanuaris - veebruaris jõuab see juba lettidele. 

Eile olin hirmus tubli ja iidamast-aadamast tegemata tööde nimekirjast said tehtud mitu ülikeerulist ülesannet: panin kõigile lastele silmaarsti ning hambaarsti ajad. Ausalt, see tundus siiani pikalt ületamatu. No silmaarsti jaoks pean kogu pere päevaks Pärnusse korraldama ning hambaarsti puhul tuli meil valida uus inimene. Mu aju jaoks tundus see pikalt liiga palju tööd. Nüüd on lastel aga kahe nädala pärast ajad kirjas. 

Sellest tuulest lasin täna edasi ning panin üles kuulutuse matemaatika eraõpetaja leidmiseks. Nüüdseks on selge, et põhikooli lõpueksamile me siit muud moodi ei saa ning ... ega ka teistes klassides asi parem ei ole. No kui praegu kuulen, et 9.klassi lapsel on augud sees 6.klassi materjaliga, siis ... tore on seda nüüd teada ... no ja eks ma maksan selle augu ka jälle kinni.  

Seega järgmine päevakorrapunkt oli psühholoog. Ukse taga oodates aga leppisin juba kokku esimesi kohtumisi matemaatika eraõpetajaga, kuna tegin väga lihtsa kriteeriumi järgi kiire valiku.   

Mul pole 5 aasta nägemust

Kõige mõtlemapanev teema minu jaoks tänasel psühholoogiga kohtumisel oli ilmselt see, et ma ei kujuta ette oma elu 5 aasta pärast. Mul pole sellest pilti. Mu vanim laps on siis 22-aastane ning noorim 12-aastane. Alaealisi lapsi on 2. 

Mõistsime koos, et üheks põhjuseks on see, et ma ei kujuta ette, millised täiskasvanud mu lastest saavad ja seda hetke, et nad on isetoimivad ja vastutavad, sest ... mu laste eludes on jätkuvalt mitmeid täiskasvanuid, kes ka täiskasvanult ei vastuta enda elu ja tegude eest ning ... kuidas ma tean, kas mu lapsed suudavad teistsuguseks kasvada? 

No ma pean seda 5 aasta plaani siin nüüd tekitama hakkama. 

Üllatused jätkuvad

Johannal ma solfedžosse minna ei lasknud, sest see oleks päeva liiga ära hakkinud ja ta oleks õhtuks väsinud olnud. Christian pidi aga koolist otse minema. Kätte ma teda ei saanud. Sain vaid loota, et tal oli meeles minna akordionisse, siis tund aega oodata, siis minna solfi, siis tund aega oodata, siis minna ansambli proovi ... ja siis minuga kohtuda ja esinema minna. 

Psühholoogi juurest jõudes oli taas tööaeg - valmis tuli teha õhtuse börsijälgimise esimene uudis, mis peab kindlal ajal väljas olema. 

Järgmine kiirreageerimine (kuigi veidi planeeritum) oli töötamise ajal suuremaid lapsi kokku ajada. Õigemini küll oodata, kuni nad ennast kokku ajavad. Artikkel läks üles, lapsed kooli ees koos - tellisin neile Bolti. Neil nimelt toimus homse kontserdi proov kusagil Mustamäel. 

See, kas takso ja lapsed teineteist üles leiavad, on ka alati vahva ja pingetpakkuv mäng. Lisaks ka see, et kui lapsed taksoga võõrasse kohta jõuavad, siis kas see on ikka see koht, kuhu nad pidid minema ja kas leiavad koha, kust sisse saada ja proov toimub jne. Aga ... kõik lahenes ja minult polnudki vaja muud, kui Bolt tellida ning selle eest maksta. 

Samal ajal saime Johannaga riidesse ja 17.10 istusimegi juba autos. Aeg Tallinna muusikakooli poole liikuda ja loota, et ummikud halastavad. Proov pidi algama kell 17.30. Akordioni ja mõne teise osakonna kontsert algad kell 18. 

Järgmise kiirreageerimise käivitas kell 17.15 tulnud kõne. Christian helistas. Oli muusikakoolis. Kõik tunnid õnnestusid. "Jess," oli mu esimene mõte. Suur mure murtud, sest ta mängis ära asjad, mis pidi ja ... no üldse see, et oli õiges kohas. 

"Emps, tead, üks suur mure on," jätkas aga laps. Arvata võis, et ... noh, eks hingasin juba sisse. "Mul on tänaseks loosipakki vaja." Ahah ... ehk siis enne seda kontserti, mis algas kell 18. Kellele? Ei tea. Millises väärtuses? Ei tea. Küsisin siis Johannalt, et kas tal on ka vaja. Tuli välja, et jah. 

No kuna lapsed läksid kella 17.30ks proovi, siis ilmselgelt andis see mulle no peaaegu pool tundi, et ülesanne täita. Sain tehtud.  

Tüdruk-akordionistidel on teised mured

Järgnes ilus kontsert. 

Seda, et Christian ka üksinda esineb, ma muidugi enne ei teadnud. Aga noh, vahva. 

Johanna puhul teadsin. Otsustasin seekord, et riskime - lubasin tal kleidi selga panna. See tähendas, et lugude mängimisest rohkem muretsesin kogu aja sellepärast, et Johannal jääks meelde, et: 

"Kui sa istud, siis tõmbad kleidi jalgevahele, siis vaatad mind ja ma näitan, kas on ok või pead veel tõmbama." No sest akordionistid istuvad harkis jalgadega, sest sa pead jalaga pilli kinni hoidma. Kleidiga on see aga ... väljakutset pakkuv. 

Teiseks oluliseks õppetunniks oli, et kui lähed lahtiste juustega, siis enne mängimist tõmbad juuksed rihma vahelt ära, sest muidu mängimise ajal pill tutistab sind kogu aeg. 

No ja läks minu nunnupall lõpuks lavale ja ... ei vaadanud mulle kordagi otsa, ei sättinud liiga palju kleiti ... aga noh, õnneks vajus ta kleit piisavalt jalgele ja ... ta ei pannud pilli õigesti sülle, nii et kõik oli hästi. 

Akordion on ikka mu esimene armastus ... No nii ilus ja mõnus oli kuulata. 

Ausalt, ühel päeval ma ostan endale uue pilli ja siis ... hakkan ka hästi mängima. 

Suured kodutud

Kontsert oli oodatust pikem, seega jõudsid suuremad lapsed vahepeal proovi lõpetada ja kodutuks jääda. No sellisteks, kes ei tea, kus kodu on. 

Kuna ma kohe ei vastanud, siis suutsid nad aga välja mõelda, kuhu poole kodu jääb ja ... jala koju tulla. Einoh, ma ei saa üldse aru, et miks ma neile seda Bolti üldse tellin, kui ... võiksid kogu aeg kilomeetrite kaupa jala käia ... 

Ehk siis see kiirreageerimine jäi tegemata, sest ... ma ei märganud, et mu abi on vaja ja ... polnudki vaja. 

3 päeva veel 

Koju jõudes oli minul aeg tööle tagasi minna ehk järgmised õhtused börsiuudised vajasid kirjutamist. 

Mõned lapsed proovisid korra küll nalja, et: "Homseks on loosipakki vaja!", aga ... see hääbus kiiresti. Polnud naljakas. 

Selle nädala üks suur salamissioon on küll pidevalt mõista, et kellel ja mis tunnid toimuvad ja mis mitte. Täna saime mitmega selgeks, et see, et sulle antakse teada, mis kellast on päeval mingi üritus, ei näita seda, mis toimub selle ürituse ümber jäävate tundidega - kas need toimuvad või mitte. Ehk et selle saladuse kodeerimisega peame ka veel paar päeva tegelema (reedel enam mitte). 

Õhtu lõpuks oli sees päris korralik rahu, sest ... selle nädala viiest päevast on 2 tehtud ja ... liiga palju hullemaks minna ei saa. Ja mul on ka mitmeid mõtteid, kuidas edaspidi veelgi lihtsam saaks olla. 

Homme aga taas järgmised sammud. Varsti on "rahu maa peal" ja kõik need muud ilusad asjad käes! Täna kõik veel toimis!  

***

Mina olen Heli Künnapas (43), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (17a, 14a, 13a, 11a ja 7a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 40 raamatut. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Minu laste ajalooline iseoma kontsert

Täna oli ajalooline päev - mu lastel oli esimene nende iseoma kontsert! 

Ehk siis Mathias, Joosep ja Maria sisustasid kolmekesi terve kontserdi Pärnu-Jaagupi kirikus. 

Kui Epp peaaegu pool aastat tagasi tuli jutuga, et koguduse aastapäeva tähistamiseks võiks minu lapsed esinema kutsuda, oli see ehmatav, aga üligigamega äge idee. Sel hetkel ei tundunud veel väga realistlik, aga ... meile kõigile meeldis see mõte väga. 

Täna aga oli nii, et see sai teoks! 

Lapsi saatis ikka imeline klaverisaatja Meeli Ots. Lood õpetasid lastele selgeks õpetajad Neeme Ots ja Vahur Vurm. Suur-suur tänu teile kõigile selle eest! 

Minu jaoks oli see aga märgiline päev, kuna olen lapsi aastaid motiveerinud sellega, et "ühel päeval ... kunagi ... saate õpitut kasutada ja selle eest tasustatud saada." Neid jutte läheb eriti vaja siis, kui laste hinnangul kõik sõbrad teevad mingeid lõbusaid tegevusi, aga neil on vaja järgmisesse õhtusesse proovi või nädalavahetusel toimuvale esinemisele vms minna. Rääkimata sellest, et koolipäevad ise on nende laste jaoks tavapärasest hulga pikemad. 

Täna aga said lapsed ise näha, et nende tööl on päriselt ka tulemus ning et ... ma polegi neile aastaid valetanud. 

Nüüd on aga nii, et iga järgmine kontsert on juba ... järgmine! Need saavad aga tulla, sest esimene oli ära! 

Aitäh kõigile, kes kuulama tulite ning sellega esimese kontserdi toimumise lastele meeldejäävaks kogemuseks tegite! 

***

Mina olen Heli Künnapas (43), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (16a, 14a, 12a, 10a ja 6a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Üks foto päevas - marss trompetini

Viimasel ajal on mu poiste aeg kulunud marssimisele. No et õpivad seda. Õpivad õigesti marssima ning õpivad üheskoos seda tegema. 

Kui lapsed on jälle mitu-mitu tundi teiste noorte kotkaste ja kodutütardega marssimas olnud, siis mõtlen ikka, et kuidas on võimalik, et osad inimesed ei saa noorte inimestega hakkama, teised aga lasevad neil tunde ... kõndida.

Täna aga tuli Joosepil rivist välja hüpata, et kiiresti Parim Noor Instrumentalist eelvoorus osaleda. Tulemuseks 2.koht ning pääs finaali. 

Ja ... lavalt maha tulles kohe noorte kotkaste välivorm uuesti selga ja taas marssima. Sellist korraks lavale jooksmist pole meil siin varem olnud. Seekord aga jooksid lihtsalt ajad niiviisi kokku. 

Transpordiülem olin ikka mina. Taas. 

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (16a, 14a, 12a, 10a ja 6a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Kuidas me lapsega Hispaaniasse kinni jäime

Selle koolivaheaja lõpetuseks võib meie pere kergendusega ohata, et "jess, kõik on Eestis!"

Nimelt veetsime seekord trompetilastega koolivaheaja Hispaanias - Madriidis ja Valencias. Kõigile meist ei lõppenud reis aga selliselt, nagu planeeritud ja saime ikka veel päris korraliku seikluse osaliseks. 

Õppetunnid parimatelt

Oluline osa sel retkel oli muidugi, et lapsed said õppetunde parimate trompetimängijate käest. Madriidis õpetasid neid Javi Alcaraz Leon ning Marco Garcia Vaquero. Marco puhul oli üliäge veel see, et õhtul käisime vaatamas balletti "Luikede järv", kus ta orkestris mängis. Nii teadsime kõik, et kust need trometisoolod tulevad (eriti kuna selle balleti põhilise trompetisoolo mängis ta meile tunnis ette ka). 

No minu jaoks läks asi nii, et algse plaani järgi pidin ma linna avastama kogu selle aja, mil lapsed on tundides, kuid reaalselt istusin ma kogu aeg tundides ning kuulasin ja vaatasin, mida lastega tehti. Lihtsalt imeline oli näha, kuidas kümne minutiga  võis juurde õppida nii palju, et mäng muutub hoopis teistsuguseks. Väiksed asjad ja muudatused on ikka üliolulised. 

Samas kiitisd aga kõik õpetajad, et näha, et nende lastega on head tööd tehtud ning tase on väga kõrge. Üks õpetajatest küsis, et kus lapsed magistrit teha kavatsevad. Lapsed ei saanud aru, millest jutt käib. Õpetaja aga arvas, et nad on kõik juba bakas. Neist mõned lõpetavad küll gümnaasiumit, kuid enamus veelgi nooremad. Joosep näiteks on vaid 13-aastane. Seega - tase on kõrge! 

Kust tulevad trompetid? 

Mõne päeva pärast rongireisisime Valenciasse. Seal oli eriliseks kogemuseks, et saime näha, kust päriselt tulevad trompetid ehk et käisime Stomvi trompetitehases ekskursioonil. Taaskord täitsa eriline kogemus. 

Lapsi õpetas seal Pierre Badel. Joosepit lummas ta muidugi juba oma Harley Davidsoni särgiga. Õpetamisstiiliga muidugi ka. Laste jaoks igatahes taas kiirelt edasiviiv meistriklass. 

Arhitektuuri mõttes jäi Valencia mulle Madriidist rohkem meelde. Seal oli nagu niisama näha rohkem. Aga noh - tegelikult jäi mõlemas linnas ikka hiiglama palju kindlasti nägemata. 

Valencias käisime mere ääres ka ära. Ee ... see oli tuuline. Ja siis tuli liivatormi moodi asi ja vihma hakkas sadama ja ... no mina ujuma ei jõudnud. Mõni meist käis küll. 

Kuidas me Joosepiga Hispaaniasse kinni jäime

No selle kõige keskel jäi Joosep oma ID-kaardist ilma. Tellisin kaardid mõlemale lapsele enne reisi, sest need aegusid oktoobri lõpus. Passe ei tellinud, sest arvasin, et nii saan kiiremini. Kaardid jätsin kogu reisiks laste jätte, sest tahtsin, et nad ise vastutaksid. Aga ... no Joosep jäi kogu rahakotist ilma. Varastati? Kaotas? Kes seda pärast enam selgeks teeb. Eeldatavasti varastati. 

Kuna tulles keegi ühtegi dokumenti ei küsinud, siis arvasin, et saame koju tagasi samamoodi. Tegelikult ... Madriidist me lennukile ei saanud. 

Jah, algul oli šokk päris suur. Eriti kuna Mathias sai peale, nii et mul oli üks laps minuga Hispaanias ja teine üksinda lennukis. Ok, ta oli küll ülejäänud rühmaga, aga teadsin, et jõuavad keset ööd koju, kus kedagi pole ja ... 

Aga noh ... on, nagu on - hakkasime siis asju ajama! 

Esiteks läks tund aega, et lennujaamas üles leida see politseijaoskond, kus saame dokumentide varastamise avalduse teha. Seda avaldust läheb vaja ilmselt kindlustuses, sest keegi teine seda näha ei tahtnud. 

Samal ajal kõne saatkonda. Nad olid kell 13 kinni (helistasin reedel kl 14 paiku). Ok, see ei kõlanud hästi - tulemas oli nädalavahetus. Helistasin siis Välisministeeriumisse. Paluti saata kiri. Saatsin. Vaikus. Saime politseis avalduse tehtud, helistasin uuesti Välisministeeriumisse. Siis oli see kõne suunatud valvetelefonile. Nemad polnud mu kirjast midagi kuulnud ehk et päevane Välisministeeriumi inimene polnud meie infoga midagi edasi teinud. Valvetelefoni inimene sai aga varsti Madriidi saatkonna inimesed kätte. 

Saatkonnas sai vajalik inimene (ma ei tea, mis ta ametinimetus on) kohale tulla kell 20. 

See tähendas, et reisi lõpuks õppisin ära, kuidas meile ise kaardile metroopileteid juurde osta ja kuidas metrooga täitsa võõrasse kohta sõita. Jõudsime kohale. 

Reisiagent vaatas samal ajal juba meile ka uusi pileteid ning oli ootel, et piletid broneerida, kui on teada, millal uue dokumendi saame. 

Eesti saatkond Madriidis on mõnusas naabruses - üks firmapood ajab teist taga. No sellised, mille uksel  seisab turvamees-uksehoidja.  

Dokumentide tegemine läks ülikiiresti ja valutult. Enne tegime lennujaamas Joosepi passipildid ka ära. Politseijaoskonna kõrval oli selleks putka olemas. Neid pidi aga ka tänavatel olema. Kuna masin algul ütles, et esimesed pildid ilmselt ei kõlba, tegime ühed veel. Saatkonnas aga öeldi, et oluline, et nägu näha oleks. 

No ja oma uhke uue paberiga valisime hotelli ja metrootasime ennast sinna. Siis oli juba täitsa hea ja rahulik olla. Pizzatasime ja jõusaalitasime (kell 23 õhtul). Hotell oli muidugi selline, kus võiks palju raamatuid kirjutada. Neil oli seal täpselt selline laud, mida mul vaja on. Aga no piletid saime juba järgmiseks hommikuks Helsingisse, nii et hotelli väga pikalt nautida ei saanud. 

Milleks seda vaja oli?

Nüüd tuleb suure ringi miljoni euro küsimus - arvake ära, kas keegi tahtis järgmisel lennul mingit dokumenti näha????

Loomulikult mitte. 

Mõtlesime küll Joosepiga juba enne, et kui keegi nüüd dokumenti ei küsi, siis näitame neile kasvõi ise ja enne ära ei lähe, kui keegi Joosepi uut paberit vaatab. Aga ... noh läksime lihtsalt kiirelt peale ja ei teinud seda ...

Seega oli peas ikka korduvalt küsimus, et miks-miks-miks? 

Aga ... nagu paljud teist mulle muudkui kinnitasid - ju mul oli seda kogemust oma uute raamatute jaoks vaja. Nagu kõiki muidki kogemusi. 

Teiseks ka sellepärast, et laiendada enda piire ja uskuda oma võimekusse. Mõte sellest, et jääd grupist maha ja oled ühe alaealise lapsega üksinda võõral maal, kui teine alaealine laps on üksinda lennukis, tundub üks hirmsamaid asju, mis saab juhtuda. 

Ja see juhtus. 

Ja mitte midagi ei juhtunud. 

Päev hiljem olime meie ka kodus ja praeguseks  ... poleks nagu midagi olnudki. Nüüd tuleb veel kindlustusega asju ajada, aga ... hetkel on küll lihtsalt tunne ja teadmine, et saime taas hakkama olukorras, mis alles mõned päevad tagasi tundus maailma suurima katastroofina. 

Nii et täna on lihtsalt teadmine, et meie piirid on nüüd igal juhul taas laiemad. Samuti saime Joosepiga mõlemad korralikke õppetunde inimeste kohta meie ümber. Eks on ju nii, et keerulistel hetkedel tuleb välja, millised on inimesed sinu ümber ja mida sa neile päriselt tähendad. Nende uute teadmistega on väga hea edasi minna, sest nüüd on selgem, kellele ka edaspidi võib rohkem toetuda ja kellele mitte. 

Koju jõudes oli küll tunne, et tahaks julgelt öelda, et "viskasite mulle sellise takistuse ette, aga ... tulin välja! Mis järgmiseks?" ... aga siis täiendasin ikka oma mõtet, et: " ... kas see järgmiseks tuleb ... mõne aja pärast ... mitte veel!"

Seega - jätkame matka! 

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 13a, 12a, 10a ja 6a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

2.kooliaasta Tallinnas - ME TEGIME ÄRA!

Nüüdseks on juba paar päeva selge, et ME TEGIME ÄRA! 

Kirjutasin sellest veidi juba siin: Ma sain oma aju tagasi. Nüüd on aga ka kõik iluvead parandatud ja kõik on tehtud-tehtud-tehtud. 

On mul elus igasuguseid aastaid olnud, aga praegu tundub küll, et see oli üks väljakutseterohkemaid. Võimalik, et seepärast, et oleme siia kohta jõudmiseks pidanud juba nii palju tööd tegema ning muutujaid on mängus nii palju. Seega tundusid panused kohe eriti kõrged ning iga viga või vale otsus võis väga pikaaegse mõjuga olla. 

Lahutatavad lapsed

Pole saladus, et mu lapsed on jätkuvalt lahutuse keskel elavad lapsed. Sel nädalal tuli küll kaks kohtuotsust, aga ühte ma pole veel avanud (seal ei saa uudiseid olla) ning teisest sirvisin läbi kaks esimest lehekülge (kokku on 16 lehekülge ja ... sellest kirjutan lähipäevil). 

Selle kooliaasta jooksul olen aga lehekülgede kaupa materjale kohtule kirjutanud. Lisaks muidugi see, et lapsed on kohtunud perelepitaja, lastekaitse, advokaadi ja muude spetsialistidega, et neis kohtuasjades osaleda. Ilmselgelt pole selline taustsüsteem kooliaastale väga kasuks tulnud. 

Ühiskasvatatud lapsed

See tähendaski, et sel kooliaastal tegin lastekasvatuses koostööd veelgi suurema hulga inimestega. Nende hulka kuulusid lastekaitsetöötajad, sotsiaalpedagoog, psühholoogid, terapeudid, noorsoopolitsei, kohtunikud, advokaadid ja perelepitaja. Loomulikult paljud laste õpetajad. 

Ehk siis jah, kui juba igaühega neist inimestest veidigi suhelda, siis saate aru, milline aeg juba ainult sinna läks. 

Mõni laps sai rohkem tähelepanu. Mõni puutus kokku vaid mõnega neist inimestest. Tavaliste keskmiste laste moodi ei saanud aga keegi elada. 

Kas võib alla anda? 

Mitu korda ma endalt sel aastal küsisin: "Kas NÜÜD võib alla anda? Kas NÜÜD on koht, kus võin öelda, et ma päriselt reaalselt ei saa nende küsimuste, kohustuste ja teemadega hakkama?" 

Ühelt poolt tuli tegeleda sellega, et lapsed olid enda osas segaduses. Teisest küljest tuli mul ja lastel kõigil tegutseda oludes, kus tulebki keskmisest rohkem pingutada. Ehk et olud on keskmisest keerulisemad, kuid tulemused peavad olema keskmisest kõrgemal. Ja seda juba mitmendat aastat järjest. 

Samal ajal kuuldes, et me teeme kõike valesti, ei sobi, ei piisa ... Ja seda mitmelt poolt. 

Korduvalt oleks tahtnud teki üle pea tõmmata ja öelda, et: "Siin ma olen ja siia ma jään!" Aga sellega oli nii, nagu see lühivideo, kus inimene astub reedel magamistuppa, viskab kõhuli voodisse, keerab külge ja juba on esmaspäev. Ma viskasin samamoodi mõne korra voodisse pikali ja mõtlesin, et enam ei jõua, pöörasin külge ja tõusin uuesti püsti - jõuan! 

Märkamatu lõpetamine

Kui kooliaasta lõpp ja algus on minu jaoks alati olulised olnud (ikkagi traditsioonid ja verstapostid!), siis sel aastal käis see märkamatult. Kooli viimasel nädalal käisin mõne oma lapse klassiga piknikul, muuseumis, kontserdil,  põgenemistoas, seikluspargis, sünnipäevadel. Triikisin riideid, püüdsin järge hoida, et mis kuhu makstud on ja mis veel kuhu maksta tuleb ning mis kellast keegi kusagil peab olema. 

