Teisipäev, 27. märts 2018

Kõik tunnevad kaasa ... ja mis sellest muutub?

Praegu oleks poliitiliselt korrektne öelda, et tunnen kaasa kõigile, kelle lähedased Kemerovo põlengu ohviks langesid ning olen mõtetes nendega...

Ojaa... lugesin mõnda neist uudistest ning sees kiskus krampi. Jube!

Minu jaoks on ülitugevad juba need pered, kus kaotatakse veel sündimata laps...seegi on minu jaoks võõras kogemus... ei suuda arvata, mis tunne on kaotada keegi, kes on aastaid sinu maailmas olnud. Isegi, kui ma tean, et me keegi ei tea, kui kauaks siia maailma jääme ning kusagil pole kirjas, et lapsed peavad peale vanemaid surema, siis mõistmine ei pruugi olukorraga leppimist ikkagi lihtsaks teha. 

Suurele hulgale inimestele on see võimalus nüüd kaastunde- ja haletsuslaine lahti lasta... aga veel suuremale võimalus alustada süüdistamist ning jahtimist. Lugesin mõningaid kommentaare- jaht juba käib!

Kommenteerijatele on esmatähtis muidugi, et miks selline asi juhtus! Süüdlase leidmine! Iga tragöödia puhul on vaja ju patuoinast, kelle kaela kõik oma leina ja vihkamise saaks valada. Mõnegi juhtumi puhul on kergendusohe lausa kuuldav, kui tuleb esimene uudis leitud süüdlasest. Nagu see aitaks kellegi kaotusvalu vähendada... Ja tihtilugu jääb mulje, et süüdlane "leitakse", et teema saaks lõppeda ning viha saaks ühte kanalisse suunata. Just selliste viha, kes tahavad vihata vihkamise pärast ning ei huvitugi, et kas tegelikult ka õige süüdlane leiti...

Järgmine verbaalne eneserahuldamise võimalus on kaevelda teemal, et kes on kellele ja kuidas kaastunnet avaldanud ning kas see on ka õiges kohas ja õiges keeles avaldatud... Jaa, ma saan aru, et tipppoliitikute puhul on sellised avaldused üks töö osa, aga teisalt- mingis maailma osas juhtub ALATI midagi hirmsat. Kas tõesti maksame kellelegi palka pidevate kaastundeavalduste eest või... ?

See ongi, mis mind selliste tragöödiate puhul kõige rohkem ärritab- paljud leiavad sellest võimaluse enda elu asendada! Olles tige nende peale, kelle tõttu selline põleng alguse sai, on põhjust olla kuri ja pahur inimestega, kes esimesena lähedusse satuvad. Mõnegi jaoks on see põhjus avada järjekordne pudel alkoholi, sest maailm on ju nii hukkas! Põhjus seda pudelist parandama hakata.Või lihtsalt oma igapäevased tegemised kõrvale jätta, sest millelgi pole ju mõtet...

Ehk siis kasutatakse teiste inimeste tragöödiat, et enda käitumist mitte kontrollida ning enda eluga mitte tegeleda.

Kaugel võõrastega toimunud tragöödia kaudu unustatakse inimesed, kes on läheduses olemas. Unustatakse hea, mis enda elus on olemas. Unustatakse see, mida igaüks meist suudab-saab-peab siin maailmas korda saatma.

Kindlasti ei ütle ma, et ei peaks kaasa tundma ning et kaugel toimuv meid ei puuduta (kindlasti on muidugi ka neid, kes seda mu jutust välja loevad, aga ütlen ette, et siis ei lugenud te kogu mu siinset teksti läbi!!!).

Minu jutu mõte on, et sellised juhtumid peaksid meist igaühele veel selgemalt näitama, mis meil olemas on, kes meie ümber olemas on, õpetama olemasolevat hoidma ning hindama. Keegi ei tea, kui kaua on olemas inimesed meie ümber! Keegi ei tea, kui kaua on meie kasutuses tingimused ja vahendid, mis täna on olemas.

Lugu loetud? Pane nüüd arvuti ära ja kallista oma kalleid... ja kui homme saad ka veel nendega koos olla, siis on see ju järjekordne õnnelik päev! Sellist uudist lugedes mõtle, millist ajakasutust sel hetkel kahetsed? Mida oleksid tahtnud oma ajaga rohkem teha ning kellega rohkem aega koos veeta? Kuidas tahaksid enda oskusi ja võimeid kasutada?

Sina ei ole selles uudises! Seekord mitte! Nii et tee seda, mida PÄRISELT TAHAD! Jaga enda aega-oskusi-jms neile, kellele tegelikult tahad!

Imelist päeva jätku!


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 7a , 5a ja 3,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 14 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 


Neljapäev, 22. märts 2018

Tule piilu Maakodus meie kööki

Kui sa tahad piiluda meie kööki, siis märtsikuu Maakodu on see ajakiri, mis seda teha aitab. Seekord on tegemist köökide eriga, nii et tegelikult on seal teisigi vahvaid kööke.

Meie kodu puhul on enim tähelepanu pööratud abikaasa tehtud tööpinnale-köögikapile. Selle tegemiseks on kasutatud põrandalaudu ja tulemus on tõesti vahva.
Kunagi on plaanis, et meile tuleb kööki ka pliit ning hakkame siin ka rohkem süüa tegema. Siis tuleb seda tööpinda küll mingil määral lõhkuda. Aga no see on tuleviku teema.

Selle Maakodu artikli jaoks on pildid tehtud tegelikult umbes aasta aega tagasi, kui ajakirjanik ja fotograaf meil külas käisid. Kuni veebruarini oli vaikus ja siis saadetigi info, et köökide eri ilmub. Nii et sirelid fotodel ei õitse meil praegu, vaid on pärit eelmisest kevadest.

Viimastel nädalatel on mul peas selgeks saanud plaan, et kui siin edasi elada, siis peab ka õues lillede ala veidi paremini korda saama. Kaovad mitmed puud-põõsad, mida ma aastaid olen hoidnud, kuid mille ümber ma ühtegi mõistlikku lillekooslust ei suutnud "ehitada".

Raamatukogust tõin ka mitu ajakujunduse raamatut. Lapsed muidugi leidsid neist üles mängukohtade joonised. Eks minu enda arvamus on tegelikult sama, et lastega seotud ehitised peavad lastega majas esimesena valmis saama. Kui lastel on õues tegevust, on vanematel lihtsam oma tegemisi teha. Kui lastel mängukohti pole, siis hakkavadki nad endale tegevust otsima... ja tavaliselt selle tulemused vanematele ei meeldi.

Juba paari kuu pärast hakkab meie teine laps lasteaeda lõpetama ja selleks ajaks peab ju õues olema koht, kus ilusaid lasteaia lõpetamise pilte teha. Motivatsioon!

Ma räägin- alati on küsimus motivatsioonis! Aeg, vahendid, ilm jms on vaid ettekäänded. Kui on motivatsioon, siis kõik muu toimib!

Imelist päeva meile!

***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 7a , 5a ja 3,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 14 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Esmaspäev, 12. märts 2018

Kui sa seda ei ütle, siis keegi ei tea ehk kuidas ideaalselt vananeda?

Ma pidin 36-aastaseks saama, et mõista (PÄRISELT mõista!) ühte tähtsat elutõde: kui sa tahad, et su soovid täituksid, siis tuleb need välja öelda! Kõige pealt sõnastada endale ja siis suuta ka teistele mõistetavalt sõnastada.Teoreetiliselt tean seda muidugi ammu ning mingil määral ikka praktiseerin pidevalt.

Seekord aga sünnipäevaga seoses sain aru, et kindlasti on meie seas inimesi, kes loevad teiste mõtteid ja saavad igast väiksest märgist aru, kuidas teisi õnnelikuks teha. Enamus meist ei saa aga aru isegi siis, kui otsesõnu kõik välja öeldakse. Nii et oma soovide ja õnne sõnastamine on esimene samm selleni, et su soovid täituksid ja saaksid õnnelik olla.

Ja kuna ma nüüd seda tean, siis võib öelda, et mul oli ideaalne sünnipäev.


Mõtlesin taaskord pikalt, kas üldse mingit pidu pidada. Minu jaoks on alati olnud vastuoluline mõte sellest, et kui ma tahan kord aastas sõpradega oma uut eluaastat tähistada, siis pean pikalt enne üksi koristama ja kokkama... ja siis pärast äkki keegi ei tule ka.

Ühel hetkel aga mõistsin, et sünnipäev on ju mulle! (üllatus-üllatus!)

Esimese asjana panin endale Maria Indermitte juurde jumestuse ja soengu aja. See oli siis, kui polnud isegi veel mingit peo otsust tehtud. Teine otsus oli, et ostan endale kleidi. Ja alles kolmandana mõtlesin, et pidu koos külalistega tuleb ka. Külaliste kutsumine oli lihtne - inimesed, kellega ka muul ajal kohtun, kui vaid kord aastas!

Seejärel tuletasin abikaasale meelde, et tuleb koos lastega mulle lilli ja kingitust ostma minna. Eelmisel õhtul tegime koos lastega küpsistetordi. Nii olid sünnipäevahommikuks ka kõik vajalikud asjad olemas. Hommikune üleslaulmine on terve elu minu jaoks sünnipäeva üks oluline osa olnud. Traditsioon. Abikaasa on pidanud minu kõrvalt õppima, et ilma selleta ei saa. Seega olen läbi aastate korduvalt terve sünnipäeva päeva õnnetu olnud, sest päev ei alanud õigesti. Aga kelleltki ei saa nõuda seda, mida ta ise oluliseks ei pea. Sel aastal oligi kõik korras, olemas ja täpselt nii, kuidas pidi!

Lastega koos pildistamine on muidu väga tore, aga nagu pildilt näha, siis see tähendab, et kui üks on rõõmus, siis teine toriseb, kolmas on rahulikult, neljas samal ajal liigutab... Udukogudest hoolimata on minu jaoks aga oluline selle pildi emotsioon- armastus! 

Õnneliku sünnipäeva järgmine oluline otsus oli, et kõik asjad peavad eelmisel päeval valmis olema. Salati kokkusegamine ja mõned viimased koristamised jäid küll laupäevaks, kuid enamus tegemisi oli tõesti reedel valmis. Ei mingit rabelemist 3 minutit enne külaliste saabumist.

Pärast hommikust tordisöömist lendasingi mina linna ilusaks saama. Maria juures olen korduvalt käinud, nii et teadsin ette, et jään tulemusega rahule. Kiired klõpsud Pärnu rannas tulid sellised:



Siis hakkasid külalised käima. Ja kõik oli lihtsalt tore! Vahva peo eeldus on veel see, et sul pole konkreetseid ootusi, et kes on inimene või mis on juhtum, mis teeb peo ideaalseks. Pidu ei tee kutsutud või need, kes võiks olla. Varem on korduvalt minu viga olnud, et olen õnnetu mõne inimese pärast, kes ei saa tulla. Aga see on normaalne, et kõik ei saa. Ja peale selle ka kõik ei taha.

Nii teevadki konkreetse päeva või ürituse need inimesed, kes on kohal. Ja ma olen nii tänulik teile kõigile, kes kohale tulite ja olite lihtsalt toredad, armsad ja vahvad sellel päeval. Ei mingit suurt plaani. Lihtsalt olime toredad.
 
Lollina tundsime ennast ka. Nimelt tegi Andreas Jürimäe meile mustkunstniku trikke. Jänest ja tuvi ta lõpuks küll kaabust ikka välja ei tõmmanud (ilmselt oli asi selles, et kaabut polnud!), aga kaardid, nöörid, kellad ja muu taoline läks kõik kaubaks. Veronikaga proovisime ära, et ükskõik, kui lähedale nina toppida, siis mõistmise puhul sellest kasu ei ole. Andrease kohta saad rohkem lugeda tema mustkunstniku lehelt. Sealt saad ta endale ka esinema tellida. Soovitan!

Õhtu lõppes täitsa ootamatult nii, et meil oligi laua ääres kitarr ja laulsime. Lihtsalt kõike seda, mida kamba peale nii ootamatult oskasime. Läbi elu on minu jaoks kõige sügavamad mälestused alati jätnud peod, kus osaleb mõni pillimees, nii et saab hommikuni koos laulda. See on lihtsalt nii teistmoodi.

Seega hetkel ongi emotsioon lihtsalt õnnelik! Ja seda suures osas seetõttu, et julgesin ja oskasin õigel ajal välja öelda, mis mind õnnelikuks teeks ning tunnetasin ka ise, mida on õige oodata! Õiged sõnad ja ootused!

Aitäh-aitäh-aitäh teile kõigele, kes olete mu elus olemas!

Kallistamiseni!


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 7a , 5a ja 3,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 14 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com