Laupäev, 29. detsember 2018

Milliseid minu postitusi te 2018.aastal kõige rohkem lugesite?

Aasta lõpp on hea aeg kokkuvõtteid teha. Ikka selleks, et teada, kust sai tuldud ja planeerida, kuhu edasi. Nii vaatasin üle ka selle, millised postitused minu blogis on kõige suurema hulga lugejateni jõudnud.

Kõige rohkem loetud postitused 2018.aastal olid: 

1. 13.09.2018 Paku või soovita mulle 7-kohalist autot!
Selles rääkisin uue auto otsimise paanikast, sest kõik eelmised sõiduvahendid olid äkitselt korraga rivist väljas. Leidsime uue auto!

2. 6.09.2018 Appi, Vabaerakond on kaaperdatud! Ehk et mis toimub Vabaerakonnas?
See postitus jäi Vabaerakonna esimehe vahetamise aega. Selgitasin tekkinud vääritimõistmisi. Tulemuseks oli see, et erakond hakkas uue esimehe Kaul Nurme juhtimisel uue hooga tegutsema. Lähiajal tulevad välja ka meie nimekirjad ja seejärel on lootust ka reitingute tõusule, kuna praegused reitingud näitavad teatavasti brändi mainet... see aga on pikaajalise "töö" tulemusena pehmelt öeldes kurb. Valimistulemused tulevad aga teatavasti inimeste järgi. 

3. 1.05.2018 Mida tuleb teha siis, kui sa ilumajandusest mitte midagi ei tea, aga tahad ilus olla?
Maria Indermitte Make-Up Stuudios tegi mind ilusaks Käti ning fotograaf Triin Künnapas tegi pildid. Selles postituses jagasin meie kogemusi viimase 6-liikmelise perekondliku fotosessiooni kohta.

4. 19.08.2018 Tere tulemast, meie imeline 5.beebi- Johanna!
Looomulikult- sündis meie 5.laps Johanna! Tema tervituseks saigi kirja see postitus. Õhtuleht soovis Õnne! Vabaerakondlane Heli Künnapas sai viienda lapse.  
omalt poolt õnne artikliga:
Kroonika toimetus soovis õnne artikliga: Vabaerakonna revolutsionäär Heli Künnapas tõi ilmale oma viienda lapse. 

5. 1.01.2018 Anneta või mitte, aga ära vingu! 
Eelmiste jõulude ajal kerkis teema, et osad annetused oleks nagu lubatud ja osad mitte. Kirjutasin, mida ma sellisest vahetegemisest arvan. Ja üldse annetustest.

6. 31.07.2018 Kas võib õnne soovida või oled täie tervise juures?
Teatavasti on pikim ajaühik viimane kuu enne sünnitamise tähtaega. Sel perioodil jäävad silma leidlikud viisid küsida: kas oled juba sünnitanud?

7. 20.07.2018 Kas me oleme 5.beebi sündimiseks valmis?
Üks kuu enne Johanna sünnitähtaega andsin aru, kas olen tema saabumiseks valmis. Mis sa arvad, kas olin?

8. 27.03.2018 Kõik tunnevad kaasa ... ja mis sellest muutub?- 1629
Kirjutasin ühest konkreetsest tragöödiast, aga mõte oli üldisem- kui midagi juhtub, läheb lahti ilge nõiajaht, nagu see enam midagi päästaks... Aga äkki polegi alati võimalik kedagi risti lüüa?

9. 4.01.2018 Minu ilusa maaelu ühe ajastu lõpp
Mõni sündmus tähistab mingi ajastu lõppu, mõni lihtsalt juhtub. Seda aastat alustasin sündmusega, mis kindlasti ühe ajastu lõppu tähistas.

10. 29.05.2018 Millal peaks mu laps teadma, kuidas näeb välja pede ?
Pealkiri ütleb kõik. Miks ma sellest kirjutasin, saad lugeda postitusest.

4.04.2018 Maksuamet- kui palju ma kirjaniku ja kirjastajana peaksin teenima?-
Maksuametil oli ilmselt igav ning bürokraatia vähendamise asemel hakati uusi väikeettevõtjate kiusamise viise välja mõtlema. Mulle need ei meeldinud. Nii kirjutasingi.


Kas sullegi jäi meelde mõni nendest postitustest? Või hoopis mõni teine, mida siin pole nimetatud?


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Pildistas Jaanus Ojangu
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (10a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Reede, 28. detsember 2018

"Valgekihv" on lummav film kogu perele

Kuna mu vanimad lapsed on täitsa suured, siis üheks ühiseks tegevuseks on meil viimasel ajal olnud kinokülastused. Tänu Johanna sünnile on sellesse tulnud päris pikk paus. Beebiga koos kinno minna ei saa, kuid siiani nii pikaks ajaks teda väga kuhugi jätta ei saanud.

Nüüd on aga Johanna ka suur tüdruk, sai juba 4-kuuseks, nii et täna saime suuremate lastega taaskord koos välja minna. Koolivaheaja tegemistest on nüüd vähemalt üks kinokülastus kirjas.

Kuna Pärnus olid kõik lastefilmid väljamüüdud või alles vaid esirea kohad, siis sai tänaseks valikuks Märjamaa kino Helk. Kuna seal pileteid ette osta ei saa, siis oli küll hirm, et äkki ei ole kohti... aga oli küll. Kohe päris mitu.

Vaatasime filmi "Valgekihv". Ma olen ju see, kes kooli ajal luges küll päris palju, kuid enamust kohustuslikust kirjandusest pole lugenud. "Valgekihv" on üks neist lugudest, mida olen küll pidevalt kohustusliku kirjanduse nimekirjas näinud, kuid mille sisust siiani midagi ei teadnud. Nüüd siis tean. Kuigi, kuna ma raamatut lugenud pole, siis filmi sellega võrrelda ei oska.

Film haaras kohe maaliliste looduspiltidega. Võrratud lumised mäed, nende jalamil kuusemetsad ning lumised jõed... lummav!

Ja siis tulid loomad! Huntkoerad ringi nuuskimas, selles ilmelises looduses ringi jooksmas... see kõik oli nii loomulik. Need koerte ja huntide hääled olid lihtsalt nii hea osa sellest multifilmist, et tegid sisseelamise väga lihtsaks.

Tagant järgi mõeldes liikus lugu suht aeglaselt, tegelasi oli vähe, nii et jälgida oli lihtne. Mu 4-aastane
kippus kohati nihelema, seega tema jaoks oli lugu kohati liiga aeglane. Kõik ülejäänud aga jälgisid lummatult.

Ma ei mäleta, millal viimati lapsed kinost nii liigutatult lahkusid. See lugu jättis neile tõesti sügava mulje, nii et pärast kino kohvikus sööki oodates muljetasid nad nähtust veel pikalt. Lastele mõeldud toodete puhul ongi minu arust oluline, kuidas see lastele mõjub. "Valgekihv" minu lastele igatahes meeldis väga. Mulle endale samuti. Nii et seda filmi võib julgelt kogu perega vaatama minna.

Pärast kino ja söömist tegime väikese jalutuskäigu Konuvere sillal. Loodusesse me viimasel ajal ka väga tihti ei jõua. Seega see läks seekord väikese loodusretkena kirja. Kuna minu jaoks pole koolivaheaeg ainus aeg, mil lastega midagi teha, siis mingit paanikat veel pole, et nagu peaks koos rohkem tehtud saama või vaheaega rohkem kasutama. Kindlasti on mõnigi retk lähinädalatel veel plaanis, sest kodus oleme saanud piisavalt üheskoos aega veeta. 

***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Pildistas Jaanus Ojangu
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (10a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Teisipäev, 25. detsember 2018

Kas vaestel tulevad jõulud?

Eestlastena oleme jõudnud olukorda, kus novembrikuus on poodides jõulukaunistused üleval ning detsembrikuu rahvussport on jõulukingituste ostmine. Mõnele on see möödunud aegade kompenseerimine, mil polnud võimalik midagi kingitusteks osta. Mõnelegi lihtsalt tüütu kohustus, sest vastastikku tuleb kingitusi teha. Mõnelegi võimalus rõõmustada teiste rõõmustamise kaudu. Rahaliselt vaesuses elavad inimesed tunnetavad oma puudust aga tavapärasest veel rohkem.

Usun, et kui mõelda jõulude tõelisele olemusele, siis tegelikult on jõulureklaamides esikohale tõstetud teemad väga vähetähtsad. Jah, mulle meeldib mõelda ja planeerida, mida lähedastele kinkida ning kas ja kuidas kedagi üllatada. Mulle ei meeldi kohustuslikud kingitused. Kui midagi teha, siis ikka seepärast, et ise soovid kedagi rõõmustada.

Alles hiljuti kuulsin perekonnast, kus ei peeta jõule. Lihtsalt seepärast, et pole raha, et lastele kingitusi osta. Minu elus on olnud aegu, kui saangi teistele teha väga väikseid kingitusi või üldse mitte... aga see pole kunagi tähendanud, et jõulud jääksid ära. Praegusel ajal olen muidugi seda enam õnnelik, et võimalused on teised, kui neil keerulisematel aegadel.

Kuidas on minu arvates võimalik vaestel jõule pidada ja kas rahaliselt puudulikul ajal üldse tulevad jõulud?

Mul on jõuludeks üks lihtne ja hästi töötav nipp: liiguta nulltasand nullini! Kui on ees tohutud nõudmised ja standardid, et mis ja kuidas peab tehtud olema, et jõulud üldse tulla saaks, siis on väga raske jõuda nulltasandini. Ehk et selle hetkeni, millest edasi tehtud tegemised ja ostetud asjad lisaksid jõulutunnet. Kui aga IGA tegu, ostetud asi jne algab nulltasemest, siis hindad ja väärtustad kõike, mida teed. Oluline on märgata kõike, mitte masinlikult täita nõudmisi, mis kusagilt mujalt ja kellegi teise poolt on ette kirjutatud.

Siis panedki kuusele nii palju kaunistus, kui jõuad... kaunistad maja nii palju, kui jõuad... valmistad-ostad nii palju kingitusi, kui jõuad... katad jõululaua nii, kuidas jõuad... ja midagi ei ole puudu! Kõik algab nulltasandist, seega iga liigutus tuleb lisada nullile ja seetõttu on põhjust rõõmustamiseks.

Kui seada endale tohutud standardid, mis kõik peab olemas olema, et jõulutunne saaks tulla, siis on suur tõenäosus, et seda ei tulegi. Jõulutunne, nagu kõik teised tunded, algab inimesest endast. Seda ei saa keegi teine anda (ega ka mitte võtta!). See on kõigil erinev.

Minu jaoks on jõulutunne rahu! Viie lapse emana ei tähenda see loomulikult ainult täielikku vaikust. Rahu saab olla ka selline, et su maja on kisa ja kilkamist täis, aga sa tead, et nende häälte taga on kõik siiski hästi ja korras.

Seda enam oli minu jaoks väga kurb kuulda, et vähemalt ühes peres ei peeta jõule, sest pole lastele midagi kinkida, kuigi kinkida saab esmalt ühist aega, mõnusat rahulikku koosolemist, teineteisele tähelepanu osutamist. See kõik ei vaja sugugi raha. Oskusliku kasutamise korral saab raha eest neid asju teha mõnikord kiiremini ja teisiti, kuid raha pärast jõule ära jätta küll ei tasu.

Jõulude ajal pole seega küsimus vaid rahas, mida saad pühade pidamiseks kasutada. Pigem soovis ja väärtustes. Jõulutunnet kogeda ja jõule tähistada saab väga erineva eelarvega. Väidetavalt vaesuse tõttu jõulude pidamata jätmine ei ole kunagi rahaline otsus, vaid soovimatus jõulutunde saavutamiseks teisi viise leida. Kõik algab ikka meie sisemusest. Lapsevanematena peame aga alati mõtlema, et meie leitud või leidmata lahendused mõjutavad otseselt laste kogemusi.

Meelerahu teile kõigile, head siinsed lugejad!  


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Pildistas Jaanus Ojangu
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (10a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Teisipäev, 18. detsember 2018

Kuidas ma õppisin detsembris rahulikult kiirustama?

 Raamatuesitlus Ülemistes. Aitäh Erikale pildi eest!
Kui mõelda, et jõulud on kohe-kohe käes, siis ei tundugi nädala aja sisse mahtuvad 8 jõulupidu väga suure ettevõtmisena. Sel aastal on detsember üldse kuidagi ülimalt rahulikult läinud. Vähemalt mulle tundub nii.

Kui kalendrisse vaatan, siis detsembrisse on mahtunud päris mitmed lugejatega kohtumised, Erika Salumäe raamatu esitlused Rakveres, Pärnus ja Tallinnas, Vabaerakonna juhatusse saamine ning sellega kaasnenud kohustused ja tegemised, eesotsas Riigikogu valimisteks valmistumisega... ning samal ajal ikka emaks olemine oma viiele ägedale lapsele. Beebi Johanna sai eile 4-kuuseks ning temaga on lihtne- ta on lihtsalt kõikjal kaasas.

Tänaseks päevaks on taas käes aeg, kus päris mitu ööd on uni liiga lühikeseks jäänud. See tähendab, et hommikuti panen igaks juhuks mitu telefoni helisema. Olen sel poolaastal juba õppinud, et kui öösiti korduvalt kella 2ni töötan, siis hakkavad tulema päevad, kus kogu pere sisse magab. Nii olengi õppinud hoiatama, et kui mul on töörohkem aeg, siis ei tasu Heli-äratusele hommikuti loota. Kõige hullem variant oli küll see, et lapsed jõudsid kooli 1.tunni lõpuks. Ehk et ikkagi samal päeval. Nii et järelikult kõige hullem polnudki.

Ja selle kõige keskel ütlengi, et see on kõige rahulikum detsember üle aastate.


Miks? Sest ma olen õppinud rahulikult kiirustama.

Kui keegi tahab teada, kas viienda lapse sünniga tuli aega juurde, siis ei, kindlasti mitte. Jah, Johanna on jätkuvalt nii ideaalne beebi kui veel saab olla... aga ikkagi on ta beebi. Nii et kodus või kodust väljas- beebiga koos töötades pole kunagi teada, milline täpselt päevaplaan on või kui palju jõuan.

Siin tulebki käiku suurim meelerahu tarkus- oluline pole see, mis sinust väljapool toimub, vaid see, kuidas sellesse suhtud. Kui ma olen ette valmis
Pildistas Urmas Kesa. Turvameheks 17.augustil sündinud lapse isa. Mitte minu.  

selleks, et ma ei tea, kas ja mida saan tehtud, siis olen pigem õnnelik iga tegemise üle, mis saab tehtud, mitte närvis väikeste asjade pärast, mis on tegemata. Kiidan ennast ja beebit ja kõiki, keda vaja nüüd hulga tihemini kui varem.

Ürituste puhul tean, millised on sellised, kus pean kindlasti olema. Siis korraldan lastehoidu või hakkan eriliselt varakult minema. See on kaasa toonud uue nähtuse minu puhul- tihtilugu olen üritustel nüüd kohal esimeste seas. Varem pole ma sellega väga hiilanud.

Kui on aga sellised üritused, kus kella pealt osalemine pole kriitiline, siis lähengi sujuvalt vabas tempos... kuid viimasel ajal olen neilgi õigel ajal kohal.

Ma olen nii tänulik kõigile minu ümber, kes mõistavad, milline on tee, mis mul on käia. Olen tänulik neile, kes kaasa aitavad. Tänulik neile, kes ei taha aidata, aga vähemalt segavad. Ja tänulik ka neile, kes mulle vastu töötavad, sest ka kõigist neist kogemustest õpin alati midagi. 

Sel nädalal olen tänulik, et mul on võimalus osaleda kaheksal mõnusal jõulupeol, sest järelikult on meie perel nii palju vahvaid tegemisi, milles osaleme ning mille kaudu oleme tutvunud inimestega, kellega koos jõule tähistada.

Soovin Sullegi meelerahu sellel armsal jõuluootuse ajal!

Päriselt!


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Pildistas Jaanus Ojangu
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (10a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Esmaspäev, 3. detsember 2018

Mille eest peaks lastele maksma?

Väiksed lapsed, väiksed mured, suured lapsed... hulga suuremad summad! Ehk et täna tuleb juttu rahast!

Küsimus: mille eest peaks lastele maksma? Mille eest teie oma lastele maksate? Kui palju raha peaks lapsed niisama kätte saama? Miks? 

Tegelikult see väikeste laste ja väikeste murede lause minul küll kõigil teemadel ei kehti. Tunnen iga hetkega (jah, mitte aastaga, vaid hetkega!!!), kuidas mu elu üha lihtsamaks läheb, sest lapsed on iga hetkega suuremad ja suuremad.

Raha küsimus on aga üks neist, mis laste kasvades keerulisemaks läheb.

Mu laste elu on korraldatud nii, et nad ei pea ise midagi ostma. Selles mõttes, et kui eelmisel aastal oli vanimal lapsel mõnikord kooli ja trenni vahel selline aeg, et pidi ise söömas käima, siis praegu seda vajadust pole. Nii ei peakski ma neile teoreetiliselt millekski raha kaasa andma.

Ja ega nad kooli ei küsigi. Pigem on lastel oma soovid, mida nad tahavad ise osta ja mille nimel on valmis pingutama. Enamasti ikka mingid mänguasjad. Siis aga kerkibki küsimus: mille eest lastele maksta?

Kusjuures mäletan enda lapsepõlvest, et mingitel perioodidel saime mingite tööde eest raha. Meil oli tabel, kuhu kõik kirja läks. Ma ei mäleta, kuidas kõik täpselt käis, aga tean, et see käis igatahes kuidagi periooditi. Enamus aega tegime neid samu töid ikka tasuta. Korda mööda. Nii, nagu omas kodus ikka tehakse.

Olles personalijuhina töötanud ning selleks õppinud tean, et inimesed teevad esmalt ja parima meelega seda, mille eest neile makstakse. Nii rahaliselt kui tähelepanu ja muude nö hüvedega. Seega igasuguse hüvitamise süsteemi loomisel tuleb esmalt selgeks teha, millist käitumist tahetakse hüvitamisega süvendada.

Tööalaselt on selge- see, mis toob hiljem rohkem kasu. Aga kodus?

Koduste tööde tegemine peaks tulema ju sellest, et me kõik tahame, et kodu oleks ilus ja korras ja armas meie kõigi jaoks. Seega kodutööde eest ei tasu maksta.

Ja edasi?

Kirjaniku ja kirjastajana on mul väga raske lastele enda töö juures tööd anda. Nad on küll aegajalt raamatuid ümbrikutesse pakkinud, aga see pole nii pikaajaline ja mahukas töö. Suvel müüsid lapsed mõnel laadal raamatuid, aga kui nende käest midagi ei ostetud, siis sai tahtmine kiirelt otsa. Rahaga arveldamisega said ka vaid vanemad lapsed peaaegu hakkama, seega nooremaid ka sellele tööle täiel määral ei saanud rakendada.

Jõuluaeg on laste jaoks muidugi tänuväärne, sest tulemas on kooli igaaastane jõululaat ning ka Pärnu-Jaagupi rahvamajas tuleb 8.detsembril laat, kuhu lapsed saavad mu raamatuid müüma minna. Veel pole selge, kuidas sellest tulevat raha jagame, kuid ilmselt peab jaguma ikka nii mulle kui müüjatele.

Loodan väga, et lastel õnnestub laadal midagi müüa, sest kogu selle raha jutu peale olen pikalt kasutanud lahendust, et jõulud tulevad ja jõululaadal saavad nii öelda tööle minna. Nii et praegu on mul mingigi lahendus raha teenimise küsimusele olnud.

Mingil perioodil olen kasutanud ka koolilapse puhul taskuraha varianti. Et ongi kindel summa iga nädal. Siis aga tekib sama küsimus, et mis eesmärgil lapsel see raha on, kui talle kõik vajalik ostetakse? Ja kui laps selle eest midagi ei osta, kogub kokku ja ostab midagi suuremat, siis kas ma peaks lasteaiaealistele vendadele ja õele sama suured asjad samal ajal ostma? Või neile ka samas mahus taskuraha andma? Selle küsimuse juures minu jaoks taskuraha teema kokku jooksiski.

Nii et mina ootan nüüd jõululaatasid ja saadan lapsed sinna tööle.

Jaga aga palun enda kogemusi, et kas ja miks ja kui palju oleks mõistlik lastele maksta? Või kas üldse? Ning millistel töödel oled lapsi rakendanud? 

Aitäh juba ette arvamuste eest!

***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Pildistas Jaanus Ojangu
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (9a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Teisipäev, 20. november 2018

Kurvad lood mõtisklustega sõbrale

Alles hiljuti rõõmustasin veel selle üle, et lõppude lõpuks on teoks saanud ammune plaan ning ilmub mu esimene kinkeraamat. See oleks pidanud olema armas raamatuke, milles on mõtisklused sõbrale. Sellised, mis aitavad ehk mõnel teemal edasi mõtiskleda. Iga mõtiskluse kõrval sobilik foto.

Nädalavahetusel sain lõpuks trükikojast raamatud kätte. Nii ilus... täpselt paraja suurusega raamat... õige kirja suurusega.. ilus... Ja siis sain aru, et mõtiskluse kõrval pole üldse õige pilt...

Nimelt oli kogu raamatu sisu ühe lehekülje võtta nihkes, nii et sisekaas oli nii öelda esileheks.

Ma pole kunagi ühegi oma raamatu pärast niiiiii kurvastanud, nagu selle taipamise hetkel selle kinkeraamatu pärast.... Ma ju nii ootasin selle valmimist!

Üks küsimus on see, miks selline viga tekkis? Miks sain käes hoida oma esimest praakraamatut (loodetavasti ka viimast!!!)?

Olulisem aga see, et kuidas edasi? Kas kogu tiraaž prügisse? See oleks tohutult loodusvaenulik ja raiskav.

Raamatu vahele eksitust selgitav leheke? Aga mõtisklemise tunnetus oleks ikkagi segatud, kui mõtte kõrval on vale pilt... Pealegi läks suur osa raamatutest otse trükikojast Rahva Raamatu ja Apollo poodidesse.
Pilvedega seotud mõtisklus ühel lehel...
... ja sellega sobilik foto mõtiskluse pöördel.

Uurisin FB lugemise grupist ka raamatusõprade mõtteid, et kuidas peaks käituma. Mõtted olid seinast seina. Nagu mul endalgi.

Mõni arvas, et ehk kinkeraamatute puhul enamasti ei jälgitagi, kui täpselt pilt ja tekst kokku lähevad, sest seda teost ei tarbita nii pikaajaliselt. Mõnigi uskus, et oleks väga pahane sellise kooskõlatuse üle. Ja paljude arvamused jäid siis sinna vahele.

Loomulikult tekkis ka selles arutelus üles küsimus, et kelle süül selline asi sai juhtuda.

Kõige rohkem olen ma neil päevadel mõelnud selle peale, et milleks selline möödapanek hea oli? Kindlasti ma õppisin sellest. Ei saa eeldada, et teised teavad, mida nad teevad, vaid ise tuleb kõik mitu korda üle kontrollida. Kui mul oli kahtlusi, siis oleksin saanud lasta veel ühe lisatöö teha, et kindel olla, et kõik jookseb nii, nagu vaja. Äkki see meeldetuletus päästab mind tulevikus mõnest suuremast möödapanekust?

Praegu on jätkuvalt kurb olla... aga samas on raamat ikkagi ilus. Seepärast on hetkel otsus selline, et teavitan siin teid kõiki, et raamatus "Mõtisklused sõbrale" on mõte ühel leheküljel ning sobilik pilt selle pöördel. Eestimaa metsade auks ei hakka ühtegi raamatut ära viskama, kuid metsikut reklaami ka ilmselt sellele rohkem ei tee. Raamatus olevad mõtted sellest kõigest ei muutu, seega loodetavasti annavad need read ikkagi mõnelegi teist veidi mõtlemisainet.

Seega on kinkeraamat "Mõtisklused sõbrale" jätkuvalt saadaval ja palun väga vabandust segaduse pärast. Raamatus olevate mõtete mõtet see segadus ei muuda!

***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Pildistas Jaanus Ojangu
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (9a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Esmaspäev, 19. november 2018

Miks sai mu beebi tänu perepoliitikale 3-kuuseks hotellis?

Johanna sai 3-kuuseks, aga juba jõudis sünnipäeva pidada hotellis. Tavaliselt küll pidavat sellised soovid lastel tulema vanemas eas, aga kuna Johanna valis sündimiseks endale sellise ema, siis temaga käis asi kiiremini. Ehk siis 3-kuuseks sai Johanna Põlva Pesa Hotellis.

Ütlen kohe ära, et Pesa Hotell oli väga mõnus ja hubane ning teenindus ülimeeldiv.

Põlvasse viisid meid aga kaks põhjust: kohtumine lugejatega ning Vabaerakonna esinduskogu.

Vabaerakonnaga võtsime Põlvas vastu meie programmi eesootavateks Riigikogu valimisteks. Teadsin juba ammu, et neil kuupäevadel see üritus toimub. Seda suurem oli ülllatus, kui veidi üle nädala tagasi küsiti Põlvamaal asuvast Tilsi Põhikoolist, et kas ma tuleks sinna lugejatega kohtuma.

Nii kaugetel kohtumistel käies püüan alati saada mitu kohtumist ühele päevale, et sõitmine oleks mõistlikum. Seekord polnud aga muret- ütlesin neile kiirelt, et muidugi tulen, sest pean reede õhtul nagunii Põlvamaal olema.

Koos beebiga olen siiani vaid ühe korra lugejatega kohtumas käinud ja siis oli mul ema igaks juhuks lapsehoidjaks kaasas. Vaja küll ei läinud, aga endal oli hea teada, et kui Johanna peaks sõna võtma, siis ma ei pea kohtumist katkestama.

Pildistas Urmas Kesa
Seekord kedagi kaasas polnud, nii et eks oli veidi värin sees, et kas Johanna vastu peab. Eriti kuna kodust lahkusime kell 12 ja siis jäi ta autos magama. Kohtumine hakkas kell 15. Nii et kohtumise alguseks oli ta juba 3 tundi järjest maganud. Kohtumise lõppedes olin taaskord õnnelik- mu beebi ikka tõesti teab, kelle juurde ta on tulnud. Ehk et Johanna magas ilusti terve kohtumise.

Seejärel suundusime Põlvasse Pesa Hotelli. Hetkeks oli ebameeldiv üllatus, et meie tuba ja kogu tegevus toimub 2.korrusel, aga lifti ei ole. Enne seda olin pool ööd sirgemaks kirjutanud meie sotsiaalprogrammi erinevaid osi, millest üks osa oli, et toetame ligipääsetavuse nõude täitmist- lifte jne. Ja siis olin ise kohe ligipääsetavuse probleemi ees.

Aga õnneks oli minu probleem kiirelt lahendatav. Mitmekesi vedasime käru teisele korrusele ja sellega probleeme rohkem polnud. Kuna esinduskogu programm oli väga intensiivne, siis õue jalutama ja linnaga tutvuma me ei jõudnudki. Nii polnud enne esinduskogu lõppu käruga alla vaja jõuda.

Programmi koostamisel oli minu osaks perepoliitika osa. Nii vahva oli, et ootamatult sai Johanna ka esinduskogul endale lapsehoidja, kellega koosolemine väga hästi välja tuli. Aga üldiselt pidas tütreke ennast väga hästi üleval, nii et vinguda ei saa. Mõned uned magas rahulikult hotellitoas, mõned koosolekuruumis kärus, mõned süles.


Pildistas Urmas Kesa
Esinduskogu lõpus kinnitasime programmi, milles perepoliitika osas sai kirja näiteks, et toetame tasuta kodulähedast lasteaeda (=riiklikult tasustatud, FBs leiad selle kohta infot siin: Tasuta kodulähedane lasteaed), lastele hääleõiguse andmist (mida valimisealiseks saamiseni teostab lapsevanem), lasterikastele peredele kodu ning auto ostmisel riikliku garantii andmist, lapsevanemlike oskuste ning paarisuhete koolituste kättesaadavaks muutmist jne.

Täpsem programm saab avalikuks juba paari nädala jooksul ning siis kõigest ka lähemalt. Mul on aga ülimalt hea meel, et kõik osalenud olid lastega peredele tähelepanu pööramise poolt. Kinnitatud sai ka, et Vabaerakond toetab rahvastiku kasvu läbi sündivuse ning elatustaseme tõstmise, mitte läbi massiimmigratsiooni. Viimaste päevade valguses on see ilmselt oluline tähelepanel.

Kuna sisemine töö programmiga on nüüd põhimõtteliselt lõppenud, saame lõpuks kinnitatud mõtetega aktiivsemalt ka üldsuse ette tulla, et soovijad neid toetada saaks. Põlvast koju jõudes jõudsin juba mõnele kohalikule üritusele, kus kohtusin inimestega, keda pole ammu näinud. Sain kohe oma tegemistele tagasisidet ka.

Pildistas Urmas Kesa
Ma ei tea, miks mind ikka veel üllatab, et mind tundvad inimesed on mu tegemistega kursis. Äkki sellepärast, et mu tegemised nii kirjaniku kui poliitikuna ulatuvad kaugemale, kui mu igapäevane suhtlusringkond. Nii ei saagi ma igapäevaselt oma tegemiste kohta tagasisidet. Aegajalt tundub seetõttu, et mu sõnad ja mõtted ei jõuagi kuhugi. Ümbritsev vaikus jätab sellise mulje. Aga siis tulebki jälle mõni selline kohtumine, nagu nädalavahetusel ja saan aru, et mu sõnad ja teod pole märkamata jäänud. Olen väga tänulik sellise tagasiside eest.

Veel tänulikum olen aga kõigi eest, kes on samuti rongile hüpanud ja aitavad häid mõtteid teoks teha. Suur tänu teile kõigile! Vabaerakonna Riigikogu valimiste nimekirja koostamise ning ürituste korraldamisega tegelen mina Pärnumaal, nii et kui sellised mõtted ja ideed sulle meeldivad, siis saad veel meiega kaasa mõtlema ja tegutsema tulla. Mõtted ja ettepanekud pane mulle teele: helikunnapas@gmail.com .

Imelist päeva!

***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Pildistas Jaanus Ojangu
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (9a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 





Esmaspäev, 12. november 2018

5 võimalust, kuidas teenida raha internetis (2.osa)

Veidi rohkem kui 2 aastat tagasi kirjutasin, mida ma tookord internetis raha teenimise kohta teadsin. Vaata minu tookordset postitust siit: Kuidas teenida raha internetis ja saada rikkaks? Võin ette ära öelda, et rikkaks saamisega pole sellel postitusel tegelikult mingit seost.

Teatavasti alustasin ma pärast seda ka projekti Kuidas ma 100 raamatu lugemisega rikkaks saan? Selle kohta saad lugeda postituse pealkirjale klikates. Seal on ka kirjas, miks just sellise väljakutse endale esitasin ja mida see täpsemalt tähendab. Kuna veidi rohkem kui aasta jooksul on loetud 14 raamatut, siis sajani on veel minna ja seega rikas ka veel pole.

Internetis raha teenimine ja kodused töötamise võimalused on aga minu jaoks ikka huvitav teema. Nii olen edasi uurinud, et mida sel teemal soovitatakse ja mis on minu jaoks võimalik. Mõned asjad ka ise läbi katsetanud.

5 võimalust, kuidas internetis raha teenida

1) küsitluste täitmine- selleks on erinevaid võimalusi nii Eesti kui välismaa lehtedel. Mina registreerisin ennast Moborg lehele ning aasta aega tagasi. Selle aja jooksul täitsin 6 küsitlust ja kutsusin ühe sõbra, kes täitis ka vähemalt 3 küsitlust. Kokku teenisin sellega 5€, mille olen paypal konto kaudu reaalselt ka kätte saanud. Summa pole suur, aga kui niisama kusagil aega veedad või teleka ees istud, siis pole ju probleem samal ajal küsitlustele vastata.
Selle variandi miinus on, et vähemalt sellel lehel on küsitlusi suht harva, nii et väga palju rohkem ma neid selle aja jooksul poleks saanudki teha. Ilmselt umbes pooled võimalused jätsin selle aja jooksul kasutamata, kuid metsikult neid sellel lehel jah polnudki.

2) oma vanade asjade müümine- erinevad lehed toovad alati ka selle võimaluse välja. Kuna asju koguneb meil kõigil märkamatult, siis tegelikult on see väga hea soovitus. Mitte selles mõttes, et tuleks oma vana kola kellelegi pähe määrida, vaid selles, et aegajalt tuleks ennast ümbritsevad asjad kriitiliselt üle vaadata. Mida enam vaja pole, neile asjadele tasub uus võimalus anda. Mina näiteks käisin selle mõtte tõttu oma raamaturiiulid üle ja panin paljud neist müüki. Suur osa on nüüdseks juba ka uued omanikud leidnud.

Minu müüdavad kasutatud raamatud leiad siit: Heli asjad otsivad uut kodu!   

Peale raamatute on seal ka pulmakleit ja peegelplaadid. Nii et tegelikult panen sinna kõike, mis uut kodu vajab.


3) toimetamine, illustreerimine, kujundamine- tekstide toimetamine, illustratsioonide joonistamine ning erinevad kujundustööd on kindlasti need, mida saab kodust teha. Kui eelmised kaks nimekirjas toodud võimalust on kõigile kättesaadavad, siis siinsed nõuavad rohkem teadmisi ja oskusi. Ise ma neid ei tee, seega minu jaoks on need teenused, mida ma ise ostan teistelt, kes kodus töötavad. Kel aga on eeldusi ja oskusi mõneks neist töödest, siis kindlasti tasub oma oskused välja pakkuda. Facebookis on olemas ka mitmeid temaatilisi gruppe, kuhu sama ala tegijad on kogunenud ning kus ka töökuulutused liiguvad.

4) edasimüümine- üheks võimaliseks on vahendamine ehk teiste loodud kauba edasimüümine. Ingliskeelsetes soovitustes räägitakse amazoni vahendusprogrammist, milles sa soovitad kaupu, mida ise pole tootnud ning saad edasimüügist mingi osa. Tunnistan, ma pole sellest programmist veel väga aru saanud. Nii palju aga küll, et Eestis see ilmselt väga ei toimi. Edasimüümisega on kindlasti see, et inimene peaks tegelema kaubaga, mida ta suudav usaldusväärselt tutvustada ning mis on temaga seotud.

Minu loodud Heli Kirjastusel on mitmeid edasimüüjaid, kes kas füüsiliselt või internetis müüvadki minu kirjastatud raamatuid. Näiteks on tulemas jõululaadad. Nii on mitmetes kohtades minu kirjastuse raamatutega laatadel väljas edasimüüjad. Kuna siin artiklis räägin internetis tehtavatest töödest, siis Heli Kirjastusel on ka interneti- edasimüüjad. Need on inimesed, kes leiavad mu raamatutele ostjaid, edastavad mulle info ning mina edastan raamatud ja neile vahendustasu. Kui oled huvitatud võimalusest minu kirjastuse raamatuid edasi müüa, siis anna oma soovist teada ja räägin täpsemalt. Kirjuta siia: helikunnapas@gmail.com

5) oma toodete müümine- uskumatu, kui palju on valmis inimesed maksma asjade eest, mida paljud meist ka oma lõbuks teevad. Asi on selles, et meil on kõigil erinevad oskused ja eeldused. Nii tundubki aegajalt, et pole mõtet oma toodetut müüa, sest kõik saavad ise seda teha. Tegelikult olen õppinud, et asi on hoopis õigete klientideni jõudmises. Ehk et kõigele on ostja olemas. Küsimus on- kus on minu toodetest huvitatud, kes tahaks ja suudaks mulle selle eest maksta?

Näiteks mina tellisin taas käsitöö-karpe, sest neid on vaja ühe minu uue toote jaoks. Nimelt hakkavad järjest ilmuma tooted minu uuest sarjast, mille eesmärk on aidata inimesel ennast ja oma võimalusi paremini tundma õppida ning oma pereelu paremini korraldada. Sarja nimi ongi "Minu ilus elu". Selle üheks osaks on näiteks "Minu ilusa pereelu planeerimise märkmik" (ei, see ei vaja karpe!!!). Kirjutan neist ilusa elu toodetest juba varsti lähemalt.
Jutu mõte on aga see, et kui sa oma andeid ja oskusi välja ei reklaami, siis keegi ei oska tellida.

***
Eelmisel aastal tegin facebooki grupi Ettevõlikud lapsevanemad. Nagu nimigi ütleb, siis see leht koondab lapsevanemaid, kes tegelevad ettevõtlusega. See on üks koht, kust saada mõtteid, millise ettevõtlusega näiteks laste kõrvalt tegeleda või enda tehtut reklaamida.

Eestis lisaraha teenimiseks on üks valik ka siin: 11 huvitavat viisi, kuidas Eestis lisaraha teenida. Miks on oluline, et Eestis? Sest nagu näiteks selle edasimüümise teema juures kirjutasin, siis ingliskeelsetes lisaraha teenimise kirjeldamistes räägitakse sellest võimalusest palju, kuid Eestis see ei toimi nii. Siin on aga kirjas võimalused, mida just Eestis saab kasutada.

Kuna ma töötan suure osa oma ajast kodus, siis on kõik sellised võimalused minu jaoks väga põnevad. Katsetan järjest endale sobivaid. Nii et praegugi on mitu erinevat kodus töötamise võimalust käsil. Katsetan ära ja varsti räägin ka teile, mis töötas ja mis mitte.

Raha teemal kirjutan veel nendes postitustes:
31.august 2017 Kõik müügiks või mida sina oma kasutatud asjadega teed?
4.september 2017 Järjekordne imeline tööpäev! Loe, kuidas sina ka endale sellise saad!


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Pildistas Jaanus Ojangu
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (9a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Neljapäev, 8. november 2018

Beebiga olen igas valdkonnas produktiivsem

Enamuse sellest aastast olin ma rase. Kogu selle aja mõtlesin, et pean kõik oma tööd ja tegemised ära tegema, sest kui beebi sünnib, ei jõua ma enam midagi. See tähendas pidevat stressi, sest ülikuum suvi ja rasedus ei sobinud kuidagi kokku ja miski ei edenenud. Kevadel polnud võimalik ilma süüdistada, aga siis ka ikkagi asjad ei edenenud.

Tänaseks päevaks ongi seis selline, et Johanna esimese 2,5 elukuu jooksul olen ma trüki saatnud 5 raamatut, millest 3 on minu enda kirjutatud. Nii- uhked numbrid reas. Nüüd hakkame tähtsust vähendama. Ehk et üks neist oli tegelikult kordustrükk, mille puhul oli vaid kirjastamisega seonduv korda saada (tekst üle vaadata, tagakaane tekst, kõik materjalid saata jne), teine oli kinkeraamat, millel tuli fotod leida ja tekstile toimetaja ning kujundaja. Kolmanda raamatu aga kirjutasin ka päriselt pärast Johanna sündi.

Nimelt on nüüd trükikojas kaua lubatud ja paljude poolt kaua oodatud sarja ,,Mõni õhtu romantikat" järgmine raamat. Seekordse osa pealkirjaks on ,,Helisevad ööd saarel". Esimesed mõtted sellest raamatust said kirjan veebruaris ning sellest ajast alates lubasin kõigile, et tuleb uus romantika raamat... aga nüüd on see PÄRISELT ka tulemas.

Raamatutega on tihti see, et ma suudan nüüdseks küll igal ajal kirjutada, aga sellegi poolest mõnikord mõni käsikiri lihtsalt ei edene. Ja alles pärast saan aru, et polnud selle raamatu kirjutamiseks õige aeg. Tavaliselt tähendab see, et mul on päris elus veel mõni inimene kohtamata, mõni vestlus pidamata, mõni kogemus saamata. Kui kirjutamine ei edene, siis on kõige õigem soovitus, et mine ela tavalist elu! Ja kui seda elu elad, siis õige raamatu jaoks tuleb õigel hetkel kindlasti mingi mõte.

,,Helisevad ööd saarel" oli kindlasti selline raamat, mis seisis ja seisis ning siis elu andis jälle lahenduse. Ei, see ei tähenda, et ma enda elu paneks raamatusse, vaid seda, et ma näen või kuulen midagi, mis minu tegelastega kokku sobib. Midagi sellist, mille peale ma ise poleks tulnud, et ka nii võib elada.

Elamisest sai alguse ka mu kinkeraamat. Ma pole ise seda veel katsuda saanud, aga Rahva Raamatu ja Apollo poodides on juba olemas. Selles kinkeraamatus on mõtisklused sõbrale. Sellised lühikesed mõtted, mida suvalisel hetkel võid endale meelde tuletada. Ilus armas raamatuke jõulukingituseks. Kaanepilt sai valitud veidi riukalikum ühest erilisest sõprusest.

Ja loomulikult eelmises kolkaküla koolist rääkivas postituses mainitud minu esimese noorteromaani ,,Lõpupidu" kordustrükk. Samuti pole veel käes hoidnud, aga tean, et see tuleb imeilus raamat. Apollo internetipoes on aga juba olemas. ,,Lõpupidu" on läbi aegade olnud mu ainuke raamat, mille kaanepilt oli minu jaoks... küsitav. See oli ka ainus, mille valmimisel mul mingit sõnaõigust ei olnud. Nüüd sai see viga parandatud ja sain kaanepildi, mida lihtalt armastan.

Kõiki neid kolme raamatut saad minu käest otse osta ka. Ostusoovist kirjuta helikunnapas@gmail.com. 

Aktiivne sügis pole lõppenud. Riigikogu valmisteks valmistumise kõrvalt mõtlen ma, et kirjutan veel vähemalt ühe romaani valmis ja kaks lasteraamatut ootavad ka. Jaaa, isegi kui ma kasutaks oma blogis naerunägusid, siis ma ikkagi ei paneks seda eelmise lause kõrvale.

Kuidas see kõik on võimalik? Sest mul on imeline beebi! Praegu vähemalt küll. Või noh- eks ta imeliseks jääb ka siis, kui oma magamis- ja käitumisharjumusi muudab, kuid praegu on Johanna harjumused vägagi töötamist soosivad. Olen jätkuvalt kindel, et lapsed teavad, milliste vanemate juurde tulevad. Minu beebi teab, et ainult emaks olemine pole kunagi minu eesmärk olnud. Ta teab, et minu lapsed kasvavad elamise keskel ja et lapsed kaasatakse ellu, mitte elu ei jää laste pärast seisma, ega elamata. Ja kuna beebi on rahulik, siis järelikult teen ma õigeid asju, sest just beebi ju tunnetab ema olemust kõige paremini ning tema käitumisest on seda kõige paremini näha. Suuremad lapsed on juba laiemas energiaringis ning nende käitumine peegeldab seda, mis toimub kõigis nende suhtlus- ja tegevuskohtades.

Töötulemuste saavutamist soosib muidugi ka see, et ma teen asju, mis mulle meeldivad ja on olulised. Nii jõuab ka rohkem. Nii ei loegi ma oma tegemisi tööks... või vastupidi- nimetan tööks kõiki tegemisi, kuid töö mõiste on minu jaoks kõik see, kuhu sa panustad oma oskusi, andeid, energiat.

Kindlasti jõuaksin ilma lasteta mingeid asju rohkem teha, kuid rohkem olen kindel selles, et ma saan praegused tegemised tehtud tänu lastele. Mul on motivatsiooni, mul on inspiratsiooni, mul on vajadust oma tegemisi paremini planeerida.

TÄIENDAN: aijaaa... selle postituse kirjutamise ajal rõõmustades unustasin, et ühel hommikul jõudsid sel nädalal lapsed kooli-lasteaeda kell 9, sest ma lihtsalt olin 5 päeva enne seda tööpäevad lõpetanud kell 2.30 öösel ning ärganud ikka 7.30 ning ühel hommikul siis enam ei ärganud ja magasime kõik koos sisse! 

Kõige olulisem- ma olen niiii tänulik kõige ja kõigi üle, mis mu elus on! Nii lihtne see ongi!

Imelist päeva ja tule varsti jälle mu blogisse! Vahepeal aga loe uusi raamatuid!




***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (9a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Laupäev, 27. oktoober 2018

Probleemid kolkakoolis taas avalikkuse ees

Novembrikuu algul jõuavad avalikkuse ette taaskord ühes väikeses kolkakoolis toimuvad sündmused. Seda minu noorteromaani "Lõpupidu" kaudu. Esmakordselt ilmus see raamat 2011.aastal ning müüdi üsna kiiresti läbi. Noorteromaanide konkursil sai see teos äramärgitute hulka. 2012.a aga võitis Järje Hoidja auhinna Tallinna Keskraamatukogus.

"Lõpupidu" ja "Ütlemata sõnad" on minu teostest need, mis minu arvates on saanud kõige rohkem positiivset tagasisidet. Just selles mõttes, et need on lugejatele kõige rohkem andnud selliseid mõtteid, mida ka enda elus edasi mõelda. Nii oli juba ammu plaan, et "Lõpupidu" tuleks ka enda kirjastuses avaldada. Nüüd see tulebki. Imelise kaanekujunduse tegi taaskord Liis Karu.

"Lõpupidu" sisu on selline:
Viimase gümnaasiumiaasta esimesel septembril läheb Raili kooli teadmisega, et Oodvere-suguses kolkakülas nagunii midagi ei juhtu ning see aasta tuleb lihtsalt üle elada. Ootamatult lisavad kohalikku ellu aga vürtsi uued abituriendid – pilkupüüdev Marcus ning veidi eraklik Roomet. Seni koolile ja korvpallitrennile keskendunud Raili kogeb nüüd pimestavad armumist ja õnne, kuid ka pettumust ja kurbust. Ühe aasta jooksul õpib ta nii enda kui teiste inimeste kohta rohkem kui varem ning peab tegema suuremaid elulisi otsuseid, kui vaid see, kuidas peale lõpupidu jätkata.
Heli Künnapas on Pärnumaalt pärit kirjanik, kellel tänaseks päevaks on ilmunud üle kümne raamatu. ,,Lõpupidu” oli tema esimene avaldatud raamat, mis leidis äramärkimist noorsooromaani konkursil ja sai ,,Järjehoidja” auhinna. Künnapase teostes on alati olulisel kohal suhted, inimloomuse keerdkäigud ning elu põhiküsimused. Nii ka noorteromaanis ,,Lõpupidu”. 

"Noorteraamatud" on sari, mille järgmiseks raamatuks on "Medaljon", mille autoriks on Ene Sepp. See on samuti populaarse raamatu kordustrükk.

Järgmised on aga juba värskemad teosed noortele. 1.novembril algab NaNoWriMo ehk kuu, mil kirjutamisest huvitatud üle maailma püüavad ühe kuuga romaani valmis kirjutada. See tähendab, et eesmärk on kuu jooksul kirjutada 50 000 sõna ehk päevas 1667 sõna.

Mina registreerisin seekord ennast just järgmise noorteromaaniga, mille tööpealkiri on "Mälestusteta suvi". Aasta algul kirjutasin sellest 13 lehekülge valmis ja ise olen väga vaimustunud. Aga peangi ju olema, sest kunagi pole mõtet kirjutada teksti, mis mulle endale ei meeldi.

Praegu saab "Lõpupidu" ette tellida hinnaga 10€. Selleks tuleb soovist kirjutada mulle helikunnapas@gmail.com. Aga alati võib ka kirjastuse kodulehelt tellida. Seda saab teha siin: https://www.helikirjastus.ee/toode/lopupidu/

Viimastel nädalatel on kirjutamine olnud mu põhiline tegevus. Nüüd püüan ka kirjastamisega rohkem järjele saada. Kindel on aga see, et aasta viimased kuud on taaskord väga sõnaderohked.

***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (9a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 15 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Teisipäev, 2. oktoober 2018

Kas pillimäng sai mind rööprähklejaks teha?

Tegelikult mulle üldse ei meeldi see rööprähklemise sõna. Püüan küll eesti keelt au sees hoida, aga see sõna pole minu jaoks väga eestipärane.

Eile tähistasime kõik teatavasti muusikapäeva. Üliuhke oli istuda saalis ja kahe oma lapse esinemist vaadata. Ei, kumbki neist ei mänginud mingit maailmatasemel pillilugu. Jah, mõlemaga oli häda, et nad ise kogu kontserti rahulikult istuks ja teisi ka kuulaks. Õpime ja harjutame veel.

Aga teadmine, et mu lapsed on järjepidevalt mitu aastat millegagi (pillimänguga!) tegelenud ja saavad üha järgmisi ja järgmisi esinemiskogemusi, mõistavad, milline töö esinemisele eelneb- see on elukogemus, mida ei saa millegagi asendada, ega ka hiljem järgi teha.

Mathias ja Maria pidid muidugi pillimänguga esinemise tõttu mõlemad loobuma eilsest tantsutrennist. See on jällegi teine valikute teema, et kas tegeled vaid ühe alaga ja oled alati kohal või jagad ennast nooremas eas, et saaks hiljem spetsialiseeruda? Meie peres on hetkel valitud jagamine.

Täna vaatasime koos beebiga veidi telekat ja sealt tuli muusikapäeva aktus. Üks pianist ütles, et just klaverimäng aitab parimalt erinevad tajud korraga tööle panna. Sel hetkel mõistsin- ilmselt on akordionimäng minu jaoks olnud just see, mis on õpetanud mitut asja korraga tegema. Akordioni puhul mängid ju vasaku käega ühte, paremaga teist, samal ajal tõmbad lõõtsa õigesti, toksid jalaga takti kaasa ning vaatad nooti. Iga tegevus võib minna erinevas rütmis.