Nii oligi kooliaasta äkitselt otsas ja lastel tunnistused käes. Ühel veidi suvetööd ka, aga see sai tehtud kahe päevaga ning sellega kaasnesid ikka väga lootustandvad sõnad (no üheaegselt hea ja halb asi on see, et ei suvetöö, ega hinded pole meil siin teadmiste ja oskustega seotud, vaid ikka jõuame tagasi sinna, kust seda postitust alustasin - lastele lahutamisega kaasnevatest teemadest rahu saavutamine). 

Motiveerimise meistriklass

Suurema osa aastast tiksus mul peas üks taas mingist videost nähtud mõte, et "suhtlemine teismelisega on nagu inimesega, kes sinust midagi kuulda ei taha ja kellele sa ennast peale surud". 

Oo, kui palju õppimist meil siin oli! Vastastikku! 

Käisime eriti koos teismelistega läbi ikka sellised künkad ja orud, et ... no varem pole selliseid käinud. Aga jällegi - lastel on tulnud väga suurte küsimustega tegeleda ja mul endal samuti. Koormus on ka kõigil suur. Ja kui pidevalt on kusagilt kõrvalt õhus selline mõnus õõnestamine, siis ongi eneses kahtlemine lihtne tulema. 

Aga - me käisime kõik need asjad läbi ja ... no ma tahan päriselt näha, mis me selle praeguse aasta kogemuse pealt veel ära teha suudame! 

Ühistöö

Ma olen nii tänulik inimestele, kes on minu ja mu laste jaoks erinevatel hetkedel ja erinevate teemadega olemas olnud. 

Ma olen tänulik ka neile, kes eemale on hoidnud ja ära on kadunud, sest nii pole ma saanud tugineda õlgadele, mis tegelikult ei kanna. No ja vaid nii saad teada, milleks tegelikult võimeline oled. 

Rahalise poole pealt otsustas kohus, et 5 lapse elatiseks on piisav summa 550 eurot, aga ... no selle kohtuasja loen homme läbi ja siis oskan selle kohta siin pikemalt rääkida. Fakt on aga see, et praegu tulevikuks plaane tehes on vaja otsustada, et kas minu isiklik rahu ja energia on väärt seda, et jätta see teema nii, nagu on ning ise reaalselt kogu ülejäänud lastekasvatuse eest üksi maksta või jätkata kohtuteed. Aga nagu öeldud, seda oskan rohkem kommenteerida siis, kui olen üldse lugenud, et millega kohus seda põhjendab. 

Fakt on see, et mina oma lastesse kavatsen ise edaspidi kindlasti panustada rohkem kui 110 eurot lapse kohta. See aga tähendab, et ülejäänud suve jooksul teen kõike, mis meie peret uuele tasandile aitab. Selle kooliaasta lõpetamine oli selleks oluline eeldus, sest oi, kui palju kordi ma ei uskunud, et see kõik üldse võimalik on või et tuleb 3.kooliaasta Tallinnas. 

Täna on aga nii, et tuleb 3.kooliaasta Tallinnas! 

Lootusrikas tulevik

Miks ma nii julgelt tulevikku vaatan on juba see, et selle aasta jaanuaris sain taas kirjanikuna asjad toimima. "Kirjanikud kirjutavad" sai tunnuslauseks, mida pärast Kristi juures konsultatsioonis käimist endale korrutasin ja ... nii on tänaseks selle aasta jooksul juba 3 raamatu käsikirjad valmis saanud. 

See on rohkem kui eelmiste kahe aasta jooksul kokku. Nimelt ilmus 2022a mu noorteraamat "Mälestusteta suvi", 2.osa ning romantiline lühiromaan "Sõbrad nii ei tee" ning 2023.a lühiromaan "See ei ole sina!". Ehk siis kokku 3 raamatut kahe aasta jooksul. 

Praegu on juunikuu ning praeguseks on mul juba käesoleval aastal ilmunud kaks raamatut: "Jagatud lood" ja "Raamatukogu viimased päevad" . Ütleme nii, et - hoog on sees ja asjad liiguvad! 

Peale selle tegelen oma investeerimisprotfelli ümberkorraldamisega ning see teema on ka praegu päris lootustandev.  

Millal ma siis alla annan? 

Päriselt - mul on nii ägedad lapsed, et isegi, kui ma vahel tahaks öelda, et ei taha nii palju õppetunde, ega kogemusi, siis tegelikult ei kujuta ma ette, et miks ma peaksin sellises perekonnas vähem pingutama? Mis on põhjus, miks ma peaksin tahtma enda ja nende edu nimel vähem pingutada?  

Jätkuvalt küsime siin endalt iga päev, et mis on edu ja kuidas seda mõõtma peaks ja kas eilse päeva edu on seda ka tänasel päeval. Seega järjepidevalt on küsimus, et KUHU me liigume. Küsimus pole aga see, et kas me liigume edasi ja kas püsime püsti. 

Veelkord SUUR TÄNU kõigile, kes sel õppeaastal on meie jaoks olemas olnud ja erinevatel viisidel toetanud. 

ME SAIME HAKKAMA!!! 

TAAS! 

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 13a, 11a, 9a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Kas mul päriselt ka on plaanis need järgmised nädalad ellu jääda?

Kas sa tead, mitu päeva on hetkeni, mil hinded välja pannakse? 

Aga viimase koolipäevani? 

No mina küll tean. Loen päevi. Peaaegu minuteid. 

Sõltuv ja sõltumatu

Vahepeal mõtlen, et me ei jõua selleni mitte kunagi ... siis jälle otsustan, et jääme ikka kõik ellu ja teeme kõik ära ... Kõige keerulisem kooliasjade juures on aga see, et ma ei saa neid ise teha. Nii, kui "üks on loll ja teine on laisk" kätte jõuab, siis ongi käed püsti, sest minust ei sõltu mitte midagi. 

Pean veel harjutama oskust, et kuidas enda mõtted ja tunded ka vabaks saada, kui pean rahulikult kõrvalt vaatama, kuidas mõni oma potentsiaali raiskab, sest ... tal on vaja ise läbi käia need kohad, kus tuleb ärkamine ja märkamine ning motiveeritud teekond jätkub. 

Jah, ma tean, et ise valisin 5 last ... ise valisin sellised lapsed ... ise valisin koos lastega neile tee ... ise valisin, et ei anna alla ... jne. 

Sellegi poolest on praegu täiesti koolilõpu ärevus maad võtmas, sest ... ikkagi on veel lastel nii palju teha. Ja mul endal samal ajal vaja hoopis teises suunas joosta. 

Tegelikult on ülipalju asju laualt maas. Eksamitest ja arvestustest on lastel jäänud kamba peale vaid üks eriala eksam ning üks üldklaveri ettemäng. Suuremad värisemised seega möödas. Kuigi ... pillimängus on hinded olnud väga head siis ... see ei välista ikkagi väristamist ka järgmisel korral.

Saage hakkama!

Kooli osas olen sel aastal korduvalt võtnud seisukoha, et "vaadake ise, mis teist saab, sest endale õpite". Kohati ka toimib. Siis aga oleme jälle mõnega ilged augud läbi käinud. Samal ajal, kui ühega auke läbi koperdad, siis kukuvad auku need, kes seal enne polnud. Üks ema, noh. Kõikjale ei jätku. 

Vahel pean õpetajatega igasugu järeltööde ja vastamiste jms osas kirjavahetust rohkem kui raamatuid kirjutan. 

Jällegi - võiks öelda, et "tehke ise, pole minu asi". Siis aga tean jälle, et mu lapsed on päriselt jätkuvalt keerulisemas perekondlikus olukorras, kui keskmised lapsed on ning mina olen meist ainus täiskasvanu, seega mina saan olukorda paremini korraldada, juhtida ning meie kõigiga arvestada, kui lapsed oma olemasolevate oskuste ja võimete juures seda saaksid ja peaksid. 

Loovus ja logelemine

Loen praegu Jaan Aru raamatut "Loovusest ja logelemisest". Läbi veel pole, aga juba praegu olen vaimustunud. Kõige rohkem ongi praeguses hetkes ilmselt kõnetanud mõtted selles osas, et meil on palju asju, mida teha tahame, aga kas see meile ka hea on. Näiteks lapsed saaksid oma heaolutunde kätte ka heroiinist, aga kas see on päriselt valikus? 

Ehk et kindlasti teeksid lapsed parema meelega muid asju, kui koolitöid ja õppimist ja harjutamist, aga ... kas need valikud oleksid pikemas perspektiivis targad? Ja kas saab valida millegi vahel, kui sa nö teises servas pole käinud ja ei teagi, mis seal teisel poolel on, mis on võimalik saavutada, kui sa kõik vajaliku ära teed? 

Jaan Aru raamatus on oluline mõte selles osas, et näiteks nutiseade annab inimesele küll kiire rahulolu ja rõõmutunde, aga ta ei õpi oma aju kasutama. Seega nr 1 on õppida aju kasutama ja seejärel lisada sinna see, mis nutiseadmel head on anda. Lastega kooliteed planeerides see mõte tõesti julgustab.  

Tulevik on ... tulemas!

Ühel hetkel .... ühel päeval, kui me oleme selle kõik-kõik-kõik läbi teinud, siis on mu lapsed julgemad, tugevamad ja osavamad, kui kõik need, kellel selliseid kogemusi ei ole. Aga praegu ... oleme teel! 

Hetkel viib tee ikkagi teise Tallinnas veedetud kooliaasta lõpetamise poole. Lootust on! Tegeleme. 

Nipp on selles, et keskenduda sellele, mida hetkel vaja on, inimestele, kes hetkel aitavad edasi, mitte tagasi viia ning valedesse kohtadesse-inimestele-sündmustele-sõnadele energiat mitte kulutada. Ellujäämisrežiim või miskit. 

