Kolmapäev, 30. september 2015

Märgistame halvad lapsevanemad

Täna kirjutasin Pere ja Kodu blogisse postituse "Halb lapsevanem- sind on märgatud!" Teemas siis see, kuidas üha rohkem levitatakse sotsiaalmeedias pilte ja sõimu selle kohta, kui lapsevanemad oma lapsed üksi autosse jätavad.

Tunnistan, mina olen üks nendest. Ootan iga päev oma 15 minutit kuulsust halva lapsevanemana, kui keegi mu lapsed üles pildistab ja "Märgatud!" sildiga facebooki postitab (on see üldse igasuguseid privaatsuse nõudeid arvestades lubatud?).

Ja nüüd tahangi vaielda! Teate- mu lastega pole autos oodates midagi juhtunud! Jah, ma tean, et ükskord on alati esimene kord. Ja ma tean, et pidevalt on mul asjad autos laiali aetud, lagi on pliiatsijälgi täis ja muud põnevad asjad. Mingi periood oli see, kui poe ukse taga minu auto korduvalt signaali andis... no kodus ei tohtinud ju signaaliga mängida, nii oli üksi autos oodates hea seda praktiseerida.

Ma loen neile iga kord autost väljudes sõnad peale. Ütlen, kuhu ja kui kauaks lähen ja et nad ei tohi autost välja tulla... ja omavahel kakelda... ja akent lahti teha ja võõrastele aknast "Tere!" ütelda... ehk et väga palju reegleid! Ja nad teavad neid kõiki! Mitte, et nad iga kord kõiki täidaksid, aga nad teavad.

Midagi võib nendega juhtuda? Alati võib. Viimastel päevadel on näiteks Christian (1a 3k) päevas mitu korda kukkunud. Ja ikka nii, et peaga kas kapi või laua vms otsa ka. Või lihtsalt keset siledat põrandat. Näoli maha. Korduvalt. Ja kõik on alati minu nina all toimunud. Ja ma pole midagi jõudnud teha. Kõik käib kiiresti. Nii et sellest pole ju ka alati kasu, et ma kohal olen.

Talvel külm ja suvel soe? Jah, on küll. Ja sellepärast mul auto jääbki tööle, et suvel autot jahutada ning talvel soojendada.

Teate- ma jätan vahel mõne lapse üksi koju ka, kui näiteks lähen teisi lasteaeda viima. Eriti beebi. Selle asemel, et ta keset und üles ajada ning (eriti talvel) riidesse toppida, ma pigem lasen tal magada ja olen poole tunni pärast tagasi. Täna hommikul olid Maria (3a) ja Christian (1a3k) mõlemad kodus ja vaatasid köögis telekat, kuni suuremad lasteaeda viisin. Uksed panin kinni, toolid laua ümber keerasin kummuli ja muud ohutusabinõud... Mitu inimest nüüd mulle lastekaitse kaela saadab selle eest? Üldse ei imestaks. Teine variant oleks olnud, et panen lapsi 20 minutit kauem riidesse, lapsed saavad 45 minutit autos veeta ja siis uuesti riidest lahti. Või selle asemel istuvad mugavalt pidžaamades diivanis ja vaatavad multikaid, kuni tagasi tulen? Rääkimata sellest, et minu jaoks tähendab see poole lühemat hommikust retke.

Kas mul on suva? Loomulikult mitte. Ma hoolin oma lastest väga. Esmalt tean aga seda, et minu ülesanne pole igal hetkel oma laste kõrval olla, vaid õpetada neid elus hakkama saama. Siiani on nad jätkuvalt julged ja uudishimulikud ja huvitatud ümbritseva uurimisest. Ju on siiani hästi läinud.

Hoolivad kaasmaalased on head. Eriti kui see hoolimine on positiivne. Aga kui hoolimine tähendab kõigi asjade kallal iga hinna eest vingumist, siis see on kurb. Kuidas see aitab kellelgi parem lapsevanem olla? Mina ju ei süüdista kedagi, et ta oma lapse keset und üles ajab ja seega lapse päeva ja tuju nässu keerab? Milleks siis mind süüdistada, et ma lapsel rahulikult magada lasen?

Miks ma seda kõike nii teen? Üllatus- üllatus- ikka selleks, et hoolin oma lastest ja püüan asju korraldada nii, et kokkuvõttes oleks neil kõigil parem ja et mina oleks hea lapsevanem. Selleks jälgin ma OMA lapsi, arvestan OMA laste võimeid ja hetkeseisu, mitte seda, mida teised võivad arvata! Ja lõppkokkuvõttes olen rahulikum ja pere asjad on paremini korraldatud. Nii et seegi on lõpuks laste kasu!

Kui me teineteist rohkem usaldaks ning sekkuks teiste eludesse rohkem selleks, et sinna midagi head ja positiivset tuua, oleks maailma jälle parem koht.

Esmaspäev, 28. september 2015

Lollid linnud ja lihtsalt tunne

Täna õhtul istusime pisematega õues ja sõime "jäätist", mida Maria meile kokku keetis:


Linnuparved lendasid üle pea. Ma pean netist otsima infot selle kohta, kuidas nad oma kohti vahetavad. Täiesti hämmastav on vaadata, et kooslus, mis meie arust koosneb lollidest lindudest, toimib nii hästi, ühtehoidvalt, teineteist säästvalt ja organiseeritult...mida me ülitargad inimolendid enamasti ei oska...

Suuremad tegutsesid eesõues nii, nagu paar päeva varemgi:


Enne jäätist vedasin veidi puid sisse ja veidi tuppa. Ikka mõnusaks õhtuseks kütmiseks. Nüüd kuulan suuri väikseid ja väikseid suuri mõnusalt voodis nohisemas ja tuld ahjus ja pliidi all praksumas...

Ja selle peale on öelda vaid... mitte midagi... ainult tunned!

"1...2...3...4... nii palju lapsi?"

Pisikese õepoja minisünnipäeval käisime. Päälinnas ikka. Maja ees venitas peale tervisejooksu ennast üks minust ehk veidi noorem naine.

"1...2...3...4... nii palju lapsi?" luges ta meie põnne, kui need järjest auto juurest onu Alexi juurde läksid. "Neli last? Tubli töö!" lisas ta mulle vaimustunult.

Siis ma jälle tundsin korraks, et oleks nagu mingis teises maailmas. Nii uhke oli!

Viimastel nädalatel on minuni järjest jõudnud inimeste imetlused või oigamised nelja lapse pärast. Kuidagi tihedalt kuulen viimasel ajal just halamist, et "oi, sul on nende lastega ikka nii raske!" Seisan siis nõutult ja mõtlen, et mida ma pean vastama. Kellel siin elus kergem on? Jah, nendega ei ole kerge, aga samas ei mäleta ma, et mu elu ilma nendeta kuidagi ilusam, toredam või lihtsam oleks olnud. Teistmoodi oli küll, aga mitte lihtsam.

Jah, üksi kõigi neljaga ei lähe kontsertile ega ka kirikusse mitte. Poodi ja mänguväljakule aga küll. Jah, linnatänaval neljaga kõndides olen närvis, et kas mõni jookseb auto ette, sest enamusel ma ju käest kinni ei hoia.

Neljakesi kooki süüakse näiteks nii:

Kaadri taha jäi see, kuidas me Christianit tagasi hoidsime, et ta laua peale ei roniks. Maria ja Joosepi järelt maast koogitükke korjasime. Mathiase klaasi korduvalt äärest kaugemale tõstsime, et keegi seda maha ei ajaks...

Ükspäev sain aru, et kui mulle kaasa tuntakse, et raske on nelja last kasvatada, siis on jutt nende kasvatamisest. Ma seda aga ei pane väga tähelegi, sest meie lapsed kasvavad meie elu sees. Raske on nende kõrvalt leida aega, et tööd teha (et oleks olemas toit-elukoht-riided jms). Ja seegi pole võimatu. Lihtsalt lastekasvatuse raskusest rääkides mõtlen mina asju, mida laste kõrvalt teha, mitte nendega koosoldud aega.

Valikud! Märksõna ongi targad valikud!

Nelja pisikesega mõtled, kuhu lähed. Ja sellistesse kohtadesse, kus üksi neljaga hakkama ei saa, lähed siis, kui keegi ootab ees. Nagu näiteks sünnipäevale saunamaailmas. Kuigi ma mõtlesin, et oma põnne vette ja sauna ei aja, siis olid kõik kolm suuremat kindlad, et nemad peavad ka ujuda saama. See, et basseinis oli vesi 1,5 meetrit, neid ei kõigutanud. Kuna jalad nagunii põhja ei ulata, siis pole ju vahet, kas see on 1,4 meetrit, 2 meetrit või 20 meetrit. Loogiline!


See tähendaski, et lapsed jooksid sauna ja basseini vahet. Libe põrand...üle pea vesi...jääkülm... ettearvamatused saunas... ja mitu last! Kui algul suutsin Mariat tagasi hoida, siis mõne aja pärast (basseinis vendade värisemist vaadates) oli tema ka raudkindel, et tahab ujuda. Nii olid neid kolm, kes igaüks tahtis omas suunas liikuda:

Rääkimata Christianist, kes samal ajal hoopis muid teid käis:

Nii saigi jälle vastutust sugulaste vahel jagada ja lapsed said turvaliselt möllata. Üksi sellist asja ma ette poleks võtnud. Vot sellises olukorras küll üksi nelja jälgida ei jõua.

Lapsed tahavad õudsalt ujulasse minna, aga see on ka jälle asi, millega peab ootama, kuni issi koju tuleb ja veel keegi kaasa tuleb, et kõigil turvaline ja samas lõbus oleks.

Täna aga on juunikuu algusest saadik kolm suuremat last teist päeva kõik koos lasteaias ja mina saan teha ära hunniku tegemisi, mis selle viimase 4 kuu jooksul on tegemata. Ja kui nad homme veel kolmandat päeva ka lähevad... oi, siis ma olen oma tegemistega juba väääga mäel! Palju õnne mulle!

GADLRATF

Reede, 25. september 2015

Ranna Rantšo koduloomad

Meil lastega käivad ikka veel paar nädalat tagasi alguse saanud projektid "Tunne kodumaad!" ja "Elame nii, et teeme õnnelikuks tegevad asjad kohe ära, mitte ei lükka neid üleüleülehomsesse!". Miks me nii teeme, võib veidi lugeda postitusest, mille kirjutasin Pere ja Kodu lehele: "Ohustatud liik-inimene!"

Nii kihutasime täna taaskord Läänemaale Ranna Rantšosse. Ma olen aastaid planeerinud sinna minna. Andega oleme sellest isegi FBs rääkinud...ja nii see on jäänud. Ikka on ju tähtsamaid asju teha. Aga kuna nüüd on käes see aeg, kus teen esmalt asju, mis teevad õnnelikuks ja mida ma tõesti tahan teha, siis nii me sõitsimegi.

Loomulikult aitas otsustamisele kaasa, et meid ootas ees Kertu, kellega viimasel ajal oleme aktviiselt minu töö alastes küsimustes suhelnud. Nii ongi, et kui igaüks teeb elus seda, mida oskab ja oleme valmis seda jagama, siis ongi tulemuseks mitmed õnnelikumad inimesed.

Kertu tegi meile rantšos mõnusa tuuri. Alustasime loomapargist, kus on ühes aias igasugused karvased ja sulelised ja sarvilised ja mittesarvilised. Minu suureks üllatuseks saime päris kaua seal algul sees olla. Jah, mul on maalapsed, kellel on kodus loomad ja kellel on kodust läbi käinud päris palju loomi, aga... enamus neist kardab igasuguseid loomi.

Meil endal oli rohkem loomi ajal, kui nad olid väiksemad, seega ega nad sel ajal nendega nii palju ei suhelnudki. Mina uskusin alati, et meil peavad loomad kodus olema, et lapsed nendega harjuks... tulemuseks oli aga see, et mina pidin kogu aeg kõigiks ettearvamatusteks valmis olema, kodus kinni ja lapsed loomadega suhtlemise nautimise asemel pigem takistasid seda igakülgselt. Nüüd on lapsed suuremad, loomadest huvitatud ja tõesti võiks ehk isegi uuesti laienemisele mõelda...aga praegu olen enda jaoks selgeks mõelnud, et meil on viimane vabadusaasta enne Mathiase kooli... kuigi ega seegi ju ka tegelikult ei takista midagi).

Nii et seetõttu käime loomi praegu mujal vaatamas:

Suure-Jaani laadal lasin lastel samu loomi läbi aia vaadata, sest ma ei tahtnud, et nad aias kõik koos mulle sülle kargaksid. Kui Maria on alati näiteks hobuste lemmik olnud (mis toimus ka täna), siis Christian on kõige loomavõõram laps. Talle on ka kodus kassid alati meeldinud... kuni nad on teisel pool plaasi või vähemalt poole meetri kaugusel. Nii sobis talle täna veidikeseks kitse paitada, aga kui poni varss lähenes, siis oli kisa taevani:


Christian veetiski enamuse päevast väljaspool aeda või minu süles. Talle sobis. Läbi aia vaatas ta loomi aga väga hea meelega...kuni need jälle liiga lähedale tulid ja Christian kaugemale põgenema pidi.

Lastele meeldis paitamisest rohkem loomadele süüa anda. Nii jagasid nad peedi lehti kõigile, kes vähegi vastu võtsid...kuni seda sai teha poole meetri kauguselt. See tähendab, et korduvalt nad viskasid loomadele lehti kaugelt, sest lähenev looma pea hirmutas. Vahepeal Kertu turvas nii Joosepit kui Mariat ja nii jõudsid lehed ikka turvaliselt loomadeni:


Maria suurim tüli oli ühe kitsega. Keset loomaparki on voodi, kus ilmselt loomad lõbutsemas käivad. Meie lapsed olid selle leiu üle õnnelikud ja läksid hüppama. Üks suurem kits läks ka. Maria ei arvanud üldse, et kits peaks seal olema ja seekord oli temal kisa taevani. Kitse see ei puudutanud. Nii tuligi Marial sõjatandrilt alistunult lahkuda, kuid poisid jäid kitsega lõbutsema:


Ranna Rantšo erinevate laagrite kuulutusi olen ka aastaid jälginud, aga mu lapsed on selleks siiani liiga noored olnud. Nüüd tean, et tulevikus lasen küll neil sinna minna.

Eriti kuna loodus seal on lihtsalt võrratu. Kui ma piisavalt hobusega ratsutada oskaks, siis ma kindlasti läheks seal maastikule sõitma. Seega... kunagi...

Minu jaoks jäi kriipima veel keset hobuste ja muude loomade koplit olev maja, mida ka välja renditakse. Kujutate ette, mis tunne on kirjutada, kui sul selline pilt aknast välja vaatab... eriti kui sa tead, et sa ei pea muretsema sellepärast, kas suudad üksi neile järgmise heinapalli ette veeretada või kas veetorud külmusid või kas sõnnik on ära veetud... sest keegi teine muretseb murede pärast ja... no mul on tunne, et üle hulga aja jäi silma üks koht, kuhu kunagi võiksin kirjutama minna. Mööda Eestit ringi käies ikka otsin sellised kohti. Ma usun, et kõik kirjainimesed teevad seda.

Selle majakese juurest tulles pidin aga Joosepist tegema pilti nagu ta tuleks hobuste juurest ära:

Päeva lõpuks võin vist rõõmus olla, et vähemalt ei hüüdnud mu lapsed ühtegi hobust kitseks, ega lehma lambaks (kuigi paabulinnust sai jaanalind... aga no nende mõlema liigi puhul on ka tükk aega möödas sellest, kui neid viimati kodupõllul jalutamas nägime...).

Nagu ilusa ürituse lõpuks ikka, toimus ka meil vennastumine mitmel tasandil:


















Neljapäev, 24. september 2015

Lapsed ei usu minusse

Mulle hakkab tunduma, et ma ei suuda oma laste eest enam varjata seda, kes ma olen.

Täna olime veidi üle poole tunni kodust sõitnud, kui Joosep (4a) teatas:
"Emme, me sõidame kogu aeg ringiratast..."
Kusjuures, siis me polnud veel üldse eksinudki. Varsti teatas Mathias (6a):
"Emme, me oleme juba kaks korda ümber pööranud. Varsti tuleb kolmas ka! Me ei jõua kunagi kohale..."

Hmm, mis mõttes? See, et ükspäev Pärnus aega parajaks tehes sujuva orienteerumise käigus varsti hoopis Lindi ja Liu ja mingitesse sellest järgnevatesse küladesse jõudsime... no see oligi sujuv orienteerumine. Tookord jõudsime näiteks sellistesse kohtadesse:


Ja see, et Vasalemma rallile minnes ma läbi Keila läksin oli lihtsalt seetõttu, et üks teeots ei paistnud kohe kätte.

Ja see pole minu süü, et mul veel pole gps´iga telefoni... kuigi levivabas piirkonnas poleks ju ka sellest kasu. Nii et pigem elan oma leviga telefoniga ning küsin teed väikestest külapoekestest (praegu mõned veel ikka on Eestimaal).

Ju ma pean hetkel ka sellega leppima, et lapsed sõitma minnes ootavad, millal tuleb minu poolt esimene tõdemine, et:
"Ma ei tea täpselt, kus me oleme... peame VIST ümber keerama...."

Kolmapäev, 23. september 2015

Kes saab raha Kultuurkapitalilt?

Ma pole ainus inimene, kellel tekib kord kvartalis küsimus, et kes saab raha Kultuurikapitalilt?

(kogu selle postituse selgituseks siis nii palju, et eile öösel sain taaskord eitava vastuse ühele oma taotlusele)

Oma arust tean ka nüüd päris mitut kirjainimest, aga keegi neist, keda mina tean, pole viimaste aastate jooksul Kultuurkapitalist raha saanud. Kas ma ei tunne piisavalt andekaid kirjanikke? Või on tõesti kusagil olemas mingi omade ring, kellel vaid jätkub?

Loomingu hindamine on alati olnud pikalt vaidlusi pakkuv küsimus. Kuidas hinnata, mis on hea ja mis mitte? Kuidas hinnata seda, milline kirjandus (ja muu looming) on vaid hetkeks ja mis jääb pikemaks ajaks inimesi mõjutama?

Olen juba varem rääkinud, et tihti tohutult üleskiidetud teosed on need, mida nö tavainimene pole kunagi kuulnud-näinud ja kui ka puutub, siis ei saa neid loetud, sest on keerulised või segased või mõttetud. Ei, see ei tähenda, et hinnatud kirjandus peaks olema kõigile söödav ja pigem peaks tõesti ikka inimesed vaeva nägema, et ennast harida... Aga no nimesid nimetamata- olen püüdnud ka neid tohutult auhinnatud teoseid lugeda aegajalt ja no kunstist oli minu arust asi kaugel. Kas sellised teosed saavad hinnatuks tõesti seetõttu, et on õigete inimestega kunagi õiges kohas... joodud vms? Sõbraga koos kartuleid võetud? Või on tõesti need ühed ja samad näod andekamad, kui need, keda Kultuurkapital ei märka (kuigi mujalt on ju auhindu saadud...)?

Laenutuste edetabel... kriitikute lemmikud... müügi edetabel... need on minu seniste tähelepanekute järgi täiesti erinevad nimekirjad. Kas need peakski samad olema?

Aga no vägisi tekib küsimus, et kuidas siis tõusta Kultuurkapitali poolt tunnustatud kirjanikuks? Ja kas sel juhul ka inimesed mu teoseid edaspidi loeksid?

Ei, kibestunud väga ei ole. Aga no tahaks ka aru saada oma kohast kirjandusmaastikul... ja äkki peaks tõesti pillid (arvuti) kotti panema, kui valitud kirjanike nimekirja ei mahu?

Võtan kõik oma südame tükid uuesti tagasi

Sellist piiride murdmist, nagu täna, pole mu elus ammu toimunud.

Pere ja Kodu blogisse kirjutasin just sellest, kuidas inimene on ise enda suurim vaenlane. Ei, mitte teine inimene, vaid ikka mina ise!

Olgem ausad- kes veel mu elus on suutnud mind nii pikki aastaid piinata, kui ma ise? Mitte keegi. Kui keegi on ka üritanud, siis ma olen ju ära jalutanud. Nii ju tehakse, kui on valus ja paha. Jalutad minema. Ei vaata selja taha... Aga enda eest ei põgene ja vead oma koormat kaasas.

Mul oli täna tõsine kodust väljasolemise päev. Üle 12 tunni lihtsalt niisama ära olla (ok, tegelikult käisime väiksemate lastega kl 16 paiku pooleks tunniks kodus lõunat söömas). See tähendas, et ma sain planeerimatult ja planeeritult paljude inimestega rääkida. Nii sattusid korraga mu ette minevik, olevik ja tulevik. Nii, kuidas seda juhtisid teised inimesed.

Ülipositiivne oli, et mitu inimest teatasid erinevatel aegadel ja kohtades ülevoolavate sõnavõttudega, kuidas neile mu raamatud meeldivad. Et pidavat olema hästi ja andekalt kirjutatud. Et jätkuks mul ikka päevi...aastaid, et edasi kirjutada. Teate, mis ma sellise kõne peale vastan? Ütlen aitäh! Ei hakka ütlema, et "ah, mis nüüd mina!". Jah, ma tean, et mul on kirjutamises areneda. Aga samas tean, et see on oskus või anne, mida ma pole ise valinud, endale kusagilt riiulist võtnud. Nii ütlengi aitäh ja arendan oma oskust edasi, mitte ei hakka väitma, kuidas see on "mitte midagi!"

Kunagi seadsin endale eesmärgiks, et kui vähemalt üks inimene ütleb, et olen oma raamatutega teda puudutanud, siis on mõtet jätkata. Aga ei ole üks inimene. On mitu-mitu korda üks inimene. Näiteks tänased inimesed on juba rohkem kui üks. Nii olengi tohutult tänulik sellise vahetu emotsiooni ja otsese tagasiside eest.

Raamatute eest olen aga tänulik igale inimesele, keda olen oma elus kohanud. Nii juhtuski, et täna sain mitme inimesega rääkida inimesest, kes on minu viimase (konkursile saadetud, seega ilmumata) noorteraamatu põhiliseks inspireerijaks ja allikaks olnud. See teos on pühendatud umbes kümnele noormehele, kes igaüks erineval moel on selleks raamatuks materjali andnud, ise seda teadmata. Nad keegi ei tunne ennast sealt raamatust ära, aga seda poleks, kui neid kõiki ei oleks olnud. Ei, tegemist ei ole mu exboyfriend´ide listiga, vaid noormeestega, kes on mu elust läbi käinud väga erinevates rollides.

Nüüdseks on neist enamusest saanud elavad surnud mu elus. Nii, nagu noortekas "Tristan" kirjutasin. Elavad surnud on sulle kallid inimesed, kes on elusad ja olemas...aga nüüdseks kusagil mujal. Mitte sinu elus. Eks meil kõigil on selliseid inimesi. Minul igatahes küll. Kõige hullem on see, kui tagant järgi ei mäleta isegi põhjust, miks enam ei suhelda, kuigi varem sai pidevalt ninapidi koos oldud... Nii on see hea enesepiinamise materjal, kui aegajalt neile mõelda. Nii saab nutta, kahetseda, kurvastada igal sobival hetkel. Mullegi on muude piltide ja matrjalide seas viimastel päevadel muudkui üks või teine minu elavate surnute listi liige ette jäänud.

Tänase päeva üks arusaam oligi, et see on nõme! Inimesed surevad päriselt, inimesi lahutatakse päris põhjustel. Aga mina (ja paljud teised ka!) piinavad ennast põhjusel, et telefonitoru on nii raske tõsta (ok, tegelt see on tänapäeval enamasti võimatu nagunii, kui kodus pole tavatelefoni...). Ma siis mõtlesin, et ma enam nii loll ei ole!

Ja pisarate valamise saatel sain tagasi veel ühe suuuuuuure tüki oma südamest. Ootamatult. Planeerimatult.

Pärast mõtlemapanevat hommikupoolikut sõitsin lapsi magama. Kohalikel teedel niisama ringi sõites... olgu siis kurvana...või rõõmsana...satun ikka samasse kohta- oma vanaema maja juurde, kus lapsepõlves palju aega veetsin. Umbes 10 aastat tagasi sattus see võõrastesse kätesse. Suguvõsast välja. Põhjuseks- alkohol (arvake nüüd ära, miks ma vihkan seda, kui näen jälle, et mõni kallis inimene ennast algul kännuämblikuks ja paari aasta pärast mõttetuks tombuks juua soovib ning samal ajal mõtleb, kuidas see mitte kedagi tema lähedastest ei puuduta???)!

See tähendab, et nende 10 aasta jooksul olen korduvalt vanaema maja juurde palverännakuid teinud. Üksi. Lastega. Sõidan majast mööda. Keeran naabrite teeotsas või siis maja nurgal ümber ja lähen tagasi. Mõnikord sõidan majast mööda, pargin tee äärde ja nutan veidi üksi. Või lastega. Lastele räägin lugusid sellest, mida ma seal teinud olen. Näitan, kust heina tegime... kus vasikat koplisse viisin... kus võrriga sõitma õppisin... millise akna taga magasin... kus heinateo ajal heinu tallasime...

Aga sisse pole läinud. Võõrad ju ikka. Kuidas ma tungin teise pere ellu. Imelik ju. Pigem sõidan aegajalt mööda ja olen õnnetu. No näiteks 10 aastat...

Mitu korda olen teinud otsuse, et nüüd peab minema... eriti just õhtuti...ja siis hommikuks olen jälle normaalne ja mõte on unustatud.

Täna sõitsin mööda. Täitsa rõõmus olin. Kohe täitsa õnnelik olin. Kogemata (automaatselt) lihtsalt sattusin sinna. Ja tagasiteel nägin, et üks inimene oli õues...

Sõitsin majast mööda. Aga kripeldama jäi. Maria juba magas. Christian veel mitte. Otsustasingi- sõidan Christiani magama ja siis lähen! Nüüd! Täna! Ma ju otsustasin nüüd julge olla ja teha oma elus ära asjad, mis on õiged. Ikka sellepärast, et ma vihkan inimesi, kes igasuguste mõttetute hirmude tõttu oma elus kõik positiivsed asjad tegemata jätavad...

Sõitsin siis edasi. Mõtlesin, et natuke sõidan ja siis lähen tagasi. Äkitselt olid mu teel teehöövel ja rekka, kes korraldasid kummalist teetööd. Tahtsin tagasi keerata. Kusagilt ei saanud. Rekkajuht vehkis hoogsalt, et ma mööda läheks. Kuigi see oli igati vastuolus kõigi mu plaanidega. Läksin siiski. See oli mingi kummaline paks kiht lahtist segu, millel pidin sõitma. Uskusin, et kinni ma sinna jään. Ei jäänud. Aga ringiga viis tee mind hoopis teises suunas. Vanaema majast kaugemale ja ringiga mu enda kodule lähemale. Mõtlesin plaanist loobuda.

Aga 15 km pärast järgmises teeotsas... ei andnud rahu. Keerasin uuesti õigesse suunda. Sõitsin veel 10 km. Otsustasin loobuda. Keset teed keerasin ennast üle vastassuunavööndi teepervele...ja mõtlesin ümber. Kui ma täna ei lähe, on varsti veel 10 aastat möödas! Tagurdasin ennast siis kaarega tagasi õigesse sõidusuunda.

Ja ühe korra jõudsin veel tagasi pöörama hakata. Päriselt ka.

Kuni olin õues. Mind oli märgatud... tagasiteed polnud... huh, lõpuks ometi!

Ja siis tuli välja, et see inimene ei elagi seal, vaid on ajutiselt. Ta viis mu siiski vanasse majja. Seda tunnet ei saa kirjeldada. Kõik oli nii, nagu varem...ja samas nii teisiti. Ma pole seal umbes 15 aastat käinud. Kõik oli tookord hulga suurem... või olin mina väiksem? Aga kõik oli nii, nagu ma mäletasin. Oma. Turvaline. Nii, nagu mäletasin... Vanaema tuleb kohe nurga tagant ja tõstab ahjust soojad saiad lauale, paneme võid peale ja...

Siis jõudsid ka omanikud kohale. Suutsin vaid öelda, et olen Heli ja ma olen see tüdruk, kes nende laudas torud ära värvis... ja siis hakkas pihta see, kui perenaisega korda mööda muudkui pisaraid valasime. Täiesti erinevad ja võõrad elud olid äkitselt selles kohas ühendatud. Ühel oli üks lugu, teisel teine ... ja need said kokku siin!

Tema rääkis, kuidas külarahvas mäletabki minu vanaema kui tõsiselt helded ja lahket inimest (nii, nagu vanaemad ju ongi). Mina teadsin, mis oli ühes või teises kohas, kust nad aias mingeid kummalisi asju on leidnud (kusjuures pildid kerkisid esile ootamatult, kui nad rääkisid oma leidudest... ma ei teadnudki ise, et mul sellised mälestused on). Küsisin pärnade kohta, mida enam pole... ja nägin, et jasmiini ma enam pügama ei ulatuks, kuigi just see oli aastaid minu töö... või tookord hoopis mäng?

Lahkudes oli mul nii hea ja kerge tunne. Vanaema käis peale maja müümist seal korra ja oli rahul. Ja ma saan temast aru, miks. Maja on tõesti väga toredate inimeste käes. Ma ei mõtle mitte kunagi, et nad peaks seal kõike säilitama. Ma ei kujuta ette, et eelmised omanikud näiteks mullegi ütleks, et me ei või oma praeguses kodus midagi teha. See on nende kodu ja teevad, mis tahavad. Ükski muudatus ei muuda ju minu mälestusi.

Nii et selle koha praegune olukord mind kindlasti rahutuks ei muuda. Sisemuses aga hakkas käärima hoopis minevik. Jah, ma ei ole kunagi ise täiskarsklane olnud (ja pole ka plaanis), aga kõiges negatiivses selle 10 aasta jooksul on süüdi alkohol. Ja tegelikult veel teise 10 aasta valudes, mis sellele eelnes. Nende pisarate taga, mida ma praegugi seda lugu kirjutades valan, on alkohol. Ehk see, kuidas alkoholi tõttu kallis, täies elujõus inimene teiste jaoks lihtsalt hääbub...kaob... kõike muudab...

Tänase retkega sain tagasi suure osa oma südamest. Osa, mis oli kadunud peaaegu 20aastat. Samas ka teadmise, et ka praegu näen mõnda kallist inimest alkoholiga oma probleeme "lahendavat". Ma olen liiga lähedalt näinud, kuidas see lõppeb. Täna sain kinnitust, et ma ei taha seda kõike mitte kunagi enam läbi teha. Seda ei ole võimalik andestada, mida alkohoolikud võivad korraldada. Kui mõnel järgmisel kallil inimesel mu elus on mõte ennast surnuks või vigaseks juua, siis peab see toimuma ilma minuta. Mina seda pealt ei vaata. Mina ennast enam piinata ei lase. Mina ei taha alkohooliku, ega tema tegude pärast muretseda...

Tean, et alkoholist saab välja tulla vaid inimene ise. Loengud ei loe. Nii tean, et ma ei saa midagi teha... peale enda kaitsmise. Eriti kui ma tean, et loengupidamised ja muud vahendid, mida ma lootsin, et saab kasutada, olen ära kasutanud.

Me lähme varsti koos lastega jälle sinna külla. Nii sai kokku lepitud. Olen alati tahtnud sealt enda koju liiliaid ja neid saan ka. Ühest teisest tähtsast aiast on mu õues talinelgid... Ja nii lihtsalt see enesepiinamise lõpetamine käibki.

Ja olgu see koht mul alati meeles, et ma suudaks oma elus vältida alkohoolikuid, kes elamise asemel eelistavad iseenda ja ülejäänud maailma hüljata ning hoolivate inimeste tunnetest ennast põletades lihtsalt üle sõita!

Esmaspäev, 21. september 2015

Tähtajaline elu 2.osa

Jaaa, see tuleb. Ikka tuleb, kuhu ta jääb. Kogu mu USAsse reisimise plaanide tegemise ajal tegelikult ma ikka hakkan kirjutama. Enne seda aga pean veel palju pilte vaatama ja kirju lugema. Ikka selleks, et võtta oma kogetust kirjutamisväärne, mõelda sellele juurde mõtlemisväärne ja kokku saada midagi lugemisväärset. Esimese osa tagasiside on siiani väga hea, nii et motivatsiooni edasi kirjutada on küll.

Ükspäev hakkan pilte skännima ka. Mul on mitu kotitäit pilte, mis läbi vaadata. Jah, 12-13 aastat tagasi oli alles aeg, kui kõik pildid sai paberil ilmutatud. Nii et mul on hunnik paberpilte.

Sel nädalavahetusel leidsin lõpuks vanemate juurest jah paar kotitäit USAga seotud materjale- fotod, kirjad, kaardid... Nii olen mitu päeva saanud kunagistel radadel käia (no nagu vanainimesed ikka teevad). Ikka täitsa uskumatu, kus kõik käidud on. Ja samas- kui tavaline see kõik sel hetkel oli...

Armas osa oli taas lugeda kirju, mida USAs olles sain... seda ka inimestelt, kes nüüdseks on meie seast lahkunud. Kummaline, kuidas mõned tuhanded kilomeetrid muudavad seda, kes sa teistele oled... Praegu, kui ma siin olemas olen, keegi ei kirjuta mulle :) Aga alles suvel Soomes olles pidime perega postkaarte saatma (me küll ei jõudnud selleni, sest aeg läks kiirelt, aga mul on postkaardid märkmiku vahel ja ostetud margid autos olemas).

Nii et kogumiskirg on aegajalt halb, aga need kotitäied on minuga aastaid koos rännanud, ükskõik, kus ma siis elan ja mul on nii hea meel, et nad on taas minuga.

Tänane avastus oli, et mul on ju isegi paar plaati digitaalseid fotosid. USA piltide seast hüppasid äkitselt üles ka mõned fotod Sisekaitseakadeemia ajast. Alles hiljuti otsisin, et kas mul kooliajast on midagi ja pidin tunnistama, et ei ole. Nüüd siis on. Oi, kui tore ja armas oli mõnda inimest vähemalt fotodelt näha...

Paaril plaadil oli siis aga ka USA-aegseid pilte. Mõned neist nägid välja sellised:


Viimase pildi puhul küsis Mathias (6a), et kes sellel pildil koos ussiga on. Tükk aega ei uskunud, et see mina olen. Ei tea, kas võtta seda nüüd komplimendina või solvunud olla... Ise olen ju oma arust kogu aeg üks ja sama inimene olnud...

Nüüd aga tuleb jah selgeks saada mingi plaan, et millest Tähtajaline elu 2.osa hakkab rääkima ja millest mitte.

Pühapäev, 20. september 2015

Õhupallita lapsi ei saa

Tänase päeva tarkusetera tuleb Märdilt:
"Kui õhupalli täis ei jõua puhuda, siis ei tasu lapsi saada! Kõigile oma lastele pead jõudma õhupallid täis puhuda!"
Õnneks läks mul hästi ja tuvastasime, et mina suudan kõigile oma lastele õhupallid täis puhuda. Silme eest oli küll must, aga tehtud. No... tegelikult puhusin siiski vaid kolme palli, aga ehk võin seekord siiski Christiani ka alles jätta. Ja järgmisel korral on vaja palle, mis ei vaja puhumiseks... mehejõudu.

Tänane hommik algas meil siis tordiga. Suure-Jaanis ikka. Laata peeti ka muuseas, kui meie samal ajal Vabaerakonna 1.sünnipäeva pidasime.

(pildistas Tõnu Teeveer)

Kuna meid oli koos üle Eesti, siis oli ka neid, kes mind küll teadsid, aga imestasid, et:
"See on ka sinu laps... ja see... need kõik on sinu lapsed? Ma arvasin, et sa hoiad kellegi teise lapsi ka!"
Mul oli siis nii uhke tunne jälle! Lastel oli seal ka päris tore, nii et nad pidasid pika päeva ilusti vastu.

Kohale jõudes tegi Jaanus mulle (ja ma usun, et varem ka teistele) poliitkoolitust kiirreageerimise kohta. Me ei jõudnud veel telginigi, kui juba oli kaamera nina alla:
"Ütle midagi erakonnale sünnipäevaks!"
"Eee...aaa... mmm...ma nii kähku ei saa," kokutasin.
"Kaamera läheb käima... nüüd!" teatas Jaanus. Kuidas sa ikka vastu vaidled. Nii jäi ja soovid sealt ka välja tulid. Huh, kiirreageerimine pole kunagi minu teema olnud. Ja telefonis mulle ei meeldi võõrastega rääkida. Rääkimata ettevalmistamata videolindistamisest. Aga... nagu öeldud- poliitkoolitus!

Millegi pärast üllatab mind ikka veel, kui inimesed tulevad minu juurde, tutvustavad ennast ja ütlevad, et ma ei peagi neid teadma, aga nemad mind teavad. See tekitab minus alati külmavärinaid, sest ma ju ei tea, mida nad teavad... Ja siis mõtlen, kui avalikult oma elu kõikjal lahti harutan, nii et ime on pigem see, kui on asju, mida ei teata. Aga nii armas on, kui täitsa võõrad inimesed tulevad niiviisi ja tunnustavad su tegemisi.

Kindel on ka see, et kui on ilusat ilma vaja, tasub Suure-Jaani inimestega rääkida. Nimelt oli laada kuulutuses kirjas, et ilus ilm on olemas. Hommikune pilk kodu aknast ütles, et see on võimatu. Kohapealgi olid sopaloigud täitsa värsked. Aga seal saime meie ainult ilusat ilma näha.

Seda kuulsin ka mitmelt, et tore näha, et ma saan nädalavahetusel päeva koos lastega veeta... Hmm, teate, ma veedan peaaegu kõik ööd ja päevad üksi koos lastega. Pigem on erand ja suur korraldamine see, kui mina saan üksi kusagil ära käia. Siis on see ka tavaliselt ikka mingi koosolek, kohtumine, koolitus... (legendaarne ko-ko-ko minu elus). Ükspäev juhtus midagi ekstreemset ka ja käisime Veronikaga kinos. Põlenu katset vaatasime (Labüründijooksja järg). Veronika arvas ka, et kui ma pole isegi Apollo kinos käinud (viimased kinoelamused olid Mai kinos), siis tuleb mind tõesti inimeste sekka tagasi tuua. Nüüd olen taastatud. Järgmine kino on kindlasti vähemalt novembris, sest Näljamängude järgmine osa jõuab kohale.

Lastega sõime täna ikka täisväärtusliku laadaeine ka:
Suvisest Mihkli laadast on Kerlil ja Fredyl süüdistus isegi selle kohta, et ka mina sõin hamburgerit. Ekstreemsusi teeme järelikult vahel ikka ka.

Hommikul ärgates oli muidugi esimene selgushetk hoopis see, et ma sain aru, miks eilne päev kuidagi ängistav oli. See oli tädi Anne surmapäev. Olen juba aastaid tagasi tähele pannud, et viimastel aastatel, kui mul isegi meeles ei ole, siis kõik viimaste aastate lahkumised on mu alateadvuses olemas. Nii on igasugused surma-, lahkunute sünnipäevad ja muud taolised tähtpäevad kuidagi ärevad ja ängistavad päevad... Hea, kui suudan päeval meenutada, mis päev on... Aga kui ei suuda, siis pikalt kestvast imelikkuse tundest saan lõpuks ikka aru, et midagi toimub. September muidugi kubises neist päevist. Nüüd veel üks päev septembris, üks oktoobris... kuid siis alles 2.novembril... ja siis peakski selleks aastaks kõik olema.

Suure-Jaanist tagasi tulles sõitsime järelikult ka Kergu surnuaiast läbi ja viisin tädi Annele küünla. Oi, kuidas mulle nüüdmeeldib Kergu teed sõita. Varasemalt seganud kurvid ja käänud on nüüd ideaalne õppematerjal (ka ilma kihutamata!). Lubasin ju Herlendi ühe unistusega kaasa minna... Mida kõike perekonna heaks ei tehta!

Neljapäev, 17. september 2015

Maailma otsa ja tagasi ühe päevaga

"Nüüd saigi maailm otsa," teatas Joosep (4,5a) tõsiselt, kui Rohuküla sadamasse jõudsime. "Ainult üks sadam on veel."

Istusin tükk aega ja mõtlesin sellele. Siis keerasin auto ringi ja sõitsin veidi maad tagasi. Lapsepõlvemaad avastama.

Tänane hommik algas siis nii, et elektrit polnud...ja seega vett polnud. See tähendab, et elu seisab. Jah, tegemist oli plaanilise elektrikatkestusega ja ma täitsa teadsin sellest...ükskord. Aga see ükskord ei pannud ma seda märkmikusse kirja ja nii ma siis täna hommikul tegelikult ikka ei teadnud. Aga polnud hullu- elektrimehi mu teadmatus ei puudutanud.

Ja mis meil üle jäi? Eks ikka ennast autosse pakkida ja sõita... ee... sõidaks näiteks Haapsallu? Miks ka mitte. Me ei tea sealt kedagi-midagi, aga oskan sealt tagasi tulla. Täna sain lõpliku kinnituse, et mu praeguse elukorralduse juures pean veelkord alla andma- tuleb saada nutikaks ja tablakaks. Nutikast on mul tegelikult küll vaja ainult gps´i, et ma võiks rahulikult oma autoga kõikjale sõita (see ju näitaks ikka tervet Euroopat?)...ja oskaks tagasi ka tulla. Minu vana versioon orienteerumisest, kuidas ma tiirutan ringi võõras kohas, kuni õigesse kohta jõuan, enam ei tööta(paar nädalat tagasi läksin Vasalemma karjääri rallile...ee... mõni tund...liiga kaua...). Ma olen siiani nii hakkama saanud mööda Eestimaad sõites, aga ka näiteks New York´is või teistes linnades. Aga nüüd mul pole enam nii palju aega. Ja tahvelarvuti peaks praegu mu aega ja pead kokku hoidma. Nimelt ei peaks ma siis terve päeva peas meeles pidama asju, mida tuleb õhtul teha. Saaks asjadega jooksvalt tegeleda.

Täna aga sõitsime siis Haapsallu. Üheks põhjuseks ka see, et Joosep keeldus lennukiga lendamast... aga eks ühel päeval murrame ka tema. Oeh, ma ei jõua ära oodata, kuni saaks jälle lennukisse istuda... See tunne ja teadmine, et saabub midagi uut... Kõigest paari tunni pärast.... Huh, see on mõnus. Lendutõusmine on täiesti maagiline üritus minu jaoks. Kuigi ega lennusõit ise pole alati head tähendanud. On ka selliseid sõite olnud, kus ongi mitu tundi järjest pisaraid valatud... aga no see on see, kui elad pidevalt tähtajaliselt ja aegajalt eluperioodid järsku otsa saavad.

Rohuküla sadamasse jõudsime alustuseks seetõttu, et Haapsalus käies näen alati küll seda silti, aga pole sinna jõudnud. Kadi juures suvitades vaatasime aknast küll pidevalt praame minemas ja tulemas. Nii tahtsin lihtsalt korra sadamas ära käia. Seejärel läksime suvilat otsima. Leidsime. Mõtlesin välja, et sellest hakkab varsti saama 20 aastat, kui seal viimati käisime... huh, ma ei teadnud, et olen nii vana, et mul võiks nii vanad mälestused olla...

Tahtsin lastele näidata ka kohta, kus ma ujuma õppisin, aga seda teeotsa ma ei suutnud leida. Kuigi tuttavaid maju ja teeotsi oli teisigi...igasugu asju tuli meelde... Tore, et meil on tore olnud. Kusjuures need suved oli esimene teema, millest kunagi noorteraamatut tahtsin kirjutada. Rääkimata sellest, et see suvila on romaanis "Homme on ka päev" täitsa olemas (hmm, ma ju lubasin, et ei ava oma raamatute tagamaid...???). Aga tegin kaugemalt siiski pilti kohast, kus ma 15-aastaselt ujuma õppisin:

Korduvalt olen ka sellest mõisast mööda sõitnud ja mõelnud, et tahaks seda pildistada. No nii paarkümmend aastat siis... nüüd on see tehtud. Lugesin ka lõpuks maja lugu ja see on siis mõis, mille ehitaja sai seal vaid ühe öö viibida ja sedagi surnult. Jälle tuli meelde, kuidas me keegi oma aega ei tea...


Tänu Rohukülas käimisele tuli meelde, et Haapsalus on raudteemuuseum. Tegelikult ka ei olnud see mul varem meeles. Lastel oli lõbus:


Christianiga mööda raudteerööpaid käia...on täpselt selline tasakaalu hoidmine, nagu meil ikka elus tuleb teha. No ja siis lähebki elus hästi, kui kõik raskused suudad õigesse kohta paigutada, nii et kokkuvõttes kõik sujuks:


Minu arvates on alati olnud hästi karm hinnang: "Sina küll minu laps ei ole!", kui laps suudab teha midagi, mida vanem ise ei suuda. No aga täna ma vaatasin küll oma lapsi pilgul, et ma ei tea, kust nad on tulnud. No Marial polnud mingi probleem olla mitme meetri kõrgusel rongi mingi ääre peal, kus ta ei saanud kinni ka hoida, sest käepide oli tema peast kõrgemal. Joosep lasi samamoodi seal äärel ringi...kuni nägi ämblikke. Ja kus siis karjus!!! Siis ma mõtlesin, et see küll minu ma-ei-karda-mitte-kunagi-mitte-midagi-Joosep ei ole. Seal ta siis röökis ja alla ei saanud, sest siis oleks pidanud ämblikust mööda minema:


Kuna nad omakorda olid minu peast kõrgemal, siis polnud lihtne ka neid kätte saada. Kuidagi ikka õnnestus Joosep mingi imevõttega alla tõsta. Maria aga näitas seepeale oma suurt usaldust. Jõudsin vaevalt käed tema poole sirutada, kui ta rockstaarina käed laiali minu poole lendas. No eks ma püüdsin siis kinni.

Järgmine teema oli lõunasöök. Tellisime toidu ära ja tegime aega veidi parajaks purskkaevu juures:
Tähelepanelik vaataja võib arvata, et sekund hiljem oli Christian jalgupidi vees ja ise väga rahul. Minul oli lihtsalt väga kiire seejärel. Tundus hea mõte siiski söögikohas oodata. Purskkaevu juures tegid aga kohalikud haljastajad tööd.

"Miks te siin kaevate? Mis te siia istutate? Kas te need teised lilled istutate siia ja siis järgmised teise kohta?" hakkasid lapsed Mathiase juhtimisel haljastajaid pommitama. Kaks väga mõnusa olemisega prouat vastasid kõigile laste küsimustele ja lasid neil märja käega kivipingile jälgi teha. Pärast söömist karjusid lapsed üle tänava neile veel "Tšau!" ja kõik lehvitasid vastamisi. Haljastajad soovitasid meile Iloni Imedemaale ka minna ja nii andsidki lapsed aru, et täpselt sinna me nüüd lähemegi.

Ja läksimegi. Lindgreni raamatutega oleme ikka varakult tutvust teinud, nii et lastel oli äratundmisrõõmu küllaga. Bullerby laste joonistuste tabel võeti ette ja loeti iga illustratsiooni juures ette, et kes ja mis seal on. Kurvad olid lapsed vaid seetõttu, et kaev ei rääkinud. Jussi ja Jassi multikas ta ju rääkis... Nii et minult võeti lubadus, et tuleme suvel tagasi, kui kaev ka räägib. Seda, et me 3 aastat tagasi seal käisime ja siis kaev rääkis, nad väga ei mäleta...eriti Christian.


Hommikune plaan oli, et me käime supsti Haapsalus ära ja õhtuks lähme sealt otse lastega Pärnusse tantsutrenni. Kuna kl 16 me aga promenaadile ja piiskopilinnusesse polnud veel jõudnud, siis... tuli ölda, et "Me ei saanud plaaniga hakkama!" ja trenn jäigi ära. Nautisime sel ajal ikka veel Haapsalut:


Viimasel pildil on dinosauruste võitlus. Äge võitlus!

Vaatasin lapsi kabe-malet mängimas (kuna nad kummastki midagi ei tea ja minu arusaamise järgi võib nende nuppudega mõlemat mängida, siis kabe-male see ju on) ja imetlesin samal ajal Valge Daami akent. Oeh, kui palju lugusid mul veel kirjutamata on, sain aru. Mul pole ju midagi enam oodata. Kogu aeg nagu oleks nagu veel vaja enne midagi teha... aga tegelikult ju pole.


Me oleme ainult seal, kus hetkel oleme. Ei saa olla mitmes kohas. See, millele oma aja kulutame, ongi see, mis on meie elus täitsaim. Vaja on seda endale vahel meelde tuletada...