Ma pole laisk, vaid ... läbipõlenud!

Mõned päevad tagasi oli siis nii, et öösel kell 5:02 kirjutasin oma päevikusse: "Ma pole laisk, vaid läbipõlenud!" - lause, mida ma enda kohta mitte kunagi varem pole kasutanud. 

Tänasel päeval saan muidugi aru, et tegelikult olen mõned korrad selle varemgi läbi teinud. Praegusest hullemini. Aga siis polnud mul oskust seda märgata, ega jõudu ning teadmist, et sellega tegeleda. 

Märgid olid pikalt olemas

Ei, sellisesse seisundisse ei jõuta üleöö. Ma olen palju oma teekonda jaganud ning on teada, et viimased aastad olen väga palju enda tervendamise ning paremasse kohta liigutamisega tegelenud. Sellegi poolest olen nüüd viimased päevad avastanud veelgi rohkem enda kohta just läbipõlemise võtmes, sest olen tagant järgi mõistnud märke, mis juba varem viitas, et ma sellesse kohta jõuan. 

Üks viimaseid asju oli näiteks, et maksin autoremondi arvet tasudes 100€ rohkem ning mul polnud üldse õrna aimu ka. No sest ... ma lihtsalt tegin ühel hetkel neid makseid ... 

Või see, et suutsin lõpuks 1.klassi minevale lapsele koolivormi tellida ... kuu aega pärast tähtaega ... aga no ma ei suutnud seda kirja lihtsalt varem lahtigi teha, kui alles nüüd. 

6-aastane aitas diagnoosi panna

Olgu, tegelikult polnud mu 6-aastasel kindlasti plaanis mulle selgeks teha, et mul midagi viga on, aga ... just tema sõnad olid viimased, mis kummitama jäid ning läbipõlemise mõisteni tõid. Nimelt mitu õhtut järjest käisime jalutamas ja ta hakkas mulle tühja koha pealt rääkima:

"Emme, tead, sul on ka vaja, et keegi sinu eest hoolitseks!" 

Ee ... no ma siis mõtlesin kohe vastuseid, et kuidas ma ju saan hakkama  ja ... me saame hakkama ja ... järgmisel õhtul rääkis ta sama juttu ning teadis ka detailselt, et kes ja kuidas seda tegema peaks, sest ta on näinud, millal ja kuidas ma õnnelik ja rahulik jms olen. 

Jõudsin ka selle probleemi endale tõstatada, et miks mu 6-aastane on võtnud peres täiskasvanu rolli ja arvab, et peab mulle ütlema, mida mul vaja on, aga ... siis öösel ... veel mitte magades ... kell 5:02 saingi aru, et kui ma luban need sõnad endani jõuda ja julgen tunnistada, siis ... ma olen ikka hirmus väsinud. Ammu juba. Pikemat aega juba.  

Diagnoos aitas

No ja siis ma läksin juba guugeldama, et mis asi see läbipõlemine ikkagi on, sest no mul pole seda ju olnud ja ... jõudsin koheselt Vaimse Tervise Keskuse lehele, kus kirjeldatule lihtsalt kaasa noogutasin. 

Ma päriselt ei püüa endale mingit viga külge otsida, aga ... no see hetk, kus ma tunnistasin, et see, mis minuga vääääga mitmete kuude jooksul on toimunud, on tõeline pikaajaline mitmekülgne kurnatus ... ma olen seda ju korduvalt ka mitmetes vestlustes ise sõnastanud ... lihtsalt ma ei mõelnud, et sellise pikaajalise kurnatuse tulemus ongi läbipõlemine. 

Hetkel, kui ma enda jaoks selle sõnastasin, sain aga endale häid asju tegema hakata ja nii on päriselt juba esimeste päevadega olemine hulga parem. 

Muidugi sellele enda pandud diagnoosile eelnes see, et tol ööl tõusin ma voodist üles (veel polnud magama jäänud) umbes kell 4:30 ja hakkasin üles kirjutama asju, millega ma augustis ja sealt edasi järgmisel kooliaastal peaks tegelema, aga mida ma kardan ja ... seda sai kokku 4 lehekülge (nt suurima lapse toetamine 9.klassis, noorima lapse harjutamine 1.klassi, lastele minimaalse elatise taotlemise kohtuasi riigikohtuni välja, nii et mu vastas on ilmselt hästimakstud advokaat vms ... jne) ja ... samal ajal sain aru, et ei ole tulnud veel seda hetke, kus ma tunneks, et olen korrakski puhata saanud ... 

