Kui sa seda ei ütle, siis keegi ei tea ehk kuidas ideaalselt vananeda?

Ma pidin 36-aastaseks saama, et mõista (PÄRISELT mõista!) ühte tähtsat elutõde: kui sa tahad, et su soovid täituksid, siis tuleb need välja öelda! Kõige pealt sõnastada endale ja siis suuta ka teistele mõistetavalt sõnastada.Teoreetiliselt tean seda muidugi ammu ning mingil määral ikka praktiseerin pidevalt.

Seekord aga sünnipäevaga seoses sain aru, et kindlasti on meie seas inimesi, kes loevad teiste mõtteid ja saavad igast väiksest märgist aru, kuidas teisi õnnelikuks teha. Enamus meist ei saa aga aru isegi siis, kui otsesõnu kõik välja öeldakse. Nii et oma soovide ja õnne sõnastamine on esimene samm selleni, et su soovid täituksid ja saaksid õnnelik olla.

Ja kuna ma nüüd seda tean, siis võib öelda, et mul oli ideaalne sünnipäev.


Mõtlesin taaskord pikalt, kas üldse mingit pidu pidada. Minu jaoks on alati olnud vastuoluline mõte sellest, et kui ma tahan kord aastas sõpradega oma uut eluaastat tähistada, siis pean pikalt enne üksi koristama ja kokkama... ja siis pärast äkki keegi ei tule ka.

Ühel hetkel aga mõistsin, et sünnipäev on ju mulle! (üllatus-üllatus!)

Esimese asjana panin endale Maria Indermitte juurde jumestuse ja soengu aja. See oli siis, kui polnud isegi veel mingit peo otsust tehtud. Teine otsus oli, et ostan endale kleidi. Ja alles kolmandana mõtlesin, et pidu koos külalistega tuleb ka. Külaliste kutsumine oli lihtne - inimesed, kellega ka muul ajal kohtun, kui vaid kord aastas!

Seejärel tuletasin abikaasale meelde, et tuleb koos lastega mulle lilli ja kingitust ostma minna. Eelmisel õhtul tegime koos lastega küpsistetordi. Nii olid sünnipäevahommikuks ka kõik vajalikud asjad olemas. Hommikune üleslaulmine on terve elu minu jaoks sünnipäeva üks oluline osa olnud. Traditsioon. Abikaasa on pidanud minu kõrvalt õppima, et ilma selleta ei saa. Seega olen läbi aastate korduvalt terve sünnipäeva päeva õnnetu olnud, sest päev ei alanud õigesti. Aga kelleltki ei saa nõuda seda, mida ta ise oluliseks ei pea. Sel aastal oligi kõik korras, olemas ja täpselt nii, kuidas pidi!

Lastega koos pildistamine on muidu väga tore, aga nagu pildilt näha, siis see tähendab, et kui üks on rõõmus, siis teine toriseb, kolmas on rahulikult, neljas samal ajal liigutab... Udukogudest hoolimata on minu jaoks aga oluline selle pildi emotsioon- armastus! 

Õnneliku sünnipäeva järgmine oluline otsus oli, et kõik asjad peavad eelmisel päeval valmis olema. Salati kokkusegamine ja mõned viimased koristamised jäid küll laupäevaks, kuid enamus tegemisi oli tõesti reedel valmis. Ei mingit rabelemist 3 minutit enne külaliste saabumist.

Pärast hommikust tordisöömist lendasingi mina linna ilusaks saama. Maria juures olen korduvalt käinud, nii et teadsin ette, et jään tulemusega rahule. Kiired klõpsud Pärnu rannas tulid sellised:

Siis hakkasid külalised käima. Ja kõik oli lihtsalt tore! Vahva peo eeldus on veel see, et sul pole konkreetseid ootusi, et kes on inimene või mis on juhtum, mis teeb peo ideaalseks. Pidu ei tee kutsutud või need, kes võiks olla. Varem on korduvalt minu viga olnud, et olen õnnetu mõne inimese pärast, kes ei saa tulla. Aga see on normaalne, et kõik ei saa. Ja peale selle ka kõik ei taha.

Nii teevadki konkreetse päeva või ürituse need inimesed, kes on kohal. Ja ma olen nii tänulik teile kõigile, kes kohale tulite ja olite lihtsalt toredad, armsad ja vahvad sellel päeval. Ei mingit suurt plaani. Lihtsalt olime toredad.
 
Lollina tundsime ennast ka. Nimelt tegi Andreas Jürimäe meile mustkunstniku trikke. Jänest ja tuvi ta lõpuks küll kaabust ikka välja ei tõmmanud (ilmselt oli asi selles, et kaabut polnud!), aga kaardid, nöörid, kellad ja muu taoline läks kõik kaubaks. Veronikaga proovisime ära, et ükskõik, kui lähedale nina toppida, siis mõistmise puhul sellest kasu ei ole. Andrease kohta saad rohkem lugeda tema mustkunstniku lehelt. Sealt saad ta endale ka esinema tellida. Soovitan!

Õhtu lõppes täitsa ootamatult nii, et meil oligi laua ääres kitarr ja laulsime. Lihtsalt kõike seda, mida kamba peale nii ootamatult oskasime. Läbi elu on minu jaoks kõige sügavamad mälestused alati jätnud peod, kus osaleb mõni pillimees, nii et saab hommikuni koos laulda. See on lihtsalt nii teistmoodi.

Seega hetkel ongi emotsioon lihtsalt õnnelik! Ja seda suures osas seetõttu, et julgesin ja oskasin õigel ajal välja öelda, mis mind õnnelikuks teeks ning tunnetasin ka ise, mida on õige oodata! Õiged sõnad ja ootused!

Aitäh-aitäh-aitäh teile kõigele, kes olete mu elus olemas!

Kallistamiseni!

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 7a , 5a ja 3,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 14 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com 

Tule minu 35.sünnipäevale ehk suur raamatupidu!

Tead, igal aastal samal ajal on sama mure: tuleb enda sünnipäev, aga ei taha nagu päev otsa kokata ja koristada, aga tahaks nagu sõpradele kuidagi tähtis olla ... no neile, kellele olen ... Hea võimalus kohtuda nendega, kellega mingi põhjusel pikem suhtlemise paus on sisse tulnud ... samas nagu kõigiga ei jõua, sest aegade jooksul jõuab inimesi meie kõigi eludest läbi käia päris palju ...

Kõigi nende mõtiskluste tulemusena leidsin üles sellised vahvad pildid:

Täpselt nii rõõmsameelselt kavatsen ka sel aastal tähistada seda, et saan 10.märtsil aastakese elukogenumaks.

Seekord kutsun oma sünnipäevale Sind ka, sest kui Sa juba siinsel lehel oled, siis ilmselt huvitavad Sind minu tegemised. Ürituse kohta loe täpsemalt siit:

 Heli 35 ehk suur raamatupidu

Kutse tekst on selline:

Hea sõber!
Täpselt nädala pärast on nii, et mul täitub 35 aastat olemasolemist! Sööma-jooma asemel on seekord mõte seda pidada teisiti. Kuna minu olemasolu suur osa on RAAMATUD, siis teeme üheskoos minu sünnipäeva auks seekord suure raamatupeo!

Kui Sa tahad minu sünnipäevanädalal osaleda, siis ole nii armas ja kingi endale üks minu raamat! Selle saad suurematest raamatupoodidest. Kui ise kohale ei viitsi minna, siis telli e-poest. Raamatupoed siis pärast ütlevad mulle, kui paljud mu sõbrad sel nädalal minu peale mõtlesid :)

Raamatut on soovitav hiljem ka lugeda. Ja sealt saad teada, mida mina Sinule mõeldes kirja olen pannud. Jah, täpselt nii! Sest kui Sa oled mu sõbralistis, siis ilmselt oleme kuidagi kokku puutunud. Kõik inimesed ja juhtumid, mida olen elus kogenud, on aga andnud mõtteid raamatute jaoks. Seega, kui oleme sõbrad... isegi kui me praegusel hetkel kõige aktiivsemalt ei suhtle, siis oled kindlasti mingil moel mu raamatutes. Aitäh, et olemas oled ning oled aidanud mul kõiki neid teoseid kirjutada.

Ja selle nädala jooksul, kui mõtled rõõmuga mu vananemise peale, kingi endale palun üks minu raamat... ja vähemalt sirvi seda... kui aga eriti julge oled, siis sukeldu lugemisse kohe täie tähelepanuga!

Ilusat minu sünnipäevanädalat meile kõigile! :)

Kallistades,
Heli (veel 34a)

Ma olen juba ette väga rõõmus kõigi üle, kes osalevad! Mina tulen Sinu sünnipäevale ka hea meelega!

*****
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!

Heli ja Herlendi pulmapidu 1.osa- külalised (pulmad 16.07.2016 #7)

Meie pulmapostitustega olen jõudnud lõpuks nii kaugele, et meil oli ikka pulmapidu ka. Seda pidasime Märjamaa rahvamajas. Esialgu oli meil suurejooneline plaan, et peame peo kodutalu õues. Siis aga tuli välja, et telkide rentimine pole mitte ainult kallis, vaid siis, kui mina neid tellima hakkasin, polnud enam vajalikke ka saada.

Siis otsustasime (pigem vist mina otsustasin), et kui juba katusealuse ehitamiseks läheb, siis teeme sellise, mida järgmisel suvel lastelaagrites ka kasutada saab. Tulevane abikaasa Herlend arvas, et nii põhjalikku ehitist ta mulle tegema ei hakka. No ja siis loobusimegi romantilisest ideest. Siin kirjutan täpsemalt, kuidas mõistsime, et Ilus-armsat maalähedast pulma ei tule.

Muuseas: minu blogis on jätkuvalt käimas suur pulmaloos, mille võitja saab peaaegu 400€ eest pulmakorralduses vajalikke kingitusi.

Tunnistan ausalt, et peost Märjamaa rahvamajas ei mäleta ma väga midagi. Kogu aeg liikusin naeratus näol ringi ja siis, kui sain aru, et pidu on käimas, öeldi, et hakkame pruudipärga laulma. Aaa... ja kuhu siis minu pidu jäi, kui juba uus noorpaar välja valitakse???

Pärast pilte vaadates sain aru, et suurema osa peost seisime Herlendiga seina ääres. Ehk siis tegime külalistega koos pilte. Nende piltide kogust vaadates oli selge, miks see nii suure osa peost võttis, kuid samas on hindamatu mälestus. Teisalt on ka selge, et kui sul on väga hea ja armas olla koos toredate inimestega, siis möödubki aeg märkamatult. Täpselt nii oligi- tunne oli kogu aeg nii ülev, et aeg lihtsalt lendas.

Meil käisid külas näiteks sellised armsad inimesed:

Jaanus nägi selline välja terve peo aja ehk kaameraga! Tänu temale on meil planeerimatult olemas vahvad videolõigud meie ilusast päevast.

Kaspu oli mees, kes oli valmis minu jaoks lühenema! Ehk et kuna ta paistis pildil minu kõrval liiga pikk, siis tuli tal minu jaoks lühem välja paista. Loogiline, eks ole. Saime hakkama!

Ma hea meelega laoks kõik oma armsad inimesed siia ritta, aga siis läheks liiga pikaks.

Veel-veel-veel pilte näed minu facebooki albumist Heli+ Herlend (pulmad 16.07.2016).




Kellele aga endal pulmad tulemas, siis soovitan osaleda meie suures pulmaloosis, milles võid võita kingitusi vähemalt 140€ eest (lisandub veel!).

Kui sa tahad kõik need asjad endale võita, siis:
1. pane "meeldib" meie facebooki lehele Minu ilus elu maal
2. jaga seda postitust enda FB lehel
3. kirjuta selle postituse kommentaariks siia blogisse, millist toodet kõige rohkem sooviksid

ja meie FB lehe 1000 meeldivuse täitumisel loosimegi ühe õnneliku võitja välja!


Pulmadest kirjutan veel siin:
Heli ja Herlendi laulatus (pulmad #6)

Suur pulmaloos: võida 140€ eest kingitusi

Kust tellida pulmadeks ametimärgid ja külalisteraamat? (pulmad #5)

Heli ja Herlendi ilupildid (pulmad #4)

Heli ja Herlendi pulmad Reporteris (pulmad #3)

Ettevalmistused ja pulmapäeva hommik (pulmad #2)

16.07.16 sai meist ametlikult perekond Künnapas-Kruusmann (pulmad #1)

Meie küll rohkem kunagi ei abiellu (pulmakorraldus #10)

Põletame elu uueks

Pole saladus, et minu jaoks on tuli alati oluline olnud. Olgu see siis lõke, küünlaleek või tuli ahjus/pliidi all. Tuli on minu jaoks puhastava mõjuga. Põlemine on võimas protsess, mille käigus ei kao midagi, vaid lihtsalt muundub. Nagu tegelikult ju eluski kogu aeg...

Nii polegi ime, et eilsest sõpruskohtumisest sõpradega sai muinastulede öö tähistamine. Jah, meil pole siin merd, ega isegi mitte basseini, aga muinastulede öö andis hea vabanduse lõkke tegemiseks.

Algul oli plaan, et istume niisama õues. Kuna lapsed olid ka kõik kodus ja remondi tõttu kasutame hetkel vaid kööki ja magamistuba, siis oli hea mõte üritus õue planeerida. Ilm soosis meie mõtet igati.

Kuna meil on majal vundament soojustamata, siis pole ka veel mingit terassi, ega õuemööblit. Mingil hetkel tuli kellelgi mõte, et viime diivani õue. Mõeldud- tehtud! Proovisime järgi- töötas:

Kui kõik olid kohal, läksime maja taha lõket süütama. Enne seda said sõbrad muidugi mu kurja plaani ka teada: meie lõkkematerjaliks oli lauad, mis Herlend oli teise korruse renoveerimisel alla visanud. Teisele poole maja otsa. Ehk et lõkkest kaugele. Nii tuli igaühel sealt hunnikust miskit kaasa võtta ja see lõkkesse toimetada. Nii et jah, ega muidu polekski lõket teinud, aga näed, tuli plaan sõprade tööjõudu ära kasutada. Nii valmiski vahva lõke, mille ees toredate inimestega poseerida:

Ja oligi aeg maja ette grillima minna... või...

Kordasin oma mõtet, et kolime parem kogu ürituse maja taha lõkke äärde. Kui enne pidasid kõik mind hulluks, siis nüüd ei soovinud keegi ühiselt tehtud mõnusa lõkke juurest kaugele minna. Ja kolimine algas:

Maria oli täiesti kindel, et diivanit peab liigutama vaid koos temaga. Lapse ootused olid ka õigustatud, sest tegelikult Kasper seda ka lubas, aga siis plaan muutus, sest Herlend läks telefoniga rääkima ja meie keegi ei võtnud diivani teisest otsast kinni. Seega tuli diivan laiali lammutada ja pisipiiga maha tõsta. Maria oli aga oma soovis väga järjekindel. Tean, et kui kunagi peaksin mingit maja või muud asja lammutamise eest kaitsma, siis Maria võib rahulikult saata selleks, kes ennast maja külge aheldab ja neiu järjekindlust arvestades jääb maja kindlasti lõhkumata.

Lapsed panime ka tööle (no olgu- nad panid ennast ise vabatahtlikult):

Ja siis hakkaski pihta: elav tuli, tähistaevas, poolkuu ja mõnusad inimesed. Inimesi tuli veel juurde ka. Tõsine nauding. Mõnus! Mõni õhtu on lihtsalt eriline nii, et mitte midagi erilist ei peagi tegema, ega juhtuma. No ja see oli kindlasti üks sellistest õhtutest. Lõkke ääres oli mul ülimalt hea meel, et lapsed kusagile hoiule ei saanud, sest tegelikult oli neil meie juures väga tore olla. Nemad polegi ju eriti sellist lõkke ääres tähistaeva nautimist teha saanud. Eile siis said. Christian küll sai endale tänaseks ka 38 palaviku... aga no õhtu oli seda väärt.

Lastega seoses avastan ikka päev-päevalt, et saame nendega koos juba nii paljusid asju teha. Loomulikult oli eile nendega koos lihtne just seetõttu, et me olime õues, kus oli ruumi ning et meil olid lõke ja tähistaevas, mis neid lummasid. Aga igapäevaselt näen ka muudes situatsioonides, et ma ei pea laste pärast enam nii palju muretsema. Nad suudavad juba suht hästi enda vaimset tervist kaitsta ning mina ei pea seda tegema. See tähendab, et olen nendega koos ise ka vabam ja lõõgastunum ning sellest tulenevalt on jällegi nemad koostöövõimelisemad. Minu väiksed suured inimesed! Aegajalt on raske uskuda, et olen nende seltskonna välja teeninud. Jätkuv tänulikkus!

Sellised õhtud on mõnusad akude laadijad. Oleks vaid meeles neid õigel ajal korraldada, et akud saaks laetud enne, kui täitsa tühjaks saavad ja "pilt eest ära läheb". Eks inimsuhetes ongi ju kõige olulisem, et igaüks meist õigel hetkel ISEENDA tunnetest ja endaga toimuvast aru saaks, sest lõppude lõpuks on see ainus asi, mida siin maailmas muuta ja korrastada saame- ISEENNAST! Kõik muu muutubki selle kaudu.

Mõnusat puhastustuld igaks päevaks! Puhtust! Sisemist ja välist. Õpi vaid aru saama, kuidas ja mille kaudu seda enda elus saavutada, sest aegajalt on vaja uueks põleda.

Ilusat uut ja ikka ilusamat päeva Sulle!

Kati juures Soone talus muudeti mustreid

Eile oli järjekordne tavaline eriline õhtu. Teadsin juba ammu, et see on kõige reaalsem võimalus Kati Saara Vatmanni uut etendust "Mustrimuutjad" vaatama minna. Kuna "PaoPao" etenduse järelpidu aga nii pikaks venis, siis hakkasin mõtlema, et ehk peaks õhtu kodus veetma. Kuna aga vastne ämm soovis ka Kati etendust näha, siis jäin algse plaani juurde ja leidsin ennast varsti Kati juures Soone talu väravas.

Kati juurde saabumine on iga kord niigi eriline, sest see on kohtumine- kehade, hingede, südamete. Ja samas on see alati tavaline- täpselt, nagu oleks alles eile näinud. No meil polnudki seekord tegelikult nädalatki eelmisest kohtumisest möödas, sest alles meie pulmas kallistasime:

Etendusele eelneva ühise tulesüütamise ühist tunnet ei saa kirjeldada. Kati tõi "Mustrimuutjate" raamatu meile pulmakingiks, nii et pool teosest oli mul juba läbi loetud. See tähendas, et aimasin, mis tulema hakkab. Tegelikult aimasin juba varem, sest meil on neil teemadel varem juttu olnud. Tänu Katile olen ise mõistnud enda rolli ja tähtsust erinevates mustrites. Olen pidanud neile teemadele mõtlema. Seega oli ootusärevus suur.

Kati rääkis ka Seitsmestes uudistes (seda näed SIIT!), et tegemist pole professionaalsete näitlejatega, seega tiheda teksti päheõppimine polnud esmane ja kasutati tekstiraamatuid.

Kati on ise "Mustrimuutjate" kohta öelnud nii:

"Mustrimuutjad on seitse inimest, kes satuvad hämmastavatel asjaoludel kokku viimses Eesti metsajupikeses. Linnad on getostunud, viimset metsa-reservaati aga hakatakse maha raiuma. Metsavaht ja nunn, moslemitarist teadlane ja nõiatar, poliitik, ärimees ja väemees satuvad vastastikuses sünergias ja konfliktides, koosloomes ja ärkamises ellujäämiseks olulisse mustrite muutmisse.

Inimesed tunnistavad, mis on nende varasemates eludes juhtunud.

Kasvavad välja märtrirollist, mida kõigi seitsme elu läbinud vägivald ja valud on põhjustanud. Ohvrirollist väljumine tähendab, et inimesed hakkavad lõpuks ometi tegelema sellega, mida tahavad-oskavad-armastavad. Kes lahkub, kes tõuseb lendu, kes vabaneb vaimselt, kes füüsiliselt. Üksteist leitakse ja ahelad kaotatakse. On palju pihtimusi ja… naeru. Sõprust ja armastust – ja ühiselt mõeldakse-tegutsetakse välja, kuidas Eestimaa kestma jääb."

Nagu Kati raamatud ikka, nii teeb ka "Mustrimuutjad" haiget, kui sa seda vaid lubad. Kui süvened ja lased need tekstid endast läbi, leiad enda elust tekstiga ristuvad kohad ja neid teemasid edasi mõtled. "Mustrimuutjad" on teos, mida korduvalt lugeda, sest nii aitab see enda sees enda elu lahti mõtestada.

Mathias (7a) käis ka koos meiega Soone talus etendusel. Tema jaoks oli natuke segane, et miks me seekord peame pileti ostma. Selgitasin, et seekord on etendus ja seega veidi teistmoodi. Aga see näitas, et pojakese jaoks on Kati kodu samuti tuttav koht, kuhu saabumine on tavaline ja oma.

Tänu Mathiasele sain aga enda jaoks "Mustrimuutjate" mõtet selgemaks, sest tagasiteel küsis ta, et kes on mustrimuutjad?
"Need on inimesed, kes teevad asju teisiti, mitte nii, nagu alati on tehtud. Inimesed, kes saavad aru, et nad ei pea samamoodi jätkama lihtsalt seepärast, et nende vanemad-vanavanemad-jne on nii teinud, vaid neil tuleb käituda iseendast ja oma ajast tulenevalt," selgitasin. Läbi laste saab keerulisi asju enda jaoks lihtsaks mõelda, et siis lihtsast saaks uuesti jupi kaupa keeruliseks mõelda. "Mustrimuutjad" on samuti teos, mis on täpselt nii sügav, kui sügavaks sa selle endas minna lased.

Kati ise on kindlasti üks mustrimuutjatest. Minu jaoks on tohutult inspireeriv kõrvalt vaadata ja imestada, kuidas Kati erinevate katsetuste kaudu oma teenimis- ja Teenimisviisi otsib. Olen ammu tahtnud, et minu jaoks oleks mu kodu mu töökoht ning selle poole liikunud. Kati tegemised on üks asi, mis mind selleks inspireerib. No muidugi ka see, et Herlend märtsikuus pärast mu sünnipäeva avastas, et oleme endale (kogemata) turismitalu ehitanud. See tähendab, et seda ei saa ainult enda pere jaoks hoida, vaid peab kasutama. Lastelaagrid, kontsertid, etendused... tahan kaaa! Mulle sobiks ka siia! Näiteks praegu tuleb ära otsustada, kas mina jõuaks augustikuus ühe lastelaagri kodus ära teha. Juulikuine laager toimub meil Uulus, aga lühematega tahaks kodus alustada. Küsimus on vaid selles, et kas järgmisel aastal või juba nüüd.

Samuti on mõtlemiskoht, et kas Kati etendus "Mustrimuutjad" võiks sel aastal meie koju taksotada ja siinseid inimesi rõõmustada?

"Mustrimuutjad" tuleb mul nüüd lõpuni lugeda ja endas selgeks mõelda. Hirmus on veidi ka, sest tean, et pärast selle teose lugemist ei ole miski enam endine. See on kindel.

Kel huvi, siis "Mustrimuutjad" on saadaval raamatupoodides. Etendust näeb aga 24.augustil Raikküla kärajatel.

Mis värk mul selle Juss Haasmaga on?

Ausalt, ma ei ole mingi teismeline hull jälitaja, aga... täna tuleb täielik fännipostitus. Alustuseks lugu sissejuhatav pilt on selline:

Selle pildi tegi Kasper pärast seda, kui ma väriseval häälel oma jutu olin Jussile ära rääkinud ja siis selgitanud seda, mida ma alustuseks närviliselt kokku pudistasin.

Veronika, Kerli ja Fredy vaatasid kogu lugu ülevalt mäe pealt ja karjusid:
"Heli, ei värise!"
Eee.... no tegelt ka- aitääääh, sõbrad! Mul polnudki sõnad veel suus piisavalt sassis.

Kõrgelt vaadates nägi kogu lugu välja selline:

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et paar nädalat tagasi lastelaagrit juhtides pidin laagri abikasvatajalt Kasperilt korduvalt kuulma, et ta läheb ära. Mingid Paopao etenduse proovid. Valgustama. Iga kord tuli ta sealt tagasi "pao-pao" lauldes. Appi, kuidas see närvidele käis. Talle endale ka, aga kummitas, nii et vait ka ei jäänud. Pao-pao, noh!

Mingil hetkel tuli mul silme ette Paopao reklaam, milles nägin ka Juss Haasmad. Jaaa, kuigi ma pole mingi hull fännitar, siis Jussi teemal võtsin sõna näiteks siin: Juss Haasma nägu kõlab tuttavalt! See oli siis aeg, kui tema olemasolust täitsa teadlikuks sain.

Seejärel hakkasin oma viimase noorteka "Ütlemata sõnad" tegelastele nägusid otsima. See tähendas, et ühel õhtul istusin köögis põrandal maas ka rebisin Kroonikatest ja muudest sellistest ajakirjadest kuulsuste ja muude inimeste pilte välja, kleepisin need endale suurele paberile ja tekitasin seega tegelasele näod. Raamatu juures on minu jaoks üks keerulisemaid asju nimede mõtlemine ja teiseks tegelaste ettekujutamine. Seepärast kasutangi nüüd seda, et teen endale suure pilttabeli tegelastega, et see, kellel raamatu algul on lühikesed pruunid juuksed, ei muutuks vahepeal pikkade juustega blondiiniks jne.

Ma mõtlesin, et ma sellest väga kellelegi ei räägi, sest lugedes tekib ju ikka enda jaoks silme ette pilt sellest, milline tegelane välja näeb. "Ütlemata sõnad" meespeategelane Joel on aga kõigi lugejate südamed lummanud (arvestades tagasisidet, mida olen saanud). Nii tunnistangi nüüd avalikult, et jah, Juss Haasma oli see, kelle pilti oma seinal mitu kuud vaatasin, et kirjutada raamatusse "Ütlemata sõnad" tõsiselt südantliigutav tegelane Joel.

Miks sellest nii suur asi teha? "Ütlemata sõnad" läheb hinge. Seda on paljud lugejad öelnud. See aga tähendab, et selle kirjutamiseks pidin mina läbi elama veel rohkem, kui lugejad lugedes. Pidin kogu loo endas läbi tunnetama ja kirjutatut uskuma. Kujutluspildid. Täpselt selleks ongi vaja, et mul endal oleks tunne sees õige ja pilt silme ees. Piltidega tegelaste tabel aitas selles väga kaasa.

Ja nii juhtuski, et Jussist sai minu elus oluline inimene, sest ta aitas enda teadmata sündida just sellisel Joelil, nagu ta nüüd minu raamatus on. Täpselt sellepärast hakkaski ka mulle endale tunduma, et kuigi ma pole hull teismelisest fännitar... siis hullult fännav olen ma vist praeguseks küll.

Nii et kui Kasper taaskord paopaotades valgustamise proovist tuli, küsisin otse, et kas etendusele tulles saab ta mind Jussiga kokku viia. Lubas, et saab. No väga usutav see küll veel ei tundunud, aga... lootsin loomulikult.

Eile oligi siis see päev, kui etendusele jõudsime. Kasper võttis mu kohe sappa ja läksime... eee... no selle asja nimi vist oli väligarderoob või midagi. Hunnik tuntud näitlejaid istus seal. Aga neid polnud mul vaja. Jussi polnud. Autosse oli läinud. Kasper rääkis hiljem, et oli Jussile minust enne rääkinud ning algul oli ta aru saanud, et ma olen mingi ajakirjanik ja küsis, et millest ma tahan rääkida. Kasper siis seletas, et ma ei taha tema käest mingeid vastuseid, vaid ise tahan rääkida.

Mäe pealt kogu Jussi otsimise lugu jälginud Veronika, Kerli ja Fredy naersid, et nad nägid jah, et meie Kasperiga läksime Jussi otsima ühes suunas, aga otsitu tuli hoopis teisest suunast, meie selja tagant.

Ja siis ta seisiski mu ees. Ma muidu pole üldse väga pisike, aga kui mulle ikka ülevalt alla vaadatakse, siis tuleb isegi minul pisike tunne peale. Nii ma siis seletasin seal, et kes ma olen ja miks ma selle raamatuga ta nina all vehin ja mida ma tahan. No ja et ei, ma ei kirjutanud Jussist raamatut, vaid tema andis näo minu raamatu tegelasele ja inspireeris selle tegelase kujunemist. Huh, segane lugu, aga... paremini ma seletada ei oska.

Igatahes oli jõulude tunne küll! Aitäh-aitäh-aitäh, Kasper!

Tegelikult on ju naljakas, kuidas mõni inimene võib su elu mõjutada nii, et sa ei tunne teda üldse ja et tal endal pole õrna aimugi, et ta midagi teinud on.

Nüüd aga, kallid sõbrad, vaadake, keda te mu raamatu "Ütlemata sõnad" esikaanel näete:

Khmm, mida oligi vaja tõestada!!!

Ja sellepärast ma ei räägigi, kes veel mu tegelastele nägusid andsid :)

Ettevalmistused ja pulmapäeva hommik (pulmad 16.07.2016 #2)

Nagu suurte üritustega ikka, siis mida lähemale üritusele, seda vähem lähevad asjad planeeritult. No minul näiteks oli väga selge, kuidas me peaksime veetma kaks viimast päeva enne pulmi. Ma pidin käima kleidiproovis, kaunistama kodu-kirikut-peomaja. Tulemas oli ka minu tüdrukuteõhtu.

Plaanidest sai aga see, et kolmapäeval toimus Herlendi poissmeesteõhtu ja... neljapäevast tööpäeva ei olnud. Pärast lõunat sõitsin lastega küll linna kleiti proovima ja ära tooma. Õde Karin tuli nii kauaks väsinud lapsi auto juurde valvama, kuni mina kleiti proovisin. Kleiti tuli veidi veel kohendada, kuid Karin pidi ära minema (ja siis ma teadsin juba väga kindlalt, et sama päeva õhtul toimub tüdrukuteõhtu). See tähendas, et pärast teist õmbleja parandust ma enam kleiti ei proovinud, sest ei saanud nelja pisikest kauemaks üksi autosse jätta. Polnud ju plaanis neid üldse autost välja lasta.

Neljapäeva kadumine tähendas seda, et reedeks jäi kahe päeva jagu töid. Kuna reedel sadas vihma, siis läksid nässu paljud mu kaunistamise plaanid. Igasugused plakatid, lilled jms õues.

Reede hommikul tõid Herlend ja ta vend Rasmus hunniku kaski. Kristjan, Kevin ja Madis aitasid need koju, kirikusse ja peomajja paika panna... ja sellega oligi suurem osa reedest möödas ning käes aeg kirikusse kõndimisproovi minna. Isa ja õde Karin läksid samal ajal alkoholi ostma ning tellitud alkosilte ja vanemate kingitusi ära tooma. Kiriku kõndimisproovi võtsime vaid suuremad poisid kaasa. Pulmamarss hakkas mängima ja... Joosep ja Mathias marssisid vapral sõdurikõnnakul altari ette.

Eee.... jaaa.... vaimustusime ise ka oma plaanist koos lastega altari ette minna. See saab lõbus olema.... vist...

Minu vanemad ja õde Karin tulid appi kirikut kaunistama. Kooskõlastasin nendega oma mõtted, sättisime koos lilled ja lehvid paika. Siis oli minul aeg maniküüri joosta. Mathias (7a) karjatas pisarsilmi: "Kas sa lähed jälle kodust ära?" See oli hetk, kui sain lõplikult aru, kui väsinud mu lapsed sellest pulma- ja laagritrallist on. Jäi üle vaid loota, et nad selle ühe päeva veel vastu peavad ja siis saavad oma vanemad tagasi.

Kella 21 paiku tagasi jõudes hakkasin lubadusi kirjutama. No neid, mida pulmarahvale välja loosida. Herlend pani samal ajal lapsi magama.

Hunnikus igasugu koristamisi-korraldamisi oli veel. Kella 1 paiku saatsin Herlendi magama ja hakkasin ise laululehti ja pulmalehti välja printima.

Kell 3 vajusin õnnelikult voodisse- tehtud sai põhimõtteliselt kõik, mida tahtsin. Kõik need lohutused, et "maga ja pulmapäeval polegi midagi vaja!" mulle ei sobi. Jah, ilma tõttu jäi palju kaunistamist tegemata, aga muud asjad, mis minust sõltusid, tahtsin küll ära teha.

Pulmapäeva hommikul kell 7.30 oli äratus ja dušš. Eelmise õhtu plaan sai kiirelt ümber tehtud- mina läksin üksi linna, Herlend viis lapsed mu vanemate juurde hommikust sööma ja olema ning tuli linna järgi. Kl 9 olin mina Pärnus jumestaja Maria Indermitte juures. Herlend jõudis umbes kl 10 järgi. Tema sai vahepeal kiirelt näo pähe ja kihutas Uulu tammepuud tooma. Nimelt otsustasime pulmapeol istutada koduõue tammepuu Uulu metsadest, kus igal suvel lastelaagrit peame. Meie jaoks on tähenduslik, et puu just Uulu kiriku juurest metsast tuleks. Samal ajal tegi Herlendi ema meie köögis ja vannitoas kiirkoristust.

Mina sain umbes 10.30 valmis. Siis tuli meelde, et tordi eest peab maksma! Uruhiir-Liis (ausalt, see on armas meelitus, eks ole!) oli nõus tordi pärastlõunal ära tooma, kuid talle ei saanud ju maksmist jätta.

Kuna Mathiasele ei leidnud me punast särki ei Pärnust, Tallinnast, ega Tartust, otsustasime, et ta tuleb ikka lasteaia lõpetamise valge särgiga ja ma ostan vaid punase kikilipsu juurde. Mida ma aga eelmisel õhtul ei leidnud, oli Mathiase valge särk. Pole hullu- jõudsin pärast jumestust käia läbi lasteriiete poest, kus seni veel polnud käinud. Teistele poistele sain just sama keti teisest poest õiged särgid. Pidin ostma uue valge särgi. Ja mis mulle vastu vaatas- täpselt õiges suuruses ja õiget värvi purpurpunane särk. Kuidas ma ei tulnud varem selle peale, et Pärnus sama keti teisest poest otsida??? Heh, vahet pole. Nüüd oli olemas.

Eelmisel päeval ei saanud pulmaauto juhti telefonis kätte. Hakkasin pärast jumestust uuesti proovima. Ikka ei midagi. Aga ei mingit paanikat- igaks juhuks leppisin varuauto juhiga kokku, et kui vaja, siis sõidab. Aga me ei tahtnud ikka veel Volgast loobuda. Varuautoga leppisime kokku, et kui kell 12 pole autojuhti kätte saanud, siis loobume. Ei mingit paanikat!

Paar tundi hiljem tuli välja, et pulmaauto oli pesus ja telefon autos. Huh, kõik toimis!

Ootamatult oli mul kuidagi palju vaba aega enne juuksurit. Rohisin kodus kiirelt ära paar lillepeenart, mida seni polnud jõudnud. Ei hakka ütlema, et ma ei tea, mis meeltesegaduses jäi lõpuks ikka rohimata madalate kuuskede kooslus otse ukse ees.... Seda avastasin alles pärast pidu. Aga tundub, et pidu seetõttu ära ei jäänud.

Lõpuks oli aeg juuksuriks. Herlendi vend Rasmus oli sel päeval meie pere logistikaülem. Ta püüdis midagi tee peal rääkida ka, aga ega ma enam väga aru ei saanud. Väike närv vist hakkas sisse tulema. Juuksur Anu juttu ma ka väga ei kuulnud. Tunnistasin talle ausalt.

Mõne aja pärast jõin uriseva kuivatusmasina (või-mis-iganes-selle-nimi-on) all oma lõunasöögi-kohvi ja... hakkasid tulema inimesed. Ja see oli see koht, kus hakkas hirmus! Pruutneitsi Veronika ja õde Karin olid mõlemad ise juba ilusad ja see oli väga hirmus- jõudis kohale, et järelikult tuleb meie peole veel inimesi peale meie ja teised on ka väga ilusad. Nagu hakkaks mingi suur üritus tulema.

Fotograaf Meelis hakkas klõpsima ja Anu töö tulemus oli selline:

Siis läks veel hirmsamaks. Hakkasime kleiti selga ajama. See oli ilmne märk, et pidu hakkab.... ja et kõik ongi päris. Väga hirmus tunne!

Ühel hetkel jõudis kohale peiupoiss Rasmus, kes tõi ukse taha ka peigmehe. Karjatades tervitades astus ta uksest sisse, mis aitas Liisil minu kinnikasvanud kõrvaaugust kõrvarõnga hooga läbi lükata. Ee... iga asi on millekski hea, eks ole?

Mul hakkas samal ajal veel hirmsam, sest... kõik olid nii ilusad... nii päris...

Ja ma olingi valmis!

Peigmees käsutati seljaga ukse poole, pulmaauto parkis ukse ette, hea-tahte-saadikud parkisid ennast üle tee olukorda vaatama... ja mina sain loa tagatoast väljuda:

Annan aru kurjadele lapsevanematele

Kuulsin korduvalt, kuidas mitmed meie laagrilaste vanemad ei ole sugugi rahul- nad ootavad rohkem postitusi, et meie tegemistega laagris kusis olla. No siit siis tuleb veel üks.

Laagriteemaliste postitustega on alati aga see, et ma kunagi ei tea, millised lapsevanemad on nõus, et nende laps näiteks mu blogi või facebooki piltidel figureerib. Kasvatajate nõusoleku olen saanud, nii et neist võin kirjutada. Nad küll vinguvad kogu aeg, et panen üles koledaid pilte, aga mulle meeldib, kui pildid pole poseeritud, vaid neis on päris olukordi ja päris emotsioone. Kes lapsevanematest veel ei tea, siis facebookis on meil olemas grupp Uulu laager ja seal jagame veidi rohkem pilte ja infot, kui ma seda enda lehel või blogis teen. Ja kes soovib tulevikus oma last meie laagrisse saata, siis võib ka selle grupiga liituda.

Laagris aga on nii, et toimusid teatevõistlused. Piltidelt nägin, et minu isiklikud lapsed osalesid ka (jah, laagri ajal on kõik "meie lapsed", nii et peab täpsustama, et mõned on siiski "isiklikud meie lapsed"):

Tegelikult osales ikka kogu laagripere. Kindral Kaspu hoiab startijatel silma peal:

Pinge on juba nii kõrgele kruvitud on kindral Kaspu on soojendusdressi maha visanud ja hoiab ootusärevalt pead kinni. Minu Mathias annab endast samal ajal viimast:

Ei tea, kas sellel oli mingi seos teatevõistluse tulemustega, kuid järgmiseks hakkasime lahendama turvalisuse küsimusi. Vova rääkis meile enesekaitsest. Lapsed õppisid, et kui neil on vaja ennast ründava täiskasvanu eest kaitsta, siis igasugused löömised on suht mõttetud, sest jõudude ja kõrguste vahekord on lihtsalt paigast ära.

Karju, hammusta, jookse on laste kuldne kolmik!

"Miks te meile sel aastal nii palju enesekaitsest räägite?" küsis üks laps õhtu lõpuks. Kõige ausam vastus on, et eks me külalisi otsides lõpuks lähtume suuresti ka sellest, et kes kutsututest saab tulla. Kutsume erinevaid inimesi, kes on huvitavad, aga lõplik esinejate nimekiri tuleneb sellest, kes saavad tulla.

Samas on iga igapäevasest elust erinev kogemus ja teadmine ainult kasuks. Jah, me võime igapäevaselt elada turvalises maailmas, kuid kunagi ei tea, millal mõnda meie lastest aitab teadmine, et kung fu ja teised sellised oskused on vaid multikates ja kassahitt filmides kõigile ilma harjutamata võimetekohased. Igapäevases elus võib tõesti näiteks hammustamine ja kiired jalad su elu päästa.

Enesekaitsest rääkides tuligi külalisel korduvalt rääkida, et see, mis toimub mängudes ja märulifilmides, ei ole reaalne elu. Ta soovitas korduvalt pigem trenni teha ja nutimaailm veidi kõrvale jätta. Nii et erilisi oskusi ei tasu endale nutimaailmas mängida või võita, vaid tuleb trennis treenida.

Nagu tavaliselt, lõpetasime päeva õhtupalvusega. Lugesin lastele loo Tuhande peegli templist. Lühidalt räägib see sellest, et elus oleneb palju sellest, millisena sa ise elu näed ja kuidas käitud. Koer, kes vaatas tuhande peegli templis naeratades peeglisse, nägi tuhandet naeratavat koera. Aga teine koer, kes vaatas peeglisse tigedalt ja irevil hammastega, nägi sama palju kurjust.

Me ootame tihti elus, et teised teeksid midagi. Meid aitaks. Olemas oleks. Andestaks. Esimesena lepitust otsima tuleks. Ennast süüdi tunnistaks. Aga sa ise? Millal sa ise viimati tegid midagi, millega näitasid, et oled hea sõber-laps-lapsevanem-õde-vend-elukaaslane-vms? Kui sina ise esimest sammu ei astu, miks peaks teised? Mõnikord tasub mõista, et kui inimesed midagi halvasti teevad, siis ei tee nad seda tihti meelega. Pigem tihti hoopis teadmatusest. Lihtne on teisi hukka mõista, aga kui keeruline on pigem öelda, mida sa tunned ja miks sind teise tegu häirib? Jah, rünnak on turvalisem, sest sa ei pea kuulma, et äkki on su solvumisel vale põhjus. Kui kogu maailm on kuri ja paha, siis tasub peeglist vaadata, millisena sa ise maailmale paistad? Mida sa ise maailma paiskad? Kõik see, mida sa välja näitad, mitmekordistub teiste inimeste läbi. Me viime edasi seda, mida teistelt inimestelt saame. Kui sina oled kuri ja paha, siis see paljuneb nende inimeste kaudu, keda sa puudutad, sest nemad kannavad sinult saadud kurjust edasi. Kuni keegi selle keti murrab. Kuni leidub keegi, kes on peeglist näinud kurjust, aga suudab naeratada, astuda esimese sammu ja oma kurjast ja kurvast tujust hoolimata teistega hea ja armas olla.

Tuhande peegli templi lugu oli üks, mis toetas selles laagris mu hämmastumist. Nimelt hämmastumist oma enda lapse Mathiase (7a) üle. Ta on terve oma elu laagris käinud ja viimased aastad ametlikult laagrilapsena (see tähendab siis kohustust kõigist tegevustest osa võtta ning staabist eemale hoida, sest seal lapsed ei käi... aga kasvatajate väiksed lapsed käivad emmede-isside juures).

Asjade loomulik käik oli, et just mina andsin sel aastal väikestele poistele piiblitunde. Kusjuures minu jaoks oli seekord väikeste poiste rühm tõsiselt eriline, sest mitte ükski neist ei käi koolis. Enamus lähevad sügisel. Enamus neist saab varsti kodu teisele korrusele oma toa. Enamus ei oska kiiresti lugeda. Niisiis saingi väikeste poiste kindraliks just mina.

Tegelikult aga olid tunnid väga põnevad. Väiksed poisid olid kõik asjalikud, rääkisid kaasa. Kutsusid üksteist korrale. Ja minu enda laps tõestas mulle korduvalt oma eelnevaid teadmisi, tähelepanelikkust, ümberjutustamise oskust. Igas piiblitunnis rääkis ta meile kõigile ümber loo, mida eelmisel õhtupalvusel kuulasime. Samuti need lood, mida piiblitunnis lugesime. Kordan, et tunnis osalesid kõik lapsed aktiivselt, aga enda lapsest räägin seetõttu, et tema kohta ma õppisin midagi. Nüüd, kus tema loomus ja eeldused hakkavad rohkem avalduma, ei ole ma teda ju niiviisi õpetanud. Seega olen oma lapse kohta infot saanud vaid teistelt, kes temaga on rohkem kokku puutunud. Seega nägin oma lapse arengut hoopis teises võtmes.

Üldse oli see esimene laager, kus ma tundsin, et mu lapsed on suured. Jah, 2-aastane Christian tahtis korduvalt keldriauku või trepist alla kukkuda, aga teisi lapsi ma väga ei näinud. Mathias ja Joosep (5a) magasid enamus öid kämpas koos teiste laagrilastega. Joosep võttis samuti enamusest tegevustest osa. Samuti osales Maria (veel 3a) mitmetes tundides ja tegevustes või siis tuterdas omaette ringi.

Jah, me jõudsime mõned korrad siiski Herlendiga kakelda sellepärast, et kes peab Christianit valvama ja miks teine ei valva, kuid see polnud siiski midagi võrreldes eelmiste aastatega. Nii et varsti on laagri korraldamisega veel üks pinge vähem- see, et kas ja kuidas on mu enda lapsed hoitud, et ma saaks laagris tegevusi läbi viia ja tööd teha. Varsti pole seda muret enam üldse, sest kõik mu lapsed on paari aasta pärast laagrilapsed.

Ma tean, et mu lapsed kannatavad seetõttu, et nende ema ja isa mõlemad laagris tööd teevad. No ja minu jaoks tähendab see, et töö algab jaanuarikuus. Samas on meie laste lapsepõli kindlasti täiuslikum, kuna nad on terve elu saanud igal suvel mitmekümnete lastega koos laagris osaleda. Juba praegu on nad palju väga häid sõpru leidnud ja kogemusi saanud. Kui rikkaks nad siis veel tulevikus saavad (inimsuhetest ja kogemustest ikka räägin, kui keegi ei saanud aru).

Kõik on tasakaalus. Selleks, et saada, pead ise esimesena andma.