Laupäev, 30. aprill 2016

Pulmi pole korraldanud ehk tavapärane elu (pulmakorraldus #3)

Kes pole tähele pannud, siis ma annan teada, et ma pole viimasel ajal väga palju siia kirjutama jõudnud. Ma ei tea, kas kevad käes... või siis minu tavapärane mittetavapärane elu, aga päevad lähevad nii kiiresti.

Trennis käisin sel nädalal 3 korda. Rohkem ei jõudnud. See-eest olid need aga väga intensiivsed trennid. Bryan kirjeldas mulle veel täpsemalt seda, mida me nüüd teeme ja lähipäevil kirjutan sellest pikemalt. Esmaspäeval on uus kehaanalüüs. Dieeditamist hakkab ka 4 nädalat täis saama. Toitumises tegime mõned muudatused juba ka.

Nädala algul tegin ka vereanalüüsid ja treeneri hinnangul olid nende tulemused ootuspärased. Üks osa küll läks Tartusse, nii et viimased tulemused tulevad paari nädala jooksul ja siis on rohkem teada.

Kolmapäeval käisime Mathiase lasteaia rühmaga Järvakandi klaasimuuseumis. Lapsed said endale luiged teha. Meie pere lastele ostsime Mathiase valikul kaasa ilusad klaasist inglid.

Teisipäeva öösel kirjutasin valmis lühikese arvamusartikli, mis ilmus neljapäevases Pärnu Postimehes. Paar nädalat tagasi võeti minuga Pärnu Postimehest ühendust ja küsiti, et kas oleksin valmis nende püsikolumnistiks hakkama. Loomulikult olin nõus. Ja nii saigi minu esimeseks artikliks Munad ühes korvis. Järgmine lugu umbes kuu aja pärast.

Millegi pärast on mu ajalehtedesse kirjutamisse suurem paus sisse tulnud. Ja kui pikalt ei kirjuta, siis juba tundub iga teema puhul, aga kas see on ikka see, millest ma tahan midagi arvata... ja nii see läheb. Nüüd aga on algus tehtud ja tundub, et varsti kirjutan jälle.

Linna vahet olen sel nädalal iga päev vähemalt ühe korra sõitnud. Mitmel päeval aga ka mitu korda. Jah, küll see töötu koduse perenaise elu on keeruline. Või on mul hoopis liiga palju aega, et niiviisi ringi sõita saan? Pole hullu, järgmisel nädalal asendan Pärnu Tallinnaga ja ikka sõidan-sõidan-sõidan... Seda ikka juhul, kui Herlend sama palju mu autot remontida jõuab.

Neljapäeval käisin Uulus ära. Kiriku ümbruses olevas laagrikohas on taaskord laamendatud ja seekord sai sellest Pärnu Postimehele lugu. Joosepil oli sel päeval lasteaiast vaba päev, nii et sel ajal, kui mina ajakirjanikuga rääkisin, jalutas Joosep fotograafiga mööda territooriumi ja rääkis, kuidas temast saab tulevikus koomiksite joonistaja ning näitas oma laserpüsse (ehk puupulki). Joosep on ju see laps, kelle poolest meil võiks ahi kütmata jääda, sest iga puupulk on tema jaoks kas püss või mõõk või mõni muu mänguasi.

Lugu Uulu kiriku juures laamendatakse usinalt ilmus tänases ehk 30.aprilli Pärnu Postimehes. Täitsa esiküljel. Loo mõte on see, et meie pingutame suure hulga inimestega, et teha vähese eelarvega laagrit, mis on väga vajalik meile kõigile, nii korraldajatele kui lastele. Ja siis käivad mingid jobud lihtsalt laamendamas ja tekitavad meile nii ajalisi kui rahalisi suuri lisakulutusi oma laamendamisega. Nõme!

Reedese õhtu veetsin kirjandushuvilistega Pärnu kohvikus Versus. Toimus järjekordne Margit Petersoni ja Sven Kivisildniku korraldatud kirjandusõhtu.

Rääkisin oma noorteka "Ütlemata sõnad" saamisloost ja ka eelmistest teostest. Andsin aru, et kuidas mind on mõjutanud noormehed, kellele see lugu on pühendatud. Lehekülje 129 lugesin ette ka.
(mõlemad pildid tegi Margit Peterson)

Sel nädalal sai lõplikult selgeks, et mul on vaja nutitelefoni. Kui ikka pikad päevad kodust ja arvutist eemal oled, siis on elu täitsa halvatud. Ei, mul pole vaja näha, kes on FBsse uusi pilte pannud vms. Isegi FBs käies keskendun ikka töö asjadele, sest suur osa töisest suhtlemisest on samuti seal. Kuna sel nädalal sai ka mu kirjastamisalane tegevus järgmise tasandi, sest sõlmisin oma esimese litsentsilepingu, siis see tähendab jälle järgmistel nädalatel vajadust olla kiirelt kättesaadav, anda kiireid nõusolekuid või teha muudatusi.

Nii et lähipäevil saan nutikaks!

Raamatupoodidele saatsin see nädal 2 korda oma raamatuid juurde. Kuller teab juba helistamatagi, kuhu tulema peab. Tee on täitsa selge.

Aga lastega hakkame täna igaõhtuse Lotte asemel Pipi Pikksukka lugema. Miks? Järgmisel nädalal kuulete.

p.s. pulmade korraldamisega pole ma ikka tegelenud rohkem, kui et käin trennis... ehk sellele kulub üle poole mu töönädalast!




Neljapäev, 21. aprill 2016

Jääkotitud põlved ja nälgas pere

Sel nädalal sai katsetega selgeks, et porgandi-maisi-herne segu on põlvedele hulga parem kui kiirpada.

Trenniga oleme jõudnud siis nii kaugele, et miski ei meeldinud ikkagi mu põlvedele ja nii ma jääkotitan neid nüüd viimase nädala. Vahepeal on täitsa hea, aga eriti trennipäeva õhtuks on jälle mingi valu sees. Siis muudkui jääkotitan.

Tõestust sai ka see, et ma olen eriline ja ei allu reeglitele. Mingil põhjusel ei läinud mu kaalulangus siiani päris nii, nagu ootasime. Bryan kinnitas, et mu keha reageeris algul trennile ja dieedile ootuspäraselt, kuid siis ei käitunud enam nii, nagu enamus kehasid oleks käitunud. Homme püüan jõuda perearsti juurde, et teha vereanalüüs, et see annaks vastuseid. Kuna ma jaanuarist siiani suutsin kokku 5 nädalat haige olla, siis tegelikult oli juba sel ajal juttu, et vereanalüüsi oleks vaja. Siis ta jäi, sest ma sain terveks, aga nüüd tuleb ikka ära teha, et teada, mis mu kehaga täpsemalt toimub. Kõige tõenäolisem on, et rasestumisvastaste vahendite kasutamine on keha hormonaalse tasandi paigast ära viinud. Aga tõde selgub lähipäevil.

Täis sai ka kaks nädalat dieeti. Teatavasti siiani treener Bryan mulle söömisel erilisi reegleid ei kehtestanud. Oluline oli süüa proteiini ja üldse häid toite, et jõuaks trenni teha ja kehal oleks materjali, millest ennast üles ehitada. Kaks nädalat tagasi aga sain kätte professionaalse toitumisnõustaja koostatud toitumiskava, mida hakkasin kohe järgima.

See tähendab, et nüüd söön 6 korda päevas. Igal toidukorral saan kõhu väga täis ja pigem on probleem, et ei jõua nii palju süüa. Toidud on kõik kaalutud. Tegelikult on suures plaanis valida kahe erineva versiooni vahel, milles toiduained on samad, kuid erinevad kogused.

1.versioon- riis, veise hakkaliha, salat, (oad)
2.versioon- proteiinijook puuviljadega, leib, kana, salat, (kaerahelbed)

Nii et nüüd ma jah kokkan pooled päevad ja ülejäänud päeva söön... ja kui veel aega jääb, siis teen trenni.

Küsige nüüd uuesti, miks mul kõik muud asjad tegemata on ja miks üks ja teine minult vastuseid või tegusid ootab? Sest kui ma ei kokka, söö, ega treeni, siis ma olen niiii väsinud. No näiteks läksin üks päev kl 22.30 magama! Ja ülejäänud päevadel ka umbes enne ühte. Kui ma õhtuti (u kl 23) oma uut raamatut Tähtajaline elu 2.osa kirjutama hakkan, siis saan ühe lehe kirjutatud ja seejärel...lähen magama.

Aga no näiteks sel nädalal esmaspäevast kolmapäevani kadus 0,5 kilo rasva, seega pole halb. Kogu selle trenni ja dieedi oluline osa ongi Bryani sõnul, et kaalukaotus oleks tervislik. Ta kinnitas juba varem, et tegelikult olen ma niigi nö tervislik ülekaaluline (ehk et ülekaaluline inimene ei pea olema samal ajal ebatervislik). Seda näitab näiteks mu keha lihasmass, mis juba enne selle trenni alustamist oli väga suur. Sel nädalal oleme juba kaks korda kehaanalüüsi teinud, aga peale selle poole kaotatud kilo ma näite ei tea, sest Bryan alles analüüsib neid kodus.

Trennis on nüüd samuti rasvapõletuse faas. See tähendab, et trenn on intensiivsem, kuid väiksemate raskustega. Näiteks täna tegin 3 alakeha ja 3 ülakeha harjutust ringtreeninguna. See tähendab, et tegin kõiki kuute harjutust 15 korda järjest, siis minut puhkust ja siis kogu ring uuesti läbi. Ja nii 4 korda järjest.

Treeninguid on nüüd nädalas kokku 6! Sellest nädalast on 2-3 treeningut neist ujumised. Kuigi ma pole eriti hea ujuja, siis see on asi, mida mulle meeldib teha. Vesi puhastab mõtteid. Bryan aga kaaperdas ujumise ka ning nüüd teen ujudes ka trenni. Kui Bryan mõtles, kuidas saaksin ujumisest trenni mõttes rohkemat võtta, uuris ta erinevaid ujumisstiile, mida ma oskan. Tunnistasin, et ma ujun ainult konna ja nägu ma vette ei pane, nii et ujumisega treenimise võimalused on väga piiratud.

Pere aga on nüüd nälgas. Aegajalt annetan lastele küll osa oma riisist, kuid enamasti ma väga ei raatsi. Olenevalt toidukorrast söön ise 100-230 grammi riisis, nii et päeva peale on see päris hea kogus. Peale selle ei anna ma lastele enam enda toidst ampsu, kuigi kui me laste söögiajast erineval ajal sööme, siis on nad harjunud seda saama.

Kuigi ma näiteks riisi keedan suht palju korraga, siis hakkliha ma üle kahe paki korraga ei tee. Samuti ei meeldi mulle, kui kana on liiga kaua seisnud. Nii keedan ja praen päeva jooksul korra või paar. Iga toidukorra eel tuleb kaaluda-lõikuda-jms, nii et kokkamist on mul elus nüüd küll ja küll. Aga nagu ütlesin- kui keegi mõtleb, et ma ilgeks kokaks olen hakanud, siis ei- kokkamine on riisi-hakkliha-kana ettevalmistamine ja toidu kaalumine. Ma pole toidule kunagi oma elus nii palju aega pühendanud.

Nii ei viitsigi ma enamasti enam mõeldagi sellele, et ülejäänud perele veel midagi muud süüa teha. See annab Herlendile taaskord võimaluse oma kokavõimeid eksponeerida. Algul kartsin, et ma ei saa teistele süüa teha, sest tekkivad isud. Tegelikult on mul aga kõht kogu aeg nii täis, et isusid ei ole.

Nüüd ma vaatan otsa oma 12 tööga nimekirjale, mis tuli täna kindlasti ära teha.... ja lähen magama!

Homme on jälle päev!

Teisipäev, 19. aprill 2016

Mathias on kooliküps

Täna oli järjekordne palgapäev. Lastekasvatuse palgapäev. Käisin meie selle aasta viimasel arenguvestlusel lasteaias. Eelmisel nädalal said peetud Christiani, Maria ja Joosepi vestlused. Täna siis Mathiase oma.

Enamuse ajast istusin ja naeratasin seal, sest palgalehel seisis: Mathias (7a) läbis koolivalmiduse testi ja sai maksimaalsest 80 punktist 79, mis oli rühma parim tulemus. Ühe punkti kaotas ilmselt tähelepanuga, sest ühes ülesandes, kus õpetaja luges ette erinevaid tähti, mis tuli ära märkida, oli tal üks täht märkimata. Kuna ta aga loeb soravalt, siis tähe tundmises kindlasti asi ei ole.

Ma ei poolda nii varakult laste sildistamist, mõõtmist, järjestamist. Samas on ikkagi vaja mingit tagasisidet, mis ütleks, kuidas lapste kasvatamine on läinud. Eks me igaüks ju teeme oma parima, aga kas parim on piisav? Olen ju minagi lapsevanemaks oldud 7,5 aasta jooksul saanud küll ja küll kriitikat selle kohta, millised mu lapsed on. See teeb alati haiget. Eriti kui tuleb inimestelt, kes peaks toetama, mitte julmalt kritiseerima. Ja nii hakkadki kahtlema. Sellepärast oligi selle testi tulemus ja tänane tagasisde minu jaoks ülimalt oluline.

Kui nüüd aga algusest pihta hakata, siis mida ongi oodata lapselt, kes lõpetas ülikoolis magistriõpingud enne kui läks lasteaeda:
Mathiase esimesed eluaastad möödusid jah ülikoolis minu kõrval laua peal magades. Arvata võib, et ma olen selle eest ka vastu päid ja jalgu saanud (mitte kaasüliõpilastelt ega õppejõududelt, sest nendel sellega probleemi polnud. Ikka kõrvalseisvatelt isikutelt).

Mathiase koolivalmiduse kaardil on kirjas positiivsed hinnangud nii lugemise, matemaatika, käeliste, muusikaliste ja sportlike tegevuste suhtes. Kinnitasin, et olen jätkuvalt selline lapsevanem, kes oma last eriti ei arenda. Teadlikult. See tähendab, et ma ei sunni teda lugema, kirjutamist harjutama jms. Jah, kui ta abi küsib, siis ütlen, milline täht on õige vms.

Arendamise tugevaim osa meie majas on aga alati olnud rääkimine. Oluline on, et lapsed on oma küsimustele alati vastused saanud. Jah, ma jäin hätta, kui pidin seletama DNA muundumist, sest lapsed olid seda mingis multikas näinud, aga mina mitte. Looduse teemadega saadan lapsed üldse enamasti nende issi juurde.

Meie Mathias alustab sügisel õppetööd Pärnu-Jaagupi koolis (mis iganes ta nimi siis nüüd on ehk endine gümnaasium). Minu jaoks on alati õppetöö oluline osa olnud huvitegevusel. Lapsevanemana tunnen, et koolitöös saan last parimalt aidata võimaldada talle huvi- ja võimetekohaseid huviringe. Sel kooliaastal käis Mathias lasteaias jalgpallis ja kunstiringis, Vigalas maadlemas, Pärnus WAF tantsukoolis ja Pärnu-Jaagupi muusikakoolis.

Siinkohal suur-suur tänu kõigile, kes on aidanud viimaste aastate jooksul meid siis, kui oleme jälle hädas, et ise oleme kusagil ära või teised lapsed haiged või muul põhjusel ei saa lapsi huviringidesse viia või lasteaiast tuua. Siis on vahelduva eduga meil abiks käinud vanaema Maie, vanaema Liia, onu Rasmus, vanaisa Raivo. Muusikakoolis käib poole laseaia rühmaga igal nädalal Kati. Aitäh teile, sest just teie abil on Mathias saanud osaleda mitmetes ringitundides, kuhu ta muidu poleks jõudnud, sest meie graafikud lihtsalt ei klappinud.

Kriitika ennetamiseks kinnitan, et me tõesti kasvatame Herlendiga oma lapsi ise ja püüame nii palju kui võimalik ise ära teha. Aga aegajalt on ikka nii, et meist jääb väheks. Nii ongi hea teada, et on olemas mõnus võrgustik, kes võimalusel aitavad. Ja ega nemadki saavad aidata vaid siis, kui neil endal pole midagi samal ajal midagi muud, nii et ei, me ei ehita oma elu ega päevaplaani üles lootusele, et keegi meid kogu aeg aitaks.

Kokkuvõtlikult ongi Mathiase head küljed suuresti seotud sellega, et tal on head teadmised ja hea fantaasia, suudab keskenduda aeganõudvatesse tegevustesse, avatud uuele ja huvitavale.

Mängudes pidavat ta tahtma olla liider. Alustab ise mänge ja kutsub teisi mängu, aga mängib oma reeglite järgi ja teiste reeglitest kinni ei pea.

Jah, see ongi nüüd tõlgendamise koht. Eks liidriroll ja juhendamine on temasse sisse kirjutatud juba seetõttu, et tal on kodus kolmest liikmest koosnev meeskond, mida ta kogu aeg juhib. Pere vanima lapse asi. Tean, millest räägin. Kui väiksena oli Mathias see, kes teisi omavanuseid lapsi kartis, aga täiskasvanutega sai hästi hakkama, siis ise usun, et paljud tema probleemid on seotud sellega, et ta ongi harjunud olema kas täiskasvanute või endast noorematega. Aga eks näha ole, kuidas koolis minema hakkab.

Reeglite täitmist on mul aga alati väga raske kommenteerida, sest kodus on meil palju kehtivaid reegleid. Muidu ei oleks lihtsalt võimalik nelja last koos kasvatada, kui igaüks teeks, mida tema tahab. Olen ka varem kirjutanud, et olen lastega alati püüdnud käia koos nii paljudes kohtades, kui võimalik. Nii tean, et nelja lapsega teatris või kontsertil on võimalik käia. Samuti on nad iga aasta sünnist saati kõik meiega Uulu laagris kaasas olnud, kus ma olen laagriülem ja ka annan mitmeid tunde.

Mina ise näen väga otsest seost selle vahel, et kui inimene on väga hea fantaasiaga ja loominguline, siis ongi raske kõiki teiste reegleid täita. Me teemegi neid ise. Jah, teiste maailma tuleb ära mahtuda... aga pigem kipub olema nii, et loomingulised inimesed loovad endale oma maailma, milles elada. Tunnistan oma süüd- ma olen lapsed õpetanud küsima MIKS? Kõike ei pea elus tegema, sest "kõik teevad", kui see tundub väga ebaloogiline ja mõttetu.

Oma kooliajast olen mina ülimalt tänulik õpetajatele, kes gümnaasiumis ei pööranud tähelepanu sellele, et ma olin klassis põhjuseta puudujate nimekirjas auhinnalises esikolmikus. Just need koolist puudutud päevad ja tunnid on need, mis minu loovust kasvatasid ja mis aitavad nüüd kirjutada raamatuid, mis paljudele meeldivad. Me ei tea kunagi, mis lapse loovusele kaasa aitab. Kordan- on mingid piirid, milles peab püsima, et ühiskonda ära mahtuda... aga aegajalt peaks ka "ühiskond" mõtlema, kas kõik, mida me õigeks peame, on ikka õige ja vajalik?

Ma tahan loota, et meie laste kohta võib öelda, et nad on tugevaks armastatud lapsed! Just seda oleme üritanud teha- olla olemas nii palju kui võimalik, et nad saaks emotsionaalselt tugevaks, õpiks ennast tundma ja seejärel juba saaks aru, kuidas teiste sekka sobituda.

Mina aga naeratan nüüd edasi, sest Mathiase võimete hinnang oli üks asi, mida mina olen tegelikult alati teadnud. On veel palju asju, mida ma olen ammu teadnud, aga teised veel ei näe või ei mõista. Ja siis ongi nii raske, kui ei saa teistele rääkida seda, mida mina tean, sest teised peavad ära ootama, kuni need asjad juhtuvad või väljenduvad.

Mul oli õigus! - see on mõte, millega täna edasi elan! Jah, ma ei tea, mis saab edasi, aga seda kõike ma teadsin juba ammu!

Teisipäev, 12. aprill 2016

Minu igavene esmaspäev

Lapsed vaatavad aegajalt mingit multikat "Igavene esmaspäev". Ma pole seda väga palju näinud, aga minu arust on seal mingi teema, et esmaspäevad muudkui korduvad. Millegi pärast jäi täna just see pealkiri minu jaoks kõlama, kuigi tegelikult pole minu päevades väga palju korduvaid osi.

Ja nii tulebki siit üks postitus ühest minu päevast ehk eilsest esmaspäevast:

7.15 äratus. Lastel on sel nädalal lasteaias hommikuvõimlemine, sest on südame nädal. Nii tuleb tavapärase 7.30 asemel ärgata varem. Õnneks on kõik nüüd enam- vähem terved püsinud ja kõik käivad juba mitmendat päeva lasteaias. Enamuse viimasest poolaastast on keegi ikka kogu aeg kodus olnud.

8.00 Herlend sõidab lastega minema. Mina hakkan sööma. Kuna mul on nüüd trenniga koos lõpuks ka dieet, siis ma suure osa päevast kas söön või valmistan endale sööki.

9.00 sõidan Pärnusse (40 km)

10.00 trenn- ülakeha päev. Siiani oli see kergem päev, aga nüüd on trennis kardio osa ka (nö võhmatreening) ja see võtab võhmale. Nii olengi ülakeha trenni lõpuks rohkem surnud, kui varem jlagade päeval olingi. Viimase aja jama on, et põlved on hakanud valutama. Teen kodus muudkui jääkotte neile. Selgeks sai, et porgandi-herne-maisi segu on parem kui mingi köögiviljade segu. Esimeses on tükid väiksemad ja jaguneb paremini põlvele.

11.00 dušš, teine söögikord (hommikul valmis tehtud ja ilusti kaasa pakitud)

11.45 toidupood- pärast iga trenni käin linnas toidupoes. Iga kord saabun sealt mitme kotiga. Iga järgmine kord on jälle vaja minna. Kui ma mõnikord mõtlen, et seekord ei viitsi toidupoest läbi minna, siis... ei saa- ikka peab! Eriti nüüd, kui ma olen dieedil, siis on kogu aeg vajalikud asjad otsas. Eriti kuna ma söön nüüd palju hakkliha, aga seda ei julge ma väga palju ette osta. Kahjuks ei pea enamasti hakkliha pakil märgitud kuupäevani vastu ja on enne seda halb. Sõidan koju (40 km)

13.00 kodu, armas kodu! Vaatan üle kirjavahetused kõigil teemadel, millega tegelen. Praegu on vaja raamatupoodidele saata info mu uue raamatu kohta, et nad saaks müügiks kõik ette valmistada. Perekeskuse maja hindamisega peab tegelema. Suvine lastelaager... jne. Lasteaias tehtud piltide seast peab ka täna valiku tegema ja laste pildid ära tellima.

14.30 järgmine söögikord. Söömise ajal teen põlvedele jääd. Pärast mõtlen korra magama minna... aga juba on aeg lasteaeda sõita (10 km).

15.30 võtan lasteaiast Mathiase ja Joosepi kaasa ja viin Kivi-Vigalasse maadlus trenni (u 15 km).

16.00 kui poisid on riidest lahti võtnud, sõidan tagasi Pärnu-Jaagupisse (15 km). Võtan Maria ja Christiani kaasa. Räägin kasvatajatega laste päevast.

17.00 sõidame Maria ja Christianiga uuesti Kivi-Vigalasse (u 15 km) poistele järgi. Sõidame koju (u 5 km). Lapsed jävad õue mängima. Meie lapsed pidavat lasteaias viimasel ajal hästi magama. Asi on selles, et me oleme kõik päevad peaaegu viimse hetkeni õues, seejärel venib ka magamaminek ja nii nad lähevadki viimasel ajal hilja magama.

17.30 järgmine söögikord- tegelikult pole veel õige aeg, aga järgmistel tundidel pole enam aega, nii et söön nüüd ära. Sõidan uuesti Pärnu-Jaagupisse (u 10 km)

18.00 Christiani arenguvestlus lasteaias (appi, ma pole kindel, kas neid seal ikka nii kutsuti või oli see lihtsalt vestlus?). Jah, ta on alles mõned kuud käinud, aga ikka on meil juba ühtteist rääkida. Arenguvestlused on head, aga mina pole korjaja, nii et räägin kasvatajatega võimalusel ikka igal päeval ja kindlasti siis, kui on mingid mured. Nii käibki meil tegelikult suhtlemine kogu aeg. Aga ikka on hea kord aastas mingi ühine kokkuvõte teha.

18.30 kihutan laulukoori (0,5 km? vist). Eelmisel aastal puudusin koorist hästi palju, sest kui Herlend töötas Soomes, siis ma lihtsalt ei jõudnud sinna. Sel aastal olen aga hästi palju haige olnud ja jälle pole jõudnud. Seega oli mõnud taas tagasi olla. Paaegu nädalase dieedi jooksul oli esimene kord, kui hetkeks dieedi unustasin- Epp jagas oma sünnipäeva puhul šokolaadist banaane. Hakkasin automaatselt suhu panema... ja siis tuli meelde, et ma ju ei söö praegu mitte midagi sellist. Pakkisin ilusti kaasa ja viisin koju lastele. Nad jagasid selle ilusti neljakesi ära ja olid väga õnnelikud ja rahul.

20.15 laulukoorist koju (u 10 km). Ühine pereaeg ja lastega tegelemine, et nende päevaseid pingeid maandada. Selleks on enamasti vaja armas olla, kuulata, sülle võtta, kallistada... ei mingit kõrgemat matemaatikat.

21.00 lastele kiire dušš, paar lehekülge Lottet ja Herlend paneb lapsed magama. Mina söön jälle ehk järgmine toidukord.

22.00 öötöö algus. Kirjutan edasi noorteka Tähtajaline elu 2.osa.

24.00 söön jälle. Viimane toidukord! Nüüd peaks veel tund aega üleval olema... aga ma lähen magama. Dieedi kavasse pandi kellaajad selle järgi, milline oli minu elurütm. Siis läksin enamasti kl 2 magama. Nüüd, kui teen rohkem trenni ja veel pean dieeti ka, olen õhtuti ikka täitsa väsinud ja enamasti lähen juba umbes kl 24 paiku magama. Selles mõttes on raske, et öösiti on hulga parem raamatut kirjutada, sest siis keegi ei helista, ega kirjuta jms. Aga no kui ei jõua, siis ei jõua. Peab kuidagi mõnda aega ennast jälle välise maailma eest varjama, et saaks järgmise raamatu valmis. Tähtajaline elu 2.osast on valmis 27 arvuti lehekülge (raamatus umbes 60 lehte).

Ja nii määdubki igavene esmaspäev... mis kunagi ei kordu!

Esmaspäev, 11. aprill 2016

Ütlemata sõnad saavad öeldud

Täna kirjutasin Pere ja Kodu blogis sellest, kuidas ütlemata sõnad saavad öeldud ehk et lõpuks ilmub "Ütlemata sõnad". Praeguse seisuga on ilmumise kuupäevaks 15.04.2016. Siis lähevad raamatud ettetellijatele posti ning kõik ülejäänud huvilised saavad selle endale lähimast raamatupoest.

Samuti kirjutan, kellele ja miks oma raamatu pühendasin. See on esimene kord, kui seda teen.

Seda kõike loe siit: Ütlemata sõnad saavad öeldud

Raamatu toimetaja Monica-Linde Klemet kirjutab mu raamatust nii:
Heli Künnapase neljas noorteromaan „Ütlemata sõnad“ jutustab loo 16-aastase Maria esimese armastuse keerulisest kujunemisest. Romaanis on palju segaseid tundeid ja ütlemata sõnu. Armastust ja selle puudumist... või liiga palju armastust. Eneseotsingute konarlikku rada on kujutatud põnevalt ja pinge ei vaibu teose lõpuni. Raamatu mitmekihilisus, hargnevad lood ja jutustamisvõtted aitavad näha ning mõista inimeste väliselt kummaliste tegude sügavamaid tagamaid. Teoses peegelduvad autori sügav inimesetundmine ja olulised inimeseks olemise väärtused.

Neljapäev, 7. aprill 2016

Pulmakorralduse muru- ja mudamängud (pulmakorraldus #2)

"Kirjuta ikka pulmade korraldamisest ka!" on mitmedki inimesed mulle meelde tuletanud. Minu aus vastus- ma olen kõik kirja pannud, mida oleme korraldanud.

Kogu pulmajutt on nendes postitustes:
26.12.2015 Pulmakellad helisevad
29.12.2015 Heli treenib pulmadeks ilusaks
3.01.2016 Mis on pulmas tähtis (ehk pulmakorralduse 1.osa)?

Ja rohkem polnudki me siiani midagi teinud. Või noh- mina käin pärast tervenemist taas 3-4 korda nädalas trennis. Ja see kõik on ka blogis kirjas.

Pärast minu sünnipäeva (Heli 34 ehk Chicago Kuuse talus) läksime aga Herlendiga lolliks. Me otsustasime, et pulmakohaks saab... meie enda kodu! Jah, see tundub siiani väga hirmutav idee, aga teisalt ka väga armas mõte.