Hakkasin mõttes võrdlema, et millise pilli mängimine on kõige keerulisem ja milline võiks kõige rohkem siis erinevaid tajusid arendada. Jäin hätta, sest tegelikult lihtsat pilli ju ei olegi. Igaühel on oma spetsiifika. Klaveril on samuti eraldisesvalt tegutsevad käed ning silmad samal ajal hoopis noodis ning jalg pedaalil. Keelpillide puhul pead õige noodi kellelt üles otsima. Puhkpillide loogikast ma üldse ei räägi- olen nüüd Mathiase kõrvalt veidi õppinud ja minu vana pea neid kombinatsioone küll enam meelde ei jäta. Ehk et seal pead veel kombineerima, kuidas mingi noot kätte saada. Jah, ma tean, et seal on mingi süsteem, aga ikkagi. Selle kompenseerimiseks on teine käsi vähemalt suht vaba. Lisandub aga hingamine ja keel ja huuled, mis peavad õigesti töötama.

Selline mõttemäng andis veelkord julgustust, et oma laste muusikaõpinguid pean igati toetama. Kui neist ei saa ka elukutselisi muusikuid (mida ma pole ju ka kunagi ette planeerinud... minust ka ei saanud), siis täiendavaid oskusi annavad praegused õpingud neile igal juhul. Kui erinevaid tajusid lapsest saati arendada, siis on täiskasvanuna igal juhul võimalusi rohkem.

Tohutult tänuväärne ettevõtmine on projekt "Igal lapsel oma pill".  Laste toetamisest ja laste väärtustamisest rääkides peaks esmatähtis olema just selliste laste toetamine, kes ise midagi teevad. Olen selle poolt,et ei tuleks lihtsalt lasterahasid tõsta, vaid ka riiklikult peaks olema järjepidevalt projektid selle toetamiseks, et vanemate rahakoti tõttu ei jääks lastel võimetekohane huviharidus saamata.

Meie pere näiteks Mathias ja Maria on pillid praegu muusikakoolist laenuks saanud. Joosepil aga klaverit siiani pole. Esimesel aastal ei näinud veel vajadust selle soetamiseks, sest polnud ju teada, kas ta ikka jätkab. Nüüd on poisi vaimustus jätkuv ning üha kasvav, nii et koju pilli soetamine reaalselt vajalik. Tegelikult on meil ka üks kokkulepe olemas ühelt sõbralt klaveri saamiseks, kuid selle transport on hetkel probleem.

Eilsel kontsertil istudes tuli järjest meelde, mis tunne see oli kuude viisi esinemiseks harjutada ja lugu pähe õppida... enne esinemist muudkui higistavaid käsi pühkida ja peas kogunevat pinget ära hingata... teadmine, et sa ei või liiga rahulik olla, sest muidu pole lavale jõudes esinemiseks valmis, aga ei saa ka liiga närvis olla, sest muidu pole lavale jõudes esinemiseks valmis... Ning tunne, kui oled oma loo ära mänginud, hakkama saanud! Võrratu!

Loodan, et kõigil lastel, kes soovivad, on võimalik pilli õppida. Projekt "Igal lapsel oma pill" peaks olema järjepidevalt toetatud. Nii koolidesse, lasteaedadesse, kui aga ka kodudesse pillide soetamiseks. See on üks koht, kuhu pandud raha pole kunagi raisatud! 

Siit saad vaadata, kuhu sel aastal projekti "Igal lapsel oma pill" rahade eest uued muusikavahendid soetati. 

***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (9a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 15 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Pühapäev, 30. september 2018

Millise sõnumiga lähen täna Vabaerakonna üldkoosolekule?

Vabaerakond teeb täna ajalugu- esimest korda Eesti poliitika ajaloos kutsuti erakorraline üldkoosolek kokku 10% erakonna liikmete häältega. Protsent oli tegelikult isegi suurem.

Mina kandideerin juhatusse. Kirjaniku, kirjastaja, endise personalijuhi ja muude kogemustega usun, et mul on, mida pakkuda. Nii on mul võimalik mõne minuti jooksul selgitada, mida pean oluliseks. Milline on siis see sõnumi, mida täna väljendan?

Minu jaoks on viimased 1,5 kuud olnud väga õpetlikud ja erilised. Selle aja jooksul nägin, kui palju energiat meie erakonnas peidus on. Kohtasin paljusid uusi inimesi, kellest igaühel on midagi Eesti ühiskonna tervendamiseks pakkuda. Samuti nägin vanade kaasteeliste nägusid erinevates olukordades. Paljudega neist oleme kõrvuti käinud pea neli aastat. Täpselt nii kaua, kui olen Vabaerakonnas olnud.

Samas nägin pikaajaliste kaasteeliste seas ka neid, kelle puhul mulle ei meeldinud, kuidas kriisiolukorras käituti. Kõik need süüdistused, mis muudatuste soovijate vastu tulid... Eks igaüks vastutab lõpuks oma sõnade eest kusagil mujal. Edasi liikumiseks on aga hea teada, kuidas üks või teine inimene käitub siis, kui laev kõige rahulikumates vetes ei seila.

Vabaerakonna esimehena toetan Kaul Nurme. Tema on inimene, kellega jätkamine hetkel Vabaerakonna jaoks kõige parem oleks.

Meie mõlema jaoks on oluline suur teema: elu võimalikkus väljapool Tallinnat! Teiseks on oluline majanduse kasv kõikjal Eestis. Ei ole loogiline, et suur osa eestlastest käib täiskohaga tööl, kuid elab siiski vaesuses. Tööandjad otsivad töötajaid, inimesed on tööta, kuid kaks otsa kusagil kokku ei saa, sest vahepeal on kõrged tööjõumaksud ja muud ebasoodsad tingimused. Elektrihind tõuseb, kuid inimeste enda mure on, kuidas pikad elektrikatkestused üle elada

Kõigi eeltoodud teemade taustal on minu jaoks eriti oluline lastega perede hakkamasaamine. Eriti lasterikaste perede. Aga just selliste, kus inimesed ikka ise ka panustavad. Lennukilt raha külvamist ma ei toeta. Ehk siis tuleks toetada seda, kui perekonnas tegeletakse sellega, et lastest saaksid täisväärtuslikud ühiskonna liikmed. Sellised, kes ei oota muudkui abi, vaid osalevad ise aktiivselt. Oluline osa näiteks on huviringide võimaldamine vastavalt laste võimetele, mitte lapsevanema rahakotile. Meie väikses riigis ei saa avastamata ja kasutamata jääda ükski anne lihtsalt seetõttu, et peres on palju lapsi ning seetõttu kahe vanema palk suurema hulga inimeste peale jaguneb.

Jah, seda kõike on liiga palju, et täna paari minutiga ära rääkida.
Jah, seda on liiga vähe, et selliste mõtetega Riigikogu valimistele minna.

Täna muidugi selgub, kas mingeid Riigikogu valimisi minu jaoks üldse tuleb...

Loodan lihtsalt väga, et igasugused sahkerdamised ja mängud jäävad tänasest päevast eemale. Oleme pooleteise kuu jooksul saanud põhjaliku õppetunni ka neil teemadel. Mitte vaid erakonna seest, vaid ka nende pahatahtlike väliste jõudude poolt, kes kardavad Vabaerakonna tõusu.

Kurb uudis neile- kui need sahkerdused meist nüüd mööda lähevad, siis on Vabaerakonnas olemas sisemine jõud ning koostöövõime ka uute tulijatega, et koos saada 15 mandaati järgmistel Riigikogu valimistel! Kui täna hääletatakse muudatuste poolt, siis saab Vabaerakonnast järgmises Riigikogu koosseisus arvestatav jõud.

Imelist päeva meile kõigile täna!



***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (9a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 15 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com