Laupäev, 29. detsember 2018

Milliseid minu postitusi te 2018.aastal kõige rohkem lugesite?

Aasta lõpp on hea aeg kokkuvõtteid teha. Ikka selleks, et teada, kust sai tuldud ja planeerida, kuhu edasi. Nii vaatasin üle ka selle, millised postitused minu blogis on kõige suurema hulga lugejateni jõudnud.

Kõige rohkem loetud postitused 2018.aastal olid: 

1. 13.09.2018 Paku või soovita mulle 7-kohalist autot!
Selles rääkisin uue auto otsimise paanikast, sest kõik eelmised sõiduvahendid olid äkitselt korraga rivist väljas. Leidsime uue auto!

2. 6.09.2018 Appi, Vabaerakond on kaaperdatud! Ehk et mis toimub Vabaerakonnas?
See postitus jäi Vabaerakonna esimehe vahetamise aega. Selgitasin tekkinud vääritimõistmisi. Tulemuseks oli see, et erakond hakkas uue esimehe Kaul Nurme juhtimisel uue hooga tegutsema. Lähiajal tulevad välja ka meie nimekirjad ja seejärel on lootust ka reitingute tõusule, kuna praegused reitingud näitavad teatavasti brändi mainet... see aga on pikaajalise "töö" tulemusena pehmelt öeldes kurb. Valimistulemused tulevad aga teatavasti inimeste järgi. 

3. 1.05.2018 Mida tuleb teha siis, kui sa ilumajandusest mitte midagi ei tea, aga tahad ilus olla?
Maria Indermitte Make-Up Stuudios tegi mind ilusaks Käti ning fotograaf Triin Künnapas tegi pildid. Selles postituses jagasin meie kogemusi viimase 6-liikmelise perekondliku fotosessiooni kohta.

4. 19.08.2018 Tere tulemast, meie imeline 5.beebi- Johanna!
Looomulikult- sündis meie 5.laps Johanna! Tema tervituseks saigi kirja see postitus. Õhtuleht soovis Õnne! Vabaerakondlane Heli Künnapas sai viienda lapse.  
omalt poolt õnne artikliga:
Kroonika toimetus soovis õnne artikliga: Vabaerakonna revolutsionäär Heli Künnapas tõi ilmale oma viienda lapse. 

5. 1.01.2018 Anneta või mitte, aga ära vingu! 
Eelmiste jõulude ajal kerkis teema, et osad annetused oleks nagu lubatud ja osad mitte. Kirjutasin, mida ma sellisest vahetegemisest arvan. Ja üldse annetustest.

6. 31.07.2018 Kas võib õnne soovida või oled täie tervise juures?
Teatavasti on pikim ajaühik viimane kuu enne sünnitamise tähtaega. Sel perioodil jäävad silma leidlikud viisid küsida: kas oled juba sünnitanud?

7. 20.07.2018 Kas me oleme 5.beebi sündimiseks valmis?
Üks kuu enne Johanna sünnitähtaega andsin aru, kas olen tema saabumiseks valmis. Mis sa arvad, kas olin?

8. 27.03.2018 Kõik tunnevad kaasa ... ja mis sellest muutub?- 1629
Kirjutasin ühest konkreetsest tragöödiast, aga mõte oli üldisem- kui midagi juhtub, läheb lahti ilge nõiajaht, nagu see enam midagi päästaks... Aga äkki polegi alati võimalik kedagi risti lüüa?

9. 4.01.2018 Minu ilusa maaelu ühe ajastu lõpp
Mõni sündmus tähistab mingi ajastu lõppu, mõni lihtsalt juhtub. Seda aastat alustasin sündmusega, mis kindlasti ühe ajastu lõppu tähistas.

10. 29.05.2018 Millal peaks mu laps teadma, kuidas näeb välja pede ?
Pealkiri ütleb kõik. Miks ma sellest kirjutasin, saad lugeda postitusest.

4.04.2018 Maksuamet- kui palju ma kirjaniku ja kirjastajana peaksin teenima?-
Maksuametil oli ilmselt igav ning bürokraatia vähendamise asemel hakati uusi väikeettevõtjate kiusamise viise välja mõtlema. Mulle need ei meeldinud. Nii kirjutasingi.


Kas sullegi jäi meelde mõni nendest postitustest? Või hoopis mõni teine, mida siin pole nimetatud?


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Pildistas Jaanus Ojangu
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (10a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Reede, 28. detsember 2018

"Valgekihv" on lummav film kogu perele

Kuna mu vanimad lapsed on täitsa suured, siis üheks ühiseks tegevuseks on meil viimasel ajal olnud kinokülastused. Tänu Johanna sünnile on sellesse tulnud päris pikk paus. Beebiga koos kinno minna ei saa, kuid siiani nii pikaks ajaks teda väga kuhugi jätta ei saanud.

Nüüd on aga Johanna ka suur tüdruk, sai juba 4-kuuseks, nii et täna saime suuremate lastega taaskord koos välja minna. Koolivaheaja tegemistest on nüüd vähemalt üks kinokülastus kirjas.

Kuna Pärnus olid kõik lastefilmid väljamüüdud või alles vaid esirea kohad, siis sai tänaseks valikuks Märjamaa kino Helk. Kuna seal pileteid ette osta ei saa, siis oli küll hirm, et äkki ei ole kohti... aga oli küll. Kohe päris mitu.

Vaatasime filmi "Valgekihv". Ma olen ju see, kes kooli ajal luges küll päris palju, kuid enamust kohustuslikust kirjandusest pole lugenud. "Valgekihv" on üks neist lugudest, mida olen küll pidevalt kohustusliku kirjanduse nimekirjas näinud, kuid mille sisust siiani midagi ei teadnud. Nüüd siis tean. Kuigi, kuna ma raamatut lugenud pole, siis filmi sellega võrrelda ei oska.

Film haaras kohe maaliliste looduspiltidega. Võrratud lumised mäed, nende jalamil kuusemetsad ning lumised jõed... lummav!

Ja siis tulid loomad! Huntkoerad ringi nuuskimas, selles ilmelises looduses ringi jooksmas... see kõik oli nii loomulik. Need koerte ja huntide hääled olid lihtsalt nii hea osa sellest multifilmist, et tegid sisseelamise väga lihtsaks.

Tagant järgi mõeldes liikus lugu suht aeglaselt, tegelasi oli vähe, nii et jälgida oli lihtne. Mu 4-aastane
kippus kohati nihelema, seega tema jaoks oli lugu kohati liiga aeglane. Kõik ülejäänud aga jälgisid lummatult.

Ma ei mäleta, millal viimati lapsed kinost nii liigutatult lahkusid. See lugu jättis neile tõesti sügava mulje, nii et pärast kino kohvikus sööki oodates muljetasid nad nähtust veel pikalt. Lastele mõeldud toodete puhul ongi minu arust oluline, kuidas see lastele mõjub. "Valgekihv" minu lastele igatahes meeldis väga. Mulle endale samuti. Nii et seda filmi võib julgelt kogu perega vaatama minna.

Pärast kino ja söömist tegime väikese jalutuskäigu Konuvere sillal. Loodusesse me viimasel ajal ka väga tihti ei jõua. Seega see läks seekord väikese loodusretkena kirja. Kuna minu jaoks pole koolivaheaeg ainus aeg, mil lastega midagi teha, siis mingit paanikat veel pole, et nagu peaks koos rohkem tehtud saama või vaheaega rohkem kasutama. Kindlasti on mõnigi retk lähinädalatel veel plaanis, sest kodus oleme saanud piisavalt üheskoos aega veeta. 

***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Pildistas Jaanus Ojangu
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (10a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Teisipäev, 25. detsember 2018

Kas vaestel tulevad jõulud?

Eestlastena oleme jõudnud olukorda, kus novembrikuus on poodides jõulukaunistused üleval ning detsembrikuu rahvussport on jõulukingituste ostmine. Mõnele on see möödunud aegade kompenseerimine, mil polnud võimalik midagi kingitusteks osta. Mõnelegi lihtsalt tüütu kohustus, sest vastastikku tuleb kingitusi teha. Mõnelegi võimalus rõõmustada teiste rõõmustamise kaudu. Rahaliselt vaesuses elavad inimesed tunnetavad oma puudust aga tavapärasest veel rohkem.

Usun, et kui mõelda jõulude tõelisele olemusele, siis tegelikult on jõulureklaamides esikohale tõstetud teemad väga vähetähtsad. Jah, mulle meeldib mõelda ja planeerida, mida lähedastele kinkida ning kas ja kuidas kedagi üllatada. Mulle ei meeldi kohustuslikud kingitused. Kui midagi teha, siis ikka seepärast, et ise soovid kedagi rõõmustada.

Alles hiljuti kuulsin perekonnast, kus ei peeta jõule. Lihtsalt seepärast, et pole raha, et lastele kingitusi osta. Minu elus on olnud aegu, kui saangi teistele teha väga väikseid kingitusi või üldse mitte... aga see pole kunagi tähendanud, et jõulud jääksid ära. Praegusel ajal olen muidugi seda enam õnnelik, et võimalused on teised, kui neil keerulisematel aegadel.

Kuidas on minu arvates võimalik vaestel jõule pidada ja kas rahaliselt puudulikul ajal üldse tulevad jõulud?

Mul on jõuludeks üks lihtne ja hästi töötav nipp: liiguta nulltasand nullini! Kui on ees tohutud nõudmised ja standardid, et mis ja kuidas peab tehtud olema, et jõulud üldse tulla saaks, siis on väga raske jõuda nulltasandini. Ehk et selle hetkeni, millest edasi tehtud tegemised ja ostetud asjad lisaksid jõulutunnet. Kui aga IGA tegu, ostetud asi jne algab nulltasemest, siis hindad ja väärtustad kõike, mida teed. Oluline on märgata kõike, mitte masinlikult täita nõudmisi, mis kusagilt mujalt ja kellegi teise poolt on ette kirjutatud.

Siis panedki kuusele nii palju kaunistus, kui jõuad... kaunistad maja nii palju, kui jõuad... valmistad-ostad nii palju kingitusi, kui jõuad... katad jõululaua nii, kuidas jõuad... ja midagi ei ole puudu! Kõik algab nulltasandist, seega iga liigutus tuleb lisada nullile ja seetõttu on põhjust rõõmustamiseks.

Kui seada endale tohutud standardid, mis kõik peab olemas olema, et jõulutunne saaks tulla, siis on suur tõenäosus, et seda ei tulegi. Jõulutunne, nagu kõik teised tunded, algab inimesest endast. Seda ei saa keegi teine anda (ega ka mitte võtta!). See on kõigil erinev.

Minu jaoks on jõulutunne rahu! Viie lapse emana ei tähenda see loomulikult ainult täielikku vaikust. Rahu saab olla ka selline, et su maja on kisa ja kilkamist täis, aga sa tead, et nende häälte taga on kõik siiski hästi ja korras.

Seda enam oli minu jaoks väga kurb kuulda, et vähemalt ühes peres ei peeta jõule, sest pole lastele midagi kinkida, kuigi kinkida saab esmalt ühist aega, mõnusat rahulikku koosolemist, teineteisele tähelepanu osutamist. See kõik ei vaja sugugi raha. Oskusliku kasutamise korral saab raha eest neid asju teha mõnikord kiiremini ja teisiti, kuid raha pärast jõule ära jätta küll ei tasu.

Jõulude ajal pole seega küsimus vaid rahas, mida saad pühade pidamiseks kasutada. Pigem soovis ja väärtustes. Jõulutunnet kogeda ja jõule tähistada saab väga erineva eelarvega. Väidetavalt vaesuse tõttu jõulude pidamata jätmine ei ole kunagi rahaline otsus, vaid soovimatus jõulutunde saavutamiseks teisi viise leida. Kõik algab ikka meie sisemusest. Lapsevanematena peame aga alati mõtlema, et meie leitud või leidmata lahendused mõjutavad otseselt laste kogemusi.

Meelerahu teile kõigile, head siinsed lugejad!  


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Pildistas Jaanus Ojangu
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (10a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Teisipäev, 18. detsember 2018

Kuidas ma õppisin detsembris rahulikult kiirustama?

 Raamatuesitlus Ülemistes. Aitäh Erikale pildi eest!
Kui mõelda, et jõulud on kohe-kohe käes, siis ei tundugi nädala aja sisse mahtuvad 8 jõulupidu väga suure ettevõtmisena. Sel aastal on detsember üldse kuidagi ülimalt rahulikult läinud. Vähemalt mulle tundub nii.

Kui kalendrisse vaatan, siis detsembrisse on mahtunud päris mitmed lugejatega kohtumised, Erika Salumäe raamatu esitlused Rakveres, Pärnus ja Tallinnas, Vabaerakonna juhatusse saamine ning sellega kaasnenud kohustused ja tegemised, eesotsas Riigikogu valimisteks valmistumisega... ning samal ajal ikka emaks olemine oma viiele ägedale lapsele. Beebi Johanna sai eile 4-kuuseks ning temaga on lihtne- ta on lihtsalt kõikjal kaasas.

Tänaseks päevaks on taas käes aeg, kus päris mitu ööd on uni liiga lühikeseks jäänud. See tähendab, et hommikuti panen igaks juhuks mitu telefoni helisema. Olen sel poolaastal juba õppinud, et kui öösiti korduvalt kella 2ni töötan, siis hakkavad tulema päevad, kus kogu pere sisse magab. Nii olengi õppinud hoiatama, et kui mul on töörohkem aeg, siis ei tasu Heli-äratusele hommikuti loota. Kõige hullem variant oli küll see, et lapsed jõudsid kooli 1.tunni lõpuks. Ehk et ikkagi samal päeval. Nii et järelikult kõige hullem polnudki.

Ja selle kõige keskel ütlengi, et see on kõige rahulikum detsember üle aastate.


Miks? Sest ma olen õppinud rahulikult kiirustama.

Kui keegi tahab teada, kas viienda lapse sünniga tuli aega juurde, siis ei, kindlasti mitte. Jah, Johanna on jätkuvalt nii ideaalne beebi kui veel saab olla... aga ikkagi on ta beebi. Nii et kodus või kodust väljas- beebiga koos töötades pole kunagi teada, milline täpselt päevaplaan on või kui palju jõuan.

Siin tulebki käiku suurim meelerahu tarkus- oluline pole see, mis sinust väljapool toimub, vaid see, kuidas sellesse suhtud. Kui ma olen ette valmis
Pildistas Urmas Kesa. Turvameheks 17.augustil sündinud lapse isa. Mitte minu.  

selleks, et ma ei tea, kas ja mida saan tehtud, siis olen pigem õnnelik iga tegemise üle, mis saab tehtud, mitte närvis väikeste asjade pärast, mis on tegemata. Kiidan ennast ja beebit ja kõiki, keda vaja nüüd hulga tihemini kui varem.

Ürituste puhul tean, millised on sellised, kus pean kindlasti olema. Siis korraldan lastehoidu või hakkan eriliselt varakult minema. See on kaasa toonud uue nähtuse minu puhul- tihtilugu olen üritustel nüüd kohal esimeste seas. Varem pole ma sellega väga hiilanud.

Kui on aga sellised üritused, kus kella pealt osalemine pole kriitiline, siis lähengi sujuvalt vabas tempos... kuid viimasel ajal olen neilgi õigel ajal kohal.

Ma olen nii tänulik kõigile minu ümber, kes mõistavad, milline on tee, mis mul on käia. Olen tänulik neile, kes kaasa aitavad. Tänulik neile, kes ei taha aidata, aga vähemalt segavad. Ja tänulik ka neile, kes mulle vastu töötavad, sest ka kõigist neist kogemustest õpin alati midagi. 

Sel nädalal olen tänulik, et mul on võimalus osaleda kaheksal mõnusal jõulupeol, sest järelikult on meie perel nii palju vahvaid tegemisi, milles osaleme ning mille kaudu oleme tutvunud inimestega, kellega koos jõule tähistada.

Soovin Sullegi meelerahu sellel armsal jõuluootuse ajal!

Päriselt!


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Pildistas Jaanus Ojangu
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (10a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Esmaspäev, 3. detsember 2018

Mille eest peaks lastele maksma?

Väiksed lapsed, väiksed mured, suured lapsed... hulga suuremad summad! Ehk et täna tuleb juttu rahast!

Küsimus: mille eest peaks lastele maksma? Mille eest teie oma lastele maksate? Kui palju raha peaks lapsed niisama kätte saama? Miks? 

Tegelikult see väikeste laste ja väikeste murede lause minul küll kõigil teemadel ei kehti. Tunnen iga hetkega (jah, mitte aastaga, vaid hetkega!!!), kuidas mu elu üha lihtsamaks läheb, sest lapsed on iga hetkega suuremad ja suuremad.

Raha küsimus on aga üks neist, mis laste kasvades keerulisemaks läheb.

Mu laste elu on korraldatud nii, et nad ei pea ise midagi ostma. Selles mõttes, et kui eelmisel aastal oli vanimal lapsel mõnikord kooli ja trenni vahel selline aeg, et pidi ise söömas käima, siis praegu seda vajadust pole. Nii ei peakski ma neile teoreetiliselt millekski raha kaasa andma.

Ja ega nad kooli ei küsigi. Pigem on lastel oma soovid, mida nad tahavad ise osta ja mille nimel on valmis pingutama. Enamasti ikka mingid mänguasjad. Siis aga kerkibki küsimus: mille eest lastele maksta?

Kusjuures mäletan enda lapsepõlvest, et mingitel perioodidel saime mingite tööde eest raha. Meil oli tabel, kuhu kõik kirja läks. Ma ei mäleta, kuidas kõik täpselt käis, aga tean, et see käis igatahes kuidagi periooditi. Enamus aega tegime neid samu töid ikka tasuta. Korda mööda. Nii, nagu omas kodus ikka tehakse.

Olles personalijuhina töötanud ning selleks õppinud tean, et inimesed teevad esmalt ja parima meelega seda, mille eest neile makstakse. Nii rahaliselt kui tähelepanu ja muude nö hüvedega. Seega igasuguse hüvitamise süsteemi loomisel tuleb esmalt selgeks teha, millist käitumist tahetakse hüvitamisega süvendada.

Tööalaselt on selge- see, mis toob hiljem rohkem kasu. Aga kodus?

Koduste tööde tegemine peaks tulema ju sellest, et me kõik tahame, et kodu oleks ilus ja korras ja armas meie kõigi jaoks. Seega kodutööde eest ei tasu maksta.

Ja edasi?

Kirjaniku ja kirjastajana on mul väga raske lastele enda töö juures tööd anda. Nad on küll aegajalt raamatuid ümbrikutesse pakkinud, aga see pole nii pikaajaline ja mahukas töö. Suvel müüsid lapsed mõnel laadal raamatuid, aga kui nende käest midagi ei ostetud, siis sai tahtmine kiirelt otsa. Rahaga arveldamisega said ka vaid vanemad lapsed peaaegu hakkama, seega nooremaid ka sellele tööle täiel määral ei saanud rakendada.

Jõuluaeg on laste jaoks muidugi tänuväärne, sest tulemas on kooli igaaastane jõululaat ning ka Pärnu-Jaagupi rahvamajas tuleb 8.detsembril laat, kuhu lapsed saavad mu raamatuid müüma minna. Veel pole selge, kuidas sellest tulevat raha jagame, kuid ilmselt peab jaguma ikka nii mulle kui müüjatele.

Loodan väga, et lastel õnnestub laadal midagi müüa, sest kogu selle raha jutu peale olen pikalt kasutanud lahendust, et jõulud tulevad ja jõululaadal saavad nii öelda tööle minna. Nii et praegu on mul mingigi lahendus raha teenimise küsimusele olnud.

Mingil perioodil olen kasutanud ka koolilapse puhul taskuraha varianti. Et ongi kindel summa iga nädal. Siis aga tekib sama küsimus, et mis eesmärgil lapsel see raha on, kui talle kõik vajalik ostetakse? Ja kui laps selle eest midagi ei osta, kogub kokku ja ostab midagi suuremat, siis kas ma peaks lasteaiaealistele vendadele ja õele sama suured asjad samal ajal ostma? Või neile ka samas mahus taskuraha andma? Selle küsimuse juures minu jaoks taskuraha teema kokku jooksiski.

Nii et mina ootan nüüd jõululaatasid ja saadan lapsed sinna tööle.

Jaga aga palun enda kogemusi, et kas ja miks ja kui palju oleks mõistlik lastele maksta? Või kas üldse? Ning millistel töödel oled lapsi rakendanud? 

Aitäh juba ette arvamuste eest!

***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Pildistas Jaanus Ojangu
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (9a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com