Ma pole laisk, vaid ... läbipõlenud!

Mõned päevad tagasi oli siis nii, et öösel kell 5:02 kirjutasin oma päevikusse: "Ma pole laisk, vaid läbipõlenud!" - lause, mida ma enda kohta mitte kunagi varem pole kasutanud. 

Tänasel päeval saan muidugi aru, et tegelikult olen mõned korrad selle varemgi läbi teinud. Praegusest hullemini. Aga siis polnud mul oskust seda märgata, ega jõudu ning teadmist, et sellega tegeleda. 

Märgid olid pikalt olemas

Ei, sellisesse seisundisse ei jõuta üleöö. Ma olen palju oma teekonda jaganud ning on teada, et viimased aastad olen väga palju enda tervendamise ning paremasse kohta liigutamisega tegelenud. Sellegi poolest olen nüüd viimased päevad avastanud veelgi rohkem enda kohta just läbipõlemise võtmes, sest olen tagant järgi mõistnud märke, mis juba varem viitas, et ma sellesse kohta jõuan. 

Üks viimaseid asju oli näiteks, et maksin autoremondi arvet tasudes 100€ rohkem ning mul polnud üldse õrna aimu ka. No sest ... ma lihtsalt tegin ühel hetkel neid makseid ... 

Või see, et suutsin lõpuks 1.klassi minevale lapsele koolivormi tellida ... kuu aega pärast tähtaega ... aga no ma ei suutnud seda kirja lihtsalt varem lahtigi teha, kui alles nüüd. 

6-aastane aitas diagnoosi panna

Olgu, tegelikult polnud mu 6-aastasel kindlasti plaanis mulle selgeks teha, et mul midagi viga on, aga ... just tema sõnad olid viimased, mis kummitama jäid ning läbipõlemise mõisteni tõid. Nimelt mitu õhtut järjest käisime jalutamas ja ta hakkas mulle tühja koha pealt rääkima:

"Emme, tead, sul on ka vaja, et keegi sinu eest hoolitseks!" 

Ee ... no ma siis mõtlesin kohe vastuseid, et kuidas ma ju saan hakkama  ja ... me saame hakkama ja ... järgmisel õhtul rääkis ta sama juttu ning teadis ka detailselt, et kes ja kuidas seda tegema peaks, sest ta on näinud, millal ja kuidas ma õnnelik ja rahulik jms olen. 

Jõudsin ka selle probleemi endale tõstatada, et miks mu 6-aastane on võtnud peres täiskasvanu rolli ja arvab, et peab mulle ütlema, mida mul vaja on, aga ... siis öösel ... veel mitte magades ... kell 5:02 saingi aru, et kui ma luban need sõnad endani jõuda ja julgen tunnistada, siis ... ma olen ikka hirmus väsinud. Ammu juba. Pikemat aega juba.  

Diagnoos aitas

No ja siis ma läksin juba guugeldama, et mis asi see läbipõlemine ikkagi on, sest no mul pole seda ju olnud ja ... jõudsin koheselt Vaimse Tervise Keskuse lehele, kus kirjeldatule lihtsalt kaasa noogutasin. 

Ma päriselt ei püüa endale mingit viga külge otsida, aga ... no see hetk, kus ma tunnistasin, et see, mis minuga vääääga mitmete kuude jooksul on toimunud, on tõeline pikaajaline mitmekülgne kurnatus ... ma olen seda ju korduvalt ka mitmetes vestlustes ise sõnastanud ... lihtsalt ma ei mõelnud, et sellise pikaajalise kurnatuse tulemus ongi läbipõlemine. 

Hetkel, kui ma enda jaoks selle sõnastasin, sain aga endale häid asju tegema hakata ja nii on päriselt juba esimeste päevadega olemine hulga parem. 

Muidugi sellele enda pandud diagnoosile eelnes see, et tol ööl tõusin ma voodist üles (veel polnud magama jäänud) umbes kell 4:30 ja hakkasin üles kirjutama asju, millega ma augustis ja sealt edasi järgmisel kooliaastal peaks tegelema, aga mida ma kardan ja ... seda sai kokku 4 lehekülge (nt suurima lapse toetamine 9.klassis, noorima lapse harjutamine 1.klassi, lastele minimaalse elatise taotlemise kohtuasi riigikohtuni välja, nii et mu vastas on ilmselt hästimakstud advokaat vms ... jne) ja ... samal ajal sain aru, et ei ole tulnud veel seda hetke, kus ma tunneks, et olen korrakski puhata saanud ... 

Teekond algab

Päriselt on muidugi aga nii, et teekond alles algab. Kui ma nüüd tagant järgi mõtlen, kui pika aja jooksul siia jõudnud olen, siis tervenemiseks läheb muidugi aega.

Ma hakkasin mõnda aega tagasi järjest juba eemale astuma kohtadest, kus ma tundsin, et päriselt ma enam ei saa hakkama ning jõud ja mõistus ja energia ei käi olukorrast üle, sest ... ju ma olin valel ajal vales kohas, aga ... nüüd saan aru, et see oli lihtsalt mu keha ja vaimu enesekaitserefleks, mida ma ei osanud sõnastada. Ma lihtsalt tundsin, et see, mida ma annan, polnud vajalik, aga ... samal ajal ei saanud ma sama panust mujal kasutada. 

Tean, et läheb aega, sest no eelmist õppeaastat ma päriselt ei mäletagi. See stressitase ja ärevus, mis kogu aeg üleval oli, lihtsalt ... elas oma elu. Ma ootasin suvevaheaega päriselt sellepärast, et saaks hoogsalt töötama hakata. Ja siis tuli avarii ... ja ma olin umbes 3 nädalat suht töövõimetu. See tähendas, et ma kogusin päev otsa jõudu, et mõne sõna kaupa mingi vajalik e-mail vm vastus ära kirjutada, et asjad päriselt seisma ei jääks. Ehk et pinge oli veelgi suurem, sest kadunud oli viimanegi osake, mis kõike toimimas pidi hoidma - minu keha! 

Ja sel ajal ... hoolitsesin ma jah enda eest ikka ise ... sest ma polnud siiski piisavalt katki, et keegi teine seda tegema peaks ...

Kas see polegi uus algus?

Pärast raamatu "Uus algus" ilmumist on minu käest küsitud, et kas mu elus on siis päriselt praegusel ajal uus algus ja ... tänasel päeval võin öelda, et see on jätkuvalt nii. Juba see, et ma elus esimest korda võin tunnistada, et ma enam ei jõua ja PÄRISELT pean puhkama ning aja maha võtma ning oma eluvalikud üle vaatama ... mul pole elus varem olnud sellist kohta, kus ma suudaksin nii öelda. 

Mul on täna päriselt olemas tööriistad, mida enda peal kasutada. Paljud neist on just need samad, mida raamatus "Uus algus" jagan. See ei tähenda, et ma poleks neid kasutanud. Ikka olen. Lihtsalt asjad ja olud muutuvad ja nii tuleb ka tervendamise strateegiat muuta. 

Vaikuse aeg ...

Minu üheks muudatuseks peab olema sotsiaalmeedias vähem aktiivne olemine. Seega mõneks ajaks olen veidi vaiksem. 

Arvata võib aga, et siin blogis ilmselt hakkan rohkem kirjutama ning oma samme jagama. Lihtsalt sellepärast, et siin saan pikalt välja öelda selle, mida tahan ning ... ei jää teiste asju scrollima ... liiga kauaks. 

Jah, mu sotsiaalmeedia sein on toetav ning vaatan neid videoid just seepärast, et mul on vaja kuulda sõnumeid, mida seal jagatakse, aga ... no mul on nüüd ka neist rohkem vaikust vaja. Blogi kaudu jagamine on seega emotsionaalselt rahulikum. 

Samuti tean, et on nii palju teisigi, keda sellised teemad puudutavad ning ... jagamine on hoolimine, eks? Sellepärast kavatsen siin kohati ikkagi jagada seda, kuidas nüüd edasi läheb.  

Mul pole plaanis üksi olla, ega kogu suhtlusest tagasi tõmmata, aga ... ma pean lihtsalt päriselt tunnistama, et mul on vaja kontrollida kurnatust, stressi, ärevust, täitmata ootusi jms emotsioone ja kogemusi oma elus, sest ... minu eest on ka vaja hoolitseda (ja ma tunnen päriselt kogu kehaga, kui seda ütlen)! 

Selle asemel, et seda küsida või oodata, ma TEEN seda ... NÜÜD! 

***

Mina olen Heli Künnapas (43), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (16a, 14a, 12a, 11a ja 6a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.