Minu jaoks oli kodus pulmade pidamine alati kuidagi välistatud. Pulmad peaks olema mingis pidulikus ja... steriilses kohas. No kus on ilus ja lillepeenras pole võõraid juurikaid kasvamas ning murus ei turrita mullamuttide künkad ja kusagil pole ühtegi laste mänguasja laiali. Selleks ajaks, kui me pulmakohta broneerima hakkasime, olid aga kõik sellised lähemad kohad võetud. Jah, me otsustasime abielluda juba septembris, aga korraldamisele hakkasime mõtlema alles pärast avalikustamist ehk detsembris-jaanuaris. No ja kuna kõik kohad olid jaanuariks võetud, siis ega me selle teemaga edasi ei tegelenud ka. Palju-palju igasugu muid asju on ju kogu aeg kiiremini teha vaja. Veronika küll käib mul kogu aeg järgi nagu udu, et ma oma elu ja oma asjadega ka ikka tegeleks, aga... mul on ikka vaja enne kogu ülejäänud maailma ära päästa. Oma eluga saan ju ikka hakkama. Vist.

Pärast minu sünnipäeva istusime Herlendiga köögis ja vaatasime ringi.
"Tead, mis ma näen?" ütles Herlend mõne aja pärast. "Me oleme endale turismitalu ehitanud."
Kuna mina olin tegelikult ka korduvalt hellitanud mõtet, et pulmad võiks kodus olla, siis nii oligi asi otsustatud. Jah, ma tundsin, et pulmad peaks olema mingis steriilses kohas, aga samas oleme aastaid oma kodu ehitanud ja tundub kuidagi imelik sellise suursündmuse jaoks kellegi võõra koju sõita... nii et oma kodu sellest üldse osa ei saa. Maksta suuri summasid, et keegi teeks oma koha steriilseks, kuid samal ajal pole raha oma kodu korrastamiseks.

Ja siis läks lahti- meie kodus on nüüd üle nädala aja käinud pidevad muru- ja mudamängud:
Herlend tõstis traktoriga maast välja majaesise heki ning maja otsas oleva sirelivõsa. Tulemus on selline:


Enne oli selline:

Koos väikeste abiliste Maria (3,5a) ja Christianiga (1a 9k)vedas maja ette heki kohale mulda juurde. Kõik tahtsid hirmsasti tööd teha ja aidata:

Aitamine toob aga alati kaasa konkurentsi, sest meil on ju majas nii vähe tööd teha ja nii palju neid, kes tahavad tööd teha, et suurema osa ajast me kakleme sellepärast, kes tööd teha saab. Nagu näiteks sellel pildil:

Mina veedan oma vabu hetki nii:
Kuna suur hulk pakke, mida Herlend kokku saeb, on umbes 50-60 kg raskused, siis pole see töö praegu kahjuks üldse nii lõbus ja meeldiv, nagu võiks olla. Jah, trennis tõstan ma maast 80 kg-se kangi ja Herlendit jõuan ka süles hoida. Ükspäev proovisime. Aga ümmargusi pakke on maast ikka halb võtta. Mulle tegelikult rasked asjad üldse ei meeldi. Aga puudelõhkumine meeldib.

Õues on sama mure, mis iga kevad- muudkui on külm, märg, paha... ja äkitselt on liiga kuiv. Sellist aega, kus maa oleks piisavalt kuiv ja samas mitte liiga kuiv, pole nagu kunagi. Natuke nagu vara on veel lehti riisuda, aga varsti on lõkke jaoks juba liiga hilja. Esimese õue lõkke tegime aga ka ära:
Sel päeval olime kõik viimse hetkeni õues. Kui pimedaks läks, kogunesid kõik lõkke juurde. Kust meie lapsed aga tuld vaatavad? Otse loomulikult:

Kokkuvõtlikult: korraldame pulmi koduste muru- ja mudamängudega. Mul pole õrna aimugi, kas muru kasvab kõikjale pulmadeks tagasi ja kuidas pulmad vabas õhus välja tulevad, aga me liigume selle poole. Eks õues korraldamise suurim mure on alati ilm. Milline on varuvariant, kui tõesti juulikuu keskel mitu nädalat järjest vihma kallab ja lund sajab? Või teeks kohe plaani, et on täpselt piisavalt soe ja päikeseline, et saame oma peo ilusti maha pidada?