Teekond algab

Päriselt on muidugi aga nii, et teekond alles algab. Kui ma nüüd tagant järgi mõtlen, kui pika aja jooksul siia jõudnud olen, siis tervenemiseks läheb muidugi aega.

Ma hakkasin mõnda aega tagasi järjest juba eemale astuma kohtadest, kus ma tundsin, et päriselt ma enam ei saa hakkama ning jõud ja mõistus ja energia ei käi olukorrast üle, sest ... ju ma olin valel ajal vales kohas, aga ... nüüd saan aru, et see oli lihtsalt mu keha ja vaimu enesekaitserefleks, mida ma ei osanud sõnastada. Ma lihtsalt tundsin, et see, mida ma annan, polnud vajalik, aga ... samal ajal ei saanud ma sama panust mujal kasutada. 

Tean, et läheb aega, sest no eelmist õppeaastat ma päriselt ei mäletagi. See stressitase ja ärevus, mis kogu aeg üleval oli, lihtsalt ... elas oma elu. Ma ootasin suvevaheaega päriselt sellepärast, et saaks hoogsalt töötama hakata. Ja siis tuli avarii ... ja ma olin umbes 3 nädalat suht töövõimetu. See tähendas, et ma kogusin päev otsa jõudu, et mõne sõna kaupa mingi vajalik e-mail vm vastus ära kirjutada, et asjad päriselt seisma ei jääks. Ehk et pinge oli veelgi suurem, sest kadunud oli viimanegi osake, mis kõike toimimas pidi hoidma - minu keha! 

Ja sel ajal ... hoolitsesin ma jah enda eest ikka ise ... sest ma polnud siiski piisavalt katki, et keegi teine seda tegema peaks ...

Kas see polegi uus algus?

Pärast raamatu "Uus algus" ilmumist on minu käest küsitud, et kas mu elus on siis päriselt praegusel ajal uus algus ja ... tänasel päeval võin öelda, et see on jätkuvalt nii. Juba see, et ma elus esimest korda võin tunnistada, et ma enam ei jõua ja PÄRISELT pean puhkama ning aja maha võtma ning oma eluvalikud üle vaatama ... mul pole elus varem olnud sellist kohta, kus ma suudaksin nii öelda. 

Mul on täna päriselt olemas tööriistad, mida enda peal kasutada. Paljud neist on just need samad, mida raamatus "Uus algus" jagan. See ei tähenda, et ma poleks neid kasutanud. Ikka olen. Lihtsalt asjad ja olud muutuvad ja nii tuleb ka tervendamise strateegiat muuta. 

Vaikuse aeg ...

Minu üheks muudatuseks peab olema sotsiaalmeedias vähem aktiivne olemine. Seega mõneks ajaks olen veidi vaiksem. 

Arvata võib aga, et siin blogis ilmselt hakkan rohkem kirjutama ning oma samme jagama. Lihtsalt sellepärast, et siin saan pikalt välja öelda selle, mida tahan ning ... ei jää teiste asju scrollima ... liiga kauaks. 

Jah, mu sotsiaalmeedia sein on toetav ning vaatan neid videoid just seepärast, et mul on vaja kuulda sõnumeid, mida seal jagatakse, aga ... no mul on nüüd ka neist rohkem vaikust vaja. Blogi kaudu jagamine on seega emotsionaalselt rahulikum. 

Samuti tean, et on nii palju teisigi, keda sellised teemad puudutavad ning ... jagamine on hoolimine, eks? Sellepärast kavatsen siin kohati ikkagi jagada seda, kuidas nüüd edasi läheb.  

Mul pole plaanis üksi olla, ega kogu suhtlusest tagasi tõmmata, aga ... ma pean lihtsalt päriselt tunnistama, et mul on vaja kontrollida kurnatust, stressi, ärevust, täitmata ootusi jms emotsioone ja kogemusi oma elus, sest ... minu eest on ka vaja hoolitseda (ja ma tunnen päriselt kogu kehaga, kui seda ütlen)! 

Selle asemel, et seda küsida või oodata, ma TEEN seda ... NÜÜD! 

***

Mina olen Heli Künnapas (43), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (16a, 14a, 12a, 11a ja 6a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Miks ma kirjutasin raamatu "Uus algus"?

Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis juba sel nädalal saan ma 39 avaldatud raamatu autoriks, sest ilmub minu teos "Uus algus". Praegu ootan veel trükikojast, et see minu ja raamatupoodide poole liikuma hakkaks. 

