Pühapäev, 15. aprill 2018

Kirjanik Heli läheb laia maailma


Kui oled ise korraga kirjanik ja kirjastaja, siis on fakt see, et keegi teine sinu käekäigu eest ei muretse. Ise muretsed enda ja ka teiste enda poolt avaldatud kirjanike eest.

See tähendab, et laia maailma ka keegi teine mu teoseid ei saada. Ikka ise.

Pikalt on küpsenud plaan, et mõnigi mu teos võiks võõrkeelsena saadaval olla. Pikalt tundus kõik nii keeruline ja kuidagi utoopiline. Nüüd on aga selgeks saanunud, et just mu romantilised lühiromaanid on need, mis võiksid ka võõrkeelseid lugejaid huvitada. Siinkohal suur tänu kõigile, kes mulle sellekohast tagasisidet ning soovitusi on andnud.

Esimeseks linnukeseks saigi valitud sarja "Mõni õhtu romantikat" kolmas raamat "Saatmata kirjad".

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis tõlkijad on omapoolse töö juba teinud ning see julge samm on astutud. Nüüd ainult edasi.

Seega on aga tänasest käimas romantika sarja suur soodusmüük. Nädala jooksul ostetud romantiliste lühiromaanide raha läheb just selleks, et "Saatmata kirjad" ja ka minu järgmised raamatud juba varsti inglise keeles samuti saadaval oleksid.

Tulemas on emadepäev, koolide lõpupeod jne. See on soodne võimalus teha kellelegi romantiline ning lõõgastav kingitus. Kuidas ma seda tean? Sest lugejad annavad muudkui tagasisidet.

Saladustest rääkides, siis ... kuigi ma arvasin, et nüüd hakkavad teised autorid sarjas rohkem kirjutama, siis hetkel olen ka ise sellesse sarja järgmist raamatut kirjutamas. Sai lubatud, et uuel hooajal on tegemised rohkem reisiteemalised. Nii reisib minu raamatu peategelane ilmselt Saaremaale. Ojaa... ühe tavalise maismaalase jaoks on see päris korralik reis! Aga no pikemalt saate lugeda raamatust juba mõne kuu pärast.

Nii kaua aga saad ise tellida ja ka sõbrale soovitada romantika sarja seniseid raamatuid. Praegu saad 2,5 raamatu hinna eest 7 raamatut! Kas saab veel paremaks minna??? Tellimiseks kirjuta kirjastuse aadressile: info@helikirjastus.ee 

Imelist kevade jätku!


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 7a , 5a ja 3,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 14 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Kolmapäev, 4. aprill 2018

Maksuamet- kui palju ma kirjaniku ja kirjastajana peaksin teenima?

Riigikogu valimistel on viimastel kordadel ikka üleval bürokraatia vähendamine, ametnikeriigi lõpetamine. Tundub aga, et umbes aasta pärast toimuvad valimised on liiga kaugel, et esile kerkivad sellised uudised, et "Maksuamet võttis palga asemel dividende maksvad ühemehefirmad sihikule". Keegi on kusagil laua taga istudes avastanud, et kusagil on mingid ühemehefirmad, mis ikkagi liiga vähe makse maksavad...

Esmane mõte on, et meie armsatel ametnikel on tegevust vähe. Hiljuti läbisurutud haldusreformi üheks lubaduseks oli ju samuti, et vähendatakse ametnike arvu, kuid reaalsus on, et enamus on saanud lihtsalt teise ametinimetuse... ja allesjäänud veel palka juurdegi. Hurraa ametnikeriigi lõpetamisele!

Teine mõte seda uudist lugedes on aga arusaam, et nii senise kui endiste valitsuste tehtud maksusüsteemi muudatused annavad nüüd lõpuks tunda ning kiirelt tuleb lisanduvat maksuraha leida. Ettevõtjad on ju need, kes raha teevad, seega ilmselgelt on see esimene koht, kust küsima minna. Suurtel firmadel on suuremad süsteemid, kuidas maksudest eemale põigelda. Ühemehefirmas teeb üks inimene aga ilmselt üksinda kõike, nii et kui ta toodab ja reklaamib ja kauba kohale toimetab, siis loodetavasti pole tal jõudu samal aja ülipädev jurist olla. Vot- tema võtamegi ja teda hirmutame!


Heli Kirjastus OÜ on üks sellistest ühemehefirmadest, mida ma ainsa naisena juhin ning milles tööd teen. Loomulikult tellin sisse mitmeid teenuseid ning kõike ise ei tee. Viimasel ajal olen endale palka maksnud. Seega ma tean, kui keeruline on väikses firmas endale mõistlikku palka maksta... ehk siis maksta kõik palgaga kaasnevad maksud, mida on peaaaegu sama palju, kui ise palka kätte saad.

