Lugesin sisse oma esimese audioraamatu, kuid oleksin seda tehes peaaegu nutma hakanud

Minu viimaste päevade UUS ALGUS oli see, et sel nädalal lugesin sisse oma elu esimese audioraamatu. Selleks oli "Uus algus: 30 sammu, mis aitavad sul ennast taas üles ehitada". 

Hakkasin näitlejaks!
See oli nii põnev, sest sain midagi täitsa uut proovida. Mitmedki teist on mulle korduvalt öelnud, et mu hääl on selline, mida on hea kuulata.  Olen korduvalt kuulnud soovitust, et võiksin ise oma raamatuid sisse lugeda. 

Viimase lükke andis muidugi mu 8aastane tütar Johanna, kes paar päeva tagasi õhtujutu lugemisel ütles, et: "Emme, sa teed neid hääli nii hästi, et sa võiksid näitlejaks hakata!" Siis mul tuligi meelde, et audioraamatute lugemise mõte oli ju ammu õhus. Meil oli lihtsalt Digireadiga kokkulepe, et teen oma häälenäidise, saadan neile ja selle järgi otsustame, kas on ok, et ma ise oma raamatut "Uus algus" sisse loen. No aga ... ma polnud seda häälenäidist teinud ... umbes aasta aega ... ja see võttis lõpuks 2 minutit aega. Hea näite jälle, et kui on otsus ja tegutsemistahe, siis saavad asjad kiiresti tehtud. 

Mõne päeva jooksul olid kokkulepped Digireadiga olemas. Fail neile saadetud. Stuudios lindistamise ajad kokku lepitud. Ehk et kõik toimis! 

Nagu esimene kord ...

Stuudio poole sõites oli mul muidugi tunne, et ma pole mitte kunagi mitte midagi lugenud (viimased umbes 16 aastat olen peaaegu igal õhtul 1-5 lapsele õhtujuttu lugenud!). 

Eelmisel päeval püüdsin oma 2 aastat tagasi avaldatud raamatuga uuesti tuttavaks saada ning mõistsin, et olen sinna liiga palju keerulisi sõnu (umbes 3!) ja liiiiiiiga pikad laused (igaüks umbes 3 lausest koosnev!) kirjutanud.

Kohale jõudes juhatati mind pisikesse hämarasse stuudiosse. Ärevalt sain tuttavaks mikrofoni, kõrvaklappide ja klikitajaga, mida tuleb vajutada, kui midagi segamini läheb. No ja ... siis tuligi välja, et ma ei oska lugeda. Sest no juba esimestel lehekülgedel pidin mõned korrad klikitama, sest läks segamini (klikk tuleb teha siis, kui segamini läinud kohast uuesti õigesti edasi loed). 

Kiirus! Ma olen kiirus!

(kõik ikka teavad, kes nii ütles ja millal? Ja et see polnud tegelikult mina?) 

Olgu, tegelikult polnud hullu midagi. Stuudio töötaja (ma ei tea tegelikult, mis ta õige ametinimetus on) ütles esimese heliproovi peale vaid, et võiksin veidi aeglasemalt lugeda. Muidu aga oli hästi. Ma selgitasin, et loen (ja räägin!) kiiresti tavaliselt siis, kui olen närvis või ärevil. Leppisime kokku, et loen aeglasemalt ja ta ütleb mulle, kui liiga kiiresti loen. 

Ta oli üldse hääl mu kõrvades, sest mõne koha peal ütles ka mulle, kui pidin uuesti tegema. Enamasti küll sain ise aru. Aga stuudio töötajal oli jah võimalik mulle kogu aeg kõrvaklappidesse rääkida. 

Kahe lindistuspäeva lõpuks ütles ta tegelikult ka, et kuigi mulle endale võis tunduda, et oli palju vigu, siis tegelikult ei olnud. Seda oli küll hea kuulda. 

Kusjuures vead ei tulnud üldse keerulistes kohtades, vaid vahepeal lihtsalt jooksis tekst silme ees kokku ja sõnad läksid segaseks. Mõnda väga lihtsat sõna lugesin päriselt 3 korda, sest juhe jooksis lihtsalt kokku. 

Kogu raamatu lugemisele koos vigade läks mul vähem kui 4 tundi. Seega peaks sul selle raamatu vaikselt lugemine vähem aega võtma. Puhastatud audioraamat peaks aga siis sellest lühem tulema.  

Lugemine või läbielamine?

Raamatu "Uus algus" lugemine oli tegelikult minu jaoks päris keeruline. See raamat sai kokku pandud sammudest, mida ise oma elu kõige keerulisematest aegadest väljumiseks tegin. Räägin iga peatüki juures, kuidas üks või teine samm mind edasi aitas. See tähendab, et jagan mitmeidki päris keerulisi juhtumeid, mis mu elus on olnud. 

Raske oli neid lugeda. See oli, nagu reisiks taas kohtadess, kust ma olen ammu läbi käinud. 

Võimalik, et lugeja jaoks need polegi nii isiklikud, aga ise ju tean, mis seal sõnade ja lugude taga tegelikult on olnud. Reaalselt tundsin mitmel korral, et pisarad tulevad silma, aga ... siis püüdsin taas lihtsalt tekstile keskenduda ning ei lubanud endal emotsioonidesse laskuda. 

Mul oli hea meel tänase Heli üle, kes ei pea enam nende asjadega tegelema, aga oli valus selle Heli pärast, kes on pidanud neid asju tegema. 

Minu neljas audioraamat

"Uus algus: 30 sammu, mis aitavad sul ennast taas üles ehitada" on seega minu 4.audioraamat. Esimestena loeti linti romantilised lühiromaanid "Sündinud kirjanik" ja "Raamatukogu viimased päevad". Need on olemas nii Storytel´is, kui mõne aja pärast ka mitmel muul platvormil. Järgmiseks valmis noorteraamat "Lõpupidu". See on hetkel vaid Storytel´is. 

"Uus algus" on raamat, mille puhul tean juba praegu, et paljud on sellest raamatust häid mõtteid ja tuge saanud, nii et audioraamat aitab neil mõtetel loodetavasti veelgi suurema hulga inimesteni jõuda. 

Eks annan teada, kui töötlus ka tehtud saab ning audioraamat kuulamiseks valmis! 

Mul endal aga on järgmise audioraamatu lindistamiseks juba järgmiseks nädalaks ajad kokku lepitud, seega ... sain sooja sisse ning lasen edasi.

Mis sa arvad, mis on järgmine raamat, mille sisse loen? 

Millisest minu raamatust tahaksid järgmisena audioraamatut kuulata?

***

Mina olen Heli Künnapas (44), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (17a, 15a, 14a, 12a ja 8a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 40 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Üks põhiharitud laps ja tüli lilledega - tehtud!

Mul on nüüd üks põhiharitud laps! 

Ja mul on esimene gümnaasiumisse minev laps ehk et tal on olemas ka gümnaasiumikoht! 

Ja see kõik on niiiiii palju rohkem kui alles mõned kuud tagasi loota oleksin osanud! 

See on olnud teekond, millel on olnud nii palju siksakitamist ja pöördeid ja ... ma ei teagi, mida veel. 

Mu lapsed on kõik targad. Selles pole kunagi küsimus olnud, aga ... mu laste ümber on alati nii palju muud olnud, mis mõjutab ka koolielu, seega tulemustes pole ma tõesti kunagi kindel saanud olla. 

Pole eriline saladus, et alles 9 kuud tagasi ütles see sama laps, et ilmselt ta 9.klassi lõpetada ei suuda. Isegi pool aastat tagasi oli tal sama tunne. Ilmselt mõnelgi õpetajal samuti. 

Ja siis ta võttis ennast kokku. Siis mõtlesime koos välja, mida veel vaja on. Panustasime mõlemad oma võimete piirides. 

Ja ... ta tegi selle ära! 

Eelmise aasta lõpus kirjutasin endale selleks kalendriaastaks 3 suurimat eesmärki. Neist esimesed olid:

1) Mathias lõpetab põhikooli

2) Mathias saab sisse gümnaasiumisse

Ja ... need 2 on nüüd täidetud! 

Mõnigi võib öelda, et lapse haridus ja kooliskäimine jms ei ole kuidagi vanema teema. Taaskord ütlen - seda saavad öelda inimesed, kelle lapsed on elanud sellistes ebakindlates oludes, nagu minu lapsed on elanud. Et kui saad täpselt aru, mille muuga nad kooli jms kõrvalt on pidanud hakkama saama, siis ole nii kena ja tule mulle ütlema, kui palju ma peaksin lapse haridusse panustama ja kui paljuga peaks ta ise hakkama saama. 

Jah, ilmselt saame vaid me ise siin täpselt aru, kui suur saavutus see on ning mõnelegi võib tunduda, et rõõmustan liiga palju selle üle, aga ma ise tean, mis kõik selle taga on, et me tänasel päeval kõik koos siin võiks seista, nii et ... ma olen niiiiii õnnelik! 

Oluline on ka see, et sellistest suurtest verstapostidest on nüüd natukeseks ajaks rahu majas. See annab ka mulle rohkem hingamisruumi. 

Ma olen nii tänulik kõigile inimestele, kes on sel teel Mathiasele toeks olnud. 

Ma olen tänulik ka neile, kes ei takistanud. Ehk et kui ei tahtnud-suutnud-osanud aidata, siis vähemalt ei takistanud. Seegi on vahel suureks abiks. 

Tean, et see tundub aastate pärast nii väike samm ja et see on alles teekonna algus, aga ... see on ülimalt suur samm, mis üldse lubab sellel teekonnal jätkuda. 

Tüli lilledega

Aktuse ajal ja järel oli vahepeal küll tunne, et kui Mathias oleks teanud, kui suur töö see lõpetamine on, siis ta poleks seda üldse teinud. Tema suurim tüli oli lilledega. 

"Eeemps, neid on nii palju!"

"Eeemps, need lilled kukuvad!"

"Eeemps, mul on käsi väsinud!"

"Eeemps - sina võta need lilled!"

Ühel hetkel pärast õnnitlemist tuli Mathias mulle koridoris ilma lilledeta vastu. Küsisin, et kus lilled on. Ta näitas ühe klassi poole: "Sinna panin!" 

Kui ta kuulis, et aktus ja õnnitlemine oli vaid üks osa ning nüüd tuleb KOOS lilledega pildistama hakata ... klassiga ... sugulastega ... üksinda ... jne, siis ... no ilmselt kahetses ta sel hetkel mitu-mitu korda, et üldse lõpetanud oli. 

Meie minu õdedega siis vaid itsitasime, et näha on, et laps pole varem kooli lõpetanud. 

Siis sain küll ka aru, et mu lapsed polegi väga ka teiste lõpetamistel käinud ... See on see, kui üks põlvkond on ees oma tiiru ära teinud ja nüüd hakkab järgmise põlvkonna kord, sest nüüd hakkab neid kooliringe ja muid ringe järjest täis saama juba järgmisel põlvkonna. 

Seega - palju õnne, armas Mathias! 

Suur töö on tehtud, aga ... no see on kindlasti veelgi suurema töö ja pikema teekonna algus! 

P.s. igaks juhuks ütlen, et kõik lilled jõudsid õnnelikult koju ja vaasidesse (purkidesse jms)!  

***

Mina olen Heli Künnapas (44), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (17a, 15a, 13a, 11a ja 7a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 40 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Honda viskas mind saatest "Parem kui 99" välja ja saatis EMOsse

Nüüd siis said kõik soovijad vastuse küsimusele, mida minu käest juba mitu kuud olete küsinud: "Mis mu number on?" 

Loomulikult ei tahtnud keegi teada mu telefoninumbrit, sest see on guugeldades kõigile kättesaadav (aga kuna ma võõrastele numbritele ei vasta, siis tegelikult pole mõtet mulle helistada). Teada taheti ikka seda, mitmenda koha sain mängus "Parem kui 99". 

Kuidas mul läks varasemalt mängus "Parem kui 99", seda saad lugeda siit: 

• Kuidas läks mu esimene kuu mängus "Parem kui 99"? 
• Aprill mängus "Parem kui 99" sai samuti tehtud ja ... mina ikka mängus! 

Eelmisel pühapäeval sai aga selgeks, et minu number on 32. 

Jõuülesanded on mu lemmikud

Saate algul praalisin uuest ülesandest kuuldes rõõmsalt, et jõuülesanded on mu lemmikud. 

No kui oleksime näiteks pidanud telliskive sirgetel kätel hoidma, nagu ühe esimestes saadetes olnud ülesande puhul arvasin, siis viimaseks ma kindlasti poleks jäänud. Tookord pidime küll telliskivi peal hoopis vaid seisma. 

Ütlesin küll saates kohe ka seda, et ilmselt olen tugev olukorras naine vs naine, aga päris suurte meeste vastu ma ikka ei saa. 

