Selle koolivaheaja lõpetuseks võib meie pere kergendusega ohata, et "jess, kõik on Eestis!"
Nimelt veetsime seekord trompetilastega koolivaheaja Hispaanias - Madriidis ja Valencias. Kõigile meist ei lõppenud reis aga selliselt, nagu planeeritud ja saime ikka veel päris korraliku seikluse osaliseks.
Õppetunnid parimatelt
Oluline osa sel retkel oli muidugi, et lapsed said õppetunde parimate trompetimängijate käest. Madriidis õpetasid neid Javi Alcaraz Leon ning Marco Garcia Vaquero. Marco puhul oli üliäge veel see, et õhtul käisime vaatamas balletti "Luikede järv", kus ta orkestris mängis. Nii teadsime kõik, et kust need trometisoolod tulevad (eriti kuna selle balleti põhilise trompetisoolo mängis ta meile tunnis ette ka).
No minu jaoks läks asi nii, et algse plaani järgi pidin ma linna avastama kogu selle aja, mil lapsed on tundides, kuid reaalselt istusin ma kogu aeg tundides ning kuulasin ja vaatasin, mida lastega tehti. Lihtsalt imeline oli näha, kuidas kümne minutiga võis juurde õppida nii palju, et mäng muutub hoopis teistsuguseks. Väiksed asjad ja muudatused on ikka üliolulised.
Samas kiitisd aga kõik õpetajad, et näha, et nende lastega on head tööd tehtud ning tase on väga kõrge. Üks õpetajatest küsis, et kus lapsed magistrit teha kavatsevad. Lapsed ei saanud aru, millest jutt käib. Õpetaja aga arvas, et nad on kõik juba bakas. Neist mõned lõpetavad küll gümnaasiumit, kuid enamus veelgi nooremad. Joosep näiteks on vaid 13-aastane. Seega - tase on kõrge!
Kust tulevad trompetid?
Mõne päeva pärast rongireisisime Valenciasse. Seal oli eriliseks kogemuseks, et saime näha, kust päriselt tulevad trompetid ehk et käisime Stomvi trompetitehases ekskursioonil. Taaskord täitsa eriline kogemus.
Lapsi õpetas seal Pierre Badel. Joosepit lummas ta muidugi juba oma Harley Davidsoni särgiga. Õpetamisstiiliga muidugi ka. Laste jaoks igatahes taas kiirelt edasiviiv meistriklass.
Arhitektuuri mõttes jäi Valencia mulle Madriidist rohkem meelde. Seal oli nagu niisama näha rohkem. Aga noh - tegelikult jäi mõlemas linnas ikka hiiglama palju kindlasti nägemata.
Valencias käisime mere ääres ka ära. Ee ... see oli tuuline. Ja siis tuli liivatormi moodi asi ja vihma hakkas sadama ja ... no mina ujuma ei jõudnud. Mõni meist käis küll.
Kuidas me Joosepiga Hispaaniasse kinni jäime
No selle kõige keskel jäi Joosep oma ID-kaardist ilma. Tellisin kaardid mõlemale lapsele enne reisi, sest need aegusid oktoobri lõpus. Passe ei tellinud, sest arvasin, et nii saan kiiremini. Kaardid jätsin kogu reisiks laste jätte, sest tahtsin, et nad ise vastutaksid. Aga ... no Joosep jäi kogu rahakotist ilma. Varastati? Kaotas? Kes seda pärast enam selgeks teeb. Eeldatavasti varastati.
Kuna tulles keegi ühtegi dokumenti ei küsinud, siis arvasin, et saame koju tagasi samamoodi. Tegelikult ... Madriidist me lennukile ei saanud.
Jah, algul oli šokk päris suur. Eriti kuna Mathias sai peale, nii et mul oli üks laps minuga Hispaanias ja teine üksinda lennukis. Ok, ta oli küll ülejäänud rühmaga, aga teadsin, et jõuavad keset ööd koju, kus kedagi pole ja ...
Aga noh ... on, nagu on - hakkasime siis asju ajama!
Esiteks läks tund aega, et lennujaamas üles leida see politseijaoskond, kus saame dokumentide varastamise avalduse teha. Seda avaldust läheb vaja ilmselt kindlustuses, sest keegi teine seda näha ei tahtnud.
Samal ajal kõne saatkonda. Nad olid kell 13 kinni (helistasin reedel kl 14 paiku). Ok, see ei kõlanud hästi - tulemas oli nädalavahetus. Helistasin siis Välisministeeriumisse. Paluti saata kiri. Saatsin. Vaikus. Saime politseis avalduse tehtud, helistasin uuesti Välisministeeriumisse. Siis oli see kõne suunatud valvetelefonile. Nemad polnud mu kirjast midagi kuulnud ehk et päevane Välisministeeriumi inimene polnud meie infoga midagi edasi teinud. Valvetelefoni inimene sai aga varsti Madriidi saatkonna inimesed kätte.
Saatkonnas sai vajalik inimene (ma ei tea, mis ta ametinimetus on) kohale tulla kell 20.
See tähendas, et reisi lõpuks õppisin ära, kuidas meile ise kaardile metroopileteid juurde osta ja kuidas metrooga täitsa võõrasse kohta sõita. Jõudsime kohale.
Reisiagent vaatas samal ajal juba meile ka uusi pileteid ning oli ootel, et piletid broneerida, kui on teada, millal uue dokumendi saame.
Eesti saatkond Madriidis on mõnusas naabruses - üks firmapood ajab teist taga. No sellised, mille uksel seisab turvamees-uksehoidja.
Dokumentide tegemine läks ülikiiresti ja valutult. Enne tegime lennujaamas Joosepi passipildid ka ära. Politseijaoskonna kõrval oli selleks putka olemas. Neid pidi aga ka tänavatel olema. Kuna masin algul ütles, et esimesed pildid ilmselt ei kõlba, tegime ühed veel. Saatkonnas aga öeldi, et oluline, et nägu näha oleks.
No ja oma uhke uue paberiga valisime hotelli ja metrootasime ennast sinna. Siis oli juba täitsa hea ja rahulik olla. Pizzatasime ja jõusaalitasime (kell 23 õhtul). Hotell oli muidugi selline, kus võiks palju raamatuid kirjutada. Neil oli seal täpselt selline laud, mida mul vaja on. Aga no piletid saime juba järgmiseks hommikuks Helsingisse, nii et hotelli väga pikalt nautida ei saanud.
Milleks seda vaja oli?
Nüüd tuleb suure ringi miljoni euro küsimus - arvake ära, kas keegi tahtis järgmisel lennul mingit dokumenti näha????
Loomulikult mitte.
Mõtlesime küll Joosepiga juba enne, et kui keegi nüüd dokumenti ei küsi, siis näitame neile kasvõi ise ja enne ära ei lähe, kui keegi Joosepi uut paberit vaatab. Aga ... noh läksime lihtsalt kiirelt peale ja ei teinud seda ...
Seega oli peas ikka korduvalt küsimus, et miks-miks-miks?
Aga ... nagu paljud teist mulle muudkui kinnitasid - ju mul oli seda kogemust oma uute raamatute jaoks vaja. Nagu kõiki muidki kogemusi.
Teiseks ka sellepärast, et laiendada enda piire ja uskuda oma võimekusse. Mõte sellest, et jääd grupist maha ja oled ühe alaealise lapsega üksinda võõral maal, kui teine alaealine laps on üksinda lennukis, tundub üks hirmsamaid asju, mis saab juhtuda.
Ja see juhtus.
Ja mitte midagi ei juhtunud.
Päev hiljem olime meie ka kodus ja praeguseks ... poleks nagu midagi olnudki. Nüüd tuleb veel kindlustusega asju ajada, aga ... hetkel on küll lihtsalt tunne ja teadmine, et saime taas hakkama olukorras, mis alles mõned päevad tagasi tundus maailma suurima katastroofina.
Nii et täna on lihtsalt teadmine, et meie piirid on nüüd igal juhul taas laiemad. Samuti saime Joosepiga mõlemad korralikke õppetunde inimeste kohta meie ümber. Eks on ju nii, et keerulistel hetkedel tuleb välja, millised on inimesed sinu ümber ja mida sa neile päriselt tähendad. Nende uute teadmistega on väga hea edasi minna, sest nüüd on selgem, kellele ka edaspidi võib rohkem toetuda ja kellele mitte.
Koju jõudes oli küll tunne, et tahaks julgelt öelda, et "viskasite mulle sellise takistuse ette, aga ... tulin välja! Mis järgmiseks?" ... aga siis täiendasin ikka oma mõtet, et: " ... kas see järgmiseks tuleb ... mõne aja pärast ... mitte veel!"
Seega - jätkame matka!
***
Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 13a, 12a, 10a ja 6a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
