Õppetund, mille sain 9 aastat hiljem lastega taas Powerpark lõbustuspargis olles

See nädal on siis selline, mil lõppude-lõppude-lõpuks jõudsin lastega taas Powerpark lõbustusparki. Viimati käisime siin 9 aastat tagasi ning sellest ajast alates on minu jaoks mingiks seletamatuks sooviks olnud, et ma tahan, et lapsed ka suuremana siia jõuaksid ning sellest kõigest teadlikumalt osa saaksid. 

Meie eelmisest retkest saad lugeda siit: Lõbus päev Powerpark lõbustuspargis. 

Jah, seekord oli palju asju teisiti. Esiteks see, et ma võimaldasin selle reisi meile lastega täitsa üksi, viisin selle ellu täitsa ise ning kõige väiksem laps oli seekord sama suur kui eelmisel korral oli kõige suurem. 

See tähendas, et lõbustuspargis veetsime selle retke jooksul tegelikult kaks päeva, sest ühest jäi lihtsalt väheks. 

Olen hulle kasvatanud?

Tänane päev oli siis selline, et pidin endalt korduvalt küsima - kes need lapsed selliseks kasvatas? No mu suuremad hullud lasid kõige hullemad atraktsioonid läbi nii, et pärast ainult naersid. Ühel hetkel leidsin ennast ühe sellise hullumeelse asja ehk Pitts Special´i järjekorras seismas, ümber mu vanemad pojad, kes mõlemad julgustasid, et saan hakkama ja julgen ja ...

Ei, ma ei julgenud, ma ei uskunud, et saan hakkama ning polnud mitte mingil juhul valmis selle peale minema ja ... ikkagi istusin mõne hetke pärast ühe soomlasest naise kõrval, kellega järjekorras tuttavaks saime ja kes sõitudel käis üksinda ... mu pojad turvameestena mõlemal pool meie kõrval. Mitte, et sellest mingit muud kasu oleks, kui et nad ütlesid, et keskel pidi vähem hirmus olema. 

Ok, ma teadsin, et järgmise asjana sõidutatakse meid 90-kraadise nurga all kõrgele-kõrgele, aga ... see, millise vabalangemisena allatulek ning kogu edasine keerlev sõit kulgeb, polnud mul õrna aimugi. Sellest varem alt vaadates aru ei saannud. 

Ja ... kui äge-tore-vahva see oli! Niii hirmus! Nii äge!

Kinni hoidis mind ainult see pulk, mis keha ette käib ja kogu ülakeha lihtsalt lendas muudkui seljatoe vastast lahti ja ... see oli nii hirmus ja tekitas elevust ja ... Tegelikult polnud sõidu ajal üldse aega mõelda. Emotsioonid olid aga laes. 

Hirm tekitab hirmusoovi?

Kas mul on midagi viga, kui selle hirmsa kogemuse järel ennast kohe seal kõrval järgmise sama hirmsa atraktsiooni ehk Junkeri järjekorras leidsin? No selle, mis on veel hirmsam? 

Fakt on see, et selle võõra soomlanna ning oma poegadega me ühe hirmsa sõidu lõpetamise järel kohe järgmise järjekorras olime. Ma küll püüdsin korraks kõrvale hiilida, aga ... väiksest kutsest piisas, et järgnesin teistele.  

Uuel sõidul seda kinnitusasja kinni pannes küsisin lapselt, et mida ma jalgadega peaks tegema ja kus neid hoidma. 

"Mina hoian maas," vastas pisipoeg. Ee ... minu jalgadest oli maa mõnekümne sentimeetri kaugusel. Minu jalad rippusid õhus. Tänasin last viisakalt hea nõuande eest ning ... siis läks sõit käima ja polnud üldse vahet, kus ma kavatsesin oma jalgu hoida, sest need lihtsalt kõlkusid seal ... nagu kogu mu ülejäänud ülakeha ka ... ja see oli niiiiii hirmus ... ja niiii vabastav!

Suurim õppetund

Ma arvasin tänase päeva algul, et olin hirmus julge, sest alustasin selle torniga, mis viib sind hirmus kõrgele ning siis langetab äkitselt alla. See oli minu jaoks juba kogu mu julguse piiride ületamine, mille üle hirmus õnnelik olin. 

Neid teist kahte hullumeelset asja ma ei planeerinudki. Lisaks läksime ühe lapsega veel Ameerika mägedele (neil on küll seal tegelikult mingi teine nimetus). See oli ka seal kuidagi eriti kiire, pikk ja äkiline. Ehk nauditav. 

Pärast kõiki neid hirmsaid sõite sain kinnitust õppetunnile: hirmsate asjade puhul tuleb ennast viia piirini, kus sul enam tagasiteed ei ole ning ... edasine kulgeb juba ise! 

Mõtlen siis selliseid hirmsaid asju, mida sa tegelikult teha tahaksid või peaksid. Praegu ma ei kujuta ette, kui oleksin ennast selle vabana kulgemise kogemusest ilma jätnud, mida need õhusõidud pakkusid. Isegi praegu sellele mõeldes aktiveeruvad mu kehas need mõnusad surinad, mis sõidu ajal ja selle järel olid. Samas ma tõesti isegi veel järjekorras seistes ei uskunud, et ma need sõidud kaasa teen. 

Lõbustuspark on ikka tõeliselt hea koht, kus saada mõnus tunne sellest, et teed midagi hirmsat, selle asemel, et selliseid emotsioone mujalt otsida. Ilmselgelt on lõbustusparkidel tulevikuski meie peres oluline koht. Eriti, kui elame nüüd elu, kus ise otsustame, mida oma ellu vajame. 

Ükskord oli nii:

Seekord oli nii:

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 13a, 11a, 10a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Tegelen Taanis sellega, et mitte maailma karta

Sügisel oli hetk, mil otsustasin oma elukorralduse restardis uue sammu astuda ning liituda nende inimestega, kes ostavad lennupileteid ja käivad aegajalt reisil. 

Paarkümmend aastat tagasi aasta aega USAs elamist ning kõik need grupiga Rootsi reisimised ei läinud sel hetkel arvesse.

Mul oli vaja ise endale reis korraldada ja üksinda reisida. 

Nii ostsingi kahed piletid: veebruaris Rooma ja juuliks Kopenhaagenisse. Tore oli muidugi see, et praeguse reisiga ma ei vaadanud, et Investeerimisfestival on samal nädalavahetusel, aga ... no miljoni euro pildi sain seal ka ikka ära teha. 

Eesmärgiks hotelli jõuda!

Veebruaris Rooma minnes oli mul reisil üks eesmärk - jõuda hotelli! See oleks tähendanud, et ostsin õigesti lennupiletid, sain läbi turvakontrollist, lend õnnestus, leidsin transpordi lennujaamast hotelli, leidsin hotelli üles ning hotellis oli päriselt minu nimele broneering.

See õnnestus!

No ja sellele lisaks õnnestus muidugi saada unustamatu elamus linnast ning suur huvi  roomlaste vastu.

"Sa ei karda maailma!"

Taani reisist rääkides küsiti mult, et mida siia tegema tulen.

"Niisama olema," vastasin. 

Järgmine plaanitu reis. Tund enne lendu Tallinna lennujaamas. Majutuskoha asukohta guugeldasin Kopenhaagenisse jõudes, kohalikke vaatamisväärsusi hakkasin hotellis guugeldama ...

Reisi eesmärgist sain aga aru, kui esimese päeva õhtul ühe kuju juures Filipiinidelt pärit, kuid nüüd Taanis elav vanahärra minuga (taani keeles) rääkima tuli. 

Mõne lause järel (edasi läks vestlus ikka inglise keeles) küsis ta, et kas reisin üksinda. Kinnitasin, et jah.

"Seega järelikult sa ei karda maailma!" vastas ta.

Nanosekundi jooksul käisid silme eest läbi kõik hirmud, mida üksinda reisides olen kartnud ja ... äkitselt taipasin, et neid hirme on eelmise korraga võrreldes ikka hulga vähem.

"Sellega ma siin tegelengi," vastasin. 

Vanahärra lahkus, kuid minu reis läks edasi hulga teadlikumalt. Imeline, kuidas suurimad taipamised võivad tulla võhivõõralt ...

Ja samas on kindel, et sellised järgmisele tasandile aitavad abilised ilmuvad siis, kui selleks valmis oled.

Jätkan hirmudest vabanemist kartmise ja kogemise teel ning püüan ikka kõik abilised vastu võtta.

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 13a, 11a, 10a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Vaata siit, kuidas näeb välja pilt miljonist

Täna siis selline rõõmustav teade, et ma saan sulle siin näidata miljoni euro suurust netoväärtust.

Pilt on selline: 

Ehk et see, mis Rahakratil on puudu, see on minul nüüd olemas. Nii et kokku on miljon käes. Nojah, Rahakrati panus sellesse on küll 963 000 eurot, aga ... no nagu ta ise Investeerimisfestivalil ütles - räägime sellest osast, mis on olemas, mitte sellest, mis on puudu. 

Nimelt oli minu jaoks eile siis selline päev, et sain müüdud oma Pärnu korteri, mida juba veebruarist alates müüsin. Ikka selleks, et oma elukorralduse restardiga edasi minna, vanast lahti lasta ning kõik vajalikud muudatused ära teha. 

Pärnu korter oli mu netoväärtuse arvutamise tabelis kogu aeg muidugi olemas, aga reaalse summa saad ikkagi lõpuks teada siis, kui notaris on allkirjad all. Eile oli see päev, kui need allkirjad lepingule alla said. 

Investeerimisportfelli ümberkorraldused

Nüüd on minu jaoks käes üliäge aeg, mil saan investeerimisportfelli ümber korraldada. 

Investeerimise kohta hakkasin rohkem uurima umbes kolm aastat tagasi hetkel, kui olin umbes kuu aega üksinda 5 lapsega elanud. Siis hakkasin vaikselt Balti börsilt aktsiaid noppima ning tegin ära 3.samba. 

Nüüdseks olen umbes 1,5 aastat Äripäevas õhtuseid börsiuudiseid vahendanud ning teistel investeerimisüritustel ajakirjanikuna osalenud. See on näpud veelgi rohkem sügelema pannud. See tähendab, et Interactive Brokers konto on üks esimesi asju, mis nüüd tehtud saab. Muidugi suurendan ka panust Balti börsi ning kinnisvaraturule naasen juba firma kaudu.

Rahakratiga koos on pildil miljon

No ja nii ongi tänane seis selline, et kui seisan pildil koos Rahakratiga, siis vaatab sealt vastu netoväärtusena miljon eurot. Tegelikult isegi rohkem. Jah, ma ei ole hetkel selles kohas, et saaksin täpselt oma netoväärtust jagada, sest ... no elukorralduse restart alles käib. 

Minu jaoks on aga Rahakratt sel teekonnal olnud üks nendest, kes on kõvasti motiveerinud, kuna on jaganud oma samme nullist peaaegu miljonini. Tema blogi ja muidu tegemisi jälgides on päriselt tunne, et see on kõigile võimalik. 

Tänu tema blogist loetule jagasin mõnda aega näiteks seda, et mitu lisasissetuletuallikat mul on.

Lisasissetulekutest rääkisin hiljuti ka Kristi Saare juhitud Lisatulu podcastis. 

Kõige parem on muidugi see, et Rahakrati abil olen oma teismelisi (poisse) saanud rahatargemaks, sest kui tema ülesastumisi vaatavad/kuulavad poisid alati huvitatult. Kui sa veel kuulanud pole, siis alustuseks otsi näiteks Youtube´st ning võid tunde kuulata ja motiveeruda. 

Ajalooline päev

Eilne oligi minu jaoks ajalooline päev, sest kuigi ostsin oma korteri 18 aastat tagasi, siis on see esimene kinnisvara, mille olen müünud. See "eriline esimene" kogemus, mis näitab, et see on võimalik, see on ka minu jaoks tehtav. 

No ja sinna otsa sõitsingi siis peale notarit Investeerimisfestivalile. Ilmselt see oli ka põhjus, miks eelmiste kordade salajase kaugelt piilumise asemel julgesin seekord Rahakratile oma fännipildi sooviga läheneda. 

Tänu sellele julgele liigutusele saategi nüüd seda miljonilist pilti vaadata. 

Aga täna ... praegu ... on minu vaade juba hoopis selline (ei, korteri raha ei ole veel laekunud):

Investeerimisfestivalil pole ma praegu enam seepärast, et sügisel lennupileteid ostes vaatasin, millistel suvenädalatel mu lapsed on isa juures, mitte seda, millal on festival. Aga no jälgin vähemalt Äripäeva lehelt, et mida räägiti.

Nii et jätkub töö, et saaksin endast üksinda selle miljon eurot väärt pildi teha. 

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 13a, 11a, 10a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Päriselt? Kas ma sellist uut elu siis tahtsingi?

Sel nädalal on olnud suurte taipamiste aeg. 

Täna aga vaatasin kalendrisse, läksin seejärel jalutama ning küsisin endalt: 

"Päriselt? Kas ma sellist uut elu siis tahtsingi?" 

Asi nimelt selles, et kalendrist vaatas vastu: 

- korteri müügieelne tühjendamine

- notar

- Terminaatori kontsert

- Investeerimisfestival

- Kopenhaageni reis 

- raamatu käsikirja lõplik ülevaatus ja toimetajale saatmine

Need kõik ühekaupa oleksid üligigamega vahvad, aga ... mul seisavad nad praegu nelja päeva peal. 

Alles see oli, kui rõõmustasin, kuna sain maksimummääras laenutushüvitist, kuid siia otsa kohe kõik need asjad ...

JA ma planeerin koos lastega ühist perereisi. 

JA mul on endale veel vähemalt üks reis juba korraldatud. Selline, mida olen ammu teha tahtnud. 

Jätkame samas vaimus! 

Ning ei, pole näha, et see oleks ühekordne selline nädal. Mul on kalendris suve jooksul veel sarnaseid nädalaid kirjas. Ja see on äge. Ja see on uus. Aga ... ma kavatsen küll sellega ära harjuda. 

Eks minu jaoks ongi suurim küsimus, et kuidas nendes uutes oludes püsida ja siit edasi liikuda. Väga kaua on asjad ühtmoodi olnud ning uus olukord nõuab täiesti uut mõtteviisi ning käitumisi. 

Pärast korterimüüki korraldan ka oma investeerimisportfelli ümber. Ühelt poolt tahaksin teiega oma mõtteid ja liigutusi jagada ... teisalt elan aga jätkuvalt ajastus, kus "kõike, mida te kirjutate, võidakse JA KASUTATAKSE teie vastu nii kohtus kui sotsiaalmeedias". See tõmbab neid jagamisi veidi tagasi. Aga no ma mõtlen veel ...

Igatahes ... ma püüan nüüd ilma kurtmata selle nädalaga hakkama saada ning nädala lõpuks täitsa uuele ja tundmatule kaldale jõuda. Ja seal on hea. Ma tean juba ette. 

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 13a, 11a, 10a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Sain kirjanikupalgaks 7328 eurot! Aitäh 7690 inimest!

Kirjanikupalgad on kirjanike pangakontodele laekunud. Olgu - tegemist ikkagi laenutushüvitisega, kuid sisuliselt on tegemist töötasuga selle eest, mida kirjanikuna teeme, seega minu jaoks tundub õiglasem seda kirjanikupalgaks kutsuda. 

Mina olin teisipäeval bussiga teel järjekordselt inspiratsiooniretkelt kodu poole, kui lugesin bussis uudist, et "Laenutushüvitise maksimummäära teenis tänavu 31 autorit." Kujutate ette seda tunnet, kui enda nime ka nende 31 seast leidsin .... Jah, ma hõiskasin rõõmust alles siis, kui koduuksest sisse sain. Bussis vaid naeratasin totakalt. 

Miks nii ootamatu? 

Loomulikult ma lootsin taaskord seal eesotsas olla, sest 15 laenutatuma autori seas olen juba aastaid olnud. 

Teatavasti on aga viimased aastad mu elust võtnud lahutamise ja elukorralduse muutmisega seotud teemad, nii et viimase kahe aasta jooksul on mul ilmunud vaid 3 uut raamatut: 

- noorteraamatu "Mälestusteta suvi" 2.osa

- Terminaatori lauludel põhinev romantiline lühiromaan "Sõbrad nii ei tee"

- vaimset vägivalda sisaldavast suhtest lahkumist puudutav romantiline lühiromaan "See ei ole sina!" 

Nii oligi ikkagi üllatus, et sellise langenud kirjutamise tempo juures laenutasite te mu raamatuid ikkagi 7690 korda, mis tähendab, et olen üks nendest, kes saab laenutushüvitise maksimummäära! Suuuuur tänu! 

Võitlused tõid tulemuse

Nii armas on järjest kuulda kirjanike tänu selle eest, et sel aastal on summad hoopis midagi muud. Jah, see oli alles 2 aastat tagasi, kui ma 1712 euro saamise pärast kurvastasin. 

Seejärel võtsime pundi kokku ja alustasime retke autorite õiglase tasustamise eest.  Näiteks küsisime kultuuriministri käest laenutushüvitise suurendamist. Nende kahe aasta jooksul on selles laenutushüvitise suurendamise teemas osalenud paljud inimesed, kuid tulemused on jah tänasel päeval autorite pangakontodel näha. 

Minu enda arvutused on näiteks sellised: 

Minu raamatute laenutused ja laekumised:

2012a laenutuste arv 1097, hüvitis 93,54€ (ühe laenutuse eest 0,085€)
2013a laenutuste arv 2664, hüvitis 252,66€ (ühe laenutuse eest 0,094€)
2014a laenutuste arv 3445, hüvitis 290,68€ (ühe laenutuse eest  0,08€)
2015a laenutuste arv 5492, hüvitis 583,63€ (ühe laenutuse eest 0,1€)
2016a laenutuste arv 3809, hüvitis 491.33€ (ühe laenutuse eest 0,12€)
2017a laenutuste arv 9585, hüvitis 1295.82€ (ühe laenutuse eest 0,13€)
2018a laenutuste arv 9313, hüvitis 1320.19€ (ühe laenutuse eest 0,14€)
2019a laenutuste arv 6226, hüvitis 1311.08€ (ühe laenutuse eest 0,21€)
2020a laenutuste arv 2386, hüvitis 923.27€ (ühe laenutuse eest 0,38€)
2021a laenutuste arv 13865, hüvitis 1712.43€ (ühe laenutuse eest 0,12€)
2022a laenutuste arv 8933, hüvitis 4561,04€ (ühe laenutuse eest 0,51€)
2023a laenutuste arv 7690, hüvitis 7328€ (ühe laenutuse eest 0,95€)
(summad on bruto, seega maksud lähevad siit veel maha)

Jah, ma olen samuti ülitänulik kõigile, kes laenutushüvitise suurendamise teemaga on tegelenud, sest praegu on see tõesti tuntav osa töötasust, mis tekitab tunde, et minu teoseid on päriselt vaja. 

Milliseid unistusi nüüd täidan? 

Ajakirjanik küsis, et milliseid unistusi ma selle summa eest nüüd täidan. Eile täitsin päriselt ühe unistuse, mille puhul alles pärast sain aru, kui kaua see mul hinges oli ja et kui väga seda tahtsin. 

Nimelt läksid lapsed noorkotkaste ja kodutütarde laagrisse. Seega astusin koos nendega poodi  ja ostsin: 

- 4 magamiskotti

- 4 lebomatti

- 4 pealampi (punase valgusega, et öösel kaarti lugeda)

- 4 komplekti sööginõusid (metsa omasid)

- kompassi

- mitu sääsetõrjevahendit

- ...  

Jaa, ma sain riigikaitse soodukat, aga ... no ikkagi oli korralik summa. Ja ma maksin selle lihtsalt ära. Ja ma ei sure selle kätte. Ja me ei pea koju jäänud 5sega mitu päeva nälgima ja ... no igatahes oli ülimega tunne lihtsalt osta lastele ära asjad, mida nad ehk kasutavad vaid mõne korra aastas ning mitte üldse sellepärast muretseda. 

Ei, see laenutushüvitis ei ole suurim osa minu sissetulekutest, aga viimased 3 lahutamisele kulunud aastat on olnud aeg, mil on tulnud leida viisid ja võimalused, kuidas lastega rahaliselt üksinda hakkama saada ning 5 lapse kasvatamise kõrvalt päriselt järjepidevalt töötada (jah, vaidluste vältimiseks olgu öeldud 3 aastat elatise pärast kohtuskäimist tõi kaasa 5 lapse igakuiseks elatiseks 550 eurot, nii et see summa tuleb minu teenitule lisaks). Sellegi poolest aitab see summa aga suure sammu edasi liikuda ning ühest järjekordsest mäekünkast üle saada. Tegelikult olen enda asjad praeguseks päris hästi käima saanud ning hingan päris kergendatult, aga ... tänu sellisele laenutushüvitisele hingan veelgi kergemalt. 

Olulisim hingamist kergendav fakt on aga ilmselt ikkagi see, et selline laenutuste arv ning selle eest saadav tasu näitavad, et valitud tee on õige olnud ning ma päriselt suudan lapsi kasvatada, olles kirjanik, ajakirjanik ja kirjastaja. 

Elueesmärk täidetud?

Paar aastat tagasi Kristi Saarega minu elueesmärke arutades kirjutasin üles, et üks minu eesmärk on Eesti laenutatuimaks kirjanikuks saada. Kristi ütles, et seda pole mõtet kirja panna, sest kui nii jätkan, juhtub see nagunii. No mina jätsin selle kirja just sellepärast, et see juhtub nagunii ja siis on vähemalt üks mu elueesmärk täide läinud. See annab kogemuse, et järelikult suudan ka oma ülejäänud elueesmärgid täita. 

Jah, laenutuskordade järgi ma esikohal pole, kuid laenutushüvitise maksimummäära saajate seas olen esimest korda, seega ... alustuseks kõlbab ka see maksimum. Eks laenutuskordade arvu püüame käesoleval aastal (mille eest laenutushüvitis makstakse välja täpselt aasta pärast). 

Kirjanikud said taas tasuta raha?

Mõnegi inimese arvates saime taas raha niisama, mitte millegi eest. Kordan - laenutushüvitis on tasu selle eest, et inimesed saavad meie teoseid raamatukogudest tasuta kasutada.

Kui keegi tahab samuti "tasuta raha" saada, siis tuleb:

- kirjutada (vähemalt üks!) raamat

- kirjutada raamat, mida inimesed päriselt lugeda rahaksid

- teha nii, et lugejad teaksid, et sina ja su raamatud olemas olete

- aidata kaasa sellele, et riik (kultuuriminister! Kultuurikomisjoni liikmed! Jne) teaksid, et raamatulaenutuste valdkond on alarahastatud.

Tõesti - tuhandete lugejateni jõudmiseks muud nippi ei olegi ... või siis ... on see ikkagi mitme aasta töö. Nii kirjutamise, oma raamatute tutvustamise kui ka laenutushüvitise suurendamise osas. 

Raha kasutame ära!

Ma olen nii tänulik kõigile, kes mulle lastega seotud arvetega armuaega andsid. 

Samas olen tänulik ka neile, kes seda ei teinud ning kes minuga maksmata asjade pärast sõdisid. Enamasti sain kokkulepped inimestega, kellele tuli suuremaid summasid maksta ning väiksemate summade puhul olid mitmed ülisuured probleemid. 

Nii et need sõdimised olid väga hea õppetund, kui palju mõistmist/mõistmatust tegelikult maailmas olla võib. Paljusid ei huvita su lugu üldse, nii et ... nii õpidki hakkama saama ja mitte kurtma. 

Nagu ajakirjanikule ütlesin, siis lapsed saavad sellest rahast ühe mitmepäevase retke Soome lõbustusparki. Nad on tõesti minuga koos palju pingutanud, kombineerinud ja mind uskunud ja usaldanud, kui olen rääkinud, et ühel päeval jõuame tänasesse päeva.

Täna on mu pangakontol mõistlikus suuruses laenutushüvitis, sel aastal ilmunud 2 uut raamatut, üks uus raamat kujundamisel, mitu käsikirja lõpetamisel ning kirjas notari aeg tehingule, mis aitab mu investeerimisportfelli ümber korraldada ning samas lahendada kõik muud rahalised "sabad", mis viimase 3 lahutamisele läinud aasta jooksul on tekkinud.

Me ... saime ... hakkama!

Samal teemal olen varem kirjutanud nii:

12.10.2022 Millise Kultuuriministeeriumist saadud äriplaaniga nüüd oma kirjastuse haljale oksale saaksin aidata?  

25.08.2022 Kirjanikud küsisid kultuuriministrilt tasuta raamatulaenutuste jätkumist

26.07.2022 Mis põhjusel ma 1712€ laenutushüvitise saamise pärast kurvastada julgen?

1.12.2021 Kas kirjutamine on päriselt töö ja kuidas saaksid otsustada, kellele kirjanikupalka määrata?

15.06.2019 Päästa (maa)raamatukogud seda külastades!

6.07.2018 Piilu kirjaniku rahakotti ehk minu 9585 tänu 

5.07.2016 Heli Künnapas - Eesti laenutatud autoritest 24.kohal

5.07.2015 Autorid said hüvitatud

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 13a, 11a, 10a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Miks ma laste suvelaagrite tõttu vangi lähen?

Viimased nädalad oleme koos lastega püüdnud mõista, et kui väga nad suvel ikka laagritesse minna tahavad ja kas oleme üheskoos nõus, et ma selle eest vangi lähen, kui nemad laagrisse lähevad. 

Ehk siis jah, veel üks postitus lahutamise teemal. 

Suvelaagrid valel ajal

Probleemiks siis see, et suhtluskorra järgi on meil jagatud, et lapsed on isaga paaritute nädalate nädalavahetused ja nii on nad seal ka suvel paaritutel nädalatel algava nädala jooksul. 

Suvel kehtib lastel nädal-nädal süsteem. See tähendab, et mitmedki laste laagrid on ka nö isa ajal. Ütlen kohe, et neid on ka minu ajal. 

Veider asi on lihtsalt see, et laagrite ajad ... olid paika pandud ... teiste inimeste poolt. Meie graafikut arvestamata. 

Kuna meie laste osas on minul laste hariduse ja huvihariduse osas ainuotsustusõigus, siis ... teise poole tõlgendus on, et kogu huviharidus peab nö minu ajal toimuma. Mu tagasihoidlik arvamus, et laagrites on veel lapsi ja õpetajaid ja laagrid pannakse paika teiste inimeste poolt, ei loe. Sealne seisukoht on, et mina olen lastele laagrid meelega tema ajale korraldanud, et suhtlemist takistada. 

Lapsed on samades laagrites käinud aga tegelikult juba vähemalt 7-8 aastat ... Jah, lisandunud on mõned laagrid, mida enne polnud, sest näiteks neljas laps polnud siiani veel nii vana, et laagrites käia. Nii et nüüd on ka temal mõned laagrid kirjas. 

Probleem läheb kohtutäiturile

Laagriteteemalised arutelud on jõudnud selleni, et ma olen korduvalt saanud teate, et kui lapsed nö isa ajal laagrisse saadan, siis läheb asi kohtutäituri kätte. See tähendab, et kohtutäitur saab mulle algul määrata trahvi suhtluskorra rikkumise eest ning järgmiseks aresti. Ehk et ma lähen vangi, kui lapsed laagrisse luban. 

Arutasime lastega. Mõtlesime. Lapsed kordasid, et nad tahavad minna. Kordan - nad on suuremas osas neist laagritest aastaid käinud, paljud on pillilaagrid, mis on muusika süvaõppe puhul olulised, et lastel ka suvel tase säiliks (eriti, kuna isa juurde neid pillidega ei oodata!). 

Nii jäigi lastega jutt, et nad ütlevad siis ise kohtunikule, kohtutäiturile või kes iganes suvatseb nende arvamust küsida, et nad päriselt ise tahavad laagritesse minna. Tore - saime selle küsimuse raskuskeskme lastele tõsta ... tegelikult ei ole ok, eks ole?!?

Hirm elatise pärast

Üheks teemaks on kindlasti elatis, sest teatavasti kohus otsustas, et kehtiva suhtluskorra järgi peaksid lapsed aasta jooksul isa juures olema 96 ööpäeva ning seega maksab isa elatist 550 eurot kuus. 

Kui päevade arv väheneb, siis elatis peaks olema suurem. Sel aastal jääb praeguse seisuga küll 14 päeva puudu, aga ... no see on eraldi teema. 

Laagrite osas seega oligi suureks mureks, et need ei vähendaks isaga koosoldud aega ka paberil. 

Lubasin pühalikult, et kõik minu valitud, lastega kokkulepitud, minu poolt makstud, minu transporditud laagrid lähevad kirja isa ajana, kui suhtluskorra järgi peaks kirjas olema, et see on "isa aeg". 

Tänase päevaga on mul jätkuvalt postkastis kiri, mis kinnitab, et lapsed ei tohi laagrisse minna ja kui saadan, siis minuga tegeleb kohtutäitur. 

Tasuta õigusabi on olemas

Tänase meelerahu tõi aga Litigante Õigusbüroo. Nimelt on Katrin Kiisk vaieldamatult minu jaoks Eesti üks parimaid pereõigusele spetsialiseerunud juriste. Tema tegevuse kohta leiad kindlasti infot ka ise.  

Tänasel päeval on ta oma tegevusele lisanud ülimalt tänuväärse liigutuse ja jagab pereõiguse teemal mõtteid ka sotsiaalmeedias. Tema tegevust saad Instagramis jälgida Litigantelaw kontolt.

Aegajalt teeb ta seal küsimuste kastikesi. Seal on järjest sellised küsimused ja vastused, mida te ka minu käest küsite, nii et tean, et minu jälgijate seas on palju neid, kellel sealsest infost kasu oleks. 

Mina aga sain ka ma oma laagri teema sinna postitada ja sain sellele ka vastuse. Tema hinnangul pole lastel "isa aega" ja "ema aega", vaid lapse elu on tervik. 

"Lahuselaval vanemal ei saa olla eeldust, et "tema suhtluskorra" ajal ei teki lapsele kunagi mitte ühtegi kohustust ega üritust." 

Lisame siis selle, et haridusega seotud üritused ja kohustused on meil tegelikult kohtuotsuses ka olemas ehk et need on lastel õigus ikka esmajärjekorras ära teha. 

"Mina saadaksin lapsed südamerahus laagrisse ja pakuksin teisele vanemale, et kui tema ja laste suhtlemissagedusse jääb selle tõttu väga suur auk, siis võiks alternatiivina mõnda lisapäeva mujale ajale pakkuda." 

Nädalate (ja kooliajal ka nädalavahetuste) vahetamist olen laste isale korduvalt pakkunud, aga kahjuks on temal selline elukorraldus ja töö (see, mis ei võimalda minimaalset elatist tasuda), et pole võimalik ei nädalavahetusi ega nädalaid vahetada. Kõik on paigas ja korraldatud selle suhtluskorra järgi, mis kohtus sai paika pandud. Nii et tema hinnangul ikkagi laagrid peaksid oma aegu muutma ... 

Üks mure laualt maas

Laagritega seotud mure oligi ilmselt üks viimaseid, mis mul siin lastekasvatusega seoses oli. Tänu Litigantelaw vastusele on mul aga selles osas ka nüüd süda rahul ja tean, et lapsed saavad suvel ikkagi uusi kogemusi ja mälestusi, mida soovivad. 

Üks mõtlemapanev mõte Katrini vastusest on ka, et:

"Vaidlevate vanemate lastele, kes niigi on suurte pingete keskel, võib see trenn olla viimane õlekõrs, mis veel mingitki turvalist pidepunkti pakub."  

Nii tundub, et äkki ma ikkagi ei lähegi siis vangi. See ei välista küll seda, et ma kohtutäituri ja ma-ei-tea-kellega-veel pean neid asju ajama ja laste õigusti tõestama, kulutama sellele oma tööaja, mille jooksul võiksin lastele söögiraha teenida, aga ... vähemalt on lootust, et ei pea neile vanglast raha teenima (kuigi ühes seltskonnas juba arutasime, et vangla oleks ju tasuta toitlustusega, nii et pigem peaksin rahulikult sinna minema ja küsima, et kas lapsed võiksid ka näiteks nädalakese koos minuga arestis olla ja olekski vaja nädala jagu vähem söögiraha teenida). 

Kas ma peaksin siin blogis naeru- ja nutunägusid kasutama hakkama, et kõik aru saaksid, milline lause on irooniline, sarkastiline, naljana mõeldud? Või saate mõistlike inimestena ise ka aru? 

Nüüd siis saan oma aju ja emotsioonid järgmisele teemale suunata ning lapsed saavad rahulikult suve nautid. 

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 13a, 11a, 9a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Kohtus sai 3 aasta jooksul lõpuks selgeks, et kes peab meie 5 last üleval pidama

3 aastat kestnud elatise kohtuasi on nüüd lõpuks jõudnud järgmise kohtuotsuseni. Nimelt kaebas eksabikaasa 2023.aasta jaanuaris esimese kohtuotsuse edasi. Teise astme kohtumenetlus käis seega 1,5 aastat ning nüüd on lõpuks otsus laual. 

Seega sai selgeks, et kes peab meie 5 last üleval pidama. Mina olen nüüd aga igatahes suure küsimuse ees, et kuidas edasi liikuda. 

5 lapse kasvatamiseks piisab 2010 eurost

Maakohus otsustas jah, et 5 lapse elatiseks tuleb laste isal igakuiselt tasuda 550 eurot. Seega mina pean omalt poolt sama palju juurde panema ning lisandub lasteraha 910 eurot, nii et kokku on 5 lapse kasvatamiseks piisav eelarve 2010 eurot. 

Lisaks siis see, et kuna lapsed on isa juures aasta lõikes keskmiselt kuni 7 ööpäeva kuus (kooli ajal 4 ööpäeva kuus ning pooled koolivaheajad, seega suvel eeldatavasti nädal-nädal), siis see tähendab, et minul on enda osa teenimiseks aasta jooksul kokku keskmiselt 2/3 vähem aega. Hariduse ja elukoha jms osas on mul samuti ainuhooldusõigus, mis tähendab, et nende teemadega teine pool ei tegele (vähemalt mitte toetavas osas). 

Üks argumentidest oligi küll see, et kohtu hinnangul peaks määratud suhtluskorra järgi lapsed teise vanemaga olema keskmiselt 8 ööpäeva kuus. Selline kord pole aastatki kestnud, nii et viimaste aastate keskmine päevade arv on oluliselt väiksem, kuid kohus EELDAB, et nüüd on lapsed teise vanema juures keskmiselt 8 ööpäeva kuus.  

Miks vähendati minimaalset elatist? 

Maakohus mõistis esialgselt välja minimaalse elatise perioodide osas, mil mina kasvatasin lapsi üksinda ning ka sellele järgneva perioodi eest, mil osaliselt lapsed teise vanema juures käisid. Ehk siis tagant järgi perioodi eest mõistetav elatis. 

Ringkonnakohus otsustas aga nüüd, et nende perioodide eest saab ikkagi minimaalset elatist vähendada. Esiteks said lapsed mingil perioodil mingis osas huviharidusetoetust, teiseks maksis eksabikaasa mingi osa elektrist selle perioodi eest ning kolmandaks elasid lapsed majas, mis kuulus 50% ka nende isale. Ehk siis pangalaenule kuluv 128€ jagati kõigi laste vahel ning arvestati elatiseks. 

Seda, et mina olin mitmete kuude kaupa 100% ajast üksinda lastega ning teisel poolel oli 100% aega tööd teha, kohus ei arvestanud - järelikult oleksin sel perioodil pidanud teise poolega võrdselt teenida suutma (ahjaa, kohtule esitatud andmete järgi suutsingi). 

Lisaks ei küsinud ma kohtus elatist vastavalt laste reaalsetele kuludele, vaid riikliku miinimumi just seetõttu, et summad oleksid väiksemad. Eks järgmisel korral tuleb ikkagi reaalsetest kuludest lähtuda. 

Tagant järgi makstavaks summaks määras kohus kokku 9789 eurot. 

Sealt, kus pole, ei saa võtta

Eks lõpuks ütleski kohus seda, millega mind algusest saati on hirmutatud - kui palk on nii väike, siis ei saa kohus ka otsustada, et lapsevanem peaks lastele sellest maksma nii palju, et ise rahast lagedaks jääb. 

Kohus tõi ilusti välja laste isa tegevusvaldkonna keskmise ja mediaanpalga ning leidis, et veidi võiks ju saada rohkem teenida, aga ... et ega väga polegi võimalik rohkem teenida. Punkt. 

JA SELLEPÄRAST vähendati summat, mida lapsed selle perioodi eest peaks saama. Ehk et kui keegi nüüd tahab minu käest mõnda lastega seotud summat küsida, siis on mul ka õigustus - ma ei saagi seda maksta, sest mulle endale peab ka piisavalt raha kätte jääma. Või kehtib see ainult lastest eemal elava vanema osas???

Kohus on küll korduvalt eelnevates kirjades, pakkumistes jms öelnud, et pole põhjust lastele minimaalsest väiksemat summat välja mõista, aga ... lõpuks tuli otsus ikkagi nii, et ühe vanema õigused on teisest suuremad. Mitte laste vajadustes pole küsimus, vaid vanema võimekuses. Võimetuses. 

Isegi käesolevas 16-leheküljelises teoses öeldi, et kuigi ülalnimetatud elatise tasumise järel oleks laste isal nappinud vahendeid iseenda ülalpidamiseks, ei ole põhjust jätta temalt tagasiulatuvalt elatist välja mõistmata, ega vähendada seda suuremas ulatuses, sest talle kuulub kinnisvara, mille arvelt saaks enda ja laste vajadusi katta. 

Kohus tegi mulle komplimendi 

Eks mul jäi selle koha peal lihtsalt üle vaid komplimendi eest tänada. Kohus ei arvutanud kusagil seda, kui suur on minu võimekus teenida, kuid nad otsustasid, et kui isal pole võimalik lastele isegi riiklikku miinimumi maksta ning ei hakkagi võimalik olema, siis ... kusagilt peab see summa ju tulema. 

Eeldan, et ringkonnakohus ei eelda, et lapsed jäävad pärast seda otsust minimaalselt üleval pidamata. 

Kuna nad ühtegi teist laste ülalpidamise allikat ei nimetanud, siis eeldan, et kõik miinimumist puuduvad kulutused ja sellele lisanduvad, on minu rahakoti teema. 

Samuti ei muretsenud kohust mitte kusagil, et kui palju jääb mulle pärast laste kulude katmist raha kätte. Seega on põhjust tõesti tänulik olla, et mu võimekust taaskord kusagil märgatud on. Vaevalt, et kohus teeks otsuse teades, et lapsed jäävadki mõnel päeval nädalas nälginult külmkapi juurde  seisma. 

Mis saab edasi?

Eks nüüd ongi mõtlemiskoht, et kas olla rahul seiukohaga, et see, kes ei suuda enda 5 lapse kasvatuses minimaalselt osaleda, saab sellest loobuda. 

Ja kui mõlemad seda ÕIGUST kasutaksid, siis millistest kohustustest mina võiksin selle idee najal loobuda? Kas keegi oleks õnnetu, kui mina teatakse, et vabandust, aga ma ei suuda siit edasi enam minimaalseid lastega seotud kohustusi täita ning lihtsalt loobun neist?

Kui ma aga arvaksin, et lapsed on siiski minimaalset ülalpidamist väärt (või isegi rohkemat?) või kui ma räägiks juttu, mida lastekaitsed jt muudkui korrutavad, et lapsevanematel on KOHUSTUS oma lapsi üleval pidada, siis ... kas oleks mõtet riigikohtus jätata? Sinna saab kaebuse esitada vaid vandeadvokaat. See tähendaks, et lõpuks tekkiksid ka kulud, mida siiani olen vältinud. 

Või otsustada, et kui juba ringkonnakohus ütleb, et laste isa pole võimeline ka minimaalset riiklikku määra täitma, siis pole mõtet sellesse teemasse rohkem oma aega ja energiat panna ning tulebki lihtsalt ise pigem tööd teha? 

Selle viimase lause puhul tekkib mul sisemine trots, et kuidas ma ütlen teistele, et naised ja mehed on võrdsed ja lapsed pole vaid naise asi, kui ma ise olen ka nõus, et "no kui ta ei saa hakkama, ju ma siis teen ise..." See mõtteviis, mida me naistele (tüdrukutele! oma tütardele!) püüame enam mitte õpetada ja millest püüame lahti saada. Kas ma aitan seda mõtteviisi ise levitada, kui nüüd ütlen, et "no ju siis jääb ja küll ma ikkagi hakkama saan"? 

See on suhtumine lastesse

Tegelikult pole otsustada väga keeruline. Nimelt pole elatis mulle, vaid lastele. See tähendab, et kui seda on vähem, jäävad sellest ilma lapsed, mitte mina. Minu jaoks on lapsed alati olulised olnud ning olen teinud kõik endast sõltuva, et me koos hakkama saaks. See jätkub. 

Kui kellegi eesmärk on tõestada, et ta ei saa hakkama lastele minimaalsete tingimuste täitmisega, siis ... see ei ole tõesti minu koht võidelda. 

Ju seda raha on kellegi teise jaoks rohkem vaja. 

Tegelikult soovitati mulle kohe lahutamist planeerides, et elatisega ei tasu arvestada, vaid tuleb ennast nii üles töötada, et seda poleks vaja. Ilmselt läheb 5 lapse puhul sellega veidi rohkem aega, kui läheks väiksema koguse lastega, aga ... Loodan tõesti, et see raha, mille osas lapsevanem oma laste minimaalsest ülalpidamisest pääsest, kusagil rohkem õnne toob! 

Minu lapsed saavad hakkama! 

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 13a, 11a, 9a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

2.kooliaasta Tallinnas - ME TEGIME ÄRA!

Nüüdseks on juba paar päeva selge, et ME TEGIME ÄRA! 

Kirjutasin sellest veidi juba siin: Ma sain oma aju tagasi. Nüüd on aga ka kõik iluvead parandatud ja kõik on tehtud-tehtud-tehtud. 

On mul elus igasuguseid aastaid olnud, aga praegu tundub küll, et see oli üks väljakutseterohkemaid. Võimalik, et seepärast, et oleme siia kohta jõudmiseks pidanud juba nii palju tööd tegema ning muutujaid on mängus nii palju. Seega tundusid panused kohe eriti kõrged ning iga viga või vale otsus võis väga pikaaegse mõjuga olla. 

Lahutatavad lapsed

Pole saladus, et mu lapsed on jätkuvalt lahutuse keskel elavad lapsed. Sel nädalal tuli küll kaks kohtuotsust, aga ühte ma pole veel avanud (seal ei saa uudiseid olla) ning teisest sirvisin läbi kaks esimest lehekülge (kokku on 16 lehekülge ja ... sellest kirjutan lähipäevil). 

Selle kooliaasta jooksul olen aga lehekülgede kaupa materjale kohtule kirjutanud. Lisaks muidugi see, et lapsed on kohtunud perelepitaja, lastekaitse, advokaadi ja muude spetsialistidega, et neis kohtuasjades osaleda. Ilmselgelt pole selline taustsüsteem kooliaastale väga kasuks tulnud. 

Ühiskasvatatud lapsed

See tähendaski, et sel kooliaastal tegin lastekasvatuses koostööd veelgi suurema hulga inimestega. Nende hulka kuulusid lastekaitsetöötajad, sotsiaalpedagoog, psühholoogid, terapeudid, noorsoopolitsei, kohtunikud, advokaadid ja perelepitaja. Loomulikult paljud laste õpetajad. 

Ehk siis jah, kui juba igaühega neist inimestest veidigi suhelda, siis saate aru, milline aeg juba ainult sinna läks. 

Mõni laps sai rohkem tähelepanu. Mõni puutus kokku vaid mõnega neist inimestest. Tavaliste keskmiste laste moodi ei saanud aga keegi elada. 

Kas võib alla anda? 

Mitu korda ma endalt sel aastal küsisin: "Kas NÜÜD võib alla anda? Kas NÜÜD on koht, kus võin öelda, et ma päriselt reaalselt ei saa nende küsimuste, kohustuste ja teemadega hakkama?" 

Ühelt poolt tuli tegeleda sellega, et lapsed olid enda osas segaduses. Teisest küljest tuli mul ja lastel kõigil tegutseda oludes, kus tulebki keskmisest rohkem pingutada. Ehk et olud on keskmisest keerulisemad, kuid tulemused peavad olema keskmisest kõrgemal. Ja seda juba mitmendat aastat järjest. 

Samal ajal kuuldes, et me teeme kõike valesti, ei sobi, ei piisa ... Ja seda mitmelt poolt. 

Korduvalt oleks tahtnud teki üle pea tõmmata ja öelda, et: "Siin ma olen ja siia ma jään!" Aga sellega oli nii, nagu see lühivideo, kus inimene astub reedel magamistuppa, viskab kõhuli voodisse, keerab külge ja juba on esmaspäev. Ma viskasin samamoodi mõne korra voodisse pikali ja mõtlesin, et enam ei jõua, pöörasin külge ja tõusin uuesti püsti - jõuan! 

Märkamatu lõpetamine

Kui kooliaasta lõpp ja algus on minu jaoks alati olulised olnud (ikkagi traditsioonid ja verstapostid!), siis sel aastal käis see märkamatult. Kooli viimasel nädalal käisin mõne oma lapse klassiga piknikul, muuseumis, kontserdil,  põgenemistoas, seikluspargis, sünnipäevadel. Triikisin riideid, püüdsin järge hoida, et mis kuhu makstud on ja mis veel kuhu maksta tuleb ning mis kellast keegi kusagil peab olema. 

Nii oligi kooliaasta äkitselt otsas ja lastel tunnistused käes. Ühel veidi suvetööd ka, aga see sai tehtud kahe päevaga ning sellega kaasnesid ikka väga lootustandvad sõnad (no üheaegselt hea ja halb asi on see, et ei suvetöö, ega hinded pole meil siin teadmiste ja oskustega seotud, vaid ikka jõuame tagasi sinna, kust seda postitust alustasin - lastele lahutamisega kaasnevatest teemadest rahu saavutamine). 

Motiveerimise meistriklass

Suurema osa aastast tiksus mul peas üks taas mingist videost nähtud mõte, et "suhtlemine teismelisega on nagu inimesega, kes sinust midagi kuulda ei taha ja kellele sa ennast peale surud". 

Oo, kui palju õppimist meil siin oli! Vastastikku! 

Käisime eriti koos teismelistega läbi ikka sellised künkad ja orud, et ... no varem pole selliseid käinud. Aga jällegi - lastel on tulnud väga suurte küsimustega tegeleda ja mul endal samuti. Koormus on ka kõigil suur. Ja kui pidevalt on kusagilt kõrvalt õhus selline mõnus õõnestamine, siis ongi eneses kahtlemine lihtne tulema. 

Aga - me käisime kõik need asjad läbi ja ... no ma tahan päriselt näha, mis me selle praeguse aasta kogemuse pealt veel ära teha suudame! 

Ühistöö

Ma olen nii tänulik inimestele, kes on minu ja mu laste jaoks erinevatel hetkedel ja erinevate teemadega olemas olnud. 

Ma olen tänulik ka neile, kes eemale on hoidnud ja ära on kadunud, sest nii pole ma saanud tugineda õlgadele, mis tegelikult ei kanna. No ja vaid nii saad teada, milleks tegelikult võimeline oled. 

Rahalise poole pealt otsustas kohus, et 5 lapse elatiseks on piisav summa 550 eurot, aga ... no selle kohtuasja loen homme läbi ja siis oskan selle kohta siin pikemalt rääkida. Fakt on aga see, et praegu tulevikuks plaane tehes on vaja otsustada, et kas minu isiklik rahu ja energia on väärt seda, et jätta see teema nii, nagu on ning ise reaalselt kogu ülejäänud lastekasvatuse eest üksi maksta või jätkata kohtuteed. Aga nagu öeldud, seda oskan rohkem kommenteerida siis, kui olen üldse lugenud, et millega kohus seda põhjendab. 

Fakt on see, et mina oma lastesse kavatsen ise edaspidi kindlasti panustada rohkem kui 110 eurot lapse kohta. See aga tähendab, et ülejäänud suve jooksul teen kõike, mis meie peret uuele tasandile aitab. Selle kooliaasta lõpetamine oli selleks oluline eeldus, sest oi, kui palju kordi ma ei uskunud, et see kõik üldse võimalik on või et tuleb 3.kooliaasta Tallinnas. 

Täna on aga nii, et tuleb 3.kooliaasta Tallinnas! 

Lootusrikas tulevik

Miks ma nii julgelt tulevikku vaatan on juba see, et selle aasta jaanuaris sain taas kirjanikuna asjad toimima. "Kirjanikud kirjutavad" sai tunnuslauseks, mida pärast Kristi juures konsultatsioonis käimist endale korrutasin ja ... nii on tänaseks selle aasta jooksul juba 3 raamatu käsikirjad valmis saanud. 

See on rohkem kui eelmiste kahe aasta jooksul kokku. Nimelt ilmus 2022a mu noorteraamat "Mälestusteta suvi", 2.osa ning romantiline lühiromaan "Sõbrad nii ei tee" ning 2023.a lühiromaan "See ei ole sina!". Ehk siis kokku 3 raamatut kahe aasta jooksul. 

Praegu on juunikuu ning praeguseks on mul juba käesoleval aastal ilmunud kaks raamatut: "Jagatud lood" ja "Raamatukogu viimased päevad" . Ütleme nii, et - hoog on sees ja asjad liiguvad! 

Peale selle tegelen oma investeerimisprotfelli ümberkorraldamisega ning see teema on ka praegu päris lootustandev.  

Millal ma siis alla annan? 

Päriselt - mul on nii ägedad lapsed, et isegi, kui ma vahel tahaks öelda, et ei taha nii palju õppetunde, ega kogemusi, siis tegelikult ei kujuta ma ette, et miks ma peaksin sellises perekonnas vähem pingutama? Mis on põhjus, miks ma peaksin tahtma enda ja nende edu nimel vähem pingutada?  

Jätkuvalt küsime siin endalt iga päev, et mis on edu ja kuidas seda mõõtma peaks ja kas eilse päeva edu on seda ka tänasel päeval. Seega järjepidevalt on küsimus, et KUHU me liigume. Küsimus pole aga see, et kas me liigume edasi ja kas püsime püsti. 

Veelkord SUUR TÄNU kõigile, kes sel õppeaastal on meie jaoks olemas olnud ja erinevatel viisidel toetanud. 

ME SAIME HAKKAMA!!! 

TAAS! 

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 13a, 11a, 9a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.