teisipäev, 1. mai 2018

Mida tuleb teha siis, kui sa ilumajandusest mitte midagi ei tea, aga tahad ilus olla?

Täna räägin ja näitan teile tõesti ilu. Jah, ilusast elust räägin pidevalt. Ikka sellest, et ilu tuleneb vaatajast. Sellest, kas inimene oskab ümbritsevat näha ning hinnata. Pidevalt provotseeritakse mind küsimusega, et kas mu valitud elu ja tee on ikka ilusad. Vastan korduvalt: on! See ei tähenda, et alati oleks lihtne, aga ilu ja lihtne ei ole samatähenduslikud sõnad. Vähemalt siiani ei olnud! Seega saab ilus olla ka nii, et samal ajal lihtne ei olegi. Oleneb vaatajast!

Sel nädalavahetusel jõudsime aga lõpuks ammu planeeritud kogemuseni, mis oli tõesti ilus! Siiani on ilus vaadata! Ehk siis teoks sai ammu planeeritud perekondlik fotosessioon. Viimane pereretk fotograafi juurde oli siis, kui Maria oli umbes aastane, seega... umbes täpselt 4,5 aastat tagasi. Hmm, selle aja jooksul on mõndagi juhtunud.

Nüüd sai see kõik pildile. Meie ajagraafikut arvestades oli suht viimane aeg saada ilus perepilt meie veel 6-liikmelisest perekonnast:
Pildistas Triin Künnapas (fotograaf Pärnus)
Tegelikult oli meil aeg kinni juba aprillikuu algul, aga siis läks hoopis nii, et pildistamise asemel osalesin mina armsa erakonnakaaslase Andres Ammase matustel... mis oli minu jaoks omaette oluline sündmus, sest aitas suuresti kaasa sellele, et otsustasin taas aktiivsemalt poliitikas osalema hakata. 

Seekord aga midagi sellist ei juhtunud. Minu päev algas hommikul Maria Indermitte Make-Up Stuudios. Maria juures olen varem korduvalt käinud, seega stuudio valikus küsimust ei olnud. Kuna aprillikuu algul avas Maria päris oma stuudio (Rüütli tn 51), siis selles kohas olin küll esimest korda. Pärnus käib purskaevu ümber hetkel küll suur remont, nii et liivast teed mööda polnud kontstel kõige mugavam kohale komberdada. Kui väljak aga taas ilusaks saab, siis avaneb Rüütli tn 51 3.korrusel asuvast stuudiost imeilus vaade. Ruumid ise on mõnusalt valged ja helged. Uksest sisse astudes oli kohe hea ja hubane tunne.

Nagu ütlesin, Maria juures olin varem käinud. Broneerima hakates aga tema juurde sel hommikul aega polnud. Seega sai minu valikuks Käti. Kusjuures mulle tohutult meeldib nende broneerimise süsteem, kus saad ise igal ajal kõik vajalikud toimingud ära teha. Broneeri kasvõi öösel! Sama on broneeringu tühistamisega, kui seda peaks mingil põhjusel vaja minema. Näiteks nagu meie esimese pildistamise ajaga juhtus.

Nii oli Kätiga kohtumist oodates väike sabin sees, et kas suudan talle selgeks teha, mida ma tahan ja samas ootusärevus, et mida ta minuga teha oskab. Olgem ausad- ma olen ju see klient, kes istub tooli ja ütleb, et: "Tee mind ilusaks!", sest ma lihtsalt ise ei jaga kogu sellest ilu teemast eriti midagi. Õnneks olen alati sattunud professionaalide juurde, kes teavad minu eest, mis mulle sobib. Maria on minu jaoks alati jumestuse ja meigi suhtes turvaline valik, sest oskab mulle sobivaid kooslusi tekitada!

Hirmud olid liigsed. Kätiga sujus meil esimesest hetkest, nii et võisin toolis istudes korduvalt mõnuga ohata, sest nii hea ja lõõgastunud tunne oli. Ja lahkudes nägin välja täpselt nii:
Pildistas Triin Künnapas (fotograaf Pärnus)
Kes veel aru ei saanud, siis jäin Käti töö ja kogu selle tulemuseni jõudmise protsessiga väga rahule.

Nii et Maria Indermitte Make-Up Stuudio on Pärnus minu esmane valik alati. Nende kodulehe leiad siit ja facebooki lehe siit.

Hetkel, kui ma Kätile ütlesin, et: "Huvitav, keegi polegi mulle kodust veel helistanud..." helises mu telefon. Christianile jäetud püksid läksid talle jalga küll, aga neil pole lukku ees. Jaaa, nüüd tuli meelde küll, et juba lasteaia pildistamisel oli sama jama. Kuna hommikul lahkusin nii vara, siis Christian alles magas ja ma ei saanud ise talle pükse proovida. Herlend avastas, et talle valmis pandud särk pole üldse tema mõõtu (hmm, mitu meest mul siis majas on, et meeste särke on mitmes mõõdus???). Seda, et Marial pole sukkpükse, teadsin varem ka. Ülejäänud poisid ei suutnud endale ühevärvilisi sokke kokku komplekteerida.

Õnneks olin selle kõigega arvestanud ja enne fotograafi juurde minekut oli täpselt tunnike aega shoppamiseks. Kõik vajalikud asjad sain kiirelt kätte. Olin õnnelik, et parkimise eest nii vähe maksma pidi... ainult et õhtul linnas jalutades tuli meelde, et tegelikult ma ei lõpetanudki päeval parkimist ära, vaid lihtsalt sõitsin lühikese parkimisaja üle rõõmustades parklast minema...

Fotograaf Triin Künnapase juurde jõudsin just tänu Maria Indermitte soovitustele. Ei, me ei ole sugulased, nii et pole mõtet küsidagi! Mul oli juba eelmise aasta lõpus plaan üksinda üks mõnus fotosessioon teha, kuid tookord see kahjuks vaid mõtteks jäigi.

Soovitused lugesin enne kodus korduvalt läbi ja fotograaf Triin Künnapase Lille tn 4 fotostuudios olime täitsa õigeaegselt kohal. Õigesse ruumi jõudmiseks tuli minna 2.korrusele ning veel omakorda läbi mitme koridori käia ja... ojaaa, terve maja teadis, et me seal liigume! Värinad eesootava võimatu missiooni ees suurenesid iga hetkega!

Fotostuudiosse astudes ei olnud põhjust rahulikumaks muutuda. Panin oma hiljutised shoppamise kotid ning varakult kodust kaasa võetud varuriided ja varuvaruriided põrandale ning siis hakkasin püüdma õigeid lapsi, kellele õigeid riideid veel lisada või vahetada. Usun, et nägin fotograaf Triinu silmis soovi aknast põgeneda... aga ta ei teinud seda. Selle asemel rääkis lastele üle fotostuudios liikumise reeglid, mida me siis muidugi korduvalt kordasime. Eriti Christianile (3,5a), kes leidis palju.. palju huvitavaid asju igast nurgast.

Ja siis hakkas fotograaf Triin imet tegema! Alustasime perepildist... mis eelnevalt minu jaoks tundus kõige võimatum ülesanne olevat! Sujuvalt olime kõik ilusti paika sätitud, vajadusel ümbersätitud. Minu pinge lahtus iga hetkega, sest fotograaf Triin oli lihtsalt nii lihtne ja vaba ning pidas laste igasugusele veiderdamisele väga rahulikult vastu. Perepilt tehtud, langes suur koorem õlgadelt! Ma ise poleks selle peale tulnud, et perepildist alustada, kuid tagant järgi mõeldes oli see kõige mõistlikum, sest lapsed olid siis kõige vähem väsinud.

Seejärel hakkasime igasuguseid muid kooslusi kombineerima. Mulle tundus vahepeal, et ei tule ühtegi pilti, kus kõik lapsed vaataks kaamerasse ning samal ajal hoiaks keele ka suus (eriti Christian). Aga siiski-siiski:
Pildistas Triin Künnapas (fotograaf Pärnus)

Fotograaf Triin Künnapase lastesõbralikkust näitab ka see, et Maria, kes pidevalt kõiki ja kõike võõrastab, tahtis kogu fotosessiooni vahepeal üle võtta. Nimelt avastas neiuke muudkui põnevaid kohti või erinevaid viise, kuidas temast peaks pilti tegema. Kui kõik pildid kätte saame, siis ilmselt pooled pildid on seal ainult Mariast. Laps tunnetab, kas ta tahab koostööd teha või mitte. Ja kui meie Maria niiviisi koostööd tegi, siis järelikult tundis ta ennast turvaliselt.

Kui me poistega enam mässata ei viitsinud ja Maria oli nõus korraks kaamera eest lahkuma, oli minu kord, et saada mõned fotod, mida tulevikus raamatute kaantel või artiklite juures kasutada. Mina jäin pildile siis nii:


Mõlemad fotod pildistas Triin Künnapas (fotograaf Pärnus)
Maria eeskujul võtsin sisse koha diivanil. Fotograaf Triin küsis, et kas ma soovin ikka kõhupilte ka. No et kõik ju tavaliselt soovivad. Teatasin, et pole vaja. Kaebasin ära, et mu enda abikaasa ütles millalgi, et mul pole nagu selline päris raseda kõht, vaid... lihtsalt kõht. Nii et ei mingeid pilte sellest! Lubasin, et küll toome beebi hiljem pildistamisele... (hmm, nüüd ma mõtlen hetke 5 lapsega fotosessioonile ja... humorist olen küll mõnikord!).

Nüüd ma siis istun siin ja vaatan, et on ikka ilus küll! Jah, ma hindan loomulikku ilu jms, aga... ilus on ikka vaadata, kui professionaalid on oma tööd hästi teinud ja välja tuleb selline vahva tulemus.

Suur-suur tänu veelkord Käti ja Maria Maria Indermitte Make-Up Stuudiost ning fotograaf Triin Künnapas- tänu teile on meil imelised fotomälestused meie veel 6-liikmelisest perekonnast! Järgmiste kohtumisteni!

P.s. see ei ole kinnimakstud reklaam! Kõigi teenuste eest tasusime ning siinne kiidulaul on tõestu aus hinnang toredate inimeste tööle! 

***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 7a , 5a ja 3,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 14 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar