pühapäev, 20. september 2015

Õhupallita lapsi ei saa

Tänase päeva tarkusetera tuleb Märdilt:
"Kui õhupalli täis ei jõua puhuda, siis ei tasu lapsi saada! Kõigile oma lastele pead jõudma õhupallid täis puhuda!"
Õnneks läks mul hästi ja tuvastasime, et mina suudan kõigile oma lastele õhupallid täis puhuda. Silme eest oli küll must, aga tehtud. No... tegelikult puhusin siiski vaid kolme palli, aga ehk võin seekord siiski Christiani ka alles jätta. Ja järgmisel korral on vaja palle, mis ei vaja puhumiseks... mehejõudu.

Tänane hommik algas meil siis tordiga. Suure-Jaanis ikka. Laata peeti ka muuseas, kui meie samal ajal Vabaerakonna 1.sünnipäeva pidasime.

(pildistas Tõnu Teeveer)

Kuna meid oli koos üle Eesti, siis oli ka neid, kes mind küll teadsid, aga imestasid, et:
"See on ka sinu laps... ja see... need kõik on sinu lapsed? Ma arvasin, et sa hoiad kellegi teise lapsi ka!"
Mul oli siis nii uhke tunne jälle! Lastel oli seal ka päris tore, nii et nad pidasid pika päeva ilusti vastu.

Kohale jõudes tegi Jaanus mulle (ja ma usun, et varem ka teistele) poliitkoolitust kiirreageerimise kohta. Me ei jõudnud veel telginigi, kui juba oli kaamera nina alla:
"Ütle midagi erakonnale sünnipäevaks!"
"Eee...aaa... mmm...ma nii kähku ei saa," kokutasin.
"Kaamera läheb käima... nüüd!" teatas Jaanus. Kuidas sa ikka vastu vaidled. Nii jäi ja soovid sealt ka välja tulid. Huh, kiirreageerimine pole kunagi minu teema olnud. Ja telefonis mulle ei meeldi võõrastega rääkida. Rääkimata ettevalmistamata videolindistamisest. Aga... nagu öeldud- poliitkoolitus!

Millegi pärast üllatab mind ikka veel, kui inimesed tulevad minu juurde, tutvustavad ennast ja ütlevad, et ma ei peagi neid teadma, aga nemad mind teavad. See tekitab minus alati külmavärinaid, sest ma ju ei tea, mida nad teavad... Ja siis mõtlen, kui avalikult oma elu kõikjal lahti harutan, nii et ime on pigem see, kui on asju, mida ei teata. Aga nii armas on, kui täitsa võõrad inimesed tulevad niiviisi ja tunnustavad su tegemisi.

Kindel on ka see, et kui on ilusat ilma vaja, tasub Suure-Jaani inimestega rääkida. Nimelt oli laada kuulutuses kirjas, et ilus ilm on olemas. Hommikune pilk kodu aknast ütles, et see on võimatu. Kohapealgi olid sopaloigud täitsa värsked. Aga seal saime meie ainult ilusat ilma näha.

Seda kuulsin ka mitmelt, et tore näha, et ma saan nädalavahetusel päeva koos lastega veeta... Hmm, teate, ma veedan peaaegu kõik ööd ja päevad üksi koos lastega. Pigem on erand ja suur korraldamine see, kui mina saan üksi kusagil ära käia. Siis on see ka tavaliselt ikka mingi koosolek, kohtumine, koolitus... (legendaarne ko-ko-ko minu elus). Ükspäev juhtus midagi ekstreemset ka ja käisime Veronikaga kinos. Põlenu katset vaatasime (Labüründijooksja järg). Veronika arvas ka, et kui ma pole isegi Apollo kinos käinud (viimased kinoelamused olid Mai kinos), siis tuleb mind tõesti inimeste sekka tagasi tuua. Nüüd olen taastatud. Järgmine kino on kindlasti vähemalt novembris, sest Näljamängude järgmine osa jõuab kohale.

Lastega sõime täna ikka täisväärtusliku laadaeine ka:
Suvisest Mihkli laadast on Kerlil ja Fredyl süüdistus isegi selle kohta, et ka mina sõin hamburgerit. Ekstreemsusi teeme järelikult vahel ikka ka.

Hommikul ärgates oli muidugi esimene selgushetk hoopis see, et ma sain aru, miks eilne päev kuidagi ängistav oli. See oli tädi Anne surmapäev. Olen juba aastaid tagasi tähele pannud, et viimastel aastatel, kui mul isegi meeles ei ole, siis kõik viimaste aastate lahkumised on mu alateadvuses olemas. Nii on igasugused surma-, lahkunute sünnipäevad ja muud taolised tähtpäevad kuidagi ärevad ja ängistavad päevad... Hea, kui suudan päeval meenutada, mis päev on... Aga kui ei suuda, siis pikalt kestvast imelikkuse tundest saan lõpuks ikka aru, et midagi toimub. September muidugi kubises neist päevist. Nüüd veel üks päev septembris, üks oktoobris... kuid siis alles 2.novembril... ja siis peakski selleks aastaks kõik olema.

Suure-Jaanist tagasi tulles sõitsime järelikult ka Kergu surnuaiast läbi ja viisin tädi Annele küünla. Oi, kuidas mulle nüüdmeeldib Kergu teed sõita. Varasemalt seganud kurvid ja käänud on nüüd ideaalne õppematerjal (ka ilma kihutamata!). Lubasin ju Herlendi ühe unistusega kaasa minna... Mida kõike perekonna heaks ei tehta!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar