Kiirreageerimistega päev jõulunädalal, mil tegelikult kõik ikka veel toimis

Praegune nädal on ilmselt konkurentsitult minu jaoks juba aaaaaastaid aasta kõige keerulisem nädal. Need viimased koolipäevad enne jõule on kuidagi eriti sellised, et kui muul ajal veel jõuad asjadel silma peal hoida, siis sel nädalal on neid tegemisi ja kõigi teede lahknemisi nii palju, et ... no ühel hetkel lihtsalt pead kuhugi auku kukkuma. Vähemalt tunne on küll nii. 

Tänane päev oli täitsa auväärselt üks tavapärane hullumeelse nädala päev. 

Kõik algab tabelist

Sellistel aasta viimastel või esimestel või muudmoodi erilistel nädalatel on mul laual alati A4-suurusele paberile tehtud tabel, kus on iga lapse kohta kirjas, mis kellaajal ta kus peab olema ning mida tavapärasest erinevat on vaja kaasa võtta. 

Selgi korral kogusime tabelisse kokku info eKoolist, Stuudiumist, õpetajate või kooli e-kirjadest, messingeri vestlustest ja FB gruppidest. 

Ja siis ... püüdsime selle tabeli järgi elada. Eilne päev ehk esmaspäev kulges ilusti, sest siis olid kõigil suht tavapärased tunnid. 

Millises unepuuduses ma seda päeva alustasin? 

No kui küsida nüüd, kas mu tänases päevas oli kolm või rohkem kiirreageerimist, siis ...

Kuna eelmisel õhtul tegin börsiuudiseid ehk tööd, siis magama sain ... öösel. Eile oli meil ettevõtluse mastermaindi naistega järjekordne äge kohtumine ning seekord tuli kuidagi eriti palju juttu sellest, kuidas uni on väga tähtis. Unerežiim ei ole mul viimasel ajal ... aastal ... aastatel eriti kiita olnud. Olen seda seostanud stressi ja muude taoliste teemadega. 

Eilse kohtumise järel sain aga aru, et ma olen ju osaliselt öötööline. Neil õhtutel, mil teen Äripäevale börsiuudiseid, lõpetan südaööks ainult neil päevadel, mil olen hirmus tubli ja varajane olnud. Enamasti lõpetan ikkagi 1-2 paiku. Ja seda ajuga, mis on just kõvasti töötanud ja seega täitsa magamiskõlbmatu. 

Kuna see töölõik on nüüd lõppemas, siis saan mõne nädala pärast oma teooriat katsetada ja näha, kas öötööpäevadeta on lihtsam unerežiim paika saada.  

Hommikused kiirreageerimised

Tavaliselt olen pärast öötööpäevi ikka normaalsel ajal ehk hiljemalt 7:30 üleval, aga seekord võtsin vabamalt, sest kõik tiksusid eri ajal kooli. Ärkasin mõned korrad mõne lapse äratamiseks ja siis voodisse tagasi. 

Esimene kiireageerimine sai alguse enne, kui voodist välja sain - vanim laps helistas, et ... ta esineb. Mõne aja pärast. No et nagu kohe ... ja riideid on vaja. 

Õnneks oligi aeg noorem laps jõulupeoks kooli viia. Saan suurema asjad ka kaasa võtta. 

Teine kiirreageerimine sai alguse avastusest, et tegelikult oleks võinud õhtul ikkagi kontrollida, et kas sukkpüksid, mis on kogu aeg ühes kohas sahtlis olemas olnud, seda ka peohommikul on. Ei olnud. Teel koolide poole siis kiire põige poodi ning sukkpüksid poe parklas jalga (autos ikka). 

Kooli juurde jõudes tuli meelde, et väiksemale jäi päkapikumüts kaasa võtmata. Kodus oli täitsa mitu tükki olemas, aga ... leppisime siis kokku, et see olekski lokid alla vajutanud, nii et polnudki vaja. 

Pool teed mõtlesin, et kas noorim jõulupeol ikka kingituse saab, sest mul polnud õrna aimugi, et ma oleks selleks midagi teinud. Mõne aja pärast hakkas küll kusagilt koitma, et ammu-ammu sügisel korjati mingit raha ... või noh, neid rahasid korjatakse pidevalt millegi jaoks, aga see vist oli sildiga "jõulukingitus". Pärastlõunal sain kergendustundega ohata, et jõuluvana tõi jah neile kõigile ühesugused kingitused.  Huuh, korras. 

Neid loosipakke on ju ka siin lihtsalt mitmel õhtul pakitud, aga ... no see ülekanne oli nii ammune, et ma jah ei mäletanud. 

Korraks tööle

Otse voodist kiirreageerima ja sealt kodu poole tagasi liikudes läksin uuesti poodi. Nägin, et mu päevas ei paista selleks ühtegi teist ajaakent. Kiirelt korvi ja sealt kappidesse ühtteist süüa, mida igaüks saab endale teha või võtta, kui omal ajal koju jõuab. 

Korraks ka tööle ehk voodisse. Arvutiga. Veidi kiiret kirjastuse adminni. Näiteks sai tõlkijale tehtud ülekanne kirjastuse uue raamatu tõlke eest. Loodan, et jaanuaris - veebruaris jõuab see juba lettidele. 

Eile olin hirmus tubli ja iidamast-aadamast tegemata tööde nimekirjast said tehtud mitu ülikeerulist ülesannet: panin kõigile lastele silmaarsti ning hambaarsti ajad. Ausalt, see tundus siiani pikalt ületamatu. No silmaarsti jaoks pean kogu pere päevaks Pärnusse korraldama ning hambaarsti puhul tuli meil valida uus inimene. Mu aju jaoks tundus see pikalt liiga palju tööd. Nüüd on lastel aga kahe nädala pärast ajad kirjas. 

Sellest tuulest lasin täna edasi ning panin üles kuulutuse matemaatika eraõpetaja leidmiseks. Nüüdseks on selge, et põhikooli lõpueksamile me siit muud moodi ei saa ning ... ega ka teistes klassides asi parem ei ole. No kui praegu kuulen, et 9.klassi lapsel on augud sees 6.klassi materjaliga, siis ... tore on seda nüüd teada ... no ja eks ma maksan selle augu ka jälle kinni.  

Seega järgmine päevakorrapunkt oli psühholoog. Ukse taga oodates aga leppisin juba kokku esimesi kohtumisi matemaatika eraõpetajaga, kuna tegin väga lihtsa kriteeriumi järgi kiire valiku.   

Mul pole 5 aasta nägemust

Kõige mõtlemapanev teema minu jaoks tänasel psühholoogiga kohtumisel oli ilmselt see, et ma ei kujuta ette oma elu 5 aasta pärast. Mul pole sellest pilti. Mu vanim laps on siis 22-aastane ning noorim 12-aastane. Alaealisi lapsi on 2. 

Mõistsime koos, et üheks põhjuseks on see, et ma ei kujuta ette, millised täiskasvanud mu lastest saavad ja seda hetke, et nad on isetoimivad ja vastutavad, sest ... mu laste eludes on jätkuvalt mitmeid täiskasvanuid, kes ka täiskasvanult ei vastuta enda elu ja tegude eest ning ... kuidas ma tean, kas mu lapsed suudavad teistsuguseks kasvada? 

No ma pean seda 5 aasta plaani siin nüüd tekitama hakkama. 

Üllatused jätkuvad

Johannal ma solfedžosse minna ei lasknud, sest see oleks päeva liiga ära hakkinud ja ta oleks õhtuks väsinud olnud. Christian pidi aga koolist otse minema. Kätte ma teda ei saanud. Sain vaid loota, et tal oli meeles minna akordionisse, siis tund aega oodata, siis minna solfi, siis tund aega oodata, siis minna ansambli proovi ... ja siis minuga kohtuda ja esinema minna. 

Psühholoogi juurest jõudes oli taas tööaeg - valmis tuli teha õhtuse börsijälgimise esimene uudis, mis peab kindlal ajal väljas olema. 

Järgmine kiirreageerimine (kuigi veidi planeeritum) oli töötamise ajal suuremaid lapsi kokku ajada. Õigemini küll oodata, kuni nad ennast kokku ajavad. Artikkel läks üles, lapsed kooli ees koos - tellisin neile Bolti. Neil nimelt toimus homse kontserdi proov kusagil Mustamäel. 

See, kas takso ja lapsed teineteist üles leiavad, on ka alati vahva ja pingetpakkuv mäng. Lisaks ka see, et kui lapsed taksoga võõrasse kohta jõuavad, siis kas see on ikka see koht, kuhu nad pidid minema ja kas leiavad koha, kust sisse saada ja proov toimub jne. Aga ... kõik lahenes ja minult polnudki vaja muud, kui Bolt tellida ning selle eest maksta. 

Samal ajal saime Johannaga riidesse ja 17.10 istusimegi juba autos. Aeg Tallinna muusikakooli poole liikuda ja loota, et ummikud halastavad. Proov pidi algama kell 17.30. Akordioni ja mõne teise osakonna kontsert algad kell 18. 

Järgmise kiirreageerimise käivitas kell 17.15 tulnud kõne. Christian helistas. Oli muusikakoolis. Kõik tunnid õnnestusid. "Jess," oli mu esimene mõte. Suur mure murtud, sest ta mängis ära asjad, mis pidi ja ... no üldse see, et oli õiges kohas. 

"Emps, tead, üks suur mure on," jätkas aga laps. Arvata võis, et ... noh, eks hingasin juba sisse. "Mul on tänaseks loosipakki vaja." Ahah ... ehk siis enne seda kontserti, mis algas kell 18. Kellele? Ei tea. Millises väärtuses? Ei tea. Küsisin siis Johannalt, et kas tal on ka vaja. Tuli välja, et jah. 

No kuna lapsed läksid kella 17.30ks proovi, siis ilmselgelt andis see mulle no peaaegu pool tundi, et ülesanne täita. Sain tehtud.  

Tüdruk-akordionistidel on teised mured

Järgnes ilus kontsert. 

Seda, et Christian ka üksinda esineb, ma muidugi enne ei teadnud. Aga noh, vahva. 

Johanna puhul teadsin. Otsustasin seekord, et riskime - lubasin tal kleidi selga panna. See tähendas, et lugude mängimisest rohkem muretsesin kogu aja sellepärast, et Johannal jääks meelde, et: 

"Kui sa istud, siis tõmbad kleidi jalgevahele, siis vaatad mind ja ma näitan, kas on ok või pead veel tõmbama." No sest akordionistid istuvad harkis jalgadega, sest sa pead jalaga pilli kinni hoidma. Kleidiga on see aga ... väljakutset pakkuv. 

Teiseks oluliseks õppetunniks oli, et kui lähed lahtiste juustega, siis enne mängimist tõmbad juuksed rihma vahelt ära, sest muidu mängimise ajal pill tutistab sind kogu aeg. 

No ja läks minu nunnupall lõpuks lavale ja ... ei vaadanud mulle kordagi otsa, ei sättinud liiga palju kleiti ... aga noh, õnneks vajus ta kleit piisavalt jalgele ja ... ta ei pannud pilli õigesti sülle, nii et kõik oli hästi. 

Akordion on ikka mu esimene armastus ... No nii ilus ja mõnus oli kuulata. 

Ausalt, ühel päeval ma ostan endale uue pilli ja siis ... hakkan ka hästi mängima. 

Suured kodutud

Kontsert oli oodatust pikem, seega jõudsid suuremad lapsed vahepeal proovi lõpetada ja kodutuks jääda. No sellisteks, kes ei tea, kus kodu on. 

Kuna ma kohe ei vastanud, siis suutsid nad aga välja mõelda, kuhu poole kodu jääb ja ... jala koju tulla. Einoh, ma ei saa üldse aru, et miks ma neile seda Bolti üldse tellin, kui ... võiksid kogu aeg kilomeetrite kaupa jala käia ... 

Ehk siis see kiirreageerimine jäi tegemata, sest ... ma ei märganud, et mu abi on vaja ja ... polnudki vaja. 

3 päeva veel 

Koju jõudes oli minul aeg tööle tagasi minna ehk järgmised õhtused börsiuudised vajasid kirjutamist. 

Mõned lapsed proovisid korra küll nalja, et: "Homseks on loosipakki vaja!", aga ... see hääbus kiiresti. Polnud naljakas. 

Selle nädala üks suur salamissioon on küll pidevalt mõista, et kellel ja mis tunnid toimuvad ja mis mitte. Täna saime mitmega selgeks, et see, et sulle antakse teada, mis kellast on päeval mingi üritus, ei näita seda, mis toimub selle ürituse ümber jäävate tundidega - kas need toimuvad või mitte. Ehk et selle saladuse kodeerimisega peame ka veel paar päeva tegelema (reedel enam mitte). 

Õhtu lõpuks oli sees päris korralik rahu, sest ... selle nädala viiest päevast on 2 tehtud ja ... liiga palju hullemaks minna ei saa. Ja mul on ka mitmeid mõtteid, kuidas edaspidi veelgi lihtsam saaks olla. 

Homme aga taas järgmised sammud. Varsti on "rahu maa peal" ja kõik need muud ilusad asjad käes! Täna kõik veel toimis!  

***

Mina olen Heli Künnapas (43), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (17a, 14a, 13a, 11a ja 7a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 40 raamatut. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Kes ja miks peaks päästma eesti kirjanduse?

Paberraamatute ning üldisemalt eesti kirjanduse tulevik on teema, millest on palju kirjutatud ning kirjutatakse kuni ... ma nüüd ei teagi, kas päästmiseni või hääbumiseni. Keegi ei tea. 

Tänane emakeelepäev on hea aeg, et taas küsida, et kes ja miks peaks päästma eesti kirjanduse? 

Minu esimene raamat ilmus 13 aastat tagasi veebruarikuu algul. Selleks oli noorteraamat "Lõpupidu". Tänaseks päevaks olen 34 avaldatud raamatu autor. Samuti olen sellest aastast Eesti Kirjanike Liidu liige. Mitu aastat tagasi lõime koos teiste autoritega Eesti Noortekirjanduse Ühingu. Jah, ma olen väga huvitatud, et eesti kirjandus säiliks ning enda arust panustan sellesse järjepidevalt. Selle lõiguga olen loodetavasti ka oma järgmistele sõnadele õiguspärasuse andnud. 

Samal ajal ajab mind alati urisema see, kui avaldatakse järjekordne teavitus sellest, et eesti kirjanduse väljavaated on kurvad ning see on hääbumas. 

Eesti kirjanduse üle kurvastamise asemel tunnen, et võiksime üheskoos rohkem mõelda, mida saaks teha, et seda päästa. 

Mina omalt poolt teen eesti kirjanduse päästmiseks selliseid asju: 

- käin koolides, lasteaedades ja raamatukogudes lugejatega kohtumas - olgu, mõnikord on need lihtsalt inimesed (eriti koolides), kes on sunniviisiliselt mind kuulama saadetud ... ja vahel on nad tulnud küll vahatahtlikult, aga seetõttu, et siis saab mõnest keerulisest tunnist ära, aga ... enamasti tullakse kuulama ikkagi vabatahtlikult. 

Ühel hiljuti koolis toimunud kohtumisel suutsin lastes raamatuhuvi tekitada lihtsalt olemasoluga. Nimelt kohtusin pärast suuremate klasside lastega kohtumist koridoris algklasside lastega, kellele siis öeldi, et ma olen kirjanik ja ... lastel oli nii hea meel "päris kirjanikuga" kohtuda, et nad jooksid kohe kooli raamatukogusse mu raamatuid otsima. Nii armas kogemus! 

See, et pärast kohtumist mitmedki osalejad raamatukogust kohe mu teoseid kaasa haaravad, on aga tavapärane. Ja kui nad loevad minu raamatuid, siis on selge, et igal juhul loevad nad edaspidi ka rohkem teiste autorite raamatuid. 

- räägin teemast "kooli kohustuslik kirjandus" - eesti kirjanduse päästmise teemaga on minu arust täiesti vastuolus range kohustusliku kirjanduse nimekiri, mille järel tehakse lastele valikvastustega test. Kui testis vastuseid ei tea, siis poleks sa nagu raamatut lugenudki. See on kõige suurem kuritegu, mida minu arust saab lugemise ja kirjanduse suhtes teha. Aga see käib jätkuvalt nii. 

See on minu igapäevane võitlus, et ma õpetan aastaid oma lapsi lugema ning siis saavad nad kohustusliku kirjanduse vastamisel halbu hindeid, sest ei mäleta, mida tegelane kusagilt kivi pealt leidis või mis värvi taskurätik tal käes oli. 

Sellele järgnebki laenutatud raamatute edetabel, mille järel rõõmsalt arvutletakse tipus olevate raamatute kui noorte lemmikraamatute üle, selle asemel, et tunnistada, et need on õpetajate valikud koolis. Kui noored neid nimekirju vaatavad, ei saa nad ühtegi lugemissoovitust noorelt-noorele. Aga seda teeme meie - täiskasvanud, kes saame kujundada keskkonda, mis ka noored lugemise juurde tooks ja jätaks. 

Kõige hullem asi, mida öelda, on halvustamine, et noored loevad inglise keeles ning välisautorite teoseid. Halvustada loetut, selle asemel, et rõõmustada lugevate laste üle, on suurim kuritegu ka eesti kirjanduse suhtes. 

Lugemine on lugemine! 

- lõin FB grupp "Päästa (maa)raamatukogu seda külastades" - raamatukogude sulgemise teema on ikka aegajalt õhus. Või õigem oleks öelda, et kusagil on mõne raamatukogu kohta selline jutt ikka üleval. Kusagil mõned sulgetaksegi. Enamasti põhjuseks ikka nii lugejate kui laenutuste vähenemine. Siis tuleb inimestel meelde, et pole ammu oma kohalikus raamatukogus käinud. Mina sooviks, et me järjepidevalt meeles peaks, et laenutuste arv on raamatukogudes alati oluline ning seega kui soovid raamatukogude olulisust märkida, siis tasub neid külastada juba siis, kui pole veel juttu, et su kohalik raamatukogu varsti kinni pannakse. 

See on muidugi ka teema, mida käsitlen oma järgmises romantilises lühiromaanis "Raamatukogu viimased päevad". Praeguse seisuga ilmub see aprillis ning raamatut saab soodsamalt ette tellida SIIT. 

- osalen aktiivselt FB "Lugemise väljakutse" grupi tegevuses - Tiina Liinak´u loodud grupp on ülihea näide sellest, kuidas lugemise üle rõõmustada ja seda levitada. See on grupp, kus kuuleb vingumist "oli sul nüüd vaja sellest raamatust rääkida. Nüüd mul jälle uus teos lugemisnimekirjas juures". Ehk siis vingumine grupis toob tegelikult lugejaid juurde. 

Väljakutsed on hea viis teha rohkem seda, mida sa niigi teha tahaksid. Nii olen minagi aastaid sealsetes väljakutsetes osalenud, kuigi positiivselt lõpetanud pole vist ühtegi. See ei tähenda, et ma poleks piisavalt raamatuid lugenud, vaid et pole lugenud kõiki, mida väljakutse raames tuleks lugeda.  Väljakutsete mõte minu jaoks on see, et kui nii jõuab mu lugemislauale mitmeid raamatuid, mida muidu ehk ei loeks. Iga uus kogemus aga avardab taas piire. Turvalises alas püsides ei pruugigi teada saada, et sellest väljapool on veel midagi toredat. 

Minu loetud raamatutest leiad kokkuvõtted siit: Heli lugemisblogi. 

Raamatuarvustustele lisaks räägitakse grupis ka niisama raamatujuttu ja need arutelud on alati samuti põnevad. Kokkuvõtlikult on aga selge, et "Lugemise väljakutse" grupp on paljudele raamatutele ja seega ka kirjandusele üldisemalt tähelepanu juurde toonud. 

- rõõmustan inimeste üle, kes loevad 400 raamatut aastas - aasta algul toodi ka meedias välja inimesi, kes eelmisel aastal palju lugesid. No ja mis läks lahti? Intervjuu inimesega, kes luges aasta jooksul 400 raamatut, sai vihaseid kommentaare  teemadel, et see pole võimalik ja nii ei saa lugemiselamust jne.  

Minu Goodreadsi sõbralistis on inimeste lugemise aastaeesmärgid keskmiselt 50-150 raamatut aastas. See tähendab, et palju on ka neist all- või ülevalpool, kuid enamik seal keskel. Seepärast oli minu jaoks suur üllatus lugeda, et keskmine eestlane loeb 10 raamatut aastas. Veelgi kurvem aga näha, et on inimesi, kes hakkavad halvustama seda, kui keegi loeb 400 raamatut aastas. Mul on päriselt hea meel, kui keegi nii palju teoseid läbi paitab - nii silmade kui südamega. 

- pean lugemisblogi - nagu juba eelpool kirjutasin, siis mõtted ja arvamused minu loetud raamatutest on näha lugemisblogis Mida Heli luges. Olen seda pidanud umbes 18 aastat ehk ajast, mil ise koolis õpetajana töötasin. Tol ajal andsin õpilastele lugemiseks raamatuid ja siis tundsin, et peaksin nagu kuidagi näitama või tõestama, et ka ise raamatuid loen. See oli tunne, mille pealt mu lugemisblogi alguse sai. 

Praeguseks on see aga minu jaoks oluline viis, kuidas mõtted lugemisest ja raamatutest laiemalt teele saata. Iga blogija või muul viisil raamatutest kirjutaja ju seda teebki - levitab raamatut. See ei tähenda, et kõigist raamatutest peaks kõigil sama arvamus olema, aga see, et raamatutest räägitakse, viib nad ikkagi lähemale inimestele, kelle jaoks just selle raamatuni jõudmine on eluliselt oluline. 

Raamatuid ilmub päris palju ja seega on raske valida. Nii võivad head teosed peitu jääda, kuna ei saa kõlapinda. Seda olulisem, et igaüks ütleks, mis just sulle meeldis ning jagaks mõtteid loetust. Pole vaja karta, et "minu loetu pole piisavalt sügav või keeruline tekst". Lugejaid on erinevaid, seega kui sina oma head kogemust ei levita, jääb kellelegi elumuutev lugemiselamus saamata. 

Tagasi algusse: kes ja miks peaks päästma eesti kirjanduse? 

Vastus: eesti kirjanduse päästame kõik meie, kes me loeme ja kirjutame ning sellest räägime. Iga kord, kui jagad kaasahaaravat arvustust loetud raamatust, ongi see eesti kirjanduse päästmine. Iga kord, kui märgid Goodreadsis, et oled raamatut lugenud ning lisad kasvõi mõne lausega, mida sellest arvad, siis päästadki eesti kirjandust. 

Eesti kirjandust päästab selle üle rõõmustamine.  

Samuti ei peagi ju kõik teosed ja kõik kirjanikud igale ajale sobima. Kui kirjutad teoseid, mis praeguse aja lugejaid ei kõneta ning eelmist põlvkonda, kes seda mõistaks, ei ole, siis ongi loomuliku, et su lugejate arv langeb. 

Nii soovin kõigile toredat emakeelepäeva! Tee täna emakeelele kingitus sellega, et loed mõnda ilusat emakeelset raamat!  

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 13a, 11a, 9a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Kas vabariigi aastapäev on tähtpäev, milleks perel peaks oma traditsioonid olema?

Perekondlikud traditsioonid on erinevad. Alustades sellest, et mõnel perel pole traditsioone mitte millegi jaoks, samas kui teistel on need kõike jaoks. 

Meie peres on traditsioonide tasakaalustamine ja ühisosa leidmine käinud juba aastaid. Tänaseks oleme aastate jooksul jõudnud olukorda, kus on selge, mida teineteiselt oodata ning milline on meie traditsioonide ühisosa. Nii oleme mõlemad midagi teineteiselt üle võtnud ning samas kindlasti millestki ka loobunud. 

Kas vabariigi aastapäev on aga üks tähtpäevadest, mille jaoks peaks perel oma traditsioon olema? 

Esimene küsimus peaks tegelikult olema, et milleks meile üldse traditsioonid. Minu jaoks on traditsioonid sellised, millega kinnistatakse mingit olukorda või infot, jagatakse oma kogemust. Näiteks sünnipäeva, lasteaia või koolide lõpetamisi jms tähistades ei tähenda ju, et kui ühist koosistumist poleks, et siis jääks vananemata või kool/lasteaed lõpetamata. Aga see on sugulaste-sõprade-tuttavate jaoks võimalus kohtuda ning jagada ühe inimese vahvat päeva, samal ajal saades kinnitust, et ollakse teineteise jaoks olemas. 

See tähendab, et sellised kohtumised ei saa kohustuslikud olla. Pole vaja kellegi tähtsal päeval kohale tulla, sest keegi käskis. Siis on tõesti parem tulemata jääda. 

Eks inimeste vajadus teiste inimeste ja koosluste järgi on ka erinev. Mul on aastaid võtnud aega, et mõista, et kõik ei vajagi turvalist inimeste ja sündmuste ringi enda ümber. Ilmselt mõeldakse selliste kinnitavate traditsioonide loomisele rohkem ka siis, kui peres on lapsed. Täiskasvanu võib ju sünnipäeva, jõule, vabariigi aastapäeva jms pidada nii, et mingeid väliseid märke sellest polegi. Laste jaoks on rohkem kinnitust vaja. 

Meie peres on nüüdseks kindlalt välja kujunenud, et vabariigi aastapäev on üks neist päevades, mil on kindlasti teatud traditsioonid. Kodus kaetud laud on pidulikum, nüüd teeme ka üheskoos süüa. Olenevalt aastast, püüame ka mingi ürituse väljapool kodu ära näha. Telekast on hea parraadi vaadata, kuid meie lapsed on alles nii väikesed, et nad tahavad ikka ise ronida. 

Tänasel päeval läks meil väga hästi, sest Vana-Vigala rahvamaja juures oli Kaitseliidu perepäev. Laste poolest oleksime võinud sinna vist jäädagi. Neil oli tõesti lõbus. 

,,Detsembrikuumus" ja ,,Nimed marmortahvlil" olid meie menüüs ka tänu lastele, kes tahtsid filme vaadata. Uuesti. Sest varemgi on vaadatud. Nad pole keegi koolis ajalugu õppinud, nii et sõjatehnika ning filmide juures peame kogu aeg möödunud sündmusi meenutama. 

Kui minu põlvkonnale rääkis vanaema seda, kuidas sõjaajal elati ja mis tunne see oli, siis tänased lapsed saavadki kogu kogemuse läbi mitme vahendaja. Ehk et see tundub väga ebareaalne. Samuti on Eesti ju kogu aeg olemas ja pole neile midagi küsitavat. 

Mul on lastel väljapool kodu üha rohkem probleeme seepärast, et nad julgevad otse küsida, mida soovivad ning arvamust avaldada ja kaasa mõelda. Vaikivad massid on meil ju ikka rohkem hinnatud olnud. Tegelikult aga usun, et kui igaüks meist rohkem ja aktiivsemalt kaasa mõtleks ning ei laseks endaga oma tahte vastaselt käituda, siis oleks meie Eesti kõigi jaoks parem paik. 

See, mida tänase Eesti kohta vingudes öeldakse, ongi enamasti meie enda vaikimise tulemus. Ei julgeta arvamust avaldada, sest: ,,Ah, mis see minu arvamus loeb!" või ,,Üksi ei saa ju midagi ära teha!" ja siis kraaksutakse omaette õllelauas, et riik ei meeldi. 

Nii palju kui see minust sõltub, jätkan lastele ja lastega traditsioonide loomist. Ikka sellepärast, et oluline meelest ei läheks. Samuti jätkan oma arvamuse avaldamise oskuse arendamist ja julgustamist. Ikka nii, et endal hea oleks, aga ka teisele liiga ei teeks. Kõige olulisem aga- kui mõistad, et midagi tuleb parandada ja sul on selleks oskused ja võimalused, siis ilmselt oledki just sina sinna kohta pandud selleks, et see vajalik muudatus ära teha.

Vabariigi aastapäeva tähistatakse meie majas edaspidi ka alati. Ei ole täitsa kindel, millised osad peavad tähistamises täpselt olema, aga oluline on, et seda teeme.

Millist mõtteviisi ja olulisi tähtpäevi ning suhtumisi sina oma (perekonna) traditsioonidega kinnistad?

 

***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (11a, 9a, 7a, 5a ja 1,5 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

Hea mõte, kuidas säilitada oma fotomälestusi ja miks ma seda kõigi oma laste puhul võrdselt teha ei saa

Tänasel päeval on tehnika arenenud nii kaugele, et üritustel saab... igaüks endale OMA pildi teha. Ehk et kui miskit toimub, siis on pildistavate telefonide rivi nii pikk, et üritust keegi oma silmaga ei jälgigi. Kui aga üks inimene jälgib, siis temal pole pärast pilti.

Lihtne põhjus: tehtud pildid jäävad tihti kusagile arvutisse, telefoni või mõnele muule salvestusvahendile hoiule. Mul on viimaste aastate pildid kõik ilusti aasta ja kuu järgi salvestatud... minu arvutis. Kus keegi peale minu ei käi. Ehk et ülejäänud pere neid pilte enam üldse ei näegi.

Mingil perioodil püüdsin teha paberalbumeid. Mõte on jätkuvalt miskit teha, aga eks kõigil on kodus neid tohutuid fotoalbumeid, millel pole kuupäevi ja pealkirju ka juures ja mis enam kuhugi ei mahu.

Minu viimaste aastate lemmik on hoopis FOTORAAMAT. Mina olen enda omad tellinud omaraamat.ee lehelt, kuid tean, et on ka teisi pakkujaid. Näiteks Zoombook, Picture Happy, My Print, Prindistuudio, Fotoraamat jne. Igal pakkujal on oma programm, milles saad albumi valmis teha. See ongi ilmselt ka põhjus, miks ma ise olen ainult Omaraamat.ee teenuseid kasutanud, sest nende programm on mul olemas ja selge, nii et ma pole viitsinud isegi teiste omadega tutvuda.

Kõige esimese fotoraamatu tegin päris mitu aastat tagasi kingituseks. Järgmiseks tuli juba pulmade fotoalbum, kuhu said kokku meie pulmapildid.

Kui meie teine laps hakkas lasteaeda lõpetama, siis tuli mõte teha talle fotoalbum "Nii ma kasvasin koolilapseks!". Hakkasingi seda hooga tegema, kuid ausalt öeldes sai ta raamatu kätte sel suvel ehk pärast 1.klassi lõpetamist. Ja kuna kolmas laps läheb sel aastal kooli, siis nüüd on tema kord... ja esimesele lapsele tuleks ka teha. AGa iga raamatu peale läheb ikka päris palju aega, nii et hetkel ma nendega veel ei tegele.

Aga see lihtsalt oli seda väärt! Joosepi raamatus on mitu-mitu-sada pilti erinevatest tegemistest ja aegadest enne kooliaega.

See, kuidas Joosep oma raamatut vaatas ja meenutas, kus ta ühel või teisel pildil on, oli tegemist väärt. Saingi kinnitust, et laps pole tegelikult endast pilte väga näinudki. Tema jaoks on nii mõnus avastus. Olulisem aga, et see on väärtuslik mälestus.

Mu uue koolilapse Mariaga on lugu veidi kurvem, sest tema lasteaia rühma lapsevanemate enamus otsustas, et saame lõpupeost ainult paberpildid. Nii ongi fotoraamatu jaoks lasteaia lõpetamisest vaid enda telefoniga tehtud pildid. Aga no õnneks tuleb meil veel mõni lasteaia lõpetamine ja siis saame taas teha pilte, mida saab ka rohkem kasutada. Aga see oli minu jaoks lihtsalt kurb avastus, et tänasel päeval on ikka võimalik, et sa käidki albumit vaatamas (fotograafi poolt on kõik pildid välja prinditud!!!) ja paberile oma tellimusi märkimas ja pärast lähed järgi... ja siis vaatad, et need pildikesed kusagile ära ei kao. Ja ei mingit võimalust hiljem pilte kasutada nii, nagu su perel vaja oleks. Aga no see kurvastamine on juba ära kurvastatud... ootame uusi pidusid... see läks, nagu läks. Nagu öeldud- telefoniga ikka saime ka mõned pildid. Perepilti küll kahjuks mitte. Nii et fotoalbumisse perepilti ka ei saa...

Jah, ühe raamatu tegemine võtab kaua aega. Just sellepärast see mul ju seisma jäigi. Umbes nädal aega otsisin pilte kokku. Ehk siis surfasin läbi kõik need tuhanded pildid eelmistest aastatest. Selles mõttes on mitut raamatut korraga lihtsam teha, sest läbi pead ju vaatama ikka samad pildid, mille seast valid.

Sellele järgnes reaalne fotoraamatu kujundamine. Omaraamatu puhul tuleb selleks oma arvutisse tõmmata programm, kus seda kõike teha saad. Kui alguse sisse saad, siis on programmi väga lihtne kasutada. Seal saad pildid õigesse kohta asetada, kirjutada pealkirja või teksti kas pildi juurde või peale, fotosid liigutada, suurendada, vähendada jne. See, kui palju pilte ühte albumisse mahub, oleneb sellest, kui suurena neid tahad. Mõned fotod on muidugi ka sellise kvaliteediga, et liiga suurelt neid ei saagi panna. Tegemise ajal saad aga jooksvalt lehti juurde lisada, kui ruumi puudu jääb.

Lehekülgede lisamisega on see, et siis suureneb ka hind. Kogu tegemise ajal näed, kui palju su fotoalbum maksab.

Tellimine on väga mugav- otse sellest samast programmist, millega fotoraamatut valmistad, saad selle hiljem ka tellida.

Eelmisel aastal tegin ühe fotoraamatu ikka valmis ka. Selleks oli "Meie aasta 2018". See oli mõeldud ka jõulukingiks vanematele. Enda jaoks aga andsin lubaduse, et nüüd hakkan enda pere jaoks igal aastal selliseid aastaraamatuid tegema. Kõigil on pärast hea vaadata. Lapsed küll lappavad siiani seniseid raamatuid hoolega.

Aastaraamatuga oli lihtne, sest sellesse panin fotod ajalises järjekorras. Teiste puhul olen grupeerinud ja mõelnud välja süsteemi, mille järgi neid lisan. Nii on erinevatest aastatest sobilike piltide leidmine keerukam. Aastaraamatu puhul aga oli vaja vaid tohutu kogus pilte kõrvale heita ja teha pisike valik, mis raamatusse mahub.

Selline on siis minu viis meie pere mälestusi talletada. Kuidas sina seda teed? Kes on fotoraamatuid teinud, siis millise tegija juures? Kelle teenustega kõige rohkem rahul oled? Kas on veel mingeid häid võimalusi, kuidas pildimaterjali korrastada ja säilitada?

Mälestuste juures on aga kõige olulisem... mälestusi luua! Ehk iga päev imelist elu elada! 

Imelist päeva jätku sulle!

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase. 

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, peaaegu 7a, 5a ja 11-kuune).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

Inimkatsete meistriklass ehk kümme kuud viielapselist elu

Kuigi mu neljas laps ei kuulanud 5 aastat tagasi sõna ja otsustas ikkagi jaanilaupäeval sündida, siis otsustasime sel aastal ta sünnipäeva korraldada nädal aega varem. Tavaliselt on lihtsalt jaanipäevaks kõigil teised plaanid.

Sünnipäevad on head. Siis on põhjust kogu õue ära niita ja trimmerdada... või vähemalt see osa, mida kahekesi tehes poole päevaga jõuab.

Lilled saavad samuti üle loetud:

Asi pole selles, nagu peaks kellegi teise pärast kodu eest hoolitsema, lihtsalt kui on palju igasuguseid tegemisi, siis tuleb prioriteedid paika seada. See tähendab, et alati kõike ei jõua. Kui on kodus mingi üritus tulemas, siis ongi prioriteediks ka igasugune korrastamine, mida muul ajal ehk saab edasi lükata.

Teine oluline koduste tähtpäevade võlu minu jaoks on see, et nendega hoitakse inimsuhteid. Ei ole tähtis, kas on lapse või täiskasvanu sünnipäev, kooli või lasteaia lõpetamine või muu üritus- oluline, et see annab põhjuse kohtumiseks. Mulle pole kunagi meeldinud suguvõsad, kus kohtutakse ainult matustel. Minu arust on mõistetamatu, miks üldse siis matustelegi minna, kui sul pole aastas mõni kord aega, et mõned tunnid perekondlikul üritusel veeta. Aga see on minu isiklik tunnetus ja seda annan edasi ainult enda lastele... eeskuju teel. Nii ongi meie peres kõik tähtpäevad olulised. Nii nagu minu kodus alati on olnud.

Samase nädalavahetusse langes ka viienda lapse kümnekuuseks saamine. See on siis meie peres juba 54.minisünnipäev (ehk alla aastase lapse igakuine sünnipäev). Seekord olime mugavad ja tähistasime seda päev varem. Sellega täitus minu jaoks kümme kuud viie lapse emana. Taaskord pean tõdema, et viienda lapse kasvatamine on olnud kõige lihtsam. Tema ümber on nii palju hoolimist ja armastust, sest vennad ja õde pigem kaklevad sellepärast, kes saab pisikest õde hoida, mitte sellepärast, kes peab teda hoidma.

Lastekasvatusega on aga üks kehv lugu- seda, kas sa said hakkama või mitte, näed alles aastate pärast... ja siis on hilja muudatusi teha... ja õpitud tarkust pole ka kellelegi edasi anda, sest mitte keegi ei taha kuulata keskealiste halamist, kes enda arvates on enda lastekasvatuses tehtud vigadest õppinud ja tahaks seda tarkust nüüd kuulutada.

Nii et kümme kuud on viielapselisena siin inimkatseid tehtud. Jätkame samas vaimus! Eks näis, mis sellest kõigest välja tuleb. Siiani nagu ise ei oska kurta.

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase. 

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, peaaegu 5a ja 10-kuune). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 18 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

Kas mul on pohmakas või puhkus?

Täna hommikul käisime kolme väiksema lapsega Pärnu Kaubamajakas minu raamatute roll-up reklaami paigaldamas. Pärast seda jalutasime veidi ringi ja ühe kohtumise käigus küsiti:
,,Noh, puhkad, jah?"

Oi, kuu aega tagasi polnud ma ise ka ilmselt kindel, et kõik ilusti elusalt ja sirgelt tänasesse päeva jõuame, aga... siin me oleme. Tõesti tegus on see viimane maikuu olnud. Eriti viimane nädal. Seega oli see küsimus täiesti põhjendatud, kuna juba enne oli teada, et kui lõppevad kõik maikuu üritused, siis algab rahulikum periood.

Tegelikult aga ei tunne ma hetkel üldse ennast puhkuse lainel. No esiteks juba sellepärast, et tegelikult ma ikka ju töötan täiskohaga... lihtsalt kodus... laste kõrvalt... kellest praegu alates sellest nädalast on ainult kolm kodus ja alles järgmisest nädalast kõik viis... Teiseks aga sellepärast, et ega ma pole päriselt veel maikuust välja saanud. Ausalt, nagu täitsa pohmakas alles.

Ei jõua veel kohale, et kleiti-kingi-lilli-kingitusi-jms pole vaja otsida, sest Maria lasteaia lõpupidu on juba peetud. Ja pillilugu ei pea ka harjutama, sest me juba esinesime ära. Mul on siiani ülimalt hea meel, et mind mängima kutsuti. Jaa, mängida oli umbes viie noodi lugu... ja mu käed värisesid terve loo... aga nii äge oli teist korda elus koos oma lapsega lava jagada...

Jah, Maria mängis seegi kord lahtisi keeli... ei mingit suurt ja keerulist meloodiat, aga no kuueaastase kohta pole paha. Kogu selle ühise esinemise juures on minu jaoks oluline teadmine, et enne laste sündi teadsin, et ühel päeval saan taas rohkem muusikaga tegeleda, kui ise endale kaasmuusikud kasvatan... ja nüüd näen, et see toimib. Ehk et nüüd olen mina see, kes peab enda ja oma oskuste lihvimisega rohkem vaeva nägema.

Pohmakale vihjab ka see, et ma ikka veel mõtlen, et peaks vist valgeid tenniseid otsima minema. Aga siis tuleb meelde, et Marial on ka võimlemispeol juba käidud. Minu jaoks esmakordne kogemus, sest võimlema pole mu lapsed veel sattunud. Väga äge oli! Ja mul oli niiii hea meel Mariat ja tema rühma vaadata, sest õpetaja Elo on neile kava ikka väga hästi selgeks õpetanud.

Ja lõuna lähenedes ei peagi ma kella vaatama hakkama, et lastega ühte või teise trenni või ringi sõitma hakata... sest kõik on läbi! Tantsutrennidest tunnistused käes, jalg- ning korvpallis kommid söödud. Homme ja ülehomme tulevad ka muusikakooli tunnistused. 

Kogu selles kiirusest väljaastumise raames pean aga meeles pidama, et mu kaks koolilast käivad ikka selle nädala veel koolis ja peavad sinna õigeks ajaks ja õigete asjadega jõudma.

Nii ongi praegune olukord nagu mingi üleminekufaas- puhkan jooksvalt, nii et üldiselt mingit pikka puhkust mul pole, kuid aega võtan aegajalt teadlikult maha, samas püüan selle pohmaka käigus meenutada, et mingid asjas lähevad edasi.

Kuna mu käed taas üle hulga aja ka minuga koostööd teevad, siis käisin täna õhtul näiteks puid ladumas. See hunnik on meil juba pikalt õues seisnud, aga no... mul lihtsalt polnud käsi, millega seda siiani laduda. Kuna nüüd tean, et juba septembrikuuks sain taastusraviarstile numbri, siis võin kätega ka rohkem töid teha!!!

(olgu, olgu- tegelikult on mul ülihea masseerija, kes paar korda kuus mulle nii haiget teeb... et pärast on hirmus hea olla.... no ikka õigete punktide vajutamise teel... nii et mul on lootust ikka suvel ka kätega töötada... seal hulgas ka uusi raamatuid kirjutada...)


***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase. 

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 18 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

Kuidas sisustada 8-aastase poisi sünnipäeva?

Pole saladus, et meie peres toimub väga mitu sünnipäeva aastas. Seega on minu jaoks väga mitu korda aastas küsimus, et kuidas seekord pidu pidada.

Aastaid teadsin, et kuna kodus on piisavalt ruumi, siis mängumaadele me ei lähe. Laste kasvades on kodus aga üha vähem teha. Joosepi sünnipäeval käisid ühel aastal lastega mängimas Everlin Event peokorraldajad. Sellest sünnipäevast saad lugeda siit: Everlin Event kullakaevajad tõestasid, et ma elan koos koletisega.

Lähim mängumaa on meist umbes 35 kilomeetri kaugusel Pärnus. Nii tundub mõttetu, et me ise ja kõik osalevad lapsed Pärnu-Jaagupi piirkonnast peaksid linna sõitma. Kohapeal on suurematest kohtades spordihoone, kus on jällegi kohe küsimus, et mida teha. Jätkuvalt on ju ka kodus ruumi, aga taas küsimus- mida lastega teha?

Nii ongi oodatud kõik soovitused, et mida 8-aastaseks saava lapse sünnipäeval teha?
(see, et umbes kuu aja pärast tuleb mul enda sünnipäev välja mõelda, pole hetkel teema... aega on ju...)

Suvel olen läinud batuudi tellimise lihtsat teed. Kui õues on batuut, siis on kõik lapsed hoitud ning suurim mure on, et keegi kellegagi kokku ei põrkaks või lapsed teineteist liu laskmisel ei takistaks. Veel suurem mure on muidugi ilm. Alles sel jaanipäeval oli küsimus, et kas sünnipäevapeole tellida batuut või tuleb hoopis vihm. Tuli vihm. Batuuti ei tulnud.

Kas olete laste sünnipäevale mingeid esinejaid kutsunud, kes lastega tegeleks? Soovitusi?


Või olete ise ägedaid mänge välja mõelnud?  
/kuna sünnipäeval ma ise samal ajal tegelen tavaliselt toitlustamisega, siis õhtujuht samal ajal olla ilmselt ei jõua/


Minul on loomingulised mõtted hetkel otsas, nii et igasugune abi ja info ja soovitused ja mõted on väääga teretulnud! 


***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!  

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (10a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Kas pillimäng sai mind rööprähklejaks teha?

Tegelikult mulle üldse ei meeldi see rööprähklemise sõna. Püüan küll eesti keelt au sees hoida, aga see sõna pole minu jaoks väga eestipärane.

Eile tähistasime kõik teatavasti muusikapäeva. Üliuhke oli istuda saalis ja kahe oma lapse esinemist vaadata. Ei, kumbki neist ei mänginud mingit maailmatasemel pillilugu. Jah, mõlemaga oli häda, et nad ise kogu kontserti rahulikult istuks ja teisi ka kuulaks. Õpime ja harjutame veel.

Aga teadmine, et mu lapsed on järjepidevalt mitu aastat millegagi (pillimänguga!) tegelenud ja saavad üha järgmisi ja järgmisi esinemiskogemusi, mõistavad, milline töö esinemisele eelneb- see on elukogemus, mida ei saa millegagi asendada, ega ka hiljem järgi teha.

Mathias ja Maria pidid muidugi pillimänguga esinemise tõttu mõlemad loobuma eilsest tantsutrennist. See on jällegi teine valikute teema, et kas tegeled vaid ühe alaga ja oled alati kohal või jagad ennast nooremas eas, et saaks hiljem spetsialiseeruda? Meie peres on hetkel valitud jagamine.

Täna vaatasime koos beebiga veidi telekat ja sealt tuli muusikapäeva aktus. Üks pianist ütles, et just klaverimäng aitab parimalt erinevad tajud korraga tööle panna. Sel hetkel mõistsin- ilmselt on akordionimäng minu jaoks olnud just see, mis on õpetanud mitut asja korraga tegema. Akordioni puhul mängid ju vasaku käega ühte, paremaga teist, samal ajal tõmbad lõõtsa õigesti, toksid jalaga takti kaasa ning vaatad nooti. Iga tegevus võib minna erinevas rütmis.

Hakkasin mõttes võrdlema, et millise pilli mängimine on kõige keerulisem ja milline võiks kõige rohkem siis erinevaid tajusid arendada. Jäin hätta, sest tegelikult lihtsat pilli ju ei olegi. Igaühel on oma spetsiifika. Klaveril on samuti eraldisesvalt tegutsevad käed ning silmad samal ajal hoopis noodis ning jalg pedaalil. Keelpillide puhul pead õige noodi kellelt üles otsima. Puhkpillide loogikast ma üldse ei räägi- olen nüüd Mathiase kõrvalt veidi õppinud ja minu vana pea neid kombinatsioone küll enam meelde ei jäta. Ehk et seal pead veel kombineerima, kuidas mingi noot kätte saada. Jah, ma tean, et seal on mingi süsteem, aga ikkagi. Selle kompenseerimiseks on teine käsi vähemalt suht vaba. Lisandub aga hingamine ja keel ja huuled, mis peavad õigesti töötama.

Selline mõttemäng andis veelkord julgustust, et oma laste muusikaõpinguid pean igati toetama. Kui neist ei saa ka elukutselisi muusikuid (mida ma pole ju ka kunagi ette planeerinud... minust ka ei saanud), siis täiendavaid oskusi annavad praegused õpingud neile igal juhul. Kui erinevaid tajusid lapsest saati arendada, siis on täiskasvanuna igal juhul võimalusi rohkem.

Tohutult tänuväärne ettevõtmine on projekt "Igal lapsel oma pill".  Laste toetamisest ja laste väärtustamisest rääkides peaks esmatähtis olema just selliste laste toetamine, kes ise midagi teevad. Olen selle poolt,et ei tuleks lihtsalt lasterahasid tõsta, vaid ka riiklikult peaks olema järjepidevalt projektid selle toetamiseks, et vanemate rahakoti tõttu ei jääks lastel võimetekohane huviharidus saamata.

Meie pere näiteks Mathias ja Maria on pillid praegu muusikakoolist laenuks saanud. Joosepil aga klaverit siiani pole. Esimesel aastal ei näinud veel vajadust selle soetamiseks, sest polnud ju teada, kas ta ikka jätkab. Nüüd on poisi vaimustus jätkuv ning üha kasvav, nii et koju pilli soetamine reaalselt vajalik. Tegelikult on meil ka üks kokkulepe olemas ühelt sõbralt klaveri saamiseks, kuid selle transport on hetkel probleem.

Eilsel kontsertil istudes tuli järjest meelde, mis tunne see oli kuude viisi esinemiseks harjutada ja lugu pähe õppida... enne esinemist muudkui higistavaid käsi pühkida ja peas kogunevat pinget ära hingata... teadmine, et sa ei või liiga rahulik olla, sest muidu pole lavale jõudes esinemiseks valmis, aga ei saa ka liiga närvis olla, sest muidu pole lavale jõudes esinemiseks valmis... Ning tunne, kui oled oma loo ära mänginud, hakkama saanud! Võrratu!

Loodan, et kõigil lastel, kes soovivad, on võimalik pilli õppida. Projekt "Igal lapsel oma pill" peaks olema järjepidevalt toetatud. Nii koolidesse, lasteaedadesse, kui aga ka kodudesse pillide soetamiseks. See on üks koht, kuhu pandud raha pole kunagi raisatud! 

Siit saad vaadata, kuhu sel aastal projekti "Igal lapsel oma pill" rahade eest uued muusikavahendid soetati. 

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (9a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 15 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Poliitikasse, sest rohkem neljalapselisi emadepäevi ei tule!

Ongi nii, et rohkem neljalapselisi emadepäevi mul ei tule. Tehtud! Ja abikaasa ei saa enam kunagi neljalapselist isadepäeva, sest enne seda lubati meile ikka beebit.

Pühapäevasele emadepäevale läksin tegelikult vastu väga segaste tunnetega. Laupäeval toimus Tallinnas Vabaerakonna üldkogu, mille tulemused olid ühelt poolt etteaimatavad, kuid teisalt... segadusseajavad. Umbes kuu aega tagasi valiti mind Vabaerakonna Pärnumaa piirkonna juhiks, nii et Riigikogu valimisteks valmistumine on järgmiste kuude põhiline teema.

Miks ma räägin poliitikast seoses emadepäevaga? Sest minu põhjus poliitikas osalemiseks on siin:

Pildistas Triin Künnapas- fotograaf Pärnus

Aasta aega tagasi võtsin poliitikast pausi, sest tundsin, et muude teemadega on vahepeal vaja rohkem tegeleda. Kaasa arvatud perega. Samas sain selle aja jooksul aru, et kui ma soovin lastesõbalikumaid otsuseid ning rohkem mõistmist, siis pean selleks ise midagi (rohkemat!) tegema.

Jah, suure tõenäosusega ma kandideerin taaskord Pärnumaal Vabaerakonna nimekirjas Riigikogu valimistel. Juba eelmisel korral küsiti, et miks ja kuidas laste kõrvalt...? Küsin vastu- kes siis veel? Kes peab lastega perede eest rääkima, kui mitte lapsevanemad? Mitte sellised, kes kord kuus last näevad, vaid need, kes reaalselt teavad, mida tähendab elu koos lastega.

Kui räägitakse lastega peredest (eriti lasterikastest), siis on põhiline küsimus (ja poliitikute poolt lubadus), kuidas rohkem raha kätte jagada.

Nagu ütlesin, on lapsed ehk meie kõigi tulevik minu jaoks suurim põhjus poliitikas osalemiseks. See, et neil oleks koht, kus elada, et meil oleks keegi, kes mõnelegi meist tulevikus pensioni maksaks... ja et siin ja praegu oleks tore neid lapsi kasvatada. Aga samas ei ole ma mingite saritoetuste pooldaja. Kui räägime lastesõbralikust riigist, siis see peab tähendama, et pered, kes on otsustanud lapsi kasvatada ei satuks automaatselt vaesuse riskigruppi. Just sellised pered, kes tõesti lapsi harivad ja neile kogemusi pakuvad, nii et neist kasvaksid haritud ja mõistlikud inimesed.

Väga olulised on minu jaoks väikeettevõtlusega seotud teemad, sest tihti on just (linnast väljas elavad) lapsevanemad väikeettevõtjad... kelle jaoks praegu asju muudkui keerulisemaks ja kallimaks tehakse. Nii et ühelt poolt on ettevõtjaks olemine vajalik, et lastekasvatus ja tööelu ilusti kokku sobiks ja teisalt läheb see riiklikult üha keerulisemaks.

Need palju kirutud lapsevabrikud, kus lapsest hoolitakse vaid vanemahüvitise saamise perioodil, on teine teema ja teistpidi mure. Aga neid on vähe. Enamus lasterikkaid peresid on väga toredad ja aktiivsed ning hoolivad nii teineteisest, kui ümbritsevast. Mõned tõrvatilgad lasterikaste meepotis on aga maitse külge jätnud ja nii peavadki paljud lasterikkad ennast pidevalt kaitsma, nagu oleks lapsed saadud riigile või kogemata.

Ja siis loedki enne valimisi kusagilt plakatilt, et näe, meie tegime lastega perede heaks kõik, mis võimalik, sest saate ju rohkem raha kätte... aga see, et samal ajal kütus ja kõik muud kaubad on hulga kallimaks läinud, igakuiselt kütuseaktsiisina väljakäidud raha ei jõua teede parandamisse ja muud sellised vahvad elukorraldused ei leia kusagil märkimist. Sellepärast tulebki ka lastega perede teemale läheneda sisukamalt, kui lihtsalt: "Anname teile rohkem raha kätte (ja samal ajal võtame teise käega selle ikka kohe tagasi!)"

Perepoliitikas kipub olema seisukoht, et lasteraha ja tasuta koolilõuna on põhilised lapsi puudutavad teemad. Tegelikult aga puudutavad lastega peresid KÕIK eluvaldkonnad, seda lihtsalt suurema arvu pereliikmete kaudu, kui keskmist perekonda. Ehk et kui räägin laste tuleviku tõttu poliitikas osalemisest, siis see ei tähenda üksikuid teemasid, vaid tervikliku koosluse mõistmist. 

Enne Vabaerakonna üldkogu oli meediaski palju küsimusi ja mõttevahetusi teemal, et mis Vabaerakonnast saab ja kas ja miks ja kuidas... Mõnigi liige on tänaseks meie ridadest lahkunud... mitmetel kahetised mõtted...

Mulle tõesti ei meeldinud see sopaloopimine, mis toimus. Veelgi enam aga need mürgitamised, mida tihtilugu keegi ei näinud. Mitmegi inimese puhul nägin hoopis teist külge ning see märk jääb külge. Aga mina olen Vabaerakonnas edasi ning kui midagi ülierilist ei juhtu, siis kandideerin Riigikogu valimistel just selles nimekirjas Pärnumaal. Ühegi teise olemasoleva erakonna ridades tegutsemine minu jaoks mõeldav ei ole. Toetan mõtet, et Vabaerakond ei saa muutuda teiste suurte erakondade sarnaseks. Me ei saa tekitada elupõliseid töökohti, ega skeemitada inimestega seetõttu, kellel on soojemat kohta vaja. Meil pole vaja leere, ega nugadega vehkimist, et mingile otsusele ikka õige inimese nimi külge jääks...

Teisalt ei ole see ühe, ega kahe jne inimese kooslus. Igaüks saab anda oma osa. Kui aegajalt naerdakse Vabaerakonna nimes sõna VABA üle, siis minu jaoks tähendab see vaba vabadust anda edast parim, vabadust leida koososa ja teha koostööd, kuid samas erineda... Ja mina kavatsen oma vabadust kasutada!!! 

Ma ei ole elupõline poliitika. Jah, Riigikokku kandideerin kindla sooviga sinna saada, mitte ei tee niisama nalja. Aga kui ma ei saa, et juhtu midagi. Ma teen oma praegust tööd ja elan elu edasi. Ja kui ma sinna saan, siis teen seal tööd nii hästi kui oskan. Ning kui aeg läbi saab, elan ikkagi edasi, mitte ei hakka ennast lolliks rabelema, et kogu eluks ühele kohale jääda.

Suurim probleem meie poliitikas ongi see, et ühed ja samad inimesed on kohale jäänud liiga kauaks. Ministrid, kes on skandaalidega lahkunud, hoiavad mõne aasta eemale ning on taas valimisnimekirjade eesotsas... ja nad valitakse tagasi. Ja siis tulevadki otsused, mille puhul suurem osa inimesi vangutab pead, et kuidas ja kelle jaoks sellised otsused on tehtud.

Vabaerakonna seniste ideede vaibumise suurim põhjus on see, et püüti uute reeglitega siseneda keskkonda, mis on nii ülereguleeritud (nii kirjutatud kui kirjutamata reeglitega). Ehk et kui ei mängi nii, nagu vanad kalad, siis mängida ei saagi. Olen näinud meie seniste Riigikogu liikmete katseid sellest seinast läbi murda... ja samas tunnetan ka väsimust. Nüüd on võimalus, kas leppida selle seisva õhuga Eesti poliitmaastikul või jätkuvalt püüda asju teisiti teha???

Riigikogus peaks olema inimesed, kellel on ka muu elu- ja töökogemus. Tunnistan, mina ei oska plakateid kleepida, millega enamus poliitbroilereid alustab. Ma ei tunne trikke, millega endale aastakümneteks mingit sooja kohta skeemitada. Ja ma ei tahagi tunda. Ma ei mäleta, mida üks või teine poliitik 30 aastat tagasi ütles, et seda talle siiani nina peale hõõruda... olevikugagi tegemist.

Teisalt saan aru, et kogemus ja teadmised on ka olulised, nii et seda mõtet, et täidame kõik Riigikogu liikmete ja teised taolised ametikohad inimestega tänavalt, ma ka ei poolda. See oleks teine äärmus. Vett tuleb liigutada, aga kui liiga äkiliselt keerutama hakkad, siis tuleb selles torm. Seda ka pole vaja.

Nii et minu viimane neljalapseline emadepäev möödus tulevikule mõeldes, otsuseid kaaludes... ning otsustades.  Niisama kaasa rääkida ja kisa tõsta saab igal positsioonil... aga lõpuks on Riigikogus inimesed, kes teevad riiklikud otsused... nii minu kui mu laste ja kõigi teiste ümbritsevate üle... Paljusid neist otsustajatest ei näe suures saalis isegi mitte riiklikult olulise küsimuse arutamisel... Mina tunnen, et tahan kaasa rääkida!

Kui sul tekkis nüüd mõte ja tahad seda minuga jagada, siis kirjuta helikunnapas@gmail.com . Tänased mõtted said kirja kui emadepäeva mõtted... aga tegelikult on mul emadepäev iga päev! Kõik need kallistavad käed on mu ümber iga päev, mitte vaid emadepäeval! Ja nii ei motiveeri mind vaid mingi tähtpäev, vaid igapäevane elu.

Hmm, tekst sai nüüd pikk... aga see teema ajab mind alati väga emotsionaalseks...

Aitäh, et lugesid!

Kasuta oma vabadust olla parim, kes sa võid olla! Mina kasutan! 

Imelist päeva jätku!

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 7a , 5a ja 3,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 15 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com