Laagriteemaliste postitustega on alati aga see, et ma kunagi ei tea, millised lapsevanemad on nõus, et nende laps näiteks mu blogi või facebooki piltidel figureerib. Kasvatajate nõusoleku olen saanud, nii et neist võin kirjutada. Nad küll vinguvad kogu aeg, et panen üles koledaid pilte, aga mulle meeldib, kui pildid pole poseeritud, vaid neis on päris olukordi ja päris emotsioone. Kes lapsevanematest veel ei tea, siis facebookis on meil olemas grupp Uulu laager ja seal jagame veidi rohkem pilte ja infot, kui ma seda enda lehel või blogis teen. Ja kes soovib tulevikus oma last meie laagrisse saata, siis võib ka selle grupiga liituda.
Laagris aga on nii, et toimusid teatevõistlused. Piltidelt nägin, et minu isiklikud lapsed osalesid ka (jah, laagri ajal on kõik "meie lapsed", nii et peab täpsustama, et mõned on siiski "isiklikud meie lapsed"):
Tegelikult osales ikka kogu laagripere. Kindral Kaspu hoiab startijatel silma peal:
Pinge on juba nii kõrgele kruvitud on kindral Kaspu on soojendusdressi maha visanud ja hoiab ootusärevalt pead kinni. Minu Mathias annab endast samal ajal viimast:
Ei tea, kas sellel oli mingi seos teatevõistluse tulemustega, kuid järgmiseks hakkasime lahendama turvalisuse küsimusi. Vova rääkis meile enesekaitsest. Lapsed õppisid, et kui neil on vaja ennast ründava täiskasvanu eest kaitsta, siis igasugused löömised on suht mõttetud, sest jõudude ja kõrguste vahekord on lihtsalt paigast ära.
Karju, hammusta, jookse on laste kuldne kolmik!
"Miks te meile sel aastal nii palju enesekaitsest räägite?" küsis üks laps õhtu lõpuks. Kõige ausam vastus on, et eks me külalisi otsides lõpuks lähtume suuresti ka sellest, et kes kutsututest saab tulla. Kutsume erinevaid inimesi, kes on huvitavad, aga lõplik esinejate nimekiri tuleneb sellest, kes saavad tulla.
Samas on iga igapäevasest elust erinev kogemus ja teadmine ainult kasuks. Jah, me võime igapäevaselt elada turvalises maailmas, kuid kunagi ei tea, millal mõnda meie lastest aitab teadmine, et kung fu ja teised sellised oskused on vaid multikates ja kassahitt filmides kõigile ilma harjutamata võimetekohased. Igapäevases elus võib tõesti näiteks hammustamine ja kiired jalad su elu päästa.
Enesekaitsest rääkides tuligi külalisel korduvalt rääkida, et see, mis toimub mängudes ja märulifilmides, ei ole reaalne elu. Ta soovitas korduvalt pigem trenni teha ja nutimaailm veidi kõrvale jätta. Nii et erilisi oskusi ei tasu endale nutimaailmas mängida või võita, vaid tuleb trennis treenida.
Nagu tavaliselt, lõpetasime päeva õhtupalvusega. Lugesin lastele loo Tuhande peegli templist. Lühidalt räägib see sellest, et elus oleneb palju sellest, millisena sa ise elu näed ja kuidas käitud. Koer, kes vaatas tuhande peegli templis naeratades peeglisse, nägi tuhandet naeratavat koera. Aga teine koer, kes vaatas peeglisse tigedalt ja irevil hammastega, nägi sama palju kurjust.
Me ootame tihti elus, et teised teeksid midagi. Meid aitaks. Olemas oleks. Andestaks. Esimesena lepitust otsima tuleks. Ennast süüdi tunnistaks. Aga sa ise? Millal sa ise viimati tegid midagi, millega näitasid, et oled hea sõber-laps-lapsevanem-õde-vend-elukaaslane-vms? Kui sina ise esimest sammu ei astu, miks peaks teised? Mõnikord tasub mõista, et kui inimesed midagi halvasti teevad, siis ei tee nad seda tihti meelega. Pigem tihti hoopis teadmatusest. Lihtne on teisi hukka mõista, aga kui keeruline on pigem öelda, mida sa tunned ja miks sind teise tegu häirib? Jah, rünnak on turvalisem, sest sa ei pea kuulma, et äkki on su solvumisel vale põhjus. Kui kogu maailm on kuri ja paha, siis tasub peeglist vaadata, millisena sa ise maailmale paistad? Mida sa ise maailma paiskad? Kõik see, mida sa välja näitad, mitmekordistub teiste inimeste läbi. Me viime edasi seda, mida teistelt inimestelt saame. Kui sina oled kuri ja paha, siis see paljuneb nende inimeste kaudu, keda sa puudutad, sest nemad kannavad sinult saadud kurjust edasi. Kuni keegi selle keti murrab. Kuni leidub keegi, kes on peeglist näinud kurjust, aga suudab naeratada, astuda esimese sammu ja oma kurjast ja kurvast tujust hoolimata teistega hea ja armas olla.
Tuhande peegli templi lugu oli üks, mis toetas selles laagris mu hämmastumist. Nimelt hämmastumist oma enda lapse Mathiase (7a) üle. Ta on terve oma elu laagris käinud ja viimased aastad ametlikult laagrilapsena (see tähendab siis kohustust kõigist tegevustest osa võtta ning staabist eemale hoida, sest seal lapsed ei käi... aga kasvatajate väiksed lapsed käivad emmede-isside juures).
Asjade loomulik käik oli, et just mina andsin sel aastal väikestele poistele piiblitunde. Kusjuures minu jaoks oli seekord väikeste poiste rühm tõsiselt eriline, sest mitte ükski neist ei käi koolis. Enamus lähevad sügisel. Enamus neist saab varsti kodu teisele korrusele oma toa. Enamus ei oska kiiresti lugeda. Niisiis saingi väikeste poiste kindraliks just mina.
Tegelikult aga olid tunnid väga põnevad. Väiksed poisid olid kõik asjalikud, rääkisid kaasa. Kutsusid üksteist korrale. Ja minu enda laps tõestas mulle korduvalt oma eelnevaid teadmisi, tähelepanelikkust, ümberjutustamise oskust. Igas piiblitunnis rääkis ta meile kõigile ümber loo, mida eelmisel õhtupalvusel kuulasime. Samuti need lood, mida piiblitunnis lugesime. Kordan, et tunnis osalesid kõik lapsed aktiivselt, aga enda lapsest räägin seetõttu, et tema kohta ma õppisin midagi. Nüüd, kus tema loomus ja eeldused hakkavad rohkem avalduma, ei ole ma teda ju niiviisi õpetanud. Seega olen oma lapse kohta infot saanud vaid teistelt, kes temaga on rohkem kokku puutunud. Seega nägin oma lapse arengut hoopis teises võtmes.
Üldse oli see esimene laager, kus ma tundsin, et mu lapsed on suured. Jah, 2-aastane Christian tahtis korduvalt keldriauku või trepist alla kukkuda, aga teisi lapsi ma väga ei näinud. Mathias ja Joosep (5a) magasid enamus öid kämpas koos teiste laagrilastega. Joosep võttis samuti enamusest tegevustest osa. Samuti osales Maria (veel 3a) mitmetes tundides ja tegevustes või siis tuterdas omaette ringi.
Jah, me jõudsime mõned korrad siiski Herlendiga kakelda sellepärast, et kes peab Christianit valvama ja miks teine ei valva, kuid see polnud siiski midagi võrreldes eelmiste aastatega. Nii et varsti on laagri korraldamisega veel üks pinge vähem- see, et kas ja kuidas on mu enda lapsed hoitud, et ma saaks laagris tegevusi läbi viia ja tööd teha. Varsti pole seda muret enam üldse, sest kõik mu lapsed on paari aasta pärast laagrilapsed.
Ma tean, et mu lapsed kannatavad seetõttu, et nende ema ja isa mõlemad laagris tööd teevad. No ja minu jaoks tähendab see, et töö algab jaanuarikuus. Samas on meie laste lapsepõli kindlasti täiuslikum, kuna nad on terve elu saanud igal suvel mitmekümnete lastega koos laagris osaleda. Juba praegu on nad palju väga häid sõpru leidnud ja kogemusi saanud. Kui rikkaks nad siis veel tulevikus saavad (inimsuhetest ja kogemustest ikka räägin, kui keegi ei saanud aru).
Kõik on tasakaalus. Selleks, et saada, pead ise esimesena andma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar