laupäev, 29. aprill 2023

Mitu osa Netflixi sarja peaks järjest ära vaatama?

Selle nädalavahetuse suurim dilemma on siis järgmine: mitu osa Netflixi sarja peaks järjest ära vaatama? 

Kõik, kes mind teavad, on kursis, et ma pole telekainimene. Telekast võivad mängida muusikavideod vms, aga seda, et iga päev tundide kaupa istuks ja vaataks, ei ole. Telekanaleid meil ka pole. On vaid Youtube ja Netflix. Nii pole teemaks ka see, et telekanalite vahel klõpsides niisama teleka ette jääks.  

Lood on aga hoopis teised, kui mingi väga head sarja avastan. Nagu sel nädalal. 

Praegu on veel koolivaheaeg ka ja lapsed said maale minna. See tähendab, et esiteks sain nädala sees päriselt tööl käia ning mitu korda ühel nädala õhtuseid börsijälgimisi teha. Aga ... peale selle jõudsin ka 20 osa ühte sarja ära vaadata (tunnistan, et reede õhtul tööl olin sellest kõigest juba nii kapsas, et tiksusin terve pärastlõuna 1,5 artikli kallal. Hoolimata püüetest leida keegi, kes minu asemel selle töö ära teeks, pidin lõpuks selle ikkagi ise veel valmis ka tegema). 

Veel üks aga - loomulikult valisin ma aga sellise sarja, mida on kokku 48 osa. No teoreetiliselt on see äge, sest mul on jätkuvalt põnev ja tahaks teada, mis edasi saab. Aaaaaga ... see on ikka päris ajakulukas. 

Tänase päeva dilemma ongi: mitu osa peaks järjest sarja ära vaatama? 

Ühelt poolt tahaks kõik kohe ära vaadata, sest siis oleks tehtud ja ei peaks sellele rohem mõtlema. Pealegi saaks soovi korral siis mõne järgmise käsile võtta ja teada, mida ka neis tehakse. No nagu see aasta jooksul 100 raamatu lugemise idee minu jaoks oli - kui loed raamatud kiiremini läbi, siis annad suuremale hulgale lugudele võimaluse enda juurde tulla. 

Teiselt poolt tahaks aga, et see nauding kestaks kauem ja ei saaks kohe kõik läbi. Tahaks pikema aja jooksul nende tegelaste tegemistest osa saada. 

Ajaliselt jagamise kasuks räägib ka see, et siis ei teki ühtedest tegelastest küllastust, mis kiirtempos teose läbimise korral võib tulla. 

Ajast rääkides veel on muidugi see, et kui kõik järjest ära vaadata, läheb sellele ikka väga palju aega. Eelmistel nädalatel on kõigile töödele ning laste koolidele-lasteaiale läinud väga palju energiat, nii et koolivaheaja nädala algul oli igati õigustatud, et lihtsalt teleka ette vajusin. Mitte mingeid süümekaid polnud. Täna kell 4.30 teleka eest lahkudes (voodisse!!!) ma oma valikutes enam nii kindel ei olnud. 

Samas on sarjade vaatamine minu jaoks ka tööaeg. Alles eelmisel nädalal toimunud autoriõiguse seminaril rääkisime, et tegelikult on kõik teosed koopiad. Me räägime ühtesid samu lugusid, lihtsalt erienevas võtmes. See tähendab, et ka mina korjan oma loomingu jaoks uusi (vanu?!?) ideid teiste loomingust. Praegune sari ju kõnetab mind ka seetõttu, et selles on nii palju teemasid, mida ise olen oma raamatutes käsitlenud ja teen seda ka edaspidi. Sarjade vaatamise ajal on mul paber ja pliiats kõrval ning laused ja mõtted, mis mingeid tundeid tekitavad, lähevad kohe kirja ja ... hiljem minu loomingusse. Need võivad minna eri teostesse, aga mõte on sama- me kordame loomingus teineteist ... ning me kordame elu. 

Kõigi nende poolt- ja vastuargumentide pealt tulebki nüüd teha oluline otsus - mida teha ülejäänud 28 osaga sarjast- kas nüüd või ... kunagi hiljem?

Järgmisel nädalal on muidugi taas kool ja lasteaed. Natuke nagu juba tekitab külmavärinaid, sest taas on igapäevased sõnad "eksam ... arvestus ... järeltööd ... niisama tööd ...". Ja kõik on nüüd ülikaalukas, sest kooliaasta lõpp on nii lähedal. Lisaks saan ma üha rohkem aru, mida ise tööl teen ja seega saan seda rohkem teha. Nii et tuleks sarja nautimisest siis vist enam midagi välja. 

Jaga oma kogemust: kuidas sina kaasahaaravate sarjadega käitud- vaatad järjest või pikema aja jooksul? Miks just nii?  

***

Mina olen Heli Künnapas (41), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (14a, 12a, 10a, 8a ja 4 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
 
Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 
 
Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  
 
Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  
 
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

reede, 7. aprill 2023

Nädal Äripäevas- 2000 sammu ja liigselt lattet!

Nüüd on siis nii, et alates 3.aprillist olen ma taas töötaja. Septembris saab 15 aastat ajast, mil see viimati nii oli. 

Mõnele võib tunduda, et ajan veidrat juttu, sest esiteks on töötamine normaalne asi ja teiseks on mu lapsed ju siiani ka kusagilt süüa saanud. Jutt on sellest, et täiskohaga tööl käisin aga viimati enne 1.lapse sündi ja see oli jah 15 aastat tagasi. Vahepealsel ajal olen teinud kõiki neid asju, millest siingi olen kirjutanud ja teen neid ka edasi. Tänu Tallinnasse kolimisele saavad aga lapsed nüüd ise kooli ja huviringidesse, nii et mul on võimalik luksuslikult oma aega töötamisele kasutada. 

Praeguseks on aga tehtud esimene nädal Äripäeva kaubandus.ee toimetajana. Kuna mulle neljapäeval öeldi, et tule esmaspäeval jälle, siis eeldan, et läks hästi. Endal on küll naeratus suul ja sõrmed sügelevad. 

Kaubandus on kõikjal

Esimese töönädala kaasmõju on näiteks see, et mööda linna ringi käies muudkui mõtlen asjadele, reklaamidele jne mida näen, et mis neist meie lehele läheks, millised sildid juurde käiks jne. 

Kaubandus on üks valdkondadest, millega ma oma elus väga sügavuti kokku pole puutunud. Seega on avastamisrõõmu palju ja usun, et esimesel töönädalal jõudsin palju õppida. No ja tänu tööle sain näiteks täna vestluses hiilata teadmisega, et külmutatud saiakeste hinnad ilmselt ülikiiresti enam kõrgemaks ei tõuse, aga samas pole seniste hindade langust samuti ette näha. Ise tegin uudist sellest, sellepärast tean.

Ma pole veel hirmus! 

Selle nädalal suurim sõber kontoris on muidugi itimees. Mul enamasti ikka on nii. Kui ma muidu ikka veel väga ei taju, kes Äripäeva kontoris kusagil istub ning olen ka enda kohale mitu korda ikkagi ekselnud, siis itimehe töökoha leian ilusti üles. 

Kuigi, enda kaitseks pean ütlema, et ma saan ikka hakkama ka. Aga noh ... ütleme nii, et itimees räägib minuga rahuliku hääle ning lühikeste lausetega, kuni ma ise ka aru saan, et tegelikult mul kõik toimis juba varem ja mingit muret polnudki. Ma pole tema jaoks veel hirmus ka, sest mind nähes ei pööra ta teises suunas. Samas ... eks püüan ta lauale läheneda vaikselt ... äkki sellepärast polegi veel põgenenud? 

Fakt on see, et tööks vajalikud vahendid mul kõik toimivad. Äge! 

Tean, et ma midagi ei tea

Nädala parim osa on muidugi see, et olen selgeks saanud, et ma midagi ei tea. Alustame sellest, et esimestel päevadel sain tuhat ligipääsu lehtedele ja tabelitele. Paljud neist on mul salvestatud, aga ilmselt on kusagil mingid lehed, millel kontrollisin, et ligipääs on olemas, aga ... ma ei mäleta, miks seda kasutama pidin. Järjekordne märk sellest, et mul on väga põnev töö. Hetkel kasutan oma arust juba hunnikut asju, aga no ma tean täiesti raudselt, et kusagil on mõni tabel või leht, kellega mind on tutvustatud, aga kelle ma olen praeguseks unustanud ja kes solvunult ootab, kuni ma temani tagasi jõuan. 

Esimesse nädalasse mahtus ka Äripäeva peatoimetaja Igor Rõtovi koolitus sellest, kuidas uudiseid väga hästi kirjutada. Järjekordne imeline võimalus teada, mida sa ei tea. Koolitus ise oli väga hea. Töölaua taha tagasi jõudes oli aga nii, et ma ei suutnud enam ühtegi lugu valmis saada, sest ... ma teadsin, mida ei tohi teha, aga tundus, et õigeid vastuseid ka ei teadnud. Nii ma siis istusingi seal ja mõtlesin, et äkki on loll parem olla, sest siis sa lihtsalt teed ja ei mõtle sellele, mida ei pea tegema ...

Päris inimesed

Ülimega osa töökoha omamisest on aga see, et sul on töö juures inimesed. See on nii põnev. Päris elusad inimesed iga päev minu ümber. Peale selle veel toredad inimesed. 

Enne esimest päeva kartsin, et ma ei suuda midagi kirjutada, kui minu ümber on teised inimesed. Tegelikult tuli välja, et nad teevad ka tööd ja üldse ei sega mind. Ja kui on vaja keskenduda, siis sain kohe esimesel päeval kõrvaklapid ja saan keskendumiseks näiteks hang drums´ide muusikat kuulata. 

Nii põnev oli kohata mitmeid inimesi, kellest mõnega juba aastaid koostööd tehtud, mõnega veidi vähem, kuid siiani suhtlus kõik e-kirjade või telefoni vahendusel. Nad on päriselt olemas! Äge! 

Tõrvatilgad

Kõik ei saa ju ometigi ilus olla. No jah ... näiteks oli sel nädalal mul mitu päeva, kus kokku tuli päevas vaid 2000 sammu. Harjun alles sellega, et loomulikult tööpäeva jooksul enam samme ei kogune, seega tuleb neid teadlikult kogumas käia. Mul on sammudega küll muidugi ka see, et kuna mu nutikell on jope taskus, siis ta ei loe ühtegi siseruumides tehtud sammu. 

Teiseks enesega võitlemise kohaks oli see, et kontoris on ülihea ja väga odav latte. No ja ... ma ikka püüan seda mitte kuritarvitada, aga ... kodus ma enam kohvi ei joo. 

Negatiivseks küljeks on muidugi ka see, et teised inimesed lähevad samal ajal tööle, kui mina. See tähendab, et kui ma umbes 9ks kontorisse jõuda plaanin, siis on ummikud, sest päris mitmed inimesed liiguvad samal ajal. See tähendab, et sõit kesklinna võtab aega hulga kauem kui tavaliselt. Peale selle pole ma veel välja suutnud mõelda, kuidas hommikune lasteaiaretk ning tööle jõudmine kellaajaliselt peaksid toimuma, et ma soovitud kellaajaks kontorisse jõuaks. Näiteks ühel päeval läksin enda arust hirmus vara tööle, aga... jõudsin lihtsalt õigeks ajaks. 

Mesinädalad kestavad 

Praegu on küll avastamisrõõmu palju. Ilmselt on hetkel käimas ka mesinädalad, aga no endal küll silm särab. Kõige rohkem tean hetkel seda, et ma ei tea, mis mind veel ees ootab ning milline peaks olema töörütm, aga ... ilmselt see nii ka jääb. Kõige rohkem olen aru saanud, et sellist tavalist päeva mul olema ei hakkagi. Mingi rütm ilmselt küll tekib, kuid kinnitust on saanud see, mida olen ajakirjandust näpuga torkides teada saanud- see on ala, kus sulle makstakse selle eest, et sa uuriks erinevaid asju ja küsiks inimestelt asju, mida teada tahad. 

Hea meelega teen seda! 

Loomulikult on olnud palju õppimist ja tean, et tuleb edaspidigi silmaringi avardamiseks valmis olla. Seda olen Äripäevas ka varasemate koostööde jooksul näinud, et kiirelt tuleb ujuma õppida ja samas on turvaline pilk kogu aeg peal. 

Nagu öeldud, siis mind oodatakse esmaspäeval tagasi, nii et eks ma saan varsti aru anda, kas mesinädalad jätkuvad või läheb järgmisest nädalast asi karmimaks! Ootan põnevusega, mida saan veel teada selle kohta, mida ma ei tea ning loodetavasti saan selle siis juba ka teada. 

***

Mina olen Heli Künnapas (41), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (14a, 12a, 10a, 8a ja 4 a).  
 
Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
 
Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 
 
Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  
 
Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  
 
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.