esmaspäev, 12. märts 2018

Kui sa seda ei ütle, siis keegi ei tea ehk kuidas ideaalselt vananeda?

Ma pidin 36-aastaseks saama, et mõista (PÄRISELT mõista!) ühte tähtsat elutõde: kui sa tahad, et su soovid täituksid, siis tuleb need välja öelda! Kõige pealt sõnastada endale ja siis suuta ka teistele mõistetavalt sõnastada.Teoreetiliselt tean seda muidugi ammu ning mingil määral ikka praktiseerin pidevalt.

Seekord aga sünnipäevaga seoses sain aru, et kindlasti on meie seas inimesi, kes loevad teiste mõtteid ja saavad igast väiksest märgist aru, kuidas teisi õnnelikuks teha. Enamus meist ei saa aga aru isegi siis, kui otsesõnu kõik välja öeldakse. Nii et oma soovide ja õnne sõnastamine on esimene samm selleni, et su soovid täituksid ja saaksid õnnelik olla.

Ja kuna ma nüüd seda tean, siis võib öelda, et mul oli ideaalne sünnipäev.


Mõtlesin taaskord pikalt, kas üldse mingit pidu pidada. Minu jaoks on alati olnud vastuoluline mõte sellest, et kui ma tahan kord aastas sõpradega oma uut eluaastat tähistada, siis pean pikalt enne üksi koristama ja kokkama... ja siis pärast äkki keegi ei tule ka.

Ühel hetkel aga mõistsin, et sünnipäev on ju mulle! (üllatus-üllatus!)

Esimese asjana panin endale Maria Indermitte juurde jumestuse ja soengu aja. See oli siis, kui polnud isegi veel mingit peo otsust tehtud. Teine otsus oli, et ostan endale kleidi. Ja alles kolmandana mõtlesin, et pidu koos külalistega tuleb ka. Külaliste kutsumine oli lihtne - inimesed, kellega ka muul ajal kohtun, kui vaid kord aastas!

Seejärel tuletasin abikaasale meelde, et tuleb koos lastega mulle lilli ja kingitust ostma minna. Eelmisel õhtul tegime koos lastega küpsistetordi. Nii olid sünnipäevahommikuks ka kõik vajalikud asjad olemas. Hommikune üleslaulmine on terve elu minu jaoks sünnipäeva üks oluline osa olnud. Traditsioon. Abikaasa on pidanud minu kõrvalt õppima, et ilma selleta ei saa. Seega olen läbi aastate korduvalt terve sünnipäeva päeva õnnetu olnud, sest päev ei alanud õigesti. Aga kelleltki ei saa nõuda seda, mida ta ise oluliseks ei pea. Sel aastal oligi kõik korras, olemas ja täpselt nii, kuidas pidi!

Lastega koos pildistamine on muidu väga tore, aga nagu pildilt näha, siis see tähendab, et kui üks on rõõmus, siis teine toriseb, kolmas on rahulikult, neljas samal ajal liigutab... Udukogudest hoolimata on minu jaoks aga oluline selle pildi emotsioon- armastus! 

Õnneliku sünnipäeva järgmine oluline otsus oli, et kõik asjad peavad eelmisel päeval valmis olema. Salati kokkusegamine ja mõned viimased koristamised jäid küll laupäevaks, kuid enamus tegemisi oli tõesti reedel valmis. Ei mingit rabelemist 3 minutit enne külaliste saabumist.

Pärast hommikust tordisöömist lendasingi mina linna ilusaks saama. Maria juures olen korduvalt käinud, nii et teadsin ette, et jään tulemusega rahule. Kiired klõpsud Pärnu rannas tulid sellised:



Siis hakkasid külalised käima. Ja kõik oli lihtsalt tore! Vahva peo eeldus on veel see, et sul pole konkreetseid ootusi, et kes on inimene või mis on juhtum, mis teeb peo ideaalseks. Pidu ei tee kutsutud või need, kes võiks olla. Varem on korduvalt minu viga olnud, et olen õnnetu mõne inimese pärast, kes ei saa tulla. Aga see on normaalne, et kõik ei saa. Ja peale selle ka kõik ei taha.

Nii teevadki konkreetse päeva või ürituse need inimesed, kes on kohal. Ja ma olen nii tänulik teile kõigile, kes kohale tulite ja olite lihtsalt toredad, armsad ja vahvad sellel päeval. Ei mingit suurt plaani. Lihtsalt olime toredad.
 
Lollina tundsime ennast ka. Nimelt tegi Andreas Jürimäe meile mustkunstniku trikke. Jänest ja tuvi ta lõpuks küll kaabust ikka välja ei tõmmanud (ilmselt oli asi selles, et kaabut polnud!), aga kaardid, nöörid, kellad ja muu taoline läks kõik kaubaks. Veronikaga proovisime ära, et ükskõik, kui lähedale nina toppida, siis mõistmise puhul sellest kasu ei ole. Andrease kohta saad rohkem lugeda tema mustkunstniku lehelt. Sealt saad ta endale ka esinema tellida. Soovitan!

Õhtu lõppes täitsa ootamatult nii, et meil oligi laua ääres kitarr ja laulsime. Lihtsalt kõike seda, mida kamba peale nii ootamatult oskasime. Läbi elu on minu jaoks kõige sügavamad mälestused alati jätnud peod, kus osaleb mõni pillimees, nii et saab hommikuni koos laulda. See on lihtsalt nii teistmoodi.

Seega hetkel ongi emotsioon lihtsalt õnnelik! Ja seda suures osas seetõttu, et julgesin ja oskasin õigel ajal välja öelda, mis mind õnnelikuks teeks ning tunnetasin ka ise, mida on õige oodata! Õiged sõnad ja ootused!

Aitäh-aitäh-aitäh teile kõigele, kes olete mu elus olemas!

Kallistamiseni!


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 7a , 5a ja 3,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 14 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar