Kiirreageerimistega päev jõulunädalal, mil tegelikult kõik ikka veel toimis

Praegune nädal on ilmselt konkurentsitult minu jaoks juba aaaaaastaid aasta kõige keerulisem nädal. Need viimased koolipäevad enne jõule on kuidagi eriti sellised, et kui muul ajal veel jõuad asjadel silma peal hoida, siis sel nädalal on neid tegemisi ja kõigi teede lahknemisi nii palju, et ... no ühel hetkel lihtsalt pead kuhugi auku kukkuma. Vähemalt tunne on küll nii. 

Tänane päev oli täitsa auväärselt üks tavapärane hullumeelse nädala päev. 

Kõik algab tabelist

Sellistel aasta viimastel või esimestel või muudmoodi erilistel nädalatel on mul laual alati A4-suurusele paberile tehtud tabel, kus on iga lapse kohta kirjas, mis kellaajal ta kus peab olema ning mida tavapärasest erinevat on vaja kaasa võtta. 

Selgi korral kogusime tabelisse kokku info eKoolist, Stuudiumist, õpetajate või kooli e-kirjadest, messingeri vestlustest ja FB gruppidest. 

Ja siis ... püüdsime selle tabeli järgi elada. Eilne päev ehk esmaspäev kulges ilusti, sest siis olid kõigil suht tavapärased tunnid. 

Millises unepuuduses ma seda päeva alustasin? 

No kui küsida nüüd, kas mu tänases päevas oli kolm või rohkem kiirreageerimist, siis ...

Kuna eelmisel õhtul tegin börsiuudiseid ehk tööd, siis magama sain ... öösel. Eile oli meil ettevõtluse mastermaindi naistega järjekordne äge kohtumine ning seekord tuli kuidagi eriti palju juttu sellest, kuidas uni on väga tähtis. Unerežiim ei ole mul viimasel ajal ... aastal ... aastatel eriti kiita olnud. Olen seda seostanud stressi ja muude taoliste teemadega. 

Eilse kohtumise järel sain aga aru, et ma olen ju osaliselt öötööline. Neil õhtutel, mil teen Äripäevale börsiuudiseid, lõpetan südaööks ainult neil päevadel, mil olen hirmus tubli ja varajane olnud. Enamasti lõpetan ikkagi 1-2 paiku. Ja seda ajuga, mis on just kõvasti töötanud ja seega täitsa magamiskõlbmatu. 

Kuna see töölõik on nüüd lõppemas, siis saan mõne nädala pärast oma teooriat katsetada ja näha, kas öötööpäevadeta on lihtsam unerežiim paika saada.  

Hommikused kiirreageerimised

Tavaliselt olen pärast öötööpäevi ikka normaalsel ajal ehk hiljemalt 7:30 üleval, aga seekord võtsin vabamalt, sest kõik tiksusid eri ajal kooli. Ärkasin mõned korrad mõne lapse äratamiseks ja siis voodisse tagasi. 

Esimene kiireageerimine sai alguse enne, kui voodist välja sain - vanim laps helistas, et ... ta esineb. Mõne aja pärast. No et nagu kohe ... ja riideid on vaja. 

Õnneks oligi aeg noorem laps jõulupeoks kooli viia. Saan suurema asjad ka kaasa võtta. 

Teine kiirreageerimine sai alguse avastusest, et tegelikult oleks võinud õhtul ikkagi kontrollida, et kas sukkpüksid, mis on kogu aeg ühes kohas sahtlis olemas olnud, seda ka peohommikul on. Ei olnud. Teel koolide poole siis kiire põige poodi ning sukkpüksid poe parklas jalga (autos ikka). 

Kooli juurde jõudes tuli meelde, et väiksemale jäi päkapikumüts kaasa võtmata. Kodus oli täitsa mitu tükki olemas, aga ... leppisime siis kokku, et see olekski lokid alla vajutanud, nii et polnudki vaja. 

Pool teed mõtlesin, et kas noorim jõulupeol ikka kingituse saab, sest mul polnud õrna aimugi, et ma oleks selleks midagi teinud. Mõne aja pärast hakkas küll kusagilt koitma, et ammu-ammu sügisel korjati mingit raha ... või noh, neid rahasid korjatakse pidevalt millegi jaoks, aga see vist oli sildiga "jõulukingitus". Pärastlõunal sain kergendustundega ohata, et jõuluvana tõi jah neile kõigile ühesugused kingitused.  Huuh, korras. 

Neid loosipakke on ju ka siin lihtsalt mitmel õhtul pakitud, aga ... no see ülekanne oli nii ammune, et ma jah ei mäletanud. 

Korraks tööle

Otse voodist kiirreageerima ja sealt kodu poole tagasi liikudes läksin uuesti poodi. Nägin, et mu päevas ei paista selleks ühtegi teist ajaakent. Kiirelt korvi ja sealt kappidesse ühtteist süüa, mida igaüks saab endale teha või võtta, kui omal ajal koju jõuab. 

Korraks ka tööle ehk voodisse. Arvutiga. Veidi kiiret kirjastuse adminni. Näiteks sai tõlkijale tehtud ülekanne kirjastuse uue raamatu tõlke eest. Loodan, et jaanuaris - veebruaris jõuab see juba lettidele. 

Eile olin hirmus tubli ja iidamast-aadamast tegemata tööde nimekirjast said tehtud mitu ülikeerulist ülesannet: panin kõigile lastele silmaarsti ning hambaarsti ajad. Ausalt, see tundus siiani pikalt ületamatu. No silmaarsti jaoks pean kogu pere päevaks Pärnusse korraldama ning hambaarsti puhul tuli meil valida uus inimene. Mu aju jaoks tundus see pikalt liiga palju tööd. Nüüd on lastel aga kahe nädala pärast ajad kirjas. 

Sellest tuulest lasin täna edasi ning panin üles kuulutuse matemaatika eraõpetaja leidmiseks. Nüüdseks on selge, et põhikooli lõpueksamile me siit muud moodi ei saa ning ... ega ka teistes klassides asi parem ei ole. No kui praegu kuulen, et 9.klassi lapsel on augud sees 6.klassi materjaliga, siis ... tore on seda nüüd teada ... no ja eks ma maksan selle augu ka jälle kinni.  

Seega järgmine päevakorrapunkt oli psühholoog. Ukse taga oodates aga leppisin juba kokku esimesi kohtumisi matemaatika eraõpetajaga, kuna tegin väga lihtsa kriteeriumi järgi kiire valiku.   

Mul pole 5 aasta nägemust

Kõige mõtlemapanev teema minu jaoks tänasel psühholoogiga kohtumisel oli ilmselt see, et ma ei kujuta ette oma elu 5 aasta pärast. Mul pole sellest pilti. Mu vanim laps on siis 22-aastane ning noorim 12-aastane. Alaealisi lapsi on 2. 

Mõistsime koos, et üheks põhjuseks on see, et ma ei kujuta ette, millised täiskasvanud mu lastest saavad ja seda hetke, et nad on isetoimivad ja vastutavad, sest ... mu laste eludes on jätkuvalt mitmeid täiskasvanuid, kes ka täiskasvanult ei vastuta enda elu ja tegude eest ning ... kuidas ma tean, kas mu lapsed suudavad teistsuguseks kasvada? 

No ma pean seda 5 aasta plaani siin nüüd tekitama hakkama. 

Üllatused jätkuvad

Johannal ma solfedžosse minna ei lasknud, sest see oleks päeva liiga ära hakkinud ja ta oleks õhtuks väsinud olnud. Christian pidi aga koolist otse minema. Kätte ma teda ei saanud. Sain vaid loota, et tal oli meeles minna akordionisse, siis tund aega oodata, siis minna solfi, siis tund aega oodata, siis minna ansambli proovi ... ja siis minuga kohtuda ja esinema minna. 

Psühholoogi juurest jõudes oli taas tööaeg - valmis tuli teha õhtuse börsijälgimise esimene uudis, mis peab kindlal ajal väljas olema. 

Järgmine kiirreageerimine (kuigi veidi planeeritum) oli töötamise ajal suuremaid lapsi kokku ajada. Õigemini küll oodata, kuni nad ennast kokku ajavad. Artikkel läks üles, lapsed kooli ees koos - tellisin neile Bolti. Neil nimelt toimus homse kontserdi proov kusagil Mustamäel. 

See, kas takso ja lapsed teineteist üles leiavad, on ka alati vahva ja pingetpakkuv mäng. Lisaks ka see, et kui lapsed taksoga võõrasse kohta jõuavad, siis kas see on ikka see koht, kuhu nad pidid minema ja kas leiavad koha, kust sisse saada ja proov toimub jne. Aga ... kõik lahenes ja minult polnudki vaja muud, kui Bolt tellida ning selle eest maksta. 

Samal ajal saime Johannaga riidesse ja 17.10 istusimegi juba autos. Aeg Tallinna muusikakooli poole liikuda ja loota, et ummikud halastavad. Proov pidi algama kell 17.30. Akordioni ja mõne teise osakonna kontsert algad kell 18. 

Järgmise kiirreageerimise käivitas kell 17.15 tulnud kõne. Christian helistas. Oli muusikakoolis. Kõik tunnid õnnestusid. "Jess," oli mu esimene mõte. Suur mure murtud, sest ta mängis ära asjad, mis pidi ja ... no üldse see, et oli õiges kohas. 

"Emps, tead, üks suur mure on," jätkas aga laps. Arvata võis, et ... noh, eks hingasin juba sisse. "Mul on tänaseks loosipakki vaja." Ahah ... ehk siis enne seda kontserti, mis algas kell 18. Kellele? Ei tea. Millises väärtuses? Ei tea. Küsisin siis Johannalt, et kas tal on ka vaja. Tuli välja, et jah. 

No kuna lapsed läksid kella 17.30ks proovi, siis ilmselgelt andis see mulle no peaaegu pool tundi, et ülesanne täita. Sain tehtud.  

Tüdruk-akordionistidel on teised mured

Järgnes ilus kontsert. 

Seda, et Christian ka üksinda esineb, ma muidugi enne ei teadnud. Aga noh, vahva. 

Johanna puhul teadsin. Otsustasin seekord, et riskime - lubasin tal kleidi selga panna. See tähendas, et lugude mängimisest rohkem muretsesin kogu aja sellepärast, et Johannal jääks meelde, et: 

"Kui sa istud, siis tõmbad kleidi jalgevahele, siis vaatad mind ja ma näitan, kas on ok või pead veel tõmbama." No sest akordionistid istuvad harkis jalgadega, sest sa pead jalaga pilli kinni hoidma. Kleidiga on see aga ... väljakutset pakkuv. 

Teiseks oluliseks õppetunniks oli, et kui lähed lahtiste juustega, siis enne mängimist tõmbad juuksed rihma vahelt ära, sest muidu mängimise ajal pill tutistab sind kogu aeg. 

No ja läks minu nunnupall lõpuks lavale ja ... ei vaadanud mulle kordagi otsa, ei sättinud liiga palju kleiti ... aga noh, õnneks vajus ta kleit piisavalt jalgele ja ... ta ei pannud pilli õigesti sülle, nii et kõik oli hästi. 

Akordion on ikka mu esimene armastus ... No nii ilus ja mõnus oli kuulata. 

Ausalt, ühel päeval ma ostan endale uue pilli ja siis ... hakkan ka hästi mängima. 

Suured kodutud

Kontsert oli oodatust pikem, seega jõudsid suuremad lapsed vahepeal proovi lõpetada ja kodutuks jääda. No sellisteks, kes ei tea, kus kodu on. 

Kuna ma kohe ei vastanud, siis suutsid nad aga välja mõelda, kuhu poole kodu jääb ja ... jala koju tulla. Einoh, ma ei saa üldse aru, et miks ma neile seda Bolti üldse tellin, kui ... võiksid kogu aeg kilomeetrite kaupa jala käia ... 

Ehk siis see kiirreageerimine jäi tegemata, sest ... ma ei märganud, et mu abi on vaja ja ... polnudki vaja. 

3 päeva veel 

Koju jõudes oli minul aeg tööle tagasi minna ehk järgmised õhtused börsiuudised vajasid kirjutamist. 

Mõned lapsed proovisid korra küll nalja, et: "Homseks on loosipakki vaja!", aga ... see hääbus kiiresti. Polnud naljakas. 

Selle nädala üks suur salamissioon on küll pidevalt mõista, et kellel ja mis tunnid toimuvad ja mis mitte. Täna saime mitmega selgeks, et see, et sulle antakse teada, mis kellast on päeval mingi üritus, ei näita seda, mis toimub selle ürituse ümber jäävate tundidega - kas need toimuvad või mitte. Ehk et selle saladuse kodeerimisega peame ka veel paar päeva tegelema (reedel enam mitte). 

Õhtu lõpuks oli sees päris korralik rahu, sest ... selle nädala viiest päevast on 2 tehtud ja ... liiga palju hullemaks minna ei saa. Ja mul on ka mitmeid mõtteid, kuidas edaspidi veelgi lihtsam saaks olla. 

Homme aga taas järgmised sammud. Varsti on "rahu maa peal" ja kõik need muud ilusad asjad käes! Täna kõik veel toimis!  

***

Mina olen Heli Künnapas (43), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (17a, 14a, 13a, 11a ja 7a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 40 raamatut. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.