Ja ... nii läkski. 

Lükka Hondat!

Meie järgmiseks ülesandeks sai siis lükata Honda CRV-d stuudio ühest otsast teise. Loogika oli lihtne - kaks autot, kaks võistkonda, kumma auto esimesena finišijoone ületab, see on võitnud. Järgmised jagatakse pooleks ja kõik jätkub, kuni on üks kaotaja.  

Meeskonnad moodustati nii võrdselt kui sellistes tingimustes on võimalik. Naised lugesid kaheks ja mehed lugesid ennast kaheks. Nii oli meeskondades vähemalt võrdselt mehi ja naisi.  

Mis mulle saatuslikuks sai?

Mõne lükkamise järel läks nii, et jäime 2:2. 

Selle lükkamise ajal sain mina "väikese vigastuse". 

Ma ei saanud algul ise kohe arugi, mis juhtus, sest midagi sellist pole minuga kunagi juhtunud. Järsku tegi säärelihas tohutult tugevad tuks-tuks ja nagu tõmbas kokku või ... jah, ma ei saanud arugi. Esimesel hetkel ei saanud ma isegi aru, kas peaksin autot edasi lükkama või kohe katkestama. Ma püüdsin kiirelt otsustada, kas mul on päriselt midagi viga või mitte.

No me igatahes kaotasime selle eelviimase lükkamise ja mina istusin maha. Kui ma ennast ei liigutanud, siis polnudki väga valus. Liigutades aga ... no ... püüdsin mitte liigutada. 

Üsna kiiresti sai aga selgeks, et tegelikult on mul ikka väga valus ... aga ma jätkuvalt ei saanud aru, et mis toimub. 

Hakkas siis ootamine ja minu sisemised läbirääkimised, et mis minust saab. Korraldajad küsisid ka, et mis ma edasi teen. Ma ei teadnud, sest ma ju jätkuvalt ei teadnud, mis mul viga on ja kuidas seda ravitakse ja kui tõsine see on. 

Mõne aja pärast aga lasin oma lihase elastiksidemega kokku tõmmata. Leppisime kokku, et seome hästi kõvasti, aga pärast võtame kohe ära, sest ... noh ... muidu veri ei saa liikuda .. et vaid ajutine lappimine. 

Kõndimine oli vaevaline, aga ... mida mul enam kaotada oli? Nii et kui juba liikusin, siis ütleksin, et jah, ma mängin edasi. 

Karenni viimased juhised

Olgem ausad - ma vaatasin neid telekast!

Mul oli valus ... ma püüdsin ennast igast otsast koos hoida ... ma oleks tahtnud nutta ja maha istuda ja üldse aru saada, et mis minuga toimub ... aga ... ma seisin hoopis auto taga ja valmistusin lükkama ... üksinda ... autot ... mehe vastu ... sest ma ise tahtsin. 

Seega ilmselt ma kuulsin ta sõnu ka kohapeal, aga kogu mu aju oli selle täitsa ära unustanud, et Karenn minuga seal lõpus rääkis ja mulle soovitusi jagas ... Praegu tagant järgi videost vaadates näen ka, et ma näen suht hullumeelne välja. Ja seda ägedam on, et olukorra lootutust arvestades võttis Karenn selle hetke, et ... püüda mulle selgeks teha, et tegelikult on kõik veel võimalik ... Ma küll siiani ei tea, kas ta tegelikult ise seda üldse uskus ...  

Nii et isegi kui ma aktiivselt seda kohta ei mäletanud, siis tegelikult tundsin seda toetust täiel määra. See tingimusteta ja küsimata toetuse jagamise kogemus oli minu jaoks kõige suurem kingitus, mille sealt saatest tegelikult sain. 

Ja kõigi ülejäänud osalejate oma ka. Sellest hetkest, kui ma ennast peale vigastust püsti ajasin, kuni stuudiost väljumiseni kuulsin korduvat aplausi, aga ka korduvaid vaikseid hetki, mis ühes või teises kohas näitasid toetust. Ja see luges. 

Ebaõiglane ülesanne? 

Jah, võib öelda, et lõpuks oli olukord ebavõrdne, aga ... no nii oli see ju selles mängus paljude ülesannetega. Kõigi lahkujate jaoks sai miski lõpuks saatuslikuks ning ... teised lihtsalt ei jäänud viimaseks. Mõnegi lahkuja puhul polnud tähtis, mida ta oskas või suutis, vaid lihtsalt ... teised olid paremad, kiiremad ... või ... ebaõnn. 

Kindlasti oli mul eeliseid mitmeski ülesandes. Näiteks olen käinud muusikakoolis ning oskasin seetõttu takte lugeda. Samuti olen koolis heegeldamist õppinud. Neid näited võiks veel tuua. 

Samas arvan, et sinna jäi ka naisi, kes üksinda seda autot üldse väga kaugele poleks liigutanud, nii et ... ebavõrdsus oli miski, millega sinna saatesse minnes ise ju nõustusimegi. 

EMOst diagnoos käes

Õhtul veetsin mõned tunnid siis ikkagi EMOs. Kabinetti sisenedes oli vestlus selline:

Arst: mis juhtus?

Mina: lükkasin autot.

Arst: ???

Mina: üksinda.

Arst: ???

Mina: saates. 

No diagnoosiks tuli igatahes säärelihase rebestus. Käsiti kargud otsida. Esimesed päevad voodirežiim. Külmakotid ja valuvaigistid. Taastumine minimaalselt 5 nädalat ... mul oli kahe nädala pärast vaja Jõhvi lugejatega kohtuma sõita ...

Reaalsuses läks tegelikult küll nii, et esimesed päevad veetsin küll pikali, kuid järgmistel hakkasin vaikselt liikuma. Karke ei vajanud. Tempo oli küll aeglane, aga olin elus. Mõned päevad saatsin lapsi trenni Boltiga, aga umbes nädala pärast juba sõitsin autoga. See oli vähem valus kui kõndida. 

No ja kui tahate ühe korra arvata, et mis autoga ma EMOst koju sõitsin, siis ... võin vihjeks öelda, et selles on sees ka lühend CRV. 

Kui mõnigi ütles väljakukkumise järel, et ühte või teist asja nüüd vihkab (no seda, mis ta mängust välja viis), siis ... mina võtan küll kõik Hinda CRVd hea meelega vastu. Mul pole siiani nende vastu mitte midagi ... no ... lihtsalt ütlen ... 

Kas olen ikka pikali?

Korduvalt saan praegu küsimusi, et kuidas ma ikka kõndida saan ja mis seis on. Need saated on lindistatud veebruaris, nii et tegelikult olen juba mitu kuud taastuda saanud. Jah, ikka on miski valesti või tervenemas, aga põhimõtteliselt on hästi. 

Ilmselt kõige keerulisem oligi tol ajal, et ma pidin kohati oma seisundit selgitama, sest see mõjutas mitmeid asju, mida pidin tegema, aga ... no ma ei saanud. See oli ju suur saladus, et mida me seal saates tegime. 

Minu saladus ja saatus on aga nüüd siis ka selles osas avalikud. 

Mida sellest saatest endaga kaasa võtsin? 

Nagu saatejuht Säm minu lahkumise tekstis luges, et "kindlasti said ka mõnusalt ainest oma järgmisteks kirjatükkideks", siis täpselt nii see ongi. 

Ühte suurt kogemust kasutasin juba romantilises lühiromaanis "Suvepäevad Naantalis" , mis juba mõne nädala pärast ilmub ja mida saab praegu ette tellida (sest jah, ma olen pärast mängu lõppemist juba kirjutanud ja kirjastanud raamatu). Ei, selles pole mitte mingit romantika kogemust, sest sellega me seal mängus ei tegelenud. See on mustrite muutmise kogemus. See, kuidas mitmete minevikusündmuste ülekirjutamiseks piisab ühest tugevast uuest kogemusest, mis näitab, et tegelikult saab teisiti ka.  

Nagu ütlesin oma lahkumissõnades, siis mul on käimas mitme võistlusmomente sisaldava raamatu kirjutamine ning nende teoste jaoks sain saatest ülimalt vajaliku kogemuse. Üks asi on ise välja mõelda, et kuidas võiks olla. Hoopis teine asi on seista, kuulda sireeni, hüpata tundmatut ülesannet täitma, konkureerida, seista viimaste seas, olla närvis ja rahulik samal ajal, väsida, ennast kokku võtta ... ja kõik need paljud muud asjad, mis sellises olukorras läbi tuleb teha. See kogemus tegi minust kindlasti parema kirjaniku.

Kõige olulisem on inimesed

Ükskõik, kuidas meie teed edasi lähevad ja kuidas ja kui palju suhtleme, siis ma tean, et neil päevadel sain pidada väga ägedaid ja sisukaid vestlusi ning tutvuda nii ägedate inimestega. See oli osa, milleks ma valmis ei olnud.  

Mul on päriselt meeles see emotsioon, mida tundsin pärast seda, kui Karenn minuga esimese inimesena seal esimesed sõnad rääkis. Mõtlesin: "Oot, me oleme täiesti võõrad inimesed! Kas me päriselt nüüd räägime teineteisega?" 

Siis ma veel ei teadnud, et jah, nii see käibki ja nii edasi lähebki. Paljude inimestega (ma pole küll kindel, kas kõigi sajaga üldse mõne sõna vahetasin, aga arvan, et enamikuga sai mingil määral kindlasti suheldud). 

Mõne aja pärast oli meil punt, kus olid peale minu ja Karenni veel Marten, Kent, Kaljo, Egerd ja Rauno. No nemad ka seisid koos. Mina lihtsalt käisin nende juures. Lahkudes pidid kõik nende vahelt läbi käima. Mina ka. Minu jaoks oli väga ... turvaline ... või ma ei oskagi kirjeldada ... igati hea tunne nö oma pundi vahelt saatest lahkuda.   

Aga teises kohas ringis hoidsid koos minuga hinge kinni veel Elina, Silver, Andres, Maiken ja teised. Mõned neist lahkusid enne mind ... mõned jäid sisse. 

Kui ma lõpuks olin oma viimased sõnad ka kaamerasse ära öelnud ja assistent, kes mind välja pidi saatma, kallistama tuli, hakkasin lihtsalt nutma. No ja kuna ma pikalt üldse koju ei saanud, sest ei suutnud välja mõelda, kuhu ma auto panen ja ... no mis mu´st saab, siis ... nutsin selle aja koridoris edasi. Ma olin lihtsalt niiiiii väsinud ja muidugi jala pärast mures ja mul oli valus ja ... lõpuks võisin siis ennast enam MITTE kokku võtta. See oli nii hea tunne.  No ja ... siis ma sain veel pool müslibatooni ka ... siis teadsin, et jään täitsa ellu. 

*** 

Ehk siis ... ma olen väga rahul, et mingil suvalisel öösel saate "Parem kui 99" reklaam mulle ette jäi, et ma kohe öösel ennast tutvustava video ära tegin ja saatsin ning et osalema pääsesin. See oli tõesti üks ülimalt lahe kogemus. 

Aga no saated pole veel läbi! Tee võitjani kestab veel mitu nädalat, nii et pühapäeviti kell 19:25 ikka TV3s. 

Ja mina ... panen kindlasti ühel hetkel saadud kogemuse mingis vormis mingisse raamatusse. See on see, mida ma teen ja kes ma olen. 

p.s. kõik fotod on kuvatõmmised TV3 17.mai 2026 saatest "Parem kui 99"! 

 ***

Mina olen Heli Künnapas (44), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (17a, 15a, 13a, 11a ja 7a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 40 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Miks sa enda raamatut juba valmis ei ole kirjutanud?

Mul võttis üsna kaua aega, enne kui sain aru, et mu ümber on palju inimesi, kes tegelikult unistavad oma esimese ... või ka järgmise raamatu kirjutamisest. Jah, see, et sa esimese raamatu valmis saad, ei ole garantii, et järgmine samuti kaante vahele jõuab. 

Mitukümmend aastat tagasi olin ise üks nende seast, kes unistas, et näen oma raamatut poelettidel. 

Ja ... tänaseks päevaks on mul neid seal 42. 

Tihti polegi küsimus selles, et kas sul on autorina midagi öelda, kas sa oskad kirjutada, kas tead teoreetilisi kirjutamise reegleid vms. Tihti on küsimuseks hoopis usk sellesse, et sa seda kõike oskad. 

See ongi koht, kus tuleb abiks selline ühiskirjutamise grupp, mida ma neljapäeval alustan. Olen mitmel korral varem ka selliseid gruppe juhtinud ning nende käigus on korduvalt välja tulnud, et kirjutamisega saavad osalejad ideaalselt ise hakkama. Tuge on vaja aga enda mõtlemise muutmises ning tee peal ees olevate takistuste vähendamises. 

EDIT: järgmine grupp alustab 29.juunil 2026 - täpsem info siin: Kirjuta koos Heliga 30 päeva oma raamatut! 

Kui sa usud, et sinus on raamat peidus ja tahaksid väga selle välja saada, siis see ongi piisav algus, et minu juhendatud grupiga liituda. 

Selle kuu aja jooksul suhtleme ühises FB grupis. See aitab ilusti järjel hoida ning igapäevaselt oma muredele ja küsimustele vastused saada. 

Online kohtumised toimuvad kord nädalas. Siis saame rääkida, mis seisus oled ja arutada veel mõtteid ja küsimusi, mis igapäevaselt on vastuseta jäänud. 

Sa ei pea selle kuu aja jooksul oma raamatut valmis saama. Grupiga liitudes aga võid kindel olla, et jõuad oma käsikirjaga kaugemale kui siiani oled jõudnud. Ja see ongi oluline! Ehk et igaüks võib töötada omas tempos. 

Kas sina oled valmis ja annad oma loole võimaluse?

Kui jah, siis vaata täpsemat infot ürituse lehelt "Kirjuta koos Heliga 30 päeva oma raamatut!" ning kirjuta oma osalemissoovist helikunnapas@gmail.com. 

Alustame juba neljapäeval, 14.mail, seega registreeru kohe!  

***

Mina olen Heli Künnapas (44), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (17a, 15a, 13a, 11a ja 7a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 40 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Aprill mängus "Parem kui 99" sai samuti tehtud ja ... mina ikka veel mängus!

Juba 2 kuud on saanud siin teie meelt lahutatud ning endale ja teistele närvikõdi pakutud. No ikka väljakukkumise äärel olles. Korduvalt. 

Märtsikuust saad lugeda siit: Kuidas läks mu esimene kuu mängus "Parem kui 99"?

Peaaegu 40 läinud

Aprilli alguseks olid peaaegu 40 osalejat juba koju läinud. See käis kuidagi märkamatult, sest lahkumised käisid ju ikka üks korraga. Ja seda pole ju palju. Aga kui mõtled, palju kokku on läinud, siis see number tundub juba suur.

Ringis seistes oli ruumi üha rohkem ... Samas hakkasin märkama inimesi, kes seni olid ehk märkamatuks jäänud. Samas on see ka normaalne, sest kui paned ikka 100 võõrast inimest ühte ruumi, siis päriselt ka ei jõua kõigiga kohe tuttavaks saada. 

Korduvalt peaaegu viimane

No mina suutsin muidugi taas korduvalt peaaegu viimane olla. 

Näiteks läks mul hiiglama kaua aega, et münt hoiupõrsast kätte saada. 

Kui saatejuht Säm esimestes saadetes oli muudkui mu vastaste poolt, siis nüüd ta rõõmustas ikka minu üle ka, sest ... no ma tema sõnul ju nii palju seal viimaste seas olnud, et loodetavasti hakkab mul paremini ka minema. 

Kommide kaalumise osas ma ei saanudki teada, kui ääre peal ma olin, aga ... välja läks see, kellega koos me peotäisi panime. Nimelt pidime tunde järgi kotti panema 1 kg komme. Ma panin temast igaks juhuks natuke rohkem. Ehk et ... väga õige see mu tulemus olla ei saanud. 

Kommid saime koju kaasa, aga ... neid ma enam ei näinud. Lapsed tegid puhta töö. Nii et liiga palju neid komme seal jah olla ei saanud. 

Kõige legendaarsem oli ilmselt aga jalgpall ehk palli tühja väravasse löömine. Ma proovisin igasugu nippe, mida kõik mulle targalt õpetasid (ma ise küsisin), aga ... lõpuks olime siis kolmekesi viimaste seas ja ... umbes siis sain ma aru, et mina löön küll mööda, aga ... Karenn lööb mööda samasse kohta, kuhu mina enne kogemata lõin ... mitu korda järjest ... 

Jah, ma oleksin ilmselt rohkem närvis olnud, kui oleksin seal üksi või kellegi teisega kahekesi olnud, aga ... Karenni strateegia, et: "Tuli üks inimene mängus hoida!" töötas väga hästi. No ja ma sain läbi. Ja kui mina sain palli sisse, siis oskas Karenn ka nagu imeväel täitsa keskele lüüa. 

Päkapikutamist ma oskan

Keerulised polnud ülesanded, mis vajasid varasemalt kodus harjutatud oskusi. No näiteks pimedas toas asju lõhkumata liikumist harjutavad kõik lapsevanemad ju igal aastal kogu detsembrikuu ... no päkapikke abistades. 

Bändiliikmete arvu arvates teadsin, et Trad Attackis on 3 liiget ning see mind ka mängus edasi aitas. 

Ma ei saa öelda, et matemaatika tekstülesanne oleks liiga lihtne olnud, aga ... samas polnud ka üleliia keeruline. Pigem oli tähelepanu küsimus. 

Ma arvutasin jah algul midagi valesti, aga ... no tehtud sain. 

Lõpuks oli see, et ma ei saanud aru, miks mu kood ei toimi, kuigi mulle öeldi, et on õige vastus, aga ... tuli välja, et ma sain küll õige vastuse, aga kui jõudsin aiani, mille küljes meie lukud kinni olid, siis selleks ajaks unustasin koodi ära ... kolmekohalise ... vähem kui 2 meetri jooksul ... Ütleme nii, et kohati tegid mängupinge ja väsimus ikka oma töö!

Ikka mängus!

Kokkuvõtlikult võiks öelda, et no ma olen ikka mängus! Ise ka ei usu, aga ... nii on! 

Raske uskuda, et nii palju erinevaid mänge on läbi tehtud. Ühelt poolt on jätkuvalt väga lõbus, aga samas on see ikkagi võistlus. Kui sireen käib, siis on pinge peal ja ... pingutadki! Vahet pole, kui lihtne või naljakas või veider see ülesanne tundub. 

Äge kogemus on olnud aga mõista, et kui palju asju on võimalik ja samas ... kui keerulised võivad lihtsad asjad olla, kui aeg jookseb ning kõrval on mitukümmend inimest, kes ka viimaseks jääda ei taha. 

Samal ajal on läbisaamine teiste saates osalejatega väga hea, nii et kogu aeg toetatakse teineteist. Ei ole mingit kaigaste kodaratesse loopimist! Igati vahva kogemus! 

Võistleme pühapäeviti TV3 eetris edasi! 

***

Mina olen Heli Künnapas (44), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (17a, 15a, 13a, 11a ja 7a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 40 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Kuidas läks mu esimene kuu mängus "Parem kui 99"?

No nüüdseks pole enam mingi saladus, et ma osalen mängus "Parem kui 99". Seda näeb pühapäeviti kell 19:25 "ikka Kolmes" (ehk siis TV3s). 

Esimene mäng oli eetris 1.märtsil, seega põhimõtteliselt on juba kuu aega seda telekarjääri peetud. 

Mis on "Parem kui 99"?

See on rahvusvahelisel formaadil põhinev mäng, kus alustavad 100 mängijat. Täidetakse igasuguseid ... nagu IGASUGUSEID ülesandeid. Igast mängust läheb välja viimane. Ehk et sa ei pea mängu võitma, ega üldse mitte hea olema, aga viimaseks ei tohi jääda.

Paljudes mängudes oli see, et sa ei pidanud isegi mitte normaalsel tasemel hakkama saama, aga keegi lihtsalt ebaõnnestus ja ... nii saidki edasi. 

Milles ma viimaseks jäin ... peaaegu?

No maitia ... ma hakkasin nagu esimesest saatest alates viimane olema. Siiani näen TV3 reklaamides kohta, kus ma 2.mängus ei jää viimaseks ... napilt. Ehk et pidime plekkpurgi 45-kraadise nurga all servale seisma saama. Et nagu ... mida??? Mu näol oli juba seal tuhat küsimärki. Et ... kuidas?

Jah, Silver selgitas mulle enne ülesannet seal ära, et milles asja mõte on. No, et sa pead osa vedelikku välja võtma ja seda peab seal piisavalt olema ja pead muudkui katsetama ja ... No ma tegingi siis nii, aga äkitselt oli kogu ruum rahvast tühi ja kõik olid lõpetanud ja ekraanide alla läinud ... no sinna, kuhu saavad need, kes on edasi saanud ... ja minul ikka ei midagi ... Minul ja ühel inimesel veel ... kaks viimast ...

Siis sain aru, et pean hakkama vedelikku hoopis tagasi kallama. Et mul on juba liiga vähe. Siis hüüdis keegi, et: "Lase tal paika veereda!" Seda ei hüütud mulle, aga ... mina lasin enda oma paika veereda ja ... see jäi!

Oi, ma pole elu sees vist nii õnnelik olnud! Ma ei tea, kas ma ka ühegi järgmise edasisaamise üle nii õnnelik olin ... Sel hetkel oli lihtsalt võimalus, et olen 2.inimene, kes mängust koju läheb ... Aga ei läinud! 

Lapsed ei jõudnud ka kodus teleka ees ära ahastada, et: "Emps, sa oleksid peaaegu esimesena välja langenud!"

Aga no sel hetkel sai selgeks, et mul pole õrna aimugi, kui pikk mu karjäär selles saates on, sest mu eelnevatest oskustest, teadmistest ja kogemustest liiga palju ei sõltu. 

Kas me räägime teineteisega?

Minu jaoks algasid üllatused mängus siis, kui esimese päeva hommikul järjekorras registreerumist ootasime. Järjekord ulatus koridori ühest otsast teise ... pika ... väga pika koridori. No ja seisin mina siis järjekorda ja ... minu selja taha seisnud mees ütles midagi sellist, et: "Noh, vaatame, mis siin siis saama hakkab!"

Ma oskan pikalt ja palju rääkida, kui ma esinen. Aga ... ma seisin seal ja mõtlesin, et oot, me oleme võõrad inimesed - kas me päriselt räägime teineteisega! Ja järgmiseks, et ma tahaks ka väga temaga edasi suhelda, aga ... ma ei oska midagi öelda. 

No aga tuli välja jah, et see on selline koht, kus me räägimegi võõraste inimestega, läheme kiirelt isiklikuks, oleme ausad, otsekohesed, saame kiiresti palju teada, küsime otsekoheseid ja päriselt olulisi küsimusi ja ... Noh, et teeme sõpruse kiirpsurdi - nagu tuleks kogu suhtlus ära teha mõne päeva jooksul, sest keegi ei tea, kas ja mis saab edasi. 

Ehk et ilmselt käitusime lindistuspäevadel kõik veidi teisiti kui tavapäraselt. See aitas väga kiirest paljude inimeste kohta palju teada saada, enda kohta palju õppida, saada toredaid kogemusi ning emotsioone ja ... see oli niiiiiii põnev! Ja tore! Ja südantsoojendav! 

Nimesiltideni jõudes sain selgeks, et minuga esimesena rääkinud mehe nimi on Karenn ja ... varsti sai selgeks, et ta pole viimane inimene, kellega ma seal palju-palju räägin ja koostööd teen jms.

Konkurentideta võistlus

Iga ülesanne algas prääksuva heliga. Nii, kui see käis, olime konkurendid, kuid ... tegelikult polnud kordagi tunnet, et omavahel võitleme, vaid ... pigem oli see nagu suvelaager, kus said uusi sõpru-tuttavaid ja oli tore ... kuigi ... eks pisaraid tuli ka ...

Ma ei tea, kuidas meie punt tekkis, aga ... mingil hetkel oli see olemas. Ma ei mäleta mitte ühtegi teist tutvumist peale Karenniga tutvumise, sest see kulges kuidagi sujuvalt. 

Mingi aja jooksul sai aga selgeks, et ringi eri osades on tekkinud pundid inimestest, kes teineteist rohkem toetavad ja pöialt hoiavad.

Kui ring jäi lahkujate võrra väiksemaks, saime kokku järgmiste inimestega, saime veel rohkemate olemasolust teada ja toetasime vahel ka järgmisi. 

No minu ekraanipisarad tulid eelmise pühapäeva ehk 29.märtsi saates, sest ... Marten läks välja. Meie pundist (ok, pundist ta välja ei läinud, aga meie omadest läks ta saatest välja. Pundis on ikka edasi.). 

Talle õpetasin ühel hetkel heegeldamist, tantsisime rumbat (jah, ma ei tea siiani, miks meie kaamerapoolsed käed on valesti, sest mina ju oleks pidanud seda teadma ... aga lõbus oli ikkagi) ja ... no nagu läbi pisarate seletasin, siis "mängude vahel me tegime pidevalt koos strateegiaid" (ja siis ma jagasin sotsiaalmeedias meie ühist vestlust sellest, kuidas laulude valimisel me tegime "lamba meetodit" ehk läksime kõigi teiste järgi, sest me ei teadnud ühtegi laulu ... vot, sellised strateegiad!).

Korduvalt viimane ... peaaegu!

See plekkpurk olnud üldse mu viimane tähetund. Ma olen siiani viimaste seas olnud ... korduvalt. 

Kõige pingevabam ja samas pingelisem neist oli minu jaoks ilmselt kivi-paber-käärid, kus olin viimase 5 seas. No ... seal ma teadsin reaalselt, et ma lihtsalt ei saa mitte midagi ise teha, et edasi saada. Ühelt poolt oli see täitsa jõuetu tunne ja samal ajal vaba - et tuleb, mis tuleb! 

No ja eks see selle mängu võlu oligi - kõigil oli mingites mängudes eeliseid ja mingites nõrkusi.

Viimaste seas seisin püsti ka nööri mõõtmise ülesandes, sest noh ... ma panin väääääga kõvasti mööda. 

Aga keegi ütles enne, et käe pikkus sõrmedest õlani on 1 meeter ... no nii ma mõõtsingi ... pärast tuli välja, et see on nii pikkadel meestel ja mina, kes ma olen 1,72 m pikk, oleks pigem võinud enda pikkuse järgi mõõta. 

Ma proovisin kusjuures seda ka, aga see enda pikkusega võrdlemine tuli nii erinev võrreldes selle numbriga, mis esialgu sain, seega ... ma ei uskunud seda. 

Noh, olgem ausad - see pingeline võistlusmoment teeb su ajuga midagi (ja siis ma ütlesin saatesse kandideerides, et mul on 5 last ja muud tegemised, mille tõttu igapäevane kiirreageeerimine ja kriisiolukordadega tegelemine on minu elu loomulik osa ...).  

Karjuda ma oskan

Kindlasti tundsin ennast turvaliselt karjumise ülesandes. Ma küll ei teadnud, et detsibellide mõõtmises annab kõrgem hääl tugevamaid tulemusi. Aga noh, mul tuli üle 120 ära ka nii, et väga kõrgeks ei läinud. Ma ei tea siiani, kas see oli kõige parem, aga üks parimate tulemuste seas kindlasti. 

Kartsin, et saatesse pannakse põhjenduseks sisse, et noh ... mul on 5 last ... aga tegelikult pandi ikka see, et ma olen aastaid laulukoorides laulnud ja õppinud oma häält kasutama. Lisaks olen ju ka koolis õpetajana töötanud ning käin järjepidevalt koolides õpilastega kohtumas ning neile oma raamatutest ja endast ja elust jms rääkimas. Ehk et ma kasutan oma häält töövahendina kogu aeg. 

Mul tuli meelde, kuidas mõnda aega tagasi pärast öist mitmetunnist Terminaatori kontserti küsitu mu käest hommikul, et kas ma kaasa ei laulnudki, sest kuidas mul hääl alles on. No ja mina siis tunnistasin, et röökisin ikka kõik need tunnid kaasa. Lihtsalt ... röökides ei tohi häälele haiget teha. Lihtne. 

Mul oli väga kahju vaadata neid, kes päriselt karjusid kõri peal nii, et pärast päriselt oligi kurk valus ... aga noh, eks seal oli teisigi ülesandeid, mille puhul võisid viga saada, kui sa ise õigeid võtteid ei kasutanud ... ja eks see on igas valdkonnas nii. Jällegi - mõnel on eeliseid ühes, mõnel teises valdkonnas! 

Täiesti turvaliselt tundsin ennast näiteks ka heegeldamise, igasuguse tasakaalustamise, paberi rebimise jms ülesannete puhul. Käed mul eriti ei värise ning kõik sõrmed töötavad. Ja see ise juba on sellises mängus ka eelis. Päriselt! 

Kiirem tagasiside?

Hmm, sain praegu aru, et oleks pidanud iga saate järel oma mõtted kirja panema. No neid ikka on ... 

Edaspidi teen nii ... kui suudan veel mõnes saates püsida. 

Praegu aga läheb mäng edasi ja järgmisel pühapäeval olen taas olemas! 

***

Jaga kommentaarides, kas oled mõnda "Parem kui 99" saadet vaadanud? Mis mõtted ja muljed on? 

Kas tahaksid ja julgeksid ise sellises saates osaleda? 

***

Mina olen Heli Künnapas (44), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (17a, 15a, 13a, 11a ja 7a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 40 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Kuidas möödus mu 44.eluaasta?

Täna sai siis 44 aastat elatud! Palju õnne mulle!  

Ühelt poolt on sünnipäevadega alati see, et no mida siin tähistada - ma ise päriselt ei panustanud kuidagi sellesse, et siin maailmas olemas olla. Teisalt - ma olen ikka väga palju panustanud sellesse, et olla täna siin ja selline, kes ma olen. Seega tähistamiseks on põhjust küll ja küll. 

Lisaks usun, et on tark aegajalt peatuda ja vaadata, mis on tehtud ning mõelda, kuidas edasi. 

Just sellepärast räägingi teile täna siin, et ...

... kuidas kulges mu 44.eluaasta ehk et millised olid minu jaoks kõige olulisemad teod, sündmused, juhtumid jms selle aja jooksul? 

Telemäng "Parem kui 99"

Mängu "Parem kui 99" lindistused algasid veebruaris, nii et see oli selle eluaasta üks viimaseid tegemisi, aga juba praegu tean, et see muutis minu elus nii palju kui ... ma poleks kunagi enne arvata osanud. 

Juba praeguseks tean, et sain sealt kogemusi, mis alustasid nii mitmeid uusi mustreid minu elus ning kirjutasid üle vanu asju, mida enda, teiste või maailma kohta arvasin. 

Sellised kogemused on midagi, mida sa ei oska küsida, ega ennustada. 

Need on kogemused, mida teised inimesed ja juhtumid ei anna sulle meelega või teadlikult, vaid ... need on lihtsalt õigete asjade kokkulangemised, kust tuleb osata võtta see, mis selles olemas on. 

Mina sain. 

Ja võtsin. 

Sellega muutus nii minu, kui mind ümbritsevate inimeste maailm. Sest nii see käibki. 

Sooloreis Berliini

Iga reis on mulle väga palju andnud. Iga uus koht avab minu jaoks uue tükikese maailmast. 

Berliini reis aga ... aitas hoopis sulgeda tükikese minu eelmisest maailmast. 

Ma polnud selleks valmis. 

Ma ei osanud seda oodata, ega küsida, aga ... see lihtsalt juhtus. 

Ju ma siis mingis mõttes ikkagi olin selleks ka juba valmis, aga ... no sellelt reisilt tõin ma lõpuks kaasa ka ühe raamatu - ehk et seal alustasin oma järgmise lühiromaani "Langenud müürid" kirjutamist. Selle raamatu eelmüük läks nüüd käima, kuid lugu jõuab lettidele ilmselt märtsikuu lõpus. 

Laenutushüvitise maksimummäär

Iga märk sellest, et mu teoseid loetakse ja need kellegi jaoks midagi tähendavad, on oluline. Laenutuste numbrid on üks numbriline tagasiside, mis ütleb, et mu teosed on inimesteni jõudnud. See on minu jaoks päriselt väga suur asi. Eriti, kuna olen seal nimekirja eesotsas olnud ikka juba aastaid. 

No ja minu enda lapsed saavad siis ka taas üllatuda, kuidas ma seal kuulsate kirjanikega ühes reas olen, sest ... no minu laste jaoks on jätkuvalt nii, et ma olen küll raamatuid kirjutanud, aga noh ... ma olen ju ... lihtsalt ema! 

Läbipõlemine

Ilmselt olen ma oma elus korduvalt läbipõlenud olnud. Eriti viimastel aastatel. Aga mul polnud aega seda tunnistada, sellele mõelda, ega oskust sellega tegeleda. 

Eelmisel suvel oli elus esimene kord, kui panin endale läbipõlemise diagnoosi ning hakkasin endaga kohe eriti armas olema. Nüüd olen läbipõlemise lähenemisele viitavaid märke teadlikumalt jälginud ja suudan ilmselt varem märgata, kui asjad hakkavad halvaks minema. 

Ma tean, et suurema osa ajast üksinda 5 last kasvatades ning kogu meie elu korraldades on mul keskmisest rohkem koormust, aga ... teadlikult tegutsedes on kõik võimalik. Märksõna ongi teadlikkus! 

5 põhikoolis käivat last

Sel eluaastal jõudsin selleni, et mu kõige noorem laps läks samuti kooli, nii et sel aastal on mul 5 põhikoolis käivat last. 

Suvise läbipõlemise ajal oli mu üheks suureks mureks, et kuidas suudan ühel õppeaastal 1.klassi alustanud lapse ning 9.klassi lõpetava lapse jaoks piisavalt olemas olla. 

Praeguseks tean, et see on olnud päris raske, aga ... tahaks loota, et tehtav. Tõehetk on küll mõne kuu pärast, kuid hetkel on õnnelikuks lõpuks lootust rohkem kui oli näiteks mõned kuud tagasi. 

Lastega elamuste jagamine

Mulle meeldib üksi olla. Mul on vaja rahu ja vaikust. 

Aga ... mulle gigamega meeldib lastega asju koos teha. Just selliseid, mis jäävad väljapoole minimaalset programmi ehk seda, mida tuleb nagu nii ära teha. Kõik see, mis on täiendav elukogemus ja elamused.

Jätkuvalt olen alati ise väga rahul, kui lastele selliseid elamusi pakkuda suudan. Samas olen nii uhke, et nad neid kasutada oskavad ja suudavad. See on samuti õppimise ning enesekontrolli ja paljude muude asjade kogum. Ehk et sulle võidakse ju midagi pakkuda, aga kui sa vastu võtta ei oska, siis pole sellest kasu, et sulle midagi antakse.  

Lastega sain jagada näiteks selliseid hetki:

- muusikalide vaatamine Londonis

- improteater Reigo Tammega

- reis Muumimaale (Soome)

- laste enda esimene kontsert Pärnu-Jaagupis

Viimane oli küll pigem kogemus, kus lapsed jagasid ja mina võtsin vastu, aga noh ... pingeline oli see minu jaoks ka lõpuni. Ilus ka. Väga ilus. 

Jagasin oma mõtteid avalikkusega

Usun jätkuvalt, et paljud mu elukogemused on olnud olulised sellepärast, et teised neist õppida saaks. Ja ma tean, et see nii töötab, sest tean ju, mida te mulle kirjutate ning kuidas mu jagamisi kommenteerite. Tean, et nendest on paljud (eriti naised!) julgustust ja toetust leidnud. Seda on alati hea kuulda, sest see teeb kõik mõttekamaks.

Sel eluaastal rääkisin oma tegemistest ja mõtetest sellistes kohtades: 

- Tiiu Õhturännakute podcastis rääkisin, kuidas ennast taas üles ehitada

- soovitasin eesti kirjanduse ühte olulist teost

- koos Kristiga rääkisime Äripäevas petuskeemi teemadel 

- Johanna esimesel koolipäeval käisime Vikerraadios 

Minu enda raamatud

Viimaseks, kuigi teistega ikka võrdselt oluline, on minu enda avaldatud raamatud. Viimase eluaasta jooksul jõudsid minu sulest lettidele "Uus algus" ja "September". 

Mulle on kõik mu teosed olulised ning mul on iga oma raamatu avaldamisega väike värin sees, sest päris keeruline on ikka, kui sinu sisemuses elanud ja kasvanud tekst läheb ... kõigini. Nagu igale poole. "Uus algus" oli aga teistest veelgi hirmsam, sest lisaks õpetlikule infole, on selles nii palju juttu mu enda kogemustest, et ... no see on päris isiklik. 

"September" aga jätkab Laineharja noorte lugusid ning see on hirmus, sest ma pole kunagi nii pikka omavahel seotud sarja kirjutanud, nii et ma ei tea ikka veel, kas saan hakkama. Aga mulle nii meeldivad need tegelased ja ... no mul on nendega palju plaane. Seega on ikka hirm, et kas suudan kõik lõpuni välja mängida. Aga ma tegutsen sellega edasi. 

Järgmiseks aastaks valmis! 

Nojah, ega ma saan aru, et ega keegi minu käest ei küsinud ja tee läheb edasi, kas olen valmis või mitte. Aga ma arvan, et olen ka. 

Head asjad muudkui juhtuvad. Üha tihemini. 

Toredad inimesed saabuvad. 

Head kogemused kogunevad. 

Jah, tõrvatilkasid on ikka ka, aga kuna teist poolt on üha rohkem, siis need tõrvatilgad lahustuvad ka kiiremini ja lihtsamini. 

Nii et ... jätkame teekonda! 

***

Mina olen Heli Künnapas (44), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (17a, 15a, 13a, 11a ja 7a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 40 raamatut. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.