Isegi enne ilmumist tean aga, et see on üks oluline teos. Tundsin seda kirjutades ning kuulsin proovilugejatelt ja teistelt, kes teksti tervikuna või osaliselt on näinud. Selles raamatus on minu siiralt jagatud kogemused, aga ka abistavad ja õpetlikud sammud, mis on tegelikult läbi aegade paljude poolt läbi proovitud. 

Miks ma kirjutasin raamatu "Uus algus"? 

Kõige olulisem põhjus oli ilmselt, et nägin enda ümber nii paljusid inimesi, kellel oleks (minu hinnangul) kasu olnud samadest sammudest, mida mina enda elu korrastamiseks tegin. 

Olen oma lahutamise lugu päris palju ka siin blogis jaganud ning seega on minuni jõudnud paljud inimesed, kes sama teed käivad. Minult on palju nõu või oma kogemuste jagamist küsitud. Nii tunduski lihtsam seda teha raamatu teel, kui igaühele üksinda rääkida. 

Selles raamatus jagatud soovitused ei toimi aga kindlasti ainult mitte lahutamise puhul, vaid ka sellistes olukordades, kus muudel põhjustel on keerulisse eluetappi jõutud. 

Millest räägib "Uus algus"?

Raamatu "Uus algus" puhul on tegemist nii eneseabi kui kogemuslooga. Jagan samme, mida oleksin tahtnud, et keegi oleks mulle 4 aastat tagasi öelnud. Samas - äkki ma poleks siis olnud võimeline neid vastu võtma ... Igatahes on need sammud, mille pidin läbi käima, kuid mina pidin need enda jaoks pika aja jooksul avastama. 

Nendes pole midagi erilist. Näiteks soovitan endale aega võtta ja vägisi leida võimalus, et näiteks jalutamas käia. Samuti räägin, kuidas kõike ei peagi jõudma ning eriti keerulisel ajal on vägagi normaalne, kui mõned "pallid" oma elus lasedki maha kukkuda. Ehk siis mõtted ja soovitused, mida saad kasutada, et ennast rahulikumaks ning oma elu korrastatumaks luua. 

Mitmedki mõtted olen tegelikult siinses blogis ka varem ära rääkinud. 

Kui kaugel on raamat?

Hetkel on "Uus algus" trükikojas. Ootan iga päev, et tuleks teade, et raamatud on teele pandud. Suure tõenäosusega jõuavad need sel nädalal poodidesse. Just praegu on aga Heli Kirjastuse kodulehelt võimalik raamatut soodushinnaga ette tellida. Oma raamatu saad tellida siit: "Uus algus". Kodulehelt tellides saad sisse ka autogrammi. 

Minu suurim soov on, et raamat "Uus algus" jõuaks kõigini, kes seda vajavad. Keeruliste oludega meie eludes on nii, et vahel me ei teagi, mida inimesed meie ümber läbi elavad. "Uus algus" on kindlasti raamat, mis aitab mõndagi sellist inimest, kes äkki isegi veel aru ei saa, kui keeruline tal on. Jah, see on võimalik!  

Turvalist ning rahulikku teekonna jätku meile kõigile!

***

Mina olen Heli Künnapas (43), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (16a, 14a, 12a, 11a ja 6a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Rahulikku naistepäeva!

Meie pere naised. Jah, kook ja lilled on olemas, aga just sellisel päeval tean, et sellest olulisem on eriti tütardele näidata seda, mis ei ole ok.

Praegusel ajal on jätkuvalt eriti naisena oluline mõista ja tunnistada, kuidas ma ei peaks elama, mida ei peaks taluma.

Üksinda lapsi kasvatades on tihti mu suureks küsimuseks, et kuidas ma õpetan lastele seda, mida armastavatest vanematest paar peaks õpetama. Pole ju vaja järgmist katkist põlvkonda, kes oma valuga hakkama saamata seda edasi annab.

Viimasel korral psühholoogi juures sain sel teemal 2 olulist vastust. Ta ütles mulle:

"Heli, sa suutsid lahkuda suhtest, mis lõhkus sind ennas ja lapsi. See ongi juba oluline samm mustri muutmisel ja et lapsed saaks teistsugust kogeda."

"See, kui sa näitad, kuidas sinuga EI TOHI käituda, on ka lastele õppetund sellest, milline päris on."

Ja nende mõtete pealt liigumegi siin ikka edasi - ennast ja seejärel maailma armastama, sest inimesed, kes endast hästi arvavad, ei lähe ka teisi lõhkuma.

... ebavõrdsusest ja ebaõiglusest naiste ja meeste teemal saab rääkida siis, kui selleks veidi rohkem jõudu on ... täna räägivad seda teised ...

mina jätkan aga oma teekonda, et ise ennast naisena tunda ja (taas)leida, et mu tütred ennast naisena mõistaks ja austaks ning et mu pojad oleks nii kõvad mehed, et ükski naine ei peaks nende kõrval kunagi ennast pisendama, et mees mehelikum välja paistaks ja endaga hakkama saaks.

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (16a, 14a, 12a, 10a ja 6a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Üks foto päevas - vaade "Estoniale"

Mõnel ajal on hea, kui paljusid asju uuendad. 

Mõnel ajal on head hoopis traditsioonid ja ettearvatavus. See tekitab stabiilsust ja rahu ning annab su närvisüsteemile puhkust, kuna ei pea pidevalt mõtlema, mis järgmiseks. 

Minu jaoks on selliseks traditsiooniks muutunud, et pärast psühholoogi juures käimist käin Solarises söömas. Kui vähegi saan (ehk et kui seal kedagi ei istu), siis valin koha, kust näen "Estonia" ooperiteatrit. 

Istun, söön, mõtisklen. Tihti kirjutan päevikusse üles mõtteid, mida psühholoogi juures arutasime või mis pärast tekkisid. Selline mõnus hetk endale.  

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (16a, 14a, 12a, 10a ja 6a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Millest ma ajakirja "Kodutohter" esikaanel rääkisin?

Ma ei tea ... hakka või arvama, et november on mul nüüd esikaanekuu. 

Eelmisel aastal samal ajal rääkisin Õhtulehe esikaanel sellest, kuidas selliseid keerulisi lahutusi on meie ümber ikka väga-väga palju, aga minu oma teeb märgatavamaks ilmselt see, et kõik need takistused tuli ületada koos viie lapsega. Õhtulehe artiklit saad lugeda siit: Heli Õhtulehes. 

Sel suvel oli mul üle ma ei tea kui pika aja muuseas ka reisimise suvi. Lõpuks läks kuidagi nii, et iga kord, kui kusagilt Eesti poole liikuma hakkasin, siis lennujaamas või laevas olles saadeti mulle mingi eriline kutse või tuli ülihea võimalus. No ja "Kodutohtri" kaanele kutsumine oli üks nendest. 

"Saame lahendada asju, mida mõistame!"

Heh, mulle alati meeldib, kuidas ajakirjanikkud leiavad lõpuks mu tekstist pealkirjaks lause, mida ma ise oma arust üldse ei osanud rõhutada, kuid mis tegelikult on mulle väga oluline. 

Kohtumine ajakirjanik Merilin Piirsaluga läks igal juhul pikemaks kui algselt planeeritud. Nojah, nagu ma kirjutan palju, nii ma ka räägin palju. Eriti kui küsitakse. 

Seda ägedam on alati lugeda, kuidas ajakirjanik pärast loo mõnusalt kokku võtab. 

Lugedes artiklit endast, saan tihti ise ka enda kohta uusi asju teada. Mitte, et ma ei teaks fakte, aga seda, et kuidas üks või teine osa minust üldpilti mahub. 

Uut elu rajamas

Jah, kui aasta aega tagasi oli veel oluline lahutamise teema, siis tänaseks päevaks olen oma eluga väga teises kohas. See on olnud kõigi viimaste aastate jooksul tehtud töö tulemus. Viimane aasta ise on aga väga eriline olnud, sest mu elus on olnud lihtsalt nii palju uusi teemasid ja inimesi, kes on näidanud mulle uusi osi minus endas ... või ka vanu. 

Ehk et on olnud palju endas kaevamist, aga samal ajal kiire hooga edasi ja uutesse kohtadesse liikumist. 

See on ikka päris veider, kuidas minevikus kaevamine tegelikult aitab ikka ülihoogsalt edasi liikuda. Aga noh ... selleks peavad kõrval olema õiged inimesed ja tingimused, sest seda niisama lihtsalt ei tee. 

Seega oligi selle artikli puhul kohe algul kokkulepe, et räägime elukorralduse restardist ja uue elu ülesehitamisest. Rääkisime sellest, mida olen enda heaks teinud ja kuidas keerulisest eluetapist välja liikunud. 

Juttu oli nii oma aja võtmisest, lugemisest, reisimisest, muusikast jne. 

Ehk siis ... ajakirja "Kodutohter" lehekülgedel rääkisin lahti selle, kus ma praegu oma elus olen ja mida olen viimastel aastatel teinud, et siia jõuda. 

Artiklit saad lugeda siit: "Kirjanik Heli Künnapas: "Saame lahendada asju, mida mõistame!""

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 13a, 12a, 10a ja 6a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Kuidas me lapsega Hispaaniasse kinni jäime

Selle koolivaheaja lõpetuseks võib meie pere kergendusega ohata, et "jess, kõik on Eestis!"

Nimelt veetsime seekord trompetilastega koolivaheaja Hispaanias - Madriidis ja Valencias. Kõigile meist ei lõppenud reis aga selliselt, nagu planeeritud ja saime ikka veel päris korraliku seikluse osaliseks. 

Õppetunnid parimatelt

Oluline osa sel retkel oli muidugi, et lapsed said õppetunde parimate trompetimängijate käest. Madriidis õpetasid neid Javi Alcaraz Leon ning Marco Garcia Vaquero. Marco puhul oli üliäge veel see, et õhtul käisime vaatamas balletti "Luikede järv", kus ta orkestris mängis. Nii teadsime kõik, et kust need trometisoolod tulevad (eriti kuna selle balleti põhilise trompetisoolo mängis ta meile tunnis ette ka). 

No minu jaoks läks asi nii, et algse plaani järgi pidin ma linna avastama kogu selle aja, mil lapsed on tundides, kuid reaalselt istusin ma kogu aeg tundides ning kuulasin ja vaatasin, mida lastega tehti. Lihtsalt imeline oli näha, kuidas kümne minutiga  võis juurde õppida nii palju, et mäng muutub hoopis teistsuguseks. Väiksed asjad ja muudatused on ikka üliolulised. 

Samas kiitisd aga kõik õpetajad, et näha, et nende lastega on head tööd tehtud ning tase on väga kõrge. Üks õpetajatest küsis, et kus lapsed magistrit teha kavatsevad. Lapsed ei saanud aru, millest jutt käib. Õpetaja aga arvas, et nad on kõik juba bakas. Neist mõned lõpetavad küll gümnaasiumit, kuid enamus veelgi nooremad. Joosep näiteks on vaid 13-aastane. Seega - tase on kõrge! 

Kust tulevad trompetid? 

Mõne päeva pärast rongireisisime Valenciasse. Seal oli eriliseks kogemuseks, et saime näha, kust päriselt tulevad trompetid ehk et käisime Stomvi trompetitehases ekskursioonil. Taaskord täitsa eriline kogemus. 

Lapsi õpetas seal Pierre Badel. Joosepit lummas ta muidugi juba oma Harley Davidsoni särgiga. Õpetamisstiiliga muidugi ka. Laste jaoks igatahes taas kiirelt edasiviiv meistriklass. 

Arhitektuuri mõttes jäi Valencia mulle Madriidist rohkem meelde. Seal oli nagu niisama näha rohkem. Aga noh - tegelikult jäi mõlemas linnas ikka hiiglama palju kindlasti nägemata. 

Valencias käisime mere ääres ka ära. Ee ... see oli tuuline. Ja siis tuli liivatormi moodi asi ja vihma hakkas sadama ja ... no mina ujuma ei jõudnud. Mõni meist käis küll. 

Kuidas me Joosepiga Hispaaniasse kinni jäime

No selle kõige keskel jäi Joosep oma ID-kaardist ilma. Tellisin kaardid mõlemale lapsele enne reisi, sest need aegusid oktoobri lõpus. Passe ei tellinud, sest arvasin, et nii saan kiiremini. Kaardid jätsin kogu reisiks laste jätte, sest tahtsin, et nad ise vastutaksid. Aga ... no Joosep jäi kogu rahakotist ilma. Varastati? Kaotas? Kes seda pärast enam selgeks teeb. Eeldatavasti varastati. 

Kuna tulles keegi ühtegi dokumenti ei küsinud, siis arvasin, et saame koju tagasi samamoodi. Tegelikult ... Madriidist me lennukile ei saanud. 

Jah, algul oli šokk päris suur. Eriti kuna Mathias sai peale, nii et mul oli üks laps minuga Hispaanias ja teine üksinda lennukis. Ok, ta oli küll ülejäänud rühmaga, aga teadsin, et jõuavad keset ööd koju, kus kedagi pole ja ... 

Aga noh ... on, nagu on - hakkasime siis asju ajama! 

Esiteks läks tund aega, et lennujaamas üles leida see politseijaoskond, kus saame dokumentide varastamise avalduse teha. Seda avaldust läheb vaja ilmselt kindlustuses, sest keegi teine seda näha ei tahtnud. 

Samal ajal kõne saatkonda. Nad olid kell 13 kinni (helistasin reedel kl 14 paiku). Ok, see ei kõlanud hästi - tulemas oli nädalavahetus. Helistasin siis Välisministeeriumisse. Paluti saata kiri. Saatsin. Vaikus. Saime politseis avalduse tehtud, helistasin uuesti Välisministeeriumisse. Siis oli see kõne suunatud valvetelefonile. Nemad polnud mu kirjast midagi kuulnud ehk et päevane Välisministeeriumi inimene polnud meie infoga midagi edasi teinud. Valvetelefoni inimene sai aga varsti Madriidi saatkonna inimesed kätte. 

Saatkonnas sai vajalik inimene (ma ei tea, mis ta ametinimetus on) kohale tulla kell 20. 

See tähendas, et reisi lõpuks õppisin ära, kuidas meile ise kaardile metroopileteid juurde osta ja kuidas metrooga täitsa võõrasse kohta sõita. Jõudsime kohale. 

Reisiagent vaatas samal ajal juba meile ka uusi pileteid ning oli ootel, et piletid broneerida, kui on teada, millal uue dokumendi saame. 

Eesti saatkond Madriidis on mõnusas naabruses - üks firmapood ajab teist taga. No sellised, mille uksel  seisab turvamees-uksehoidja.  

Dokumentide tegemine läks ülikiiresti ja valutult. Enne tegime lennujaamas Joosepi passipildid ka ära. Politseijaoskonna kõrval oli selleks putka olemas. Neid pidi aga ka tänavatel olema. Kuna masin algul ütles, et esimesed pildid ilmselt ei kõlba, tegime ühed veel. Saatkonnas aga öeldi, et oluline, et nägu näha oleks. 

No ja oma uhke uue paberiga valisime hotelli ja metrootasime ennast sinna. Siis oli juba täitsa hea ja rahulik olla. Pizzatasime ja jõusaalitasime (kell 23 õhtul). Hotell oli muidugi selline, kus võiks palju raamatuid kirjutada. Neil oli seal täpselt selline laud, mida mul vaja on. Aga no piletid saime juba järgmiseks hommikuks Helsingisse, nii et hotelli väga pikalt nautida ei saanud. 

Milleks seda vaja oli?

Nüüd tuleb suure ringi miljoni euro küsimus - arvake ära, kas keegi tahtis järgmisel lennul mingit dokumenti näha????

Loomulikult mitte. 

Mõtlesime küll Joosepiga juba enne, et kui keegi nüüd dokumenti ei küsi, siis näitame neile kasvõi ise ja enne ära ei lähe, kui keegi Joosepi uut paberit vaatab. Aga ... noh läksime lihtsalt kiirelt peale ja ei teinud seda ...

Seega oli peas ikka korduvalt küsimus, et miks-miks-miks? 

Aga ... nagu paljud teist mulle muudkui kinnitasid - ju mul oli seda kogemust oma uute raamatute jaoks vaja. Nagu kõiki muidki kogemusi. 

Teiseks ka sellepärast, et laiendada enda piire ja uskuda oma võimekusse. Mõte sellest, et jääd grupist maha ja oled ühe alaealise lapsega üksinda võõral maal, kui teine alaealine laps on üksinda lennukis, tundub üks hirmsamaid asju, mis saab juhtuda. 

Ja see juhtus. 

Ja mitte midagi ei juhtunud. 

Päev hiljem olime meie ka kodus ja praeguseks  ... poleks nagu midagi olnudki. Nüüd tuleb veel kindlustusega asju ajada, aga ... hetkel on küll lihtsalt tunne ja teadmine, et saime taas hakkama olukorras, mis alles mõned päevad tagasi tundus maailma suurima katastroofina. 

Nii et täna on lihtsalt teadmine, et meie piirid on nüüd igal juhul taas laiemad. Samuti saime Joosepiga mõlemad korralikke õppetunde inimeste kohta meie ümber. Eks on ju nii, et keerulistel hetkedel tuleb välja, millised on inimesed sinu ümber ja mida sa neile päriselt tähendad. Nende uute teadmistega on väga hea edasi minna, sest nüüd on selgem, kellele ka edaspidi võib rohkem toetuda ja kellele mitte. 

Koju jõudes oli küll tunne, et tahaks julgelt öelda, et "viskasite mulle sellise takistuse ette, aga ... tulin välja! Mis järgmiseks?" ... aga siis täiendasin ikka oma mõtet, et: " ... kas see järgmiseks tuleb ... mõne aja pärast ... mitte veel!"

Seega - jätkame matka! 

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 13a, 12a, 10a ja 6a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Tagasi rajal ehk et neli korda on juba regulaarsus

Täna võin endale julgelt õlale patsutada, sest tahaks öelda küll, et olen ühe teemaga rajale tagasi jõudmas - selleks on jõusaal! 

No kui pärast 5 ... 6 ... vms aasta pikkust pausi olen mõne nädala jooksul neli korda MyFitness spordiklubi jõusaalis käinud, siis on see ju juba regulaarsus. Eks ole? Vähemalt on see palju-palju-palju kordi rohkem, kui viimastel aastatel. 

Jõusaalis käimine on aastaid minu jaoks vaeslapse rollis olnud. Või noh, seda on üldse olnud paljud teemad, mis on minu enda jaoks head ja kasulikud. Kuna nüüd aga järjest taas tähelepanu ja fookust endale suunata suudan, siis oli vaid aja küsimus, millal taas jõusaali jõudma pidin. 

Mõtlematu liitumine

MyFitness spordiklubiga liitusin septembris. Mõtlematult. Õigemini - pikemalt mõtlemata. Nimelt oli neil mingi kampaania, et saad liitumistasuta liituda ja ... tegelikult oli selleks hetkeks mu peas ammu selge, et ma nii väga-väga-väga tahan taas jõusaalis käia, et see kampaania oli lihtsalt viimane tõuge. 

Septembrikuu keskel siis liitumise ära tegingi. Maksin pool kuutasust ka kohe ära. Ja siis ... jäin haigeks ... ja siis olid muud asjad ... esimesse trenni jõudsin viimasel septembril. Mõtlesin siis kohe ennast üldse mitte toetavalt, et "ühe trenni eest maksid nüüd pool kuutasu ..." 

Aga- on nagu on! Liikusin sellest enda parastamisest kiiresti edasi ja oktoobris olen praeguseks siis 3 korda trennis käinud. 

Kõik on uus! 

Oojaaajeee .... esimesel korral jõusaali jõudes oli mul tunne, et ma pole mitte-mitte kunagi jõusaalis käinud. Kõik masinad tundusid uued ning võõrad ja ... no üldse polnud mul õrna aimugi, mida teha. Seega mu esimene trenniõhtu kulges suhtu kulmukortsutuste saatel. 

Peale selle oli tol õhtul saalis palju inimesi ... mulle inimesed spordisaalis ka väga ei meeldi ... kuigi eks praeguseks olen natuke juba harjunud ...

Teise trenni läksin õhtu asemel päeval, nii et rahvast oli vähem. Leidsin järjest üles masinad, millega midagi teha oskan ja mis mulle meeldivad. Praegu teen igas trennis kogu keha ehk siis kavas on soojendus, vaheldumisi 3 käte ja 3 jalgade harjutust, kõht, selg, lõpuks veel kardiot. 

Liitudes sain kingituseks kehaanalüüsi ka. Selle kavatsen mõne nädala pärast ära teha. Eks see annab ka mõtteid, kuidas edasi peaks liikuma. Praegu aga tean, et oluline on, et lihtsalt teen. Polegi väga vahet, mida teen, vaid et jõuan saali ja järjest tegutsen. 

Lapsed trenni

Trenni ja enda eest hoolitsemise osas on lapsed üks mu suur fännklaab. Kui endale midagi head teha tahan, siis on nemad ühed inimesed, kes mind kohe tagant tõukavad. 

Trenni osas tuli aga mitmehäälne kisa: "Ma tahan ka!" 

Ühelt poolt oleks tore küll, kui eriti suuremad saaksid ka käia, aga olen aru saanud, et alaealistel peab olema juures keegi, kes neid juhendab. Teiseks ei ole ma valmis nende eest kuutasu maksma, kui ma ei tea, kas ja kui palju nad käia saavad. 

Nii et ... praegu püüan hoopis laste eest salaja trennis käia, et ei peaks "ma tahan kaaa ...!"-teemaga tegelema. 

Tunne on ... fantastiline! 

Nende mõne trenniga on enesetunne ikka hoopis teiseks muutunud. No esiteks muidugi rõõm selle üle, et suutsin oma ellu tagasi tuua midagi, mida niiiii väga igatsesin. Mul pole õrna aimugi, miks ma seda sammu varem ei suutnud teha, aga see oli väga hea näide sellest, et vahel on ikka üliraske endas ületada takistusi, mida me isegi sõnastada ei oska. No näiteks see, et spordiklubiga liitusin septembrikuu keskel ja haige olin seejärel vaid mõned päevad, aga ma ei suutnud trenni minna ... ei suutnud ennast seda sammu tegema sundida, kuigi väga tahtsin ja teadsin, et see oleks õige ja hea. 

Nii tulebki vahel head ja õiged asjad pikemalt mõtlemata lihtsalt ära teha! Astuda see esimene samm. Edasi läheb ju lihtsamalt. 

Ja isegi seda teades on esimene samm vahel raske ... aga õnneks on mul nüüd taas kogemus, kuidas sain esimese sammuga hakkama ... ja järgmisega ... edasi läheb ... lihtsalt läheb! 

Fakt on aga see, et kui miski on meie elus hea ja õige, ei tähenda see, et meil oleks lihtne see oma ellu vastu võtta. Samas kui ühel hetkel mõtlemine välja lülitada ja esimene samm (kartes!) ära teha, siis toob see ilmselt kaasa palju ilusat. Minul on see trennijärgne fantastiline mõnusa rammestuse ja õnnetunne igatahes korduvalt käes ja nüüd juba kogu keha küsib, et : "Aga millal taas trenni?" 

Seega - varsti juba uued trennipostitused! 

Sellest, kuidas ma mõned ... "mõned" aastad tagasi trenni tegin, loe siit:

21.04.2016 Jääkotitud põlved ja nälgas pere

28.03.2016 Personaaltreener Bryan oskab isegi hell olla

9.03.2016 See on minu 33.eluaasta 365.päev

8.03.2016 Ma olen tugev, sest mul on lühikesed käed ja jalad

20.02.2016 Oo, õnnepäev - kaaluks 109,9 kg!

15.02.2016 Bryani Poolt Piinatud Naiste Liit

21.01.2016 Bryan petab mind... korduvalt!

13.01.2016 Kas Brasiilias on lund?

9.01.2016 Täitsa uus inimene ja uus elu

6.01.2016 Kõik naeravad mu üle. Isegi treener

29.12.2015 Heli treenib pulmadeks ilusaks

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 13a, 12a, 10a ja 6 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Kui palju maksis 5 lapsega Billundi Legolandis käimine?

Nagu lubasin, siis vaatame nüüd ka numbritele otsa. 

Postituses "Kõik lapsed lendasid ära ehk Legoland - tehtud!" lubasin, et arvutan avalikult kokku ka selle, kui palju meil päriselt raha kulus. 

Ütlen kohe ette, et see polnud mingi säästureis, sest me pole lastega varem selliseid reise teinud, seega eesmärk oli pigem, et kõik toimiks. Liiga palju rahale mõeldes oleks see tekitanud lisastressi, mis hetkel eesmärk ei olnud. 

Reisil olid meil siis sellised kulud: 

Lennupiletid 966€ (ostetud juuli keskel, lendasime AirBalticuga)

Majutus 4 ööpäevaks (Billundis) 1072€ - olime sellises majas

Bussi lennujaamast kesklinna 8.80€

Legolandi piletid - ühel päeval 6 inimesele 264€ (seega 3 päeva kokku 792€)

Ühel õhtul restoranis söömine 142€

Muud toidukorrad Legolandis ja toidupoest ostetud asjad (sh lastele igaühele üks komplekt Legosid) 635.31€

Ehk siis kokku 3616,41€. 

***

Kes tahab nüüd rääkida, et väga kallis, siis ... teate, 5 lapse kasvatamine ongi kallis. 

Nagu ütlesin, siis ilmselt oleks kindlasti saanud mingeid kulusid pikema ja parema planeerimisega vähendada, kuid seekord oli eesmärk teine. Samas ei tunne ma, et oleksime laristanud, aga ... jah, sellised need 6 inimese kulud olid. 

Minu esimene 5-lapseline lennureis on igatahes tehtud ning elamus, millist lapsed pole veel kunagi saanud, on kätte saadud. 

Nüüd tuleb tegutseda ja töötada nii, et sellised retked saaksid normaalseks osaks meie elust. Sest me päriselt oleme seda väärt. 

Elukorralduse muutmisele kulunud viimased aastad on nii minu kui laste jaoks päris pingelised olnud, nii et jah, ilmselt püüdsin selle reisiga meile osaliselt kompenseerida ka kõike seda, mida viimased aastad pole saanud, aga ... plaan on ikka jah selline, et suudame ka edaspidi selliseid elamusi saada. 

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 13a, 12a, 10a ja 6 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.