Kuulge, paar aastat tagasi julgesin vaid unistada, et tänasel päeval selles kohas olen. 

Suvekuude plaan on mul igatahes A3 paberile valmis joonistatud. Motiveeriv. 

Nüüd tuleb aga selleni jõuda ...  

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 13a, 11a, 9a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Kuidas mu lapsed laval närvi ajada?

Nägin siis lõpuks ka selle ära, et kuidas mu lapsed laval ja enne sinna jõudmist närvi saab ajada. Jah, see on mõne puhul neist midagi erilist. 

Nädalavahetusel toimus taaskor Halinga Puhkpillifestival. Põhimõtteliselt võib öelda, et see on üritust, millelt 6 aastat tagasi meie teekond Tallinnasse ja tõsisema muusika poole algas, sest selle ürituse järel oli esimene kord, kui poiste praegune õpetaja Mathiase eelduste kohta esimesed positiivsed sõnad ütles (hoolimata sellest, et esimest korda laagris ööbinud (=mitte maganud) Mathias kontserdi ajal suure trummi kõrval magas ja õpetaja torkimise peale oma mõned üksikud noodid vahepeal ära mängis ... ja eeldus, et kõva muusikaga saad magada, on ilmselt trompetimängija jaoks tõesti oluline ...). 

Nende aastate (ja eriti viimase aasta jooksul) on mu lapsed esinenud igasugustel lavadel ja igasugustes koosseisudes. Niisama kontsertidel, konkurssidel jne. Olen korduvalt neid lavale minemas näinud. Aga seekord ...

See oli esimene kord nende aastate jooksul, kus kuulsin poistelt, et neil käed ja jalad värisesid. Lood tulid ka muidugi vastavalt välja. Kuigi ikkagi oli ilus kuulata, siis me ise teame, kui ... mitte hästi need tegelikult välja tulid. 

Mis siis teisiti oli? 

Need olid siis kodulava rõõmud. 

Üks lastest ütles, et see koht oli nii suur ja sellepärast ajas närvi. Hmm ... tegemist oli Pärnu-Jaagupi rahvamajaga, kus inimesed istusid peaaegu esinejatega koos.

Pärast lapsega pikemalt rääkides saimegi aru, et asi oligi selles, et muidu esinevad nad enamasti lavadel, kus rahvas on kusagil ... kaugel ... enamasti veel pimedas saalis, nii et sa ei näe neid. Seekord said aga pingutamata inimestele otsa vaadata. Jällegi omaette kogemus. 

Sellest olulisem oli aga, et lapsi olid kuulamas mitmed inimesed, kes nende teekonda pole toetanud. Tuli välja, et lastel on sellest kõigest ikkagi selline pinge ja vajadus tõestada, et valitud tee oli õige, et nad tahtsid seetõttu väga hästi esineda. 

Välja tuli aga see, et üks lastest ütles, et enne esinemist pusserdas nootide noodipuldile panemisega, sest käed lihtsalt värisesid nii kõvasti. Päriselt - ma pole MITTE KUNAGI sellelt lapselt midagi sellist kuulnud. Hoolimata sellest, et mina olen üritanud enne iga esimenist talle rääkida, et "kuule, hakka nüüd natukenegi närvi minema, sest sda lähed lavale! Ära mine nii tuimalt lavale!" Tavaliselt on ta siis minu arust tuimalt lavale läinud ja ... kindla ning ilusa esinemise ära teinud. 

Ja see oli kurb ... sest ma pole aru saanud, et lapsed tahaksid ennast tõestada neile, kes nende teekonda pole toetanud. Loomulikult on ok, et nad tahavad, et need inimesed näeksid, et neil läheb hästi, aga kurb on see, et milline pinge see tegelikult on lapse jaoks, kui ta ootab ja loodab heakskiitu sealt, kus tema  teekonda ja pingutusi halvustatakse või lihtsalt ei märgata, ega väärtustata. 

Eks oleme oma ümber palju kuulnud lugusid inimestest, kes terve elu keskenduvad mõne inimese heakskiidu tagaajamisele ning unustavad ümbert teised inimesed, kes nende tegemisi tunnustavad. Lisaks ka iseenda. 

Seega oli seekordne festival meie pere jaoks murdepunkt. Hea, et selle koha ära nägin. 

Halinga Puhkpillifestival toimus 17.korda ja ma usun, et olen suurel osal neist osalenud. Ka enne puhkpillilaste vanemaks saamist. Mul on ülimalt hea meel, et seda jätkuvalt edasi veetakse ja korraldatakse ning et inimesed Pärnu-Jaagupis ikka järjepidevalt puhkpillimuusika kontsertidele tulevad. 

Loodan, et kohtume taas järgmise aasta festivalil. 

***

Mina olen Heli Künnapas (41), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (14a, 12a, 11a, 9a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.