Aastaid aga töötasin oma firmas tasuta. Nimelt algas see firma küülikufarmi pidamisega. Reaalsus oli, et väikeste laste kõrvalt firma alustamine lihtsalt võtab aega ning pikalt ei ole võimalik endale palka maksta. Enda firmas olen töötanud ka vastsündinu kõrval ehk lapsehoolduspuhkuse ajal... järjekordne probleem? Tõmmake nüüd liistule ka kõik lapsevanemad, kes imiku kõrvalt töötada julgevad. See on ju ka halb, eks ole! Selle asemel, et soodustada, et lapsevanemad tööturult kõrvale ei jää, saab siit ju ka hoopis koorida!!!

Teine reaalsus on, et väikeste laste kõrvalt maal elades ei ole võimalik kusagil linnas kellast kellani sitsimas käia. See ongi põhjus, miks küülikukasvatus küll lõppes, kuid ettevõtlusega jätkasin ning enda raamatute avaldamisest kujunes välja väike kirjastus, mis tänaseks avaldab ka mitmete teiste autorite teoseid. Avaldatud raamatutega saad tutvuda Heli Kirjastuse kodulehel.

Usun, et praeguse nõiajahi alla sattunud ühemehefirmade puhul on palju selliseid, mille on loonud lapsevanemad, kes lastekasvatuse huvides on palgatöö vahetanud ettevõtluse vastu. Jaa, see meie teine suur eesmärk- rohkem lapsi peredesse! Aga see rohkem lapsi tähendab ka rohkem ajaplaneerimist, sest kõik lapsed tahavad kooli-lasteaeda-huviringidesse, õhtul abi õppimisel või pillide harjutamisel, haiguste korral põetamist ja vabu päevi kodus jne. Eraettevõtjana on lastekasvatust kindlasti mugavam ajakavasse mahutada, kui kellast kellani kellegi teise heaks töötades.

Maksuameti esindaja sõnul peaks iga isik saama turutingimustel töötasu. Nii ongi minu küsimus- kui palju peaksin mina kirjaniku ja kirjastajana palka saama? Kas see summa eeldab, et igale Eesti inimesele tuleb limiit, kui palju peaks ta kuu jooksul raamatuid ostma? Mit korda raamatukogus käima? Või ei eelda minu palganumber seda, et mu kirjastus suudaks kuu jooksul mingi koguse raamatuid ära müüa?

Mitu raamatut Maksuameti töötajad peavad igakuiselt ostma ja lugema? 

Kas sellesse plaani on arvestatud, et kõik kirjanikud on samal ajal Riigikogu liikmed ning saavad maksurahast palka? No et siis saaks seejärel enda palgast oma raamatuid osta, enda kirjastusele sissetulekut tekitada ja sellest siis endale õiglast palka ja seega ka õiglaselt makse maksta?

Või hakkame kõik võrdselt Kultuurkapitalist raha saama? No ikka vastavalt oma vajadustele? Seda raha, mida eestlased on kokku joonud ja suitsetanud ja hasartmängudega mänginud? Lõppeb süsteem, kus ühed ja samad saavad pidevalt ja teised jäävad pidevalt ilma ning peavad kõik kulud ise tasuda suutma? 

Kas kirjaniku ja kirjastaja õiglase palga arvestamisel tähendab 4 väikest last seda, et ma peaksin rohkem palka teenima, sest kõigi laste kulud vajavad katmist ja oleks õiglane, et ma lapsevanemana rohkem teenin? Või pigem tähendab, et 4 lapsega kirjanik ja kirjastaja võib vähem teenida, sest pooled tööpäevad lähevad laste kooli-lasteaeda-huviringidesse sõidutamisele, õhtustele õppimistele ning ühistele pilliharjutamistele?

Ühemehefirma tähendab seda, et:
  • sa töötadki pidevalt... või õigem oleks öelda, et töötad igal võimalikul vabal hektel. Ei ole mingit tööpäeva lõppu, millal koju minna, sest enamasti ühemehefirmatajad ongi kodus (mina vähemalt küll töötan kodus). See tähendab, et kui 4 last on korraga haiged, siis on ka sul kontori asemel laatsaret. 
  • teed ise enamusi vajalikke töid ehk et päeva jooksul läbitavate ametikohtade ulatus on koristajast juristini. 
  • kui firmal läheb kehvemini, siis vastutad selle eest ning leiad kas lisateenimise võimaluse või.. igatahes ei ole kedagi teist, kes vastutaks selle eest, et mingi vajalik kogus palgarahaks olemas on.
  • raha investeerid tegevusse nii palju kui võimalik. Kui keskenduda ainult riigi ülalpidamisse, siis millest tuleb areng? Kas esmane küsimus peaks olema, kuidas riigile võimalikult rohkem makse maksta, või kuidas firma tegevust jätkata ning arendada?
Kui Maksuamet räägib solidaarsusest maksude maksmisel, siis kuidas on lapsevanemate suhtes solidaarne see, et mõni inimene panustab lastekasvatusse rohkem, mõni teine naudib samal ajal muid hüvesid... aga aastakümnete pärast maksavad vallaliste elunautlejate pensioniraha need samad lapsed, kelle üleskasvatamise tõttu valisin mina elustiiliks ühemehefirmatamise? 

Mida me siis nüüd soovime? Et ühed ja samad inimesed teeks firmat, hoiaks selle maksudest riiki üleval ning samal ajal saaks lapsi ja neid kasvataks... et need kasvaks ustavateks töötajateks, kes keskenduvad ainult maksude maksmisele ja hoiavad riiki üleval? Kuidas siin nüüd solidaarsuse ning ülesannete jaotamisega jääb?

Liiga tihti on mul tunne, et need, kes teevad otsuseid ja kontrollivad, elavad teises reaalsuses kui meie, kes me igapäevaselt neis oludes hakkama saame.

Loodetavasti saavad kõik aru, et ma ei räägi maksude mittemaksmisest, vaid sellest, et ühest kohast ei saa lõputult korjata. Dividendid on Eestis samuti maksustatud, nii et ühemehefirmad maksavad makse igal juhul.

Olen ise läbinud vaidluse Töövaidluskomisjonis, kus suur tööandja, kes oligi oma tegevuse petmisele ja vassimisele üles ehitanud, sai õigust. Töötaja sai algul isegi õigust, kuid selle otsuse peale vangutasid Töövaidluskomisjoni inimesed pead, et ega nad otsuse täitmise osas ikka midagi teha ei saa. Või kui töötaja avastab tuludeklaratsiooni täites, et aasta otsa pole firma tema eest makse maksnud.... Kas need pole mitte kohad, millega peaks PÄRISELT tegelema?

Saan aru, et meie praegune pensionisüsteem ja tervishoid vajavad lisarahastamist, aga usun, et ühemehefirmad, mis on tihti just lapsevanemate firmad, ei ole kohad, millelt veel sajandat nahka koorida. Saan aru solidaarsusest ja ka sellest, et mina olen see põlvkond, kes mingit pensioni nagunii ei saa, kuid siiski pole mul protesti praguse süsteemi ülalpidamise suhtes. Küsimus on mõistlikkuses.

Kui pidevalt sõnades räägitakse, et ettevõtlus on oluline ja lastekasvatus samuti, siis on minu küsimus mõlemal teemal- mida on reaalselt riiklikult viimasel ajal tehtud nende tegevuste soodustamiseks? Mida olukorra halvendamiseks? Milline on plusside ja miinuste vahekord?



***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 7a , 5a ja 3,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 14 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 





Esmaspäev, 2. aprill 2018

Tantsupoistega on lihtsam kui -tüdrukutega

Selleks kevadeks on siis lastel tehtud nii Koolitants kui Kuldne Karikas. Tantsuvõistlused siis. Kuna sel aastal käib ka Joosep (7a) Pärnus tantsutrennis, siis oli meie pere esindatud mitmehäälselt... või peaks ütlema mitmejalgselt? Eks ole ju jalad tantsu puhul häälest olulisemad.

Kui nüüd kõik ausalt üles tunnistada, siis Kuldsele Karikale jõudis tegelikult ikka ainult Joosep. Vanem vend Mathias (9a) jäi lihtsalt paar päeva enne esinemist lihtsalt haigeks. Haiguste teemast hakkab mul juba suht kõrini saama, sest kui aasta alguses sai üks haiguste ring läbi elatud, siis nüüd on käimas teine. Tänaseks on siruli Christian (3a). Maria (5a) tegi enda ringi ära eelmise nädala algul ning tal on lähipäevil lootust juba lasteaeda saada.

Haigused ei puudutaks mind ehk nii palju, aga kuna kirjaniku ja kirjastajana töötan ma täiskohaga kodus, siis mõjutavad kodused põdejad otseselt minu töökohta ja töötamise võimalusi... Kiuviuksuda tahaks... Selle mitmenädalase laatsaretis elamise leevendamiseks tegime eile ühe väikese loodusretke. Pigem siis pisikese kerge jalutuskäigu looduses. Ei mingit haigete piinamist.

Kui nüüd tagasi tantsimiseni jõuda, siis Kuldse Karika kontserdil istudes mõtlesin, kui lihtne ikka on tantsupoistega: ühiselt osteti särgid, tumedad püksid ja tossud jalga. Valmis! Ja poisid nägid ägedad välja.

Tüdrukud... imelised kostüümid... ilusad soengud... pisikestest alates metsikud meigid... Ei kujuta ettegi, kui kaua enne etteastet ühe pundi esinejate ettevalmistamine aega võtta võis. Tulemused olid väga vahvad, aga korduvalt leidsin ennast mõtlemas, et küll mul on vedanud, et mul on kodus tantsupoisid. Marial on suurema osa tema elust olnud samuti lühikesed juuksed, seega pole soengute tegemine tõesti minu kõige tugevam külg.

Teine meeldetuletus Kuldse Karika Pärnu kontsertilt oli see, et maismaalastena ei saa me tihti oma liikumisvabadusest aru. Nimelt võtsin seekord julguse kokku ja ütlesin Semyle ja ta abikaasa Iirile, et nende tantsukool Semiir on see, mille pärast olen tihti kade Saaremaal elavatele lastele. Tantsukool Semiir on põhjus, mille pärast võiks Saaremaale kolida. Semiiri tulemused ja tegemised on samuti lihtsalt klass omaette...  Ja nii julgen öelda isegi siis, kui ma olen väga rahul selle tööga, mida mu lastega WAF tantsukoolis tehakse.

Kuna olen nüüd aastaid saanud last (sellest aastast siis lapsi) Koolitantsu ja Kuldse Karika võistlustel saata, siis saarlased on ka pidevalt Pärnus kohal olnud. Nii tahtsingi juba ammu Semyle oma arvamust avaldada, aga iga kord, kui teda nägin, siis ei julgenud... Nüüd lihtsalt oli ta jälle seal olemas ja seekord võtsin julguse kokku. Tunnistasin ausalt üles, et aastaid tagasi olin mina üks neist, kes tohutult ansambleid 2XL ja Soul Milita fännas, aga juba siis oli just poiste tantsimine see, mis mind kõige rohkem lummas. Eks muusika ise muidugi ka, sest sellist stiili Eestis ju väga ei viljeletud ning nad olid suht teerajajad.

Vaata näiteks siit, millise debüütsoolosingliga Semy hakkama on saanud:

Ja kui semiirikate tantsu tahad näha, siis seda näed näiteks siit: 


Mis aga pärast kummitama jäi oli Iiri välja öeldud mõte, et Saaremaal tantsimise juures on keeruline see, et tantsuvõistlusele tulles pead näiteks pidevalt arvestama praami aegadega. Kõik koos tullakse kogu päevaks kohale ja lahkutakse alles pärast viimaseid esinemisi.

Meie poiste kava oli seekord õhtusel kontserdil, seega hommikusest ei tea ma midagi. Aga sellele luksusele ei osanud ma mõelda enne, kui saarlaste kogemust kuulsin. Nii et järgmisel korral, kui tahaks vinguda, et mitu korda nädalas 40 km laste tantsutrenni ja 40 km sealt tagasi sõita on palju, siis tuleb mõelda, et aga ühtegi praami ju tee peal ei ole!

Ja siiski ei oleks mul midagi selle vastu, kui keegi Pärnu-Jaagupisse oma tantsukooli filiaali avaks :)

Järgmise sügise küsimus minu jaoks on see, et millise tantsukooli ridadesse oma selleks ajaks 6-aastane neiuke mahutada. Talle meeldib samuti tantsimine väga, kuid siiani ei mahtunud tema sõidutamine esiteks logistikaplaani, aga teiseks ei suutnud ma ka sobivat tantsukooli leida. Tunnistan, ma ei taha saata last sinna, kus pärast kontsertil näen, et lapsed jooksevad lihtsalt mööda lava ringi. Mulle väga meeldiks, kui Maria saaks ka õppida seda, mida poisid WAFis, aga kahjuks õpetavad need treenerid vaid poisse. Ehk nagu öeldi ka Kuldse Karika Pärnu kontsertil: WAFile peaks andma auhinna tantsupoiste kasvatamise eest! 

Taaskord kinnitan, et ma ei usu, et ükski minu lastest hakkab tulevikus väga tõsiselt tantsimisega tegelema. Keegi neist pole 3-4-aastaselt korraliku trenniga alustanud. Aga ma näen, et neile meeldib. Ja see ongi kõige tähtsam. Kindlasti tuleb vanemaks saades neil valida endale ala, millega süvenenumalt tegeleda... ja võib-olla ka mitte, sest on alasid, mis ei välista teineteist. Minu kui lapsevanema kohus on luua võimalusi, laduda alusmüüri, millelt lapsed edaspidi ise saavad edasi kasvada.  


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 7a , 5a ja 3,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 14 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com